Perekonnaõigus › Elatise nõudmine

2-18-15636 põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik X X esitas 11.10.2018 Harju Maakohtule tsiviilasjas nr 2-18-9180 hagi X X ja X X vastu elatise nõudes. Hagiavaldus jagati iseseisva hagina ja registreeriti tsiviilasjana 2-18-15636. Seega lahendab kohus X X hagi X X ja X X vastu elatise väljamõistmiseks tsiviilasjana nr 2-18-15636. Kohus jättis hagi 19.11.2018 määrusega käiguta, hageja kõrvaldas puudused 26.11.2018. Kohus võttis hagi menetlusse 21.01.2019. Kohus määras 09.04.2019 menetlust lõpetava lahendi aja ja uuendas asja arutamise 06.05.2019 määrusega. Kohus lahendab asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses. Hageja seisukohad 11.10.2018 esitatud hagiavalduses palub hageja välja mõista kostjatelt elatise kuni hageja vabanemiseni kinnipidamisasutusest, so 02.04.2020. Hageja vabanemisfondi läheb hageja sissetulekust 20%, kohtutäiturile läheb 50% sissetulevast summast, kaupluses hügieenitarvete ostmiseks, pesemisvahendite, pesu ning lisatoidu jaoks jääb kuus 4,50 eurot, kuhugi kaob 2,98 eurot. Kostja II algatas salakaebusega politseile hageja vastu kriminaalasja nr 1-04-235, mille tagajärjel liideti hageja karistusajale 1 aasta. Kostja I algatas hageja vastu kriminaalasja nr 1-16-2592, milles hageja ~200 kirjast võeti kontekstiväliselt 3 kirja, nagu oleks hageja oma tütart ja eksabikaasat ähvardanud, kuigi hageja kirjutas üldtuntud tõdesid, tsitaate ja piiblitekste ja mille alusel liideti hageja karistusajale 1 aasta. Kriminaalasjad algatati eesmärgiga omandada hageja perekonnale kuuluvad kinnisvarad ja nende müügist saadud tulud, sh hageja ema pärand ja pangaarved, mis osaliselt olid koos teise isikuga. 26.11.2018 esitatud hagiavalduse täienduses täpsustab hageja oma nõudeid. Hageja palub välja mõista kostjalt I 100 eurot kuus kolmel esimesel kuul, ülejäänud ajal, so kuni 02.04.2020 kohtu äranägemise järgi 50-75 eurot kuus. Hageja palub välja mõista kostjalt II 100 eurot kuus kolmel esimesel kuul, ülejäänud ajal, so kuni 02.04.2020 kohtu äranägemise järgi 50-75 eurot kuus. Hageja kui isa on oma kohust perekonna ees alati täitnud. Aastatel 1983-1989 maksis igakuiselt alimente 33% kostjate emale. 1995.a kandis hageja kummalegi kostjale 33 000 krooni pangaarvele. Aastatel 1994-1999 said kostjad toetust natsionaliseeritud ja tagastatud maja x müügist (800 000 krooni). Samuti said kostjad mittetöist tulu 1999.a korteriomandi xxx müügist, 300 000 krooni. Seoses hageja ema pärandiga said kostjad korteriomandi xxx müügist 900 000 krooni ja pangaarvetelt 300 000 krooni ning 110 000 eurot. Seoses kroonilise reuma ja liigesepõletikuga peab hageja ostma endale kiiremas korras pika sooja pesu, kindad ja soojad sokid. Saadetavast rahast 50% võetakse nõuetesse ja 20% vabanemisfondi. Hageja vajab hügieenitarbeid ja pesemisvahendeid, siiani tuli piirduda ainult majapidamisseebiga. Hageja ei ole 10 aasta jooksul saanud muretseda šampooni, dušigeeli, kreeme, tualettseepi, apteegiravimeid, jalanõusid, pesu jne. Keskmine sissetulek on 15 eurot kuus, millest 50% võetakse nõuetesse (kriminaalasi 1-16-2592) ja 20% vabanemisfondi. 20.03.2019 esitatud menetlusdokumendis taotleb hageja alternatiivselt välja nõuda kostjalt I võlg summas 130 000 krooni (8320 eurot). Samuti palub hageja võtta tsiviilasja juurde dokumendid, mis tõendavad hageja rasket majanduslikku olukorda ja et hageja andis 2003.a oma pojale (kostja II) 2 plastikpangakaarti, millel oli ka hagejale kuuluv raha 80 000+50 000 krooni, mille hageja oli saanud xxx kinnistu müügist (17 korterit). 03.05.2019 menetlusdokumendis selgitab hageja, et kostjate ema sai hagejalt igakuiselt kohtu poolt välja mõistetud alimente 33% palgast. Aastatel 1990-1997 said kostjad kõik eluks vajalikud hüved:

2-18-15636 riietuse, söögi, eluaseme, arvutid jne. Hageja andis isiklikult kostjale I hoiule kaks pangakaarti, millelt summad on välja võetud enne hageja ema tehtud testamendi avanemist 14.07.2003. Hageja palub nõuda välja tõend Justiitsministeeriumist hageja palgast 33% kinnipidamise kohta perioodil 1984-1990 kostjate ema kasuks. 14.05.2019 menetlusdokumendis selgitab hageja, et Tartu Linnakohus mõistis 1984.a automaatselt välja 33% alimentide kohustuseks vastavalt tollal kehtinud seadustele, mis nägid ette, et teenitud rahast said kõigepealt lapsed ja alles siis riik. Hageja esitab Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirja nr 2-3/5817-2. 28.05.2019 menetlusdokumendis selgitab hageja, et pärast vanglast vabanemist 22.10.1989 elasid hageja ja kostjate ema koos 7,5 aastat, so kuni 17.12.1996. Hageja pani 1995.a kummagi lapse arvele 33 000 krooni, 16.a sünnipäeva puhul. Kogu hageja perekonnast eemaloleku ajal toetasid kostjaid hageja vanemad ülevoolava armastusega, st jagasid omakasvatatud aiasaadusi, küpsetisi, stomatoloogilisi teenuseid ning medikamente. Hageja ema aitas kostjate emal ühiskorterist miilitsa perekonnast linnavalitsuse abiga lahti saada ning hageja erastas korteri abikaasa (kostjate ema) nimele, mille nad 2012.a 90 000 euroga müüsid. Vastutasuks ässitas kostjate ema kostjat II ja hageja isa algatama hageja peale salakaebusi ning mitte tõele vastavaid kaebekirju (kriminaalasi nr 1595/2004), kuigi kokkulepe oli, et kostja II viib jahipüssi ise politseisse. Kriminaalasjas 1-16-2592, on väide, et hageja on oma perekonda ähvardanud – hageja kirjutas üldkasutatavaid tõdesid, Piibli tsitaate ja kirjanike sententse, sest kontaktisik palus, et hageja lastele kirjutaks, et nad väga-väga ootavad. Kostja I seisukohad 21.10.2018 vastuses taotleb kostja I mitte võtta hageja taotlust/hagi menetlusse, kuna hageja pole esitanud ühtegi tõendit oma väidete kinnituseks. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi DNA-ekspertiisi kohaselt on kostjad hageja lapsed. Hageja soovib saada kostjatelt igakuiselt elatisraha tuginedes Põhiseaduse § 27. Hageja pole kostjaid kunagi kasvatanud ega maksnud oma lastele või kostja I emale kunagi elatist, alimente või muud toetust, seega ei ole hageja oma laste ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja I ema lahutas hagejast 1984.a ehk 34 aastat tagasi (abielulahutuse tõend Tartu Linnavalitsusest). Hageja läks vangi peaaegu kohe peale kostjate sündimist ning viibis enamuse kostja I lapsepõlvest vanglas. Vabaduses olles kuritarvitas alkoholi, oli vägivaldne, pidevalt viibis kainestusmajas, tööl käis harva, saadud raha jõi kõik maha. Nüüdseks on hageja vist üle 30 aasta veetnud oma elust vanglas. Vanglas viibides puudus hagejal sissetulek ning ta ei maksnud oma lastele midagi ning ei kasvatanud kostjaid. Samuti on oluline hageja alkoholi kuritarvitamise fakt ning vägivaldsus vabaduses olles (kainestusmajas viibimine, Lõuna Prefektuuri hädaabikõnede väljakutsete ajalugu). Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, et kostjad on saanud tema varast kasu või et ta on teinud mingeid lisakulutusi kostjate isana (maksnud alimente, elatist vms). Ülejäänud hageja väited on alusetud, valed ja asjasse mittepuutuvad. Kõik kostjate vanavanemate varadega seotud vaidlused on juba läbi arutatud tsiviilasjas nr 2-16-19395 ning kõik kohtuastmed tegid otsuse kostjate kasuks. Ka seal hagis hageja poolt esitatud väited ja seletused ei leidnud kinnitust, osutusid valedeks ning asjasse mittepuutuvateks. Kostja I vanaema suri 2003.a ning jättis testamendiga oma vara kostjale I, tema vennale ning oma lähedasele xnnale. Vanaema pärand sai müüdud 2003.a. Hageja süüdistab kostjaid selles, et kostjad alustasid neid kriminaalasju kuna soovisid saada varalist tulu. Selgusetuks jääb, kuidas puutuvad asjasse hageja lisades viidatud kriminaalasjad aastatel 2004 ja 2016 või kuidas need peaksid tõendama, et kostjad soovisid saada tulu. Pärand oli selleks ajaks ammu juba müüdud ning hageja ei viibinud enam vabaduses, vaid oli jälle tagasi vanglas. Samuti jääb selgusetuks, kuidas puutuvad asjasse hageja poolt esitatud notariakt, väljavõtted kohtuotsustest, milles on alla joonitud laused ning täitemenetluse otsus. Kõik need aastakümned vanglas pole hageja käitumist muutnud, endiselt saadab ta oma lastele ja eksabikaasale roppusi, ähvardusi sisaldavaid kirju, milles nõuab raha. Varasemalt sisaldasid hageja kirjad ka otseseid ähvardusi, kuid peale seda,

2-18-15636 kui talle mõisteti selle eest lisakaristus (kriminaalasi nr 1-16-2592), need lõppesid. Nüüd tsiteerib hageja Piiblist lauseid, milles on varjatud ähvardused. Kostja I ja tema 2 alaealist last ning kostja I ema tunnevad kõik hirmu hageja sellise käitumise (ähvardused, raha nõudmine jm) tõttu. Tekib küsimus, et miks kostjad peaksid maksma elatisraha isale, kes ähvardab aastakümneid oma lapsi ja eksabikaasat ning pole kunagi oma laste kasvatamises osalenud ega rahaliselt toetanud. Lisaks pole kostjal I võimalik hagejat ülal pidada, kuna kasvatab üksi kahte alaealist last ning peab juba oma ema ülal, kes on töövõimetuspensionär. Kostja I palub anda välja kohtumäärus, mis ütleks, et kostjad ei ole kohustatud oma isa ülal pidama, kuna hageja pole täitnud oma laste ülalpidamiskohustust. 24.01.2019 esitatud vastuses hagile jääb kostja I oma varem esitatud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et oma laste ülalpidamiskohustust pole hageja täitnud. Hageja väide, et ta maksis perioodil 1983-1989 alimente kostjate emale on vale ja tõendamata. Sel perioodil viibis hageja vanglas ning tal puudus sissetulek. Kostja I ema lahutas hagejast 1984.a, seega ei saanud hageja 1983.a alimente maksta, kuna ta oli ametlikult abielus. Väide, et hageja kandis 1995.a kummalegi lapsele pangakontole 33 000 krooni on tõendamata. Hageja väide, et kostjad said 1994-1999 toetust (X tn müügist) on vale ja tõendamata ning asjasse mittepuutuv. Pole selge, mida peaks tõendama lisa 0 (ehitisregistrist võetud dokument). See maja oli hageja oma, tema müüs majas olevad korterid maha. Kostjad pole saanud mingit tulu 1999.a xxx müügist. See korter oli kostja I vanaema oma, kes müüs selle maha. Pole selge, kuidas puutub see käesolevasse hagisse ja kostjatesse. Kõik mis vanavanemad kostjatele jätsid oli tehtud testamendiga või oli kirjutatud kostja I ja kostja II nimele. Pole selge, mida peaksid tõendama esitatud 2 notari väljavõtet. Ülejäänud lisad ei puutu asjasse. Hageja esitatud väited on valed või asjasse mittepuutuvad ning jääb arusaamatuks, mida tema faktiväited tõestama peaks. Kostja II seisukohad 22.01.2019 vastuses märgib kostja II, et hageja on oma elust ~30 aastat viibinud vangistuses erinevate kuritegude eest. Sooritatud kuriteod on aastatega läinud järjest raskemateks ja vägivaldsemateks, viimati sai hageja vist 13 aastat mõrvakatse eest. Kostja II ei ole hagejaga suhelnud juba ~15 aastat. Vanglas olles pole ta end parandanud, seda tõestab ilmekalt paar aastat tagasi talle määratud karistus tütrele ja kostjate emale kirjade saatmise eest, milles olid neile kõigile suunatud tapmisähvardused, raha nõudmised, roppused. Hageja saatis vanglast tuttava inimese kostja I ukse taha "sõnumit" tooma ning lubas vabadusse pääsedes kostjate emale hapet näkku visata ja ära tappa. Samuti on ta laimanud ja mõnitanud vanglatöötajaid. Nende tegude eest mõisteti hagejale juurde 1 aasta vanglakaristust. Lisaks algatas hageja 2016.a tsiviilasja nr 2-16-19395 (hagi testamendi tühisuse tuvastamiseks), milles kõik kohtuastmed tegid 2018.a otsuse kostjate kasuks. Seejärel esitas hageja uue hagi (2-18-9180) oma laste (kostjad) vastu, kus väitis, et kostjate ema on teda petnud ning et kostjad polegi tema lapsed, mistõttu on ta kannatanud rahalist kahju, kostjad on alusetult rikastunud ning nõudis DNA ekspertiisi. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist DNA-ekspertiisi tulemused ütlevad, et kostjad on mõlemad hageja lapsed. Hageja esitanud hagi, milles soovib kostjatelt elatist. Kuna hageja pole kostjatele maksnud kunagi alimente, elatist või muud toetust ega aidanud neid rahaliselt, siis leiab kostja II, et oma laste ülalpidamiskohustust pole hageja täitnud. Kostja II ema lahutas hagejast 1984.a ehk 34 aastat tagasi. Hageja läks vangi peaaegu kohe peale kostjate sündimist ning viibis enamuse kostja II lapsepõlvest vanglas. Vabaduses olles kuritarvitas hageja alkoholi, oli vägivaldne, pidevalt viibis kainestusmajas, tööl käis harva, saadud raha jõi kõik maha. Nüüdseks on hageja vist üle 30 aasta veetnud oma elust vanglas. Vanglas viibides puudus hagejal sissetulek ning ta ei maksnud oma lastele midagi ning ei kasvatanud kostjaid. Samuti on oluline hageja alkoholi kuritarvitamise fakt ning vägivaldsus vabaduses olles (kainestusmajas viibimine, Lõuna Prefektuuri hädaabikõnede väljakutsete ajalugu). Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, et ta on teinud mingeid lisakulutusi kostjate isana (maksnud alimente, elatist vms). Ülejäänud hageja väited on alusetud, valed ja asjasse mittepuutuvad. Hageja väide, et ta maksis perioodil 1983-1989 alimente kostjate emale on vale ja tõendamata. Sel perioodil viibis hageja

2-18-15636 vanglas ning tal puudus sissetulek. Kostjate ema lahutas hagejast 1984.a, seega ei saanud hageja 1983.a alimente maksta, kuna ta oli ametlikult abielus. Väide, et hageja kandis 1995.a kummalegi lapsele pangakontole 33 000 krooni on tõendamata. Hageja väide, et kostjad said 1994-1999 toetust (X tn müügist) on vale ja tõendamata ning asjasse mittepuutuv. Pole selge, mida peaks tõendama lisa 0 (ehitisregistrist võetud dokument). See maja oli hageja oma, tema müüs majas olevad korterid. Kostjad pole saanud mingit tulu 1999.a xxx müügist. See korter oli kostja I vanaema oma, kes müüs selle. Kostjate vanavanemate varadega seotud vaidlused said kõik läbi arutatud kohtuasjas 2-1619395 ning kõik kohtuastmed tegid otsuse kostjate kasuks. Kõik mis vanavanemad kostjatele jätsid oli tehtud testamendiga või oli kirjutatud kostjate nimele. Pole selge, mida peaksid tõendama esitatud 2 notari väljavõtet. Ülejäänud lisad ei puutu asjasse. Kõik need aastakümned vanglas pole hageja käitumist muutnud, endiselt saadab ta oma lastele ja eksabikaasale roppusi, ähvardusi sisaldavaid kirju, milles nõuab raha. Varasemalt sisaldasid kirjad ka otseseid ähvardusi, kuid peale seda, kui hagejale mõisteti selle eest lisakaristus (kriminaalasi nr 1-16-2592), need lõppesid. Nüüd tsiteerib hageja Piiblist lauseid, milles on varjatud ähvardused ja joonistab roppe pilte. Kostjad ja nende ema tunnevad hirmu hageja sellise käitumise (ähvardused, raha nõudmine jm) tõttu. Tekib küsimus, et miks kostjad peaksid maksma elatisraha isale, kes ähvardab aastakümneid oma lapsi ja eksabikaasat ning samuti pole kunagi oma laste kasvatamises osalenud ega rahaliselt toetanud. Hageja esitatud väited on valed või asjasse mittepuutuvad ning jääb arusaamatuks, mida tema faktiväited tõestama peaks. Kostja II palub anda välja kohtumäärus, mis ütleks, et kostjad ei ole kohustatud oma isa (hageja) ülal pidama, kuna hageja pole täitnud oma laste ülalpidamiskohustust. 01.04.2019 menetlusdokumendis jääb kostja II oma seisukohtade juurde. Hageja pole endiselt esitanud ühtegi tõendit oma hagis olevate väidete kinnitamiseks. Hageja esitatud uus taotlus pole samuti tõendatud ning ei puutu kuidagi asjasse. Kõik kostja II vanavanematega seotud pärandvara vaidlused sai läbi arutatud eelmistes kohtuvaidlustes, tsiviilasja nr 2-16-19395. Taotluse lisas olevad dokumendid (kaebus advokatuurile, kohtutäituri vara arestimise akt, tsiviilasja koopia, kus on alla kriipsutatud laused, pärimistunnistus) ei tõenda midagi ning ei puutu asjasse. Hageja väide, et ta andis kostjale II kaks pangakaarti on vale, tõendamata ning ei puutu asjasse. Hagis ja taotluses olevad väited on valed või asjasse mittepuutuvad ning jääb arusaamatuks, mida hageja faktiväited/alla kriipsutatud laused/asjasse mittepuutuvad dokumendid jms tõestama peaks. Kostja II hinnangul need ei tõenda mitte midagi. Hageja pole kostjaid kunagi kasvatanud ega maksnud oma lastele (kostjad) või nende emale alimente ega muid toetusi. 08.05.2019 menetlusdokumendis jääb kostja II oma seisukohtade juurde. Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole endiselt esitanud ühtegi tõendit oma hagis olevate väidete kinnitamiseks ning hämab ja muudab pidevalt oma esitatud väiteid. 03.05.2019 esitatud uues vastuväites olevad väited pole tõendatud. Hageja väide, et kostjate ema sai igakuiselt aastatel 1984-1990 kohtu poolt välja mõistetud alimente 33% tema palgast ning käis koos kostjatega seda kuskil postkontoris välja võtmas, on tõendamata. Puudub kohtuotsus, sel perioodil hageja igakuist töötamist ja palga saamist tõendav dokument, mingisugune väidetav dokument ("fikseeritud Justiitsministeeriumis") ja postkontorist raha väljavõtmist tõestavad dokumendid kuude/aastate kaupa. Ilmselgelt hageja hämab ja muudab oma ütlusi, oma esimeses kirjas kohtule väitis ta, et maksis ise kostjate emale 33% alimente aastatel 1983-1989, uues vastuväites on hageja juba alimentide maksmise aastaid muutnud ning samuti lisanud asjaolu, et enam ei maksnud tema, vaid kostjate ema ise käis postkontoris igakuiselt seda raha välja võtmas. Hageja pole siiamaani esitanud ühtegi tõendit oma väidete tõestuseks perioodi 1979-1997 kohta, mil kostjad olid alaealised. Hageja kuriteod on aastatega muutunud järjest raskemateks. Riigi Teatajas on kohtulahendite otsingus Tartu Maakohtu 31.08.2018 määrus number 1-16-2592 (Tartu Vangla materjalid hageja osas vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamise otsustamiseks). Seal on ära toodud prokuröri ja Tartu Vangla viimased värskeimad ametlikud seisukohad seoses hagejaga. Teabest nähtub, et vanglas olles pole hageja end parandanud, ei saa aru oma kuritegudest, õigustab ennast ja süüdistab teisi, ründab kaasvange, rikub Tartu Vangla korda ja tunneb oma laste ja eksabikaasa vastu vaenulikkust.

2-18-15636 Seepärast ongi hageja pahatahtlikult viimastel aastatel esitanud kostjate vastu erinevaid hagisid. Kõigis varasemates hagides, mis hageja on kostjate vastu esitanud, on ta samuti muutnud pidevalt oma väiteid/ütlusi, lisanud nn "tõenditena" asjasse mittepuutuvaid dokumente jms. See kõik eksitab kohust, muudab asja menetlemise pikaks ning kulutab lihtsalt kõigi asjaosaliste raha ja ressursse. Kui vaadata avalikes kohtulahendites viimase 10 aasta kohtulahendeid, mis on seotud hagejaga, siis võib näha, et seal on üle poolesaja kohtuasja (paljud on veel kindlasti pooleli ning paljusid kaebuseid ei võetud menetlusse), millest kohus saab teha omad järeldused. Hageja hagis/vastuväidetes/taotlustes olevad väited on valed, tõendamata või asjasse mittepuutuvad. Kohtu seisukoht Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) § 96, mille kohaselt ülalpidamist on kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased) ja § 97 p 3 sätetest, mille kohaselt on õigustatud saama ülalpidamist muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. PKS § 99 lg 1 kohaselt, ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 kohaselt, ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi. PKS § 103 lg 1 kohaselt, kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui: 1) ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel; 2) õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu; 3) õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes. PKS § 103 lg 3 kohaselt, kui abivajava isiku nõuet selle paragrahvi alusel piiratakse, ei või ta esitada ülalpidamisnõuet teiste ülalpidamiskohustuslaste vastu. Hageja palub välja mõista kostjalt I 100 eurot kuus kolmel esimesel kuul; ülejäänud ajal, so kuni 02.04.2020, kohtu äranägemise järgi 50-75 eurot kuus. Hageja palub välja mõista kostjalt II 100 eurot kuus kolmel esimesel kuul; ülejäänud ajal, so kuni 02.04.2020, kohtu äranägemise järgi 50-75 eurot kuus. Hageja põhistab elatise nõude esitamist sellega, et ta vajab vanglas viibimise ajal riideid (pikk soe pesu, kindad, sokid), hügieenitarbeid ja pesemisvahendeid. Hageja kannab karistust Tartu Vanglas. Kinnipeetavate registri andmetel on viimase kinnipidamise kuupäev 03.08.2004 ja kõige hilisema karistuse tähtaeg 02.04.2020. Hageja on sündinud 18.04.1957, seega ei ole hageja vanuses, mis Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 7 lg 11 kohaselt annaks käesoleval ajal õiguse vanaduspensionile. Kohus tegi elektrooniliselt päringud kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja autoregistrisse. Kinnistusraamatu andmetel ei ole hagejal kinnistuid. Autoregistrist nähtuvalt ei ole hagejal sõiduautosid. Äriregistri andmetel ei ole hagejal osalust äriühingutes. Hageja on esitanud vanglakonto väljavõtte ajavahemiku 01.01.-22.11.2018 eest, millest nähtuvalt oli 2018.a. hageja 11 kuu keskmiseks sissetulekuks 24,55 eurot (270:11). Sama vanglakonto andmetel ei ole hagejal kandmata rahalisi nõudeid. Hageja sissetulekuks on maksed eraisikult ja töötasu (20 eurot). Hageja teabe kohaselt on hagejal töövõimetus 40% kuni 08.05.2021.

2-18-15636 Hageja on väitnud, et ta on aastatel 1983-1989 või 1984-1990 maksnud kostjate ülalpidamiseks kostjate emale elatist 33% vastavalt Tartu Linnakohtu otsusele. Kohtuotsust ei ole käesolevas menetluses esitatud. Hageja on esitanud kohtule Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirja nr 2-3/58172, mille kohaselt hageja viibis Murru vanglas ajavahemikul 29.07.1983-22.10.1989. Hageja töötamise kohta on säilinud kinnipeetavate isikukontokaardid alates 1985-1989, millel on andmed, et igakuiselt on kinnipidamised töötasust (täitelehe alusel). Nimetatud summa on igakuiselt üle kantud kassadokumentide alusel, millel peaks olema kirjas, kellele raha üle kanti, kuid nende raamatupidamisalaste dokumentide säilitustähtaeg on 7 aastat. Sellest tulenevalt ei ole Justiitsministeeriumil võimalik tõendada, kellele raha üle kanti. Kuna hageja on Justiitsministeeriumi tõendi kohtule ise esitanud, puudub vajadus täiendavalt tõendi kogumiseks. Kohtule on esitatud Tartu Linnavalitsuse 15.10.2018 tõend nr 387-2018/6903, mille kohaselt on hageja ja kostjate ema abielu lahutatud Tartu Linna RSN TK Perekonnaseisuosakonna poolt 28.12.1984, dokumendi nr 507. Kuigi Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirjast tulenevalt ei ole säilinud tõendeid, peab kohus usutavaks, et kohtusse pöördumisel mõisteti hagejalt välja kostjate ülalpidamiseks elatis ja et hagejalt vanglas viibimise ajal elatis vastavalt 1983-1989.a kehtinud seadustele ka kostjate emale üle anti. Kohus leiab, et kostjate vanemate abielus olek kuni 28.12.1984 ei olnud takistuseks kostjate ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel. Ka enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg 1 kohaselt, oli vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last. Kostjad said täisealiseks 08.10.1997, seega oli hagejal kohustus kostjatele ülalpidamist anda ka pärast 22.10.1989 Murru vanglast vabanemist. Hageja on väitnud, et ta elas kostjate emaga koos 17.12.1996, kuid kostjad isaga ühises peres elamist ei kinnita. Hageja ei ole tõendanud, et ta pärast 22.10.1989 Murru vanglast vabanemist kuni kostjate täisealiseks saamiseni kandis kostjate või kostjate ema pangakontole või andis sularahas üle rahasummasid, sh kinnisvara müügist saadud raha, mida saaks lugeda elatise maksmiseks. Arvestades Justiitsministeeriumi 06.09.2017 kirjas märgitud dokumentide hävinemist ei ole ka tõendatud, et hageja kostjatele Murru vanglas viibimise ajal 29.07.1983-22.10.1989 ülalpidamist ei maksnud ja et töötasust täitelehe alusel tehtud kinnipidamised olid muude kohustuste katteks. Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik tuvastada, kas hageja on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust kostjate vastu. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et pärast kostjate täisealiseks saamist poolte vahel toimunud võimalikud rahalised tehingud olid seotud alaealiste laste ülalpidamiskohustuste täitmisega, samuti ei ole hageja esitatud tõendeid kostjatele raha üle andmise või kostjale I pangakaardi koos sellel oleva rahaga üle andmise kohta. Kuivõrd hageja on väga pikka aega olnud kostjate lapsepõlves vanglas kinnipeetavana, siis on tõendatud, et hageja ei ole kostjaid vahetult vajaliku hoolsusega kasvatanud. Hageja väited, mis puudutavad teistes kohtuasjades lahendatud nõudeid, ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Samuti ei ole asjakohane hageja 20.03.2019 alternatiivne taotlus käesolevas elatise nõude menetluses välja nõuda kostjalt I võlg summas 8320 eurot, millise taotluse kohus jätab läbi vaatamata. Kohus on hagejale 09.04.2019 kirjas selgitanud, et võlanõude saab esitada iseseiseva nõudena, hagi peab olema põhistatud ja tõendatud ning hagilt tuleb tasuda riigilõivu. Samuti ei pea kohus hagi muutmist põhjendatuks. Kohtu hinnangul on hageja abivajadus tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel. Kohus on seisukohal, et vanglakaristust ei mõisteta isikule seaduskuuleka ning mõistliku käitumise ja tegude pärast. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusest kriminaalasjas nr 1-16-2592 nähtub, et karistusregistri teatise ja kohtulahendite kohaselt on hagejat kriminaalkorras korduvalt karistatud (sh aastatel 1997-2005 kuuel korral). Seega on hageja olnud kuritegelikult väga aktiivne, samuti on ta korduvalt kandnud karistusena vangistust reaalselt. Tartu Maakohtu 06.12.2005.a otsusega tunnistati hageja süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele hagejale Tartu Maakohtu 08.04.2005 otsusega mõistetud karistus ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 1 kuu 27 päeva vangistust. Käesoleval ajal kannab hageja liitkaristust, mis on talle mõistetud muuhulgas kahe esimese astme kuriteo, s.o mõrva katse ja röövimise eest. Mõistetud karistused ei ole hoidnud hagejat vanglas uute kuritegude toimepanemisest. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-2592 tunnistati hageja muuhulgas süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ning kohus mõistis hagejale kohtuotsuste kogumi eest

2-18-15636 liitkaristuseks 3 (kolm) aastat 8 (kaheksa) kuud ja 11 (üksteist) päeva vangistust. Karistusaja algust arvestatakse alates kohtuotsuse kuulutamisest 22.07.2016. Kostja II on kohtule esitanud Tartu Maakohtu 31.08.2018 määruse kriminaalasjas nr 1-6-2592, millega jäeti hageja temale Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-2592 mõistetud vangistuse kandmiselt elektroonilise valvega tingimisi enne tähtaega vabastamata. Nimetatud määruse kohaselt, Tartu Maakohtu hinnangul ei tunnista kinnipeetav oma kuritegusid ja kaldub neid õigustama. Kohus ei ole veendunud, et isikule mõistetud karistus oleks käesolevaks hetkeks täitnud ühe eesmärkidest, sest süüdlane tegelikkuses pole teadvustanud endale toimepandud tegude raskust ning ei ole aru saanud, et sellist teguviisi ei tohi korrata. Tartu Maakohus on seega seisukohal, et kinnipeetaval puudus ja puudub veel praegugi enesekriitika oma käitumise ja selle võimalike tagajärgede osas, mis tähendab, et risk uute kuritegude toimepanemiseks on jätkuvalt kõrge. Eelnev osutab asjaolule, et kinnipeetav ei üritagi kuritegude toimepanemise riske maandada ning oma õiguskuulekust mingilgi viisil tõsta. Tartu Maakohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et senise vangistuse jooksul oleks kinnipeetava käitumise ja suhtumise osas tegelikult toimunud olulisi positiivseid arenguid. Harju Maakohus nõustub hagejaga, et hagejal on vaja osta vanglas viibimise ajal riideid ja hügieenitarbeid, kuid leiab, et hageja abivajadus on tekkinud tema enda pikaajalise ja jätkuva ebamõistliku käitumise tagajärjel, mis on viinud selleni, et hageja viibib aastaid vanglas ja ei saa endale ise ülalpidamist teenida. Tartu Ringkonnakohtu 29.09.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-2592 jättis kohus Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsuse muutmata. Tartu Maakohtu 22.07.2016 otsusega on tuvastatud, et hageja pani kostja I suhtes ja kostjate ema suhtes toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui kannatanutel oli alust karta ähvarduse täideviimist. Nimetatud kohtuotsustega on tõendatud et hageja on süüdi tahtlikus kuriteos kostja I ja kostjate lähikondse, so kostjate I ja II ema suhtes. Kohus on seisukohal, et hagi kostjatelt elatise väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole elatise väljamõistmine põhjendatud ja oleks äärmiselt ebaõiglane mõista kostjatelt hageja kasuks elatis välja olukorras, kui hageja abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel ja hageja on süüdi tahtlikus kuriteos kostja I ja kostjate I ja II lähikondse suhtes. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtudes eeltoodust jätab kohus menetluskulud hageja kanda. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt, riigilõivu ei võeta elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Tsiviilasja toimiku andmetel ei ole pooltel menetluskulusid. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.