Täitmine › Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik 19.01.2014 esitas Osaühing Liivatee Talu (hageja) Harju Maakohtule hagi AI (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/3306. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.07.2011 notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati hageja kinnisasjale kostja kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga 60 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga tagati kõik kostja nõuded LT (võlgnik) ja hageja vastu, mis tulenevad kostja, võlgniku ja hageja (käendajana) vahel 12.07.2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Kohtutäitur alustas notariaalse lepingu alusel hageja vastu täitemenetlust (täiteasi nr 008/2013/3306). Kostja ja võlgniku vaheline laenuleping oli rahatu ja kostjal puudus õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist. Võlgnik ei ole 12.07.2011 ega hiljem kostjalt laenu saanud. Hageja andis nõusoleku hüpoteegi seadmiseks eeldusel, et kostja laenas võlgnikule raha. Kuna kostja võlgnikule laenu ei andnud, siis ei tekkinud hüpoteegiga tagatavat nõuet. Kostja ja võlgnik pidasid läbirääkimisi 40 000 euro laenamiseks. Laenu tagamiseks tuli seada hüpoteek hageja kinnistule, kus asub võlgniku tootmisüksus. Pooled allkirjastasid laenulepingu enne notariaalse lepingu sõlmimist. Kostja lubas laenu anda kohe pärast notariaalakti sõlmimist. Kostja keeldus andmast nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks. 13. ja 15.05.2013 laenas hageja kostjale kokku 4500 eurot, mida kostja ei ole tagastanud. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitis, et võlgnik palus temalt sularahas laenu 60 000 eurot, et lõpuni viia Pakri Saarte Loodushoiu Ühingu, mille juhatuse liikmeks võlgnik on, projekt Pakri saarte vahelise pargaseühenduse loomiseks. Laenu tagamiseks seadis Pakri saartega seotud KH hageja juhatuse liikmena hagejale kuuluvale kinnistule hüpoteegi. Laenu andmiseks võttis kostja 60 000 eurot laenu AR-lt. Võlgnik on ka varem kostjalt laenu saanud, esimest korda 30 000 eurot 18.01.2011 projekti alustamiseks. Võlgnik soovis projekti lõpuniviimiseks saada lisaks lühiajalist laenu 60 000 eurot. 13. ja 15.05.2013 kanti kostja kontole kokku 4500 eurot võla viivise katteks. Võlgnik nõudis, et kostja annaks nõusoleku laenu tagatiseks oleva hüpoteegi kustutamiseks, kuid kostja keeldus. Pärast seda hageja juhatuse liikmed enam kostja telefonikõnedele ei vastanud. Kui kostja leidis hüpoteegiga koormatud kinnistule ostja, siis keeldusid hageja esindajad müümisest. Maakohtu otsus 29.05.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus luges tõendatuks, et kostja sai AR-lt 11.07.2011 sularahas laenu 60 000 eurot. Seega oli kostjal olemas raha võlgnikule laenu andmiseks. Hageja ei tõendanud, et võlgnikul olid 2011 juulis olemas piisavad rahalised vahendid ja et ta laenu ei vajanud. Kostja põhistas usutavalt, et võlgnik võis laenu vajada, sest võlgnik oli 13.12.2010 seisuga Pakri Saarte Loodushoiu Ühingu seaduslikuks esindajaks ning vajas laenu pargaseühenduse loomiseks.

12.07.2011 laenulepingu p-s 1.1.2 toodud kinnitusega oli tõendatud, et laenuandja annab laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast. Lisaks allkirjastasid pooled hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.2.1 kohaselt tagati hüpoteegiga kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid 12.07.2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Hageja ei tõendanud, et võlgnik ei saanud 12.07.2011 laenulepingu alusel raha. Kohus ei lugenud eluliselt usutavaks võlgniku ütlusi, et ta allkirjastas laenulepingu selleks, et pärast lepingu sõlmimist laenu saada. Asjakohatud ja eluliselt ebausutavad olid hageja juhatuse liikme selgitused, et kuna raha ei liikunud notari deposiidikonto kaudu, siis laenulepinguga raha üle ei antud. Asjaolu, et hageja juhatuse liikmed ei viibinud raha üleandmise juures, ei tõenda, et laenulepingus märgitud raha võlgnikule üle ei antud. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et 13. ja 15.05.2013 hageja tehtud maksed kostjale võisid olla laenu tagastamisega viivitamise eest tasutud viivis. Kostja esitas võlgnikuga peetud telefonivestluse salvestise, kus võlgnik tunnistas, et tal on kohustusi, mida tuleb püüda täita. Tõendeid kogumis hinnates järeldas kohus, et kostja on võlgnikule üle andnud 60 000 eurot sularaha. Kuna laenulepingust ei nähtunud intresside või viivise kokkulepet, siis sai kostja nimetatud lepingu alusel laenusaajalt nõuda põhisummat 60 000 eurot, mis ei välista seadusest tulenevaid nõudeid. Apellatsioonkaebus 30.06.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Asjaolu, et hageja ei tõendanud endal piisavate rahaliste vahendite olemasolu, ei kinnita, et hageja oleks kostjalt laenu reaalselt saanud. Tähendust ei oma, et LT oli juhatuse liikmeks Pakri Saarte Loodushoiu Ühingus. Kuna maakohtul puudus äriühingu projektidest ja majandusseisust ülevaade, siis ei saanud kohus üksnes äriregistri andmete põhjal järeldada, et LT võis vajada laenu 2011 seoses nimetatud ühingu tegevusega. Juhul kui äriühingul olid rahalised vajadused, siis oleks pidanud olema laenusaajaks äriühing. Maakohus jagas valesti poolte tõendamiskoormise, pannes hagejale kohustuse tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei saanud laenu. Hoopis kostja peab tõendama, et ta täitis laenuandja kohustused ja on reaalselt laenu LT-le andnud. Kostja ei ole seda tõendanud ja täitemenetluse jätkamise võimaldamine annaks aluse kostjal alusetult rikastuda. Sundtäitmine on lubamatu. Asjaolu, et LT ei nõudnud kostjalt laenulepingu täitmist ei pruugi viidata sellele, et ta sai laenu kätte, vaid et tal võis kaduda huvi laenu saamiseks. Laenuandmise fakti ei kinnita asjaolu, et sisuliselt hagejale kuuluv kinnistu on LT kontrolli all, kuna äriühing omandas kinnistu LT-lt, sest pank oleks selle muidu LT-lt ära võtnud. Nimetatu ei kinnita laenuandmist, vaid pigem võib põhjendada hüpoteegiga seotud kinnistu valikut laenulepingus kokkulepitud kohustuste tagamiseks. Telefonivestluse salvestis ei ole tõend, mis isegi kaudselt tõendaks laenu üleandmist hagejale summas 60 000 eurot. Salvestisest ei selgu, millistest kohustustest jutt käib. Kuna LT ja kostja vahel on pikaajaline tutvus ja sõprus, siis viited kohustustele võivad tähendada mis iganes kohustusi, sh mitterahalisi. Telefonivestluse osas ei esitatud LT-le küsimusi, mistõttu on täpsustamata vestluse sisu ja mõte. Kohtule esitatud kõneeristuse kohaselt on kõne pikem kui salvestis, mistõttu ei ole tõend täielik ja on ebausaldusväärne. Lisaks ei ole tõend lubatav, kuna ilma isiku nõusolekuta ei tohi kõnesid salvestada (IKS § 10 lg 1). Hageja palub jätta

tõendi asjas arvestamata (TsMS § 238 lg 3 p 1). Asjas kogutud tõendeid arvesse võttes ei saa järeldada, et kostja oleks 2011 andnud LT-le laenu 60 000 eurot sularahas. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus 07.10.2014 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebus 06.11.2014 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu otsus 24.03.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-177-14 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2014 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni summas 50 eurot. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei vaidle järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle:  12.07.2011 allkirjastasid AI laenuandjana, LT laenusaajana ja Liivatee Talu OÜ seaduslik esindaja KH laenu käendajana laenulepingu (t.lk 40);  Tallinna notar Sirje Velsberg tõestas 12.07.2011 hüpoteegi seadmise- ja asjaõiguslepingu, millega seati Harju Maakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa number 9544102 neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale hüpoteek AI kasuks hüpoteegisummaga 60 000 eurot koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. (t.lk 6-10);  12.07.2011 hüpoteegi seadmise- ja asjaõigusleping tagab vaid 12.07.2011 sõlmitud laenulepingut (lepingu punkt 3.2.1, t.lk 93). Punktis 3.2.1 ja 3.2.2 märgitud kohustuste näol on tegemist ühe ja sama laenu ja laenulepinguga;  12.07.2011 notariaalse lepingu alusel alustas 08.01.2014 kohtutäitur hageja suhtes täitemenetlust (täiteasi nr 008/2013/3306) (t.lk 18).

Pooled vaidlevad selle üle, kas LT sai laenulepingu alusel laenu ning kas sellest tulenevalt on olemas nõue, mida hüpoteegi realiseerimisega laenuandjale (kostjale) täita. Vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg 11 saab muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Riigikohus on 31.01.2008 lahendi nr 3-2-1-134-07 punktis 11 leidnud, et kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset. Hageja leiab, et kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida hüpoteegi realiseerimiseks rahuldada s.t sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Vaidlus puudub selles, et 12.07.2011 allkirjastasid AI laenuandjana, LT laenusaajana ja Liivatee Talu OÜ seaduslik esindaja KH laenu käendajana laenulepingu (t.lk 40). Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud laenulepingu alusel anti üle ka raha. Maakohus on pooltele 25.03.2014 toimunud eelistungil selgitanud õigesti tõendamiskoormise jaotust. Maakohus on märkinud, et kuna hageja väide on, et ta ei ole raha saanud, siis tuleb kostjal tõendada, et ta on selle raha üle andnud (t.l. 90, I kd). Riigikohus on ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kontekstis leidnud, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-12, p 16; lahend nr 3-2-1-162-12, p 22). Hageja on hagiavalduse p-s 1.8 tuginenud vaid asjaolule, mille kohaselt ei ole Liivatee talu OÜ kunagi kostjalt laenu saanud ja hagejale teadaolevalt ei ole ka LT 12.07.2011.a ega ka hiljem saanud kostjalt laenu (t.l.2, I kd). Maakohus on hagejale andnud võimalusi hagiavalduses toodud asjaolude täpsustamiseks (t.l. 24, 25-26, I kd). Hagi täiendustes kinnitab hageja sama, mis hagiavalduses, et hageja teada on hüpoteegi aluseks olev nõue rahatu (t.l.28, I kd). Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja hagiavalduses toodud asjaoludega põhistanud ega teinud sellega usutavaks, et 12.07.2011 LT ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on rahatu. Ringkonnakohus leiab, et LT ja kostja vahel 12.07.2011 sõlmitud laenulepingu p-i 1.1.2 ei saa käsitleda kviitungina raha kättesaamise kohta, kuna sellel puudub laenusaaja kinnitus laenusumma vastuvõtmise kohta. Ka kostja kinnitab, et laenulepingu sõlmimise hetkel raha üle ei antud, vaid anti üle sama päeva õhtul sularahana laenusaajale. Ringkonnakohus leiab, et raha üleandmist laenulepingu alusel on võimalik tõendada ka muude tõenditega. Kostja on laenusumma üleandmist tõendanud.

Hageja on taotlenud tunnistajana üle kuulata LT. Tunnistajana 25.03.2014 istungil ülekuulatud laenusaaja LT ütluste kohaselt (t.lk 91) ta 12.07.2011 laenulepingu alusel raha ei saanud. Tunnistaja sõnul on laenusaaja ja laenuandja sõbrad, koolivennad ja mõlemad pärit Keilast. Seega olid LT ja kostja vahel head suhted. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, mille kohaselt maakohus ei lugenud eluliselt usutavaks laenusaaja LT ütlusi selle kohta, et allkirjastas laenulepingu vaid sellel põhjusel, et peale lepingu sõlmimist laenu saada. Tunnistaja ütluste kohaselt on ta ka varem kostjalt laenu saanud ning laenu ka tagastanud. Varasemate laenulepingute sõlmimist kinnitavad ka 18.01.2011 laenuleping (t.lk 76-80) ja vahendusleping (t.lk 82). Asja materjalidega ei ole kooskõlas tunnistaja ütlused, mille kohaselt on tema andnud laenu kostjale ja ka raha tagasi saanud (t.l.92, I kd). Kostja seda eitab ja puuduvad ka igasugused tõendid selliste väidete kinnituseks. Kostja on samade asjaolude selgituseks esitanud 21.02.2008 laenulepingu, kus kostja ja LT on käendajaks (t.l.99-100, I kd). Ka on tunnistaja kinnitanud oma ütlustes, et kostjal ei olnud raha, et laenu anda, kuna raha andma pidanud isik klaaris mingeid suhteid kostja kolmanda äripartneriga (t.l.92, I kd). Ringkonnakohus leiab, et kuna tunnistaja ütlustes on mitmeid ebatäpsusi, mis ei ole kooskõlas tsiviilasjas kogutud tõenditega, siis ei ole need nii usaldusväärsed, et vaid sellele tuginedes hagi rahuldada. Juhul kui LT ei oleks 12.07.2011 laenu saanud, s.t kostja laenuandja kohustusi täitnud, siis võiks eeldada, et LT oleks pöördunud kostja poole ning nõudnud lepingu täitmist. Maakohtu hinnangul võis pidada eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja poolt tehtud maksed kostjale olid laenu tagastamise viivitamise eest tasutud viivised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Mingid muud rahalised suhted hageja ja kostja vahel ei ole tõendamist leidnud. Kostja vastuväidete kohaselt on maksed tehtud peale seda, kui kostja asus laenu LTlt sisse nõudma ning lubas pöörduda kohtutäituri poole. Tunnistaja IH ütlustega luges maakohus tõendatuks asjaolu, et IH pidas vaidlusalust hüpoteegiga tagatud kinnistut LT, mitte hageja omaks (t.lk 109). Tunnistaja selgitas, et OÜ Liivatee Talu juhatuse liikmena võttis OÜ Liivatee Talu kunagi kinnistu üle, kuna pank oleks selle LT-lt ära võtnud. Tunnistaja sõnul aitas ta sõpra LT. Kuivõrd IH luges tegelikuks kinnistu omanikuks LT, siis leidis ta, et kui LT tahtis kinnistule hüpoteeki seada, siis võis ta seda teha. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et asjakohatud ja eluliselt ebausutavad on tunnistaja IH selgitused selle kohta, et kuna raha ei liikunud läbi notari deposiidikonto, siis laenulepinguga raha üle ei antud. Selline kokkulepe raha üleandmise kohta ei tulene ka laenulepingust. Asjaolu, et tunnistajad I ja KH ei viibinud raha üleandmise juures, ei tõenda, et laenulepingus märgitud raha LT-le üle ei antud. Kostja esitas kohtule kostja ja LT vahel 26.01.2014 peetud telefonivestluse salvestuse (t.lk 102), millega soovis tõendada, et LT on endal kohustuste olemasolu tunnistanud. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on LT ja kostja vahelise vestlusega (t.lk 107). Maakohus leidis, et telefonivestluses LT tunnistab, et tal on kohustusi, mida tuleb püüda täita. Maakohus leidis põhjendatult, et on tegemist kaudse tõendiga, millest saab teha järelduse, et LT on tunnistanud kostjalt laenuna saanud 60 000 euro suurust võlga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu hinnang nimetatud tõendile on põhjendatud. Mingeid muid pooltevahelisi suhteid nimetatud kõnest ei järeldu, nagu apellatsioonimenetluses on hageja väitma asunud. Telefonivestlus toimus kostja algatusel peale hagimaterjalide kostjale edastamist. Hagimaterjalid edastati kostjale 23.01.2014 (t.lk 36, I kd). TsMS § 232 lõike 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 442 lõike 8 kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, samuti tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud. Kolleegium on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu lahend on tehtud igati kooskõlas viidatud menetlusnormidega, ka on maakohtu siseveendumuse kujunemine lahendist jälgitav. Maakohus on poolte väidetele piisava põhjalikkusega vastanud ning hinnanud asjas kogutud tõendeid (nii tunnistajate ütlusi kui ka dokumentaalseid tõendeid), tuvastanud nende lubatavuse ja analüüsi tulemusena lugenud põhjendatult tõendatuks laenulepingust tuleneva rahasumma andmise laenusaaja kasutusse ja käsutusse. Maakohus leidis otsuses põhjendatult, et kostja on oma tõendamiskoormise täitnud, millele maakohus juhtis selgituskohustust täites tähelepanu 25.03.2014 toimunud eelistungil ning raha üleandmist tõendanud. Hageja ei ole nimetatud tõendeid ümber lükanud. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks tehti otsus. TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Maakohus TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt menetluskulude suurust kindlaks ei määranud. Menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 174 lg 2 ja 4 alusel pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.