XX avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks XXle ning YY suhtlusõiguse peatamiseks lastega
Vaidlustatud määrus
Pärnu Maakohtu 27. detsembri 2018 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
YY määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (ema, vastustaja määruskaebemenetluses): XX, lepinguline esindaja Piia Roosileht Puudutatud isik I (isa, määruskaebuse esitaja): YY, lepinguline esindaja Andrus Post Puudutatud isikud II–IV (lapsed): AA, TT ja CC, ühine esindaja riigi õigusabi korras advokaat Katrin Jennsen Eestkosteasutus: Märjamaa Vallavalitsus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 27. detsembri 2018 määrus tühistada osas, millega peatati YY suhtlusõigus laste AA, TT ja CC suhtes ning määrati suhtlusõiguse taastamise tingimused, samuti suhtlusõiguse peatamise avaldusega seonduvate menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.
2.Saata tsiviilasi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Punktis 1 viidatud määrus on edasi kaebamata jõustunud osas, millega lõpetati XX ja YY ühine hooldusõigus laste AA, TT ja CC suhtes ning anti laste AA, TT ja CC hooldusõigus täielikult üle XX-le, samuti hooldusõiguse vaidluses menetluskulude jaotuse osas, sh laste esindaja kulude väljamõistmise ja riigi kanda jätmise osas.
4.Tühistada Pärnu Maakohtu 15. augusti 2018 määrusega rakendatud esialgne õiguskaitse.
5.Määruskaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
MENETLUSE KÄIK
1.XX (ema, avaldaja) esitas 13. augustil 2018 Pärnu maakohtule avalduse YY (isa, puudutatud isik I) vastu taotlusega lõpetada nende ühine hooldusõigus laste AA (vanem poeg), TT (keskmine poeg) ja CC (noorem poeg, koos „lapsed“, kohtumenetluses puudutatud isikud II–IV) suhtes ja anda ainuhooldusõigus üle emale ning peatada isa suhtlusõigus oma lastega kuni noorema poja 3-aastaseks saamiseni. Vanemad oli abielus kuni 23. märtsini 2017, aga elasid koos lastega kuni 25. maini 2018 MMM ühises kodus. Alates viimati märgitud kuupäevast viibib ema koos lastega XXX, sest isa käitus emaga halvasti ja väärkohtles lapsi. Isa on pikka aega ema alandanud, samuti käitunud temaga agressiivselt ja võimukalt laste juuresolekul. Isa eitab ja naeruvääristab ema eluväärtusi ja nägemusi, kuigi ema hoolitseb laste eest eeskujulikult. Lapsed isa käitumist ei mõista. Kaks nooremat poega olid kodus elades tihti segaduses, mille eest isa neid karistas ja mispärast isa häält tõstis. Ema arvates pojad näevad isa käitumismudelis eeskuju, et naistega tulebki halvasti käituda ja kujundavad sellest oma käitumismudeli tulevikus. Tulemusena on keskmine poeg hakanud kiusama väiksemat venda. Tugikeskuses viibides on ema saanud mitmekülgset abi nii endale kui ka lastele. Lapsed olid pikka aega traumeeritud ega maganud korralikult. Kodus elades oli vanemal pojal sage enkuprees, keskmisel pojal aga öised paanikahood, mis väljendusid nutuhoogudes ja karjumises. Last rahustada oli raske, sellest tulenevalt oli häiritud ema ja teiste laste uni. Kodust MMM-lt lahkudes jäid kõik ema ja laste isiklikud asjad korterisse. Isa sai oma valdusesse ema päeviku ja jagab ema kirjutatut valimatult, nimetab ema hulluks ja soovitab ravile pöörduda. Ka on isa asunud külvama vaenu ema õdede-vendade vahel. Ema ja lapsed on lähisuhte vägivalla ohvrid, kes pidid pikka aega taluma füüsilist ja vaimset vägivalda. Vanem poeg käis korduvalt nõustamisel kooli psühholoogi juures ja avaldas, et isa on vägivaldne. Psühholoog diagnoosis tal postraumaatilise stressihäire. Isa suhtes algatati kriminaalasi kehalise väärkohtlemise kahtlustusega.
2.Ema esitas koos avaldusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus anda talle menetluse ajaks õigus otsustada laste elu- ja viibimiskoha ning haridusküsimuste üle ainuisikuliselt. Maakohus rahuldas selle taotluse 15. augusti 2018 määrusega.
3.Isa vaidles avaldusele osaliselt vastu. Ta nõustus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ainult elu- ja viibimiskoha küsimustes, aga mitte muus osas ega suhtlusõiguse peatamisega. Isa ei ole vägivaldne, aga on laste suhtes nõudlikum kui ema. Vanemate probleemid on tingitud nende omavahelistest suhetest, aga need ei õigusta isa ja laste suhtlusõiguse piiramist.
4.Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust. Ta asus seisukohale, et laste ainuhooldusõigus võiks minna üle emale ja isa suhtlusõigus lastega tuleks peatada. Suhtlusõiguse peatamist ei tuleks siduda mingi tähtajaga, vaid hoopis tingimusega, et isal on võimalus see taastada, kui ta on läbinud vajalikud teraapiad ja viharavi ning spetsialist annab hinnangu, et see on ohutu.
2 (6)
5.Kohaliku omavalitsusena esitas seisukoha Märjamaa vallavalitsus (eestkosteasutus), kes leidis, et keeruliste peresuhete ja paarisuhte tõttu vajavad ema ja lapsed psühholoogilist abi, teraapia- ja peretöötaja teenust, võimalusega olla eemal isaga kohtumistest ja suhtlemisest. Vanemad ei saa ühiselt hooldusõigust teostada probleemsete peresuhete ja võimaliku perevägivalla tõttu. Ema saab hästi hakkama laste eest hoolitsemise, pere majandamise ja lastele turvalise keskkonna pakkumisega, mistõttu on laste huvides jääda elama ema juurde.
MAAKOHTU MÄÄRUS
6.Maakohus rahuldas avalduse 27. detsembri 2018 määrusega (vaidlustatud määrus). Laste esindaja kulud jättis maakohus riigi kanda ja määras kindlaks hüvitatava summa, ülejäänud menetluskulud jäid menetlusosaliste endi kanda.
6.1.Hooldusõiguse kohta tegi maakohus vaidlustatud määruse resolutsioonis otsustuse, millega lõpetas täielikult vanemate ühise hooldusõiguse laste suhtes ning andis laste hooldusõiguse täielikult üle emale. Maakohus viitas perekonnaseaduse (PKS) §-dele 116–118, 124, 127 ja 137 ning leidis, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine on laste ja ema huvides. Isa on pikema aja jooksul nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väärkohelnud lapsi ja ema, kellel on selle tulemusel tekkinud traumad ja käitumishäired, mis vajavad pikaajalist teraapilist ravi. Isal ei ole õnnestunud kohut veenda, et ta on võimeline laste hooldusõigust teostama ka osaliselt vastutustundlikult ja laste huve arvestaval viisil, sh selliselt et laste psüühikat ei kahjustaks füüsiline ja emotsionaalne vägivald laste, ema ja ka juures viibivate kolmandate isikute suhtes.
6.2.Suhtlusõiguse osas otsustas maakohus vaidlustatud määruse resolutsioonis peatada isa suhtlusõiguse laste suhtes ja märkis, et see taastatakse isa avalduse alusel, kui suhtlusõiguse taastamine vastab laste huvidele. PKS § 143 lg 3 sätestab, et lapse huvides võib kohus piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. Lastega tegelenud spetsialistid on seisukohal, et isaga suhtlemine võib lastele mõjuda väga kahjulikult ja seda tuleks vältida. Kohtu hinnangul on väikelaste puhul olulisem tagada lapsele stabiilne ja turvaline arengukeskkond, kui isaga suhtlemise jätkamine olukorras, kus isa käitub lapsi traumeerival viisil ega suuda konfliktiolukorras kontrollida oma tegusid. Kohus nõustus laste esindaja seisukohaga, mille kohaselt tuleks suhtlusõigus lastega peatada ja seda ei tule siduda mingi tähtajaga. Suhtlusõiguse teostamise peatamine kindlaksmääramata ajaks annab isale võimaluse tegeleda oma emotsionaalsete probleemidega ja püüda leida neile lahendus. Isal on võimalus suhtlusõigus lastega taastada peale seda, kui ta on läbinud vajalikud teraapiad ja viharavi ning spetsialist annab hinnangu, et lastega suhtlemine on lastele ohutu. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel.
MÄÄRUSKAEBUS
7.Isa esitas 11. jaanuaril 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada isa ja laste suhtlusõiguse peatamise osas. Menetluskulud palub isa panna menetlusosaliste endi kanda ja tagastada talle kaebuselt tasutud riigilõiv. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Esiteks ei näe PKS § 143 ega muud sätted ette suhtlusõiguse peatamist, vaid seda saab lapse huvides kas piirata (piiramise puhul määrab kohus tingimused, millisel juhul saab kohustatud vanem ja õigustatud laps oma suhtlusõigust teostada) või lõpetada.
7.2.Teiseks on suhtlusõiguse piiramine või lõpetamine väga erakordne meede ja eeldab vanemate ja laste huvide põhjalikku analüüsi, mida maakohus ei teinud. Isa seletustele ja 3 (6)
tõenditele maakohus hinnangut ei andnud, vaid otsustas suhtlusõiguse peatamise peamiselt ema ütluste põhjal.
7.3.Kolmandaks tuvastas maakohus, et isa ja vanema poja suhe on väga halb, mis võib aga olla tingitud sellest, et isa oli liiga nõudlik, kohati ka järsk, kindlasti aga mitte vägivaldne. Samas on tõesti võimalik, et seniste ebakõlade tõttu vajab nendevahelise suhte taastumine aega. Siiski ei selgu vaidlustatud määrusest, mis põhjustel peatati isa suhtlemine kahe noorema pojaga. Menetluses ei väitnud üksi tunnistaja, spetsialist ega ka ema ise, et isa oleks nende suhtes käitunud vägivaldselt.
7.4.Neljandaks jättis maakohus kaalumata ja kasutamata PKS § 143 lg-st 31 tuleneva võimaluse määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul, kuigi isa taotles menetluse kestel korduvalt õigust suhelda kahe noorema pojaga esialgu lastekaitsetöötaja juuresolekul, hiljem juba iseseisvalt.
7.5.Lõpuks märkis isa, et kuigi ta on nõus ühise hooldusõiguse lõpetamisega ja selles osas määruskaebust ei esita, palub ta siiski kaaluda, kas ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses on laste huvides, sest kui emaga midagi juhtub, ei ole lastel enam hooldusõiguslikku vanemat.
MENETLUSE EDASINE KÄIK
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis teistele menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Ema, lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 29. jaanuaril 2019.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel suhtlusõiguse osas tühistada. Ringkonnakohus ei saa ise teha tühistatud osas uut lahendit, mistõttu saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.
10.Sisuliselt esitas ema kohtule kaks avaldust, millest ühega palus reguleerida laste hooldusõigust ja teisega piirata isa suhtlusõigust. Määruskaebuse p 2.1 järgi vaidlustab isa maakohtu määrust ainult suhtlusõiguse osas. Sellega on hõlmatud ka maakohtu otsustus küsimuses, kuidas isa ja laste suhtlus taastada. Ülejäänud osas, st ühise hooldusõiguse lõpetamise ja emale üleandmise ning hooldusõigusega seonduvate menetluskulude jaotuse, aga ka laste esindaja kulude kandmise osas on vaidlustatud määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Isa määruskaebuse lõpus esitatud seisukoht, et ühise hooldusõiguse lõpetamine täies ulatuses ei tarvitse olla laste huvides, pole käsitatav kaebusena vaidlustatud määrusele kõnealuses osas, sest kaebuse muudes osades on isa selgelt oma kaebuse ulatust piiranud. TsMS § 659 kaudu kohalduva § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida maakohtu määruse jõustunud osa käesoleva määruse resolutsioonis, sest maakohtul on TsMS § 5631 teisest lausest tulenev kohustus saata määrus selle jõustumisest arvates kümne päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete kandmiseks rahvastikuregistrisse.
11.Maakohus ei tuvastanud suhtlusõiguse piiramise otsustamiseks vajalikke asjaolusid ega arutanud neid menetlusosalistega piisavas ulatuses. Samuti ei nähtu vaidlustatud määrusest ega tsiviilasja toimikust, et maakohus oleks suunanud vanemaid otsima suhtlusõiguse vaidlusele lahendust kokkuleppel. Seetõttu tuleb saata asi maakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks 4 (6)
(sarnaselt otsustatud ka nt Riigikohtu 5. novembri 2014 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, vt põhjenduste kohta eelkõige p 23).
11.1.PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. PKS § 143 lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. PKS § 143 lg 3 alusel võib kohus lapse huvides piirata suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist või lõpetada suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise. PKS § 143 lg 31 esimene lause näeb ette, et kohus võib määrata, et laps suhtleb vanemaga sobiva kolmanda isiku juuresolekul. PKS § 143 lg 5 lubab kohtul rakendada samas paragrahvis nimetatud meetmeid ka omal algatusel.
11.2.Kui üldjuhul lahendab kohus vanemate vaidlust suhtlusõiguse üle selle vanema taotlusel, kes soovib lapsega suhelda, siis käesoleval juhul on lastega koos elav ema palunud peatada isa suhtlusõiguse lastega kuni noorema poja 3-aastaseks saamiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et PKS § 143 lg 3 võimaldab ka lapsega koos elaval vanemal esitada avaldus taotlusega teise vanema suhtlusõiguse piiramiseks või selle teostamise lõpetamiseks. Maakohus pidas lubatavaks ka taotlust suhtlusõiguse peatamiseks, samuti hindas taotluse põhjendatuks, aga ei lugenud end seotuks ema valitud ajalise piiranguga.
11.2.1.Vanema lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendab kohus TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita perekonnaasjana. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Samuti võimaldab PKS § 143 lg 5 kohtul valida suhtluskorra reguleerimiseks vajaliku meetme (Riigikohtu 5. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1113-14, p 22 viies lõik). Eelnev tähenda siiski, et kohus saaks avaldaja taotlust sisustada ulatuslikumalt kui seadus näeb ette vastavat liiki vaidluste lahendamise pädevusena.
11.2.2.PKS § 143 kehtib alates 9. juulist 2014 PKS muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (Riigikogu XII koosseis, 546 SE) sõnastuses. Viidatud seadusega ei muudetud sisuliselt praeguse kolmanda lõike sõnastust, mis vastab alates PKS jõustumisest kehtinud sama sätte esimesele lausele. PKS võeti seadusena vastu Riigikogu XI koosseisus eelnõuna nr 543, mis esitati parlamendile selle eelnõu kohaselt samasugusena nagu varasem eelnõu nr 55. Viimase seletuskirja järgi võib kohus suhtlusõigusega seotud küsimusi otsustada lapse huvidest lähtudes ja see võib sisuliselt tähendada suhtlusõiguse teostamise piiramist ühe või mõlema vanema jaoks (lk 35).
11.2.3.PKS § 143 lg 3 ega eelmises alapunktis viidatud eelnõude sõnastusest ei nähtu seadusandja tahet anda kohtule pädevus peatada vanema suhtlusõigus lapse suhtes. Suhtlusõigus ei eelda vanemale lapse isikuhooldusõiguse kuulumist, see õigus tuleneb lähedasest sugulussuhtest ja on ühtlasi osa lihasele vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (põhiseaduse § 27). Seega on õigus lapsega suhelda üldreeglina ka vanemal, kellel puudub lapse suhtes hooldusõigus (XI koosseis, 55 SE, lk 35; vt pikemalt Göttig, T, Uusen-Nacke, T. Lapsega suhtlust korraldav kohtulahend ja selle täitmine, Võrdlev analüüs, 2017, lk 7–8, kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/suhtlusoiguse_uuring27112017.pdf). Kohtupraktikas on samuti rõhutatud, et suhtlusõiguse korraldamine ei sõltu hooldusõiguse kuuluvusest (vt nt Riigikohtu 9. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21 neljas lõik). Seega ei saa suhtlusõiguse peatamise võimalust järeldada PKS §-st 140, mis käsitleb hooldusõiguse peatamist.
11.2.4.Maakohus on seega põhjendamatult otsustanud peatada isa suhtlusõiguse laste suhtes, sest sellist võimalust seadus ette ei näe. Suhtlusõigust saab PKS § 143 lg 3 alusel piirata või selle teostamise lõpetada. Siinjuures saab eespool p-s 11.2.2 viidatud eelnõu nr 546 seletuskirja järgi piiramist sisustada eelkõige PKS § 143 lg-s 31 ette nähtud võimaluse kaudu (suhtlemine kolmanda isiku juuresolekul, vt lk 13). Kohtupraktikas on peetud lubatavaks ka piirangut viisil, 5 (6)
et lahus elav vanem saab lapsega kohtuda last igapäevaselt kasvatava vanema teadmisel ja nõusolekul (Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-16111, p 18 viies lõik).
11.3.Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma lapse huve ja vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid. Selleks tuleb esmalt tuvastada, milline oht ähvardab last. Seejärel saab kohaldada tuvastatud ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (Riigikohtu
12.veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 36 teine lõik; 16. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-15, p 14). Õige on kaebuse väide, et kahe noorema poja osas ei ole tuvastatud, milline oht lapsi ähvardab, kui nad isaga suhtlevad. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel eristama isa suhteid iga pojaga ja hindama neist igaühe puhul eraldi, kas suhtlusõiguse piiramine või selle teostamise lõpetamine on põhjendatud.
11.4.Lapse ja vanema suhtlemise korraldamise üks eesmärk on tagada vanemale võimalus tunda last ja säilitada või luua temaga isiklikud lähedased suhted. Teiseks tuleb suhtlemist reguleerides arvestada vanema kohustust lapsega suhelda (Riigikohtu 5. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-14, p-d 26 ja 28). Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks hinnanud isa kohustusi oma laste suhtes ja valinud piirangu sellest lähtuvalt.
11.5.PKS § 143 lg-st 1 tulenevalt on eelduslikult lapse huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Üksnes juhul, kui suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole kooskõlas lapse huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt Riigikohtu 6. aprilli 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-1516111, p 18 neljas lõik ja selles viidatud 11. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20; 14. märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p 19). Maakohus on küll õigesti sedastanud, et teeb lahendi laste huvidest lähtuvalt, aga määrusest ei nähtu, millised on need huvid iga poja osas ja kuidas vastab neile isaga üldse suhtlemisvõimaluse puudumine. Lähtudes PKS § 143 lg 1 eeldusest ei saa seni tuvastatud ja isale ette heidetava varasema käitumise põhjal asuda seisukohale, et PKS § 143 lg-s 31 ette nähtud viisil suhtlusõiguse piiramine pole piisav.
12.TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. TsMS § 463 lg 2, § 477 lg 1 ja § 4771 lg 2 teise lause järgi tuleb sellest juhinduda ka hagita asja menetlust lõpetava määruse koostamisel. Maakohus ei võtnud vaidlustatud määruses seisukohta 15. augusti 2018 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohta. Selle puuduse saab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldada. Maakohtu 15. augusti 2018 määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tuleb tühistada, sest pärast hooldusõiguse kohta tehtud määruse jõustumist ei ole esialgse õiguskaitse korras hooldusõiguse reguleerimiseks enam vajadust (vrd Riigikohtu
19.aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17, p 18).
13.Suhtlusõigusega seonduva vaidluse menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Siis saab maakohus lahendada ka isa taotluse määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. Nimelt sõltub TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel määruskaebuse esitajale lõivu tagastamine sellest, kuidas otsustab kohus vastava kulu menetlusosaliste vahel jagada. Laste esindaja 22. jaanuari 2019 tasutaotluse lahendab ringkonnakohus täna eraldi määrusega. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.