Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. mai 2016. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-23837
Tsiviilasi
Dicro Eesti OÜ hagi Rainis Urbani vastu 47 281 euro 77 sendi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
41 771 eurot 24 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dicro Eesti OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
15. märts 2016. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Dicro Eesti OÜ (registrikood: 10726985); esindaja advokaat Lembit Tedder Vastustaja (kostja): Rainis Urban (isikukood: XXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Margus Poola
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015 otsus osas, milles maakohus jättis Rainis Urbanilt Dicro Eesti OÜ kasuks välja mõistmata 4428 eurot 67 senti, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Dicro Eesti OÜ hagi Rainis Urbani vastu osaliselt. Mõista Rainis
Urbanilt välja Dicro Eesti OÜ kasuks 4428 eurot 67 senti. Jätta Dicro Eesti OÜ hagi ülejäänud osas rahuldamata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus 10% ulatuses Rainis Urbani ja 90% ulatuses Dicro Eesti OÜ kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Dicro Eesti OÜ (hageja) esitas 17. mail 2013. a hagi Rainis Urbani (kostja) vastu 47 281 euro 77 sendi väljamõistmiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi tagamise taotluse kostjale kuuluvale kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmiseks. Viru Maakohus seadis 20. mai 2013. a määrusega hageja kasuks kostja omandis olevale kinnistule asukohaga XXXX, registriosa nr XXX esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi summas 47 281 eurot 77 senti.
2.Maakohus rahuldas 23. septembri 2013. a tagaseljaotsusega hagi. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
6.aprilli 2015. a määrusega kostja kaja ja taastas tsiviilasja menetluse.
28.septembril 2015. a menetlusdokumendis vähendas hageja nõuet ning palus mõista kostjalt välja 41 471 eurot 24 senti.
3.Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures elektroonika töötajana, kelle tööülesanneteks oli kaablite ja trükiplaatide valmistamine, tootmisseadmete hooldus ja remont, materjalide transport. Kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada kolme mootorsõidukit (Ford Transit 330L (sõiduk 1); Ford Transit 350L (sõiduk 2); Scania R113ML 6X2L 38046A (sõiduk 3)), mille tankimiseks oli kostjal ainuõigus kasutada hageja AS Neste Eesti kütusekaarti. Arvestades sõidukite keskmist kütusekulu, s.o sõidukite 1 ja 2 puhul 10 liitrit 100 km kohta ning sõiduki 3 puhul 25–30 liitrit 100 km kohta, ning kostja poolt perioodil 14. mai 2010. a – 19. märts 2013. a sõidukitega läbitud vahemaad, oleks kostjal pidanud kuluma tööülesannete täitmiseks 19 740,02 liitrit diiselkütust. Veebruaris 2013 tehtud kütusekaardi kasutuse kontrolli käigus selgus, et kostja kasutatud kütuse maht oli märkimisväärselt suurem. Hageja teavitas sellest ka kostjat, kes kütuse omastamist algul tunnistas ja lubas kahju hüvitada, kuid hiljem keeldus sellest. Kokku on kostja tankinud ajavahemikul 17. mai 2010 – 14. veebruar 2013 diiselkütust 53 482,59 liitrit kogumaksumusega 67 967 eurot 88 senti. Kahju suuruse hindamisel lähtub hageja AS Neste Eesti arvetes esitatud kütuse arvutuslikust keskmisest maksumusest, milleks on 1 euro 27 senti liitri kohta. Seega on kostja omastanud hageja arvel 33 742,57 liitrit diiselkütust ning rikastunud alusetult 42 853 euro 10 sendi võrra.
AS Neste Eesti arvete analüüsimisel selgus, et kostja on mh süstemaatiliselt tankinud kütusekaardiga ka bensiini. Bensiini tankimine kütusekaardiga olukorras, kus ühelgi tööülesannete täitmiseks kasutataval mootorsõidukil ei ole bensiinimootorit tähendab, et kostja kasutas kütusekaarti omal otstarbel ning rikastus seetõttu alusetult hageja arvel. Kostja pahatahtlikku bensiini omastamist kinnitab mh asjaolu, et bensiini tankimine on toimunud korduvalt öösiti ning nädalavahetustel. Kokku on kostja tankinud kütusekaardiga ajavahemikul 20. mai 2010 kuni 21. jaanuar 2013 bensiini 3 473,05 liitrit kogumaksumusega 4 428 eurot 67 senti. Nõude vähendamisel lähtus hageja kütuse kulu arvestades 13 liitrist 100 km sõiduki 1 kohta, 12,1 liitrist 100 km sõiduki 2 ja 37 liitrist 100 km sõiduki 3 kohta. Seega on kostja omastanud diiselkütust 29 167,38 liitrit, s.o rahaliselt 37 042 eurot 57 senti ning bensiini väärtuses 4 428 eurot 67 senti. Kostja ei ole tõendanud väidet, nagu ta oleks kasutanud tööks suures koguses bensiini, diislikütuse segamist bensiiniga ega seda, et hageja oleks sellega nõustunud või andnud talle vastavasisulisi suuniseid. Hageja ei nõustu diiselmootorites bensiini kasutamisega, kuna see võib põhjustada ulatuslikke kahjustusi sõidukitele. Kostja ei ole ka tõendanud, nagu oleks 33 742,59 liitrit diislikütust või 3 473,05 liitrit bensiini varastatud. Ekspertarvamus on selgelt kallutatud, kuna kostja on eksperdile ette teada andnud, milline peaks olema kostja poolt tellitava arvamuse sisu. Kostja väited varalise vastutuse kokkuleppe ja sõidupäevikute puudumise kohta ei oma tähendust ega välista hageja nõuet. Ekslik on kostja väide, nagu oleks sõiduki tootja poolt avaldatud teave keskmise kütusekulu kohta tegelikkusest oluliselt erinev. Keskmine kulu tähendab erinevaid sõiduviise ja asjaolusid arvestavat keskmist näitajat, mistõttu sellest lähtumine on põhjendatud. Töösuhtes tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon ei välista VÕS alusetu rikastumise sätete kohaldamist (sh VÕS § 1037), kui sellekohased eeldused on olemas. Hüvitis seoses isikliku sõiduauto kasutamisega tööülesannete täitmisel katab kõik isikliku sõiduauto tööks kasutamisega seotud kulud, sh bensiinikulud.
4.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja kasutusse antud sõidukid olid varustatud diiselmootoritega, seega tangiti sõidukitesse põhiliselt diiselkütet. Talvisel perioodil tangiti ka bensiini diiselkütusele lisamiseks põhjusel, et esines häireid talvise diiselkütte kvaliteedis, millest tulenevalt oli mootorite käivitamine ja töötamine raskendatud. Samuti suurenes kütuse kulu. Tööandja korraldusel tegi kostja hageja territooriumil lumetõrjet ja niitis muru. Lumetõrjeks kasutas kostja isiklikku väiketraktorit ja lumepuhurit, muru niitmiseks murutrimmerit. Seadmete käivitamiseks kasutati kütusena bensiini, mida tangiti hagejaga kooskõlastatult AS Neste Eesti kütuse kaardiga. Lisaks sellele kasutas kostja tööülesannete täitmiseks, ehk hageja huvides, bensiinimootoriga töötavat isiklikku sõiduautot. Hageja on isikliku auto kasutamise eest kostjale regulaarselt hüvitist maksnud. Sõidukite 1 ja 2 kütuse kulu 10 liitrit 100 km kohta on valmistaja tehase poolt kehtestatud kütuse teoreetiline kulu norm, mille kehtestamisel on valmistaja tehas lähtunud ühtlasest maanteesõidust. Tegelikkuses, praktikas ja segatsüklis on aga tegelik kütuse kulu 100 km kohta 13–15 liitrit. Kui kostja viibis töölähetuses Soome Vabariigis, kasutas sõidukit 1 keegi teine isik. Kostja ei nõustunud, et sõiduki 3 kütuse kulu jääb vahemikku 25–30 liitrit 100 km kohta. Tehas Scania tüüpi sõidukitele keskmist kütuse kulu ei anna, kulu sõltub sõidu tingimustest. Remonditud ja vanemale mootorile on kütuse kulu kuni 33 liitrit 100 km kohta. Linnas, ummikutes, tõusudel ja koormaga sõidul on kütte kulu 100 km kohta isegi kuni 38 liitrit ja enam. Talvel oli vaja ka pargitud sõidukeid käivitada, et sõidukite akusid laadida. Ajaliselt kestis sõidukite akude laadimisprotsess 30– 45 minutit, millest tulenevalt tekkis täiendav kütuse kulu. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit sõiduki 3 läbisõidu kohta. Sõiduki 3 puhul oli tegemist külmiku kerega autoga, mis eelduslikult tarbib kütust ka külmutusfunktsiooni täitmiseks. Kui palju selleks kulub kütust, ei ole teada. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole hageja esitatud tõendite alusel võimalik usaldusväärselt kindlaks määrata sõidukite tegelikku keskmist kütusekulu. Hageja nõue põhineb väga pika perioodi kohta
tehtud teoreetilistel arvutustel, mis ei arvesta konkreetsete sõidukite kasutamise asjaolusid, sõiduki koormatust, sõitude iseloomu, tühikäigul töötamist, mis kõik oluliselt mõjutavad sõiduki kütusekulu. Poolte vahel puudus töölepingu seaduse (TLS) § 75 lg-tes 1 ja 2 sätestatud kirjalik varalise vastuse kokkulepe. Hageja poolt oli jäetud korraldamata kütuse kasutamise kord. Kostja ei saanud kütusekaarti käsutada alusetult, kuna käsutamise aluseks oli poolte leping. Hageja ei ole öelnud, milliste konkreetsete kuupäevade tankimised on hageja arvates olnud alusetud. Hageja tasus ca 3 aastat kõik kütusekaartide arved esitamata ühtki vastuväidet. Rendipinnal, kus pargiti sõidukeid, oli sõidukite paakidest enam kui ühel korral varastatud kütust, millest kostja informeeris hageja esindajat.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus jättis 27. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata ning tühistas Viru Maakohtu 20. mai 2013. a määrusega hagi tagamiseks seatud abinõu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 835 eurot 56 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluse taastamisega seotud kulud 879 eurot 60 senti ning viivise nimetatud summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtul võimalik TsMS § 438 lg 1 kasutades hagi lahendamiseks muud õigusakti kohaldada, kuna hagi on esitatud VÕS § 1037 lg 1 sätestatud alusetu rikastumise alusel. Kostja vastu deliktiõiguse alusel nõuete esitamata jätmise tõttu ei ole võimalik hinnata hageja kahju, tuvastada kostja süüd hagejale kahju tekitamises ega rahuldada hagi VÕS § 1043 või § 1045 alusel, sest see eeldab kostja vastu iseseisva hagiavalduse esitamist ja hagile kostja vastuväidete küsimist. Poolte vahel olid töölepingulised suhted. Hageja tugineb kostja poolt lubatud kulunormist suuremas osas kütuse kulutamisele. Seega on hageja heitnud kostjale ette tööülesannete täitmise käigus hagejale kahju tekitamist, millega kaasnes töölepingu ülesütlemine. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. TLS § 75 lg 1 sätestab, et varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Kostja on teatanud, et temaga ei olnud varalise vastutuse kokkulepet sõlmitud. Kuna hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud, siis TsMS § 231 lg 4 tulenevalt eeldatakse, et hageja on varalise vastutuse kokkuleppe puudumise asjaolu omaks võtnud. Seega ei esine selliseid asjaolusid, mis võimaldaks hagi rahuldada ilma kostja süüd hindamata. Hageja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik kontrollida kostja poolt tangitud kütuse koguseid ja tangitud kütusega sõidetud kilomeetreid. Hageja esitatud tõendite alusel ei ole võimalik eeldada, et väidetava kostja omastamisest või alusetust rikastumisest sai hageja teada vaid vahetult enne kostjaga sõlmitud töölepingu ülesütlemist. Hageja on soodustanud sellise situatsiooni tekkimist, jättes TLS § 1 lg 1 sätestatud kontrolli kostja tegevuse üle teostamata ning jättes sõidukite tankimise, kütuse kasutamise ning sõidukite läbisõitude fikseerimise korra kehtestamata. Maakohus kinnitas kostja süü olemasolu bensiini soetamisel, kuna kostjal ei olnud alust hageja kütusekaadiga bensiini tankimiseks, sest tema kasutada antud sõidukid olid diiselmootoritega. Kuna kostja on bensiini tankinud alates 31. jaanuarist 2010 (I kd, tl 44), siis oli ka see asjaolu hagejale algusest peale teada. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid diiselkütuse viskoossuse muutmiseks bensiini lisamise vajaduse kohta ja hageja territooriumil lumekoristuseks ja muruniitmiseks bensiini kasutamise kohta. Maakohus leidis, et antud menetluses ei ole kohtul võimalik kostja süüd käsitleda, sest VÕS § 1043, § 1045 õiguslikel alustel kahju hüvitamise nõuet bensiini maksumuse hüvitamiseks ei ole esitatud ja TLS § 75 lg 1 sätestatud varalise vastutuse kokkulepet kostjaga ei ole sõlmitud.
Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud on 835 eurot 56 senti. Maakohus jättis TsMS § 169 lg 1 esimese lause alusel alates asjas tagaseljaotsuse tegemisest kuni tsiviilasja menetluse taastamiseni tekkinud menetluskulud kostja kanda, sest kohus tegi tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja ei vastanud hagile õigeaegselt ega esitanud taotlust vastamise tähtaja pikendamiseks või ennistamiseks. Maakohus mõistis kostjat hageja kasuks menetluse taastamisega seoses tekkinud põhjendatud kulud 879 eurot 60 senti ning viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise ja jättis menetluskulud hageja kanda ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 41 771 eurot 24 senti. Hageja palub jätta kõik menetluskulud kostja kanda ning märkida kohtulahendis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Apellatsioonkaebuse ning TsMS § 436 lg-le 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning maakohus on nimetatud põhimõtet rikkunud, jättes õiguslikku alust ebaõigeks pidades hagi rahuldamata. Maakohus on ebaõigesti märkinud, et kostja süüd ei ole võimalik hinnata. Kohus peab vajadusel menetlusosalistega selgitama asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ning andma menetlusosalistele võimaluse täpsustada oma seisukohti. Maakohus seda teinud ei ole, kuigi hageja seda alternatiivselt taotles. Maakohus ei ole viidanud sellele, et ta ei pruugi pidada võimalikuks hageja näidatud õigusliku aluse kohaldamist, ega ka vajadusele käsitleda kostja süüd. Hageja on oma nõuet piisavalt tõendanud. Hagis on välja toodud täpne omastatud bensiini kogus ja väärtus. Käsutused, sh nende toimumise kuupäevad ja kellaajad ning rahalised suurused, on tõendatud hagiavaldusele lisatud Neste kütusekaardi kasutuse väljavõtetega. Seega on bensiini osas toodud välja ka konkreetsed alusetud käsutused ning maakohus ei oleks saanud jätta bensiini ostmise kulusid välja mõistmata sõltumata sellest, kas kvalifitseerida nõue VÕS § 1037 lg 1 järgi, nagu on palunud hageja, või kahju hüvitamise sätete alusel. Õiguslikust kvalifikatsioonist sõltumata oleks maakohus pidanud tõendite ebapiisavaks pidamise korral lähtuma TsMS §-st 233 ja määrama summa kindlaks asjaolusid arvestades enda siseveendumuse järgi. Töölepingulise suhte olemasolu ei välista, et poolte vahel tekib ka lepinguväline, nt alusetust rikastumisest, tulenev õigussuhe. Töösuhtes tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon ei välista võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätete kohaldamist (sh VÕS § 1037), kui sellekohased eeldused olid olemas (vt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-09, p 9). Alusetu rikastumise nõude kontekstis ei oma tähtsust, kas pooled olid sõlminud varalise vastutuse kokkuleppe vastavalt TLS §-le 75. Ka kahju hüvitamise nõude kontekstis ei tähenda TLS § 75 kohase kokkuleppe puudumine, et nõude rahuldamiseks puudub alus. Maakohtu viide hageja kontrolli puudulikkusele on asjakohatu. Asjaolu, et isik ei teosta regulaarset kontrolli isikute üle, kelle võimuses on tema vara enda kasuks pöörata, ei anna õigustust tema vara omastamiseks teiste isikute poolt.
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt jääb kostja kõikide oma seniste seisukohtade ja väidete juurde. Kostjal oli hageja kütusekaardiga kütuse tankimiseks hageja eelnev nõusolek. Arvete tasumise ja vastuväidete
mitteesitamisega kiitis hageja kõik kütuse ostmised heaks. Arvestades hageja käitumist töösuhte ajal, ei ole hageja esitatud nõue heauskne. Hageja ei ole tõendanud väidetavalt omastatud kütuse harilikku väärtust. Ebaõige on hageja etteheide maakohtule, justkui maakohus oleks eitanud alusetu rikastumise nõude võimalikkust töösuhetes. Hageja ei too välja, milliseks nõudeks oleks kohus pidanud hageja nõude kvalifitseerima. Hageja ei ole kohtule esitanud kahju hüvitamise nõuet. Hageja väide, et maakohus ei ole nõude ümberkvalifitseerimist pooltega arutanud, ei ole õige. Maakohus on kohtuotsuses selgitanud, miks hageja nõuet ei saa ümber kvalifitseerida kahju hüvitamise nõudeks. Alusetu rikastumise nõue ja kahju hüvitamise nõue on teineteist välistavad nõuded, mistõttu neid ei saa üheaegselt esitada. Hageja tahe oli esitada alusetu rikastumise nõue VÕS § 1037 lg 1 ja 3 alusel. Alusetu rikastumise nõude, lepingulise kahju hüvitamise nõude ja lepinguvälise kahju hüvitamise nõude eeldused on väga erinevad. Kuna kahju hüvitamise nõude põhilised eeldused on hageja poolt välja toomata ja tõendamata, siis ei oleks kohus ka sisuliselt saanud nõuet ümber kvalifitseerida. Hageja väide, et maakohus oleks võinud ise kahju suuruse kindlaks määrata, on asjakohatu. Selleks oleks hageja pidanud maakohtus välja tooma ja tõendama, et kahju suuruse tõendamine on võimatu või äärmiselt keeruline. Hageja ei ole seda teinud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 27. oktoobri 2015 otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 4428 eurot 67 senti ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas asja esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude osaliselt ja mõistab kostjalt TLS § 16 ja § 74 alusel välja 4428 eurot 67 senti. Hageja nõuab kostjalt välja väidetavalt kostja poolt ilma hageja nõusolekuta 14. maist tangitud kütuse eest 41 471 eurot 24 senti, maakohus jättis hageja nõude rahuldamata, apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsus tühistada.
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti ja vastuoluliselt hinnanud hageja nõude õiguslikku alust. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kostja 19. aprillil 2016 esitatud vastuväite kohtu tegevusele. Kostja viidatud Riigikohtu 17. juuni 2011. a otsuse tsiviilasjas 3-2-1-47-11 p-s 14 on peetud silmas juhte, kus hageja on teinud valiku esitada nõue ühel kindlal õiguslikul alusel. Kostja esindajale kui vandeadvokaadile on kindlasti teada, et juhul, kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-10, p 39). Hageja ei ole menetluse kestel muutnud nõuet ega nõude aluseks olnud asjaolusid, hageja etteheited on kostjale teada ka menetluses tsiviilasjas 2-13-28854 (asja materjalide juurde lisatud otsus, II kd, tl 185 jj). Praegusel juhul on kostja ise oma 10. veebruaril 2015 esitatud määruskaebuses leidnud, et hageja esitatud nõue on töölepingust tulenev kahju hüvitamise nõue. Kostja on esitanud võimalikule hageja töölepingu rikkumisest tulenevale nõudele aegumise vastuväite. Järelikult on ka kostja esindaja olnud seisukohal, et hageja nõue võib oma olemuselt tugineda mitmele erinevale õiguslikule alusele. Ringkonnakohus selgitas kostja esindajale 15. märtsi 2016 kohtuistungil, et kohaldamisele võivad tulla ka praegusel juhul töölepingu rikkumisest tulenevad kostja vastutust reguleerivad töölepinguseaduse sätted (III kd, tl 146).
10.Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja nõue kuulub rahuldamisele TLS § 16 ja § 74 alusel. Hageja on hagiavalduses nõude alusena tuginenud alusetu rikastumise sätetele. 20. mai 2015 menetlusdokumendis on hageja leidnud, et kui VÕS § 1037 ei ole korrektne õiguslik alus hagi rahuldamiseks, on kohtul võimalik subsumeerida hagi aluseks olevad faktilised asjaolud muude õigusnormide alla. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on ekslikult leidnud (otsuse p 65), et kuna hagi on esitatud alusetu rikastumise sätete alusel, siis vaidluse lahendamiseks ei ole kohtul võimalik muid õigusnorme kohaldada. Maakohus on otsuse p-s 66 märkinud, et hagist lähtudes heidab hageja kostjale ette tööülesannete käigus kahju tekitamist. Seega jääb arusaamatuks, miks maakohus ei ole hageja nõuet menetledes lähtunud pooltevahelisest lepingust ning hagiavalduses ning hilisemas menetluses hageja etteheidetest kostja vastu, mis on seotud kostja töökohustuste rikkumisega.
11.Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 4. septembril 2001 töölepingu ning kostjal oli tööülesannete täitmiseks õigus kasutada kolme diiselmootoriga sõidukit. Mootorsõidukite tankimiseks oli kostjal õigus kasutada hageja Neste kütusekaarti ning kostjal oli kütusekaardi ainukasutusõigus. Hageja väitel on kostja kasutanud kütusekaarti rohkem, kui tal oleks kulunud tööülesannete täitmiseks, millega on kostja rikkunud oma töölepingust tulenevaid töökohustusi. TLS § 16 lg 1 järgi peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Praegusel juhul oli kostja kasutuses hageja kütusekaart tööülesannete täitmiseks tema kasutuses olevate sõidukitele vajaliku kütuse tankimiseks. Kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et ta võis kokkuleppel hagejaga kütusekaarti kasutada ka isiklikuks otstarbeks. Kostja väited selle kohta, et tal oli tal oli kütusekaardi kasutamise kohta luba (III kd, tl 68), on küll õiged, kuid hageja antud luba oli seotud tööülesannete täitmisega. See, et kütusekaardi kasutamise suhtes ei olnud kokku lepitud tangitava kütuse limiidis (kostja väide II kd, tl 144), ei muuda kostja lojaalsuskohustuse sisu tööandja ees ning ei anna õigustust kasutada kütusekaarti muuks otstarbeks kui tööülesannete täitmiseks. TLS § 74 vastutab töötaja juhul, kui ta on töölepingut tahtlikult rikkunud, rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. VÕS § 127 lg 4 järgi peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Seega peab kohustuse rikkumise ja tekkinud kahju vahel olema põhjuslik seos ja töötaja peab hüvitama vaid sellise kahju, mis tekkis töösuhtest tuleneva kohustuse süülise rikkumise tulemusena (vt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsuse tsiviilasjas 3-2-1-151-15 p 15). Kui kostja kasutuses on hageja kütusekaart ning hageja on teinud kindlaks, et kütusekaarti on kostja poolt kasutatud ulatuses, mis ei vasta ilmselgelt tavapäraste tööülesannete täitmiseks vajamineva kütuse hulgale, tuleb hagejal oma töölepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude õiguslikuks põhjendamiseks tõendada kahju ja selle põhjuslikku seost kostja käitumisega. Kostja menetluse kestel esitatud väited selle kohta, et hageja peab tõendama ka seda, mida kostja kütusega tegi (19. aprilli 2016 menetlusdokumendi p 10c), ei ole õiguslikult põhjendatud.
12.Hageja hagiavalduse p 1.18 ja 28. septembri 2015. a menetlusdokumendi kohaselt on kostja tankinud ilma hageja loata 29 167, 38 liitrit diiselkütust väärtusega 37042 eurot 57 senti ning 3473,05 liitrit bensiini väärtusega 4428 eurot 67 senti. Esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõudel kostja poolt enam tangitud diiselkütusega seoses tekitatud kahju hüvitamiseks. Maakohus on võtnud asja materjalide juurde Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtulahendi, mille kohaselt on hagejapoolne erakorraline töölepingu lõpetamine
14.märtsil 2013 kostja töökohustuste rikkumise tõttu õiguspärane (II kd, tl 185 jj). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 järgi, nimetatud kohtulahendis luges kohus tuvastatuks, et kostja on hagejale tekitanud olulise kahju.
Hageja on hagiavaldusega koos esitanud sõidukite odomeetrite näitude väljavõtted (I kd, tl 19 jj). Kostja leiab, et esitatud fotod ei tõenda tema kasutuses olnud sõidukite odomeetrite näite, kuna piltidelt ei ole aru saada, milliste sõidukite odomeetritest on need tehtud II kd, tl 143). Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil odomeetrite näitude fikseerimise aega ja asjaolusid, hageja selgitas, et kostjat informeeriti koheselt odomeetri näitudest. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuväited nimetatud tõendite usaldusväärsuse kohta on paljasõnalised. Kostjal oli võimalus omapoolselt nõuda odomeetrite näitude kontrollimist kohe sellest teadasaamise järel, samuti vaielda vastu näitude fikseerimise asjaoludele. Odomeetrite näidud on fikseeritud vaid paar kuud enne hagi esitamist. Kostja ei ole menetluses esitanud ka ühtegi vastuväidet hageja seisukohtadele selle kohta, et esialgu tunnistas kostja hagejale, et ta on kütust tankinud mitte ainult tööülesannete täitmiseks ja lubanud kahju hüvitada (I kd, tl 4; III kd, tl 147).
13.Kostja on vastuväitena hageja nõudele esitanud menetluses dokumentaalse tõendina riiklikult tunnustatud eksperdi arvamuse hageja esitatud sõidukite õigustatud kütusekulu kohta (II kd, tl 172), mille kohaselt ei ole üksnes hageja poolt esitatu põhjal, arvestamata muid asjaolusid (sõidustiili, kiirust, seiskamist/käivitamist jms) võimalik määrata sõidukite tegelikku, keskmist kütusekulu, lisaks oli sõidukil tihti järel ka järelkäru (II kd, tl 144). Kostja on ka leidnud, et hageja ei ole täpselt esile toonud, kuidas pidi jagunema kütuse kasutamine erinevate autode vahel. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vastuväidetega diislikütuse tankimise suhtes sõidukite 1; 2 ja 3 tarbeks, muutus menetluses tõendamiskoormis ning hagejal tuli tõendada, et kostja vastuväited ei ole põhjendatud. Hageja ei ole seda menetluses teinud, mistõttu tuleb hageja nõue diiselkütuse suhtes jätta rahuldamata.
14.Järgnevalt peatub ringkonnakohus hageja nõudel kostja poolt kütusekaardi kasutamiseks bensiini tankimiseks. TLS § 74 lg 1 järgi vastutab töötaja juhul, kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. TLS § 74 lg 2 järgi määratakse töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Hagiavalduse järgi selgus AS Neste Eesti arvete analüüsimisel, et kostja on pidevalt tankinud kütusekaardiga ka bensiini. Vaidluse all ei ole see, et kostja kasutada olevatele kolmele sõidukile tuli tankida diiselkütust. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole kogu menetluse käigus esitanud ühtegi mõistlikku ega eluliselt usutavat selgitust selle kohta, miks ta tankis tööandja kütusekaardiga bensiini, hagiavalduse kohaselt öösiti ja nädalavahetusel. Kostja ei ole oma väiteid diiselkütuse viskoossuse muutmiseks bensiini lisamise kohta ja lumekoristuseks ja muruniitmiseks bensiini kasutamise kohta tõendanud. Maakohus on aga ekslikult järeldanud, et vaatamata sellele ei kuulu hageja nõue bensiini tankimise suhtes rahuldamisele. Ringkonnakohus leiab, et kostja, tankides hageja poolt tema kasutusse antud kütusekaardiga kütust, mida ei kasutata nendes sõidukites, mis on kostja käes tööülesannete täitmiseks, soovis kostja oma käitumisega kaasa tuua õigusvastase tagajärje - hagejal kahju tekkimise. Kostja leidis 28. septembri 2015 menetlusdokumendis, et hageja on väitnud, et bensiini lisamine diiselkütuste omaduste parandamiseks ei ole lubatav ja võib sõidukitele kahjulik olla. Kostja leidis aga samas, et hageja ei ole bensiini lisamist vaidlustanud ning isegi juhul, kui see oleks õige, et bensiini ei tohi diiselkütusele lisada, ei ole kostja rikastunud. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei pea praeguses menetluses vaidlustama seda, kas kostja lisas diiselkütusele bensiini ilma hageja loata. Kostja väited on otseselt hageja huve ja omandit kahjustavad.
12.Õiguslikult põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on hageja soodustanud olukorra tekkimist, mis võimaldas kostjal aluseta kütust tankida, jättes töötaja käitumise TLS § 1 lg 1 järgi kontrollimata. Kostja on ka viidanud vastuses apellatsioonkaebusele, et kogu hageja juures töötamise
aja ei osundanud hageja kostjale kordagi, et kostja on kütust tankinud liiga palju või et bensiini ei tohtinud tankida. Ringkonnakohus märgib, et töösuhe hageja ja kostja vahel lõppes põhjusel, et kostja on rikkunud töökohustusi ning tankinud ilma põhjuseta liiga palju diiselkütust ning põhjendamatult bensiinikütust. Eelduslikult käituvad isikud tsiviilkäibes viisil, mis ei tekita teisele isikule kahju. Kontrolli tähendus TLS § 1 lg 1 järgi ei seisne töötaja pidevas jälgimises, millega oleks välistatud töötajapoole tööandjale kahju tekitamine. Töötaja esitatud kütuse arvete tasumine ei ole heakskiit kostja tegevusele, kostja ei ole hageja ja kolmandate isikute (praegusel juhul kütuse müüja) vaheliste tehingute pooleks.
13.Kostja esindaja asus 10. veebruari määruskaebuses seisukohale, et hageja nõue on TLS § 74 lg-st 4 tulenevalt aegunud (II kd, tl 89). TLS § 74 lg 4 järgi aegub tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. Hagiavalduse kohaselt on kostja tankinud kütusekaardiga ajavahemikul 20. mai 2010 kuni 21. jaanuar 2013 bensiini 3 473,05 liitrit kogumaksumusega 4428 eurot 67 senti. Hageja väitel kontrollis ta kostja kasutuses olnud kütusekaardi kasutamist 2013. a veebruaris (I kd, tl 4). Hagi on esitatud 17. mail 2013, seega mitte rohkem kui kolm aastat pärast väidetava kahju tekkimise aega.
14.Ringkonnakohus rahuldab hagi töölepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu, ega anna hinnangut sellele, kas hageja nõue tangitud bensiini suhtes võiks olla põhjendatud ka õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevalt. Ringkonnakohus leiab, et kostja väited deliktiõiguslike nõuete välistatuse kohta juhul, kui nõude sisuks on varalise kahju hüvitamine, ei ole õiguslikult põhjendatud. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on teisele isikule kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Praegusel juhul on kostja kütusekaarti kasutades tekitanud hagejale õigusvastaselt varalise kahju. Eeldatavasti on kostja esindaja silmas pidanud puhtmajandusliku kahju hüvitamise võimaluse välistatust deliktiõiguslike omandi rikkumise sätete alusel, kuid nimetatule ei ole hageja menetluses ka tuginenud. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tangitud diiselkütuse osas ei ole põhjendatud ka deliktiõiguse alusel, hageja ei ole kostja vastuväidete suhtes kahju suuruse suhtes omapoolseid tõendeid esitanud. Asjas puuduvad andmed, mis võimaldaksid asuda teisele tulemusele. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue tangitud diiselkütuse suhtes ei ole põhjendatud ka alusetu rikastumise alusel. Ringkonnakohus märgib, et kostja väited selle kohta, et hageja nõue ei ole põhjendatud alusetu rikastumise sätete alusel, kuna hageja ei ole välja toonud millises koguses kütuse arvel kostja rikastus, ei ole bensiini tankimise suhtes põhjendatud. Hageja on näidanud tangitud bensiini koguse ning hinna. Hageja ei pea tõendama seda, mida kostja õigusliku aluseta tangitud kütusega tegi. Diiselkütuse suhtes ei ole hageja oma rikastumise nõuet arvestades kostja vastuväiteid tõendanud.
15.Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning osaliselt rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus TsMs § 163 lg 1 alusel menetluskulud 10% ulatuses kostja ja 90% ulatuses hageja kanda. Maakohus jättis põhjendatult menetluse taastamisega seotud kulud kosta kanda (TsMS § 169 lg 1) ning ringkonnakohus jätab menetluse taastamisega seotud kulude jaotuse muutmata. TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt juhul, kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab
tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohus on otsuses määranud kindlaks põhimenetlusega seotud kulu üksnes kostja osas, jättes seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja põhimenetlusega seotud menetluskulu kindlaks määramata. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine alles kõrgema astme kohtus ei ole kooskõlas mõistlikkuse ega menetlusökonoomia põhimõtetega. Ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. Seepärast toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22). TsMS § 174 lg 4 teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel. Seoses menetluskulude rahalise kindlaksmääramisega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Lepingulise esindaja kulu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel ei pea ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda üksnes dokumendi koostamisele kulunud oletuslikust ajakulust, nagu tegi maakohus, arvestades ühe lehekülje koostamiseks 40 minutit. Menetlustoimingute vajalikkust, mahtu ja keerukust tuleb hinnata konkreetse vaidluse asjaoludest lähtuvalt. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada TsMS 445 lg 1 teises lauses sätestatuga, ehk kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.