Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi SidokToomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.10.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-21424
Tsiviilasi
ML hagi Viimsi valla vastu töövaidluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.05.2015 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
18 348 eurot 60 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Viimsi valla apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): ML (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Alar Salu Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): Viimsi vald (Viimsi Vallavalitsuse kaudu), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kristi Rande ja Kristi Sild
Istungi toimumise aeg
05.10.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.05.2015 otsus osas, millega kohus tuvastas töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel töölepingu 5. juunist 2014 ning mõistis kostjalt välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest netosummas 4587,15 eurot.
2.Teha asjas uus otsus, millega jätta ML hagi Viimsi valla vastu hagi täies ulatuses rahuldamata.
4.Maakohtu menetluses ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta täies ulatuses hageja, ML kanda.
5.Jätta rahuldamata Viimsi valla taotlus menetluskulude väljamõistmiseks ning jätta menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.ML (edaspidi: hageja, töötaja) esitas 05.06.2014 maakohtule hagiavalduse Viimsi valla (edaspidi: kostja, tööandja) vastu pooltevahelise töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Pärast kostja vastuse ja selles töölepingu kohtus lõpetamise taotluse esitamist täiendas hageja hagi ja nõudis kostjalt hüvitist töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest 12 kuu töötasule vastavas netosummas 18 348,60 eurot.
2.Hageja töötas kostja XXXXXXXXXXXXXXX XXXXXX XXXXXXXX (edaspidi: asutus) juhatajana töölepingu alusel kuni kostja ütles 06.05.2014 töölepingu üles. Lepingu ülesütlemine on hageja hinnangul alusetu ja seega tühine. Hageja pole rikkunud töölepingut ega seadust, samuti pole ta põhjustanud usalduse kaotust enda vastu ega tekitanud kostjale olulist kahju. Kostja ei ole töölepingu kehtivuse ajal kordagi teinud hagejale etteheiteid tema ametiülesannete täitmise osas, hagejat ei ole distsiplinaarkorras karistatud või muul viisil noomitud. Asutuses viidi läbi iga-aastane majandustegevuse auditeerimine ning teostati revisjon valla volikogu revisjonikomisjoni poolt. Auditeerimise ja revisjoni tulemused pole kordagi kajastanud hageja juhtimisvigu või ebasobilikke majandustehinguid.
3.Ülesütlemisavaldus on hageja hinnangul tehtud hilinenult, sest kostja pidi olema teadlik kõigist hagejale ette heidetud toimingutest ja hageja majanduslikest huvidest juba varem.
4.Hageja ühe kuu keskmine netotöötasu oli 1 529,05 eurot ja hageja soovib töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitist 12 kuu keskmise palga summas, sest hageja kaotas sissetuleku ja lisaks hagejale said moraalselt kannatada ka tema perekonnaliikmed, sh alaealised lapsed.
2(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ning taotles töölepingu ülesütlemise tühisuse nõude rahuldamise korral töölepingu kohtus lõpetamist.
6.Kostja hinnangul ei täitnud hageja töölepingust tulenevaid kohustusi lojaalselt ega heas usus, millega põhjustas usalduse kaotuse ning kahju või vähemalt kahju tekkimise ohu kostjale. Hageja rikkus korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 sellega, et tegi asutuse nimel tehinguid ettevõtetega, kelles ta ise või temaga seotud isikud KVS § 7 tähenduses omavad osalust. KVS-s sätestatud toimingupiirangu rikkumine ei eelda, et rikkumisega kaasneb reaalne kahju ametiasutusele või mõnele muule isikule. Ainuüksi toimingupiirangu järgimata jätmist saab käsitleda usalduse õõnestamisena ametiasutuse kui terviku õiguspärase toimimise suhtes. Hageja suhtes viidi läbi väärteomenetlus ja nii kohtuväline menetleja kui ka esimese astme kohus leidsid, et hageja on väärteo toime pannud.
7.Kostja heitis hagejale ette ka aastatel 2009-2014 töölepingute sõlmimist lähisugulastega, riigihangete seadusest tulenevate nõuete rikkumist, samuti töölepingu p 8.1 rikkumist sellega, et hageja ei vastutanud asutuse üldseisundi ja arengu ning vara ja rahaliste vahendite õiguspärasuse ja otstarbeka kasutamise, säilimise ja hoolduse eest, sh ebaratsionaalset majandamist teenuste ja kaupade ostmisel.
8.Hüvitise nõudele vaidles kostja vastu ja palus nõutavat hüvitist vähendada ühe euroni. Hageja kui avalikke ülesandeid täitev ja avalikke vahendeid kasutav juhtival ametipositsioonil töötav isik oleks pidanud aru saama, et tehingud seotud isikutega ei ole lubatud ning võivad kaasa tuua usaldamatuse tekkimise ning töösuhte lõppemise. Hagejal säilis sissetulek muudest allikatest ja alates 05.08.2014 asus ta uuesti tööle. Esimese astme kohtu otsus
9.Maakohus tegi 29.05.2015 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, tuvastas, et kostjapoolne töölepingu ülesütlemine oli tühine, lõpetas hageja ja kostja vahelise töölepingu ning mõistis kostjalt hageja kasuks hüvitise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest netosummas 4587,15 eurot.
10.Maakohus märkis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: pooled sõlmisid 19.06.2009 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures samast päevast tööle asutuse juhatajana (I kd, tl 13-15 ja 17); kostja vallavolikogu määras 29.01.2013 otsusega valla konsolideerimisgrupi audiitoriks BDO Eesti AS (edaspidi „BDO”, I kd, tl 28); BDO viis läbi asutuse tehingute kontrolli ja koostas selle kohta 29.04.2014 aruande (edaspidi "BDO aruanne", I kd, tl 30-40); kostja koostas 06.05.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille hageja sai samal päeval kätte (I kd, tl 22-25), ja hageja vabastati Viimisi
3(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424 Vallavalitsuse sama kuupäeva korraldusega nr 566 asutuse juhataja ametikohalt (I kd, tl 26).
11.Maakohus nõustus kostjaga, et KVS §-st 11 tuleneva toimingupiirangu rikkumisega ei pea kaasnema kahju. Hageja rikkus KVS § 11 lg 1 p 1 koosmõjus § 7 lg 1 p-dega 1–3 seeläbi, et otsustas asutuse nimel tehingute tegemise aktsiaseltsiga L (kelle osalus kuulub talle ja abikaasale vähemalt kaudselt), Aktsiaseltsiga F (kelle aktsionär ja nõukogu liige hageja samal ajal oli) ja Osaühinguga M (kelle osanik oli hageja poeg). Maakohtu hinnangul ei tulene aga nimetatust, et rikkumine andis aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel. KVS võeti vastu 06.06.2012 ja see jõustus 01.04.2013. Tegemist on õigusaktiga, mis töölepingu sõlmimise ajal veel ei kehtinud. Kui tööandja soovis tugineda töölepingu kehtivuse ajal vastu võetud ja jõustunud õigusaktist tulenevatele töötaja tegevuse piirangutele olukorras, kus pooled ei ole samasisulisi piiranguid töölepingus juba ise kokku leppinud, pidi tööandja vähemalt tutvustama ja selgitama õigusmuudatust töötajale. Kostja pole sellist tutvustust ega selgitust väitnud, samuti ei nähtu kohtuasja materjalidest, et hageja ametijuhendit oleks pärast KVS jõustumist kaasajastatud. Tööandja ei saa oma juhendamis- ja selgitamiskohustust asendada töölepingu kokkuleppega selle kohta, et töötaja peab juhinduma tema tööd reguleerivatest õigusaktidest. Seetõttu ei saa kostja edukalt tugineda töölepingu ülesütlemisel hageja käitumise vastuolule KVS-iga. KVS § 11 lg 3 p-d 5–7 võimaldavad erinevaid tõlgendusi ja küllalt laia kaalutlusruumi hindamaks, kas konkreetne toiming kuulub sama seaduse § 11 lg 1 keelu kohaldamisalasse. Kostjal kui kohaliku omavalitsuse üksusel oli kahtluse korral võimalik kohustada hagejat esitama huvide deklaratsioon KVS § 13 lg 1 p 14 alusel ja võrrelda seda asutuse majandustoimingutega. Hageja väitel on ta deklaratsioonid esitanud ja kostja pole seda kahtluse alla seadnud. Kostja pole selgitanud, kuidas ei olnud talle huvide deklaratsioonist kohe arusaadavad need seosed, mida ta nüüd hagejale töölepingu ülesütlemise aluses ette heidab.
12.Maakohtu hinnangul pidi kostja saama teada hageja juhitud asutuse majandustoimingutest enne BDO aruande esitamist. BDO määrati valla konsolideerimisgrupi audiitoriks juba 2013. aasta algul. Maakohtu hinnangul on kohaliku omavalitsuse tegevuse korraldamisel asutuste raamatupidamisest ja majandustehingute ülevaate loomiseks mõistlik maksimaalne periood üks kvartal. Kostja volikogu revisjonikomisjon kogunes nt 2011. aastal neli korda ja andis vähemalt korra aastas aru volikogule. Maakohtu hinnangul tuleb eeldada, et vallavalitsuse järelevalve ja raamatupidamislik kontroll asutuste ja nende juhatajate üle on pigem sagedasem. Iga kvartali andmete hindamise mõistlik aeg on üks kuu ja tööandjale teada olevate andmete põhjal töötajaga sõlmitud töölepingu ülesütlemise otsustamise aeg samuti üks kuu. Tervikuna tuleneb maakohtu hinnangul eelnevast, et 2014. aasta maikuus sai kostja töölepingu ülesütlemisel õiguspäraselt tugineda vaid neile sündmustele ja hageja toimingutele, mis leidsid aset 2014. aastal. Seetõttu ei hinnanud maakohus 06.05.2014 ülesütlemise avalduse punktides nr 1–3, 5 ja 7 märgitud väiteid. 4(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
13.Maakohus võttis seisukoha ülesütlemise avalduse punktide nr 4 ja 6 ning C OÜ arvete 2014. aastal aktsepteerimise osas ega tuvastanud, et hageja oleks rikkunud töölepingust tulenevaid töökohustusi või pannud toime tegusid, mis annaks alust kaotada tema vastu usaldus või mis põhjustaks kostjale kahju. Ükski hageja poolt esile toodud sündmustest ega nendega seonduvatest hageja toimingutest ei olnud maakohtu hinnangul oma olemuselt selline, mis peaks põhjustama tööandja usalduse kaotuse. Võttes arvesse asutuse majandustehingute mahtu pole ka mõistlik, et tööandja otsib mõned üksikud väiksema minetused toimingud mitme aasta peale ja tuletab sellest usalduse kaotuse. Tööandja peab hoolitsema selle eest, et tema korraldused ja juhised töötajale oleksid selged ja õigeaegsed. Kostja enda puudused valla raamatupidamise ja asutuste töö korraldamisel ega puudulik järelevalve ei peaks andma alust asutuse juhatajaga töölepingu lõpetamiseks. Maakohus järeldas, et kostjal puudus 06.05.2014 alus tööleping hagejaga erakorraliselt lõpetada.
14.Maakohus rahuldas kostja taotluse ning lõpetas pooltevahelise töölepingu. Kostja soovis töölepingu öelda 06.05.2014 avaldusega üles samast päevast. Hageja töötas kostja juures veidi alla viie aasta, st kohane etteteatamise tähtaeg oli TLS § 97 lg 2 p 2 järgi 30 kalendripäeva. Neil kaalutlustel lõpetas maakohus pooltevahelise töölepingu alates 05.06.2014.
15.Maakohus leidis, et kumbki pool pole toonud esile erandlikke asjaolusid, mis võimaldaks määrata hüvitise erineva TLS § 109 lg 1 esimeses lauses märgitust, st suurema või väiksema kui kolme kuu keskmise töötasu summa. Kohus määras hüvitiseks 4 587,15 eurot (3×1529,05).
16.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg te 5 ja 1 alusel jättis maakohus otsuse tegemisel arvestamata hageja 19.06.2009 avalduse, hageja esindaja 16.05.2014 e-kirja, kostja 16.05.2014 vastuse teabenõudele, arved õigusabi eest, hoolekogu esimehe kutse, T OÜ registriandmete väljatrüki, ML hinnete kokkuvõtte, sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Kohus ei arvestanud ka enne 2014. aastat aset leidnud majandustehinguid kajastavaid tõendeid. Kuna kohus tuvastas, et kostja viidatud ja käesolevas asjas arvestamisele kuuluvate tehingutega ei ole hageja kostjale kahju põhjustanud ega loonud selleks ohtu, siis ei hinnanud maakohus ka kahju olulisust TLS § 88 lg 1 p 7 tähenduses. Seetõttu ei arvestanud maakohus kostja eelarvet kajastavate dokumentidega. Apellatsioonkaebus
17.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja hinnangul pole maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 436 lg-s 1 ja TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetega. Kohus on asja sisulisel lahendamisel rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 ja § 238 lg-s 5 sätestatut. Materiaalõiguslikult on kohus kohaldanud ebaõigesti TLS § 104 lg-t 1 ja § 109 lg-t 1.
5(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
18.Kostja ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel pole olnud kohane, kuna kostja ei ole tõendanud ülesütlemise alust. Kostja ei pidanud õigeks maakohtu seisukohta, mille kohaselt kui tööandaja soovib tugineda töölepingu kehtivuse ajal vastu võetud ja jõustunud õigusaktist tulenevatele tegevuse piirangutele olukorras, kus samasisulisi piiranguid ei ole töölepingus kokku lepitud, peab tööandja vähemalt tutvustama ja selgitama õigusmuudatust töötajale. Analoogne seadus (korruptsioonivastane seadus) kehtis juba alates 1999. aastast ehk piirangud ametiisikutele eksisteerisid juba enne hagejaga töölepingu sõlmimist. Seetõttu ei saanud 01.04.2013 jõustunud KVS olla hageja jaoks üllatuslik. Kostja hinnangul ei vaja seadus eraldi tutvustamist ning seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest, sh tagajärgede eest. Kostjale ei saa olla etteheidetav vastustajale seaduse tutvustamata jätmine. Hagejaga sõlmitud töölepingu punkti 8.1.5. kohaselt kohustus hageja juhinduma tööd reguleerivatest õigusaktidest ning ametijuhendist ja täitma ametijuhendis sätestatud tööülesandeid õigeaegselt ja korrektselt.
19.KVS §-s 11 sätestatud toimingupiirangu rikkumise korral on põhjendatud töösuhte lõpetamine TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Viidatud sätte kohaldamiseks piisab, et töötaja on käitunud tööandjaga mingil viisil ebausaldusväärselt. TLS § 15 lg 1 peab töötaja täitma oma kohustusi lojaalselt. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu põhimõttest. Heas usus tegutsemine tähendab ka seda, et tegutsetakse seaduslikult. Antud juhul on tööandja põhjendatult leidnud, et mitmete erinevate varaliste tehingute tegemine iseenda ja oma lähikondsetega on tekitanud hageja suhtes usalduse kaotuse ning see on mõjuvaks põhjuseks, mis on aluseks töösuhte lõpetamiseks viitega TLS § 88 lg 1 p-le 5.
20.Maakohus on asunud seisukohale, et kuivõrd tööandja saab töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama, siis käesoleval juhul on mõistlik aeg möödunud asjaolude osas, millised on aset leidnud enne 2014. aastat. Kohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja seisukoha hageja töökohustuste rikkumisest teadasaamise aja osas. Kostja sai teadlikuks hageja tegevuses esinevatest tegelikest rikkumistest alles peale BDO poolt läbiviidud tehingute põhjalikku analüüsi, mille tellis seoses tekkinud kahtlustega. Kontrolli käigus kogutud andmete alusel tehtud otsustus töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 5 ja 7 alusel oli seega õigeaegne. Maakohtu viited varasematele audiitorkontrolli ja revisjonide läbiviimisele ei ole asjassepuutuvad, kuivõrd viidatud toimingute käigus ei teostata kontrolli ametniku tegevuse vastavusele KVS sätetele, vaid kontrollitakse kajastatud majandustehingute ja raamatupidamise andmete õigsust jms. Hageja tegevuses rikkumiste tuvastamine vajas spetsiifilist, süsteemset ja laiemat lähenemist ning polnud nähtav regulaarsete üksikute kontrollide või revisjonide käigus. Maakohus on alusetult kõrvale jätnud tõendid, millest nähtuvad hageja rikkumised varasema perioodi osas.
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
21.Toimingupiirangute rikkumisega on kostjale kaasnenud ka varaline kahju. Kostja hinnangul on tegemist olulise kahjuga või vähemalt ohuga sellise kahju tekkimiseks. Ülesütlemisavalduses on kostja konkreetselt viidanud kulutustele, milliste osas ta leiab, et need ei ole tehtud kooskõlas kostja huvidega. Kostja hinnangul ei tule käesolevas vaidluses siiski tuvastada, kas ja kui suures ulatuses täpselt kostjale kahju tekkis, sest kostja ei ole hageja vastu esitanud kahju hüvitamise nõuet. TLS § 88 lg 1 p 7 kohaldamiseks on piisav, kui tööandja on tuvastanud, et töötaja on käitunud viisil, mille tagajärjel võib tööandja vara olulisel määral ohtu sattuda. Vastustaja seisukoht
22.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on palunud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldati ja jaotati menetluskulud. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis hageja poolt TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitisenõude osaliselt rahuldamata. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kohus tuvastas töölepingu kostjapoolse ülesütlemise tühisuse, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 5. juunist 2014 ning mõistis kostjalt välja hüvitise töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest netosummas 4587,15 eurot. Ringkonnakohus teeb selles osas ise uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata. Sellest lähtuvalt määrab kolleegium ka menetluskulud kindlaks maakohtust erinevalt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
24.Hageja on taotlenud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist ning kostjalt hüvitise väljamõistmist TLS § 109 lg 1 alusel. TLS § 104 lg 1 järgi on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. Seonduvalt töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega vaidlevad pooled selle üle, kas esinevad töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused TLS § 88 lg 1 p-de 5 ja/või 7 järgi. Muu hulgas on pooltel erimeelsus selles, millised ülesütlemisavalduses esile toodud sündmustest ja hageja toimingutest võiksid olla ülesütlemise kohasteks alusteks TLS § 88 lg 4 järgi.
25.Maakohus on lugenud TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning esitatud tõendite alusel õigesti tuvastatuks, et pooled sõlmisid 19.06.2009 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures samast päevast tööle asutuse juhatajana; et kostja vallavolikogu otsustas 29.01.2013 otsusega määrata valla konsolideerimisgrupi audiitoriks BDO; et BDO viis läbi asutuse tehingute kontrolli ja koostas selle kohta 29.04.2014 aruande; ning et kostja koostas 06.05.2014 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille hageja sai samal päeval kätte, ja hageja vabastati Viimsi Vallavalitsuse sama kuupäeva korraldusega nr 566 asutuse juhataja ametikohalt. Ülalmärgitud osas võtab
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424 ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
26.TLS § 88 lg 1 p 5 järgi võib tööandja töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Praegusel juhul peab kostja (tööandja) usalduse kaotuse põhjuseks hageja poolt KVS §-st 11 tulenevate toimingupiirangute rikkumist. Kostja etteheidete järgi on hageja teinud asutuse nimel tehinguid äriühingutega, kelles ta ise või temaga seotud isikud KVS § 7 tähenduses omavad osalust.
27.Maakohus on leidnud, et hageja oli kostja juures asutuse juhatajana töötades ametiisik KVS § 2 lg 1 tähenduses ja talle laienesid sama seaduse §-st 11 tulenevad toimingupiirangud. Samuti on maakohus kostjaga nõustudes leidnud, et toimingupiirangu rikkumisega ei pea kaasnema kahju. Kolleegium iseenesest nõustub maakohtu nende järeldustega, kuid peab vajalikuks märkida, et kehtiv KVS jõustus alles 01.04.2013, töölepingu sõlmisid pooled aga juba 19.06.2009. Enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 4 lg 3 nägi ette, et ametiisikuna selle seaduse mõistes tuleb valla- või linnaametiasutuse juhti ja ametiasutuse hallatava asutuse juhti käsitleda juhul, kui nii on otsustanud valla- või linnavolikogu (seaduse § 19 nägi küll ette kehtiva KVS §-s 11 sätestatutega sarnased toimingupiirangud). Kolleegiumi arvates ei võimalda kohtu ette toodud asjaolud järeldada, et hagejat saaks ametiisikuna käsitleda ka enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse mõttes. Kostja poolt osundatud Viimsi valla 18.08.2009 vastu võetud põhimäärusest (RT IV, 31.12.2013, 99) ega valla varemkehtinud põhimäärustest ei saa kolleegiumi hinnangul asjakohaseid järeldusi teha. 18.08.2009 vastu võetud põhimääruse §-dest 20 ja 43 tulenevalt on majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud alusel ja korras kohustatud esitama üksnes vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse liikmed, samuti ei tohi need isikud võtta osa selliste üksik- ja üldaktide arutamisest ning otsustamisest, mille suhtes on neil huvide konflikt vastavalt korruptsioonivastasele seadusele. Kolleegiumi poolt tuvastatu põhjal puuduvad Viimsi vallal ka muud õigusaktid, mis võimaldaksid käsitleda hagejat ametiisikuna enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse mõttes.
28.Seega saaks kolleegiumi hinnangul hagejale KVS §-st 11 tulenevad toimingupiirangute eiramist põhimõtteliselt ette heita alates 01.04.2013 tehtud tehingute ja toimingute suhtes. Samas võib TLS § 88 lg 4 järgi tööandja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Maakohus on leidnud, et 2014.a maikuus sai kostja töölepingu ülesütlemisel õiguspäraselt tugineda vaid neile sündmustele ja
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424 hageja toimingutele, mis leidsid aset 2014. aastal. Selle maakohtu järeldusega ringkonnakohus ei nõustu.
29.Maakohus on järelduste tegemisel võtnud arvesse, et kostja volikogu revisjonikomisjon kogunes nt 2011. aastal neli korda (IV kd, tl 179) ja andis vähemalt korra aastas aru volikogule (IV kd, tl 170–181). Maakohtu arvates tuleb ka eeldada, et vallavalitsuse järelevalve ja raamatupidamislik kontroll asutuste ja nende juhatajate üle on pigem sagedasem. Kolleegiumi hinnangul on maakohus volikogu revisjonikomisjon kogunemise sagedust kui asjaolu üle tähtsustanud ning kohtu järeldus asutuste juhatajate eelduslikult sagedasema kontrolli kohta on oletuslik. Asja materjalidest järelduvalt ei vaidle pooled selle üle, et vallavalitsuse audiitorkontroll toimus iga-aastaselt. Mõlemad pooled on nimetatud asjaolule oma väidetes tuginenud, samuti on see välja toodud nt töölepingu ülesütlemise avalduses (I kd, tl 22-25). Viimane (iga-aastane) audiitorkontroll enne töölepingu ülesütlemist pidi hõlmama eeldatavalt 2013. aastat. Selle audiitorkontrolli tulemuste põhjal telliti BDO-lt hageja poolt juhitud lasteaia majandustehingute kontroll. Viimatinimetatud kontroll viidi hageja suhtes esitatud väärteoteate sissejuhatuses nähtuvalt läbi perioodil 2014 veebruar-aprill (I kd, tl 41). Eelmärgitust võib järeldada, et kostja sai 2013.a audiitorkontrolli tulemustest teada hiljemalt 2014.a jaanuaris. Seega pidi kostja ka 2013.a aset leidnud võimalikest toimingupiirangute rikkumisest teada saama mitte varem kui 2014.a jaanuaris. Arvestades asjaolude selgitamiseks BDO-lt täiendavalt tellitud kontrolli, võis hageja kolleegiumi arvates töölepingu ülesütlemisel TLS § 88 lg 4 mõttes õiguspäraselt tugineda neile sündmustele ja hageja toimingutele, mis leidsid aset alates 01.01.2013. Kuivõrd hagejat ei ole võimalik pidada ametiisikuks enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse tähenduses, omab KVS §-st 11 tulenevate toimingupiirangute rikkumise aspektis seega tähtsust periood alates 01.04.2013.
30.Hageja ei ole menetluses vaidlustanud, et otsustas asutuse nimel tehingute tegemise aktsiaseltsiga L, Aktsiaseltsiga F ning Osaühinguga M. Samuti ei ole hageja eitanud kostja poolt välja toodud seoseid nimetatud äriühingutega. Viidatud tehingute tegemine on ka tõendatud kostja poolt esitatud raamatupidamis-dokumentidega (I kd, tl 186-189, 195-203; II kd, tl 2-11). Tehinguid aktsiaseltsiga L ja Aktsiaseltsiga F on nendest tõenditest ilmnevalt tehtud ka perioodil alates 01.04.2013, kokku vastavalt summas 4158,43 kr ja 43 843, 24 kr. Kõik tehingud Osaühinguga M jäävad seevastu varasemasse perioodi.
31.Tõendite põhjal tuleb järeldada, et asutuse nimel tehingute tegemise otsustamisel aktsiaseltsiga L ja Aktsiaseltsiga F on hageja rikkunud KVS § 11 lg 1 p 1 koosmõjus § 7 lg 1 p-dega 1-3. KVS § 11 lg 1 p 1 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Seotud isikuteks sama seaduse tähenduses on KVS § 7 lg 1 p-dest 1-3 tulenevalt ametiisiku abikaasa, samuti juriidiline isik, milles vähemalt 1/10 osalusest või osaluse omandamise õigusest kuulub ametiisikule endale või temaga seotud
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424 isikule, ning juriidiline isik, mille juhtimis- või kontrollorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses on ametiisik ise või sama lõike punktis 1 nimetatud isik. Kostja poolt esitatud äriregistri elektroonilise teabesüsteemi (väljatrüki) andmete põhjal kuulub ca 28,57% aktsiaseltsi L (registrikood XXXXXXXX) aktsiakapitalist Osaühingule L (registrikood XXXXXXX), mille osanikeks on omakorda hageja ja tema abikaasa (I kd, tl 190-103). Samuti on hageja kostja poolt esitatud tõenditest nähtuvalt Aktsiaseltsi F (registrikood 10398162) aktsionär ja nõukogu liige, juhatuse liikmeks on hageja ema Maia Metsla (I kd, tl 204-205). Asjas puuduvad tõendid, millest võiks teha hageja ja äriühingute seotuse kohta teistsuguseid järeldusi. Hageja väited tema tegeliku rolli ja mõju kohta eelnimetatud äriühingutes ei oma kolleegiumi hinnangul asja lahendamisel õiguslikku tähtsust.
32.KVS § 11 lg 2 järgi on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul ametiisikul keelatud anda oma alluvale ülesandeks teha toimingut või otsust tema asemel. Ametiisik peab paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust viivitamata teavitama oma vahetut juhti või ametiisiku ametisse nimetamise õigusega isikut või organit, kes teeb toimingu või otsuse ise või annab selle ülesande teisele ametiisikule. Hageja poolt kohtumenetluses esitatud väidetel on ta kostjat KVS § 11 lg 1 kohastest asjaoludest teavitanud, kuid neid väiteid kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud hageja väidet, mille kohaselt on ta esitanud kostjale enda majanduslike huvide deklaratsioone. Kolleegiumi hinnangul ei vabastanud deklaratsioonide esitamine hagejat siiski KVS § 11 lg-st 2 tulenevast teavitamiskohustusest. Kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda ka järeldada, et aktsiaseltsiga L ja Aktsiaseltsiga F tehtud tehingute osas oleks tegemist mõnega KVS § 11 lg 3 järgsetest eranditest, mille puhul toimingupiiranguid ei kohaldata.
33.Maakohus on otsuse p-s 15 osundanud TLS § 1 lg-le 1, § 5 lg 1 p-dele 4 ja 11 ning lgle 2 ja § 28 lg 2 p-le 1 ning leidnud, et kui tööandja soovib tugineda töölepingu kehtivuse ajal vastu võetud ja jõustunud õigusaktist tulenevatele töötaja tegevuse piirangutele olukorras, kus pooled ei ole samasisulisi piiranguid töölepingus juba ise kokku leppinud, peab tööandja vähemalt tutvustama ja selgitama õigusmuudatust töötajale. Maakohtu hinnangul ei saanud tööandja oma juhendamis- ja selgitamiskohustust asendada töölepingu kokkuleppega (töölepingu p 8.1.5) selle kohta, et töötaja peab juhinduma tema tööd reguleerivatest õigusaktidest. Kolleegium maakohtu nende seisukohtadega ei nõustu. TLS § 16 lg 1 järgi peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema TLS § 16 lg 2 kohaselt töösuhte järgi, arvestades samas lõikes sätestatud asjaolusid. TLS § 15 lg 1 järgi peab töötaja täitma oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt, sama paragrahvi teisest lõikest tulenevalt tuleb mh täita töö iseloomust tulenevaid kohustusi ning hoiduda tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet.
10(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
34.Arvestades osundatud TLS § 15 lg-tes 1 ja 2 sisalduvaid nõudeid, leiab kolleegium, et töötaja peab olema tööandja vastu lojaalne ning lähtuma tööülesannete täitmisel kehtivatest õigusaktidest sõltumata sellest, kas töölepingus või selle lisades on selline kohustus eraldi sätestatud või mitte. Hageja töötas munitsipaallasteaia juhatajana. Sellise töö tegemisel nõutav hoolsuse määr (TLS § 16 lg 2) eeldab mh KVS-i regulatsiooni tundmist ning seadusest tulenevate toimingupiirangute järgimist. Iseenesest pidi kostja tagama KVS § 3 lg 3 järgi mh hageja korruptsiooni ennetamise alase teadlikkuse. Samas seondub munitsipaallasteasutuse juhtimine otseselt avalike vahendite kasutamisega, mis on suuremalt jaolt reguleeritud avaliku õiguse normidega (kohaliku omavalitsuse seaduse § 22 lg 1 p 5; koolieelsete lasteasutuste seaduse (KELS) § 25). Nende normide järgimine oli KELS § 21 lg 2 kohaselt lasetaia juhataja seadusest tulenev ülesanne, mistõttu on põhjendatud eeldada, et juhataja end vastava regulatsiooniga jooksvalt kursis hoiab. Eelmärgitut arvestades ei vabasta asjaolu, et tööandja ei ole alates 01.04.2013 toimunud õigusmuudatusi hagejale tutvustanud ja selgitanud, töötajat praegusel juhul vastutusest töölepingu rikkumise eest. Hageja esitatud muude väidete põhjal ei ole kolleegiumi hinnangul ka usutav, et hageja töökohaga kaasnevast korruptsiooniohust ning toimingupiirangutest ei teadnud. Eelkõige võib seda järeldada hageja väidetest, mille kohaselt on ta esitanud tööandjale majanduslike huvide deklaratsioone. Hageja esindaja poolt ringkonnakohtu istungil antud selgituste kohaselt esitas hageja deklaratsioone ka juba enne 01.04.2013.
35.Maakohus on otsuse p-st 15 nähtuvalt arvestanud ka sellega, et KVS § 11 lg 3 p-d 5-7 võimaldavad erinevaid tõlgendusi ja küllalt laia kaalutlusruumi hindamaks, kas konkreetne toiming kuulub sama seaduse § 11 lg 1 keelu kohaldamisalasse. Kolleegium põhimõtteliselt nõustub seisukohaga, et KVS § 11 lg 3 p-d 5-7 võimaldavad erinevaid tõlgendusi, kuid see siiski ei väära ametiisiku KVS § 11 lg-st 2 tulenevat teavitamiskohustust. Seda järeldust toetab mh KVS § 11 lg 3 p-des 5 ja 7 sätestatu, mille järgi avaldatakse nendes punktides sätestatud alusel toimingupiirangu kohaldamata jätmise kohta viivitamata ja alaliselt teade valla või linna veebilehel. Selleks, et kohalik omavalitsus saaks otsustada toimingupiirangu kohaldamata jätmise üle, peab omavalitsus esmalt teadma otsustest või toimingutest, millele piirang laieneb. Ka muus osas peaks KVS § 11 lg 3 p-dest 5-7 tulenevat kaalutlusõigust saama teostada vallavalitsus, mitte ametnik ise.
36.Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et TLS § 88 lg 1 p 5 järgsed töölepingu ülesütlemise eeldused on asjas tuvastamist leidnud. Kõnealuste toimingupiirangute rikkumine võis põhjustada tööandja usalduse kaotuse töötaja suhtes ning mõlemapoolseid huve järgides ei saanud mõistlikult eeldada töösuhte jätkamist. Töölepingu kostjapoolne 06.05.2014 ülesütlemine on järelikult kehtiv ning hageja nõue ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtuvalt ei pea kolleegium vajalikuks hinnata täiendavalt seda, kas töölepingu ülesütlemiseks esinesid ka TLS § 88 lg 1 p 7 järgsed materiaalsed eeldused, ning jätab poolte vastavad väited ning tõendid seetõttu tähelepanuta.
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
37.Kuivõrd tööleping on kehtiva ülesütlemisega 06.05.2014 lõppenud, ei lõpeta kohus töölepingut TLS § 107 lg-st 2 tuleneval alusel. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka hageja TLS § 109 lg 1 kohane nõue hüvitise väljamõistmiseks.
38.Vastavalt TsMS § 654 lg-le 5 märgib kolleegium seonduvalt ülalkäsitlemata poolte väidetega veel järgmist. Hageja on väitnud, et lähtus tehingute tegemisel enda juhitava lasteaia parimatest huvidest ning ei ole ka aktsiaseltsiga L ja Aktsiaseltsiga F tehtud tehingutega kostja majanduslikke huve kahjustanud. Ringkonnakohus leiab, et need väited ei oma KVS § 11 lg-st 1 tuleneva piirangu rikkumise seisukohalt tähtsust, sest see keelab ka asutusele kasulike otsuste ja toimingute tegemise, kui need tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes. Siiski ei võimalda olemasolevad tõendid kindlalt järeldada, et kõnealused tehingud tekitasid kostjale varalist kahju või olnuks majanduslikult ebaotstarbekad. BDO poolt koostatud aruandes (I kd, tl 30-40) esile toodud sellesisulised kahtlused ei ole lõplike järelduste tegemiseks kolleegiumi arvates piisavad.
39.Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on hageja palunud kontrollida KVS § 11 lg 5 teises lause põhiseaduspärasust. Nimetatud sätte järgi peab ametiisik toimingupiiranguid järgima ka siis, kui avalikku ülesannet täitev asutus ei taga oma töö korraldamisel, et ametiisik ei oleks kohustatud tegema otsust või toimingut iseenda või temaga seotud isiku suhtes. Kolleegium märgib, et sätte põhiseaduspärasust on kohtul võimalik hinnata vaid siis, kui seda saab lugeda asjassepuutuvaks (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimene lause). Kohtupraktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle PS-ile mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei saa KVS § 11 lg 5 teist lauset pidada praegusel juhul asjassepuutuvaks PSJKS § 14 lg 2 esimese lause mõttes. Küsimus selle sätte kohaldamisest võiks tõusetuda juhul kui hageja oleks käitunud KVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil. Käesoleval juhul puuduvad aga tõendid, et hageja oleks KVS § 11 lg 2 nõudeid järginud.
40.Kolleegium nõustub hageja ja maakohtuga selles, et enne 01.01.2013 aset leidnud sündmustele ning hageja tehingutele ja toimingutele ei saanud kostja TLS § 88 lg-st 4 lähtuva piirangu tõttu töölepingu ülesütlemisel õiguspäraselt tugineda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esitanud menetluses veenvaid põhjendusi, miks ei olnud tööandjal mõistlikult võimalik enne 01.01.2013 aset leidnud hageja väidetavatest rikkumistest varem teada saada. Võimalikud puudused valla raamatupidamise ja asutuste töö korraldamisel ega puudulik järelevalve ei õigusta nendele väidetavatele varasematele rikkumistele tuginemist alles 2014.a mais. Lisaks, nagu eelnevalt märgitud, ei saa hagejat käsitleda ametiisikuna enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastase seaduse mõttes.
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424
41.Ülesütlemisavalduses käsitletud 2014. aastal aset leidnud sündmustele ja toimingutele antud hinnangute osas nõustub kolleegium maakohtuga. Kostja poolt esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, et hageja oleks 2014. aastal rikkunud töölepingust tulenevaid töökohustusi või pannud toime tegusid, mis annaks alust kaotada tema vastu usaldus või mis põhjustaks kostjale kahju. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
42.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata, jäävad maakohtu menetluses kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1, jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
43.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg-st 5 tuleneb, et kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.
44.Maakohus on praegusel juhul jätnud menetluskulud poolte endi kanda ning määranud sellega seoses, et kummalgi poolel ei tule poolel ei tule tuleb teisele poolele maakohtu toimunud menetlusega seonduvaid kulusid hüvitada. Käesoleva otsusega jätab ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Kostja menetluskulud koosnevad esitatud menetluskulude nimekirjadest ja tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kuludest kostjat menetluses esindanud advokaatide poolt osutatud õigusabile (TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1) kogusummas 6196,85 eurot, sh maakohtu menetluses 4833,85 eurot ja apellatsioonimenetluses 1363 eurot. Hageja leiab 16.10.2015 esitatud seisukohas, et õigusteenuse sisseostmine valla poolt ei ole praegusel juhul põhjendatud. Avalike andmebaaside alusel on Viimsi vallas vähemalt viis ametnikku, kes omavad õigusalast kõrgharidust. Kostjal ei ole iseenesest keelatud õigusteenuse sisseostmine, kuid sellisel juhul peab ta tegevust põhistama oma jõuetusega enda pädevuses olevat asjaajamist korraldada. Samuti märgib hageja, et jääb menetluskulude osas maakohtus väljendatud seisukohtade juurde. Maakohtus on hageja avaldanud, et kostja poolt esitatud lepingulise esindaja menetluskulud on ebamõistlikult suured, ajaliselt ülepaisutatud ning asjakohatud ja põhjendamatud.
45.TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-14-21424 lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused hüvitatakse TsMS § 175 lg 3 järgi juhul, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest.
46.Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja kulud advokaatide poolt osutatud õigusabile TsMS § 175 lg 1 mõttes käesoleval juhul vajalikud ega põhjendatud. Tegemist on valla ning tema asutuse töötaja vahelise töövaidlusega. Viimsi valla veebilehelt (http://www.viimsivald.ee/kontakt-3/) nähtuva info põhjal on vallavalitsuse (vallakantselei) teenistuses nii õigusnõustaja kui ka jurist ja juristi abi. Kõikide nende ametikohtade täitjatel peab samast kättesaadavate ametijuhendite järgi olema juriidiline kõrgharidus ning õigusnõuniku ametikoha eesmärgiks on mh vallavolikogu ja vallavalitsuse esindamine kohtus. Vaidluse iseloom ja keerukus ning hageja tegevus ja muud asjaolud ei ole kolleegiumi hinnangul sellised, mis tinginuks kostja poolt õigusabiteenuse ostmise vajaduse. Eelmärgitut arvestades ei ole kostja lepingulise esindaja kulude väljamõistmine hagejalt põhjendatud. Ringkonnakohus ei pea ülaltoodust johtuvalt vajalikuks analüüsida kulude vajalikkust ja põhjendatust õigusabi osutamise raames tehtud üksikute toimingute lõikes.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.