Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik
Kohtuasi
Aldona Oja hagi aktsiaseltsi Mivar-Viva, Bedding OÜ, Aktsiaseltsi Toom Tekstiil ja Eesti Vabariigi vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-1219
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaseltsi Mivar-Viva, Bedding OÜ ja Aktsiaseltsi Toom Tekstiil kassatsioonkaebused
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Aktsiaseltsi Mivar-Viva kassatsioonkaebuse hind 592 eurot 11 senti, Bedding OÜ kassatsioonkaebuse hind 184 eurot 23 senti ja Aktsiaseltsi Toom Tekstiil kassatsioonkaebuse hind 1070 eurot 55 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Aldona Oja, esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kostjad aktsiaselts Mivar-Viva, esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann, ning Bedding OÜ (endine ärinimi Toom Tekstiil Bedding Osaühing) ja Aktsiaselts Toom Tekstiil, ühine esindaja vandeadvokaat Mart Sikut
Asja läbivaatamise kuupäev
21. märts 2016. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-1219 ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
3.Tagastada aktsiaseltsile Mivar-Viva tasutud kautsjon. Tagastada Bedding OÜ ja Aktsiaseltsi Toom Tekstiil eest tasutud kautsjon Osaühingule Sikuti Advokaadibüroo.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aldona Oja (hageja) esitas 8. jaanuaril 2010 Tartu Maakohtule hagi aktsiaseltsi Mivar-Viva
(kostja I) ja Bedding OÜ (varasem ärinimi Toom Tekstiil Bedding Osaühing) (kostja II) vastu. Hageja palus välja mõista kostjalt I sissetuleku kaotamise hüvitisena ajavahemiku 21. oktoobrist 2008 kuni
31.jaanuarini 2010 eest 16 814 krooni ja 1. veebruarist 2010 iga kuu 1133 krooni, samuti lisakulutuste hüvitisena 229 krooni. Kostjalt II palus hageja mõista sissetuleku kaotamise hüvitisena ajavahemiku 21. oktoobrist 2008 (hagis ekslikult märgitud 2010) kuni 31. jaanuarini 2010 eest 35 153 krooni ja 1. veebruarist 2010 iga kuu 2364 krooni, samuti lisakulutuste hüvitisena 477 krooni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.
5.septembri 2013. a määrusega kaasas Tartu Maakohus kostja II taotlusel menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel Eesti Vabariigi, 29. mail 2014 kaasas Tartu Maakohus ta hageja 28. mai 2014. a taotlusel menetlusse ka kostjana (kostja IV). Pärast korduvat nõude täpsustamist esitas hageja 28. mail 2014 tervikhagi, mille kohaselt on kostjaks lisaks Aktsiaselts Toom Tekstiil (kostja III). Hageja palus tervikhagis mõista tema kasuks välja otsese varalise kahju hüvitamiseks kostjalt I 51 eurot 2 senti, kostjalt II 15 eurot 88 senti, kostjalt III 92 eurot 23 senti ja kostjalt IV 61 eurot 19 senti. Lisaks palus hageja kostjatelt osadena välja mõista ka 30. aprilli 2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud saamata jäänud tulu, 1. maist 2014 aga igakuise hüvitise. Samuti palus hageja kohustada kostjaid igal aastal igakuist indekseeritud hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga alates märtsi hüvitise tasumisest. Lisaks palus hageja määrata kindlaks 1. maist 2014 igakuise hüvitise muutumine proportsionaalselt hüvitise aluseks olevate andmete muutusega.
12.novembril 2014 esitas hageja saamata jäänud tulu nõude täpsustamise avalduse. 31. novembri 2014. a seisuga sissenõutavaks muutunud saamata jäänud tuluna palus hageja välja mõista kostjalt I 4514 eurot 39 senti, kostjalt II 1405 eurot 23 senti, kostjalt III 8160 eurot 78 senti ja kostjalt IV 5414 eurot 46 senti. 1. detsembrist 2014 palus hageja välja mõista igakuise hüvitisena kostjalt I 77 eurot 6 senti, kostjalt II 23 eurot 99 senti, kostjalt III 139 eurot 30 senti ja kostjalt IV 92 eurot 42 senti. Hageja palus ka kohustada kostjaid igal aastal igakuist indekseeritud hüvitist indekseerima (tarbijahinnaindeksi asemel) tekstiilitootmise valdkonnas keskmise brutokuupalga juurdekasvutempo indeksiga, mis avaldatakse iga-aastaselt Statistikaameti veebilehel (tekstiilitööstuse indeks). Samuti palus hageja määrata kindlaks 1. detsembrist 2014 igakuise hüvitise muutumine proportsionaalselt hüvitise aluseks olevate andmete muutusega.
2.Hagi ja selle täienduste järgi diagnoositi hagejal 28. augustil 2008 kutsehaigusena ülekoormushaigus töötamisest õmblejana. Arstliku ekspertiisikomisjoni 10. septembri 2008. a otsusega tuvastati hagejal 26. augustist 2008 püsiv 50%-line töövõime kaotus. Hageja töötas õmblejana kokku 8535 päeva Tootmiskoondises Leola (Leola) (3. veebruarist 1975 kuni 26. maini 1981, kokku 2305 päeva), V. Kääri Tavandibüroos (VKT) (1. augustist 1991 kuni 22. märtsini 1992, kokku 235 päeva), kostja I juures 23. märtsist 1992 kuni 26. juunini 1997 (kokku 1922 päeva), kostja III juures 27. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2006 (kokku 3475 päeva) ning kostja II juures
1.jaanuarist 2007 kuni 25. juunini 2007 ja 27. augustist 2007 kuni 20. oktoobrini 2008 (kokku 598 päeva). 1. septembrist 2009 töötab hageja Sihtasutuses Viljandi Haigla, kus tema nelja kuu
keskmine töötasu oli 2014. a nelja esimese kuu jooksul 511 eurot 77 senti kuus. Tööandjad rikkusid seadustes ettenähtud tööohutusnorme (st käitusid õigusvastaselt), hagejale tekkis kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos, tööandjad on kahju põhjustamises süüdi. Arvestades hageja töötamise kestust, vastutab Leola proportsionaalselt 27,01%, VKT 2,75%, kostja I 22,52%, kostja II 7,01% ja kostja III 40,71% kahju eest. VKT on lõpetatud õigusjärgluseta ja tema kohustused läksid Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg 2 alusel üle kostjale IV, kes hüvitist hagejale ka maksab. Kostja IV vastutab ka Leola hüvitise maksmise eest, kuna ka see ettevõte on õigusjärgluseta likvideeritud. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (ajutine kord) p-dest 3.1 ja 12 lähtudes tuleb hageja keskmise sissetuleku arvestuse aluseks võtta periood 2007. a septembrist kuni 2008. a jaanuarini. Keskmine indekseeritud töötasu sel ajavahemikul oli 10 444 krooni 82 senti (s.o 667 eurot 55 senti). Igakuisest hüvitisest tuleb arvata maha 50% indekseeritud keskmise kaotatud töötasu ja teenitud sissetuleku vahe. Esialgu leidis hageja, et igakuist hüvitist tuleb ümber arvutada tarbijahinnaindeksiga, kuid 12. novembri 2014. a avalduse järgi, et tekstiilitööstuse indeksiga. Hüvitist ei ole õige indekseerida pensioniindeksiga, see ei ole mõeldud kahjuhüvitise arvutamiseks. Lisaks peavad kostjad hüvitama hagejale kutsehaigusest tingitud lisakulud retseptiravimitele ja sanatooriumituusikutele ning sõidukulud raviasutusse ja sanatooriumi. Lisakulutusi on hageja
30.aprilli 2014. a seisuga teinud 226 eurot 55 senti, mille ta palus välja mõista otsese varalise kahjuna vastavalt kostjate osadele kahju põhjustamises.
3.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Kostja I leidis, et ta ei ole õigusvastaselt käitunud ning tema tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel ei ole ka põhjuslikku seost, ka ei ole ta kahju tekitamises süüdi. Samuti ei nõustunud kostja I kahjuhüvitise suurusega. Hageja tervis võis saada kahjustada ka teiste tööandjate juures, mh 19701975 postiljonina ja telefonistina töötades. Kahjuhüvitist tuleks vähendada hageja süüst tulenevalt 10%. Hageja on võtnud töötasu arvestamisel aluseks 12 kuust lühema perioodi. Hageja taotletud hüvitise indekseerimine tekstiilitööstuse indeksiga on vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja ei teeniks arvestuse aluseks võetavat töötasu (2014. a-l 1018 eurot 1 sent kuus), st hüvitis oleks suurem kui õmblejatel. Kostja I juures töötades olnuks hageja palk 2008. a-l 457 eurot 80 senti kuus. Lisaks tuleb arvestada ka Viljandi maakonna keskmist brutopalka, mis 2013. a-l oli 734 eurot kuus. Kohaldada võiks kas Viljandi maakonna palgatõusu indeksit või pensioniindeksit. Kuna hüvist maksab ka kostja IV, kellele pensioniindeksi kohaldamine on kohustuslik, oleks ebaõiglane, kui teised kostjad peaksid maksma kõrgema indeksi järgi. Kostja II arvates ei ole ta oma kohustusi rikkunud ning puudub ka põhjuslik seos tema käitumise ja hageja kahju vahel. Hageja tervis võis saada kahjustada teiste tööandjate juures töötades. Hüvitist ei ole õige indekseerida tekstiilitööstuse indeksiga. Kohaldada tuleks pensioniindeksit. Kostja III arvates on hageja kahjuhüvitise algandmed (keskmise palga suurus) valed. Hageja on hüvitist valesti indekseerinud tekstiilitööstuse indeksiga. Kohaldada tuleks pensioniindeksit.
Kostja IV hinnangul on tema vastu esitatud nõue aegunud. Kutsehaigus diagnoositi hagejal
28.augustil 2008, püsiv töövõime kaotus tuvastati 10. septembril 2008 ja alates 21. oktoobrist 2008 lõpetas kostja II temaga töölepingu. Nõue oleks pidanud olema esitatud hiljemalt 21. oktoobril 2011. Samuti ei ole Leola tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslikku seost. Saamata jäänud töötasu saab hageja kostjalt IV nõuda alates hagi esitamisest, st 28. maist 2014. Hageja palga indekseerimisel tuleb lähtuda pensioniindeksist, mida rakendatakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 314 järgi Sotsiaalkindlustusameti kaudu makstavate kahjuhüvitiste indekseerimisel. Tekstiilitööstuse indeksi kohaldamine on põhjendamatu. Tekstiilitootmise sektoris oli keskmine palk 2013. a-l 731 eurot ja õmbleja keskmine palk 425 eurot kuus.
4.Tartu Maakohus rahuldas 22. detsembri 2014. a otsusega hagiavalduse osaliselt. Maakohus mõistis hüvitisena ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest hageja kasuks välja kostjalt I 1626 eurot 28 senti, kostjalt II 506 eurot 16 senti ja kostjalt III 2940 eurot 53 senti. 1. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni mõistis maakohus hageja kasuks välja igakuise hüvitise kostjalt I 20 eurot 81 senti, kostjalt II 6 eurot 48 senti ja kostjalt III 37 eurot 63 senti, kõik suurendatuna iga aasta 1. aprillil Statistikaameti avalikult avaldatava pensioniindeksiga korrutatud suuruses. Hageja sissenõutavaks muutunud otsese varalise kahju hüvitamise nõue jäi rahuldamata kostja I vastu 51 euro 2 sendi ulatuses, kostja II vastu 15 euro 88 sendi ulatuses ja kostja III vastu 92 eurot 23 sendi ulatuses. Lisaks kohustas maakohus tasuma hagejale arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega kinnitatud kutsehaigusest põhjustatud vajalikest lisakulutustest (sanatooriumituusiku maksumus, sõidukulud ja retseptiravimid) kostjat I 30,85%, kostjat II 9,60% ja kostjat III 55,78%, kui on tõendatud, et kulutused on tehtud kutsehaiguse tõttu. Hageja nõuded kostja IV vastu jättis maakohus rahuldamata. Menetluskuludest jättis maakohus 54,27% hageja kanda, 14,66% kostja I kanda, 4,56% kostja II kanda ja 26,51% kostja III kanda. Otsuse põhjenduste järgi on kohtu määratud kohtuarstliku ekspertiisi aktiga tuvastatud otsesed põhjus-tagajärg tüüpi seosed töökeskkonnas esinenud ohuteguri(te) ja hageja haiguse vahel. Kostjate I-III puhul on nii tsiviilkoodeksis kui ka võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud deliktilise vastutuse eeldused täidetud. Kostjate tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kostjad ei ole õigusvastasuse eeldust ümber lükanud. Hageja enda süü kutsehaiguse tekkimisel ei ole tõendatud. Hageja Leolas töötamise ja kutsehaiguse tekkimise vahel ei ole põhjuslik seos aga piisavalt tõendatud, mistõttu tuleb hagi kostja IV kui Leola õigusjärglase vastu jätta rahuldamata. Nõue ei ole siiski aegunud. Kostjat IV ei ole enam põhjendatud kaasata menetlusse kolmanda isikuna, kuna ta kaasati menetlusse kostjana. Hagejale kahju tekitamise eest kokku 6230 päeva töötamise ulatuses vastutab neli tööandjat: VKT (235 päeva, 3,77%), kostja I (1922 päeva, 30,85%), kostja II (598 päeva, 9,60%) ja kostja III (3475 päeva, 55,78%). VKT vastu ei ole hagi esitatud, selle õigusjärglasena maksab kostja IV siiani hagejale vabatahtlikult hüvitist. Hageja lisakulutuste hüvitamise nõue tuleb rahuldada osaliselt, põhjuslik seos kutsehaigusega ei ole kõigi kulutuste osas tõendatud. Kostjatelt I-III kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel tuleb hageja
keskmise palga arvutamisel lähtuda ajutisest korrast ja lugeda hageja indekseeritud keskmiseks kuusissetulekuks enne kutsehaiguse kindlakstegemist 627 eurot 26 senti. Töötasu arvestas maakohus 12 kuu arvestuses ajavahemikust 2006. a maist kuni 2008. a jaanuarini. 2006. a sissetulek tuleb korrutada indeksiga 1,45 ja 2007. a sissetulek indeksiga 1,21 (miinimumpalkade suhe). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärgiks on hüvitada kahjustatud isikule sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Perioodilise hüvitise indekseerimine ei tohi moonutada kahju hüvitamise eesmärki. Indekseerimisel ei ole põhjendatud lähtuda tekstiilitööstuse indeksist. Tekstiilitööstuses on erinevad ametid ja palgad, usaldusväärset statistikat õmblejate palkade kohta ei ole kohtule esitatud. Lähtuda tuleb pensioniindeksist, kuivõrd kostja IV suhtes on selle kohaldamine TTOS § 312 järgi kohustuslik ning põhjendatud ei ole kohelda hageja kutsehaiguse eest vastutavaid tööandjaid ja nende õigusjärglasi ebavõrdselt. Hageja süüd kahju tekkimisel ei ole tõendatud, mistõttu ei ole alust hüvitist vähendada.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu nõue ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest kostja I vastu 3520 euro 73 sendi ulatuses, kostja II vastu 1098 euro 62 sendi ulatuses ja kostja III vastu 6383 euro 89 sendi ulatuses, samuti 1. jaanuarist 2015 iga kuu kostja I vastu 65 euro 79 sendi ulatuses, kostja II vastu 20 euro 47 sendi ulatuses ja kostja III vastu 118 euro 95 sendi ulatuses. Hageja palus mõista saamata jäänud tuluna ajavahemiku eest 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 välja kostjalt I 5157 eurot 1 sent, kostjalt II 1604 eurot 78 senti ja kostjalt III 9324 eurot 42 senti. 1. jaanuarist 2015 palus hageja välja mõista igakuise hüvitise kostjalt I 86 eurot 60 senti, kostjalt II 26 eurot 95 senti ja kostjalt III 156 eurot 58 senti. Hageja palus samuti igakuiseid kostjatelt I-III väljamõistetud hüvitisi indekseerida igal aastal tekstiilitööstuse indeksiga. Lisaks palus hageja maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning jätta poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda ja apellatsioonimenetluse kulud kostjate I-III kanda. Kostjad I-III palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2015. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni ühekordse makse ja igakuise hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis hageja kasuks välja ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest kostjalt I 5157 eurot 1 sendi, kostjalt II 1604 eurot 78 senti ja kostjalt III 9324 eurot 42 senti. 1. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni mõistis ringkonnakohus hageja kasuks iga kuu välja kostjalt I 86 eurot 60 senti, kostjalt II 26 eurot 95 senti ja kostjalt III 156 eurot 58 senti. Ringkonnakohus täiendas ühtlasi maakohtu otsuse resolutsiooni, määrates kindlaks igakuise hüvitise ümberarvutamise korra, mille järgi igakuine hüvitis arvutatakse ümber vastavalt hageja töövõimetuspensioni muutumisele, hageja kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse protsendi muutumisele ja iga aasta jaanuaris vastavalt hageja eelmise aasta igakuisele keskmise juurdeteenitava tasu sellele osale, mis ületab säilinud kutsealase töövõime kaotuse protsendile vastavat osa
kahjuhüvitise aluseks olevast keskmisest indekseeritud sissetulekust. Kui juurde teenitud tasu on suurem, kui kutsealasele töövõime kaotuse protsendile vastav osa keskmisest indekseeritud sissetulekust, on kostjatel I-III otsuse järgi õigus ületav osa arvata maha hagejale makstavast hüvitisest (st teha tasaarvestus). Samas kohustas ringkonnakohus hagejat esitama kostjatele I-III ümberarvutuste tegemiseks vajalikud andmed. Maakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Apellatsioonimenetluse kuludest jättis ringkonnakohus 32% kostja I, 10% kostja II ja 58% kostja III kanda. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes vaidlustatud osas, s.o indeksi osas, millega on indekseeritud kahjuhüvitise arvutamise aluseks olevat keskmist töötasu, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohus leidis valesti, et kostjatelt väljamõistetud hüvitis tuleb indekseerida kooskõlas riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 lg-tes 1 ja 6 sätestatuga (pensioniindeksiga). Hüvitist on põhjendatud indekseerida tekstiilitööstuse indeksiga. Hageja töötas enne kutsehaigestumist tekstiilitootmise tegevusalal, kostjad ei ole tõendanud, et hageja töötas üksnes masinõmblejana ja et masinõmblejad ei kuulu tekstiilitootmise alla. Selline indekseerimine võtab enam arvesse hagejal tekkinud ja tulevikus tekkiva kahju suurust ja tagab kahju hüvitamise eesmärgi elluviimise. Maakohus on hüvitise väljamõistmisel võtnud aluseks hageja keskmise sissetuleku 627 eurot 26 senti, mis oli hageja töötasu 2008. a oktoobri seisuga. Seda seisukohta ei ole pooled vaidlustanud. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid hageja esitatud tabelile, kus on toodud hüvitise arvestus. Ringkonnakohus arvutas hageja kasuks väljamõistetava hüvitise ümber, kohaldades tekstiilitööstuse indeksit. Seadus ei sätesta, kas ja kuidas tuleb hagejale hüvitatavat kahju indekseerida. Seadusega (TTOS § 312) on sätestatud indekseerimise regulatsioon üksnes juhuks, kui hüvitist maksab Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu). Pensioniindeks ei kajasta samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust. Pole küll põhjendust, miks Eesti Vabariigi ja tööandjate makstav hüvitis indekseeritakse erineva indeksiga, kuid samas ei ole see piisav alus, et kohaldada ka tööandjatele töötaja suhtes ebasobivamat kahju indekseerimise alust. Selleks, et kostjad I-III saaksid igakuise hüvitise välja arvutada, tuleb kindlaks määrata igakuise hüvitise ümberarvutamise kord ja kohustada hagejat teavitama ümberarvutuse aluseks olevate andmete muutumisest.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse nii kostja I kui ühiselt ka kostjad II ja III. Kostjad paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, kostja I alternatiivselt ka saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostjate arvates kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 127 lg-t 1 ja § 130 lg-t 1, kui võttis hüvitise arvutamisel aluseks hageja indekseeritud töötasu ja kohaldas lisaks tekstiilitööstuse indeksit (nn topeltindekseerimine). Indekseerimisest tulenevalt on kostjalt I väljamõistetud hüvitis suurem kui hageja kahju. Indekseerimise tulemusena ei tohiks tekkida olukorda, kus hagejale makstav hüvitis ületab oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hageja
tegelikku võimalikku kuusissetulekut 2008-2015 ringkonnakohus välja ei selgitanud. Kui asjas oleks tulnud kohaldada tekstiilitööstuse indeksit, pidanuks hüvitise arvutamisel aluseks võtma hageja tegeliku keskmise töötasu (mitte varem indekseeritud töötasu). Pooled ei vaidle, et hageja keskmine töötasu oli enne kutsehaiguse diagnoosimist 490 eurot 7 senti kuus. Ringkonnakohus rikkus ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Tekstiilitööstuse indeksi kohaldamine oli üllatuslik. Jääb ebaselgeks, miks peavad kostjad I-III tööandjatena maksma hüvitist teistsuguste põhimõtete alusel kui kostja IV. Ringkonnakohus ei kajastanud otsuses VKT eest kostja IV makstavat hüvitist. Kuna tegemist on kostjate osavastutusega, tuli tuvastada, kui suurt kahjuhüvitist on hagejal õigus saada kõigi kostjate käest kokku. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas, milles määrati kindlaks igakuise hüvitise ümberarvutamise kord. Otsuse kohaselt tuleb indekseerida igakuise hüvitise arvutamise aluseks võetavat keskmist sissetulekut, kuid kindlaks ei ole määratud, kes arvutab ja missuguse suurusega sissetulek tuleb indekseerida missuguse aasta indeksiga. Täitmise korra lisas ringkonnakohus otsusele üllatuslikult, pooltega seda ei arutatud. Kostja I pidas kostjate II ja III kassatsioonkaebust põhjendatuks ja palus see rahuldada.
8.Hageja palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
10.Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsioonimenetluses (I). Edasi toob kolleegium välja olulised asjaolud ning analüüsib hageja nõude õiguslikke aluseid ja kostjate vastutuse eelduseid (II), seejärel aga sissetuleku kaotamisest tingitud hüvitise suuruse määramist ja indekseerimist (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium menetluslikke minetusi kohtumenetluses ja teeb menetluslikud otsustused (IV). I
11.Hageja palub mõista kostjatelt osavastutuse põhimõttel välja hüvitis talle kutsehaiguse põhjustamisega tekitatud kahju eest, sh hüvitisena saamata jäänud töötasu eest nii sissenõutavas ulatuses kui ka edaspidi osamaksetena ning otsese varalise kahju hüvitisena lisakulutuste eest (vt täpsemalt otsuse p-d 1 ja 5).
12.Maakohus rahuldas hagiavalduse kostjate I-III vastu osaliselt (vt otsuse p 4), mõistes hageja kasuks välja: ·
saamata jäänud sissetuleku katteks ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest kostjalt I 1626 eurot 28 senti, kostjalt II 506 eurot 16 senti ja kostjalt III 2940 eurot 53 senti;
·
saamata jäänud sissetuleku katteks 1. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni iga kuu kostjalt I 20 eurot 81 senti, kostjalt II 6 eurot 48 senti ja kostjalt III 37 eurot 63 senti, kõik suurendatuna iga aasta 1. aprillil Statistikaameti avalikult avaldatud pensioniindeksiga korrutatud suuruses;
·
kindlaksmääratud protsendi arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega kinnitatud kutsehaigusest põhjustatud vajalikest lisakulutustest (sanatooriumituusiku maksumus, sõidukulud ja retseptiravimid), kui on tõendatud, et kulutused on tehtud kutsehaiguse tõttu, ning kostjal I tuli hüvitada 30,85%, kostjal II 9,60% ja kostjal III 55,78%.
Hageja nõude kostja IV vastu jättis maakohus rahuldamata. Sissenõutavaks muutunud otsese kahju (lisakulutuste) hüvitamise nõude jättis maakohus kõigi kostjate vastu rahuldamata.
13.Maakohtu otsuse vaidlustas hageja, paludes selle apellatsioonkaebuses tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu nõue ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest kostja I vastu 3520 euro 73 sendi ulatuses, kostja II vastu 1098 euro 62 sendi ulatuses ja kostja III vastu 6383 euro 89 sendi ulatuses, samuti 1. jaanuarist 2015 iga kuu kostja I vastu 65 euro 79 sendi ulatuses, kostja II vastu 20 euro 47 sendi ulatuses ja kostja III vastu 118 euro 95 sendi ulatuses. Hageja palus saamata jäänud tulu nõude tervikuna rahuldada (vt otsuse p 5).
14.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse kaevatud osas ning mõistis hageja kasuks välja igakuise hüvitisena ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest kostjalt I 5157 eurot 1 sendi, kostjalt II 1604 eurot 78 senti ja kostjalt III 9324 eurot 42 senti, 1. jaanuarist 2015 kuni hageja töövõime täieliku taastumiseni iga kuu kostjalt I 86 eurot 60 senti, kostjalt II 26 eurot 95 senti ja kostjalt III 156 eurot 58 senti ning lisas otsuse resolutsiooni igakuise hüvitise ümberarvutamise korra (vt otsuse p 6).
15.Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kostjad I-III, kes palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, kostja I alternatiivselt ka saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (vt otsuse p 7). Kolleegium märgib, et sellised kassatsioonitaotlused ei ole korrektsed, kuna hageja on esitanud kostjate vastu eraldi nõuded ja kostjad osalevad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega saab iga kostja vaidlustada ringkonnakohtu otsust vaid teda puudutavas osas, st ükski kostja ei saa taotleda ringkonnakohtu otsuse tühistamist teda mittepuudutavas osas, sh tervikuna. Seega ei ole ühtki kassatsioonkaebust eraldi võttes võimalik ka tervikuna rahuldada. Kogumis on kostjad I-III siiski vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja kolleegium saab sellest lähtuda, kuna kassaatorite argumendid on sarnased ja puudutavad otsuse põhjendusi tervikuna.
16.Eelneva põhjal on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles hagi rahuldati, kuna kostjad I-III seda ei vaidlustanud (vt otsuse p 12). Samuti on maakohtu otsus jõustunud kostja IV suhtes hagi rahuldamata jätmise osas ja sissenõutavaks muutunud otsese kahju (lisakulutuste) hüvitamise haginõude kõigi kostjate vastu rahuldamata jätmise osas, milles hageja seda ei vaidlustanud (vt otsuse p-d 5, 13). Seega on kassatsioonimenetluse esemeks üksnes hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks osas,
milles hageja maakohtu otsust vaidlustas ja ringkonnakohus tema apellatsioonkaebuse rahuldas (vt otsuse p-d 13, 14). Vaidluse sisuks Riigikohtus on saamata jäänud sissetuleku arvutamise ja ümberarvutamise tingimused.
17.Kuna kostja IV suhtes on hagi rahuldamata jätmine jõustunud (vt otsuse p 16), ei ole kostja IV kassatsioonimenetluse osaline. II
18.Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: ·
hagejal diagnoositi 28. augustil 2008 kutsehaigusena ülekoormushaigus töötamisest õmblejana;
·
arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega on hagejal tuvastatud 26. augustist 2008 püsiv 50%-line töövõime kaotus;
·
hageja kutsehaigus kujunes kokku 6230 päeva töötamisest VKT (1. augustist 1991 kuni
22.märtsini 1992, 235 päeva, 3,77%), kostja I (23. märtsist 1992 kuni 26. juunini 1997, 1922 päeva, 30,85%), kostja III (27. juunist 1997 kuni 31. detsembrini 2006, 3475 päeva, 55,78%) ja kostja II (1. jaanuarist 2007 kuni 25. juunini 2007 ja 27. augustist 2007 kuni
20.oktoobrini 2008, 598 päeva, 9,60%) juures;
·
1.septembrist 2009 töötab hageja Sihtasutuses Viljandi Haigla;
·
VKT eest maksab hagejale hüvitist kostja IV.
19.Hageja nõuab, et kostjad I-III hüvitaks kahju, mis on põhjustatud talle nende juures töötamisest tingitud ülekoormushaigusest kui kutsehaigusest. Kutsehaigus on TTOS § 23 lg 1 esimese lause järgi haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on sisustanud kutsehaigust ka Riigikohus, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 16). Pooled ei vaidle, et hagejal diagnoositud ülekoormushaigus on kutsehaigus ja seega olemuselt tervisekahjustus.
20.Tuvastatud asjaoludel kujunes kutsehaigus välja ajavahemikus 1991-2008, mil kehtisid erinevad kahju hüvitamist reguleerivad õigusaktid. VKT ja kostja I juures töötamise ajal reguleeris tervisekahju hüvitamist eelkõige tsiviilkoodeks, kostja II juures töötades võlaõigusseadus ning kostja III juures töötades osa aega, st 1997-2002. a 30. juunini tsiviilkoodeks, 1. juulist 2002 aga võlaõigusseadus. Ajavahemiku osas enne 1. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st esmajoones tsiviilkoodeksit (vt ka nt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 11; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 15; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8). Järgneva
ajavahemiku suhtes tuleb kohaldada võlaõigusseadust.
21.Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 17). Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473. Kahju hüvitamise eelduseks oli TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näinud, küll aga täpsustasid nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1) (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8).
22.Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta oleks rikkunud töökaitse norme (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 20; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 9). Töökaitsenormid on 26. juulist 1999 ette nähtud eelkõige TTOS-s, enne seda aga Eesti Vabariigi töökaitseseaduses, samuti sisaldus neid seadusest alamalseisvates aktides. Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 21).
23.Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-145-09, p 12; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 22). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (vt Riigikohtu
7.detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10).
24.1. juulist 2002 kohaldatakse VÕSRS § 1 lg 1 järgi kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid (vt ka nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja kahju hüvitamise nõude VÕS § 1044 lg 3 järgi rahuldada nii lepingu (nt enne 1. juulit 2009 kehtinud Eesti Vabariigi töölepingu seaduse §-de 48 ja 49 või kollektiivlepingu) rikkumisele (st nõude alusena
VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043) tuginedes, kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada.
25.Töölepingu ja kollektiivlepingu rikkumine tööandja poolt võib olla nagu muugi lepingulise kohustuse rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja kui kahju põhjustanud isik hüvitamiskohustusest, kui ta tõendab kas mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt VÕS § 1050 lg 1) (vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks tuleb võlaõigusseaduse järgi kindlaks teha kahju ja VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjuslik seos teo ja kahju vahel (vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), lepingu rikkumise puhul ka ettenähtavusega (VÕS § 127 lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
26.Praktikas on tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel juhindutud ka ajutisest korrast, mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt eelviidatud tsiviilkoodeksi sätetele (vt otsuse p 21). Ajutine kord kaotas kehtivuse 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt ka nt Riigikohtu
26.septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 15; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18; 7. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 8). Riigikohus on leidnud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Riigikohus on lisaks leidnud, et kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-17-15, p 15)
27.Kostjad I-III ei vaidle kassatsiooniastmes enam, et hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused nende juures töötamise ajal on täidetud. Muu hulgas ei vaidle nad, et hageja kutsehaigus kujunes välja kostjate I-III ja VKT juures töötades, et nimetatud tööandjad käitusid õigusvastaselt
(st rikkusid töökaitse norme) ja on hagejale kahju tekitamises süüdi. Maakohtu otsuses ei ole selget analüüsi hageja nõude rahuldamise kohta võlaõigusseaduse alusel, kuid loetletud normidest saab järeldada hagi lahendamist vaid deliktilisel alusel. Kuna hagi rahuldati, puudus ka vajadus hinnata hageja nõude rahuldmist lepingulisel alusel.
28.Riigikohus on varem leidnud, et kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige TsK § 186 lgst 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes lähtuda osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult igaühe juures töötamise proportsionaalsest ajast (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p-d 29, 30). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleb eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel, juhindudes mh VÕS § 127 lg-st 4 (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 30;
8.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 12). Seega tuvastatud asjaoludel kohalduvad tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse reeglid hüvitise määramise osas eri tööandjate vahel põhimõtteliselt ei erine.
29.Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes ka endi ja VKT osa üle kahju tekkimises. Kolleegium märgib, et kostja IV vastutus VKT põhjustatud kahju eest saab põhineda TsK § 473 lg-l 1 ja 26. aprillist 2014 TTOS §-l 314, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (Sotsiaalkindlustusametile). Selline süsteem tagab kannatanule kehtiva õiguse järgi hüvitise maksmise ja asendab osaliselt selles valdkonnas senini puuduvat kindlustust (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 14). III (A)
30.Kassatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõue töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamiseks. Sellise nõude annavad hagejale nii TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p 2 kui ka VÕS § 130 lg 1.
31.Hüvitist tuleb kostjatel maksta nii TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause kui ka VÕS § 136 lg 2 järgi vähemasti eelduslikult perioodiliste rahaliste maksetena (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 24). Pooled ei vaidle, et hüvitist tuleks maksta iga kuu.
32.Ei tsiviilkoodeks ega võlaõigusseadus täpsusta detailsemalt, kuidas igakuise saamata jäänud sissetuleku hüvitamine peaks toimuma. Seega saab hüvitise arvutamisel ja maksmisel lähtuda ajutise korra vastavast metoodikast, kuivõrd see ei lähe vastuollu seaduses sätestatud kahju hüvitamise üldpõhimõtetega (vt otsuse p 26). Nimelt peab kahju hüvitamine toimuma nii TsK § 448 lg 1 kui ka VÕS § 127 lg 1 järgi täies ulatuses, st hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a
otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 19). Riigikohus on märkinud, et töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16).
33.Ajutisest korrast lähtudes saab hüvitise määramisel lahendada küsimuse, kuidas arvutada välja hüvitise määramise aluseks olev hageja sissetulek ning kas ja kuidas oleks õige näha ette selle perioodiline muutumine. Hageja ei ole väitnud, et talle tekitatud kahju hüvitis tuleb arvutada muu metoodika järgi, kui on ette nähtud ajutises korras, v.a kahjuhüvitise indekseerimise osas. Kostjad ei ole ajutisest korrast lähtumist iseenesest samuti vaidlustanud, v.a arvestuse aluseks oleva keskmise töötasu arvutamise ja ja hüvitise indekseerimise osas. Seega saab ka kolleegium lähtuda hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra p-des 6 ja 7 ettenähtud metoodikast, mh kannatanu töövõime kaotuse astme arvestamisest, ja arvata hüvitisest maha töövõimetuspension. (B)
34.Ajutise korra p 11 esimese lõigu teise lause järgi võib kutsehaiguse korral kannatanu soovil hüvise arvutamisel aluseks võtta haiguse põhjustanud töö lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise kuusissetuleku. Kolleegiumi arvates on mõistlik võtta see reegel keskmise kuusissetuleku arvestamisel lähtekohaks ka tervisekahju hüvitise määramisel võlaõigusseaduse alusel.
35.Keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel jäetakse ajutise korra p 12 esimese lause järgi kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult eelnenud kuudega. Neid kuid, mille kestel töötaja tegelikult ei töötanud või töötas mittetäieliku arvu tööpäevi muudel põhjustel, ei jäeta ajutise korra p 12 teise lause järgi arvestusest välja ja neid ei asendata teiste kuudega. Riigikohus on leidnud, et kõigi kalendrikuudega arvestamine, olenemata sellest, kas töötaja kõigil tööpäevadel töötas, võib viia ebaõiglase tulemuseni ega pruugi tagada kahju hüvitamise eesmärke ning tuleb kaaluda, kas hüvitise arvutamise aluseks olevate kuude hulgast on põhjendatud jätta välja need kuud, mil töötaja kõigil tööpäevadel ei töötanud (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p-d 14, 15). Töötaja saab põhistada, et 12-kuuline periood on liiga pikk või ei kajasta üldse tema tulevasi teenimisvõimalusi, mh kui hageja on hiljem saanud tasuvama töökoha või kui tal oli selleks mõistlik väljavaade. Tööandja saab omakorda põhistada, et õigem oleks lähtuda lühemast perioodist, mh kui töötaja oli hiljem üle viidud vähem tasuvale tööle või tema väljavaated tasuvamaks tööks olid nt madala kvalifikatsiooni või vanuse tõttu väikesed.
36.Kohus peab samuti hindama, kas põhjendatud on keskmise sissetulekuna arvestada kõiki eespool märgitud ajavahemiku sissetulekuid, sh nii töötasu, puhkusehüvitist kui ka ajutise töövõimetuse
hüvitist, või tuleb kannatanu rikastumise välistamiseks jätta mõne sissetuleku liigiga arvestamata. Alati ei pruugi kahjujuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu alusel hüvitise arvutamine täita tervise kahjustamise või kehavigastusega tekitatud kahju hüvitamise eesmärki asetada isik tulevikus sellisesse varalisse olukorda, nagu kahju tekitanud asjaolu ei oleks üldse esinenud. Seda nt olukorras, kus kahju tekkimisele vahetult eelnenud kuul oli isiku sissetulek märkimisväärselt suurem kui mitu kuud varem või kui isik ei olegi varem sissetulekut saanud. Seetõttu tuleb kohtul tööülesannete täitmisel saadud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud tervisekahjustuseta, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele vahetult eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15).
37.Pooled ei ole vaielnud vastu maakohtus hüvitise arvutamisel aluseks võetud hageja keskmise kuusissetuleku arvutamisele ajavahemikul 2006. a maist kuni 2008. a jaanuarini.
38.Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole pooled vaidlustanud, et hageja töötasu oli 2008. a oktoobri seisuga 627 eurot 26 senti (ringkonnakohtu otsuse p 17). Tegelikult nähtub maakohtu otsusest, et see summa on ajavahemiku 2006-2008 ulatuses arvestatud keskmine sissetulek, mida maakohus korrutas 2006. a sissetuleku osas nn miinimumpalkade suhte indeksiga 1,45 ja 2007. a sissetuleku osas indeksiga 1,21 (maakohtu otsuse p 21). Selle summa võttis maakohus hüvitise määramisel aluseks. Indekseerimise alusena viitas maakohus ajutisele korrale, täpsustamata selle sätteid. Maakohus lähtus keskmise sissetuleku indekseerimisel tõenäoliselt ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 1 alap-st 3, mille järgi hüvise määramisel indekseeritakse keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulekud sama määrusega kinnitatud "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi" järgi. Selle juhendi p 1 kohaselt indekseeritakse hüvise määramisel aluseks võetava keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude sissetulek. Juhendi p 2 järgi arvutatakse indeks kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku iga kuu miinimumpalga suhtena ning p 3 järgi korrutatakse kuusissetulekud vastava indeksiga, summeeritakse ja saadud kogusumma jagatakse arvessevõetavate kuude arvuga. Selline indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Kolleegiumi arvates on selline indekseerimine mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud. Kostjate II ja III väitel oli hageja tegelik keskmine kuusissetulek enne kutsehaiguse diagnoosimist (indekseerimiseta) 490 eurot 7 senti. Indekseerimise ebatäpsust kinnitab seegi, et maakohtu otsuse järgi hageja keskmise kuusissetuleku määramisel arvesse võetud 12 kuust vaid kahel ületas hageja
tegelik kuutasu indekseeritud keskmist kuutasu.
39.Tähendust ei ole, et kostjad I-III ei vaidlustanud maakohtu otsust hageja keskmise kuusissetuleku esmase indekseerimise osas. Kuna nad olid nõus maakohtu pensioniindeksist lähtudes määratud hüvitise absoluutsuurusega, ei pidanudki nad seda tegema. Tegemist on aga õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus poolte seisukohtadega seotud (TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hüvitise määramise aluseks oleva hageja kuusissetuleku uuesti välja arvutama, hinnates esitatud asjaoludest lähtudes tegelikku vajadust seda täiendavalt indekseerida. (C)
40.Tulevase tervisekahju perioodilise hüvitise väljamõistmisel saamata jäänud sissetuleku eest võivad muutuda hüvitise suurust mõjutavad asjaolud, mh kannatanu töövõime, tegelikult saadavad ja arvessevõetavad sissetulekud, aga ka sissetulekud, mida ta oleks tervisekahjustuseta võinud teenida. Seaduses oli ja on ka praegu sätestatud võimalus kohtu määratud perioodilist hüvitist muuta. Kannatanu töövõime või pensioni vähenemisel võis ta TsK § 470 alusel nõuda hüvitise suurendamist. Kannatanu töövõime või pensioni suurendamisel võis kahju tekitaja taotleda TsK § 471 alusel hüvitise vähendamist. Kannatanu töövõime kaotuse astme ja invaliidsuspensioni suuruse muutumise korral tehakse ka ajutise korra p 21 järgi kahju hüvitamiseks makstavate summade vastav ümberarvutus. Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause järgi maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette TsMS § 459.
41.Kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Seega on perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1106-14, p 10). Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. a-st korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga.
42.Riigikohus on varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku
võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks (vt nt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13). Seega ei oleks õige indekseerida tervisekahjuhüvitist tarbijahinnaindeksiga, vaid tuleb leida kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja.
43.Kolleegiumi arvates ei ole selliseks muutujaks vähemasti üldjuhul nn pensioniindeks. Nimelt indekseeritakse iga kalendriaasta 1. aprilliks riiklikke pensione RPKS § 26 lg 1 esimese lause alusel indeksiga, mille väärtus sõltub 20% tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80% sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indeksi kinnitab RPKS § 26 lg 6 järgi Vabariigi Valitsus hiljemalt jooksva aasta 20. märtsiks. Riiklike pensionide ja töötaja keskmise palga muutumise vahel ei ole piisavat seost. Seejuures ei oma tähendust, et tööst põhjustatud tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitist, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab perioodiliste maksetena TTOS § 314 alusel (st õigusjärgluseta likvideeritud juriidilisest isikust tööandjate eest), indekseeritakse 26. jaanuarist 2007 kehtiva TTOS § 312 järgi iga aasta 1. aprillil RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga, v.a kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. Seda hüvitist maksab riik sisuliselt toetusena, kompensatsiooniks selles valdkonnas puuduva kindlustuse asemel (vt ka otsuse p 29). Seega võib see hüvitis olla ka piiratud ega pea alati tagama kogu kahju hüvitamist. Seega võibki riigi makstav hüvitis olla absoluutsummalt väiksem, kui tööandjate makstav hüvitis kahju hüvitamiseks, mille eesmärk on kogu tekkinud kahju hüvitada. Kolleegium märgib, et asjas tehtav otsus ei mõjuta asjas mitteosalevate tööandjate õigusi vaielda vastu neilt nõutavale kahjuhüvitisele või selle suurusele (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5510, p 35). Seega on VKT osa kahjuhüvitises käesolevas asjas õige arvutada samadel alustel teiste kahju põhjustamises osalenud tööandjatega, kuigi selle eest riigi makstava hüvitise indekseerimine on seaduses ette nähtud pensioniindeksiga.
44.Eelneva põhjal saab iseenesest pidada põhjendatuks tekstiilitööstuse indeksi kohaldamist hageja tervisekahju hüvitise suuruse määramisel kostjate I-III suhtes. Seda siiski üksnes eeldusel, et see on hageja eeldatava sissetuleku tõusu kajastav kõige lähem arvesse võetav näitaja. Selle kindlakstegemiseks tulnuks aga analüüsida ka kostjate I-III väiteid selle kohta, millist palka võinuks hageja erialal mingil perioodil tegelikult teenida, arvestades mh hageja töökohta ja võimalikke paikkondlikke palgaerisusi. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5). Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda arvestada ja erinevaid võimalusi sissetuleku indekseerimise korrigeerimisel kaaluda. Topeltindekseerimist tuleks võimalusel vältida. Riigikohtu pädevus on asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi piiratud, mistõttu ei ole
kolleegiumil võimalik asja ise lahendada. Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
45.Võlaõigusseaduse § 127 lg 6 esimese lause järgi saab kohus otsustada ise tulevikus tekkiva kahju suuruse üle ning sellest tulenevalt vajadusel sobivat indeksit kohaldada ja seda sõltumata poolte väidetest ja soovidest kohalduva indeksi kohta. Kohus ei ole õiguse kohaldamisel seotud poolte väidetega (vt mh TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8, § 688 lg 2), kuid õiguse kohaldamine ei või tulla pooltele üllatuslikult (TsMS § 436 lg 4), mistõttu tuleb indeksi valikut kohtumenetluses pooltega arutada (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 12). Muu hulgas tuleb kohtul anda kostjale võimalus vaielda vastu nii hagejale perioodiliselt makstava tervisekahju hüvitise indekseerimisele kui ka indeksi kohaldamisele. Kostja saab mh tõendada, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu ta saaks indekseerimise tulemusena hüvitist. Kolleegium ei nõustu kostjatega I-III, et ringkonnakohus neid tekstiilitööstuse indeksi kohaldamisega üllatas. Maakohus arutas pooltega kohalduvat indeksit ja võimaldas neil esitada seisukohad selle kohta. Seega olid pooled saanud seisukohad esitada ja ringkonnakohus neile tugineda. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sobivat indeksit ja hüvitise suuruse määramist ringkonnakohtus Riigikohtu seisukohtade valguses pooltega siiski arutada.
46.Kolleegium märgib, et perioodiliste maksete indekseerimine ei välista kohtulahendi hilisemat edasiulatuvat muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 alusel, kui hüvitis osutub siiski ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 13). Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava hüvitise suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele eesmärgile vastata. Kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised maksed ei peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus muuta perioodiliste maksete suurust. Hüvitise suuruse muutmisel tuleb kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks olukorda, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 14). IV (A)
47.Kolleegiumil on kohtutele mitmeid menetluslikke etteheiteid.
48.Hageja on oma nõuet korduvalt muutnud ja laiendanud ka kostjate ringi. Nii hageja kui ka kostjad I-III on oma seisukohti samuti korduvalt muutnud. Koostoimes maakohtu suutmatusega menetlust juhtida on see kaasa toonud menetluse venimise maakohtus ligi viis aastat ja tõenäoliselt ka menetluskulude suurenemise.
49.Samas ei ole maakohus ei nõude muudatuste, kostjate ringi laiendamise ega poolte seisukohtade
muudatuste vastuvõtmise kohta selget seisukohta väljendanud (v.a kostja IV kaasamise osas). Kui hageja muudab hagi eset või alust, peab kohus selle kohta tegema vähemasti suulise määruse kohtuistungil, millest nähtub, millist haginõuet parajasti menetletakse, isegi kui TsMS § 376 järgi ei ole tegu hagi muutmisega (vt ka nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). Tulevasi perioodilisi makseid nõudes neid menetluse kestel ümber arvutades, mh sissenõutava osa fikseerimist, ei saa pidada hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Sisuliselt liitis maakohus hilisemad kostjate III ja IV vastu esitatud nõuded samasse menetlusse kostjate I ja II vastu esitatud haginõuetega (TsMS § 374), mida võib küll pidada mõistlikuks, kuid määrust nende hagide menetlusse võtmise ega liitmise kohta ei tehtud.
50.Kohus sai kostja IV kaasata TsMS § 208 lg 2 alusel. Kolmanda isikuna tulnuks ta menetlusest sel juhul kohe sama määrusega kõrvaldada. Pärast kostja kaasamist alustatakse asja läbivaatamist TsMS § 208 lg 3 teise lause järgi algusest peale.
51.Kolleegium märgib hageja otsese varalise kahju hüvitamise nõude (lisakulude hüvitamise nõude) kohta, et hageja palus (pärast viimast nõude täpsustamist) 28. mai 2014. a tervikhagis mõista kostjalt I otsese varalise kahjuna välja 51 eurot 2 senti, kostjalt II 15 eurot 88 senti, kostjalt III 92 eurot 23 senti ja kostjalt IV 61 eurot 19 senti (III kd, tl 38 pöördel). Maakohtu otsuse resolutsiooni järgi jäid need nõuded tervikuna rahuldamata. Küll on maakohtu otsuse resolutsiooni järgi kohustatud kostjaid I-III tasuma hagejale kindlaksmääratud protsendi arstliku ekspertiisikomisjoni otsusega kinnitatud kutsehaigusest põhjustatud vajalikest lisakulutustest (sanatooriumituusiku maksumus, sõidukulud ja retseptiravimid), kui on tõendatud, et kulutused on tehtud kutsehaiguse tõttu. Kostjal I tuli hüvitada 30,85%, kostjal II 9,60% ja kostjal III 55,78%. Samas ei nähtu toimikust, et hageja oleks sellise nõude üldse esitanud. Selline resolutsioon võib põhjustada ka vaidlusi sundtäitmisel. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 439 ja ületanud hagi piire, rahuldades nõude, mida hageja ei ole esitanud. Kostjad I-III ei ole maakohtu otsust samas vaidlustanud ega ole ka kassatsioonkaebuses hagipiiride ületamisele tuginenud. Seega ei olnud ringkonnakohtul ka põhjust maakohtu otsust selles osas tühistada.
52.Ringkonnakohus lisas otsusele hüvitise ümberarvutamise korra. Kuigi hageja taotles maakohtus hüvitise muutumise kindlaksmääramist proportsionaalselt hüvitise aluseks olevate andmete muutumisega (vt III kd, tl 162), siis maakohus seda korda ei määranud ja hageja apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustanud. Selliselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire (TsMS § 651 lg 1). Lisaks ei võinud kohus ise ümberarvutamise korda välja mõelda, vaid sai lähtuda poole taotlusest otsuse täitmise viisi või korra kohta (TsMS § 445 lg 1 esimene lause). Vajadusel pidanuks kohus kohustama hagejat oma taotlust täpsustama. Hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise (TsMS § 4 lg 2). Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (§ 5 lg 1). Samuti rikkus ringkonnakohus selgitamiskohustust (TsMS § 351) ja üllatas pooli, kui ta ümberarvutamise korda nendega ei arutanud.
53.Lisaks on ringkonnakohus esitanud otsuse tervikresolutsiooni, kus kostja IV suhtes hagi rahuldamata jätmine on jäänud üldse kajastamata. (B)
54.Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud ka asja hinna määramisel. Hagihind maakohtu otsuse sissejuhatuse järgi on 10 674 eurot 19 senti, ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuse järgi aga 1846 eurot 89 senti.
55.Esiteks osaleb iga kostja menetluses iseseisvalt, kuna igaühe vastu on esitatud eraldi nõue (TsMS § 207 lg 2), tegu ei ole ka vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Seega on iga kostja vastu esitatud nõudel oma hind, nõudeid ei ole alust TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita (vt ka nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 50).
56.Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel (vt nt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36;
8.aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 15). Kolleegium märgib, et esialgu nõutavate osamaksete suurendamisel muutub vastavalt ka hagihind ja vajadusel tuleb nõuda hagejalt TsMS § 147 lg 4 alusel suurema riigilõivu tasumist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36).
57.Hageja palus igalt kostjalt maakohtus välja mõista hüvitise otsese varalise kahju, sissenõutavaks muutunud saamata sissetuleku ja tulevase saamata jääva sissetuleku katteks.
1.detsembrist 2014 palus hageja välja mõista igakuise hüvitisena kostjalt I 77 eurot 6 senti, kostjalt II 23 eurot 99 senti, kostjalt III 139 eurot 30 senti ja kostjalt IV 92 eurot 42 senti. Lähtudes TsMS § 129 lg-st 2, oli saamata jäänud sissetuleku eest arvestatavate haginõuete hind (9 kuu maksed) maakohtus vastavalt 693 eurot 54 senti kostja I suhtes, 215 eurot 91 senti kostja II suhtes, 1253 eurot 70 senti kostja III suhtes ja 831 eurot 78 senti kostja IV suhtes. Liites neile summadele TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi igalt kostjalt otsese varalise kahju hüvitisena nõutu, oli hagihinnaks maakohtus kostja I suhtes 744 eurot 56 senti, kostja II suhtes 231 eurot 79 senti, kostja III suhtes 1345 eurot 93 senti ja kostja IV suhtes 892 eurot 97 senti.
58.Apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja saamata jäänud tulu nõue ajavahemiku 21. oktoober 2008 kuni 31. detsember 2014 eest, samuti
1.jaanuarist 2015 iga kuu kostja I vastu 65 euro 79 sendi ulatuses, kostja II vastu 20 euro 47 sendi ulatuses ja kostja III vastu 118 euro 95 sendi ulatuses. Sellise kaebuse puhul saab samuti TsMS § 129 lg 2 järgi lähtuda (välja mõistmata jäänud) tulevastest kuumaksetest (üheksakordses ulatuses), st hageja apellatsioonkaebuse hind kostja I suhtes oli 592 eurot 11 senti, kostja II suhtes 184 eurot 23 senti ja kostja III suhtes 1070 eurot 55 senti.
59.Kassatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind TsMS § 137 lg 1 järgi samuti sama, mis
esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Mitme menetlusosalise ühise kaebuse hinna määramisel võetakse TsMS § 137 lg 3 järgi aluseks kaebuses taotletu väärtus. Kuna ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse ja selles osas esitasid kassatsioonkaebused kostjad I-III, on nende kaebuste hind sama, mis hageja apellatsioonkaebuse hind igaühe suhtes neist. Kuna kostjate II ja III vastu on esitatud eraldi nõuded, ei muuda kassatsioonkaebuste hinda see, et nad esitasid kassatsioonkaebuse ühiselt. Seega on kostja I kassatsioonkaebuse hind 592 eurot 11 senti, kostja II kassatsioonkaebuse hind 184 eurot 23 senti ja kostja III kassatsioonkaebuse hind 1070 eurot 55 senti.
60.Asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida ka maakohtus ja ringkonnakohtus tasutud lõive ja vajadusel raha juurde küsida või tagastada. (C)
61.Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
62.Kolleegium märgib, et menetluskulude jaotamisel on kohtud samuti teinud mitmeid vigu. Esmalt oleks pidanud arvestama, et kostjad ei osale sõltumata menetlustulemusest üksteise kulude hüvitamises (TsMS § 165 lg 2), seda enam, et nad osalevad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2). Seega olnuks korrektne mõista hagi rahuldamisel kostjatelt I-III eraldi välja hageja menetluskuludest nende vastutusele vastav osa, kostjate I-III enda menetluskulud tulnuks aga jätta nende endi kanda. Praegu võib kohtuotsuste resolutsioonidest järeldada, et kostjad osalevad proportsioonaalselt kõigi, st ka üksteise menetluskulude kandmises. Teiseks ei ole maakohus menetluskulusid osaliselt poolte vahel jagades arvestanud, et hagi kostja IV vastu jäi tervikuna rahuldamata, seega pidanuks kostja IV menetluskulud jätma TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Samas kostja IV maakohtu otsust ei vaidlustanud. Arusaamatu on seetõttu ringkonnakohtu otsus, kes jättis põhjenduseta poolte menetluskulud maakohtus nende endi kanda. Iga kostja sai kulujaotust vaidlustada vaid ennast puudutavas osas. Kolleegium tühistab kulujaotuse osas ringkonnakohtu otsuse samuti tervikuna.
63.Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.