Muud › CMR

kindlustusseltsile Chartis. Kostja tasaarvestuse ettepanekule vastas hageja, et on teadlik kauba kaotsiminekust ja nõudest alates 20.06.2012. See kinnitab, et puudub vaidlus nõudest tähtaegse teadasaamise üle. Maakohtu põhjendused 12.05.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled vaidlesid sisuliselt selle üle, kas kostjal on olemas nõue hageja suhtes, mida kostja saab tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu. Kohus leidis, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid, kui on täidetud 3 tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, peab olema ühinenud CMR-ga ning kaupade transpordi eest makstakse tasu. Nimetatud tingimused on täidetud. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka siseriiklikku õigust. Kohus pidas kostja väiteid, et tema ekspedeerijana pikaajaliselt kasutas allvedajana hagejat ja 25.03.2011 sõlmis hagejaga veolepingu veo teostamiseks Rootsist-Venemaale, tõendatuks järgmiste tõenditega: poolte omaksvõtuga, et ajavahemikul 26.10 - 17.12.2012 teostas hageja kostja tellimusel 6 vedu; kostja poolt CMR saatekirja nr 50019671 väljaandmisega, millel on kinnitatud pitsatiga, et vedu teostab vedajana hageja veokiga 685 BAL (saateleht p.18) ja vedaja kinnitus allkirja ja pitsatiga (saateleht p.23), et vedaja on 25.03.2011 kauba vedamiseks saatjalt vastu võtnud. Hageja on kasutanud tema nimel välja antud TIR märkmikku nr XX67554659 (saateleht p.5); vedaja on allesoleva kauba saajale Jaroslavlis üle andnud ja CMR saatelehel on autojuht G kinnitus puudujäägi kohta 01.04.2011 (saateleht pöördel). Samal kuupäeval on kauba mahalaadimiskohas koostatud kauba kiirvastuvõtu akt, milles vedaja ettevõttena on märgitud hageja ja autojuhina G, J.E., viimane on akti allkirjastanud (tl 49-50); CMR saateleht nr 021330 (tl 91), mille on väljastanud hageja ja on ka ise veo teostanud. Vedaja on veo teostanud sama autoga 685 BAL/863DY pärast Jaroslavlis allesoleva kauba mahalaadimist. Auto võttis uue koorma peale Kostroma oblastis Ivanovos ja toimetas veose Eestisse. Kostja väitel teostati ka see vedu tema tellimusel. Hageja nimetatud veo teostamist vaidlustanud ei ole. Kohus tugines CMR art-le 4, mille kohaselt tõendatakse veoleping saatekirja koostamisega. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kostja kirjaliku tellimuse puudumine tähendab poolte vahel veolepingu puudumist. Kostja selgitas, et reeglina esitati tellimused e-kirja teel, kuid kui autojuhil arvuti puudus, ei saanud e-kirja saata ja veoleping poolte vahel oli suuline. Kohtu hinnangul tõendab lepingut CMR saatekiri. Vedaja allkirjadest ja templitest CMR saatelehel nähtub üheselt, et vaidlusaluse veo vedajaks oli hageja. Hageja ei ole nimetanud vedajana mõnda teist isikut ega ole kinnitanud, et tema TIR märkmikku, saatelehti ja pitsatit oleks kasutatud tema tahte vastaselt. TIR märkmik on väljastatud konkreetselt hagejale rahvusvahelise veo teostamiseks ja selle kasutamine tema tahte vastaselt teiste isikute poolt ei ole võimalik. Hageja ei ole esitatud vastuväidetes selgitanud, millistel asjaoludel ta väljastas TIR märkmiku, kinnitas oma allkirja ja pitsatiga veose veoks vastuvõtmist, vedamist ja kauba kaotsiminekut juhul, kui tal puudus veose vedamisega igasugune puutumus. Kui hageja vedajana oma tegevuses kasutas teisi isikuid, siis CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja nii oma tegevuse kui ka oma agentide ja teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, eest. Hageja väited, et vedu Rootsi-Venemaa teostas keegi teine, on paljasõnalised ja tõendamata.

Kohus leidis, et praegusel juhul ei oma tähtsust, millise lepingu alusel hageja kolmandate isikute omanduses olevat veokit vedamisel kasutas. Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi majandustegevuse registri andmetel on hagejale väljastatud sõidukikaart rahvusvaheliste vedude teostamiseks veokile IVECO reg.nr. 685 BAL (omanik AS Afin Baltica). Seega on ümber lükatud hageja väited, et vedu teostanud auto ja juhiga tal seos puudub. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Ellos AB kaupade vedu ajavahemikul 25.03. - 01.04.2011 teostas vedajana hageja. Veo tellis kostja. Hageja ja kostja vahel oli tegemist veolepinguga. Tõendatud on, et kõigi kolme veo eest, mis teostati 23.03. - 08.04.2011 sõidukiga 685 BAL, esitas 18.04.2011 arve OÜ ASKOM Auto. Kostja väitis, et tasus arve selle esitajale hageja soovil. Hageja ise arvet ei esitanud. Puudub vaidlus, et kauba saatja Ellos AB esitas veotellimuse kostjale kui vedajale. Kostja võttis kauba saatja veotellimuse täitmiseks, kuid ei asunud ise vedu teostama, vaid tellis omakorda veo tegelikult vedajalt, s.o hagejalt. Seega kostja sisuliselt tegeles vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele VÕS § 854 kohaselt. VÕS § 861 sätestab ekspedeerija vastutuse analoogselt vedajaga, lõike 1 kohaselt peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust tekkinud kahju. Kohus märkis, et CMR saatelehel nr 50019671 on saaja märkus kauba puudujäägi kohta, mille on allkirjastanud ka vedaja autojuht. Sama autojuht on allkirjastanud ka akti kauba üleandmise kohta, millest nähtub, et tendil kahes kohas sisselõiked, vastu võetud 66 kaubaalust, puudu 6 alust, sh 51 kotti ja 15 karpi. Kauba omanikule Ellos AB hüvitas kadunud kauba väärtuse tema kindlustusandja kindlustusfirma Chartis, kes omakorda esitas 16.07.2012 kahjuarve veo korraldajale, s.o kostjale. Kahju 7462,43 eurot oli arvestatud koorma kaalu alusel ja esitatud kahjunõue oli seetõttu väiksem tegelikust kahjust. Kostja tasus arve 20.08.2012. Kostja on kauba saatja kindlustusandjale hüvitanud kahju, mis tekkis veo ajal, kui kaup oli tegeliku vedaja valduses. Kostja on seoses sellega kandnud kahju 7462,43 eurot, mida kohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks, märkides, et kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja tegeles veo korraldamisega ja kauba tegelikuks vedajaks oli hageja. Seega on kostjal kui ekspedeerijal omakorda tekkinud nõudeõigus kauba vedaja (hageja) vastu. Kahju hüvitamise nõude aluseks on kahju tekkimine ja selle tõendatus. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolusid, et veoks vastuvõetud kaup läks osaliselt kaotsi ja et sellega tekkis kahju, samuti ei ole hageja vaidlustanud kahju suurust. Hageja kui vedaja vastutab kauba osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni CMR art 17 lg 1 kohaselt. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju tekkis asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõestamine tulenevalt CMR art-st 18 lasub vedajal. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Vedaja ei ole kohtule teada andnud, mis asjaoludel kaup kaduma läks. Hageja esitatud aegumise vastuväitega seoses leidis kohus, et esmakordselt pidi vedaja kahju tekkimisest teada saama oma autojuhilt, kes kauba kadumist tõendavad dokumendid allkirjastas. 20.06.2012 kostja poolt saadetud e-kirjast nähtus, et pooled on varasemalt telefonitsi juhtumit arutanud ja kostja palub vedajal esitada avaldus Inges kindlustusele, s.o hageja kindlustusandjale. 12.07.2012 teatas kostja hagejale kostja poolt temale esitatud kahjunõude aktsepteerimisest ja teavitas sellekohase arve saatmisest hagejale. Kahju arve saatis kostja hagejale 13.07.2012. Hageja arvet ei tasunud. Nimetatud kuupäevi hageja aktsepteeris. Kohus märkis, et CMR konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. Praegusel juhul oli tegemist nõuete ahelaga kauba saatja (omanik)-ekspedeerija-tegelik vedaja. Ekspedeerija vastutust CMR konventsioon ei reguleeri, mistõttu tuleb pöörduda siseriikliku õiguse poole. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-191-13, et sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene

regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-st tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Tuginedes seejuures VÕS § 802 lg-le 3 ja märkides, et kostja kui kohustatud isik hüvitas kauba omaniku kindlustusandjale kahju seoses veo käigus osaliselt kaduma läinud kaubaga pangaülekandega 20.08.2012, leidis kohus, et seega algas tema hagejalt hüvitise nõude aegumistähtaeg 21.08.2012. Hageja nõustus, et sai kostja ettepaneku tasaarvestuseks 23.01.2013. Viidates VÕS §-le 198 märkis kohus, et tasaarvestuse tegemise ajaks kostja nõue ei olnud aegunud, sest tema poolt kauba kadumisest tulenenud kahjunõude rahuldamisest ei olnud möödunud nii VÕS §-s 802 kui ka CMR art-s 32 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kuna üheaastane nõude aegumistähtaeg ületatud ei ole, ei pidanud kohus vajalikuks kaaluda, kas antud nõude puhul võiks kohaldada kolmeaastast nõude aegumistähtaega. Kohus leidis, et eeltooduga on tuvastamist leidnud tasaarvestavate nõuete olemasolu mõlemal poolel. Kohtu hinnangul on poolte nõuded tasaarvestatavad ja puudus tasaarvestuse tegemise keeld. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Sellest tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustu maakohtuga, et kostjal on õigus tasaarvestada oma kahjunõue hageja veotasu nõudega, sest kostja kahjunõue ei ole aegunud. Kostja poolt kahjunõude esitamise hetkeks oli tema nõue aegunud. Hageja ei pea põhjendatuks kohtu poolt kostja nõude aegumistähtaja kindlaksmääramiseks ja tasaarvestuse võimaluse väljaselgitamiseks riigisisese õiguse kohaldamist. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS §-i 802, mis reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist Eestis. Kohus pidi kohaldama CMR-i sätteid. Tuginedes CMR art 32 lg-le 1 ja p-le a märgib hageja, et vaidlust ei ole selle üle, et kaup anti kaubasaajale üle 31.03.2011 ja seega algas kostja nõude aegumistähtaja kulgemine 01.04.2011 ning lõppes 31.03.2012. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata VÕS § 802 lg 3 teise lause, mis sätestab, et hilisema aegumistähtaja alguse regulatsioon ei kehti juhul, kui isikule, kelle vastu hüvitisnõue esitati, ei teatatud kahjust kolme kuu jooksul, alates ajast, kui tagasinõude esitamiseks õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja tagasinõude täitmiseks kohustatud isikust. Sellisel juhul määratakse aegumistähtaja algus VÕS § 802 lg 2 alusel, s.o veose üleandmisest. Kostja sai teada või pidi teada saama temale tekitatavast kahjust veose üleandmise päeval või mõistliku aja jooksul pärast seda. Ei ole eluliselt usutav, et kostja sai teada kahjust ja selle suurusest aasta möödudes. Esimese teate kahjust sai hageja kostjalt kätte 20.06.2012. Kostja ei suutnud teavitada hagejat tekitatud kahjust VÕS § 802 lg 3 teises lauses määratud kolmekuulise tähtaja jooksul, mistõttu algas kostja hüvitisnõude aegumistähtaeg veose üleandmisest. Seega algas kostja nõude aegumistähtaeg VÕS sätete alusel sarnaselt CMR-ga 01.04.2011 ning lõppes 31.03.2012. Hageja leiab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-10 tuginedes, et kui kohtu hinnangul on täidetud CMR art 1 lg-s 1 toodud eeldused CMR-i kohaldamiseks ning kohus luges tõendatuks veolepingu sõlmimise hageja ja kostja vahel, siis lepingulise vastutuse osas tuleb kohaldada CMR-i ja sel juhul ei ole kohaldatavad VÕS-i sätted. Viidates VÕS § 200 lg-le 2 leiab hageja, et kuna kostja hüvitisnõue on aegunud enne hageja veotasu nõuete sissenõutavaks muutumist, ei ole kostjal õigust tasaarvestusele.

Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja ja kostja vahel oli 25.03.2011 sõlmitud veoleping veo teostamiseks Rootsist Venemaale. Lugedes poolte vahel sõlmitud veolepingu tõendatuks ajavahemikul 26.10. - 17.12.2012 hageja poolt teostatud vedudega, on kohus oluliselt eksinud tõendite hindamisel. Hageja poolt teiste lepingute alusel teostatud veod on oluliselt erinevad veost, milles kostja kahju kandis. Kostja tellis kõik veod kirjalikult, leppides kokku hageja töötajaga. Tema sai arved hagejalt ja jättis arved maksmata. 10.04.2014 kohtuistungil pööras hageja kohtu tähelepanu asjaolule, et tellimuste tegemise ja täitmise asjaolud hageja poolt teostatud ja OÜ ASKOM Auto poolt teostatud veotellimuste puhul on oluliselt erinevad. Samuti leiab hageja, et kostja poolt väljaantud CMR saatekirjast nr 50019671 ei saa tõsikindlalt tuvastada poolte vahel veolepingu sõlmimist. Saateleht tõendab veolepingu sõlmimist kostja ja kaubasaatja vahel. Kohus ei avaldanud oma seisukohta selle osas, et saatelehel on vedajana märgitud just kostja. Kostja võttis omaks, et saatelehel märgitud veok ei kuulu hagejale. Autojuht J.E G, kes võttis kauba vastu ning pani oma allkirja, ei ole hageja töötaja ega ole kuidagi hagejaga seotud. TIR märkmikku ja templeid kasutas teine äriühing. Kuna autojuht ei ole seotud hagejaga ega oma volitusi hageja esindamiseks ega tema nimel dokumentide allkirjastamiseks, on arusaamatu, kuidas saab tema allkiri kiirvastuvõtuaktil tõendada veolepingu sõlmimist. Kostja võttis omaks asjaolu, et autojuht ei ole hageja töötaja. Arvatavasti ei ole autojuht ka koostanud kiirvastuvõtuakti. Asjaolud, miks on aktis hageja märgitud vedaja ettevõttena, on jäetud uurimata ja tuvastamata. Samuti on hageja seisukohal, et CMR saateleht nr 021330 ei või olla veolepingu sõlmimise asjakohaseks tõendiks. Ekslik on kohtu seisukoht, et hageja ei ole viimast vedu Venemaalt Eestisse (hageja poolt välja antud CMR nr 021330) vaidlustanud. 10.04.2014 kohtuistungil on hageja esindaja kogu istungi kestel vaielnud, et hageja ei ole vedajana sõlminud kostjaga lepinguid marsruudil Rootsi-VenemaaEesti. Kohtuistungil tuvastati, et kostja poolt esitatud CMR on seotud sama veotellimusega, mille eest kostja maksis OÜ-le ASKOM Auto. Kohus jättis hageja vastuväited tähelepanuta. Kohus jättis rahuldamata hageja korduva taotluse nõuda kostjalt välja veotellimus, arved ja veotasu maksmist tõendavad dokumendid. Samuti on kohus jätnud analüüsimata kostja esindaja ütluste usaldusväärsuse. Hageja leiab, et arvestades asjaoluga, et kõik muud tellimused kostjalt hagejale olid tehtud kirjalikult meili teel ja nendes kooskõlastati hinnad, siis ei saa lugeda usaldusväärseks kostja väidet, et OÜ-le ASKOM Auto makstud veo puhul on tegemist suulise tellimusega, mis on toimunud telefoni teel. Kostja väite suulise lepingu sõlmimisest lükkavad täielikult ümber hagile lisatud dokumendid, millest nähtub, et kõik tellimused esitatakse kirjalikult või vähemalt e-posti kaudu. Hageja ei sõlmi ega ole kunagi sõlminud suulisi veolepinguid. Kohus jättis uurimata kostja poolt kohtuistungil esitatud dokumendid ega ole avaldanud oma seisukohta seoses arve esitamisega teise äriühingu poolt ja kostja poolt veotasu maksmisega sellele äriühingule. Hagejale on arusaamatu, mis põhjusel luges kohus tõendatuks kostja poolt väidetava asjaolu, et ta tasus arve OÜ-le ASKOM Auto hageja soovil. Hageja vastavad istungil esitatud vastuväited on kohus jätnud arvestamata. Samuti ei arvestanud kohus kostja seadusliku esindaja JR seletusi, et pärast kauba vargust küsis kostja dokumente kindlustusjuhtumi registreerimiseks esialgselt OÜ-lt ASKOM Auto. Ekslik on kohtu seisukoht, et hageja ei ole nimetanud vedajana mõnda teist isikut. Kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et teiseks vedajaks, kellega kostja sõlmis veolepingu, oli OÜ ASKOM Auto, kes ei ole seotud hagejaga. Hageja hinnangul ei oma asja õiglaseks lahendamiseks ja tegeliku vedaja väljaselgitamiseks tähtsust, kas hageja on üle andnud TIR märkmiku teisele isikule tema tahte vastaselt. Hageja esindaja selgitas kohtuistungil, et Eestis on laialt levinud äripraktika, et vedajad, kellel on lubadus teostada rahvusvahelisi kaubavedusid, annavad TIR märkmikud teisele vedajale, kellel seda ei ole. Hageja leiab, et kuivõrd majandustegevuse register ei sisalda teavet autojuhi kohta, on põhjendamatu kohtu järeldus, et hageja väited vedu teostanud juhiga seose puudumisest on

ümber lükatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi majandustegevuse registri andmetega. Samuti on väär kohtu seisukoht, et hageja ei ole vaidlustanud kostjale kahju tekitamist ja kahju suurust. Kohtuistungil juhtis hageja esindaja kohtu tähelepanu sellele, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kahju tekkimist.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.11.2014 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 29.04.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kohtud vastuoluliselt kvalifitseerinud poolevahelise õigussuhte. Kui tuvastatakse, et poolte vahel oli veoleping vaidlusaluse veo teostamiseks, siis tuleb kohaldada CMR sätteid, seda ka aegumistähtaja osas. Sellisel juhul tuleb hinnata, oli hageja käitumine tahtlik või raskelt hooletu või mitte. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta, kuid otsus lõppjäreldusena jätta muutmata ning hageja apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • poolte vahel oli pikaajaline koostöö; • kostja võlgnes hagejale osutatud veoteenuste eest hagis näidatud kuue arve alusel 8742 eurot, millest kostja jättis tasumata 7462,43 eurot; 25.03.2011 veeti kaupa Rootsist Venemaale, osa kaubast läks kaduma ning kostja hüvitas kaubasaatja kindlustusandjale tekkinud kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on 25.03.2011 toimunud veost tulenevalt hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida kostja sai hageja esitatud veotasu nõudega tasaarvestada. Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel oli antud veo teostamiseks sõlmitud veoleping, kus kostja oli tellija ja hageja vedaja. Maakohus on seda järeldust põhjendanud otsuse punktides 3 ja 4. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium rõhutab seda, et maakohus on õigesti kummutanud hageja väite, mille kohaselt hageja ei saanud olla vedajaks, kuna veo teostanud sõiduk kuulus OÜ-le Askom Auto, sellega, et CMR saatelehel on vedaja pitseri ja allkirja kohal hageja pitser ja allkiri, veo teostamisel kasutati hageja TIR „märkmikku“ ja majandustegevuse registri andmetel on hagejale väljastatud sõidukikaart antud sõidukiga rahvusvaheliste vedude teostamiseks. Otsuse punktides 5-7 on maakohus leidnud, et vaidlusaluse veo tellimisel hagejalt tegutses kostja ekspedeerijana, ja ekspediitor vastutab kauba veo tellija ees kui vedaja. Siit järeldas kohus iseenesest õigesti, et kostja oli kohustatud hüvitama kauba saatjale või selle kindlustusandjale puuduoleva kauba maksumuse nõutud ulatuses.

Järgnevalt, aegumise kohaldamise küsimuses, on maakohus aga asjakohatult ja ekslikult märkinud, et ekspedeerija vastustust CMR konventsioon ei reguleeri, mistõttu tuleb aegumise küsimuses kohaldada siseriiklikku õigust, s.o. VÕS § 802 sätteid, mille kohaselt algab hüvitusnõude aegumistähtaeg vedamisest tuleneva nõude rahuldamisest. Siit järeldas maakohus, et kuna kostja tasus osaliselt kaduma läinud kauba eest 20.08.2012 ja tasaarvestuse avalduse tegi ta 23.01.2013, siis ei olnud aegumise algusest möödunud ühte aastat ja tasaarvestuse ajal ei olnud kostja (tasaarvestav) nõue aegunud. Kuna tuvastatud on, et poolte vahel oli sõlmitud veoleping, siis on asjakohatu viidates ekspedeerija vastutusele aegumiste küsimuses pöörduda siseriikliku õigus poole. Kui kostja korraldas kaubaveo Rootsist Venemaale saatjaga (omanikuga) sõlmitud ekspedeerimislepingu alusel., sõlmides oma nimel veolepingu hagejaga, ei saa teda suhetes hagejaga pidada ekspedeerijaks VÕS § 954 lg. 1 tähenduses. Hageja vastutuse aluseks on CMR art. 17 lg. 1, mille kohaselt vedaja vastutab kauba täieliku või osalise kaotsimineku või kahjustamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. CMR –i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art. 32. Ringkonnakohtu hinnangul reguleerib CMR art. 32 ammendavalt vaidlusalusest veost tuleneva kostja nõude aegumist. CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. Maakohus tuvastas, et kaup anti kauba saajale üle 31.03.2011 Seega algas vedamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemine 1. aprillil 2011 ning üheaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 31.03.2012. Maakohus tuvastas, et hageja sai kostja tasaarvestusavalduse kätte 23.01.2013 ehk pärast üheaastase aegumistähtaja möödumist. CMR art 32 lg 1 teise lause järgi kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamist vastavalt riigisisesele õigusele oma lahendites põhjalikult käsitlenud, leides, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26.03.2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). Kostja on tuginenud oma vastuväites sellele, et hageja tegu kauba kaotsiminekul oli tahtlik õigusvastane tegevus, mille tõttu tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega. Kostja märkis vastuses hagivaldusele, et hageja ei ole esitanud kostjale ega oma kindlustusandjale mingeid andmeid kindlustusjuhtumi toimumise kohta, samuti tõendeid kauba kadumise asjaolude ja kauba kadumise aja ja koha kohta. Sellest järeldas kostja, et kaup kadus hageja tahtliku tegevuse või raske hooletuse tõttu (tl 35). Oma neid vastuväiteid kordab hageja ka oma vastuses apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et antud juhul oli hageja käitumine veo teostamisel õigusvastane raske hooletuse vormis. Nagu maakohus tuvastas, oli kauba vastuvõtul saaja juures tuvastatud sõiduki haagise tendil kaks sisselõiget ja tollinööri läbilõikamine. Seega ei täitnud vedaja ühte lepingujärgset vedaja ühte põhikohustust kaitsta veost vedamisel tekkida võiva kahju eest. Hageja vedajana ei ole tõendanud ega isegi väitnud, et kaup kadus CMR art.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

Tiit Kollom

Ulvi Loonurm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.