Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. märts 2015. a Tartu
Tsiviilasja number
2-13-28854
Tsiviilasi
Rainis Urbani hagi Dicro Eesti OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
2653,96 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 7. mai 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Rainis Urbani apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
3. veebruar 2015. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Rainis Urban (isikukood: XXX; elukoht: XXX), esindaja vandeadvokaat Margus Poola Vastustaja (kostja): Dicro Eesti OÜ (registrikood: 10726985; asukoht: Rakvere Võidu tn 120), esindajad vandeadvokaat Triinu Hiob ja vandeadvokaadi abi Lembit Tedder
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 7. mai 2014. a otsus muutmata. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Jätta maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste kantud menetluskulud Rainis Urbani kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Rainis Urban esitas 10.04.2013 Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse Dicro Eesti OÜ vastu töövaidluses. Avaldaja palus mõista välja Dicro Eesti OÜ-lt avaldaja kasuks: 1) hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega; 2) keskmine palk iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni; 3) keskmine palk iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest seaduses sätestatud ulatuses; 4) kasutamata puhkuse kompensatsioon. Ida Inspektsiooni Töövaidluskomisjoni 07.05.2013 otsusega töövaidlusasjas nr 4.1-1/892 rahuldati töötaja avaldus tööandja vastu osaliselt ja tööandjalt mõisteti töötaja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise eest summas 2 653.96 eurot, tuvastati töölepingu ülesütlemise tühisus ja loeti tööleping üles öelduks alates 02.05.2013. Menetlus lõpetati puhkusetasu ja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamise osas seoses nõuetest loobumisega. Dicro Eesti OÜ esitas 07.06.2013 Viru Maakohtule taotluse Rainis Urbani poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Rainis Urbani 12.09.2013 esitatud hagiavalduse ja 30.10.2013 täpsustatud hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga töölepingu ja asus 04.09.2001 tööle elektroonika töötajana. Kostja juhatuse liikme J.S. suulise korralduse kohaselt kohustati hagejat töötama ka autojuhina. Hageja kasutusse anti kolm sõidukit: Ford Transit 330L (registrimärk XXXX), Ford Transit 350L (registrimärk XXXX) ja suurema tonnaažiga sõiduk Scania R ML 6X2L 38046A (registrimärk XXX). 14.03.2013 lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p-i
7 alusel, põhjendades ülesütlemise vajadust sellega, et töötaja on tema kasutusse antud kütusekaarti kuritarvitanud ja 2010-2013. a on ta tööandjale tekitanud kahju hinnanguliselt 50 000 eurot (TVK tl 10-12). Hageja ainukasutusse oli antud tööandja Neste kütusekaart nr 710576841586 6020 tööandja sõidukite tankimiseks. Hageja arvates puuduvad tõendid, millega oleks tõendatud hageja poolt diiselkütuse 33 742,57 liitri omastamine ning rikastumine 42 853,10 euro võrra. Tõendatud ei ole hageja süüline tegevus kahju tekitamises kostjale. Hageja palus tunnistada töölepingu erakorraline ülesütlemine tühiseks, lugeda tööleping üles öelduks alates 12.06.2013, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ülesütlemise eest 2 653,96 eurot, mõista kostjalt välja menetluskulud summas 1 326,98 eurot.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel ja vähendada hagejale väljamõistetavat hüvitist tema poole kuu töötasuni ehk 442,33 euroni. Kostja oli seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on kehtiv, kuna selle aluseks olid hageja poolt töölepingu sedavõrd olulised rikkumised, et nende ilmnemisel ei olnud töösuhte jätkamine võimalik. Kostja ütles töölepingu erakorraliselt üles TLS § 88 lg 1 p-i 7 alusel põhjusel, et hageja oli tekitanud kostjale perioodil 2010-2013 umbes 50 000 euro ulatuses kahju, kuritarvitades kostja usaldust ja väärkasutades kostja poolt hageja kasutusse antud Neste kütusekaarti. Kostja pöördus varalise kahju hüvitamise nõudega hageja vastu kohtusse ning kohus rahuldas 23.09.2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-13-23837 kostja hagi täies ulatuses ja mõistis töötajalt tööandja kasuks välja võlgnevuse summas 47 281,77 eurot ning menetluskulud summas 850 eurot.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 07.05.2014. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda. Hageja on menetluses taotlenud J.S. tunnistajana ülekuulamist. Kostja ei ole nõustunud tema seadusliku esindaja vande all ärakuulamisega, mistõttu ei ole TsMS §-st 268 tulenevalt võimalik teda tunnistajana üle kuulata. TLS § 1 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse töölepingule võlaõigusseaduses käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 620 lg 1 sätestab, et käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Vaidluse tekkimisel lojaalsus- ja hoolsuskohustuse täitmata jätmise üle peab töötaja suutma tõendada, et tema käitumine tööülesannete täitmisel vastas mõistiku töötaja käitumisele samasuguses olukorras. Käesolevas menetluses ei ole hageja selliseid väiteid esitanud. Tööandja poolt töölepingu erakorraliselt ülesütlemise õiguslikud alused on sätestatud TLS §-s 87, mille lg 1 p-i 7 kohaselt võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. Kohus ei nõustunud hageja väidetega, et hageja ei ole kostjale kahju tekitanud. Hagejal ei ühtegi mõistlikku põhjendust diiselmootoritega sõidukite tankimiseks bensiiniga kostja kütusekaardiga. Talveperioodil oleks hagejal võimalik sõidukite käivitamise kergendamiseks ja mootorite sujuva töötamise tagamiseks lisada diiselkütusele diiselkütuse lisandit, mille kulu oleks 0,5% kuni 1% diiselkütuse kulunormist. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud kütuselisandit kasutada ja miks eelistas ta diiselkütusele bensiini lisamist. Hageja ei väida, et tööandja oli sellise hageja käitumisega kursis ning diiselkütusele bensiini lisamisega nõus. Seega hageja poolt tangitud bensiini kogused 795,85 liitrit 2011. a ja 2 042 liitrit 2012. a
tõendavad seda, et hageja tekitas kostjale kahju. Hageja poolt kostjale kahju tekitamine on tõendatud ka Viru Maakohtu 23.09.2013 tagaseljaotsusega tsiviilasjas 2-13-23837, millega rahuldati Dicro Eesti OÜ hagi kostja Rainis Urbani vastu ja Rainis Urbanilt mõisteti OÜ Dicro Eesti kasuks välja võlgnevus 47 281,77 eurot ning menetluskulud 850 eurot. Kostjat esindas nimetatud menetluses TsMS 218 lg 1 p-s 2 sätestatud lepinguline esindaja, kes seadusega sätestatud korras ja tähtaja jooksul hagiavaldusele kirjalikku vastust ei esitanud ega taotlenud ka tähtaja ennistamist. Tagaseljaotsus tsiviilasjas 2-13-23837 jõustus 29.10.2013. Hageja vastuväited poolte vahel materiaalse vastutuse lepingu puudumise kohta ei välista hagi rahuldamist, sest TLS § 75 lg 1 alusel võtab töötaja varalise vastutuse kokkuleppega sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest. Kahju ei ole tekitatud lühikese perioodi jooksul, see tekitati kolme aasta jooksul. Kohus leidis, et kahju on tekitatud hageja poolt käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisega ehk VÕS § 104 lg-s 4 sätestatud raske hooletusega. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. Põhjendamatud on hageja väited, et ta oli igati lojaalne kostja suhtes ja täitis temale pandud töökohustusi parimal viisil ja ausalt. Kohus leidis, et esineb TLS § 88 lg 1 p-s 7 sätestatud alus tööandja poolt töölepingu erakorraliselt ülesütlemiseks, mistõttu poolte vahel 04.09.2001 sõlmitud töölepingu ülesütlemine ei ole tühine. Tekkinud olukorras ei pidanud kostja TLS § 97 lg 2 p-i 7 alusel teatama ette töölepingu ülesütlemisest, sest töötaja poolsed pikaajalised töölepingu olulised rikkumised võimaldasid TLS § 97 lg 3 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelda ka ilma etteteatamistähtaega järgimata. Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Rainis Urban esitas 06.06.2014. a apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) ei ole kostja tõendanud, et hageja on tekitanud kostjale 47 281,77 euro suuruse kahju. Hageja ei nõustu kostja väitega, et kahju tuvastamine on tõendatud jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-23837. Hageja esitas 12.05.2014. a Riigikohtule teistmisavalduse jõustunud tagaseljaotsuse peale. On alust väita, et Riigikohus on võtnud teistmisavalduse menetlusse; 2) oli kostja seaduslik esindaja teadlik, et hageja lisas diiselkütusele bensiini selle efektiivsema põlemise eesmärgil. Alusetu on kohtu seisukoht, et bensiini lisamine diiselkütusele võib viia tõsiste probleemideni; 3) ei nõustu apellant sellega, et maakohus jättis Rainis Urbani 03.03.2014. a hagiavalduse täienduse menetlusse võtmata; 4) palub apellant võtta tsiviilasja materjalide juurde hageja esitatud hagiavalduse täienduse.
5.Dicro Eesti OÜ vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta apellandi kanda.
Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud; 2) nõudis Dicro Eesti OÜ tsiviilasjas nr 2-13-23837 Rainis Urbanilt töösuhtes tekitatud sama kahju hüvitamist, mille tekitamise tõttu ütles Dicro Eesti OÜ üles Rainis Urbani töölepingu. Sedavõrd suure kahju tekitamisel ei olnud töösuhte jätkamine mõistlikult võimalik. Tööandjale suure kahju tekitamine on käsitletav TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse väga tõsise rikkumisena; 3) keeldus maakohus põhjendatult Rainis Urbani hagiavalduse täienduse menetlusse võtmisest; 4) tuleb jätta hageja taotlus tõendi asja materjalide juurde võtmiseks rahuldamata. Apellandi taotlus tuleb jätta TsMS § 652 lg 6 alusel rahuldamata või keelduda tõendi vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 3 p-i 4 alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ja TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus kaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata.
7.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et asjas ei ole jõustunud kohtulahendiga (tsiviilasi nr 2-13-23837) tuvastatud, et hageja on kostjale tekitanud kahju 47 281,77 eurot. Esiteks ei ole nimetatud lahend jõustunud ja teiseks, ei saa faktilisi asjaolusid lugeda tuvastatuks tagaseljaotsusega.
8.Käesolevas asjas vaidlustas hageja 14.03.2013 kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise TLS § 88 lg 1 p 7 alusel põhjusel, et töötaja on tekitanud süüliselt ja olulisel määral kahju tööandja varale või lõi kahju tekkimise ohu. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud materjalide alusel tuvastas maakohus õigesti, et töötaja tekitas tööandjale olulise kahju.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et töötaja poolt tangitud bensiini kogused on iseseisvalt piisavad, et tuvastada tööandjale olulise kahju tekkimine. Apellandi vastuväited bensiini kasutamise põhjenduste osas on menetluses olnud vastukäivad. Töövaidluskomisjonis väitis hageja, et bensiin kulus ATV, lumepuhuri ja murutrimmeri kütuseks ning talvel diiselkütusele lisamiseks. Ringkonnakohtus märkis hageja, et bensiini kasutas ta oma isikliku sõiduauto tankimiseks siis, kui seda kasutati tööandja huvides. Ringkonnakohus ei pea selle väite tõendamiseks piisavaks hageja esitatud tõendeid, millest nähtub, et mõnel kuul maksti talle isikliku auto kasutamise eest kompensatsiooni. Muid tõendeid hageja ei esitanud. Hageja ei ole ka tõendanud, et ta tööandja loal lisas diiselkütusele bensiini kütuse kvaliteedi ja auto käivitamise parandamiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et maakohtu menetluses esindas hagejat õigusteadmistega isik, kes esitas mitmeid taotlusi, osad jättis maakohus rahuldamata, kuid mõne taotluse osas kohtu seisukoht puudub. Apellatsioonkaebuses esitas apellant vaid ühe taotluse - võtta hagiavalduse lisa asja juurde. Ringkonnakohtu istungil loobus apellant sellest taotlusest. Ringkonnakohus jättis esitatud lisa tähelepanuta, kuid peab vajalikuks lisada, et
selle menetlemiseks oleks puudunud alus ka juhul, kui apellant ei oleks sellest loobunud. Taotlusi tõendite juurdevõtmiseks hageja apellatsioonimenetluses ei esitanud.
10.Ringkonnakohus leiab, et ka diiselkütuse tankimine töötaja poolt asja materjalides märgitud kogustes ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et tööandja kontrollis Neste kütusekaardi väljavõtteid perioodi kohta 2010 – 2013 ning võrreldes sõidukite läbisõitu ja tangitud kütuse koguseid tuvastas, et tangitud kütuse kogused on olulised suuremad kui läbisõiduks oleks kulunud. Tööandja esitas maakohtule töötaja kasutuses olnud kolme diiselkütusega auto odomeetrinäidud ning vaidluse all ei ole see, mitu kilomeetrit on autodega 18.03.2013 seisuga sõidetud sellel perioodil, kui autode tankimisega tegeles hageja. Kostja poolt esitatud andmete alusel läbiti sõidukiga Scania perioodil 19.09.2011 – 18.03.2013 888 536 km. Tööandja väitel kulub kütust maksimaalselt 30 l/100 km peale, mis teeb kütuse kuluks maksimaalselt 202 liitrit kuus. Sõidukil Transit2 oli 14.03.2011 – 18.03.2013 läbitud 355 480 km. Tööandja arvestas kuluks kütusele kuus 115 liitrit. Sõidukil Transit1 oli 17.05.2011 – 18.03.2013 läbinud 73 896 km ja tööandja arvestas diiselkütuse kuluks kuus 336 liitrit. Kokku kulus kolme sõiduki kilometraaži arvestades kütust ca 653 liitrit kuus. Hageja aga ostis diiselkütust 1718 liitrit kuus. Töötaja ei ole esitanud usutavaid selgitusi, mis õigustaksid oluliselt suuremas mahus diiselkütuse ostmist. Tööandja hinnangul on arvestuslik ülekulu kahe aasta jooksul 25 000 liitrit. Ringkonnakohus möönab, et asjas ei ole tuvastatud kostjal tekkinud kahju täpne suurus diiselkütuse osas, kuna autode tegelik kütusekulu võis olla mõnevõrra suurem kostja arvestatust, kuid esitatud materjalid on piisavad, et lugeda tõendatuks, et hageja tankis diislikütust pika perioodi jooksul ja märgatavalt enam, kui see oli tööülesannete täitmiseks vajalik.
11.Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna, kuid ei ole esile toodud, kas hageja peab ebaõigeks töölepingu ülesütlemist ilma etteteatamistähtaega järgimata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvestades rikkumiste perioodi, süstemaatilisust ning töötaja selgitusi esines TLS § 98 lg 2 sätestatud alus.
12.Ringkonnakohus jätab maa- ja ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste kulud hageja kanda TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
/digitaalselt allkirjastatud/
Kersti Kerstna-Vaks
Kai Kullerkupp
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.