Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise kuupäev, koht 8. mai 2024, Tallinn, suuline menetlus ja asja läbivaatamise viis Kriminaalasja number
1-23-5620
Kohtukoosseis
Markus Kärner, Janika Kallin, Pavel Gontšarov
Kohtuistungi sekretär
Elina Huobolainen
Kohtuasi
Kriminaalasi Marko Asu süüdistuses § 141 lg 2 p 1 ja § 1432 lg 2 järgi
KarS
Vaidlustatud kohtulahend ja Pärnu Maakohtu 7. veebruari 2024. a otsus, üldmenetlus menetluse liik Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marko Asu ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Marika Suurpere apellatsioonid
Kohtuistungi toimumise aeg ja 15. aprill 2024, Tallinn koht Prokurör
ringkonnaprokurör Olgerd Petersell
Süüdistatav
Marko Asu (endise nimega Nigol) isikukood: 38206264924, elukoht: XXX (viibib Tallinna Vanglas), Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud 17.01.2023 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi 1-aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra, s.o 8 kuuni, KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti vangistus tingimisi täitmisele pööramata katseajaga 1 aasta (katseaja lõpp 16.01.2024). Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 12.06.2023, vahistatud 14.06.2023 määrusega, 07.02.2024 maakohtu otsusega jäeti tõkend vahistamine muutmata, tõkend tühistada jõustunud kohtuotsuse järgi karistuse kandmisele
1-23-5620 asumisel. Kaitsja
Vandeadvokaadi abi Andres Veski
2(5)
1-23-5620 ebaselgelt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4811, p 9.3).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 3738). Maakohus viitas õiguskirjanduses väljendatud seisukohale, et usaldus on inimese veendumus, et teine inimene on tema vastu aus ning käitub alati usaldaja tahet ja huve arvestavalt (M. Kurm – J. Sootak, P. Pikamäe (koost). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2021, § 1432 p 3.3.4).
Nõukogu konventsioonil. Selle kuriteokoosseisuga võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust), artikli 3 lõike 5 taandes i) sätestatud kohustus. See kohustus tugineb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest käsitleva Euroopa Nõukogu konventsiooni (nn Lanzarote konventsioon) artikli 18 lõike 1 punkti b teises taandes sätestatud nõudel, mille kohaselt peab konventsiooniosaline tagama, et kuriteona on karistatav tahtlikult lapsega seksuaalses tegevuses osalemine, kui selleks kuritarvitatakse usaldust, autoriteeti või mõju lapse üle, sealhulgas perekonnas. 3(5)
1-23-5620 Konventsiooni seletuskirja kohaselt võib artiklis 18 kirjeldatud usaldussuhe tuleneda loomulikust, sotsiaalsest või usulisest autoriteedist, mis võimaldab last emotsionaalselt, majanduslikult või isegi füüsiliselt kontrollida, karistada või premeerida. Sellised usaldussuhted eksisteerivad tavaliselt lapse ja ta vanemate, pereliikmete, kasuvanema või lapsendaja vahel. Samuti võib selline seisund olla isikutega, kes täidavad vanemlikke või hooldusülesandeid; harivad last; annavad emotsionaalset, vaimulikku, terapeutilist või meditsiiniabi; omavad lapse üle majanduslikku mõju või muul moel kontrollivad last (Explanatory Report – CETS 201 – Protection of Children against Sexual Exploitation and Sexual Abuse 1, p 124). Lanzarote konventsiooni on ratifitseerinud ka Eesti (RT II, 03.11.2016, 1).
oma naabrilastest mängukaaslaste täiskasvanud pereliiget, kelle korteris ta mängimas käib (Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse 469 SE seletuskiri eelnõu esimese lugemise juurde, lk 7).
on finalistlik seos. Teisisõnu peab olema usaldussuhe eelduseks, mis võimaldas suguühtesse astuda ning sellist seisundit peab olema suguühtesse astumiseks ka äratuntavalt kasutatud (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-1629, p-d 37-38; finalistliku seose kohta nt kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 8.1). Usaldussuhte kuritarvitamist ei välista see, kui kannatanu on näiliselt suguühtega nõus (või erandlikult suisa soovib seda), kui usaldussuhte tõttu on lapse tahe tegelikkuses toimepanijale soovile allutatud või tuleneb selline tahteväljendus äratuntavalt usaldusseisundist (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-17-1629/44, p 38). See ei tähenda, et usaldusseisundi olemasolul tuleks suguühtesse astumine alati KarS § 143 2 järgi kvalifitseerida, sest vastasel juhul muutuks koosseisus kasutatud sõna kuritarvitades sisutühjaks. Kui seadusandja soovib KarS § 144 lg 1 eeskujul (eraldi) kriminaliseerida lapsega suguühtesse astumise teatud selgelt määratletud isikute poolt (nt õpetajad), tuleb selleks seadust muuta. Seega tuleb usaldussuhte tuvastamise järel anda hinnang sellele, kas suguühtesse astumist võib usaldussuhtest hoolimata pidada lapse vaba tahte väljenduseks. Mida vanem on laps, seda rohkem on põhjust arvata, et usaldussuhtest hoolimata võis nõusolek suguühteks olla lapse vaba tahte väljendus. Näiteks võib põhimõtteliselt usaldussuhteks pidada suhet, mis tekib 17-aastase lapse ja 18-aastase perekonnatuttava vahel, kelle juures laps õpingute tõttu sageli ööbib.
4(5)
1-23-5620 Sellise usaldussuhte kuritarvitamisest suguühtesse astumisel saaks aga ilmselt rääkida väga erandlikel juhtudel.
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.01.2025 otsusega
uueks
arutamiseks
samale
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.