Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Osaühingu Liivatee Talu hagi Aivar Ilau vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-2494
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Liivatee Talu kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
6000 eurot Hageja osaühing Liivatee Talu (registrikood 10465585), esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel Kostja Aivar Ilau
Asja läbivaatamise kuupäev
23. veebruar 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-2494. Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.
Tagastada osaühingule Liivatee Talu kassatsioonkaebuselt 6. novembril 2014 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Liivatee Talu (hageja) esitas 19. jaanuaril 2014 Harju Maakohtule hagi Aivar Ilau (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/3306. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12. juulil 2011 notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu, millega seati hageja kinnisasjale kostja kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga 60 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hüpoteegiga tagati kõik kostja nõuded Lembit Tõnsi (võlgnik) ja hageja vastu, mis tulenevad kostja, võlgniku ja hageja (käendajana) vahel 12. juulil 2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Kohtutäitur
alustas notariaalse lepingu alusel hageja vastu täitemenetlust (täiteasi nr 008/2013/3306). Kostja ja võlgniku vaheline laenuleping oli rahatu ja kostjal puudus õigus nõuda hüpoteegi realiseerimist. Võlgnik ei ole 12. juulil 2011 ega hiljem kostjalt laenu saanud. Hageja andis nõusoleku hüpoteegi seadmiseks eeldusel, et kostja laenas võlgnikule raha. Kuna kostja võlgnikule laenu ei andnud, siis ei tekkinud hüpoteegiga tagatavat nõuet. Kostja ja võlgnik pidasid läbirääkimisi 40 000 euro laenamiseks. Laenu tagamiseks tuli seada hüpoteek hageja kinnistule, kus asub võlgniku tootmisüksus. Pooled allkirjastasid laenulepingu enne notariaalse lepingu sõlmimist. Kostja lubas laenu anda kohe pärast notariaalakti sõlmimist. Kostja keeldus andmast nõusolekut hüpoteegi kustutamiseks. 13. ja 15. mail 2013 laenas hageja kostjale kokku 4500 eurot, mida kostja ei ole tagastanud.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitis, et võlgnik palus temalt sularahas laenu 60 000 eurot, et lõpuni viia Pakri Saarte Loodushoiu Ühingu, mille juhatuse liikmeks võlgnik on, projekt Pakri saarte vahelise pargaseühenduse loomiseks. Laenu tagamiseks seadis Pakri saartega seotud Külli Heinleht hageja juhatuse liikmena hagejale kuuluvale kinnistule hüpoteegi. Laenu andmiseks võttis kostja 60 000 eurot laenu Aivar Riisalult. Võlgnik on ka varem kostjalt laenu saanud, esimest korda 30 000 eurot 18. jaanuaril 2011 projekti alustamiseks. Võlgnik soovis projekti lõpuniviimiseks saada lisaks lühiajalist laenu 60 000 eurot. 13. ja 15. mail 2013 kanti kostja kontole kokku 4500 eurot võla viivise katteks. Võlgnik nõudis, et kostja annaks nõusoleku laenu tagatiseks oleva hüpoteegi kustutamiseks, kuid kostja keeldus. Pärast seda hageja juhatuse liikmed enam kostja telefonikõnedele ei vastanud. Kui kostja leidis hüpoteegiga koormatud kinnistule ostja, siis keeldusid hageja esindajad müümisest.
3.Harju Maakohus jättis 29. mai 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et sundtäitmine täiteasjas nr 008/2013/3306 on lubatav. Kohus tühistas hagi tagamise, millega peatati täitemenetlus täiteasjas nr 008/2013/3306 kuni tsiviilasjas nr 2-14-2494 tehtava lahendi jõustumiseni. Maakohus luges tõendatuks, et kostja sai A. Riisalult 11. juulil 2011 sularahas laenu 60 000 eurot. Seega oli kostjal olemas raha võlgnikule laenu andmiseks. Hageja ei tõendanud, et võlgnikul olid 2011. a juulis olemas piisavad rahalised vahendid ja et ta laenu ei vajanud. Kostja põhistas usutavalt, et võlgnik võis laenu vajada, sest võlgnik oli 13. detsembri 2010 seisuga Pakri Saarte Loodushoiu Ühingu seaduslikuks esindajaks ning vajas laenu pargaseühenduse loomiseks. 12. juuli 2011 laenulepingu p-s 1.1.2 toodud kinnitusega oli tõendatud, et laenuandja annab laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast. Lisaks allkirjastasid pooled hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu, mille p 3.2.1 kohaselt tagati hüpoteegiga kõik nõuded võlgniku vastu, mis tulenesid 12. juulil 2011 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Hageja ei tõendanud, et võlgnik ei saanud 12. juuli 2011 laenulepingu alusel raha. Kohus ei lugenud eluliselt usutavaks võlgniku ütlusi, et ta allkirjastas laenulepingu selleks, et pärast lepingu sõlmimist laenu saada. Asjakohatud ja eluliselt ebausutavad olid hageja juhatuse liikme
selgitused, et kuna raha ei liikunud notari deposiidikonto kaudu, siis laenulepinguga raha üle ei antud. Asjaolu, et hageja juhatuse liikmed ei viibinud raha üleandmise juures, ei tõenda, et laenulepingus märgitud raha võlgnikule üle ei antud. Kohus pidas eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja tehtud maksed kostjale võisid olla laenu tagastamisega viivitamise eest tasutud viivis. Kostja esitas võlgnikuga peetud telefonivestluse salvestise, kus võlgnik tunnistas, et tal on kohustusi, mida tuleb püüda täita. Tõendeid kogumis hinnates järeldas kohus, et kostja on võlgnikule üle andnud 60 000 eurot sularaha. Kuna laenulepingust ei nähtunud intresside või viivise kokkulepet, siis sai kostja nimetatud lepingu alusel laenusaajalt nõuda põhisummat 60 000 eurot, mis ei välista seadusest tulenevaid nõudeid.
4.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsus jõusse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tegutses maakohus vaidlustatud lahendi tegemisel kooskõlas menetlusnormidega ja kohtu siseveendumuse kujunemine on lahendist jälgitav. Kohus on poolte väidetele piisava põhjalikkusega vastanud. Maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid, tuvastanud nende lubatavuse ja analüüsi tulemusena lugenud põhjendatult tõendatuks laenulepingust tuleneva rahasumma andmise laenusaaja kasutusse ja käsutusse. Kostja ei ole viidanud menetluses asjaolule, nagu ei oleks hageja tõendanud, et ta ei vajanuks laenu ja et tal oli raha olemas. Kostja ei ole selliselt väitnud ega kohus jaganud ümber tõendamiskoormist, vaid tegemist oli kohtu arutlusega, mis tõendeid kogumis hinnates, sh tunnistajate ütlusi kaaludes kujundas kohtu siseveendumuse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning tõendite igakülgse hindamise kohustust. Kohtud on ebaõigesti asunud seisukohale, et hageja oleks pidanud tõendama, et võlgnik ei saanud 12. juulil 2011 laenulepingu alusel raha. Tõendada ei saa negatiivset asjaolu. Võlgnik on kinnitanud, et ta ei saanud kostjalt raha. Kohus ei põhjendanud, miks ei ole usutav, et võlgnik allkirjastas laenulepingu selleks, et pärast selle lepingu sõlmimist laenu saada. Kostja ning võlgnik olid head tuttavad ning nende vahel oli ennegi olnud laenusuhteid. Kohus on hagejale ette heitnud, et hageja ei ole tõendanud, et võlgnikul oli piisavalt raha ning ta seetõttu laenu ei vajanud. Kohtu järeldus tõendamiskoormise jagamisel jääb arusaamatuks. Hageja ei ole kunagi väitnud, et võlgnik laenu ei vajanud. Hageja ja võlgnik on kinnitanud, et võlgnik ei ole kostjalt kokkulepitud laenu kätte saanud. Seega ei pidanudki hageja tõendama, et võlgnik laenu ei
vajanud. Kuigi A. Riisalu võis kostjale laenu anda, ei ole tõendatud, et kostja saadud summa võlgnikule edasi laenas. Ei ole eluliselt usutav, et nii suur summa nagu 60 000 eurot antakse üle sularahas ja selle kättesaamise kohta ei leidu kinnitust. Selliselt laenu üleandmine oleks laenuandjale äärmiselt riskantne. Maakohus ei analüüsinud, kas on tõenäoline, et kostja andis sularahas laenu märki maha jätmata, vaid leidis vaikimisi, et kui kostjal oli raha laenu andmiseks, siis järelikult kostja raha võlgnikule andis. Selline järeldus on oletuslik. Maakohus luges võlgniku laenuvajaduse põhistatuks seetõttu, et võlgnik Pakri Saarte Loodushoiu Ühingu seadusliku esindajana võis vajada laenu, et viia lõpuni projekt pargaseühenduse loomiseks. See järeldus ei saa kinnitada asjaolu, et kostja andis laenusumma üle. Ei ole eluliselt usutav, et võlgnik oleks võtnud eraisikuna 60 000 euro suuruse laenu, kui tegelikult vajas laenu tema juhitav äriühing. Lisaks ei ole kohus tuvastanud, kas võlgnik oli ka laenulepingu sõlmimise ajal ühingu esindaja. Seega on jäänud asjas olulised asjaolud välja selgitamata. Laenulepingu punkti 1.1.2 sõnastus ei võimalda teha järeldust, nagu oleks laenusaajale laenusumma juba üle antud, vaid kinnitab, et laenusumma tuleb üle anda sama päeva jooksul. Kostja seda ei teinud. Maakohus pidas eluliselt usutavaks, et 13. ja 15. mail 2013 hageja tehtud maksed võisid olla viivise katteks. Samas on kohus lugenud laenulepingu alusel tuvastatuks, et laenulepingust ei nähtu intressi või viivise kokkulepet. Maakohtu järeldused on vastuolulised. Ka kostja esitatud salvestistes umbmääraselt öeldu ei kinnita, et viidatud kohustus tuleneks 12. juuli 2011 laenulepingust (pooltel oli ka varasemaid laenusuhteid) ega laenusummat. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et võlgnik sai kostjalt 12. juuli 2011 laenulepingu alusel 60 000 eurot.
7.Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
9.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kumb pool pidi tõendama, et raha on laenulepingu alusel üle antud. Maa- ja ringkonnakohus lugesid tõendatuks, et kostja andis laenusumma üle hagejale ja hageja ei tõendanud, et võlgnik raha ei saanud.
10.Kolleegium leiab, et kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Käesoleval juhul ei selgu lahenditest, millest
lähtuvalt on kohtud tõendamiskoormise ümber jaganud. Laenulepingu p 1.1.2 kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast (tl 40). Kohtud ei tuvastanud, et lepingu p 1.1.2 saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse § 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). Lisaks on kostja ka kinnitanud, et andis võlgnikule sularaha üle sama päeva õhtul pärast notari juures lepingu allkirjastamist (tl 90). Seetõttu pidi kostja tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud.
11.Lisaks on Riigikohus ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kontekstis leidnud, et lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22).
12.Kolleegium ei pea vajalikuks menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes saata asja läbivaatamiseks maakohtule, nagu hageja on TsMS § 692 lg 5 järgi taotlenud. Tegemist ei ole TsMS § 669 lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse normi rikkumisega ega sellise juhuga, kus ringkonnakohus peaks ilmselt saatma asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtusse või see oleks muul põhjusel asja kiiremaks lahendamiseks vajalik (TsMS § 692 lg 5 teine lause). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus saab asja ise lahendada, selgitades menetlusosalistele tõendamiskoormist ja võimaldades vajadusel esitada uusi tõendeid.
13.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
14.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.