3.Välja mõista XXX Swedbank AS kasuks viivis menetluskuludelt (300 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (TsMS § 177 lg 4). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest 10.11.2015. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist.
Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud, hageja nõue ja seisukoht kostja vastuväidetele
1.Harju Maakohtu 31.05.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-39772 kuulutati välja kostja XXX pankrot. 17.09.2013 toimus nõuete kaitsmise koosolek, millel kostja esitas enda nimel vastuväite kogu hageja nõudele. 25.08.2014 esitas hageja Swedbank AS kohtule hagi nõude tunnustamiseks XXX(pankrotis) vastu PankrS § 104 lg 2 alusel summas 450 459,63 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 25.02.2009 Swedbank AS ja XXXkäenduslepingu nr XXX, millele sõlmiti ka kaks lisa, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt XXX OÜ-ga (pankrotis) (edaspidi: ’’Laenusaaja’’) laenulepingust nr XXXtulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293,19 eurot. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt oli käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks iga laenulepingujärgse makse tasumise tähtpäev.
3.25.02.2009 sõlmisid hageja ja laenusaaja laenulepingu, millele sõlmiti ka kaks lisa. Laenulepingu kohaselt oli laenusummaks 468 446,40 eurot. Laenulepingu punkti 7 järgi kohustus laenusaaja hagejale tasuma igakuiselt intressi laenulepingus fikseeritud intressimäära alusel. Intressimäär on sätestatud laenulepingu punktis 2.7, milleks oli algselt Euro 6 kuu Euribor + 3,5% aastas, alates laenulepingu lisa 1 sõlmimisest Euro 6 kuu Euribor + 3,95% aastas. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti laenulepingu lisa nr 2 punktis 2.4 kokku 30.06.2011. Laenulepingu kohaselt kohustus laenusaaja iga kuu 25. kuupäeval tasuma hagejale laenusumma tagasimakseid ja intressimakseid (Laenulepingu punktid 2.6, 2.10, 6.1 ja 7.4) ning tagastama kogu laenu tagastamise lõpptähtpäevaks. Laenuleping lõppes laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumise tõttu 30.06.2011. Laenusaaja laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat hagejale ei tagastanud.
4.Pärnu Maakohtu 31.10.2011 määrusega kuulutati välja laenusaaja pankrot. Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud on laenusaaja pankrotimenetluses realiseeritud.
5.Laenulepingust tulenev võlgnevus on kokku summas 450 459,63 eurot, millest põhiosavõlgnevus summas 376 067,98 eurot ja viivisevõlgnevus (arvestatud kuni laenusaaja pankroti väljakuulutamiseni) summas 74 391,63 eurot. Kostja käendajana vastutab käenduslepingu alusel laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest summas 511 293,19 eurot, mistõttu vastutab kostja kogu laenusaaja võlgnevuse eest.
6.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja nõudearvestus on ebaselge. Euribori määr on kättesaadav nt leheküljel http://www.euribor-rates.eu/. Viivise arvestuse kohta on hageja esitanud selgituse ja lisanud väljavõtte. Laenulepingu lisaga 2 lepiti kokku, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on 30.06.2011, ehk siis muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks 01.07.2011. Viivist on arvestatud alates 01.07.2011 kuni 31.10.2011, ehk laenusaaja pankrotimääruseni määras 0,15% summalt 403 208,37 eurot, mis oli põhivõlgnevuseks kuni 25.01.2013.
7.Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et käendussuhtes oli kostja puhul tegemist tarbijaga. Kostja on esitanud väljavõtte, mille kohaselt oli ta käenduslepingu sõlmimisel küll laenusaaja juhatuse liige, kuid ei olnud osanik, ehk siis ei tegutsenud ta käenduslepingu sõlmimisel majandus- või kutsetegevuses. Selline kostja seisukoht on eksitav. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli 25.02.2009 laenusaaja ainuosanikuks XXX OÜ (registrikood: XXX). XXX OÜ ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks oli käenduslepingu sõlmimise ajal kostja, ehk siis oli laenusaaja täielikult kostja kontrolli all ja oli kostja ka ainukene laenusaajast tulusaaja. Kostja tegutses käenduslepingu sõlmimise ajal majandus- või kutsetegevuses ega olnud käendussuhtes tarbijaks.
8.Hageja ei nõustu kostja vastuväitega, et nõude aluseks olev käendusleping on tühine TsÜS § 86 alusel. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane. Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Kui käendaja käendab sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega. Antud juhul oli kostja käenduslepingu sõlmimise ajal laenusaaja juhatuse liige ja laenusaaja oli ka tema kontrolli all. Seega ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega.
9.Hageja ei nõustu kostjaga, et kostja ei saanud käenduslepingust mitte mingit vastusooritust. Kostja oli laenusaaja ainukese osaniku ainuke osanik, ehk siis oli kostja laenusaaja ainuke kasusaaja. Seega seisnes kostja kasu käenduslepingu sõlmimisel laenusaaja kasus, mida laenusaaja pidi saama äriprojekti läbiviimisel. Samuti hageja ei nõustu kostjaga, nagu oleks käendusleping tühine tulenevalt käenduse summast. Käendusleping ei saa olla vastuolus heade kommetega tulenevalt asjaolust, et sellest tulenev kohustus on liiga suur. Lisaks ei nõustu hageja kostja vastuväitega, et kostjat survestati käenduslepingu sõlmimisel. Kostja vastuväited
10.Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
11.Hageja nõue on ebaselge, kuna hageja ei ole esitanud hagiavalduses selget ja arusaadavat nõuete arvestust - arvestuskäiku ega selgitust nõuete tekkimise asjaolude kohta. Hagiavalduse lisa 4, millele hageja on viidanud hagiavalduse punktis 1.6, on oma vormilt sedavõrd keerukas ja arusaamatu, et seda on võimatu mõista keskmise mõistliku arusaama kohaselt.
12.Nõude aluseks olev käendusleping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega, kuna tehing, millega võlgnik füüsilise isikuna kohustub vastutama äriühingu kohustuste eest 511 293.19 euro ulatuses ehk 8 000 000 Eesti krooni ulatuses käenduslepingu sõlmimise ajal, ei ole mõistliku ausalt mõtleva inimese arusaama kohaselt õiglane. Antud juhul pidi hagejale juba käenduslepingu sõlmimise ajal selge olema, et kostja ei suudaks mingil juhul ega vähegi oluliseski osas täita käenduslepinguga võetavaid kohustusi. Hageja pidi krediidikomitee otsusega käenduslepingu sõlmimise tingimust seades ja lepingut sõlmides kontrollima käendaja varanduslikku seisundit. Käendusleping, millel hageja nõue põhineb, on sõlmitud tagamaks põhivõlgniku OÜ XXX laenulepingut, millega refinantseeriti ehk maksti pangale tagasi põhivõlgniku varasemalt võetud laen, mille tähtaeg oli lõppemas ja mille tagastamiseks põhivõlgnikul vahendid puudusid. Seega oli põhivõlgniku ja käendaja jaoks tegemist sundolukorraga, kus hagejal oli võimalik esitada tingimusi. Hageja kasutaski selle olukorra ära, mille tulemusena sõlmiti käendajale eriti ebasoodne käendusleping, mille alusel nõudis hageja tsiviilasjas nr 2-12-39772 (pankrotimenetlus) kostja pankrotti ja saavutaski kostja pankroti väljakuulutamise.
13.Kostja ei olnud OÜ XXX osanik, mida tõendab väljatrükk äriregistri elektroonilisest andmebaasist OÜ XXX üld- ja iskuandmete ajalooga. Seega oli füüsilisest isikust kostja käenduslepingu poolena tarbija.
14.OÜ XXX taotles laenu oma äritegevusega seotud eesmärgil. Laenu taotlemine ei olnud suunatud vahendite saamisele kostjale. Kuivõrd kostja vastutas OÜ XXX juhatuse liikmena selle äriplaanide elluviimise eest, kirjutaski ta alla hageja poolt nõutud ja etteantud vormis käenduslepingu. Kuid laen oli vajalik üksnes OÜ-le XXX tema majandustegevuse eeldusena. Seega oli hageja teadlik laenuvajaduse põhjustest ja eesmärgist ning asjaolust, et laen on suunatud üksnes OÜ-le XXX. Kuid hageja, kasutades ära: 1)OÜ XXX sundseisu (algse laenu refinatseerimiseks oli vajalik uue laenulepingu sõlmimine), 2)asjaolu, et OÜ XXX oli algse laenu tõttu seotud hagejaga ning 3) võlgniku seisundit OÜ XXX juhatuse liikmena ja OÜ XXX majanduslike eesmärkide täitmise eest vastutava isikuna, nõudis kostjalt ka isiklikku käendust, vaatamata sellele, et laenu tagasid hüpoteegid ja omaniku garantii. Sellises olukorras oli kostja sunnitud allkirjastama käenduslepingu, kuna ilma selleta ei oleks kostja suutnud täita OÜ XXX eesmärke ja oma ülesandeid OÜ XXX juhatuse liikmena. Kostja leiab, et selline tehing ei olnud õiglane, kuna tehing, millega füüsiline isik kohustub vastutama äriühingu kohustuste eest ilma, et ta saaks vastusooritust, ei ole mõistliku ausalt mõtleva inimese arusaama kohaselt õiglane. Kuid ilma selleta ei oleks hageja laenanud OÜ-le XXX finantsvahendeid, mida OÜ XXX vajas oma majandusliku eesmärgi elluviimiseks.
15.Hageja kasutas teadlikult, sihilikult ja pahauskselt ära kostja erakorralisi vajadusi ja sõltuvussuhet ja kallutas hageja kostjat käenduslepingut sõlmima. Kostjal ei olnud käenduslepingu sõlmimisel ajal vara ega sissetulekuid, mis oleks võimaldanud käenduslepingus märgitud mahus kohustusi täita. Laenust kostja isiklikult kasu ei saanud. Seega oli käendusleping kostjale ilmselgelt äärmiselt ebasoodne. Käenduslepingu sõlmimisel hageja kostja varanduslikule seisundile nõudeid ei esitanud ega kontrollinud, kas kostjal on või ei ole vara, mille arvel oleks võimalik käendust realiseerida. Analüüsiti üksnes põhivõlgniku krediidivõimekust, mitte aga käendaja oma.
16.Kostja leiab, et Swedbank sõlmis K. Tõrraga käenduslepingu, millega pani kostjale enda ees poole miljoni euro mahus kohustusi, fakte ignoreerides ja vastuolus panga enda kehtestatud reeglite ning vastutustundliku laenamise põhimõtetega. See kinnitab kostja veendumust, et hageja sõlmis kostjaga tühise käenduslepingu kavatsuseta sellega reaalseid õiguslikke tagajärgi luua. Kohtu põhjendused
17.Kohus, tutvunud hagiavalduse, esitatud tõendite ja poolte seisukohtadega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
18.Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt.
19.Hageja on esitanud hagi nõude tunnustamiseks XXX(pankrotis) vastu PankrS § 104 lg 2 alusel summas 450 459,63 eurot, mis koosneb põhivõlast 376 067, 98 eurot ja viivisest 74 391, 63 eurot. Kohtu hinnangul on hageja eksinud summa kokkuarvestamisel 2 sendiga, so 376 067, 98+74 391, 63=450 459, 61, mitte 63 senti. Seega loeb kohus õigeks nõudesummaks 450 459, 61 eurot.
20.Hageja on hagi esitanud PankrS § 104 lg 2 alusel. PankrS § 104 lg 2 kohaselt kui võlausaldaja soovib, et määrusel, millest nähtuvad tunnustatud nõuded, oleks täitedokumendi tähendus, võib võlausaldaja esitada võlgniku vastu hagi nõude või pandiõiguse tunnustamiseks, millele võlgnik esitas vastuväite. Võlgniku vastu nõude tunnustamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg on kolm aastat
arvates nõuete kaitsmise koosolekust, kus võlgnik nõudele vastuväite esitas. Harju Maakohtu 31.05.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-39772 kuulutati välja kostja XXXpankrot (nähtav KIS-st). 17.09.2013 toimus nõuete kaitsmise koosolek, millel kostja esitas enda nimel vastuväite kogu hageja nõudele, so summas 450 459, 63 eurot (tl 5-6). 25.08.2014 esitas hageja Swedbank AS kohtule hagi nõude tunnustamiseks XXX(pankrotis) vastu PankrS § 104 lg 2 alusel summas 450 459, 63 eurot (tl 1-4). Harju Maakohtu 29.08.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-39772 lõpetati XXX(pankrotis) pankrotimenetlus raugemise tõttu. Määruses märgiti, et XXX(pankrotis) võlausaldajal Swedbank AS on tunnustatud nõude eest jäänud raha saamata 450 459, 63 eurot (nähtav KIS-st). Seega, on hageja õigustatud esitama hagi kostja vastu koostoimes PankrS §-ga 158 PankrS § 104 lg 2 alusel. Hagi on esitatud tähtaegselt.
21.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: - 31.10.2011 kuulutati välja OÜ XXX (reg.kood XXX) pankrot; - 31.05.2013 kuulutati välja XXXpankrot; - Swedbank AS esitas XXXpankrotimenetlusse nõude summas 450 459, 63 eurot; - 17.09.2013 toimus XXXpankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus pankrotivõlgnik XXXesitas suulise vastuväite Swedbank AS nõudele (tl 5-6); - 25.02.2009 sõlmisid Swedbank AS ja OÜ XXX (keda esindas juhatuse liige XXX) laenulepingu nr XXX(tl 12-18) ning laenulepingule lisad 1 (tl 19) ja 2 (20-27), mille kohaselt oli laenusummaks 468 446,40 eurot ning laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 30.06.2011; - 25.02.2009 sõlmisid Swedbank AS ja XXXkäenduslepingu nr XXX (tl 8-9), millele sõlmiti kaks lisa (tl 10, 11) ning mille alusel võttis XXXendale kohustuse tagada solidaarselt XXX OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr XXXtulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293,19 eurot (8 000 000 Eesti krooni); - OÜ XXX (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat ei tagastanud. Kohus loeb TsMS § 231 lg 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
22.Hageja nõue tuleneb hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõlmitud käenduslepingust nr XXX ja selle lisadest (tl 8-9, 10, 11), mille alusel võttis XXX(pankrotis) endale kohustuse tagada solidaarselt XXX OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr XXXtulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Tuvastatud on, et XXX OÜ (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat hagejale ei tagastanud, millest tulenevalt rakendus käendaja kohustus täita XXX OÜ (pankrotis) laenulepingust nr XXXtulenevad kohustused.
23.Kostja väitel on käendusleping tühine, sest on vastuolus heade kommetega. Kostja üks põhilisi sisulise väiteid antud kohtuasjas on, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi ning sõlmida kostjaga käenduslepingut. Kostja on enda väidete tõendamiseks esitanud XXXpangaajaloo kokkuvõtte (tl 76-78), pangakonto väljavõtte (tl 79-88), Swedbank AS 23.02.2009 laenukomitee otsuse (89-90), laenusumma kalkulaatori väljatrükid (tl 154, 155). Kostja leiab ka, et hageja kasutas teadlikult, sihilikult ja pahauskselt ära kostja erakorralisi vajadusi ja sõltuvussuhet ja kallutas kostjat käenduslepingut sõlmima. Kostja vastuväiteks on ka, et ta ei olnud OÜ XXX osanik, seega oli füüsilisest isikust kostja käenduslepingu poolena tarbija ning tema suhtes kehtivad tarbijakaitsesätted. Nimetatu tõendamiseks on kostja esitanud väljatrüki äriregistri andmebaasist OÜ XXX kohta (tl 66-69).
24.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse
rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul on hageja avaldanud, et OÜ XXX (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat ei tagastanud. OÜ XXX suhtes kuuluatati välja pankrot. Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud on laenusaaja pankrotimenetluses realiseeritud, kuid laenulepingust tulenev võlgnevus on endiselt summas 450 459,63 (parandus 61 senti) eurot, mille tasumist nõuab hageja käendajalt. Nimetatud asjaoludele kostja vastu vaielnud ei ole.
25.Kostja vastuväited seonduvad käenduslepinguga. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-18-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. 23. märtsi 2011. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kohtu hinnagul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Tsiviilasjas esitatud tõendist, so OÜ XXX registri väljavõttest (tl 66-69) nähtub, et käenduslepingu sõlmimise ajal, so 25.02.2009 oli OÜ XXX juhatuse liikmeks XXXja ainuosanikuks XXX OÜ (registrikood: XXX). Hageja väitel oli XXX OÜ ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks käenduslepingu sõlmimise ajal kostja, ehk siis oli laenusaaja täielikult kostja kontrolli all ja kostja oli ka ainukene laenusaajast tulusaaja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta ei oleks olnud XXX OÜ-ga seotud. Seega, tuleb eeldada, et kostja tegutses käenduslepingu sõlmimise ajal majandus- või kutsetegevuses ega olnud käendussuhtes tarbijaks. Kostja nimetatud eeldust ümber lükanud ei ole. Kohus asub seisukohale, et kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutstegevuses, mitte tarbijana. Seega ei kohaldu kostja suhtes tarbijakaitse sätted.
26.Riigikohtu praktika kohaselt asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (TsÜS § 138, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (vt ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24). Käenduslepingu sõmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd TsÜS § 97 enam ei kehti, siis vastavalt nimetatud sättele ei saa ka tehinguid tühistada. TsÜS § 97 põhimõte on hõlmatud kehtiva TsÜS § 86 lõikega 2, so tehingu tühisuse sättes. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud
TsÜS § 99 lg 1 p-le 2 võis tehingu raskete asjaolude ärakasutamise korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Rasked asjaolud said eksisteerida ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, ehk siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.08.2009. Lisaks tuleneb TsÜS § 99 lg-st 2, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Seega isegi juhul, kui rasked asjaolud kestsid kauem kui ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.02.2012. Kostja on esitanud käenduslepingu tühistamise avalduse 31.12.2012 (tl 70-71). Seega, on kostja ka minetanud õiguse tühistamise avalduse esitamiseks. Riigikohus on ka korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11 ja 31. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16, samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-02, p 10) Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et reeglina ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane (vt P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1). Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Lisaks on Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-64-12 p-s 40 asunud seisukohale, et kui käendaja käendab sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega. Eelnevalt on tuvastatud, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal seotud vähemalt kahe äriühinguga, sh oli laenusaaja, so XXX OÜ juhatuse liikmeks ning XXX OÜ juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks, millest tulenevalt sõlmis kostja käenduslepingu majandustegevuses. Kostjal, kui majandustegevuses tegutseval isikul pidid olema kõrgendatud teadmised ja oskused selleks, et korraldada äritegevust, võtta sellega kaasnevaid riske ning saada aru riskidega kaasnevatest tagajärgedest, sh oma vastutusest ja käenduslepingu sõlmimisel võetud riskidest. Ei ole usutav, et kostja ettevõtlusega tegutseva isikuna laenulepinguid äriühingu nimel sõlmides oskas neist lepingutest tulenevaid kohustusi hinnata, kuid samal ajal ei suutnud hinnata enda kohustusi käenduslepingut sõlmides. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11 p-s 9 asunud seisukohale, et tehingu tühisusele tuginev pool peab välja tooma ja tõendama, miks on tehing tühine. Kostja on esitanud enda seisukohad, miks tema arvates on käendusleping tühine ning kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi. Kostja on enda väidete tõendamiseks esitanud XXXpangaajaloo kokkuvõtte (tl 76-78), pangakonto väljavõtte (tl 79-88), Swedbank AS 23.02.2009 laenukomitee otsuse (89-90), laenusumma kalkulaatori väljatrükid (tl 154, 155). Hageja võtab omaks, et hageja ei oleks andnud laenusaajale laenu, kui kostja seda laenu ei oleks käendanud (tl 98), kuid selline tegevus krediidiandja poolt on täiesti tavapärane ning ei anna alust lugeda käenuslepingut tühiseks. Ka on Riigikohus tsiviilasja nr 3-27
1-177-10 lahendi punktis 11 märkinud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste eest, ei ole praktikas ebaharilik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-157-14 asunud seisukohale, et käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Kohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukoht kohaldatav ka käesoleval juhul ning asjaolu, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud sellised, et nende põhjal oleks hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle käenduslepinguga pandud kohustusi, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Seda,et Swedbank AS ei hinnanud laenusaaja maksevõimet laenu andmise hetkel, kostja väitnud ei ole. Eeltoodu alusel, leiab kohus, et hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõlmitud käendusleping koos lisadega 1 ja 2, ei ole tühine.
27.Kostja vastutuse õigusliku aluse sätestab VÕS § 145. VÕS § 145 lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõmitud käenduslepingust nr XXX ja selle lisadest nähtub, et kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt XXX OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr XXXtulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293,19 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli 30.06.2011 (tl 11, 20-27). Laenusaaja enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kohus käsitleb hageja nõude ulatust tulenevalt sellest, et kostja on leidnud, et hageja nõue on ebaselge. Hageja põhinõude suuruseks on 376 067, 98 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viiviseid summas 74 391, 63 eurot (tl 2). Kohtule esitatud võlgnevuse arvestuse/lepingul sooritatud operatsioonid (tl 28-29, 102-103) kohaselt on OÜ XXX (pankrotis) laenusumma võlgnevus seisuga 30.06.2011 403 208, 37 eurot. 25.01.2013 on toimunud tasumine 27 140, 39 eurot ning põhivõlgnevuse suuruseks on jäänud 376 067, 98 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhivõlgnevuse summa suurusele ning selle kujunemisele. Seega on hageja põhinõude suuruseks 376 067, 98 eurot. Hageja on täiendavalt selgitanud ka viivise kujunemist ning selgitanud, et laenulepingu lisaga 2 lepiti kokku, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on 30.06.2011, ehk siis muutus kogu võlgnevus
sissenõutavaks 01.07.2011. Viivist on arvestatud alates 01.07.2011 kuni 31.10.2011, ehk laenusaaja pankrotimääruseni määras 0,15% summalt 403 208,37 eurot, mis oli põhivõlgnevuseks kuni 30.06.2011. Viivise arvestuskäik on järgmine: 403 208,37x0,15%=604,81 eurot päevas. Periood 01.07.2011-31.10.2011, so 123 päeva. Seega 123x604,81=74 391, 63 eurot. Kostja ei ole viivise arvestusele ja suurusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja viivisenõude suuruseks 74 391, 63 eurot. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodu alusel, peab kohus võimalikuks tunnustada hageja nõuet XXX(pankrotis) vastu summas 450 459, 61 (sh põhivõlgnevus 376 067, 98 eurot ja viivised 74 391, 63 eurot) eurot. Menetluskulude jaotus ja mentluskulude rahaline kindlaksmääramine
28.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
29.TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus andis 07.10.2015 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja teatas 16.10.2015 e-kirjas, et hageja menetluskuluks on tasutud riigilõiv, mis nähtub ka toimikust. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja 16.10.2015, mille osas avaldas hageja oma seisukoha 20.10.2015. Kohus analüüsib hageja menetluskulusid, kuna menetluskulud jäävad kostja kanda. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot. Käesoleva tsiviilasja hagihinnaks on 3500 eurot, millelt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks on 300 eurot. Hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, milline tuleb kostjal hagejale hüvitada. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seega, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (300 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude
suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.