Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest
Tsiviilasi
A.A. hagi Enefit Solutions AS-i vastu tervise kahjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 29. mai 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.A. apellatsioonkaebus ja Enefit Solutions AS-i vastuapellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Apellatsioonkaebuse hind 18 576 eurot 31 senti Vastuapellatsioonkaebuse hind 9000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant): A.A. (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Mihkel Nukka Kostja (vastustaja): Enefit Solutions AS (registrikood 10633284), lepinguline esindaja Svetlana Ivantsova
Menetluse liik
kirjalik menetlus
1(23)
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Viru Maakohtu 29. mai 2020. a otsus osaliselt osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest 39 131 eurot 56 senti; alates 1. novembrist 2019 igakuine hüvitis X eurot (indekseeritud töötasu), millest on maha arvatud hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31. oktoobri 2019 seisuga 30%) vastavat osa hageja indekseeritud töötasust; kohustada kostjat alates 2020. aastast hagejale väljamõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee; samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja 9. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis X eurot X senti ja alates
10.detsembrist 2020 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest (X eurot X senti ) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni ning jaotada uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
2.A.A. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt, vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
Enefit
Solutions
AS-i
3.Lugeda Viru Maakohtu 29. mai 2020. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
3.1.Rahuldada A.A. hagi osaliselt.
3.2.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest X eurot X senti .
3.3.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks alates 1. novembrist 2019 igakuine hüvitis X eurot (indekseeritud töötasu), millest on maha arvatud A.A.le makstav töövõimetuspension ja A.A. teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab tema säilinud töövõime protsendile (31. oktoobri 2019 seisuga 30%) vastavat osa indekseeritud töötasust.
3.4.Kohustada Enefit Solutions AS-i alates 2020. aastast A.A.le väljamõistetud igakuist hüvitist (resolutsiooni p 3.3) indekseerima igaaastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee.
3.5.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks 9. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis X eurot X senti ja alates 10. detsembrist 2020 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest 2(23)
(X eurot X senti ) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni.
3.6.Välja mõista Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot.
4.Keelduda hageja poolt 23. novembril 2020 esitatud dokumentaalsete tõendite – Virumaa Koolituskeskuse 30. mai 2018. a tunnistus ja 9. jaanuari 2018. a tervisekontrolli otsus – vastuvõtmisest.
5.Jätta vastuapellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Enefit Solutions AS-i kanda ning muud menetluskulud (sh apellatsioonimenetluse kulud) 20% ulatuses A.A. ja 80% ulatuses Enefit Solutions AS-i kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.A.A. (hageja) esitas 31. detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi Enefit Solutions AS-i (kostja) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse ja selle täpsustuste järgi palus hageja:
mõista välja kostjalt hageja kasuks saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest 59 565 eurot 5 senti; mõista välja kostjalt hageja kasuks alates 1. novembrist 2019 igakuine hüvitis, mille arvutamine toimub järgmise valemi alusel: igakuise hüvitise arvutamiseks korrutatakse hageja indekseeritud kuutöötasu (31. oktoobri 2019 seisuga 2794 eurot 13 senti) hageja töövigastusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga (31. oktoobri 2019 seisuga 70%), millest arvatakse maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja juurde teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31. oktoobri 2019 seisuga 30%) vastavat osa hageja indekseeritud kuutöötasust; kohustada kostjat alates 2020. aastast hagejale väljamõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga, mis avaldatakse Statistikaameti andmebaasis veebilehel www.stat.ee;. 3(23)
mõista välja kostjalt hageja kasuks 6. detsembri 2019. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 9072 eurot 95 senti; mõista välja kostjalt hageja kasuks alates 7. detsembrist 2019 sissenõutavaks muutuv viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni; mõista välja kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu poolt kindlaksmääratud suuruses.
Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt juhtus 6. jaanuaril 2015 X ehitusobjektil, X hoones, raske tööõnnetus. Tööõnnetus tekkis tuhavaringust, mille tõttu voolas suur kogus tuhka läbi poolenisti avatud siibri ja tehnoloogilise luugi 3. platvormilt tuhasilo hoonesse, kus asus ka hageja, kes hingas ruumi tunginud (kuuma) tuhka hingamisteedesse, samuti sattus kuuma tuhka hageja silmadesse. Hageja töötas paigaldusjuhina (meistrina). Tööõnnetuse tõttu said alalisi kahjustusi hageja kopsud, kõri ja silmad. Epikriisi kohaselt vajas hageja peale õnnetust hospitaliseerimise järel III astme intensiivravi ja juhitavat hingamist (ravinarkoosis).
19.septembril
(s.o
aasta ja 9 kuud peale tööõnnetust) tekkisid hagejal tõsised terviseprobleemid, mh hääle kähedus, väsimus, periooditi mitte vaba hingamine, õhupuudus, peavalu, raskustunne peas, sügelev lööve kätel ja paremal reiel (augustis) ning halvenenud silmanägemine (seoses tööõnnetusega käis hageja silmaoperatsioonil). Kostja rikkumist ei õigusta asjaolu, et samas kohas tegutsesid teised tööandjad. Kostjal on õigus ja ka kohustus nõuda teistelt isikutelt tööohutusnõuete täitmist. Kui kostja seda ei teinud, siis vastutab ta selle eest solidaarselt teiste tööandjatega töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12 lg 31 alusel. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) otsustega on hagejal tuvastatud töövigastusest tuleneva töövõime püsiv kaotus algselt 90% ja hiljem 50%, 80% ja 70% ulatuses. Töövigastuse tõttu on hageja sissetulek vähenenud. Samuti tekkis hagejal püsivate tervisekahjustuste tagajärjel mittevaraline kahju. Kostja on rikkunud mitmeid töötervishoiu ja -ohutuse nõudeid, mille järgimise korral oleks olnud võimalik tööõnnetust ja sellest tulenevat töövigastust vältida. Kostja õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Arvestades seda, et hagejal on tööõnnetuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, viidud läbi silmaoperatsioon, hageja vajas III astme intensiivravi, hageja elukvaliteet on oluliselt langenud ning hagejat vaevavad tööõnnetuse tagajärjel pidevad valud, on käesoleval juhul põhjendatud keskmisest suurema mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei ole tööõnnetuse põhjustaja. Tööõnnetuse ala ja seade ei olnud kostja vastutusalas, vaid kostja oli alltöövõtja – õnnetuse põhjustanud tehnoloogilise seadme eest vastutas peatöövõtja GE Power Estonia AS (endine ALSTOM Estonia AS; Alstom). Kostja tegevus ei ole põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga. Hageja oli läbinud töömaa peatöövõtja (s.o Alstomi) poolt korraldatud tööohutuse instruktaaži. Tuhavaringu risk ei ole tuhapumplale kui töökeskkonnale tüüpiliselt omane. Vabariigi valitsuse 15. juuni 2007. a määruse nr 176 § 1 lg 1 kohaselt ei kohaldata määrusest tulenevaid nõudeid ehitustöödele. Kostja ei ole rikkunud töötervishoiu ja 4(23)
ohutuse sätteid. Töökoha riskihindamine oli tehtud Euroopa Töötervishoiu ja Tööohutuse Agentuuri riskihindamise juhendmaterjalide alusel, mis on kooskõlas standardiga EVS 18001:2007. Hagejal puudub alus hüvitise nõudmiseks. Kostja on hüvitanud hagejale, vaatamata sellele, et ei olnud õnnetuse põhjustaja, ajutise töövõimetuse tagajärjel saamata jäänud tulu ning taastusraviga seotud arved. Hageja poolt esitatud arvutuskäik ei ole sobiv saamata jäänud tulu leidmiseks. Tuleb arvestada, et hageja töötas edasi kuni 2018. a jaanuarini ning hageja töökoormus ega põhipalk ei muutunud. Hageja on keskmise töötasu asemel lähtunud kogu väljamaksete suurusest, kuid selline lähenemine ei ole korrektne. Töötasu indekseerimiseks puudub materiaalõiguslik alus. Mittevaralise kahju hüvitis peaks hageja põhjendustest lähtudes olema maksimaalselt 1000–1500 eurot. Hageja viivisenõudel ei ole alust, kuna töötasu maksmisega ei ole viivitatud ning kostja on hageja ees kõik töölepingust tulenevad nõuded kohaselt täitnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 29. mai 2020 otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kuid mõistis kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 9000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Poolte seisukohtadest tuleneb, et tuhaärastussüsteemi üheks osaks on tuhamahuti, kus toimus põlevkivituha varingu tagajärjel tööõnnetus, milles osales hageja. Ehitusplatsil töötasid mitme ettevõtte töötajad. Kostja esitatud tööohutuse plaani (Bio- ja põlevkivi ettekanded ja Tuhaärastus (X projekt)) järgi vastutab kostja töömaa üldise ohutuskorralduse eest ja teostab vajalikku organiseerimist erinevate alltöövõtjate vahel. Iga töövõtja vastutab oma töötajate ja oma töölõigus toimuva ohutuskäitumise eest. Eesti tööohutuse plaani p 4 järgi on kostjal kui peatöövõtjal õigus eemaldada ehitusplatsilt või tõkestada ligipääs ehitusplatsile isikutele, kes rikuvad tööohutuse nõudeid ja kohustusi. Tööohutusplaan reguleerib täiendavalt poolte vahelist alltöövõtulepingut ning on selle lahutamatuks lisaks. Samas ei nähtu plaanist, kelle vahelist alltöövõtulepingut on silmas peetud. Kostja poolt menetluse jooksul viidatud ja esitatud alltöövõtuleping nr TE-014 on sõlmitud Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS ja Eesti Energia Tehnoloogiatööstus AS (kostja) vahel. Asjakohane on hageja viide selle lepingu p-le 5.12, mille järgi vastutab töötervishoiu ja tööohutuse eest töökohal töövõtja. Alstomi Keskkonna, tervise ja ohutuse 102-leheküljelise kava järgi on see rakendatav kõigile projekti teostamise ajal tehtud töödele, olenemata, kas tööd teostavad Alstomi alltöövõtjad, sh nende alltöövõtjad, ja kõik muud ettevõtted, nt kolmanda osapoole ettevõte, omanik (Eesti Energia AS), omaniku tütarettevõtted ja alltöövõtjad. Eeltoodust järeldub, et tööohutuse korraldus ja vastutus töömaal oli ebaselge tulenevalt mitmetest ohutusplaanidest, töid teostavatest ettevõtetest ja koordineerimata tööohutusalasest ühistegevusest. Sellises olukorras ei ole tagatud töötajate tõhus ja tegelik tööohutus. Poolte viidatud Vabariigi Valitsuse 8. detsembri 1999. a määruse nr 377 töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses § 11 p 6 kohaselt on peatöövõtja ehitusettevõtja, keda ehitise omanik on määranud juhtima ja korraldama ehitustöid ehitusplatsil. Toimiku materjalides puuduvad tõendid selle kohta, et Alstom oli peatöövõtjaks kogu töömaal, sh kohas, kus toimus tööõnnetus. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et tööandjate vahel oleks sõlmitud kirjalik kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Eeltoodust tulenevalt 5(23)
vastutasid TTOS § 12 lg 31 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 3 lg 2 alusel tööandjad, sh kostja, kahju tekkimise eest solidaarvõlgnikena. Kannatanul on VÕS § 137 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt solidaarvõlgnikelt sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. Kahju hüvitamise nõuete materiaalõiguslik alus on VÕS § 1043. Kohtu hinnangul olid delikti üldkoosseisu elemendid täidetud ja kostja vastutab kahju eest VÕS § 1043 alusel. Kostja tegevusetus tööohutuse tagamisel on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse. See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi oma süü puudumist hagejale kehavigastuse tekitamises hooletuse tõttu. Tuhamahutit, kus asetseb kuum põlevkivituhk võib käsitleda kui füüsikalist ohutegurit TTOS § 6 lg 1 p 3 järgi. Töötingimuste ohtlikkus tulenes antud juhul töökohast endast, st tuhamahutist ja töökorraldusest tulenevatest põhjustest, kuna tuhamahutis oli kuum tuhk, mahuti luuk oli lahti ning sellest ei olnud teadlikud teise ettevõtte töötajad, kes töötasid mahuti mõjualas. Järelikult puudus eri tööandjatel kooskõlastatud konsulteeriv tööohutusalane ühistegevus (TTOS § 12 lg 5, 6), mille tagajärjel ei teavitatud ka töötajaid, sh hagejat, töökoha ohtlikkusest. Praeguses asjas ei ole kostja tuginenud asjaoludele, mille korral oleks tema tegevusetuse õigusvastasus välistatud VÕS § 1045 lg 2 p-de 1–4 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kahju, mille hüvitamist hageja nõuab, on varaline kahju VÕS § 128 lg 2 tähenduses, täpsemalt töövõimetusest tingitud saamata jäänud tulu (VÕS § 130 lg 1). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures kuni 25. jaanuarini 2018. Kostja väitel hageja põhipalk sellel ajal ei muutunud ning hageja ei ole vastupidist väitnud. VÕS § 130 lg 1 võimaldab nõuda sissetulekute vähenemisest tekkinud kahju, kuid hageja toodust ei tulene, et hageja sissetulek oleks vähenenud kostja juures töötamise ajal, ehkki hageja arvestus hõlmab ka seda aega. Hageja arvestustest ja SKA tõenditest nähtub vastupidiselt, et hageja sai töötasu (tabelis märgitud "Juurde teenitud töötasu") ja töövõimetuspensionit, millest järeldub, et hageja kogusissetulek sellel perioodil hoopis suurenes. Järelikult ei ole hagejale kahju tekkinud, st hageja ei ole oma töövõime kaotuse tõttu töötasu kaotanud. Toimikus olevast töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub, et enne töölepingu ülesütlemist pakuti hagejale teist töökohta (tehnoloog), kuid hageja keeldus sellest ning leping lõpetati töömahu vähenemise ja töö ümberkorralduse tagajärjel koondamise tõttu. Eeltoodust järeldub, et hageja ei töötaks endisel ametikohal (meister) või erialal ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega leidis kohus järgneva perioodi osas (alates
26.jaanuarist 2018), et üksnes asjaolust, et hageja ei töötanud ega saanud sissetulekut, ei saa teha järeldust, et hagejale on tekkinud tervisekahjustuse tõttu varaline kahju. Seda eriti olukorras, kus kostja pakkus hagejale teist tööd, millest hageja keeldus. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole suuteline sissetulekut teenima, ega tõendanud seda, et ta töötaks edaspidi sarnasel töökohal, saades seal teatud suuruses töötasu. Seega ei ole võimalik hinnata ka hageja sissetuleku vähenemist, mis peab olema põhjuslikus seoses töövõimetusega. Eeltoodu alusel tuleb varalise kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata. Hageja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 366 järgi (õiglane hüvitis kohtu äranägemisel).
seadustiku
6(23)
Meditsiiniliste dokumentide alusel on tõendatud, et hageja tervisekahjustuseks on X, millele on lisandunud X. Hagejal on tuvastatud töövigastusest tuleneva töövõime kaotus peale tööõnnetust 90%, hiljem 50% ja 80%. Hageja füüsiline ja hingeline valu ning kannatused pärast tööõnnetust väljenduvad selles, et hagejal on häiritud hingamine, halvenenud on nägemine (silmade operatsioonid), tekkinud on selja- ja liigesevalu, füüsiline võimekus on oluliselt halvenenud ning hageja ei saa enam tegeleda spordiga. Eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et hageja üldine heaolu ja elukvaliteet on langenud, hageja liikumine on piiratud, st hageja ei ole suuteline liikuma sellise intensiivsusega, nagu ta tegi seda enne tööõnnetust. Hageja on sunnitud loobuma oma harrastusest ja osaliselt ka harjumustest. Hageja ei saa tegeleda spordiga. Arvestades kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskust, samuti muude negatiivsete mittevaraliste tagajärgedega, mis tekkisid tervisekahjustuse tõttu, leidis kohus, et kostjalt tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot. Hüvitis tagab mh kostja edaspidise hoolikama suhtumise tööohutusse ning seda eriti olukorras, kus ühel töömaal tegutseb mitmeid ettevõtteid. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja palub 29. juunil 2020 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 1 ja § 130 lg-t 1. Hageja on põhjendanud, et sissetuleku vähenemine seisneb tööõnnetusele eelnenud keskmise sissetuleku ja tööõnnetusele järgnenud sissetuleku vahes. Vaidlustamata asjaoludel toimus tööõnnetus
6.jaanuaril 2015. Sellest tulenevalt on põhjendatud lähtuda juhtumile eelnenud sissetuleku hindamisel 2014. a-l kostja poolt hagejale töölepingu alusel tehtud väljamaksetest. Hageja sissetulek on pärast tööõnnetust vähenenud. Hagejal on tekkinud kahju. Maakohus ei ole võrrelnud, milline oli hageja sissetulek enne kahjujuhtumit ja pärast seda. Maakohus on rikkunud põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Põhjendamata on kostja väide, et töövigastusele eelnenud sissetuleku tuvastamisel tuleb lähtuda ainult töölepingus fikseeritud põhipalgast. Arvestades, et kostja ei ole vaidlustanud keskmise sissetuleku arvutamise aluseks võetud perioodi, siis on kuutasu X eurot X senti enne tööõnnetust objektiivne faktiline asjaolu. Väär ja paljasõnaline on kostja väide, et tulemustasu maksti hagejale sellepärast, et uue X elektrijaama ehitus oli majanduslikult kasulik projekt. Hagejaga sõlmitud töölepingu ja kollektiivlepingu alusel maksti tulemustasu töötaja (mitte tööandja) heade ja väga heade töötulemuste alusel. Maakohus rajas otsuse asjaoludele, millele kumbki pool ei olnud tuginenud, rikkudes sellega hagimenetluse dispositiivsuse ja võistlevuse põhimõtteid (TsMS § 4 lg-d 1-3, § 5 lg-d 1 ja 2). Maakohus leidis, et hagejale ei tekkinud kahju, sest tööleping lõppes koondamisega ja kostja pakkus hagejale teist tööd, millest hageja keeldus. Viidatud asjaolule ei ole kostja tuginenud. Kohus ei saanud tugineda asjaoludele, millega kostja ei ole sidunud enda vastuväiteid hagile ning mida ei ole pooltega arutatud.
7(23)
Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 4, maakohus rikkus tõendite hindamise kohustust TsMS § 232 lg 1 alusel ning jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Maakohus jättis sisuliselt tähelepanuta hageja seisukohad ja tõendid põhjusliku seose asjaolude kohta. Samuti ei ole kohus arvestanud vaidlustamata asjaoluga, mille kohaselt arsti 9. jaanuari 2018. a otsusega tunnistati hageja ebasobivaks oma ametikohale. Maakohus jättis põhjendamatult analüüsimata dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad töövigastusest tingitud töövõime vähenemise asjaolusid. Hageja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et hagejale põhjustab tööõnnetusega saadud töövigastus töövõime kaotust. Seega tuleb Riigikohtu praktika järgi eeldada põhjuslikku seost kostja õigusvastase käitumise ja kahju vahel ning kostja pidi tõendama, et kostja õigusvastane tegevus ei ole põhjuslikus seoses varalise kahjuga. Kostja ei esitanud selliseid asjaolusid ega tõendeid. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hagejale ei saanud varalist kahju tekkida, kuna hageja koondati. Koondamine ei ole asjaoluks (isegi, kui kostja oleks sellega oma vastuväited sidunud ja sellega saaks arvestada otsuse tegemisel), mis lükkaks ümber põhjusliku seose varalise kahju ja kostja õigusvastase tegevuse vahel. Eeltoodust tulenevalt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 4.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on korrektselt tuvastanud ja põhjendanud, et hagejale ei ole varalist kahju tekkinud. Kohus on diferentsihüpoteesi kohaldanud. Hageja ei ole ühtegi saamata jäänud tulu tekkimise eeldust tõendanud (tulu teenimise võimalus ja kavatsus). Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud. Maakohus on otsuses tuginenud vaid sellistele asjaoludele, mida on varasemas menetluses esile toodud ja tõendatud. Seda, et hageja töösuhe lõppes koondamisega ning, et hagejale pakuti enne koondamist ka teist tööd, on kostja esile toonud ning tõendanud. Samuti on oma koondamist käsitlenud ka hageja ise 10. märtsi 2020 istungil. Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 127 lg-t 4, TsMS § 232 lg-t 1 ega jaganud ebaõigesti tõendamiskoormust. Olukorras, kus kohus on korrektselt tuvastanud, et esitatud tõendite pinnalt ei saa järeldada saamata jäänud tulu (kahju) tekkimist, ei ole kohtul võimalust, või veel vähem kohustust, asuda kontrollima põhjuslikku seost. Koondamisele eelnevalt on saamata jäänud tulu puudumine tõendatud hageja sissetulekut kajastavate dokumentidega. Põhjuslikku seost kostja väidetavate rikkumiste ning tekkinud tervisekahju vahel tuleb tõendada hagejal.
6.Kostjas esitas 27. juulil 2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju väljamõistmise osas ja selle osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ning tuvastanud ebaõiged asjaolud. Kostja on koos 3. märtsi 2020. a seisukohtadega (lisa 2) esitanud tõendina akti-diagrammi, mille alusel X uue elektrijaama tellija andis Alstomi otsesesse valdusesse ning vastutusse valdava osa töömaast (sh selgelt ka selle ehitusplatsi osa, kus leidis aset tööõnnetus). Hageja on 21. novembri 2019. a kohtuistungil Alstomi tegutsemise ehitusplatsil 8(23)
peatöövõtjana omaks võtnud. Maakohus on rikkunud TsMS § 231 lg-t 2, kui ta ei võtnud arvesse hageja omaksvõttu Alstomi peatöövõtjaks olemise kohta. Maakohus on rikkunud materiaalõiguse norme (TTOS § 12 lg-t 31 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 3 lg-t 2). Mõlema viidatud normiga on vastuolus lahenduskäik, kus töötervishoiu ja tööohutuse alase ühistegevuse kokkuleppe puudumisest on võimalik automaatselt järeldada solidaarvastutust. Vastavasisulise kokkuleppe puudumisel tuleb esmalt kontrollida töid korraldava tööandja või peatöövõtja olemasolu ning alles sellise osapoole puudumisel võib järeldada solidaarvastutuse rakendumist. Maakohus on rikkunud VÕS § 1045 lg 1 p 2. Selle sätte alusel on üksnes eeldatav mingi teo või tegevusetuse õigusvastasus, mitte sellise teo või tegevusetuse aset leidmine. Tuvastada tuleb tegu või tegevusetus, mis on hagejat kahjustanud. Maakohus toob kostja väidetava tegevusetuse illustreerimisel esile põhialusena väidetava TTOS § 12 lg 5 rikkumise, millele hageja ei ole tuginenud. Maakohus on ise asunud õigusnormidega ja põhjendustega sisustama nõudeid (vastuolu TsMS § 5 lg-ga 1). Maakohus on vääralt sisustanud TTOS § 12 lg 5 kaitseala, mis saab definitsioonipäraselt hõlmata vaid selliseid ohte, mis on kuidagi tööandjale ettenähtavad. Ohtude osas, mis tekivad äärmiselt lühiajaliselt (loetud minutitega) töötajate poolse teadliku ja ränga ohutusreeglite rikkumise tulemusena, ei ole ühelgi tööandjal mõistlikult kättesaadavate vahenditega võimalik kursis olla ja preventiivseid meetmeid rakendada. Maakohus on rikkunud VÕS § 127 lg-t 4. Kostjapoolsed rikkumised (mida kostja ei mööna) ei oleks siiski kaasa toonud hagejale tekkinud kahjustusi ilma, et teiste ehitusplatsil tegutsevate töövõtjate töötajad oleksid tegutsenud teadlikult reegleid rikkuvalt. Just nende füüsiliste isikute reegleid rikkuv tegevus, mitte kostja tegevus, on põhjuseks (conditio sine qua non) tuhavaringu ja mittevaralise kahju tekkimisele. Maakohus ei ole põhjusliku seost kontrollinud. Maakohus on rikkunud VÕS § 127 lg-t 1. Maakohtu poolt kirjeldatud selgitus, mis kirjeldab väljamõistetud hüvitise summat sanktsioonina, et tagada kostja teistsugune käitumine tulevikus, ei oma vähimatki seost hageja asetamisega rikkumise eelsesse seisu ja olukorda.
7.Hageja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Maakohus tuvastas õigesti mittevaralise kahju hüvitamise eeldused. Maakohus tegi kindlaks, et kostja tegutses õigusvastaselt. Väär on kostja väide, et maakohus kohaldas VÕS § 1045 lg 1 p 2 ebaõigesti. Maakohus ei ole omaalgatuslikult sisustanud kostja õigusvastast tegevusetust. Ekslik on kostja väide, et kõnealust tööõnnetust ei saanud tööandja ette näha. Kostja on möönnud, et tööohutusnõuete järgmisega oleks olnud võimalik õnnetust ennetada ja kostja sõnul astus ta alles pärast õnnetust konkreetseid samme, et tulevikus analoogseid juhtumeid ära hoida (kostja nendib tööõnnetuse raportis, et lukustas siibrid alles pärast õnnetust).
9(23)
Maakohus kohaldas VÕS § 127 lg-t 4 õigesti. Kostja vastutusalas oli kogu töökoht, kus hageja töötas, sh teised töökohal töötavad töötajad. Sellest tulenevalt on tööandja kohustus veenduda, et töökeskkond, kus töötaja töötab, on ohutu. Asjaolu, et kostja õigusvastane tegevusetus oli põhjuslikus seoses kahjuga, tõendab muu hulgas kostja koostatud tööõnnetuse raporti 8. peatükk. Kohtutoimiku tõendid kinnitavad, et tööohutuse eest vastutas kostja. Kostja rikkus TTOS § 4 lg 4 kohustusi. Kostja tööohutusnormide rikkumine ja põhjuslik seos tööõnnetuse tekkimisega on tõendatud. Hageja hinnangul juhindus maakohus põhjendatult mittevaralise kahju väljamõistmisel VÕS § 127 lg-st 1 § 134 lg-st 2. Hageja rõhutab, et hüvitis on ühekordne, aga hageja peab tööõnnetuse tagajärgedega elama kogu oma ülejäänud elu. Väljamõistetud hüvitis on proportsionaalne ja põhjendatud. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja väide, et Alstom oli kogu objekti ulatuses peatöövõtja, on tõendamata. Hageja ei ole võtnud omaks, et Alstom on peatöövõtja Vabariigi Valitsuse määruse nr 377 § 11 punkti 6 tähenduses ja sellest tulenevalt ei vastutanud kostja hageja töökeskkonna ohutuse eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hageja nõuete rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest X eurot X senti ning alates 1. novembrist 2019 igakuise hüvitise X eurot, millest on maha arvatud hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile (31. oktoobri 2019 seisuga 30%) vastavat osa hageja viidatud töötasust. Samuti kohustab kohus kostjat alates 2020. a-st hagejale väljamõistetud igakuist hüvitist indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga võrreldes eelmise perioodiga (avaldatakse Statistikaameti andmebaasis). Lisaks tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja 9. detsembri 2020. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis X eurot X senti ja alates 10. detsembrist 2020 sissenõutavaks muutuv viivis protsendina põhinõudest (X eurot X senti ) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni kohustuse kohase täitmiseni ning jaotada uuesti maakohtu menetluses kantud menetluskulud. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohtu tuvastatu kohaselt oli hageja tööõnnetuse toimumise ajal kostja töötaja. Selle üle ei ole pooled menetluses ka vaielnud. Seega oli poolte vahel lepinguline suhe. Töölepingu seaduse (TLS) § 28 lg 2 p 6 ning TTOS § 4 lg 2 ja § 12 lg 1 järgi on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Nende normide eesmärgiks on mh kaitsta töötajat tööõnnetuse tagajärjel tekkiva varalise ja mittevaralise kahju eest (VÕS § 127 lg 2). 10(23)
Tööõnnetusega põhjustatud kehavigastuse korral saab töötaja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu rikkumisele (st nõude alusena VÕS § 115 lg-le 1) kui ka tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes. Vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5306, p 12; 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 24 ja 25). Praegusel juhul on maakohus kvalifitseerinud hageja nõude deliktiõigusliku hüvitisnõudena ning kostja vastutust kahju tekkimise eest deliktiõiguslikul alusel ka jaatanud. Apellatsioonkaebustes ei ole asja lahendamist VÕS §-le 1043 tuginedes vaidlustatud. Eelmärgitut arvestades lähtub ka ringkonnakonnakohus maakohtu poolt õigussuhtele antud kvalifikatsioonist.
10.Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel, peab lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi kannatanu tervisekahjustuse tekitamises (VÕS § 1050). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 kahju tekitaja süüd eeldatakse. Kostja ei vastuta hagejale põhjustatud kahju eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise.
11.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, et kostja on hagejale õigusvastase käitumisega kahju tekitanud ning on kahju tekkimises ka süüdi. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. VÕS § 1045 lg 2 kohaseid asjaolusid ei ole kostja esile toonud ega tõendanud.
12.Kostja käitumise õigusvastasust puudutavaid maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski muuta. Maakohus on leidnud, et VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kostja tegevus tööohutuse tagamisel eelduslikult õigusvastane juba üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale ette heita tegevust, mis oleks suunatud või mis oleks vahetult põhjustanud hagejale VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 nimetatud õigushüve kahjustamise. Kostjale saab eelkõige ette heita tegevusetust ohutute töötingimuste tagamisel. Juhul kui VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 viidatud õigushüve kahjustamise põhjuseks on kahju tekitaja tegevusetus, ei saa ainuüksi õigushüve kahjustamise faktist järeldada sellise tegevusetuse õigusvastasust. Tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks, peab väidetav kahju tekitaja olema rikkunud mingit õigusnormi, mis kohustas kahju tekitajat tegutsema kahju ärahoidmise huvides (st kaitsenormi VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes) või lepinguvälist tegutsemise kohustust ehk käibekohustust (vt ka VÕS IV-Komm/Tampuu/Käerdi (2020), § 1045, lk-d 750–751). VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Kostja on ringkonnakohtu hinnangul rikkunud mitmeid töötervishoiu ja tööohutuse alaseid kaitsenorme, mille eesmärgiks on töötajale ohutu töökeskkonna loomine ja tagamine ning töötaja kaitsmine tervisekahjustuste eest. Eelkõige ei ole kostja järginud maakohtu poolt viidatud TTOS § 6 lg-t 2, mille kohaselt peab tööandja rakendama abinõusid, et vältida füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski või viia see võimalikult madalale 11(23)
tasemele, ning TTOS § 12 lg-tes 5 ja 6 sätestatut. TTOS § 12 lg-d 5 ja 6 kohustavad tööandjaid, kelle töötajad töötavad samal ajal samas töökohas, tegema koostööd ohutu töökekskonna nimel ning teavitama oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat, kes omakorda peab teavitama oma töötajaid enne tööülesannete täitmisele asumist sellel töökohal esinevatest ohtudest ja juhendama, kuidas neist hoiduda. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks tööõnnetuse põhjuseks olnud tööprotsessi riskide vältimiseks või vähendamiseks enne 6. jaanuari 2015 samme astunud. Pigem võib kostja koostatud tööõnnetuse raportist (I kd, tl-d 16–18) ja asja muudest materjalidest järeldada, et vastavad riskid olid jäänud tööandja poolt kaardistamata. Seega on kostja tegevusetus ohutute töötingimuste tagamisel õigusvastane VÕS § 1047 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi.
13.Samuti on kostja ringkonnakohtu hinnangul hagejale tervisekahjustuse tekitamises süüdi (VÕS § 1055). Kostja tegevusetus tööohutuse tagamisel on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja 1050 lg 1 järgi. Kostja ei ole tõendanud, et rikkumised olid tema jaoks subjektiivselt vabandatavad (VÕS § 1050 lg 2).
14.Ringkonnakohus lisab, et isegi kui tööandja õigusvastasele teole tuginevalt ei oleks võimalik hageja nõudeid rahuldada, tuleks kohtul esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida nõuet ka töölepingu rikkumisele tuginevalt. Ka sellisel juhul tuleks mh kindlaks teha kahju tekkimine ning põhjuslik seos lepingu rikkumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4), kuid lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse välistaks eelduslikult üksnes vääramatu jõu esinemine (VÕS § 103 lg 2).
Vastusena vastuapellatsioonkaebuse väidetele lisab ringkonnakohus veel järgmist.
15.1.Maakohus ei ole hinnanud valesti tõendeid ega tuvastanud valesti asjaolusid, leides, et tööohutuse korraldus ja vastutus töömaal oli ebaselge ning puuduvad tõendid selle kohta, et Alstom oli peatöövõtjaks kogu töömaal, sh tööõnnetuse toimumise kohas. Samuti on põhjendatud maakohtu järeldus, et puuduvad tõendid selle kohta, et eri tööandjate vahel oleks sõlmitud kirjalik kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta, ning seetõttu vastutavad kõik töömaal tegutsenud tööandjad (sh kostja) TTOS § 12 lg 31 alusel hageja ees solidaarvõlgnikena (VÕS § 65 lg 1). Sama järelduse saab teha VV määruse nr 377 § 3 lg 2 alusel. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata selles küsimuses tõendeid maakohtust erinevalt või teha maakohtu tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Hageja väidet, et Alstom oli peatöövõtjaks kogu töömaal, ei kinnita ka kostja poolt koos 3. märtsi 2020. a seisukohaga esitatud akt-diagramm töömaa piiritlemise kohta (II kd, tl 164). Samuti ei ole hageja menetluses, sh 21. novembri 2019. a istungil seda asjaolu TsMS § 231 lg 2 tähenduses omaks võtnud. Ringkonnakohus märgib, et oma kohustusi tööohutuse tagamisel, eelkõige TTOS § 12 lg-test 5 ja 6 tulenevaid kohustusi võib olla rikkunud ka Alstom ning nendel rikkumistel võib olla põhjuslik seos hagejal tekkinud kahjuga, kuid see ei vabasta kostjat praegusel juhul vastutusest.
15.2.Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, nagu ei oleks maakohus tohtinud tugineda kostja õigusvastase tegevusetuse sisustamisel TTOS § 12 lg 5 rikkumisele. 12(23)
Esiteks on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 esimene lause). Teiseks on hageja hagiavalduses TTOS § 12 lg 5 järgimist puudutavad etteheited välja toonud ning viidanud otseselt TTOS § 12 lg-le 6, mis on lõikes 5 sätestatuga mõtteliselt seotud. Kolmandaks, isegi kui maakohtu poolt TTOS § 12 lg-le 5 tuginemine oli kostjale üllatuslik, siis ei nähtu apellatsioonkaebuse väidetest, et kostjal jäid selle väidetava kohtu minetuse tõttu olulised väited, tõendid või seisukohad esitamata.
15.3.Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et need ohud, mille realiseerumise tulemusena tööõnnetus toimus, ei olnud kostjale mõistlikult ettenähtavad. Kostja võis ja pidi tuhamahuti luugi (juhuslikku või tahtlikku) avamist teiste töötajate poolt ette nägema ja sellega seotud riskide vähendamiseks vajalikke preventiivseid meetmeid rakendama. Seda kinnitab ka kostja koostatud tööõnnetuse raport (I kd, tl-d 16-18), milles kostja möönab, et samalaadse tööõnnetuse ärahoidmiseks saanuks rakendada abinõusid, kui riskianalüüsis oleks vastavaid riske hinnatud ning tuhasilo mahuti siiber oleks lukustatud. Raportist ilmneb, et siibri lukustust oli kostjal võimalik kontrollida. Selliste tööohutust tagavate meetmete rakendamine oli ilmselgelt ka enne tööõnnetuse toimumist kostja mõjusfääris. Kui kostja ei olnud veendunud töö ohutuses, ei oleks kostja tohtinud hagejat tuhasilo hoonesse tööülesandeid täitma saata.
15.4.Põhjendamatu on ka etteheide, et maakohus ei ole kontrollinud põhjusliku seose olemasolu. Maakohus ei ole otsuses küll VÕS § 127 lg-le 4 viidanud, kuid maakohtu otsuse punktis 11 esitatud põhjendustest nähtuvalt on kohus põhjusliku seose üheselt tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui eri tööandjad (sh kostja) oleksid enda teostatavad töid omavahel kooskõlastanud ja nendest üksteist (sh töötajaid) teavitanud, ei oleks tuhavaringu ohu ajal ja alal töötajaid eelduslikult olnud (kuna iga mõistlik isik väldib ohtu). Kostja käsitlus põhjuslikust seosest on liiga kitsas. Kahju ei pea olema õigusvastase teo või tegevusetuse vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (vt nt Riigikohtu
10.detsembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Ka praegusel juhul ei olnud kahju tekkimine kostja rikkumiste vahetu tagajärg, kuid kostja poolt TTOS § 6 lg 2 ning § 12 lg-te 5 ja 6 nõuete järgimisel oleks tuhasilo mahuti siiber olnud lukustatud või ei oleks tuhavaringu ohu ajal töötajaid hoone alumistel tasanditel viibinud. Tööõnnetuse algpõhjuseks oli vajaliku järelevalve ja juhtimise puudumine seoses tuhasilohoones toimunud käivitusseadistustöödega ja remonditöödega. Selline järelevalve oleks pidanud olema korraldatud mh kostja poolt.
16.Maakohus on jätnud hageja varalise kahju nõude rahuldamata. Maakohtu otsuse järelduste kohaselt ei ole hageja tõendanud kostja rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahu tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selles osas eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning lähtunud ebaõigest tõendamiskoormusest. Samuti on maakohtu otsus nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendamata. Need minetused on viinud maakohtu ka osaliselt ebaõigete lõppjäreldusteni. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb hageja varalise kahju nõue osaliselt rahuldada.
13(23)
17.VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 130 alusel tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulud, mh töövõimetusest tekkinud kahju, sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kohtul hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata, kõige täpsemini prognoosida. Sõltuvalt asjaoludest on võimalik teha hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ka enne 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord" (vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Viidatud korra p 7 kohaselt määratakse kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Kui kannatanule on seoses töövigastusega määratud invaliidsuspension, vähendatakse kahju hüvitamise ulatust selle pensioni summa võrra. Korra p-dest 11 ja 14 tuleneb, et hüvise arvutamisel võetakse aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu (kannatanu valikul) keskmine kuusissetulek ning hüvise arvutamisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku hulka arvatakse kannatanu kogu sissetulek töökohtadelt, mille kohta on tehtud kindlaks töövõime kaotus seoses töövigastusega. Seejuures võetakse arvesse kõik töötasuliigid, millelt tööandjad on kohustatud maksma sotsiaalmaksu, välja arvatud ühekordsed juhusliku iseloomuga väljamaksed.
18.Ringkonnakohus rõhutab, et töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel eelduslikult korrelatsioonis. Kui isik kaotab tervisekahjustuse tõttu teatud protsendi töövõimest, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Seetõttu vabaneb tööandja kahju hüvitamisest üksnes siis, kui ta tõendab, et töötaja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud (vt ka Riigikohtu 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11 koos selles viidatud praktikaga). Maakohus ei ole eelmärgituga asja lahendamisel sisuliselt arvestanud, leides, et hageja peaks tõendama enda sissetuleku vähenemise põhjuslikku seost töövõimetusega.
19.Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et hageja nõude lahendamisel tuleb tinglikult eristada ajavahemikku alates maist 2015 kuni hageja töölepingu lõppemiseni
25.jaanuaril 2018 ning töölepingu lõpetamisele järgnenud perioodi. Hageja on võtnud hüvitise suuruse arvestamisel aluseks tööõnnetuse toimumisele eelnenud aasta, s.o 2014. a, sissetulekud. Hageja on lähtunud 2014. aasta kõigil 12 kuul teenitud tulust (kuu keskmisena X eurot X senti). Kostja ei ole 2014. a aluseks võtmist töölepingu 14(23)
lõppemisele eelnenud perioodi puudutava hüvitisenõude osas iseenesest vaidlustanud. Kostja on küll leidnud, et lähtuda tuleks üksnes hageja põhipalgast (X eurot), mitte kõikidest töölepingu alusel makstud tasudest.
19.1.Ringkonnakohus leiab, et hüvitise arvestamisel ajavahemikku eest alates maist 2015 kuni hageja töölepingu lõppemiseni tuleb VÕS § 127 lg-st 1 ja §-st 130 lähtudes võtta arvesse kõik 2014. a-l hagejale töölepingu alusel makstud tasud (mitte üksnes põhipalk). Sellest lähtudes on hageja sissetulekud hageja arvestuste kohaselt (I kd, tl 42; II kd, tl-d 135–136) pärast tööõnnetust vähenenud. Hageja töötasu 2014. a-l on koosnenud lisaks põhipalgale ka erinevatest lisatasudest ja preemiatest, kuid kostja ei ole väitnud, et 2014. a-l maksti lisatasusid ja preemiaid varasemast rohkem või oleks hageja sissetulekud olnud 2014. a-l muul põhjusel varasematest perioodidest oluliselt suuremad. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et hageja sissetulek kostja juures töötades oleks vähenenud võrreldes 2014. aastaga ka siis, kui ta poleks tööandja süül töövõimet osaliselt kaotanud.
19.2.Samas ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud hageja käsitlus, mille kohaselt tuleks 2014. a kuu keskmist sissetulekut (X eurot X senti) alates 2015. a maist indekseerida tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga (avaldatud Statistikaameti andmebaasis www.stat.ee). Sellisena oleks saamata jäänud tulu prognoos üksnes spekulatiivne ning võiks viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks koos töövõimetuspensioni ja saadud töötasudega seda töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida tervisekahjustuseta. Hageja sissetulek 2014. a-l olid vastava tegevusala statistilisest keskmisest oluliselt suurem ning asjas ei ole tõendeid selle kohta, et hageja sissetulekud kostja juures töötades oleksid alates 2015. a maist pidanud võrreldes 2014. aastaga tingimata tõusma.
19.3.Alates 2015. a maist kuni töölepingu ülesütlemiseni tuleb hüvitis ringkonnakohtu hinnangul seega leida järgmise valemi alusel: 2014. a sissetulekute alusel arvestatud kuu sissetulek tuleb korrutada hageja tervisekahjustusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga ning arvestada saadud summast maha hagejale makstav töövõimetuspension ja hageja teenitud töötasu (bruto) osas, milles see ületab hageja säilinud töövõime protsendile vastavat osa hageja 2014. a sissetulekute alusel arvestatud kuu sissetulekust. SKA otsustega on tuvastanud hageja töövigastusest tulenev töövõime püsiv kaotus 90% ulatuses alates 28. aprillist 2015 kuni 30. novembrini 2015 (I kd, tl-d 24–26); 50% ulatuses alates 30. novembrist 2015 kestusega üks aasta (I kd, tl-d 27–29) ja 50% ulatuses alates
30.novembrist 2016 kestusega kaks aastat (I kd, tl-d 30–31). Hageja töövõimetuspension on ajavahemikul alates 6. maist 2015 kuni 30. novembrini 2015 olnud X eurot X senti kuus, alates 1. detsembrist 2015 kuni 31. märsini 2016 X eurot X senti, alates 1. aprillist 2016 kuni 31. märtsini 2017 X eurot X senti kuus ning alates 1. aprillist 2017 oli see X eurot X senti kuus (I kd, tl 41). Kokku sai hageja 2015. a-l (alates maist) töövõimetuspensioni kokku X eurot X senti, 2016. a-l X eurot X senti ja 2017. a-l X eurot X senti (I kd, tl 42; II kd, tl-d 135–136).
19.4.Selliselt kujuneb hüvitise suuruseks X eurot X senti järgmiselt:
15(23)
Aasta
Kuu
6.-31.mai
Keskmine sissetulek
Saamata jäänud tulu
Töövõimetuspension
Saadud töötasu
Töötasu osa, mis tuleb hüvitisest lahutada
Hüvitise suurus
X
X
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
X
X
august
X
X
X
X
X
X
september
X
X
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
X
X
november
X
X
X
X
X
X
detsember
X
X
X
X
X
X
jaanuar
X
X
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
X
X
august
X
X
X
X
X
X
september
X
X
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
X
X
november
X
X
X
X
X
X
detsember
X
X
X
X
X
X
jaanuar
X
X
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
X
X
august
X
X
X
X
X
X
september
X
X
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
X
X
november
X
X
X
X
X
X
detsember
X
X
X
X
X
X
16(23)
Kokku
X
19.5.Ringkonnakohus märgib, et isegi kui lähtuda 2015. a-l (alates maist), 2016. a-l ja 2017. a-l hagejale makstud kogu töötasust, oleks hageja sissetulekuks koos töövõimetuspensioniga 2015. a-l X eurot X senti, 2016. a-l X eurot X senti ning 2017. a-l X eurot X senti. Seega tuleks kostjal hüvitisena tasuda 2015. a eest X eurot X senti, 2016. a eest X eurot X senti ja 2017. a eest X eurot X senti, kokku X eurot X senti.
20.Alates töölepingu lõpetamisest tuleb ringkonnakohtu hinnangul hüvitise määramisel lähtuda mitte kostja juures töödes teenitud sissetulekutest, vaid tegevusala "Eriehitustööd" keskmisest brutokuupalgast.
20.1.Hageja töösuhe kostjaga lõppes 25. jaanuaril 2018 töötaja koondamise tõttu TLS § 89 lg 1 alusel (I kd, tl-d 96 ja 97). Seega ei oleks hageja töösuhe kostjaga pärast
25.jaanuari 2018 jätkunud ka hageja tervisekahjustuseta. Hageja ei ole maakohtu menetluses väitnud, et töösuhte lõpetamise tingisid hageja tervisest tingitud põhjused (mitte koondamisolukord). Asja materjalidest ei nähtu samuti, et hageja oleks tema töölepingu ülesütlemise koondamise tõttu kohtus või töövaidluskomisjonis vaidlustanud (TLS § 105). Alles ringkonnakohtule 23. novembril 2020 esitatud vastuses on hageja asunud väitma, et tööleping lõpetati hageja tervise tõttu. Selliseid maakohtu menetluses esitamata väiteid ei ole võimalik ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada (TsMS § 631 lg 1, § 652). Ringkonnakohus märgib, et töölepingu lõpetamisele koondamise tõttu on kostja menetluses läbivalt tuginenud, mh esimeses (6. märtsil 2018) hagile esitatud vastuses. Seetõttu ei saanud maakohtu poolt töösuhte lõppemise asjaoludega arvestamine olla hageja jaoks üllatuslik.
20.2.Eelmärgitu ei tähenda samas, et hageja nõue töölepingu lõpetamisele järgnenud ajaperioodi eest tuleks jätta täielikult rahuldamata. Kostja süül tekkinud tervisekahjustuse tõttu on hageja tulu teenimise võimalused eelduslikult vähenenud samas ulatuses töövõime kaotuse protsendiga. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ülalviidatud töölepingu ülesütlemise teatisest nähtub küll, et kostja pakkus hagejale teist töökohta (tehnoloog). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus seda asjaolu siiski ületähtsustanud. Hageja ei olnud kohustatud pakutud teist töökohta vastu võtma. Lisaks ei ole maakohus tuvastanud, millised olid selle pakutud töökoha töötingimused, sh palgatingimused. Seda ei nähtu ka asja materjalidest. Samuti ei ole teada, kas hageja tervis võimaldanuks sellele teisel töökohal töötada.
20.3.Töölepingu ülesütlemisele järgneva aja eest tuleb hüvitis seega leida järgmise valemi alusel: tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga alusel arvestatud kuu sissetulek tuleb korrutada hageja tervisekahjustusest tuleneva püsiva töövõime kaotuse määraga ning arvestada saadud summast maha hagejale makstav töövõimetuspension. Poolte väidetest ega asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks teenitud pärast töölepingu lõpetamist töötasu. Tegevusala "Eriehitustööd" keskmine brutokuupalk 2018. a-l oli Statistikaameti andmetel X eurot ja 2019. a-l X eurot. Ekspertarst I. Vippi 19. novembri 2018 arvamuse kohaselt on hagejal tuvastatud tööõnnetusest tingitud töövõime kaotus 80 % ulatuses (I kd, tl 193). SKA 18. novembri 17(23)
2019. a teatise kohaselt on ekspertarstide M. Tammiku ja J. Aleksandrova arvamuse hagejal tuvastatud tööõnnetusest tingitud töövõime kaotus 70 % (II kd, tl-d 120–121). Hagejale makstud töövõimatuspensionite suurus nähtub SKA 22. novembri 2019 tõendist (II kd, tl 119).
20.4.Eelmärgitut arvestades kujuneb ajavahemiku alates 2018. a jaanuarist kuini 2019. a oktoobrini (k.a) eest hüvitise suuruseks X eurot X senti järgmiselt: Aasta
Kuu
jaanuar
Keskmine sissetulek
Saamata jäänud tulu
Töövõimetuspension
Saadud töötasu
Töötasu osa, mis tuleb hüvitisest lahutada
Hüvitise suurus
X
X
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
X
X
august
X
X
X
X
X
X
september
X
X
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
X
X
november
X
X
X
X
X
X
detsember
X
X
X
X
X
X
jaanuar
X
X
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
X
X
august
X
X
X
X
X
X
september
X
X
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
X
X
Kokku
X
21.Kokkuvõttes on hageja saamata jäänud tulu ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 31. oktoober 2019 eest seega X eurot X senti (X+X). Vastavas ulatuses tuleb hageja varalise kahju hüvitamise nõue rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine VÕS §-st 139 või § 140 lg-st 1 tulenevaid aluseid kahjuhüvitise vähendamiseks. 18(23)
22.Hageja on palunud mõista kostjalt välja ka igakuine hüvitis alates 1. novembrist 2019, mille arvutamine toimub hagis toodud valemi alusel. Hageja palub ka kohustada kostjat seda igakuist hüvitist alates 2020. aastast indekseerima iga-aastaselt tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga.
22.1.Ringkonnakohus leiab, et hageja see taotlus on iseenesest põhjendatud. VÕS § 136 lg-st 2 tulenevalt tuleb tervise kahjustamise korral kahju üldjuhul hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena. VÕS § 136 lg 3 esimese lausest tuleneb, et kui kahju kuulub hüvitamisele perioodiliste maksetena, tuleb maksed üldjuhul teha iga kolme kuu eest ette. Nagu kohus eespool märkis, ei ole praegusel juhul siiski põhjendatud (pärast poolte töösuhet lõppemist) lähtuda igakuise hüvitise arvestamisel hageja indekseeritud kuutöötasust, vaid tegevusala "Eriehitustööd" keskmisest brutokuupalgast, mis 2019. a-l oli X eurot. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette TsMS § 459.
22.2.Kohtupraktikas on siiski tunnustatud võimalust näha juba perioodiliste maksete väljamõistmisel ette maksete indekseerimine või muul viisil muutmine, kui see on ilmselt mõistlik. Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. (vt ka nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-14, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja poolt pakutud tegevusala "Eriehitustööd" keskmise brutokuupalga juurdekasvu kajastav indeks sobiv. See kajastab hagejaga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust ajas. Ka kostja ei ole menetluses väitnud kõnealune näitaja ei oleks hüvitise indekseerimiseks sobiv.
22.3.Ringkonnakohus lisab, et perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub siiski ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 13).
23.Hageja on esitanud ka viivisenõude, sh palunud välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 alusel saab võlausaldaja hagis nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmist protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
19(23)
23.1.Hageja viivisenõue hõlmab ka hagi esitamisele eelnenud ajavahemikku. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kahju hüvitamise nõude puhul saab arvestada võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks nõudnud juba enne hagi esitamist (kohtuväliselt) kostjalt kahju hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul saab hageja seega nõuda viivist alates hagi esitamisest.
23.2.VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras arvestatud viivis X euro X sendi sendi tasumisega viivitamise eest ajavahemikul alates 1. jaanuarist 2018 kuni käesoleva otsuse tegemiseni 9. detsembril 2020 on X eurot X senti.
23.3.Otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemikul alates 2018. a jaanuarist kuni 2019. a oktoobrini sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete eest on kokku X eurot X senti, mis kujuneb järgmiselt: Aasta
Kuu
jaanuar
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
juuli
X
X
X
X
august
X
X
X
X
september
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
november
X
X
X
X
detsember
X
X
X
X
jaanuar
X
X
X
X
veebruar
X
X
X
X
märts
X
X
X
X
aprill
X
X
X
X
mai
X
X
X
X
juuni
X
X
X
X
Juuli
X
X
X
X
august
X
X
X
X
september
X
X
X
X
oktoober
X
X
X
X
Hüvitise suurus
Sissenõutavaks muutumise aeg
Arvestuse lõpp
Viivise summa
20(23)
Kokku:
X
24.Seega on kohtuotsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis kokku X eurot X senti (4733,80+ 2846,78). Ringkonnakohus on kasutanud viivise arvestamiseks http://www.viivisekalkulaator.ee/ kättesaadavat viivisekalkulaatorit.
veebilehel
25.Lisaks sissenõutavaks muutnud viivisele mõistab ringkonnakohus TsMS §-st 367 alusel kostjalt välja otsuse tegemise hetkeks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise protsendina põhinõudest (X eurot X senti ).
26.Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja mõistetud summa osas.
26.1.Mittevaralise kahju tekkimise korral määrab kohus hüvitise VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 366 järgi kindlaks kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi. Seega otsustab kohus hüvitise suuruse üle diskretsiooni alusel. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg-st 2 tuleneb, et isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 alusel arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.
26.2.Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus hüvitise suuruse määramisel arvestanud mh vajadusega tagada edaspidi kostja hoolikam suhtumine tööohutusse ning seda eriti olukorras kus ühel töömaal tegutseb mitmeid ettevõtjaid. Arvestades VÕS § 128 lg-st 5 ning § 134 lg-test 2 ja 5 tulenevaid diskretsioonipiire, ei saanud maakohus hüvitise määramisel selliste kaalutlustega arvestada.
26.3.Osutatud kaalutlusveale vaatamata ei ole maakohtu määratud hüvitis, arvestades eelkõige hageja läbielamisi ning tervisekahjustuste tõenäoliselt püsivat iseloomu, ringkonnakohtu arvates liiga suur, mh vastab see Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemele ning võrreldavas suuruses hüvitisi on kohtupraktikas sarnastel asjaoludel välja mõistetud.
26.4.Hageja ei ole mittevaralist kahju puudutavas osas maakohtu otsust vaidlustanud.
27.Hageja on esitanud koos 23. novembri 2020. a menetlusdokumendiga uute tõenditena Virumaa Koolituskeskuse 30. mai 2018. a tunnistuse ja 9. jaanuari 2018. a tervisekontrolli otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nende tõendite vastuvõtmisest keelduda. Viidatud tervisekontrolli otsus on asja materjalide hulgas olemas (I kd, tl 134). Seega puudus vajadus tõendi korduvaks esitamiseks. Lisaks on tõendid esitatud apellatsioonimenetluses hilinenult. Tulenevalt TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 saab apellatsiooniastmes uusi tõendeid esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 644 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu
29.oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19). Ringkonnakohtu arvates ei esine TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatu vastuvõtmiseks. Uue tõendi, 21(23)
Virumaa Koolituskeskuse 30. mai 2018. a tunnistuse vastuvõtmine tingiks asja lahendamise viibimise, mh tuleks selle vastuvõtmise otsustamiseks küsida vastaspoole seisukohta (TsMS § 652 lg 9), ning hageja ei ole põhistanud, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus nende tagastamiseks.
28.TsMS § 173 lg-st 1 lähtudes peab kohus otsuses märkima menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 173 lg 3 esimesest lausest tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei rahulda, peab kohus põhjendatuks jätta selle menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Muud menetluskulud peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hageja esitatud varalise ja mittevaralise nõude rahuldamise ulatusest lähtudes mõlemas kohtuastmes TsMS § 163 lg 1 teise alternatiivi alusel 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda.
29.Kuivõrd ringkonnakohus muudab maakohtu sisulist lahendit ning vastavalt sellele muutub ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus hageja ja kostja vahel, juhindub ringkonnakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses kohtupraktikas TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra (vt nt Riigikohtu 20. aprillil 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 19-22; 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553, p 25). Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi
(allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
Resolutsioon Riigikohtu 16.06.2021 lahendist:
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-1719464 alates 26. jaanuarist 2018 väljamõistetud hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja menetluskulude jaotuse osas ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Jätta Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464 muutmata ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest väljamõistetud varalise kahju hüvitise, sellelt arvutatud viivise ja mittevaralise kahju hüvitise osas.
3.Tartu Ringkonnakohtu 9. detsembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-19464 on jõustunud osas, millega mõisteti Enefit Solutions AS-ilt A.A. kasuks välja 22(23)
ajavahemiku 6. mai 2015 kuni 25. jaanuar 2018 eest hüvitis X eurot X senti , sellelt arvutatud viivis ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga X eurot X senti ja nõude tasumata osalt alates 10. detsembrist 2020 sissenõutav viivis protsendina põhinõudest (X eurot X senti ) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni ning mittevaralise kahju hüvitis 9000 eurot.