Eesistuja Villu Kõve, liikmed Malle Seppik ja Ants Kull
Kohtuasi
AS-i NARVA AUTO hagi DSV Transport AS-i vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16436
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i NARVA AUTO kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
7462 eurot 43 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja AS NARVA AUTO (registrikood 10128184), esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Kostja DSV Transport AS (registrikood 10342368)
Asja läbivaatamise kuupäev
30. märts 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-16436. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
3.
Tagastada Alinea Õigusbüroole AS-i NARVA AUTO kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aktsiaselts NARVA AUTO (hageja) esitas 12. aprillil 2013 Harju Maakohtule hagi DSV Transport AS-i (kostja) vastu 8742 euro suuruse põhivõla väljamõistmiseks. 17. oktoobril 2013 esitatud hagiavalduse täpsustuses nõustus hageja, et kostja on võlgnevusest tasunud 1279 eurot 57 senti, ja märkis, et hageja nõue on 7462 eurot 43 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Poolte koostöö raames tellis kostja hagejalt kaubaveoteenust. Hageja kohustus oli vedada kostja kaupa Eestist erinevatesse välisriikidesse, mille eest kostja kohustus maksma tasu. Hageja täitis oma kohustused ja toimetas kaubad saajatele. Osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale arved. Kokku olid veotasud 8742 eurot. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele jättis kostja oma
lepingulised kohustused täitmata ja veotasud tasumata.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et ta on hageja nõuded tasaarvestanud oma 7462 eurot 43 sendi suuruse nõudega. Kostja esitas 23. jaanuaril 2013 hagejale tasaarvelduse ettepaneku, milles palus tasaarvestada pooltevahelisest veolepingust kostjale tekkinud kahju hüvitamise nõude hageja vastu hageja veotasu nõudega kostja vastu 7462 euro 43 sendi suuruses summas. Pooled sõlmisid 25. märtsil 2011 veolepingu ja välja anti CMR saatekiri, mille kohaselt hageja vedas veoautoga (registreerimisnumbriga 685BAL/863CY) kostja tellimusel kaupa Rootsist Vene Föderatsiooni Jaroslavli. Kauba vastuvõtmisel tuvastati, et Rootsi äriühingule Ellos AB kuuluv kaup on läinud kaotsi ning kahju suuruseks oli 22 500 eurot. Selle summa hüvitas täielikult kauba saatjale tema kindlustusandja kindlustusselts Chartis. Kauba kaotsiminek on fikseeritud 1. aprilli 2011. a CMR-i saatekirjas ja kinnitatud autojuhi allkirjaga. Seega sai hageja kauba kadumisest teada
1.aprillil 2011. Kuna hageja ei ole kauba varguse kohta esitanud avaldust õiguskaitseorganitele, on kostja kaup kadunud hageja tahtliku tegevuse või raske hooletuse tõttu ning hagi aegumisele rakendub kolmeaastane aegumistähtaeg. Kostja teavitas 12. juulil 2012 hagejat elektronkirjaga Ellos AB kauba varguse kahjujuhtumi aktsepteerimisest ja väljastas hagejale arve 7462 euro 43 sendi tasumiseks. Kindlustusselts Chartis esitas kostjale kahjusumma tasumiseks arve, mille kostja tasus 20. augustil 2012. Hageja kostja esitatud arvet ei tasunud. Kostja leidis, et tema nõude aegumistähtaeg algab 13. juulil 2012 (VÕS § 802 lg 3), mil hageja sai teada ja teatas kostjale vedamisest tuleneva nõude esitamisest ja rahuldamisest kindlustusseltsile Chartis. Kostja tasaarvestuse ettepanekule vastas hageja, et on teadlik kauba kaotsiminekust ja nõudest alates 20. juunist 2012. See kinnitab, et puudub vaidlus nõudest tähtaegse teadasaamise üle.
3.Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud. Kostja esitatud tasaarvestuse kohta märkis hageja, et ei ole Rootsi-Venemaa vedu, mille kahju kostja on hageja nõudega tasaarvestanud, vedajana teostanud ega vastuta seetõttu kahju eest. Kostja ei ole esitanud hagejale tellimust, mis tõestaks veolepingu olemasolu. CMR-i saatekiri ei tõenda veolepingu sõlmimist poolte vahel, sest saatelehe järgi on saatjaks Ellos AB ja vedajaks kostja. Auto (registreerimisnumbriga 685 BAL), mis kaupa vedas, ei kuulu hagejale ja autojuht Gromov ei tööta AS-is NARVA AUTO. Kostja nõue on esitatud vale isiku vastu. Lisaks leidis hageja, et isegi kui eeldada, et poolte vahel oli veolepingust tulenev võlaõiguslik suhe, siis on kostja nõue aegunud CMR (rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon) art 32 lg 1 alusel, mille järgi vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatakse üheaastane hagi aegumistähtaeg, mida arvestatakse kauba osalise kaotsimineku korral kauba üleandmise päevast arvates. Et vedaja andis kauba saajale üle 31. märtsil 2011, algas kostja nõude aegumistähtaja kulgemine 1. aprillil 2011 ning lõppes 31. märtsil 2012. Kostja esitas tasaarvestamise nõude 20. juunil 2012 ja selleks hetkeks oli nõue aegunud.
4.Harju Maakohus jättis 12. mai 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Pooled ei vaidle selle üle, et kostja võlgnes hagejale veoteenuste eest 8742 eurot, millest kostja jättis tasumata 7462 eurot 43 senti. Samuti ei vaidle pooled tasaarvestamise ettepaneku formaalse külje üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida kostja saab tasaarvestada hageja nõudega. Vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada CMRi sätteid. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: 1) lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; 2) üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, peab olema ühinenud CMR-iga; 3) kaupade transpordi eest makstakse tasu. Need tingimused on täidetud. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid teineteise vastu, tuleb veolepingule kohaldada lisaks ka riigisisest õigust. Tõendatud on kostja väited, et ta ekspedeerijana kasutas pikka aega allvedajana hagejat ja sõlmis
25.märtsil 2011 hagejaga veolepingu veoks Rootsist Venemaale. Kohus tugines muuhulgas CMR artle 4, mille kohaselt tõendatakse veoleping saatekirja koostamisega, ega nõustunud hageja seisukohaga, et kostja kirjaliku tellimuse puudumine tähendab veolepingu puudumist. Hageja ei ole nimetanud vedajana mõnda teist isikut ega ole kinnitanud, et tema TIR märkmikku, saatelehti ja pitsatit oleks kasutatud tema tahte vastaselt. TIR märkmik on väljastatud konkreetselt hagejale rahvusvahelise veo teostamiseks ja teistel isikutel ei ole võimalik tema tahte vastaselt kasutada. Kui hageja vedajana kasutas oma tegevuses teisi isikuid, siis CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja nii oma tegevuse kui ka oma agentide ja teiste isikute eest, kelle teenuseid ta kasutab. Hageja väited, et Rootsi-Venemaa veo tegi keegi teine, on paljasõnalised ja tõendamata. Hagejal ja kostjal oli veoleping. On tõendatud, et kõigi kolme veo eest 23. märtsist 8. aprillini 2011 sõidukiga, mille registreerimisnumber on 685 BAL, esitas 18. aprillil 2011 arve OÜ ASKOM Auto (tl 106). Kostja väidab, et tasus arve selle esitajale hageja soovil (tl 108). Hageja ise arvet ei esitanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kauba saatja Ellos AB esitas veotellimuse kostjale kui vedajale. Kostja võttis kauba saatja veotellimuse täitmiseks, kuid tellis veo tegelikult vedajalt, s.o hagejalt. Seega kostja sisuliselt tegeles vedamise korraldamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 855 mõistes, mis vastab ekspedeerija tegevusele. VÕS § 861 lg 1 järgi peab ekspedeerija hüvitama veose, mille vedamist ta korraldab, kaotsiminekust tekkinud kahju. Kostja on kauba saatja kindlustusandjale hüvitanud kahju, mis tekkis ajal, mil kaup oli tegeliku vedaja valduses. Kostja on selle tõttu kandnud 7462 euro 43 sendi suurust kahju, mida kohus pidas põhjendatuks ja tõendatuks. Seega on kostjal kui ekspedeerijal omakorda tekkinud nõudeõigus kauba vedaja (hageja) vastu. Kahju hüvitamise nõude aluseks on kahju tekkimine ja selle tõendatus. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolusid, et veoks vastuvõetud kaup läks osaliselt kaotsi ja et sellega tekkis kahju, samuti ei ole hageja vaidlustanud kahju suurust. Hageja kui vedaja vastutab kauba osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni (CMR art 17 lg 1). Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju tekkis asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõestamine
tulenevalt CMR art-st 18 lasub vedajal. Hageja ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Vedaja ei ole kohtule teada andnud, mis asjaoludel kaup kaduma läks. Hageja esitatud aegumise vastuväite kohta märkis kohus, et esimest korda pidi vedaja kahju tekkimisest teada saama oma autojuhilt, kes kauba kadumist tõendavad dokumendid allkirjastas. CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. Praegusel juhul on tegemist nõuete ahelaga, millesse kuuluvad kauba saatja (omanik), ekspedeerija ja tegelik vedaja. Ekspedeerija vastutust CMR ei reguleeri, mistõttu tuleb pöörduda riigisisese õiguse poole. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendis leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR-i nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802. Kostja kui kohustatud isik hüvitas kauba omaniku kindlustusandjale kahju veo käigus osaliselt kaduma läinud kauba eest pangaülekandega 20. augustil 2012, seega algas tema hagejalt hüvitise saamiseks esitatud nõude aegumistähtaeg 21. augustil 2012. Hageja on nõustunud, et sai kostja ettepaneku tasaarvestuseks 23. jaanuaril 2013 (tl 57). Tasaarvestuse tegemise ajaks ei olnud kostja nõue veel aegunud, sest kauba kadumisest tekkinud kahjunõude rahuldamisest ei olnud möödunud nii VÕS §s 802 kui ka CMR art-s 32 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kuna nõude üheaastast aegumistähtaega ei ole ületatud, ei pidanud kohus vajalikuks kaaluda, kas vaidlusaluse nõude puhul võiks kohaldada kolmeaastast nõude aegumistähtaega. Kohus leidis, et tuvastatud on tasaarvestatavate nõuete olemasolu mõlemal poolel. Tasaarvestuse tegemise keeldu ei ole. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Sellest tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata.
5.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. novembri 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus on asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatult järeldusele, et veo teostas hageja. Maakohus pidas kostja väiteid, et tema ekspedeerijana pikka aega kasutas allvedajana hagejat ja 25. märtsil 2011 sõlmis hagejaga veolepingu veo teostamiseks Rootsist Venemaale, tõendatuks järgmiste tõenditega: poolte omaksvõtuga, et ajavahemikul 26. oktoobrist 17. detsembrini 2012 teostas hageja kostja tellimusel kuus vedu; kostja poolt CMR saatekirja väljaandmisega, millel on kinnitatud pitsatiga, et vedu teostab vedajana hageja veokiga registreerimisnumbriga 685 BAL
(saateleht, p 18), ja vedaja allkirja ja pitsatiga kinnitusega (saateleht, p 23), et vedaja on 25. märtsil 2011 kauba vedamiseks saatjalt vastu võtnud. Hageja on kasutanud tema nimel välja antud TIR märkmikku (saateleht, p 5); vedaja on allesoleva kauba saajale Jaroslavlis üle andnud ja CMR-i saatelehel on autojuhi kinnitus puudujäägi kohta 1. aprillil 2011 (saateleht, pöördel). Ringkonnakohus ei pidanud tõsiselt võetavaks hageja väiteid selle kohta, et tema ei olnud vaidlusaluse veo teostaja. Hageja ei ole kostja esitatud tõendeid ümber lükanud. Hageja vastuväited selle kohta, et veoleping CMR-i järgi (tl 105) on sõlmitud kostja ja OÜ ASKOM vahel, pole tõendatud. Seetõttu leidis ringkonnakohus, et kostjal on õigus tasaarvestada oma kahjunõue hageja veotasu nõudega, sest kostja kahjunõue ei ole aegunud. Hageja vastuväited ei anna alust selles osas maakohtu seisukohta muuta. CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. Ekspedeerija vastutust CMR ei reguleeri, mistõttu tuleb pöörduda Eesti õiguse poole. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13 tehtud lahendis leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks CMR-i nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta. Sobiv on selline võrdlusalus seetõttu, et CMR-ist tulenevale vastutusele ja nõude aegumisele ei ole põhjust esitada teistsuguseid kriteeriume, kui on kehtestatud riigisiseses õiguses. Tuginedes VÕS § 802 lg-le 3 ja märkides, et kostja kui kohustatud isik hüvitas kauba omaniku kindlustusandjale kahju seoses veo käigus osaliselt kaduma läinud kaubaga pangaülekandega 20. augustil 2012, leidis kohus, et seega algas tema hagejalt hüvitise saamise nõude aegumistähtaeg 21. augustil 2012. Hageja on nõustunud, et sai kostja ettepaneku tasaarvestuseks
23.jaanuaril 2013. Maakohus märkis VÕS §-le 198 viidates põhjendatult, et tasaarvestuse tegemise ajaks ei olnud kostja nõue aegunud, sest kauba kadumisest tulenenud kahjunõude rahuldamisest ei olnud möödunud nii VÕS §-s 802 kui ka CMR art-s 32 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja leiab, et kohtud on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kohtud on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p 1 ja 3. Kohtutel oleks tulnud välja selgitada, kas kostja väidetav nõue hageja vastu tuleneb lepingurikkumisest või lepinguvälisest kahju õigusvastasest tekitamisest. Kohtute otsustest ei selgu see, et kostja kui kaubasaatja sõlmis hagejaga veolepingu vaidlusaluse veo teostamiseks. Kostja on ekspedeerija, kes sõlmis teise vedajaga lepingu veose vedamiseks. Kohtute otsusest nähtub, et kostja suhtes käsitlevad kohtud kaubasaatja õigusi reguleerivaid CMR-i ja VÕS-i sätteid. On ebaselge, mis põhjusel võimaldasid kohtud kostjale samu õigusi, nagu on kaubasaatjal. Kohtud on jätnud kostja nõude välja selgitamata. Menetluse kestel väitis hageja, et kostja sõlmis veolepingu kolmanda isikuga, kes vedu teostas. Tõendamaks, et tema ei ole vedaja ja kostja sõlmis veolepingu kolmanda isikuga, esitas hageja
taotluse tõendite kogumiseks. Maakohus jättis hageja taotluse lahendamata ja ringkonnakohus jättis hageja esitatud tõendid vastu võtmata. Otsuses viitas maakohus asjaolule, et kostja tõendas veolepingu sõlmimist hagejaga CMR-i saatelehe esitamisega. Kohtud on vääralt kohaldanud CMR art-t 17. Väär on kohtute seisukoht, et CMR ja VÕS võrdsustavad kauba saatja, ekspedeerija ja järjestikuse vedaja õigused. Maakohtu otsusest nähtuvalt reguleerib poolte suhteid CMR art 17 lg 1 ning hageja kui vedaja vastutab kauba osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Arvestades kahju tekkimise asjaolusid (kostja hüvitas kindlustusseltsile summa, mille viimane oli maksnud kaubasaatjale), on tegemist lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab kostja tõendama hageja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui kostja oleks tõendanud, et hageja põhjustas talle õigusvastaselt kahju, siis vabaneks hageja vastutusest, kui tõendaks süü puudumise. CMR-i saatelehe p 16 järgi on kostja vedaja. Kahe vedaja puhul tuleb kohaldada CMR art-t 37, mitte art 17 lg-t 1, nagu ekslikult arvasid kohtud. CMR-ist lähtuvalt võiks teha järelduse, et kostja ja tegelik vedaja on järjestikused vedajad. CMR art 37 reguleerib, kuidas jaguneb vastutus tekitatud kahju eest CMR art 34 mõttes järjestikuste vedajate sisesuhtes. CMR art 37 on teiste temaga art 34 alusel solidaarselt vastutavate vedajate vastu regressinõude esitamise aluseks vedajale, kes on kahju hüvitanud. Kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostja olid järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-56-06 tehtud otsuse p-s 12 selgitanud, et CMR art 9 lg-st 1 tulenevalt tõendab isiku kaubasaatjaks olemist kuni vastupidise tõendamiseni eelkõige saatedokument ning eeltoodu ei välista kauba saatja kindlakstegemist ka muude tõendite alusel. Samal seisukohal oli Riigikohus ka tsiviilasja nr 3-2-1-43-08 lahendamisel. Saatedokumendis on näidatud kaubasaatjaks Ellos AB, mitte kostja. Kui saatedokumendist ei selgu, et kostja on kaubasaatja, on ekslikud kohtute järeldused selle kohta, et pooltel on veoleping. Samuti on kohtud valesti kohaldanud CMR art-t 32 ja VÕS § 802 aegumise tähtaja algust määrates. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendamisel tuleb kohaldada ekspedeerija vastutust reguleerivaid VÕS-i sätteid. Praeguses asjas jätsid kohtud tuvastamata asjaolud, mis on seotud vedaja võimaliku tahtluse või raske hooletusega ja mis olid põhilised vaidlusküsimused Riigikohtu otsustes asjades nr 3-2-1-191-13 ja 3-2-1-54-14, millele kohtud on viidanud. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise juhul kauba üleandmise päevast arvates. Seega on aegumistähtaja kulg reguleeritud CMR-is. CMR art 32 lg 3 järgi reguleeritakse asja läbivaatava kohtu asukoha riigi seadusega hagi aegumistähtaja pikendamist, mitte selle kulgu. Aegumistähtaja arvestamisel ei tule kohaldada riigisisest õigust. Isegi kui eeldada, et riigisisest õigust oleks võimalik kohaldada, kohaldasid kohtud nii CMR art-t 32 kui ka VÕS § 802 lg-t 3 valikuliselt ja vääralt. VÕS § 802 lg 3 järgi peaks kostja tõendama, et ta teatas hagejale kahjujuhtumist kolme kuu jooksul
kahjust teadasaamisest. Hageja tõendas kohtus, et sai teada kahjust alles 20. juunil 2014.
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. CMR art 4 kohaselt tõendatakse veolepingut veokirja koostamisega. Veokirja puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega kehtivust, mille suhtes kohaldatakse konventsiooni sätteid. Veoleping on sõlmitud isegi siis, kui veokiri puudub, kuid vedu toimus ja vedaja on tuvastatav. Praeguses asjas on veodokumendid ja veokiri olemas ning vedaja (kauba vedamiseks vastuvõtja) tuvastatud veokirja alusel. Kauba omanikuks oli Ellos AB, kes tellis ekspedeerimisteenuse ekspedeerijalt, kelleks oli kostja. Veose oli vedamiseks vastu võtnud veolepingu alusel hageja. Veost veeti hageja CMR-i veokirja ja TIR vihiku alusel ning hageja võttis kauba vedamiseks vastu. Veose vastuvõtmist kinnitas hageja veokijuht allkirja ja hageja pitsatiga. Väitnud, et veo tegi kolmas isik, ei suutnud hageja selgitada veokirjal oma pitsati kasutamist ja veose vedamist tema TIR vihiku alusel. Kostjale kaubasaatja õiguste üleminek tuleneb VÕS § 854 lg-st 1. Ekspedeerija astub veolepingus kauba saatja asemele, asub VÕS § 855 kohaselt vedu korraldama ning sõlmib selleks vajalikud lepingud. Kohtud on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja CMR art-st 17 tulenevat vedaja vastutust ning õigesti võrdsustanud kauba saatja ja ekspedeerija. CMR art-te 34 ja 37 kohaldamine ei ole asjakohane, kuna järjestikust vedu ei ole tõendatud. Ebatäpsus CMR-i saatekirja p-s 16 ei muuda kostjat vedajaks. Kohtud on õigesti lahendanud aegumise küsimuse ja tuvastanud, et kostjal oli õigus tasaarvestada oma hüvitise nõue. Aegumise üle otsustamisel tuleb lähtuda Eesti õigusest. Kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist reguleerib VÕS § 802 lg 3, mille kohaselt juhul, kui vedamisest tulenevat nõuet rahuldama kohustatud isik saab nõude rahuldamiseks üleantu hüvitamist nõuda teiselt isikult, algab tema sellise nõude aegumistähtaeg vedamisest tuleneva nõude rahuldamisest. Kostja hüvitas kauba omaniku kindlustusandjale kahju pangaülekandega 20. augustil 2012, seega tekkis kostjal sellest hetkest nõue, mille hüvitamist vedajalt nõuda. Hagi aegumist tuleb hakata lugema
21.augustist 2012. Kuna kostjal puudus varem kahju, puudus tal ka võimalus hagejalt selle hüvitamist nõuda. Kassatsioonkaebuse kohaselt sai hageja kahjust teada alles 20. juunil 2014. See väide on ebaõige, sest hagejale teatati kahjust ja selle sissenõudmisest kohe pärast kauba omaniku kindlustusseltsi nõudest teadasaamist. Hageja oli teadlik kauba kaotsiminekust ja võimalikust kahju hüvitamise nõudest juba kauba mahalaadimisel 1. aprillil 2011. Rikutud ei ole üheaastast hagi esitamise ega kolmekuulist nõudest teatamise tähtaega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus
rahuldatakse osaliselt.
10.Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamisel oluliste asjaolude üle: • poolte vahel oli pikaajaline koostöö; • kostja võlgnes hagejale osutatud veoteenuste eest hagis näidatud kuue arve alusel 8742 eurot, millest kostja jättis tasumata 7462 eurot 43 senti; • 25. märtsil 2011 veeti kaupa Rootsist Venemaale, osa kaubast läks kaduma ning kostja hüvitas kaubasaatja kindlustusandjale tekkinud kahju. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on 25. märtsil 2011 toimunud veost tulenevalt hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mida kostja sai hageja esitatud veotasu nõudega tasaarvestada.
11.Vaidluse lahendamiseks tuli esmalt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. Käsitlus selle kohta, milline leping pooltel oli, on kohtulahendites vastuoluline. Maakohus leidis tõendite hindamise tulemusena, et kauba saatja Ellos AB esitas veotellimuse kostjale kui vedajale, kostja võttis selle täitmiseks, kuid ei asunud ise vedu teostama, vaid tellis veo omakorda tegelikult vedajalt, kelleks oli hageja. Tuvastatu võiks anda alust järeldusele, et pooltel oli veoleping. Maakohus järeldas aga, et eelkirjeldatu kohaselt tegeles kostja vedamise korraldamisega VÕS § 855 mõttes, mis vastab ekspedeerija tegevusele, ning et kostja vastutab ekspedeerijana veose kahjustumisest tekkinud kahju eest VÕS § 861 järgi sarnaselt vedajaga. Maakohtu otsusest ei ole seega mõistetav, millise järelduse on maakohus sellest poolte õigussuhte kohta teinud. Otsusest ei nähtu, kas pooltel oli maakohtu hinnangul veo- või ekspedeerimisleping, ning samuti, kas kostja oli ka ise vedaja. Jätnud maakohtu otsuse muutmata, ringkonnakohus seda vastuolu ei kõrvaldanud, leides samuti ühelt poolt, et tellijal ja vedajal oli veoleping (ringkonnakohtu otsuse lk 8), ja teiselt poolt, et poolte vahel oli ekspedeerimisleping, järeldades muuhulgas, et seetõttu ei saa CMR art 32 aegumise regulatsiooni kohaldada (ringkonnakohtu otsuse lk 9). VÕS § 854 lg 1 alusel kohustub ekspedeerija ekspedeerimislepinguga korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Ekspedeerimislepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on ekspedeerimisleping kahepoolne leping, mille poolteks on saatja ja ekspedeerija. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millised asjaolud võimaldavad järeldada, et pooltel oli ekspedeerimisleping. Ekspedeerimislepingu sisuks olev veose vedamise korraldamine võib hõlmata nii vedaja valikut kui ka vedamiseks vajalike lepingute, sealhulgas veolepingu sõlmimist (VÕS § 855 lg 1 p-d 3 ja 4). Vedamiseks vajalikud lepingud võib ekspedeerija sõlmida oma nimel või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel (VÕS § 855 lg 3). Isegi kui kostja korraldas kaubavedu Rootsist Venemaale saatjaga (omanikuga) sõlmitud ekspedeerimislepingu alusel, sõlmides selleks oma nimel veolepingu hagejaga, ei saa teda suhtes hagejaga pidada ekspedeerijaks VÕS § 854 lg 1 tähenduses. Kui kostja korraldas vedu, sõlmides veolepingu hagejaga saatja nimel, eeldab kostjal hageja vastu nõude olemasolu mingit õigussuhet, mis võimaldaks tal hagejalt veose kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamist nõuda. Sellise õigussuhte olemasolu ei ole kohtud tuvastanud. Kohtud kohaldasid kostja nõude aegumisele VÕS § 802, milles reguleeritakse veolepingust tulenevate nõuete aegumist. Kahju hüvitamise nõude
alusnormi see säte ei sisalda. VÕS § 802 lg 3 esimeses lauses on sätestatud, et juhul, kui vedamisest tuleneva nõude rahuldamiseks kohustatud isik saab nõude rahuldamiseks üleantu hüvitamist nõuda teiselt isikult, algab tema sellise hüvitusnõude aegumistähtaeg vedamisest tuleneva nõude rahuldamisest või vedamise suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Seega eeldab sätte kohaldamine, et kostjal oleks õigus esitada hageja vastu tagasinõue. Niisuguse õiguse olemasolu kohtud ei tuvastanud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kõigepealt tuvastada, millised olid poolte kokkulepped vaidlusaluse veo kohta ning sellest tulenevalt tuleb nendevaheline õigussuhe kvalifitseerida.
12.Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et pooled sõlmisid 25. märtsi 2011 veo teostamiseks veolepingu, siis tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada CMR sätteid. CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Need tingimused oleksid praeguses vaidluses täidetud. Pooled ei vaidle selle üle, et 25. märtsil 2011 Rootsist Venemaale veetud kaubast läks osa kaduma. CMR art 17 lg 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või kahjustumise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Seega, kui kaupa vedas hageja kostjaga sõlmitud veolepingu alusel, siis võis kostjal hageja vastu kauba kaotsiminekust tekkida kahju hüvitamise nõue CMR art 17 lg 1 alusel.
13.Hageja on kostja kahju hüvitamise nõude tasaarvestusele vastu väites leidnud, et kostja ei oleks saanud tasaarvestust teha, kuna kostja nõue oleks igal juhul aegunud. Kohtud leidsid õigesti, et CMRi toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 15;
25.veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p-d 12–13). Veolepingule kohalduvad aga VÕSi sätted üksnes ulatuses, milles seda ei ole juba CMR-is reguleeritud. Kohtud ei ole mõistetavalt põhjendanud seda, miks ei reguleeri CMR art 32 vaidlusalusest veost tuleneva kostja nõude aegumist ammendavalt. Eespool on kolleegium selgitanud, et kohtud on poolte õigussuhte vastuoluliselt kvalifitseerinud ega ole asjakohaselt põhjendanud seda, miks peaks kostjat suhtes hagejaga pidama ekspedeerijaks.
14.CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. Maakohus tuvastas, et kaup anti kauba saajale üle 31. märtsil 2011 ja ringkonnakohus nõutus sellega. Seega algas vedamisest tekkinud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemine 1. aprillil 2011 ning
üheaastane aegumistähtaeg oleks lõppenud 31. märtsil 2012. Kohtud tuvastasid, et hageja sai kostja tasaarvestusavalduse kätte 23. jaanuaril 2013 ehk pärast üheaastase aegumistähtaja möödumist. Kohtud ei ole aga andnud hinnangut sellele, ega poolte esiletoodud asjaolude ja nende tõendamiseks esitatud tõendite kohaselt olnud kostja kahju hüvitamise nõude aegumine CMR art 32 lg 2 alusel peatunud või katkenud.
15.CMR art 32 lg 1 teise lause järgi kehtestatakse tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku tegevusega, hagi kolmeaastane aegumistähtaeg. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamist vastavalt riigisisesele õigusele oma lahendites põhjalikult käsitlenud, leides, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). Kostja on tuginenud oma vastuväites sellele, et hageja tegu kauba kaotsiminekul oli tahtlik õigusvastane tegevus, mille tõttu tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega. Kostja märkis vastuses hagivaldusele, et hageja ei ole esitanud kostjale ega oma kindlustusandjale mingeid andmeid kindlustusjuhtumi toimumise kohta, samuti tõendeid kauba kadumise asjaolude ja kauba kadumise aja ja koha kohta. Sellest järeldas kostja, et kaup kadus hageja tahtliku tegevuse või raske hooletuse tõttu (tl 35). Hageja leidis, et kostja jättis tõendamata hageja tahtluse ning kostja ise informeeris hagejat tekkinud kahjust alles 20. juunil 2012, s.o rohkem kui aasta pärast kahju tekkimist (tl 97). Leidnud, et kostja nõude üheaastane aegumistähtaeg ei ole möödunud, ei pidanud kohtud vajalikuks neid asjaolusid ja väiteid hinnata. Kohtud on jätnud tuvastamata asjaolud, mille põhjal saaks teha järeldusi vedaja tahtluse või raske hooletuse olemasolu või puudumise ja seega ka selle kohta, kas kolmeaastase aegumistähtaja kohaldamiseks oleks alust.
16.CMR art 32 lg 4 kohaselt ei või nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12 tehtud 19. detsembri 2012. a otsuse p-s 48 selgitanud, et vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes muuhulgas seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada. Seega, kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et tasaarvestuse tegemise ajaks oli kostja kahju hüvitamise nõue aegunud, siis ei saanud kostja seda hageja veotasu nõudega tasaarvestada.
17.Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et ei nõustu hageja etteheidetega, mis puudutavad tõendite kogumata jätmist ringkonnakohtus. Hageja taotles apellatsioonkaebuses lisatud kirjalike tõendite vastuvõtmist ja tunnistaja Juri Gromovi ülekuulamist. Kohtuistungil jättis ringkonnakohus taotluse rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et kirjalikud tõendid pärinevad 2011. aastast, hageja oleks saanud esitada neid maakohtule ning ei ole esile toonud mõjuvat põhjust, miks ta ei saanud seda teha. Lisaks märkis ringkonnakohus, et tõendid ei ole ka asjakohased, kuna on hilisemast perioodist, kui toimusid läbirääkimised veo tellimuse üle. Tunnistaja ülekuulamise taotluse jättis ringkonnakohus rahuldamata põhjendusel, et esitatud ei ole asjaolusid, mis oleksid takistanud
taotlemast tunnistaja ülekuulamist maakohtus. Vastuväidet menetlussätte rikkumise kohta ringkonnakohtus vastavalt TsMS § 333 lg-tele 1 ja 2 hageja ei esitanud (tl 165–166) ning seega minetas ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda väidetavale rikkumisele kassatsioonkaebuses. Et hageja ei saa menetlusõiguse rikkumisele tugineda, ei ole vajalik sisuliselt hinnata seda, kas rikkumine tegelikult toimus.
18.Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul kvalifitseerida poolte õigussuhe ja tuvastada, kas kostjal oli hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mille kostja sai hageja veotasu nõudega tasaarvestada. Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb muuhulgas hinnata seda, kas kostja nõude aegumistähtaeg oli peatunud või katkenud ning ega hageja käitumine olnud tahtlik või raskelt hooletu. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja oli raskelt hooletu, kohaldub kostja nõudele CMR art 32 lg 1 teises lauses sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg.
19.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Malle Seppik, Ants Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.