Võlaõigus › Seltsingulepingud

Asjaolud

2-17-6089 M S (hageja) esitas 18.04.2017 (täpsustus 22.11.2017) Harju Maakohtule hagiavalduse O S (kostja I) vastu 52 500 euro ja viivise nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 20.04.2017 määrusega ja hagi täienduse 28.11.2017 eelistungil. 12.03.2018 esitas hageja täiendava nõude kostja I ja OÜ Kadrikese Haldus (kostja II) vastu tehingu tühisuse tuvastamise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks ning taotluse nõude liitmiseks tsiviilasja nr 2-17-6089 juurde. Kuna tegemist oli uue nõudega, siis see anti menetlemiseks iseseisva tsiviilasjana (tsiviilasi nr 2-18-3883). 05.04.2018 määrusega võttis maakohus hagi menetlusse ja liitis tsiviilasjaga nr 2-17-6089. Hageja nõuded 18.04.2017 esitas hageja kostja I vastu hagi 40 000 euro nõudes. 22.11.2017 täpsustas hageja nõuet ja palub välja mõista 52 500 eurot. 06.12.1996 sõlmisid hageja ja kostja I (pooled) abielu ning 22.02.2001 sõlmisid pooled abieluvaralepingu; 2001 jaanuaris ostsid pooled perele elukohaks korteri asukohaga xxxx. Hageja panustas korteri ostu 138 500 krooni ning kostja I 80 000 krooni (korteri maksumuseks oli kokku 218 500 krooni). Hageja maksis ainuisikuliselt lisaks elamukooperatiivi maksu ca 5500 krooni ning panustas korteri parendamisesse summas ca 158 000 krooni. Kuigi Xxxx tee korteriomand vormistati hageja ainuomandisse, käsitlesid pooled seda (seltsingulise) ühisvarana. 2005 aprillis (poolte ühisomandis olnud) Xxxx tee korter võõrandati müügihinnaga 610 000 krooni, milline summa kanti ostjalt hageja pangakontole. 25.04.2005 (s.o vahetult pärast Xxxx tee korteri võõrandamist) ostsid pooled korteri asukohaga xxxx. Hageja panustas korteri ostu 405 000 krooni ning kostja ca 300 000 krooni (korteri hinnaks oli 700 000 krooni). Kuigi seekord vormistati korteriomand kostja I ainuomandisse, käsitlesid pooled korterit sellegipoolest (seltsingulise) ühisvarana. Hageja panustas korteri parendamisesse ainuisikuliselt, seda summas ca 190 300 krooni (ehitusmaterjalid väärtuses ca 84 130 krooni ja ehitustööd suuruses 106 200 krooni). 01.01.2009-01.11.2016 on hageja maksnud xxxx pst korteri remondifondi kokku 3727 eurot. 2007 mais lahkus kostja I xxxx pst korterist ja hageja jäi lastega vastavalt poolte vahelisele kokkuleppele xxxx pst korterit ühisomanikuna tasuta edasi kasutama. 2016 sügisel pidasid pooled läbirääkimisi xxxx pst korteri jagamise üle viisil, et igale pereliikmele (s.o hagejale, kostjale I ja pojale ning tütrele) jääks 1⁄4 mõttelist osa korteriomandist või et hagejale ja kostjale I kummalegi jääks 1⁄2 mõttelist osa korteriomandist. Ilmselt põhjusel, et kostjale I hageja soovid ei meeldinud, hakkas kostja I hagejalt nõudma, et viimane temaga üürilepingu sõlmiks ning hakkas talle korteri kasutamise eest üüri maksma. Muude, eriti aga 13.09.2017 aset leidnud sündmuste tagajärjel, mil kostja I võõrandas (kohtumenetluse kestel) hageja teadmata xxxx pst korteri kostjale II, esitas hageja täiendavalt (tuvastus)hagi ka korteriomandi käsutamise kehtetuse tuvastamiseks. Uus hagi liideti käesolevasse menetlusse ning praeguseks ajaks on hagi ese kujunenud järgmiseks: -tuvastada kostja I ja kostja II vahel sõlmitud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisus ja nende lepingute alusel kinnistusraamatusse tehtud kannete ebaõigsus; -jagada hageja ja kostja I seltsinguline ühisvara järgmiselt: jätta Xxxx pst korter hageja ainuomandisse; -kohustada hagejat maksma kostjale I korteriomandi kaotamise eest hüvitist tema panustele vastavas osas, kuid mitte rohkem kui 52 500 eurot; -kohustada kostjaid andma nõusoleku (KRS § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusregistriosa nr xxxx II jao omanikukande, mille kohaselt on kostja II Xxxx pst korteri omanik, kustutamiseks ja hageja Xxxx pst korteri ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks asendades seejuures kostja II nõusolek kohtuotsusega; I alternatiivina jagada hageja ja kostja I seltsinguline ühisvara järgmiselt: -müüa Xxxx pst korteriomand avalikul enampakkumisel;

2-17-6089 -jagada tulem pärast seltsinguliste kohustuste maha arvamist hageja ja kostja I vahel vastavalt poolte panuste osakaalule, aga hagejale mitte väiksemas määras kui 50%; -kohustada kostjaid andma nõusoleku (KRS § 341 lg 1 tähenduses) kinnistusregistriosa nr xxxx II jao omanikukande, mille kohaselt on kostja II Xxxx pst korteri omanik, kustutamiseks ja hageja ning kostja I Xxxx pst korteri kaasomanikena kinnistusraamatusse kandmiseks asendades seejuures kostja II nõusolek kohtuotsusega ning määrates kaasomandiosade suurused vastavalt panuste proportsioonile, määrates hageja kaasomandiosa suuruseks mitte vähem kui 1⁄2. II alternatiivina mõista kostjalt I hageja kasuks välja 52 500 eurot. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selle üle, kas poolte ühiseks eesmärgiks oli poolte perekonnale, eelkõige poolte ühistele lastele ühise eluaseme soetamine (seda nii Xxxx tee kui ka Xxxx pst korteri puhul) ja soetatud eluaseme parendamine ning kasutamise võimaldamine oma perekonna, eelkõige laste tarbeks, see on läbinisti äratuntav ja tõendatud. Selle eesmärgi elluviimiseks aitasid pooled kaasa – hageja ja kostja I panustasid korterite ostu, hiljem parendasid neid kortereid pere, eeskätt laste elukvaliteedi tõstmiseks. Eeltoodust järeldub, et poolte vahel eksisteeris vaieldamatult vähemalt konkludentne seltsinguleping (algusega 2001 jaanuar, kui pooled soetasid pere tarbeks Xxxx tee korteri), on üheselt tuvastatud, et pooled käitusid nii nagu nende vahel oleks seltsing. Hageja hinnangul lõppes poolte vaheline seltsing VÕS § 596 p 5 alusel 2016 sügisel, kui kostja ja hageja pidasid läbirääkimisi seltsinguvara jagamise üle, mispeale kostja I hakkas hagejalt üüri nõudma. Kostja selline käitumine on käsitletav ka seltsingulepingu ülesütlemisena (VÕS § 596 p 2). Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel ei ole seltsingulepingut sõlmitud kuid kohaldamisele tulevad seltsingu likvideerimise sätted, tuleks lähtuda alljärgnevast arvestuskäigust. Hageja on xxxx, Xxxx pst xxxx asuva korteriomandi ostmisel tasunud enda kontolt korteri ostusummana 405 000 krooni. Pärast kõnes oleva korteriomandi ostmist on hageja teinud panuseid korteriomandi parendamisse, järgmiselt:1) korteri remonditööde tasu kokku summas 106 200 krooni; 2) korteri remondiks vajaliku ehitusmaterjali ostmine kokku summas 84 130,4 krooni; 3) prügi välja- ja äravedu summas 15 000 krooni; 4) maksed kortermaja remondifondi kokku summas 3727 eurot; 5) 2013.a parendustööd summas 1195,86 eurot, 6) 2016.a remondi eest

2-17-6089 Kostja I võõrandas menetluse kestel hageja teadmata Xxxx pst korteri kostjale II. Hageja esitas täiendava hagi kostja I ja II vastu korteriomandi ülemineku kehtetuse tuvastamiseks. Xxxx pst korter kuulus poolte seltsinguvarasse, oli seega poolte ühisomandis ja kostja I käsutas nimetatud korterit hageja teadmata. Seega on õiguslikult võimatu asuda seisukohale justkui oleks kostja I ainuisikulise käsutuse tagajärjel tekkinud vaidlusaluse korteri kuuluvuses (omandiõiguses) AÕS § 641 järgne õigusmuudatus (omandi üleminek kostjale II). Kuigi kinnisasja tehingulise omandiõiguse üleandmise eeldused on täitmata (kostjal I puudus õigus Xxxx pst korterit ainuisikuliselt käsutada – kostjal II omandit Xxxx pst korteri suhtes ei tekkinud), on täiendavalt välistatud ka see, et korteriomand oleks kostjale II üle kandunud kinnisasja heauskse omandamise regulatsiooni alusel vastavalt AÕS §-le 561. Kui kostja II teadis või vähemalt pidi teadma, et vaidlusalune korteriomand on hageja ja kostja I ühisomandis, on heauskne omandamine üheselt välistatud. Hageja hinnangul on eluliselt täiesti ebausutav ning vastuvõetamatu, et kostja II ei teadnud, et Xxxx pst korter oli hageja ja kostja I ühisomandis. Isegi kui möönda, et kostja II ka tegelikult seda asjaolu ei teadnud, oleks pidanud ta seda teadma. Nö signaalid, mis pidid viitama sellele, et soetatav korter on ühisomandis (so kostja I ei olnud õigustatud seda ainuisikuliselt käsutama), on kasvõi kostja II teadmine, et korteris elasid üürilepinguta sees kostjaga I sama perekonnanimega naine (hageja) koos kahe lapsega. Korteri müümise ajal oli kinnistusraamatusse kantud hageja kasuks hüpoteek, mis kustutati vahetult enne korteri müüki kostjalt I kostjale II, millest kostja II oleks omakorda saanud juba järeldada, et kostja I on hagejaga abielus ning et kostja I poolt müüdav korter võib olla ühisomandis ning kinnistusraamatu kanne on seetõttu ebaõige. Kahtlusi kostja II heausksusest Xxxx pst korteriomandi soetamiselt süvendab müügitehingu tunduvalt (35 000 eurot) alla turuväärtuse jääv hind ning seegi, et kostja II ei vaevunud enne ostu isegi Xxxx pst korterit üle vaatama. Kostja II vähemalt pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja et tegelikult võib korter olla hageja ja kostja I ühisomandis, mistõttu on Xxxx pst korteri heauskne omandamine kostja II poolt üheselt välistatud, korteriomandi ülemineku jaatamine kostjalt I kostjale II ka õiguslikult võimatu. Hageja eelistab esitatud nõuetest põhinõuet (Xxxx pst korteriomandi kostjalt I väljaostmist ja hagejale jätmist), sest alternatiivsete nõuete rahuldamisel jääks hageja koduta ja hageja ning kostja I ühine laps (invaliidsusega tütar) tema vajadusi arvestava (ning selliseks juba suurte kulude eest kohandatud) elamispinnata. Arvestades seda, et kostja I on ennast menetluse eelselt ja menetluse kestel ka n.ö „varatuks teinud“ (vormistanud enda varad kolmandate isikute omandisse), oleks hagi teises alternatiivis taotletu realiseerimine kostja I arvelt ilmselt võimatu. Eeltoodud ei tuleks tõlgendada hagiga esitatud nõuetest loobumisena. Kostja I seisukohad Kostja I hagi ei tunnista täies ulatuses eelkõige põhjusel, et poolte vahel puudusid seltsingusuhted. 03.08.2018 menetlusdokumendis täpsustas hageja oma hagi. Peale selle kui pooled kolisid lahku aastal 2007, ei olnud poolte vahel ei head läbisaamist ega ühist tahet ja eesmärki, mis on üheks seltsingulepingu tunnuseks. 22.01.2001 sõlmisid pooled abieluvaralepingu nr xxxx ning see on ainus kokkulepe, mis kehtib poolte vahel. Abieluvaralepingu sõlmimise fakti tunnistas ka hageja, aastate jooksul paludes kostjat abieluvaralepingu annulleerida. Hageja nimetab poolte poolt kulutatud summad panusteks. Kostja I leiab, et tegemist ei ole poolte panustega, vaid pere ülalpidamiseks kantud summadega. Niikaua kui pooled elasid koos, mõlemad tegid kulutusi nii Xxxx, kui ka Xxxx pst korteri korrashoiu hoidmiseks, toidu ostmiseks jne. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 32-1-129-16, saaks seltsingu sätteid kohaldada analoogia korras ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jaotamisele.

2-17-6089 Selleks peavad olema alljärgnevad tingimused: tegemist on poolte abieluvälise kooseluga, mida antud juhul ei ole: pooled ei ela koos alates 2007; poolte poolt kulutatud summad peaksid olema olulised: hageja poolt välja toodud summad pole olulised, tegemist on pere ülalpidamiseks tehtud kulutustega, milles osales ka kostja I; pooltel oli ühine tahe ühisvara kestvaks loomiseks, antud juhul seda pole: kostja I lahkus perest 2007.a ning ei omanud hagejaga mistahes ühist eesmärki. Hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist, samuti pole tõendatud, et pooltel oli ühine tahe ja/või eesmärk. Ühiste eesmärkide puudumist kinnitas kostja I kohtule 20.02.2019 istungil vande all. Seltsingulepingut iseloomustab seltsinglaste tahte suunatus ühise majandusliku eesmärgi saavutamisele. Pooltel ei olnud mistahes ühist eesmärki. Tegemist oli perekonnaga, hageja ja kostja olid abielus, poolte vahelised varalised suhted olid reguleeritud abieluvaralepinguga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-05 rõhutanud, et korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Antud juhul sellist lepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Kostja I leiab, et abielus olevaid inimesi, kellel on sõlmitud abieluvaraleping, ei saa automaatselt käsitleda seltsinglastena. Seltsingu regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Antud juhul ei ole pooled sellist tahet avaldanud. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (3-2-1-193-13, p 11). Antud juhul oli poolte vahel sõlmitud abieluvaraleping, seega abikaasade varasuhe oli reguleeritud. Peale lahku kolimist ei ole pooltel organiseeritud mistahes ühist majapidamist. Poolte vahel ei ole kunagi olnud aru andmist seltsingu kulutustest, kuna poolte vahel puudus seltsinguleping. Kostja I ei nõustu hageja seisukohaga, et 13.09.2017 notariaalne leping on tühine: tulenevalt abieluvaralepingust nr xxxx Xxxx pst korteri puhul oli tegemist kostja I lahusvaraga ning kostja I ei pidanud informeerima hagejat korteriomandi võõrandamise kavatsusest. Tegemist ei ole ka näiliku tehinguga: kostja I ja kostja II ei ole seotud osapooled. Samuti ei ole tehing vastuolus heade kommetega: Xxxx pst korter ei ole hagejale kunagi kuulunud. Kostja I müüs korteri põhjusel, et kostjal I oli elatisvõlg hageja ees, millest on hageja teadlik. Kostja I palub jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja II seisukohad Kostja II on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 22.01.2001 sõlmisid hageja ja kostja I abieluvaralepingu, ühtlasi tegid pooled avalduse kande tegemiseks abieluvararegistrisse, millega teavitasid kolmandaid isikuid abieluvaralepingu sõlmimisest ning selle sisust, mh sellest, et pärast abieluvaralepingu sõlmimist soetatav kinnisasi kuulub abikaasale, kelle nimele see on kantud. Hageja väited on seltsingulepingu sõlmimise osas vastuolulised. Hagiavalduse punktis 3.2 väidab hageja, et seltsinguleping sõlmiti aprillis 2001.a. 25.09.2017 seisukohas väidab hageja, et seltsinguleping sõlmiti hoopiski jaanuaris 2001.a. 20.02.2019 toimunud kohtuistungil väitis hageja, et leping sõlmiti millalgi enne Xxxx tee korteri ostu (protokolli lk 3 ja lk 4), täpsustamata väidetava seltsingulepingu sõlmimise aastat, kuud või päeva. Kostja II on seisukohal, et ainuüksi seltsingulepingu sõlmimise aja osas esitatud väidete ebatäpsuse ja vastuolu tõttu on hageja väited seltsingu osas ebausaldusväärsed. Hageja on menetluses väitnud, et peale seltsingu sõlmimist soetasid seltsinglased korteri asukohaga Xxxx tee xxxx. Korteri ostu-müügitehing on sõlmitud hageja poolt ainuisikuliselt ning väidetavalt millalgi jaanuaris 2001. Hageja ei ole menetluses kuupäevaliselt täpsustanud, millal sõlmiti Xxxx tee korteri ostu-müügileping ja see ei nähtu ka kinnistusraamatust, kuna korter osteti vallasasjana. Korteri omanikuna kanti kinnistusraamatusse sisse üksnes hageja, mis tähendab, et korter oli hageja ainuomandis. Seda, et Xxxx tee xxxx korter oli hageja lahusvara ja ainuomand, kinnitab hageja ka korteri müügilepingus. Seega ei viita Xxxx tee xxxx korteriga seotud

2-17-6089 tehingud vähimalgi määral sellele, et poolte vahel oleks sõlmitud seltsing. Kõik tehingu asjaolud kinnitavad üheselt, et abikaasad juhindusid abieluvaralepingust ning selles kokku lepitud lahusvara regulatsioonist. Kuna seltsinglastel puudus tahe omandada Xxxx tee xxxx, xxxx korter ühisomandisse (seltsinguvarana), siis puudus mistahes alus arvata, et Xxxx pst xxxx asuva korteri puhul oli neil ühine tahe omandada korter seltsinguvarana ühisomandisse. Poolte ühise tahte puudumist kinnitab asjaolu, et hageja ei olnud korteri ostu-müügilepingu pooleks ega nõudnud enda kinnistusraamatusse (ühis)omanikuna sisse kandmist. Korter oli ainuisikuliselt kostja I poolt omandatud 25.04.2005 sõlmitud lepingu alusel ja võõrandatud 13.09.2017 lepingu alusel kostjale II. Käesolevas menetluses esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja esmakordselt hagiavalduses asunud väitma, et korter kuulub poolte ühisomandisse seltsinguvarana. Hageja poolt 20.02.2019 istungil antud ütlused seltsingulepingu sõlmimise kohta ei ole usutavad. 22.01.2001 sõlmisid abikaasad abieluvaralepingu, millega läksid üle lahusvara režiimile. Hageja väitel sõlmiti seltsing enne Xxxx tee xxxx korteri ostu. Hageja ei ole täpsustanud, millal sõlmiti Xxxx korteri ostu-müügileping ning saab eeldada, et see sõlmiti kas vahetult enne või peale 23.01.2001 (s.o kuupäev, kui hageja vanaema kandis korteri ostumüügilepingu alusel müüjale 115 000 krooni). Seega hageja väidab, et abieluvaraleping ja väidetav seltsinguleping sõlmiti sisuliselt samaaegselt, mis ei ole eluliselt usutav. Kui poolte eesmärgiks oli, et soetatav kinnisvara kuulub ühisvarasse, siis oleks võinud jätta abieluvaralepingu ja seltsingulepingu sõlmimata. Ei ole loogiliselt seletatav ega eluliselt usutav, et pooled sõlmisid vahetult peale seda seltsingulepingu, millega sisuliselt muutsid abieluvaralepingu kehtetuks. Hageja on esitanud vande all teadvalt valeväiteid abieluvaralepingu sõlmimise asjaolude kohta. Abieluvaraleping sõlmiti 22.01.2001 ning abieluvaralepingu sõlmimisega samaaegselt ostis hageja ka Xxxx tee xxxx asuva korteri. Seega on abieluvaralepingu sõlmimine väga üheselt seotud Xxxx tee korteri ostuga, mis lepingu sõlmimise tulemusel hakkas hagejale kuuluma lahusvarana. Abieluvaralepingu sõlmimise hetkeks olid pooled olnud abielus 5 aastat (abielu sõlmiti xxxx) ning tegemist oli esimese kinnisasjaga, mis abielu jooksul soetati. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et Abieluvaralepingu sõlmimine oli juhuslik ning lepingu sõlmimine ei olnud seotud kinnisvara soetamisega. Käesoleva vaidluse asjaolud viitavad üheselt, et abieluvaralepingu sõlmimine oli teadlik ja kaalutletud otsus, kuna sellega määrasid pooled kindlaks ka hageja poolt samal ajal soetatava Xxxx tee xxxx omandiõiguse kuuluvuse. Samuti ei ole eluliselt usutav hageja poolt vande all esitatud väide, et ta ei saanud abieluvara lepingu sisust aru ei keeleliselt ega sisuliselt. Notaril on seadusest tulenevalt kohustus tagada vajadusel tõlge. Kostja I on ütlusi andes kinnitanud, et notar tõlkis lepingu teksti (20.02.2019 istungi protokolli lk 5). Seega ei ole eluliselt usutav ja teiste asjas kogutud tõenditega kooskõlas hageja väide, et notar jättis täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse ja ta ei saanud abieluvaralepingu sisust aru. Isegi kui hageja ei saanud notaris kõigest aru, oli tal võimalik peale abieluvaralepingu sõlmimist leping tõlkida ning vajadusel lasta endale lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi täiendavalt selgitada. Kuna hageja ei ole abieluvaralepingut hiljem tühistanud (nt eksimuse tõttu), siis on sellest ainuvõimalik järeldada, et hageja sai lepingust ja selle õiguslikest tagajärgedest aru. Hageja meenutused abieluvaralepingu sõlmimise, sh selle tõlkimisega seotud asjaolude kohta, on ekslikud. Abieluvaralepinguga seoses on hageja ise toonud esile, et lepingu sõlmimise ajal olid abieluvaralepingud väga moes, mis tähendab, et hagejal oli juba enne lepingu sõlmimist olemas ülevaade sellest, milliseid õigusi ja kohustusi selliste lepingutega tavapäraselt reguleeritakse. Hageja väidab, et abieluvaralepingu sisust arusaamiseks puudusid tal piisavad juriidilised teadmised, kuid on juriidikas sedavõrd pädev, et teab ja peab vajalikuks sõlmida ühise tegutsemise lepingu (seltsingulepingu). Kohtuistungil ei osanud hageja selgitada, miks oli pooltel vaja sõlmida seltsinguleping, kui hageja eeldas ka peale abieluvaralepingu sõlmimist, et poolte vahel kehtib ühisvara režiim (kuna ei saanud abieluvaralepingu sisust ja

2-17-6089 õiguslikest tagajärgedest aru). Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Hageja ei ole käesolevas menetluses suutnud tõendada hageja ja kostja I vahel seltsingulepingu sõlmimist. Kuigi lepingu võib lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega, peab seejuures olema poolte tahe sõlmida leping äratuntavalt väljendatud. Antud juhul ei ole hageja suutnud selgitada seltsingulepinguga seotud asjaolusid, sh sõlmimise aega, põhjuseid ja lepingu tingimusi. Hageja on piirdunud üldsõnalise väitega, et pooled sõlmisid jaanuaris (aprillis) 2001 suulise seltsingulepingu. Isegi kui hageja ja kostja II varasuhetel oleks seltsingule omaseid jooni (millega kostja II ei nõustu), ei anna see alust lugeda poolte vahel seltsinguleping sõlmituks. Seltsingulepingu sõlmimiseks on oluline vastastikuste tahteavalduste vahetamine, mida antud juhul ei ole pooled teinud. Abikaasade vahel on sõlmitud üksnes abieluvaraleping ning selles lepingus kokkulepitust tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda. Juhul kui pooled sõlmisid seltsingulepingu (mis ei ole tõestamist leidnud), on see leping tühine. AÕS § 119 lg 1 kohaselt tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Juhul kui seltsingulepingu eesmärgiks on kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, peab seltsinguleping olema notariaalselt tõestatud. Põhimõtet, et kinnisasja omandamisele suunatud seltsinguleping peab olema sõlmitud notariaalses vormis, on järgitud Riigikohtu senises praktikas (2-14-61664 p 15) ja kinnitatud ka õiguskirjanduses Analoogset seisukohta on kehtinud tsiviilkoodeksis sätestatud ühise tegutsemise lepingu osas väljendanud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-142-05 (p 14). Hageja on menetluses väitnud, et seltsing sõlmiti 2001.a jaanuaris. Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK ja poolte lepingulisi suhteid reguleerisid ühise tegutsemise lepingule kohalduvad TsK §-d 438-442. TsÜS § 83 lg 1 järgi tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pooled said seega sõlmida kehtiva seltsingulepingu üksnes juhul, kui leping oli sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Sellist asjaolu ei ole hageja hagiavalduses välja toonud. Isegi kui poolte vahel on seltsinguleping sõlmitud, siis kuna selle lepingu väidetavaks eesmärgiks oli muuhulgas kinnisasjade ühisomandisse omandamine, siis on seltsinguleping vorminõude rikkumise tõttu tühine. Tühisest tehingust ei teki tsiviilõigusi ja -kohustusi. Korter ei kuulunud ühelgi juhul poolte ühisomandisse (isegi kui poolte vahel oli seltsing). Hagiavaldusest nähtub, et hageja arvates oli korter abikaasade ühisvara üksnes seetõttu, et nende vahel oli sõlmitud seltsing. Seltsingu puhul tuleb eristada nn sisemist seltsingut ja välist seltsingut. Sisemise seltsingu puhul ühisvara ei teki. Välise seltsingu puhul astuvad seltsingulepingu osapooled ühiselt üles suhetes kolmandate isikutega, st kolmandatele isikutele on äratuntav, et konkreetne seltsinglane ei tegutse mitte enda, vaid seltsingu nimel. Kui mõistliku kolmanda isiku jaoks ei ole ega peagi olema konkreetse vara kuuluvus seltsinguvara hulka äratuntav, ei laiene nimetatud varale VÕS-i poolt seltsinguvara osas kehtestatud õiguslik režiim, sh selle vara olemine seltsinglaste ühisomandiks (VÕS § 589 lg 1). Käesoleva vaidluse asjaolud kinnitavad, et hageja ja kostja I tegelikuks ühiseks tahteks VÕS § 29 lõike 1 mõttes ei olnud kinnisasjade omandamine selliselt, et see kuuluks ühisomandina neile mõlemale (ning mida saaks lugeda seltsinguvaraks), vaid ühine tahe oli omandada vara asjaõiguslikult ühe seltsinglase nimele ja omandisse. Järelikult ei ole korter seltsinguvara ega hageja ja kostja I ühisvara. Seda, et ka hageja mõistab, et korteri puhul ei ole tegemist ühisomandiga, viitab asjaolu, et 18.04.2017 esitatud hagis ei nõudnud hageja korteri suhtes ühisomandi lõpetamist kaasomandi lõpetamise regulatsiooni alusel. Hageja esitas oma esialgses hagis üksnes rahalise nõude, mis on käsitletav panuste tagastamise ja kasumi jaotamise nõudena (selliselt on hageja oma 05.01.2018 seisukoha p-s 1.1 oma nõude ka määratlenud). Kostja II on seisukohal, et juhul kui hageja ja kostja I vahel on ühise

2-17-6089 tegutsemise leping (seltsing) sõlmitud (mida hageja ei ole seni suutnud tõendada), siis VÕS mõistes on tegemist sisemise seltsinguga. Sellele viitab üheselt asjaolu, et hageja ja kostja I ei ole ühiselt kolmandate isikutega õigussuhtes osalenud (hageja 19.10.2017 taotluse lisa 2, millest nähtuvalt on hageja allkirjastanud soojusmõõtja lepingu korteri omaniku esindajana, mitte omanikuna) ning korter on omandatud asjaõiguslikult üksnes kostja I poolt. Sisemise seltsingu puhul kuulub kogu vara asjaõiguslikult ühele seltsinglasele, s.o antud juhul kostjale I. Korter ei kuulu seltsinglaste ühisomandisse ka seetõttu, et korteri kuulumine seltsinguvara hulka ei ole kolmandate isikute jaoks äratuntav. Kuna korter ei ole hageja ja kostja I ühisomandis, puudub hagejal ka õiguslik huvi kostja I ja kostja II vahelise õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks ning hageja nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Kostja II ja kostja I vahel sõlmitud korteri müügitehing ei ole tühine. Hageja tugineb kostja II vastu esitatud hagis seisukohale, et kostja I ja kostja II vahel 13.09.2017 sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping on tühised, kuna kostja I on rikkunud VÕS § 590 lg-s 1 sätestatud keeldu ning selle keelu rikkumine on toonud kaasa tehingu tühisuse. Kostja II selle seisukohaga ei nõustu. Isegi kui korter kuulus seltsinguvara hulka (millega kostja II ei nõustu), siis ei mõjuta see asjaolu lepingu kehtivust. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Seega mitte iga seadusest tuleneva nõude rikkumine, mis seondub tehingu tegemisega, ei too kaasa tehingu kehtetust. Kehtetus kaasneb siis, kui selline tagajärg on seaduses ette nähtud või tuleneb keelunormi eesmärgist. VÕS § 590 lg-s 1 ei ole öeldud, et seda sätet rikkuv tehing on tühine. Otsustamaks, kas VÕS § 590 lg 1 esimeses lauses sätestatu mõtteks on tuua kaasa ühe seltsinglase nõusolekuta ühisvaraga tehtud tehingu tühisus, tuleb arvestada ka AÕS §-ga 561. Isegi kui kõnealune korter kuulus seltsinguvarasse ja kostjal I puudus vara käsutamiseks hageja nõusolek, siis on käsutus kehtiv, kuna kostja II on kinnisasja heauskne omandaja. Kostja II ja kostja I ei ole omavahel tuttavad. Seda on kinnitanud ka kostja I vande all (20.02.2019 istungi protokolli lk 6). Samuti ei olnud kostjale II lepingu sõlmimisel teada, et korter kuulub seltsinguvarasse. Kostja II tugines lepingut sõlmides kinnistusraamatu kandele ja abieluvararegistri kandele, mis nägi ette lahusvara režiimi. Kuna korteri müügikuulutus oli üleval avalikus kinnisvaraportaalis ning korteri müüki vahendas maakler (kostja I 04.05.2018 vastuse lisa 2), ei olnud ka korteri müügiprotsess midagi sellist, mis oleks pidanud kostjas II tekitama kahtlusi tehingu seaduslikkuse osas. Kostja I teavitas kostjat II sellest, et korter ei ole kostja I otseses valduses ja lepingu sõlmimise hetkel on Harju Maakohtus pooleli menetlus lepingu eseme valduse vabastamise nõudes (tsiviilasi nr 2-1710103). Kuna valduse vabastamiseks oli algatatud kohtumenetlus, ei olnud kostjal II mistahes põhjust kahelda kostja I poolt antud kinnitustes ega selles, et korter on kostja I ainuomandis ja tal on olemas kõik õigused lepingu sõlmimiseks. Kostja II ja kostja I vahel sõlmitud tehing ei ole näilik. Tahteavalduse näilikkuse tõendamise koormus lasub hagejal (tsiviilasi nr 3-2-1-137-09). Antud juhul ei ole hageja põhistanud ega tõendanud, et tehing on tehtud ainult õigusnäivuse loomiseks. Isegi kui notariaalne müügileping oleks näilik (mida ta ei ole), ei muuda see näilikuks korteri omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Kuna asjaõigusleping korteri omandi üleandmiseks ei ole näilik, ei ole ka asjaõiguslepingu alusel registriossa nr xxxx tehtud kanne ebaõige. Kostja II ja kostja I vahel sõlmitud tehing ei ole vastuolus heade kommetega. Hageja on seisukohale, et leping on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega põhjusel, et tehinguga jättis kostja I hageja ilma tema varast. TsÜS § 86 lg 2 viidatud alused ei ole antud juhul täidetud. Kuna korter ei kuulunud hageja ja kostja I ühisomandisse, oli kostjal

2-17-6089 I õigus oma vara vabalt käsutada. Üksnes asjaolu, et korter on olnud hageja ja tema laste elukohaks, ei muuda vaidlusalust tehingut ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste sündsustundega vastuolus olevaks. Isegi kui lepingu sõlmimise hetkel oli korteri puhul tegemist hageja ainsa elukohaga (mis ei mõjuta lepingu kehtivust), on hageja sõlminud 22.03.2018 lepingu, mille alusel sai hageja Tallinnas asuva korteri kaasomanikuks, seega on hageja perel käesoleval hetkel olemas elukoht. Kuna hageja on lepingu alusel kostja II poolt tasutud ostuhinnast saanud enda valdusesse 18 000 eurot ja asunud seda ka enda (ja laste) huvides kasutama, ei saa tehingut pidada heade kommete vastaseks. Kostja II palub jätta hageja 12.03.2018 esitatud hagi kostja I ja kostja II vastu tsiviilasjas nr 217-6089 tehingu tühisuse tuvastamise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks läbi vaatamata ning lõpetada selles hagis tsiviilasja menetlus. Juhul, kui kohus ei jäta hagi läbivaatamata, jätta hagi terves ulatuses rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kohus on seisukohal, et M S hagid tuleb jätta rahuldamata. Poolte abielu sõlmiti xxxx Tallinna Perekonnaseisuametis ja lahutati Harju Maakohtu 03.10.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-3563 (jõustunud 07.11.2017). Hageja on seisukohal, et hageja ja kostja I on sõlminud korterite asukohaga Xxxx tee xxxx ja Xxxx pst xxxx omandamiseks seltsingulepingu. Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud korteriomandi asukohaga Xxxx pst xxxx, müügileping ja asjaõigusleping on tühised ja nende lepingute alusel kinnistusraamatusse tehtud kanded ebaõiged. Kostja I on seisukohal, et pooled ei ole seltsingulepingut sõlminud ning korterid olid omandatud vastavalt abieluvaralepingule poolte lahusvarana. Kostja II on seisukohal, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud müügileping ja asjaõigusleping ei ole tühised. Pooled on 22.01.2001 sõlminud abieluvaralepingu, mille on koostanud ja tõestanud Tallinna notar Sirje Velsbergi asendaja Ants Ainson (notariaalregistri nr xxxx). Nimetatud lepingu kohaselt: -p 2.1.2 on notari asendaja abikaasadele selgitanud, et abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused kehtivad kolmandate isikute suhtes, kui abieluvaralepingu kohta on tehtud kanne abieluvaralepingu registrisse enne kolmanda isiku nõude tekkimist, välja arvatud siis, kui kolmas isik neist asjaoludest teadis või pidi teadma. Sama kehtib ka siis, kui abieluvaralepingut muudetakse, lõpetatakse või kui leping on tühine. -p 2.1.3 on notari asendaja abikaasadele selgitanud, et abieluvaralepingut võib abikaasade kokkuleppel muuta või sõlmida uue abieluvaralepingu. -p 3.1 on abikaasad kokku leppinud, et kõik pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registritesse kandmisele kuuluvad vallas10

2-17-6089 ja kinnisasjad ning varalised õigused, jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse. -enne allakirjutamist abikaasade poolt on abieluvaralepingu tekst notari asendaja poolt neile suuliselt eesti keelest vene keelde tõlgitud, notari asendaja poolt ette loetud, vastab nende tahtele ning on alla kirjutatud notari asendaja juuresolekul. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 9 lg 1 kohaselt, abieluvaralepinguga võidakse muuhulgas kindlaks määrata: milline enne abiellumist abikaasale kuulunud vara jääb tema lahusvaraks ja milline vara saab abikaasade ühisvaraks (p 1); milline abielu kestel omandatud või omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara (p 2). PKS § 10 lg 2 kohaselt, poolte kokkuleppel võib abieluvaralepingut muuta või sõlmida uue abieluvaralepingu. Varem sõlmitud abieluvaraleping kehtib muutmata osas, samuti osas, mis ei ole vastuolus hiljem sõlmitud abieluvaralepinguga. PKS § 10 lg 4 kohaselt, abieluvaraleping tõestatakse notariaalselt. PKS § 10 lg 6 kohaselt, abieluvaraleping kantakse abikaasa nõudel abieluvaralepingu registrisse. Abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused kehtivad kolmandate isikute suhtes, kui abieluvaralepingu kohta on tehtud kanne abieluvaralepingu registrisse enne kolmanda isiku nõude tekkimist. Abieluvaralepingu registrit peetakse seaduses sätestatud korras. Abieluvararegistri seaduse § 1 lg 1 kohaselt kantakse abieluvararegistrisse abikaasade abieluvaralepingus toodud ning seaduses sätestatud juhtudel teised varalised õigused. Abieluvararegistri seaduse § 17 lg 2 kohaselt, registrikaardile kantakse seaduses sätestatud andmed. Käesoleval ajal kehtiva Abieluvararegistri seaduse § 17 lg 2 p 5 kohaselt, registrikaardile kantakse seaduses sätestatud juhtudel varasuhte liik, varasuhte muutmine või lõppemine, samuti esemed või teatavasse liiki kuuluvad esemed, mis on abieluvaralepinguga tunnistatud ühisvaraks või lahusvaraks. Käesoleval ajal kehtiva Perekonnaseaduse (PKS) § 60 kohaselt, abieluvaraleping sõlmitakse notariaalselt tõestatud vormis. PKS § 61 lg 1 kohaselt, abieluvaralepingu alusel tehtud muudatused varasuhtes kantakse abieluvararegistrisse. PKS § 61 lg 2 kohaselt, kui abikaasad muudavad nende suhtes käesoleva seaduse § 24 järgi kehtivat varasuhet või lõpetavad varasuhte, on muudatustel kolmanda isiku suhtes õiguslik tähendus ainult siis, kui need on abieluvaralepinguna kantud abieluvararegistrisse või kui abieluvaralepingu olemasolu oli kolmandale isikule teada. VÕS § 580 lg 1 kohaselt, seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 580 lg 2 kohaselt, seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega. VÕS § 581 lg 2 kohaselt, eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed. VÕS § 600 lg 1 kohaselt, seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 600 lg 2 kohaselt, seltsinguvara tuleb likvideerimisel müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tagastamiseks. VÕS § 602 lg 1 kohaselt, seltsinguvarast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, sealhulgas kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased. Kui kohustus ei ole veel sissenõutavaks muutunud või on vaieldav, tuleb selle täitmiseks vajalik hoiustada. VÕS § 602 lg 2 kohaselt, kui seltsinguvarast ei piisa ühiste kohustuste täitmiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui seltsinglaselt ei saa talle langevat summat, katavad teised seltsinglased puudujäägi vastavalt nende osadele kahjumi katmises, kusjuures neile läheb üle

2-17-6089 nõue kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu. VÕS § 603 lg 1 kohaselt, pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused. VÕS § 604 kohaselt, pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud seltsingulepingu sõlmimist. Pooled on 22.01.2001 sõlminud abieluvaralepingu, mille kohaselt kõik pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registritesse kandmisele kuuluvad vallasja kinnisasjad ning varalised õigused, jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse. Hageja on esitanud 23.01.2001 maksekorralduse, millega A D on tasunud J Vile 138 500 krooni aadressil Xxxx tee xxxx asuva korteri ostuhinna. Hageja teabe kohaselt on A D hageja vanaema, kes kinkis nimetatud summa hagejale korteri ostuks. Hageja kinnitab 25.09.2017 menetlusdokumendis, et kostja I tasus korteri ostmisel 115 000 krooni (II kd tlk 107 pöördel), et korter müüdi 2005 aprillis müügihinnaga 610 000 krooni ja raha laekus 20.04.2005 hageja pangakontole. Kohtule on esitatud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, mis on koostatud ja tõestatud 19.04.2005 Tallinna notari Marika Rei poolt (notari ametitoimingute raamatu registri number xxxx) ja mille kohaselt hageja müüb korteriomandi asukohaga Xxxx tee xxxx (kinnistusregistriosa nr xxxx) hinnaga 610 000 krooni. Lepingu p 3 kohaselt on müügihinnast 5000 krooni müüjale (hagejale) ostja poolt tasutud enne lepingu sõlmimist ja 605 000 krooni kantakse notari kontolt müüja (hageja) pangakontole hiljemalt 3 pangapäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Korteriomandi müügilepingus ja asjaõiguslepingus on hageja kinnitanud, et ta on abielus, lepingu eseme suhtes on sõlmitud abieluvaraleping ning nimetatud vara kuulub talle lahusvarana. Nimetatud asjaolu on notar kontrollinud abielutunnistuse ja abieluvararegistri registrikaardi ärakirja alusel. Kinnistusregistriosast nr xxxx (kehtiva numbriga xxxx) nähtuvalt on 30.04.2001 kinnistamisavalduse alusel korteri omanikuna kantud kinnistusraamatusse 03.10.2001 hageja, mis vastab abieluvaralepingus kokku lepitule. Kohtu hinnangul on hageja käitunud Xxxx tee xxxx asuva korteri ostul ja müügil vastavalt abieluvaralepingule. Kohus ei pea usutavaks hageja väidet, et ta ei saanud abieluvaralepingu sisust aru ei keeleliselt ega sisuliselt, et talle ei selgitatud abieluvaralepingu tagajärgi ja et tal ei olnud abieluvaralepingu sõlmimisel mingit eesmärki, kuna abikaasadel puudus lepingu sõlmimise ajal vara. 22.01.2001 abieluvaralepingu kohaselt on enne allakirjutamist abikaasade poolt abieluvaralepingu tekst notari asendaja poolt neile suuliselt eesti keelest vene keelde tõlgitud, notari asendaja poolt ette loetud, vastab nende tahtele ning on alla kirjutatud notari asendaja juuresolekul. Kostja on kohtuistungil kinnitanud, et notar tõlkis abieluvaralepingu teksti ja selgitas seda. Arvestades seda, et notari asendaja tõlkis lepingu suuliselt, ei saanud hagejal jääda märkamata, et lepingus nimetati, et ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse. Seega oli hagejal võimalik esitada notarile täpsustavaid küsimusi notari poolt suuliselt tõlgitud teksti kohta ning ka keelduda lepingu sõlmimisest teda mitterahuldava kokkuleppe puhul. Menetluses ei ole esitatud väidet, et notar oleks keeldunud selgitamast abieluvaralepinguga seoses pooltel tekkinud küsimusi. Kohus nõustub väitega, et hageja eesti keele oskus võis mitte olla tasemel, mis võimaldas tal saada iseseisvalt aru eestikeelse lepingu tekstist, kuid kohus ei pea võimalikuks, et hageja sõlmis ja allkirjastas lepingu, teadmata puuduliku eesti keele oskuse tõttu täpselt lepingu sisu. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud Notariaadiseaduse § 2 lg 1 kohaselt on notariaat avalik-õiguslik institutsioon, mille ülesanne on tõestada riigi poolt määratud piires isikutevahelisi õigussuhteid ja juriidilisi fakte, tagamaks isikute ja riigi seaduslike õiguste kaitse ja õiguskorra stabiilsuse. Notariaadiseaduse § 3 lg 1 kohaselt täidab notariaadi

2-17-6089 ülesandeid notar; lg 5 kohaselt, notar vastutab oma ametitegevusega tekitatud kahju eest käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud ulatuses. Käesoleval ajal kehtiva notariaadiseaduse (NotS) § 14 lg 1 kohaselt, notar vastutab oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest. Notar vastutab kui avaliku võimu kandja riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses. Kahju hüvitamise nõue vaadatakse läbi hagimenetluses maakohtus. NotS § 14 lg 3 kohaselt, käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenev nõue aegub kolme aasta jooksul hetkest, mil kannatanu sai teada kahjust ja seda hüvitama kohustatud isikust, ning hiljemalt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest alates. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud Notariaadiseaduse § 7 lg 1 kohaselt, notariaaltoimingu keel on eesti keel; lg 2 kohaselt, isiku taotlusel teeb notar notariaaltoimingu mõnes teises keeles, kui notar seda keelt valdab; lg 3 kohaselt, kui notariaaltoimingut taotlev isik eesti keelt ei valda, teeb notar vajaduse korral notariaaltoimingu tõlgi osavõtul, kui tõlki on võimalik leida. Käesolevas menetluses on leidnud kinnitust, et pooled ei taotlenud notariaaltoimingu tegemist vene keeles, samuti ei taotlenud pooled notariaaltoimingu tegemist nende poolt valitud või notari poolt kaasatava tõlgi osalemisel. Notar on pooltega notariaaltoimingu tegemisel suhelnud vene keeles ise, ilma tõlgi vahenduseta, mis on lubatav, arvestades notarile seaduses sätestatud vastutust. Käesolevas menetluses ei ole väidetud ega tõendatud, et notar oleks abieluvaralepingu teksti tõlkinud valesti, seega nähtus notari poolt tõlgitud tekstist üheselt, et abieluvaralepinguga reguleeritakse pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatava vara kuuluvust. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel 22.01.2001 sõlmitud abieluvaralepingus (p 3.1) kokkulepitud määratlus, et kõik pärast abieluvaralepingu sõlmimist ükskõik kumma abikaasa poolt soetatav vara, sealhulgas ka registritesse kandmisele kuuluvad vallas- ja kinnisasjad ning varalised õigused, jäävad selle abikaasa lahusvaraks, kelle nimele see vastavasse registrisse on kantud või kelle nimele see soetatakse, vastuolus lepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseadusega. Samuti oli nimetatud lepingu sõnastuse alusel võimalik teha üheselt arusaadav kanne abieluvararegistrisse. Ka käesoleval ajal kehtiva PKS § 27 lg 4 kohaselt võib abieluvaralepinguga tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. 22.01.2001 abieluvaralepingus on pooled kokku leppinud määrata poolte vara ning varaliste õiguste ja kohustuste kuuluvus mitte esemeliselt, vaid teatava liigi järgi, so selle järgi, kelle nimele on vara või vastavad õigused/kohustused omandatud ja registreeritud või omandatakse ja registreeritakse tulevikus. Kohus on seisukohal, et tulevikus omandatavat vara ei ole võimalik ette näha, mistõttu ei ole võimalik seda ka esemeliselt abieluvaralepingus määrata ning selle kohta käsutust teha. Kohus leiab, et kuivõrd pooled soovisid määrata vara kuuluvuse teatava liigi järgi, siis ei olnud 22.01.2001 abieluvaralepingu sõlmimiseks vajalik vara olemasolu. Alates 01.07.2002 kehtiva Tsiviilseadustiku Üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt, heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus (VÕSRS) § 2 kohaselt, asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 kohaselt, tehing, mis on vastuolus põhiseadusliku korra või heade kommetega, on tühine. Kohus on seisukohal, et abieluvaralepingu sõlmimine ja lepingu sisu ei ole vastuolus põhiseadusliku korraga. Riigikohus on leidnud, et heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad

2-17-6089 tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (kohtuasi 3-2-1-158-05, 3-2-1-111-08). Heade kommete vastane on üldjuhul tehing, mille sisu on suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele või mis piirab suurel määral teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti tehing, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades. Põhimõtteliselt peavad mõlemad pooled olema käitunud heade kommete vastaselt, välja arvatud juhul, kui heade kommete vastane käitumine väljendub just teise lepingupoole vastases käitumises. Tuvastatud asjaolude järgi ei saa väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud. Lepingu heade kommete vastasus tuleb kindlaks teha koguhinnangu andmise teel, kusjuures arvesse tuleb võtta nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Kui leping oli sõlmimise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi lepingu heade kommete vastasust. Kaaludes 22.01.2001 abieluvaralepingu p 3.1 heade kommete vastasust, tuleb kõrvuti hageja ettekujutustele, ajenditele ja eesmärkidele hinnata ka kostja kaalutlusi lepingu sõlmimisel. Kohtu hinnangul ei ole menetluses esile toodud asjaoludest nähtuvalt abieluvaralepingu sisu suunatud üldiselt hukkamõistetud tegevusele ega piira teist lepinguparterit tema isiklikus või majanduslikus vabaduses, samuti ei ole tegemist tehinguga, mille üks pool on sõlminud oma positsiooni ebaausalt ära kasutades ning tehing ei ole tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mistõttu ei ole lepingu p 3.1 vastuolus heade kommetega. Hageja on pärast abieluvaralepingu sõlmimist teinud kinnisasjaga tehingu ja andnud kinnituse tehingu eseme kuuluvuse kohta hageja lahusvara hulka, mistõttu ei ole usutav, et hageja ei teadnud tema poolt tehtud tehingu tagajärgi vara kuuluvuse osas. Samuti ei ole hageja väitnud, et abieluvaraleping oleks piiranud hagejat tema isiklikus või majanduslikus vabaduses või et abieluvaraleping oleks tehtud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kohus leiab, et notari kohustuste rikkumine ei ole tõendatud, sest hageja sai aru lepingu sisust ja tagajärgedest. Kohus on seisukohal, et abieluvaralepingu sõlmimisel pooled avaldasid oma tahet ja määrasid lepingus märgitud tingimustel kindlaks poolte varalised suhted tulevikus omandatava vara osas. See asjaolu, et ühte osapoolt tehing rahuldas, aga teist osapoolt, 15 aastat pärast lepingu sõlmimist enam mitte, ei ole aluseks tehingu tühisusele. Kohtule on esitatud asjaõigusleping, mis on koostatud ja tõestatud 25.04.2005 Tallinna notari Marika Rei poolt (notari ametitoimingute raamatu registri number xxxx). Nimetatud lepingu p 2.1 kohaselt on müüjate ja kostja I vahel sõlmitud 23.02.2005 lepingu eseme (korteriomand asukohaga Xxxx pst xxxx, kinnistusregistriosa nr xxxx (kehtiva numbriga xxxx)) suhtes võlaõiguslik müügileping ja avaldus eelmärke kinnistamiseks (koostatud ja tõestatud notari Marika Rei poolt, notari ametitoimingute raamatu registri number xxxx). Müügilepingu kohaselt müüjad müüsid müügilepingu eseme kostjale I hinnaga 720 000 krooni, millest 315 000 krooni on kostja I poolt müüjatele tasutud. 405 000 krooni on deponeeritud notari deposiitarvele ja pooled on kokku leppinud, et notar edastab deponeeritud raha kolme pangapäeva jooksul. Asjaõiguslepingu p 3.1 soovivad pooled kanda kinnistusraamatusse korteriomandi (kinnistusregistriosa nr xxxx (kehtiva numbriga xxxx)) ainuomanikuna kostja I. Kostja I on esitanud 08.11.2017 menetlusdokumendi lisana pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et kostja arvelduskontole on 20.12.2004 laekunud kinnistu müügilepingu alusel 339 179,30 krooni. Kostja I teabe kohaselt on müüdud kostja I lahusvarasse kuulunud xxxx tn

2-17-6089 korter. Samuti on kostja I esitanud pangakonto väljavõtte, millest nähtub, et 21.02.2005 on kostja teinud makse summas 300 000 krooni notari kontole korteri ostuks (registriosa nr xxxx). Samas menetlusdokumendis nõustub kostja I, et hageja ja kostja I asusid eraldi elama 2007 mais ja et selles osas pooltel vaidlust ei ole. Hageja ei ole väitnud, et kostja I korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse kandmine oli hagejale teadmata. Seega on hageja ja kostja I korduvalt käitunud kinnisasja omandamisel vastavalt abieluvaralepingus kokkulepitule. Enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse § 10 lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel abieluvaralepingut muuta või sõlmida uue abieluvaralepingu. PKS § 11 lg 1 kohaselt, abieluvaralepingu võib abielu kestel lõpetada poolte notariaalselt tõestatud kokkuleppel või ühe abikaasa nõudel kohtu poolt. Kehtivas perekonnaseaduses on abieluvaralepingu lõpetamine ja muutmine sätestatud § 59- § 62. Kuni abielu lahutamiseni ei olnud pooled abieluvaralepingu muutmises ega lõpetamises kokku leppinud, samuti ei olnud kumbki abikaasa pöördunud kohtu poole abieluvaralepingu lõpetamiseks. Abieluvararegistri andmetel on registrikaart suletud rahvastikuregistri andmete alusel. PKS § 62 p 1 tulenevalt lõppes poolte abieluvaraleping seoses abielu lahutamisega. Samas on PKS § 27 lg 4 alusel võimalik sõlmida abieluvaraleping ja tunnistada ühisvaraks või lahusvaraks üksikuid esemeid või teatavasse liiki kuuluvaid esemeid. Pooled ei ole korterite (kinnistusregistriosad nr xxxx ja xxxx) osas hiljem, eraldi abieluvaralepingut sõlminud, millest on võimalik järeldada, et pooltel ei olnud ka pärast korterite omandamist ühist tahet muuta varasuhte liiki korterite osas. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et abielu ajal elasid pooled nimetatud korterites koos ühise perena, kuid kohus ei näe takistusi abikaasade ühes korteris elamiseks ka juhul, kui korter kuulub ainult ühele abikaasale lahusvarana. Kohus leiab, et pärast abieluvaralepingu sõlmimist lahusvarana ostetud korterite ühisvaraks tunnistamata jätmine pigem näitab poolte kindlat tahet omandada korter enda lahusvarasse. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud sellele, et Xxxx tee xxxx asuv korter, mille omanikuna kanti kinnistusraamatusse hageja, oli vastavalt abieluvaralepingule hageja lahusvara. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ja kostja I asusid eraldi elama 2007 mais. Kostja on seisukohal, et Xxxx pst xxxx omandati vastavalt abieluvaralepingule kostja lahusvaraks. Kohus leiab, et ei ole tõendatud, et pooltel oli seoses korteriga Xxxx pst xxxx, ühine eesmärk ja tahe ühisvara kestvaks loomiseks või kokkulepe. Tegemist ei olnud poolte abieluvälise kooseluga, pooled olid abielus ja nende varalised suhted olid reguleeritud abieluvaralepinguga. Hageja ja kostja I poolt esile toodud kulutustest ja pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on mõlemad pooled teinud pere ülalpidamiseks kulutusi. Käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse § 15 lg 2 kohaselt, abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. PKS § 16 lg 1 kohaselt, abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama. Sama seaduse § 16 lg 2 kohaselt, perekonna ülalpidamine hõlmab tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks (perekonna huvides tehtud kulutused). Kohus on seisukohal, et nimetatud põhimõtted kehtisid ka abieluvaralepingu sõlmimise ajal ning hageja ja kostja I kooselu ajal, isegi kui neid ei olnud seaduses täpselt sõnastatud. 22.01.2001 abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud perekonnaseaduse kohaselt määratakse abieluvaralepinguga kindlaks abikaasade varaga seonduv. Kui abieluvaralepinguga ei määrata täpselt kindlaks abikaasade vastastikuseid ülalpidamiskohustusi abielu kestel, siis ei erine abikaasade tavapärane perekonnaelu ja ühises majapidamises osalemine pärast abieluvaralepingu sõlmimist sellest,

2-17-6089 milline oli poolte elukorraldus enne abieluvaralepingu sõlmimist. Pooled on menetluses avaldanud, et poolte ühise majapidamise korraldus ei muutunud pärast abieluvaralepingu sõlmimist, mis vastabki kehtivale perekonnaseadusele. PKS § 17 kohaselt, kui üks abikaasa teeb perekonnale suuremaid rahalisi kulutusi kui teine abikaasa, eeldatakse, et tal ei ole õigust nõuda teiselt abikaasalt rohkem panustatud vahendite hüvitamist. Abieluvaralepinguga abikaasade ühisvara ja lahusvara kindlaksmääramine ei too kaasa kohustust muuta koheselt ka abikaasade perekonnasiseseid suhteid. Kohtu hinnangul on hageja poolt esile toodud kulutused vastavalt PKS § 17 perekonnale tehtud kulutused. Samuti ei tõenda seltsingu olemasolu asjaolu, et pärast kostja I perekonna juurest lahkumist elasid hageja ja poolte ühised lapsed jätkuvalt kostjale I kuuluvas korteris Xxxx pst xxxx. Hageja poolt tehtud kulutused on vähemalt alates 2007 maist tehtud hageja enda ja poolte ühiste laste jaoks nende endi kasutuses oleva eluruumi korrashoiuks. Kohtu hinnangul on tõendatud, et korter asukohaga Xxxx pst xxxx, oli vastavalt abieluvaralepingule kostja I lahusvara. Kohus on seisukohal, et korterid (kinnistusregistriosad nr xxxx ja xxxx) ei ole poolte seltsinguvaraks, mis on omandatud ühisomandisse. Pooled olid abielus alates 06.12.1996 kuni 07.11.2017 kohtuotsuse jõustumiseni (PKS § 66 p 2) ja poolte varalised suhted olid sätestatud abieluvaralepingus. TsÜS § 83 lg 1 järgi tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Pooled said sõlmida kinnisasjade osas kehtiva seltsingulepingu üksnes juhul, kui leping oli sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, millega oleks ühtlasi muudetud osaliselt abieluvaralepingut. Lähtudes asjaolust, et tegemist ei olnud seltsinguvaraga, jätab kohus rahuldamata hageja nõude jagada hageja ja kostja I seltsinguline ühisvara. Samuti ei ole põhjendatud hagi rahuldada seltsingu likvideerimise sätete alusel, seega jätab kohus rahuldamata nõude välja mõista kostjalt I 52 000 eurot. Kuna kohus on käesolevas menetluses tuvastanud, et korter asukohaga Xxxx pst 202-116 Tallinnas, oli vastavalt abieluvaralepingule kostja I lahusvara, siis ei ole kostja I poolt korteri müügiga kostjale II hageja õigusi rikutud. Kohtule on esitatud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, mis on koostatud ja tõestatud 13.09.2017 Tallinna notari Kaata Kartau poolt (notari ametitegevuse raamatu registri nr xxxx) ja mille kohaselt kostja I müüb ja kostja II ostab korteriomandi asukohaga Xxxx pst xxxx (kinnistusregistriosa nr xxxx) hinnaga 73 000 eurot. Nimetatud lepingu ja kinnistusraamatu andmete kohaselt on kinnistusregistrisse korteri omanikuna 03.05.2005 sisse kantud kostja I 25.04.2005 asjaõiguslepingu alusel. Korteriomandi müügilepingus ja asjaõiguslepingus on kostja I kinnitanud, et ta on abielus, kuid korteri suhtes kehtib abieluvaraleping, mille kohaselt nimetatud vara kuulub talle lahusvarana. Nimetatud asjaolu on notar kontrollinud rahvastikuregistri elektroonilise andmebaasi andmete, abieluvaralepingu, abieluvararegistri elektroonilise andmebaasi andmete ja õiguslikku tähendust omava elektroonilise kinnistusraamatu väljatrüki alusel. Kohtule on esitatud korteriomandi asukohaga Xxxx pst xxxx (kinnistusregistriosa nr xxxx) kohta xxxx OÜ tehtud eksperthinnang nr xxxx, mille kohaselt oli korteri turuväärtus 03.10.2017 seisuga 105 000 eurot. Kostja I on korteri müügiga seonduvaid asjaolusid menetluses piisavalt põhistanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt, näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 kohaselt, näilik tehing on tühine. TsÜS § 86 lg 2 kohaselt, tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust

2-17-6089 sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohtu hinnangul ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja II ja kostja I vahel sõlmitud tehing on näilik, samuti ei ole tehing vastuolus heade kommetega. Hageja ei ole kostja II ja kostja I vahel sõlmitud lepingu pooleks, mistõttu ei ole võimalik väita, et üks lepingupool oleks teise suhtes ebaõiglaselt käitunud või et esineksid muud TsÜS § 86 lg 2 sätestatud asjaolud. Kuna korter ei kuulunud hageja ja kostja I ühisomandisse, oli kostjal I õigus oma vara vabalt käsutada. Asjaolu, et kinnisvarahaldusega tegelev äriühing ei vaata tema poolt ostetavat korterit üle, ei ole kohtu hinnangul ebatavaline ja kuulub äriühingu äritavade- ja riskide hulka. Lähtudes eeltoodust jätab kohus hagi kostja I ja kostja II vastu tehingu tühisuse tuvastamise ja kinnistusraamatu kannete muutmiseks rahuldamata. TsMS § 386 lg 4 kohaselt, kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Harju Maakohtu 06.04.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-6089 on kohaldatud hagi tagamise abinõu ja kostjale II kuuluvale kinnistule (korteriomand) asukohaga Xxxx pst xxxx (kinnistusregistriosa nr xxxx) on kantud hageja kasuks 13.04.2018 keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks. Kuna kohus jätab hagid rahuldamata, tühistab kohus hagi tagamise ja kinnistusraamatusse tuleb teha kinnistusregistriosale nr xxxx eelnimetatud keelumärke kustutamiskanne. TsMS § 430 lg 1 kohaselt, pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagid rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigikohus on 26.06.2014 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137. Seega hindab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg 1 kostjate lepinguliste esindajate kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kostja I menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 4524 eurot. Kostja I taotleb menetluskulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kostja I menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale I õigusabi 29 tundi tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku summas 4524 eurot. Kohtu hinnangul on kostja I taotlus põhjendatud. Kohus peab õigusabitoiminguid menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Tsiviilasja toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja vastav õigusabi kostja I lepingulise esindaja poolt osutatud. Toimikust ei nähtu, et kaks esindajat oleksid õigusabi osutanud olulises ulatuses üheaegselt. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht) tervikuna arvestades peab kohus kostja I lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi ja menetluskulusid taotletud suuruses põhjendatud ja vajalikuks. Kohus määrab juhindudes TsMS § 138, § 144, § 173 - § 177 kostja I menetluskulud kindlaks summas 4524 eurot koos käibemaksuga. Kostja II menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 4932,50 eurot. Kostja II taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostja II menetluskulude nimekirja kohaselt

2-17-6089 on lepinguline esindaja osutanud kostjale II õigusabi 36 tundi 33 minutit tunnihinnaga 125 eurot ja 150 eurot ilma käibemaksuta, kokku summas 4932,50 eurot. Kohtu hinnangul on kostja II taotlus põhjendatud osaliselt. Kohus ei pea õigusabitoiminguid põhjendatud ja vajalikuks 5 tundi ja 35 minutit kokku summas 712,35 eurot. Kohtu hinnangul ei ole lähtudes tsiviilasja sisust ja kostja II vastu esitatud hagist põhjendatud kahe lepingulise esindaja kaasamine, mistõttu ei pea kohus vajalikuks kahe esindaja omavahelisi nõupidamisi ja ühiselt samaaegselt õigusabi osutamist. Nimetatud toimingud on märgitud arvel nr 20181316 20 minutit summas 50 eurot; arvel nr 20190204 15 minutit summas 37,50 eurot; arvel nr 934 45 minuti summas 93,60 eurot; arvel nr 91 2 tundi 30 minutit summas 312,50 eurot; arvel nr 245 1 tund 45 minutit summas 218,75 eurot. Kohus peab õigusabitoiminguid põhjendatud ja vajalikuks 30 tundi 38 minutit summas 4220,15 eurot. Tsiviilasja toimiku andmetel on menetluskulude nimekirjas nimetatud menetlusdokumendid esitatud ja vastav õigusabi kostja II lepinguliste esindajate poolt osutatud ning need toimingud on olnud kostja II esindamiseks kohtumenetluses põhjendatud ja vajalikud kohtu poolt märgitud ulatuses. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht) tervikuna arvestades peab kohus kostja II lepingulise esindaja poolt osutatud õigusabi ja menetluskulusid taotletud suuruses põhjendatud ja vajalikuks. Kohus määrab juhindudes TsMS § 138, § 144, § 173 - § 177 kostja II menetluskulud kindlaks summas 4220,15 eurot ilma käibemaksuta. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjad on viivise väljamõistmist taotlenud. TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/

Raivo Einula osalislet tühistatud Tallinna RK lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.