XX hagi T.T., A.P., K.P. ja CC vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks 3500 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): XX (isikukood XXXXXX), esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk
esindajad
Vastustajad (kostjad):
1.T.T. (isikukood XXXXXX)
2.A.P. (isikukood XXXXXX)
3.K.P. (isikukood XXXXXX)
4.CC (isikukood XXXXXXX) Vastustajate esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus osas, millega jäeti rahuldamata XX hagi A.P. ja K.P. vastu (resolutsiooni punkt 1), samuti CClt XX kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ja viivise suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3), ning teha tühistatud osas uus otsuse, millega rahuldada XX hagi CC, A.P. ja K.P. vastu ning mõista välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitis 7500 eurot, viivis seisuga 07.09.2015 846,53 eurot ning alates 08.09.2015 viivis põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Jätta rahuldamata XX hagi T.T. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.2.Rahuldada XX hagi CC, A.P. ja K.P. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
3.3.Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitis 7500 eurot, viivis seisuga 07.09.2015 846,53 eurot (kaheksasada nelikümmend kuus eurot 53 senti) ning alates 08.09.2015 viivis põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.“
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
Menetluskulude jaotus
1.Jätta T.T. menetluskulud maakohtus XX kanda.
2.Välja mõista XXlt T.T. kasuks menetluskulud maakohtus summas 729 eurot (seitsesada kakskümmend üheksa eurot).
3.Jätta XX menetluskulud maakohtus, mis on seotud hagiga CC, A.P. ja K.P. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, solidaarselt CC, A.P. ja K.P. kanda; T.T. vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud jätta XX enda kanda.
4.Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks menetluskulud maakohtus summas 1054,80 eurot (üks tuhat viiskümmend neli eurot 80 senti).
5.Välja mõista CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks menetluskulud ringkonnakohtus summas 384 eurot (kolmsada kaheksakümmend neli eurot).
6.CC, A.P. ja K.P. poolt XXle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.XX (hageja) esitas 17. aprillil 2014 Tartu Maakohtule hagi T.T. (kostja I), A.P. (kostja II), K.P. (kostja III) ja CC (kostja IV) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Hagiavalduses märgitu kohaselt juhtus 8. juunil 2012 Jõgeva maakonnas Palamuse vallas Pikkjärve-Sääsküla maantee 2. kilomeetril liiklusõnnetus, kus kostja IV sõitis kostjale I kuuluva ATV-ga otsa hageja juhitud mootorrattale. Hageja sai tervisekahjustuse ning ei ole käesoleva ajani terveks saanud. 10. märtsil 2013 sõlmisid kostja I ja hageja kokkuleppe hagejale tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Nimetatud kokkulepe on täidetud. Kostjad vastustavad hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest VÕS §-de 1056, 1043, 1045 ja 1050 alusel. Hageja palus kohtul hinnata kostjate riski- ja seejärel deliktilist vastutust. Mootorsõiduki otseseks valdajaks oli seda juhtinud kostja IV, kaudseks valdajaks omanik kostja I. Kostjal I oli mootorsõiduki omanikuna kohustus tagada tema valduses oleva sõiduki õige kasutamine ja nõuetekohane hoidmine (LS § 72 lg 1), ta ei tohtinud mootorsõidukit juhtima lubada juhtimisõiguseta juhti (LS § 90 lg 2). Kostjal IV puudub mootorsõiduki juhtimisõigus (LS § 90 lg 1) ning sõites pinnasteelt kattega teele ei andnud ta teed teel mootorrattaga liikuvale hagejale (LS § 17 lg 4), kaldudes teele sõites ka vastassuunavööndisse (LS § 48 lg 2, § 2 p 60, § 14 lg 1). Kostjad II ja III lubasid oma alaealisel lapsel, kellel puudus mootorsõiduki juhtimisõigus, sõita registreerimata mootorsõidukiga (VÕS § 1053 lg 2). Hageja töö- ja isiklik elu on tagasipöördumatult muutunud. Hagejal on tõsine oht kaotada töö. Vigastus segab igasugust aktiivset liikumist ning hageja ei saa oma hobidega tegeleda. Arvestades senist kohtupraktikat ja hageja elukvaliteedi langust hindas hageja talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 15 000 eurot.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei kohaldu riskivastutuse sätted kostjate I – III suhtes, samuti ei ole täidetud deliktiõigusliku vastutuse eeldused. Hageja poolt juhitud mootorratas on oma olemuselt suurema ohu allikas. Mittevaralise kahju hüvitamine ei ole VÕS § 1056 kaitse-eesmärgiks. Kahju on ebaselge ning tõendamata. Hageja poolt nõutav hüvitis summas 15 000 eurot on ülemäära suur. Kostjate hinnangul esineb alus kahjuhüvitise vähendamiseks (VÕS § 139), kuivõrd hageja sõidukiirus võis olla lubatust oluliselt suurem. Varalise kahju katteks on hageja saanud 5832 eurot ning on kostja arvelt säästnud sisuliselt 4000 eurot, mis peaks olema piisav selleks, et katta ära võimalik mittevaraline kahju.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 9. veebruari 2015 otsusega XX hagi T.T., A.P. ja K.P. vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata, rahuldas hagi CC vastu osaliselt, mõistis CClt XX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 800 eurot, viivise
9.veebruari 2015 seisuga 53,89 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt (800 eurolt) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 10. veebruarist 2015 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Maakohus jättis XX menetluskulud tema enda kanda, T.T., A.P. ja K.P. menetluskulud CC kanda, rahuldas XX avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, määras kindlaks XX menetluskulud summas 1406,40 eurot (koos käibemaksuga), rahuldas T.T., A.P., K.P. ja CC avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt, määras kindlaks nende menetluskulud summas 2916 eurot (koos käibemaksuga) ning jättis rahuldamata XX taotluse menetluskuludelt seadusjärgse viivise väljamõistmiseks. Maakohtu põhjenduste kohaselt on antud juhul tegemist suurema ohu allikaga tekitatud kahjuga ning saab kohaldada riskivastutuse regulatsiooni. Liiklusõnnetuses osales kaks suurema ohu allikat (kostja IV juhitud ATV ja hageja juhitud mootorratas). Tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-161-10 ja 3-2-1-75-07 leidis kohus, et kuna kahju kannatajaks oli hageja, siis vastutab teine suurema ohu allika valdaja (kostja IV) igal juhul kahju tekkimise eest. Riskivastutuse puhul ei oma tähtsust, kes oli liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Riigikohtu hinnangul see, kas keegi osalenutest rikkus liikluseeskirja, ei oma vastutuse määramisel tähtsust. Kohus jättis seetõttu nimetatud asjaolud hindamata ja märkis, et mõningad asjaoludest võivad anda aluse hüvitise vähendamiseks, kuid sealjuures on olulise tähtsusega VÕS § 139 lg-s 3 sätestatud piirang. Maakohus leidis, et antud asjas ei esine VÕS §-s 1057 sätestatud aluseid. Hageja on tõendanud endal kehavigastuste ja tervisekahjude esinemise. Hagejal tekkis ka varaline kahju, kuid see on hagejale hüvitatud. Maakohtu hinnangul on VÕS § 1056 kaitse-eesmärgiks tervisekahjustusega kaasnenud mittevaralise kahju hüvitamine. Kuivõrd mittevaralise kahju hüvitamist nõuab kannatada saanud isik isiklikult, puudub vajadus hinnata VÕS § 134 lg-st 3 tulenevaid erandlikke asjaolusid. Hagejale on liiklustrauma järel saadud tervisekahjustuse tõttu tehtud operatsioone ja üks seisab veel ees. On üldteada, et operatsioonidega kaasnevad valu ja kannatused. Hageja kannatab valu käes ka igapäevaselt ning kasutab selle leevendamiseks ravimeid. Hageja valud esinevad veel enam kui 2 aastat pärast õnnetust. Hageja kannatatuna ülekuulamise protokollist selgub, et hagejal oli õnnetuse järel šokiseisund ja ta peaaegu kaotas teadvuse. Nimetatud seisund on kohtu hinnangul samuti käsitletav kannatusena. Eelkirjeldatud kannatuste ja füüsilise valu puhul on tegemist mittevaralise kahjuga VÕS § 128 lg 5 mõttes. Mitte kõik hageja esitatud asjaolud ei kvalifitseeru mittevaraliseks kahjuks, sest kahju tekitanud isik ei pea vastutama mitte igasuguste isiku elukorraldust muutvate asjaolude eest. Asjaolu, et hageja ei saa tegeleda oma väljakujunenud hobidega, ei ole kahju, mida seadusandja on pidanud vajalikuks hüvitada, sest see ei kätke endas valu ja kannatusi. Varasemaga väiksem töövõime on kompenseeritud töövõimetuspensioniga ning seda ei saa käsitleda mittevaralise kahjuna. Kohus arvestas hüvitise määramisel asjaoluga, et kostjad on vabatahtlikult hüvitanud kõik hageja varalise kahju nõuded. Poolte kokkuleppes puudus kokkulepe mittevaralise kahju hüvitamise kohta. Võttes arvesse hageja vigastuste ulatust, sellega kaasnenud meditsiinilisi protseduure ja terviseprobleemide kestust, kostjate käitumist ning kohtupraktikat, samuti ka üldist heaolu taset ja ühiskonna õiguslikke ootusi, leidis maakohus, et hüvitise suuruseks tuleb määrata liiklusõnnetuse ajal kehtinud Eesti keskmise palgale lähedane summa, s.o 800 eurot. Kohtu hinnangul ei ole hageja nimetatud summa 15 000 eurot kindlasti vastav kohtupraktikale ja hageja enda kahju ulatusele. Hageja kui teise suurema ohu allika valitseja enda võimalikku osa kahju tekkimises tuleb kostja riskivastutuse korral hinnata kahjuhüvitise võimaliku vähendamise alusena VÕS § 139 lg-de 1 ja 2 järgi. Kuivõrd hageja kahju avaldus tervisekahjustusena, on hüvitise vähendamiseks vajalik
tuvastada hageja tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). Antud juhul ei ole võimalik tuvastada hageja tahtlust või rasket hooletust. Kostjate seisukohad hageja käitumise kohta on oletuslikud ning puuduvad igasugused tõendid, et hageja oleks ületanud lubatud sõidukiirust. Kohus möönis, et võimalik on hageja tähelepanematus liikluses (hagejal jäi märkamata asjaolu, et pinnaskattega kõrvaltteelt läheneb sõiduk), kuid seda saab äärmisel juhul kvalifitseerida lihtsalt hooletusena. Järelikult puudub kahjuhüvitise vähendamiseks alus. Maakohtu hinnangul on teiste kostjate vastutus välistatud ja nõuded nende vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja on ise esitanud nõude eelkõige riskivastutuse sätete alusel ja alles alternatiivina märkinud delikti üldkoosseisust tulenevat vastutust. Teistel kostjatel puudub vastutus VÕS 53. peatüki teises jaos sätestatu alusel, sest keegi neist ei olnud ATV, s.o suurema ohu allika, otsene valdaja. Samuti ei saa kohaldada VÕS § 1058, 1059 või 1060. VÕS §-id 1056 ja 1057 ei anna alust solidaarvastutuse kohaldamiseks kostjate II ja III suhtes. Kostja IV oli kahju tekitamise ajal vanem kui 14-aastat, mistõttu ei kuulu kohaldamisele VÕS § 1053 lg 1. Sama paragrahvi lõige 2 ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et kostja IV on ise vastutusvõimeline ja vastutab VÕS-i eriregulatsiooni (riskivastutuse) alusel iseseisvalt ja täies ulatuses. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja IV vastutus ei kata mõnda osa hageja kahjust ja oleks vajalik kohaldada täiendava kahju hüvitamiseks muud regulatsiooni. Kuna kostja IV vastutab kogu kahju eest, on põhjendamatu nõue ka sõiduki omaniku kostja I vastu.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.XX esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi lisaks CCle ka solidaarselt A.P. ja K.P. vastu, mõista välja hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ja vastavuses XX tervisekahjustuste, sellest tingitud tagajärgede ning väljakujunenud kohtupraktikaga ning viivis alates hagiavalduse esitamisest kuni nõude täitmiseni. Apellant palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja määrata, et menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) vastutavad kostjad II ja III omavahel ja kostja IV solidaarselt deliktiõiguslikul (VÕS § 1053 lg 2) alusel sõltumata sellest, et kostja IV vastutab riskivastutuse alusel ja täies ulatuses enda tekitatud kahju eest. Lapsevanem saab üksnes siis vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostjad II ja III ei ole ühtegi vastavasisulist tõendit esitanud. Vastupidi, äärmiselt vähese sõidukogemusega, võimsat maastikusõidukit, millega sõidukogemus kostjal IV sisuliselt puudus, lubati kostja IV sõitma teele, kus maastikusõidukiga liiklemine on keelatud. Maastikusõiduk ei pruukinud olla tehniliselt korras (tehnonõuetele vastavusele kontroll läbimata); 2) ei vasta väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis hageja vigastustele ning väljakujunenud kohtupraktikale. Riigikohtu analüüsi kohaselt olid 2008. aastal hüvitised raske tervisekahjustuse korral vahemikus 6400 – 19 200 eurot, seitsme aastaga on elukallidus oluliselt muutunud. Hüvitise suuruse osas on otsus põhistamata ning seda ei saa siduda keskmise palgaga. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagejal ei teki mittevaralist kahju seoses sellega, et ta ei saa tegeleda varasemate hobidega, esineb takistus teha senist tööd varasemal tasemel või tõenäosus kaotada töö. Sellised muutused elukorralduses ja võimekuses teha tööd on käsitletavad mittevaralise kahjuna (RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 13). Kuivõrd hageja ei esitanud konkreetset rahalist nõuet, siis rahuldati hageja nõue mitte osaliselt, vaid täielikult.
5.Vastustajad CC, A.P. ja K.P. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole maakohus vaidlustatud osas materiaalõigusnormi rikkunud. Riskivastutus on kohaldatav üksnes mootorsõiduki vahetu valdaja suhtes. Hageja ise esitas oma nõuded alternatiivselt esmalt riskivastutuse sätete alusel ning seejärel deliktilise nõudena. Hagi rahuldamise korral ühe kostja vastu ei ole põhjendatud analüüsida, kas alternatiivne nõue tuleks samuti rahuldada. Deliktilise vastutuse eeldused ei ole täidetud (kostjate õigusvastane käitumine on tõendamata). Kostja IV juhtimisstaaž ja maastikusõiduki registreering ei oma tähtsust; 2) kinnitavad vastustajad, et summa tasutakse sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes vastutab ainult kosja IV üksinda või solidaarselt ka tema vanemad. Praktilist probleemi hagejal lahendi täitmisega ei tekiks; 3) on varalise hüvitise määramine kohtu õiglasel äranägemisel kohtu diskretsiooniotsus. Ükski apellatsioonkaebuses viidatud kohtulahend ei ole praeguse asjaga samaväärne. Apellatsioonkaebuses ei saa nõuda väljamõistetud summa suurendamist. Väide elukalliduse tõusu kohta võiks omada tähtsust üksnes varalise kahju hüvitamise korral; 4) ei ole mittevaralise kahju olemasolu piisavalt tõendatud. Majanduslikud probleemid eraelus ja äritegevuses ei ole olemuselt käsitatavad mittevaralise kahjuna. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja kaotaks töö või, et hageja on varasemalt selliste hobidega tegelenud. Kohtuarst-eksperdi arvates ei ole tegemist pöördumatu kahjustusega, seega võib eeldada, et hageja endine elurütm siiski taastub. Sarnaselt elas liiklusõnnetuse toimumist emotsionaalselt üle ka kostja IV; 5) on kahjuhüvitist võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 ja § 140 alusel. Hageja sai varalise kahju katteks 5832 eurot ja on kostja arvelt säästnud sisuliselt 4000 eurot, mis peaks olema piisav summa selleks, et katta ära ka võimalik mittevaraline kahju. Tuleb arvestada, et liiklusõnnetuses osales kaks suurema ohu allika valdajat. Mootorratturi sõidukiirus pidi siiski olema oluliselt suurem, kui tema enda poolt väidetud 50 km/h, kuivõrd vastasel juhul pidanuks mootorrattur olema suuteline märkama ATV juhti ja õigeaegselt peatuma. VÕS § 1056 ei võimalda selle normi kaitse-eesmärki arvestades üldse mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 9. veebruari 2015 otsuse osas, millega jäeti rahuldamata XX hagi A.P. ja K.P. vastu (resolutsiooni punkt 1), ja CClt XX kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ja viivise suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3), ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab XX hagi CC, A.P. ja K.P. vastu ning mõistab välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks mittevaralise kahju hüvitise 7500 eurot, viivise seisuga 07.09.2015 846,53 eurot ning alates 08.09.2015 viivise põhivõlgnevuselt 7500 eurot kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata XX hagi A.P. ja K.P. vastu (resolutsiooni punkt 1), samuti CClt XX kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise ja viivise suuruse osas (resolutsiooni punktid 2 ja 3). Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles jäeti rahuldamata hagi T.T. vastu.
7.Õige on apellandi seisukohat, et A.P. ja K.P. CC vanematena vastutavad VÕS § 1053 lg 2 järgi CC poolt hagejale tekitatud kahju eest. Siinkohal on alusetu maakohtu seisukoht, et VÕS § 1053 lg 2 ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et alaealine CC on ise vastutusvõimeline ning vastutab VÕS eriregulatsiooni (riskivastus) alusel täies ulatuses. VÕS § 1052 lg 1 järgi alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest. Viidatud sättest tuleneb, et 14-18-aastane isik vastutab enda tekitatud kahju eest ise. Kuna CC oli kahju tekitamise ajal (liiklusõnnetus toimus 08.06.2012) 14-aastane, siis vastutab ta enda tekitatud kahju eest. Samas aga asjaolu, et alaealine vastutab enda tekitatud kahju eest ise, ei välista iseenesest VÕS § 1053 lg-st 2 tulenevat vanemate solidaarset vastutust alaealise isiku poolt tekitatud kahju eest. Kahju tekitanud 14-18-aastane isik vastutab koos vanematega solidaarselt (mitte täiendavalt) ning VÕS § 1053 lg-st 2 tulenev vastutus ei lõpe kahju põhjustanud isiku täisealiseks saamisega. VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vanemad vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. A.P. ja K.P. kui CC vanemate vastutuse aluseks on VÕS § 1053 lg 2. Nimetatud sätte kohaselt vanemate süüd eeldatakse ning asjaolusid, mis saaksid anda aluse vanemate vastutusest vabanemiseks, maakohtu menetluses esile ei ole toodud. Asjaolu, et CCl oli mopeedi juhtimisõigus, ei anna alust asuda seisukohale, et vanemad täitsid oma hoolsuskohustust ning kontrollisid piisavalt alaealise tegevust. Arvestades alaealise iga ning maastikusõiduki (ATV) võimsust, oleks pidanud olema vanemate kontroll tugevam, et tagada alaealise turvaline liiklemine maastikusõidukiga.
8.Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 1053 lg-s 2 sätestatud vastutust saab vanemate suhtes kohaldada ka juhul, kui 14-18-aastane isik ise vastutab riskivastutuse alusel (nagu ongi käesolevas asjas). Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et hagejal tekkis kahju seoses liiklusõnnetusega ning CC suurema ohu allika valdajana vastutab hagejal tekkinud kahjus eest, s.o maakohus on tuvastanud, et kahju hüvitamise koosseis on täidetud. Kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud eelnimetatud asjaolu, siis ringkonnakohus ei kontrolli seda, kas maakohus kohaldas õigesti riskivastutuse sätteid. Vastuses apellatsioonkaebusele on A.P. ja K.P. väitnud, et antud juhul puudub praktiline tähendus solidaarvastutuse kohaldmiseks, sest kohtuotsusega väljamõistetud summa tasutakse sõltumata sellest, kas õiguslikus mõttes vastutab hageja ees vaid CC üksinda või solidaarselt ka tema vanemad. Ringkonnakohus leiab, et selline vastuväide ei anna alust jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning solidaarvastutus kohaldamata.
9.Apellant on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt väljamõistatud mittevaralise kahju hüvitise suurust ning apellandi väite kohaselt ei vasta väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis hageja vigastustele ning väljakujunenud kohtupraktikale. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et ka riskivastutuse sätete kohaldamisel on võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Nõustudes maakohtu vastavate põhjendustega ringkonnakohus ei korda neid. Samas aga on alusetu maakohtu seisukoht, et arvestades hageja vigastuste ulatust, nendega kaasnenud meditsiinilisi protseduure ja terviseprobleemide kestust, kostjate käitumist, kohtupraktikat, üldist heaolu taset ja ühiskonna õiguslikke ootusi, tuleb määrata kahjuhüvitise suuruseks liiklusõnnetuse ajal kehtinud Eesti keskmise palga lähedane summa, s.o 800 eurot. Tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata
diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades mh rikkumise intensiivsust ja kestust (nt Riigikohtu 21. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 25). Kohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis peab vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (nt Riigikohtu 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on maakohus kahjuhüvitise suuruse määramisel õigesti viidanud mittevaralise kahju hüvitise määramise põhimõtetele, kuid samas on asjakohatult sidunud kahjuhüvitise suuruse keskmise palgaga. Samuti on maakohus ebaõigesti hinnanud kahjuhüvise määramise aluseks olevaid asjaolusid.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise suurust tuleb muuta. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab kohtu diskretsiooniõiguse mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel. Selle sätte järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõtte kehtestab ka TsMS § 233 lg 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Praeguses asjas ongi hageja hüvitise suuruse hagis märkimata jätnud ja palunud mõista kostjalt välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Maakohtu otsuse on hageja vaidlustanud põhjusel, et väljamõistetud hüvitis on liiga väike, kuna ei vasta ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kohtupraktikale, arvestamata on jäetud hageja füüsilise võimekuse vähenemine, mis on kaasa toonud muudatused elukorralduses ja võimekuses teha tööd.
11.VÕS § 128 lg 5 kohaselt mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 5 järgi arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Lisaks peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama rikkumise laadi, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises ja muid asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt viibis hageja seoses liiklusõnnetusega perioodil 08.06.2012 kuni 06.12.2012 (6 kuud) töövõimetuslehel. Hagejal on tuvastatud perioodiks 07.12.2012 kuni 31.12.2015 töövõime kaotus 40%. Käesolevaks ajaks on tehtud hagejale kokku 5 operatsiooni (kaks operatsiooni 08.06.2012, seejärel 20.06.2012, 20.09.2012 ja 27.02.2015). Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum poolt 19.01.2015 väljastatud epikriisi kohaselt (I kd tl 163) esines muuhulgas hagejal palpatoorne valulikkus vasakul hüppeliigesel lateraalse pekse all; hüppeliigese liikuvus on alanenud. Hageja enda väitel kannatab ta valu käes igapäevaselt ning kasutab selle leevendamiseks ravimeid. Ringkonnakohus leiab, et arvestades liiklusõnnetuse tagajärjel hagejal tekkinud kehavigastusi ja tervisekahjustuse raskust ning sellega seotud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi (sh hageja füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, samuti tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust), saab asuda seisukohale, et hagejal on tekkinud mittevaraline kahju 7500 eurot. Ringkonnakohtu arvates on sellises suuruses kahjuhüvitis proportsionaalne hageja eeldatava „valu suurusega“, s.o kahjuhüvitis kompenseerib hagejal liiklusõnnetusest tekkinud isikukahju tagajärgi.
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodud kannatuste ja füüsilise valu puhul on tegemist mittevaralise kahjuga VÕS § 128 lg 5 mõttes, kuid mittevaraliseks kahjuks ei ole hagejal osaline töövõime kaotus, mis on kompenseeritud töövõimetuspensioniga. Samas on aga käsitletav mittevaralise kahjuna hageja elukvaliteedi langus (võimatus tegeleda harrastustega, millistega ta enne tegeles, jms).
12.VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestada ka seda, milline oli hageja osa kahju tekitanud sündmuse põhjustamisel. Maakohus on asunud otsuse punktis 17 seisukohale, et hageja tegevus seoses liiklusõnnetusega ja kahju tekkimisega ei olnud tahtlik või raskelt hooletu ning seetõttu puudub alus kahjuhüvitise vähendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid. Ringkonnakohus leiab, et kostjatelt hageja kasuks väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa neile heaolu olulist langust. Asjakohatu on siinkohal kostjate väide, et mittevaralise kahju hüvitist on võimalik oluliselt vähendada VÕS § 139 ja 140 alusel. Riigikohus on 20. oktoobri 2008 tsiviilasja nr 3-2-1-85-08 otsuse punktis 14 asunud seisukohale, et „ Kohtud on valesti kaalunud praeguses asjas VÕS § 139 lg 3 ja § 140 kohaldamist. Need sätted reguleerivad üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist.“ Ka antud asjas on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise vaidlusega ning seetõttu ei kuulu kohaldamisele VÕS § 139 lg 3 ja 140. Maakohus on vaidlustatud otsuses (punkt 17) analüüsinud VÕS § 139 lg-d 1, 2 ja 3 kui kahjuhüvitise võimaliku vähendamise aluseid. Kuna olemuslikult kuuluvad VÕS § 139 lg-s 1 ja 3 märgitud asjaolud ka mittevaralise hüvitise suuruse määramisel kaalumisele, siis vaatamata maakohtu poolsele ebaõigele viitele, on maakohtu poolt kaalutavad asjaolud asjakohased.
13.Alusetu on kostjate vastuväide, et nad on tasunud hagejale juba kokkuleppe alusel 5832 eurot ning hageja on sisuliselt säästnud 4000 eurot, mis peaks olema piisav summa selleks, et katta võimalik mittevaraline kahju. Maakohus on esitanud põhjendused seoses nimetatud vastuväitega vaidlustatud otsuse punktis 16, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid.
14.Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist hagiavalduse esitamisest kuni täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 esimese ja teise lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). Kuna põhinõude suuruseks on 7500 eurot, siis viivis ajavahemiku 17.04.2014 kuni 07.09.2015 eest on 846,53 eurot. Viivise arvestuse käik on järgmine. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), st 2014 esimesel poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 +8 = 8,25% aastas. 8,25% põhinõudest on 618,75 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,69 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 17. aprillist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 75 päeva eest, 126,75 eurot. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), st 2014 teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% põhinõudest on 611,25 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,67 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 307,28 eurot.
Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% põhinõudest 603,75 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 1,65 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivisenõue
1.jaanuarist 2015 kuni 7. septembrini 2015, s.o 250 päeva eest, 412,50 eurot.
15.TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Sama paragrahvi lg 3 järgi kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise juures on õige hageja väide, et kuna ta ei esitanud konkreetset rahalist nõuet, vaid palus kohtul välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel, siis rahuldati hagi täielikult, mitte aga osaliselt (nagu on märkinud maakohus). Lähtudes asjaolust, et ringkonnakohus muudab maakohtu vaidlustatud otsust, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi rahuldatakse CC, A.P. ja K.P. vastu, siis jäävad XX menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt nende kanda. Hagi T.T. vastu jääb rahuldamata ja seetõttu T.T. menetluskulud maakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel XX kanda.
TsMS § 174 lg 5 kohaselt kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Antud juhul on maakohus kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse. Ringkonnakohus nõustub menetluskulude rahalise suuruse osas maakohtu poolt tuvastatuga ning ei muuda menetlusosaliste menetluskulude rahalist suurust maakohtus. Samas aga seoses sellega, et ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust maakohtus, muutub menetlusosalistelt väljamõistetav konkreetne menetluskulude rahaline suurus. Menetluskulude väljamõistmisel menetlusosaliselt tuleb arvestada asjaolu, et hagi T.T. vastu jääb rahuldamata. Lähtudes eeltoodust mõistab ringkonnakohus välja CClt, A.P.lt ja K.P.lt solidaarselt XX kasuks menetluskulud maakohtus summas 1054,80 eurot (1406,40:4=351,60x3=1054,80) ning XXlt T.T. kasuks menetluskulud maakohtus summas 729 eurot (2916:4=729). Kuna apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, siis jäävad XX menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel CC, A.P. ja K.P. kanda. Menetluskulude taotluse kohaselt on apellandi menetluskulud ringkonnakohtus olnud 517,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks ringkonnakohtus on apellandil 384 eurot. Apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud eeldatav aeg on arvestades kaebuse ulatust ja mahtu 4 tundi ning maakohus on tuvastanud, et õigusabi keskmiseks tunnihinnaks on 96 eurot (4x96=384). XX taotluse alusel tuleb CCl, A.P.l ja K.P.l XXle hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. T.T. vastavat taotlust ei ole esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.