2-11-30515/46 - Tööõigus - Muud tööõigusasjad - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

aasta 1. aprillil riikliku penisonikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksiga. Hüvitis arvutatakse ümber vastavalt hageja töövõimetusemäära muutumisele; - viivis kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (30.04.2015 seisuga moodustas viivis 6110,46 eurot); - aastatel 2011–2014 tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tulenev kahju 2620,80 eurot. Hageja väidete kohaselt on ta töötanud õmblejana: - õmblusvabrikus „Võit“ (01.08.1963–13.05.1968, 4,8 aastat); - teeninduskombinaat „Leola“ moeateljees (01.06.1979–24.09.1982, 3,33 aastat); - AS Mivar-Viva ning tema õiguseellased TTTK „Mistra“ Viljandi EV ja AS Mistra-Viva (01.10.1987–21.03.1996, 8,48 aastat). Perioodi 01.10.1987–01.10.1990 kohta on tööraamatus märgitud töökohaks kvaliteedikontrollija, kuid tegelik töö oli vaipade õmblemine. Töö oli väga raske, kuna kasutatud tolmuste vaipade lõikamine toimus külmal tsementpõrandal põlvili asendis käsikääridega, kusjuures lõigatav materjal oli paks ja tihe. Tööandja lubas hankida elektrikäärid, kuid ei teinud seda. Puudus õmblusmasinale sobilik töölaud. Sobivate töövahendite (elektrikäärid, tööpingid) puudumise tõttu avaldas töö ülemäärast koormust hageja organismile, sh kätele, sõrmedele, õlgadele, põlvedele, puusale ja seljale. Aastatel 1987– 1991 toimus töö kütmata laoruumis (talvel oli temperatuur 0–2 kraadi, suvel 8–9 kraadi). Aastatel 1987–1991 oli vaipade lõikamise ja õmblemise tööle täiendavateks töödeks veel kiupallide puhastamine, parandamine ja pakkimine, mis oli väga tolmune, kätele raske ning toimus samuti kütmata ruumis. Perioodil 02.08.1993–21.03.1996 oli tööülesandeks tekkide õmblemine. Töö toimus jällegi praktiliselt kütmata, tuuletõmbega ja väga tolmuses ruumis ning oli väga pingeline. Müra oli suur, kõrvaklapid puudusid. Õmblusmasin oli amortiseerunud ja vibreeris tugevalt. Töö oli raske kätele ja jalgadele. Lauad olid liiga kõrged ja toolid viltused, seega toimus töö ebanormaalses sundasendis. Tööandja ei olnud organiseerinud võimlemist ega piisavaid puhkepause. Lõunapaus oli 20 minutit, kui töö võimaldas. Kui agregaati, kus tekke tehti, seisma ei pandud, siis pausi teha ei saanud. Nädalavahetustel pidi hageja ühe aasta jooksul tegema lisaks veel vaipade ääristaja tööd. 08.03.1996 tuvastati hagejal kutsehaigus. Kutsehaigus tekkis ja kujunes välja kostja ning kostja õiguseellaste TTTK „Mistra“ Viljandi EV ja AS Mistra-Viva juures töötamisel. Kergerõivaste õmbleja töötingimused Õmblusvabrikus „Võit“ olid head. Moeateljees „Leola“ oli tööruumis aeg-ajalt tuuletõmme (kui suvel kuumade ilmadega hoiti aknaid lahti). Tuuletõmbest sai ilmselt alguse hageja kaelaradikuliit, kuid kaelaradikuliiti ei loeta kutsehaiguseks ning see ei mõjuta hageja sõrmede, käte, õlgade ja põlvede olukorda, mis on kutsehaigusest enim kahjustatud. Hageja oli 26.08.2013 seisukohas nõus oma nõuet kostja vastu 15% ulatuses vähendama. Kostja rikkus hageja töö korraldamisel järgmisi õigusaktide sätteid, millised rikkumised võisid olla hageja kutsehaiguste põhjusteks: ENSV töökoodeksi (TK) § 147 lg-d 1, 3; § 148 lg 1; § 149 lg 1; § 153 lg-d 1, 2, 3; § 157 lg 1; 162 lg 1. Analoogilised sätted kehtestati 1992. a ka Eesti Vabariigi töökaitseseaduse §-dega 5; 7; 8; 14 ja 16. Hageja tugineb loetletud sätetele, TK §-le 166 ning ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) §-dele 463; 466; 472 ja 473. Kostja maksis hagejale tervisekahju hüvitist alates 1996. aastast kuni 2010. a lõpuni. Hüvitise maksmisel lähtuti asjaolust, et kutsehaigus on tervikuna tekkinud kostja juures töötamisest. Hagejal on õigus kahjuhüvitise indekseerimisele: kuni 2007. a tarbijahinnaindeksiga ning alates 01.01.2007 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §-s 312 sätestatud korras.

3.Tartu Maakohus rahuldas 18. juuni 2015 otsusega hagi ja mõistis AS-lt Mivar-Viva välja L.P. kasuks: - kutsehaiguse ühekordse hüvitise perioodi 1. jaanuar 2011 kuni 31. mai 2015 eest 38 721,61 eurot; - kutsehaiguse igakuise hüvitise alates 1. juunist 2015. a 836,54 eurot arvestades RPKS § 26 lg 6 alusel kinnitatud indeksit; - aastatel 2011–2014 tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tuleneva kahju 2620,80 eurot; - viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o kuni 19. juunini 2015 sissenõutavaks muutununa 6506,07 eurot ja alates 18. juunist 2015 kuni kutsehaiguse hüvitise tasumiseni või selle tasumata osa kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub hageja esitatud tõenditest usaldusväärselt, et hageja kutsehaigus kujunes välja eelkõige kostja ja tema õiguseelaste juures töötamisel. Hageja on põhjendatult osundanud kutsehaiguse menetlemisel fikseeritud olulistele rikkumistele kostja poolt, mis põhjustasid kutsehaiguse. Kohtu määratud ekspertiisi aktis avaldatud eksperdi arvamusest nähtub, et betoonpõrandaga, ventileerimata ja suure temperatuurikõikuvusega ruumis töötamine kiirendas ja soodustas kutsehaiguse väljakujunemist. Eksperdi ütlustest kohtuistungil järeldub, et kutsekliinikus on tehtud väga põhjalik uuring ning ei ole tuvastatav, et kutsehaigus tekkis enne 1990. aastat. Kostja väide, et hageja on kutsehaiguses ka ise süüdi, sest hageja tegi omal initsiatiivil lisatööd (susse), usaldusväärselt tõendamist ei leidnud. Tunnistaja R.V. kinnitas kohtuistungil, et ametlikult selline toodang kostjal puudus, kuid arvestades, et möödunud on palju aastaid ja hageja väitel andis susside tegemise ülesande temale tööd andev meister, ei ole R.V.e ütlused piisavad, tõendamaks susside mittevalmistamist kostja juures. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hüvitise suurus on piiratud kostja või teiste õmblusettevõtete või antud tegevusala keskmiste palkadega. Hüvitise arvutamise aluseks on hageja palgaandmed, kuna nendes väljendub hagejal enne kutsehaiguse tuvastamist olnud

töövõime. See kajastab ka tekitatud kahju suurust, sest kui kutsehaigus poleks töövõimet kahjustanud, oleks hageja saanud ka edasiselt teenida keskmisest suuremat sissetulekut. Alates 01.07.2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Kuna hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuse täitmise eest kostja võib vastutada, enne 01.07.2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2; § 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud „Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise kord“ (ajutine kord) kaotas kehtivuse alates 01.07.2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi kahju tekitaja tõendada (sellise hinnangu on andnud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10). Tõendatud on kostja töökaitsenormide rikkumised ning põhjuslik seos rikkumiste ja kutsehaiguse kujunemise vahel. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole esitanud selliseid tõendeid, millest kohus saaks järeldada hageja süüd. Perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. Kahjuhüvitist saab indekseerida indeksiga, mis arvestab kahjuhüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude muutumist. Selliseks indeksiks võib olla üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Kohus peab kohaldama asjakohast indeksit ja selgitama, millise indeksiga saab hüvitist indekseerida (3-2-1-106-14, p-d 10–12). Hageja on hüvitist indekseerinud ja asjakohased arvutused kohtule esitanud. Kostja ei ole hageja indekseerimise põhimõtteid ja arvestust vaidlustanud. Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (3-2-1-92-03). Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et hageja töövõimetus tuleneb tema east. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, et hageja ei oleks oma east tulenevalt normaalsete töötingimuste korral võimeline töötama oma erialal. Kohus arvestas ka eksperdi kohtuistungil antud ütlusi, millest järeldub, et hagejal ei ole diagnoositav üldhaigestumine. Hagejaga toimunud trauma ja muude haiguste teke ei ole seotud tööandjate tegevusega. TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspensioni ei tule kannatanule arvestatavast hüvitisest maha arvata. Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib kannatanu tõendada, et tema kahju on suurem, ning tööandja võib tõendada, et kannatanu kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav kannatanu kahju. Juhul kui pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, peab kahju hüvitamise eelduste esinemise korral kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda. Kannatanu töövõime vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada kuumaksetena. Kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks (3-2-1-117-08). Hageja ei ole saanud töövõimetuspensioni perioodil, mille eest ta hüvitist nõuab.

4.AS Mivar-Viva esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) jättis kohus suure osa tõenditest hindamata (rikkudes oluliselt TsMS § 232 lg-t 1), mistõttu kohtu järeldused rajanevad suures osas vaid hageja esitatud tõenditel; 2) ei ole hageja kutsehaigus tekkinud ainult kostja ja tema õiguseellaste juures töötamisest, vaid ka töötamisest teiste tööandjate juures. Kohus on jätnud tähelepanuta tõendid ja kostja väited, mis kinnitavad hageja kutsehaigestumise algusaega oluliselt varasemal perioodil kui kostja ettevõttes töötamisel. Kutsehaiguste kliinik on 08.03.1996 epikriisis Hgl 106/96 (I kd, tl 199) tuvastanud, et hageja on töötanud õmblejana AS-s Mivar-Viva ning enne seda Õmblusvabrikus „Võit“ ja Tootmiskoondises „Leola“, kokku u 20 aastat. Kõigi tööandjate juures töötamine on arvestatud tervistkahjustava perioodi hulka. Kutsehaiguste kliinik on kirjas nr 548 (I kd, tl 30–32) fikseerinud, et kogutud andmete alusel on hagejal õmblemisega (sh osaliselt käsitsi kääridega lõikamisega) seotud tööstaaži üle 16 aasta. Arvestatavate tervistkahjustavate tööteguritena on fikseeritud töötamine õmblejana ja kassapidaja-raamatupidajana. Kaelaradikuliitide algus on 1980. aastast. Kutsehaiguste kliinik ei ole tuvastanud, et hageja tervis oleks saanud kahjustada ainult kostja ettevõttes töötades. Kui hageja tervis oli kahjustatud juba 1980. a, siis järelikult tuleb kutsehaigestumise perioodi arvestamisel arvesse võtta kõik hageja tervistkahjustavad töökohad. Ekspert A. Tamm on 05.09.2014 arvamuse (I kd, tl 139-140) p-s 1.4 tuvastanud, et isik viibis esmakordselt Kutsehaiguste kliinikus uuringutel 1990. a kahtlusega kutseastmale, mis ei leidnud kinnitust. Samast ajast on dokumenteeritud kaebused kaelavaludele, parema õlavarre põndapealise- ja kõõluste põletikule, nimme-ristluu radikuliidi ägenemisele, kaelaradikuliidi alguseks on arvatud 1980. a. Arvamuse p-s 1.7 on ekspert järeldanud, et kutsehaiguse kujunemist soodustasid kõik varasemad õmblemisega seotud tegevused, pakkija töö, sundasendis töötamine nagu raamatupidaja töö. Kaelapiirkonna vaevused on dokumenteeritud juba alates 1980. aastast, mis viitab samuti kutsehaiguse kujunemisele varasemast perioodist. Kohus jättis osaliselt tähelepanuta ekspert A. Tamme vastused 19.02.2015 kohtuistungil (I kd, tl 170–172) küsimustele seoses hageja tervise kahjustumise perioodiga, et see on pikk protsess ja progresseeruv, õmblustöö on otseselt neid vaevusi tasapisi põhjustav ning ei saa välistada, et enne 1980. aastat olnud vaevusi võib käsitleda kutsehaiguse tekke algusena ning kuna vaevusi oli ka varem, siis oli eelsoodumus ülekoormushaiguse väljakujunemisele ja kõik isiku varasemad tööd on kaasa aidanud. Sellest järeldub, et hageja haigestumine ei ole põhjustatud ainult kostja tegevuse tagajärjel. Hageja taotles kahel korral kolmandate isikute kaasamist põhjusel, et kutsehaigestumine võis saada alguse töötamisel varasemate tööandjate juures. 26.08.2013 kokkuvõtvate seisukohtade (I kd, tl 79–83) p-s 3.1.1 on hageja möönnud, et hageja tervis võis saada kahjustatud töötamisel „Leolas“, kuna tööruumis olnud tuuletõmbest sai ilmselt alguse kaelaradikuliit;

3) ei saaks hageja suure tõenäosusega enam õmblejana töötada oma east tulenevalt, järelikult puudub tal kahju saamata tulu näol. Tõendist kostja ettevõtte vanuselise struktuuri kohta (I kd, tl 192) nähtub, et vanim õmbleja kostja ettevõttes on 64-aastane. Vanaduspensioni iga ei ole määratud suvaliselt, vaid see on üheks näitajaks inimeste vanuselise töövõime hindamisel. Arvestades, et Kutsehaiguste kliiniku kirja nr 548 (I kd, tl 30–32) kohaselt oli hageja juba 20 aastat tagasi äärmiselt haige inimene (kõik haigused ei olnud seotud kutsehaigusega), on põhjendatud alus arvata, et ka tavapärasel töötamisel oleks hageja läinud vanaduspensionile seadusega ettenähtud ajal. Faktiliselt tegigi ta seda esimesel võimalusel ehk 60-aastasena 05.04.2007; 4) ei saa nõustuda kohtu järeldusega, mille järgi ei olevat kostja hageja indekseerimise põhimõtteid ja arvestust vaidlustanud. Kostja on kogu menetluse jooksul väljendanud seisukohta, et hageja nõude arvestus ja indekseerimine ei kajasta tegelikku kahju. Põhjendatud ei ole, et ainukese näitajana võetakse arvesse hageja palgatase 20 aastat tagasi, ning jäetakse täielikult arvesse võtmata muutunud majandusolud ja töötasude oluline muutumine õmblussektoris. Maakohus ei ole arvesse võtnud TsK § 448 lg-st 1 ning Riigikohtu juhistest (3-2-1-55-10, p 19; 3-2-1-54-00; 3-2-1-109-02, p 8; 3-2-1-140-09, p 12) tulenevat põhimõtet, et TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka ajutise korra p-st 2. Kohus on asetanud hageja oluliselt soodsamasse olukorda võrreldes sellega, kui kahju hüvitamise kohutuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on leidnud (3-2-1-106-14, p 12), et kostja saab perioodilise kahjuhüvitise indekseerimisele esitada vastuväite ja tõendada, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu indekseerimine ette näeks. Kostja on esitanud selle asjaolu tõendamiseks hulgaliselt tõendeid, mida maakohus pole arvestanud (näiteks Mivar-Viva AS keskmise brutopalga võrdlus Eesti keskmisega aastatel 2002–2014). Kostja palub kohtul võtta nõude hindamisel aluseks õmblejate tegelik palgatase Eesti Vabariigis, mis kajastab võimalikult lähedaselt olukorda, kus hageja oleks võinud olla ilma kutsehaiguse tekketa. Maakohtu otsus moonutab kahju hüvitamise eesmärki oluliselt; 5) ei vasta hageja nõude arvestuses toodud andmed hageja keskmise töötasu kohta faktiliselt hagejale väljamakstud summadele. Kostja esitas hageja palgaarvestuse algandmed (II kd, tl 13-17) ja selgitas 20.04.2015 seisukohtades, millised andmed ei vasta tegelikkusele; 6) aitas hageja enda raske ettevaatamatus kaasa kahju tekkimisele. Kohus jättis tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad, et susside valmistamine ei ole olnud kostja ettevõtte tööks ja hageja valmistas susse omaalgatuslikult lisatööna, mis ei võimaldanud kasutada puhkepause. Kohus jättis tähelepanuta ka kostja 20.04.2015 seisukohtade (II kd, tl 2–6) p-s 3.3.1 esitatud väited ja Kutsehaiguste kliiniku 20.08.–21.09.1990 epikriisi (I kd, tl 174). Kui kohus oleks vastava tõendi ja kostja selgitused arvesse võtnud, siis oleks täiendav alus kohaldada hageja enda raske ettevaatamatuse asjaolu ning vähendada väljamõistetavat hüvitist; 7) venis asja menetlus hageja tegevuse tõttu (esindajate vahetamine, korduvad taotlused kolmandate isikute kaasamiseks ja seejärel taotlustest loobumine, nõuete täpsustamine, uute nõuete esitamine, arvandmete muutmine). Kui hageja oleks oma nõude juba hagi esitamisel korrektselt formuleerinud, siis tõenäoliselt oleks asja menetlus lõppenud oluliselt varem ning hageja ei oleks kaotanud võimalust tulumaksuvaba miinimumi arvestamiseks.

6.L.P. vaidleb AS Mivar-Viva apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja kutsehaiguse põhjus tuleneb ka teistest töökohtadest ja et kohus jättis apellandi loetletud tõendid tähelepanuta. Kostja on pika aja jooksul aktsepteerinud hüvitise maksmisega ja ka dokumentaalselt (nt kutsehaiguste raport), et vastutab kogu hageja kutsehaiguse tekkimise eest. Nüüd, kui kostja on hakanud ca 20 aastat hiljem väitma midagi muud, peaks kostja esitama väga kaalukad tõendid, mida ei olnud võimalik esitada 1996. a, või asjaolud, millest kostja ei saanud varem teadlik olla. Kohtuotsuse p-s 4.2.1 on kohtu nimetatud tõendite hulgas ka kostja 15.05.1997 kiri nr 287 Kutsehaiguste kliinikule (I kd, tl 120), millest nähtub, et kostja on 1997. a analüüsinud hagejale hüvitise maksmise kohustust. Just sellele kirjale vastuseks saatis Kutsehaiguste kliinik 2007. a mais kostjale kirja nr 548. Kostja sai antud kirjaga 2007. a oma küsimustele vastused ning aktsepteeris seejärel jätkuvalt, et kostja on põhjustanud hagejal kutsehaiguse ning kohustatud tasuma hüvitist. 2) möönis hageja 26.08.2013 kokkuvõtvates seisukohtades, et kuna „Leolas“ ilmnesid mõned kaelaradikuliidi sümptomid, siis teatud mõju võis „Leolas“ töötamine hageja tervisele omada, kuid mitte üle mõne protsendi tema kutsehaiguse põhjustest ja arengust. Kaelaradikuliit ei kuulunud ei sotsiaalministri 07.06.2000 määrusega nr 42 kinnitatud kutsehaiguste loetellu ega kuulu ka sotsiaalministri 09.05.2005 määrusega nr 66 kinnitatud kutsehaiguste loetellu. Samuti ei ole kaelaradikuliiti hagejal tuvastatud kutsehaiguste hulgas; 3) ei ole hageja teised haigused ja trauma jäänud tähelepanuta. Eksperdi vastustest nähtub, et hageja puhul ei ole tegemist üldhaiguste mõttes haige inimesega. Hageja üldhaigused ei anna funktsioonihäireid, mis takistaksid töötamist, ehk üldhaigused hagejal töövõimetust ei põhjusta. Ka trauma vigastused paranesid ja ei põhjusta järelmõjusid ega töövõimetust. RPKS § 16 lg 3 kohaselt tuleneb teatud tegevusalal töövõimetuse määr haiguse funktsioonihäirest, mitte haiguse faktist. Hageja töötamist õmblejana takistavad kutsehaigusest tulenevad funktsioonihäired. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja üldhaigestumisest tulenevad funktsioonihäired takistaksid õmblejana töötamist. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-68-11, p 12), et vastutusest vabanemiseks on kostja kohustus tõenditele tuginedes tõendada, et hageja on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma sissetuleku selles ulatuses nagu kostja seda väidab. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on kaotanud oma sissetuleku üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu. Järelikult ei ole õige kostja seisukoht, et hageja üldhaigestumise tõttu tuleb kostja vastutust vähendada; 4) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja ei saaks suure tõenäosusega enam õmblejana töötada oma east tulenevalt; 5) märkis kohus õigesti, et kostja ei ole hageja indekseerimise põhimõtteid ja arvestust vaidlustanud. Kostja väljendas, et kostjale ei ole meelepärased hageja arvutuste tulemused, kuid ei toonud esile, milline viga on arvutustes tehtud; 6) vastavad hageja nõude arvestuses toodud andmed hageja keskmise töötasu kohta hagejale väljamakstud summadele; 7) puudub asjas hageja enda raske ettevaatamatus, mis oleks aidanud kaasa kahju tekkimisele. Hageja ei varjanud tööandja eest, et töötingimused on väga rasked, paludes ka teist tööd. Hageja andis 29.04.2015 kohtuistungil vande all ütlusi, mille kohaselt pidi hageja susse valmistama meister I.T. korraldusel. Seega hageja suhtes oli tööülesanne saadud tööandja poolt. Hageja on

kokku umbes 20 aastat. Tervistkahjustavateks tingimusteks on sundasendid ja –liigutused, töö kõrge intensiivsus ja monotoonsus, lokaalsed lihaspinged, ebasoodne töö- ja puhkerežiim, periooditi halb mikrokliima, vibratsioon. Maakohus leidis, et kutsehaigus kujunes kostjal välja eelkõige kostja ja tema õiguseellaste juures töötamisel ning seetõttu vastutab ainult kostja hagejale põhjustatud kahju eest. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Õige on apellandi seisukoht, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud vastuväidete ja tõenditega. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid. Apellant kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas töötamine õmblejana õmblusvabrikus Võit 4,8 aastat ja teeninduskombinaadis Leola 3,9 aastat ning selles osas kostja kahju eest ei vastuta. Riigikohus on 16.06.2010 otsuse p-s 10 (tsiviilasi nr 3-2-1-55-10) märkinud, et „TTOS § 23 lg 1 esimese lause järgi on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on Riigikohus sisustanud kutsehaigust ka varem, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt Riigikohtu 28.04.1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99)“. Seega hindamaks, kas kostja vastuväide on põhjendatud, tuleb kindlaks teha, kas hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka hageja töötamine õmblejana õmblusvabrikus Võit ja teeninduskombinaadis Leola. Seejuures ei ole oluline, kas õmblusvabrikus Võit ja teeninduskombinaadis Leola rikuti töökaitsenorme või mitte. Kutsehaiguste Kliiniku 15.05.1997 kirjas nr 548 (I kd, t.l 30.32) on arvestatavate tervistkahjustavate tööteguritena fikseeritud L.P. töötamine õmblejana ning kassapidajaraamatupidajana. Samuti nähtub nimetatud kirjast, et L.P. viibis esmakordselt uuringutel Kutsehaiguse Kliinikus 1990. a seoses võimaliku hingamisteede kutsekahjustusega, mis ei leidnud kinnitust. Samas diagnoositi patsiendil juba siis kaelavalud, parema õlavarre põndapealse põletik (epikondüliit) ja kõõluste põletik, mis võib olla seotud tööga; ning nimmeristluu radikuliidi ägenemine. Patsiendile soovitati vähendada töö intensiivsust ja vältida ülajäsemete koormust. Kaela radikuliitide algus on diagnoositud 1980-st, mil haige töötas õmblejana. Seega nähtub Kutsehaiguste Kliiniku eelnimetatud kirjast, et hageja tervis oli kahjustatud juba 1980. aastast, tervise kahjustamine on seotud kutsetööga ning 1990. a diagnoositud tervisekahjustused on märgitud 1996. a diagnoositud füüsilise ülekoormuse haiguse koosseisus (I kd, t.l 88: kaela-õlavöötme müofastsiaalsed valud, nimmevalu pideva valusündroomina, krooniline kaela- ja nimme-ristluude radikuliit). Eksperdiarvamuse (I kd, t.l 139-140) p-s 1.7 on ekspert kinnitanud, et kaelapiirkonna vaevused on dokumenteeritud juba alates 1980. a, mis viitab kutsehaiguse kujunemisele varasemast perioodist. Samas arvamuse punktis on ekspert märkinud, et kindlasti soodustasid kutsehaiguse kujunemist kõik varasemad õmblemisega seotud tegevused. Maakohtu 19.02.2015 istungil (I kd, t.l 170-172) on ekspert A. Tamm täpsustanud enda poolt antud arvamust ning kinnitanud, et peaaegu võimatu on vastata küsimusele (arvamuse p 1.7), kas kutsehaiguse kujunemist võis mõjutada hageja töötamine kõigi tööandjate juures alates 1963. a. Veel on ekspert kinnitanud, et „Ei suuda ära tõestada, et mingi konkreetne töö varasemalt on kutsehaiguse kujunemise põhjuseks olnud, kui kutsekliinik ei ole seda tuvastanud.“ Samuti eksperdi ütluste kohaselt, „Et ei saa välistada, et enne 1980. a vaevusi võib käsitleda kutsehaiguse tekke alguseks.“ Eksperdiarvamus on üheks tõendiks ning seda tuleb hinnata kogumis teiste asjas kogutud tõenditega.

Ringkonnakohus leiab, et eksperdiarvamus ei lükka ümber Kutsehaiguste Kliiniku 15.05.1997 kirjas nr 548 märgitud faktilisi asjaolusid, s.o seda, et hageja tervis oli kahjustatud juba alates 1980. aastast ning hagejal tuvastatud tervisekahjustused olid seotud tööga, mille alusel diagnoositi hagejal 1996. a kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et nimetatud kirjale on alla kirjutanud Kutsehaiguste Kliiniku peaarst E.-R.S., kutsehaiguste ekspertiisi ja konsultatsiooni komisjoni esimees R. L. ning Neuroloog-ekspert T. K.. Samas ei ole ekspert A. Tamm välistanud, et hagejal enne 1990.a tuvastatud vaevused võisid mõjutada kutsehaiguse kujunemist. 26.08.2013 menetlusdokumendis (I kd, t.l 79-83) on hageja väljendanud seisukohta, et tema tervis võis saada kahjustatud ka töötamisel teeninduskombinaadis Leola ning ta on nõus sellega, et kostja vastutab kahju eest 85% ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et ülalmärgitud tõendite kogumi alusel on võimalik tuvastada, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka töötamine õmblejana teeninduskombinaadis Leola kokku 3,9 aasta jooksul ning sellest tulenevalt väheneb kostja vastutuse määr. Kostja väide, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka hageja töötamine õmblusvabrikus Võit ajavahemikul 01.08.1963-13.05.1968, ei ole tõendatud. Kuigi Kutsehaiguste Haigla epikriisis Hgl 106/96 on ära märgitud L.P. töötamine õmblejana kolme tööandja (sh õmblusvabrikus Võit) juures ning nimetatud on tervist kahjustavad tingimused, ei saa ainuüksi selle alusel lugeda tõendatuks, et hageja tervis sai kahjustada aastatel 1963-1968 õmblusvabrikus Võit õmblejana töötades. Nimetatud asjaolu ei kinnita ka Kutsehaiguste Kliiniku 15.05.1997 kiri nr 548 ning see ei ole tuvastatav ekspert A. Tamme arvamusest. Pärast õmblusvabrikus Võit õmblejana töötamise lõpetamist 1968. a hageja 11 aastat ei töötanud õmblejana ning sellele kui kutsehaiguse kujunemist välistavale asjaolule on viidanud ka ekspert A. Tamm. Õmblusvabrik Võit oli hageja esimene töökoht ning hagiavalduses on hageja kinnitanud, et õmblusvabrikus Võit oli töötingimused ja töövahendid head ning tema tööülesandeks oli rinnahoidjate õmblemine. Seega ei saanud konkreetne töö laad õmblusvabrikus Võit tõenäoliselt mõjutada hagejal kutsehaiguse kujunemist. Riigikohus on eelviidatud lahendi nr 3-2-1-55-10 p-s 30 asunud seisukohale, et kui töötaja kutsehaiguse kujunemist põhjustasid mitu tööandjat, tuleb kohaldada osavastutust. Kostja on nõustunud (II kd, t.l 5), et osavastutuse kohaldamisel tuleb võtta arvesse hageja poolt tema juures töötatud aeg kokku 11,23 aastat. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas hageja töötamine teeninduskombinaadis Leola kokku 3,9 aastat. Seega on hageja töötanud tervistkahjustavates töötingimustes, mis mõjutasid kutsehaiguse kujunemist, kokku 15,13 aastat ning kostja osa moodustab sellest 74,22% (11,23 aastat 15,13 aastast). Seetõttu vastutab kostja hagejale tekitatud tervisekahju eest 74,22% ulatuses.

11.Hageja nõudis hüvitise väljamõistmist alates 01.01.2011. Maakohus nõustus hageja esitatud hüvitise arvestusega ning sellest nähtuvalt oli hageja keskmine töötasu kuus kutsehaiguse diagnoosimisel ajal 1996. a 260,13 eurot ning indekseerimise tulemusena 01.01.2011 848,18 eurot ja 01.04.2015 1045,68 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt kui hagejal poleks kutsehaigust diagnoositud, ei oleks ta saanud sellises suuruses töötasu, milliselt arvutatud hüvitist ta nõuab. Kostja põhjendab oma vastuväiteid alljärgnevate tõenditega. Kostja tõendist (II kd, t.l 11) tööliste keskmise brutopalga kohta nähtub, et kostja tööliste keskmine kuupalk oli 2011. a 431 eurot, 2012. a 417 eurot, 2013. a 505 eurot, 2014. a 517 eurot ning 2015. a 581,80 eurot (25.01.2016 esitatud tõend). Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu 20.02.2015 tõendist (I kd, t.l 194) nähtub, et liidu liikmeks olevate rõivatööstuse ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad olid 2011. a 467 eurot, 2012. a 499 eurot, 2013. a 526 eurot ja 2014 563 eurot ning 2015. a I poolaastal 597 eurot. Väljavõte CV-Online Estonia OÜ kodulehest (I kd, t.l 195) tõendab, et õmbleja keskmine brutopalk oli Eestis tekstiili,- naha- ja rõivatööstuses 11.03.2015 seisuga 515 eurot ning AS Sangar 01.04.2015 tõend (II kd, t.l 12) tõendab, et AS-s Sangar olid õmblejate keskmine kuupalk 2011. a 455 eurot, 2012. a 495 eurot, 2013. a 528 eurot ning 2014. a 596 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt tõendavad apellandi esitatud tõendid, et hageja esitatud arvutused ei tõenda hageja võimalikku töötasu, kui kutsehaigust ei oleks diagnoositud ja hageja oleks senini õmblejana töötanud. Hageja kostja esitatud tõendite usaldusväärsust ei vaidlustanud, kuid kinnitas, et lähtuda tuleb tema esitatud arvutustest, kuna ta teenis enne kutsehaiguse diagnoosimist keskmisest palgast oluliselt kõrgemat palka. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja vastuväide põhjendatud ning hüvitise arvutamisel hageja esitatud keskmise töötasu arvestuste alusel tekiks olukord, kus hagejale väljamõistetud igakuine hüvitis 836,54 eurot (80% töötasust) kui ka ühekordselt väljamõistetud hüvitise summa aluseks olnud igakuise hüvitise suurus ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Selline olukord oleks selges

vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus, millega mõisteti hagejale välja ühekordne hüvitis 38 721,61 eurot ja igakuine hüvitis alates 01.06.2015 836,54 eurot. Ringkonnakohus leiab, et töötasu aluseks, millest tuleb arvestada hagejale väljamõistatava hüvitise suurus, tuleb võtta Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu liidu liikmeks olevate rõivatööstuse ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad vaidlusalusel perioodil, s.o 2011. a 467 eurot, 2012. a 499 eurot, 2013. a 526 eurot, 2014. a 563 eurot ja 2015 I poolaastal 597 eurot. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu tõendites märgitud palgaandmed kajastavad õmblejate tegelikku töötasu kõige objektiivsemalt, kuna liidu liikmeteks on enamus Eesti suurematest rõivatööstuse ettevõtteid ning nimetatud palgaandmed on suuruselt enim võrreldavad AS Sangar poolt esitatud õmblejate keskmise palga andmetega vaidlusalusel perioodil. Kostja tööliste palgaandmed ei pruugi kajastada niivõrd täpselt õmblejate töötasu, kuna kostja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et palgaandmed sisaldavad nii õmblejate kui teiste tööliste palkasid. Samas ei ole ka kostja esitanud eelistust, milline tema esitatud tõenditest kajastaks kõige täpsemini töötasu, mida oleks saanud hageja ilma tervisekahjustuseta. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-17-15 p-s 15 asunud seisukohale, et kohtul tuleb kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolusid ja tõendeid võimaldavad kõige täpsemini kannatanu sissetulekut prognoosida ning olenevalt asjaoludest on võimalik makstava hüvitise suurus kindlaks teha ka üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Arvestades nimetatud Riigikohtu seisukohta, on võimalik hageja 2015. a hüvitise suurus kindlaks teha, võttes aluseks üksnes rõivatööstuse tööliste 2015. a I poolaasta brutokuupalga, s.o 597 eurot. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu liidu liikmeks olevate rõivatööstuse ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad vaidlusalusel perioodil kajastavad ka brutopalga muutust ajas ning puudub vajadus nimetatud keskmisi palkasid eraldi indekseerida.