2.Välja mõista kostjalt V. S.lt elatis hagejate E. S. ja A. S. kasuks alates 20. oktoobrist 2019 igakuise elatusrahana 180 (ükssada kaheksakümmend) eurot iga lapse kohta kuus so kahele lapsele kokku 360 (kolmsada kuuskümmend) eurot kuus kuni laste täisealiseks saamiseni või laste vajaduste või vanema varalise seisundi muutumiseni.
Igakuised elatisemaksed tuleb tasuda J. Ž. arvelduskontole EExxx SEB Pank AS-is iga kuu
10.kuupäevaks.
Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada menetluse jooksul tasutud elatise makseid.
Menetluskulud jätta poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
HAGEJATE NÕUE
1.Hagiavalduse kohaselt sündisid J. Ž. ja V. S. kooselust 18.03.2016. aastal tütred E. ja A. S.. Vanemate kooselu lõppes septembris 2017. aastal, sellest ajast elavad hagejad koos emaga. Pärast kooselu lõppu hakkas kostja küll täitma ülalpidamiskohustust, kuid tegi seda osaliselt – algul 300 eurot kahele lapsele kokku ning viimastel kuudel enne hagi esitamist 360 eurot kuus kahele lapsele kokku. Novembris 2019 tasus kostja elatist 250 eurot, mis on vähem kui ühele lapsele seadusega ettenähtud miinimum. Lisaks sellele laekus makse oluliselt hiljem tavapärasest. Kostja enda selgituste kohaselt tasub ta nii, nagu tal mugavam on. Hagejate seaduslik esindaja selgitab, et lapsed on vanuses, kus pidevalt kasvavad, suurenevad nende soovid ja vajadused. Tekkinud on vajadus logopeedi külastamiseks. Hagejad on kaksikud ning riided, jalanõud jms tuleb osta mõlemale. Kostja on töövõimeline ja terve meesterahvas, kes töötab ning kelle majanduslik seisund on oluliselt parem kui hagejate seaduslikul esindajal. Hagejate seaduslik esindaja leiab, et V. S. on võimeline tasuma elatist tütarde ülalpidamiseks 270 eurot (seadusega kehtestatud miinimummääras) kummalegi lapsele. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummmääras alates hagi esitamisest. Hagejad on nõus leppima elatise suurusega miinimummäär – (miinus) peretoetus ehk 292-30 = 262 eurot iga lapse kohta, ka 250 eurot ühe lapse kohta.
V. S. VASTUVÄITED
2.Kostja vaidleb hagile vastu. V. S. kinnitab, et täidab ülalpidamiskohustust laste ees, st tasub laste ülalpidamiseks igakuiselt laste ema arvelduskontole 360 eurot (180 eurot lapse kohta). Kostja on seisukohal, et tema makstav elatis on piisav ning tema majanduslik seisund ei võimalda tasuda elatist suuremas ulatuses. V. S. on seisukohal, et laste vajadused on muuhulgas märgatavas osas kaetud riiklike toetustega. Puudujääva osa katab piisavalt tema poolt igakuiselt kantav elatisraha ning eeldatavalt emapoolne panus samas suurusjärgus. Kostja töötab AS-is X ning tema kuupalk on ca 1000 eurot. Kostja on olnud sunnitud oma rahaliste kohustuste täitmiseks võtma korduvalt laenu. Kostja möönab, et vanem on kohustatud hankima endale sissetuleku, mis võimaldaks katta nii iseenda kui laste ülalpidamise, kuid märgib seejuures, et vastav kohustus on mõlemal vanemal. Kostja on nõus tasuma hagejatele elatist 360 eurot kuus (kahele lapsele kokku). Kostja lisab, et tal on veel üks alaealine ülalpeetav peale hagejate. Praegu tasub ta kõigi kolme lapse ülalpidamiseks 180 eurot iga lapse kohta ehk kokku 540 eurot. Laste vajadused ei ole sedavõrd
suured, et kumbki vanem peaks laste ülalpidamisse panustama 600 eurot kuus. Kahe nelja-aastase lapse ülalpidamiseks ei kulu 1200 eurot kuus.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et E. ja A. S. hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt.
4.Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealiste laste eest. E. ja A. S. on V. S. tütred (I kd, tl 7-8)
5.Perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 lg 1 tulenevalt on elatis lapsele põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus, mida vanem on kohustatud lapsele andma ja alaealine laps õigustatud saama. PKS § 100 lg 2 sätestab, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Tulenevalt PKS § 99 lg 1 määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13 ja 3-2-1-33-11). Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal (vt nt Riigikohtu 24.10. 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13).
6.Vastavalt PKS § 101 lg 1 ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05 leidnud, et perekonnaseadusega sätestatud minimaalne elatis on lapse minimaalsete vajaduste osas ligilähedane tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis kui vanemad elavad lahus. Kehtestatud alammäär põhineb lapse eelduslikel minimaalsetel vajadustel ning elatise nõudja ei pea selles osas lapse vajadusi eraldi tõendama. Üldjuhul peab vanem andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Üksnes mõjuval põhjusel võib vähendada elatist alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 mõttes, mil kohus võib elatist mõista alla miinimummäära, on muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja väitel on tema ülalpidamisel veel alaealine poeg S., kelle ülalpidamiseks tasub samuti elatist igakuiselt 180 eurot. Kui temalt mõistetakse käesolevas tsiviilasjas hagejate kasuks välja elatise hagiavalduses nõutud ulatuses, jääb poeg võrreldes tütardega ebavõrdsesse (majanduslikult kehvemasse) olukorda.
7.Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning vastavalt TsMS § 5 lg 2 määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Hagejad pidid tõendama, et kostja on rikkunud ülalpidamiskohustust hagejate ees, st on jätnud elatise tasumata või tasunud seda ebaregulaarselt ja ebapiisavalt.
Kostja omakorda pidi tõendama oma väiteid, et ei ole suuteline tasuma hagejate kasuks elatist nõutud ulatuses, arvestades, et kostja ülalpidamisel on veel poeg, mistõttu esinevad PKS § 102 lg 2
2.ja 3. lauses kirjeldatud asjaolud õigustamaks elatise tasumist alla miinimumi.
8.Hagejate seadusliku esindaja ja kostja pangakontode väljavõtetest (I kd tl 9, 26-146, II kd tl 143, 46-83) nähtub, et V. S. on tasunud laste ülalpidamiseks igakuiselt elatist 360 eurot (kahele lapsele kokku), vaid novembris 2019 on tasutud 250 eurot (II kd tl 71). Kohus nõustub, et maksed on alla perekonnaseaduses sätestatud miinimummäära, kuid tegelikkusele ei vasta hagejate seadusliku esindaja väited selles, et maksed on olnud ebaregulaarsed. V. S. leiab, et arvestades kõigi laste huve ja enda majanduslikku olukorda, on tal võimalik PKS § 102 lg 2 p 2 ja 3 tulenevalt tasuda iga alaealise lapse ülalpidamiseks 180 eurot. Kostja lisab, et tema hinnangul on 180 eurot ühele lapsele piisav, arvestades seejuures ka teise vanema eeldatavalt samaväärset panust ning riiklikku peretoetust (lastetoetust). Kostja ise ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema ülalpidamisel on veel lisaks tütardele (hagejatele) poeg S., kuid juhindudes TsMS § 230 lg 3 (lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus koguda tõendeid omal algatusel) tegi kohus kindlaks, et V. S.l on kolm alaealist last: XXX.a. sündinud tütred E. ja A. ning XXX.a. sündinud poeg S. (II kd tl 155). 07.06.2016.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-16-5342 (II kd tl 162) kinnitati S. S. seadusliku esindaja ja V. S. vaheline kompromiss, mille kohaselt tasub V. S. alates 01.07.2016.a. poja ülalpidamiseks elatist 180 eurot kuus.
9.Lapse tavalise elulaadi kujundavad vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust. Teiste laste olemasolu A.b alust elatise vähendamiseks/ välja mõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu 13.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343/41 p 11 ja 13.04.206.a otsus tsiviilasjas nr 32-1-17-16) 9.1 V. S. töötab NxAS-is ning tema töötasu viimasel 12 kuul on vahemikus 947 – 1249 eurot kuus (I kd tl 26-146). Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt on V. S. saanud perioodil 01.11.2018-31.10.2019.a. tulu (pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist) 14 723, 42 eurot, mis jagatuna 12 kuule on keskmiselt 1226, 95 eurot kuus (II kd tl 86) Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt on igakuised püsikulud (kommunaal-, sidekulud- ja laenumaksed) ca 350 - 500 eurot. Kostja tasub igale lapsele ülalpidamiseks elatist 180 eurot kuus, so 3 x 180 =540 eurot. Kohus märgib, et kostjal tuleb tema käsutuses olevaid vahendeid jagada oma alaealise laste vahel võrdselt ning ükski kolmest lapsest ei saa olla eelistatum võrreldes teistega. 9.2 Hagejate seaduslik esindaja töötab X AS-is ja tema töötasu kuus on pangakonto väljavõttest tulenevalt viimase 12 kuu jooksul vahemikus 697, 62 -1268, 78 eurot (II kd tl 46-81) . Maksu- ja Tolliameti teatise kohaselt on J. Ž. saanud perioodil 01.11.2018-31.10.2019.a. tulu (pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete maha arvamist) 11 631, 20 eurot, mis jagatuna 12 kuule on keskmiselt 969, 27 eurot kuus (II kd tl 90). Sotsiaalkindlustusameti tõendi kohaselt on J. Ž.le määratud lapsetoetus 120 eurot kuus (II kd tl 112).
Hagejate pangakonto väljavõttest tulenevalt on püsikulud (kommunaalteenuste- , sidekulud, lasteaiamaks) keskmiselt ca 300 eurot. 9.3 Kostja leiab, et elatise väljamõistmisel tuleb muuhulgas võtta arvesse hagejatele määratud toetusi. Kohus märgib, et iseenesest ei ole välistatud arvesse võtta seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on mingil määral kaetud riiklike toetustega. Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei A. alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 p 28.2) Kohus arvestab käesoleval juhul nii hagejate seadusliku esindaja kui kostja ülalpidamisvõimet ning võrdselt kostja kõigi alaealiste laste huve ning leiab, et lastetoetuse arvestamine elatise väljamõistmisel on põhjendatud.
10.Kohus nõustub, et laste kasvades, suurenevad ka nende vajadused ning nõudes elatist miinimummääras, ei pea laste vajadusi eraldi tõendama. Küll aga ei tähenda see, et ei peaks arvestama ja hindama kohustatud isiku võimet elatist tasuda. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka vanema varalise seisundiga ja jätta vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (PKS § 102). Kohus nõustub, et keskmist palka ja alla selle saava elatist maksma kohustatud isiku jaoks võib olla elatise tasumine miinimummääras ebamõistlikult koormav asetades isiku olukorda, kus ta ei pruugi suuta katta iseenda esmatarbevajadusi ning Riigikohus on viidanud (vt 22.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p 14), et seadusandja peaks kaaluma, kas olukorras kus oluliselt on kasvanud Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär ja koos sellega ka elatise miinimummäär ning kus proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel on oluliselt muutunud, tuleks PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise alammäära vähendada. Seadusandja eesmärgiks ei saa olla reguleerida õigussuhet viisil, mis võib viia selleni, et valdava isikute suhtes tuleb kohaldada erandit (PKS § 102 lg 3) ning vaid väikese osa isikute suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud reeglit (PKS § 101 lg 1). Olukorras, kus kostja igakuine sissetulek on ca 1200 eurot ning tema ülalpidamisel on kolm alaealist last, oleks kohtu hinnangul käesoleval juhul elatise väljamõistmine hagiavalduses nõutud suuruses ehk seadusjärgses miinimummääras põhjendamatu. Mõistes elatise välja miinimummääras kahe tütre ülalpidamiseks (2020. aastal 292 eurot kuus lapse kohta), jääks majanduslikult halvemasse olukorda poeg, kelle ülalpidamiseks on kostja kohustunud tasuma igakuiselt 180 eurot. Kirjeldatud olukorras oleks poeg õigustatud nõudma elatise suurendamist. Kohus nõustub, et arvestades mõlema vanema ülalpidamiskohustust (2 x 292 iga lapse kohta) + 60 eurot peretoetus, ei ole ülalpidamiskulu 644 eurot lapse kohta proportsionaalne lapse reaalseid vajadusi ja vanemate ülalpidamisvõimet arvestades.
11.Eeltoodud põhjendustel on kohtu hinnangul mõistlik ja õiglane, hagejate vanust, eeldatavaid vajadusi, kostjal teise ülalpeetava (poja) olemasolu ja hagejate seadusliku esindaja ning kostja
ülalpidamisvõimet arvestades mõista V. S.lt välja igakuiselt elatis 180 eurot iga lapse (hageja) kohta, alates hagiavalduse maakohtule esitamisest (20.10.2019.a.)
12.Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 459 lg 1 p 1 ja 2 on poolel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist. Seega laste vajaduste või vanema varalise seisundi muutumisel on võimalik taotleda hagis kohtult väljamõistetud elatise suuruse muutmist. Menetluskulude jaotus
13.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.