Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja KK, lepinguline esindaja Siiri Verrev Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Kohtuistungi toimumise aeg
09.04.2018, avalik kohtuistung
Istungil osalenud menetlus- Hageja seaduslik esindaja KK ja lepinguline esindaja Siiri Verrev; kostja YY (videosilla kaudu) ja temale riigi õigusabi osalised korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Resolutsioon
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 19.10.2017 otsus ja saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada
Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 02.05.2017 seadusliku esindaja KK kaudu Pärnu Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista miinimummääras elatise alates 01.09.2016. Hagiavalduse kohaselt kasvatab hageja seaduslik esindaja last üksi, kuna alates 2016. a augustist elab ta koos lapsega kostjast lahus ja sellest ajast alates ei ole kostja last rahaliselt toetanud. Kostja vastuväited
2.Kostja märkis vastuses hagile, et ta ei vaidle nõudele vastu. Samas palus ta kohtul arvestada sellega, et ta viibib hetkel vanglas ega oma kindlat sissetulekut. Vabanedes kavatseb ta elatist maksta. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 19.10.2017 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt alates 01.10.2017 hageja kasuks välja igakuise elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras (pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates 2017.a 235 eurot) kuni hageja täisealiseks saamiseni 13.08.2033. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks ühekordse summana välja elatise võlgnevuse tagasiulatuvalt perioodi 01.09.201630.09.2017 eest kokku summas 2975 eurot. Maakohus määras, et elatis tuleb kostjal tasuda lapse seadusliku esindaja KK arvelduskontole ning märkis, et elatist makstakse kalendrikuu eest ette. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
4.Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 alusel ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2016. a 215 eurot, alates 2017. a 235 eurot). PKS § 102 lg 1 alusel vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on sellises olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt (PKS § 102 lg 2). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 nimetatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel eelmärgitud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanem on kohustatud oma alaealist last PKS § 97 lg 1 kohaselt ülal pidama ning seda ei pea tegema last kasvatav vanem üksi. Kohustuse mittetäitmisel või ebapiisaval täitmisel on kohtul lähtuvalt lapse vajadustest ja vanemate varalisest seisundist õigus elatis kindla igakuise elatusrahana välja mõista. Seega on seadusega kooskõlas hageja nõue mõista kostjalt välja elatusraha PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras alates 01.09.2016 igakuuliselt lapse ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni.
5.PKS § 108 alusel võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne
elatishagi kohtule esitamist. Hageja nõuab kostjalt elatise maksmist alates 01.09.2016. Hagi esitati kohtusse 02.05.2017. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks kindla summana välja elatise perioodi 01.09.2016-30.09.2017 eest summas 2975 eurot. Kostja on küll taotlenud elatise maksmise alustamist peale vanglast vabanemist, kuid vastavalt PKS §-le 96 on vanemad kohustatud oma lastele ülalpidamist andma ja kuna kostja on kinnipidamisasutuses oma kriminaalsete tegude eest, siis see ei vabasta teda oma lapse ülalpidamiskohustusest ega ole mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla seadusandja poolt kehtestatud miinimummäära. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
6.13.11.2017 esitas kostja Pärnu Maakohtu 19.10.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, mida täiendas 19.02.2018. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi täies ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivselt palub kostja jätta rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt ühekordse summana välja elatise võlgnevus perioodi 01.09.2016-30.09.2017 eest kokku summas 2975 eurot ning vähendada PKS § 102 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mõistliku summani, s.o mõista kostjalt alates 01.10.2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatis, mis vastab 1⁄4 suurusele igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast, millest on maha arvestatud pool riigi tasutavast lapsetoetuse summast. Kui ringkonnakohus leiab, et tagasiulatuv elatise nõue on põhjendatud, palub kostja mõista alates 01.09.2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni välja elatise, mille suurus vastab 1⁄4 suurusele igakordsest kehtivast miinimummäärast, millest on maha arvutatud pool riigi poolt tasutavast lapsetoetuse summast. Samuti palub kostja määrata, et välja mõistetud elatis tuleb kanda hageja isiklikule arvelduskontole.
7.Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et ajavahemikul 01.0901.12.2016 elas kostja lapsega koos ning kasvatas ja hooldas sel ajal last. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja elas alates 01.09.2016 lapsest eraldi. Kostja viibib kinnipidamisasutuses alates 01.12.2016, seega on usutav, et kuni selle ajani elas kostja koos lapsega. Kostjal ei olnud muud elukohta. Kohus jättis tähelepanuta ka selle, et kostja kinnipidamisasutuses viibimise ajal on last aegajalt toetanud kostja ema, kes on järelikult täitnud kostja eest elatise maksmise kohustust. Kohus ei ole uurinud, mis summas on kostja eest elatist tasutud. Maakohus ei ole täitnud selgitamiskohustust, kuna kostja ei olnud enne kohtuotsuse saamist teadlik, et hageja nõutab elatist tagasiulatuvalt. Seetõttu ei olnud kostjal võimalik esimese astme kohtumenetluses esitada oma vastuväiteid selle nõude osas. Hagi nõue on formuleeritud ebaselgelt ning ei ole üheselt aru saada, mida hageja kostjalt nõuab. Ebaselge hagi alusel ei saa kohtuotsust teha.
8.Maakohus jättis tähelepanuta, et kostjal puudub sissetulek (kuna ta viibib kinnipidamisasutuses) ning et tema ülalpidamisel on ka teine laps. Käesoleval juhul esineb mõjuv põhjus PKS § 102 lg 2 alusel elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Maakohus oleks pidanud arvestama sellega, et kostja varaline seisund ei luba anda hagejale rahalist toetust kahjustamata oma teise lapse ja enese tavalist ülalpidamist. Eeltoodust tulenevalt pidanuks maakohus vähendama igakuist elatist mõistliku summani. Lisaks saab vastavalt Riigikohtu praktikale lähtuda sellest, et osa lapse vajadusi on kaetud riiklike peretoetustega. Kostja leiab, et riikliku peretoetust tuleb ülalpidamiskulude kandmisel arvestada 1⁄2 ulatuses kummagi last kasvatava vanema kasuks.
9.Lisaks märkis kostja, et hageja seaduslik esindaja ei võimalda kostjal lapsega suhelda ega teavita kostjat sellest, kuidas lapsel läheb. Samuti ei ole hageja seaduslik esindaja toonud last kostjaga pikaajalisele kohtumisele. Hageja seadusliku esindaja ema väitel viibib hageja
seaduslik esindaja pidevalt lapse juurest eemal ning last kasvatab tema vanaema. Kohus peaks nõudma hagejalt tõeste andmete esitamist, kas lapse ema tegeleb lapse ülalpidamise ja kasvatamisega või teeb seda hageja seadusliku esindaja ema. Sellisel juhul ei teki lapse emal õigust elatisraha enda valdusesse saamiseks. Kohus pole välja selgitanud kostja menetluslike soove ja taotlusi ega ole selgeks teinud, et tegelikult soovis kostja suhtlemiskorra määramist. Vastus apellatsioonkaebusele
10.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
11.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
12.Vaidlus puudub selle üle, et kostjal on hageja ees elatise maksmise kohustus. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (s.o 2016.a 215 eurot, 2017.a 235 eurot ja 2018.a 250 eurot kuus). Mõjuval põhjusel võib kohus elatise suurust vähendada alla miinimummäära (PKS § 102 lg 2). Kostja on taotlenud elatise vähendamist alla miinimummäära.
13.PKS § 102 lg 1 tulenevalt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (vt Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 14). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Mõjuvaks põhjuseks miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks võib olla lisaks seaduses nimetatule ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koosmõjus muude asjaoludega, nt vanema halva varalise seisundiga või kui
pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu 09.06.2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1-28.2).
14.Kuigi kostja on vastuses hagile märkinud, et ta ei vaidle nõudele vastu, on ta ka palunud kohtul arvestada, et ta viibib kinnipidamisasutuses ning ei oma kindlat sissetulekut. Maakohus on seda väidet hinnanud muuhulgas taotlusena vähendada elatist alla miinimummäära, ning leidnud, et kuna kostja viibib tema enda tegude tõttu vangistuses, siis puudub vähendamiseks alus. Seda, et kostja sooviks oli elatise vähendamine alla miinimummäära, nähtub ka apellatsioonkaebuses esitatust.
15.PKS § 99 lg 1 tulenevalt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Küll aga tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14).
16.Kuna praegusel juhul palus kostja vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära, tulnuks maakohtul asja lahendamiseks muu hulgas tuvastada, millised on hageja vajadused ning nende rahuldamisega seotud kulutused. Need asjaolud on maakohus jätnud kindlaks tegemata. Kuigi maakohus märkis, et elatise vähendamiseks alla miinimummäära puudub alus, ei selgitanud maakohus välja asjaolusid, mille tõttu kostja taotleb elatise vähendamist alla miinimummäära, ega saanud neid asjaolusid seetõttu ka nõuetekohaselt hinnata. Riigikohus on selgitanud, et kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, tuleb kostjale seda selgitada, andes talle võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Seda eriti olukorras, kus kostja oli eelnevalt edututult taotlenud maakohtult riigi õigusabi, märkides, et ta ei ole võimeline oma õigusi ise kaitsma. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus PKS § 102 lg 2 kohaldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).
17.Kohtul tuleb eelmenetluses selgitada mh välja, milliseid faktiväiteid soovivad pooled asjaolude kohta esitada ning milliste tõenditega tõendada (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4) TsMS § 351 lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Eelnimetatud kohustuste täitmata jätmise tõttu ei ole käesoleval juhul vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata, mis võis tuua kaasa ebaõige otsuse. Seega tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tervikuna tühistada. Kuna maakohus on jätnud olulises osas tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.
18.Vastusena kostja apellatsioonkaebusele märgib kolleegium täiendavalt, et põhjendamatu on kostja väide, mille kohaselt ei olnud talle selge, et hageja nõuab elatise maksmist tagasiulatuvalt. Hagiavalduses on selgelt märgitud, et elatist nõutakse alates 2016.a septembrist. Ringkonnakohus märgib lisaks, et asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses toodud etteheited, mis puudutavad suhtlemist lapsega. Juhul, kui kostja soovib taotleda
tema ja hageja vahelise suhtlemiskorra kindlaksmääramist, tuleb seda teha eraldi avaldusega, mida menetletakse hagita menetluses. Menetluskulude jaotus
19.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Helina Luksepp
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.