Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. oktoober 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-29515
Tsiviilasi
Tramet Group OÜ hagi Kalev Kogeri vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
2445 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 2. detsembri 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kalev Kogeri apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Kalev Koger (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar Vastustaja (hageja): Tramet Group OÜ (registrikood: 11668356; asukoht: Sindi Roheline 6A), esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 2. detsembri 2014. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, summas 804 eurot.
2.Lugeda
resolutsioon
tervikuna
sõnastatuks
järgmiselt.
Rahuldada hagi osaliselt.
Mõista Kalev Kogerilt välja 804 eurot Tramet Group OÜ kasuks.
Jätta hagi rahuldamata 1641 euro välja mõistmise osas.
Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste poolt kantud menetluskuludest 33% Kalev Kogeri kanda ja 67% Tramet Group OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tramet Group OÜ esitas 11.06.2013. a hagi Kalev Kogeri vastu kahju hüvitamiseks summas 2445 eurot. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja Tramet Group OÜ-s metsatöölise ametikohal 01.02.201228.06.2012. a. 28.06.2012. a paluti kostjal esitada lahkumisavaldus, kuna selgus, et kostja hoiab töö tegemisest kõrvale, kuid sõidab ringi ametiautoga ning kasutab omavoliliselt hageja kütusekaarti. Hageja tegevjuht Ü.M. andis kostjale kasutamiseks hagejale kuuluva kütusekaardi ja sõiduauto, mida oli lubatud kasutada ainult töösõitude tegemiseks. Kostja kasutas kütusekaarti ja sõiduautot ka isiklikuks otstarbeks. Sõiduautoga on kostja teinud isiklikke sõite ligikaudu 3000 km ulatuses. Kostja käes oli hageja kütusekaart nr 2 alates 20.03.2012. a. Kostja kasutas firma kütusekaarti ajavahemikul 20.03.2012-28.06.2012. a summas 2692,32 eurot. Kostja ei esitanud hagejale sõidupäevikuid. Hageja leidis, et kostja põhjendatud kütusekulu oli kokku 247 eurot. Kostja on oma tarbeks kasutanud kütusekaarti
2445 euro ulatuses. Kostja ei ole täitnud tööandja korraldusi, st ei ole esitanud tööandja korraldusel oma töösõitude ning tangitud kütuse kohta aruannet. Kostja on tekitanud hagejale kahju.
2.Kalev Koger hagi ei tunnistanud. Kostja kinnitas, et ta on kasutanud äriühingu sõiduautot ja kütusekaarti ainult seoses töösõitudega. Hageja ei ole tõendanud, et kostja kasutas sõiduautot ja kütusekaarti isiklikeks sõitudeks. Kostja oli 01.10.2014. a esitatud vastuses seisukohal, et ta ei ole allkirjastanud järgmisi kütuse ostmist tõendavaid dokumente: 1) 10. juuni 2012. a arve nr 2931-159692 summas 180,10 eurot; 2) 26. juuni 2012. a arve nr 3191-122892 summas 93,87 eurot; 3) 28. juuni 2012. a arve nr 3191-123192 summas 17,14 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 02.12.2014. a otsusega hagi ja mõistis Kalev Kogerilt Tramet Group OÜ kasuks välja 2445 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud 75% ulatuses tema enda kanda ja 25% ulatuses riigi kanda. Kohus määras, et Kalev Kogeril tuleb hüvitada ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena riigi õigusabi kulud 75% ulatuses pärast riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Kohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel. Kütusekaardi kasutamisel isiklikul otstarbel säästis kostja enda isiklikke vahendeid. Metsatöölise ametijuhendi p 4.2. (tl 13) sätestab töötajapoolse keelu kasutada firma vara omal isiklikul otstarbel. Töötaja jõudis tööl oleku ajal, s.o 20.03.2012-28.06.2012. a, üles töötada ainult 0,4 hektarit metsa, millise ülestöötamiseks kulus kütust saele 39 euro eest ja autole 52 euro eest. Pärnumaal metsa istutamas käies kulus autole kütust 156 euro eest. Kostja rikkus ametijuhendit ja kasutas firma vara (kütusekaarti) omavoliliselt. Hageja on tõendanud, et töötaja oli rikkumises süüdi. Tunnistajad Ü.M. ja P.L. andsid ütlusi sõiduautode kasutamise ja kütusekaartide kasutamise korra kohta. Kostja ei taotlenud kohtult ekspertiisi tema poolt tanklast võetud kütusearvetel olevate allkirjade kohta. Kuna hageja ei ole kohtule esitanud sõidulehtesid, siis ei ole kohtul võimalik pidada sõidulehtede järgset arvestust kütusekulu kohta, vaid kohus sai lähtuda ainult hagejapoolsest arvestusest, võttes aluseks kõik kostjale esitatud kütusearvete summad ja lahutades hageja poolt esitatud arvestuslikud kütusekulu summad, mida sai kostja kulutada, lähtudes tema poolt reaalselt tehtud töö hulgast. Hageja poolt esitatud arvestuse kohaselt on kostja kasutanud kütusekaarti summas 2445 eurot (tl 5) ning kohtul puudus alus arvestuses kahelda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kalev Koger esitas 30.12.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus eiranud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseid. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on lepingut rikkunud ja tekitanud hagejale kahju. Hageja ei ole tõendanud, et Tramet Grupp OÜ-le kuuluv kütusekaart anti Kalev Kogeri kasutusse ning töötaja pidi vastutama selle sihipärase kasutamise eest. Hageja ei ole ümber lükanud väidet, et nimetatud kaarti kasutasid ka teised ettevõtte töötajad. Kalev Kogeriga ei sõlmitud materiaalse vastutuse lepingut, tema töölepingust ega töökohustustest ei tulene kohustust vastutada ettevõtte kütuse sihtotstarbelise kasutamise eest;
2) ei ole tuvastatud, millal ja millist hagejale kuuluvat sõiduautot kasutas kostja. Tsiviilasjas kogutud tõenditest nähtuvalt kasutas Tramet Grupp OÜ mitut kütusekaarti ning kaardiga nr 2 tangitud kütusekogused ei erine teiste sarnaste kaartidega ostetust. Kuna ei ole teada, kas ja millal K. Koger autot isiklikes huvides kasutas, siis ei saa väita, et ta tankis nimetatud sõitudeks kütust äriühingu arvel; 3) ei ole tööandja Kalev Kogeriga sõlmitud töölepingut erakorraliselt üles öelnud, samuti ei ole talle tehtud hoiatusi töökohustuste täitmata jätmise eest; 4) on arusaamatu maakohtu viide alusetu rikastumise sätetele. Hageja nõudis kostjalt lepingulise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
5.Tramet Group OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on menetluses tuvastatud, et kostja on lepingut rikkunud ja selle eest vastutav. Hageja on vastavaid asjaolusid tõendanud. TLS §-s 15 on sätestatud töötaja kohustused ning muuhulgas on töötajal kohustus täita tööandja seaduslikke korraldusi ning kohustus mitte kahjustada teiste isikute vara, sealhulgas tööandja oma. Antud kohustus tuleneb kostja ametijuhendi p-ist
4.2.Seega on kostja oma töölepingust ja ka seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Kostja on käitunud süüliselt, seega vastutab ta kogu tekkinud kahju eest (TLS § 74 lg 1) ning selleks ei pea poolte vahel olema sõlmitud eraldi materiaalse vastutuse lepingut. Kostja on teadlikult kasutanud enda tarbeks firma kütusekaarti ning sõiduautot. Kostja on eiranud korraldusi täita sõidupäevik ning esitada aruandlus teostatud sõitude ja tangitud kütuse kohta. Sellise tegevusega on kostja tekitanud hagejale kahju; 2) asjaolu, et kütusekaart nr 2 on kostjale üle antud ja kostja on hageja töötajatest seda ainuisikuliselt kasutanud, on tõendatud tunnistajate P.L. ja Ü.M. ütlustega. Samuti on kütusekaardi nr 2 kasutamine kostja poolt tõendatud Olerex AS-i tšekkidega, mis on kostja poolt allkirjastatud; 3) on tunnistajad andnud ütlusi, et kostja ei täitnud oma töökohustusi korrektselt ning teda on nähtud töövälisel ajal mitmeid kordi tööandjale kuuluva sõidukiga tegemas isiklikke sõite. Tunnistajate ütlustega on tõendatud ka asjaolu, et kostjale on tehtud hoiatusi. Lisaks tunnistajate ütlustele on kostja poolne rikkumine tõendatud dokumentaalselt. 2012. a juunis on hageja kütusekaardiga võetud kütust kokku 684,15 euro eest. Samas oli juunis kostja 3 nädalat palgata puhkusel ning juunisse jäi ka veel riiklik püha. 2012. a juunis töötas kostja kokku vaid 2 tööpäeva. Kostja ei saanud mitte kuidagi kasutada 2 tööpäeva jooksul sellises summas kütust. 2012. a juunis kasutas kostja sõiduautot isiklike sõitude tarbeks; 4) on hageja tõendanud kahju tekkimise ja kahju suuruse; 5) on kohus õigesti kohaldanud VÕS §-i 1027 ja § 1032 lg-t 2. Alusetu rikastumise normid täiendavad lepinguõiguse regulatsiooni. Hageja on nõudes viidanud VÕS §-le 115, mis kuulub kohaldamisele kõigi võlasuhete puhul, sõltumata sellest, kas kohustus tuleneb lepingust või seadusest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb hagi täieliku rahuldamise osas tühistada tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb uue lahendi, millega rahuldab hagi osaliselt summas 804 eurot ja ülejäänud osas, summas 1641 eurot, jätab hagi rahuldamata. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning maakohtus kantud menetluskuludest tuleb 33% jätta kostja kanda ja 67% hageja kanda.
7.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja kasutas seoses töösuhtega hagejale kuuluvat kütusekaarti nr 2 ja erinevatel perioodidel kahte sõiduautot. Hageja väitel kasutas töötaja sõiduautosid oma isiklikeks töövälisteks sõitudeks ja kütusekaarti isiklikuks otstarbeks. Kostja vaidles hagile vastu väites, et hageja nõue on tõendamata. Hageja ei ole kostja vastuväite kohaselt tõendanud, milline auto ja mis perioodil oli kostja kasutuses, samuti ei ole tõendatud, et kostja kasutas autot isiklikeks sõitudeks ja et kostja kasutas kütusekaarti isiklikuks otstarbeks.
8.Apellandi väitel ei ole hageja tõendanud kostja poolt lepingu rikkumist ega kahju tekkimist. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostja rikkus töölepingut, kui sõitis autoga ringi kohtades, mis ei olnud tööga seotud. Kohased ei ole ka apellandi väited, et kostjal ei tulenenud ametijuhendist kohustust vastutada tema kasutusse antud tööandja vara eest. Kostja vaidlustas hageja väite, et kütusekaart oli kostja kasutusse antud ja et ta ei tohtinud seda teistele töötajatele anda ning et ta vastutab kaardi kasutamise võimalike rikkumiste eest. Hageja on kütusekaardi kostjale andmist tõendanud tunnistajate ütlustega ning kaardiga nr 2 kütuse tankimist Olerexi tanklate tšekkidega. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda hageja väidet, et kütusekaarti nr 2 sai kasutada üksnes kostja. Hageja väitel kasutas kostja tööandjale kuuluvaid autosid. Tunnistaja Ü. M sõnul kasutas kostja algul tema isiklikku sõiduautot ja 2-3 kuud tööandja sõiduautot. Tunnistaja P. L sõnul kasutas kostja viimasel tööl oleku kuul hagejale kuuluvat sõiduautot. Tunnistajad kinnitasid, et autode kostja kasutusse andmist ei vormistatud, autode läbisõitu ei fikseeritud enne kasutusse andmist ega pärast autode tagastamist. Ringkonnakohus märgib, et hageja kahjunõude aluseks oli ka kostja poolt sõiduautode kasutamine oma tarbeks, kuid millise osa see hageja kahjunõudest moodustab, see hagist ega maakohtule esitatud menetlusdokumentidest ja tõenditest ei selgu.
9.Ringkonnakohus loeb tunnistajate ütlustega tõendatuks, et kostjal oli õigus kasutada tööandja kütusekaarti nr 2 ning kaardi kasutamist tõendavad maakohtule esitatud kütuse tšekid. Hageja esitas kokku 37 Olerex tanklate kütuse tšekki väites, et tšekkidel olevad kostja allkirjad tõendavad, et kütust võttis kostja. Hageja nõue oli 2445 eurot, hageja enda väitel ei kata tšekid nõuet 546,44 euro ulatuses, seega on tšekkidega kaetud hageja nõue 1898,56 eurot. Kostja esitas maakohtule vastuväite, et ta ei ole allkirjastanud kolme esitatud tšekki, kokku summas 291,11 eurot. Kostja vastuväite kohaselt puudub tšekil ostja nimi ning nendel kolmel tšekil olev allkiri erineb oluliselt ülejäänud allkirjadest. Ringkonnakohus möönab, et allkirjad on mõnevõrra erinevad. Maakohtus hageja kostja vastuväite osas seisukohta ei esitanud, seetõttu puudus kostjal vajadus koguda vastuväite tõendamiseks tõendeid. Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud lugeda tõendatuks kostja poolt kütuse ostmine summas 1607,45 eurot.
10.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et hageja ei ole tõendanud, et talle tekkis hagis märgitud summas kahju kostja poolt kütusekaardi kasutamisega isiklikuks otstarbeks.
Tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostja kasutas tema kasutusse antud sõiduautosid ka oma isiklikuks otstarbeks ning asjas olevaid tõendeid koosmõjus hinnates saab lugeda tõendatuks, et kostja tankis tööandja poolt tema kasutusse antud autosid ka isiklike sõitude tegemiseks tööandjalt saadud kütusekaarti kasutades. Tunnistaja P. L väitel tabas ta kostja tööajal sõitmas Valga poole ning kostja selgitas, et käis lõunal. Tunnistaja väitel oli Valga ja töö tegemise koha vahel 50 km, seega kokku sõitis kostja 100 km, mis ei olnud tööga seotud. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta 4-5 korral kostjat autoga kohtades, mis ei olnud seotud tema töötegemise kohaga (lk 133). Tunnistaja Ü. M ütluste kohaselt nägi ta öösel kell 3 kostjat Võrus tööautoga, samuti kahel korral Valgas tegemas isiklikke sõite tööandja autoga (lk 134). Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kostja kasutas tema kasutusse seoses tööga antud autosid oma isiklikuks otstarbeks. Tunnistajate P. L ja Ü. M ütlustega on tõendatud, et kostjale anti koos autodega üle ka sõidupäevik, mida kostja pidi täitma. Kostja sõidupäevikut hagejale esitanud ei ole. Sõidupäeviku alusel saaks hinnata, kas kostja kasutas autot ja tankis kütust seoses tööga või oma erasõitudeks. Kostja poolt sõidupäeviku esitamata jätmisega võttis ta hagejalt võimaluse oma faktiväiteid tööväliste sõitude ja töösõitude suhte kohta tõendada. Ringkonnakohus leiab, et töösõitude ja tööväliste sõitude suhte osas on tulenevalt kostja käitumisest tõendamiskoormis ümberpööratud. Kostjal lasus maakohtus kohutus tõendada, et ta kas andis sõidupäeviku hagejale või esitama muud kontrollitavad andmed töö- ja isiklike sõitude eristamiseks. Kostjat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, kellele maakohus ei pidanud tõendamiskoormise reegleid eraldi selgitama. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja tekitas kütusekaardi ebasihipärase kasutamisega hagejale kahju 1607,45 eurot.
11.Kostja oli hageja töötaja. TLS § 72 kohaselt, kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse töölepingu seaduse §-s 16 sätestatust. Pooled ei vaidle selle üle, et tööandja ei olnud kostjaga sõlminud kooskõlas TLS §-ga 75 varalise vastutuse kokkulepet, millega kostja oleks vastutanud sõltumata süüst temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Töötaja hoolsuse määra tuleb hinnata TLS § 16 lg 2 järgi, mille kohaselt töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Erisätteks töötaja poolt tekitatud kahju hüvitamise osas on TLS § 74 lg 1, mille kohaselt tahtlikult töölepingut rikkunud töötaja vastutab rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Tahtlik rikkumine eeldab tahtlust, st hageja esitatud asjaolude alusel saaks lugeda tuvastatuks, et kostja soovis õigusvastast tagajärge. Ringkonnakohtu arvates käesolevas asjas selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse tuvastada kostja tahtliku kahju tekitamise hagejale, tuvastatud ei ole.
12.Maakohus on ebaõigesti märkinud, et hageja nõue tuleb rahuldada VÕS §-de 1027 ja 1032 alusel. Ringkonnakohus märgib, et hageja nõude aluseks on töösuhte rikkumisest tuleneva kahju hüvitamine ja kostja vastutuse aluseks saab olla TLS § 74 lg 2.
TLS § 74 lg 2 kohaselt, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Ringkonnakohus arvestab TLS § 74 lg 2 alusel hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel järgmiseid asjaolusid. Esiteks, kostja oli metsatööline, kellega ei sõlmitud erikokkuleppeid varalise vastutuse kohta. Teiseks, hageja andis nii autod kui kütusekaardi kostja kasutusse nö usaldusel. Tööandja ei vormistanud ühtegi akti vara üleandmise ja kasutamise korra kohta. Kolmandaks, kostja töötas hageja juures ca 6 kuud, kasutas kogu aeg tööandja poolt antud sõiduautot ning enamuse ajast ka kütusekaarti nr 2. Hageja väitel ei esitanud kostja kordagi sõidupäevikut ega muid materjale, mille alusel tööandja oleks saanud määrata töösõitude kilometraaži. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks kostja käest küsinud kütusekaardi kasutamise andmeid, selgusetu on kuidas kaardi kasutamise üle arvet peeti ning kas kaardi kasutamine oli limiteeritud. Neljandaks, tunnistajate P. L ja Ü. M ütluste kohaselt tabati kostja tööväliseid sõite tegemas öösel Võrus ja vähemalt kuuel korral Valgas. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks töötajat karistanud või töökorraldust muutnud pärast seda, kui tuvastati esimesed rikkumised. Arvestada tuleb ka seda, et tööandja juhised töötajale nii autode kui kaardi kasutamise osas olid ebaselged. Ringkonnakohtu arvates annavad eeltoodud asjaolud TLS § 74 lg 2 alusel vähendada hagejale tekkinud ja tõendatud kahju suurust 50 % võrra. Hageja nõue tuleb rahuldada summas 804 eurot ja ülejäänud osas, summas 1641 eurot, jätta rahuldamata.
13.Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt ning seetõttu tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jagada poolte vahel sama proportsiooniga kui on hagi rahuldamise ulatus. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja kostja menetluskulud 75% ulatuses tema enda kanda ja 25% ulatuses riigi kanda. Maakohus märkis, et Kalev Kogeril tuleb hüvitada ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena riigi õigusabi kulud 75% ulatuses pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, s.o summas 804 eurot, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude ja kostja riigi õigusabi kulude jaotust. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta 33% ulatuses kostja ja 67% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus leiab, et võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega tuleb kostjal kanda ka riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus jätab kostja riigi õigusabi kulud 33% ulatuses tema enda kanda ja 67% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus määrab, et Kalev Kogeril tuleb hüvitada ühe aasta jooksul igakuiste võrdsete osamaksetena riigi õigusabi kulud 33% ulatuses pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist.
14.Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite
esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.