3. veebruar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu
Tsiviilasja number
2-23-3616
Tsiviilasi
Aktiva Finance Group OÜ hagi O.G võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
829,58 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema Kostja O.G (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
vastu
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi O.G (isikukood XXX) vastu.
2.Välja mõista O.G-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks 641,09 eurot, sealhulgas põhinõue 500 eurot, sissenõudmiskulud 25 eurot ja viivis perioodi 30.04.2020– 05.03.2023 eest 116,09 eurot.
3.Välja mõista O.G-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhinõude (500 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 6. märtsist 2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagiavaldus O.G vastu 121,99 euro väljamõistmiseks, sealhulgas intress 18,72 eurot, lepingutasu 25 eurot, sissenõudmiskulud 5 eurot, viivis perioodi 30.04.2020–05.03.2023 eest 73,27 eurot.
5.Jätta menetlusosaliste menetluskulud 83,6% ulatuses O.G kanda ja 16,4% ulatuses Aktiva Finance Group OÜ kanda.
6.Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus.
7.Välja mõista O.G-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulud 530,86 eurot, sealhulgas riigilõiv 204,82 eurot ja lepingulise esindaja kulu 326,04 eurot.
1 (12)
8.Välja mõista O.G-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis menetluskulude 530,86 eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
9.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus 494,64 euro väljamõistmiseks O.G-lt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
1.Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 06.03.2023 Tartu Maakohtule hagiavalduse O.G (kostja) vastu, mida täpsustas 03.05.2023 ja 13.07.2023. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 763,08 eurot, millest põhinõue on 500 eurot, intress on 18,72 eurot, lepingutasu on 25 eurot, sissenõudmiskulud on 30 eurot ja viivis on 189,36 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise määraga 13,3% aastas põhivõlgnevuselt (500 eurolt) alates 06.03.2023 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid BB Finance OÜ (krediidiandja) ja kostja 14.01.2020 laenulepingu nr 2101948163, mille alusel väljastati kostjale laenu summas 500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel hiljemalt 04.03.2022. Esimene osamakse tuli tasuda 13.02.2020. Kostjal tekkis võlgnevus alates esimesest osamaksest, kostja ühtegi makset tasunud ei ole. Leping on üles öeldud 29.04.2020. Lepingust tulenevalt on intressimäär 13,3% aastas ja lepingu krediidi kulukuse määr on 19,99%. Kostjal on intressivõlgnevus alates esimesest osamaksest, s.o. alates 13.02.2020 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o. kuni 29.04.2020 summas 18,72 eurot. Kostjal tuli lepingu kohaselt tasuda lepingutasu 25 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista. Viivisenõue perioodi 30.04.2020–05.03.2023 eest on 189,36 eurot. Hageja nõuab viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o. 13,3% aastas. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 30 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 17.03.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 09.04.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 12.07.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 10.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot.
2 (12)
Esialgne võlausaldaja loovutas 11.03.2021 kostja vastased nõuded hagejale. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenutaotluse otsus oli automaatne. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ja Pensioniregistrisse. Kostjal maksehäireid ei olnud. Kostja on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 1000 eurot ning igakuiseks kohustuseks 350 eurot. Seega oli kostjal reservi 650 eurot. Arvestades laenulepingu laenusummat, osamakse suurust summas 22,24 eurot ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja vastuväited
2.Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte postkasti panekuga 04.11.2023 (TsMS § 326 järgi, kostja avaldas oma postiaadressi kohtule telefoni teel). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 04.12.2023. Kostja hagile ei vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
5.Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid.
6.VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
3 (12)
VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel. VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kui vorminõue on jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1). Kuigi tarbijakrediidileping ei pea olema allkirjastatud, peab hageja tõendama, et tarbija on teinud krediidilepingu sõlmimiseks VÕS § 404 lg 1 ja 2 kohase sisu ja vormiga tahteavalduse. Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki § 404 lõikes 2 loetletud andmeid, muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on esitanud kohtule tõendina BB Finance OÜ ja kostja vahel 14.01.2020 sõlmitud laenulepingu nr 2101948163 (dtl 186–188). Leping on allkirjastamata. Lepingu kohaselt oli laenusummaks 500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi ja lepingutasu. Kostja kohustus krediidiandjale tegema 26 osamakset, kuumakse suurusega 22,24 eurot, esimese osamakse suurus 47,24 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuul erinevatel kuupäevadel, esimene makse tuli tasuda 13.02.2020 (dtl 187). Kostja pangakontole kanti üle laenusumma 500 eurot (dtl 216). Hageja on tõendanud, et kostjale on laenusumma üle kantud. Kohus tuvastab, et kostja sõlmis eelloetletud tingimustel laenulepingu. Krediidi kulukuse määr
7.Esmalt tuvastab kohus, kas lepingus toodud krediidi kulukuse määr on kooskõlas VÕS § 4062 lg-ga 1. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli laenulepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 19,99% aastas (dtl 186, 204). Lepingutasu oli 25 eurot, intressimäär oli 13,3% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 26 osamaksega. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 14.01.2020 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,61% (kohaldus alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 61,83%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 19,78% aastas. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatuga. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine
8.Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 4 (12)
14.01.2020 sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Esmalt hindab kohus, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.
8.1.VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 403 4 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
5 (12)
Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35). VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23).
8.2.Kohus määras 24.03.2023 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 77, 78). Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingute sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja tugineb sellele, et enne laenulepingu sõlmimist märkis kostja laenutaotluses, et tema igakuise sissetuleku suurus on 1000 eurot ja igakuised kohustused on 350 eurot (dtl 223). Lepingu sõlmimisel kontrolliti kostja sissetulekute andmeid Pensioniregistrist. Laenuandja kontrollis maksehäireregistreid. Kostjal ei olnud ühtegi maksehäiret.
6 (12)
Hageja esitatud väljavõttest kostja laenutaotluse kohta nähtub, et kostjalt on laenu taotlemisel küsitud andmeid tema keskmise kuusissetuleku ja igakuiste kohustuste kohta (dtl 223). Hageja pole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks küsinud kostjalt muud teavet tema varalise seisundi kohta (s.o peale igakuise sissetuleku) ja varaliste kohustuste kohta, sh kostja regulaarsete (majapidamis)kulude kohta. Hageja ei ole küsinud teavet ka kostja varasemate krediidikohustuste täitmise kohta. Seejuures ei võimalda laenutaotluses küsitud teave hinnata isegi seda, millised finantskohustused kostjal teiste krediidiandjate ees olid ja kui palju neid oli. Samuti ei ole hageja väitnud ega tõendanud, et krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teavet kostja kohustuste kohta vastavalt VÕS § 4034 lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud. Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis andmeid Pensioniregistrist ja kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete olemasolu kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Asjas esitatu ei anna alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtte nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist, oleks krediidiandjad kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud. 7 (12)
Kohus leiab, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine
9.Järgmisena tuvastab kohus, kas leping lõppes ülesütlemisega.
9.1.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.
9.2.Laenulepingust nähtub, et kostjal tuli maksegraafiku kohaselt tasuda ajavahemikul 13.02.2020–04.03.2022 igakuiseid põhiosamakseid, intressimakseid ja ühekordne lepingutasu. 13.02.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,70 eurot; 14.03.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 16,88 eurot; 13.04.2020 muutus sissenõutavaks põhiosa makse 17,08 eurot (dtl 187). Hageja avaldas, et kostja ei ole ühtegi tagasimakset teinud. Hageja on tõendanud, et krediidiandja saatis kostjale 14.04.2020 lepingu ülesütlemise teatise (dtl 119). Eeltoodust nähtuvalt oli kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise teatise saatmise ajal, s.o 14.04.2020. Kostjale anti täiendav tähtaeg võla tasumiseks hiljemalt 28.04.2020. Krediidiandja hoiatas kostjat, et juhul, kui võlgnevust eelnimetatud kuupäevaks ei tasuta, siis ütleb krediidiandja lepingu üles alates 29.04.2020 (dtl 119). Kohus leiab, et lepingu erakorraline ülesütlemine vastab seaduses sätestatule. Lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ja krediidiandja saab lepingu erakorralisel ülesütlemisel nõuda laenusumma kohest tagastamist. Lepingu ülesütlemisega muutus sissenõutavaks kostja kohustus tagastada laenu põhiosa. Seda kohustust ei mõjuta asjaolu, et krediidiandja oli lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal on tasumata krediidi põhiosa 500 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude põhiosa 500 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
8 (12)
10.Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi. Järelikult ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingu alusel lepingutasu maksmist. 2020. aastal oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, mistõttu ei ole hagejal kostja vastu intressinõuet. Kohus jätab hagi rahuldamata lepingutasu 25 eurot ja intressi 18,72 eurot väljamõistmiseks kostjalt.
11.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja nõuab hagis viivist laenuintressi aastase määraga võrdses määras. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on lepingus sisaldunud intressimäära kokkulepe tühine. Kohus märgib, et Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli viivisemääraks 43,8% aastas (0,12% päevas), mis nähtub ka laenulepingu üldtingimustest (dtl 205, 195). Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKo 16.11.2016, 3-2-1-118-16, p 17). Kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära üle kolme korra. Seega on viivisemäära kokkulepe tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja on palunud kostjalt viivise välja mõista perioodi 30.04.2020– 05.03.2023 eest, s.o perioodi eest pärast lepingu ülesütlemist. Perioodi 30.04.2020–05.03.2023 eest on viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kokku 116,09 eurot. Kohus rahuldab hageja viivisenõude 116,09 euro ulatuses. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõude (500 eurot) tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras alates 06.03.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
12.Hageja palub kostjalt välja mõista võla sissenõudmiskulud 30 eurot. VÕS § 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Lõike 3 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja saata esimese tasulise meeldetuletuskirja kõige varem seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest. Teise ja kolmanda tasulise kirja võib võlausaldaja saata kõige varem seitsme päeva möödumisel eelmise kirja saatmisest. Eelnõu seletuskirja selgituste kohaselt võib pärast lepingu lõppu tarbijast võlgnikule saata maksimaalselt kolm tasulist kirja. Kirju võib saata iga seitsme päeva tagant. Arvestada tuleb ka sissenõudmiskulude kogusumma ülempiiriga. Eelnõus on ette nähtud astmeline süsteem, milles konkreetse ülempiiri suurus sõltub nõude suurusest (vt võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seadus 786 SE, seletuskiri lk 6, 17). 9 (12)
Leping öeldi üles alates 29.04.2020. Hageja avaldas, et sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 17.03.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 15 eurot, 09.04.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 12.07.2021 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot, 10.03.2022 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot. Hageja on tõendanud, et hageja edastas kostjale neli meeldetuletuskirja (dtl 218, 219). VÕS § 1132 lg 2 võimaldab tasu nõuda maksimaalselt kolme meeldetuletuskirja saatmise eest. Kohus rahuldab hageja sissenõudmiskulude nõude 25 euro ulatuses (3 meeldetuletuskirja) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 25 eurot. Sissenõudmiskulude nõue jääb rahuldamata 5 euro ulatuses.
13.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata laenulepingust tulenevad hageja nõuded 121,99 euro ulatuses, s.o intressinõue 18,72 eurot, lepingutasu 25 eurot, sissenõudmiskulud 5 eurot, viivis perioodi 30.04.2020–05.03.2023 eest 73,27 eurot (189,36-116,09=73,27). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
14.TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (06.03.2023) oli hagihinnaks 829,58 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 693,59 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 83,6% ulatuses ning jättis rahuldamata 16,4% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 83,6% ulatuses kostja kanda ja 16,4% ulatuses hageja kanda.
15.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
15.1.Hagilt hinnaga 829,58 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2).
15.2.Hageja palub kostjalt lepingulise esindaja kuluna välja mõista 760,50 eurot (ilma käibemaksuta). Samuti palub hageja kostjalt välja mõista maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot (dtl 272). Tegemist on lepingulise esindaja kuluga TsMS § 175 tähenduses. Kui asi antakse üle hagimenetluses menetlemiseks TsMS § 486 järgi, siis hagimenetluses määrab kohus lepingulise esindaja kulud kindlaks TsMS § 175 alusel. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja keerukuse hindamise kohta (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 11). TsMS § 175 lg 1 võimaldab arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 21.06.2021, 2-17-13164/62, p 9).
10 (12)
Hageja lepingulisel esindajal kulus alusdokumentidega tutvumisele ja analüüsile ning hagi koostamisele ja lisade kogumisele ning komplekteerimisele ja kohtule esitamisele 3 tundi; hageja 03.05.2023 vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele kulus 1 tund; hageja 10.01.2025 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamisele kulus 0,5 tundi. Kohtu hinnangul on eeltoodud toimingud vajalikud ja põhjendatud 3 tunni ja 15 minuti ulatuses (sh hagi ja 03.05.2023 hagi täpsustuse koostamisele kulunud aeg kokku 3 tundi ning 10.01.2025 seisukoha ja menetluskulude nimekirjale kulunud aeg 15 minutit ulatuses) ning põhjendamata 1 tunni ja 15 minuti ulatuses. Hagi koostamisele ja hagi aluseks olevate materjalide läbitöötamisele, kui esmastele toimingutele, kulub tavapäraselt rohkem aega, kui järgmistele menetluses tehtavatele toimingutele. 03.05.2023 täiendas hageja hagi, sest selles esinesid puudused, kuid hageja täiendas hagi üksnes vähesel määral. Seetõttu leiab kohus, et hagiavalduse ja selle täiendamise koostamisele kulunud aeg on tervikuna põhjendatud 3 tunni ulatuses. 10.01.2025 seisukoha ja menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg on põhjendatud 15 minuti ulatuses. Hageja täiendavat sisulist uut vastust kohtule ei esitanud. Kohus arvestab ka seda, et hageja oli juba varasemalt menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ja seda ei olnud vaja oluliselt täiendada. Kohus arvestab ka seda, et tegemist ei olnud keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. Käesolevale hagimenetlusele ei eelnenud maksekäsu kiirmenetlust, mistõttu jätab kohus rahuldamata maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot.
15.3.Hageja esindajate tunnitasu suurus on 169 eurot (ilma käibemaksuta). Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest (RKTKm 29.01.2024, 2-21-9796/80, p 18; RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu suurus 169 eurot (ilma käibemaksuta) ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on seetõttu põhjendamatu suurusega. Hageja lepingulised esindajad vastavad TsMS § 218 lg 1 p-s 2 esindajale sätestatud nõuetele, kuid hageja esindajad ei ole advokaadid. Samuti arvestab kohus seda, et tegemist ei olnud mahuka ega õiguslikult keeruka asjaga. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hagejate lepinguliste esindajate põhjendatud tunnitasu suuruseks on 120 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et hagejate esindajate menetluses tehtud toiminguid olid põhjendatud 3,25 tunni ulatuses, siis on põhjendatud lepingulise esindaja tasu suuruseks 390 eurot (ilma käibemaksuta).
16.Eeltoodust tulenevalt on hageja menetluskulud põhjendatud summas 635 eurot, sealhulgas riigilõiv 245 eurot, lepingulise esindaja kulu 390 eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 83,6% ulatuses kostja kanda ja 16,4% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 530,86 eurot, s.o riigilõiv 204,82 eurot ja lepingulise esindaja kulu 326,04 eurot. Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 1025,50 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 530,86 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 494,64 euro osas. 11 (12)
17.Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
18.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.