Dicro Eesti OÜ hagi Rainis Urban vastu 47 281,77 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rainis Urbani määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (kostja): Rainis Urban (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Margus Poola
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (hageja): Dicro Eesti OÜ (registrikood 10726985), esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob
1.Tühistada Viru Maakohtu 8. septembri 2014 määrus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määrus.
3.Teha asjas uus määrus, millega rahuldada 23. oktoobri 2013 kaja, taastada menetlus tsiviilasjas nr 2-13-23837 ja saata asi menetluse jätkamiseks Viru Maakohtule.
arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is. Käesolev määrus ei ole edasikaevatav (TsMS § 417 lg 4).
ASJAOLUD
1.Dicro Eesti OÜ (hageja) esitas 17.05.2013 Viru Maakohtule hagi Rainis Urbani (kostja) vastu 47 281,77 euro väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tööleping. Kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukeid ja nende tankimiseks hageja Neste kütusekaarti. Kostja oleks pidanud kulutama tööülesannete täitmiseks ajavahemikul mai 2010 – märts 2013 19 740,02 liitrit diislikütust, kuid tegelikkuses kulutas 53 482,59 liitrit. Ajavahemikul mai 2010 – jaanuar 2013 tankis kostja 3 473,05 liitrit bensiini olukorras, kus ühelgi mootorsõidukil ei ole bensiinimootorit. Kostja on hageja arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1037 lg 1).
2.Viru Maakohus võttis 20. mai 2013 määrusega hagi menetlusse ning kohustas kostjat 20 päeva jooksul määruse kättesaamisest hagile vastama. Maakohus hoiatas kostjat, et vastuse tähtaegselt esitamata jätmisel võib kohus rahuldada hagi tagaseljaotsusega. Kostja sai menetlusse võtmise määruse isiklikult kätte 16.08.2013. Kostja esitas vastuse hagile 06.09.2013.
3.Viru Maakohus rahuldas hagi 23.09.2013 tagaseljaotsusega. Kostja sai tagaseljaotsuse kätte 23.09.2013.
4.Kostja esitas 23.10.2013 dokumendi pealkirjaga „Taotlus menetlusdokumendi esitamise tähtaja muutmiseks“. Viru Maakohus jättis 25.10.2013 kirjaga kostja taotluse kaja esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Kostja kinnitas maakohtu kirja kättesaamist 26.10.2013.
5.Kostja esitas 12.05.2014 Riigikohtule teistmisavalduse. Riigikohus jättis 18. juuni 2014 määrusega teistmisavalduse menetlusse võtmata.
6.Kostja saatis 14.08.2014 Viru Maakohtule kirja, milles palus teatada, millal kohus võtab kohtumäärusega seisukoha 23.10.2013 kaja suhtes. Viru Maakohus selgitas 08.09.2014 e-kirjas, et 23.09.2013 tagaseljaotsus on jõustunud ning puudub igasugune õiguslik alus kostja 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega.
7.Kostja esitas 23.09.2014 määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 08. septembri 2014 määrus, millega jäeti kostja 23.10.2013 esitatud kaja lahendamata ja lahendada kostja kaja sisuliselt, ning teha uus määrus, millega rahuldada kostja poolt 23.10.2013 esitatud kaja ja taastada menetlus. Viru Maakohus keeldus 29. septembri 2014 määrusega määruskaebuse menetlusse võtmisest.
8.Kostja esitas 15.10.2014 määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 29. septembri 2014 määrus ja teha uus määrus, millega võtta määruskaebus menetlusse. Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. novembri 2014 määrusega Viru Maakohtu 29. septembri 2014 määruse ja saatis kostja 23.09.2014 määruskaebuse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
Hageja esitas 07.11.2014 seisukoha kostja määruskaebuse ja kaja kohta ning vastuväite kohtu tegevusele Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2014 kohtumääruse tegemisel.
9.Viru Maakohus jättis 25. novembri 2014 määrusega kostja 23.09.2014 määruskaebuse käiguta ning andis tähtaja kautsjoni summas 900 eurot tasumiseks. Kostja tasus kautsjoni ja esitas määruskaebuse täiendava põhjenduse 10.12.2014. Hageja vaidles kostja 23.09.2014 määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
MAAKOHTU SEISUKOHT
10.Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2015 määrusega Rainis Urbani 23. septembri 2014 määruskaebuse Viru Maakohtu kohtunik Ifret Mamedguseinovi 8. septembri 2014 e-kirja peale rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata. Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole kostja hagile õigeaegselt vastanud. Kostja sai hagiavalduse koos lisadega isiklikult kätte 16.08.2013. Kostja esitas vastuse hagile e-postiga 06.09.2013. Maakohus ei lugenud esindaja eksitust TsMS § 421 alusel mõjuvaks põhjuseks hagile vastamata jätmiseks. Kostja saab nõuda kahju hüvitamist esindajalt (RKTKm 07.05.2014 nr 3-2-1-24-14, p 10). Kuna TsMS 407 lg 51 sätestatud alust tagaseljaotsuse tegemisest keeldumiseks ei esinenud, oli kohus õigustatud TsMS § 407 lg 1 alusel asjas tagaseljaotsuse tegemiseks. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tagaseljaotsus ei ole jõustunud. Tagaseljaotsus jõustus 29.10.2014. Kostja on 12.05.2014 vastavalt TsMS § 702 lg 1 p-dele 2, 81 ja 9 esitanud teistmisavalduse tagaseljaotsuse tühistamiseks. Teistmisavalduse esitamisel Riigikohtule oli kostja teadlik, et kohtuotsus on jõustunud, teistmisavalduse esitamisega on kostja otsuse jõustumist kinnitanud. Riigikohtu 18.06.2014 lahendist tulenevalt on 23.09.2013 tagaseljaotsus jõustunud. Maakohus leidis, et tegelikult ei ole kostja määruskaebus esitatud kohtu 08.09.2014 e-kirja peale, vaid määruskaebusega sisuliselt vaidlustab kostja kohtu 25.10.2013 menetlustoimingu. 23.10.2013 menetlusdokumendi pealkirjast, sisust ja selle resolutsioonis esitatud taotluse sisust lähtudes ei olekski kohtul õigust lugeda seda kajaks ega lahendada seda TsMS § 416 lg 5 ja § 417 sätestatud korras, sest kaja lubas kostja esitada tulevikus (08.11.2013). 23.10.2013 taotluse esitamisel ja selle kohtu poolt lahendamisel 25.10.2013 ei olnud asjas 23.09.2013 tehtud tagaseljaotsus jõustunud (jõustus 29.10.2013). Kaja esitamise tähtaja mittesaabumise tõttu ei olnud kostjal ka tekkinud õigust menetlustähtaja ennistamise taotlemiseks. Maakohus leidis, et kostja praeguse lepingulise esindaja väited kostja 23.10.2013 taotluse kohtu poolt lahendamata jätmise kohta on vastuolus kostja esindaja Ljudmilla Tamari poolt 12.05.2014 Riigikohtule esitatud teistmisavalduses tooduga. Kostja esindaja sai Viru Maakohtu 25.10.2013 menetlusdokumendi kätte 27.10.2013. Kostjal oleks võimalik vaidlustada kohtu 25.10.2013 menetlustoimingu kuni 26.03.2014 (TsMS § 661 lg 2 kolmas lause). Kostja esindajate vahetus ei tekitanud kostjal õigust 14.08.2014 kostja varasema (23.10.2013) taotluse uuesti läbi vaatamise taotlemiseks ega 25.10.2013 menetlustoimingu peale 29.09.2015 määruskaebuse esitamiseks. Maakohtu arvates puudus kaja esitamiseks õiguslik alus. Kostja on hagiavalduse isiklikult kätte saanud. Mõjuvat põhjust hagile õigeaegselt vastamata jätmiseks kostjal ei olnud. Maakohtu hinnangul on tagaseljaotsus õiguslikult põhjendatud. Maakohus on lähtunud hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest. Ajavahemikul mai 2010 – veebruar 2013 on kostja tankinud hageja kütusekaardiga diiselkütust normi 19 740,12 liitri asemel 53 482,59 liitrit. Kostja ei ole oma vastuses hagile esitanud selliseid vastuväiteid, millega saaks kolmekordset kütusekulu
õigustada. Aegumise vastuväidet kostja oma vastuses esitanud ei ole. Hagi esitamine VÕS § 1037 alusel ei ole välistatud. Maakohtu arvates ei ole kostja 14.08.2014 e-kiri selline menetlusdokument, mida tuleks lahendada kohtumäärusega. Puudub alus 08.09.2014 e-kirja kohtumääruseks lugemiseks ja selle peale määruskaebuse esitamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 03.11.2014 määrusest tulenevalt lahendas kohus kostja 23.09.2014 määruskaebuse sisuliselt ning jätab selle rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
11.Rainis Urban esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kostja 23.09.2014 määruskaebus, rahuldada kostja 23.10.2013 kaja ja taastada menetlus, tagastada kostjale kajalt tasutud kautsjon 900 eurot, 23.09.2014 määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot ja 29.09.2014 määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohtu 08.09.2014 e-kiri määrus. Kostja 14.08.2014 e-kiri ei olnud eraldiseisev taotlus. 23.10.2013 menetlusdokument oli õiges protsessuaalses vormis ja TsMS § 417 lg 1 kohaselt peab kohus kaja lahendama määrusega. Isegi kui 14.08.2014 e-kiri lugeda taotluseks ja leida, et see ei olnud taotlusele ettenähtud vormis, siis tulenevalt TsMS § 3401 lg-st 1 oleks kohus saanud anda tähtaja puuduste kõrvaldamiseks; 2) on kostja 23.10.2013 menetlusdokument kaja ja maakohus on 19. jaanuari 2015 määrusega kaja lahendanud. 23.10.2013 menetlusdokumenti sisuliselt hinnates on võimalik asuda seisukohale, et selles on esitatud avaldus, et soovitakse esitada kaja. Kui avaldus ei olnud piisavalt selge, siis oleks kohus saanud TsMS § 3401 lg-st 1 tulenevalt anda kostjale tähtaja oma avalduse täpsustamiseks. Kohtu 25.10.2013 kirjast nähtub, et kohus on kostja taotlusest aru saanud, et kostjal on soov kaja esitada. Tartu Ringkonnakohus on 03.11.2014 määruse p-s 6 leidnud, et 23.10.2013 menetlusdokument oli kaja; 3) on maakohus 19.01.2015 määruses oluliselt rikkunud menetlusnormi (TsMS § 663 lg 5). Maakohus on 19. jaanuari 2015 määrusega jätnud kostja 23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata, kuid määruse resolutsioonist nähtuvalt ei ole seda edastanud Tartu Ringkonnakohtule lahendamiseks; 4) on maakohus ebaõigesti jätnud kostja 23.10.2013 kaja rahuldamata. Tagaseljaotsuse tegemise kuupäeval oli teada, et kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuväited ka hagi õigusliku põhjendatuse kohta. Arvestades ringkonnakohtu 03.11.2014 määruse seisukohti on kostjal TsMS § 420 lg-st 1 ja § 415 lg 1-st tulenev alus kaja esitamiseks. Esinevad alused kaja esitamiseks sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, sest on täidetud TsMS § 417 lg 1 p 3 eeldused. Tagaseljaotsuse tegemine oli lubamatu TsMS § 407 lg 3 p 5 alusel ja välistatud TsMS § 407 lg 1 alusel; 5) ei ole maakohus kontrollinud hagi õiguslikku põhjendatust.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
12.Dicro Eesti OÜ vaidles määruskaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.
Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kostja 23.10.2013 avaldus käsitletav kajana ja kohus ei ole jätnud seda lahendamata. Kostja taotluses ei sisaldunud tahteavaldust menetluse taastamiseks. Kohus vastas kostja avaldusele 25.10.2013 ja lahendas avalduse ka sisuliselt. Kostja oleks pidanud esitama määruskaebuse hiljemalt 25.03.2014 (TsMS § 661 lg 2). Maakohus on õigesti viidanud kostja 12.05.2014 teistmisavaldusele. Riigikohus leidis, et tagaseljaotsus oli jõustunud. Asjaolu, et kostja on vahetanud esindajat, ei saa väärata vajadust järgida õiguskindlustuse põhimõtet. Kostja käitumine on vastuolus TsMS § 200 lg-ga 1; 2) ei ole kostjal õigust menetluse taastamiseks. Kohus ei pidanud analüüsima tagaseljaotsuse tegemisel hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid toetavaid tõendeid, sh põhjendatud kütusekulu suuruse osas, vaid pidi üksnes subsumeerima hageja esitatud asjaolud õigete õigusnormide alla. Hagi oli õigesti esitatud, tuginedes alusetu rikastumise sätetele. Hagi oli õiguslikult põhjendatud ka juhul, kui kohtu hinnangul tuli hagis esitatud faktilised asjaolud subsumeerida näiteks kahju hüvitamise normide alla. Poole esindaja inimlik eksimus ja vastamistähtaja ebaõige arvutamine ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 422 lg 1 mõttes.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 8. septembri 2014 ja 19. jaanuari 2014 määrused tuleb tühistada, ning teha uus määrus, millega rahuldada 23.10.2013 kaja ning taastada menetlus tsiviilasjas nr 2-13-23837. Rainis Urbanile tuleb tagastada kajalt tasutud kautsjon summas 900 eurot, 23.09.2014 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot ja 15.10.2014 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot. Rainis Urbani poolt 23.09.2014 ja 10.02.2015 esitatud määruskaebused tuleb rahuldada.
14.Viru Maakohus jättis 19. jaanuari 2015 määrusega Rainis Urbani poolt 23.09.2014 esitatud määruskaebuse rahuldamata ja menetluse tsiviilasjas taastamata. Rainis Urbani 23.09.2014 määruskaebus oli esitatud omakorda Viru Maakohtu 08.09.2014 kirja peale, milles maakohus leidis, et 23.09.2013 tagaseljaotsus on jõustunud 29.10.2013 ning puudub igasugune õiguslik alus ja võimalus kostja 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Maakohtu 19. jaanuari 2015 määruse järeldused on vastuolulised. Vaidlustatud määruses on maakohus leidnud, et puudub alus 08.09.2014 kirja kohtumääruseks lugemiseks ning selle peale määruskaebuse esitamiseks. Seega on maakohus ühelt poolt leidnud, et kostjal polnudki määruskaebuse esitamise õigust ning teiselt poolt on maakohus jätnud määruskaebuse rahuldamata (sellega on maakohus hinnanud määruskaebust sisuliselt). On oluline märkida, et Tartu Ringkonnakohus tühistas 3. novembri 2014 määrusega Viru Maakohtu
29.septembri 2014 määruse, millega maakohus jättis 23.09.2014 määruskaebuse menetlusse võtmata, ning saatis 23.09.2014 määruskaebuse maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Viidatud määruse p-s 8 leidis ringkonnakohus, et maakohtu 08.09.2014 e-kirja tuleb käsitleda määrusena ning seega oli kostjal määruskaebuse esitamise õigus olemas.
8.septembri 2014 määruses leidis maakohus, et puudub igasugune õiguslik alus kostja 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega. Maakohus jättis 19.01.2015 määrusega kostja 23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata ja seega 8. septembri 2014 määruse muutmata. Samas lahendas maakohus 19. jaanuari 2015 määrusega 23.10.2013 kostja taotluse sisuliselt, sattudes selliselt vastuollu enda poolt muutmata jäetud 8. septembri 2014 määrusega.
16.Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on rikkunud TsMS § 663 lg-t 5, mille kohaselt kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle viivitamata ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Vaidlustatud määrusega jättis maakohus kostja 23.09.2014 määruskaebuse rahuldamata, kuid ei edastanud seda ringkonnakohtule lahendamiseks. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ei pea ringkonnakohus otstarbekaks asja saatmist maakohtule selleks, et maakohus seejärel edastaks kostja 23.09.2014 määruskaebuse ringkonnakohtule lahendamiseks. Käesolevaga lahendab ringkonnakohus ka kostja 23.09.2014 määruskaebuse.
17.Maakohus leidis 8. septembri 2014 määruses, et 23. septembri 2013 tagaseljaotsus on jõustunud 29.10.2013, sest kostja ei ole kaja esitanud, ning järelikult puudub maakohtul õiguslik alus 23.10.2013 taotluse uueks lahendamiseks kirjaliku määrusega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga. Kostja esitas 23.10.2013 menetlusdokumendi pealkirjaga „Taotlus menetlusdokumendi tähtaja esitamise muutmiseks“ (I kd, tl 143-144). Ringkonnakohus möönab, et kuigi nimetatud menetlusdokument ei vasta TsMS § 416 lg-s 2 sätestatud kaja nõuetele, nähtub sellest kostja tahe kaja esitada. Kostja taotles kaja esitamise tähtaja pikendamist põhjusel, et ta ei olnud võimalik tasuda kautsjonit summas 900 eurot. Maakohus jättis 25.10.2013 kirjaga kostja taotluse kaja esitamise tähtaja pikendamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks pidanud andma kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (s.o nõuetekohase kaja esitamiseks) ja selgitama menetlusabi võimalusi kautsjoni tasumisest vabastamiseks. Kuivõrd maakohus ei ole seda teinud, tuleb kostja poolt 23.10.2013 esitatud menetlusdokument lugeda kajaks 23.09.2013 tagaseljaotsuse peale. Kaja on esitatud TsMS § 415 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides ning kostja on tasunud kautsjoni summas 900 eurot. Maakohtu seisukoha kohaselt oli kostjal võimalik vaidlustada kohtu 25.10.2013 menetlustoimingut kuni 26.03.2014 (TsMS § 661 lg 2), ning kuna ta seda ei teinud, siis ei tekkinud tal 14.08.2014 õigust taotleda uuesti varasema, 23.10.2013, taotluse läbi vaatamist. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et maakohus oleks pidanud 23.10.2013 määruses andma kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (s.o nõuetekohase kaja esitamiseks) ja selgitama menetlusabi võimalusi kautsjoni tasumisest vabastamiseks. Seega saaks 23.10.2013 määruse puhul olla sisuliselt olla tegemist puuduste kõrvaldamise määrusega, mis ei ole edasikaevatav ning asjakohatu on siinkohal viide TsMS § 661 lg-le 2. Sellest tulenevalt on ebaõige maakohtu seisukoht, et 23.09.2013 tagaseljaotsus jõustus 29.10.2013. Samuti on ebaõige maakohtu järeldus, et teistmisavalduse esitamisega Riigikohtule on kostja otsuse jõustumist kinnitanud. Menetlusosaline ei saa avalduse esitamisega kohtuotsuse (sh tagaseljaotsuse) jõustumist kinnitada. Tagaseljaotsus ei ole käesoleva ajani jõustunud. Tagaseljaotsuse peale oli esitatud kaja, mida TsMS § 417 lg-st 1 tulenevalt pidi maakohus lahendama määrusega. Maakohus lahendas 23.10.2013 kaja alles 19.01.2015 määrusega, seega 08.09.2014 määruse tegemise ajal ei olnud kaja veel lahendatud. Eeltoodut arvestades tuleb Viru Maakohtu 08.09.2014 määrus tühistada ja kostja 23.09.2014 määruskaebus rahuldada.
18.TsMS § 415 lg-st 1 tulenevalt võib kostja esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kostja esindaja inimlik eksimus ei ole ringkonnakohtu hinnangul mõjuvaks põhjuseks hagile tähtaegselt vastamata jätmiseks. Sellele vaatamata võib kaja esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS § 415 lg 1 p 3). TsMS § 407 lg 1 kohaselt võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Nimetatud säte paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel
kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata. Juhul kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, ei või tagaseljaotsust teha ning esitatud kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ja menetlus taastada (RKTKm 25.02.2015 nr 3-2-1-162-14, p 14; RKTKm 06.11.2013 nr 3-2-1-122-13, p 15).
19.Hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel saab lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks. Hagiavalduses on välja toodud, et poolte vahel on töösuhe, kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada mootorsõidukeid ja nende tankimiseks hageja Neste kütusekaarti. Kostja oleks pidanud kulutama tööülesannete täitmiseks ajavahemikul mai 2010 – märts 2013 19 740,02 liitrit diislikütust, kuid tegelikkuses kulutas 53 482,59 liitrit. Ajavahemikul mai 2010 – jaanuar 2013 tankis kostja 3 473,05 liitrit bensiini olukorras, kus ühelgi mootorsõidukil ei ole bensiinimootorit. Hageja nõude aluseks on VÕS § 1037 lg 1. Nimetatud säte on suunatud eelkõige absoluutse iseloomuga õiguste kaitsmisele ja selle kohaldamine tuleb seetõttu kõne alla juhul, kui rikutakse omandiõigust või muud absoluutse iseloomuga õigust, kohaldamisalast jäävad seega välja võlaõiguslikud nõuded. Antud juhul oli poolte vahel sõlmitud tööleping ning seega hageja nõude õiguslikuks aluseks saavad olla eelkõige töölepingu sätted. Töötaja vastutus ja kahju hüvitamise erisused on sätestatud TLS §-des 72 ja 74. Töötaja vastutus on süüline vastutus, st selleks, et töötaja vastutaks kohustuse rikkumise eest ning tööandja saaks kohaldada õiguskaitsevahendeid (sh nõuda kahju hüvitamist), peab töötaja olema rikkunud oma kohustusi kas hooletuse tõttu või tahtlikult. Hagiavalduses ei ole töötaja süüd käsitletud ning õiguslikult ei ole põhjendatud töötaja vastutust kogu tööandjale väidetavalt tekitatud kahju eest. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et TsMS § 407 lg 1 ei kohusta kohut hagile vastamata jätmise korral tagaseljaotsust tegema, vaid annab selleks üksnes võimaluse. Maakohus oli enne tagaseljaotsuse tegemist teadlik, et kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuväited hagi õigusliku põhjenduse kohta (muuhulgas viitas asjaolule, et poolte vahel oli töösuhe ning VÕS § 1037 lg 1 ei kuulu kohaldamisele). Hageja nõue (s.o 47 281,77 eurot) on märkimisväärselt suur ning selle väljamõistmine tagaseljaotsusega kostjalt, kes on hagile ühepäevase hilinemisega vastu vaielnud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul mõistlik ega põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud ning tagaseljaotsuse tegemine ei ole lubatud. Kaja tuleb TsMS § 417 lg 2 alusel rahuldada ning menetlus taastada.
20.Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ei jõustu ja seda ei saa täita. Taastatud menetlus jätkub olukorras, milles see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist. Kohus peab seega viima lõpuni eelmenetluse ja asja sisuliselt lahendama.
21.Rainis Urban on esitanud taotluse kautsjoni ning 23.09.2014 ja 29.09.2014 määruskaebuste esitamisel tasutud riigilõivude tagastamiseks. Ruti Urban on 27.11.2014 tasunud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099 (Swedbank AS) kautsjoni summas 900 eurot selgitusega „Kaja kautsjon Rainis Urbani eest“ (II kd, tl 52). TsMS § 149 lg 5 alusel tuleb kautsjon summas 900 eurot tagastada vastavalt esitatud taotlusele Ruti Urbani arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-is SEB Pank. Kuivõrd 29.09.2014 ei ole Rainis Urban määruskaebust esitanud, vaid 29.09.2014 keeldus maakohus määruskaebust menetlusse võtmisest ja määruskaebus nimetatud määruse peale oli esitatud 15.10.2014, eeldab ringkonnakohus, et tegemist on inimliku eksimusega ja silmas on peetud 15.10.2014 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu. OÜ Advokaadibüroo LEXTAL on 15.10.2014 tasunud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099
(Swedbank AS) riigilõivu summas 50 eurot selgitusega „Riigilõiv Rainis Urban’i määruskaebuselt tsiviilasjas nr 2-13-23837“ (II kd, tl 25). Tartu Ringkonnakohus rahuldas 03.11.2014 määrusega Rainis Urbani 15.10.2014 määruskaebuse. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole 15.10.2014 määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu Rainis Urbanile tagastatud. TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tuleb määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot tagastada vastavalt esitatud taotlusele Advokaadibüroo LEXTAL arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is. OÜ Advokaadibüroo LEXTAL on 23.09.2014 tasunud Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE062200221059223099 (Swedbank AS) riigilõivu summas 50 eurot selgitusega „Riigilõiv Rainis Urban’i määruskaebuselt tsiviilasjas nr 2-13-23837“ (II kd, tl 8). Kuivõrd käesoleva määrusega rahuldab ringkonnakohus Rainis Urbani 23.09.2014 määruskaebuse ning ei jäta riigilõivu vastustaja Dico Eesti OÜ kanda, tuleb TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 50 eurot tagastada vastavalt esitatud taotlusele Advokaadibüroo LEXTAL arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank ASis.
22.Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.
23.TsMS § 417 lg-st 4 tulenevalt ei ole käesolev määrus edasikaevatav.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.