1.Pärnu Maakohtu 28.10.2014.a otsus tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja, GG ́i kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab
1(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-51621 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.02.05.2014.a esitas hageja maakohtule hagi kostjalt elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates 02.05.2014.a. 03.06.2009.a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-65873 kinnitati hageja ema ja kostja vahel kompromiss, mille kohaselt sai hageja elukohaks kostja elukoht, ning samas tsiviilasjas 16.06.2009.a tehtud kohtuotsusega mõisteti hageja emalt hageja ülalpidamiseks välja elatis. Hageja ema on nimetatud kohtuotsust nõuetekohaselt täitnud, kuid kostja rikkus kompromissi, visates hageja 09.03.2014.a kodust välja ja keeldudes talle seejärel ülalpidamist andmast. Sel põhjusel tuleb ka menetluskulud jätta kostja kanda, kuna hagi esitamise tingis asjaolu, et kostja ei ole regulaarselt elatist tasunud. 23.10.2014.a esitas hageja kohtule nõude täpsustuse, milles märkis, et pärast hagi esitamist on kostja elatise maksmise kohustust täitnud, mistõttu hageja palus mõista kostjalt välja elatise miinimummääras alates 01.11.2014.a. Hageja palus jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda, kuna kostja ei olnud täitnud oma ülalpidamiskohustust kuni hagi esitamiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja on iga kuu tasunud hagejale elatist. Kostja ei nõustunud ka temalt menetluskulude väljamõistmisega ja soovis, et kulud jäetakse poolte endi kanda. Kostja palus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, kuna hageja pole elatisenõuet esitanud kohtuväliselt ning samuti oleks ta saanud teha seda maksekäsu kiirmenetluses, milline menetlusliik on tunduvalt odavam kui hagimenetlus. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus tegi 28.10.2014.a otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hagejale alates 28.10.2014.a kuni perekonnaseaduse (PKS) § 97 p-s 2 märgitud sündmuse saabumiseni (keskhariduse omandamine) välja elatise PKS-is sätestatud miinimummääras. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Kohus märkis, et kui seadusandja on perekonnaasjas loonud menetluskulude jagamise erisätte, kuulub see kohaldamisele. Hageja pole põhistanud (TsMS § 235) kohtule veenvalt, miks tuleks antud säte jätta kohaldamata, samuti on tõendamata ja põhistamata hageja väide, et kostja oleks oma varalist seisundit varjanud. Lisaks on kostja kohtu eelistungiks oma ülalpidamise kohustuse täitnud ja kostja, kandes oma menetluskulud ise, võib selle võrra rohkem toetada oma last, kellel seisab järgmine aasta ees gümnaasiumi lõpetamine. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 05.11.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uus otsus, millega jäetakse menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, jättes menetluskulude jaotuse osas kohaldamata TsMS § 162 lg 1 ning kohaldades TsMS § 164 lg-t
1.TsMS § 164 lg 1 ei reguleeri menetluskulude jaotust ülalpidamisasjas, vaid sätestab menetluskulude jaotuse abieluasjas ja põlvnemisasjas. Kohus ei ole põhjendanud, miks kuulub
2(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-51621 viidatud säte kohaldamisele. Samuti ei ole tuvastatud TsMS § 162 lg-s 4 või § 164 lg-s 3 sätestatud asjaolude esinemine. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jäetakse maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud maakohtu otsuse seaduslikkust osas, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus. Hageja vaidlustas maakohtu otsust üksnes menetluskulude jaotuse osas, seega muus osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ei kontrolli.
8.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohus ei saanud käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel TsMS § 164 lg-st 1 lähtuda, sest vastav norm reguleerib menetluskulude jaotamist hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas. Käesoleval juhul esitas aga alaealine poeg oma isa suhtes elatise nõude.
9.Seega kuulub käesoleval juhul menetluskulude jaotamisel kohaldamisele TsMS § 162 lg 1. Vastava sätte kohaselt tuleb maakohtu menetluskulud jätta kostja kanda, sest maakohus rahuldas hagi. Hagi rahuldamist ei ole ka vaidlustatud. Tsiviilasjas kogutud tõendite kohaselt tuleb järeldada, et hagi esitamine oli põhjendatud, sest hagi esitamise ajal kostja hagejale korrapäraselt ülalpidamist ei andnud. Asjaolu, et hageja vähendas enne maakohtu otsuse tegemist nõuet osaliselt (vt t lk 128 jj), ei anna alust teistsuguseks menetluskulude jaotuseks, sest hageja loobus selles osas elatise väljamõistmise nõudest, mis osas oli kostja menetluse ajal elatise võlgnevust vähendanud. Hagi esitamise ajal ning senise menetluse ajal oli aga vastavas osas ülalpidamise andmise kohustus täitmata.
10.Apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka apellatsioonkaebuse vastuses esitatud väited, mille kohaselt ei saanud kostja hagejale ülalpidamist anda põhjusel, et hageja lahkus kostja juurest ning kostja palus ja lootis, et hageja tuleb tema juurde elama tagasi. Sellised asjaolud võiksid olla aluseks viivisenõude rahuldamata jätmisele, kuid kirjeldatud asjaolud ei vabasta vanemat lapse ülalpidamise kohustusest.
12.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015.a kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu), üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes, kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Ka käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014.a lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja. See seadusesäte, mis andis
3(4)
Tsiviilasi nr: 2-14-51621 menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMSi redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015.a enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014.a kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
13.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015.a tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või maakohtu poolt menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015.a, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
14.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014.a kehtinud TsMS-i redaktsioon. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.