Menetlusosalised ja nende Hageja DD (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad ringkonnakohtus Kostja I CC (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II RR (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. septembri 2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta DD kanda.
4.Keelduda DD apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest ja tagastada need DD-le.
Jätta rahuldamata DD taotlus teabe nõudmiseks Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt.
6.Muuta tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 1500 eurot.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.DD (hageja) esitas Harju Maakohtule 11.10.2018 hagi ning 26.11.2018 hagi täienduse CC (kostja I) ja RR (kostja II) vastu elatise nõudes.
2.Hagiavalduse kohaselt palub hageja kostjatelt välja mõista elatise kuni hageja vabanemiseni kinnipidamisasutusest 02.04.2020 selliselt, et kolmel esimesel kuul tasub kumbki kostja elatist 100 eurot kuus ning edasi 50-75 eurot kuus. Hageja sissetulek on 15 eurot kuus, millest vabanemisfondi läheb 20%, kohtutäiturile läheb 50%. Hagejal on vaja osta endale riideid ja hügieenitarbeid.
3.Hageja on kostjate ees oma ülalpidamiskohustust täitnud. Aastatel 1983-1989 maksis hageja igakuiselt elatist 33% kostjate emale. Pärast vanglast vabanemist elas ta koos kostjate emaga kuni 1996.a detsembrini. 1995. a kandis hageja kummalegi kostjale 33 000 krooni pangaarvele. Aastatel 1994-1999 said kostjad toetust natsionaliseeritud ja tagastatud maja Sõbra 4 müügist (800 000 krooni). Samuti said kostjad tulu 1999. a korteriomandi Riia 3-11 müügist 300 000 krooni. Seoses hageja ema pärandiga said kostjad korteriomandi Jakobsoni 20-11 müügist 900 000 krooni ja pangaarvetelt 300 000 krooni ning 110 000 eurot.
KOSTJATE VASTUVÄITED
4.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate ema lahutas hagejast 1984. aastal. Hageja läks vangi peaaegu kohe peale kostjate sündi ning on viibinud kokku umbes 30 aastat oma elust vangistuses. Hageja ei ole kostjaid kasvatanud ega maksnud kostjatele või kostjate emale kunagi elatist või muud toetust. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit mingite kulutuste kandmise kohta. Hageja väited elatise maksmise, kummalegi kostjale 33 000 krooni andmise ning kinnistu ja korteromandi müügist saadud toetuste kohta on valed. Selle, mis kostjad said oma vanavanemate käest, oli saadud kinke või testamendi teel.
ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS
5.Harju Maakohus jättis 26.09.2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasja toimiku andmetel ei ole pooltel menetluskulusid.
6.Maakohus tuvastas, et hageja ei saa vanaduspensionit, hagejal puuduvad kinnistud ja sõidukid ning osalused äriühingutes. Hageja vanglakonto väljavõttest ajavahemiku 01.01.2018 kuni 22.11.2018 eest nähtub, et hageja 11 kuu keskmine sissetulek oli 24,55 eurot. Hagejal ei ole tasumata rahalisi nõudeid.
7.Hageja on väitnud, et ta on aastatel 1983-1989 või 1984-1990 maksnud kostjate ülalpidamiseks kostjate emale elatist 33% vastavalt Tartu Linnakohtu otsusele. Kohtuotsust ei ole käesolevas menetluses esitatud. Hageja on esitanud kohtule Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirja, mille kohaselt hageja viibis Murru vanglas ajavahemikul 29.07.198322.10.1989. Hageja töötamise kohta on säilinud kinnipeetavate isikukontokaardid 19851989, millel on andmed, et igakuiselt on kinnipidamised töötasust (täitelehe alusel). Nimetatud summa on igakuiselt üle kantud kassadokumentide alusel, millel peaks olema kirjas, kellele raha üle kanti, kuid nende raamatupidamisalaste dokumentide säilitustähtaeg on 7 aastat. Sellest tulenevalt ei ole Justiitsministeeriumil võimalik tõendada, kellele raha üle kanti. Maakohus pidas usutavaks, et kohtusse pöördumisel mõisteti hagejalt välja kostjate ülalpidamiseks elatis ja et hagejalt vanglas viibimise ajal elatis vastavalt 19831989. a kehtinud seadustele ka kostjate emale üle anti.
8.Kostjad said täisealiseks 08.10.1997, seega oli hagejal kohustus kostjatele ülalpidamist anda ka pärast 22.10.1989 Murru vanglast vabanemist. Hageja on väitnud, et ta elas kostjate emaga koos kuni 17.12.1996, kuid kostjad isaga ühises peres elamist ei kinnita. Hageja ei ole tõendanud, et ta pärast 22.10.1989 Murru vanglast vabanemist kuni kostjate täisealiseks saamiseni kandis kostjate või kostjate ema pangakontole või andis sularahas üle rahasummasid, sh kinnisvara müügist saadud raha, mida saaks lugeda elatise maksmiseks. Arvestades Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirjas märgitud dokumentide hävinemist ei ole ka tõendatud, et hageja kostjatele Murru vanglas viibimise ajal 29.07.1983 – 22.10.1989 ülalpidamist ei maksnud ja et töötasust tehtud kinnipidamised olid muude kohustuste katteks. Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate vastu.
9.Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et pärast kostjate täisealiseks saamist poolte vahel toimunud võimalikud rahalised tehingud olid seotud alaealiste laste ülalpidamiskohustuste täitmisega. Kuivõrd hageja on väga pikka aega olnud kostjate lapsepõlves vanglas kinnipeetavana, siis on tõendatud, et hageja ei ole kostjaid vahetult vajaliku hoolsusega kasvatanud. Kohtu hinnangul on hageja abivajadus tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise, st kuritegude toimepanemise tagajärjel. Teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud, ta on viibinud aastaid vanglas ega ole saanud seetõttu endale ülalpidamist teenida. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega on tuvastatud, et hageja pani kostja I ja kostjate ema suhtes toime KarS § 120 lg 1 kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise. Seega on tõendatud, et hageja on süüdi tahtlikus kuriteos kostja I ja kostjate lähikondse suhtes.
10.Maakohtu hinnangul ei ole elatise väljamõistmine põhjendatud ja oleks äärmiselt ebaõiglane mõista kostjatelt hageja kasuks elatis välja olukorras, kui hageja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ja hageja on süüdi mõistetud tahtlikus kuriteos kostja I ja kostjate ema suhtes.
APELLATSIOONKAEBUS
11.Maakohtu otsusele esitas 08.10.2019 apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus objektiivselt arvestanud hageja esitatud tõenditega ning on uskunud kostjate pealiskaudseid ütlusi. Maakohus pole pidanud vajalikuks tõendiks Justiitsministeeriumi tõendit töötasu kinnipidamise kohta ja selle väljamaksmist kostjate emale perioodil 1983 – 1989. Riik pidas automaatselt 33 % tema
töötasust kinni. Kostja II võttis enne hageja ema surma pangast kahel arveldusarvel olevad summad. Kuna hageja ema oli stomatoloog, siis kostjad said kogu aeg tasuta stomatoloogi teenust.
VASTUSED APELLATSIOONKAEBUSELE
13.Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
15.PKS § 97 p 3 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. PKS § 103 lg 1 p-d 1-3 sätestavad, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2); õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3).
16.Maakohus asus seisukohale, et ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate vastu. Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirja kohaselt viibis hageja Murru vanglas 29.07.1983 - 22.10.1989. Hageja töötamise kohta on säilinud isikukontokaart 1985-1989 ning nendel on andmed, et igakuiselt on kinnipidamised töötasust (täitelehe alusel), kuid puudub info kellele raha üle kanti. Maakohus pidas usutavaks, et tegemist oli elatise väljamõistmise kohtuotsuse täitmisega. Hageja on selgitanud, et pärast vanglast vabanemist elas ta koos kostjate emaga kuni 1996.a detsembrini. Kostjad ei ole isaga ühes peres elamist kinnitanud ning on avaldanud, et hageja ei ole kostjate suhtes oma ülalpidamiskohustust täitnud. Kolleegium on seisukohal, et väite, et hageja ei ole ülalpidamiskohustust täitnud, tõendamiskoormis on kostjatel. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei ole käesolevas asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate suhtes.
17.Tsiviilasjast nähtuvalt ei ole hageja saanud endale piisavalt elatist teenida, kuna on viibinud vangistuses. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusest (kriminaalasi nr 1-6-2592) nähtub, et Tartu Maakohtu 06.12.2005 otsusega mõisteti hagejale kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 13 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega mõisteti hagejale täiendav vangistus uute kuritegude eest. Eeltoodust tulenevalt on õige maakohtu seisukoht, et hageja halb majanduslik olukord on tingitud tema enda ebamõistlikust käitumisest. Seega on täidetud PKS § 103 lg 1 p 1 tingimus.
18.Lisaks nähtub Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusest, et hageja mõisteti muuhulgas süüdi tahtlikus kuriteos KarS § 120 lg 1 järgi kostja I ning kostjate lähikondse (ema) tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise eest. Seega on täidetud ka PKS § 103 lg 1 p 3 tingimus.
19.Ülaltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et hageja poolt kostjatelt elatise nõudmine on äärmiselt ebaõiglane, kuna hageja abivajadus tekkis tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ning kuna hageja on süüdi tahtlikus kuriteos kostja I ning kostjate lähikondse suhtes. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.Hageja on lisanud apellatsioonkaebusele tõenditena Põhja-Eesti Regionaalhaigla 11.09.2019 vastuse hageja teabenõudele, notar QQ 04.03.2003 kirja hagejale, kostja II seisukoha esimese lehekülje tsiviilasjas nr 2-16-19395, Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2006 otsuse resolutiivosa (kriminaalasi nr 1-04-235) esimese lehekülje, hageja selgituse (motivatsiooni) kostja II käitumise kohta ning hageja 10.04.2019 vastulause Harju Maakohtule kostja I seisukoha suhtes (toimikust nähtuvalt ei ole seda vastulauset käesolevas asjas maakohtule esitatud). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb nende tõendite vastuvõtmisest keelduda, kuna neil ei ole asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1). Samuti on hageja esitanud tõendina VV vastuse esimesed kolm lehekülge tsiviilasjas nr 216-19395. Nimetatud tõend on juba esitatud maakohtule, mistõttu puudub vajadus selle esitamiseks ringkonnakohtule ning tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda (TsMS § 238 lg 1). Lisaks on hageja esitanud ringkonnakohtule juba maakohtule esitatud 06.06.1994 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille ringkonnakohtule esitatud eksemplari on käsikirjaliselt täiendatud pärandvara nimekirjaga. Kuna seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus on juba esitatud maakohtule ja pärandvara nimekirjal ei ole vaidluse lahendamiseks tähendust, siis tuleb ka selle vastuvõtmisest keelduda (TsMS § 238 lg 1). Tõendid kuuluvad hagejale tagastamisele.
21.Hageja esitas 29.10.2019 ringkonnakohtule taotluse nõuda Põhja-Eesti Regionaalhaiglalt välja teavet kostja I tervisliku seisundi kohta. Kolleegiumi hinnangul tuleb see taotlus jätta rahuldamata, kuna sellel ei ole asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1).
22.Maakohus märkis 26.09.2019 otsuses hagi hinnaks 2775 eurot. Tallinna Ringkonnakohus märkis 11.10.2019 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses apellatsioonkaebuse hinnaks iga kostja kohta 2775 eurot. Kolleegiumi hinnangul on need tsiviilasja hinnad määratud ebaõigesti. Hageja palus välja mõista elatise kuni hageja vabanemiseni kinnipidamisasutusest 02.04.2020 selliselt, et kolmel esimesel kuul tasub kumbki kostja elatist 100 eurot kuus ning edasi 50-75 eurot kuus. TsMS § 129 lg 2 sätestab, et seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse ning surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Vastavalt TsMS § 134 lg-le 1 liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega on tsiviilasja hind 1500 eurot (750 + 750). TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust kohus muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga. TsMS § 137 lg 11 sätestab, et kõrgema astme kohus võib asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Seega tuleb tsiviilasja hinda maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinda ringkonnakohtus muuta ning määrata tsiviilasja hinnaks maakohtus ja apellatsioonkaebuse hinnaks ringkonnakohtus 1500 eurot.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjad menetluskulude nimekirja ei esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.