2-15-10683/64 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Riigikohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

13.juuliks 2015 sellelt nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 1657 eurot 9 senti ja edasiulatuva viivise põhinõudelt. Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt välja hageja kasuks tervise kahjustamisega tekitatud kahju 8597 eurot 32 senti ühekordse hüvitisena ajavahemiku eest 1. maist 2012 kuni 30. juunini 2015, 13. juuliks 2015 sellelt nõudelt sissenõutavaks muutunud viivise 972 eurot 46 senti ja edasiulatuva viivise põhinõudelt. Alates 1. juulist 2015 kuni hageja vanaduspensionile jäämiseni (12. märts 2016) palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise tervisekahjustuse hüvitise 482 eurot 72 senti ja alates hageja vanaduspensionile jäämisest (13. märts 2016) kuni hageja surmani igakuise hüvitise 697 eurot 45 senti. Alternatiivselt palus hageja alates 1. juulist 2015 kuni hageja vanaduspensionile jäämiseni (12. märts 2016) mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise tervisekahjustuse hüvitise 349 eurot 23 senti ja alates vanaduspensionile jäämisest (13. märts 2016) kuni hageja surmani igakuise hüvitise 579 eurot 81 senti. Igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber kutsehaigusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuist hüvitist tuleb indekseerida üldise keskmise brutopalga muutuse indeksiga. Hagiavalduse terviktekstis viitas hageja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg-le 1 ning leidis, et kuna praegusel juhul põhjustas kahju enne 1. juulit 2002 toime pandud tegu, siis tuleb kohaldada Eesti NSV tsiviilkoodeksit (TsK) ja kuni 30. juunini 2002 kehtinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrust nr 172 „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise korra kohta“ (ajutine kord). Hagiavalduse tervikteksti kohaselt töötas hageja 3. veebruarist 1995 kuni 1. aprillini 1997 Viljandi Valvekeskuses turvatöötajana. Tööleping lõpetati töövigastuse ja II invaliidsusgrupi määramise tõttu. Hageja sai 2. detsembril 1996 töökohustuste täitmisel haavata teise RE Eesti Valvekeskus töötaja relvast, kuna nimetatu ei järginud ohutusnõudeid. Kostja RE Eesti Valvekeskus õigusjärglasena vastutab tööülesannete täitmisel saadud vigastuse tagajärjel hagejale tekkinud kahju (töövõimetusega kaasnenud sissetuleku vähenemine) eest. Kostja õiguseellane (hageja tööandja) rikkus töökaitse norme ja see on õigusvastane deliktiõiguslikus tähenduses. Lisaks vastutab kostja TsK § 449 järgi õiguseellase töötaja põhjustatud kahju eest, kuna õigusvastane tegu pandi toime töökohustuste täitmise ajal. Kostja ja tema õiguseellased maksid hagejale alates tööõnnetusest tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitist. Igakuine hüvitis on olnud vahemikus 106 eurot 99 senti kuni 107 eurot 54 senti ning kokku tasus kostja ajavahemikul 1. juunist 2012 kuni 6. veebruarini 2015 hagejale 3532 eurot. Kuna kostja maksis hagejale muutumatu suurusega hüvitist, pöördus hageja aastate jooksul korduvalt kostja poole, et suurendada hüvitist ulatuses, mis kataks töövigastusega tekitatud kahju, kuid kostja ei vastanud. 2015. a alguses pöördus hageja taas kostja poole. 6. veebruaril 2015 tegi kostja hagejale viimase makse. Hageja esitas 2. märtsil 2015 kostjale nõude hüvitise suurendamiseks ja tagasiulatuvalt kolme aasta eest hüvitise tasumiseks. 9. märtsist kuni juulini 2015 pidasid pooled läbirääkimisi, kuid kompromissi ei sõlmitud. Hagejal on tagasiulatuvalt hüvitise nõudeõigus kolme aasta eest, arvates ajast, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks (2012. a maikuu hüvitis muutus sissenõutavaks sama aasta juunis), pooled pidasid läbirääkimisi alates 2015. a märtsist. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale töövõime kaotusest tingitud hüvitist, mille võrra kostja on

31.detsembrini 2015 on hageja töötanud ja saanud sissetulekut. Hageja kahjuhüvitisnõuded aegusid hiljemalt 1. juulil 2005. Hageja pidi kahjust ja kahju põhjustanud isikust teada saama kahjujuhtumi toimumise päeval (2. detsembril 1996) või hiljemalt töölepingu lõppemisel (1. aprill 1997), sest töölepingu lõppemisega kaotas hageja võimaluse teenida senist palgatulu. Lisaks nähtub hageja pangakonto väljavõtetest, et juba 1999. aasta alguses oli hageja sissetulek väiksem kui hageja väljaarvutatud indekseeritud sissetulek samal ajal. Seega pidi hagejal juba siis olema kahju ja ta pidi seda teadma. Hageja esitas kostja vastu kahjuhüvitise nõude 2. märtsil 2015. Kuni 2015. a veebruarini tasus kostja hagejale alusetult ning makstu tuleb tagastada. Ekslikult tasutu ei saanud katkestada hageja võimaliku nõude aegumist tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 tähenduses ning selle maksmine ei ole kahju hüvitamise kohustuse vabatahtlik täitmine, kuna hageja pole nõuet esitanud. Isegi kui hagejale tekkis kahju alates 1. märtsist 2015 (hetkest, mil kostja keeldus hagejale edaspidi hüvitist maksmast), siis TsK järgi ei ole võimalik hüvitist alates 1. maist 2012 tagasiulatuvalt suurendada ning indekseerida. Kostja õiguseellane ei ole süüdi hagejale kehavigastuse tekitamises. Kostja ei nõustunud ka hageja seisukohtadega kahjuhüvitise arvutamise osas. Muu hulgas leidis kostja, et hageja eeldatava igakuise indekseeritud sissetuleku arvutamisel 2012. a maist kuni 2015. a juunini ja selle alusel hagejale makstava hüvitise arvutamisel tuleb ajutise korra kohaselt kasutada tarbijahinnaindeksit. Alternatiivselt saab kasutada keskmise brutopalga muutumise indeksit. Hageja eeldatava indekseeritud sissetuleku arvutuse aluseks oleva keskmise sissetuleku määramisel tuleb lähtuda hageja tegelikust palgast enne kahjujuhtumit (2541 krooni 50 senti ehk 162 eurot 43 senti), kuna see oli oluliselt kõrgem miinimumpalgast. Seega ei ole täiendav indekseerimine õigustatud. Lisaks ei saa eeldada, et hageja töötasu oleks kogu aeg olnud miinimumpalgast 3,9 korda suurem. Hageja teistel töökohtadel töötamise väited on hüpoteetilised. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult oleks võinud hüvitise saamise ajal teenida. Hageja eeldatavat indekseeritud sissetulekut tuleb 3(14)

5.Tartu Maakohus rahuldas 23. novembri 2016. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ajavahemiku eest 1. maist 2012 kuni 31. maini 2016 ühekordselt 12 870 eurot 9 senti ning sellelt sissenõutavaks muutunud viivise 1251 eurot 7 senti ja edasiulatuva viivise. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise tervisekahjustuse hüvitise 399 eurot 40 senti alates 1. juunist 2016 kuni hageja surmani. Vastuhagi jäi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras kindlaks hageja menetluskulud ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 7210 eurot ja viivise sellelt. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle. 3. veebruarist 1995 kuni 1. aprillini 1997 töötas hageja töölepingu alusel turvatöötajana Viljandi Valvekeskuses, mis kuulus riiklikku organisatsiooni Eesti Valvekoondis. Töölepingu järgi oli hageja tööks häire saabumise korral väljasõit objektidele. Eesti Vabariigi siseministri 27. novembri 1995. a määruse nr 25 alusel kujundati hageja tööandja ümber Eesti Valvekoondise aktsiaseltsiks. Viljandi Valvekeskuse õigusjärglane on alates 30. juunist 2009 kostja. 2. detsembril 1996 sai hageja töökohustuste täitmisel haavata teise RE Eesti Valvekeskus töötaja tõttu, kes ei järginud ohutusnõudeid. Lask tabas hagejat vasakusse puusa ning hagejal tekkis kehavigastus, mille tõttu ta invaliidistus. Kahjujuhtumi tagajärjel kaotas hageja osaliselt töövõime. Kuni 13. veebruarini 2016 oli hageja töövõime kaotus 70% ning alates 13. märtsist 2016 on see 50%. Vähemalt ajavahemikul 2000. a kuni 31. detsembrini 2015 on hageja töötanud ja saanud sissetulekut. 6. veebruarini 2015 tasus kostja hagejale iga kuu hüvitist (maksete selgituseks oli „töötasu“). VÕSRS § 22 lg 1 järgi tuleb kostja vastutuse määramisel kohaldada enne 1. juulit 2002 kehtinud õigust (TsK ja ajutine kord). Hageja nõue ei ole aegunud, sest kostja tasus hagejale tööõnnetusest tuleneva töövõimetuse tõttu alates 1997. aastast iga kuu tervisekahjustuse hüvitist. Maksed ei olnud ekslikud olukorras, kus kostja töötaja tekitas enne maksete tegemist hagejale kehavigastuse, mille tagajärjed mõjutavad hagejat elu lõpuni.

2-15-10683 Maakohus viitas TsK § 448 lg-le 1, § 463 lg-le 1, § 464 lg-le 1 ja ajutise korra p-le 2 ning tuvastas, et kostja õiguseellane on teise tsiviilasja menetluses tunnistanud, et tema töötaja oli relva käitlemisel ettevaatamatu ning seetõttu juhtus tööõnnetus. Kostja vastutab hagejale õigusvastaselt kahju tekitamise eest, sest kostja õiguseellane rikkus kohustust tagada ohutu töökeskkond. Kui kostja õiguseellane oleks tööohutuse tagamise nõudeid täitnud, ei oleks tööõnnetuse raportis tehtud talle ettepanekut töötaja täiendõppeks. Kostja vastutab õigusjärglasena hagejale tööülesannete täitmisel saadud vigastuse tõttu tekkinud kahju (töövõimetusega kaasnenud sissetuleku vähenemine) eest. Kostja ei esitanud oma süüd välistavaid tõendeid. Tunnistajate ütlustest ja hageja vande all antud seletusest ei saa järeldada, et kostja õiguseellane täitis kohustust tagada ohutu töökeskkond töötajate väljaõppe kaudu kostja süüd välistaval määral. Kuna kaastöötaja ei järginud elementaarseid ohutusnõudeid (jättis kaitseriivi lukustamata), puudus piisav väljaõpe, mis oleks välistanud hagejale vigastuse tekitamise. Kostja töötaja poolt hagejale kehavigastuse tekitamine on õigusvastane tegu, mille eest vastutab juriidilise isikuna kostja. Maakohus viitas ajutises korras sätestatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi p-le 4 ning leidis, et 1995. a detsembri töötasu tuleb indekseerida arvuga 1,511 (680/450) ja 1996. a jaanuari kuni novembri töötasu arvuga 1 (680/680). Maakohus tuvastas, et hageja kuu keskmine sissetulek, mis tuli võtta 1996. a aluseks hagejale hüvitise määramisel, oli 2649 krooni 73 senti (169 eurot 35 senti). See on 3,9 korda suurem 1996. a kehtinud miinimumpalgast. Kostja viidatud hageja 1996. a keskmine palk 2541 krooni 50 senti on vale, sest selle arvutamisel ei kasutatud ajutises korras sätestatud reegleid. Maakohus ei nõustunud hageja põhjendustega eeldatava 1500 euro suuruse igakuise töötasu kohta. Hageja põhjendused ja tõendid teiste töövaldkondade palgatasemete kohta ei ole otse kohaldatavad. Õige ja kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga on hageja alternatiivne seisukoht, mille kohaselt tuleb kahju hüvitamisel arvestada igakuist keskmist eeldatavat töötasu selliselt, et arvesse tuleb võtta vigastuse tekitamise ajal (1996) kehtinud miinimumpalga ja nõudes märgitud perioodi alguse (2012) miinimumpalga suhet (3,9). See võimaldab õiglaselt hinnata tekitatud kahju arvutamise eeldusi. Selliselt arvutatud igakuine keskmine eeldatav töötasu on 1130 eurot (2012. a miinimumpalk 290 eurot × 3,9). Kahju hüvitamisel tuleb arvestada kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Igakuise keskmise eeldatava töötasu arvutamisel on asjakohased hageja esitatud asjaolud, mille kohaselt olid hagejal töökogemused, oskused ja võimalused töötada politseiniku, ehitaja, veoautojuhi, bussijuhi ning masinist-operaatorina. Vigastus on takistanud hagejal töötamist töökohtadel, kus tuleb töötada sundasendis. Kostja taotlus kasutada tarbijahinnaindeksit või brutopalga muutust kajastavat indeksit ei taga kahju hüvitamise eesmärki. Hageja õigusi kahjustab kostja seisukoht, mille kohaselt ei ole hageja töötasu täiendav indekseerimine õigustatud, sest hageja töötasu oli kahjujuhtumi hetkel oluliselt kõrgem miinimumpalgast ja selle aja kohta objektiivselt suur. Sama kehtib seisukoha kohta, mille järgi ei ole hageja indekseeritud sissetulek vastavuses turvatöötajate tegeliku palgatasemega. Hageja töö eest saadava sissetuleku arvestamine hagejale osalisest töövõimetusest tingitud kahjuhüvitise suuruse määramisel on oluline ja vajalik. Vale on kostja seisukoht, et hageja tegelik sissetulek ei ole oluliselt vähenenud. Ei ole alust indekseerida igakuist keskmist eeldatavat töötasu miinimumpalga muutumise indeksiga. Hüvitise suurust mõjutavate asjaolude muutumisel saavad pooled esitada kohtusse hagi. Kuna kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest, jääb vastuhagi rahuldamata. 5(14)

2-15-10683 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15; 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15), et hageja tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamise arvestamisel tuleb lähtuda hagejale kehavigastuse tekitamise ajal (1996) kehtinud miinimumpalga ja haginõudes märgitud ajavahemiku alguse (2012) miinimumpalga suhtest (3,9). Sellise valemi järgi arvutatud hageja eeldatav töötasu 1130 eurot kuus ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohtu praktika järgi tuleb tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Tekkida ei tohiks olukorda, kus isikule makstav hüvitis ületab oluliselt sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hagejal tuleb praeguses asjas tõendada oma töötasu suurus olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt turvatöötajana. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõrvaldada TsMS §-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesannete rikkumine, selgitada hagejale kahju hüvitamise eesmärki ja võimaldada tal esitada tõendeid, millest nähtuks temaga sarnasel ametikohal (turvatöötaja) töötavate isikute töötasu suurus nõude esitamise ajal. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et hüvitise arvutamisel saab lähtuda hageja võimalike töökohtade palgatasemetest. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. Kuna ühekordse kahjuhüvitise arvestuse aluseks olevas tabelis on esitatud andmed osaliselt, ei võimalda need kahjuhüvitist arvutada. Maakohtu põhjendustest ei nähtu üheselt, kas väljamõistetud hüvitisest on maha arvatud töövõimetuspension või vanaduspension. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna selle põhjendused on vastuolulised. Asja materjalide juures ei ole tõendeid, millele tuginedes on maakohus tuvastanud kahju hüvitamise tabelis kajastatud hageja 2016. a töötasu suuruse. Maakohus ei teinud kindlaks, kas hageja lõpetas vanaduspensionile jäämise järel töötamise. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hagejale selgitama tema kohustust tõendada kahju ja selle suurust ning kohustama hagejat esitama tõendid töötasu ning töövõimetus- ja vanaduspensioni suuruse kohta, et maakohus saaks ühekordselt väljamõistetava hüvitise arvutada välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada hageja igakuise hüvitise indekseerimist ja hageja töövõime kaotuse protsendi võimalikul muutumisel hüvitise suuruse muutumist puudutavad taotlused. Maakohus jättis kostja VÕS § 1028 alusel alusetult tasutud summade väljamõistmiseks esitatud vastuhagi rahuldamata põhjendusel, et kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest. Selline vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendamine ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus määrama tsiviilasja hinna, juhindudes TsMS § 129 lg-s 2 sätestatust.

2-15-10683 Muus osas palub hageja maakohtu otsuse jõusse jätta. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus jättis kostja aegumise vastuväite lahendamata või lahendas selle valesti. Kostja ei esitanud maakohtus ega ringkonnakohtus aegumise vastuväidet hüvitise suurendamise nõudele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hageja selle seisukohaga ei nõustu. Kostja tugines üksnes sellele, et kuna hüvitist ei ole tasutud, siis arvestades õnnetuse põhjustamise aega, on seda 2015. a hilja nõuda. Kostja leidis, et hageja kahjuhüvitise nõue aegus 1. juulil 2005. Maakohus leidis, et hüvitisenõue ei ole aegunud, kuna kuni 6. veebruarini 2015 tasus kostja hagejale igakuist hüvitist. Sellega aegumine katkes ja algas uuesti. Hageja viitas TsÜS § 147 lg-le 1, § 167 lg-le 1, §-le 168, VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7 ning selgitas, et hagejal tekkis sissetuleku vähenemine töövõimetuse tõttu alates 1. juunist 2012, kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt 1. augustil 2012 ning nõude aegumine peatus 9. märtsist kuni 4. augustini 2015 poolte läbirääkimiste tõttu. Kostja tasus 1997. a kuni 2015. a veebruarini iga kuu hagejale osaliselt hüvitist ning tunnustas sellega hageja nõuet. Kostja ei väljendanud hagejale selget tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta. Kostja katkestas nõude tunnustamisega nõude aegumise ning nõue hakkas uuesti aeguma 7. veebruaril 2015. Seega ei ole hageja kahju hüvitamise nõue tasumata osas aegunud. Hageja leiab, et kahju hüvitamise aegumine saab alata selle sissenõutavaks muutumisest, s.o ajast, millal kahjustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tema kahju on hüvitatavast kahjust suurem. Maakohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kas juhul, kui ajavahemiku eest 1. maist 2012 kuni hagi esitamiseni esitatud vähem tasutud kahjuhüvitise nõue on aegunud, saab edaspidi nõuda hüvitist seni tasutud ulatuses või siiski alates hagi esitamisest kogukahju ulatuses. Isegi kui vähem tasutud kahjuhüvitise nõue eespool nimetatud ajavahemiku eest on aegunud, on hagejal alates hagi esitamisest või hetkest, mil kostja hüvitist enam ei tasunud, õigus hüvitist saada (ajutise korra p 18). Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja eeldatava sissetuleku prognoosimiseks on lubamatu kasutada kasvuindeksit ning et kahju hüvitamise eesmärgiks on tagada hagejale sissetulek, mida ta oleks saanud samal ametikohal. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse norme, kui jättis põhjendamata, miks ta hagejaga ei nõustu. Hageja viitas TsK § 448 lg-le 1 ja § 463 lg-le 1 ning leidis, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju (sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärk on hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Lähtudes hageja tööajaloost (ametitest), praegu turvatöötaja saadavast töötasust ja tööülesannetest, ei saa järeldada, et hageja töötaks ka praegu turvatöötajana. Ringkonnakohus leidis valesti, et kasvuindeksi alusel saadud hageja eeldatav sissetulek ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja sai tööõnnetuse ajal sel ajal kehtinud palga alammäärast 3,9 korda suuremat töötasu. Ajani, mil hüvitis tuli korrutada miinimumpalga muutumisel kasvuindeksiga (kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhe), vastas hüvitis töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasule ja selle võimalikule muutumisele ajas. Alates 1. märtsist 2001, kui ajutise korra järgi tuli hüvitis korrutada iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga, ei vastanud hüvitis enam töövõime kaotamise või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasule ega selle võimalikule muutumisele ajas. Leides, et maakohtul olid hüvitise arvutamiseks puudulikud andmed, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et hageja esitas tõendid menetluse ajal kostjale kohtuväliselt ning pooled on neist tõenditest oma tabelites ka juhindunud. Pooled ei vaidle esitatud töötasu andmete üle. 8(14)

12.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldati hageja vastuapellatsioonkaebus ja saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtul võimalik maakohtu menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada, materiaalõigust õigesti kohaldada ja vaidlus ise lahendada. Ringkonnakohus rikkus kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmisega, tõendite hindamata jätmisega ning asjaolude tuvastamata jätmisega oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 2, § 232 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5) ning sellistest rikkumistest sõltub kohtulahend, sh aegumise kohaldamine ja õigusvastasuse kui kahjuhüvitise nõude aluse tuvastamine. Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt, et maakohus jättis aegumise vastuväite tähelepanuta, kuid samas selgitas, et maakohtu hinnang nõude aegumata jätmise kohta on vale. Ringkonnakohus ei vastanud kostja väidetele nõude aegumise ja selle kohta, et töökaitse nõudeid täideti, jättis tõendid hindamata ja asjaolud tuvastamata. Ringkonnakohus rikkus menetlusökonoomia põhimõtet ja ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid asja maakohtule tagasisaatmist. Selgitamiskohustust on võimalik täita ka apellatsioonimenetluses. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust olulises ulatuses (maakohus andis pooltele selgitusi ning hageja kasutab menetluses õigusteadmistega esindajat). Maakohtus kogutud tõendid võimaldavad jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-t 1, sõnastades kahju hüvitamise eesmärgi vaid osaliselt. Kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas hüvitise suuruse määramine, lähtudes kannatanuga sama kutseala töötaja statistilisest kuu keskmisest töötasust samas paikkonnas (Viljandimaal). Kahju hüvitamise eesmärgi täiendamine geograafilise määratlusega on oluline, sest hageja on võrdluseks toonud ka Soome töötasusid. Lisaks on vale juhinduda vaid VÕS-st, sest kahju põhjustanud sündmus toimus enne 1. juulit 2002 ning vaidlusele kohalduvad TsK § 448 lg 1 jj. ning ajutine kord. Ringkonnakohus ei ole ajutisest korrast tuleneva valemiga seonduvat analüüsinud osas, mis puudutab kahju hüvitamise eesmärki, ega vastanud poolte erinevatele väidetele ajutise korra kohaldamise kohta.

22.Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et on varasemas praktikas selgitanud, et nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Seetõttu on ka TsK kohaldamisel asjakohane ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. Samuti on kolleegium varem selgitanud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne 1. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Lisaks on kolleegium leidnud, et kohtul on ka pärast 1. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Kolleegium on selgitanud ka seda, et töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32;

23.Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates 2001. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta 1. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Kolleegium selgitas, et perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42–44; 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11; 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13).