20. november 2015. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-14-56647
Tsiviilasi
XXX hagi XXX OÜ vastu saamata jäänud tasu ja hüvitise kokku summas 811,58 euro ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks XXXOÜ hagi XXX vastu XXX kohustamiseks anda nõusolek
euro kinnipidamiseks ja tasaarvestamiseks, alternatiivselt 354,64 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
877.72 eurot/355 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastaspoole hagi suhtes kostja): XXX, isikukood XXX, elukoht XXX Lepingulised esindajad: Danil Lipatov ja Oksana Smirnova, e-post [email protected] Hageja (vastaspoole hagi suhtes kostja): XXXOÜ, registrikood XXX, asukoht XXX, e-post: XXX Lepinguline esindaja: Anton Filjajev, BLRT Grupp AS, epost: [email protected]
Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud
22.10.2015 XXX, Danil Lipatov, Oksana Smirnova ja Anton Filjajev
RESOLUTSIOON
1.XXXhagi rahuldada osaliselt.
2.XXXOÜ hagi jätta rahuldamata.
3.Välja mõista XXXOÜ-lt XXXkasuks saamata jäänud töötasu summas 355 (kolmsada viiskümmend viis) eurot.
Välja mõista XXXOÜ-lt XXXkasuks viivis summas 34,80 eurot (periood 04.09.2014-20.11.2015) ning alates 21.11.2015 viivis seadusjärgses määras 355 eurolt kuni rahalise nõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
5.Menetluskulud jätta 56,26 % ulatuses XXXOÜ kanda.
6.Välja mõista XXXOÜ-lt XXXkasuks menetluskulude katteks 1012.68 eurot. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Menetluse käik
1.29.08.2014 esitas XXXkohtusse taotluse Töövaidluskomisjonile XXXOÜ poolt esitatud avalduse hagimenetluse korras hagina läbivaatamiseks ITVS § 24 lg 4 alusel (töövaidlusasi nr 4-1/1268). Kohus võttis taotluse menetlusse ning kohustas XXXOÜ-d esitama töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavaldusele ettenähtud vormis. 13.10.2014 esitas XXXOÜ hagi XXXvastu XXXkohustamiseks anda nõusolek 355 euro kinnipidamiseks ja tasaarvestamiseks, alternatiivselt 354,64 euro väljamõistmiseks. Harju Maakohus võttis hagi menetlusse tsiviilajas nr 2-14-56647.
2.04.09.2014 esitas XXX kohtusse hagi, 21.10.2014 hagi täpsustuse ning 07.04.2015 hagi tervikteksti XXXOÜ vastu saamata jäänud tasu ja hüvitise kokku summas 811, 58 euro ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks (töövaidlusasi nr 4-1/1137). Harju Maakohtus võttis hagi menetlusse tsiviilasjas nr 2-14-56887.
3.Harju Maakohtu 22.01.2015 määrusega liideti tsiviilasjad nr 2-14-56887 ja 2-14-56647 ühte menetlusse ning tsiviilasja numbriks jäi 2-14-56647.
XXXhagi ja seisukohad ning vastuväited vastaspoole hagi osas
4.XXX(töötaja) asus poolte vahel 20.11.2013 sõlmitud töölepingu nr 2013-780 alusel XXXOÜ`sse (tööandja) tööle ekskavaatorijuhina määramata ajaks. 04.märtsil 2014.a. ütles tööandja töölepingu erakorraliselt üles TLS § 89 lg 1 alusel. Samal päeval kandis tööandja
töötajale üle lõpparve summas 2881 € selgitusega „lõpparve“. 10.märtsil 2014.a. töötaja päringule, vastas tööandja raamatupidaja, et lõpparve arvestamisel pidas tööandja töötajalt kinni 2014.a. jaanuari eest enammakstud 355 €, kuna töötaja haiguslehte (periood 21.jaanuar29.jaanuar 2014.a.) ei olnud arvestatud. Töötaja kontrollis arvestuse käiku ning avastas, et vastavalt töögraafikule, oli tööandja alusetult töötaja veebruarikuu palgast kinni pidanud 355 eurot. Töötaja ei vaidle vastu sellele, et ta viibis haiguslehel 21.01-29.01.2014, kuid ei nõustu sellega, et 355 eurot on kinni peetud veebruari palgast. Vastavalt töölepingu p.5.2 vastab töötaja tööaeg üldisele riiklikule normile, so 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Palgaks on määratud p 6.1 kohaselt 475 eurot kuus. Jaanuari tegelik töötundide arv, mil töötaja oli reaalselt tööl, vastab nii töölepingu tingimustele kui ka graafikule, lisaks on tööpäevad fikseeritud tööpäevikus. Töötaja töövõimetusleht katab tema vabad päevad ning ei või mõjutada põhipalga arvestust. Töötaja ei ole nõus jaanuari ja veebruari palga arvestusega ning haiguslehe hüvitist töötaja jaanuaris saanud ei ole. Samuti on ebaõige puhkusetasu maha arvestatud tulumaksude osas Seega, on valesti arvestatud ka lõpparve. Tööandja on teinud töötaja arvele 3 ülekannet: 151,68€ selgitusega „puhkus“, 680,95€ selgitusega „töötasu I2014“ , 2881,00 € selgitusega „lõpparve“ , kokku: 3713,63€ Töötaja poolt koostatud arvestuse kohaselt oleks ta pidanud saama, 181, 92€ puhkuseraha, 680, 84 € jaanuari palk ning 3662, 45 € lõpparve, kokku seega 4525,21 €. Seega on töötajal saamata jäänud 811,58 € (4525,21-3713,63). Seega, nõuab XXX välja mõista XXXOÜ`lt osaliselt maksmata jäänud puhkusetasu, töötasu ja hüvitis kokku summas 811,58 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis seaduses sätestatud määras nõudelt 811,58 eurolt alates hagiavalduse esitamist kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohtukulud jätta vastaspoole kanda.
5.Vastaspoole hagi palub XXXjätta rahuldamata ning kohtukulud vastaspoole kanda Vastuväited vastaspoole hagi suhtes kordavad samu asjaolusid, mis on esitatud hagis (tl 3739). XXX hagi ja seisukohad ning vastuväited vastaspoole hagi osas
6.XXXOÜ (tööandja) lõpetas töölepingu XXX (töötaja) 4. märtsil 2014. a TLS § 89 lg 1 alusel koondamise tõttu. Samal päeval 4. märtsil 2014. a kandis tööandja üle töötajale lõpparve 2 881 euro ulatuses. Lõpparve arvestamisel pidas tööandja töötaja nõusolekul kinni 2014. a jaanuari eest enammakstud 355 eurot. Sellega tasaarvestas tööandja oma nõude töötaja vastu jaanuari palgana enammakstud 355 euro tagastamiseks töötaja nõudega veebruari palga saamiseks.
12.märtsil 2014 selgitati töötajale täiendavalt kinnipidamise põhjust. 355 euro kinnipidamine on tehtud töötaja palgast õiguspäraselt järgmistel asjaoludel: töötaja 2014. a jaanuari palga arvestamiseks koostas juhatuse liige töötabeli, mille kohaselt töötas töötaja 2014. a jaanuaris graafiku järgi kokku 120 tundi; töötabelis ei olnud märgitud, et töötaja oleks olnud puhkusel või oleks viibinud haiguslehel. Töötaja tunnitasu määr on 6,82 eurot (1200/176). Jaanuari töötabelis märgitud 120 töötunni eest arvestati töötajale 2014.a jaanuari palgana 818,4 eurot (6,82*120), samast summast peeti kinni ettenähtud maksud ning maksti töötajale välja 680,85 eurot. 10. veebruaril 2014. a esitati tööandja raamatupidamisele töövõimetusleht, mille kohaselt viibis töötaja töövõimetuslehel 21. jaanuarist kuni 29. jaanuarini 2014. a ehk kokku 9 kalendripäeva ega käinud tegelikult tööl. Nimetatud töövõimetuslehe esitamisega selgus, et töötaja 2014. a jaanuari töötabel on vale osas, milles on märgitud, nagu oleks XXXtöötanud
21.jaanuarist kuni 29. jaanuarini 52 tundi. Sellega tuli ilmsiks, et töötajale on alusetult makstud töötasu 52 tunni eest summas 355 eurot (6,82*52). Kuna töötaja on alusetult saanud töötasu 52 tunni eest 355 euro ulatuses, on tööandjal õigus nõuda alusetult makstud 355 euro
tagastamist. Töötajal ei ole õigust nõuda 355 euro suuruse töötasu maksmist, sest vastaval perioodil oli töötaja haige ega teinud tööd. Alusetult arvestatud palga saamisega tekib töötajal VÕS 1028 järgne kondiktsioonikohustus alusetult saadud palga tagastamiseks ja/või nõusoleku andmiseks alusetult saadud palga kinnipidamiseks järgnevatest maksetest ja/või alusetult saadud palga tagastamise nõude tasaarvestamiseks töötaja nõudega järgneva palga, lõpparve vms makse saamiseks. Seega, soovib XXXOÜ tuvastada XXX kohustust anda XXXOÜ-le nõusolek 2014. a jaanuari palga koosseisus alusetult saadud 355 euro kinnipidamiseks XXX makstavatest summadest (eelkõige palgast või lõpparvest) ja 355 euro tagastamise nõude tasaarvestamiseks XXX nõudega palga või lõpparve saamiseks, lugedes nõusoleku asendatuks kohtuotsusega või (alternatiivselt) välja mõista XXX XXXOÜ kasuks 354,64 eurot.
7.Vastaspoole hagi palub XXXOÜ jätta rahuldamata ning menetluskulud jätta vastaspoole kanda. Tööandja poolt arvestatud lõpparve summa on õige ja on töötajale täielikult välja makstud. Lõpparve arvestamisel pidas tööandja töötaja nõusolekul kinni 2014. a jaanuari eest enammakstud 355 eurot, sest XXX töötas jaanuaris tegelikult 52 tunni võrra vähem kui oli märgitud jaanuari palga arvestamisel aluseks võetud töötabelis. XXX lasus kohustus tagastada 2014. jaanuari palga koosseisus alusetult saadud 355 eurot või anda nõusolek sama summa kinnipidamiseks. Tööandja juhatuse liige koostas töötajale 2014. a jaanuari palga arvestamiseks töötabeli1, mille kohaselt töötas XXX 2014. a jaanuaris graafiku järgi kokku 120 tundi; töötabelis ei olnud märgitud, et töötaja oleks olnud puhkusel või oleks viibinud haiguslehel. Palga ja töötulemuste eest määratava preemia arvestamiseks korrutas tööandja töötabeli kantud töötundide arvu töötaja tunnitasu määraga. Tunnitasu määra leidmiseks liidetakse töötaja töölepingu p-s 6.1 nimetatud kuupalk 475 eurot ja preemia maksimumsumma 725 eurot ning saadud summa (1200 eurot) jagatakse vastava kalendrikuu töötundide arvuga. Töötaja tunnitasu määr 2014 jaanuaris oli 6,82 eurot (1200/176). Jaanuari töötabelis märgitud 120 töötunni eest arvestati töötajale 2014.a jaanuari palgana 818,4 eurot (6,82*120), samast summast peeti kinni ettenähtud maksud ning maksti töötajale välja 680,85 eurot. 10. veebruaril 2014. a esitati tööandja raamatupidamisele töövõimetusleht, mille kohaselt viibis töötaja töövõimetuslehel 21. jaanuarist kuni 29. jaanuarini 2014. a ehk kokku 9 kalendripäeva ega käinud tegelikult tööl. Nimetatud töövõimetuslehe esitamisega selgus, et töötaja 2014. a jaanuari töötabel on vale osas, milles on märgitud, nagu oleks töötaja töötanud
21.jaanuarist kuni 29. jaanuarini 52 tundi. Tegelikult töötaja ei töötanud 52 tundi ajavahemikul 21.01.2014 – 29.01.2014, vaid viibis töövõimetuslehel. Seega on töötaja töötanud 2014 jaanuaris tegelikult kõigest 7 päeva ja 68 tundi, mitte 11 päeva ja 120 tundi. Väär on töötaja poolt esitatud avalduse väide, nagu oleks töötabelis märgitud, et tema töötas 120 tundi ja oli haiguslehel 21.01.2014 – 29.01.2014. Tõik ongi selles, et jaanuari töötabeli esimeses versioonis ei ole töötaja haigust kajastatud ning töötaja ei ole töötanud jaanuaris 120 tundi, vaid on viibinud 9 päeva haiguslehel, on töötanud mitte 120 tundi vaid kõigest 68 tundi ja temale on töötabeli ebatäpsusest tingituna alusetult makstud töötasu 52 tunni eest summas 355 eurot (6,82*52). Seega töötaja nõusolekul pidas tööandja alusetult makstud 355 euro kinni töötaja veebruari kuu palgast. Sellega tasaarvestas tööandja oma nõude töötaja vastu jaanuari palgana enammakstud 355 euro tagastamiseks töötaja nõudega veebruari palga saamiseks. Lisaks ja juhindudes TTOS § 122 lg-st 1, mille kohaselt maksab tööandja töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust, on tööandja töötajale maksnud ka haigushüvitise 135 euro ulatuses (1200 / 31 kalendripäeva * 70%*5 päeva).
Tööandja leiab, et töötaja ei suuda põhistada, miks ta vaidlustab lõpparve suurust. Töötaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et töötaja oleks töötanud 2014. a jaanuaris 120 tundi. Samas ei vaidlusta töötaja töövõimetuslehel viibimise fakti ega eita haigushüvitise saamist. Tööandja leiab, et tööandja lõpparve arvestus on õige ja tööandja jääb selle juurde.
8.Kohtuistungil 22.10.2015 jäid pooled enda seisukohtade juurde. XXX palus enda hagi rahuldada ning vastaspoole hagi jätta rahuldamata; menetluskulud välja mõista vastaspoolelt. XXXOÜ palus jätta vastaspoole nõuded rahuldamata ja teha tasaarvestus selliselt, et tööandja ei ole kohustatud töötajale midagi maksma: menetluskulud jätta vastaspoole kanda. Täiendavalt lisas esindaja, et XXXOÜ hagi lahendamisel ei oma nõuete järjekord tähtsust (tl 153). Kohtu põhjendused
9.Kohus, tutvunud hagiavalduste, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et XXX hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning XXX hagi rahuldamisele ei kuulu.
10.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: - 20.11.2013 sõlmisid pooled töölepingu nr 2013-780, mille alusel asus XXX(töötaja) tööle XXXOÜ-sse (tööandja) ekskavaatorijuhina määramata ajaks (tl 42-47, tõlge 48-53) - töötaja tööstaaži tööandja juures arvestati alates 24.10.2005 (tl 49) - 04.03.2015 ütles tööandja töölepingu erakorraliselt üles TLS § 89 lg 1 alusel, mille tulemusena lõpetati tööleping 04.03.2014 (tl 54-55, TVK toimik lk 41) - 04.03.2014 kanti töötajale tööandja poolt üle 2881 eurot selgitusega „lõpparve“ (tl 56, TVK toimik lk 19) - töötaja viibis töövõimetuslehel perioodil 21.01.2014-29.01.2014 (tl 60) Kohus loeb TsMS § 231 lg 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
11.Pooled vaidlevad töötaja 2014 aasta jaanuaris töötatud töötundide üle, sellest tulenevalt veebruari 2014 töötasust 355 euro kinnipidamise õiguspärasuse üle ning töötajale tasutud lõpparve suuruse üle.
12.Töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1sätestab, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. TLS § 28 lg 2 on sätestatud, et tööandja on eelkõige kohustatud:1) kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi; 2) maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal; 4) tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust.
13.Töölepingus on pooled kokku leppinud, et töötaja tööajanorm on kaheksa (8) tundi päevas ja nelikümmend (40) tundi seitsmepäevase (7) ajavahemiku jooksul. Tööaja algus ja lõpp ning tööpäevasiseste vaheaegade pikkus on määratud tööandja töökorralduse reeglistikus ning on töötajale täitmiseks kohustuslikud. Töölepingus on pooled kokku leppinud ka selles, et tööandja maksab töötajale brutotöötasu summas 475 eurot kuus ning töötulemustest sõltuvalt võib tööandja maksta töötajale lisatasu, mille suurus sõltub töötaja töö tulemustest ja mille kinnitab tööandja oma käskkirjaga.
14.Kuigi tööleping ei kajasta seda, et töötaja töötas vahetustega ja pikemate tööpäevadega (11
tundi), siis kuna pooled selle üle ei vaidle, saab ka kohus nimetatud faktidest lähtuda ning lugeda tuvastatuks, et töötaja töötas jaanuaris/veebruaris 2014 vahetuste alusel ning ühe vahetuse pikkuseks võis olla 11 tundi. Pooled ei vaidle selle üle, et töötasu oli 475 eurot ning selle üle, kuidas kujunes lisatasu, st et esitatud palgalehtedel on lisatasu arvestatud õigesti (palgalehed tl 61, 63). Ka tunnitasu määra ja kujunemise osas vaidlus puudub. Vaidlus on selle üle, et veebruari töötasust on tööandja alusetult kinni pidanud 355 eurot. Tööandja on esitanud kinnipidamise aluseks olevad asjaolusid ning väitnud, et selleks oli töötaja nõusolek. Töötaja on avaldanud, et tema nõusolekut 355 euro kinnipidamiseks andnud ei ole ning lisaks ei ole tööandjal õigus ka seda summat kinni pidada. Tööandja seisukoha kohaselt on töötajale jaanuaris arvetatud ja tasutud töötasu ka töövõimetuslehel viibimise aja eest, mida töötajal tulenevalt töövõimetuslehel viibimise tõttu ajavahemikul 21-29.01.14 õigus saada ei olnud, misläbi tekkiski tööandjal õigus töötaja veebruari töötasust kinni pidada 355 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et töötaja viibis töövõimetuslehel 21.01.2014-29.01.2014, kuid vaidlus on selle üle, kas nimetatud perioodi väljajätmisel jaanuari tööaja arvestusest, on töötaja jaanuaris töötanud 120 tundi või vähem; vastavalt sellele kui palju on töötaja jaanuaris töötanud, kas tööandaja oli õigustatud tegema töötaja veebruari töötasust kinnipidamist; milline on õige lõpparve arvestus. Vastuolu ja poolte erinevad seisukohad nimetatud küsimuses on tingitud nii töövaidluskomisjoni kui ka kohtusse esitatud erinevate tööajagraafikute tõttu. Töötaja on esitanud ja tugineb tööajagraafikule, mis on tl 59, TVK toimikus lk 8, 44 ning tööandja tugineb tema poolt esitatud graafikule, mis on TVK toimikus lk 17. Pooled on avaldanud, et lähtuvad enda seisukohtade osas erinevatest tööajagraafikutest ning, et arvestuste aluseks tuleb pidada tööajagraafikuid ja tööpäevikut (tl 89pöördel). Menetluses läbivalt nimetatud tööpäevik (tl 6673) on tegelikult kütuse tankimise päevik, mis sai tuvastatud tunnistaja Viktor Delija ütluste alusel (tl 150). Kuivõrd pooled vaidlevad selle üle mitu tundi töötaja jaanuaris tegelikult töötas ning poolte poolt on esitatud erinevad tööajagraafikud, siis tuleb kohtul tuvastada kas töötaja töötas jaanuaris 120 tundi (nagu väidab töötaja) või 68 tundi (nagu väidab tööandja). Töötaja on enda väite tõendamiseks esitanud lisaks tööajagraafikule ka tankimise päeviku, mis kohtu hinnangul kvalifitseerub dokumentaalse tõendina ja on lubatav ning soovinud enda seisukohta tõendada ka tunnistaja ütlustega. Tööandja on enda väite tõendamiseks esitanud üksnes tööajagraafiku ning selgitanud, et lähtuda tuleb tööandja poolt esitatud graafikust, kuna see on õige. Võrreldes tankimise päevikut töötaja poolt esitatud tööajagraafikuga, on võimalik tuvastada, et töötaja oli tööl kõigil nendel päevadel/öödel, mis on märgitud ka töötaja poolt esitatud tööajagraafikus. Lisaks on tunnistaja ütlustega tuvastatud, et tankimispäevikut täideti kohustuslikuks korras igapäevaselt. Iga ekskavaatori juht ise, kes oli sel korral tööl, tegi päevikusse sissekande ja kirjutas oma perekonnanime ja kuupäeva. Erinevad tankimise kellajad tähendavad seda, kas tangiti peale öist või päevast vahetust. Töötundide arv jaanuaris 2014 oli 11 tundi (tl 150-151). Kohtul ei ole põhjust tunnistaja ütlustes kahelda. Kohus lisab ka, et eluliselt on usutav, et töötaja tankides ekskavaatorit viibis ka sel ajal tööl. Kohtu hinnangul, saab eeltoodu alusel lugeda tuvastatuks ja tõendatuks selle, et töötaja töötundide arv jaanuaris 2014 oli 120 tundi nii nagu see on märgitud töötaja poolt esitatud tööajagraafikus ning tööajas ei sisaldu töötaja töövõimetuslehel viibimise aega. Asjaolu, et tööandja juures töötas lisaks XXXle ka XXXei oma kohtu hinnangul tähtsust, kuna tööajagraafikut ning tankimispäevikut võrreldes on võimalik tuvastada, et XXXsamal päeval graafikusse kantud töötajad olid tööl ka sel päeval tankimispäeviku järgi. Seega, ei saa omistada XXXtöötunde XXXvõi vastupidi. Kohtule jääb lõplikult arusaamatuks, kuidas on tekkinud erinevad tööajagraafikud, kuid hinnates muid tõendeid, on kohus siiski veendunud, et lähtuda tuleb sellest tööajagraafikust millele tugineb töötaja.
15.Töötajale on jaanuari eest arvestatud ja üle kantud töötasu kokku 680.95 eurot (neto) arvestatuna 120 töötunniga (tl 61, 56). Seda arvestust töötaja ei vaidlusta. Töötaja märgib, et jaanuaris ei ole ta saanud haiguslehe hüvitist. Kohus selgitab, et haiguslehe hüvitist makstakse töövõimetuslehele järgevalt, mitte samal kuul. Tööandja on maksnud haiguslehe eest veebruaris 135 eurot (tl 63). Seega ei ole töötaja väide õige, et haiguslehe hüvitist talle makstud ei ole. Tööandja on selgitanud, et TTOS § 122 lg1 kohaselt makstakse haigushüvitist neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust, (so 135 eurot on makstud vastavalt arvestusele 1200/31 kalendripäeva x 70% x 5 päeva). Nimetatud arvestus on kohtu hinnangul korrektne. Tööandja on teinud veebruaris ka kinnipidamise töötaja palgast summas 355 eurot (so jaanuaris vähemtöötaud aja eest). Kuivõrd kohus tuvastas, et töötaja töötas jaanuaris 120 tundi, mille alusel on talle töötasu ka õigesti makstud, siis ei olnud tööandjal õigust veebruaris tasaarvestust summas 355 eurot teha. Lisaks on tuvastatud, et töötaja ei ole andnud ka enda kirjalikku nõusolekut 355 euro osas tasaarvestamise tegemiseks. Tööandja tuginemine VÕS §-le 1028 ei ole asjakohane kuna TLS § 78 lg 1 (mis on erisäte VÕS-i suhtes) kohaselt võib kohtuväliselt tööandja oma nõudeid töötaja töötasu nõudega tasaarvestada üksnes töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Seega, tuleb tööandjal töötajale välja maksta saamata jäänud töötasu summas 355 eurot.
16.Kuivõrd kohus on tuvastanud, et töötaja ei ole jaanuaris alusetult saanud töötasu, vaid töötajal on jäänud saamata töötasu summas 355 eurot, siis ei ole tööandjal õigus nõuda 355 euro osas tasaarvestuse tegemist ega nõuda ka selle summa (vähendatud ulatuse 354,64) väljamõistmist töötajalt.
17.Veebruaris on töötajale makstud töötasu kokku 538.08 eurot (neto) arvestatuna 112 tunniga. Veebruari töötasu on arvestatud töötundidega 112, mis on töötaja suhtes soodsam kuivõrd töötaja ise (tl 152pöördel) ning ka esitatud veebruari graafikust (tl 63) nähtub, et tegelik töötundide arv oli 102. Veebruari töötasu on arvestatud lõpparves ning töötajale üle kantud (tl 56). Puhkusetasu on töötajale makstud eraldi summas 151.68 eurot, mis nähtub töötaja pangakonto väljavõttelt (tl 56). Puhkustasu osas on tööandja selgitanud, et puhkusetasult peetakse tulumaks kinni esimest eurost ja maksuvabamiinimum võetakse aluseks palga maksustamisel. Tööandja on maksnud puhkuse tasu, millest on arvestatud maha tulumaksu summa 40.32 eurot. Tööandja poolne puhkusetasu arvestus on kohtu hinnangul korrektne.
18.Töötaja on teinud enda arvestused ka lõpparve osas, mis ei ole muude tõenditega seostatavad. Kohtu hinnangul on töötajale arvestatud ja välja makstud lõpparvega (tl 56, TVK toimik lk 19, 51) kõik ettenähtud hüvitised ja saamata jäänud tasud, sh on veebruari tasu arvestatud töötaja suhtes soodsamalt (va kinnipeetud 355 eurot, mille väljamaksmise kohustus tööandjal käesolevalt tekib), millest tulenevalt on tööandja töötajal saadaolevad summad töötajale tasunud.
19.Eeltoodu alusel, kohus rahuldab XXX nõude saamata jäänud töötasu summas 355 väljamõistmiseks, ülejäänud osas jätab nõude rahuldamata ning XXXOÜ nõuded jätab kohus täielikult rahuldamata.
20.XXX on soovinud viivise väljamõistmist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest, so 04.09.2014 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus on eelnevalt rahuldanud XXXnõude 355 euro väljamõistmiseks, seega tuleb viivis välja arvestada kohtuotsuse tegemise aja seisuga summalt 355 eurot. Tulenevalt TLS § 2 ja § 4 ning VÕS § 101 lg 1 p 6 on rahalise kohustusega
viivitamise korral võlausaldajal õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestratud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Refinantseerimismäär 01.07.2014 kuni 01.01.2015 oli Eesti Panga teatel 0,15% aastas. Seega oli kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,15 + 8 = 8,15% aastas. Ajavahemikul 04.09.201401.01.2015, so 120 päeva eest on 355 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 9,51 eurot (355 × 0,0815 / 365 × 120). Refinantseerimismäär alates 02.01.2015 on Eesti Panga teatel 0,05% aastas. Seega on kehtiv seadusjärgne viivisemäär 0,05 + 8 = 8,05% aastas. Ajavahemikul 02.01.2015-20.11.2015, so 323 päeva eest on 355 euro suurust põhivõlga ja 365-päevast aastat arvestades viivis 25,29 eurot (355 × 0,0805 / 365 × 323). Viivised ajavahemikul 04.09.2014-20.11.2015 moodustavad kokku 34,80 eurot (9,51 eurot + 25,29 eurot). Eeltoodu alusel, tuleb XXXOÜ-lt XXX kasuks välja mõista viivis summas 34,80 eurot perioodi 04.09.2014-20.11.2015 eest ning alates 21.11.2015 viivis seadusjärgses määras 355 eurolt kuni rahalise nõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
21.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on jätnud XXXOÜ hagi rahuldamata ning on rahuldanud XXX hagi osaliselt. Seega, tuleb XXXOÜ hagi rahuldamata jätmise tulemusena jätta menetluskulud 100% ulatuses XXXOÜ kanda. Samas on kohus XXX hagi rahuldanud osaliselt, so 811,58 euro asemel 355 euro ulatuses, seega kuuluks XXX menetluskuludest hüvitamisele 43,74%. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul määrata menetluskulude jaotus selliselt, et menetluskulud jätta 56,26 % (100%-43,74%) ulatuses XXXOÜ kanda. Kuivõrd kohus jätab menetluskulud XXXOÜ kanda, siis analüüsib kohus käesolevaga XXXmenetluskulusid. XXX menetluskuludeks on õigusabikulud kokku summas 1800 eurot (tl 120-129, 157-161). Kulude kohta on esitatud kulusid tõendavad dokumendid. Kohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas esitatud toimingud tehtud käesoleva tsiviilasjaga seonduvalt, toimingud on vajalikud ja nende ajakulu on põhjendatud. Tunnihind ei ületa kohtupraktikas väljakujunenud hinda, so 120 eurot koos käibemaksuga. XXXOÜ poolt esitatud vastuväidete osas, märgib kohus, et töövaidluskomisjoni ega kohtutoimikutest ei nähtu seda, et XXX oleks tasunud väidetava loobumissumma, et vältida käesolevat menetlust. Kohtumenetluse ajal on XXX avaldanud, et ei ole kompromissist huvitatud. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul ka õigusabikulude suurus mõistlik ning ei ole arvestatud kahe esindaja kulusid. Seega, TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks kohtu hinnangul põhjendused puuduvad.
Eeltoodu alusel kuulub XXXOÜ-lt XXX kasuks väljamõistmisele menetluskulude katteks 1012.68 eurot (56,26 % 1800 eurolt).