Muud › Muud hagiasjad

1(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073

2(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 niiskuskahjustusi. 05.12.2011.a esitas tellija kostjale garantii nõudekirja NO.1/2011, milles teatas, et luugid lasevad vett läbi. 14.12.2011.a tegi kostja laeva luukide tiheduse testi ning tuvastas, et sektsioonide 6-7 vahel lekked puuduvad, kuid sektsiooni nr 6 konstruktsioon on deformeeritud (banaani kujul). Sektsioonide 4-5 vahel oli tuvastatud väiksed lekked. Suured lekked olid leitud sektsioonide 2-3 vahel. 22.02.2012.a esitas tellija kostjale teise garantii nõudekirja NO.1/2012, milles teatas tellija muuhulgas, et pärast veetesti tegemist ja luukide inspekteerimist avastati leke luukide sektsioonide 4-5 ja 6-7 vahel. 10.04.2012.a toimus tellija ja kostja vaheline kohtumine, kus pooled arutasid tellija 05.12.2011.a nõuet. Arutluse lõppedes nõustusid osapooled, et kohtumise kuupäeva seisuga luugid lekivad ning kostja esindaja kinnitas, et viib läbi luukide inspektsiooni ja teeb luukide parandused enda arvel. 22.09.2012.a teostas töövõtja garantiiremondi paneelide 2-3, 4-5 ja 6-7 vahel. Kostja esindaja poolt olid teostatud järgmised tööd seoses paneelide 2–3, 4–5, 6–7 ristühenduste lekkest tingitud garantiinõudega: (a) ristühenduste ramnek lint eemaldati, tihenduspinnad puhastati lindijääkidest põletamisega; (b) paneelide 2–3, 4–5, 6–7 ristühenduste survet reguleeriti täiendavalt 5–12 x 70 mm lattide paigaldamise teel; (c) paneeli 6–7 ühendus; (d) ühenduse otsakummide kõrgust suurendati vajalikes kohtades täiendavate kummist lamedate tükkidega ja Loctite liimiga. Pärast garantiitööde lõppu viis kostja esindaja läbi ühenduste hermeetilisuse testiti veejoaga, mille käigus uusi lekkeid ei avastatud. Pärast garantiiremondi teostamist avastas tellija uued lekked samade paneelide vahel. Tellija teavitas nimetatud olukorrast töövõtjat. 22.10.2012.a tegi kostja laeva luukide tiheduse testi, mille käigus olid tuvastatud lekked 2-3 ning 5-6 paneelide vahel. Poolte vahel käisid läbirääkimised lekke likvideerimiseks. Läbirääkimiste käigus saavutasid tellija ja kostja kokkulepe ning 03.05.2014.a teostas kostja laeval parandustööd, mille käigus võeti olemasolevad luugid laevalt maha, parandati ning paigaldati uuesti laevale tagasi. 02.05-03.05.2014.a tehti uus tiheduse test, mis näitas, et luugid on veekindlad. Pärast 03.05.2014.a teostatud töid ei ole tellija laeval lekkeid tuvastanud. Vahepealsel ajal oli kahjustatud kauba omaniku kindlustusandja ACE Europe esitanud tellija vastu nõudekirja tekitatud kahju hüvitamiseks. Nõudekirja kohaselt oli esimese partii väetise koguga 23,444 m.t ühe rikutud väetise tonni maksumus 40,20 USA dollarit, s.o kokku 942,45 USA dollarit ning teise partii väetise koguga 63,800 m.t. ühe rikutud väetise tonni maksumus 80,40 USA dollarit, s.o kokku 5129,52 USA dollarit. Kahju suurus kahjustatud väetise eest kokku on 45 424,93 USA dollarit (51 129,52 – 942,45 – 5 129,52). Kahjustatud väetise kahju nõudele oli lisatud kulud kahju tuvastamiseks. Kulude suuruse kindlaksmääramise raporti maksumus oli 1671,53 USA dollarit. Kahjustatud kauba omaniku kindlustusandja ACE Europe hüvitas 23.07.2012.a kauba omanikule tekitatud kahju summas kokku 50 574,87 USA dollarit. Vastavalt 23.07.2012.a nõudeõiguse üleandmise kirjale läks kauba omaniku kindlustusandjale üle kahju hüvitamise nõue tellija vastu. ACE Europe esitas tellijale ja hagejale nõude kahju 47 096,46 USA dollari hüvitamiseks. Läbirääkimiste tulemusena vähendas kauba omaniku kindlustusseltsi esindaja nõude suurust 2 096,46 USA dollari võrra ning pooled sõlmisid omavahel kompromissi. Kompromissi kohaselt hüvitas hageja kauba omaniku kindlustusseltsile kahju summas 45 000 USA dollarit. Käesoleval juhul täitis hageja tellija eest kahju hüvitamise kohustust summa 45 000 USA dollarit tulenevalt tellija ja hageja vahel sõlmitud kindlustuslepingust. Kostja on lepingut rikkunud, sest lepingu alusel teostatud tööd ei vastanud lepingutingimustele, kuna luugid ei olnud hermeetilised ning lasid vett läbi. Töövõtulepingu ja lõpliku spetsifikatsiooni kohaselt pidi kostja teostama luugikaante remondi, mis pidi hõlmama ka luugikaante võimalike defektide tuvastamist ja parandamist. Aruande kohaselt tuvastati luugikaante kontrollimisel, et kaaned olid kinnitatud meresõidukõlblikult, surveklambrid olid heas seisukorras, ristühenduste kinnituspoldid olid kõik kinni keeratud. Asjaolu, et lekete põhjuseks oli kostja poolt teostatud ja lepingutingimustele mittevastav töö kinnitab see, et 10.04.2012.a toimunud kohtumisel kinnitasid tellija ja kostja, et kohtumise kuupäeva seisuga

3(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 luugid veel lekivad ning kostja esindaja kinnitas, et viib läbi luukide inspektsiooni ja teeb luukide parandused enda arvel. Asjaolu, et lekete põhjus oli kostja poolt teostatud ja lepingutingimustele mittevastav töö kinnitab ka see, et 22.09.2012.a teostas kostja garantiiremondi paneelide 2-3, 4-5 ja 6-7 vahel, mille eesmärk oli kõrvaldada puudused kostja poolt teostatud luugikaante remonttöödes. Vastavalt aruandele tuvastas inspektor, et avatud luugikaante tihendid on uued, tihendi soon on osaliselt paindunud ja kumm ebaühtlane. Ebaühtlased paigaldused saavad tekkida siis, kui kummi paigaldusel on vigu. Tihendite endaga ei ole probleeme tekkinud. Kui kostja oleks teostanud luukide remonditöid vastavalt lepingutingimustele, ei oleks tunginud laeva trümmidesse vett ega oleks kahjustanud laeval transporditud väetis. Lekkeid oli ka hilisemalt, mis kinnitab, et lekked ei olnud meeskonna viga. Kuna tegemist on kaubalaevaga, mis on ettenähtud kauba vedamiseks ja pidi olema lekkekindel, pidi kostja oma rikkumise tagajärjena ette nägema ka tekkinud kahju. Kostja vastutab tellijale kahju tekitamise eest tulenevalt lepingu rikkumisest. Lepingu rikkumise tagajärjel oli tellijale tellija majandustegevuse teostamise ajal tekitatud kahju laeval transporditud ja kolmandale isikule kuuluva väetise kahjustamise ja väärtuse vähenemise tõttu. Tellijale kuulus õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist töövõtulepingu rikkumise eest ning antud kahju hüvitamise õigus läks hagejale, kui tellija kindlustusandjale üle 45 000 USA dollari ulatuses VÕS § 492 lg 1 alusel. Kostja vastuväited

4(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 Tallinnast väljumise ja Kotkasse saabumise vahelisel perioodil olid trummikaaned korrektselt ja hermeetiliselt suletud. Alles pärast laeva väljumist Kotkast ja saabumist Droghedasse, oli laevas olnud kaup saanud osaliselt niiskuskahju. Nimetatu viitab, et laeva meeskond, kes Kotkas avas luugikaaned, ei sulgenud neid korrektselt, mis tagaks nende hermeetilisuse. Seda kinnitab ka hageja tellimusel ülevaatuse teinud surveyor Frank Jackson Marine Surveys pärast kahjustuste avastamist. Ekspert ei tuvastanud lekkeid luugikaante sektsioonides 2-3 ja 4-5, kuid tuvastas lekke luugikaante sektsioonides 6-7. Oma aruandes järeldas muuhulgas et: „Ultrahelidefektoskoopia näitas nendes ühendustes mõningaid lugemeid. Uus kumm oli vanast tõenäoliselt kõvem, seepärast oleks tulnud rakendada poltidele suuremat jõudu, et tihend oleks hermeetiline“ ning „Sadamas edukalt läbiviidud ilmastikukindluse test ei taga ilmastikukindlust tormisel merel, kus luuke kasutatakse. On oluline, et kõik kinnituseks kasutatavad vahendid toimiksid tõhusalt ja lastimiskontroll peaks hõlmama ka luukide visuaalset kontrolli kinnitamise käigus.“ Kuna luugikaante avamine ja sulgemine kauba laadimisel ja lossimisel sh lastimiskontroll on meeskonna kohustus ja ülesanne, mitte kostja kohustus, viitab ka ekspert, et meeskond oleks pidanud luukide sulgemisel rakendama suuremat jõudu, et tihend oleks sulgunud hermeetilisemalt ning lisas, et lastimiskontroll peaks hõlmama ka luukide visuaalselt kontrolli kinnitamise käigus. Juhul kui meeskond oleks a) piisavalt rakendanud jõudu luugikaante sulgemiseks ja b) teostanud visuaalselt kontrolli, mille raames oleks tõenäoliselt juba aegsasti olnud märgata luugikaane mittetäielik sulgumine, ei oleks antud kahjujuhtum aset leidnud või kasutades asjaomast hoolsust, oleks meeskond saanud sellises ulatuses kahju ära hoida ning luugikaaned tihedamalt sulgeda. Hilisemad luugikaante erinevate sektsioonide testimised näitasid niiskuse läbitungimist erinevates sektsioonides, kuid iga kord erinevalt. Näiteks kui ei tuvastatud lekkeid luugikaante sekstioonides 2-3 ja 4-5, vaid need tuvastati sektsioonides 6-7, siis teisel juhtumil ei tuvastatud lekkeid luugikaante sekstioonides 6-7, vaid need tuvastati sektsioonides 2-3 ja 4-5, kusjuures tuvastati ka luugikaante enda deformatsiooni ja puuduseid sulgurmehhanismides. Oma 22.02.2012.a garantiinõudes, viitab hageja testi tulemusena avastatud leketele luugikaante sektsioonides 4-5 ning 6-7, kuid omakorda ei avastanud lekkeid sektsioonides 23. Eeltoodust saab järeldada, et sõltuvalt sellest kui korrektselt oli meeskond eelnevalt luugikaaned sulgenud ja kinnitanud, ilmnesid või ei ilmnenud lekked ühe või teise luugi sektsioonides. Olukorras, kus kostja töö oleks tehtud puudustega, peaksid puudused ilmnema regulaarselt samades kohtades ja samas ulatuses ning olema sama struktuuriga. Samuti oli laev regulaarses ja pidevas ekspluatatsioonis, luugikaasi avati ja suleti regulaarselt, kuid uusi kaubakahjustusi ei tekkinud. Võimalik, et laeva esimesel lastiga reisil, mille käigus ka kaubale kahju tekkis, sulges pärast luugikaante tihendite vahetust meeskond luugikaaned nagu varem st harjumuspäraselt, kuid ei teostanud visuaalset kontrolli, ega hinnanud olukorda adekvaatselt, et uued tihendid ei pruugi olla sama pehmed kui eelmised ning seetõttu võivad luugikaaned olla korrektselt mitte sulgunud. Kõigis raportides on välja toodud lekete võimalikud põhjused ning need ei ole kausaalselt seotud kostja tegevuse või tegevusetusega. Viidatud on nii puudustele meeskonna töös luugikaante sulgemisel, kui luugikaantes endas esinevatele deformatsioonidele ning mehhanismide kulumisele, kuid kusagil ei ole viidatud, et kostja poolt oleks tihendid paigaldatud valesti või eksitud mingite töövõtetega, mis võiks põhjustada lekkeid. Aruandes, kus märgiti, et kaaned oli kinnitatud meresõidukõlblikult, surveklambrid oli heas seisukorras ja ristühenduste kinnituspoldid olid kinni keeratud ei puuduta kahju juhtumit, kaaned kinnitati uuesti pärast kahju tekkimist, tuleks vaadata 03.05.12.2011.a aruannet, et teada saada, millises olukorras oli laev Drogheda sadamasse saabudes. Antud juhul, kuna kostja teostas vaid luugikaante tihendite vahetuse, siis kostja vastutus saaks piirduda kahjuga mis on tekkinud luugikaante tihendite väärast paigaldamisest või luugikaante enda kahjustamisest kostja hooletuse, raske hooletuse või tahtluse tulemusena luugikaantele või laevale endale. Ei töövõtulepingust ega poolte tahtest ei tulene, et kostja

5(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 kannab vastutust kauba eest. Kostja ei ole kunagi leidnud ega nõustunud, et lekked luugikaantes kuuluvad garantiitööde all, samuti ei ole kostja teostanud garantiitöid. Töövõtulepingu p.6.5. sätestab, et kostja ei kanna vastutust defektide eest, mille on põhjustanud laeva mehhanismide ja seadmete väärkasutus või mis on tekkinud seetõttu, et laeva meeskond on rikkunud kostja poolt paigaldatud või laeva pardal remonditud seadmete ja mehhanismide ekspluatatsiooni– ja hooldusnõudeid. Käesoleval juhul on tõenäoline, et kahju tekkimise põhjustas meeskonnapoolne mehhanismide ekspluatatsiooni- ja hooldusnõuete rikkumine, millele viitab ka hageja poolt esitatud tõend, kust nähtub, et kummist otsa ja nuka osad on absoluutselt kuivad ning meeskonna poolt määrimata, kuigi seda tuleks teha regulaarselt. Luugikaante tihendite vahetuse ja luugikaante remondi vahelisel perioodil (s.o on 2,5 aasta jooksul) oli laev pidevas kasutuses ilma, et oleks tekkinud pärast esmajuhtumit muud või uut kahju laeva lastiks olevale kaubale. Ka laeva meeskond ei avastanud selle perioodi jooksul lekkeid. Lekkeid tuvastati vaid spetsiaalsete testimiste käigus ekstreemoludes (veesurvehüdrantidega), millised ületavad need ilmastikuolud ja tingimused, kus laeva tegelikult kasutatakse. Selliste lekete põhjus on aga kas piisava jõu rakendamata jätmine luugikaante sulgemisel, luugikaante ja lukustussüsteemide deformatsioonid või tihendite ekspluatatsiooninormide ületamine. See, et kostja oli nõus omal kulul teostama tellija nõudmisel ja tellija juhendamisel täiendavaid remonttöid, ei ole samastatav garantiitöödega. Laevaremondis on tavapärane praktika, et erimeelsuste korral teostatakse kliendi soovil ning edasiste vaidluste vältimiseks oma kulul erinevaid remonttöid, et hoida klienti, kuna konkurents töödele on tihe. Pärast lisatööde teostamist lekkeid ei tuvastatud, kuid peatselt ilmnesid siiski uued lekked ning järgmise korralise remondi käigus kõik lisatööde käigus paigaldatu eemaldati. Seega probleemiks ei olnud kostja poolt paigaldatud tihendid, vaid deformeerunud luugikaaned ja kulunud sulgur/lukustussüsteemid. 2014.a kevadel oli laev kostja juures korralises remondis ning läbirääkimisi hageja esindaja poolt viidatud luugikaante parandustööde teostamiseks ei peetud. Tellija tellis kostjalt mahukad remontööd ning sh ka luugikaante täieliku remondi. Nimetatud tavapäraste remonttöödena hinnastatud tööde eest kostja tasus. Pärast luukide eemaldamist, nende täielikku remonti ja pärast tagasipaigutamist ei tuvastatud uusi lekkeid, mis kinnitab, et probleem ei olnud kostja poolt algselt 2011.a tehtud tööd, mille käigus vahetati ära luugikaante tihendid, vaid luugikaaned ise, mille remonti tellija kostjalt ei tellinud 2011.a ning mida kostja toona ka ei teostanud vaid nimetatud tööd telliti ja teostati alles 2014.a. Kahju olemasolule ja kahju suuruse osas kostjal vastuväiteid pole. Juhul kui ka kohus peaks tuvastama, et hagejal on kahjunõue kostja vastu, palus kostja kahjuhüvitist vähendada VÕS § 139 alusel. Väljamõistetav kahjuhüvitis ei tohiks ületada summat, mis on võrdne hageja kohtukuludega (hagilt tasutud riigilõiv). Esimese astme kohtu otsus

6(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 sadamas teostatud lekkekindluse testist ja tööde vastuvõtmisest. Olukorras, kus tellija viis laeva kostja juurde parandusse ning kostja kinnitusel sai ta aru, et hageja eeldab temalt laeva hermeetiliseks muutmist, tuleb mõistliku isiku lähtepunktist jõuda järeldusele, et pooled leppisid kokku, et kostja parandab laeva selliselt, et hageja saab seda ka edaspidi sihtotstarbeliselt kasutada. Kostja on laevaremondi spetsialist. Kostja pidi mõistlikult võttes aru saama, et tellijal on laeva parandamist vaja, kuna see on tarvilik laeva püsivalt lekkekindlana töös hoidmiseks ning parandus ei saa piirduda sellega, et laev on hermeetiline üksnes sadamast välja sõites. Kohus leidis, et asjaolu, et remonditud laev lasi merevett läbi juba ca 2 nädalat pärast kostjapoolsete remonttööde teostamist, oli antud juhul tingitud kostja teostatud töö lepingutingimustele mittevastavusest, s.t kostja teostatud töö ei olnud vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 mõttes. Kohus nõustus hagejaga, et juhul, kui kostja arvab, et tihendid olid ebakvaliteetsed, pidanuks ta juhtima paigaldamise ajal sellele tähelepanu ja sellest tellijale teatama. Kostja oleks pidanud professionaalse laeva parandustööde teostajana tihendeid kontrollima ja informeerima tellijat juhul, kui tihendid olnuks ebakvaliteetsed või sobimatud. Kostja ei ole tõendanud, et kahju ei tekkinud temapoolse lepingurikkumise tagajärjel ja kahju tekkimisel võisid olla hoopis muud põhjused, nt laeva meeskonna tegevus (välja arvatud laeva käitamisega tormisel merel seonduv oht, mille eest kahjustatud isik vastutab). Kohus viitas Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1173-12, mille p-s 19 selgitas Riigikohus, et kui kahju tekkimise põhjused on alternatiivselt kostja tegu või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega, peab hageja tõendama üksnes kostja rikkumise kui kahju võimaliku põhjuse ning kostja peab kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema tegu ei olnud kahju tekkimise alus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11) ning leidis, et sama põhimõte kohaldub ka lepingu rikkumisega kahju tekitamise korral. Seega kui hageja tõendas, et kahju võis tekkida kostjapoolse lepingurikkumise tagajärjel, oli kostja ülesanne tõendada, et kahju võis tekkida ka mingil muul (alternatiivsel) põhjusel. Hageja ei pidanud tõendama, et kahju ei tekkinud kõikvõimalikel muudel põhjustel. Hageja ülesanne ei ole tõendada, et kahju ei ole talle tekkinud kõikvõimalikel muudel alustel. Kostjapoolset töövõtulepingu rikkumist kinnitab ka asjaolu, et kostja on teostanud enda tehtud töö parandamiseks garantiitöid. Kuigi kostja alltöövõtja väitis, et „kirjeldatud puudused ei ole otseselt seotud luugikaanel teostatud töödega selles ulatuses, milles neid teostati viimase korralise remondi käigus Tallinn Shipyardis“ ning neid ei käsitleta seepärast garantiina, oli kohtu hinnangul oluline eelkõige asjaolu, et kostja on nn parandusremondi teostanud omal kulul, mis sisuliselt vastab garantiitöö tunnustele ja tähendab vähemalt kaudselt oma vea tunnistamist. Enne töö algust, kui pooled kohtusid, kinnitati, et luugikaaned endiselt lekivad ja kostja kontserni kuuluv alltöövõtja nõustus remondi tegema oma kulul. Kostja väitis, et ei tunnistanud Wilson Ship Management AS-i garantiitööde nõuet, kuid arvestades häid tööalaseid ja pikaajalisi koostöösuhteid teostati Wilson Ship Management AS palvel täiendavaid töid enda kulul, kusjuures selline praktika olevat laevaremondis laialdaselt levinud, et hoida kliente. Samuti leidis kostja, et tema poolt nn parandusremondi käigus tehtud tööd olid tegelikkuses ebavajalikud. Kohus ei pidanud kostja selgitusi veenvaks, sest olukorras, kus kostja enda arvates polnud töövõtulepingut rikkunud, ei olnuks kostjal mõistlikult käituva äriühinguna mingit põhjust kulutada oma raha ebavajaliku töö peale. Vähemasti ei saa kostja selgitust lugeda üldtuntud asjaoluks ja kostja pole tõendanud oma väiteid laevandusturu sedavõrd tihedast konkurentsist, mis nõuaks omal kulul isegi põhjendamatute parandustööde tegemist. Kohus leidis, et kostja on vastutav töövõtulepingu rikkumisega tekitatud kahju eest ning hagejal on kostja vastu kahjunõue tulenevalt asjaolust, et kostja teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele, s.t kostja teostatud töö ei olnud vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 mõttes. Kohus leidis, et kostja on rikkunud oma töövõtulepingust tulenevaid kohustusi, kuna teostatud tööde tagajärjel ei olnud laev hermeetiline ning lühikese aja jooksul

7(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 pärast kostjapoolset laeva remonti tekkis merevee laeva tungimise tagajärjel lasti niiskuskahjustus ja vastava kahju olemasolu ja suuruse üle vaidlus puudub. 05.12.2011.a algas väetise lossimine ning laeva luukide avanemisel avastati, et väetiselast sai niiskuskahjustusi. Hageja on õigustatult viidanud 03.-05.12.2011.a ehk umbes kaks nädalat pärast remonti tehtud aruandele, milles viidatakse lasti kahjustumise põhjusena merevee sissetungimisele, seega laev ei olnud hermeetiline. Aruande p 5.2.1. kohaselt luugikaaned olid kinnitatud meresõidukõlblikult. Kohus leidis, et kostja vastuväide kahjule viitega VÕS § 127 lg-le 3 oli põhjendamatu. Kohus nõustus hagejaga, et kostja poolt remonditud laeva näol oli tegemist kaubalaevaga, mis on ettenähtud kauba vedamiseks ja pidi olema lekkekindel, seega pidi kostja oma rikkumise võimaliku tagajärjena ette nägema ka tekkinud kahju ehk lasti kahjustumist merevee sissetungimise tagajärjel. Kuna kostja ei suutnud täita töövõtulepingus saavutatud kokkulepet, et remonttööde tagajärjel pidi laev olema hermeetiline ja meresõidukõlbulik, siis kostja poolt töövõtulepingu mittekohase täitmise tagajärjel sai laeva väetiselast merevee sissetungimise tagajärjel niiskuskahjustusi. Järelikult tekkis kahju kostja tegevuse tagajärjel. Kostja ei esitanud vastuväiteid seoses kahjunõude hagejale kui kindlustusandjale üleminekuga. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt tekitatud kahju hüvitamist. Vaatamata eeltoodule hindas kohus ka kostja alternatiivset taotlust kahjuhüvitise vähendamiseks. Kohus leidis, et antud vaidluses puuduvad asjaolud, mis võimaldaks kahju vähendada VÕS § 139 lg 2 alusel ning ka kostja ise on tuginenud VÕS § 139 lg-s 1 sätestatule, väites, et kahju tekkis hagejast tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest hageja vastutab. Kohus märkis, et kostja esitatud kahju vähendamise taotluse lahendamisel VÕS § 139 lg 1 kohaldamine ei eelda, et kahjustatud isik oleks rikkunud mingit seadusest või lepingust tulenevat kohustust. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et ajal, mil kahju tekkis ja merevesi laeva tungis, valitses torm. Kohtu hinnangul ei olnud õige hageja väide, et ilmastikuolud kahju tekkimise ajal olid tavapärased. Iseenesest õige on hageja väide, et laevu ehitatakse nii, et nad suudaksid sõita ka tormistes tingimustes, kuid see ei tähenda, et tugeva tuule ja tormiga sõites õnnestuks meeskonnal ka parimaid praktikaid kasutades vältida ja vähendada kõiki tormiga seotud kahjusid. Kohus leidis, et antud juhul tuleb lugeda kahju tekkimise ajal valitsenud tormi ohuks, mille eest kahjustatud isik vastutab ja mille tõttu tuleb hageja kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Ohuna, mille eest kahjustatud isik vastutab, peetakse VÕS § 139 lg-s 1 silmas eelkõige riskivastutuse juhtumeid (st kahju tekkis osaliselt suurema ohu allika tõttu, mille valitseja on kannatanu). Suurema ohu allikas oli aga antud juhul kostja poolt remonditud laev. Tormisel merel sõitvas laevas võib lastile kahju tekkida ka juhul, kui laeva meeskond rakendab piisavat hoolsust selle ärahoidmiseks. Sellele viitab ka Frank Jackson Marine Surveys aruanne p 7.3. ning p 7.2. Kohtule ei esitatud tõendeid ja tõenäoliselt ei olekski võimalik tagantjärele kindlaks teha, kuidas laeva meeskond tormisel merel täpselt käitus ja kas järgiti kõiki reegleid kahju ärahoidmiseks, kuid see asjaolu ei olnud antud juhul kahju vähendamise taotluse lahendamisel esmatähtis. Vastutust seoses suurema ohu allikaga ei seo seadus vastutust kandva isiku käitumise etteheidetavusega, vaid asjaoluga, et suurema ohu allika (antud juhul laeva) valitseja saab selle valitsemisest kasu, mistõttu on õiglane, et ta peab vähemalt osaliselt kandma ka suurema ohu allika valitsemisest tingitud kahjulike tagajärgede realiseerumise riski. Sellele, et kahju tekkimise ajal valitsenud torm oli oht, mille eest kahjustatud isik vastutab ja mille tõttu on õiglane hageja kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada, viitas kaudselt ka asjaolu, et hageja kinnitusel esinesid laeval lekked kuni 2014.a välja. Samas ei ole hageja väitnud, et vaatamata lekete olemasolule ka paari aasta jooksul pärast 2011.a lõppu oleks antud laevaga seoses veel mingit käesolevas menetluses nõutava kahjuga võrreldavat kahju tekkinud. See viitas kohtu hinnangul sellele, et kostjalt käesolevas menetluses nõutava kahju tekkimise ajal valitsenud torm siiski oli üks

8(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 oluline tegur, mille tõttu sai konkreetses ulatuses kahju tekkimine võimalikuks. Kohus märkis, et kahjuhüvitise vähendamise ulatuse täpne n-ö teaduslik kindlaksmääramine ei ole käesolevas asjas võimalik. Kohtul ei olnud võimalik anda esitatud tõendite alusel täpset hinnangut sellele, millises ulatuses torm tekkinud kahju soodustas. Kohus leidis diskretsiooniõigust kasutades, et antud juhul on õiglane vähendada kahju tekkimise ajal valitsenud tormi tõttu (oht, mille eest kahjustatud isik vastutab ja mille tõttu tuleb hageja kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada) hageja kahjuhüvitist 1/3 võrra nõutavast summast ehk 15 000 USA dollari võrra. Kohus leidis, et taotlus viivise väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele. Hageja ei esitanud kohtule oma viivisenõude arvestust, kuid kohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võimaldab viivise välja mõista ka hageja taotletud viisil ehk alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kuna VÕS § 113 lg 1 alusel saab seadusjärgse viivise igal ajahetkel välja arvutada, siis ei teki küsimust kohtuotsuse täidetavusest. Kohus leidis, et arvestades hagi osalist rahuldamist, tuli käesolevas asjas jagada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, st menetluskulud tuli jätta 2/3 ulatuses kostja kanda ja 1/3 ulatuses hageja kanda. Hageja on enda menetluskuludena näidanud kokku 8065,62 eurot, sh õigusabikulud 6000 eurot, dokumentide tõlkimisega seotud kulud 1065,62 eurot ning riigilõiv 1000 eurot. Kostja näitas menetluskuludena 3150 eurot, sh õigusabikulud 42 tunni ulatuses maksumusega 75 eurot tunnis (ilma käibemaksuta). Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja kohtukuludele. Ajaressurss, mida mõlemad, nii kostja kui hageja antud menetluses kulutasid, oli mõlemal osapoolel samane. Arvestades hagile lisatud võõrkeelsete materjalide suurt mahtu, puudus kostjal alus kahelda tõlkekulude vastavuses tegelikkusega. Kohus leidis mh ka kostja vastuväidete puudumist arvestades, et hageja menetluskulud summas 8065,62 on põhjendatud ja vajalikud. Kohtu arvates ei olnud hagejale etteheidetav ka notariaalselt kinnitatud tõlke kasutamine, sest võis eeldada, et see tagab üldjuhul ka tõlke parema kvaliteedi, mis käesolevas keerulises vaidluses on kindlasti oluline. Kuna kostja kanda jäi 2/3 menetluskuludest, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks hageja menetluskulude osas välja 5377,08 eurot. Hageja teatas 24.03.2015.a, et vaidleb kostja menetluskulude nimekirjale vastu. Hageja märkis, et kostja poolt koos menetluskulude kindlaksmääramise taotlusega esitatud arve nr 01626030 kohaselt esitas 19.03.2015.a BLRT Grupp AS kostjale arve summas 3150 eurot menetluskulude eest 0%-lise käibemaksumääraga. Hageja viitas, et kostja esindaja on BLRT Grupp AS õigusdirektori ametikohal töötav palgaline töötaja, kostja on BLRT Grupp AS kontsernisisene ettevõte ning BLRT Grupp AS on kostja ainuosanik. Hageja märkis, et TsMS § 175 lg 2 kohaselt ei nõua kostja tema esindaja sõidukulude hüvitamist, vaid kostja esindaja kulude hüvitamist, mille hüvitamine on otseselt seadusega välistatud. Kuna kostjat esindas kostja emaettevõtja õigusdirektori ametikohal töötav palgaline töötaja, kes teostas töö oma igapäevaste töökohustuste raames, siis menetlusosalist esindava töötaja igapäevase tööga seotud toimingud ei ole menetlusosalise esindaja kulud, mida on silmas peetud TsMS § 175 lg 1. Kohus ei nõustunud hageja esindaja vastuväidetega kostja menetluskulude osas. Rainer Osanik on käesolevas asjas kostja lepinguline esindaja mitte kostja töötajana, vaid TsMS § 218 lg 1 p 2 alusel (muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult tunnustatud magistrikraadi. Kohus ei käsitlenud kostja esindajat kostja töötajana TsMS § 218 lg 2 tähenduses ning ka hageja ise möönas, et kostja lepinguline esindaja ei ole mitte kostja töötaja, vaid BLRT Grupp AS töötaja. Kohus leidis, et nii nagu hagejal, oli ka kostjal õigus kasutada oma huvide kaitseks lepingulist esindajat, kes ei olnud antud juhul kostja töötaja. Arusaamatu oli hageja vastuväide, et kostja pidi märkima põhjuse, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, sest arve on kostjale esitatud ilma käibemaksuta ja kostja ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Vale oli ka hageja vastuväide, nagu poleks kostja kinnitanud, et kõik kohtule

9(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kohus leidis, et kostja menetluskulud olid asja keerukust ning mahtu arvestades tervikuna põhjendatud ja vajalikud. Kohus võttis seejuures arvesse ka õigluse printsiipi ehk asjaolu, et kostja kulutused õigusabile on olnud käesolevas asjas ligi kaks korda väiksemad kui hageja kulutused õigusabile. Seetõttu ei näinud kohus põhjust kärpida kostja õigusabikulusid olukorras, kus kohus mõistis kostjalt hageja õigusabikulud vaatavalt menetluskulude jaotuse proportsioonile välja. Kuna hageja kanda jäi 1/3 menetluskuludest, mõistis maakohus hagejalt kostja kasuks kostja menetluskulude osas kokku 1050 eurot. Hageja apellatsioonkaebus

10(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 väitnud ja 10.02.2015.a esitanud kohtule 29.03.2013.a aruande selle kohta, et pärast kahjujuhtumi toimumist parandas laeva meeskond iga kord ise oma jõududega luugikaaned kahju tekkimise vältimiseks. Tulenevalt sellest, ei ole käesolevas asjas tõendatud, et kahjustatud isik on oma õigusvastase käitumise või piisava hooleta tegutsemise tõttu lubanud ohu realiseerumist või soodustas kahju tekkimist. Hageja poolt läbiviidud läbirääkimiste käigus vähendas kahjustatud kauba omanik oma esialgset kahju hüvitamise nõude suurust hageja, kui kindlustussandja vastu 2096,46 USA dollari võrra. Kohus tuvastas, et luugikaaned ei olnud hermeetilised, mille tõttu tungis laeva merevett ning kahjustas kaupa. Kohus on samuti tuvastanud ja ka kostjal selles osas puudusid vastuväited, et laev peab 6-9 pallises tormis sõitma ja tagama veekindluse. Olukorras, kus luugikanded ei ole veekindlad ei saanud kahjustatud isik ohtu ka kõrvaldada ja selle tagajärje tekkimist takistada, sh ka eeldusel, et tegutsemiseks puudus kahjustatud isikul kohustus. Kohus rakendas põhjendamatult VÕS § 1056. Üksnes asjaolu, et kahjustatud isik lepingulistes suhetes tekkinud kahju juhtumil on suurema ohu allika omanik ei saa olla alus VÕS § 139 lg 1 rakendamisele olukorras, kus on tuvastatud, et kahju tekitaja on oma kohustust rikkunud, mille tagajärjel kahju ka tekkis. VÕS § 1044 lg 2 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või 53. peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Ka lepinguvälise kahju hüvitamisel suurema ohu allika valitseja poolt kehtib põhimõte, et suurema ohu allika valitseja vastutab tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis veetav isik ei kanna seljas ega kaasas (VÕS § 1057 p 1). Hageja jäi seisukohale, et kostjal ei saanud tekkida lepingulise esindajaga seonduvaid kulusid, kuna kostja esindajat saab käsitleda kostja töötajana. Kostja apellatsioonkaebus

11(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 uus alus või antakse uus sisu. Lisaks eeltoodule puhus õnnetuse juhtumi hetkel kõva loodetuul vahemikus 6 kuni 9 palli Beufordi skaalal. Seda, et ilmaolud antud laeva jaoks olid ekstreemsed, kinnitas ka asjaolu, et laeva peamootor läks rikki ning vajas remonti. Kui laeva tabavad löögid (laeva rammivad lained on väga suure löögijõuga), siis ka laev ning selle osad võivad deformeeruda. Antud juhul oli teada, et trümmikaante lekked, mis tekitasid kaubakahju, tekkisid millalgi reisi ajal kui laev oli tormi käes. Puuduvad märkmed millised ilmaolud olid reisi alguses ja kestel ning kui kaua oli olnud laev tormi käes, kui lekked avastati. Nimetatud informatsioon peab olema kirjas laeva logiraamatus, kuid sellist dokumenti hageja ei esitanud ning kostjal sellist dokumenti hankida ei olnud võimalik. Kostja ei esitanud väidet, et paigaldatud tihend ise oli ebakvaliteetne. Istungil rõhutas kostja, et küsimus ei ole mitte tihendi kvaliteedis vaid selle jäikuses. Jäigem tihend ei tähenda, et see on ebakvaliteetne, küll aga nimetatu tähendab, et meeskond peab rakendama lisapingutusi luugikaante sulgemisel. See, et tihend oli jäigem ei ole käsitletav puudusena kostja töös või kostjapoolse rikkumisena, sest ka uus tihend võimaldas luugikaasi sulgeda ning laeva hermeetiliseks muuta, kuid selleks pidi meeskond luugikaaned tugevamini sulgema ja teostama merereisi ajal ka visuaalse kontrolli. Hageja pole esitanud ühtegi dokumenti ega tõendit, mis tõendaks, et tegu on kostja süüga. Hageja on esitanud väiteid, mida kohus on võtnud dogmadena, vaatamata asjaolule, et hageja väiteid menetluses esitatud tõendid ei toeta. Mitte üheski antud vaidluse käigus kohtule esitatud raportis/aruandes ei ole jõutud järeldusele, et kostja on teinud töö ebakvaliteetselt, küll aga on leitud erinevaid kostjast mittetulenevaid põhjuseid luugikaante lekkimisele. Riigikohus on lahendi 3-2-1-53-10 punktis 13 leidnud, et kostja ei pea oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid esitama, kuni hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas oleks ta pidanud negatiivset asjaolu tõendama. Antud juhul väitis hageja, et kahju tekkis kostja süül, esitamata ühtegi tõendit, kust nähtuks kostja süüline käitumine, kuid kohus käsitles nimetatud väidet põhistatuna, jättes tähelepanuta hageja enda poolt esitatud tõendid, mis ei viita kostja süülisele käitumisele kahju tekkimisel. Kahjujuhtumist on möödas enam kui 3 aastat ning kostja ei oma ligipääsu laeva dokumentidele (nt logiraamat, kus on kirjas iga laeva reisi kulg ja asetleidnud sündmused). Hageja ei informeerinud kostjat 3 aasta jooksul, et hagejal on nõue kostja vastu. Ka kohus ise möönis, et tõenäoliselt ei ole tagantjärele enam võimalik neid asjaolusid selgeks teha, siis jäi kostjale arusaamatuks, kuidas peaks seda tegema kostja. Kostjal on võimatu hakata neid tõendeid sedavõrd pika aja tagant ümber lükkama või uusi tõendeid koguma. Kohus jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud viited, et laev on pidevas kasutuses ning sellele avaldavad mõju paljud erinevad välised tegurid. Kui laev sattus oma merereisil Kotkast Droghedasse tormi kätte ning luugikaaned ei olnud korralikult suletud ning selle tõttu tungis vesi trümmidesse, võis sama torm põhjustada ka trümmikaantele muud kahju, mis saigi hilisemate lekete põhjuseks. Hilisemad luugikaante erinevate sektsioonide testimised näitasid kord niiskuse läbitungimist kord ühest kord teisest sektsioonist, kuid iga kord erinevalt. Seega sõltuvalt sellest kui korrektselt oli meeskond eelnevalt luugikaaned sulgenud ja kinnitanud, ilmnesid või ei ilmnenud lekked ühe või teise luugi sektsioonides. Olukorras, kus kostja töö oleks tehtud puudustega, peaksid puudused ilmnema regulaarselt samades kohtades ja samas ulatuses ning olema sama struktuuriga. Nimetatud asjaolud ja tõendid jättis kohus oma lahendis käsitlemata. Tihendid, mida kostja paigaldas laeva trümmikaantele 2011.a, on laeva trümmikaantel siiani, neid ei ole vahetatud ega parandatud, küll aga 2014 aasta kevadel trümmikaante deformatsioonid (metallipinged) eemaldati. Seejärel teateid enam uutest leketest ei ole esinenud. Kostja arvates on kohus asjaolude uurimisel väljunud asja piiridest ning asunud kostja süüd tuvastama ajateljel sündmuste kaudu, mis ei oma kahju tekkimisega otsest seost. Iga seade, mida kasutatakse, kulub ja kui seadet ekspluateeritakse vääralt, on tema kulumine veel kiirem. Hageja on esitanud valikuliselt tõendeid sündmuste kohta, mis viitavad trümmikaante mõningale lekkimisele, kuid on samas jätnud märkimata mitu

12(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 merereisi laevaga, mis nimetatud 2,5 aastase perioodi jooksul tehti ja millistes ilmaoludes ning millist kaupa veeti. Kui kostja töös esineksid kohtu poolt leitud mittevastavused, peaks lekked olema trümmikaante samadel kohtadel igal merereisil, kus esines lainetus või sadas vihma. Kui laeva lossimisel või laadimisel on kaupa paigutatud või vinnatud valesti, on see võinud kahjustada trümmikaasi ning seetõttu võinud tekkida uued lekked või probleemid (deformatsioon) trümmikaantega. Seoses garantiitöödega oli kostja käitumine mõistlik, arvestades merendusega kokkupuutuvat mõistlikku inimest. Tellijal on sõlmitud kostjaga nn fleet agreement, mille raames kostja teostab remonti kümnetele tellijale kuuluvatele laevadele. Kostja ja tellija vaheline käive küünib miljonitesse eurodesse ning kostja ilmselge eesmärgiga hoida klienti ning vältida kliendi lahkumist erimeelsuste tõttu konkurendi juurde, oli valmis teostama erinevaid töid, kus pooltel puudub ühtne arusaam, kelle süüga on tegu, enda kulul ning teeb selliseid töid ka edaspidi. Kuid nimetatu ei tähenda, et kostja sellega automaatselt tunnistaks, et on varasemalt tööd teostanud puudustega või et täidab garantiikohustust. Kostja ei nõustunud sellega, et kohus vähendas kahjuhüvitist vaid 1/3 võrra. Kahju tekkimine sai võimalikuks meeskonna tegevuse või tegevusetuse tulemusena. Igal laeval on olemas juhendid, kuidas tormi korral meeskonnal käituda ning see sisaldab muuhulgas ka kauba ja lastiruumi kontrolli ning vajadusel täiendavat kauba ümberpaigutamist, kui ka laeva erinevate osiste sh luugikaante kontrolli. Antud juhtumil jättis meeskond selle tegemata, mis võib osaliselt olla põhjustatud ka sellest, et tormi tõttu läks rikki laeva peamootor ning meeskond oli hõivatud selle remondi või tagajärgede likvideerimisega. Kostja leidis, et kohtu poolt diskretsiooniõiguse korras määratud proportsioon ei vasta hageja tegelikule süüle antud kahjujuhtumi korral ning isegi kui esines kostja kaassüü, tuleks kahjunõuet vähendada 2/3 ulatuses, kuna laeva meeskonnapoolne süü on ilmselgelt antud kahju tekkimisel suurem, kui kohtu poolt leitud proportsioon. Vastustajate seisukoht

13(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073

14(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073

15(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalusel reisil Soomest Iirimaale olid ilmastikuolud rängemad, kui laeva klassireeglitega ette nähtud. Kuid kuiva trümmiga laeva luugid peavad olema ehitatud sedavõrd merekindlalt, et nende hermeetilisus säilib isegi mõnevõrra raskemates ilmastikuoludes. Laeva trümmiluugid ei saa olla sellised, mis kaotavad oma olemuslikud omadused siis, kui laev on merel lubatud ilmastikuoludes.

16(17)

Tsiviilasi nr 2-14-62073 otsuse mahtu ja kaebusega vaidlustatud küsimusi, ei saa vastavat aega ülepaisutatuks pidada. Hagejal kulus ka kostja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks 10 tundi. Ka seda aega ei saa ülepaisutatuks pidada. Hageja ja kostja apellatsioonkaebused ei olnud kattuvad, ka kostja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ning selles esitatud väidetega tegelemiseks tuli teha tööd. Arvestades vaidluse ulatust ning küsimuste hulka, mille osas pooled vaidlust peavad, võis tegu olla kohase ajakuluga. Hageja advokaadist esindaja tunnitasu hind oli 150 eurot tunni eest. Hageja soovis saada esindajatasu osas hüvitist ilma käibemaksuta. Eespool toodust tulenevalt tuleb hageja apellatsioonimenetluse kulude taotlus rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja ka ringkonnakohtu menetluskulu summas 3650 eurot.

Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

17(17)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.