Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.Harju Maakohtu 31.05.2013 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-39772 kuulutati välja kostja pankrot. 17.09.2013 toimus nõuete kaitsmise koosolek, millel kostja esitas enda nimel vastuväite hageja nõudele.
2.25.08.2014 esitas hageja hagi nõude tunnustamiseks kostja vastu pankrotiseaduse (PankrS) § 104 lõike 2 alusel summas 450 459.63 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 25.02.2009 hageja ja kostja käenduslepingu nr 09014986-KÄ, millele sõlmiti ka kaks lisa ja mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt Ledaale OÜ-ga (pankrotis) (edaspidi laenusaaja) laenulepingust nr 09-014986-JI tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293.19 eurot. Käenduslepingu punkti 4 kohaselt oli käendatava kohustuse täitmise tähtpäevaks iga laenulepingujärgse makse tasumise tähtpäev.
4.25.02.2009 sõlmisid hageja ja laenusaaja laenulepingu, millele sõlmiti ka kaks lisa. Laenulepingu kohaselt oli laenusummaks 468 446.40 eurot. Laenulepingu punkti 7 järgi kohustus laenusaaja hagejale tasuma igakuiselt intressi laenulepingus fikseeritud intressimäära alusel. Intressimäär on sätestatud laenulepingu punktis 2.7, milleks oli algselt Euro 6 kuu Euribor + 3,5% aastas, alates laenulepingu lisa 1 sõlmimisest Euro 6 kuu Euribor + 3,95% aastas. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks lepiti laenulepingu lisa nr 2 punktis 2.4 kokku 30.06.2011. Lepingu kohaselt kohustus laenusaaja iga kuu
25.kuupäeval tasuma hagejale laenusumma tagasimakseid ja intressimakseid (lepingu punktid 2.6, 2.10, 6.1 ja 7.4) ning tagastama kogu laenu tagastamise lõpptähtpäevaks. Laenuleping lõppes laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumise tõttu 30.06.2011. Laenusaaja laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat hagejale ei tagastanud.
5.Pärnu Maakohtu 31.10.2011 määrusega kuulutati välja laenusaaja pankrot. Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud on laenusaaja pankrotimenetluses realiseeritud.
6.Laenulepingust tulenev võlgnevus on kokku 450 459.63 eurot, millest põhiosavõlgnevus 376 067.98 eurot ja viivisevõlgnevus (arvestatud kuni laenusaaja pankroti väljakuulutamiseni) 74 391.63 eurot. Kostja käendajana vastutab käenduslepingu
alusel laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest summas 511 293.19 eurot, mistõttu vastutab kostja kogu laenusaaja võlgnevuse eest.
7.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et hageja nõudearvestus on ebaselge. Euribori määr on kättesaadav nt leheküljel http://www.euribor-rates.eu/. Viivise arvestuse kohta on hageja esitanud selgituse ja lisanud väljavõtte. Laenulepingu lisaga 2 lepiti kokku, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on 30.06.2011 ehk kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks 01.07.2011. Viivist on arvestatud alates 01.07.2011 kuni 31.10.2011 ehk laenusaaja pankrotimääruseni määras 0,15% summalt 403 208.37 eurot, mis oli põhivõlgnevuseks kuni 25.01.2013.
8.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga, et käendussuhtes oli kostja puhul tegemist tarbijaga. Kostja on esitanud väljavõtte, mille kohaselt oli ta käenduslepingu sõlmimisel küll laenusaaja juhatuse liige, kuid ei olnud osanik, ehk siis ei tegutsenud ta käenduslepingu sõlmimisel majandus- või kutsetegevuses. Selline kostja seisukoht on eksitav. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli 25.02.2009 laenusaaja ainuosanikuks Marotsak OÜ (registrikood 10682302), mille ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks oli käenduslepingu sõlmimise ajal kostja ehk laenusaaja oli täielikult kostja kontrolli all ja kostja oli ainukeseks laenusaaja tulusaajaks. Kostja tegutses käenduslepingu sõlmimise ajal majandus- või kutsetegevuses ega olnud käendussuhtes tarbijaks.
9.Hageja ei nõustunud kostja vastuväitega, et nõude aluseks olev käendusleping on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane. Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Kui käendaja käendab sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega. Antud juhul oli kostja käenduslepingu sõlmimise ajal laenusaaja juhatuse liige ja laenusaaja oli ka tema kontrolli all. Seega ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega.
10.Hageja ei nõustunud kostjaga, et kostja ei saanud käenduslepingust mitte mingit vastusooritust. Kostja oli laenusaaja ainukese osaniku ainuke osanik ehk siis oli kostja laenusaaja ainuke kasusaaja. Seega seisnes kostja kasu käenduslepingu sõlmimisel laenusaaja kasus, mida laenusaaja pidi saama äriprojekti läbiviimisel. Samuti hageja ei nõustunud kostjaga, nagu oleks käendusleping tühine tulenevalt käenduse summast. Käendusleping ei saa olla vastuolus heade kommetega tulenevalt asjaolust, et sellest tulenev kohustus on liiga suur. Lisaks ei nõustunud hageja kostja vastuväitega, et kostjat survestati käenduslepingu sõlmimisel. Kostja vastuväited
11.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
12.Hageja nõue on ebaselge, kuna hageja ei ole esitanud hagis selget ja arusaadavat nõuete arvestust – arvestuskäiku ega selgitust nõuete tekkimise asjaolude kohta. Hagi
lisa 4, millele hageja on viidanud hagi punktis 1.6, on oma vormilt sedavõrd keerukas ja arusaamatu, et seda on võimatu mõista keskmise mõistliku arusaama kohaselt.
13.Nõude aluseks olev käendusleping on tühine selle vastuolu tõttu heade kommetega, kuna tehing, millega võlgnik füüsilise isikuna kohustub vastutama äriühingu kohustuste eest 511 293.19 euro ulatuses ehk 8 000 000 krooni ulatuses käenduslepingu sõlmimise ajal, ei ole mõistliku ausalt mõtleva inimese arusaama kohaselt õiglane. Antud juhul pidi hagejale juba käenduslepingu sõlmimise ajal selge olema, et kostja ei suudaks mingil juhul ega vähegi oluliseski osas täita käenduslepinguga võetavaid kohustusi. Hageja pidi krediidikomitee otsusega käenduslepingu sõlmimise tingimust seades ja lepingut sõlmides kontrollima käendaja varanduslikku seisundit. Käendusleping, millel hageja nõue põhineb, on sõlmitud tagamaks põhivõlgniku OÜ Ledaale laenulepingut, millega refinantseeriti ehk maksti pangale tagasi põhivõlgniku varasemalt võetud laen, mille tähtaeg oli lõppemas ja mille tagastamiseks põhivõlgnikul vahendid puudusid. Seega oli põhivõlgniku ja käendaja jaoks tegemist sundolukorraga, kus hagejal oli võimalik esitada tingimusi. Hageja kasutaski selle olukorra ära, mille tulemusena sõlmiti käendajale eriti ebasoodne käendusleping, mille alusel nõudis hageja tsiviilasjas nr 2-12-39772 (pankrotimenetlus) kostja pankrotti ja saavutaski kostja pankroti väljakuulutamise.
14.Kostja ei olnud OÜ Ledaale osanik, mida tõendab väljatrükk äriregistri elektroonilisest andmebaasist OÜ Ledaale üld- ja isikuandmete ajalooga. Seega oli füüsilisest isikust kostja käenduslepingu poolena tarbija.
15.OÜ Ledaale taotles laenu oma äritegevusega seotud eesmärgil. Laenu taotlemine ei olnud suunatud vahendite saamisele kostjale. Kuivõrd kostja vastutas OÜ Ledaale juhatuse liikmena selle äriplaanide elluviimise eest, kirjutaski ta alla hageja poolt nõutud ja etteantud vormis käenduslepingu, kuid laen oli vajalik üksnes OÜ-le Ledaale tema majandustegevuse eeldusena. Seega oli hageja teadlik laenuvajaduse põhjustest ja eesmärgist ning asjaolust, et laen on suunatud üksnes OÜ-le Ledaale. Kuid hageja, kasutades ära: 1) OÜ Ledaale sundseisu (algse laenu refinatseerimiseks oli vajalik uue laenulepingu sõlmimine); 2) asjaolu, et OÜ Ledaale oli algse laenu tõttu seotud hagejaga ning 3) võlgniku seisundit OÜ Ledaale juhatuse liikmena ja OÜ Ledaale majanduslike eesmärkide täitmise eest vastutava isikuna, nõudis kostjalt ka isiklikku käendust, vaatamata sellele, et laenu tagasid hüpoteegid ja omaniku garantii. Sellises olukorras oli kostja sunnitud allkirjastama käenduslepingu, kuna ilma selleta ei oleks kostja suutnud täita OÜ Ledaale eesmärke ja oma ülesandeid OÜ Ledaale juhatuse liikmena. Selline tehing ei olnud õiglane, kuna tehing, millega füüsiline isik kohustub vastutama äriühingu kohustuste eest ilma, et ta saaks vastusooritust, ei ole mõistliku ausalt mõtleva inimese arusaama kohaselt õiglane. Kuid ilma selleta ei oleks hageja laenanud OÜ-le Ledaale finantsvahendeid, mida OÜ Ledaale vajas oma majandusliku eesmärgi elluviimiseks.
16.Hageja kasutas teadlikult, sihilikult ja pahauskselt ära kostja erakorralisi vajadusi ja sõltuvussuhet ning kallutas kostjat käenduslepingut sõlmima. Kostjal ei olnud käenduslepingu sõlmimisel ajal vara ega sissetulekuid, mis oleksid võimaldanud käenduslepingus märgitud mahus kohustusi täita. Laenust kostja isiklikult kasu ei saanud. Seega oli käendusleping kostjale ilmselgelt äärmiselt ebasoodne. Lepingu sõlmimisel hageja kostja varanduslikule seisundile nõudeid ei esitanud ega
kontrollinud, kas kostjal on vara, mille arvel oleks võimalik käendust realiseerida. Analüüsiti üksnes põhivõlgniku krediidivõimekust, mitte aga käendaja oma.
17.Hageja sõlmis kostjaga käenduslepingu, millega pani kostjale enda ees poole miljoni euro mahus kohustusi, fakte ignoreerides ja vastuolus panga enda kehtestatud reeglite ning vastutustundliku laenamise põhimõtetega. See kinnitab kostja veendumust, et hageja sõlmis kostjaga tühise käenduslepingu kavatsuseta sellega reaalseid õiguslikke tagajärgi luua. Esimese astme kohtu otsus
18.10.11.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnustas hageja nõuet kostja vastu summas 450 459.91 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ja kohus mõistis kostjalt hagejale välja menetluskulu 300 eurot (riigilõiv) ja viivise.
19.Hageja on esitanud hagi nõude tunnustamiseks kostja vastu summas 450 459.63 eurot, mis koosneb põhivõlast 376 067.98 eurot ja viivisest 74 391.63 eurot. Kohtu hinnangul on hageja eksinud summa kokkuarvestamisel 2 sendiga, so 376 067.98 + 74 391.63=450 459.61, mitte 63 senti. Seega luges kohus õigeks nõudesummaks 450 459.61 eurot.
20.Harju Maakohtu 31.05.2013 määrusega asjas nr 2-12-39772 kuulutati välja kostja pankrot (nähtav KIS-st). 17.09.2013 toimus nõuete kaitsmise koosolek, millel kostja esitas enda nimel vastuväite kogu hageja nõudele, so summas 450 459.63 eurot (t I kd lk 5-6). 25.08.2014 esitas hageja kohtule hagi nõude tunnustamiseks kostja vastu PankrS § 104 lõike 2 alusel summas 450 459.63 eurot (t I kd lk 1-4). Harju Maakohtu 29.08.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-39772 lõpetati kostja pankrotimenetlus raugemise tõttu. Määruses märgiti, et kostja võlausaldajal hagejal on tunnustatud nõude eest jäänud raha saamata 450 459.63 eurot (nähtav KIS-st). Seega on hageja õigustatud esitama hagi kostja vastu koostoimes PankrS §-ga 158 PankrS § 104 lõike 2 alusel. Hagi on esitatud tähtaegselt.
21.Pooled ei vaidle järgmiste faktiliste asjaolude üle: - 31.10.2011 kuulutati välja OÜ Ledaale (registrikood 11239661) pankrot; - 31.05.2013 kuulutati välja kostja pankrot; - Hageja esitas kostja pankrotimenetlusse nõude summas 450 459.63 eurot; - 17.09.2013 toimus kostja pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus pankrotivõlgnik esitas suulise vastuväite hageja nõudele (t I kd lk 5-6); - 25.02.2009 sõlmisid hageja ja OÜ Ledaale (keda esindas juhatuse liige kostja) laenulepingu nr 09-014986-JI (t I kd lk 12-18) ning laenulepingule lisad 1 (lk 19) ja 2 (lk 20-27), mille kohaselt oli laenusummaks 468 446.40 eurot ning laenu tagastamise lõpptähtpäevaks 30.06.2011; - 25.02.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 09-014986-KÄ (t I kd lk 8-9), millele sõlmiti kaks lisa (lk 10, 11) ning mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt Ledaale OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr 09-014986-JI tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293.19 eurot (8 000 000 Eesti krooni); - OÜ Ledaale (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat ei tagastanud.
22.Kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4 alusel eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
23.Hageja nõue tuleneb hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõlmitud käenduslepingust nr 09-014986-KÄ ja selle lisadest (t I kd lk 8-9, 10, 11), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt Ledaale OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr 09-014986JI tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Tuvastatud on, et Ledaale OÜ (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat hagejale ei tagastanud, millest tulenevalt rakendus käendaja kohustus täita Ledaale OÜ (pankrotis) laenulepingust nr 09-014986-JI tulenevad kohustused.
24.Kostja väitel on käendusleping tühine, sest on vastuolus heade kommetega. Kostja üks põhilisi sisulisi väiteid antud kohtuasjas on, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi ning sõlmida kostjaga käenduslepingut. Kostja on enda väidete tõendamiseks esitanud oma pangaajaloo kokkuvõtte (t I kd lk 76-78), pangakonto väljavõtte (lk 79-88), Swedbank AS 23.02.2009 laenukomitee otsuse (lk 89-90), laenusumma kalkulaatori väljatrükid (lk 154, 155). Kostja leidis ka, et hageja kasutas teadlikult, sihilikult ja pahauskselt ära kostja erakorralisi vajadusi ja sõltuvussuhet ja kallutas kostjat käenduslepingut sõlmima. Kostja vastuväiteks on ka, et ta ei olnud OÜ Ledaale osanik, seega oli füüsilisest isikust kostja käenduslepingu poolena tarbija ning tema suhtes kehtivad tarbijakaitsesätted. Nimetatu tõendamiseks on kostja esitanud väljatrüki äriregistri andmebaasist OÜ Ledaale kohta (lk 66-69).
25.Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lõikele 1 ja § 145 lõikele 1. Antud juhul on hageja avaldanud, et OÜ Ledaale (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat ei tagastanud. OÜ Ledaale suhtes kuulutati välja pankrot. Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud on laenusaaja pankrotimenetluses realiseeritud, kuid laenulepingust tulenev võlgnevus on endiselt summas 450 459.63 (parandus – 61 senti) eurot, mille tasumist nõuab hageja käendajalt. Nimetatud asjaoludele kostja vastu vaielnud ei ole.
26.Kostja vastuväited seonduvad käenduslepinguga. Enne 05.04.2011 kehtinud VÕS § 143 lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega.
27.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Lahendis nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene VÕS-i tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Lahendis nr 3-2-1-177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse
vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene VÕS-i tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.
28.Kohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Tsiviilasjas esitatud tõendist, so OÜ Ledaale registri väljavõttest (t I kd lk 6669) nähtub, et käenduslepingu sõlmimise ajal, so 25.02.2009 oli OÜ Ledaale juhatuse liikmeks kostja ja ainuosanikuks Marotsak OÜ (registrikood 10682302). Hageja väitel oli Marotsak OÜ ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks käenduslepingu sõlmimise ajal kostja, ehk siis oli laenusaaja täielikult kostja kontrolli all ja kostja oli ka ainukene laenusaajast tulusaaja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta ei oleks olnud Marotsak OÜ-ga seotud. Seega tuleb eeldada, et kostja tegutses käenduslepingu sõlmimise ajal majandus- või kutsetegevuses ega olnud käendussuhtes tarbijaks. Kostja nimetatud eeldust ümber lükanud ei ole.
29.Kohus asus seisukohale, et kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutstegevuses, mitte tarbijana. Seega ei kohaldu kostja suhtes tarbijakaitse sätted.
30.Riigikohtu praktika kohaselt asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (TsÜS § 138, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (vt ka nt lahend nr 3-2-1-41-04, p 24).
31.Käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohus nõustus hagejaga, et kuivõrd TsÜS § 97 enam ei kehti, siis vastavalt nimetatud sättele ei saa ka tehinguid tühistada. TsÜS § 97 põhimõte on hõlmatud kehtiva TsÜS § 86 lõikega 2, so tehingu tühisuse sättes.
32.Täiendavalt pidas kohus vajalikuks märkida, et vastavalt käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 99 lg 1 punktile 2 võis tehingu raskete asjaolude ärakasutamise korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Rasked asjaolud said eksisteerida ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, ehk siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.08.2009. Lisaks tuleneb TsÜS § 99 lõikest 2, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Seega isegi juhul, kui rasked asjaolud kestsid kauem kui ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.02.2012. Kostja on esitanud käenduslepingu tühistamise avalduse 31.12.2012 (t I kd lk 70-71). Seega on kostja ka minetanud õiguse tühistamise avalduse esitamiseks.
33.Riigikohus on ka korduvalt toonitanud, et TsÜS-i tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks
heade kommete vastasuse tõttu (vt lahend nr 3-2-1-108-02, p 11 ja lahend nr 3-2-1-2904, p 16, samuti lahend nr 3-2-1-80-02, p 10)
34.Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et reeglina ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane (vt P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1). Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks.
35.Lisaks on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-64-12 punktis 40 asunud seisukohale, et kui käendaja käendab sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega.
36.Eelnevalt on tuvastatud, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal seotud vähemalt kahe äriühinguga, sh oli laenusaaja, so Ledaale OÜ juhatuse liikmeks ning Marotsak OÜ juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks, millest tulenevalt sõlmis kostja käenduslepingu majandustegevuses. Kostjal kui majandustegevuses tegutseval isikul pidid olema kõrgendatud teadmised ja oskused selleks, et korraldada äritegevust, võtta sellega kaasnevaid riske ning saada aru riskidega kaasnevatest tagajärgedest, sh oma vastutusest ja käenduslepingu sõlmimisel võetud riskidest. Ei ole usutav, et kostja ettevõtlusega tegutseva isikuna laenulepinguid äriühingu nimel sõlmides oskas neist lepingutest tulenevaid kohustusi hinnata, kuid samal ajal ei suutnud hinnata enda kohustusi käenduslepingut sõlmides.
37.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-49-11 punktis 9 asunud seisukohale, et tehingu tühisusele tuginev pool peab välja tooma ja tõendama, miks on tehing tühine.
38.Kostja on esitanud enda seisukohad, miks tema arvates on käendusleping tühine ning kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi. Kostja on enda väidete tõendamiseks esitanud kostja pangaajaloo kokkuvõtte (t I kd lk 76-78), pangakonto väljavõtte (lk 79-88), hageja 23.02.2009 laenukomitee otsuse (lk 89-90), laenusumma kalkulaatori väljatrükid (lk 154, 155). Hageja võttis omaks, et ta ei oleks andnud laenusaajale laenu, kui kostja seda laenu ei oleks käendanud (t I kd lk 98), kuid selline tegevus krediidiandja poolt on täiesti tavapärane ning ei anna alust lugeda käenduslepingut tühiseks. Ka on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-177-10 punktis 11 märkinud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste eest, ei ole praktikas ebaharilik.
39.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-157-14 asunud seisukohale, et käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui
käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
40.Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule.
41.Kohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukoht kohaldatav ka antud juhul ning asjaolu, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud sellised, et nende põhjal oleks hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle käenduslepinguga pandud kohustusi, ei oma praegusel juhul tähtsust. Seda, et Swedbank AS ei hinnanud laenusaaja maksevõimet laenu andmise hetkel, kostja väitnud ei ole.
42.Eeltoodu alusel leidis kohus, et poolte vahel 25.02.2009 sõlmitud käendusleping koos lisadega 1 ja 2, ei ole tühine.
43.Kostja vastutuse õigusliku aluse sätestab VÕS § 145. Hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõlmitud käenduslepingust nr 09-014986-KÄ ja selle lisadest nähtub, et kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt Ledaale OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr 09-014986-JI tulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293.19 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli 30.06.2011 (t I kd lk 11, 2027). Laenusaaja enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.
44.Kohus käsitles hageja nõude ulatust tulenevalt sellest, et kostja on leidnud, et hageja nõue on ebaselge. Hageja põhinõude suuruseks on 376 067.98 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viiviseid 74 391.63 eurot (t I kd lk 2). Kohtule esitatud võlgnevuse arvestuse/lepingul sooritatud operatsioonid (lk 28-29, 102-103) kohaselt on OÜ Ledaale (pankrotis) laenusumma võlgnevus seisuga 30.06.2011 403 208.37 eurot. 25.01.2013 on toimunud tasumine 27 140.39 eurot ning põhivõlgnevuse suuruseks on jäänud 376 067.98 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhivõlgnevuse summa suurusele ning selle kujunemisele. Seega on hageja põhinõude suuruseks 376 067.98 eurot.
45.Hageja on täiendavalt selgitanud ka viivise kujunemist ning selgitanud, et laenulepingu lisaga 2 lepiti kokku, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on 30.06.2011, ehk siis muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks 01.07.2011. Viivist on arvestatud alates 01.07.2011 kuni 31.10.2011, ehk laenusaaja pankrotimääruseni määras 0,15% summalt 403 208.37 eurot, mis oli põhivõlgnevuseks kuni 30.06.2011. Viivise arvestuskäik on järgmine: 403 208,37 x 0,15%= 604.81 eurot päevas. Periood 01.07.2011–31.10.2011, so 123 päeva. Seega 123 x 604.81 = 74 391.63 eurot. Kostja
ei ole viivise arvestusele ja suurusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja viivisenõude suuruseks 74 391.63 eurot.
46.Kohus viitas VÕS § 76 lõigetele 1 ja 3, §-le 100, § 101 lg 1 punktidele 1 ka 6, § 108 lõikele 1 ja § 113 lõikele 1. Eeltoodu alusel pidas kohus võimalikuks tunnustada hageja nõuet kostja vastu summas 450 459.61 (sh põhivõlgnevus 376 067.98 eurot ja viivised 74 391.63 eurot) eurot. Apellatsioonkaebus
47.09.02.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigusnormi ning hinnanud ebaõigesti tõendeid ja asjaolusid.
48.Pankade reeglid näevad ette, et enne krediidilepingu sõlmimist on pank kohustatud hindama isiku krediidivõimet. Kuna isikule kohustuste panemine käenduslepinguga on sarnane krediidilepingu sõlmimisega, pidi pank ka antud juhul enne kostjaga käenduslepingu sõlmimist hindama kostja varasid ja kohustusi ning tegema nende andmete põhjal järelduse, kas kostjale on reaalselt jõukohane käenduslepinguga pandavate kohustuste täitmine. Kostja esitatud tõenditega on tõendatud, et andmed, millele pank tugines, ei võimaldanud teha järeldust, et käenduslepinguga kostjale pandud kohustuste täitmine on kostjale jõukohane. Kostja pangaajaloo andmete ja konto väljavõtte põhjal on selgelt ja objektiivselt järeldatav, et kostja vara ja kohustused käenduslepingu sõlmimise ajal ei oleks võimaldanud talle käenduslepingu mahus kohustusi panna ja pank ei saanud eeldada, et kostja saaks neid kohustusi täita. Võrreldavas mahus laenu pank apellandile enda reeglite kohaselt 28.02.2009 kuupäeva seisuga anda ei oleks saanud ega tohtinud. Tegelikkuses ei oleks pank kostjaga sel ajal üldse mingis mahus mistahes krediidilepingut sõlminudki, kuna 28.02.2009 ja nelja kuu vältel enne seda kostjal töökoha puudumise tõttu igakuist regulaarset sissetulekut töötasu näol üldse ei olnud. Ka ei olnud sellel hetkel võimalik ette ennustada, veel vähem kindlalt eeldada, millal ja millise palgaga ametikohale kostja tööle asub. Kostja jäi oma varasemale seisukohale, et kuivõrd kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi, siis on käendusleping tühine.
49.Kohus on märkinud, et asjaolu, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud sellised, et nende põhjal oleks hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle käenduslepinguga pandud kohustusi, ei oma käesoleval juhul tähtsust, kuid on jätnud oma väite põhistamata. Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje tehing kaasa toob.
50.Arusaamatu ja põhistamata on ka kohtu väide, et vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Kui käendusleping on tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis ja tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita, siis tuleks kindlasti hinnata, kas käendusleping täidab oma eesmärki. Vastasel juhul tuleks käenduslepingust loobuda, vajadusel vähendada ettevõttele antavat laenusummat või laenu mitte anda.
Käenduslepingu eesmärgiks ei tohiks olla käendajale panna ebareaalseid kohustusi, mida ei suudeta täita ning mis toob reeglina kaasa käendaja pankrotistumise. Vastustaja seisukoht
51.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
52.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks võinud viia ebaõige otsuse tegemiseni. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
53.Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Hageja on apellatsioonkaebuses korranud varasemas menetluses antud seletusi ja arusaamu pooltevaheliste suhete õiguslikust olukorrast. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on otsust asjakohases mahus põhjendanud ja kuivõrd lahendis on piisava põhjalikkusega käsitletud kõiki kaebuse väiteid, ei pea kolleegium vajalikuks neile veelkordselt vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks anda menetluses tuvastatud faktilistele asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut. Kolleegiumi hinnangul vastab vaidlustatud otsus TsMS § 436 ja § 442 lõikes 8 sätestatud nõuetele. Maakohus on hinnanud kõiki asjakohaseid tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõigetega 1 ja 2 nende kogumis.
54.Hageja on apellatsioonkaebuses asunud sisuliselt seisukohale, et senist kohtupraktikat, sh Riigikohtu praktikat, milline seondub käenduslepingu kehtivuse hindamisega käendaja varalise seisundi pinnalt, tuleks muuta. Kolleegium selleks alust ei näe. Maakohus on otsuses toonud välja arvukalt aastate jooksul tehtud vastavasisulisi Riigikohtu lahendeid, kus on üksikasjalikult analüüsitud TsÜS § 86 alusel käenduslepingu võimalikku tühisust olukorras, kus äriühingu juhatuse liige, kes samal ajal on ka äriühingu (ainu)osanik, käendab äriühingu majandustegevuses võetud laenulepingust tulenevaid kohustusi, ning leidnud, et ainuüksi põhjusel, et käendajal oli käenduslepingu sõlmimise ajal väidetavalt vähem vara kui käenduslepingust tulenev kohustuse piirsumma, ega seetõttu, et laenuandja jättis väidetavalt kontrollimata käendaja krediidivõimekuse, ei saa käenduslepingut pidada heade kommete vastaseks. Tehingu heade kommete vastasuse kindlakstegemisel on vaja hinnata tehingut kui tervikut, selle sisu ja sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke tehingu sõlmimisel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-158-05 (samuti nt lahendis nr 3-2-1-106-13) selgitanud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist, kusjuures heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks.
55.Kostja on ise toonud maakohtu menetluses esile, et 25.02.2009 laenuleping OÜ Ledaale ja hageja vahel oli sõlmitud varasema laenulepingu refinantseerimiseks. Sama
nähtub ka laenulepingu punktist 2.2. Hageja poolt seisuga 20.02.2009 koostatud kostja põhiandmete ülevaatest nähtub, et ka varasem leping oli tagatud mh kostja käendusega (t lk 76-78). Samas nähtub, et kostja oli sel ajal allkirjaõiguslik isik (juhatuse liige) lisaks laenusaajale veel Kastoram OÜ-s ja OÜ-s Ajam. Kohtule kättesaadavatest avalikest äriregistri andmetest (t I kd lk 66-69; II kd lk 13-17) nähtub, et Kastoram OÜ oli Marotsak OÜ eelmine ärinimi (muudetud 11.08.2011) ning tegemist oli laenusaaja ainuosanikuga perioodil 18.05.2006 kuni 03.08.2010, omakorda mille ainuosanikuks oli perioodidel 18.01.2001 kuni 03.08.2010 ja 29.08.2011 kuni 02.10.2012 kostja (vahepealsel perioodil Ajam OÜ, mille juhatuse liikmeks perioodil 03.01.2007 kuni 04.11.2015 ja ainuosanikuks perioodil 03.08.2010 kuni 04.11.2015 oli kostja). Laenusaaja juhatuse liikmeks oli kostja alates 23.05.2006. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud maakohtu järeldus, et kostja näol oli tegemist isikuga, kelle vahetuks majanduslikuks huviks oli laenusaaja igapäevasest majandustegevusest tulu saamine, mistõttu ei saa pidada ebamoraalseks ega taunitavaks ega muul moel heade kommetega vastuolus olevaks igapäevases majandustegevuses tulu teenimise eesmärgil finantsasutusena tegutseva hageja tahet saada temalt täiendavat tagatist lisaks laenusaaja kinnistutele seatud hüpoteekidele ja Kastoram OÜ garantiile (vt laenulepingu punkt 2.16). Kostja kogemustega ettevõtjana pidi saama aru ja kaaluma isikliku käenduskohustusega seotud erinevaid riske ning kaalumise tulemusena siiski käenduslepingut allkirjastades tuli tal arvestada kohustuse realiseerumise võimalusega.
56.Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. 15.12.2015 määruse alusel osade kaupa tasumisele kuuluv riigilõiv tuleb tasuda vastavalt määruse lisana väljastatud makseinfole, so käesoleva otsuse tegemise seisuga on tasumata 15.03.2016 ja 15.04.2016 tasumisele kuuluvad osamaksed (t I kd lk 196).
57.TsMS § 174 lõike 1 alusel peab asja menetlev kohus määrama jaotuse alusel samas tsiviilasjas kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse. Vastustaja kohtu poolt määratud ajaks menetluskulude nimekirja ei esitanud. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu vastustajal apellatsioonimenetluses kulude tekkimine. Seega asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonimenetluses puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.