Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

(edaspidi võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Esitatud pankrotiavalduse kohaselt XXXOÜ müüs OÜ-le XXX soojustusmaterjale krediiti. Alates 2014.a. hakkasid võlgnikul tekkima viivitused arvete tasumisel, kuid kuni käesoleva aasta suveni said viivituse järgselt arved jooksvalt tasutud. Alates 2015.a. juunist tekkinud võlgnevusi ei ole võlgnik aga vaatamata korduvatele meeldetuletustele enam tasuda suutnud. 09.07.2015.a. esitas võlausaldaja võlgniku suhtes Harju Maakohtule hagiavalduse võlgnevuse summas 18 522,32 eurot ja viivisintressi nõudes. Kohus võttis hagi 05.08.2015.a. määrusega menetlusse, ei ole aga võlausaldajale teadaolevalt suutnud kuni käesoleva ajani võlgnikule hagimaterjale kätte toimetada, kuivõrd võlgniku juhatus väldib sihipäraselt posti ja e-kirjadega laekunud teadete vastuvõtmist. Käesoleva aasta augustikuus tekkisid võlausaldajal juba tõsised kahtlused võlgniku maksevõimes. Võlgniku suhtes tekkis avalikesse andmebaasidesse informatsioon maksuvõlgnevuste ja esitamata maksudeklaratsioonide kohta. Eelnevast lähtuvalt esitas võlausaldaja võlgnikule 17. augustil, 2015.a. pankrotihoiatuse. Vaatamata pankrotihoiatusele ei ole võlgnik astunud samme tekkinud võlakohustuste kustutamiseks või tagamiseks, millest järeldab võlausaldaja, et võlgnik on käesolevaks ajaks püsivalt maksejõuetu. Võlausaldaja täitmata nõue võlgniku vastu pankrotiavalduse esitamise seisuga on 23 374,49 eurot, millest põhivõlgnevus on 18 522,32 eurot ja viivis 4852,17 eurot. Võlgnikule ei kuulu avalikult ligipääsetavates vararegistrites registreeritud vara, samas nähtub avalikkusele esitatud andmetest, et võlgnikul on tekkinud maksuvõlg, mis ajas suureneb. Vastavalt PankrS § 10 lg 2 p-le 1 saab võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamisel tugineda sellele, et võlgnik ei ole 30 päeva jooksul arvates kohustuse sissenõutavaks muutumist kohustust täitnud, võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Kõik pankrotiavalduse esitamisel nõutavad eeldused on käesoleval juhul täidet. XXXOÜ palub algatada OÜ XXX pankrotimenetlus. Võlgniku vastuväited Võlgniku vastuväidete kohaselt ei ole avaldaja põhistanud nõuetekohaselt võlgniku maksejõuetust ning ei ole tõendanud oma nõude olemasolu. Pankrotiavaldusele on lisatud 17. augusti 2015 kuupäevaga pankrotihoiatus. Nimetatud pankrotihoiatust ei ole võlgnik kätte saanud ja seda asjaolu on võlausaldaja kohtu eest varjatud. Pankrotiavaldusele ei ole lisatud tõendeid, millest võiks järeldada, et see pankrotihoiatus on võlgnikule üldse edastatud. Kuigi tegemist on väidetavalt digitaalselt allkirjastatud dokumendiga, siis ei ole seda dokumenti originaali kujul koos digitaalallkirjaga esitatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlausaldaja maksejõuetust nõuetekohaselt põhistanud. Lisaks kinnitab võlgnik, et ta ei ole maksejõuetu. Võlgniku vara katab tema kohustusi ning võlgnikul on piisavalt vahendeid, et võlausaldajate nõudeid täita. Pankrotiavaldusest nähtub, et võlausaldaja väidete kohaselt on ta võlgnikule müünud soojustusmaterjale. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et tal on nimetatud õigussuhte alusel võlgniku vastu nõue, pooled vaidlevad nõude üle tsiviilasjas nr 2-15-10327. Võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud soojustusmaterjalide müügileping. Pole esitatud kirjalikku müügilepingut ega ühtegi muud võlgniku poolt allkirjastatud dokumenti, millest võiks nähtuda võlgniku tahe võlausaldajaga müügileping sõlmida. Võlausaldaja ei ole tõendanud, millist kaupa millises mahus võlgnik võlausaldajalt tellis ning millistel tingimustel müügileping sõlmiti. Samuti ei ole võlausaldaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks selle väidetava müügilepingu alusel võlgnikule midagi üle andnud ja müügilepingust tulenevad omapoolsed kohustused nõuetekohaselt täitnud. Seega ei ole võlausaldaja isegi mitte väite tasandil ära näidanud (tõendamisest rääkimata), et esinevad alused müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude esitamiseks. Ainsad tõendid võlausaldaja väidetava nõude kohta on pankrotiavaldusele lisatud arved. Võlgnik juhib tähelepanu sellele, et need arved ei ole võlgniku poolt allkirjastatud. Samuti ei ole tõendatud, et need arved võlgnikule üldse edastatud on. Järelikult ei saa nimetatud arved tõendada seda, et

võlausaldajal on nõue võlgniku vastu. Riigikohus on leidnud, et ainuüksi arve väljastamine kohustusi tekitada ei saa. Samuti on tõendamata ja põhjendamata võlausaldaja viivisenõue. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik ja võlausaldaja oleks leppinud kokku viivises 0,33% viivitatud summast päevas. Asjaolu, et võlausaldaja on sellise viivise märkinud arvetele, ei anna õiguslikku alust sellise viivise nõudmiseks. Eeltoodust tulenevalt ei ole võlausaldaja tõendanud, et tal on nõue võlgniku vastu. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldaja esindaja ja võlgniku esindaja ning tutvunud pankrotiavalduse, selle juurde lisatud tõenditega ning võlgniku vastuväidetega leiab, et XXX OÜ-le ajutise halduri nimetamine ei ole põhjendatud, kuivõrd esineb pankrotimenetlust välistav asjaolu- võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu. PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 7 kohaselt juhul, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Võlausaldaja avalduse kohaselt võlgnik võlgneb võlausaldajale pankrotiavalduse esitamise seisuga 23 374,49 eurot, millest põhivõlgnevus on 18 522,32 eurot ja viivis 48 52,17 eurot. Võlausaldaja avalduse kohaselt on võlausaldaja 09.07.2015 esitanud Harju Maakohtule hagiavalduse võlgnevuse summas 18 522,32 eurot ning kohus on hagi võtnud 05.08.2015 määrusega menetlusse. Seega on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tsiviilasjas nr 2-15-10327 poolte vahel vaidlus samas nõudes, mis on esitatud käesolevas pankrotimenetluses, tsiviilasja menetlus ei ole käesolevaks ajaks lõppenud. Võlgniku vastuväidete kohaselt vaidleb võlgnik võlausaldajale nõudele vastu. Võlgnik leiab, et võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte vahel oleks sõlmitud soojustusmaterjalide müügileping, võlausaldaja ei ole tõendanud, millist kaupa millises mahus võlgnik võlausaldajalt tellis ning millistel tingimustel müügileping sõlmiti, samuti ei ole võlausaldaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks selle väidetava müügilepingu alusel võlgnikule midagi üle andnud ja müügilepingust tulenevad omapoolsed kohustused nõuetekohaselt täitnud. Seega ei ole võlausaldaja isegi mitte väite tasandil ära näidanud (tõendamisest rääkimata), et esinevad alused müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude esitamiseks. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada või kuulub vaidlus lahendamisele hagimenetluse korras. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kohtu hinnangul vajab poolte vahel sõlmitud soojustusmaterjalide müügilepingu sõlmimise ja selle alusel võlausaldaja poolt võlgnikule kaupade üleandmise kõigi asjaolude tuvastamine tõendite täiendavat analüüsi. Kohus leiab, et sellisel määral tõendite analüüs saab aga toimuda üksnes hagimenetluses. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ongi Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-15-10327 poolte vahel vaidlus sama nõude üle, mille alusel on XXXOÜ esitanud OÜ XXX pankrotiavalduse. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et võlgniku pankrotimenetluses tuleb PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel jätta ajutine haldur määramata ja PankrS § 15 lg 7 alusel menetlus lõpetada. Menetluskulud

PankrS § 3 lg 2 kohaselt pankrotimenetlusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlused nõuete üle, muu hulgas nõuete tunnustamise ja vara tagasivõitmise üle, ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine toimuvad hagimenetluses. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. PankrS § 15 lg 6 kohaselt juhul, kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kuna kohus jätab ajutise halduri nimetamata, siis tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud jätta PankrS § 15 lg 6 alusel XXXOÜ kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse TsMS § 174 lg 8 kohaselt hagita menetluse sätteid. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuväliseks kuluks on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, p 2 kohaselt menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus- ja muud sellesarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega ja p 7 kohaselt maksekäsu kiirmenetluse kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-64-13 asunud seisukohale, et menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus hindama m.h esindaja tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust (Riigikohus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu praktika kohaselt on vandeadvokaadi põhjendatud tunnitasuks üldjuhul mitte rohkem kui 120 eurot (Riigikohtu 1.10.2013. määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). OÜ XXX poolt esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on OÜ XXX menetluskuluks on TsMS § 144 p 1 kohaselt õigusabikulu summas 604 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt on vandeadvokaat Marit Toom tunnitasu hinnaks 120 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus, juhindudes eelnimetatud Riigikohtu lahenditest ning arvestades OÜ XXX lepingulise esindaja vandeadvokaat Marit Toom kvalifikatsiooni ja praktilist kogemust ning asjaolu, et tsiviilasi on keskmise keerukusega hagita asi asub seisukohale, et antud tsiviilasjas on põhjendatud lugeda mõistlikuks esindajatasu suuruseks tunnihind 120 eurot käibemaksuga. Kohus leiab, et OÜ XXX menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud järgmised ulatuses:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.