Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Asja läbivaatamise kuupäev
3-2-1-161-16 Tartu, 15. märts 2017 Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve Heino Üürikese ja Milvi Üürikese hagi Hendrik Villemsoni vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-60814 Heino Üürikese ja Milvi Üürikese kassatsioonkaebus 60 000 eurot Hageja Heino Üürike Hageja Milvi Üürike Hagejate esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus Kostja Hendrik Villemson, esindaja vandeadvokaat Aadu Luberg 13. veebruar 2017, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 7. märtsi 2016. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-60814 muutmata osas, milles Heino Üürikese ja Milvi Üürikese hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata.
2.Tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsus osas, milles kohtud jätsid rahuldamata Heino Üürikese töövõime vähenemisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, ning ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2, 3, 4.2–4.5, 5–10. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Vabastada Heino Üürike ja Milvi Üürike kassatsiooniastme menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Heino Üürike (hageja I) ja Milvi Üürike (hageja II) (hagejad) esitasid 13. novembril 2014 Pärnu Maakohtule hagi Hendrik Villemsoni (kostja) vastu 10 350 euro suuruse varalise kahju ja 49 650 euro suuruse mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuli kostja 11. detsembril 2009 loata nende elukohta, tungis kallale hagejale II, põhjustas talle füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi. Kostja lõi hagejale II appi
tulnud hageja I keha korduvalt raudkangiga ja ühel korral pea piirkonda, mille tagajärjel kaotas hageja I hetkeks teadvuse. Juhtunu kohta algatati kriminaalasi nr 09270000697 karistusseadustiku § 121 alusel, kuid see lõpetati kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kostja käitumine oli õigusvastane võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 2, 4, 5 ja 8 mõttes, tekkinud kahju põhjustasid kostja tekitatud tervisekahjustused, normi eesmärk on ära hoida kahju, mida kostja tekitas, ta oleks pidanud lahkuma kohe, kui hageja II temalt seda palus. Kostja süü VÕS § 1050 lg 1 mõttes on tõendatud kriminaalasja materjalidega. Hagejal I tekkisid kroonilised peavalud, püsivad valud roiete piirkonnas ja depressioon, hageja II sai läbielatu tõttu infarkti, kohe arsti poole ei pöördunud, kuid sai infarktist teada hiljem. Hagi ei ole aegunud, sest hageja I sai tervisekahjustusest teada neuroloogi 7. novembri 2013. a diagnoosist ja hageja II sai teada infarktist alles 15. jaanuaril 2014. Hagejatele tekkinud kahju moodustavad ravikulud, sõidukulud, asjade kahjustamise kulud, saamata jäänud töötasu ja sissetulekute vähenemine, kokku 10 350 eurot. Hagejatele tekkis mittevaraline kahju 49 650 eurot.
2.Kostja oli seisukohal, et hagejate varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on aegunud, ja taotles sellekohase vaheotsuse tegemist. Hagejatele tekitati tervisekahjustused 11. detsembril 2009, sel ajal said nad ka tekkinud kahjust teada ja kulgema hakkas kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude kolmeaastane aegumise tähtaeg tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150. Ka juhul kui lugeda nõude aegumistähtaja alguseks 17. august 2010, mil hagejate kaebus kriminaalasja lõpetamise määruse peale neile tagastati, on nõuded aegunud, sest hagi esitati 13. novembril 2014.
3.Pärnu Maakohus tegi 7. märtsil 2016 lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, sest hagejate nõuded on aegunud. Hagejate menetluskulud jättis maakohus nende endi kanda ja kostja menetluskuludest 1/3 tema enda kanda ja 2/3 hagejate kanda. Maakohus mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 789 eurot 12 senti. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt algatati juhtunu uurimiseks kriminaalasi, kuid see lõpetati kriminaalmenetluse seadustiku § 202 lg-te 1 ja 7 alusel, sest isiku süü ei olnud suur ja kriminaalasja jätkamiseks puudus avalik menetlushuvi. On tõendatud, et hagejatele on õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes kahju tekitatud. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei oleks kahju tekitamises VÕS § 1050 lg 1 mõttes süüdi, kriminaalmenetlus lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, sest kostja süü ei olnud suur. On arusaamatu, miks oodati hagi esitamisega viis aastat. Hageja I peavaluhood ja hageja II võimalik südamekahjustus ilmnesid hagi kohaselt vahetult pärast konflikti, samuti hakkasid hagejad arsti juures käima kohe pärast toimunut. Varalise kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud said hagejatele teatavaks mõne päeva või kuu jooksul 11. detsembri 2009. a sündmust, mittevaralisest kahjust said hagejad teada 11. detsembril 2009. On raskesti tõendatav, et hagejatele 2013. ja 2015. aastal pandud diagnoosid ja hageja I töötuks jäämine on otseses põhjuslikus seoses 2009. aastal toimunuga. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude olemasolu sai kostjatele teatavaks 11. detsembril 2009. Hagi on esitatud aegumistähtaega oluliselt ületades.
4.Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palusid hagejad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi teise ringkonnakohtusse arutamiseks. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.
5.Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse võetud ja palus jätta selle läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse ja kostja apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja tegi selles osas uue otsuse, muus osas jättis ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni. Ringkonnakohus jättis hagejate menetluskulud mõlemas kohtuastmes nende endi kanda. Kostja menetluskuludest jäeti maakohtus 1/3 tema enda ja 2/3 hagejate kanda. Ringkonnakohus mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude eest 394 eurot 56 senti ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude eest 408 eurot. Kummaltki hagejalt mõisteti riigituludesse apellatsioonimenetluse riigilõiv 550 eurot ja sellelt viivis seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 teise lause mõttes. Ringkonnakohus leidis, et hagejate esindaja tõendas enda esindusõigust, mistõttu puudus alus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata, ning märkis, et asjaolu, et maakohtu kohtunik oli kriminaalasjas eeluurimiskohtunik, ei anna alust pidada teda erapoolikuks, asja ei pidanud arutama teine kohus. Maakohus hindas vääralt aegumist TsÜS § 150 alusel, jättes tähelepanuta, et kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumist reguleerib TsÜS § 153 lg 1. See ei viinud aga asja lahendamisel ebaõige tulemuseni, sest mõlemad sätestavad kolmeaastase tähtaja. TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja algus sõltub sellest, millal isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja kohustatud isikust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi on aegunud, sest hagejatel tekkisid terviseprobleemid, ravimite ostmise ja arsti juurde sõitmise kulud 11. detsembril 2009. Samuti said siis kahjustada riided ja tekkis mittevaraline kahju: hirm kostja ees, depressioon, kehalised ja psüühilised häired. Hagi aegumise algusajaks ei saa lugeda hagejatel haiguste diagnoosimise aega 2013. ja 2014. aastal, vaid kehavigastusest ja tervisekahjustusest tuleneva kahju tekkimisest teadasaamise aega. TsÜS § 154 kehavigastuse ja tervise kahjustamise nõude aegumisele ei kohaldu ning nõue ei aegu ositi. Kui kahju tekib tulevikus või on korduv, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist: kohe kui osa kahjuhüvitisest muutub sissenõutavaks, hakkab aeguma ka kogu edaspidi tekkida võiv kahju hüvitamise nõue. Mõlema hageja varalise kahju hüvitamise nõude aegumise alguseks saab lugeda hiljemalt 1. jaanuari 2010 ning mittevaralise nõude aegumise alguseks 11. detsembrit 2009, seega on hagejate nõuded aegunud.
Hagejad ei ole menetluskulude hüvitamise suhtes solidaarvõlgnikud, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista kummaltki hagejalt eraldi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles paluvad maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja läbivaatamiseks maakohtule. Kõik menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda ja vabastada hagejad kassatsioonkautsjoni tasumisest, sest hageja I on töövõimetu ja töötu ning hageja II on pensionär. Kassatsioonkaebuse põhjenduste järgi on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme, mis tingis ebaõige kohtuotsuse. Kaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamisel. Vaidlust ei ole selles, et hagejatele tekitati
11.detsembril 2009 õigusvastaselt kahju. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole kahju tekitamises VÕS § 1050 lg 1 mõttes süüdi ja kriminaalasja ei lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu, vaid oportuniteedi alusel. Vaidluse all on, millest alates tuleb hakata lugema nõude aegumise tähtaega. Mõlemad kohtuastmed leidsid, et aegumistähtaeg hakkas kulgema alates kallaletungist 2009. aastal, kuid mitte hiljem kui kriminaalasja lõpetamisel 2010. aastal. Hagejad selle seisukohaga ei nõustu, sest siis ei võinud kumbki hageja ette näha krooniliste haiguste tekkimist 2014. aastal. Kohtusse saab pöörduda siis, kui on teada, et kahju on tekkinud ja see on tõendatav, kahju on põhjuslikus seoses ning kahju ei ole mööduv, juhuslik või muu asjaoluga seotud. Hageja I nõue hakkas aeguma 7. novembril 2013, kuid mitte hiljem kui 7. novembril 2014 ja hageja II nõue hakkas aeguma 15. jaanuaril 2014, seega ei ole nõuded aegunud. Varalise kahju hüvitamise nõue ei saanud hakata aeguma 2010. aastal kriminaalmenetluse lõpetamisel, sest see ei ole käsitatav tervisekahjust teadasaamise ajana. Mittevaraline kahju tekkis siis, kui hagejad said teada, et kahjustused on eluaegsed ja neist ei parane. Seadus ei kohusta hagejaid ette nägema kahju tekkimist tulevikus, sellest ka 30 aastane aegumistähtaeg. Aegumist ei tule hakata lugema teost ja välisest kahju tekitamisest teadasaamisest, vaid arvesse tuleb võtta teadasaamist tervisekahjustusest tulenevatest kahjudest, sealjuures hilisematest varjatud kahjudest, mis tekivad püsivate tervisekahjustustena. See seisukoht ilmneb ka Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12. Õigusvastane tegu ei olnud kahju tekkimise alus vaid põhjustaja. Hagejad ei saa prognoosida enda tervisekahju tekkimise ulatust ja kroonilisi haigusi tulevikus. Hagejad said teada kahjust, kui arstid, kes on oma ala spetsialistid otsused tegid. Ringkonnakohus jättis pea kõik menetluskulud hagejate kanda. Menetluskulud ei peaks jääma hagejate kanda, sest hagejad on kannatanud ja nende maksejõuetuse on tinginud kostja käitumine.
8.Kostja leiab, et hagejate nõuded on aegunud, ja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Aegumistähtaega tuleb arvestada TsÜS § 153 alusel. Aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kannatanu ei pea teadma kõiki kahju tekitamise ja kahjuga seotud asjaolusid, vaid kahju tekitanud
isiku andmeid ja asjaolusid, mis annavad aluse piisava edulootusega nõude koostamiseks. Kahjust teadmist tuleb tõlgendada kui kahju tekitamise aluseks olevatest asjaoludest teadmist. Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe. Asjaolu, et terviseseisundi täpsustatud diagnoosi said hagejad 2013. ja 2014. a, ei anna alust TsÜS § 153 lg 3 tähtaja kohaldamiseks. Kahju tekitav sündmus, mille järel ilmnesid tervisekahjud, toimus 11. detsembril 2009, kahju põhjustanud isik oli hagejatele teada, seega on hagejate nõue aegunud. Riigikohus on rõhutanud, et kahju tekib, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas. Juba tekkinud kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöördudes saab nõuda ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Lähtuda tuleb kahju ühtsuse printsiibist: kui kahju mingit osa saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiv kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu
30.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p-d 11 ja 12).
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles hageja I töövõime kaotusest ja töötuks jäämisest tulenev kahju hüvitamise nõue jäeti aegumise tõttu rahuldamata. Asi tuleb selles osas saata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 4 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka maa- ja ringkonnakohtus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning osas, millega hagejatelt mõisteti riigituludesse välja apellatsioonimenetluse riigilõiv ja viivis sellelt. Maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata osas, milles hagejate hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ning ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Hagejad ei vaidlustanud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega jäeti rahuldamata kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
10.Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kui kahju tekib ka tulevikus või selle tagajärjed edaspidi korduvad, tuleb lähtuda kahju ühtsuse printsiibist. See tähendab, et kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma ka edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 29;
30.jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 12; 10. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-199-13, p 12). Seega hakkab ka tervisekahjustusest tulenevate ravikulude, sõidukulude ja lõhutud riiete eest nõutava kahju hüvitamise nõue aeguma ühtselt ajast, mil osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda. Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha.
Kolleegium selgitab, et ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 46; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15, p 13).
11.Eelnevast tuleb eristada hageja I töövõime vähenemisest tulenevat saamata jäänud tulu nõuet. Kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut, jättes tuvastamata, millal hageja I sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ning millal hageja I töövõime vähenemisest tulenevast kahjust teada sai või pidi TsÜS § 153 lg 1 mõttes teada saama. Seda tuvastamata ei ole võimalik hinnata, kas hageja I sissetuleku vähenemisest tulenev nõue on aegunud. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on praegu raskesti tõendatav, et hageja I töötuks jäämine 2015. aastal on otseses põhjuslikus seoses 2009. aastal toimunuga. Kolleegium märgib, et maakohus eksis, jättes hageja I saamata jäänud tulu nõude aegumise tõttu rahuldamata eeltoodud põhjusel. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumist kõrvaldanud. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et ka ainuüksi aegumise küsimust lahendades ei saa kohus lähtuda hageja esitatust, vaid tuleb hinnata ka asjaolusid ja tõendeid. Hageja peab hüvitist nõudes selgitama, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Aegumise sätteid ei saa kohaldada, selgitamata välja, millal algas aegumistähtaja kulgemine (vt Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 30; 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1177-12, p 10). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, millal hageja I sissetulek vähenes ehk millal kahju tekkis ja millal hageja I kahjust teada sai või teada saama pidi. Sellest oleneb, millal algas selle nõude osas aegumistähtaja kulgemine ning kas hageja I töövõime vähenemisest tulenev saamata jäänud tulu nõue on aegunud. Kui nõue pole aegunud, siis saab käsitleda põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejal I väidetavalt tekkinud kahju vahel.
12.Muud kassatsioonkaebuse väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu otsuseid muuta ja selles osas tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Riigikohus järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja TsMS § 689 lg 5 alusel neid ei korda.
13.Hagejad märgivad kassatsioonkaebuses, et on ebaõiglane jätta mistahes osa menetluskuludest nende kanda, sest nad on asjas kannatanud kostja käitumise tagajärjel ja ka hagejate maksejõuetus on tingitud eelkõige kostja käitumisest. Hagejad paluvad jätta menetluskulud kostja kanda. Arvestades, et kahju hüvitamise nõude aluseks oleva kostja õigusvastase käitumise tõttu oli algatatud kriminaalasi ja kostja käitumine võib olla mõjutanud hagejate majanduslikku seisundit, võib kostja kulude hagejate kanda jätmine olla äärmiselt ebaõiglane TsMS § 162 lg 4 mõttes. Seetõttu tuleb menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine maa- ja ringkonnakohtus tühistada. Kuna hageja I saamata jäänud tulu nõude osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks maakohtusse, ei saa Riigikohus hagejate menetluskulusid jaotada ega kindlaks määrata. Menetluskulude jaotus kõigis
kohtuastmetes jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. TsMS § 174 lg 6 järgi määrab ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. Menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel saab maakohus anda hinnangu ka hagejate menetluskuludega seotud väidetele.
14.Hagejatele anti maa-, ringkonna- ja Riigikohtus menetlusabi ja vabastati nad riigilõivu tasumise kohustusest. Kolleegium leiab, et arvestades käesoleva kohtuasja aluseks olevaid asjaolusid ja hagejate majanduslikku seisundit, on põhjendatud vabastada hagejad TsMS § 190 lg-le 7 tuginedes kassatsiooniastme menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Samal põhjusel tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse apellatsiooniastmes antud menetlusabi osas. Hagejate maa- ja ringkonnakohtus antud menetlusabiga seotud küsimused saab lahendada maakohus asja tühistatud osas uuel läbivaatamisel. Jaak Luik, Henn Jõks, Villu Kõve
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.