Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.05.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-3563
Tsiviilasi
OS hagi MS vastu abielu lahutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 11.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
MS apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OS (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Yulia Klyukach Kostja/apellant MS (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Paul Järve
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta MS apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Tühistada Harju Maakohtu 11.04.2017 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks esimese astme kohtule.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
4.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise
esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, maakohtu otsus ja apellatsioonkaebus
1.06.03.2017 esitas hageja kohtule kostja vastu hagi abielu lahutamiseks. Poolte abielu sõlmiti 06.12.1996. Neil on alaealine laps, kes elab kostjaga. Abielulised suhted lõppesid märtsis 2008. Abielu jätkamine võimalik ei ole.
2.Kostja teatas 29.03.2017, et sai kohtukutse 30.03.2017 istungile väga lühikest aega enne istungit ja seetõttu ei ole võimalik istungile ilmuda. Samuti ei ole ta saanud hagiga tutvuda. Teadmata hagi sisu, kinnitas kostja, et ei ole lahutusega nõus ning palus istungi edasi lükata, et anda talle aega seisukoha kujundamiseks ning laste ja varaga seotud küsimuste lahendamiseks. 10.04.2017 teatas kostja, et talle on tsiviilasja käik arusaamatu, ilmumist istungile nõuti praktiliselt üheaegselt materjalide saamisega, maakohtu määruse seisuga on tegemist kirjaliku menetlusega, kuid kohtukutse järgi tulnuks arvestada suulise menetlusega. Kohtu 31.03.2017 kirja kohaselt on lahutus nagunii otsustatud, mistõttu arusaamatu, miks kostjat üldse ärakuulamise võimalusest teavitati.
3.11.04.2017 otsusega rahuldas maakohus hagi ja lahutas poolte abielu. Kohus, viidates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 414 lõikele 1, pidas võimalikuks vaidluse sisulist lahendamist kostja kohalolekuta. Hagi aluseks olevad asjaolud on piisavalt välja selgitatud. Kohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 67 lõigetele 1-3. Hageja kinnitas, et soovib abielu lahutada. Kostja teatas kirjalikus seisukohas, et abielu lahutada ei soovi. Kohus ei andnud pooltele leppimisaega. Leppimisaja andmine on ebamõistlik, kuna abielulised suhted lõppesid 9a tagasi ja mõlemal poolel on uus pere, kumbki ei ole soovinud suhteid taastada. Kostja avaldas, et soovib abielu jätkata põhjusel, et lahendamist vajavad laste ja varaga seotud küsimused. Arvestades, et suhted lõppesid 9a tagasi ja kostja tahab abielu jätkata erinevate küsimuste lahendamiseks, mitte aga abielu tegelikuks jätkamiseks, ei ole suhete taastamine tõenäoline. Abielu on vabatahtlik ühendus ning kohus ei saa kostja palvel hoida abielulises ühenduses hagejat, kes selles olla ei soovi. TsMS § 164 lõike 1 järgi jäid menetluskulud poolte endi kanda.
4.Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohus rikkus otsuse tegemisel õigusnorme. 10.04.2017 selgitas kostja kohtule, et kostjale ei edastatud mõistliku aja jooksul kohtudokumente ega antud võimalust kõiki asjaolusid selgitada ega isegi kaaluda. Maakohus asus seisukohale, mis eeldab, et kõik isikud peaksid olema valmis e-toimiku kasutamiseks. 31.03.2017 e-kirjas teatas kohus, et 23.03.2017 oli e-toimikus talle nähtavaks tehtud hagiavaldus. 29.03.2017 teatas kostja, et sai teate hagist, hagi ennast aga mitte. Kohus nõudis ilmumist kohtusse juba 30.03.2017. 31.03.2017 teatas kohus, et lahutus on
otsustatud hiljemalt 11.04.2017, aga kostjal tuleks tulla ärakuulamisele. Seejuures ei arvestanud kohus mingilgi moel sellega, kas kostjal on võimalik ilmuda kohtusse, kas ta saab selleks ettevalmistusi teha, kas ta saab õigusabi kasutada. Sellises olukorras ei võinud kohus asja kostja osavõtuta sisuliselt arutada. Tehes sellises olukorras lahendi, rikkus kohus TsMS § 414 lõike 2 punkti 1 nõudeid. Maakohus andis kostjale selgelt mõista, et tema tahtest ei sõltu midagi, et kohus on juba otsustanud ja et leppimisaega ei anta. Teatades selgelt ette, et lahutus on otsustatud hiljemalt 11.04.2017, nullis kohus ärakuulamise mõtte sootuks. Kohus järeldas, et poolte abielu on lõppenud, et ei ole alust arvata, et abikaasade kooselu saaks taastada ja tegi kõik muud järeldused üksnes hageja väidete põhjal. Üksnes ühe poole info põhjal ei saa järeldada, et leppimisaega ei ole vaja anda ja et teist poolt ei olegi vaja ära kuulata. Kostja leiab, et leppimisaeg on ja saab olla mõistlik mitmel erineval põhjusel. Kohus tegi otsuse liigselt kiirustades, kaotades igasuguse soliidsuse ja austuse kohtupidamise vastu, jättes kostjale selge mulje, et ärakuulamine on formaalsus ja kostja on isik, kellest ei sõltu midagi, küll aga sõltub kõik hagejast, sest tema ei taha enam abielu. Kohus ei kohelnud menetluses pooli võrdselt. Vähetähtis ei ole leppimisaja andmine ka põhjusel, et arutades lapsi jmt puudutavaid küsimusi, võivad pooled mh siiski jõuda leppimiseni. Kui nii juhtuks, ei oleks see esimene kord. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada üksnes kaebuse põhjal (TsMS § 646). Harju Maakohus rikkus asja arutamisel oluliselt menetlusõiguse norme, mis toob TsMS § 656 lõike 1 punktide 1 ja 2 alusel kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise. Maakohtu rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonikohtus kõrvaldada, mistõttu saadab kolleegium asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule (TsMS § 656 lõike 2 esimene lause; § 657 lõike 1 punkt 3). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
6.Tsiviilasja materjalidest nähtub selgelt, et maakohus rikkus oluliselt kostja õigusliku ärakuulamise põhimõtet ja tegi otsuse isiku (kostja) suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. TsMS § 656 lõike 1 punktide 1 ja 2 kohaselt on nimetatud rikkumised aluseks esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks ja asja uueks arutamiseks saatmisele kaebuses esitatud asjaoludest olenemata.
7.Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus ei kutsunud kostjat kohtusse seaduse kohaselt. TsMS § 343 lõike 2 järgi peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva, vaid menetlusosaliste nõusolekul võib tähtaeg olla lühem. Tegemist ei ole vaid formaalse sättega, vaid see peab andma menetlusosalisele tegeliku võimaluse teha vajalikud tööalased, perekondlikud jmt korraldused, et õigel ajal ja kohas istungil osaleda. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale saadeti 30.03.2017 määratud istungile kutse esmalt 14.03.2017 e-kirjaga (t lk 10). Kuna aga ekiri oli saadetud ebaõigele e-postiaadressile, saatis kohus kutse uuesti 23.03.2017 (t lk 11, 12). 29.03.2017 kinnitas kostja, et sai kutse kätte 24.03.2017 (t lk 17-18). Seega on tõendatud, et kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele jäi üksnes viis päeva. Kostja nõusolekut TsMS § 343 lõike 2 mõttes tsiviilasja materjalidest järeldada võimalik ei ole. Vastupidi - 29.03.2017 taotles kostja selgelt istungi edasilükkamist, põhistades seda vajadusega saada aega tööaja ümberkorralduseks, hagile seisukoha kujundamiseks ja vajadusel advokaadi poole pöördumiseks (t lk 17-18).
8.Lisaks eelnevale nõustub kolleegium kaebajaga, et maakohus rikkus oluliselt kostja õigusliku ärakuulamise põhimõtet. TsMS § 346 lõige 2 sätestab abieluasjas maakohtu kohustuse kutsuda pooled isiklikult kohtuistungile ja kuulata nad seal ära, välja arvatud, kui poolel on kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Sama sätte lõike 3 kohaselt tuleb isiklikult kohtusse ilmumise kohustus teha teatavaks kutsega isiklikult menetlusosalisele. Käesolevas asjas ei sisalda pooltele saadetud kohtukutse (t lk 9) kohustust isiklikult kohtusse ilmuda. Lisaks tegi maakohus ise kostjale võimatuks istungile ilmumise, kui ei edastanud kutset piisava ajavaruga (vt põhjendused määruse eelmises punktis). Kirjeldatud rikkumised oleks maakohus saanud kõrvaldada vaid 30.03.2017 istungi edasilükkamisega. Rikkumisi ei kõrvaldanud 31.03.2017 e-kirjas (t lk 31) antud võimalus teatada soovist saada ära kuulatud. Samas kirjas oli kohus esmalt andnud teada, et teeb abielu lahutamise otsuse hiljemalt 11.04.2017 ega anna leppimisaega ega lükka istungit kaugemale kui 11. aprill. Kolleegium nõustub apellandiga, et selline avaldus kohtu poolt peale 30.03.2017 istungit, kus kohtunik mh oli teinud teatavaks otsuse avalikult teatavaks tegemise ajana 11.04.2017 (protokoll t lk 22), on arusaamatu ja vastuolus tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega. Kirjas teavitas kohus küll formaalselt õigusest saada ära kuulatud, kuid samas ütles kostjale, et tema ärakuulamine otsuse tegemist ei mõjuta. Selliselt rikkus maakohus ka TsMS §-st 7 tulenevat poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Hagimenetluses tuleb mõlemale poolele anda tegelik, mitte üksnes näiline võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Seda eriti abieluasjas, kus seadus annab tulenevalt pooltevahelise suhte sügavalt isiklikust iseloomust abikaasa isiklikule osalemisele ja võimalusele saada kohtu poolt ära kuulatud erilise kaalu.
9.Kolleegium nõustub apellandiga ka selles, et maakohtul puudus alus viidata otsuse tegemisel TsMS § 414 lõike 1 viimasele lausele, milline annab kohtule võimaluse lahendada ka abieluasi sisuliselt ühe või mõlema poole puudumisel kohtuistungilt, kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta sama sätte lõikes 2 sätestatud välistused kirjeldatud olukorras asja sisuliseks lahendamiseks. Seadus välistab viidatud kohtu õiguse, kui ilmumata poolt ei kutsutud istungile õigel ajal (punkt 1) või kui pool on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest ilmumata jätmiseks ja on seda põhistanud ega ole soovinud asja läbivaatamist temata (punkt 2). Eelpool selgitas kolleegium, et maakohus ei kutsunud kostjat istungile õigel ajal. Samuti taotles kostja istungi edasilükkamist, põhistades mõjuvat põhjust (lühikese aja tõttu võimatu tööaega ümber korraldada, õigusabi saada) ega teatanud soovist asi tema kohalolekuta läbi vaadata (t lk 18). Seega esinesid käesolevas asjas mõlemad välistused asja sisuliseks lahendamiseks kostja kohalolekuta. Lisaks puudus maakohtul kostja vastus hagile, mistõttu ei saanud ta asuda seisukohale, et kõik vajalikud asjaolud on otsuse tegemiseks välja selgitatud.
11.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele maakohtu poolt vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lõike 3 viimane lause). Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.