Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamine
1-23-5620 16. jaanuar 2025 Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi Marko Asu süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1 ja § 1432 lg 2 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2024. a otsus Prokuratuur, esindaja Majandus- ja korruptsioonikuritegude Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Olgerd Petersell, kassatsioon Marko Asu kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski 18. detsember 2024, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2024. a otsus, välja arvatud osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, otsustas apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise suuruse ning piiras kohtuotsuse avalikustamist.
2.Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
Marko Asu (endine Nigol) anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 ja § 1432 lg 2 järgi. Süüdistuse kohaselt astus ta ajavahemikul suvest 2021 kuni xxx 2021 9-aastase kannatanuga vähemalt korra suguühtesse. Kannatanu oli KarS § 147 mõistes oma vanuse tõttu arusaamisvõimetu.
2.Lisaks süüdistati M. Asu alaealise usaldust kuritarvitades temaga suguühtesse astumises ajavahemikul xxx 2021 kuni maini 2023, olles varem toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo (KarS § 1432 lg 2).
3.Kriminaalasja arutati kannatanu eraelu kaitseks kinnisel istungil. Pärnu Maakohus tegi 7. veebruaril 2024. a otsuse, millega tunnistas M. Asu süüdi KarS § 141 lg 2 p 1 järgi ning karistas teda 7-aastase vangistusega. Juhindudes KarS § 65 lg-st 1 ja § 64 lg-st 1, loeti selle karistusega kaetuks Pärnu Maakohtu 17. jaanuari 2023. a otsusega mõistetud 8-kuuline vangistus. Samuti tunnistas kohus ta süüdi KarS § 1432 lg 2 järgi ning karistas 6-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati
1-23-5620 seda vangistust KarS § 65 lg 1 alusel moodustatud liitkaristusega ja süüdistatavale mõisteti liitkaristuseks 13-aastane vangistus. Karistuse kandmise alguseks loeti tema kahtlustatavana kinnipidamise päev.
4.Maakohus leidis, et M. Asule esitatud süüdistus on tõendatud. Kannatanu ütlused kuriteo toimepanemise aja kohta on piisavalt täpsed, näitamaks, et M. Asu pani esimese kuriteo toime 2021. a suvel, mil ta kannatanuga tutvus. Kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamisel kannatanu algul selgitas, et süüdistatav pani esimese teo toime aastal 2020. Seejärel ütles ta selgelt, et esimene kord toimus, kui nad alles said sõpradeks. Uurija küsimusele, kas see oli eelmisel aastal (2022), vastas kannatanu eitavalt. Ta parandas end küll mitmeid kordi, kuid arvestades tema vanust ja sündmusest möödunud aega, ei muutnud see kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks.
5.M. Asu ütlused sündmuste toimumise aja kohta luges maakohus ebausaldusväärseks ning jättis need tõendikogumist välja. Süüdistatava väitel toimus esimene tegu 2022. a suvel, kuid kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt, mis avaldati kohtuistungil vastuolude kõrvaldamiseks, oli see 2021. a juunis. Ta ei põhjendanud veenvalt vastuolu oma ütlustes.
6.Karistuse mõistmisel arvestas kohus eripreventiivse kaalutlusena, et süüdistataval on neli kehtivat kriminaalkaristust. Ta oli kandnud 18-aastast vangistust. Pärnu Maakohtu 17. jaanuari 2023. a otsusega mõisteti M. Asu KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi kehalises väärkohtlemises, mille ta pani toime kõigest aasta pärast vanglast vabanemist.
7.Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatav ja asenduskaitsja. Kaitsja taotles M. Asu KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeksmõistmist ning talle KarS § 1432 lg 2 järgi süüks arvatud käitumise ümberkvalifitseerimist KarS § 145 lg 2 järgi. Süüdistatav nõustus kaitsja seisukohtadega ning leidis, et ta tuleb osaliselt õigeks mõista.
8.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. mai 2024. a otsusega maakohtu otsuse M. Asu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p 1 ja KarS § 1432 lg 2 järgi ning talle liitkaristuste mõistmises. Apellatsioonikohus mõistis süüdistatava KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks ja tunnistas ta süüdi KarS § 1432 lg 1 järgi ning karistas teda 6-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aasta 8 kuu pikkune vangistus. Apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis järgmist.
9.Maakohus jättis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 järgi süüdistatava kasuks tõlgendamata kõrvaldamata kahtluse, et kannatanu oli esimese teo toimepanemise ajal 10-aastane. Kannatanu ütlustest nähtus, et esimene suguühe toimus, kui xxx ja M. Asu ei olnud xxx (ehk ajavahemikul 2021. a suvest kuni 2022. a septembrini), kuid neist ei tulenenud, et väärkohtlemine algas kohe pärast M. Asu ja xxx tutvumist. Uurija küsis alaealiselt järjest kaks küsimust: „A siis minu teada xxx ei elanudki veel üldse Markot ei tundnudki? Kas see oli eelmisel aastal?“ Kannatanu eitav vastus ei seondunud selgelt uurija küsimusega, kas esimene seksuaaltegu oli eelmisel aastal, vaid pigem ebaselgusega, millal xxx ja süüdistatav kohtusid. Samal ülekuulamisel küsis uurija hiljem kahel korral, kas M. Asu on niimoodi käitunud sellest ajast, kui xxx temaga tutvus, millele laps vastas jaatavalt. Need vastused olid küll mõnevõrra konkreetsemad, kuid siiski mitte piisavad, et järeldada tõsikindlalt, et süüdistatav pani esimese seksuaalkuriteo toime enne kannatanu 10-aastaseks saamist.
10.Apellatsioonikohtu hinnangul ei olnud ka eluliselt usutav, et M. Asu oleks saanud või julgenud lapsega suguühtesse astuda vahetult pärast temaga tutvumist. Selleks, et olla kindel, et kannatanu vahekorrast kellelegi ei räägiks, pidi süüdistatav kannatanut piisavalt tundma ning kannatanu teda usaldama. Sellise usaldusliku suhte loomine võttis aega.
2(6)
1-23-5620
11.Kuna apellatsioonimenetluses ei leidnud tõendamist, et M. Asu astus suguühtesse 9-aastase kannatanuga, mõistis ringkonnakohus ta KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks. Kuivõrd maakohus tuvastas, et KarS § 1432 järgi kvalifitseeritavad teod moodustasid jätkuva kuriteo, langes süüdistatava vägistamises õigeksmõistmisel ära KarS § 1432 lg-s 2 kirjeldatud eriline isikutunnus – isik, kes on varem toime pannud KarS 9. peatüki 7. jaos sätestatud kuriteo.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
12.Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle tühistamist ning kriminaalasja tagastamist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus muutis ekslikult ja põhjendamatult maakohtu hinnangut esimese suguühte toimumise aja kohta. Kohus ei seadnud kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega näidanud, milles seisnes maakohtu eksimus nende ütluste hindamisel.
13.Apellatsioonikohtu viidatud kõrvaldamata kahtlust ei ole. Kannatanu ütlused kinnitavad, et M. Asu pani esimese kuriteo toime 2021. a suvel. Kohus tugines ütluste hindamisel üksnes ülekuulamise protokollile, mitte videosalvestisele. Uurija ei esitanud kannatanule kaht järjestikust küsimust, vaid protokollis märgiti esimese lause taha ekslikult küsimärk. Pärast faktiväidet küsis menetleja 2022. aastat silmas pidades: „Kas see oli eelmisel aastal?“, millele kannatanu vastas ei. Kohus ei hinnanud kannatanu ütlusi kogumis, vaid lähtus kitsalt kannatanu eeltoodud vastusest. Uurija 2023. a esitatud küsimusele „A millal see esimene kord oli siis?“ vastas kannatanu: „2020.“ Ekslikult kolme aasta tagusele ajale osutamine näitab, et esimesest teost oli möödunud pikem aeg kui aasta. Hiljem kinnitas alaealine kahel korral, et seksuaalkuriteod hakkasid pihta, kui tema xxx tutvus süüdistatavaga (suvel 2021).
14.Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud eluliselt usutav, et seksuaalvägivald algas kohe või vahetult pärast tutvumist. Süüdistus ei sisalda sellist etteheidet, et esimene suguühe toimus kohe või vahetult pärast süüdistatavaga tuttavaks saamist. Maakohus tuvastas, et süüdistatav ja xxx tutvusid suve algul ja M. Asu pani esimese seksuaalteo toime suvekuudel ehk juunis, juulis või augustis. Teisalt võib ka juba paar nädalat olla piisavalt pikk aeg, et saavutada lapsega usalduslik suhe. Menetluses tuvastati, et kannatanu sai süüdistatavaga kiiresti lähedaseks.
15.Kassatsioonivastuses leiab kaitsja, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. Kaitsja vahenduseta (vt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 344 lg 5) Riigikohtule esitatud süüdistatava pöördumised jätab kolleegium tähelepanuta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16.KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Riigikohtu järelevalve hõlmab seda, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud menetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (RKKK 01.04.2024, 1-22-2429/42, p 34)
17.Menetletavas asjas on vaidlusküsimuseks, kas süüdistatav pani esimese seksuaalkuriteo toime 2021. või 2022. aasta suvel, s.o kas kannatanu oli sel ajal 9- või 10-aastane. Nimelt loetakse KarS § 147 kohaselt noorem kui kümneaastane isik seksuaalse enesemääramisvastaste süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See tähendab, et igasugust alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu peetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on tegemist
3(6)
1-23-5620 kannatanu ärakasutamisega. Selline tegu kvalifitseeritakse vägistamisena KarS § 141 järgi (RKKK 18.06.2008, 1-17-7206/27, p 29).
18.Maa- ja ringkonnakohus asusid ülaltoodud küsimuses sama tõendikogumi põhjal erinevale seisukohale. Maakohus tõdes, et kannatanu ütlused keskse süüstava tõendina kuriteo toimepanemise aja kohta olid piisavalt täpsed, tõendamaks, et süüdistatav pani esimese kuriteo toime 2021. a suvel. Ringkonnakohus leidis seevastu, et maakohus rikkus niisugust järeldust tehes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes süüdistatava kasuks tõlgendamata kõrvaldamata kahtluse esimese suguühte toimumise ajas.
19.Ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Küll aga peab apellatsioonikohus seejuures näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang. (RKKK 21.06.2022, 1-20-2143/118, p 18) Praeguses asjas ringkonnakohtu lahend nendele nõuetele täiel määral ei vasta. Kolleegium jagab kassaatori kriitikat, mis puudutab ringkonnakohtu poolt kannatanu ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmist.
20.Lapse ütlustes ei ole seda ebaselgust, millele apellatsioonikohus viitab. Ringkonnakohus sedastas, et uurija küsis alaealiselt järjest kaks küsimust (vt eespool p 9) ning kannatanu eitav vastus ei seondu selgelt uurija küsimusega, kas esimene seksuaaltegu oli eelmisel aastal, vaid pigem selgusetusega, millal xxx ja süüdistatav kohtusid. Prokuratuuri hinnangul ei esitanud uurija kannatanule kaht järjestikust küsimust, vaid protokollis märgiti esimese lause taha ekslikult küsimärk. Ringkonnakohus pidanuks tutvuma ka kannatanu ülekuulamise videosalvestisega.
21.Vaidlustatud otsusest tõepoolest ei nähtu, et kannatanu ütluste hindamisel oleks ringkonnakohus tuginenud kannatanu kohtueelses menetluses toimunud ülekuulamise videosalvestisele. Apellatsioonikohus tsiteerib asjassepuutuvas osas vaid ülekuulamise protokolli ja teeb viite toimiku lehekülgedele, kust protokoll on leitav (ringkonnakohtu otsuse p 26). Kolleegium leiab, et kui ülekuulamise protokoll ja selle salvestis on vastuolus, tuleb analoogia korras kohtuistungi protokolli ja salvestisega (KrMS § 155 lg 22 teine lause) lähtuda ülekuulamise salvestisest.
22.Apellatsioonikohus ei ole osutanud teistele vastuoludele kannatanu ütlustes, millele maakohus poleks juba tähelepanu pööranud. Samuti tuleb nõustuda kassaatori seisukohaga, et mõnele kannatanu ütlustes esinevale ebakõlale omistas ringkonnakohus põhjendamatult suure kaalu. Maakohus selgitas, et kannatanu parandas end mitu korda sündmuse toimumise aja osas, kuid arvestades tema vanust ja sündmusest möödunud aega, ei muutnud see tema ütlusi ebausaldusväärseks. Kannatanu ütles esmalt, et väärkohtlemine algas 2020. aastal, kuid seejärel kinnitas kahel korral, et seksuaalkuriteod hakkasid pihta samal suvel, mil ta süüdistatavaga tuttavaks sai. Vaidlust ei ole selles, et kannatanu ja süüdistatav tutvusid 2021. a suve algul. Kannatanu ja süüdistatava ütlused langevad ka tutvumise asjaolude suhtes kokku. Samuti on kannatanu kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis märgitud, et viimase kahe aasta jooksul kogetud sündmuste dateerimise ebatäpsus jääb mälu normaalse toimimise piiresse (I kd, ktl 63).
23.Lisaks nentis ringkonnakohus, et selle kasuks, et esimene suguühe ei toimunud kohe kannatanuga tutvumise järel, räägib ka eluline usutavus. Kohus ei pidanud usutavaks, et süüdistatav oleks saanud või julgenud lapsega suguühtesse astuda vahetult pärast temaga tutvumist, kuna usaldusliku suhte loomine võtab aega, süüdistatav kartis vahelejäämist ning tema ja xxx läbikäimisele vaadati viltu. Esmalt juhib kolleegium tähelepanu, et ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (RKKK 05.12.2013, 3-1-1-114-13, p 10). Ka ei ole ringkonnakohtu poolt elulise usutavuse kriteeriumile antud 4(6)
1-23-5620 sisu asjakohane ega loogiline. Lapse vastu toimepandud seksuaalkuriteo vältimatuks eeltingimuseks ei ole alati see, et süüdlane õpib last tundma ja ehitab temaga üles pikaajalise usaldussuhte. Seksuaalkuritegu on võimalik toime panna nii võõra, juhututtava kui ka lähedase isiku suhtes. Kassaator toob õigesti välja, et süüdistuses ega maakohtu otsuses ei heideta süüdistatavale ette esimest suguühet vahetult pärast kannatanuga tutvumist. Maakohus tuvastas, et laps sai süüdistatavaga kiiresti lähedaseks ning xxx ei teadnud kõiki nende omavahelise suhtlemise üksikasju.
24.Seega tugines ringkonnakohus kannatanu ütlustele maakohtust erineva hinnangu andmisel osaliselt sobimatutele ja ebapiisavatele argumentidele, mistõttu ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse lugejale lõpuni jälgitav. See on käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisena (KrMS § 3051), mille loeb kolleegium oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
25.Nõustumisväärne on siiski ringkonnakohtu tõdemus, et sedavõrd kaaluka asjaolu täpsustamiseks nagu esimese suguühte toimepanemise aeg saanuks kannatanule kohtueelses menetluses lisaküsimusi esitada. Kuigi KrMS § 2901 lg 2 lubab kohtusse kutsumata jäetud alaealist pärast kohtueelses menetluses antud ütluste videosalvestise avaldamist vajaduse korral konkreetsetes küsimustes täiendavalt küsitleda, tuleb seejuures arvestada lapse parimate huvidega (vt ka RKKK 02.11.2023, 1-22-1988/70, p-d 13–16). Arvestades, et kohtumenetluse pooled kannatanu küsitlemist ei taotlenud, siis ei eksinud ringkonnakohus menetlusõiguse vastu, kui ei hakanud last küsitlema ka omal algatusel.
26.Samuti jagab kolleegium vaidlustatud otsuses (p-d 34–36) väljaspool apellatsioonimenetluse piire esile toodud mõttekäiku, et KarS §-s 147 sätestatust ei saa äraspidiselt tuletada, et vähemalt 10-aastane kannatanu on alati arusaamisvõimeline. Teise astme kohus leidis õigesti, et arusaamisvõimetusega ei ole tegemist üksnes siis, kui kannatanu ei taju üldse, mis temaga toimub, vaid ka siis, kui ta ei suuda piisaval määral mõista tegevuse seksuaalset iseloomu. Põhjendatud on ka seisukoht, et isegi kui laps suudab olukorda hinnata (on arusaamisvõimeline), peab välja selgitama, kas tema tahte murdmiseks võidi kasutada seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama, kuivõrd lapsel võis olla täiskasvanust oluliselt raskem oma tahet väljendada või seda maksma panna. Seetõttu peab menetleja enne alaealise vastu suunatud muu seksuaalse enesemääramise vastase süüteo (nt KarS § 1432) süüdistatavale etteheitmist eriti põhjalikult hindama, kas laps võis olla abitusseisundis KarS § 141 mõistes (RKKK 10.04.2006, 3-1-1-12-06, p 11).
27.Ehkki eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada, juhib kolleegium tähelepanu veel järgnevale. Apellatsioonikohtu kinnitusel ei eksinud maakohus suguühete arvu tuvastamisel, kuid kohtu hinnangul ei olnud tõendatud, et M. Asu astus 9-aastase kannatanuga suguühtesse, vaid see võis toimuda, kui laps oli saanud 10-aastaseks. Sel põhjusel mõistis ringkonnakohus süüdistatava KarS § 141 lg 2 p 1 järgi õigeks. KrMS § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav, või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Riigikohus on selgitanud, et kui kuriteokoosseisu mõnele tunnusele vastava faktilise asjaolu tuvastamatus tingib teo kvalifitseerimise kergema kuriteokoosseisu järgi, ei too see kaasa süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses märgitud raskemas kuriteos. (RKKK 04.03.2021, 1-20-470/34, p-d 16–19, 26) Seetõttu ei tähendanud KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kannatanu vanusest tingitud arusaamisvõimetuse tõendamata jäämine, et süüdistatav tuleb vägistamises õigeks mõista. Ringkonnakohus pidanuks piirduma süüdistatava süüditunnistamisega KarS § 1432 lg 1 järgi.
28.Obiter dictum ́i korras osutab kolleegium ka sellele, et maakohus arvestas karistuse mõistmisel, et M. Asu on karistatud 18-aastase liitkaristusega. Samas ei võtnud kohtud süüdistatava teo kvalifitseerimisel arvesse seda, et liitkaristus sisaldas muu hulgas karistust kriminaalkoodeksi § 1151 lg 2 järgi, s.o seksuaalse enesemääramise vastase teo eest.
5(6)
1-23-5620
29.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 8. mai 2024. a otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Vaidlustatud otsus jääb jõusse vaid osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, määras kindlaks apellatsioonimenetluses kaitsjatele makstava riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise suuruse ning piiras kohtuotsuse avalikustamise ulatust. Kassatsioon tuleb rahuldada. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.