Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta hageja, RK kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
1(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030 menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.RK (hageja, laps) esitas 01.12.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse JK (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks.
2.Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis summas 388 eurot alates 01.12.2015. Laps elab koos emaga (AH, edaspidi: ema) 2-toalises üürikorteris. Laps käib lastehoius, samuti käib ema lapsega ujumas. Ema käib lapsega ka regulaarselt vanavanemate juures Haapsalus. Hageja ülalpidamiskulud ühes kuus on 776 eurot: üür 140 eurot, kommunaalkulud 60 eurot, ujumine (10 korda kuus) 90 eurot, söök lastehoius 58 eurot, lastehoid 58 eurot, sõit vanavanemate juurde Haapsallu 2 korda kuus 40 eurot, transpordikulud 30 eurot, riided ja jalanõud 70 eurot, hügieenitarbed 5 eurot, toit 100 eurot, mähkmed 60 eurot, mänguasjad 30 eurot, ravimid ja vitamiinid 15 eurot, meelelahutuskulud 20 eurot. Vanemad peavad kandma lapse kulud võrdsetes osades. Kostja ei ole lapsele ülalpidamist temale langevas osas andnud. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja kinnitusel täidab ta lapse ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Kostja on 2015. aasta jooksul tasunud hageja ülalpidamiseks keskmiselt 212,50 eurot kuus. Alates jaanuarist 2016 maksab kostja elatist summas 230 eurot kuus.
4.Kostja vaidles vastu ka esitatud kulude suurusele. Nõude suurus on kostja hinnangul ebamõistlikult suur. Osa lapse kuludest on kaetud riiklike toetustega (lapsetoetus 45 eurot (alates 01.01.2016 50 eurot) ja lapsehooldustasu kuni 3-aastase lapse vanemale 38,35 eurot). Asjaolu, et kostja elab Norras, ei tähenda, et tal on võimalik maksta elatist ebamõistlikult suures ulatuses. Lapse põhjendatud kuludeks tuleks kostja hinnangul lugeda vanemate võrdse panuse korral 424 eurot (212,50 eurot x 2), millele lisanduvad riiklikud peretoetused summas kokku 83,35 eurot (alates 01.01.2016 kokku 88,35 eurot). Maakohtu otsus
5.Harju Maakohus jättis hagi 31.03.2016 otsusega rahuldamata.
6.Otsuse põhjenduste kohaselt ei saa vanemate varalist seisundit hinnates asuda seisukohale, et vanemate sissetulekust tulenevalt peaks lapse elulaad olema oluliselt kõrgem kui Eestis tavapärane.
2(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030
7.Lapse vajalikud eluasemekulud koos kommunaalkuludega (elekter, küte jne) ei ületa maakohtu hinnangul aasta lõikes 100 eurot kuus. Kulu hügieenitarvetele summas 5 eurot kuus ja toidule 100 eurot kuus on vajalik ja põhjendatud. Mähkmekulude põhjendatud suuruseks pidas maakohus 40 eurot kuus.
8.Lapse põhjendatud tervishoiukuludeks pidas maakohus 8 eurot kuus, sest hageja ema pole tõendanud või väitnud, et lapsel esineks terviseprobleeme või et tegemist oleks väga tihedalt viirushaigustesse haigestuva lapsega. Üldteada on asjaolu, et laste ravi toimub Eestis suures osas haigekassa kulul.
9.Maakohtu hinnangul on lapse jaoks piisav käia ujumas neli korda kuus. Seega on ujumiste põhjendatud kulu 36 eurot kuus. Hageja ema pole tõendanud ega väitnud, et lapsel esineksid terviseprobleemid, mille tõttu oleks lapsel näidustatud ujumas käimine 2-3 korda nädalas. See ei nähtu ka arstitõendist.
10.Maakohus pidas kulusid riietele, jalanõudele, transpordile ja lastehoiule ülepaisutatuks. Lapsele riideid ostes saab leida ka soodsama hinnaga asju. Seetõttu on kohtu hinnangul lapsele vajalik kulu riietele ja jalanõudele 30 eurot kuus. Hageja ei ole esitanud tõendeid transpordikulude kohta. Hagejal on võimalik kasutada sõitudeks ühistransporti, kus alla 3-aastase lapse sõit on reeglina tasuta. Põhjendatud transpordikulud ei ületa kohtu hinnangul 10 eurot kuus.
11.Maakohus nõustus kostjaga, et lapsed ei käi lastehoius iga päev, sest nad haigestuvad tihti. Lisanduvad vaheajad ja pühadega seoses lastehoiust eemal olemise aeg. Põhjendatuks lastehoiukuluks (sh söök) pidas maakohus 2015. aastal 40 eurot ja 2016. aastal 46 eurot kuus.
12.Lapse meelelahutuskulusid pidas maakohus samuti põhjendamatult kõrgeteks. Laps ei külasta loomaaeda, kino, mängutuba, sünnipäevasid igas kuus mitmeid kordi. Ka ei osteta lapsele iga kuu uusi mänguasju. Kohtu hinnangul võimaldab 20 eurot kuus lapsele igakuiselt sedalaadi tasulist meelelahutust.
13.Kohtumenetluses leidis tõendust, et kostja maksis 2015. aastal hagejale igakuist elatist summas 212,50 eurot kuus. Kostja on kinnitanud, et tasub alates 2016. aastast elatist 230 eurot kuus ja hageja pole kostja seda väidet vaidlustanud. Arvestades, et lapse mõistlikud vajadused, mis 2015. a kehtivast miinimumpalgast lähtudes moodustavad 390 eurot ja alates 2016. a kehtivast miinimumpalgast lähtudes moodustavad 430 eurot, on kaetud osaliselt Eesti Vabariigi lapsetoetusega ning kostja on maksnud elatist 2015. aastal 212,50 eurot ja alates jaanuarist 2016 maksab 230 euro kuus, jäävad lapse ülalpidamiskulud ema kanda väiksemas osas kui kostja kanda. Seetõttu jättis maakohus hagiavalduse rahuldamata.
3(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030 Apellatsioonkaebus
14.Maakohtu otsuse peale on esitanud hageja 29.04.2016 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
15.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et laps kasutab vähem kommunaalteenuseid. Laps määrib palju riideid, mistõttu peab ema pidevalt pesema pesu. Laps käib mitu korda nädalas vannis. Lapse ema teeb süüa endale ja lapsele ühel ajal. Ilma lapseta puuduks hageja emal ka vajadus 2-toalise korteri üürimiseks.
16.Hageja esindaja ei nõustu maakohtu järeldusega lastehoiukulude osas. Lasteaia arved tuleb tasuda terves ulatuses. Laps on olnud haigena kodus nelja kuu jooksul ühe nädala. Hagejale jääb arusaamatuks, miks jättis kohus arvestamata, et kodus viibides suurenevad kodused kommunaal- ja toidukulud. Kui hageja ema leiab töö, pole tal võimalik suvisel ajal lapsega kodus olla, kui lasteaias on vaheaeg. Seega lisandub lapsehoidja tasu, mis on kallim kui lastehoid.
17.Hageja ema ei ole Tallinnasse sissekirjutatud, mistõttu on sõit ühistranspordis tema jaoks tasuline. Alla 3-aastase lapse kaassõitja sõidab ühistranspordis küll tasuta, aga vaid siis kui laps on kaasas. Kui hageja ema viib lapse lasteaeda ja sealt sõidab edasi tööle, siis ta peab endale pileti ostma ja see kulu tekib lapse vajaduste tõttu. Maakonnaliinidel on piletitasu kõrge.
18.Bussisõidud on lapsekäruga inimeste trügimise ja rahvarohkuse tõttu rasked. Väga harva, kui kaassõitjad aitavad käru bussile ja sealt maha. Bussiga sõitmine on seega võimalik, kuid hagejale jääb arusaamatuks, kas lapse isa tõesti soovib seda oma lapsele.
19.Pole õige kohtu seisukoht, et ema varaline seisund pole selline, mis õigustaks lapse ülalpidamiseks kulutuste tegemist oluliselt suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud alammäär. Hageja ema on aidanud tema vanemad. Lapsevanema kohustus on last arendada.
20.Kohus on jätnud põhjendamata, miks on lapse kulud põhjendatud just sellises ulatuses, nagu kohus otsuses märkis. Otsusest ei selgu, miks tuleb lugeda piisavaks ujumine neli korda kuus. Hageja on esitanud kohtule tõendi, kus arst on lapsel soovitanud ujumas käia tihedalt. Samuti on põhjendamata kohtu järeldus, et 30 eurot kuus riietele tuleb lugeda piisavaks ja põhjendatud kuluks. Vastustaja seisukoht
21.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
22.Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
23.Maakohus on mh tuvastanud järgmised asjaolud: kostja on hageja isa; kostja on 2015. a jooksul tasunud hageja ülalpidamiseks elatist kokku summas 2550 eurot, mis on keskmiselt 212,50 eurot kuus; alates 2016. a jaanuarist annab kostja lapsele ülalpidamist summas 230 eurot kuus; lapse ema on saanud kuni 2015. a novembrini lapsele riiklikku lapsetoetust summas 45 eurot kuus ja alates 2015. a detsembrist lapsetoetust ja lapsehooldustasu kokku summas 83,35 eurot kuus ja alates 2016. a jaanuarist 88,35 eurot kuus.
24.Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid hageja apellatsioonkaebuses ei vaidlusta ning ringkonnakohus võtab ülalmärgitud osas apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud (TsMS § 651 lg 1 p 1).
25.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas maakohus on lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes määranud õigesti kindlaks ülalpidamise ulatuse ning kas kostja on ülalpidamist seni andnud piisavas ulatuses (st ülalpidamiskohustust kohaselt täitnud).
26.Kolleegium ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ületanud igakuised lastehoiu kulud (sh söök) 2015. a-l aasta lõikes 40 eurot kuus ja alates 2016. a-st ei ületa need aasta lõikes 46 eurot kuus. Nende järelduste osas on maakohtu otsus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendamata. Ringkonnakohtul on võimalik see viga parandada ning maakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada ja muuta.
27.Ringkonnakohtu hinnangul asjas esitatud tõendid ülaviidatud maakohtu järeldust ei toeta. Tõenditest nähtuvalt moodustas juba lastehoiu kohatasu 2015. a-l 58 eurot kuus ja alates 2016. a jaanuarist on see 64,50 eurot kuus (I kd, tl-d 42, 104-105). Sellele lisandub söögiraha arvestusega 2,90 eurot iga lastehoius viibitud päeva kohta. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud maakohtu otsusest nähtuv eeldus, et lastehoiu kohatasu ei tule tasuda päevade eest, mil laps lastehoius ei käi või kui lastehoid ei tööta. Asja materjalide hulgas olevast lapsehoiuteenuse osutamise lepingu p-st 6.3.4 nähtub vastupidine – kohatasu puudutud hoiupäevade eest tagastamisele ei kuulu, tagastamisele kuulub ainult (ette tasutud) söögiraha. Maakohtu seisukoht, et suvekuudel laps lastehoius ei käi ja on kogu aeg vanavanemate või vanematega koos, on oletuslik. Kolleegiumi hinnangul võib küll pidada eluliselt usutavaks, et väikelapsed üldiselt haigestuvad sageli ning seetõttu ei saa iga päev lastehoius käia.
5(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030 Haigestumise tõttu hoiust puudumise päevade arv ei ole aasta lõikes eelduslikult keskmiselt siiski suurem kui kolm päeva kuus. Kolleegiumi hinnangul võib eelmärgitut arvestades lugeda tõendatuks, et hageja lastehoiu kulude suurus ühes kuus on 116 eurot (sh kohatasu ja söögiraha).
28.Eelmärgitu ei muuda praegusel juhul siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et kostja ei ole lapse ülalpidamise kohustust rikkunud. Ringkonnakohtu hinnangul moodustavad hageja senised põhjendatud ülalpidamiskulud 465 eurot kuus (sh eluasemekulud 100 eurot; kulu hügieenitarvetele 5 eurot; toidukulud 100 eurot; mähkmekulud 40 eurot; tervishoiukulud 8 eurot; kulud ujumisele 36 eurot; kulud riietele ja jalanõudele 30 eurot; transpordikulud 10 eurot; lastehoiu kulud 116 eurot; meelelahutuskulud 20 eurot). Arvestades ka lapse emale makstavat lapsetoetust, on kostja senini andnud lapsele ülalpidamist piisavas ulatuses. Nagu ka maakohus on otsuses märkinud, on lapse põhjendatud ülalpidamiskulud seni jäänud ema kanda tegelikult väiksemas osas kui kostja kanda.
29.Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
30.Vastuseks apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib kolleegium esmalt, et lapse vajadusi ja kostja varalist seisundit puudutavas osas on kaebuses peamiselt korratud hageja varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid hageja väited on maakohus otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kolleegium maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.
31.Kolleegiumi hinnangul on maakohus talle seadusest tulenevat kaalutlusõigust lapse vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse hindamisel kohaselt teostanud, v.a ülalkäsitletud lastehoiu kulude osas. Kohus on kõigi oluliste asjaoludega ja tõenditega arvestanud. Arvestades vanemate poolt antavat ülalpidamist (kokku 460 eurot) ja riiklikku igakuist lapsetoetust (50 eurot), on kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni tema ülalpidamiseks igakuiselt kasutatav summa minimaalselt 510 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et sellise summa eest ei ole võimalik alla 3-aastast last ülal pidada.
32.Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu hinnanguga lapse eluasemekulude põhjendatud suurusele. Eelkõige üürikulu puudutavas osas tulnuks hageja emal korteri üürimisel arvestada pere tegelike rahaliste võimalustega. Lapse esmavajadused oleksid tema hetke vanust arvestades tagatud ka väiksemal elamispinnal (nt 1-toalises korteris).
6(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030
33.Perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülapidamise ulatust. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Maakohtu järelduste kohaselt ei ole käesolevas tsiviilasjas tõendamist leidnud, et hageja vajab ülalpidamiseks tavapärasest suuremaid kulutusi. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Hageja seisukoht, et elatise suuruse määramisel tuleks lähtuda ainult reaalsetest kuludest, ei ole eelmärgitut arvestades õiguslikult põhjendatud.
34.PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei saa igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Laps võib kindlasti saada ülalpidamist ka seaduses sätestatud miinimummäära ületavas ulatuses, kui vanemate varaline seisund seda võimaldab. Praegusel juhul lapse vanemate sellised varalised võimalused asja materjalide põhjal tuvastatavad ei ole. PKS § 105 lg 3 järgi peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt nt Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-69-13, p 18; 24.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Hageja ema enda varaline seisund ei ole hetkel selline, mis võimaldaks tal anda lapsele igas kuus ülalpidamist 388 euro ulatuses või muus seaduses sätestatud miinimummäära oluliselt ületavas ulatuses. Seda kinnitab mh hageja väide, et hageja ema abistavad hageja ülalpidamiskulude kandmisel tema vanemad. Hageja ei ole menetluses väitnud, et isa peaks andma elatist emast suuremas ulatuses.
35.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et last aitavad ka vanavanemad. Kaebuses on välja toodud, et hageja ema tasub enda vanematelt saadud raha tagasi, kui ta leiab töö. Ringkonnakohtu hinnangul on need etteheited põhjendamatud. Kolleegium märgib, vanavanemate poolne abi on igati kiiduväärt, kuid vaidluse lahendamise seisukohalt see tähtsust ei oma. Last on kohustatud ülal pidama esimeses järjekorras tema vanemad (PKS § 96, § 105 lg-d 1 ja 2). Seega oli elatise suuruse määramise seisukohalt oluline praegusel juhul kindlaks teha vanemate varaline seisund. Väitele, et hageja ema peab vanavanemate poolt 7(8)
Tsiviilasi nr: 2-15-18030 tasutu tagastama, ei ole hageja maakohtu menetluses tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid sellise uue asjaoluga apellatsioonimenetluses arvestada. Uue asjaolu esitamise lubatavust ei ole apellatsioonkaebuses ka põhjendatud (TsMS § 652 lg 4). Kõnealune väide on lisaks ka tõendamata. Asja materjalidest ei nähtu, et vanavanematel võiks olla hageja ema vastu nõue seoses tema eest lapse ülalpidamiseks tasutud summadega.
36.Hageja väidete kohaselt toetas kostja teda vanemate kooselu ajal praegusest rohkem. See väide ei anna kolleegiumi arvates iseenesest alust asuda lapse põhjendatud vajaduste ja elatise suuruse osas maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on tuvastanud, et kummagi vanema (sh isa) varaline seisund ei ole hetkel selline, mis võimaldaks järeldada, et vanemate sissetulekust tulenevalt peaks lapse tavaline elulaad olema oluliselt kõrgem kui Eestis tavapärane. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seejuures menetlusnorme rikkunud. Kolleegiumi hinnangul ei saa kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal väita, et kostja ei soovi hagejat suuremas ulatuses toetada. Isa varaline seisund võis hageja vanemate kooselu ajal olla lihtsalt praegusest parem. Kostja on menetluses kinnitanud, et vastavate võimaluste paranemisel on ta meeleldi valmis hageja hüvanguks suuremal määral panustama. Arvestades kostja senist käitumist, eelkõige vabatahtlikku osalemist hageja ülalpidamises, puudub kohtul alus nendes kostja väidetes kahelda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
38.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja ei ole praegusel juhul apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude kohta menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu apellatsioonimenetluses hüvitamisele kuuluvate menetluskulude kandmine kostja poolt. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
39.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.