XX hagi YY vastu abielu lahutamiseks, kaasomandi lõpetamiseks ja vanema kande vaidlustamiseks YY vastuhagi XX vastu kaasomandi lõpetamiseks, kulutuste hüvitamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.09.2017.a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
YY ja PP apellatsioonkaebused
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
YY apellatsioonkaebuse hind 101 805,87 eurot ja apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastukostja; apellatsioonimenetluses vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper
PP
Kostja (vastuhageja; apellatsioonimenetluses apellant 1): YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Eve Grass Kolmas isik 1 (apellatsioonimenetluses apellant 2): PP (isikukood XXXXXXXXXXX), tehinguline esindaja vandeadvokaat Andres Tamm Kolmas isik 2: AA (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Pärnu Maakohtu 12.09.2017.a otsus tühistada osas, milles maakohus lõpetas kaasomandi ja kohustas hagejat andma sellega seoses tahteavaldusi (maakohtu
otsuse resolutsiooni p 3 ja 4), samuti osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5), samuti osas, milles maakohus tuvastas kolmas isik 2 sünnitunnistuse ebaõigsuse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6), samuti osas, milles maakohus määras teha kolmas isik 2 sünnitunnistusele uue kande (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7), samuti osas, milles maakohus jättis kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõude läbi vaatamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8), samuti osas, milles maakohus jättis rahuldamata kostja poolt hageja suhtes esitatud kulutuste hüvitamise nõude (maakohtu otsuse resolutsiooni p 9), samuti osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis menetluskulud kostjalt välja (maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osa p-d 1-3). Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.jäetakse hageja poolt esitatud kolmas isik 2 isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise nõuded rahuldamata;
2.2.saadetakse tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule hageja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõuete ja kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõude ja kulutuste hüvitamise nõude osas;
2.3.jäetakse abielu lahutamise nõude menetluskulud hageja ja kostja kanda selliselt, et kumbki pool vastastikku menetluskulusid ei hüvita;
2.4.jäetakse isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamisega seotud maakohtu ja ringkonnakohtu kostja, kolmas isik 1 ja kolmas isik 2 menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses:
3.1.Rahuldada XX hagi YY vastu abielu lahutamise nõudes.
3.2.Lahutada XX ja YY abielu, mis on sõlmitud 11.10.2014.a ja mida tõendab Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud abieluakt, mille kohta on väljastatud abielutunnistus nr 12-2014/695.
3.3.Jätta hageja poolt esitatud kolmas isik 2 isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise nõuded rahuldamata.
3.4.Saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule hageja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõuete ja kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõude ja kulutuste hüvitamise nõude osas.
3.5.Jätta abielu lahutamise nõude menetluskulud hageja ja kostja kanda selliselt, et kumbi pool vastastiku menetluskulusid ei hüvita.
3.6.Jätta isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamise nõuete menetlemisega seotud maakohtu ja ringkonnakohtu kostja, kolmas isik 1 ja kolmas isik 2 menetluskulud hageja kanda ja hageja menetluskulud tema enda kanda. YY apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. PP apellatsioonkaebus rahuldada. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
2(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.11.2016.a esitas hageja maakohtusse hagi kostja vastu, milles palus lahutada abielu, jagada ühisvara ja muuta vanema kannet isa osas. 22.12.2016.a täpsustas hageja, et ta soovib kaasomandi lõpetamist. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 11.10.2014.a. Pooltevahelised abielulised suhted on pöördumatult lõppenud. XX.XX.XXXX.a sündis hageja ja kolmas isik 1 ühine tütar kolmas isik 2, mida tõendab 04.08.2016.a isadustesti tulemus. Lapse 03.09.2015.a sünnitunnistuse kohaselt on lapse bioloogilised vanemad hageja ja kostja. Hageja sai lapse sünnitunnistuse ebaõige kande kohta teada 04.08.2016.a, kui saabus isadustesti tulemus. Hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud abieluvaralepingut. Hagejale ja kostjale kuulub ühisomandis olev kinnisasi asukohaga XXX (registriosa nr XXXXXXXX) ja elamumaa asukohaga YYY (registriosa nr YYYYYYYY). 22.12.2016.a hagi täpsustuse kohaselt on kinnisasjad poolte kaasomandis. Hageja ja kostja said kinnistute mõtteliste osade omanikeks asjaõiguslepingu alusel. Kinnistusraamatu kanne hageja ja kostja kaasomanikena sissekandmise kohta on kinnistusraamatusse sisse kantud 24.05.2013.a ja 16.05.2014.a. Kinnistu I turuväärtus on 172 000 eurot. Kinnistut II ei ole hageja ega kostja kunagi kasutanud. Kinnistut I ja sellel asuva elamu reaalosadeks jagamine ei ole maakorralduslikult ega ehituslikult võimalik. Ka korteriomandeid ei ole võimalik seada, sest tegemist on ühepere elamuga. Kuna kinnistut II ega kinnistul I asuvat elamut ei ole võimalik jagada reaalosadeks, on võimalik lõpetada kinnistu kaasomand selliselt, et hageja müüb kinnistud kinnisvaramaakleri abil ning kinnistute müügist saadud rahast pool jääb hagejale ja teine pool kostjale. Alternatiivnõudena palus hageja jätta kinnisasjad kostja ainuomandisse ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis temale kuuluva osa eest kaasomandi lõpetamisel. Kostja vastuväited
2.Kostja nõustus abielu lahutamise nõudega. Kostja vaidles ülejäänud osas hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. Hagis nimetatud vara ei ole poolte ühisomandis, vaid kaasomandis ning seega tuleb hagi ühisvara jagamiseks jätta rahuldamata. Teise haginõude puhul on tegemist isaduse vaidlustamise nõudega. Hagi allkirjastas lepinguline esindaja, kuigi selle peaks perekonnaseaduse (PKS) § 92 lg 1 kohaselt esitama isiklikult. Seega tuleb hagi jätta läbi vaatamata. Pärast abielu sõlmimist lahkus kostja 15.10.2014.a Eestist. 2014.a novembris kostja ja hageja ei kohtunud. Alles 12.12.2014.a lendas hageja Oslosse kostja juurde ja teatas kostjale, et ta ootab last. Hageja lahkus Eestisse tagasi kolm päeva hiljem s.o 15.12.2014.a. Eelpool nimetatud perioodil alates abielu sõlmimisest hageja ja kostja intiimsuhetes ei olnud. 19.03.2015.a registreeris hageja enda raseduse Oslos, kust talle väljastati rasedate ravikaart, millest nähtub, et emal oli viimane menstruatsioon 17.11.2014.a ja eeldatav lapse sündimise aeg on 08.08.2016.a. Seega kuivõrd lapse eostamise ajal puudusid hagejal intiimsuhted kostjaga, pidi hagejal, kui lapse emal tegelikkuses juba enne lapse sündi tekkima põhjendatud kahtlus sellest, et tema abikaasa ei pruugi olla sündiva lapse bioloogiline isa. Hagejal, kes lapse emana on abielu jooksul abieluvälises suhtes teise mehega ja seejuures ei kasuta rasestumisvastaseid vahendeid, peab igal juhul tekkima põhjendatud kahtlus, et abikaasa ei pruugi olla lapse bioloogiline isa. Seega hagejal, kui mõistlikul isikul, kellel ei ole meditsiini või molekulaargeneetika eriteadmisi, pidi juba enne lapse sündi eelpool nimetatud asjaolude alusel tekkima põhjendatud kahtlus lapse isadusest ning antud asja lahendamisel ei saa olla määrav DNA ekspertiisi tulemuste teatavaks tegemise aeg. Kuivõrd tähtaja kulgemine ei alga enne lapse sündi ega enne isaduse omaksvõtu jõustumist, hakkas hageja, kui lapse ema jaoks
3(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 nõude esitamise tähtaeg kulgema alates lapse sünnist XX.XX.XXXX.a ja lõppes PKS § 93 lg 1 järgi 22.08.2016.a. Kostja on seni last kavatanud, kui enda tütart ja soovib seda teha ka edaspidi. Kostja on kiindunud lapsesse ja laps peab teda enda isaks. Kostja leidis, et hageja on kaotanud õiguse kohtus lapse isadust vaidlustada. Kolmas isik 1 seisukoht
3.Kolmas isik 1 esmane seisukoht oli, et laps põlvneb temast. Täiendavas vastuses asus kolmas isik 1 seisukohale, et on olnud veendunud, et hageja teadis asjaolust, et kostja pole lapse isa, juba raseduse ajal. Sellise veendumuse alus on asjaolu, et hageja saatis kolmandale isikule fotosid 06.01.2015.a kuni 07.07.2015.a, millel oli kujutanud ennast erinevates raseduse faasides. 24.04.2015.a saatis ta lapse kujutise, missugune oli saadud läbivalgustamise käigus ning 04.11.2015.a foto magavast lapsest. Nende fotode saatmisest erinevatel ajahetkedel, tegi kolmas isik järelduse, et hageja peab lapse isaks teda. Fotod on saadetud telefoniga, mille järel on kolmas isik 1 salvestas need arvutisse. Kokku saatis ta seitsmel korral foto (iga kord ühe foto). Kuigi hageja teadis lapse tegeliku isa asjaolusid juba raseduse ajal, algas tema jaoks tähtaja kulgemine lapse sünnist s.o alates XX.XX.XXXX.a. Kostja vastuhagi
4.15.12.2016.a esitas kostja hageja vastu vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks ning kulutuste hüvitamiseks ja tasaarvestuse tegemiseks. Kostja palus kaasomand kinnistule lõpetada selliselt, et kaasomandis kinnisasjade ainuomanikuks jääb kostja ning kohustada hagejat andma vajalikud nõusolekud kannete tegemiseks. Kostja palus mõista hagejalt välja kulutuste hüvitisena 98 305,87 eurot ning tasaarvestada see hageja rahalise hüvitise nõudega ja panna kostjale kohustus maksta hagejale välja rahaline hüvitis 1694,13 eurot kaasomandi osa kaotuse eest. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Hageja on olnud valmis hüvitise eest omandist hageja kasuks loobuma. See tõendab, et kostjal puudub tugev emotsionaalne side kinnistutega. Kostjal, kelle rahalistest vahenditest kinnistud soetati ja ehitati kinnistule asukohaga XXX, elumaja, on emotsionaalne side kinnistutega tunduvalt tugevam ja olulisem. Kostjal puudub hetkel muu isiklik elamispind Eestis, mistõttu ta vajab vaidlusaluseid esemeid enda elamispinnana Eestis. Kostja seos ei ole vaid emotsionaalne, vaid ka puhtalt praktiline, kuna kostja on alati kinnistul XXX asuva elumaja seisukorra ja kinnistute heakorra eest hoolitsenud. Erinevalt hagejast on kostja teinud kulutusi selleks, et poolte kaasomand üldse tekkis ning elumaja ehitamisega on kostja XXX kinnistu väärtust oluliselt tõstnud. Hageja panus kinnistute soetamiseks ja elamu rajamiseks on olnud olematu. Kostja hindas YYY turuväärtusena 28 000 eurot. Seega oleks rahaline hüvitis hagejale tema omandiõiguse kaotuse eest kokku 100 000 eurot. Kuivõrd aga kostjal on hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, mille kostja vastuhagi esitamisega tasaarvestab hageja rahalise hüvitise nõudega, nõustus kostja tasuma hagejale omandiõiguse kaotuse eest hüvitist 1694,13 eurot. Kostja leidis, et tal on hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue kaasomandi sätete alusel või alternatiivselt alusetu rikastumise sätete alusel, mille kostja tasaarvestas hageja kaasomandi kaotuse eest saadava hüvitise nõudega. Kinnistute soetamiseks kaasomandisse tasus kostja 19.11.2012.a XXX asuva kinnistu eest 18 500 eurot ja 13.05.2014.a YYY asuva kinnistu eest 28 000 eurot. Juunis 2013.a leppisid kaasomanikud kokku selles, et kinnistule XXX rajatakse elamu. Kuivõrd hagejal rahalisi vahendeid ei olnud, ehitati elamu kostja rahaliste vahendite arvelt. Seega olid kaasomanikud kokku leppinud selles, et kinnistule tehakse kasulikke kulutusi elamu rajamiseks. Elamu valmis lõplikult oktoobris 2014.a. Pooled kasutasid elamut elamispinnana perioodidel, mil nad Eestis viibisid. Alates juunist 2016.a kasutab hageja elamut enda elamispinnana enamuse ajast. Kostja kasutab elamut enda elamispinnana perioodidel, mil ta viibib Eestis. Perioodil 2013.a – 2014.a on hageja kokkuleppel kostjaga teinud kaasomandis
4(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 olevale kinnistule kulutusi kokku 273 485,37 euro ulatuses järgmiselt: 1) 13.06.2013.a tasus kostja elamu küttesüsteemi eest Tuli ja Vesi OÜ-le 2075 eurot; 2) 14.06.2013.a tasus kostja omanikujärelevalve teostamise eest 600 eurot ja küttesüsteemi eest 2075 eurot; 3) 05.07.2013.a, 29.07.2013.a, 09.08.2013.a ja 06.09.2013.a tasus kostja Karukell AS-ile kokku 38 450,27 eurot; 4) 13.09.2013.a tasus kostja PA-le omanikujärelevalve teostamise eest 516 eurot ja 16.09.2013.a OÜ-le Dolokivi 1686,24 eurot; 5) 24.09.2013.a tasus kostja Vannitoapood Gerhard OÜ-le 252 eurot; 6) 02.10.2013.a tasus kostja ehitajale taas 16 448,26 eurot; 7) 05.11.2013.a tasus kostja Dolokivi OÜ-le 1552,32 eurot; 8) 07.11 2013.a tasus kostja Sepapaja OÜ-le ja Karukell AS-ile 4800 eurot ja 36 418,54 eurot; 9) 27.12.2013.a tasus kostja Karukell AS-ile 10 425,35 eurot; 10) 30.12.2013.a tasus kostja Tuli ja Vesi OÜ-le 2075 eurot; 11) 03.02.2014.a ja 25.03.2014.a tasus kostja Ait-Nord OÜ-le põrandakütte paigalduse eest kokku 10 983,56 eurot; 12) 10.02.2014.a ja 20.03.2014.a tasus kostja ehitajale kokku 22 166,34 eurot; 13) 01.04.2014.a tasus kostja RM Stock OÜ-le elamu põrandate eest 7248,38 eurot; 14) 15.04.2014.a ja 02.05.2014.a tasus kostja Wermstock AS-ile keraamiliste plaatide eest kokku 2100 eurot; 15) 16.04.2014.a tasus kostja Karukell AS-le 7938,60 eurot; 16) 24.04.2014.a ja 15.05.2014.a tasus kostja Balti Plaadikaubandus AS-le keraamiliste plaatide eest kokku 5088 eurot; 17) 24.04.2014.a tasus kostja ehitusmaterjalide kauba eest 1440 eurot; 18) 13.05.2014.a tasus kostja E-Lux Kodutehnika OÜ-le kodutehnika eest 2078 eurot; 19) 19.05.2014.a tasus kostja Karukell AS-le 16 071,73 eurot; 20) 21.05.2014.a tasus kostja SV Torutööd OÜ-le torutööde teostamise eest 3600 eurot; 21) 26.05.2014.a tasus kostja Kasesalu OÜ-le köögimööbli eest 3700 eurot; 22) 03.06.2014.a tasus kostja Ait-Nord OÜ-le 1260 eurot ja ELux Kodutehnika OÜ-le 2000 eurot; 23) 09.06.2014.a tasus kostja Vätta Puit OÜ-le elamu puitmaterjali eest 2354.40 eurot ja Karukell AS-le 14 741.48 eurot; 24) 19.06.2014.a tasus kostja kamina ehitamise eest Aavik&Ko OÜ-le 3252 eurot ja Kaminagrupp OÜ-le 1838,40 eurot ning 20.10.2014.a tasus kostja Kaminagrupp OÜ-le 1809.60 eurot; 25) 26.06.2014.a tasus kostja Bauhof Goup AS-le ehitusmaterjalide eest 1264 eurot; 26) 10.07.2014.a ja 14.07.2014.a tasus kostja Vätta Puit OÜ-le 2354,40 eurot ja Kasesalu OÜ-le 3770 eurot; 27) 17.07.2014.a tasus kostja Karukell AS-le 8132,60 eurot; 28) 06.08.2014.a tasus kostja Kasesalu OÜ-le 405 eurot ja Karukell AS-le 5000 eurot; 29) 13.08.2014.a tasus kostja elamu elektrisüsteemi paigaldamise eest AL-le 11 068 eurot; 30) 29.08.2014.a tasus kostja Delux OÜ-le magamistoa mööbli eest 3843 eurot; 31) 03.09.2014.a, 22.09.2014.a ja 30.10.2014.a tasus kostja Karukell AS-le elamu ehitamise eest kokku 7379,26 eurot; 32) 30.09.2014.a tasus kostja OÜ-le Dolokivi 912 eurot; 33) 01.10.2014.a tasus kostja Koma Ehitus AS-le elektritööde teostamise eest 2312,64 eurot. Kostja nõudis perioodil 27.12.2013.a – 30.10.2014.a tehtud kulutuste hüvitamist, millal kostja tegi kinnistule elamu ehitamiseks kulutusi kokku 168 611,74 euro ulatuses, millest hageja kanda on pool ehk 84 305,87 eurot. Lisaks tegi hageja kulutusi selleks, et kostjal üldse kaasomand tekiks, tasudes 13.05.2014.a YYY asuva kinnistu soetamiseks 28 000 eurot. Eelpool nimetatud summast on kostja kanda pool ehk 14 000 eurot. Seega tuleb hagejal hüvitada kostja poolt kantud kulud kokku summas 98 305,87 eurot. Juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal puudub kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu kaasomanike vahelises õigussuhtes, palub hageja alternatiivselt kulutuste hüvitamise nõue rahuldada VÕS § 1042 alusel. Kulutused hageja lahusvarale on tehtud ilma õigusliku aluseta. Kostja teadis, et ta püstitab elamu pooles osas hageja lahusvaraks olevale kinnisasjale ja soetab enda lahusvara arvelt kostjale lahusvarana pool mõttelist osa kinnistust YYY. Hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulist suhet, mis oleks andnud kostjale kohustuse enda lahusvara arvelt teha kulutusi hageja lahusvarale. Hageja ei ole kostja vastu esitanud kulutustega tehtud parenduste äravõtmise nõuet. Kostja teatas hagejale kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegselt ja hageja ei ole vaielnud kulutuste tegemisele vastu. Hageja pidi teadma, et tema lahusvaraks olevale kinnisasja
5(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 mõttelisele osale püstitab kostja elamu, mida hageja kasutama hakkab, samuti pidi ta teadma, et kostja lahusvara arvelt soetati hageja lahusvarana mõtteline osa kinnistust YYY. Kuna hageja lahusvara väärtus on elumaja püstitamisega ja kinnistu YYY soetamisega suurenenud, on hageja esemele tehtud kulutuste läbi rikastunud. Hageja vastus kostja vastuhagile
5.Hageja avaldas, et tal ei ole vastuväiteid selle kohta, et kohus võttis asja menetlusse vastuhagi p-de 3 ja 4 osas. Hageja ei nõustunud vastuhagi menetlusse võtmisega vastuhagi punktide 1 ja 2 osas, kuivõrd kohtu menetluses on juba samasisuline nõue, mille esitas hageja oma hagis. Nimelt taotles ka hageja ühe võimaliku kaasomandi jagamise viisina kõnesolevate kinnistute jätmist kostja ainuomandisse. Hageja ei tunnistanud vastuhagi osas, milles kostja esitas kulutuste hüvitamise nõude ja palus selle tasaarvestada hageja nõudega. Hageja ja kostja elasid vabaabielus juba hiljemalt 11.06.2011.a, mil pooled kihlusid. XXX kinnistu kuulus enne 1⁄2 ulatuses kostjale võõrandamist ainuisikuliselt hagejale ning 24.05.2013.a sai kostja hageja kinnistu kaasomanikuks kinkelepingu alusel, millega hageja kinkis pool kinnistust kostjale. Kostja nõue mõista hagejalt tema kasuks kulutuste hüvitisena välja 98 305,87 eurot ei ole õiguspärane, sest enne abielu sõlmimist, kuid poolte kooselu ajal tehtud kulutused tehti hageja ja kostja kokkuleppe alusel selliselt, et kostjal puudub õigus nende nõudmiseks hagejalt. Hageja ja kostja ühine eesmärk oli vara ühine soetamine ja parendamine kooselu eesmärgil. Poolte tegelik ühine tahe oli kinnistu parendamine selliselt, et kummalegi kuuluks kindlaksmääratud mõtteline osa. Kaasomanikena on pooled kantud ka kinnistusraamatusse. Kinnistu ostmiseks andis rahalised vahendid kostja, kuigi kinnistu ostja oli esialgu hageja. Pooltevahelise kokkuleppe kohaselt kinkis hageja kostjale 1⁄2 kinnistust – kui poolte vahel ei oleks olnud kokkulepet soetada kinnistut ja rajada kodu selliselt, et kummalegi poolele kuulub 1⁄2 kinnistutest, oleks kostja ilmselt nõudnud kogu ühe kinnistu endale võõrandamist ning teine oleks soetatud üksnes kostja poolt. Elamu ehitamine toimus kokkuleppel, mida ei ole tühistatud ja mis ei lõppenud ka muul alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka alust rääkida hageja alusetust rikastumisest. Poolte tegelik ühine tahe kinnistu parendamisel (elamu ehitamisel) oli see, et kostjal ei oleks õigust hageja vastu nõudeid esitada, kuna ta soovis anda kostjale turvatunde, sest ostetud eluase oli mõeldud poolte ühiseks eluasemeks. Lisaks eeltoodule oli XXX asuva poolte ühise kodu osas vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele hageja kohustus kinnistu ja ehitustegevusega seonduv äärmiselt mahukas ja aeganõudev asjaajamine. Mõlema kaasomaniku ühine soov oli XXX kinnistule rajada elumaja, kus nad saavad koos elada. Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et poolte vahel puudus ülaltoodud sisuga kokkulepe, tuleb kostja rahaline nõue hageja vastu jätta rahuldamata ja tasaarvestamata, sest hageja ja kostja vahelist õigussuhet tuleb käsitleda seltsinguna võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 mõttes. Riigikohus on leidnud, et vabaabielulises suhtes ühist majapidamist omavate isikute puhul, kellest üks töötab ja teenib raha ning teine peab majapidamist, võib eeldada ühist tahet, et kulutused kannab omavahelises suhtes just teeniv pool. Selline oli ka hageja ja kostja vaheline kokkulepe, sest kostja ei töötanud Eestis ning kostja soovil oli hageja kodune, et ta saaks vabalt reisida kostja juurde ning ajada ühise kodu rajamisega seonduvaid asju.
Esimese astme kohtu otsus
6.Pärnu Maakohus tegi 12.09.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi ja lahutas hageja ja kostja abielu ning lõpetas nende kaasomandi kinnistutele YYY ja XXX selliselt, et kinnistute ainuomanikuks jääb kostja. Kohus kohustas hagejat andma nõusoleku kaasomandis olevate
6(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 kinnistute jagamiseks selliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise temale kuuluva osa eest kaasomandi lõpetamisel summas 100 000 eurot. Kohus tuvastas, et kolmas isik 2 sünnitunnistusse isa kohta tehtud kanne on vale ning määras teha uue kande isa kohta, mille kohaselt kolmas isik 2 isa on kolmas isik 1. Kohus jättis kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamiseks läbi vaatamata ja kulutuste hüvitamiseks ja selle tasaarvestamiseks kaasomandi lõpetamise hüvitisega rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7303 eurot menetluskulude hüvitisena. Otsuse kohaselt kuivõrd hageja on esitanud kohtule hagiavalduse täpsustuse, milles nõuab ühisvara jagamise asemel kaasomandi lõpetamist, ei ole poolte vahel tegelikkuses vaidlust selles, et pooltel puudub ühisvara, mida koos abielu lahutamisega kohtus jagada. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja vastuhagi tuleb kaasomandi lõpetamise nõude osas jätta läbi vaatamata, kuivõrd vastuhagi esitamisel oli kohtu menetluses juba samasisuline nõue, mille esitas hageja oma hagis. Nimelt taotles ka hageja ühe võimaliku kaasomandi jagamise viisina vaidlusaluste kinnistute jätmist kostja ainuomandisse. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et nende abielu on lõppenud, leppida nad ei soovi, samuti kooselu taastada. Eelnevaga on tuvastatud, et poolte abielu jätkamine on võimatu ja nende abielu kuulub lahutamisele. Poolte abielusuhted tuleb lugeda pöördumatult lõppenuks. Poolte seisukohtadest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus selles, mil viisil kaasomand lõpetatakse, samuti puudub vaidlus kaasomandi turuväärtuse osas. Hageja ei vaidlusta sisuliselt ka asjaolu, et mõlemad kinnistud on soetatud ja elamu XXX kinnistule ehitatud kostja rahaliste vahenditega. Samuti ei vaielda nende rahaliste vahendite suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt, kui kaasomanikult kulutuste hüvitamist ning nende tasaarvestamist hageja nõudega ning selles, kas vaidluse lahendamisele võiksid kohalduda alternatiivselt seltsingu või alusetu rikastumise sätted. Kuivõrd pooled hindasid XXX kinnistu turuväärtuseks 172 000 eurot ja YYY turuväärtuseks 28 000 eurot, siis arvestades hagejale kuuluva mõttelise osa suurust, oleks rahaline hüvitis hagejale tema omandiõiguse kaotuse eest kokku 100 000 eurot. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga sellest, et hageja ja kostja vahelist õigussuhet tuleb käsitleda seltsinguna. Seltsingulepingu olemasolu hageja kohtu hinnangul tõendanud ei olnud. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-109-14. Käesoleval juhul ei ole pooled seltsingulepingut sõlminud. Mõlemad pooled eseme omandamiseks või parendamiseks olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid ei teinud. Hageja ei vaidlustanud asjaolu, et kostja on tasunud kinnistute soetamise ja selle parendamise kulud üksinda ja kostja ei ole sinna ka muul viisil rahaliselt hinnatavalt panustanud. Seetõttu ei ole alust ka kohaldada käesolevale vaidlusele seltsingu sätteid. Kuna seltsingusätted pooltevahelisele suhtele ei kohaldu, tuleb kostja hüvitisenõue lahendada muude tsiviilõiguslike sätete alusel. Kohus leidis, et antud juhul puudub kostjal õiguslik alus nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist. Asjas tuvastatud asjaoludest nähtub, et enne abielu sõlmimist, kuid poolte kooselu ajal tehtud kulutused tehti hageja ja kostja kokkuleppe alusel selliselt, et kostjal puudub õigus nende nõudmiseks hagejalt. Poolte ühine eesmärk oli vara ühine soetamine ja parendamine kooselu eesmärgil. Poolte tegelik ühine tahe oli kinnistu parendamine selliselt, et kummalegi kuuluks kindlaksmääratud mõtteline osa. Kaasomanikena on pooled kantud ka kinnistusraamatusse. Nimetatud kokkuleppe olemasolu tõendab muu hulgas ka asjaolu, et XXX kinnistu ostmiseks andis rahalised vahendid kostja, kuigi kinnistu ostja oli esialgu hageja. Pooltevahelise kokkuleppe kohaselt kinkis hageja 1⁄2 XXX kinnistust kostjale. On eluliselt usutav, et juhul kui poolte vahel ei oleks olnud kokkulepet soetada kinnistud ja rajada kodu selliselt, et kummalegi poolele kuulub 1⁄2 kinnistutest, oleks kostja ilmselt nõudnud kogu ühe kinnistu (XXX) endale võõrandamist ning teine (YYY) oleks soetatud üksnes kostja poolt. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Elamu ehitamine toimus
7(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 kokkuleppel, mida ei ole tühistatud ja mis ei lõppenud ka muul alusel. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka alust rääkida hageja alusetust rikastumisest. Usutav on hageja väide, et poolte tegelik ühine tahe kinnistu parendamisel (elamu ehitamisel) oli see, et kostjal ei oleks õigust hageja vastu nõudeid esitada, kuna ta soovis anda kostjale turvatunde, sest ostetud eluase oli mõeldud poolte ühiseks eluasemeks Eestis, pealegi oli pooltel kavatsus abielluda, mida nad ka peale elamu valmimist tegid. See põhjus on mõistlik, inimlik ja arusaadav, sest pooled olid 11.06.2011.a kihlunud, hageja oli kostja elukaaslane ning kostja enda sõnul on hageja olnud sellest ajast kostja ülalpidamisel ega käinud tööl, mh on kostja tasunud erinevate kursuste eest, kus hageja osales. Lisaks eeltoodule korraldas hageja XXX asuva poolte ühise kodu osas ehitustegevusega seonduva asjaajamise. Tõepärane on, et mõlema kaasomaniku ühine soov oli XXX kinnistule rajada elumaja, kus nad saavad koos elada. Abiellumine eelduslikult kinnitab poolte tahet senist kooselu ja ühist majapidamist tugevdada. Kostja ei ole tõendanud enda poolt kohtuistungil väidetut, et hageja pidi kunagi enda osa majast välja ostma, kui ta selleks valmis on. Ei saa eeldada, et olukorras, kus üks elukaaslane võimaldab teisel kodus olla ja kodu eest hoolitseda, hakkab nõudma kodus olevalt elukaaslaselt tagasi enda tehtud kulutusi. Kostja on tasunud kõik kinnistute kaasomandisse soetamise ja elamu ehitamisega seotud kulud vabatahtlikult. Eeltoodud põhjendustel jättis kohus rahuldamata kostja kulutuste hüvitamise nõude ja tasaarvestusavalduse ega käsitlenud tasaarvestusavalduse esitamise õiguslikku alust. Kuivõrd hageja on 22.12.2016.a hagiavalduse täpsustusele lisanud ka lisaks esindaja allkirjale enda allkirja, tuleb lugeda PKS § 93 lg 1 sätestatud nõue täidetuks ning puudub alus isaduse vaidlustamise nõue läbivaatamata jätmiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal oli kohtusse pöördumise ajaks säilinud õigus esitada isaduse vaidlustamise nõue või mitte. Hageja kinnitas kohtuistungil, et vaatamata asjaolule, et lapse eostamise võimalikul perioodil oli hageja seksuaalsuhetes nii kostja kui ka kolmas isik 1-ga, ei kahtlustanud ta, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa, kuna peale kolmanda isikuga vahekorras olemist oli tal veel menstruatsioon. Sellest järeldas hageja, et lapse isa on kostja. Kahtlused lapse isaduses tekkisid tal esimest korda 2016.a augustis, kui lapse näojooned hakkasid meenutama kolmandat isikut ja ta pöördus kolmas isik 1 poole DNA testi tegemiseks. 04.08.2016.a isadustesti tulemuse kohaselt on DNA testi tulemuste põhjal lapse bioloogiline isa kolmas isik 1. Seega on käesolevas asjas isaduse vaidlustamise asjaolu fakt, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa ning see asjaolu on tuvastatud esmakordselt 04.08.2016.a. Hagi esitati kohtu hinnangul tähtaegselt. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi veenvat tõendit, millest nähtuks, et hagejale oleks isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud olnud teatavaks saanud enne 04.08.2016.a. Hageja esitas kohtule tõendid, millest nähtub, et nii hageja, kostja kui ka kolmas isik olid kõik kuni isadustesti tulemuste saamiseni teadmises, et lapse isa on kostja. Ka kostja on ise avaldanud, et ta pidas ennast lapse isaks 15 kuud. Ei ole eluliselt usutav, et mees, kellel väidetavalt lapse emaga lapse eostamise ajal seksuaalsuhteid ei olnud (hageja seda väidet ei tunnista ning on esitanud vastupidist tõendavad tõendid), peab ennast lapse bioloogiliseks isaks. Asjaolu, et nii hageja kui ka kolmas isik olid veendumusel, et lapse isa on kostja, kinnitavad hageja poolt kohtule 10.03.2017.a esitatud tõendid, mis kajastavad kolmanda isiku poolt 06.03.2017.a esitatud fotosid koos nende juurde kuuluva vestlusega. Kõnealustel tõenditelt nähtuvad mh kuupäevad, millal hageja ja kolmas isik vestlust pidasid. Hageja on selgitanud, et põhjus, miks hageja ja kolmas isik jätkasid hageja raseduse ajal suhtlemist, oli vastastikune romantiline tõmme ja soov teineteisega koos olla. Seejuures teadvustasid mõlemad, et koosolemine on võimatu, kuna hageja ootas kostja last ja kolmas isik oli abielus teise naisega. Seetõttu otsustasid hageja ja kolmas isik 2015.a jaanuaris, et jäävad sõpradeks ning nende vaheline suhtlus jätkus sõbralikul tasandil ning peamine, kes kontakti otsis, oli kolmas isik. Viimane uuris aeg-ajalt hagejalt, kuidas tal läheb, mille peale hageja vastas tekstisõnumiga ning saatis ka endast pilte. Kolmas isik ei ole neid asjaolusid eitanud. Kohus
8(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 nõustus hagejaga selles, et hageja poolt 10.03.2017.a esitatud ja ajavahemikus 03.01.2015.a – 15.10.2015.a tehtud piltidelt ja peetud vestlustest nähtub, et mitte ükski asjaolu ei viita veenvalt sellele, et hageja oleks teadnud, et ta lapse isa on kolmas isik. Eluliselt on usutav, et olukorras, kus emb-kumb isikutest oleks teadnud, et lapse isa on kolmas isik, oleksid ka vestluse teemad vastavad olnud. 06.02.2015.a vestluses hageja ja kolmanda isiku vahel kirjutas kolmas isik hagejale: „Sa oled mul meeles absoluutselt iga päev olnud. Mingil ajal ma peaaegu, et lootsin, et Sa ootad last minult, see oleks olnud super /.../“. Seega on leidnud kinnitust asjaolu, et ei kolmas isik ega hageja ei teadnud, et lapse isa on kolmas isik. Seda ei kinnita veenvalt ükski kostja ega ka kolmas isik 1 poolt esitatud tõendid. Erinevalt kostjast puudub kohtul alus kahelda 04.08.2016 tehtud isadustesti tulemustes, kuna nimetatud dokumendist nähtub, et testi tegemisel kasutatud DNA proovid on võetud lapselt, eeldatavalt isalt ja lapse emalt. Isadustesti tulemus on dokumentaalne tõend ning kohtul puudub alus selle usutavuses kahelda. Kostja ei ole menetluses taotlenud ekspertiisi korraldamist. Kohtu hinnangul on lapse isa kindlakstegemine eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. Kuna laps on alles väga väike ja kostja on veetnud lapsega võrdlemisi vähe aega, ei ole lapsel kostjaga sedavõrd tugevat sidet tekkinud, mis kahjustaks lapse huve sünnitunnistuse ebaõige kande parandamisega. Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus hageja vanema kande vaidlustamise nõude ja luges et 04.08.2016.a isadustestiga on tuvastatud, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa, mistõttu tuleb kostja lapse isana sünnitunnistusse kandmine tunnistada ebaõigeks ning lapse sünnitunnistusesse tuleb teha parandus selliselt, et sünnitunnistusel oleks lapse bioloogilisteks vanemateks märgitud emana hageja ja isana kolmas isik 1. Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kohus nõustus kostjaga selles, et hageja menetluskulud on õigusabi osutamise aja kulu osas (kokku 57 t 15 min) ülepaisutatud. Kõik hageja poolt esile toodud õigusabile tehtud kulud ei olnud vajalikud ega põhjendatud. Hageja lepingulise esindaja tööühiku hind 130 eurot on käesolevas menetluses põhjendatud. Kostja apellatsioonkaebus
7.Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi kaasomandi lõpetamiseks ja vanema kande vaidlustamiseks ning jättis kostja vastuhagi läbivaatamata ning teha maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hageja hagi ühisvara jagamiseks ja vanema kande parandamiseks rahuldamata ning rahuldada kostja vastuhagi täies ulatuses. Kostja palus muuta menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kuivõrd maakohus võttis vastuhagiavalduse kaasomandi lõpetamise nõudes juba 19.12.2016.a määrusega menetlusse, puudus kohtul alus jätta kohtuotsusega TsMS § 371 lg 1 p-i 5 alusel kostja kaasomandi lõpetamise nõue läbi vaatamata. TsMS § 371 lg 1 p-i 5 alusel saab kohus üksnes hagi menetlusse võtmisest keelduda. Maakohus leidis valesti, et vastuhagi esitamisel oli kohtu menetluses juba samasisuline nõue, mille esitas hageja oma hagis. Hageja taotles hagis ühisvara jagamist, mitte kaasomandi lõpetamist. Hageja esitas alles pärast vastuhagi menetlusse võtmist hagiavalduse täpsustuses kaasomandi lõpetamise nõude. TsMS § 376 lg 1 ei võimalda muuta hagi selliselt, et muutuvad korraga nii hagi ese kui ka alus. Toimiku materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks ka hagi muutmist määrusega vastu võtnud. Maakohus ei ole menetluse kestel ega kohtuotsuses põhjendanud, miks ta kostja vastavate vastuväidetega ei nõustu. Maakohtu poolt menetluses tehtud määrustest ja kohtuistungi protokollidest nähtub vastupidine, et maakohus on kogu menetluse kestel ka ise lahendanud hageja ühisvara jagamise, mitte kaasomandi jagamise nõuet. Alles kohtuotsuses on maakohus märkinud, et lahendatav tsiviilasi on hageja hagi kaasomandi lõpetamise nõudes. Ka maakohtu istungil ei selgitanud maakohus, et ta menetleb hageja nõuet kaasomandi lõpetamise nõudena ning seetõttu on
9(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 maakohtu lahend ka üllatuslik. Seega oleks maakohus pidanud kohtuotsusega jätma hageja nõude ühisvara jagamiseks rahuldamata ning rahuldama kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamise nõudes. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-st 4 nähtub, et maakohus on vaatamata asjaolule, et kohtuotsusega jäeti vastuhagi TsMS § 371 lg 1 p-i 5 alusel kaasomandi lõpetamise nõudes läbi vaatamata, rahuldanud siiski kostja 15.12.2016.a vastuhagis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 2 p 2 alusel esitatud nõuded. Ei hagiavalduses ega 22.12.2016.a hagiavalduse täpsustuses ei ole hageja tuginenud TsÜS § 68 lg-le 5 ja KRS § 341 lg 2 p-le 2 ega esitanud nõudeid kohustada hagejat andma nõusolekut omaniku kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks. Kohus ei või TsMS § 439 kohaselt ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Sisuliselt on maakohus kostja vastuhagi kaasomandi lõpetamise nõudes ja hageja kohustamiseks andma nõusolek kannete kustutamiseks ja uute kannete tegemiseks, rahuldanud, mistõttu on maakohtu otsuse resolutsiooni p 8 vastuolus kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 4. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga sellest, et tal puudub kulutuste hüvitamise nõue hageja vastu. Maakohus ei ole otsuses kontrollinud kulutuste hüvitamise nõude eelduseid kahel alternatiivsel alusel. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks puudub kostjal õigus nõuda kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise sätete alusel. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja kulutuste hüvitamise nõue sisaldab nii elamu ehitamisega seotud kulutusi kui ka kulutusi kinnistu asukohaga YYY soetamiseks kaasomandisse. Kostjale jäi arusaamatuks, milliste asjaolude ja tõendite põhjal kohus on asunud seisukohale, et hageja poolt anti kinnistute soetamisega ja elamu ehitamisega kostjale turvatunne selles, et pooltel on peale kinnistu soetamist ja elamu rajamist ühine eluase Eestis. Arusaamatu on missugune hageja tegu tagas kostjas turvatunde tekkimise. Vastupidi näitas nii hageja abielu eelne kui ka järgne käitumine, et hagejal endal puudus igasugune soov ühise perekonnana elada ja tal puudus soov ka kinnistu soetamiseks ning elamu ehitamiseks perekonna rajamise eesmärgil. Kohtuistungil kinnitas hageja, et intiimsuhted kolmanda isikuga tekkisid juba enne elamu valmimist augustis 2014.a, pooled abiellusid 11.10.2014.a ja abielulised suhted lõppesid juulis 2016.a. Kohtuistungil kinnitas hageja, et tal olid abieluvälised suhted ka kogu abielu jooksul. Eeltoodust tuleneb, et hagejal endal puudus kavatsus perekonna rajamise eesmärgil asuda kaasomandisse soetatud kinnistule rajatud elamut perekonna ühise eluasemena kasutama. Maakohus ei ole tuvastanud, et kostjal oleks olnud hagejale Eestis kaasomandit soetades ja elamut ehitades soov anda turvatunnet selles, et perekonnal oleks ühine eluase Eestis. Kinnistul YYY ei ole kaasomanikud elamut ehitanud. Asjas ei ole ka kogutud tõendeid selles, et pooled oleksid kavatsenud kinnistut kasutada ühise kooselu rajamise eesmärgil. Kohtuistungil väitis kostja, et ta oli teadmise juures, et kuna ta on välismaalane, ei ole tal võimalik üksi kinnisvara Eestisse soetada. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta kostja väitega ei nõustu. Hageja on kohtusse pöördunud vanema kande vaidlustamise nõudega. 22.12.2016.a hageja enda poolt isiklikult allkirjastatud hagiavalduses on hageja palunud tuvastada, et lapse sünnitunnistusele isa kohta tehtud kanne on vale ning palus teha lapse sünnitunnistusele uue kande isa kohta, mille kohaselt lapse isa on kolmas isik. Hageja ei ole menetluses kordagi põhjendanud, milles seisneb tema õiguslik huvi lapse sünnitunnistusel vanema kande vaidlustamiseks. Perekonnaseaduses puudub sünniakti kande vaidlustamise võimalus. Isadus, kui põlvnemissuhte lähtealus ei ole perekonnaseaduse mõttes seotud sünniakti kandega. Sünniaktil on vaid tõenduslik tähendus. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja vaidlustada mitte vanema kannet või kandes esitatud andmeid, vaid PKS § 91 ja § 94 alusel esitada isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamise hagi. Sellist nõuet hageja käesolevas asjas aga ei ole esitanud ja kohus ei saanud seetõttu ka hageja nõuet lahendada selliselt, et ta tuvastas, et vanema
10(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 kanne lapse sünnitunnistusel on vale. Kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, missugust õiguslikku kvalifikatsiooni maakohus kohaldas vanema kande vaidlustamise nõude rahuldamisel. Alaealine laps, kes ei ole hageja vaid hoopis kolmas isik, ei ole menetluses kordagi esindatud, teda ei ole maakohtus ära kuulatud. Alaealine laps ei ole ka menetluses osalenud hagejana. Kohus ei saa rahuldada hageja nõuet kolmanda isiku vastu. Kolmas isik ei ole menetluses osalenud kostjana, kelle vastu esitatud nõude kohus rahuldada saaks. Isegi, kui saaks käesoleval juhul asuda seisukohale, et hageja on isaduse vaidlustamise ja põlvnemise tuvastamise nõuded kohtule esitanud, on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et vanema kande vaidlustamise nõue tuleb rahuldada. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja PKS § 93 lg 1 ebaõigesti kohaldades leidnud, et fakt, et kostja ei ole lapse bioloogiline isa on tuvastatud 04.08.2016.a, hagi on kohtusse esitatud 15.11.2016.a ja seega tähtaegselt. Hagiavaldus vanema kande vaidlustamiseks on hageja poolt allkirjastatuna maakohtule esitatud 22.12.2016.a. Hageja väited, et ta oli lapse eostamise võimalikul perioodil seksuaalsuhetes nii kostja kui ka kolmanda isikuga, tal oli peale kolmanda isikuga vahekorras olemist veel menstruatsioon ning kahtlused lapse isaduses tekkisid tal esimest korda 2016.a augustis, kui lapse näojooned hakkasid meenutama kolmandat isikut, on paljasõnalised, tõendamata ja vastuolus nii teiste asjas kogutud tõenditega kui ka kostja ja kolmanda isiku faktiliste väidetega. Asjaolu kas kostja või kolmas isik enda isaduses kahtles, ei oma asja lahendamisel tähendust. Kohtuotsuses on maakohus tuginenud hageja 10.03.2017.a kohtule esitatud kirjalikule selgitusele, mille kohaselt mõlemad (hageja ja kolmas isik) teadvustasid, et koosolemine on võimatu, kuna hageja ootas kostja last ja kolmas isik oli abielus ning 2015.a jaanuaris otsustasid hageja ja kolmas isik, et jäävad sõpradeks ja nendevaheline suhtlus jätkus sõbralikul tasandil. Eelpool nimetatu on vastuolus hageja enda poolt istungil antud selgitusega sellest, et DNA testi tegemiseks pöördus ta kolmanda isiku poole 2016.a augustis, kuna sel ajal oli tema läbisaamine väga hea ja neil oli suhe. Lisaks nähtub hagiavaldusele lisatud isadustesti tulemusest, et proovi võtmise aeg on 2016.a juuli lõpp, mitte 2016.a august, nagu väidab hageja. Ebaõige on ka kohtu hageja ja kolmanda isiku vahel 06.02.2015.a vestlusest tehtud järeldus, et ei kolmas isik 1 ega hageja ei teadnud, et lapse isa on kolmas isik. Kostja hinnangul kinnitab hageja ja kolmanda isiku vaheline vestlus pigem kolmanda isiku poolt istungil väidetut, mille kohaselt hageja enda käitumisega vihjas asjaolule, et kolmas isik on lapse isa ning lapsest ja enda rasedusest piltide saatmine süvendas temas seda kahtlust veelgi. Kolmas isik väitis istungil, et hageja teatas, et ootab last juba enne lapse sündi, andes mõista, et laps on kolmanda isiku oma, hageja rääkis talle lapse nime saamise loo, DNA testi palus hageja teha vältimaks lapseröövi menetlust. Kohus ei ole kohtuotsuses põhjendanud, miks ta kolmanda isiku eelpool nimetatud faktiliste väidetega ei nõustu. Maakohus jättis hindamata kostja poolt esitatud tõendid. Maakohus jättis tähelepanuta kostja poolt esitatud väite, et 2014.a novembris, mil oli lapse eostamise aeg, ei kohtunud hageja ja kostja. Kostja on maakohtu menetluses väitnud, et pooled ei kohtunud oktoobri keskpaigast kuni detsembri keskpaigani ja esitanud ka vastavat asjaolu kinnitavad tõendid. Maakohus väitis üksnes üldsõnaliselt, et hageja seda väidet ei tunnista ning on esitanud vastupidist tõendavad tõendid. Maakohus on sellega ka tõendamiskoormuse ebaõigesti jaotanud. Rasedate ravikaardilt nähtub, et lapse eostamise aeg on 2014.a november. Vastav asjaolu nähtub nii rasedate ravikaardil toodud sünnituse tähtajast kui ka perioodil 19.03.2015.a - 17.06.2015.a registreeritud raseduse kestusest nädalates. Istungil väitis hageja, et Oslos registreeriti tema rasedus märtsis ja ta oli siis 4-5 kuud rase. Arvestades asjaoluga, et laps sündis 22.08.2014.a, rasedate ravikaardilt nähtub, et eeldatav sünnituse aeg oli 08.08.2014.a, 19.03.2015.a oli rasedus kestnud 17 nädalat ja 3 päeva, on eluliselt usutav, et lapse eostamisaeg oli 2014.a novembri keskpaik. Lapse eostamise aeg ei saanud olla oktoobri keskpaik, vastasel korral oleks hageja rasedus kestnud üle 10 kuu, mis meditsiiniliselt on võimatu. Menetluses ei ole esitatud
11(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 ka tõendeid asjaolu kohta, et laps oleks sündinud raseduse kaheksandal kuul. Seega pidi igal juhul hageja teadma asjaolu, et lapse eostamise aeg oli pärast oktoobri keskpaika, kuid enne 12.12.2014.a ehk novembris 2014.a, mis ajal kostja hagejaga koos ei olnud, vaid töötas Taanis. Detsembris 2014.a oli hageja juba teadlik enda rasedusest ja oli teavitanud sellest ka kostjat. 10.01.2017.a. kostja seisukohale lisatud hotelli broneeringu kinnitusest nähtub, et 03.11.2014.a - 28.11.2014.a viibis kostja Taanis, mitte Norras. Hageja esitatud tõendid vastavat väidet ümber ei lükka. Hageja väide sellest, et kostja viibis XXX-s 28.11.2014.a - 01.12.2014.a on tõendamata ja paljasõnaline. 22.12.2016.a hagiavalduse täpsustusele lisatud hageja lennupiletist nähtub, et hageja viibis küll 07.11.2014. - 10.11 2014.a Oslos, kuid hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit tõendamaks, et ta viibis novembris 2014.a Taanis koos kostjaga. Kostja väitis istungil, et ta kasutas rasestumisvastaseid vahendeid, mis on ka usutav, kuna viie koos veedetud aasta jooksul, ei olnud hageja kordagi rasestunud. Mitte miski ei oleks takistanud DNA proovi tegemast ka koheselt peale lapse sündi, kuid hagejal puudus vastav vajadus kuni hetkeni, mil suvel 2016.a teatas kostja hagejale, et kui ta tagasi koju Norrasse lapsega ei naase, alustab ta lapseröövi menetlust. Kostja leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning menetluskulud maakohtus tuleb jätta käesoleval juhul poolte endi kanda. Kaasomand lõpetatakse eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi hageja soovitud viisil. Seega on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. Lisaks on hageja esitanud abielu lahutamise ja vanema kande vaidlustamise nõude. TsMS § 164 lg 1 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Kolmas isik 1 apellatsioonkaebus
8.Maakohtu otsuse peale esitas kolmas isik 1 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja hagi vanema kande vaidlustamiseks ja millega kohus määras teha kolmas isik 2 sünnitunnistusele kande isa kohta, mille kohaselt kolmas isik 2 isa on kolmas isik 1. Kohus lähtus ekslikult hageja väidetavast 15.11.2016.a esitatud nõudest, kuna nii hagiavalduse esitamisel 17.11.2016.a kui ka 15.11.2016.a täpsustusel ei olnud hageja enda, vaid üksnes esindaja allkiri. Hageja pole pöördunud kohtusse isaduse vaidlustamise nõudega, vaid ebaõige sünnitunnistuse kande parandamise nõudega, mida kehtiva perekonnaõiguse redaktsiooni järgi enam teha pole võimalik. Hageja pole märkinud enda nõudena isaduse vaidlustamist, vaid on nõudnud sünnitunnistuse kande parandamist. Kohus pole viidanud ühelegi õigusnormile, mis võimaldaks sünnitunnistuse kande ebaõigsuse tuvastamist. Vastavalt 20.05.2009.a vastu võetud perekonnaseisutoimingute seaduse §-le 13 lg-le 1 muudetakse perekonnaseisuandmeid, mitte isiku sünnitunnistust. Kolmanda isiku vastu pole esitatud hagi, mille rahuldamise järgselt saaks teha sünnitunnistusele uue kande, märkides sellel isaks kolmanda isiku. Kohus pole analüüsinud ega ka ümber lükanud kolmanda isiku väiteid isaduse vaidlustamise hagi tähtaja lõppemisest. Asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kas kostja või kolmas isik enda isaduses kahtles. Mõistlik naine ei saada isikule, kes ei ole lapse isa, pilte oma rasedusest ning lootest kõhus. Sarnaseid pilte ei saatnud hageja kostjale, vaid üksnes kolmandale isikule.
Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata ning maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
12(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186
10.Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust osas, milles otsuse peale on esitatud apellatsioonkaebused. Käesoleval juhul ei vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus otsustas lahutada hageja ja kostja abielu. Selles osas ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust.
11.Muus osas leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus lahendas kaasomandi lõpetamise nõude ja kostja poolt esitatud kulutuste hüvitamise ja kaasomandi lõpetamisel makstava hüvitisega tasaarvestamise nõude, samuti osas, milles maakohus jättis kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise vastuhagi läbi vaatamata ja jaotas menetluskulud (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3, 4, 5, 8, 9 ja menetluskulude jaotuse p-d 1-3). Selles osas tuleb saata tsiviilasi uueks menetlemiseks tagasi maakohtule.
12.Maakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles maakohus tuvastas kolmas isik 2 (lapse) sünnitunnistusse tehtud kande ebaõigsuse ja määras teha lapse sünnitunnistusele uue kande (vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 6 ja 7). Nimetatud nõuete osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata.
13.Esmalt käsitleb ringkonnakohus isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamise nõuetega seonduvat. Kuigi hageja sõnastas viidatud nõuded perekonnaseaduses sätestatust erinevalt ja kohus menetles ja rahuldas kõnealused nõuded kehtivas seaduses sätestatust erinevalt, on hageja menetlusdokumentidest võimalik aru saada, et hageja soovis vaidlustada kostja isadust kolmas isik 1 osas ja soovis tuvastada lapse isaduse kolmas isik 1 osas. Isaduse vaidlustamine on reguleeritud perekonnaseaduse 7ndas peatükis. PKS § 95 kohaselt otsustab kohus isaduse vaidlustamise ja isaduse tuvastamise lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Perekonnaseadusest tulenevalt tuleb isaduse vaidlustamiseks ja isaduse tuvastamiseks esitada isaduse vaidlustamise hagi lapse ema poolt selle mehe vastu, kelle isadust tuvastatakse ja isaduse tuvastamise hagi lapse ema poolt selle mehe vastu, kelle osas soovitakse isadust tuvastada. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust esitada hagi tuvastamaks, et lapse sünnitunnistuse kanne on vale. Samuti ei tulene kehtivast õigusest võimalust hageda seda, et lapse sünnitunnistusele tehtaks uus kanne, mille kohaselt on lapse isa keegi muu isik. Kuigi TsMS § 368 lg 1 näeb ette üldise tuvastushagi esitamise võimaluse, saab tuvastushagi esitada üksnes siis, kui hagejal on õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks õiguslik huvi (tuvastushuvi). Käesoleval juhul nähtub hageja poolt maakohtu menetluses esitatud menetlusdokumentidest, et hageja huvi oli vaidlustada lapse isadust ja tuvastada lapse isa perekonnaseaduse tähenduses, st selliselt, et sellel oleksid perekonnaseaduses ja perekonnaseisu toimingute seaduses sätestatud õiguslikud tagajärjed. Kuigi hageja sõnastas nõuded perekonnaseaduses sätestatud sõnastusest mõnevõrra erinevalt, on hageja menetlusdokumentidest võimalik siiski aru saada, et hageja pidas silmas ülalviidatud hagisid ülalviidatud tähenduses. Sellest tulenevalt saab ringkonnakohus kontrollida vastavate hagide rahuldamise eeldusi.
14.PKS § 93 lg 1 kohaselt saab isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Hageja leiab, et talle said isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks siis, kui talle said teatavaks DNA-testi tulemused ja DNA-testi lasi ta teha vahetult peale seda, kui lapse puhul ilmnesid kolmas isik 1-le viitavad näojooned. Kostja ja kolmas isik 1 leiavad aga, et hageja pidi olema teadlik asjaoludest, mis viitavad sellele, et kostja ei ole lapse isa, juba enne lapse sündi. Ringkonnakohus rõhutab, et isaduse vaidlustamise alus PKS § 93 lg 1 kohaselt on asjaolu, et laps ei põlvne kostjast ja see, et laps põlvneb muust mehest. Isaduse vaidlustamise
13(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 alus ei ole iseenesest see, et kostjast mittepõlvnemine ja muust isikust põlvnemine tuvastatakse mingil kindlal viisil või kindlas vormis. Seega ei ole määrav, kas ja millal tehti DNA-test või millal selgusid testi tulemused. Määrav on, millal said hagejale teatavaks need asjaolud, mille alusel saab isadust vaidlustada. Seejuures ei ole määrav see, kas hagejal oli samal ajal isaduse vaidlustamiseks tõsikindlaid tõendeid või mitte.
15.Hageja võttis omaks, et lapse eostamise perioodil oli ta seksuaalvahekorras mitme mehega. Ringkonnakohtu hinnangul on see asjaolu, mille esinemise korral ei saa lapse ema tõsikindlalt järeldada, kes on lapse isa. See, et seadusest tulenevalt tähistatakse lapse isana lapse emaga abielus olev isik, ei anna alust järeldada, et abielus oleva mehe puhul on suurem tõenäosus, et tema on isa, kui muu mehe osas, kellega lapse ema on seksuaalvahekorras olnud. Hageja väitis maakohtu menetluses, et ta ei osanud eeldada, et lapse isa võib olla muu isik, kui kostja, sest peale kolmas isik 1-ga seksuaalvahekorras olemist oli tal menstruatsioon. Hageja ei ole seda väidet tõendanud ja mitte ükski menetlusosalistest ei ole seda faktiväidet omaks võtnud. Seega ei saa seda faktiväidet tõendatuks lugeda ning sellest ei saa lähtuda. Hageja ei ole kohtu ette toonud ka konkreetseid faktilisi asjaolusid selle kohta, millal täpselt ta kolmas isik 1-ga seksuaalvahekorras oli ja millal täpselt tal menstruatsioon aset leidis. Ringkonnakohus mõistab, et sedavõrd pika perioodi tagant võib selliste asjaolude täpne meenutamine olla raskendatud või võimatu, kuid juhul, kui hageja soovib sellistele asjaoludele tugineda, peavad faktiväited olema kohtu ette toodud sellise konkreetsuse astmega, et kohus saaks faktiväidete alusel järeldusi teha. Käesoleval juhul ei ole see võimalik.
16.Käesoleva tsiviilasja raames esitas hageja kohtule tõendina hageja rasedakaardi väljavõtte ja selle tõlke (t I kd lk 108 jj). Sealt nähtuvalt oli sünnituse korrigeeritud tähtaeg 08.08.2015.a. Üldteadaolevalt arvestatakse raseduse pikkuseks, mille järgi rasedust arvestatakse, 40 nädalat. Seega tuleks rasedakaardil olevast sünnituse tähtajast arvestades lugeda lapse eostamise ajaks 2014nda aasta 45. nädal, so 3-9.11.2014.a. Kostja väitis käesolevas tsiviilkohtumenetluses, et ta lahkus Eestist 15.10.2014.a. Selle faktiväite saab tõendatuks lugeda toimikus (t I kd lk 104) oleva tõendi alusel. Kostja väitis, et peale seda hageja ja kostja ei kohtunud enne kui 12.12.2014.a, mil hageja lendas kostja juurde. Selle kohtumise ajal teatas hageja kostjale, et ootab last. Nii 12.12.2014.a kostja juurde lendamine kui ka selle kohtumise käigus kostja teavitamine rasedusest on tõendatud toimikus olevate tõenditega (t I kd lk 105 jj). Kuigi hageja väitis, et ta kohtus vahepeal kostjaga ja et nad olid vahepeal ka seksuaalvahekorras, on selle hageja väite puhul tegemist hageja paljasõnalise ja tõendamata väitega, millest ei saa kohus seetõttu lähtuda. Hageja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja oleksid 2014.a novembrikuus ega ka muul ajal, mis jääb vahemikku 15.10.2014.a12.12.2014.a, kohtunud. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et hageja ja kostja oleksid viibinud samaaegselt samas kohas. Kuigi hageja väitis, et ta viibis 2014.a novembrikuus, täpsemini 07.11.2014.a- 10.11.2014.a Oslos, ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks samal ajal Oslos viibinud. Veelgi enam, kostja esitas tõendi, millest nähtub, et kostja viibis sellel ajal hoopis Taanis. Hotelli broneeringult (t II kd jj) on näha ajad, mil kostjal oli Taanis hotell ja sellest saab tuvastada kostja Taanis viibimise aja. Sellest saab järeldada, et ligi kahe kuu jooksul (15.10.2014.a-12.12.2014.a), mille keskele pidi jääma lapse eostamise aeg (2014.a novembri algus või novembri esimene pool), ei viibinud hageja ja kostja koos ning sellest tulenevalt ei saanud nad olla ka seksuaalvahekorras. Jälgitava raseduse ajal küsitakse raseda käest, millal toimus lapse eostamine ja hinnatakse pidevalt sünnitustähtaega ja seda, kas loote areng vastab nendele aegadele. Need on raseduse jälgimise kesksed küsimused. Iga rase mõtleb vähemalt arstide ja ämmaemandate külastuste ajal sünnitustähtajale ja nendele teguritele, millest lähtuvalt sünnitustähtaega arvutatakse. Sellest tulenevalt pidi hageja juba raseduse ajal mõistma, et laps ei saa olla eostatud kostja poolt.
14(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186
17.Eespool toodule lisaks esitas kolmas isik 1 kohtule tõendid (t II kd lk 24 jj), millest nähtub, et hageja saatis raseduse ajal kolmas isik 1-le fotosid endast rasedana. Hageja saatis kolmas isik 1-le mitu fotot, millel on kujutatud hagejat raseda kõhuga. Ühel fotol on hageja pildile jäämiseks kõhu riietest paljastanud. Hageja saatis kolmas isik 1-le ka foto lootest, mis nähtub ultraheli uuringust. Hageja saatis kolmas isik 1-le ka foto magavast lapsest. Maakohtu menetluses esitati väide, et hageja kostjale ehk oma seaduslikule abikaasale selliseid pilte ei saatnud ja hageja sellele väitele vastu ei vaielnud. Eespool kirjeldatud asjaolud viitavad sellele, et hageja käitus juba raseduse ajal kolmas isik 1 suhtes selliselt nagu kolmas isik 1 oleks vaidlusaluse lapse bioloogiline isa. Neid fotosid saab ringkonnakohtu hinnangul tõenditena arvestada. Nendest nähtub hageja käitumine, mis viitab hageja teadmisele sellest, kes lapse eostas. Tegemist ei ole lihtsalt sellega, et hageja oleks saatnud suvalisele tuttavale ühe foto endast raseduse ajal. Hageja saatis raseduse ajal kolmas isik 1-le mitmeid fotosid. Fotod saadeti meestuttavale, kes oli hagejaga kaitsmata seksuaalvahekorras ajal, millal oli võimalik, et laps eostati (tagantjärgi selguski, et laps eostati kolmas isik 1 poolt). Fotodest vähemalt osad on sellised, mida ilmselt laiemale isikute ringile ei avaldataks. Siinjuures tuleb arvestada seda, et maakohtu menetluses väidetu kohaselt, millele hageja vastuväiteid ei esitanud, saatis hageja selliseid pilte kolmas isik 1-le, kuid abikaasale hageja selliseid pilte ei saatnud. Siinjuures tuleb arvestada ka eespool kirjeldatud asjaolusid, sh ka kuupäevi, millal hageja oma seadusliku abikaasaga kokku puutus.
18.Koosmõjus nende ja eespool käsitletud tõenditega tuleb nendest tõenditest järeldada, et hageja teadis juba raseduse ajal, et lapse on eostanud muu isik, kui kostja. Määrav ei ole see, kas hageja seda kellelegi muule isikule avaldas ega ka mitte see, kas hageja seaduslik abikaasa või kolmas isik 1 sellest aru sai. Määrav on see, mis asjaolud olid teada hagejale. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et PKS § 93 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hakkas isaduse vaidlustamise hagi esitamise tähtaeg hageja jaoks kulgema alates lapse sünnist. Laps sündis XX.XX.XXXX.a. Jättes kõrvale, millises sõnastuses ja kelle poolt allkirjastatuna, kuid isegi hagiavalduse esialgne variant esitati maakohtule 15.11.2016.a, s.o enam kui aasta aega peale lapse sündi. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagejal ei ole võimalik enam vaidlustada lapse isadust. Kuna hagejal ei ole võimalik vaidlustada lapse isadust, ei ole hagejal võimalik ka esitada isaduse tuvastamise hagi. Eespool asus kohus seisukohale, et hagejal ei ole võimalk esitada ka muud tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 tähenduses, tuvastamaks lapse isadust või seda, et praegu lapse osas märgitud isaandmed on valed. Eespool toodust tulenevalt tuleb jätta vastav hagi rahuldamata.
19.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaasomandi lõpetamise ja kostja poolt esitatud kulutuste hüvitamise ja kulutuste tasaarvestamise nõudega seonduvat. Nii hageja kui ka kostja esitasid kaasomandi lõpetamise hagid. Nendele lisaks esitas kostja hageja suhtes kulutuste hüvitamise nõude, mille palus hageja kaasomandiosa omandamise eest tasutava hüvitisega tasaarvestada. Kostja leidis, et ta tegi hageja ja kostja kaasomandis oleva kinnisasja väljaehitamisel olulisi kulutusi ja hageja rikastus ilma õigusliku aluseta hageja arvelt.
20.Hageja väitis, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja tegema kõik kulutused tasuta, st et kokkuleppest tulenevalt ei ole kostjal hageja suhtes kulutuste hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et sellesisulise kokkuleppe olemasolu ei saa käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendite alusel tõendatuks lugeda. Sellise järelduse tegemiseks tõendid puuduvad.
15(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186
21.Kulutuste hüvitamise nõude osas esitas kostja elulised asjaolud ja lisaks elulistele asjaoludele ka endapoolse õigusliku käsitluse. Kostja väitis, et tema tegi hageja ja kostja kokkuleppel kulutusi selleks, et finantseerida hageja ja kostja ühise kodu rajamist hageja ja kostja kaasomandis olevale kinnisasjale. Kokkuleppe kohaselt pidi enamiku maja ehitamisega seotud praktiliste toimingute ja asjaajamise eest vastutama hageja. Kostja väitis, et hageja ja kostja vahel ei olnud kokkulepet selles, et kostja oleks pidanud vastavad kulutused tegema tasuta või selliselt, et kostjal ei oleks õigust hageja suhtes kulutuste tegemisega seoses mingeid nõudeid esitada. Kostja leidis, et nendel asjaoludel tuleks hagi rahuldada kas alusetu rikastumise nõudena või kaasomaniku poolt teise kaasomaniku suhtes esitatava kulutuste hüvitamise nõudena. Hageja tõi kulutuste hüvitamise nõudega seoses esile veel selle, et seoses maja ehitamisega leppisid hageja ja kostja kokku veel selles, et hageja võõrandab tasuta kostjale pool kinnisasjast, millele kostja raha eest asutakse hageja ja kostja ühist kodu rajama. Poolte seisukohtadest nähtub, et hagejal ja kostjal oli ka ühine majapidamine.
22.Kirjeldatud asjaolud võivad viidata sellele, et hageja ja kostja vahel oli kulutuste tegemisega seoses laiem kokkulepe, mis võis hõlmata nii hageja ainuomandis olnud kinnisasjast kaasomandiosa tasuta omandamist kostja poolt kui ka kostja vahendite eest, kuid hageja organiseerimisel hageja ja kostja ühise kodu rajamist vastavale kinnisasjale. Kokkulepe võis hõlmata ka ühist majapidamist ja perekonnana tegutsemist. Kuigi kostja esitas menetluses endapoolse nägemuse sellest õiguslikust käsitlusest, millele tuginedes oleks kostja hinnangul tulnud kulutuste hüvitamise nõue rahuldada, ei ole kohus hagilises menetluses menetlusosaliste poolt esitatud õigusliku käsitlusega seotud. Seda eriti olukorras, kus hagi menetlusosalise poolt esitatud õigusliku käsitluse järgi rahuldada ei saa. Seega oleks maakohtul tulnud kontrollida ka muid õiguslikke aluseid, mille järgi võiks hagi rahuldamisele kuuluda. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, võivad kohtu ette toodud asjaolud viidata sellele, et kostja tegi vaidlusalused kulutused kokkuleppel hagejaga. Sellisel juhul tuleb hinnata, mis kokkulepe kostjal hagejaga kulutuste tegemiseks oli ja kas vastav kokkulepe võiks võimaldada kostjal hageja suhtes nõudeid esitada. Selline võimalus võiks kostjal olla näiteks juhul, kui hageja ja kostja vahelist kokkulepet võiks käsitleda seltsingulepinguna. Hageja ja kostja vahelisele seltsingulepingule võib viidata mh näiteks see, et hageja võõrandas tasuta kostjale kinnisasjast osa ja seejärel asuti samale kinnisasjale kostja vahendite eest maja ehitama. Tegemist ei olnud lihtsalt ühe majaga, vaid hageja ja kostja ühise koduga ja hagejal ja kostjal oli ühine majapidamine.
23.Kuigi käesoleva tsiviilasja raames esitati kohtule ka notariaalne kinkeleping, mille alusel võõrandas hageja kostjale poole talle kuulunud kinnisasjast tasuta, ei tarvitse vastav leping tähendada, et hageja poolt kinnisasja osa kostjale võõrandamist tuleb ilmtingimata käsitleda kinkena (tasuta võõrandamisena), millega seotud õigussuhted vastava notariaalse lepinguga piirdusid. AÕS § 119 lg 2 kohaselt muutub suuline kinnisasja võõrandamise leping kehtivaks, kui selle täitmise tulemusena sõlmitakse asjaõigusleping ja tehakse kanne kinnistusraamatusse. Juhul, kui hageja ja kostja vahelised kokkulepped ei olnud suunatud pelgalt sellele, et kinnisasja osa kostjale tasuta võõrandada ja juhul, kui hageja võõrandas kaasomandi mõttelise osa kostjale selle tõttu, et hageja ja kostja olid juba sellel ajal kokku leppinud, et nad hakkavad kinnisasjale kostja vahendite eest ühist kodu ehitama, võib olla tegemist olukorraga, kus kinnisasja mõttelise osa kinkeleping ei sisaldanud kõiki tingimusi, milles hageja ja kostja kinnisasja kaasomandiosa võõrandamisel tegelikult kokku leppisid. Juhul, kui osad kokkulepped, ilma milleta ei oleks hageja kostjale kinnisasja kaasomandiosa võõrandanud, olid suulised, võisid need muutuda notariaalse lepingu osaks ja seega ka kehtivaks, sest kinnisasja võõrandamise lepingu alusel sõlmiti asjaõigusleping ja tehti kinnistusraamatu kanne.
16(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186
24.Kuigi ühelt poolt võiks käsitleda kaasomandi lõpetamise nõuet ja kostja poolt tehtud kulutuste hüvitamise nõuet eraldi nõuetena, leiab ringkonnakohus, et vastavad nõuded tuleb lahendada koos. Ühelt poolt on palutud kulutuste hüvitamise nõue tasaarvestada kaasomandi kaotuse eest makstava hüvitise nõudega. Teiselt poolt ei ole välistatud, et hageja ja kostja vahel eksisteeris näiteks seltsinguleping. Sellisel juhul ei saagi kinnisasjade ja hüvitise küsimust eraldi lahendada, sest sellisel juhul oleks kinnisasjade puhul tegemist seltsinguvaraga, mis tuleks lepingu lõppemisel jagada. Igal juhul oleks menetlusökonoomiliselt otstarbekas, kui hagejal ja kostjal oleks võimalik kinnisasju ja kinnisasjadele tehtud kulutusi puudutavad küsimused lahendada ühe kohtumenetluse raames.
25.Selleks, et kohus saaks hinnata, kas hageja ja kostja vahel sõlmitud kinnisasja mõttelise osa notariaalne kinkeleping sisaldas ammendavalt kõiki tingimusi või leppisid pooled kokku veel mingites tingimustes ilma milleta ei oleks näiteks kinnisasja kaasomandi mõttelist osa võõrandatud, samuti selleks, et kohus saaks hinnata, ega hageja ja kostja vahel ei eksisteerinud seltsingulepingut, mille raames kulutused tehti, tuleb kohtul selgitada menetlusosalistele tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ja tõendamiskoormise jaotust. Kohtul tuleb anda menetlusosalistele võimalus tuua kohtu ette kõik õiguslikku tähendust omavad asjaolud, millele pooled tugineda soovivad. Käesoleval juhul on hageja ja kostja toonud kohtu ette asjaolusid, mis viitavad sellele, et poolte vahel võis olla kokkuleppeid, mis ei piirdunud pelgalt kinnisasja kaasomandiosa kinkimisega ja ilma igasuguse õigusliku aluseta ühise kodu loomise finantseerimisega. Kuna kohus ei ole eespool viidatud asjaolusid pooltega arutanud, ei olnud pooltel võimalik ka vastavaid asjaolusid kohtu ette tuua. Kuna nimetatud asjaolude kohtu ette toomine ja tõendamine tähendab suure tõenäosusega sisuliselt uutel asjaoludel nõuete esitamist ja menetlemist, tuleb tsiviilasi saata vastavas osas uueks menetlemiseks maakohtule. Asja uue arutamise käigus tuleb maakohtul arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid õigussuhteid piisaval määral, anda menetlusosalistele võimalus esitada hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud ning täita selgitamiskohustust.
26.Käesoleval juhul ei saanud maakohus jätta kostja poolt esitatud kaasomandi lõpetamise nõuet läbi vaatamata põhjusel, et samasisuline nõue juba on kohtu menetluses. Hageja esitas nõude, mida maakohus käsitles menetluse lõpus kaasomandi lõpetamise nõudena. Esimese alternatiivina palus hageja panna kinnisasi enampakkumisele. Kuigi hilisemates alternatiivnõuetes oli hageja nõus ka sellega, et asi jäetakse kostja ainuomandisse, ei esitanud kostja seda nõuet esimese alternatiivina. See tähendab, et hageja esitas enda alternatiivsed nõuded selliselt, et asi võiks jääda kostja omandisse üksnes siis, kui kohus mingil põhjusel hageja esimesena esitatud alternatiivnõuet ei rahulda. Samas esitas kostja nõude, kus ta just esmaselt soovis saada kinnisasja ainuomandit. Seega, kui kostja nõue oleks menetluses, tulnuks kohtul hinnata hageja esimest alternatiivi ja kostja primaarselt esitatud nõuet. Juhul, kui kostja nõuet menetluses ei ole, tuleks kohtul rahuldada hageja esmaselt esitatud nõue ja hageja teisesena esitatud nõue saaks rahuldamisele kuuluda üksnes siis, kui hageja esimest nõuet rahuldada ei saa. Seega ei saa öelda, et kostja oleks esitanud täpselt sama nõude nagu seda oli hageja juba teinud. Ringkonnakohus märgib, et kaasomandi lõpetamise nõuded sellisel kujul saavad edasise menetluse käigus siiski sellist tähendust omada üksnes juhul, kui pooled jäävad kaasomandi lõpetamise nõuete juurde ning ei too kohtu ette asjaolusid, mille alusel tuleks lahendada seltsingulepingust tulenevaid nõudeid. Edasise menetluse käigus tuleb maakohtul anda menetlusosalistele võimalus ka oma nõudeid täpsustada.
27.Abielu lahutamise nõude osas apellatsioonkaebust ei esitatud. Seega on selles osas maakohtu otsus jõustunud. Ringkonnakohus leiab, et selles osas tuleb menetluskulud jätta hageja ja kostja kanda selliselt, et kumbki pool vastastikku menetluskulusid ei hüvita. Kuna
17(18)
Tsiviilasi nr 2-16-17186 isaduse tuvastamise ja isaduse vaidlustamisega seotud nõuded jäävad käesoleva otsusega rahuldamata, tuleb nendest nõuetest tulenevad menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja esitas hagi, mis PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaja ületamise tõttu rahuldamisele kuuluda ei saa. Maakohus on menetlenud tsiviilasja selliselt, et mõlemad kolmandad isikud kaasati menetlusse kostja poolel. Sellele ei ole menetlusosalised vastuväiteid esitanud. TsMS § 162 lg-st 1 ja § 167 lg-st 1 tulenevalt tuleb kolmandate isikute menetluskulud jätta hageja kanda. Kuigi hageja ei ole seda selgesõnaliselt väljendanud, võib nõuete olemusest siiski mõista, et kinnisasjadega ja kinnisasjade suhtes tehtud kulutustega seotud nõuete osas edasine menetlus kolmandaid isikuid ei puuduta. Selles osas, milles menetlus jätkub, tuleb menetluskulude jaotus otsustada vastavalt asja edasise lahendamise tulemustele.
28.Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.