Apellatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2. Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.14.04.2019 esitas hageja (edaspidi isa) maakohtule hagi, milles palub kostjalt (edaspidi emalt) välja mõista: 1) igakuiselt riigilt saaduvast lapsetoetusest ja lasterikka pere toetusest kokku 333.34 eurot kuus alates 01.04.2019 kuni emale toetuste maksmise lõpuni; 2) perioodil oktoober 2017 kuni märts 2019 igakuiselt riigilt saadud lapsetoetusest ja lasterikka pere toetusest 6000.12 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja on XX.XX.XXXX sündinud WW, YY.YY.YYYY sündinud DD ja QQ.QQ.QQQQ sündinud HH vanemad. Alates oktoobrist 2017 elab W püsivalt isa juures, H ja D elavad 50% ajast ema juures ja 50% isa juures. Ema saab riigilt igakuiselt lapse- ja lasterikka pere toetust 500 eurot. Kõigi laste riiklikud toetused saab ema, kuigi reaalselt kulude kandjaks W osas on isa, samuti teiste laste osas 50% ulatuses. Selline rahade jaotus ei ole isa suhtes õiglane. Isa osa on W toetustest 166.67 eurot (500/3) ning Hi ja D toetustest 166.67 eurot (333.34/2). Ajal, kui H ja D viibivad isa juures, kannab nende kulud isa. Isa kannab täies ulatuses W kulud.
3.Ema ei ole toetanud lapsi suuremas ulatuses kui isa. Isa on pakkunud ülalpidamist kõikidele lastele ning vanimale lapsele täies ulatuses. Ei oma olulist tähendust, et vanim laps käib aeg-ajalt emal külas. Kuna väiksemad lapsed elavad isa juures 50% ajast ja vanem laps 100%, siis on isal õigus ülalpidamiskulude kandmisel saada abi riiklikest peretoetustest kummagi noorema lapse puhul 50% toetuste summast ja vanima lapse puhul 100% toetuste summast. Vanematel on laste suhtes ühine hooldusõigus, mistõttu on mõlemal kohustus kanda laste ülalpidamiskulusid. Ka isal õigus kanda osa lastele tehtavatest kulutustest riiklike toetuste arvel. Poolte vahel ei ole kokkulepet, mis annaks toetuste käsutusõiguse emale. Ema maksab W telefoniarved, kuid see on ka ainuke ema kulu. Ainukeseks kuluks, mida isal seoses kahe väiksema lapsega ei ole, on ühe lapse muusikakool ja mõlema lapse söögiraha siis, kui lapsed on ema juures. Isa on asetatud emaga võrreldes ebavõrdsesse olukorda, kus ema saab ülalpidamiskohustust täita toetuste arvel, aga isal seda võimalust ei ole. Isal on põhjendatud kahtlus, et ema ei ole toetusi kasutanud täies mahus laste vajaduste rahuldamiseks. Isa nõude aluseks on kahju õigusvastane tekitamine võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Kostja vastuväited
4.Ema vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapsed on mõlema vanema ülalpidamisel. W elab ajutiselt isa juures, kuid liigub vabalt ja käib ema juures. Sügisest plaanib ta kolida emaga linna elama ning siis kannab tema kõiki kulusid ema. Toetuste käsutamisõigus on kokkulepitult emal. Hoolimata sellest, et vanim tütar elab põhilise aja
isa juures ja väiksemad lapsed on 50% ajast nii ema kui isa juures, on ema võrdselt isaga laste täieõiguslik hooldaja ning hoiab, kasvatab, hoolitseb ja muretseb nende eest. Toetustega katab ema laste vajadusi ning summad on kulutatud kõigi kolme lapse huvides ja nende kulude katmiseks. Ema on tasunud enamuse väiksemate laste koolitusja ravikuludest ka siis, kui nad on isa juures. Samuti tasub ema kõik elamiskulud sel ajal, kui lapsed on tema juures. Ema tasub ka W muusikakooli, arsti (psühholoogi) ja telefoni arved. Ema on tasunud kõigi laste lasteaia- ja koolituskulud, ravikulud, sõidutanud neid arstile ja kooli, ostnud jalanõud ja riided jms ega ole isalt selleks raha küsinud, kuna toetused laekuvad temale. Ema on toetusi kasutanud sihipäraselt ja isal ei ole alust tagasiulatuvalt osa nendest summadest endale nõuda. Laste koolitus- jm arved tulevad emale. Isal ei ole laste kuludest selget ülevaadet. Isa kannab kahe noorema lapse toidukulud, kui nad on tema juures, kuid kõik jooksvad kulud kannab ema.
5.Kui vanemad ei ela koos, makstakse perehüvitisi edasi sellele vanemale, kes kooselu ajal hüvitisi sai, kuni vanemad ei lepi kokku teisiti. Omavahelisel kokkuleppel saavad vanemad hüvitiste saajat vahetada. Kui kokkuleppele ei jõuta, saab edasist toetuse maksmise jagamist taotleda kohtus. 3-lapselise perele hüvitiste maksmise eraldamine, arvestades nende elukohti ja ajutist elukorraldust ei ole laste huvides. Kui vanemad teisiti kokku ei lepi, on võimalik edasiulatuvalt mõlemal vanemal taotleda toetuse maksmist endale selle lapse eest, kes reaalselt elab ühe või teise vanema juures. Asjaolu, et nooremad lapsed viibivad ka isa juures, ei anna isale alust nende toetuste automaatseks pooleks arvestamiseks, kuna ema katab oluliselt rohkem laste kulusid ja seda nimelt põhjusel, et temale laekuvad toetused. Tagasiulatuvalt laste huvides juba ära kasutatud toetuste väljamõistmine teisele vanemale ei ole õiguslikult võimalik.
6.Isa ei saa toetuda VÕS §-s 1043 sätestatud kahju õigusvastasele tekitamisele, kuna kahju on tõendamata ja selle tekkimine on võimatu. Lastetoetuse kasutamist laste hüvanguks ei saa lugeda õigusvastaselt isale kahju tekitamiseks. Lapsed elavad mõlema vanema juures võrdselt ja kui kokkuleppele ei jõuta, saab edasist toetuse maksmise jagamist taotleda kohtus. Isa ei ole taotlenud tuvastada ema kohustust anda nõusolek maksta toetused isale. Toetused on välja makstud ning kuna isa ei ole tõendanud, et neid ei ole kasutatud laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste katmiseks, on seaduse eesmärk täidetud. Maakohtu otsus
7.31.03.2020 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Samuti jättis kohus rahuldamata hageja taotluse nõuda kostjalt välja tõendid, mis tõendavad saadud toetuste sihtotstarbelist kasutamist perioodil oktooberist 2017 kuni käesoleva ajani.
8.Seoses tõendite kogumise taotlusega märkis kohus järgmist. Kohus tugines tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lõigetele 2 ja 3, § 238 lõike 1 punktidele 1 ja 2 ning lõikele 4. Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna hageja ei ole kohtule esitanud andmeid, milliste tõendite kogumist ta taotleb, mistõttu ei ole kohtul võimalik neid kostjalt välja nõuda.
9.Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mille vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei nähtu vastaspoole avaldusest, ja mille kohus luges TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: hageja ja kostja on abielus, kuid ei ela koos;
hageja ja kostja on W (sünd XX.XX.XXXX), D (sünd YY.YY.YYYY) ja H (sünd QQ.QQ.QQQQ) vanemad; riiklikud peretoetused summas 500 eurot laekuvad kostja arveldusarvele; W elab peamiselt hageja juures, kuid veedab aega ka kostjaga; H ja D elavad 50% ajast emaga ja 50% ajast isaga.
10.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostja on kasutanud talle makstud riiklikke toetusi laste kulude kandmiseks ning kas hagejal on õigus nõuda 2/3 toetustest endale.
11.Perehüvitise seaduse (PHS) § 17 lõigete 1–3 kohaselt on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel on õigus lapsetoetusele kuni 19aastaseks saamiseni. Kui laps saab 19-aastaseks, makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni või õpilase kooli nimekirjast väljaarvamiseni. Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on suuruseks 100 eurot. PHS § 21 lõike 2 kohaselt on lasterikka pere toetuse suuruseks kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot.
12.Riigikohtu halduskolleegium on 27.06.2018 lahendis nr 3-15-2595 leidnud, et seadus ei sätesta, kuidas määrata peretoetused olukorras, kus vanemad kasvatavad lapsi võrdselt. Seadust ei ole võimalik tõlgendada ka selliselt, et lapsetoetused määratakse mõlemale vanemale. Sellisel juhul on vanematel võimalik omavahel kokku leppida, kes lapsetoetust taotleb. Kehtiv regulatsioon rõhutab vanematevahelise kokkuleppe vajalikkust sellises olukorras. PHS § 6 lõige 1 sätestab, et perehüvitiste taotlemiseks esitab sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 3 lõikes 1 nimetatud isik (edaspidi taotleja) taotluse Sotsiaalkindlustusametile, v.a juhul, kui peretoetused on määratud käesoleva seaduse § 28 lõikes 6 sätestatud alusel. Kui vanemad soovivad hüvitise saamise õigust kasutada kordamööda, esitab hüvitise uus taotleja taotluse, millel on seni hüvitist saanud isiku nõusolek. PHS § 26 lõike 3 kohaselt, kui laps kasvab võrdselt mõlema lahus elava vanema juures, arvatakse laps ühe vanema pere koosseisu vastavalt vanematevahelisele kokkuleppele. PHS § 6 lõikes 1 ja § 26 lõikes 3 sätestatud kokkulepe väljendab ühe vanema nõusolekut loobuda lapsetoetuse taotlemisest teise vanema kasuks.
13.Praegusel juhul on hageja ja kostja leppinud kooselu ajal kokku, et riiklik lastetoetus kantakse kostjale. Peale kooselu lõppemist on hageja soovinud lastetoetuse maksmist osaliselt endale. Kohus leidis ning on ka menetluses hagejale selgitanud, et juhul, kui hageja soovib lastetoetuse temale maksmist, tuleks hagejal esitada kohtule nõue teise vanema kohustamiseks nõusolekut andma ja tema kasuks lapsetoetuse taotlemisest loobuma (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 68 sätestatud tahteavalduse nõue). Praeguses menetluses hageja nimetatud nõuet esitanud ei ole, mistõttu tuleb hageja nõue igakuise lastetoetuse summas 333.34 eurot hagejale väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Seadus ei näe ette võimalust nõuda kostjalt osaliselt lastetoetuse hagejale maksmist.
14.Hageja on esitanud kohtule ka tagasiulatuva lastetoetuse nõude, paludes välja mõista hagejale kuuluv osa perioodi oktoober 2017 kuni märts 2019 eest summas 6000.12 eurot. Hageja on nõude aluseks märkinud VÕS § 1043 ja § 1045 lõike 1 punkti 4. Peretoetus (sh lapsetoetus) määratakse küll seda taotlevale isikule (PHS § 28), kelleks on üldjuhul lapse vanem, kuid PHS § 17 lõike 1 järgi on lapsetoetuse saamise õigus siiski lapsel. Samuti tuleb PHS §-st 2 ja 15 tulenevalt peretoetusi kasutada laste huvides.
15.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel oli kooselu ajal kokkulepe lastetoetuse kostjale maksmiseks ning et peale kooselu lõppemist ei ole pooled esitanud Sotsiaalkindlustusametile taotlust lastetoetuse hagejale maksmiseks ja hageja ei ole kohtule esitanud nõuet kohustamaks kostjat andma nõusolek lastetoetuse hagejale kandmiseks. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudus õiguslik alus lastetoetuse saamiseks.
16.PHS § 15 sätestab, et peretoetuste eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Hageja ei ole tõendanud, et talle on kahju tekkinud seoses lastetoetuse maksmisega kostjale ning et kostja ei ole kasutanud lastetoetust sihipäraselt ehk laste huvides. Kostja on kohtule esitanud oma konto väljavõtte, millest nähtuvalt on ta kandnud igakuiselt laste kulutusi, sh kulutused lasteaiale, laste huvitegevustele, riietele, jalanõudele, toidule jms. Esitatud tõenditest lähtuvalt ei ole kohtul põhjust kahelda, et kostja on riiklikku lastetoetust kasutanud laste huvides. Hageja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on küll hageja kandnud osaliselt lastega, peamiselt vanima lapsega, seotud kulutusi, kuid see ei anna alust väita, et kostja ei oleks talle makstud lastetoetust laste huvides kasutanud. Kuivõrd poolte ühised lapsed elavad kordamööda mõlema vanemaga, on ka arvestatav, et mõlemal vanemal tekivad mingid kulud seoses lastega. Siiski ei saa see olla aluseks kostjalt hagejale tagasiulatuva lastetoetuse väljamõistmiseks. Kohus on seisukohal, et kostja on tõendanud, et on talle makstud toetust kasutanud laste huvides, mistõttu puudub alus selle tagasiulatuvalt hagejale väljamõistmiseks.
17.Menetluskulud jäid hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lõike 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus
18.30.04.2020 esitatud kaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
19.Kohus jättis alusetult tõendite kogumise taotluse rahuldamata, kohaldades valesti TsMS § 236 lõiget 3. On piisavalt selge, et nõutakse arveid, ülekande dokumente, sularahamaksete dokumente, mis on tehtud lastetoetuse arvelt. Tõendi kogumist võimaldavad andmed on esitatud piisava põhjalikkusega ja üheselt mõistetavalt. Ei ole võimalik esitada andmeid kõikide tõendite liigi ja nimetuse kohta, kuna kostja võis lastetoetuste kasutamist tõendada erinevate tõenditega.
20.Riigikohtu lahendi nr 3-15-2595 punktis 17 selgitatakse lastetoetuse taotlemise ja määramise korda, kuid nende seisukohtadega ei saa põhjendada hageja nõude rahuldamata jätmist. Isegi, kui eksisteeriks kohtu viidatud pooltevaheline kokkulepe, ei reguleeriks see olukorda, sest nagu viitab Riigikohus, ei saa lastetoetust määrata mõlemale vanemale. Lisaks reguleeriks see vaid tulevikuolukorda, jättes arvestamata hageja eelnevat perioodi hõlmava nõude. Seoses kohtu selgitusega, et hagejal tuleks esitada nõue teise vanema kohustamiseks nõusolekut andma ja hageja kasuks lastetoetuse taotlemisest loobuma, märgib hageja, et kohtu kirjeldatud lahendus ei lahenda probleemi, kuna hageja on esitanud nõude vaid 2/3 lastetoetuse ulatuses ning toetust ei saa määrata mõlemale vanemale. Kui kostja loobuks lastetoetuse saamisest hageja kasuks, ei oleks see lahendus õiglane ega vanemate tahtele vastav. Hageja nõude näol on tegemist hüvitisenõudega, mis tuleneb laste reaalselt tema juures elamise ajast ning loob talle õiguse saada osa riigi poolt laste kasvatamiseks ettenähtud soodustustest.
Kohus kohaldas alusetult PHS § 6 lõiget 1 ja § 26 lõiget 3, kuna vanematevahelise kokkuleppe puudumine ei ole asjas määrav.
21.Hageja ei nõustu tagasiulatuva hüvitisenõude rahuldamata jätmisega. Tõendamata on kostja väide, et lastetoetused on kulutatud sihtotstarbeliselt laste ülalpidamiskulude katmiseks. Kostja esitatud pangaväljavõttest ei nähtu, millega seoses kulutus tehti või kas kulutus oli seotud konkreetse lapse ülalpidamiskulude tasumisega. Seoses kohtu seisukohaga, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud, et kostjal puudus õiguslik alus lastetoetuse saamiseks, märgib hageja, et kohus lähtub lastetoetuse kolmandalt isikult tagasinõudmise alustest. Haldusvaidluse korras ei ole riigilt võimalik kolmandale isikule makstud lastetoetust saada. Küll on aga hageja hinnangul võimalik esitada tsiviilkorras hagi hüvitise saamiseks lastetoetusega ekvivalentses summas alusel, et üks vanem kandis lastega seotud kulud enamuses või alternatiivselt samas summas nagu teine vanem. Käesolevas vaidluses ei ole oluline lastetoetuse saaja õiguslik alus, kuna hageja ei soovi lastetoetuse tagasinõudmist kolmandalt isikult, vaid lastetoetuse suurusest lähtuvat hüvitist võlaõigusliku nõude alusel. Antud juhul on lastetoetuse kasutamine asjaolu, mille tõendamine on kostja kontrolli all ning hagejal ei ole kostja poolt lastetoetuse kasutamise kohta tõendeid esitada. Hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja ei ole saadud lastetoetusi täies mahus kasutanud laste vajaduste rahuldamiseks. Kohus lahendas hageja tõendite kogumise taotluse alles kohtuotsuses, jättes hageja ilma võimalusest taotlust täpsustada. Vastustaja seisukoht
22.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
23.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt olulist menetlusõiguse normide rikkumist ega ebaõiget materiaalõiguse kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). Ka võtab kolleegium apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 kohaselt aluseks maakohtu tuvastatud elulised asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustata. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata (TsMS § 657 lõike 1 punkt 1). Kolleegium jaotab apellatsioonimenetluse kulud (TsMS § 173 lõige 1).
24.Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et esitatud hagiga ei ole hagejal võimalik taotletavat eesmärki saavutada, st saavutada riigi poolt laste emale makstavate toetuste osalist enda käsutusse saamist igakuiselt rahas, kuna puudub vastav materiaalõiguse norm, mille alusel saaks hagi rahuldada. Kolleegium nõustub maakohtuga. Käesolevas asjas nõuab laste isa laste emalt PHS-i alusel riigilt saadud ja tulevikus saadavate igakuuliste toetuste osalist ülekandmist isale. PHS-i kohaselt on tegemist rahaga, milline on sihtotstarbeliselt ette nähtud laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks hüvitamiseks (§ 15). Seega on vanematel õigus raha käsutades vaid määrata, millise konkreetse lapsega seotud kulu hüvitamiseks seda kasutada ka tegemist on osaga lapse ülalpidamiskohustuse täitmisel vanemate ja lapse vahel tekkivast suhtest. Selle raha kasutamisel ei teki võlasuhet mitte vanemate, vaid vanema, kellele riik kannab raha üle, ja lapse, kellele see on määratud, vahel. Kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust kohaselt, on lapsel õigus pöörduda kohtusse elatise nõudega. Nimetatud
kohtumenetluses saab huvitatud isiku nõudel arvestada, et osa lapse kulutusi on kantud riiklike toetuste arvel, mille võrra väheneb vanemate ülalpidamiskohustus. Nt juhul, kui on vaja tuvastada, kas vanem on senini täitnud ülalpidamiskohustust kohaselt. Riigikohus on senises praktikas ka leidnud, et riiklikke toetusi saab võtta arvesse elatise määramisel alla seaduses sätestatud miinimumi koosmõjus PKS § 102 lõike 2 kohaste mõjuvate asjaoludega. Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (nt lahendid nr 3-2-1-37-11 (punkt 16), 3-2-1-174-16 (punkt 11)).
25.Seoses apellandi etteheitega maakohtule tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsustus jätta taotlus rahuldamata oli õige, kuid ei nõustu maakohtu põhjendustega. Selleks, et kohus saaks otsustada esitatavate tõendite asjakohasuse (TsMS § 238 lõige 1) üle, peab kohtul olema tehtud vähemalt eelotsustus pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimise kohta. Konkreetse materiaalõigusnormita ei ole võimalik selgitada tõendamiskoormust ega otsustada mh seda, kas tõendid, mille kogumist taotletakse, on asja lahendamiseks vajalikud. Käesolevas vaidluses puudub haginõude rahuldamiseks kohane õigusnorm, mistõttu ei ole alust rahuldada tõendite kogumise taotlust.
26.Samas peab kolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu kahele menetluslikule asjaolule, mida tuleks edaspidi sarnaste taotluste lahendamisel silmas pidada. Tõendite kogumise ja vastuvõtmisega seotud taotlused tuleb lahendada eelmenetluse käigus, sest vastavalt TsMS § 392 lõike 1 punktile 4 on üheks eelmenetluse ülesandeks selgitada välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, samuti esitatud tõendite lubatavus. Vastavate otsustuste tegemine alles lõpplahendis võib tuua kaasa menetlusõiguste rikkumise, mis seisneb selles, et kui kohus keeldub tõendeid vastuvõtmast/kogumast, ei ole poolel enam võimalik sama asjaolu kohta uusi tõendeid esitada. Samas kui kohus võtab tõendid vastu, ei ole vastaspoolel enam võimalik esitada oma tõendeid vastuvõetud tõendite ümberlükkamiseks. Kirjeldatud rikkumiste vältimiseks peab eelmenetluse lõpetamise seisuga olema reeglina nii kohtu kui menetlusosaliste jaoks selge tõendite kogum, mille alusel kohus asja lahendab. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas ei nähtu üldse, millal maakohus eelmenetluse lõpetas. Samuti peab kolleegium vajalikuks juhtida maakohtu tähelepanu TsMS §-le 3401, mille lõike 1 alusel tuleb kohtul anda kõrvaldatava puudusega menetlusdokumendi esitajale üldjuhul tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks ja alles seejärel otsustada dokumendi menetlemine.
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Vastustajale hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 174 lõike 4 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.