Edasikaebamise kord Tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes ja maakohus edasikaebamise luba ei anna. Juhul, kui menetlusosalised siiski soovivad esitada apellatsioonkaebuse, tuleb see esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv ning ringkonnakohus võtab kaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21 ). Apellatsioonkaebus võidakse ringkonnakohtus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega
menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palub mõista kostjalt välja põhivõlgnevus summas 200 eurot ja leppetrahv 200 eurot.
2.Hagi aluses olevate asjaolude kohaselt 6.11.2021 sõlmisid hageja ja kostja kirjaliku lepingu sidevahendi abil, mille alusel oli kostjale väljastatud laen kogu summas 200,00 eurot. Hageja ja kostja leppisid kokku tingimustes, et kostja tasub iga hilinetud päeva eest leppetrahvi 10,00 eurot päevas. Hageja kohaldab leppetrahvi selliselt, et see ei ületa põhinõuet, seega on leppetrahv 200 eurot. Vastavalt sõlmitud lepingule, laenusumma oli üle kantud kostja pangakontole. Kostja kohustas laenu tagastama hiljemalt 12.12.2021. Kostja ei ole laenu tagastanud. Kostja seisukoht
Kostja ei ole hagile vastanud.
Kohtuotsuse põhjendused
4.Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 200 eurot ja leppetrahv 200 eurot.
5.Kohus tuvastab, et hageja ja kostja on sõlminud 16.01.2021 kokkuleppe, mille alusel sai kostja laenu 200 eurot. Pooled leppisid kokku, et kostja maksab tagasi 350 eurot hiljemalt 12.12.2021.Hageja on kandnud 200 eurot kostja kontole 16.11.2021 (dtl 30-32).
6.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
7.Esile toodud asjaoludel andis laenuandja majandus- või kutsetegevuses krediiti füüsilisest isikust kostjale väljaspool viimase majandustegevust. Seega on laenunuandja ja kostja sõlminud tarbijakrediidilepingu VÕS § 407 lg 1 ja § 402 lg 1 mõttes.
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas tarbijale antud KKM ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 14).
9.Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 16.01.2021 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 19,37% (kohaldus alates 30.11.2020 väljastatud laenudele). VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud piirmääraks lepingu sõlmimise ajal oli seega 3 * 20,09 % = 60,27%.
10.Kohus on 02.08.2024 määruses hagejale selgitanud, et kuivõrd tegemist on tarbijakrediidilepinguga, tuleb hagejal välja tuua krediidikulukuse määra arvutamiseks kasutatud 2/4
osised. Samuti tuleb hagiavalduses viidata, kas ja kus on lepingus andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta. Hageja ei ole kohtu selgitustele vastanud. Kuivõrd vastavalt kokkuleppele andis hageja kostjale laenu 16.01.2021 summas 200 eurot ja kosta pidi hiljemalt 12.12.2021 tagasi maksma 350 eurot, siis sellest võib järeldada, kostja pidi maksma intressi 150 eurot 11 kuu eest. See teeb intressimääraks 81,5% aastas. Kuigi hageja ei ole välja toonud krediidikulukuse määra suurust, siis arvestades, et poolte vahel on kokku lepitud, et kostja maksab intressi 81,5 % aastas, siis nii kõrge intressi määraga laenulepingu puhul ületab krediidi kulukuse määr krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära.
11.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul ka kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seda ka juhul, kui kostja pole esitanud sellekohast vastuväidet (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus) (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098 p-d 17).
12.aHageja ei ole selgitanud, kas ja kuidas on ta läbi viidud kostja kreedidivõime kontroll ja kuidas on järginud kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja on rikkunud kostjale laenu andmisel vastustundliku laenamise põhimõtet.
13.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 4034 lg 7 esimese kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Sellest tuleneb, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevalt on kostjal kohustus tagastada laenu põhiosa ning tasuda laenult VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi. 1
14.Kohus on tuvastanud eelnevalt, et hageja andis kostjale laenu 200 eurot. Kostja pidi tagastama laenusummas hiljemalt 16.11.2021. Kostja seda pole teinud.
15.VÕS § 8 lg 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on võlausaldajal ehk hagejal õigus vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 1 nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 200 eurot.
16.Hageja on esitanud kostja vastu leppetrahvi nõude summas 200 eurot. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Hageja väitel poole leppisid kokku, et tingimustes, et kostja tasub iga hilinetud päeva eest leppetrahvi 10,00 EUR päevas. Hageja kohaldab leppetrahvi selliselt, et see ei ületa põhinõuet, seega on leppetrahv 200 eurot. Kohus märgib, et VÕS § 415 lg 1 kohaselt on kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel
Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (Riigikohtu 24.11.2023 määrus asjas nr 2-21-13098, p 24) 3/4
eelkõige käsiraha või leppetrahvi, tühine. Seega ei saa krediidiandja viivist asendada leppetrahviga. Eeltoodust tulenevalt on poolte vaheline kokkuleppe, mille kohaselt kostja maksab maksetega viivitamisel hagejale leppetrahvi, tühine. Seetõttu jätab kohus hageja leppetrahvi nõude summas 200 rahuldamata.
17.Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla summas 200 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
19.Kohus on rahuldanud hageja nõude 50% ulatuses. Seega jäävad menetluskulud 50% ulatuses hageja kanda ja 50% ulatuses kostja kanda.
20.Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks tasutud riigilõiv summas 140 eurot. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 140 eurot.
21.Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 75 eurot (140 x 50%).
22.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik
4/4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.