Otsuse tegemise kuupäev, koht 31. mai 2024, Tallinn, ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number
1-21-4033
Kohtukoosseis
Markus Kärner, Sten Lind, Elina Elkind
Kohtuasi
Osaühing X süüdistuses KarS § 298 lg 3 järgi; Q süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 - KarS § 25 lg 4, KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi; C süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 - KarS § 25 lg 4, KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi; F süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 4 – KarS § 25 lg 4, KarS § 344 lg 1, KarS § 345 lg 1, KarS § 294 lg 2 p 1, 2 ja KarS § 1572 lg 2 järgi; W süüdistuses KarS § 298 lg 1 ja KarS § 209 lg 1 järgi; Z süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi
Vaidlustatud kohtulahend ja Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus, üldmenetlus menetluse liik Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Prokuratuur (esindaja riigiprokurör Alar Lehesmets); F kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs; C kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs; süüdistatav Z; süüdistatav Osaühing X (seaduslik esindaja Z), apellatsioonid
Prokurör
Riigiprokurör Alar Lehesmets
Süüdistatav
OÜ X, registrikood XXXXXXXX, asukoht XXX, seaduslik esindaja Z
Kaitsjad
Vandeadvokaadid Silver Reinsaar ja Andres Simson
Süüdistatav
Q, isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX
1-21-4033 Kaitsjad
Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff
Süüdistatav
C, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX
Kaitsjad
Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff
Süüdistatav
F, isikukood XXXXXXXXX, elukoht XXX
Kaitsjad
Vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Elise Altroff
1.Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsus osaliselt, s.o: 1.1.Eesti Vabariigilt F kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas 51 096 eurot ja 92 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 12).
1.2.Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas 15 465 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 13).
1.3.Eesti Vabariigilt Z kasuks välja mõistetud menetluskulude osas summas 80 968 eurot ja 4 senti (maakohtu otsuse resolutsiooni p 15).
1.4.Z süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises (maakohtu otsuse resolutsiooni p 19).
1.5.F süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmises (maakohtu otsuse resolutsiooni p 20).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.Mõista Eesti Vabariigilt F kasuks välja 49 696 eurot ja 92 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
2.2.Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja 11 237 eurot ja 50 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
2.3.Mõista Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 52 278 eurot ja 69 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
2.4.Mõista Eesti Vabariigilt süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (kahtlustatavana kinnipidamine) Z kasuks välja 115 eurot ja 67 senti. Ülejäänud osas jätta Z taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
2.5.Mõista Eesti Vabariigilt F kasuks välja alates 27. jaanuarist 2021 kuni kriminaalmenetluses lõpplahendi jõustumiseni või F kohtunikuametist vabastamiseni tema ametikohustuste täitmise peatamise tõttu saamata jäänud töötasu. 31. maiks 2024 on hüvitise suuruseks 78 134 eurot ja 16 senti. Seda summat tuleb alates 1. aprillist 2024 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 2(101)
1-21-4033 suurendada sissenõutavaks muutunud saamata jäänud töötasu võrra, kuid mitte rohkem kui 83 280 euroni. Sissenõutavaks muutunud saamata jäänud töötasu suurus on pool sissenõutavaks muutunud perioodi eest esimese astme kohtunikule makstavast töötasust, millest on maha arvestatud tulumaks. Ülejäänud osas jätta F taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.
3.Muus osas jätta maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid muuta maakohtu otsuse põhiosa järgmiselt: 3.1.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei olnud W poolt õiguskirjanduse ostmise näol tegemist soodustusega. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 3.2.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt saaks Wle ette heita töövõimetuse ajal töötamist ainult siis, kui tema erialane tegutsemine oleks kaasa toonud õigusliku lahenduse või järelmi. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 3.3.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt puudus vaasi kahjustamise ja läbiotsimise vahel põhjuslik seos. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 3.4.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei võimalda SKHS § 11 lg 2 hüvitada ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralist kahju. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. 3.5.Jätta maakohtu otsusest välja põhjendused, mille kohaselt ei saa kaitsja osavõtuta kohtumise korraldamine olla käsitatav süülise menetlusõiguse rikkumisena. Täiendada selles osas maakohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
4.F kaitsja Oliver Nääsi taotlus F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise keelamiseks jätta läbi vaatamata.
5.Z ja OÜ X taotlus ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.
6.Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt.
7.F kaitsja Oliver Nääsi apellatsioon rahuldada osaliselt.
8.C kaitsja Oliver Nääsi apellatsioon rahuldada osaliselt.
9.Süüdistatav Z apellatsioon rahuldada osaliselt.
10.OÜ X seadusliku esindaja Z apellatsioon jätta rahuldamata.
11.Mõista Eesti Vabariigilt W kasuks välja 3000 eurot apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
12.Mõista Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
13.Mõista Eesti Vabariigilt F kasuks välja 5180 eurot ja 21 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
14.Mõista Eesti Vabariigilt C kasuks välja 629 eurot ja 23 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
15.Mõista Eesti Vabariigilt Q kasuks välja 556 eurot ja 3 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni saab esitada üksnes advokaadi vahendusel. 3(101)
1-21-4033 Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS)
12.peatüki 1. jaos.
SISUKORD
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ................................................................................... 6 (I) Süüdistus ............................................................................................................................ 6 (1) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu andmises .............................................................................................................................. 6 (2) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ..... 7 (3) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises ......................................................................................................................... 7 (4) W süüdistus kelmuses ................................................................................................... 8 (II) Maakohtu otsus ................................................................................................................ 9 (1) Menetluslikud küsimused .............................................................................................. 9 (2) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu andmises .............................................................................................................................. 9 (3) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ... 11 (4) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises ....................................................................................................................... 11 (5) W süüdistus kelmuses ................................................................................................. 13 (6) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuded ................................................ 13 (III) Apellatsioonid ............................................................................................................... 15 (1) Prokuratuuri apellatsioon ............................................................................................ 15 (2) F kaitsja O. Nääsi apellatsioon .................................................................................... 18 (3) C kaitsja O. Nääsi apellatsioon ................................................................................... 20 (4) Süüdistatav Z ja OÜ X apellatsioon ............................................................................ 20 (IV) Menetlus ringkonnakohtus............................................................................................ 20 (1) Kriminaalasja arutamisele määramine ........................................................................ 20 (2) Süüdistatav Z ja OÜ X kirjalikud seisukohad ............................................................. 21 (3) Z kaitsja J. Tehveri kirjalikud seisukohad ................................................................... 22 (4) Prokuratuuri kirjalikud seisukohad ............................................................................. 22 (5) W kaitsja M. Lemetti kirjalikud seisukohad ............................................................... 22 (6) F, C ja Q kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi kirjalikud seisukohad ............................... 23 (7) F kirjalikud seisukohad ............................................................................................... 24 (8) Seisukoha küsimine kaitsjate esitatud tõendite osas ................................................... 25 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ................................................................................. 25 4(101)
1-21-4033 (I) Lühikokkuvõte ................................................................................................................. 25 (II) Menetluslikud küsimused ............................................................................................... 28 (1) Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid ................................................................... 28 (2) Maakohtu otsuse kuulutamine ja tervikteksti kättesaadavaks tegemine ..................... 29 (3) Jälitustegevuse seaduslikkus ....................................................................................... 30 (4) Advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkus ................................................................ 31 (5) V sõiduauto läbiotsimise seaduslikkus ........................................................................ 35 (6) F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise keelamine ................................... 36 (7) Ringkonnakohtu menetluslikud seisukohad obiter dictum’i korras ............................ 37 (III) Altkäemaksu võtmine ja andmine ................................................................................. 37 (1) Sissejuhatus ................................................................................................................. 37 (2) Vara või muude soodustuste saamine ......................................................................... 38 (3) Ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe) ..................................................................... 42 (4) Kokkuvõte ................................................................................................................... 45 (IV) Toimingupiirangu rikkumine ........................................................................................ 45 (1) KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule hinnangu andmata jätmine ............ 45 (2) Süüdistusest ................................................................................................................. 46 (3) KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega ................................................... 50 (4) Sisuline hinnang .......................................................................................................... 53 (V) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil ...... 60 (VI) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises ........................................................................................................................... 62 (1) Tsiviilasi nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) .............................. 62 (2) Tsiviilasi nr 2-19-113602 (Aktsiaselts A hagi O OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks) ............................................................................................................. 72 (VII) W süüdistus kelmuses ................................................................................................. 75 (1) RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning RaKS § 60 lg 2 tõlgendamine ........................................... 75 (2) Süüdistusest ................................................................................................................. 77 (3) Sisuline hinnang .......................................................................................................... 80 (VIII) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused ............................................ 82 (1) C taotlus varalise kahju hüvitamiseks ......................................................................... 82 (2) F taotlus mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks ................................................ 84 (3) Z ja OÜ X taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks ............................................... 91 (IX) Menetluskulud maakohtus ............................................................................................ 95 (1) F ja C menetluskulude riigi kanda jätmine .................................................................. 95 (2) Z menetluskulude riigi kanda jätmine ......................................................................... 97 5(101)
1-21-4033 (3) OÜ X menetluskulude riigi kanda jätmine .................................................................. 99 (X) Menetluskulud apellatsioonimenetluses ...................................................................... 100
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
(I) Süüdistus (1) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu andmises
1.Kohtunik Fle esitati süüdistus korduvas altkäemaksu võtmises ja küsimises pankrotihalduritelt Wlt ning Zlt, s.o karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p 1 ja 2 tunnustega kuriteo toimepanemises. Wle ja Zle esitati süüdistus altkäemaksu andmise eest KarS § 298 lg 1 järgi ning OÜ-le X KarS § 298 lg 3 järgi.
2.Süüdistuse kohaselt sõlmis F Zga ebaõiguskokkulepe hiljemalt 2008. a. ning Wga hiljemalt 2012. a. Mõlemad ebaõiguskokkulepped kestsid süüdistuse kohaselt kuni F kahtlustatavana kinnipidamiseni 31. oktoobril 2019. Ebaõiguskokkulepete täitmist käsitati jätkuvate kuritegudena.
3.Ebaõiguskokkuleppe kohaselt on F vastutasuna Wlt ja Zlt saadud altkäemaksu eest: -
-
kaasanud W / Z ja Vt enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti saneerimismenetlustesse; jätnud end taandamata pankrotimenetlustest, mille menetlusosaline oli tema lähikondne W / Z või V; eiranud W / Z ja Vt menetlusse kaasates korruptsioonivastase seaduse (KVS) §-s 11 sätestatud toimingupiirangut; loonud Wle / Zle ja Vle teiste pankrotihalduritega võrreldes eelisseisundi pankrotimenetlustesse kaasamiseks; edastanud Wle / Zle ja Vle teavet neid huvitada võivate ajutist pankrotihaldurit vajavate menetluste kohta ja taganud nendele võimaluse menetluse väliselt edastada F menetluses olevaid pankrotimenetlusi puudutavaid ettepanekuid, mida F aktsepteeris kriitikavabalt; kinnitanud W / Z ja V huvides kriitikavabalt pankrotihalduri tasu ja pankrotimenetluse lõpparuandeid. Lisaks on F nõustunud kriitikavabalt OÜ X töötajate pankroti- või saneerimismenetlustes esitatud tasutaotlustega ning andnud juba pankrotimenetlustele eelnevalt Zle infot selle kohta, milliseks võib pankrotimenetluses kujuneda oodatav pankrotihalduri tasu.
4.Vastutasuna F poolt tehtud ametialastele otsustele tagas W ebaõiguskokkuleppe raames Fle võimaluse soovitud aegadel küsida Wlt erinevaid teeneid. W poolt Fle antud soodustustena ametiseisundi kasutamise eest käsitatakse: -
2012. a lõpus Qle sülearvuti ostu, 2014. a detsembris tehtud kokkulepet osta Qle õiguskirjandust, 2015. a jaanuaris 345,88 euro eest selle õiguskirjanduse ostmist ning seni tuvastamata ajal ja kohas, kuid enne
31.oktoobrit 2019 selle õiguskirjanduse üleandmist;
6(101)
1-21-4033 -
hiljemalt 9. juulil 2015. a tehtud kokkulepet, mille kohaselt võtab W 2015. a jooksul oma pankrotihalduri ja kohtutäituri büroosse OÜ-s L tasustatavale praktikakohale kohtunik F poja Q.
5.Vastutasuna F poolt tehtud ametialastele otsustele osutas Z F nimetatud aegadel perekond XXX õigusvaidlustega seonduvalt tasuta õigusteenust. Z ise või tema advokaadibüroo töötajad nõustasid alates 1. jaanuarist 2008 kuni 31. oktoobrini 2019 F ning tema perekonnaliikmeid vähemalt järgmistes õiguslikes vaidlustes jättes esitamata arve vähemalt 16,5 tunni õigusteenuse eest: -
-
kohtunik F seoses väärteomenetlusega väärteoasjas nr 260208000621 ja kohtumenetluses Harju Maakohtus kohtuasjas nr 4-08-1560 (esindaja Z); perekond XXX seoses võlaõigusliku nõudega S 2008. a (nõustaja Z); perekond XXX seoses tasaarvestusavalduse koostamisega OÜ-le R (nõustaja Z); C seoses väärteoasjaga nr 10220882973264 ja 4-09-4342 2009. a (esindaja J); C seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik I poole 2016. a (nõustajad Z, V ja M); kohtuasjas nr 3-16-229 Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus 2017. a, mis puudutas C töövaidlust Tartu Vanglaga (esindaja V ning nõustajad Z ja M); perekond XXX kindlustusvaidluses seoses nende elukohaga XXX vähemalt alates 2016. aastast (esindaja V ja nõustajad Z ning M); kohtunik F seoses distsiplinaaravaldusega 2018. a (nõustaja Z); F seoses Maksu- ja Tolliameti haldusasjaga 2019. a (esindaja Z).
6.OÜ-le X esitati süüdistus KarS § 298 lg 3 järgi, sest Z kui advokaadibüroo juht ja ainuomanik sõlmis ebaõiguskokkuleppe advokaadibüroo huvides. (2) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil
7.F süüdistatakse KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt edastas F 7. veebruaril 2019. a oma abikaasale Cle kohtuasjas nr 2-18-14337 OÜ Z advokaat B koostatud avalduse Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale. Selles avalduses kajastati täisealise isiku eriliiki isikuandmeid (detailseid terviseandmeid) ning taotleti kohtult täisealisele isikule eestkoste seadmist ja määramist. Avaldus edastati Cle näidisena, et ta saaks seda kasutada kolmandatele isikutele tasulise õigusteenuse osutamisel abimaterjalina ning seeläbi teenida enda ja F ühisele leibkonnale varalist kasu. (3) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises
8.F, C ja Q süüdistatakse grupis KarS § 209 lg 2 p 4 – § 25 lg 4 ning KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toime panemises.
9.Süüdistuse järgi on F koos abikaasa C ja poeg Qga tsiviilkohtumenetlustes nr 2-19-113602, 2-17-9248 ja 2-19-6329 menetluspoolte esindajatena ühiselt korduvalt koostanud ebaõigeid menetluskulude nimekirjasid ja neid kohtule esitanud. Menetluskulude nimekirjades täpsete menetluskulude kohta teadlikke valeväiteid on esitatud eesmärgiga kohustada kõnealuste menetluste vastaspooli tegema nende esindatavate huvides varakäsutusi ning luua neis
7(101)
1-21-4033 ettekujutus sellest, et menetluses on vaja tasuda menetluskulusid ulatuses, mille osas tegelikke kulusid tekkinud ei ole. Täpsemalt seisneb etteheide selles, et: -
-
-
16.veebruaril 2018. a esitas Q kohtuasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) Tartu Maakohtule hagivastuse, milles kinnitati, et N tasus õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel 1300 eurot. Dokumendi kohaselt koostasid selle D ja Q. Tegelikkuses N sellist summat ei tasunud. Õigusabi perekonnatuttav Nle osutasid F, C ja Q. Õigusabiteenuse eest tasus N erinevate teenustega, sh perekond XXXle kuuluva maja ehitustöödega. Täiendavaid kokkuleppeid menetluskulude hüvitamiseks ei olnud. D kaasati menetlusse vaid eesmärgiga õigustada menetluskulude väljamõistmist. Ebaõige menetluskulude nimekirja esitamisega sooviti kohtumenetluse kaudu saavutada ebaseaduslik nõue hageja vastu menetluskulude osas ning kaasa tuua varakäsutus D kasuks. Kuivõrd kohtuasja võitis hageja K, ei otsustatud menetluskulude hüvitamist Ni kasuks, jäi kelmus katsestaadiumisse. 2019. a suvel osutasid Q ja F Jle õigusteenust tsiviilasjas nr 2-19-113602. Menetluskulude eest ei tasutud ning puudus ka kokkulepe menetluskulude tasumiseks. Selleks, et jätta menetluse vastaspoolele (AS A) mulje nagu oleks Jl ning O OÜ-l tekkinud menetluskulusid, koostasid Q ja F menetluskulude nimekirja, milles väideti, et tegelikkuses on O OÜ-d menetluses esindanud hoopis D, kes osutas õigusabiteenust väärtusega 385 eurot (käibemaksuta) ning kostja on juba tasunud õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 70 eurot tund (käibemaksuta). Samuti esitasid Q ja F 11. septembril 2019 kohtule kostja väidetava seadusliku esindaja nimel D õigusteadmisi kinnitava diplomi, teades, et D ei ole mitte kunagi kõnealuse õigusteenuse pakkumisse kaasatud. Kuna kohus ei teinud Jle soodsat otsust, jäi kelmus katsestaadiumisse.
16.juulil 2019. a esitas C kokkuleppel Fga tsiviilasjas nr 2-19-6329 (Ä hagi E vastu võla nõudes) Pärnu Maakohtule C ja D allkirjastatud kostja vastuse hagiavaldusele, milles paluti jätta menetluskulud hageja kanda. Õigusabikuludena nimetati 450 eurot ning märgiti, et need kulud on juba kaetud. Tegelikult osutas F 2019. a suvel tasulist õigusteenust Õle ja Ele. Õ ja F leppisid kokku, et soodsa tulemuse korral tasub Õ Fle 200 eurot. Taotluse esitamise hetkeks ei olnud kulusid kantud. F ja C leppisid kokku rollijaotuse, mille kohaselt koostas menetlusdokumente F, kohtuistungitel osales vajadusel C ning kohtule esitavates dokumentides märgitakse kostja lepinguliseks esindajaks D ja C. Seega sooviti saavutada hageja vastu ebaseaduslik nõue 250 euro ulatuses. Kuna kohus ei teinud kostja kasuks menetluskulude hüvitamise otsust, jäi kelmus katsestaadiumisse. (4) W süüdistus kelmuses
10.W süüdistatakse KarS § 209 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. Süüdistuse kohaselt esitas pankrotihaldur ning kohtutäitur W Haigekassale enda kui füüsilisest isikust ettevõtja nimel 16. augustil 2019. a ning 9. septembril 2019. a töövõimetuslehed ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja maksmiseks. Esimese töövõimetuslehe töövabastusperiood oli 8. juuli kuni 6. august 2019 ning teise töövabastuslehe töövõimetusperiood oli 7. august 2019 kuni 30. august 2019. Haigekassa maksis Wle kahe töövõimetuslehe alusel kokku 4943,99 eurot. Tegelikkuses täitis W hoolimata väidetavast töövõimetusest 2019. a juulis ja augustis igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu, mistõttu ei olnud tal töövõimetuse hüvitise saamiseks alust. Seega lõi W varalise kasu saamise eesmärgil Eesti Haigekassale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mille tulemusena sai Eesti Haigekassa varalist kahju. 8(101)
1-21-4033 (II) Maakohtu otsus
11.Harju Maakohtu 16. oktoobri 2023. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad nendele ette heidetud tegudes õigeks. Tervisekassa (endise nimega Eesti Haigekassa) poolt W vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus jäeti läbi vaatamata. F, OÜ X ja Z süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata. C taotlus süüteomenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks rahuldati osaliselt ning tema kasuks mõisteti välja 187 eurot. (1) Menetluslikud küsimused
12.Maakohus ei nõustunud kaitsjate etteheidetega, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus ajend ja alus. Menetlejale laekunud informatsioon ning halduskohtumenetluse materjalidest nähtuv asjaolu, et X vandeadvokaat V on halduskohtumenetluses F abikaasat C tasuta nõustanud, oli piisav kriminaalmenetluse alustamiseks.
13.F ametialase e-postkasti sisu välja nõudmine ei rikkunud sõnumisaladust, sest sealsed sõnumid olid adressaadi mõjusfääri jõudnud. Väited nõupidamistoa saladuse rikkumise kohta on oletuslikud.
14.Kohus pidas sideettevõtjalt saadud andmeid lubamatuks tõendiks. Jälitustoiminguid pidas maakohus seaduslikeks.
15.OÜ X läbiotsimist (nii Tallinna kui Võru linnas asuvates ruumides) pidas kohus ebaseaduslikuks ning luges seega ka kõik läbiotsimisega saadud tõendid lubamatuks. Eeluurimiskohtuniku poolt antud luba advokaadibüroo läbiotsimiseks oli liiga laialt tõlgendatav ning võimaldas advokaadibüroost otsida, leida ja ära võtta dokumente ja andmekandjaid, mis ei ole selle kriminaalmenetluse tõendamisesemega seotud. Arvestades, et läbi otsiti advokaadibürood, pidanuks kohtumäärus olema eriliselt detailne. Määrus pidanuks sisaldama ka viidet konfidentsiaalsete andmete kaitsmise vajadusele. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et andmekandjad võeti ära tervikuna nende sisusse süüvimata, samuti kopeeriti advokaatide e-postkastide sisud tervikuna, ilma märksõnaotsinguta. Välised kõvakettad, mälupulgad ja mälukaardid lihtsalt pakendati ja võeti kaasa. Ainult OÜ X advokaat M arvutis tehti märksõnaotsing. Läbiotsimist ei teostatud sõltumatu vaatleja juuresolekul, samuti teostati läbiotsimist osaliselt teise advokaadibüroo ruumides, milleks ei olnud luba. Luba ei olnud ka sõiduauto Volkswagen Passat läbiotsimiseks. (2) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu andmises
16.Maakohus leidis, et süüdistus altkäemaksu andmises ja võtmises on tõendamata. Kuigi F on saanud Zlt ja Wlt mõningaid süüdistusaktis nimetatud soodustusi, ei ole tõendatud, et soodustused oleks antud vastutasuks tema ametiseisundi kasutamise eest. Mõned süüdistusaktis nimetatud soodustustest aga ei leidnud tõendamist või loobus nende osas süüdistusest prokuratuur.
17.F või tema pereliikmed on Zlt, Vlt ja OÜ X saanud tasuta õigusabi järgmistes vaidlustes: -
tasaarvestusavalduses OÜ-le R; kohtuasjas nr 3-16-229 Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus C töövaidluses Tartu Vanglaga; 9(101)
1-21-4033 -
kindlustusvaidluses seoses XXX elukohaga; F distsiplinaarmenetluses ja F ja C vaidluses Maksu- ja Tolliametiga.
18.F sai Wlt mobiiltelefoni käibemaksu võrra odavamalt, samuti sai ta Wlt kingituseks mobiiltelefoni kaaned. Selle soodustuse koguväärtus oli 74,99 eurot.
19.Maakohus ei nõustu süüdistuse versiooniga selles, et F ei oleks tohtinud ajutiseks halduriks või pankrotihalduriks määrata oma tuttavaid ning oleks pidanud end nendega seotud menetlustest taandama, kuna nad olid menetlusosalised. PankrS § 25 lg 1 kohaselt ei ole pankrotihaldur menetlusosaline.
20.Kohus leiab, et hoolimata pikaaegsest sõprusest ja läbikäimisest ka tööväliselt ei saa W, Z ja Vt pidada F lähikondseteks pankrotiseaduse mõttes, mis oleks võinud mõjutada nende tegevust ajutise halduri või pankrotihaldurina F poolt juhitud pankrotimenetluses. Tõendatud pole ühtegi juhust, kus F menetluses olnud pankrotiasjades oleks menetluse kulgu või kohtulahendit mõjutanud asjaolu, et ajutiseks halduriks või pankrotihalduriks oli määratud kas W, Z või V. Väide, et nimetatud pankrotihaldureid eelistati, on ümber lükatud kaitsja tõenditega, mille kohaselt on F ajutiseks halduriks ja pankrotihalduriks määranud ka teisi inimesi. Kuigi süüdistuses väidetakse, et F kinnitas W, Z ja V huvides pankrotihalduri tasusid ja pankrotimenetluse lõpparuandeid kriitikavabalt, tulnuks süüdistuses viidata ka konkreetsetele juhtumitele, kus kohtunikul oleks olnud põhjust tasutaotlustesse kriitiliselt suhtuda. Tasu kinnitamisel küsitakse ka võlgniku ja võlausaldaja seisukohta.
21.W on Fle üle andnud kingituse koguväärtuses 74 eurot ja 99 senti. Samas ei ole tõendatud, et tegemist oleks konkludentsete tegudega sõlmitud ebaõiguskokkuleppe raames üle antud altkäemaksuga. W on tunnustatud pankrotihaldur, keda on menetlustesse kaasanud ka paljud teised kohtunikud. Ka pankrotihaldurile tasu määramine ei sõltu kohtuniku suvast, vaid on seaduses selgelt reguleeritud. Ainult pikaajalise sõprussideme ja ka töövälisel ajal suhtlemise pinnalt ei saa ilma tõenditeta väita, et menetlustesse kaasamine ja tasude määramine oleks seotud vastuteenetega. Kuigi jälitustoimingute käigus on pealt kuulatud mitmete tundide jagu telefonikõnesid F ja W vahel, võeti ära kohtuniku meilboksi sisu alates 2002. a, samuti tema ning W arvutites olevad failid, siis ei tule ka selliselt kogutud infost välja ühtegi konkreetset tõendit, millega võiks kinnitada süüdistusversiooni altkäemaksukokkuleppe olemasolust. Seega tuleb F ja W selles episoodis õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
22.Vaatamata tasuta õigusabi osutamisele, ei ole võimalik jaatada ebaõiguskokkuleppe sõlmimist Z ja F vahel. F ja Z suhtlesid süüdistuses kirjeldatud ajaperioodil tihedalt nii tööalaselt, kui ka tööväliselt. Läbi käidi ka perekonniti, muuhulgas laste ühise huvi tõttu. F perel tekkinud õiguslike küsimuste lahendamiseks koondati kõik jõud, eelkõige Z ja V, aga keerulisemate probleemide korral ka palju teisi isikuid. Z abistas küll F ja C pro bono, kuid tuvastatud ei ole, et selle eest oleks ka vastuteenet küsitud. F ja Z telefonivestlusi on 7 kuu jooksul pealt kuulatud. Sealjuures on räägitud korduvalt ka teemadel, mis puudutavad F probleeme, mille käigus õigusabi osutati, kuid ei kosta ühtegi viidet altkäemaksukokkuleppele. Sama saab öelda ka F tööarvutist ära võetud dokumentide ja tema tööalase e-postkasti läbivaatuse kohta. Süüdistuse järgi kehtib ebaõiguskokkulepe juba alates 2008. a ning tegemist on jätkuva kuriteoga, mille esimene episood toimus 2008. a ning järgmine alles 2016. a. Vahepealse 8 aasta jooksul jätkas F süüdistuse versiooni kohaselt omapoolsete soorituste tegemist ebaõiguskokkuleppe täitmisest, kuid Z ja 10(101)
1-21-4033 advokaadibüroo poolt mingit vastusooritust ei olnud. See ei kõla kohtu jaoks eluliselt usutavalt ja räägib pigem ebaõiguskokkuleppe puudumise, kui selle olemasolu kasuks. Kuna tasuta õigusabi ei antud vastutasuks selle eest, et kohtunik oma ametiseisundit kasutaks, tuleb F, Z ja OÜ X neile esitatud süüdistustes õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
23.Süüdistuskõnes viitas prokuratuur sellele, et kui kohus peaks leidma, et süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisu ei saa kohaldada, peab kohus kontrollima, kas F tegu võiks vastata KarS § 3001 lg 1 tunnustele.
24.Prokurör viitas oma avakõnes 2022. a aprillis vihjamisi võimalusele, et kas tegu ei võiks olla hoopis KarS § 3001 koosseisule vastava kuriteoga, kuid kogu kohtumenetluse vältel ta selle teema juurde tagasi ei pöördunud. Kui kaitsja O. Nääs selle teema 18. novembri 2022. a istungil tõstatas, kinnitas kohus üle, et asja arutatakse esitatud süüdistuse pinnalt, kuna prokuratuur ei ole taotlenud süüdistuse muutmist. Seega oli menetlusosalistel põhjust arvata, et kohus ei kaalunud alternatiivseid kvalifikatsioone. Kuna Fl ja tema kaitsjal ei olnud küllaldast võimalust end selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta, jätab kohus rahuldamata prokuratuuri taotluse kaaluda alternatiivselt, kas F tegevus võiks vastata KarS § 3001 lg 1 tunnustele. (3) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil
25.Kohus tuvastas, et F avaldas eriliiki isikuandmeid sisaldanud menetlusdokumendi vähemalt ühele isikule, Cle. Tõendatud ei ole, et C oleks kõnesoleval ajavahemikul Ü sarnases õigusküsimuses nõustanud. Seega ei ole tõendamist leidnud, et F oleks Cle eriliiki isikuandmeid edastanud omakasu eesmärgil selliselt, et C saaks osutada õigusabiteenust ja teenida perekond XXXle varalist kasu. Seega tuleb F temale esitatud süüdistuses KarS § 1571 lg 2 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. (4) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises
26.Tõendatud on see, et kohtuasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) osutasid Nle õigusabi kõik perekond XXX liikmed, sh ka D. Seega ei leidnud kinnitust süüdistusversioon, et D menetluses ei osalenud. Süüdistusest jääb selgusetuks, kelle vahel, millal ja kuidas lepiti kokku teoplaanis, milliste andmete avaldamise läbi toimus eksitamine, kes pidi millistest andmetest tulenevalt sattuma eksimusse ning kes pidi saama varalist kasu. Süüdistusest ei selgu, kes petmise tagajärjel eksimusse sattus. Süüdistuse tekstist võib järeldada, et selleks pooleks peetakse hageja K. Samas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis viitaks sellele, et hageja ka eksimusse sattus, teda ei ole ka kannatanuna üle kuulatud.
27.Tõenditega on ümber lükkamata, et Nga võidi rääkida võimalikust tulemustasust. Sel juhul olnuks menetluskulude nimekirja esitamine igati seaduslik. Süüdistusakt on vastuoluline ka õigusabikulude tasumise osas. Ühes kohas väidetakse, et N ei tasunud õigusabikulude eest ning teises kohas kirjutatakse, et õigusabiteenuse eest tasus N perekond XXXle erinevate teenetega – sh maja ehitustöödega. Seega võib ka jaatada võimalust, et õigusabiteenuste eest on tasutud vastuteenetega.
11(101)
1-21-4033
28.Ei ole ka tõendeid selle kohta, et kohtule esitatud dokumendiga sooviti tuua kaasa ebaseaduslik varakäsutus D kasuks. Kohtule esitatud dokumendi resolutsioonist nähtub selgelt, et kulude hüvitamist taotletakse kostja ehk N kasuks. Kokkuvõtvalt ei ole selles episoodis analüüsitud tõendite pinnalt võimalik jõuda järeldusele, et F, Q ja C oleksid isikute grupis toime pannud kelmuse katse, kuna ei ole tuvastatud, et 16. veebruaril 2018. a Tartu Maakohtule edastatud menetluskulude nimekiri oleks sisaldanud ebaõigeid andmeid õigusabiteenust osutanud isikute, osutatud õigusabiteenuse sisu, mahu ja maksumuse osas.
29.Ka siis, kui kohus jõuaks teistsugusele järeldusele, poleks see kaasa toonud isikute süüdi mõistmist, sest süüdistuse tekstis on nimetamata konkreetne isik, kes ebaõigete andmete esitamise, ehk petmise tõttu eksitusse võis sattuda ja tõendamata on kas ta ka tegelikult sattus, ehk siis sisustamata on kelmuse objektiivse koosseisu üks oluline element. Süüdistatavad tuleb õigeks mõista ka KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Süüdistusest ei selgu, kes konkreetselt dokumendi võltsis: kas süüdistatavad grupis või heidetakse seda ette üksnes neile, kes dokumendile allkirja panid? Kuna eelnevalt tuvastati, et menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid ei saa selle koostamine ja kohtule esitamine olla kvalifitseeritav dokumendi võltsimise ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamisena ning ka selles süüdistuses tuleb kõik süüdistatavad õigeks mõista nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
30.Tsiviilasjas nr 2-16-6329 (Ä hagis E vastu võla nõudes) tuleneb jälitusprotokollidest selgelt, et Õ oli teadlik, et osutatud õigusabi eest tuleb tasuda, et juhul, kui hagi jääb rahuldamata, siis hüvitatakse nende poolt makstud õigusabitasu hageja poolt ning et osa õigusabitasust, summas 200 eurot oli Õu poolt ka makstud. Õ oli ka teadlik, et õigusabikulud ei piirdu ainult esialgselt tasutud 200 euroga.
31.Vaidlus puudub, et õigusabiteenust osutati ning Õ oli teadlik, et peab kulud hüvitama. F ütluste kohaselt tegeles selle kohtuasjaga ka D.
16.juulil 2018. a Pärnu Maakohtule edastatud kostja vastuses sisalduvad andmed tekkinud menetluskulude kohta ei sisaldanud ebaõigeid andmeid õigusabiteenust osutanud isikute, osutatud õigusabiteenuse sisu, mahu ja maksumuse osas. Ka selles episoodis on süüdistuses nimetamata konkreetne isik, kes ebaõigete andmete esitamise, ehk petmise tõttu eksitusse võis sattuda. Tõendamata on ka see, kas eksitusse tegelikult satuti. Süüdistuskõnes viitab prokuratuur hoopis sellele, et eksitusse sattus asja lahendanud kohus.
32.Süüdistatavad tuleb õigeks mõista ka KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Ka siin ei selgu, kellele konkreetselt võltsimist ette heideti. Kuna eelnevalt tuvastati, et menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid, ei saa selle koostamine ja kohtule esitamine olla kvalifitseeritav dokumendi võltsimise ja teadvalt võltsitud dokumendi kasutamisena ning ka selles süüdistuses tuleb kõik süüdistatavad õigeks mõista nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
33.Seonduvalt Jle õigusteenuse osutamisega tsiviilasjas nr 2-19-113602 tuvastas kohus, et menetluskulude nimekirja on kohtule esitanud J. Dokumendi metaandmete kohaselt on dokumendi koostaja Q. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu, kes konkreetselt on õigusabiteenust osutanud, kas seda on teinud D, Q või keegi kolmas. Menetlusnimekirja koostamine ei tähenda võltsimist. Tõendatud on, et J suhtles õigusabiteenuse osutamise teemal Fga, kes omakorda suhtles Qga. F ütluste kohaselt suhtles D selles teemas ka J kompanjoni Tga ning nad võisid omavahel õigusabiteenuse osutamises ja tasu suuruses kokku leppida, kuid see versioon ei ole kontrollitav, sest J ega T ei kuulatud 12(101)
1-21-4033 kohtus üle. D aga keeldus ütluste andmisest. Seda, et tasus leppisid kokku F ja J, ei ole samuti tõendatud.
34.Kuna väidetava kelmusliku teo pani faktiliselt toime J, siis süüdistusaktist ei nähtu, kuidas saaks tema tegu omistada Fle või Qle. Neil põhjustel ei saa süüdistatavaid süüdi mõista ei kelmuses, dokumendi võltsimises ega võltsitud dokumendi kasutamises. (5) W süüdistus kelmuses
35.Vaidlust ei ole selles, et W esitas süüdistuses märgitud töövõimetuslehed ning sai töövõimetushüvitist. Kohus ei nõustu prokuratuuri etteheitega, justkui olnuks W töövõimetuslehel märgitud perioodil tegelikult töövõimeline. W käis 2019. a juulis puusaliigesevahetuse operatsioonil, mille tulemusena oli ta töövõimetu. Esitatud süüdistus on puudulik ning sealt ei ole aru saada, milles W väidetav näiline töövõimetus seisnes.
36.Süüdistusaktist ei nähtu, kuidas ja millisel moel W ettevõtlusega tegeles ning mis hetkel ta selle eest tasu sai. Seda, et W käis tunnistaja H sõnade kohaselt ühe meesterahvaga pankrotimenetluse raames pilte tegemas, kohus W poolt töötamiseks ei pea, sest tuvastatud on nii tunnistaja kui ka süüdistatava W kohtus antud ütlustega fakt, et pildid tegi meesterahvas. Pelgalt telefonikõnede tegemine või vastuvõtmine süüdistatava poolt, ekirjade lugemine ja nendele vastamine, ei ole kohtu jaoks veenvaks asjaoluks, et jaatada W poolt tööülesannete täitmist pankrotihalduri või kohtutäiturina. Ka Riigikohtu lahendite lugemist oma töökohas haiguslehel olles ei saa Wle kui töötegemist ette heita.
37.Kohtumenetluses on mõistlikult põhjendatud, miks W töövõimetuslehe ajal oma tööruumides viibis. W ütluste kohaselt käis ta tööruumides, et olla veendunud, et kõik oleks ikka korras, võib-olla andis teistele juhiseid ja vastas e-kirjadele, suhtles telefoniga. Seda ei pea kohus töötamiseks. Ka W mobiiltelefoni vaatlusest nähtuv W ja advokaatide ning muude isikute omavaheline suhtlus SMS teel ei tõenda vastupidist. Kuigi SMS-idest võiks arvata, et tegemist võiks olla mingit sorti tööalase jutuga, kuid kohtu hinnangul ei ole see siiski üheselt tuvastatav. Kohtule ei ole teada, kas üldse ja, milliste menetluste raames märgitud vestlused toimusid.
38.Kohtu hinnangul saaks Wle ette heita töövõimetuse ajal töötamist siis, kui tema aktiivne erialane tegutsemine tõi või oleks kaasa toonud tema menetluses olnud pankrotiasjades või täiteasjades õigusliku lahenduse, järelmi. Käesoleval hetkel kohtule ühtegi sellekohast tõendit esitatud ei ole.
39.Samuti ei ole tõendatud, et W saanuks töövõimetusperioodil sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Kui süüdistusversiooni kohaselt sai W sel perioodil täidetud tööülesannete eest tasu hiljem, tulnuks prokuratuuril viidata, millal ja millise pankroti- või täiteasja raames laekus süüdistatavale süüdistuses kirjeldatud perioodil tööülesannete täitmise eest raha. W pangakontole ei laekunud töövõimetusperioodil töötasu. Seetõttu tuleb W KarS § 209 lg 1 järgi õigeks mõista.
40.Kuna W mõistetakse kelmuse süüdistuses õigeks, tuleb kriminaalmenetluses esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus KrMS § 310 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata. (6) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuded
41.Kohus jättis rahuldamata kaitsja S. Reinsaare taotluse hüvitada Osaühingule X ja Zle SKHS § 11 lõike 2 ja § 7 lõike 1 alusel mittevaralise kahju hüvitis õiglases suuruses seoses taotleja 13(101)
1-21-4033 asukohas läbi viidud 31.10.2019 õigusvastase läbiotsimisega. Rahuldamata jäeti ka SKHS §
lõike
ja § 7 lõike 1 alusel taotletud mittevaralise kahju hüvitis õiglases suuruses seoses prokuratuuri poolt Eesti Rahvusringhäälingu uudistesaates „Aktuaalne Kaamera“ 01.11.2019 antud intervjuus taotlejate käsitamisega kohtunik Fle altkäemaksu andnud isikutena ja Eesti Rahvusringhäälingule 05.11.2019 taotleja asukoha läbiotsimise käigu kohta ebaõige teabe avaldamisega.
42.Kohus leidis, et kuna ebaseaduslikult teostatud läbiotsimist mittevaralise kahju hüvitamise alusena SKHS § 11 lg 2 ette ei näe, siis ei saa seda taotlust ka rahuldada. Kohtu poolt läbiotsimise ebaseaduslikuks tunnistamine peaks hüvitama tekitatud ebaõiguse.
43.Z au ja hea nime teotamise osas jättis kohus taotluse rahuldamata, sest ei ole tuvastatud, et menetleja tegevus oleks olnud süüline. Avalike menetlustoimingute teostamise hetkel oli Kaitsepolitseiametil ja Riigiprokuratuuril kogutud piisavat tõendeid, et esitada Zle kahtlustus.
44.Läbiotsimise käigu kohta ebaõigete andmete avaldamise osas jääb taotlus rahuldamata seetõttu, et tegemist ei ole SKHS § 11 lg-s 2 ammendavalt loetletud juhuga, mil füüsilisel isikul on õigus taotleda mittevaralise kahju hüvitamist.
45.Kohus jättis rahuldamata ka F kaitsja O. Nääsi taotluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Taotluses leiti, et kahju tekitati kinni pidamise ajal kaitsja osavõtuta korraldatud kohtumisel F survestamisega kohtuniku ametist lahkumiseks; jõustunud kohtumääruse alusel viivitamatule tagamisele kuuluva sularaha tagastamisega teadlikus viivitamises ja F seisukohtade ja õiguste pisendamises kohtueelses menetluses toimunud kaebemenetluses.
46.Kohus leidis, et Fga toimunud kohtumisel puudus menetlejate süülisus. Seaduses ei ole taolise kohtumise korraldamise keeldu. Sularaha tagastamisega viivitamisel ja F seisukohtade ja õiguste pisendamine ei ole aga käsitatav alandava kohtlemisena.
47.C taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldas kohus osaliselt. Taotlus rahuldati osas, mis seondus läbiotsimisel kahjustatud mobiiltelefoni ekraani remondi kuludega (169 eurot) ning lõhutud seifiga (18 eurot). Taotlus jäeti rahuldamata läbiotsimisel purunenud vaasi osas, sest puudub põhjuslik seos vaasi purunemise ja menetleja käitumise vahel. Läbiotsimisprotokollist nähtub, et vaasi serv oli eelnevalt mõrane.
48.Kohus jättis rahuldamata F taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas. Taotluses sooviti kahju hüvitamist seoses kohtunikuametist kõrvaldamise tagajärjel saamata jäänud töötasuga summas 60 796,21 eurot; saamata jäänud II pensionisamba maksete osas; õpetaja ametist vabastamistega (kohtu äranägemisel) ning sõidu- ning ravikuludega (174, 3 eurot sõidukulud, 177,29 eurot ravimite kulud ning 160 eurot psühhiaatrilise ravi kulud).
49.Kohtuniku ametist kõrvaldamise osas jäi taotlus rahuldamata, sest F ei kõrvaldatud ametist. Praeguses faasis on ennatlik kahju hüvitamise nõude esitamine. Õigeksmõistva kohtuotsuse järel on Fl õigus pöörduda nõudega Eesti Vabariigi vastu saamatajäänud tulu ja II pensionisamba maksete nõudes. Õpetaja ametist vabastamise osas ei ole tõendatud, et õppetöö lõpetamise põhjuseks oli kriminaalmenetluse läbi viimine. Sõidu- ja ravikulu ei
14(101)
1-21-4033 kuulu SKHS §-d 5 ega 7 alusel hüvitamisele. Sõidukulud, ravimite ja ravikulud jäid hüvitamata, sest need ei kuulu vastavalt SKHS §-dele 5 ja 7 hüvitamisele. (III) Apellatsioonid (1) Prokuratuuri apellatsioon
50.Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, palub see vaidlustatud osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista süüdistatavad neile ette heidetud tegudes süüdi, konfiskeerida Flt ära võetud sularaha, rahuldada avalik-õiguslik nõue ning jätta süüdistatavate menetluskulud nende enda kanda. Prokuratuur esitas ka karistusettepanekud ja taotluse süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks. (a) Menetluslikud küsimused
51.Prokuratuuri hinnangul rikkus maakohus otsuse kuulutamisega seonduvalt menetlusõigust, hoidis menetlusosalisi teadmatuses ega arvestanud kohtumenetluse poolte õigusi. See rikkumine väljendus selles, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel ei selgitanud kohus suuliselt kohtuotsuse olulisi põhjendusi, samuti lükati kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemist korduvalt edasi. Kohtuotsuse terviktekst tehti kättesaadavaks hiljem kui kohtu poolt määratud tähtajal.
52.Advokaadibüroo läbiotsimine teostati kehtiva õiguse nõudeid järgides. Maakohus pidanuks jaatama läbiotsimiste õiguspärasust ning tuginema lahendi tegemisel seaduslikult läbiviidud uurimistoiminguga kogutud tõenditele. Seda mitte tehes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
53.Sõiduauto Volkswagen Passati läbiotsimiseks oli eeluurimiskohtuniku luba. Sõidukit ei kajastatud määruse resolutsioonis üksnes tehnilisel põhjusel ning prokuratuur esitab selle tõendamiseks e-kirja vahetuse Registrite ja Infosüsteemide Keskusega. (b) F süüdistus altkäemaksu võtmises ning W, Z ning OÜ X süüdistus altkäemaksu andmises
54.Prokuratuur ei nõustu maakohtu otsusega altkäemaksu andmise ja võtmise osas. Poolte vaheline ekvivalentsussuhe on tuvastatav kaudsete tõendite põhjal. Ekvivalentsussuhet tõendavad ka OÜ X läbiotsimisel leitud tõendid, mille maakohus tunnistas lubamatuks.
55.Ebaõiguskokkulepet on võimalik jaatada, kui teenuseid osutatakse korduvalt ja perioodiliselt; teineteise käitumine on prognoositav ja ettenähtav; osapooltel on selge ja tajutav teadmine selle kohta, milline on oodatav käitumine ning omavahelist kokkulepet tajutakse ka kolmandate isikute poolt. Neid asjaolusid käsitles prokuratuur ka oma süüdistuskõnes. Maakohus hindas tunnistajate ütlusi ühekülgselt ja jättis hindamata mitmed kaudsed ja dokumentaalsed tõendid, millele prokuratuur süüdistuskõnes viitas. Selektiivne tõendite hindamine on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Üksnes kaitsjate ühepoolsete järelduste arvesse võtmisega rikkus maakohus ka kohtuotsuse põhistamise nõudeid.
56.Prokuratuur ei nõustu maakohtu järeldusega, milles leiti, et W poolt Qle sülearvuti ega õiguskirjanduse soetamine ei ole tõendatud.
15(101)
1-21-4033
57.Zlt varaliselt hinnatava soodustuse saamise etteheite osas palub prokuratuur maakohtu otsuse tühistada kahe episoodi osas, milles maakohus ei lugenud soodustuse saamist tõendatuks: tasuta õigusteenuse osutamine väärteomenetluses nr 260208000621 (4-081560) ning tasuta õigusteenuse osutamisega Cle seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik I poole.
58.Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kui jättis hindamata, kas F tegevus võib vastata KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritavale kuriteole. Nii süüdistatavale kui kaitsjale oli süüdistusakti põhjal teada, et kohtuotsuse tegemisel tuleb kaaluda ka toimingupiirangu rikkumise kuritegu, sest süüdistusakt viitas sellele mitmes kohas. Ühtlasi juhtis prokuratuur sellele tähelepanu avakõnes. Prokuratuur ei pea teo ümberkvalifitseerimiseks tegema taotlust, vaid alternatiivse kvalifikatsiooni kaalumine on maakohtu seadusest tulenev kohustus.
59.Prokuratuur analüüsis F tegevuses KarS § 3001 lg 1 tunnuste esinemist põhjalikult süüdistuskõnes ning leiab, et kui ringkonnakohus ei tuvasta KarS § 294 lg 1 p 1, 2 koosseisutunnuste esinemist, tuleb F süüdi tunnistada KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. (c) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil
60.Prokuratuur ei nõustu F õigeksmõistmisega KarS § 1571 lg 2 järgi.
61.F poolt Cle delikaatsete isikuandmete edastamine jäi selle ajaperioodi sisse, mil Ü tegeles ema eestkoste ja pensioni kättesaamise küsimuse lahendamisega. F eesmärk näidise saatmisel oli, et C saaks seda kasutada koostatava dokumendi näidisena ning seeläbi enda ja F ühisele leibkonnale varalist kasu teenida. Kui ringkonnakohus leiab, et Ü nõustamine ei ole tõendatud, ei muuda see hinnangut, et F on toime pannud KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo. On tuvastatud, et eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi edastamise eesmärgiks oli see, et C saaks seda dokumenti õigusteenuse osutamisel näidisena kasutada.
62.Kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole lõpuleviidud teoga, tuleb kontrollida F tegevuse vastavust KarS § 1571 lg 2 – KarS § 25 lg 2 tunnustele. Teades, et C tegeleb nõustamisega, tegi F endast kõik, et C saaks eriliiki isikuandmeid sisaldavat dokumenti kasutada omakasu eesmärgil. (d) W süüdistus kelmuses
63.Prokuratuur ei nõustu W õigeksmõistmisega KarS § 209 lg 1 järgi.
64.Maakohus on ekslikult leidnud, et prokuratuur vaidlustab asjaolu, et W oli töövõimetu. Prokuratuur heidab Wle ette seda, et viibides haiguslehel ning puhul, mil tema taastumine oli piisav ning tervis võimaldas, täitis ta tööülesandeid, ei andnud ta sellest Haigekassale teada. Olukorras, mil Wl selgus, et ta on operatsioonist piisavalt taastunud ning saab ja kavatseb osalise koormusega jätkata töövõimetuslehel viibides ettevõtlusega tegelemist ning täita tööülesandeid, pidanuks W esitama vastava info Haigekassale. Kui väljakirjutatud töövõimetuslehel on vaja teha parandusi, esitab töövõimetuslehele parandamist vajava kande teinud kande tegija haigekassale kirjaliku õiendi. Seega pidanuks W informeerima Haigekassat töövõimetuse perioodil tööülesannete täitmisest ja ettevõtlusega tegelemisest ning Haigekassal olnuks esitatud teabe põhjal võimalik teha töövõimetuslehele parandused. Vastavalt asjaoludele järgnenuks W poolt korrektsel kujul Haigekassale teabe edastamisel 16(101)
1-21-4033 kas hüvitise maksmise vähendamise, selle maksmisest keeldumise või selle tagasinõudmise otsus. W viis Haigekassa aga kõnealuse teabe osas eksimusse ning Haigekassa tegi eksimuses olles varakäsutuse.
65.Prokuratuur möönab, et süüdistuses ei ole ettevõtluse või tööülesande täitmisena käsitatavat tegevust konkreetselt nimetatud, kuid prokuratuur on need tegevused sisustanud nii kohtuliku uurimise kui kohtuvaidluste käigus ning Wl on olnud igakülgne võimalus end nende etteheidete vastu ka kaitsta.
66.Prokuratuur ei nõustu, et tööülesannete täitmise ja ettevõtlusega tegelemisena on käsitletavad üksnes need toimingud, mis tõid või oleks kaasa toonud tema menetluses olnud pankrotiasjades või täiteasjades õigusliku järelmi. Jättes sellise seisukoha põhistamata rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Taoline seisukoht on eluvõõras ja ekslik. Maakohtu seisukoht, et W tegeles töökorralduslike küsimustega, on ekslik. Töökorralduslikeks ülesanneteks on büroo ülalpidamise ja toimimise tagamine, samuti halduri/täituri igapäevase töö koordineerimisega seotud tegevused. Wle prokuratuuri poolt tehtud etteheide läheb oluliselt kaugemale pelgalt nö administratiivsetest toimingutest.
67.Asjassepuutumatu oli ka maakohtu seisukoht, et W ei saanud töövõimetuse ajal tulu. Määrav ei ole mitte tulu saamine töövõimetuse ajal, vaid selle aja eest. Eirates ravikindlustuse seaduse (RaKS) sätteid kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes.
68.Kuna prokuratuur taotleb W süüdimõistmist KarS § 209 lg 1 järgi, tuleb ka rahuldada Eesti Tervisekassa poolt W vastu esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus ning mõista Wlt Eesti Tervisekassa kasuks välja 4943,99 eurot. (e) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises
69.Prokuratuur vaidlustab F, C ja Q õigeks mõistmise KarS § 209 lg 2 p 4 – KarS § 25 lg 2, KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 järgi seonduvalt varalise kasu saamise katsega tsiviilasjas nr 2-17-9248.
70.Maakohtu tuginemine F oletusele selle kohta, et N ja D vahel võis olla juttu tulemustasust on ekslik. Prokuratuur peab F ütlusi ebausaldusväärseteks. Tulemustasu kokkulepet ei kinnita ükski tõend ning ka F ütlused olid oletuslikud, mitte kindlas kõneviisis esitatud faktiväited. N ütlustest nähtub, et tasukokkuleppeid ei olnud. Maakohtu vastupidine järeldus ei põhine N ütlustel. Maakohtu seisukoht, et N ei mäleta asjaolusid, ei ole õige. Kuigi N ühel hetkel nii vastas, siis tasukokkuleppe kohta oli ta vastus selge. Seega on kohus käsitlenud tunnistaja ütlusi valikuliselt ja jõudnud seega ebaõigele seisukohale.
71.Intellektuaalselt võltsitud dokumendi esitamisega viidi hageja eksitusse kostjal tekkinud menetluskulude osas, mis oleks hagi rahuldamata jätmisel toonud kaasa hageja alusetu varakäsutuse ja perekond XXX alusetu rikastumise. Menetluskulude nimekirjas väidetakse, et N on kulud tasunud. Taotluses ei ole juttu sellest, et Nl võiks tulevikus tekkida õigusteenuse kulu tasumise kohustus. Samas on selgelt tõendatud, et tegelikkuses ei ole N kulusid kandnud.
17(101)
1-21-4033
72.Prokuratuur ei nõustu maakohtu kriitikaga selles, et süüdistusaktist ei nähtu, kelle vahel, millal ja kuidas lepiti kokku teoplaanis; milliste andmete avaldamise läbi toimus eksitamine; kes pidi millistest andmetest tulenevalt sattuma eksimusse ning kes pidi saama varalist kasu. Prokuratuur leiab, et nimetatud asjaolude näol on tegemist tõendamiseseme asjaoludega ning need asjaolud tulenevad tõenditest neile kogumis hinnangut andes ega pea sisalduma süüdistuses. Süüdistus vastab kelmuse koosseisutunnustele ning on piisavalt detailne ja arusaadav. Süüdistusest nähtub selgelt, et eksimusse sooviti viia K. Süüdistatavat õigeks mõistes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
73.Seoses tsiviilasjas nr 2-19-113602 menetluskulude dokumendi esitamisega vaidlustab prokuratuur maakohtu otsuse üksnes F ja Q õigeksmõistmises KarS § 344 lg 1 järgi.
74.Kohtulikult uuritud tõendid, eriti telefonikõned F ja D ning F ja Q vahel tõendavad, et kõnesolevas tsiviilasjas ei osutanud D õigusteenust. Koostades menetluskulude nimekirja, kus õigusteenuse osutajana nimetati D, esitati kohtule teadlikke valeväiteid nii õigusabiteenuse mahu, selle hinna kui ka õigusabiteenuse eest tasumise ja selle osutaja kohta. Sellega panid F ja Q toime dokumendi intellektuaalse võltsimise KarS § 344 lg 1 järgi. (f) Menetluskulud
75.Prokuratuur leiab, et rahuldades suures osas F ja C kaitsjate taotluse menetluskulude hüvitamiseks on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
76.Kaitsja esitatud taotlus ei ole nõuetekohane. Hüvitamisele ei kuulu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse ettevalmistamine; kolleegidega nõupidamine; süüdistatava Wle esitatavate küsimuste ettevalmistamine; SKHS taotluse täiendamine ning lisaks muud toiminguid, mida maakohus pole pidanud vajalikuks täpsustada.
77.Zle mitme kaitsja kulude hüvitamisel on maakohus tähelepanuta jätnud KrMS § 175 lg 2 regulatsiooni, mis sätestab, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu.
78.Prokuratuur ei nõustu ka sellega, et hüvitatav menetluskulu võiks olla uue kaitseakti koostamine varasema seaduse nõuetele mittevastava kaitseakti asemel. Kaitsja oleks pidanud juba esimesel korral esitama seaduse nõuetele vastava kaitseakti.
79.Prokuratuur leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, kui jättis riigi kanda OÜ-le X tekkinud menetluskulud seoses süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega, sest kohus jättis taotluse rahuldamata. (2) F kaitsja O. Nääsi apellatsioon
80.F kaitsja O. Nääs vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata süüteomenetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus ning lahendamata taotlus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine. Kaitsja ei vaidlusta maakohtu otsust süüteomenetlusega kaasnenud sõidukulude, ravimite kulude ning psühhiaatrilise ravi kulude hüvitamata jätmise osas. 18(101)
81.F taotleb temale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist seoses tema alandava kohtlemisega. Maakohus on küll õigesti välja toonud, millisele kolmele juhtumile kahju hüvitamise taotluses tuginetakse, kuid hinnanud neid ekslikult eraldi. Taotluses leiti, et kirjeldatud sündmused kogumis võimaldavad jaatada, et F kohtlemine kohtueelses menetluses on olnud alandav. Menetleja tegevus kogumis hinnates on näha selge rikkumiste muster, millega anti Fle mõista, et tema õigustega kohtueelses menetluses ei arvestata, kui seda nõuavad menetleja menetluslikud huvid. F õigusi rikuti korduvalt, teadlikult ja tahtlikult. Just selline süstemaatiline F õiguste rikkumine ongi F hinnangul olnud teda alandav. Maakohus on taotluse lahendamisel rikkunud põhjendamise kohustust ning seeläbi oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Peamine etteheide seisneb menetlusõiguse rikkumiste eraldi hindamises. Kaitsja palub ringkonnakohtul hinnata menetlusõiguse rikkumisi kogumis ning tuvastada, et F kohtlemine oli alandav ning talle tuleb hüvitada tekitatud mittevaraline kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 ja SKHS § 11 alusel. (b) Varalise kahju hüvitamise taotlus
82.Kaitsja palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada süüteomenetluses tekitatud varalise kahju taotlus järgmiselt: -
kohtunikuametist kõrvaldamise tagajärjel saamata jäänud töötasu näol summas 60 796,21 eurot; saamata jäänud II pensionisamba maksete näol summas 2873,49 eurot; saamata jäänud töötasu ja II pensionisamba maksete näol edasiulatuvalt kuni kohtuotsuse jõustumiseni; süüteomenetluse tagajärjel õpetaja ametist vabastamisega tekitatud kahju saamata jäänud töötasu näol kohtu äranägemise järgi.
83.Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata F taotluse kahju hüvitamiseks seoses õpetaja palgaga. On ilmne, et gümnaasiumid ei soovi õpetajaks isikut, keda kahtlustatakse korruptsioonikuritegude toimepanemises ning avaliku usalduse kuritarvitamises. Kohus on otsuse tegemisel ekslikult lähtunud eeldusest, et F viis koolides õppetööd läbi 2020. a kevadel kuni õppeaasta lõpuni. Ta oli kuni 2020. a maini haiguslehel ega osalenud seetõttu õppetöös. Seos F kahtlustatavana kinnipidamise ja töösuhte lõppemise vahel on ilmne.
84.Maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata ka kahju hüvitamise taotluse seoses kohtuniku palgaga. F soovib palga hüvitamist nii palgata puhkusele mineku osas kui ka osas, millega Tartu Maakohtu esimehe käskkirja alusel vähendati F ametipalka 50% ulatuses ning seda otseselt tulenevalt asjaolust, et Fle esitati käesolevas asjas süüdistus. Enda taotluses tugines F mh ka PS § 25 sätestatule ning viitas ka Riigikohtu üldkogu poolt avaldatud seisukohtadele. F taotlus ei tuginenud SKHS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele. Kaitsja palub ringkonnakohtul hinnata F taotlust ka Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 toodu valguses. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, justkui oleks taotlused ennatlikud. Taotlus oli esitatud õigeaegselt ning maakohus oleks pidanud kohtuotsusega süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõuded läbi vaatama ja rahuldama.
19(101)
1-21-4033 (c) Taotlus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine
85.Kaitsja esitas kohtuvaidlustes taotluse, milles palus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine. Maakohus oma otsuses seda taotlust ei lahendanud.
86.Taotluse lahendamata jätmine on menetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. See rikkumine on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt, kes saab taotluse läbi vaadata ja rahuldada. (3) C kaitsja O. Nääsi apellatsioon
87.C kaitsja O. Nääs vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata süüteomenetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus seoses läbiotsimisel lõhutud vaasiga. Kaitsja palub selles osas teha uus otsus, millega hüvitada läbiotsimisel lõhutud vaasi maksumus. Kaitsja leiab, et asjaolu, et menetleja fikseeris vaasi purunemise, tõendab, et tegemist oli menetleja tegevuse tõttu tekkinud kahjuga. Seetõttu ei ole arusaadav maakohtu seisukoht nagu poleks tuvastatav põhjuslik seos menetlejate tegevuse ja vaasi purunemise vahel. Isegi, kui jaatada, et vaas oli enne selle purunemist mõranenud, on sellise vaasi väärtus siiski suurem kui purunenud vaasil. (4) Süüdistatav Z ja OÜ X apellatsioon
88.Süüdistatavad vaidlustavad maakohtu otsust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamata jätmise osas.
89.X õigusvastase läbiotsimisega tekitati mittevaralist kahju (mainekahju) nii füüsilisele kui ka juriidilisele isikule. Selle kahju hüvitamiseks ei piisa üksnes läbiotsimise ebaseaduslikuks tunnistamisest. Isegi, kui senisest Riigikohtu praktikast tulenevalt ei saa juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju hüvitada, on ilmne, et maine kahjustamise eest peaks olema võimalik kahju hüvitada. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on juriidilisele isikule mittevaralise kahju hüvitamist peetud võimalikuks. X läbiotsimisega rikuti ka juriidilise isiku eraelu puutumatust.
90.Kahju tekitas ka põhjendamatu kriminaalasja algatamine ja hilisemalt menetlejate esitatud õigustused. Süüdistatavad ei nõustu ka sellega, et viies episoodis tasuta õigusabi andmine võiks olla käsitatav tasuta õigusabina. See on kolleegide vaheline viisakus. Seetõttu tuleks ka süüdistatavatele välja mõista kohtu poolt määratud ulatuses vastav mittemateriaalne ja materiaalne kahjuhüvitis. Ka jälitustegevus oli ebaseaduslik ning sellega seoses tuleb välja mõista materiaalse ja mittemateriaalse kahju hüvitised.
91.Viimaks leitakse apellatsioonis, et maakohus jättis hinnangu andmata süüteomenetluses vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas. (IV) Menetlus ringkonnakohtus (1) Kriminaalasja arutamisele määramine
92.KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul esitas prokuratuur seisukoha, milles palus jätta Z ning OÜ X apellatsioonid läbi vaatamata, sest need esitati kaebetähtaega rikkudes. 20(101)
1-21-4033
93.Tallinna Ringkonnakohtu 19. jaanuari 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Kõik apellatsioonid loeti tähtaegseteks ning võeti menetlusse. Prokuratuuri esitatud tõend võeti kriminaalasja materjalide juurde. Apellatsioonimenetluse poolele, kes peab vajalikuks prokuratuuri esitatud tõendi uurimist kohtuistungil, anti võimalus esitada ringkonnakohtule põhjendatud taotlus kriminaalasja arutamiseks suulises menetluses hiljemalt 24. jaanuariks 2024. Teiste taotluste ja kirjalike seisukohtade esitamiseks anti tähtaeg kuni 12. veebruarini 2024. Seda tähtaega pikendati kaitsja taotlusel kuni 16. veebruarini 2024. Ringkonnakohus esitas apellatsioonimenetluse pooltele kirjalikud küsimused: 1) Kas süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selgusega kõik faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha järelduse, et Fle ette heidetud tegevus, mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena, vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ja kas need faktilised asjaolud on tõendatud? 2) Kas X läbiotsimisel kliendisaladuse kaitse nõuetega arvestamata jätmine toob kaasa läbiotsimisega saadud tõendite lubamatuse ka nende dokumentide osas, mis seonduvad advokaadile esitatud ning läbiotsimistaotluses ja -määruses välja toodud kuriteokahtlusega (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu põgusat viidet Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklite 8 ja 6 omavahelise võimaliku seose kohta - EIK 20.12.2016, Lindstrand Partners Advokatbyrå AB v. Sweden, (18700/09), p 95)? 3) Kas ja millisel õiguslikul alusel saab kohus keelata kohtuotsuse tegemisel kohtutoimikus sisalduva materjali avaldamist (vt kohtutoimikuga tutvumise osas ka RKKK 16.04.2020, 1-19-8262, p 39 jj)? 4) Millises menetlusdokumendis või millisel kohtuistungil tugines Z või tema kaitsja apellatsioonis välja toodud etteheidetele, kui maakohtult taotleti süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist? Vastuses palub ringkonnakohus kõrvutada apellatsiooni väiteid konkreetsete viidetega maakohtu menetluses esitatud dokumentidele või maakohtu istungi protokollidele. (2) Süüdistatav Z ja OÜ X kirjalikud seisukohad
94.Süüdistatavad Z ja OÜ X esitasid kahed kirjalikud seisukohad. Esimesed seisukohad saadeti KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud seitsmepäevase tähtaja jooksul. Neis vaidlustati kokkuvõtvalt prokuratuuri seisukohti advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkuse kohta. Vastuses selgitati, et süüdistatavad nõustu väitega, et viies episoodis on antud tasuta õigusabi, sest see on olnud kolleegide vaheline arutelu. Samuti esitati põhjendusi, miks ei ole tegemist ebaõiguskokkuleppega ning seda isegi siis, kui arvestada ebaseadusliku läbiotsimise käigus ära võetud tõendeid. Z menetluskulude Eesti Vabariigilt välja mõistmine on põhjendatud. Kaitsjad ei dubleerinud üksteise tööd, mõlema osalemine oli istungitel vajalik, mh osaleti advokaadibüroo asenduskaitsjatena. Kaitseakti täiendamise kulud olid vajalikud, sest täiendamist pidasid vajalikuks nii kohus kui prokuratuur. Arvel on kuupäev märgitu ekslikult. Perioodil 11. aprill – 13. aprill 2021 kajastatud kaitseakti koostamise kulu on seotud kaitseakti täiendamise ajakuluga. Advokaadibüroole tuleb hüvitada ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega seonduvad kulud ning seda sõltumata sellest, et taotlust ei rahuldatud.
95.Teised kirjalikud seisukohad edastati kohtule apellatsioonide menetlusse võtmisel antud tähtaja jooksul. Seisukohtades vastati jaatavalt ringkonnakohtu küsimusele nr 2. Leiti, et läbiotsimisega rikuti ulatuslikult nii läbiotsimisele allutatud isikute kui ka klientide põhiõigusi ning sellise läbiotsimise eesmärk oli algusest peale minna mööda läbiotsimisele 21(101)
1-21-4033 allutatud isikute õigustest. Toimingu raames leidis aset ka mitmeid olulisi menetlusõiguse rikkumisi. Kokkuvõttes on tõendid lubamatud. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 4 selgitati, et põhjendamatule kriminaalmenetluse alustamisele viidati apellatsioonis seetõttu, et seetõttu sai üldse läbiotsimine ja kahju tekkimine võimalikuks. Apellatsioonis käsitletud tasuta õigusabiks peetud episoode kasutas aga prokuratuur põhjendamatu kahtlustuse esitamisel. Sellega tuuakse välja ebaseadusliku tegevuse ulatus ehk need pidevad rikkumised, mis viisid ebaseadusliku läbiotsimiseni. Sellele viidati ka süüdistatava viimases sõnas. Jälitustegevusega seonduva kahju hüvitamise taotluse kohta selgitatakse, et sellele viidati süüdistatava viimases sõnas. Ka see rikkumine viis ebaseadusliku läbiotsimiseni. Kinnipidamisega seonduvat kajastati uudistes ning see tekitas ka mainekahju. (3) Z kaitsja J. Tehveri kirjalikud seisukohad
96.Z kaitsja J. Tehver leiab, et advokaadibüroo läbiotsimise osas on maakohtu seisukohad põhjendatud ja loogilised. Vastus ringkonnakohtu küsimusele nr 2 on jaatav. Advokaadibüroo läbiotsimisele kohalduvate nõuete rikkumine on oluline menetlusõiguse ja kaitsealuse ning kaassüüdistatavate põhiõiguste rikkumine. Selliste rikkumiste tagajärg on Riigikohtu praktika järgi tõendi lubamatus. Prokuratuuri argumendid ei võimalda teha süüdimõistvat otsust ning seda isegi siis, kui arvestada tõendeid, mille maakohus lubamatuks tunnistas. Maakohus ei seadnud nõudeid konkreetsetele tõendi liikidele, vaid leidis, et kaudsed tõendid ei tõenda ebaõiguskokkulepet. Prokuratuuri etteheited menetluskulude hüvitamise kohta on alusetud. Hüvitise kogusumma ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. (4) Prokuratuuri kirjalikud seisukohad
97.Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 1 leidis prokuratuur, et süüdistus sisaldab kõiki KarS § 3001 lg 1 koosseisutunnuseid ning tegu on ka tõendatud. Seda on käsitletud prokuratuuri apellatsioonis. Vastus küsimusele nr 2 on eitav. Isegi, kui kõiki nõudeid ei järgitud, on läbiotsimisel saadud tõendid lubatavad. Sõltumatu vaatleja kaasamist võib asendada ka see, kui läbiotsimisel osaleb kahtlustatavast vandeadvokaat. Samuti viibis läbiotsimise juures advokatuuri liige M. Mahlapuu. Süüdistatavate poolt apellatsioonides taotletud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osa jääb prokuratuur kohtuvaidlustes esitatud seisukoha juurde. (5) W kaitsja M. Lemetti kirjalikud seisukohad
98.Kuigi maakohus pidas jälitustoiminguid seaduslikeks, peab ringkonnakohus seda ex officio uuesti hindama.
99.Kelmuse süüdistuse osas on maakohtu arutluskäik olnud loogiline ja arusaadav. Süüdistusest ei ole aru saada, milliseid kohustusi W täitis ja kuidas tegeles ettevõtlusega. Ühtegi tõendit ei ole selle kohta, millise menetluse raames W tööd tegi. Vähetähtsate toimingute tegemine ei ole töötamine. Tõendatud pole ka töötasu saamine. Nõustuda ei saa sellega, et töötasu väljamaksed võivad toimuda ka pärast töövõimetuse aega, sest see viiks liialt suure määramatuseni.
100.Maakohtu järeldus altkäemaksu süüdistuses on õige. Kohus ei seadnud liialt kõrget tõendamisstandardit. Kohus pole tuvastanud soodustuse saamist, pelgalt seda, et F sai W kaudu telefoni soodsamalt. See ei tõenda ebaõiguskokkulepet. Kohus on õigesti
22(101)
1-21-4033 leidnud, et W eelistamine ei ole leidnud kinnitust. Õiguskirjanduse ja sülearvuti episoodis on kohus jõudnud samuti õige järelduseni. (6) F, C ja Q kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi kirjalikud seisukohad
101.Altkäemaksu võtmise süüdistuses ei anna prokuratuuri seisukohad alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Hüvede andmist ajendas sõprade vaheline heatahtlikkus ning värske kohtupraktika toetab seisukohta, et teatud soodustuste üleandmine võib olla sotsiaaladekvaatne käitumine. Isegi kaudsed tõendid ei võimalda ekvivalentsussuhte tuvastamist ning prokuratuuri loetelu kriteeriumitest, mis viitaksid ebaõiguskokkuleppele, ei ole asjakohane. Maakohus tuvastas õigesti, et F ei ole saanud soodustusi õiguskirjanduse, sülearvuti ega osade tasuta õigusabi episoodides. Samuti on ebaõige teo käsitamine jätkuvana, mistõttu oleks osa etteheidetavatest tegudest igal juhul aegunud.
102.Toimingupiiranguga seonduvas on kaitsjate vastus ringkonnakohtu küsimusele nr 1 eitav. Süüdistusakt ei käsitle toimingupiirangu rikkumise etteheidet. Sealsed viited KVS-le on tehtud altkäemaksu süüdistuse raames ning süüdistus ei kajasta kõiki koosseisutunnuseid. Samuti ei ole faktidega sisustatud väide, et W ja Z oleks Fga seotud isikud. Süüdistus on vastuoluline ka selles, kumba pidi mõju prokuratuur silmas peab ehk kes keda väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutas. KVS § 7 lg 1 p 4 osas pole Riigikohtu praktikat. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et kellegi lugemine seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 järgi eeldab analüüsi mõjutamise olulisusest, sh suhtlemise tihedusest, poolte vaheliste lepingute iseloomust ning tähtsusest ametiisikule. Seejuures leidis kolleegium, et isegi võlasuhtest ei pruugi piisata jaatamaks isikute vahelist olulist ja vahetut seotust. Sellega seonduvalt paluvad kaitsjad tõendina vastu võtta Kaitsepolitseiameti kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, millest nähtub, et õiguskaitseasutused on pidanud olulise ja vahetu mõju tuvastamisel oluliseks selliseid kriteeriume, mida süüdistusest ei nähtu. Süüdistusakt ei kirjelda ka ühtsest tahtlusest kantud tegu ega toimingupiirangu suurt ulatust. Süüdistuses puudub ka hüpotees selle kohta, millisel ajaperioodil F väidetavalt teod toime pani. Süüdistusest ei nähtu ka seda, millal tekkis väidetav mõju üksteisele, millal sellisest mõjust teada saadi ning kas otsuste ulatus ületas 40 000 euro pärast 1. aprillil 2013 jõustunud KVS-i ning mõjust teadlikuks saamist. Samuti ei ole selge, kuidas pidanuks F W ja Z ajutiseks halduriks määrates ette nägema, milliseks kujuneb tasu. Süüdistuse lisana esitatud tabelid ei võimalda võtta arvesse sama tsiviilasja raames eri aegadel tehtud otsuste ulatusi. Süüdistus räägib üksnes sellest, et ebaõiguskokkulepet täideti ühtse tahtlusega, kuid ei ütle midagi selle kohta, et toimingupiirangut oleks ühtse tahtlusega rikutud. Seda ei saa ringkonnakohus seega tuvastada. Isegi, kui leida, et koosseis on täidetud, oli F keelueksimuses. Selle tõendamiseks esitab kaitsja tõendi, mis kinnitab kaitseväidet, et Fl ei ole lubatud taanduda kohtuasjast, kus F oli sõber menetlusosalise esindajaga, mitte menetlusosalisega. Pankrotihaldur on aga võrreldav menetlusosalise esindaja, mitte menetlusosalisega. Kaalumist väärib ka toimingupiirangu rikkumise koosseisu põhiseaduspärasus.
103.Eriliiki isikuandmete avaldamise osas on maakohtu otsus õige. Isegi, kui C oleks õigusabi osutanud, ei ole tõendatud, et ta oleks selle eest raha küsinud. Kui ei tuvastatud varalise kasu saamise eesmärki, ei olnud tarvis ka hinnata vastutust süüteokatse eest. Samuti on prokuratuuri tõlgendus subjektiivsest koosseisust ekslik. Varalise kasu eesmärk peab seonduma isikuandmetega.
23(101)
1-21-4033
104.Maakohtu otsus seoses kelmuse katse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamisega tsiviilasjas nr 2-17-9248 ning 2-19-113602 on õige. Prokuratuuri apellatsioon ei sisalda asjaolusid, mis võimaldaks maakohtu otsuse tühistada ja teha süüdimõistva otsuse.
105.Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele nr 3 leiavad kaitsjad, et selget õigusnormi ei ole, mis võimaldaks keelata toimikumaterjaliga tutvumist, kuid apellatsioonikohus võiks luua uue praktika.
106.Kuigi maakohus ei tuvastanud kaitsjata toimunud vestluse õigusvastasust, peaks ringkonnakohus selles osas süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust lahendades kohtupraktika kujundamiseks seisukoha võtma. (7) F kirjalikud seisukohad
107.F leiab, et enamuses on maakohtu otsus õige ja põhjendatud. Karistust ei tohi mõista sotsiaaladekvaatse käitumise eest. Prokuratuuri taotlus tõendi vastuvõtmiseks on arusaamatu. Läbiotsimise ebaseaduslikkus ei saanud prokuratuurile tulla üllatuslikult.
108.Süüdistusaktis esitatud teokirjeldus ei ole piisav KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo tuvastamiseks. Ainuüksi viitamine sõprussuhtele ei ole piisav. Prokuratuur vihjas toimingupiirangu rikkumisele avakõnes. Tõendite uurimise käigus ei viidanud prokurör kordagi tõenditele, mis tema vihjet sisustaksid. Prokurör esitas ka tõendeid, mis ei olnud asjassepuutuvad. Toimingupiirangu rikkumise kuritegu on ka liialt laialt määratletud.
109.Altkäemaksuga seonduvalt ei tähenda iga soodustuse vastuvõtmine automaatselt kuritegu. Prokuröri viidatud tõendid ei tõenda ekvivalentsussuhet. Prokurör ei ole välja toonud ühtegi olukorda, kus F oleks rikkunud seadust halduri tasu kinnitamisel. Ühtki anomaaliat ei esine. Kui prokurör tahab väita, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, tuleks välja tuua konkreetselt, milles viga seisnes. Õiguskirjanduse ostmise episoodis ei ole prokuratuur fikseerinud W töökohas olnud raamatuid. Prokuratuuri väited sülearvuti ostmise kohta on samuti paljasõnalised ja valed. Tasuta õigusabina tuleks käsitada ka seda, kui prokurör käis eeluurimiskohtunikule selgitusi andmas. Menetluses oli õigusabina kõne all vastastikku viisakuste avaldustena osutatud pisiteened. Et soodustuste vastuvõtmine pole alati kuritegu, tuleb ka ametniku eetikakoodeksist. Kuriteo lävepakk peaks olema eetilisuse lävepakust oluliselt kõrgemal. Õigusabi andmine tulenes pigem Z praktilistest teadmistest ega nõudnud temalt erilist pingutust. Enamik tekste koostas F või tema pereliikmed ise.
110.Süüdistuses KarS § 1571 lg 2 järgi ei ole tõendatud, et Ü oleks tegelenud oma ema eestkoste küsimusega. Tähelepanuta on jäetud tõendid koolide õppekavade kohta. Kohus ja prokuratuur on ka ise kohtuotsuses toonud välja eriliiki isikuandmed koos isiku nimega.
111.Kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas on süüdistus vastuoluline ja raskesti jälgitav ega too välja kõikide isikute rolli. Prokurör ei ole millegagi sisustanud oma väidet, et menetluskulude hüvitamisel oleks need saanud perekond XXX, mitte menetlusosaline. Viidates dokumendi metaandmetele peaks ühtne standard kehtima kõigile. Prokuratuur enda menetlusdokumentide metaandmetele aga tähtsust ei omista.
24(101)
1-21-4033
112.F esitab ka põhjendusi enda süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamise toetamiseks ning leiab, et elukoha läbiotsimisel tehtud fotojäädvustuste avaldamise piiramist toetavad põhiseaduse sätted. (8) Seisukoha küsimine kaitsjate esitatud tõendite osas
113.Ringkonnakohus andis apellatsioonimenetluse pooltele täiendava tähtaja, et esitada sisukoht kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi taotluse kohta võtta tõendina vastu Kaitsepolitseiameti 04. oktoobri 2021. a teatis ning L2 18. novembri 2022. a vastuskiri kaitsja päringule.
114.W kaitsja M. Lemetti leidis, et taotlus on põhjendatud, sest taotletavad tõendid toetavad kaitsjate õiguslikku positsiooni ning nende asjakohasust on kaitsjad taotluses põhistanud.
115.Prokuratuur leidis, et tõendite vastuvõtmiseks puudub õiguslik alus. Kaitsepolitseiameti teatis ei ole kohtulahend ning sealsed seisukohad ei ole ülekantavad teistele elujuhtumitele. Seda ei saa võrdsustada ka senise menetluspraktikaga. Ka L2 vastuskirja ei tohiks vastu võtta. Maakohtu menetluses toimunud kohtuliku uurimise käigus on vastu võetud ja uuritud mitmeid F poolt esitatud enesetaandamise taotlusi, millel on kohtuvaidlustes peatunud ka prokuratuur. F vastas enesetaandusega seonduvatele küsimustele ka ristküsitlusel. Seega ei ole kaitsja jaoks üllatus, et enesetaandamise taotlused võivad omada tähtsust ning ta oleks saanud selle tõendi vastuvõtmist taotleda varem. Teiseks, arvestades et kohtumäärust ei ole säilinud, ei ole kohtu esimehe kirjast võimalik tuletada, miks kohtunik taandamata jäeti. Seega on see asjakohatu tõend.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(I) Lühikokkuvõte
116.Ringkonnakohus jätab maakohtu õigeksmõistvad otsused muutmata, kuid vähendab mõningaid maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulusid. Samuti hüvitab ringkonnakohus Fle tema kohtunikuametist kõrvaldamisega tekitatud varalise kahju. Kuna Z mõisteti õigeks, rahuldab ringkonnakohus osaliselt ka tema taotluse kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
117.Menetluslike küsimuste (II) all selgitab kohus esmalt, miks tuleb tõendina vastu võtta prokuratuuri apellatsioonile lisatud kirjavahetus Registrite ja Infosüsteemide Keskusega ning kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi poolt esitatud Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatis. L2 18. novembri 2022. a vastuskirja aga tõendina vastu ei võeta, sest see tulnuks esitada maakohtu menetluses (1). Teisena selgitab kohus, et maakohus ei teinud otsuse kuulutamisel ühtki sellist viga, mis apellatsioonimenetluse tulemust mõjutada võiks (2). Kolmandana kinnitab ringkonnakohus, et jälitustoimingute seaduslikkuse osas oli maakohtu seisukoht õige (3). Neljandana nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et advokaadibüroo läbiotsimisel tehtud minetused olid sedavõrd ulatuslikud, et need toovad kaasa läbiotsimisega saadud tõendite lubamatuse (4). Kuna V sõiduauto läbiotsimist võib pidada osaks advokaadibüroo läbiotsimisest, on ka sealt saadud tõendid lubamatud. Seetõttu ei oma tähtsust, kas sõiduauto oli kohtumääruse resolutsioonis märgitud või mitte (5). Seejärel selgitab ringkonnakohus, et taotlus keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumine jääb õigusliku aluse puudumise tõttu läbi vaatamata (6). Viimaks selgitab ringkonnakohus obiter dictum’i korras, et kuigi süüdistatavad ei saa üldjuhul kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkust vaidlustada, lasub prokuratuuril ja 25(101)
1-21-4033 uurimisasutustel kohustus selgitada kohtule asjakohaste kahtluste tekkimisel ka kriminaalmenetluse alustamise tinginud asjaolusid. Väljaspool apellatsiooni piire leiab ringkonnakohus ka seda, et seadusandja peab ette nägema tagatised kohtunike ametialase kirjavahetuse kaitseks (7).
118.Altkäemaksu andmise ja võtmise süüdistuses (III) nõustub ringkonnakohus suuresti maakohtu seisukohaga. Kuigi ringkonnakohus leiab erinevalt maakohtust, et W poolt õiguskirjanduse kasutada andmine Qle on käsitatav soodustusena (2), ei ole tõendatud, et ükski soodustustest oleks antud vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest (3). Seega on süüdistatavate õigeksmõistmine seaduslik ja põhjendatud.
119.Toimingupiirangu rikkumise osas (IV) nõustub ringkonnakohus prokuratuuriga, et maakohus pidanuks hindama, kas F tegevus võib vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule (1). Toimingupiirangu rikkumise osas on süüdistus arvukate puudustega. Selle asemel, et proovida altkäemaksu süüdistusega hõlmata ka toimingupiirangu rikkumise koosseisutunnuseid, pidanuks prokuratuur esitama alternatiivse süüdistuse (2). KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega on küsitav, sest see tuleb sisustada arvukate määratlemata õigusmõistete abil. Kuna tegemist on abstraktse ohudeliktiga, ei pruugi teo keelatus olla alati mõistlikult ettenähtav. Konkreetsel juhul saab kooskõla määratletuspõhimõttega tagada läbi normi kitsendava tõlgendamise (3). Arvestades vajadust tõlgendada KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud olulist ja vahetut mõju kooskõlas määratletuspõhimõttega, ei kuulu siia alla üldjuhul (vähemasti karistusõiguse mõttes) ametiisiku sõbrad. Süüdistuses kirjeldatud ja tõendamist leidnud sotsiaalsed ja majanduslikud suhted ei ole piisavad selleks, et jaatada olulist ja vahetut mõju. F ei ole seega toime pannud KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuritegu (4).
120.Eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise süüdistuses (IV) ei ole tõendatud, et Fl olnuks andmete avaldamisel omakasu eesmärk. Isegi, kui see nii olnuks, ei oleks tema tegu koosseisupärane, sest omakasu eesmärk peab seonduma eriliiki isikuandmetega ega saa olla omakasu taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu.
121.Järgmisena lahendab ringkonnakohus apellatsioonid tsiviilkohtumenetlustes väidetavalt toime pandud kelmuse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (VI). Tsiviilasjaga nr 2-17-9248 seonduvalt leiab ringkonnakohus, et süüdimõistva otsuse tegemine on välistatud seetõttu, et süüdistus sisaldab väidet, mis välistaks teo koosseisupärasuse: õigusabikulude eest tasuti muude teenetega. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et mitmed süüdistuse asjaolud ei ole leidnud tõendamist. Sarnastel põhjustel on süüdimõistva otsuse tegemine välistatud ka dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (1). Tsiviilasjaga nr 219-113602 seonduvalt arvab ringkonnakohus tõendite hulgast välja jälitustoimingutega saadud tõendid, sest prokuratuur taotleb süüdistatavate süüditunnistamist üksnes KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kuna selle kuriteo tõendamiseks ei tohi jälitustoiminguid teha, ei tohi selle tõendamiseks kasutada ka muudest jälitustoimingutest saadud juhuleidu. Samuti on maakohus õigesti leidnud, et süüdistusest ei tulene, kuidas saaks J tegu omistada Q või Fle. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Lisaks ei ole süüdistuses esitatud väited tõendatud (2).
122.W kelmuse süüdistuses (VII) selgitab ringkonnakohus esmalt, et ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud töövõimetuse hüvitise saamist välistav asjaolu kohaldub siis, kui kindlustatud isik saab töövõimetuse aja eest tulu sõltumata sellest, kas tulu laekub töövõimetuse ajal või pärast seda. RaKS § 60 lg 2 kohaselt välistab hüvitise 26(101)
1-21-4033 saamist töövõimetuse perioodil töö- või teenistusülesannete täitmine ning ettevõtlusega tegelemine. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et siia alla ei kuulu üksnes selliste tööülesannete täitmine, mis toob kaasa õigusliku tagajärje. Siiski ei ole töötamise või ettevõtlusena käsitatav (vähemasti KarS § 209 lg-s 1 sätestatud ebaõigete andmete esitamise mõttes) mistahes väikesemahuliste ning väheoluliste tööülesannete täitmine (1). Süüdistus ettevõtlusega tegelemise osas on konkretiseerimata ning see tähendab, et süüdistuse piiresse jääb üksnes etteheide igapäevaste pankrotihalduri ülesannete täitmise kohta (2). Kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et W oleks Haigekassale (praegu Tervisekassa) teadvalt valeandmeid esitanud. Tõendamist leidnud väikesemahulised toimingud ei ole sellised, mida saaks käsitada hüvitise saamise õigust välistava tööülesannete täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes (3).
123.Seejärel lahendab kohus apellatsioonid süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluste osas (VIII). Kuigi ringkonnakohus nõustub, et C vaasi purunemise ja läbiotsimise vahel oli põhjuslik seos, jääb kahju hüvitamata, sest kahju suurus on tõendamata (1). Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti jätnud F mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, sest taotluses kirjeldatud menetlusõiguste rikkumised ei ole ka kogumis käsitatavad alandava kohtlemisena SKHS § 11 lg 2 mõttes. Küll aga leiab kolleegium, erinevalt maakohtust, et menetleja poolt kahtlustatavaga kaitsja juuresolekuta peetud kohtumine võib olla käsitatav menetlusõiguse rikkumisena SKHS § 7 lg 1 mõttes. Kolleegium rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni Fi varalise kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus leiab, et kohtuniku ametikohustuste peatumine KrMS § 381 lg 3 alusel on käsitatav ametist kõrvaldamisena SKHS § 5 lg 1 p 4 mõttes. Seetõttu tuleb õigeksmõistva otsuse järel hüvitada ka saamata jäänud töötasu. Palgata puhkusele jäämise tõttu saamata jäänud tulu aga hüvitamisele ei kuulu. Samuti ei ole alust hüvitada väidetava õpetajatöölt vabastamisega saamata jäänud tulu – viimane on ka tõendamata (2). Z ja advokaadibüroo taotlused läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks jäävad rahuldamata. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et SKHS § 11 lg 2 võimaldab ka ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Siiski ei võimalda see hüvitada juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju. Z taotlust ei pea rahuldama seetõttu, et kahju on heastatav rikkumise tuvastamisega. Ringkonnakohus nõustub Z apellatsiooniga, et maakohus jättis põhjendamatult läbi vaatamata vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse. Kolleegium ei tuvasta, et kinnipidamine olnuks ebaseaduslik, kuid õigeksmõistva otsuse tõttu tuleb taotlus osaliselt siiski rahuldada. Väidetava ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitati esmakordselt ringkonnakohtule. Kuna see on esitatud hilinenult, jääb see läbi vaatamata (3).
124.Ringkonnakohus rahuldab osaliselt prokuratuuri taotlused maakohtu menetluses kantud menetluskulude hüvitamise vähendamiseks (IX). F menetluskulusid vähendatakse osaliselt rahuldamata jäänud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega seonduvas (1). Z kasuks välja mõistetud menetluskulusid vähendatakse seepärast, et maakohus ei arvestanud kahele kaitsjale makstud tasu hüvitamisel KrMS § 175 lg 2 nõudeid ega seda, et arved tasunud juriidiline isik on käibemaksukohustuslane, kes saab tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Samuti vähendatakse Z kasuks välja mõistetud menetluskulusid kaitseakti parandamisele kulunud tasu osas (2). Välja mõistetud menetluskulusid vähendatakse ka OÜ X nimel süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamise osas, sest taotlus osutus edutuks. Samuti vähendatakse välja mõistetud menetluskulusid käibemaksu võrra, sest advokaadibüroo on käibemaksukohustuslane, kes saab tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3). 27(101)
1-21-4033
125.Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude küsimuse (IX). (II) Menetluslikud küsimused (1) Apellatsioonimenetluses esitatud tõendid
126.Prokuratuur taotles apellatsioonis, et ringkonnakohus võtaks tõendina vastu Registrite ja Infosüsteemide Keskuse Kohtute infosüsteemide tiimi teenusejuhi 29. novembri 2023 a. e-kirja, millest nähtuvad prokuratuuri hinnangul Harju Maakohtu 30.10.2019 pealdisega antud läbiotsimismääruse resolutsiooni tehnilised asjaolud. Eesistuja otsustas eelmenetluses
19.jaanuari 2024. a määrusega selle tõendi vastu võtta. Määruses leiti, et prokuratuur ei saanud seda tõendit maakohtus endast mitteoleneval mõjuval põhjusel esitada (KrMS § 321 lg 6), sest maakohtumenetluses ei seatud kahtluse alla seda, kas eeluurimiskohtunik rahuldas läbiotsimistaotluse täielikult või osaliselt. Selle küsimuse tõusetumist ei saa ka pidada ilmseks, sest vaatamata sellele, et resolutsiooni tekstis ei ole kõiki objekte märgitud, algab resolutsioon tõdemusega, et taotlus on rahuldatud, mitte osaliselt rahuldatud (VII kd, tl 92). Ringkonnakohus peab tõendi vastuvõtmist jätkuvalt põhjendatuks. Lisatud e-kirjavahetuse liigitumine KrMS § 63 lg-s 1 sätestatud tõendi liikide alla ei ole oluline, kuna prokuratuur soovib tõendada kriminaalmenetluse asjaolu. Seega on tegemist KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud vabatõendiga.
127.Vastuseks prokuratuuri apellatsioonile esitatud seisukohtades taotlevad F kaitsjad O. Nääs ja E. Altroff kahe täiendava tõendi vastu võtmist, millest mõlemad seonduvad ringkonnakohtu menetluses tõusetunud küsimusega, kas Fle ette heidetav käitumine võib vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule: need on Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatis ning Tartu Maakohtu esimehe L2
18.novembri 2022. a vastus kaitsja päringule.
128.Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta soovitakse tõendada, et senises menetluspraktikas on õiguskaitseasutused pidanud KVS § 7 lg 1 p 4 kontekstis kontrollimist väärivat teemaderingi oluliselt laiemaks kui Fle esitatud süüdistuse tekstis. Selline põhjendus ei ole ringkonnakohtu arvates eraldivõetult piisav. See, mida õiguskaitseasutus on ühe või teise õigusnormi sisustamisel tähtsaks pidanud, ei mõjuta õiguse tõlgendamist ringkonnakohtu poolt.
129.Küll aga tuginevad kaitsjad apellatsioonivastuses KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo osas nii keelueksimusele kui ka sellele, et kõnesolev kuriteokoosseis võib olla vastuolus karistusõiguse määratletuspõhimõttega ja seega ka põhiseadusega. See, kuidas õiguskaitseasutused kuriteokoosseisu tõlgendavad, võib põhimõtteliselt asjakohaseks osutuda mõlema küsimuse lahendamisel. Keelueksimus ning selle vältimatus võivad olla tingitud õigusliku regulatsiooni ebaselgusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18.oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 14 viimane lause). Sealjuures võib kuriteokoosseisu mitmetimõistetavusele viidata õiguskaitseasutuste erinev tõlgenduspraktika. Nii on ka Riigikohus keelueksimuse vältimatuse sisustamisel tuginenud muuhulgas sellele, kuidas menetlejad ise õiguslikku olukorda tõlgendasid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-33-16, p 22.1). Hinnang sellele, kas kuriteokoosseis vastab karistusõiguse määratletuspõhimõttele, sõltub suuresti sellest, kui selgesti on karistusõigusnormi sisu mõistetav. Nii on ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumise tuvastamisel tuginenud muuhulgas sellele,
28(101)
1-21-4033 et riigivõimu esindajate poolt normile antud tõlgendus ei ole olnud järjepidev (Euroopa Inimõiguste Kohtu 4. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 37462/09, Žaja v. Croatia, p 99-106).
130.Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et tõendil on kriminaalasjas tähtsust. Arvestades, et süüdistust ei esitatud KarS § 3001 lg 1 järgi ning maakohus kinnitas kohtumenetluse kestel kaitsjale, et ei kaalu teo ümberkvalifitseerimist KarS § 3001 lg 1 järgi, loeb kolleegium täidetuks ka KrMS § 321 lg-s 6 sätestatud tingimuse ja leiab, et kaitsja ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel.
131.L2 18. novembri 2022. a vastusega kaitsja päringule soovivad kaitsjad tõendada kaitseväidet, et F kohtumaja esimees ei lubanud Fl end taandada kohtuasjadest, kus F oli sõber menetlusosalise esindajaga. Kolleegium nõustub selles osas prokuratuuri seisukohtadega ja leiab, et tõendi vastuvõtmiseks ei ole alust, sest see on esitatud hilinenult. Kõnesoleva taandamisega seonduvat arutati maakohtu menetluses. Sealjuures tugines prokuratuur äratuntavalt sellele, et see enesetaandamise taotlus on süüstav tõend, sest näitab, et Fl olid asjakohased teadmised kohtuniku taandamispõhimõtete kohta (vt süüdistusakti lk 15, tõendi nr 23 põhjendused, XXVIII kd, tl 9). Kaitsja aga nägi seda aga pigem õigustava tõendina: Fl ei lubatud taanduda, kui tema sõber oli menetlusosalise esindaja. Nii näitas kaitsja seda taandamisavaldust KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel ka Fle tema ristküsitlusel ja esitas selle kohta ka küsimusi. Ristküsitlusel selgitas F, et taandamistaotlust ei rahuldatud (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 19-20; XXXII kd, tl 106-106pöördel). Nagu nähtub ringkonnakohtule esitatud kirjavahetusest, esitas kaitsja L2le päringu 14. novembril 2022 ning sai vastuse 18. novembril 2022 ehk kirjavahetus toimus ristküsitlusega külgneval ajal. Kaitsja aga seda tõendit kohtumenetluses ei esitanud, ehkki tugines ka kohtuvaidlustes asjaolule, et F jäeti taandamata (O. Nääsi kohtuvaidluste kirjalikud seisukohad, lk 52-53, p 333-338; XXXV kd, tl 28pöördel-29). Kuna KrMS § 321 lg-s 6 sätestatud tingimused on täitmata, jätab kohus tõendi vastu võtmata.
132.Kokkuvõttes ei muuda kolleegium eelmenetluses tehtud otsust prokuratuuri tõendi vastuvõtmise osas ning võtab täiendavalt tõendina vastu F kaitsjate O. Nääsi ja E. Altroffi esitatud Kaitsepolitseiameti 4. oktoobri 2021. a teatise. Kaitsjate poolt esitatud L2 18. novembri 2022. a vastust kaitsja päringule tõendina vastu ei võeta. (2) Maakohtu otsuse kuulutamine ja tervikteksti kättesaadavaks tegemine
133.Prokuratuuri hinnangul rikkus maakohus otsuse kuulutamisega seonduvalt menetlusõigust, hoidis menetlusosalisi teadmatuses ega arvestanud kohtumenetluse poolte õigusi. See rikkumine väljendus selles, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel ei selgitanud kohus suuliselt kohtuotsuse olulisi põhjendusi, samuti lükati kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemist korduvalt edasi. Kohtuotsuse terviktekst tehti kättesaadavaks kohtu määratud tähtajast hiljem.
134.Ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise aja edasilükkamisel ei ole menetlusõigust rikutud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et otsuse kuulutamise edasilükkamise tingis mõjuv põhjus: kohtuniku haigestumine (XXXVI kd, tl 20-31).
135.KrMS § 315 lg 4 järgi tuleb kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisel selgitada suuliselt kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi. See nõue seondub nii kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-26-13, p 15) kui ka kohtumenetluse poolte õigusega põhjendatud kohtuotsusele. Kohtuotsuse olulisemate põhjenduste selgitamine on iseäranis oluline siis, 29(101)
1-21-4033 kui kohus teeb süüdimõistva otsuse. Otsuse olulisemate põhjenduste selgitamine võib säästa ka menetlusressurssi, sest KrMS § 315 lg 7 järgi on kohtul otsuse tervikteksti koostamise kohustus vaid siis, kui mõni kohtumenetluse pool on teavitanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. Kohtuotsuse olulisemate põhjenduste kuulmise järel võib kohtumenetluse pool kohtu seisukohaga soostuda ning apellatsiooniõigusest loobuda. Ettekantavate põhjenduste ulatuse üle otsustamisel on kohtul ulatuslik kaalutlusõigus ning see sõltub konkreetse kriminaalasja eripäradest.
136.Kohtuistungi protokollis on istungi käik talletatud järgmiselt: Kohus kuulutab kohtuotsuse resolutiivosa, selgitab selle sisu, teatab apellatsiooni esitamise korra ja tähtaja, selgitab õiguse tutvuda kohtuistungi protokolliga. Süüdistatav: Kohtuotsus ja edasikaebe kord on arusaadav (XXXVI kd, tl 27pöördel). Kohtuistungist ei ole helisalvestist (see pole ka KrMS § 156 lg 4 p 3 järgi nõutav). Kohtuistungi protokolli järgi algas istung kell 16.09 ja lõppes kuus minutit hiljem kell 16.15. Arvestades juba ainuüksi kohtuistungi rakendamisele ning kohtuotsuse resolutsiooni ette lugemisele kuluvat aega, on prokuratuuri väide kohtuotsuse põhjenduste selgitamata jätmise kohta usutav. Ringkonnakohus leiab siiski, et KrMS § 315 lg-s 4 sätestatud nõude rikkumine ei toonud kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
137.Kuigi maakohus lükkas otsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemist mitmel korral edasi ning määruste napid põhjendused ei võimalda teha täpseid järeldusi edasilükkamise põhjuse kohta, ei kaasnenud sellega siiski olulist viivitust (vt tervikteksti kättesaadavaks tegemise edasilükkamise kohta Riigikohtu 7. märtsi 2024. a otsus asjas nr 1-21-8941, p 26-28). Otsuse terviktekst tehti teatavaks algselt määratud tähtajast (27. oktoober) vaid kuus päeva hiljem (2. november). Oluline on ka see, et otsuse terviktekst tehti teatavaks vaid 17 päeva pärast otsuse resolutiivosa kuulutamist. Otsuse tervikteksti kättesaadavaks tegemise tähtaja edasi lükkamisel ringkonnakohus menetlusõiguse rikkumist ei tuvasta. Kuigi maakohus tegi otsuse tervikteksti kättesaadavaks ligi tund aega hiljem, kui viimati määratud tähtaeg, ei ole see menetlusõiguse rikkumine oluline KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see ei mõjuta otsuse seaduslikkust ega põhjendatust. (3) Jälitustegevuse seaduslikkus
138.Maakohus pidas jälitustegevust seaduslikuks (maakohtu otsuse lk-d 30-31). W kaitsja M. Lemetti esitas vastuses prokuratuuri apellatsioonile taotluse, et ringkonnakohus kontrolliks uuesti jälitustegevuse seaduslikkust. Sealjuures ei esitanud kaitsja maakohtu järelduse kohta ühtegi sisulist vastuväidet, vaid leidis, et ringkonnakohus peaks jälitustegevuse seaduslikkust hindama ex officio.
139.Sellise taotluse lahendamisel lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2019. a otsus asjas nr 1-15-1452, p 20). Maakohus on nende nõuete täitmist kontrollinud. Ringkonnakohus tutvus jälitustoimikuga ega näe vajadust maakohtu seisukoha muutmiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud ka sellele, et kohtumääruste (KM7844/2019; KM8130/2019 ja KM8398/2019) seaduslikkust ja nõuetekohasust on hinnanud oma 7. oktoobril 2020. a asjas nr 1-20-4351 tehtud määruses ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, kes leidis, et nende määruste tühistamiseks puudub alus.
140.Maakohus tunnistas advokaadibüroo läbiotsimise ebaseaduslikuks ning pidas seega kõiki läbiotsimisega saadud tõendeid lubamatuks. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et maakohus rikkus seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohta ei jaga. Maakohus leidis õigesti, et advokaadibüroo läbiotsmisel on oluliselt menetlusõigust rikutud ning see toob konkreetsel juhul kaasa läbiotsimisega saadud tõendite lubamatuks tunnistamise.
141.Prokuratuuri arvates rikkus maakohus KrMS § 3 lg 2 nõudeid, sest viitas 2019. aasta lõpus toimunud läbiotsimiste seaduslikkust hinnates Heili Sepa 2020. a Juridicas avaldatud artiklitele. Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohad – ka Heili Sepa omad – ei ole KrMS § 2 järgi kriminaalmenetluse allikad. Sealsed seisukohad ei ole käsitatavad ka kriminaalmenetlusõigusena, mida saaks KrMS § 3 lg 2 nõudeid rikkudes tagasiulatuvalt kohaldada. Seega ei rikkunud maakohus menetlusõigust, kui viitas artiklitele, mida ei olnud advokaadibüroo läbiotsimise hetkeks veel avaldatud.
142.Prokuratuur viitab õigesti, et läbiotsimisel järgiti mitmeid KrMS §-s 91 läbiotsimisele sätestatud nõudeid. KrMS § 91 lubab sõnaselgelt advokaadibüroo läbiotsimist ning seab sellele ka mõned erinõuded. Advokaadibüroo läbiotsimist saab toimetada üksnes kohtu loal (KrMS § 91 lg 3), kusjuures kohus võib loa anda ka pealdisena läbiotsimistaotlusel (KrMS § 91 lg 2). Advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima kas advokaat, kelle juures läbi otsitakse, teine sama büroo advokaat või mõni teine advokaat (KrMS § 91 lg 8). Seda, et kehtiv õigus, sh advokatuuriseaduse sätted, ei keela advokaadibüroo läbiotsimist, on järeldanud ka Riigikohtu halduskolleegium (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-19-467, p 19). Järgides üksnes kehtiva õiguse miinimumnõudeid, jääb aga advokaatide kutsesaladus (vt AdvS § 43 lg-d 2, 3 ja 5) nõutava kaitseta. Põhiseaduses ning teistes seadustes tagatud õiguste tõlgendamisel tuleb arvestada ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 34-1-1-04, p 18). Kehtiva õiguse miinimumnõuete puudustele on osutanud EIK (Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. novembri 2021. a otsus asjas nr 698/19, Särgava v. Estonia, p 86-109) ning sellele viitab ka Justiitsministeeriumi kooskõlastusele esitatud eelnõu väljatöötamiskavatsus.1 Eestikeelses õiguskirjanduses on advokaadibüroo läbiotsimise problemaatikat, sh EIKi praktikat, kõige põhjalikumalt käsitletud H. Sepa 2020. avaldatud artiklites (H. Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimisest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. – Juridica 2020/6, lk 507-520 ja H. Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimine: probleemid Eestis ja võimalikud lahendused. – Juridica 2020/7, lk 580-596). Lisaks eelnimetatud artiklitele, on EIKi praktikat advokaadibüroo läbiotsimise osas kajastatud ka varasemas, sealhulgas enne kõnesolevat läbiotsimist avaldatud, õiguskirjanduses (nt U. Lõhmus. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kolmas, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne. Tallinn: Juura 2019, lk 183-187; vt varasemalt 2014. a väljaande lk 209-212 ning 2012. a väljaande lk 129-132).
143.Eelnevast tuleneb, et kehtiva regulatsiooni miinimumnõuded pole mitte ainult puudulikud, vaid üksiti ka eksitavad, sest eriregulatsiooni olemasolu viitab sellele, justkui tagaks nende nõuete järgimine advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkuse ning kutsesaladuse kaitse. Nii võib ka olla mõistetav, miks menetlejad aastal 2019 – st enne EIKi poolt Särgava asjas otsuse tegemist ja H. Sepa artiklite avaldamist – võisid ekslikult lähtuda
1-21-4033 üksnes seaduse miinimumnõuetest. Menetlusõiguse rikkumine võib aga väljenduda ka menetleja ja seadusandja tegevuse koosmõjus. Näiteks ei riku põhiseadusvastast normi kohaldav menetleja reeglina enda ametikohustusi, olgugi et ta rikub seeläbi isiku põhiõigusi. Nii ametnik kui seadusandja on aga üksikisiku vaatest riik. Ning riik peab tagama isikute põhiõiguste kaitse.
144.Kriminaalkolleegium kaalus, kas menetlusõiguse rikkumised läbiotsimisel ja kutsesaladuse kaitsel toovad tingimata kaasa tõendi lubamatuse. Selle kohta esitas ringkonnakohus eelmenetluses ka pooltele kirjaliku küsimuse. Praegusel juhul esitati tõendina selliseid dokumente, mille otsimine – mõistagi advokaadi kutsesaladust austades – oleks kolleegiumi arvates olnud õigustatud. Kahtlustatav oli advokaat, mitte mõni tema klientidest. Advokaat ei tohi aga kutsesaladuse hoidmise kohustuse varjus kuritegusid toime panna. Seetõttu peab vähemasti juhul, kui advokaati kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, olema võimalik otsinguid teostada ka sellise materjali hulgast, mis sisaldab tema kutsesaladust. Zle esitatud kuriteokahtluse sisuks oli altkäemaksu andmine Fle. Võimaliku kuriteo asjaolude väljaselgitamisel on seega Z ja F omavaheline suhtlus asjassepuutuv. Ühtegi kahtlust ei ole tõusetunud ka läbiotsimisega saadud tõendite usaldusväärsuses.
145.Riigikohtu praktika järgi tuleb tõendi lubatavuse üle otsustamiseks hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid, tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumisega (hilisemalt ka põhiõiguste olulise rikkumisega - Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-21-2039, p 27) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Tõendit võib käsitada lubamatuna ka siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed eraldivõetult ebaolulised menetlusõiguse rikkumised, kuid menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult. Tõendi lubatavuse üle otsustamisel peab igal üksikjuhul mh kaaluma, kas tõendi kogumisel on tuvastatavad menetlusõiguslikud eksimused, missugune on nende eksimuste mõju menetlustoimingule allutatud isiku jaoks ning kuidas mõjutab konkreetne tõendusteave kriminaalasja lahendit (Riigikohtu üldkogu
3.märtsi 2021. a otsus asjas nr 1-17-2359, p 48-49).
146.Menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste rikkumine ei tähenda vältimatult tõendi lubamatuks tunnistamist ning seda isegi siis, kui see rikkumine oli oluline. Arvesse tuleb võtta ka rikutud põhiõiguste kaitseala ning eesmärki – alles seejärel saab otsustada, kas rikkumisel oli mõju ka õiglase menetluse põhimõtetele. Kujutagem ette, et vägistamisohvri läbivaatusel on vaja paljastada tema keha ning hoolimata KrMS § 64 lg 2 nõuetest viivad läbivaatuse läbi kannatanuga teisest soost uurimisasutuse ametnikud, kes annavad kannatanule menetlustoimingu ajal tema au ja väärikust riivavaid korraldusi, mil pole vähimatki puutumust läbivaatuse eesmärgiga. Sel viisil rikutakse oluliselt KrMS § 64 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Tegemist on vaieldamatult menetlustoimingule allutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega. Ometigi ei arva kolleegium, et toodud näites oleks läbivaatuse käigus tehtud fotod tõendina tingimata lubamatud. Nimelt kaitsevad KrMS § 64 lg-d 1 ja 2 menetlustoimingule allutatud isiku – antud juhul kannatanu – kehalist puutumatust, au ja väärikust, mitte kahtlustatava õigust õiglasele menetlusele. Ilmselt ei tekiks toodud näite puhul ka kahtlust tõendite usaldusväärsuses.
147.Toodud näitega on mõningaid sarnasusi ka advokaadi kutsesaladuse rikkumisega. Advokaadibüroo läbiotsimisel, olgugi et tegu on advokaadi töökohaga, riivatakse 32(101)
1-21-4033 läbiotsimisele allutatud advokaadi kodu ja eraelu puutumatust (Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another v. France, p 36 ja 27. septembri 2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland, p 70). Advokaadi kutsesaladus teenib aga ennekõike advokaadi klientide huve. Kriminaalmenetluse kontekstis kaitseb see ka advokaadibüroo klientide enese mittesüüstamise privileegi (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another v. France, p 41). Näiteks on ilmselge, et tõendina oleks lubamatu kasutada läbiotsimisel juhuleiuna saadud kahtlustusse mittepuutuvat dokumenti, milles mõni advokaadibüroo klient end igati õiguspäraselt osutatud õigusabi raames advokaadi ees süüstab. Sellise tõendi kogumine rikuks vahetult advokaadi kutsesaladuse tuuma, oleks vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga ning ka kaitseõiguse põhimõtetega: hirm, et advokaadile usaldatud materjale võidakse sinu vastu kasutada, heidutaks inimesi end advokaadi vahendusel kaitsmast.
148.EIK praktikas on advokaadibüroo läbiotsimisega seotud küsimustes tuvastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 (õigus era- ja perekonnaelu austamisele), mitte artikli 6 (õigus õiglasele kohtumenetlusele) rikkumine. EIK on piirdunud üldiste viidetega, et advokaadi kutsesaladuse rikkumisel võib olla mõju ka konventsiooni artikliga 6 tagatud õigustele (vt nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 18700/09, Lindstrand Partners Advokatbyrå AB v. Sweden, p 95), kuid ringkonnakohtule ei ole teada juhtumeid, kus artikli 6 rikkumine ka tuvastatud oleks. Näiteks Sallineni otsuses tuvastas EIK artikli 8 rikkumise ja leidis konkreetseid asjaolusid arvestades, et seejärel ei ole artikli 6 rikkumist tarvis eraldi hinnata (Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. septembri 2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland, p 102).
149.Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse õiglasele menetlusele, kuid jätab tõendite lubatavuse küsimuse reeglina riigisisese õiguse otsustada. EIK praktikas võib lubamatu tõendi vastuvõtmine olla käsitatav konventsiooni artikli 6 rikkumisena ennekõike siis, kui see muudaks menetluse tervikuna ebaõiglaseks. Sealjuures tuleb arvesse võtta rikkumise iseloomu, kaitseõiguse tagatust, võimalust vaidlustada tõendite usaldusväärsus ja avalikku huvi. Neid kriteeriume arvestades on EIK korduvalt leidnud, et konventsiooni artikliga 8 vastuolus olnud läbiotsimise tulemusena saadud tõendite kasutamine ei toonud kaasa konventsiooni artikli 6 rikkumist (Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. märtsi 2021. a otsus asjas nr 42371/08, Tortladze v. Georgia, p 69-76; 3. märtsi 2016. a otsus nr 7215/10, Prade v. Germany, p 32-43 ja 25. juuli 2013. a otsus asjades nr 11082/06 ja 13772/05, Khodorkovskiy and Lebedev v. Russia, p 699-705). Konventsiooni artikli 6 rikkumine on aga tuvastatud siis, kui kohus ei ole sellise läbiotsimise tulemusena saadud tõendite kasutamist, sh tõendite usaldusväärsust, põhjalikult kaalunud (Euroopa Inimõiguste Kohtu
16.veebruari 2021. a otsus asjas nr 69762/12, Budak v. Turkey, p 68-90). Ka Riigikohus on (jälituslubade ebaseaduslikkuse kontekstis) järeldanud, et konventsiooni artikli 8 rikkumisel saadud tõendi kasutamine ei tähenda tingimata, et rikutakse ka konventsiooni artiklit 6 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. mai 2020. a otsus asjas nr 1-09-4486, p 33 jj, vt samamoodi Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 68955/11, Dragojević v. Croatia, p 131-135).
150.Ringkonnakohus jagab maakohtu arvamust, et advokaadibüroo läbiotsimine oli ebaseaduslik. Maakohus, tuginedes õiguskirjandusele, viitas õigesti EIK praktikast tulenevatele nõuetele advokaadibüroo läbiotsimisel. Nendest nõuetest on käsiloleval juhul eriti asjakohased läbiotsimise ulatuse ebapiisav määratlus; läbiotsimisloas privilegeeritud materjali käitlemise hindamata jätmine; sõltumatu vaatleja kaasamata jätmine ning 33(101)
1-21-4033 läbiotsimise käigus advokaadi-kliendi suhtluse konfidentsiaalsuse tagamata jätmine (põhjalikumat nimekirja EIK praktikas toodud nõuetest vt H. Sepp. Advokaadibüroo läbiotsimisest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. – Juridica 2020/6, lk 517).
151.Prokuratuur taotles läbiotsimist OÜ X Tallinna ja Võru büroos, Z eluruumides ning Z kasutuses olevates sõiduautodes. Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse pealdisega (VII kd, tl 87-93 ja tl 137-142). Maakohus on õigesti leidnud, et läbiotsimismäärus on liiga laialt sõnastatud. Prokuratuuri apellatsioonis esitatud väited selle kohta, kuidas seda sõnastust tuleks mõista, kolleegiumi ei veena. Nimelt anti luba Leida ja ära võtta paberkandjal ja arvutisüsteemidesse sisenedes (s.h. arvutis, telefonides ja muudes digitaalsetes andmekandjates) seal asuvad dokumendid, dokumentide koopiad, lepinguliste esindajate lepingud, projektid, märkmed, sidevahendid, e-maili kontod, sotsiaalmeediakontod, ja muud teabekandjad, mis on seotud tema kahtlustusega või muude korruptsiooniga seotud tema poolt toime pandud kuritegudega, eelkõige aga sellised teabekandjad, mis kinnitavad vandeadvokaat ja pankrotihaldur Z poolse altkäemaksu andmist Tartu Maakohtu kohtunik Fle, lisaks Z suhteid Fga. Läbiotsimise käigus tuleb ära võtta ka muud objektid, mis on vajalikud antud kriminaalasja lahendamiseks (VII kd, tl 92). Sedasi sõnastatud läbiotsimismäärus ei ole liiga lai üksnes advokaadibüroo läbiotsimiseks, vaid mistahes koha läbiotsimiseks. See, et läbiotsimisel võib teatud juhtudel ära võtta ka nii-öelda juhuleiu (KrMS § 91 lg 10), ei tähenda, et juhuleidu tohib minna otsima. Muud moodi aga sellist luba mõista ei saa, mis lubab ära võtta kõike, mis on seotud tema kahtlustusega või muude korruptsiooniga seotud tema poolt toime pandud kuritegudega (ringkonnakohtu allajoonimine). Kusjuures neid tõendeid, mis seonduvad altkäemaksu kahtlustusega tuleb otsida ja ära võtta eelkõige. Lõpuks aga tõdetakse, et tegelikult tuleb lihtsalt ära võtta ka muud objektid, mis on vajalikud antud kriminaalasja lahendamiseks. Ringkonnakohus mõistab, et sellise loa sõnastus ei ole tingitud mitte menetleja pahatahtlikkusest, vaid hirmust selle ees, mis saab siis, kui läbiotsimisel satub kätte midagi sellist, millele sõnaselgelt määruses ei viidatud. Selle jaoks ongi mõeldud KrMS § 91 lg-s 10 sätestatud mõistlike otsingute käigus leitud asja äravõtmise erand. Praegusel juhul tulnuks läbiotsimismäärus piiritleda minimaalselt asitõenditega, mis seonduvad Z või teiste advokaadibüroo töötajate ning F või tema pereliikmete vahel toimunud suhtlusega.
152.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ka selles, et läbiotsimismäärus pidanuks sisaldama viidet sellele, kuidas tagatakse kutsesaladuse kaitse. Läbiotsimisel võeti elektroonilised andmekandjad ära tervikuna, samuti kopeeriti e-postkastide sisud täies mahus (välja arvatud M sülearvuti, milles tehti märksõnaotsing). Samuti ei ole prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatud maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et läbiotsimist toimetati osaliselt ka Advokaadibüroo O2 ruumides, milleks luba ei olnud. See on juba eraldivõetuna väga oluline menetlusõiguse rikkumine, eriti advokaadibüroo läbiotsimisel.
153.Nõustudes maakohtu järeldustega leiab ringkonnakohus, et sisuliselt toimetati advokaadibüroo läbiotsimist nagu mistahes muud läbiotsimist (rikkudes sealjuures osaliselt ka tavapärase läbiotsimise nõudeid) ning advokaadi kutsesaladuse kaitsmise vajadusele tähelepanu ei pööratud. Prokuratuuri apellatsioonis toodud seisukohad kolleegiumi järeldust ei muuda. Ringkonnakohtu arvates ei ole advokaadibüroo läbiotsimise seaduslikkuse eelduseks tingimata see, et järgitud oleks eranditult kõik nõuded, millele EIKi praktikas kunagi viidatud on. Näiteks on võimalik, et läbiotsimise käigus võetakse küll ära kõik andmekandjad, kuid nende puutumatus tagatakse viisil, mis välistab seal olevate andmetega tutvumise. Asitõendi vaatlusesse kaasataks aga näiteks kahtlustatav advokaat või mõni muu advokaat, sealjuures teostataks vaatlust märksõnaotsinguga ning viisil, mis tagaks maksimaalselt kutsesaladuse kaitse. Ka sõltumatu vaatleja kaasamata jätmise korral 34(101)
1-21-4033 on võimalik, et kutsesaladuse kaitse tagatakse siiski mingil muul moel. Samuti oleks võimalik, et vaatamata liiga laialt sõnastatud kohtumäärusele teostataks otsinguid oluliselt kitsamalt. Teisisõnu oleks mingigi pingutus kutsesaladuse kaitseks võinud tasakaalustada mõnd muud rikkumist (nt ebamäärast kohtumäärust).
154.Advokaadi kutsesaladuse rikkumine on olnud sedavõrd ulatuslik, et see toob kaasa tõendite lubamatuks tunnistamise. Kolleegium rõhutab, et ei ole vähimatki alust arvata, et menetlejad oleksid advokaadibüroo läbiotsimisel saadud andmeid kuritarvitanud. Sellest hoolimata ei saa mööda vaadata asjaolust, et advokaadibüroost võeti ära arvukalt andmekandjaid, mis sisaldasid lugematul arvul kahtlustusega mitteseotud klientide andmeid. Need andmekandjad olid Kaitsepolitseiameti valduses. Seda, kas ja mil määral nende sisuga tutvuti, ei ole võimalik tagantjärele tuvastada. Halvimal juhul oleks riigil võimalik klientide poolt advokaadile usaldatud informatsiooni kasutada ebaseaduslikult nende vastu nii käimasolevates kriminaalmenetlustes kui ka uute kriminaalmenetluste alustamiseks. Kui sellist informatsiooni edastataks mitteametlikult, ei oleks selle väärkasutamist reeglina võimalik tuvastada. Nii võib kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolude väljaselgitamine sageli piirduda tõdemusega, et saadi informatsiooni. Viimase osas väljendab ringkonnakohus hiljem ka oma seisukoha obiter dictum’i korras. Veelkord: ringkonnakohus rõhutab, et ei ole vähimatki alust arvata, et käsilolevas menetluses oleks advokaadi kutsesaladusega kaitstud informatsiooni väärkasutatud. Põhiõiguste kaitseks seatud tagatised ongi aga mõeldud selleks, et minimeerida võimalike kuritarvituste ohtu. Sedavõrd ulatuslik advokaadi kutsesaladuse kaitse nõuete järgimata jätmine on ringkonnakohtu arvates käsitatav nii olulise menetlusõiguse rikkumisena, et see toob kaasa läbiotsimisega saadud tõendi lubamatuse isegi juhul, kui saaks tõsikindlalt väita, et kõik kriminaalmenetluses esitatud tõendid oleks leitud ka nõuetekohase läbiotsimismääruse ja -toiminguga ning hilisema asitõendi vaatlusega. Selline otsustus on muuhulgas vajalik selleks, et kinnistada inimeste usku, et nad võivad kaitseõiguse tagamiseks advokaadi poole pöörduda, kartmata et nende poolt advokaadile usaldatu jõuab riigi kätte. Selleks on tarvis tagada ka heidutav mõju: kutsesaladusse kergekäeline suhtumine jätab riigi tõenditest ilma (vrd jälitustegevuse korral KrMS § 1261 lg 4).
155.Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et advokaadibüroo läbiotsimisega saadud tõendid on lubamatud. Prokuratuuri apellatsioon jääb selles osas rahuldamata. (5) V sõiduauto läbiotsimise seaduslikkus
156.Maakohus leidis, et läbiotsimismäärusega ei antud luba sõiduautos Volkswagen Passat läbiotsimise teostamiseks, kuigi prokuratuur seda taotles. Seega toimus läbiotsimine selles sõidukis ilma eeluurimiskohtuniku loata, mis on ebaseaduslik. Prokuratuur esitas apellatsioonis tõendi, millega soovib tõendada, et eeluurimiskohtunik rahuldas tegelikkuses prokuratuuri läbiotsimistaotluse täielikult ning sõiduauto ei kandunud läbiotsimiskohana eeluurimiskohtuniku loa resolutsiooni üksnes tehnilistel põhjustel.
157.Prokuratuur on advokaadibüroo ruumide ning Z elukoha läbiotsimise kõrval taotlenud ka kahe sõiduauto läbiotsimist. Eeluurimiskohtuniku pealdisena antud loa resolutsiooni algusest nähtub, et prokuratuuri taotlus rahuldati täielikult, mitte osaliselt (Rahuldatud, mitte Osaliselt rahuldatud). Edasi aga kirjeldatakse resolutsioonis läbiotsimiskohtadena üksnes advokaadibüroo ning Z elukoha aadresse, mitte sõiduautosid (VII kd, tl 87-93). Prokuratuuri esitatud tõend – kirjavahetus Registrite ja Infosüsteemide Keskusega – viitab sellele, et sõidukite resolutsioonist väljajäämine võis olla tingitud tehnilisest veast. 35(101)
1-21-4033 Täpsemini ei kandunud sõiduautod läbiotsimismääruse resolutsiooni seetõttu, et juhul, kui läbiotsimiskohale ei määrata aadressi, ei kandu see automaatselt loodavasse pealdisesse. Sellises olukorras ei ole läbiotsimismääruse tegeliku mõtte välja selgitamiseks välistatud ka eeluurimiskohtuniku tunnistajana üle kuulamine.
158.Ringkonnakohus ei pea käsiloleval juhul siiski vajalikuks hinnata, kas sõiduki läbiotsimist tuleks pidada läbiotsimismäärusega hõlmatuks või mitte. Sõiduki läbiotsimine seondus advokaadibüroo läbiotsimisega ning sealt võeti ära vandeadvokaadi V andmekandjad. Seega on sõiduki läbiotsimine käsitatav advokaadibüroo läbiotsimisena ning sealt leitud tõendid on samadel põhjustel lubamatud isegi siis, kui läbiotsimistaotluse ja -määruse vahel vastuolu puuduks. (6) F elukoha läbiotsimisel tehtud fotodega tutvumise keelamine
159.F kaitsja O. Nääs esitas apellatsioonis taotluse keelata F elukoha läbiotsimisel tehtud ning kohtutoimikus sisalduvate fotojäädvustuste avaldamine, tagamaks tema eraelu puutumatust ning privaatsust. Kaitsja selgitab, et selline taotlus esitati ka maakohtule, kuid maakohus seda taotlust ei lahendanud.
160.Ringkonnakohus esitas kaitsjale kirjaliku küsimuse selle kohta, kas ja millisel õiguslikul alusel saab kohus keelata kohtuotsuse tegemisel kohtutoimikus sisalduva materjali avaldamist. Vastuses möönsid kaitsjad, et kehtivat normi, mille alusel saaksid kaitsjad taotleda kohtutoimikus sisalduvate konkreetsete andmete avaldamise keelamist, ei ole. See ei takista aga kaitsjate arvates apellatsioonikohtul luua uut praktikat, sh reguleerida seni käsitlemata küsimusi.
161.Kolleegium jätab kaitsja taotluse läbi vaatamata, sest selle läbi vaatamiseks puudub õiguslik alus. Samuti ei näe ringkonnakohus vajadust ega võimalust uue praktika loomiseks, sest õigusliku aluse puudumist on selgitanud ka Riigikohus. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kehtivas õiguses ei ole sellist normi, mis võimaldaks kriminaalasja lahendaval kohtul määrata, et kohtutoimik või osa sellest jääb pärast kriminaalmenetluse lõppu kinniseks. Pärast kriminaalmenetluse lõppu kohtutoimikuga tutvumiseks esitatud taotlus tuleb lahendada iseseisvalt, kontrollides, kas taotluse lahendamise ajal on alus keelduda isikule kohtutoimikut tervikuna või osaliselt tutvustamast (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-1421, p-d 141-143 ja 16. aprilli 2020. a määrus asjas nr 1-19-8262, p 39 jj).
162.Kuigi kaitsja taotlus jääb läbi vaatamata, selgitab kolleegium, et selliste olukordade tekkimist aitaks vältida see, kui kohtule esitataks uurimistoimingu protokoll üksnes tähtsust omavas osas ning eeskätt ilma nende lisadeta, mis ei ole tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks vajalikud. Läbiotsimisprotokollidele on tavaks lisada läbiotsimisel tehtud fotosid. Mõnel juhul on fotodel oluline tõenduslik väärtus. Näiteks soovis käsiloleval juhul prokuratuur just läbiotsimisel tehtud fotoga tõendada kahe asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande asumist F kodus. Kui fotod ei ole asjassepuutuvad (nt foto ruumist, kust mitte midagi asjakohast ei leitud), ning poolte vahel ei ole läbiotsimise lubatavuse või läbiotsimisprotokolli usaldusväärsuse osas vaidlusi, võib asjassepuutumatud fotod jätta esitamata. Sama põhimõtet saab kohaldada ka vaatlusprotokollide osas. Kui kohtueelses menetluses on koostatud e-postkasti vaatlusprotokoll, mis sisaldab lisana 100 e-kirja, kuid millest asjakohased on vaid mõned e-kirjad, võib ja tulebki kohtule esitada vaatlusprotokoll üksnes asjassepuutuvate e-kirjade osas. Sel viisil saab tagada, et kohtumenetlust ei koormata mittevajaliku infoga, eriti kui see sisaldab andmeid, mille 36(101)
1-21-4033 avalikukstuleks riivaks põhjendamatult isiku eraelu puutumatust. Ringkonnakohus meenutab, et kohus saab keelduda niisuguse tõendi vastuvõtmisest, millel ei ole asjas tähtsust (Riigikohtu 20. märtsi 2024. a määrus asjas nr 1-23-1783, p 32). (7) Ringkonnakohtu menetluslikud seisukohad obiter dictum’i korras
163.Maakohtu menetluses vaieldi kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse üle. Maakohus pidas menetluse alustamist seaduslikuks. Selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu ning ringkonnakohus ei tuvasta maakohtu järelduses ka ühtegi viga, mis annaks põhjust teisiti otsustada. Küll aga ilmnes, et menetluse alustamiseni viinud asjaolude väljaselgitamine võib osutuda üsna keerukaks. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajalik kahtluse lävend ei ole väga kõrge ning kahtlustatav ei saa üldjuhul põhimenetluses vaidlustada kriminaalmenetluse alustamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Väljaspool apellatsiooni piire leiab ringkonnakohus, et see ei tähenda, et kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolud ei alluks üldse kohtulikule kontrollile. Vastasel juhul ei oleks isikud kaitstud võimalike riigivõimu kuritarvituste eest, sest ainuüksi kriminaalmenetluse alustamise faktist piisab mitmete isiku põhiõigusi intensiivselt riivavate toimingute tegemiseks – nt pangaandmete või e-postkasti sisu väljanõudmiseks. See aga võimaldaks alustada kriminaalmenetlust ilmselt puuduliku või suisa olematu info põhjal üksnes selleks, et ilma tõsiseltvõetava kuriteokahtluseta hakata tegelikku kriminaalmenetluse alust alles otsima. Säärase kuritarvituse korral satuks küsimuse alla terve edasise menetluse õiguspärasus. Asjakohaste ja tõsiseltvõetavate kahtluste tõusetumisel peab menetleja olema suuteline kriminaalmenetluse alustamiseni viinud asjaolusid kohtule selgitama. Mõistetavalt ei pea menetleja kõigile kohtumenetluse pooltele avaldama riigisaladust või muud informatsiooni, mille avaldamist seadus ei luba (nt KVS § 6 lg 2). Võimalik on ka see, et teatud informatsioon avaldatakse üksnes kohtukoosseisule.
164.Ringkonnakohus leiab, et seadusandja peaks de lege ferenda sätestama selgemad tagatised kohtuniku ametialase kirjavahetuse väljanõudmiseks. Kohtute sõltumatus on oluline õigusriigi tagatis ning nõupidamistoa saladus on osa sellest. Nagu praegusest kriminaalasjast nähtub, piisab kohtuniku aastatepikkuse ametialase e-kirjavahetuse väljanõudmisest uurimisasutuse ametniku 5-realisest kirjast Registrite ja Infosüsteemide Keskusele (I kd, tl 202 ja 207). Selline päring ei allu kohtulikule eelkontrollile ning sõltuvalt sellest, kas menetlus jõuab kahtlustuseni (või kelle suhtes menetlus kahtlustuseni jõuab), ei pruugi tagatud olla ka kohtulik järelkontroll. Kohtuniku ametialane e-postkast võib sisaldada (eriti kollegiaalse kohtukoosseisu puhul) informatsiooni, mis on kaetud nõupidamistoa saladusega. (III) Altkäemaksu võtmine ja andmine (1) Sissejuhatus
165.Vaidlust ei ole maakohtu tuvastatud asjaoludes, et F oli ametiisik ning ta kasutas oma ametiseisundit pankroti- või saneerimismenetlustes W, Z ning V kaasamiseks, samuti neis menetlustes menetlusotsuste (sh tasuga seotud menetlusotsuste) tegemiseks. Maakohus tuvastas, et F või temaga seotud kolmandad isikud said süüdistuses kirjeldatud perioodil Wlt ja Zlt vähemasti osaliselt süüdistuses nimetatud vara ja muid soodustusi. Ka selle järeldusega on pooled mingis ulatuses nõus. Prokuratuur taotleb, et ringkonnakohus tuvastaks mõned täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid, mida maakohus tõendatuks ei lugenud. Vaidluse kese on aga selles, et prokuratuur leiab – erinevalt 37(101)
1-21-4033 maakohtust ja kaitsjatest – et vara või muud soodustused anti vastutasuna F ametiseisundi kasutamise eest. Peaks ringkonnakohus leidma, et poolte vahel oli tõepoolest süüdistuses kirjeldatud ebaõiguskokkulepe, tuleks hinnata ka seda, kas süüdistuses kirjeldatud tegu on käsitatav ühe jätkuva kuriteona.
166.Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha prokuratuuri taotluse osas tuvastada täiendavad vara või muu soodustuse saamise episoodid (2), seejärel hindab, kas vara või muud soodustused anti vastutasuks F ametiseisundi kasutamise eest (3) ning viimaks võtab altkäemaksu võtmise ja andmise süüdistuse osas apellatsioonimenetluse tulemi kokku (4). (2) Vara või muude soodustuste saamine (a) Vara või muu soodustuse mõiste
167.Altkäemaksu esemeks on vara või muu soodustus. Seega on üldmõisteks soodustus, mis jaguneb varaks ja muuks soodustuseks. Vara mõiste tuleb sisustada TsÜS § 66 järgi ehk tegemist on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumiga. Kui soorituse tagajärjel paraneb ametiisiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast vara, kui ei parane, siis muud soodustust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 904). Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-7807, p 12). (b) Vara või muud soodustused Wlt
168.Pooled ei vaidle maakohtu tuvastatu üle, et W võimaldas Fl osta telefoni käibemaksu (50 eurot) võrra odavamalt ning W andis Fle kingituseks ostetud mobiiltelefoni kaaned, millelt on maha arvatud käibemaks (24,99 eurot). Seega saab mobiiltelefoni ja kaante ostu käsitada W poolt Fle antud 74,99 euro suuruse soodustusena. Prokuratuuri ja kaitsjate vahel on erimeelsus selles, kas W andis Fle soodustuse ka seeläbi, et ostis Qle sülearvuti ning õiguskirjandust.
169.Maakohus leidis, et W poolt 2012. a lõpus Qle sülearvuti ostmine ei ole tõendatud. Prokuratuuri apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et viimane ei hinnanud ega käsitlenud asjaolu, kuidas ostis Q sülearvuti enda sünnipäevaks saadud raha eest olukorras, mil sünnipäev oli alles saabumas. Prokuratuur leiab, et eluliselt ei ole usutav, et sünnipäeva oleks tähistatud kaks kuud varem ehk oktoobris, mil Q Wle e-kirja saatis. Sülearvuti ostmine sünnipäevakingiks saadud rahade eest on aga prokuratuuri arvates aktiivne kaitseväide, mistõttu tuleb väidetu teha kontrollitavaks.
170.Ringkonnakohus prokuratuuriga ei nõustu. Maakohus on õigesti järeldanud, et sülearvuti ostmine W poolt ei ole tõendatud. Võttes muuhulgas arvesse ajavahemikku, mis kulus esimesest kontaktist arvutipoega kuni soovitud mudeli jõudmiseni arvutipoodi, on maakohus käsitlenud seda, miks on usutav, et sülearvuti võidi osta sünnipäevakingiks. Kuigi e-kirjavahetus sülearvuti ostmise üle kestis terve oktoobri ja novembri, tehti alles
29.novembri 2012. a kirjas pakkumine sülearvutile, mille tarneaeg on 16-17. detsember 2012. Viimane kiri arvutimüüjalt on 19. detsembrist 2012 (maakohtu otsuse lk 47 kaks viimast lõiku). Arvestades, et Q sünnipäev on 28. detsembril, ei näe ringkonnakohus neis sündmustes sedavõrd olulist vastuolu, mis võimaldaks prokuratuuri süüdistusversiooni jaatada. 38(101)
1-21-4033
171.Prokuratuuri poolt viidatud põhimõte, mille kohaselt lasub süüdistataval aktiivse kaitseväite tõendamise kohustus, ei ole käsiloleval juhul asjakohane. Kuigi aktiivse kaitseversiooni tõendamise osas peavad süüdistatav ja kaitsja aktiivsed olema (kaitsepositsiooni osas vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633/135, p 60 ja kaitseväite osas 22. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-2883/30, p 28), ei muuda see PS § 22 lg-s 2 ja KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama ning süü tõendamise kohustus on prokuratuuril. See tähendab, et prokuratuuril lasub ülesanne tõendada süüdistatava süü nii, et viimase süüdiolekus ei ole kõrvaldamata kahtlusi (KrMS § 7 lg 3). Kui prokuratuur seda teha ei suuda, ei ole süüdistataval isegi tarvidust end aktiivselt kaitsma asuda. Vastasel juhul kaotaksid PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2 oma mõtte: prokuratuur võiks kaudsete tõendite abil sisustada ähmase kuriteokahtluse ning eeldada siis selle kummutamist süüdistatava poolt. Aktiivse kaitseväite erand tuleb seega kohaldamisele alles siis, kui ilma sellise kaitseväiteta oleks prokuratuuri tõendite põhjal vaidlusalune asjaolu või süüdistatava süü kriminaalmenetluses kehtiva tõendamisstandardi järgi tõendatud. Praegu nii ei ole. Kohtule esitatud kaudsed tõendid ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sündmused leidsid suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust nii nagu süüdistusaktis kirjas. Kriminaalasjas on tõendatud, et W vahendas 2012. a Qle arvutispetsialisti kontakti, Q jätkas selle spetsialistiga edasist suhtlust arvuti ostmiseks. W poolt vahendatud kontakti abil soetatigi arvuti, kusjuures arvuti saabumisest teavitati vaid Q, mitte W. Seda, et arvuti eest tasus W, tõendatud ei ole. Süüdistusversiooni kasuks ei räägi ka see, et tunnistajana ei ole üle kuulatud arvutispetsialist V2, kes eelduslikult oskaks täpselt selgitada, kuidas arvuti eest tasumine toimus. Kokkuvõtvalt on maakohus õigesti ning kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga järeldanud, et W poolt arvuti ostmine Qle ei ole tõendatud. Pelgalt tuttava kontakti vahetamine ei ole käsitatav vara ega muu soodustusena altkäemaksu võtmise ega andmise koosseisu mõttes.
172.Õiguskirjanduse ostmise osas nõustub ringkonnakohus osaliselt prokuratuuri apellatsiooniga. Ringkonnakohtu arvates asetas maakohus liialt suurt rõhku sellele, et kohtumenetluses ei õnnestunud tõsikindlalt tuvastada, et ostetud raamatud oleks endiselt Q valduses.
173.Tõendatud on, et Q edastas Wle soovitud raamatute nimekirja ning W need 2015. a alguses ka ostis. Ringkonnakohtul ei ole maakohtu tuvastatud asjaolude valguses kahtlust, et e-kirjas loetletud viis raamatut osteti vähemalt selleks, et Q neid kasutada saaks. Ka W ütluste järgi oli Q e-kirja eesmärgiks raamatute laenutamine. Kuna Wl endal neid raamatuid ei olnud, soetas ta need, sest tahtis ka enda raamatukogu täiendada. Seda, et Q või F oleks Wle raamatute hinna hüvitanud, ükski süüdistatav väitnud ei ole. Küsimusele, kas Q tõi raamatud tagasi, vastas W Loodan küll ning küsimusele, kas raamatud on W büroos, vastas ta Jah (17. oktoobri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 15; XXXII kd, tl 47). F kaitsjad on apellatsioonivastuses õigesti välja toonud, et F kabinetis ja kodus ning W büroos olevate raamatute välja selgitamisega ei ole kriminaalmenetluses põhjalikult tegeletud. F kodu läbiotsimisel tehtud pildi allservas on vaevu näha kahte raamatut, mis on äratuntavad kui asjaõigusseaduse kommentaarid. F kabinetis olevaid asjaõigusseaduse kommentaare on pildistatud lähemalt. W büroos olnud raamatuid välja selgitatud ei ole. Ülejäänud kolme raamatu asukoha kohta ei ole üldse tõendeid esitatud. Sõltumata sellest, et tõendatud ei ole, kas Q sai kõigi või mõne raamatu omanikuks, on ka raamatute tasuta kasutada andmine käsitatav rahaliselt hinnatava õigusena TsÜS § 66 lg 1 mõttes ja seetõttu ka varana KarS § 294 lg 1 mõttes (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, 39(101)
1-21-4033 p-d 904 ja 938). Arvestades, et F saatis Qle kirja, milles palus oma valiku õiguskirjandusest Wle edastada, oli F ka teadlik, et Q võib saada W kaudu õiguskirjandust vähemalt tasuta kasutada. Seega on õiguskirjanduse ostmise osas tõendatud, et W andis kolmandale isikule üle vara: õiguskirjanduse tasuta kasutamise õiguse.
174.Jättes õiguskirjanduse ostmise episoodis soodustuse andmise tuvastamata, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus rahuldab selles osas prokuratuuri apellatsiooni osaliselt ning asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel selles osas maakohtu põhjendused enda omadega.
175.Kokkuvõtvalt on tõendatud, et W on andnud Fle või kolmandale isikule järgmisi soodustusi: 1) F pojale Qle (kolmas isik KarS § 294 lg 1 mõttes) viie raamatu, ostuhinnaga 345,88 eurot, tasuta kasutamise õiguse (aastal 2015); 2) Fle telefonikaaned ning õiguse omandada mobiiltelefon käibemaksu summa võrra odavamalt kokku väärtuses 74,99 eurot (aastal 2019). (c) Vara või muud soodustused Zlt
176.Süüdistuse järgi osutasid Z või tema büroo töötajad Fle või Cle tasuta õigusabi üheksas õigusvaidluses, jättes esitamata arve vähemalt 16,5 tunni õigusteenuse eest. Maakohus tuvastas, et tasuta õigusabi anti viies õigusvaidluses.
177.Maakohus on tasuta õigusabiks lugenud ka väga väikeses mahus arvamuse avaldamist või dokumendi kommenteerimist. Z apellatsioonis ning apellatsioonivastuses leitakse, et sellist õigusabi ei saa soodustusena käsitada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Näiteks oleks tegemist altkäemaksuga võtmise ja andmisega, kui kohtunik paluks, et advokaat vaataks üle kohtuniku koostatud üheleheküljelise müügilepingu ning poolte vahel oleks kokkulepe, et vastutasuks kaasab kohtunik advokaadi tulusasse pankrotimenetlusse. Seega on ka väikesemahuline õigusnõu põhimõtteliselt koosseisukõlbulikuks soodustuseks. See, kas tegemist on altkäemaksuga, on ebaõiguskokkuleppe tuvastamise küsimus. Seega keskendub ringkonnakohus esmalt üksnes sellele, kas F või KarS § 294 lg-s 1 nimetatud kolmandad isikud said Zlt tasuta õigusabi (mis võib põhimõtteliselt olla käsitatav varana). Seda, kas õigusabi (mh üksnes Cle antud õigusabi) anti vastutasuks F ametiseisundi kasutamise eest, hindab ringkonnakohus järgmises alajaotises.
178.Prokuratuur vaidlustab maakohtu järelduse kahes tasuta õigusabi andmise episoodis: Fle tasuta õigusabi andmises seoses väärteomenetlusega nr 260208000621 (4-08-1560) ja Cle tasuta õigusabi andmises seoses pöördumisega soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole.
179.Prokuratuur leiab, et tasuta õigusabi osutamist tõendavad advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendid, mis jäeti põhjendamatult kõrvale. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu seisukoha advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendite lubatavuse kohta muutmata, jääb prokuratuuri apellatsioon selles osas edutuks.
180.Väärteomenetluses osutati süüdistuses väidetud õigusabi 2008. aastal. Maakohus tuvastas, et õigusabi osutati, kuid tõenditega on ümber lükkamata F väide, et ta mäletab kliendilepingu sõlmimist ning et ta võis ka midagi Zle tasuda. Prokuratuuri apellatsioonis heidetakse ette, et maakohus rajas seeläbi oma otsuse oletusele, mille esinemist ei ole 40(101)
1-21-4033 kindlaks tehtud. Pelgalt selle argumendi põhjal ringkonnakohus maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ei muuda. Tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb kahtlused süüdistatava süüs tõlgendada tema kasuks. Seega ei pidanudki maakohus tõsikindlalt tuvastama, et õigusabi eest on tasutud, vaid piisas sellest, et maakohtu arvates esineb selles küsimuses kõrvaldamata kahtlus. Kuna prokuratuuri apellatsioonis ei tooda välja ühtegi sisulist asjaolu, millele tuginedes võiks järeldada, et maakohus on oma hinnangus eksinud (nt viiteid teistele kaudsetele tõenditele või tõendikogumile vmt), jääb maakohtu otsus selles osas muutmata.
181.Prokuratuur leiab, et soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördumise osas pidanuks maakohus tasuta õigusteenuse osutamise tuvastama Z ütluste põhjal. Nimelt pidas Z võimalikuks, et aitas koostada või parandas volinikule saadud kirja, ning möönis, et ka M võis sellega tegeleda. Maakohus jättis Z vastuse M võimaliku seotuse kohta tõendite kogumist välja. Selle tingis asjaolu, et ütluste andmisel tutvustas prokuratuur kohtu loal süüdistatava mälu värskendamiseks tõendit, mis oli saadud kohtu poolt ebaseaduslikuks tunnistatud läbiotsimisega. Ringkonnakohus märgib esmalt, et KrMS § 288 lg 9 p 3 võimaldab sõnaselgelt kohtumenetluse poolel võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendiga olenemata selle lubatavusest tõendina. Seega vähemasti selle sätte grammatilisel tõlgendamisel saab ristküsitlusel tunnistaja või süüdistatava mälu värskendada ka tõendiga, mis ei ole lubatav, sh lubamatuks tunnistatud advokaadibüroo läbiotsimisel saadud tõendiga (vt arutelu nii KrMS § 288 lg 9 p 3 kui ka KrMS 289 lg 3 kontekstis - Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 1-201041, p-d 168-175). KrMS § 288 lg 9 p 3 liialt avar tõlgendus võiks aga viia selleni, et lubamatud tõendid esitataks kohtumenetluses nii-öelda tagaukse kaudu. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtul tarvis KrMS § 288 lg 9 p 3 piiride kohta seisukohta võtta. Nimelt nähtub kohtuistungi protokollist, et isegi lubamatu tõendiga tutvumise järel ei meenunud Zle õigusteenuse osutamisega seotud asjaolud, ta pelgalt kirjeldas, mida ta dokumendist nägi (2. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 46; XXXII kd, tl 46). Prokuröri poolt süüdistatavale asjaolude meenutamiseks tutvustatud dokumendi sisu ette kandmine ei ole süüdistatava ütlus. Seega ei andnud Z ütlusi, mille kohaselt võis M soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole pöördumise küsimusega tegeleda. Järelikult sai maakohus tasuta õigusabi andmise tõendamisel tugineda vaid ühele tõendile: Z väitele, et ta võis aidata kirja koostada või parandada, kuid ta ei mäleta, kas kirja võis koostada C või tegi seda R2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes sellele tõendile tuginedes ei ole võimalik tasuta õigusabi osutamist tõsikindlalt tuvastada. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi, kui tasuta õigusabi osutamist oleks võimalik tõendada, ei oleks tõendeid, mis võimaldaks ümber lükata F süüdistatavana ülekuulamisel esitatud väite, et ta ei olnud sellisest pöördumisest isegi teadlik (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 36; XXXII kd, tl 114pöördel). See välistaks ka eraldivõetuna kõnesoleva kolmandale isikule antud tasuta õigusabi käsitamise koosseisupärase vara või muu soodustusena.
182.Kokkuvõtvalt ei muuda ringkonnakohus maakohtu järeldust, et Z on andnud Fle või kolmandale isikule järgmisi soodustusi, mis seisnevad tasuta õigusabi andmises: 1) F ja Cle seoses tasaarvestusavalduse koostamisega R OÜ-le (aastal 2008); 2) Cle haldusasjas 3-16-229 (aastal 2016); 3) Fle ja Cle seoses elamu põlengule järgnenud kindlustusvaidlusega (alates aastast 2016); 4) Fle seoses tema vastu esitatud avaldusega distsiplinaarmenetluse algatamiseks (aastal 2018); 41(101)
1-21-4033 5) EF ja Cle seoses vaidlusega Maksu- ja Tolliametiga (aastal 2019).
183.Süüdistusakt ei kirjelda igas episoodis õigusabi andmisele kulutatud aega ning ka maakohus ei ole seda selgelt tuvastanud. Maakohus on otsuses kajastanud prokuratuuri poolt kohtuvaidlustes välja toodud hinnanguid, mille kohaselt osutati haldusasjas 3-16-229 tasuta õigusabi 3,5 tunni eest (lisaks tasuti riigilõiv 30 eurot), kindlustusvaidluses 3,5 tundi, distsiplinaarmenetlusega seoses 1 tund ning vaidluses Maksu- ja Tolliametiga vähemalt 4 tundi, so kokku 12 tundi ligi 12 aasta peale. Tasumääraks loeti 120 eurot tund. Tasaarvestuse koostamisega seotud küsimuses sellist hinnangut välja ei toodud, kuid seal seisnes õigusabi üksnes kirja projekti kommenteerimises. Kuna altkäemaksu koosseis ei sõltu (vähemasti otseselt – vt siiski järgmist alljaotist) üle antud vara suurusest, ei ole tasuta õigusabi väärtuse täpne tuvastamine ka keskse tähtsusega. (3) Ebaõiguskokkulepe (ekvivalentsussuhe)
184.Kuigi F ning süüdistuses nimetatud kolmandad isikud said nii Wlt kui ka Zlt soodustusi, nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et tõendatud ei ole, et tegemist olnuks vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.
185.Prokuratuur heidab maakohtule ette, et viimane on jätnud tõendikogumist välja ja hinnangu andmata mitmetele prokuratuuri tõenditele. Sellega seoses selgitab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetlus ei ole esimese astme menetluse kordamine, vaid apellatsiooni lahendamine selle piirides. Apellandi ülesanne on tuua välja, millises osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused, samuti tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida (vt KrMS § 321 lg 2 p-d 4-5). Apellatsiooni piiridest kinni pidamine tagab, et vaidlusese on konkretiseeritud ning teised kohtumenetluse pooled saavad apellatsioonile selgepiirilisi vastuväiteid esitada. Eelnevast tuleneb, et konkretiseerimata etteheited tõendite hindamata jätmisele jäävad ringkonnakohtu menetluses tagajärjetuks. See, kui ringkonnakohus asuks omaalgatuslikult süüdistust toetavaid asjaolusid tuvastama, poleks kooskõlas kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega (KrMS § 14 lg 1) ega apellatsioonimenetluse eesmärgiga. Eelnev ei välista, et apellatsioonis tehakse viide kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele ning seal toodud tõendite analüüsile, kui selline viide ning käsitletud tõendid on selgelt konkretiseeritud. Apellatsioon ei tohi aga muutuda üldiseks taotluseks teha esimese astme kohtumenetluses esitatud tõendite ja seisukohtade põhjal prokuratuuri poolt taotletud otsus.
186.Prokuratuuril on õigus, et süüdimõistva otsuse tegemine on võimalik ka kaudsete tõendite põhjal. Maakohus ei ole seda põhimõtet eiranud. See, et peitkuritegude tõendamine on sageli võimalik üksnes kaudsetele tõendite abil, ei tähenda, et selliste kuritegude puhul oleks tõendamisstandard madalam. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-86, p 64, erandjuhul võib piisata ka ühest kaudsest tõendist – 27. aprilli 2020. a otsus asjas nr 4-19-447, p 11 jj). Kaudsed tõendid peavad seega olema sellised, mis võimaldavad neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu prokuratuur väidab (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-20-8308, p 17).
42(101)
1-21-4033
187.Ringkonnakohus nõustub kaitsjate seisukohtadega, et maakohus ei seadnud nõudeid konkreetse tõendi liigi osas, vaid eeldas mingisugustki konkreetsust – et mingigi tõend viitaks ebaõiguskokkuleppele. Tõsikindlat järeldust ebaõiguskokkuleppe kohta ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik teha ühestki tõendist eraldivõetuna ega ka kogumis teiste tõenditega. Prokuratuur toob apellatsioonis välja neli kriteeriumi, mis peaksid aitama ebaõiguskokkulepet sisustada: 1) teenuseid osutatakse korduvalt ja perioodiliselt (viitab varasemalt kokkulepitud käitumismustrile); 2) teineteise käitumine on prognoositav ja ettenähtav; 3) osapooltel on selge ja tajutav teadmine selle kohta, milline on oodatav käitumine (ootuspäraseid tegevusi ollakse valmis tegema ka vaid nappe märguandeid kuuldes); 4) omavaheliste kokkulepete tajumine kolmandate isikute poolt. Ringkonnakohus nõustub kaitsjate seisukohaga, et käsiloleva kohtuasja kontekstis on need tingimused ebaloogilised ja faktidega sisustamata. Kaitsjad on põhjendatult seisukohal, et teenuste korduv ja perioodiline osutamine on iseloomulik igale ametnikule, kes täidab rutiinseid ülesandeid (nt pankrotiasjadega tegutsev kohtunik, kes peab sageli pankrotihaldureid kaasama). Arvestades pankrotihalduri ja kohtuniku ülesandeid ning valdkonna õiguslikku regulatsiooni, on ilmselt paratamatu ka see, et üksteise käitumine on mõnevõrra prognoositav, samuti on ettenähtav see, milline on oodatav käitumine. Milliseid tegevusi ja milliste nappide märguannete peale tehti, prokuratuuri apellatsioonist ei selgu. Ka asjaolu, et kolmandad isikud teavad, et tegemist on pankrotihalduriga, keda kohtunik sageli menetlustesse kaasab (või suisa, keda ta tunneb), ei viita ringkonnakohtu arvates ebaõiguskokkuleppele, arvestades eriti maakohtu tuvastatud asjaolu, et ühe või mõne halduri eelistamine on kohtute praktikas tavapärane.
188.Ringkonnakohtu arvates oleks käsiloleval juhul kaudsete tõendite põhjal ebaõiguskokkuleppe tuvastamiseks vaja ennekõike keskenduda järgmisele: 1) kas F on oma ametiseisundi kasutamisel põhjendamatult kõrvale kaldunud tavapärasest praktikast või seaduse nõuetest; 2) kas soodustuste saamisega vahetult külgneval ajal on F ametialane käitumine muutunud; 3) kas süüdistatavate suhtlus viitab ebaõiguskokkuleppele (st, et F otsustused oleks tingitud üle antud või antavatest soodustustest) ning 4) millises väärtuses vara või muid soodustusi üle anti ja 5) mis oli sellise vara või soodustuse iseloom. Ringkonnakohtu arvates on maakohus neid kriteeriume hinnanud ning jõudnud õige järelduseni.
189.Ükski tõend ei viita sellele, et F tegevus W, Z või V menetlustesse kaasamisel olnuks ebatavaline. Väide, et F eelistas nimetatud isikuid teistele samas valdkonnas tegutsevatele pankrotihalduritele, ei leidnud kinnitust. Maakohus on tuvastanud, et F määras ka teisi ajutisi haldureid ja pankrotihaldureid. Perioodil 2007-2019 oli Fl 560 pankrotiasja, millest ta on määranud W pankrotihalduriks 26,79% asjadest, olles selle tulemusega enim ühte haldurit määravate kohtunike seas 70. kohal, V 19,46% asjadest, olles selle tulemusega 116. kohal, ja Z 14,64% asjadest, olles selle tulemusega 162. kohal. Sealjuures nähtub, et enim ühte haldurit eelistavatest kohtunikest 1. kohal on kohtunik, kes oma 48 menetletud pankrotiasjas on halduriks määranud ühe ja sama halduri, eelistamise protsent on seega 100%,
2.kohal olev kohtunik on sama haldurit määranud 114 pankrotimenetluses 84,21% asjadest ja 3. kohal olev kohtunik seda sama haldurit keda
1.ja 2. kohal olevad kohtunikud, määranud 82,35% asjadest. Neid maakohtu poolt tuvastatud fakte apellatsioonimenetluses vaidlustatud ei ole. Miski ei viita ka sellele, et W, Z või V oleks olnud oma töös ebapädevad, mis võiks kaudselt viidata sellele, et nende menetlustesse kaasamine võiks olla tingitud üksnes ebaõiguskokkuleppest. Kaitsjate esitatud tõenditest nähtub, et W, Z ja Vt kaasasid menetlustesse ka mitmed teised kohtunikud (XIX kd, tl 128-133). 43(101)
1-21-4033
190.Maakohus ei lugenud tõendatuks seda, et F menetluses olnud pankroti- või saneerimismenetluses oleks menetluse kulgu või kohtulahendit mõjutanud asjaolu, et ajutiseks halduriks või pankrotihalduriks oli määratud kas W, Z või V. Seda järeldust ei ole ka apellatsioonis vaidlustatud. Kui jätta kõrvale prokuratuuri väide, et F ei oleks tohtinud neid inimesi lähedaste suhete tõttu üldse menetlusse kaasata, ei ole tõendatud, et F oleks pankroti- või saneerimismenetlustes teinud ühtegi ebaseaduslikku otsustust, sh osas, mis puudutab W, Z või V tasu. Maakohus on ka leidnud, et tõendamata on süüdistuse etteheide, et F on kriitikavabalt ja igasugust diskretsiooniõigust kasutamata kinnitanud W, Z või V huvides pankrotihalduri tasu, pankrotimenetluste lõpparuandeid ning nõustunud nende seisukohtadega. Kohtumenetluses ei suudetud tõendada ühtegi juhtumit, kus F otsus olnuks ebaseaduslik või kallutatud. Ka seda asjaolu ei ole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus viitas õigustatult ka sellele, et W kaitsja esitatud tõendist nähtub, et teised kohtunikud on ajutise halduri ja pankrotihalduri ülesannete täitmiseks küsinud nõusolekut samal moel nagu F. Samuti ei ole tõendatud, et vara või soodustuste andmise perioodil oleks F otsused kuidagi muutunud või oleks siis toimunud midagi tavapäratut.
191.Ebaõiguskokkuleppe olemasolu ei kinnita ka enam kui 15 aasta ulatuses süüdistatavate e-kirju ega 7 kuu ulatuses pealt kuulatud kõnesid. Neist ei nähtu viidet sellele, et Fi ja W või Z vahel oleks vastastikune mõistmine, et tegemist on käsi-peseb-kätt olukorraga. Sealjuures kajastasid pealt kuulatud kõned ka eespool tuvastatud soodustuste üle andmist: näiteks F ja Z vestlusi seonduvalt tasuta õigusteenuse osutamisega vaidluses Maksu- ja Tolliametiga, samuti F ja W vestlusi seoses mobiiltelefoni ostmisega.
192.Ebaõiguskokkuleppele ei viita ka üle antud vara või muu soodustuste väärtus ega iseloom. Iseenesest saab altkäemaksu esemeks olla ka vähese väärtusega vara. Näiteks võib mõnele ametiisikule olla piisav kas või 20-eurone altkäemaks. Kui selline summa antaksegi tõsimeeli üle vastutasuks ametiseisundi kasutamise eest (nt pakutakse patrullpolitseinikule 20 eurot, et ta laseks juhtimisõiguseta juhi ilma väärteomenetlust alustamata minema), on tegemist altkäemaksuga. Altkäemaksuna ei saa aga käsitada iseenesest ametiseisundi kasutamisega seotud, kuid väheväärtusliku ja sotsiaaladekvaatse soodustuse üleandmist ning seda isegi siis, kui sellise soodustuse vastuvõtmine ei pruugi asjaolusid arvestades olla eetiline (nt annab hoiatusega pääsenud kiiruseületaja patrullpolitseinikule tänutäheks ühe kompveki). Selles osas nõustub asja lahendav koosseis Tartu Ringkonnakohtu kolleegidega (Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 104-106). Vara või muu soodustuste väärtus ja iseloom võib olla üheks kaudseks tõendiks, mis võimaldab kogumis teiste tõenditega järeldada ebaõiguskokkuleppe olemasolu. Näiteks võib koosmõjus teiste kaudsete tõenditega viidata ebaõiguskokkuleppele see, kui ametiisik on saanud oma ametiseisundi kasutamisega külgneval ajal vara ulatuses või viisil, millel puudub muu eluliselt usutav selgitus.
193.Z (või tema büroo töötajad) andsid Fle või Cle süüdistuses toodud ajavahemikku – 12 aastat – silmas pidades õigusnõu väga väikeses mahus. Z tundis isiklikult nii F kui ka tema abikaasat ning mitmel juhul piirdus õigusabi osutamine ka XXX koostatud menetlusdokumendi kommenteerimisega, mis ei ole midagi muud kui tavapärane viisakus. Sellise õigusteenuse hind ei oleks – eriti süüdistuses kirjeldatud aastate peale jaotatult – märkimisväärne. Arvestades perekonniti läbikäimist, samuti õigusnõu väikest mahtu, tundub tasuta nõustamine igati loogiline ega võimalda koosmõjus teiste tõenditega arvata, et tegemist oli vastutasuga F ametiseisundi kasutamise eest.
194.Arvestades F ja W sõbrasuhteid, ei võimalda tõsikindlaid järeldusi teha ka 2019. aastal tehtud 74,99 eurone sünnipäevakink. Maakohus tuvastas, et soodustuse väärtus oli 74,99 44(101)
1-21-4033 eurot, mis koosnes telefoni pealt säästetud tulumaksust 50 eurot ning telefonikaantest hinnaga 24,99 eurot (ilma käibemaksuta). W tegelik kulu oli aga väiksem. Kuna maakohus tuvastas, et FE W käibemaksudeklaratsioonis deklareeriti ostetud telefon ja kaaned sisendkäibemaksu arvestuses, piirdus FE W kulu üksnes 24,99 euroga (telefonikaante hind ilma käibemaksuta). Ka 2015. aastal soetatud õiguskirjanduse Qle tasuta kasutada andmises ei näe ringkonnakohus midagi sellist, mis koosmõjus teiste tõenditega tekitaks tõsikindla veendumuse, et W ja F vahel olnuks süüdistuses kirjeldatud ebaõiguskokkulepe. Neid kahte episoodi lahutas ka märkimisväärne ajavahemik.
195.Eelnevast tulenevalt ei ole kriminaalasjas kogutud kaudsed tõendid sellised, mis võimaldaksid neid kogumis hinnates jõuda tõsikindla järelduseni, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu prokuratuur väidab. Kriminaalmenetluses kehtiv kõrge tõendamisstandard on seadusandja sihipärane valik. Põhiõiguste kaitse tagamise seisukohalt peab ebaõige lahendi risk soosima süüdistatavat: ennem mõistetagu süüdlane õigeks, kui süütu inimene süüdi. Seetõttu tuleb ka esilekerkivate selgete tõendamisraskuste korral kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). Neid ei saa hakata ületama oletustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-2429, p 38). (4) Kokkuvõte
196.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et W poolt Qle õiguskirjanduse kasutada andmist tuleb pidada vara üleandmiseks KarS § 294 lg 1 ja KarS § 298 lg 1 mõttes. Selles osas rahuldab ringkonnakohus osaliselt prokuratuuri apellatsiooni ning muudab maakohtu otsuse põhiosa.
197.Siiski ei võimalda tõendikogum teha tõsikindlat järeldust selle kohta, et W ja Z poolt Fle või kolmandatele isikutele antud vara või muud soodustused oleks antud vastutasuks F poolt ametiseisundi kasutamise eest. Maakohtu otsus süüdistatavate õigeksmõistmise osas on seaduslik ning prokuratuuri apellatsioon jääb selles osas rahuldamata. Kuna altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisus nõutavat ebaõiguskokkulepet ei ole võimalik tuvastada, ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, kas kirjeldatud (osa)teod oleks põhimõtteliselt olnud käsitatavad ühe jätkuva teona. (IV) Toimingupiirangu rikkumine (1) KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule hinnangu andmata jätmine
198.Prokuratuur leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kui ei hinnanud F altkäemaksu võtmises õigeksmõistmise järel seda, kas tema tegevus võib vastata KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud toimingupiirangu rikkumise kuriteole. Prokuratuur leiab, et kui F tegevus ei vasta altkäemaksu võtmise kuriteole, tuleb ta süüdi mõista KarS § 3001 lg 1 järgi.
199.Maakohus põhjendas KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu hindamata jätmist sellega, et prokuratuur ei taotlenud süüdistuse muutmist ning kohus kinnitas kaitsjatele, et asja arutatakse esitatud süüdistuse pinnalt. Seetõttu oli menetlusosalistel põhjus arvata, et kohus ei kaalu alternatiivseid kvalifikatsioone ning F ja tema kaitsja ei saanud end selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta (otsuse lk 67).
45(101)
1-21-4033
200.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et sedasi rikkus maakohus menetlusõigust. Kui süüdistatava tegu ei vasta süüdistuses kirjeldatud kuriteokoosseisule, lasub maakohtul KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenev kohustus kontrollida, kas tegu võib vastata mõnele muule kuriteokoosseisule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-18-158, p 84). Süüdistatava ja tema kaitsja võimaluse end uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta peab tagama maakohus. Nii sätestab KrMS § 268 lg 6, et vajaduse korral teeb kohus kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Kohtul on KrMS § 307 lg 1 p-st 2 tulenevalt õigus selleks kohtulikku arutamist uuendada.
201.Poolte seisukohta ei pea küsima siis, kui maakohus on veendunud, et süüdistuse tekst või kohtus uuritud tõendid ei võimaldaks süüdistatavat süüdistuses nimetamata kuriteos süüdi mõista, sest sel juhul ei kaalugi maakohus alternatiivset kvalifikatsiooni. Käsiloleval juhul ei leidnud maakohus, et süüdistuse tekst või uuritud tõendid ei võimaldaks ka põhimõtteliselt Fle ette heidetud tegu KarS § 3001 lg 1 järgi kvalifitseerida, vaid jättis toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisule hinnangu andmata üksnes kaitseõiguse tagamise argumendil. Kaitseõiguse tagamine oli aga maakohtu enda ülesanne.
202.Seega tuleb ringkonnakohtul prokuratuuri apellatsiooni alusel hinnata, kas süüdistuse tekstis kajastuvad piisava selgusega kõik faktilised asjaolud, mis võimaldaksid teha järelduse, et Fle ette heidetud tegevus, mis on süüdistusaktis kvalifitseeritud altkäemaksu võtmisena, vastab KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ja kas need faktilised asjaolud on tõendatud. KrMS § 268 lg 6 nõuete täitmiseks esitas ringkonnakohus eelmenetluses pooltele ka vastavasisulise kirjaliku küsimuse. (2) Süüdistusest
203.Süüdistuse tekstist võib järeldada, et prokuratuur on püüdnud hõlmata altkäemaksu andmise ja võtmise süüdistusega ka toimingupiirangu koosseisutunnused. See on ebaõnnestunud, sest nii ei ole selge, millised faktilised asjaolud sisustavad prokuratuuri arvates altkäemaksu süüdistust ning millised toimingupiirangu oma. Kasuks oleks tulnud alternatiivse süüdistuse esitamine (selle võimalikkuse kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 17 ja 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 29).
204.Alternatiivset süüdistust ei pea esitama, kui süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseis hõlmab alternatiivse koosseisu spetsiaalsuspõhimõttel. Nii ei ole KarS § 200 lg 1 järgi esitatud süüdistuses tarvis esitada alternatiivseid süüdistusi varguse ega vägivallateona kvalifitseeritava kuriteo järgi. Alternatiivse süüdistuse esitamise vajadust tuleb aga hoolikalt kaaluda siis, kui alternatiivne kuriteokoosseis neeldub süüdistusaktis nimetatud kuriteokoosseisus subsidiaarsuspõhimõttel või konsumeerimise tõttu. Neil juhtudel ei ole koosseisud üksteisest hõlmatud mitte koosseisutunnuste osalise kokkulangemise tõttu, vaid neeldumine toimub normi kaitseala tõlgendamise teel. Alternatiivne süüdistus võimaldab sellistel juhtudel keskenduda üksnes asjakohaste koosseisude tunnustele, samuti tagada kaitseõiguse.
205.Prokuratuur ei esitanud alternatiivset süüdistust, vaid lisas altkäemaksu võtmise ja andmise süüdistuse teksti viiteid toimingupiirangu rikkumisele, sealjuures viitamata kordagi konkreetselt Kars § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteole. Süüdistusakti viited toimingupiirangu rikkumisele ei ole altkäemaksukuriteo seisukohast asjassepuutuvad. Samas on mitmed toimingupiirangu rikkumise etteheitega seonduvad asjaolud leidnud 46(101)
1-21-4033 süüdistuses liialt vähe kajastamist. Kokkuvõttes on süüdistus toimingupiirangu rikkumise osas segane ja ebaülevaatlik. Prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks peaks kohus ise süüdistusakti tekstist asjakohased laused ja lõigud välja noppima ning oletama, kas ja millist tekstilõiku prokuratuur toimingupiirangu rikkumisega siduda soovis. Nii märgivad ka kaitsjad õigustatult, et prokuratuuri süüdistuskõnes toodud toimingupiirangu rikkumise käsitlus ei ole ligilähedaseltki jõudnud süüdistusakti.
206.Toimingupiirangu rikkumisele Wlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised lõigud: [...] on F:
1.Kaasanud oma ametiseisundit kasutades (p A 1.) pankrotihaldur W enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina teades, et tema kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt. [...]
3.Eiranud W menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis, et W on temaga seotud isik KVS § 7 lg 1 p-de 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikuga, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 26).
207.Toimingupiirangu rikkumisele Zlt altkäemaksu võtmise süüdistuses viitavad järgmised lõigud: on F [...]:
1.Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVSs sätestatust lähtuvalt. [...]
3.Eiranud V ja Z menetlusse kaasates KVS § 11 sätestatud toimingupiiranguid, sest teadis, et mõlemad on temaga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 3 ja 4 mõttes. Nii on tegemist isikutega, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (süüdistusakti lk 29). [...] 01.04.2013 jõustus KVS redaktsioon, mille § 11 lg 1 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 47(101)
1-21-4033 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Seega lisandus 2013. a F ametiülesannete täitmisele veel täiendav piirang, mis samuti välistanuks isegi eraldiseisvalt Z või temale kuuluvas advokaadibüroos töötava V kaasamise F juhitud menetlustesse. Siiski jätkas F Z ning tema alluvate kaasamist pankrotimenetlustesse ka KVS jõustumise järel (süüdistusakti lk 31).
208.Süüdistusakti viited KVS § 7 lg 1 p-le 3 on ilmselt ebaõiged. KVS § 7 lg 1 p 3 järgi saab seotud isikuks olla üksnes juriidiline isik. Süüdistuses aga leitakse, et selle punkti alusel on Fga seotud isikuteks füüsilised isikud W ja Z ning V.
209.Süüdistusaktis leitakse, et W, Z ja V on Fga seotud isikud, sest tegemist on isikutega, kelle seisund või tegevus F kui ametiisikut väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. See osa süüdistuse tekstist vastab osaliselt KVS § 7 lg 1 p 4 sõnastusele. Nimelt kirjeldab KVS § 7 lg 1 p 4 muuhulgas kahte alternatiivset alust, mil väljaspool ametiseisundit esinev oluline ja vahetu mõju muudab isiku seotud isikuks: 1) seotud isik mõjutab ametiisikut või 2) ametiisik mõjutab seotud isikut. Süüdistuses on välja toodud mõlemad alternatiivid ning nende vahel on sidesõna või. Kumb alus prokuratuuri arvates esineb, süüdistuse tekstist ei selgu. Etteruttavalt võib öelda, et vähemasti kohtuvaidlustes viitab prokuratuur üksnes ühepoolsele mõjule: Z ja W mõjutasid prokuratuuri arvates vahetult F (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 171-172; XXXIV kd, tl 90-91). Kohtuvaidlustes ei ole aga prokuratuur tuginenud üksnes eespool kirjeldatud osale KVS § 7 lg 1 p-st 4, vaid väljaspool süüdistuse piire leidnud ka seda, et Z on Fga seotud isik ka KVS § 7 lg 1 p 4 kolmanda alternatiivi järgi, sest ta tegutseb väljaspool ametiseisundit F huvides või arvel (samas, p 172).
210.Süüdistuse väited olulise ja vahetu mõju kohta ei ole selgelt faktidega seostatud. Ainsaks pidepunktiks on süüdistusakti lk-de 26 ja 29 punktides 1 esitatud väide, et tema/nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt. Siit võib järeldada, et oluline ja vahetu mõju peaks seisnema lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Samas viitab prokuratuur sellistele suhetele üheskoos nii TsMS, PankrS kui ka KVS regulatsioonile viidates.
211.V käsitamine Fga seotud isikuna on ebajärjepidev. Süüdistusakti lk 29 punktis 1 heidetakse Fle ette, et ta on Kaasanud nii Z kui V enda juhitud pankrotimenetlustesse ajutise haldurina, samuti saneerimismenetlustesse teades, et nende kaasamine menetlustesse pole arvestades F lähedaseid sõbra- ja majanduslikke suhteid temaga lubatav ei TsMS-s, PankrS-s ega KVS-s sätestatust lähtuvalt (ringkonnakohtu allajoonimised). Kui alguses viidatakse nende kaasamisele mitmuses, siis lause lõpus on öeldud, et lähedased sõbra- ja majanduslikud suhted on temaga (ainsuses). Sama lehekülje punktis 3 aga väidetakse, et nii Z kui ka V on Fga seotud isikud. Leheküljel 31 leitakse seevastu, et KVS § 11 lg 1 välistaks Z või temale kuuluvas advokaadibüroos töötava V kaasamise menetlustesse. Siiski jätkas F süüdistuse kohaselt Z ning tema alluvate kaasamist pankrotimenetlusse ka KVS jõustumise järel. Siit järelduks, et V suhtes otsuste tegemine oleks keelatud hoopis läbi tema seose Zga (sest ta töötab viimase advokaadibüroos või on tema alluv). Kui V on Fga seotud isik, tekitab küsimusi see, kas ka põhimõtteliselt saaks erinevate isikute – V ja Z – suhtes tehtud otsuseid käsitada ühe jätkuva teona (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 2020. 48(101)
1-21-4033 a otsus asjas nr 1-18-7408, p 9-12). Erinevalt altkäemaksukokkuleppe süüdistusest, kus väidetavaks vastuteeneks oli nii Z kui ka V menetlustesse kaasamine (mis võimaldaks ehk jätkuvust jaatada), seisneb toimingupiirangu rikkumine süüdistuse järgi toimingu tegemises seotud isiku suhtes. Etteruttavalt märgib ringkonnakohus, et väidet, et V võiks olla Fga seotud isikuks, prokuratuur süüdistuskõnes ei käsitle.
212.Seda, et 1. aprillist 2013 jõustus KVS § 11 lg 1, mis süüdistuse kohaselt välistanuks isegi eraldiseisvalt Z ja V kaasamist F juhitud menetlustesse, on kirjeldatud üksnes Zga seonduvas süüdistuses. Wga seonduvas süüdistuses sellist lõiku ei ole. Ometigi on ilmne, et süüdistuses mainitud võimalikust toimingupiirangu rikkumisest on võimalik rääkida üksnes alates 1. aprillist 2013, mil jõustus uus korruptsioonivastase seaduse redaktsioon ning seda nii W kui Zga seonduvas süüdistuses.
213.Kui väidetava altkäemaksukokkuleppe sõlmimise aeg on süüdistuses täpselt välja toodud, siis ei selgu süüdistusest, kas ja millisest hetkest arvates W, Z või V oluliselt ja vahetult F väljaspool tema ametiseisundit mõjutasid ja kas see mõju oli oluline ja vahetu terve süüdistuses kirjeldatud perioodi – st ka kõikide otsuste tegemise – vältel. See on tähtis, sest süüdistuses nimetatud majanduslikke suhteid eraldasid kohati olulised ajavahemikud.
214.Süüdistusaktis leitakse, et F on eiranud KVS §-s 11 sätestatud toimingupiiranguid, eristamata ja selgitamata, millist KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud toimingupiirangu rikkumist Fle ette heidetakse. Süüdistusakti lk-de
ja 31 punktist 3 tulenevalt saab selleks olla üksnes KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatu (otsuse või toimingu tegemine ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes). Kohtuvaidlustes on prokuratuur aga leidnud, et esinesid kõik KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatud toimingupiirangu alustest (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 168; XXXIV kd, tl 90). Viiteid KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangute rikkumisele aga süüdistuses ei ole, mistõttu jääks nende tuvastamine väljapoole süüdistuse piire.
215.Eespool tsiteeritud süüdistuse osas kirjeldatakse toimingupiirangu rikkumisena üksnes W, Z ja V menetlustesse kaasamist. Pankrotihalduri tasude kinnitamist kirjeldatakse süüdistuses seoses väidetava ametiseisundi kasutamisega ebaõiguskokkuleppe raames seostamata neid otsustusi selgelt toimingupiirangu rikkumisega. See, millist toimingut või otsust F toimingupiirangu rikkumisena käsitatakse, omab aga tähtsust toimingupiirangu ulatuse tuvastamisel.
216.Isegi kui sisustada toimingupiirangu rikkumist ka tasude kinnitamise otsustega, kirjeldab süüdistusakt neid vähemasti osaliselt juriidilise isiku suhtes tehtud otsustena. Zga seonduva altkäemaksu süüdistuse lõpus kirjeldatakse, et F on teinud vähemalt 121 pankrotimenetluses menetluslikke otsuseid X kasuks (ajutise halduri ning pankrotihalduri tasude kinnitamine vähemalt 277 948,53 euro ulatuses). Süüdistuse alguses kirjeldatakse, et Z on X juht ning ainuomanik. Kuigi kumbki väide ei ole juriidiliselt täpne, saab sellest järeldada, et Z on nii advokaadibüroo juhtimisorgani liige kui ka isik, kellele kuulub enam kui 1/10 juriidilise isiku osalusest. Kui Z oleks Fga seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, oleks seega advokaadibüroo käsitatav Fga seotud isikuna KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi. Selget väidet, et ka OÜ X on Fga seotud isik ning F oleks tasude üle otsustamisel seetõttu toimingupiirangut rikkunud, süüdistusest ei leia. Wga seonduvas
49(101)
1-21-4033 süüdistuses esineb sarnane probleem, kuid seal kirjeldatakse tasude määramist nii vahetult kui läbi Wle kuuluva OÜ L.
217.KarS § 3001 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes suures ulatuses toimingupiirangu rikkumine. Seega peab toimingu või otsuse ulatus ületama 40 000 eurot (KarS § 121 p 2). Süüdistuses ei tooda välja ühtegi üksikut otsust või toimingut, mille ulatus sedavõrd suur oleks. Ilmselt leiab prokuratuur, et ka toimingupiirangu rikkumised, sarnaselt väidetavale altkäemaksukuriteole, pandi toime jätkuva teona. Süüdistusakt sisaldab küll mitmeid viiteid jätkuvusele ning jätkuvale tahtlusele, kuid need seonduvad eeskätt väidetava altkäemaksukokkuleppe täitmisega.
218.Kokkuvõtvalt sisaldab süüdistusakt KarS § 3001 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste kirjeldamisel arvukalt puudusi. Läbi märkimisväärsete raskuste on võimalik aru saada, et etteheide seisneb selles, et W, Z ja Vt menetlustesse kaasates ning nendele (või nendega seotud juriidilistele isikutele) tasu määrates on F teadlikult rikkunud KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestanud toimingupiirangut, sest on teinud otsuseid endaga seotud isikute suhtes. W, Z ja V on süüdistuse järgi Fga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, sest nad on isikud, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. See mõju seisneb lähedastes sõbra- ja majanduslikes suhetes. Majanduslike suhetena saab käsitada altkäemaksu süüdistuse raames kirjeldatud soodustusi. Toimingupiirangu rikkumist käsitatakse kahe eraldiseisva jätkuva teona, millest ühe moodustavad F otsused W suhtes ning teise F otsused Z ja V suhtes. Sealjuures käsitatakse jätkuvate tegudena kõiki otsuseid alates 1. aprillist 2013 kuni kahtlustatavate kinnipidamiseni 31. oktoobril 2019. Kuigi ükski otsus ei ületanud eraldivõetuna suurt ulatust KarS § 121 p 2 mõttes, on suur ulatus mõlema episoodi puhul ületatud, kui liita osategude ulatused. (3) KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega
219.F kaitsjad seavad oma apellatsioonivastuses kahtluse alla KarS § 3001 lg 1 kooskõla määratletuspõhimõttega.
220.PS § 23 lg-st 1 tuleneva määratletusnõude kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud. Karistusnormi määratletus tagab selle, et igaühel on võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50). Määratletuspõhimõtte järgimist nõuab ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 (põhjalikku ülevaadet Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast vt M. Truu. Ettenähtavuse põhimõte: millal on süüteokoosseis piisavalt selgesti määratletud? Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika näide – Juridica 2022/9-10, lk 711-722). Samas ei tähenda karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, tingimata põhiseadusvastasust. Samuti ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 72).
221.Apellatsiooni lahendav ringkonnakohus saab aga normi põhiseaduspärasuse üle otsustada üksnes konkreetse normikontrolli raames, mis tähendab, et kohaldatav norm peab olema asjassepuutuv. Sealjuures peab kohus, niivõrd kui normi sõnastuslikud piirid seda võimaldavad, eelistama põhiseaduskonformset tõlgendamist. See tähendab, et määratletuspõhimõttega arvestab kohus ka süüteokoosseisu tõlgendamisel. Samuti peab normile antav tõlgendus tagama proportsionaalsuspõhimõtte järgmise. Nii on Riigikohus 50(101)
1-21-4033 selgitanud, et kuriteokoosseisude ülemäära lai tõlgendamine võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ning PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. Süüteokoosseisu tuleb tõlgendada viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Tõlgendamise teel ei tohi karistusõigusnormiga hõlmata neid olukordi, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2018. a otsus asjas nr 1-17-6580, p 11-12).
222.Neist põhimõtetest lähtudes on kolleegiumi arvates keeruline ette kujutada olukorda, kus isiku süüküsimust lahendaval kohtul tõusetuks konkreetses normikontrollis võimalus tunnistada süüteokoosseis määratletuspõhimõtte rikkumise tõttu põhiseadusvastaseks. Kui koosseis on väheselt määratletud, on ta avaralt tõlgendatav. Kui sõnastus võimaldab avarat tõlgendust, saab seda ka kitsalt tõlgendada. Niimoodi saab kohus jätta koosseisu kohaldamisalast välja need olukorrad, mille karistatavus ei ole mõistlikult ettenähtav. Erandlikel juhtudel on võimalik, et isiku süü välistab keelueksimus. Ringkonnakohus leiab, et käsiloleval juhul ei tekita mitmeti mõistmist ametiisiku ega otsuse mõiste. Problemaatiline on üksnes KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud seotud isiku mõiste, mida on võimalik põhiseaduskonformselt tõlgendada ilma seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Arvestades muuhulgas seda, et toimingupiirangu rikkumine on juba iseenesest abstraktne ohudelikt, tingib määratletuspõhimõte selle, et toimingupiirangu rikkumist sisustavaid avaraid mõisteid tuleb (vähemasti karistusõiguses) tõlgendada küllaltki kitsalt (vt samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 6. veebruari 2024. a otsus asjas nr 1-19-2279, p 91).
223.Obiter dictum’i korras leiab kolleegium, et väited toimingupiirangu rikkumise kuriteo vähese määratletuse osas ei ole tervikuna ainetud.
224.Toimingupiirangute eesmärgiks on tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (vt KVS § 1 lg 2). Selleks on seadusandja piiranud ametiisiku otsustuspädevust neil juhtudel, mil otsus ei pruugi teenida üksnes avalikke, vaid ka erahuve. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1) rikkumist. Seega on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine, õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus (Riigikohtu üldkogu 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06, p 28).
225.Üheks abstraktse korruptsiooniohu vähendamise meetmeks on ka KVS-s sätestatud toimingupiirang, samuti selle rikkumise eest ette nähtud süüteokoosseisud (KVS § 19 ja KarS § 3001). Nii ei ole ka toimingupiirangu rikkumine tagajärjedelikt, vaid abstraktne ohudelikt (Riigikohtu 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 27) ehk süütegu, mille karistatavus põhineb teo üldisel ohtlikkusel: õigushüve ohustamine on koosseisupärasele teole tüüpiliselt omane, kuid tegeliku ohu tekkimine ega tuvastamine ei ole oluline (J. Sootak - J. Sootak (koost). Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2018, lk 193, vt siiski Riigikohtu 20. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-90-06, p 23). Mida abstraktsem on aga teoga loodav oht, seda raskemini võib selle teo keelatus olla äratuntav (vt küll keelueksimuse kontekstis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2022. a otsus asjas nr 1-21-7336, p 16).
226.KVS § 3001 lg 1 on blanketne süüteokoosseis, mis sisustatakse KVS-s sätestatud toimingupiirangu mõiste läbi. Seadusandja on toimingupiirangu mõiste sõnastanud äärmiselt laialt ning põhimõttel, et enne olgu selle mõistega kaetud liiga palju, kui riskida 51(101)
1-21-4033 sellega, et mõni olukord jääb toimingupiirangu alt välja. Esiteks on avaralt defineeritud ametiseisundi, otsuse ja toimingu mõisted (KVS § 2). Teiseks loetakse KVS § 7 lg 1 p 4 kohaselt seotud isikuks isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine, samuti muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel. Olulise ja vahetu mõjutamise mõistet tõlgendab ringkonnakohus põhjalikumalt, kuid ka viidatud sätte teised alternatiivid on võrdlemisi segased. Näiteks allub väljaspool ametiseisundit ametiisiku korraldustele teda teatrisse sõidutav taksojuht – vaevalt peaks teda aga seotud isikuks pidama. Kolmandaks on ka KVS § 11 lg 1 sõnastatud väga laialt. Nii näiteks on KVS § 11 lg 1 p 2 järgi toimingupiirangu rikkumisega tegemist siis, kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Koosmõjus KVS § 7 lg 1 p-ga 4 võib see tähendada, et isiku karistusõiguslik vastutus sõltub tervest jadast määratlemata õigusmõistetest: näiteks rikub toimingupiirangut ametiisik, kes osaleb toimingu tegemisel ja sealjuures on ta teadlik mõne teda oluliselt ja vahetult mõjutava isiku muust huvist, mis võib mõjutada tehtavat toimingut. Ühtegi tõlgenduslikku pidepunkti ei paku ka KVS § 11 lg 1 p 3, mille järgi on toimingupiirangu rikkumisega tegemist ainuüksi siis, kui ametiisik teeb toimingu või otsuse (sh osaleb toimingu või otsuse tegemises) ja ta on teadlik (mingist?) korruptsiooniohust. Kuigi blanketsed karistusõigusnormid ei ole iseenesest vastuolus määratletuspõhimõttega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-89-13, p 8.2), jõuavad sel moel sageli karistusõigusnormi osaks määratlemata õigusmõisted, mille sätestamisel ei pruugita arvestada nende mõju isiku karistusõiguslikule vastutusele. Nii näiteks oleks vaevalt edulootust (vähese määratletuse tõttu) eelnõul, millega soovitaks karistusseadustikku täiendada kuriteokoosseisuga, mis näeb ette karistuse ametiisiku poolt suures ulatuses otsuse või toimingu tegemise eest, kui ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Kuna KarS § 3001 lg 1 on blanketne norm, on aga selline kuriteokoosseis KVS § 11 lg 1 p 3 tõttu tõsiasi. Ilmselt ei ole aga sedavõrd absurdsel alusel nagu KVS § 11 lg 1 p 3 toimingupiirangu rikkumise tuvastamine isegi võimalik (samal seisukohal Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 160). Nii on ka Riigikogule esitatud eelnõu, millega kavandatakse KVS § 11 lg 1 p 3 kehtetuks tunnistada.2
227.Nõutava õigusselguse ja määratletuse aste ei ole igas õigusvaldkonnas sama. Nii sisaldavad ametiisikute käitumist reguleerivad normid mitmeid äärmiselt laialt tõlgendatavaid mõisteid nagu näiteks nõue täita teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt (ATS § 51 lg 1), käituda väärikalt ja hoiduda tegevustest, mis diskrediteerib ametnikku või kahjustaks ametiasutuse mainet (ATS § 51 lg 4), kasutada ametiasutuse ning ametniku kasutusse antud vara ja vahendeid heaperemehelikult ja sihipäraselt (ATS § 51 lg 5) jpm. Ka korruptsiooni ennetamiseks on ette nähtud mitmeid nõudeid, mille rikkumine ei ole tingimata süütegu. Nendeks on näiteks ametniku tegevuspiirangud (ATS § 60), ametiisiku huvide avaldamise kohustus (KVS § 12 jj), huvide konflikti vältimise juhised ministritele ja nende nõunikele ning lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele3 (Vabariigi Valitsuse 18. märtsi 2021. a otsus). Samuti peavad ametnikud
Arvutivõrgus: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/f8ab3fea-b197-4ba1-85c7-36ffe672f788. Arvutivõrgus: https://valitsus.ee/peaminister-ministrid/huvide-konflikti-valtimise-juhised ja https://www.riigikantselei.ee/asutus-uudised-ja-kontakt/lobitegevus/lobistidega-suhtlemise-hea-tavaametiisikutele.
52(101)
1-21-4033 juhinduma erinevatest eetikapõhimõtetest (näiteks ametniku eetikakoodeks 4 või kohtunike eetikakoodeks5). Nende nõuete rikkumine ei ole tingimata süüteona karistatav, küll aga saab teatud teenistuskohustuste rikkumiste eest võtta ametniku distsiplinaarvastutusele (ATS § 69 jj, kohtunikel KS § 87 jj). Eespool kirjeldatud avar toimingupiirangu mõiste võiks olla põhjendatud siis, kui selle rikkumisel oleks üksnes era- või haldusõiguslikud tagajärjed (nt toimingu või otsuse tühisus, ametniku distsiplinaarvastutus). Mida intensiivsemalt võimaldavad normid põhiõigusi riivata, seda selgemad nad olema peavad (Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 66 ja kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-65-16, p 11).
228.Mistahes teadev toimingupiirangu rikkumine on süüteona karistatav (KVS § 19 või KarS § 3001 lg 1). Kuna otsene tahtlus peab hõlmama üksnes toimingupiirangu aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mitte neile antavat õiguslikku hinnangut, ei kitsenda see karistusõiguslikku vastutust kuigivõrd palju. Toimingupiirangu rikkumise vähesele määratletusele on korduvalt tähelepanu juhtinud õiguskantsler,6 samuti on Vabariigi Valitsus sellest ajendatuna esitanud Riigikogule korruptsioonivastase seaduse muutmise eelnõu.7 Hirm kuriteokoosseisu laia kohaldamisala suhtes loob võib luua ametiisikutes ebakindlust ning seeläbi kahjustada ka avaliku võimu toimimist. Samuti toob sedavõrd laialt tõlgendatav koosseis kaasa selle, et isikute suhtes süüteomenetluste alustamine sõltub suuresti sellest, kuidas menetleja normi tõlgendab. Juba ainuüksi süüteokahtluse saamine võib ametiisiku karjääri lõpetada. Sedavõrd avar tõlgendusruum võib ebaproportsionaalselt riivata PS § 13 lg-s 2 ja § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõigusi. (4) Sisuline hinnang
229.Kui reeglina vaidlustatakse apellatsioonimenetluses maakohtu seisukohta, siis käsiloleval juhul maakohus võimalikule toimingupiirangu rikkumise kuriteole sisulist hinnangut ei andnudki. Ka prokuratuuri apellatsioonis on toimingupiirangu rikkumise sisuline käsitlus äärmiselt napp, piirdudes suuresti viitega kohtuvaidlustes väljendatud seisukohtadele. Tulenevalt apellatsioonimenetluse iseloomust, menetluse võistlevuse põhimõttest ning vajadusest tagada kaitseõigus, tugineb ringkonnakohus seega süüdistuse sisustamisel prokuratuuri apellatsioonis ning seal viidatud kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele. Süüdistust toetavaid asjaolusid, mida maakohus tuvastanud ei ole, või millele kohtuvaidlustes ega apellatsioonis ei viidata, kolleegium ise tuvastama ei asu.
230.Vaidlust ei ole selles, et F on ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes. Ajutine haldur, pankrotihaldur ja saneerimisnõustaja nimetatakse kohtulahendiga, samuti määratakse nende tasu kohtulahendiga (PankrS § 15 lg 1, § 23, § 61, § 65 ja SanS § 15 ja § 18). Tegemist on otsustega KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes.
231.Alates 15. veebruarist 2019 kehtiva KVS § 11 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik Arvutivõrgus: https://www.fin.ee/sites/default/files/documents/202011/ametniku_eetikakoodeks_20.02.2017.pdf
Vt nt õiguskantsleri 2023. a ettekanne Riigikogu õiguskomisjonile. Arvutivõrgus: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Ettekanne%20Riigikogu%20oiguskomisjonile. pdf ja õiguskantsleri 2017.-2018. aasta tegevuse ülevaade. Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201809181000#PKP-23753.
1-21-4033 tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.
232.1. aprillist 2013 kuni 14. veebruarini 2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 ei sisaldanud sõnu esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest. Süüdistuses viidatakse üksnes sellele, et F tegi otsuseid endaga seotud isikute suhtes. See tähendab, et esines KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud toimingupiirang. Kuigi kohtuvaidlustes leitakse, et esinesid ka KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud toimingupiirangud, jääb sellise asjaolu tuvastamine süüdistuse piirest väljapoole. Seega on määrav see, kas W, Z või V saab pidada Fga seotud isikuks. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb võtta seisukoht selles, kas enne 15. veebruari 2019 oli KVS § 11 lg 1 loetelu alternatiivne või kumulatiivne. Kohtupraktika ei ole selles küsimuses ühtne (kumulatiivsus: Tartu Ringkonnakohtu 21. mai 2018. a otsus asjas nr 1-17-2185, lk 21-22; alternatiivsus: Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-21-8992, p 9, 16. detsembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-3352, lk 63-64 ja Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 39-40, 28. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-6293, p 133-163).
233.Seda, kas W, Z või V võisid olla Fga seotud isikuks, saab süüdistuse piires hinnata üksnes läbi väite, et tegemist oli KVS § 7 lg 1 p-s 4 nimetatud isikutega, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb otsustada, kas rahaliselt hinnatavaid otsuseid tehti füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes. Kui juriidiliste isikute suhtes, siis tuleb tuvastada, kas need juriidilised isikud on käsitatavad Fga seotud isikutena. Seejärel tuleb võtta seisukoht, kas ja millised teod on käsitatavad jätkuvatena ning kas need ületavad KarS §
p-s
sätestatud suure ulatuse ehk 40 000 eurot. Sealjuures tuleb veenduda, et vahetu ja oluline mõju esineb iga jätkuva teo osateona käsitatava otsuse juures. Kuna KVS § 11 lg 1 p-st 1 ja KVS § 7 lg 1 p-st 4 tulenevad nõuded hakkasid kehtima 2013. aasta 1. aprillist, ei ole ükski varasem otsus toimingupiirangu rikkumisena käsitatav. Objektiivse koosseisu jaatamise järel tuleb hinnata, kas Fl oli toimingupiirangu rikkumise osas vähemalt otsene tahtlus ning süü tasandil lahendada kaitsjate poolt esitatud küsimus võimalikust keelueksimusest.
234.Keskne küsimus on seega see, kas W, Z ja V seisund või tegevus väljaspool F ametiseisundit mõjutas teda oluliselt ja vahetult. Olulise ja vahetu mõjuna saab süüdistuse piiridest lähtuvalt käsitada väidetavaid lähedasi sõbra- ja majanduslikke suhteid. Majanduslike suhetena saab arvestada üksnes neid süüdistuses nimetatud soodustusi, mille üleandmine on tuvastatud. W puhul on nendeks 2015. aastal Qle raamatute tasuta kasutada andmine ning 2019. aastal Fle tehtud sünnipäevakingitus (koguväärtus 74,99 eurot). Z ja V puhul aga eespool käsitletud tasuta õigusnõu andmine.
235.Seotud isiku mõiste on avatud KVS § 7 lg-s 1. KVS § 7 lg 1 p-des 1-3 sätestatakse seotud isiku mõisted, mis ei vaja reegeljuhtumil tõlgendamist. Need on isikud, keda loetakse seotuks võrdlemisi selgelt määratletud formaalse kriteeriumi alusel (nt sugulussuhe või seos juriidilise isikuga). Mõistetav on ka KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud esimene alternatiiv: isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Väheselt on aga määratletud samas punktis sätestatud mõiste muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab.
236.Kriminaalkolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistuses kirjeldatud ning kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolud ei võimalda järeldada, et W, Z ja V oleks käsitatavad Fga 54(101)
1-21-4033 seotud isikutena KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Ringkonnakohus selgitab esmalt sätte kujunemislugu, annab ülevaate kohtupraktikast ning põhjendab seejärel enda seisukohta.
237.Korruptsioonivastase seaduse eelnõu algversioonis kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 sarnaselt vastu võetud seadusele, kuid see ei sisaldanud isikut, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seletuskirjas selgitati kavandatavat punkti nii: Samuti loetakse erinevalt kehtivast KVS-st seotud isikuks füüsilised ja juriidilised isikud, kelle seisund või tegevus ametiisikut oluliselt ja vahetult mõjutab või vastupidi (p 4), kuna ka sel juhul ei ole erapooletu ametikohustuste täitmine eeldatavalt lihtne. Mõjutamist ei ole defineeritud, kuid see termin katab lisaks majanduslikule sõltuvusele (võimalik nt üürileandjast, tööandjast) ka võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4 kohase mittetäieliku kohustuse, nt auvõla. Asjaoludest sõltuvalt tuleb määratleda, kas ametiisik on sõltuvuses nt oma abikaasa tööandjast või kas esineb sõltuvusvahekord ametiisiku ja temaga püsivas kooselus oleva isiku vahel. Sellise vahekorra eeldamine igal juhtumil ei ole õige, nt kui nn elukaaslased või ühise lapse vanemad on teineteisest majanduslikult sõltumatud ning neil puudub kooselu või teevad seda vaid osa aega nädalast (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 16).8 Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon tegi eelnõu menetlemisel ettepaneku, et KVS § 7 lg 1 p-s 1 tuleks seotud isikuna käsitada ka elukaaslast. Justiitsministeerium esitas seepeale seisukoha, milles leidis, et ettepanekust tulenevalt peaks täiendama KVS § 7 lg 1 p 4 ning lisama sinna isiku, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Eelnõu II lugemise tekstis muudetigi KVS § 7 lg 1 p 4 Justiitsministeeriumi pakutud viisil (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 192 SE seletuskiri teise lugemise juurde, lk 7). See, et seotud isikuks tuleks lugeda elukaaslased tõstatati ka eelnõu esimesel lugemisel Riigikogu täiskogus (vt XII Riigikogu, III istungjärk, täiskogu 18. aprilli 2012. a korraline istung. Eelnõu 192 SE esimene lugemine, Jaak Alliku küsimus ja Justiitsminister Kristen Michali vastus).9 Vajadust hõlmata elukaaslased seotud isiku mõiste alla selgitati ka eelnõu teisel lugemisel. Samuti põhjendati, et võrreldes eelnõu algse versiooniga jäeti KVS § 7 lg 1 p-s 1 seotud isiku mõiste alt välja abikaasa vennad ja õed ning nende lapsed, sest see seotuse aste on väga kaheldava väärtusega ja võib olla ebamäärane (XII Riigikogu, III istungjärk, täiskogu 30. mai 2012. a korraline istung. Eelnõu 192 SE teine lugemine, Väino Linde ettekanne).10
238.Sellest järeldub, et olulise ja vahetu mõju all peeti ennekõike silmas ametniku sõltuvust kellestki. Lisaks ei olnud Riigikogu liikmete jaoks selge, et olulist ja vahetut mõju omava isikuna oleks käsitatav ametiisiku elukaaslane, mistõttu täiendati KVS § 7 lg 1 p 4 nii, et see hõlmaks isikud, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seevastu aga leiti, et abikaasa vennad ja õed, samuti nende lapsed, ei peaks olema automaatselt käsitatavad seotud isikuna.
239.Tanel Kalmet, kes oli uue korruptsioonivastase seaduse eelnõu autor, kirjeldas ajakirjas Õiguskeel, et Isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (või vastupidi), on eelkõige ametiisiku võlausaldaja, võlgnik, kõrvaltöökoha tööandja, aga ka hooldatav. Võimalik, et sellise mõjuga võib olla ka näiteks isiklik vaimne juht (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (II). – Õiguskeel 2013/1, lk 8). Kommenteerides KVS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud teadlikkust korruptsiooniohust tõi T. Kalmet näite juhtumist, kus ametiisik peab tegema otsuse oma südamesõbra või vihavaenlase kohta (kes ei ole seotud isikud § 7 tähenduses) või isiku Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/369e4999-cf7d-488b-8155-f688cd9d23ee Arvutivõrgus: https://stenogrammid.riigikogu.ee/201204181400#PKP-26914
1-21-4033 suhtes, kellelt ta on vastu võtnud soodustuse (T. Kalmet. Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest (IV). – Õiguskeel 2013/3, lk 49). See viitab mõneti kaudselt, kuid siiski sellele, et ka erialakirjanduses ei ole peetud südamesõpra, vihavaenlast ega isikut, kellelt on vastu võetud soodustus, tingimata seotud isikuks.
240.Riigikohus ei ole KVS § 7 lg 1 p 4 sisu tõlgendanud (vt üksnes n-ö möödaminnes mainimist Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 25 ja 28. septembri 2020. a otsus asjas nr 4-20-1259, p 28). Kõige põhjalikumalt on selle mõistega tegeletud Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293 (p 164-176). Sealsetele põhjendustele tugineb osaliselt ka prokuratuur. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et teoreetiline (potentsiaalne) mõju ei ole piisav, vaid on tarvis mingeid konkreetseid viiteid sellele, et isik hakkab (või vähemasti võib hakata) oma mõju ametiisiku suhtes ellu viima (Tallinna Ringkonnakohtu 11. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-21-8992, p 11.12). Ülejäänud kohtupraktikast võib leida mõned näited KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamisest, kuid neist ei ole kolleegiumi arvates võimalik tuletada sisulisi piiritlemiskriteeriume (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16. detsembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-3352, lk 63 ja 13. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 1-20-4858, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-19-5367, p 53; Harju Maakohtu 26. juuni 2019. a otsus asjas nr 1-18-7408, lk 35, 39 ja 42).
241.KVS § 7 lg 1 p 4 eesmärgiks on hõlmata seotud isikute mõiste alla ka need isikud, keda seadusandja ei suuda teiste formaalsete kriteeriumite – näiteks sugulussideme – abil kirjeldada, kuid kelle eeldatav mõju ametiisikule on selliste isikutega võrreldav. Mõjutamise vahetus tähendab, et see mõju ei saa olla kaudne ega ühepoolne. Näiteks ei ole ametiisikuga seotud isikuks mõni tuntud näitleja või sportlane, keda ametiisik ei tunne, kuid kellesse ta ühepoolselt kiindunud on (samamoodi Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 174). Oluline mõju tähendab, et ametiisik on otsusest või toimingust puudutatud isikuga sedavõrd tihedalt seotud, et eelduslikult ei ole ametiisik oma otsustes vaba ega seisa üksnes avalike huvide eest, vaid võib seada esiplaanile enda või oma mõjutaja huvid. Põhimõtteliselt võib tegemist olla nii sotsiaalse kui ka majandusliku mõjuga, samuti nende mõlema koosmõjuga. Seadusandja soov hõlmata kõik mõeldavad elujuhtumid võimalikult laialt on ametniku eetilise käitumisjuhisena igati mõistlik. Samast lähenemisest ei saa aga lähtuda karistusõiguses. Tagamaks kooskõla karistusõiguse viimse abinõu ja määratletuspõhimõttega, tuleb seega KVS § 7 lg 1 p 4 mõistet tõlgendada väga kitsalt.
242.Seotud isik võib seega rangelt piiritletud juhtudel olla keegi, kes omab ametiisiku üle olulist ja vahetut sotsiaalset mõju. Määratletuspõhimõte nõuab, et see lävend oleks väga kõrge. Selleks peab mõjutaja olema võrreldav KVS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud inimesega. Sisuliselt peab tegu olema kellegagi, kellest ametiisik äratuntavalt, oluliselt ja vahetult sõltub (vt ka eespool viidatud eelnõu seletuskirja). Keegi, kelle nimel ja kelle huvide eest seistes on ametiisik valmis minema väga kaugele (nagu pereliige). Meenutagem: seaduseelnõud menetledes ei olnud seadusandja jaoks selge, et oluline ja vahetu mõjutaja võiks olla isegi ametiisiku elukaaslane. Samuti leidis seadusandja, et abikaasa vennad ja õed ega nende lapsed ei peaks tingimata olema seotud isikud. Äärmusliku näitena võib KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuks pidada kedagi, kes on lubanud olla ametiisiku elu päästvaks doonoriks ning ilma kelleta ametiisik sureks. Vähemäärmusliku näitena võib, sõltuvalt asjaoludest, KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud isikuna olla käsitatav ametiisiku intiimpartner. Eespool kirjeldatud kitsendava tõlgendamise nõue tähendab seda, et sõbrasuhet, vähemasti reeglina, siia alla paigutada ei saa. Kui seadusandja soovib ka 56(101)
1-21-4033 selliseid mõjutajaid hõlmata, tuleb seadus teha täpsemaks ning öeldagi, et seotud isik on keegi, kellega ametiisik vabatahtlikult väljaspool ametiseisundit aega veedab.
243.Oluline ja vahetu mõju võib olla ka majanduslik. See mõju peab olema märkimisväärne ning kindlasti ei too sellist mõju kaasa mistahes võlaõiguslikud suhted, eriti kui nende väärtus on ametiisiku sissetulekut arvestades vähene. Iga ametiisiku võlausaldaja või võlgnik ei ole seega seotud isikuks. Nii näiteks ei saa üldjuhul seotud isikuks lugeda panka, kellelt ametiisik on kodulaenu võtnud (vt veel näiteid ja piiritlemist ka Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsuses asjas nr 1-19-6293, p 170). Samuti ei ole seotud isik spordiklubi, mida ametiisik külastab. Arvestada tuleb ka süstemaatilist tõlgendusargumenti. KVS § 7 lg 1 p 2 järgi loetakse seotud isikuks juriidiline isik, millest vähemalt 10% osalusest kuulub ametiisikule või temaga seotud isikule. See tähendab, et ametiisikul ei ole, vähemasti automaatselt, keelatud teha otsust isegi sellise juriidilise isiku suhtes, milles tal on 9,9% suurune osalus. Selle taustal on mistahes majanduslike suhete lugemine oluliseks ja vahetuks mõjuks ilmselgelt välistatud. Majanduslik mõju peab seega olema ametiisiku varalist seisu arvestades märkimisväärne ning sellel peab olema ka tegelik ning äratuntav potentsiaal tehtava otsuse või toimingu mõjutamiseks. Taaskord: kui seadusandja soovib hõlmata mistahes majanduslikke suhteid, siis tuleb ka nii seaduses öelda.
244.Ringkonnakohus osutab ka sellele, et kui ametiisiku otsus on ajendatud ametiisiku isiklikust (majanduslikust) huvist, kohaldub KVS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud toimingupiirang sõltumata sellest, kas otsus tehti ametiisikuga seotud isiku suhtes või mitte. Seda vähem on tarvidust KVS § 7 lg 1 p 4 laia kohaldamisala järele.
245.Sellele, et KVS §-s 11 ja § 7 lg 1 p-s 4 sätestatut tuleks senisest täpsemini ning kitsamalt määratleda, viitab ka Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule esitatud korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga kavandatakse tunnistada kehtetuks KVS § 11 lg 1 p 3. KVS § 11 lg 1 p 2 täiendatakse sõnaga oluline. See tähendab, et kui toimingut või otsust ei tehta seotud isiku suhtes, kohaldub toimingupiirang üksnes siis, kui esineb ametiisiku või temaga seotud isiku oluline majanduslik või muu huvi, mis võib mõjutada toimingu või otsuse tegemist. Kitsendada soovitakse ka KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud seotud isiku mõistet. 2023. a novembris kooskõlastusele esitatud eelnõus kavandati KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks edaspidi isikut, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine või ametiisikuga lähi- või sõltuvussuhtes olevat isikut. Seletuskirja järgi tulnuks lähi- või sõltuvussuhet mõista sarnaselt KarS § 121 lg 2 p-ga 2. Kooskõlastusel esitati märkus, mille kohaselt võib sõltuvussuhe olla käsitatav liialt laialt. Sellest tulenevalt kitsendati KVS § 7 lg 1 p 4 veelgi. 2024. a mais Riigikogule esitatud eelnõus kavandatakse KVS § 7 lg 1 p 4 muuta nii, et seotud isikuks loetaks ametiisikule lähedased isikud. Seletuskirja järgi tuleks ka lähedaste suhete mõistet sisustada sarnaselt KarS § 121 lg 2 p-s 2 nimetatud lähisuhtele.11 Viimane aga sõpru (vähemasti üldjuhul) ei hõlma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2023. a otsus asjas nr 1-21-4285, p 21).
246.Prokuratuur palub KVS § 7 lg 1 p 4 tõlgendada nii, et seotud isikuks loetaks ka sõpru või südamesõpru. Sealjuures viitab prokuratuur Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2021. a otsusele asjas nr 1-19-6293, mille punkti 169 järgi võib sõbraks ja seotud isikuks pidada kedagi, kellega ametiisik vabatahtlikult oma aega veedab. Kolleegium sedavõrd määratlemata seaduse sõnastuse põhjal sellise tõlgendusega ei nõustu. Kui prokuratuuri
1-21-4033 taotletud tõlgendus juurduks, peaks alustatavate toimingupiirangu rikkumistega seonduvate väärteo- ja kriminaalmenetluste arv olema senisest oluliselt suurem. Ringkonnakohus toob mõned näited. Näiteks, kui prokurör osaleb kriminaalmenetluses, milles advokaadist kaitsja või kannatanu esindaja on keegi, kellega prokurör ka oma vaba aega veedab. Prokurör võib sellisel juhul osaleda erinevates advokaadi (või temaga seotud advokaadibüroo) suhtes tehtavates otsustes (KVS § 11 lg 1 p 1), samuti otsustes, mille suhtes on advokaadil oluline majanduslik või muu huvi (KVS § 11 lg 1 p 2). Peaks selliste otsuste ulatus ületama 40 000 eurot, oleks prokurör justkui toime pannud kuriteo, muul juhul aga väärteo. Süüteomenetlus peaks kaasnema ka muudel juhtudel, kus sõbra- ja tööalased suhted ristuvad. Näiteks, kui prokuröride konkursikomisjonis osalev prokurör ei taanda end, kui kandidaadiks on keegi, kellega prokurör ka vaba aega veedab. Seda isegi siis, kui ta hääletab objektiivselt ja kandidaadi vastu – on ju tegemist abstraktse ohudeliktiga. Vähemasti väärteoga oleks tegemist ka iga toimingu või otsuse puhul, mida juhtimisfunktsiooniga prokurör teeb enda alluvuses töötava prokuröri suhtes, kellega ta end sõbraks peab. Kriminaalkolleegium ei too neid näiteid selleks, et eriliselt prokuratuurile osutada, saati veel millelegi korruptiivsele vihjates. Otse vastupidi: kirjeldatud tegevusi ringkonnakohus süüteo vääriliseks ei pea ning samasuguseid näiteid saaks tuua mujaltki. Küll aga tuleb võrdne kohtlemine tagada ka süüteokoosseisu sisustamisel. Peaks kolleegium kergekäeliselt prokuratuuri taotletud tõlgendusega nõustuma, oleks raske leida pidepunkte, mis välistaks süüteokoosseisu kohaldamise ka toodud näidete korral.
247.KVS § 7 lg 1 p 4 kitsendav tõlgendus ei tähenda, et riik ei võiks võtta meetmeid selleks, et ametiisikud ei teeks otsuseid ka nende isikute suhtes, kellega neil sõbrasuhted on. Need meetmed ei pea aga tingimata olema karistusõiguslikud, eriti kui need tuginevad ähmaselt määratletud mõistetel. Nii on ka Riigikohus pidanud proportsionaalsusnõudest kinnipidamiseks oluliseks seda, et vähemolulisele rikkumistele oleks võimalik reageerida distsiplinaarkorras (võimuliialdus: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2020. a otsus asjas nr 1-19-31, p 19 ja 11. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 1-17-1219, p 16; teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemine: 24. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-41-03, p 6.3).
248.Kohaldades eespool toodud põhimõtteid süüdistuse kirjeldatud tegudele, leiab kolleegium, et kriminaalasjas tuvastamist leidnud majanduslikud suhted Wga olid sedavõrd tühised ning pika ajavahemikuga eraldatud, et need ei vääri KVS § 7 lg 1 p 4 kontekstis isegi kaalumist. Kriminaalasjas tasuta õigusabi osutamisena käsitatud Z või V toimingud seisnesid kohati XXX enda poolt valmistatud dokumentide täiendamises: sisuliselt tuttavale nõu andmises. Näiteks on F nõustamine distsiplinaarmenetlusega seonduvalt selgelt ennekõike tajutav juristidest sõprade mõttevahetusena kui tavapäraselt tasustatava advokaaditööna. Kõige sisulisem õigusabi andmine toimus ehk V poolt Cle haldusasjas 316-229, kuid ka seal üksnes 3,5 tunni ulatuses. Sealjuures oli F ütluste näol tegemist vaidlusega, mille algatamist ta ei soovinud ning millest ta ka kohe teadlik ei olnud (vt maakohtu otsuse lk 59). Isegi, kui arvestada õigusabi hulka kõik maakohtu poolt tuvastatud õigusabi andmised alates 2016. aastast (jättes välja enne KVS-i uue redaktsiooni jõustumist antud õigusabi), tähendaks see kokku ligi 3 tundi õigusabi aasta peale (12 tundi jagatud nelja aastaga). Arvestades sellisele nõustamisele kulunud vähest mahtu ja rahalist väärtust, samuti osutatud õigusabi iseloomu, ei leia kolleegium, et tegemist oleks sedavõrd märkimisväärsete majanduslike suhetega, mille põhjal oleks alust väita, et Z või V mõjutasid F väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes, eriti veel terve süüdistuses kirjeldatud perioodi vältel.
249.Prokuratuur on kohtuvaidlustes viidanud ka sellele, et F oli W ja Zga hea sõber ning lävis nendega perekonniti. See leidis ka tõendamist. Ainuüksi sellest ei 58(101)
1-21-4033 saa aga järeldada, et Wl, Zl või Vl olnuks F üle selline vahetu ja oluline mõju, nagu eeldab KVS § 7 lg 1 p 4. Säärast erilist mõju ei sisustata süüdistusaktis ega kohtuvaidlustes. Mõistetavalt kaasneb perekondliku läbikäimisega üksteise suhtes mingi mõju. Seda mõju võivad suurendada ka muud seosed, näiteks abistamine isiklikes õigusvaidlustes (kuid samahästi mistahes muu abistamine, kingitus vmt). Ringkonnakohus leiab aga üksmeelselt, et käsiloleval juhul ei piisa sellest järeldamaks, et tegemist oli vahetu ja olulise mõjuga KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes.
250.Ringkonnakohus viitab täiendavalt sellele, et ka kohtunike eetikanõukogu ei ole pidanud (üldjuhul) eetikanõuete vastaseks seda, kui kohtunik, prokurör või advokaat on sõbrad, käivad teineteise sünnipäevadel või perekondlikel üritustel, teevad üksteisele ka kingitusi või osutavad muid teeneid ega taanda pärast end üksteise menetlustest.12 Eristada tuleb ka olukordi, kus sõber osaleb menetluses oma professionaalses rollis (nt pankrotihalduri, kaitsjana, esindajana) olukordadest, kus kohtuvaidluses otsustatakse sõpra vahetult puudutava õigusvaidluse üle (nt süüdistatav on kohtuniku sõber). Kuigi taandumiskohustus võib tekkida mõlemal juhul, on see eriti ilmne siis, kui lahendada tuleb sõpra vahetult puudutavat õigusvaidlust. Ringkonnakohus möönab, et käsilolevas asjas heidetakse File ette endaga väidetavalt seotud isikute menetlusse kaasamist, mitte nendega juhuslikult samas menetluses osalemist. Samas tuleb menetluses osalevate professionaalsete osaliste tasu üle otsustada mõlemal juhul (nt riigi õigusabi puhul). Oluline on seegi, et maakohus tuvastas, et Z, W ja V ei saanud käsitada F lähikondsetena, mistõttu ei välistanud nende menetlusse kaasamist ka PankrS § 56 lg 4 koosmõjus §-ga 117 – s.o regulatsioon, mis ongi loodud piiritlemaks, milliseid kohtunikuga seotud isikuid tohib halduritena kaasata. PankrS § 56 lg 2 nõuab aga, et halduril on kohtu usaldus. See, kas F poolt oma heade tuttavate W, Z või V menetlustesse kaasamine oli eetiline, on õigesti tõstatatud küsimus, kuid sellele ei pea vastama karistusõigus. Kuritegu see ei olnud.
251.Väljaspool apellatsioonimenetluse piire märgib kolleegium, et pankrotihaldurite nimetamise põhimõtted ei ole läbipaistvad. See võib viia ebavõrdse kohtlemiseni, samuti tuua kaasa korruptsiooniohu. Kuigi prokuratuuri altkäemaksusüüdistus ei leidnud tõendamist ja tegemist ei olnud ka toimingupiirangu rikkumisega, soodustab kehtiv õigus võimalust käsi-peseb-kätt olukordade tekkeks. Nende riskide maandamine on nii seaduse kui ka kohtute enesekorralduse küsimus.
252.De lege ferenda on kohtumenetlusi puudutavas osas õiguskorra ühtsuse ja õigusselguse tagamiseks vajalik, et KVS-s sätestatud toimingupiirangud ei läheks kaugemale menetlusseadustikes sätestatud taandamise alustest. Kuigi KVS § 11 lg 4 järgi kohalduvad muus seaduses sätestatud taandamise alused ja kord täiendavalt KVS-s sätestatud toimingupiirangutele, on kohtunike taandamise või taandumise aluseid reguleeriv seadus kolleegiumi hinnangul kohtumenetluse seadus PS § 104 p 14 mõttes. Selline seadus tuleb vastu võtta Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Lihtseadusega ei saa otsustada seda, millistest kohtuasjadest kohtunik taanduma peab. Seda, et KVS võib olla käsitatav kohtumenetluse seadusena, eelnõu menetlemisel nähtavasti ei teadvustatud. Kuna seadusega muudeti ka Vabariigi Valitsuse seadust, võeti KVS siiski juhuslikult vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega (XII Riigikogu III istungjärk, seaduseelnõu 192 SE kolmas lugemine),13 mistõttu ei tõusetuks selles küsimuses formaalse põhiseaduspärasuse Kohtunike eetikanõukogu arvamus eetikakoodeksi p 20 tõlgendamise kohta, lk 1 ja 3. Arvutivõrgus: https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/dokumendid/Eetikan%C3%B5ukogu/Vastus.pdf
1-21-4033 küsimust (vrd nt Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 29). Küll aga võib see küsimus tõusetuda seaduse hilisemate muudatuste puhul. (V) F süüdistus eriliiki isikuandmete ebaseaduslikus avaldamises omakasu eesmärgil
253.Maakohus tuvastas, et F avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid oma abikaasa Cle, st tema tegevus vastas KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteo objektiivsele koosseisule. Sõlmküsimuseks on süüteokoosseisu subjektiive tunnus: kas Fl oli andmeid avaldades omakasu eesmärk või mitte.
254.KarS § 1571 lg 2 subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ning omakasu eesmärki. Tegemist on nn mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ulatub täideviijal subjektiivselt esinev eesmärk kaugemale objektiivsetest koosseisutunnustest. Seetõttu ei ole nõutav, et eriliiki isikuandmete avaldamisega ka tegelikult kasu teenida õnnestus, vaid on oluline, et omakasu eesmärk oleks isikut liikumapanevaks jõuks (vt analoogiliselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14.novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-4372, p 26). Omakasu all tuleb silmas pidada üksnes ainelist kasu. Laiem tõlgendus seaks kahtluse alla koosseisu vastavuse määratletuspõhimõttega, sest sihipäraselt käituv inimene on üldjuhul alati motiveeritud mingist isiklikust kasust, olgu see siis kas või rahulolutunne. Kitsama tõlgenduse kasuks räägib ka süstemaatiline tõlgendusargument (vrd „omakasu“ tõlgendust nt KarS § 58 p-s 1: Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 83 ja KarS § 114 lg 1 p-s 5: 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 11).
255.Maakohus välistas omakasu eesmärgi, leides, et C poolt Üle õigusabiteenuse osutamine seoses emale eestkoste seadmisega ei ole tõendamist leidnud. Maakohus pidas tõendatuks seda, et Ü helistas Cle detsembris, et küsida nõu seoses ema pangakaardiga, kuid Cl ei olnud aega talle vastata. Kui C tagasi helistas, oli Ü juba lahenduse leidnud. Seega ei saanud maakohtu arvates järeldada, et tulevikus osutada võidav teenus oleks tasuline ja selliselt oleks võimalik teenida perekond XXXle varalist kasu (maakohtu otsuse lk 72).
256.Kuna omakasu eesmärk on süüteokoosseisu subjektiivne tunnus, ei ole määrav, kas ainelist kasu õnnestus ka tegelikult saada või kas süüdistuses kirjeldatud õigusabi osutati. Oluline on üksnes see, kas eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli Fl omakasu eesmärk või mitte. Prokuratuuri süüdistusversiooni jaatamiseks tuleks tuvastada, et eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise hetkel oli F eesmärgiks, et C saaks temale saadetud menetlusdokumenti kasutada põhjana tasulise õigusteenuse osutamisel. C tegelikud suhted või kokkulepped Ü või muude kolmandate inimestega võivad aga olla objektiivsed asjaolud, mis koosmõjus teiste tõenditega sellisele eesmärgile viitavad.
257.Maakohus tuvastas, et F edastas eriliiki isikuandmeid sisaldava menetlusdokumendi Cle ning ta on ka varasemalt saatnud Cle menetlusdokumente, mida võidi kasutada näidistena teistele isikutele õigusabiteenuse osutamiseks. Seda, et F oleks seadnud eesmärgiks, et C saaks seeläbi tulu teenida, tõenditest ei nähtu. Kuigi maakohus on tuvastanud, et C on andnud Üle õigusnõu erinevates küsimustes, ei ole sellise teenuse eest tasumise kohta esitatud ühtegi tõendit. Pigem viitavad Ü ütlused vastastikusele heale läbisaamisele ja sõbrasuhetele (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk-d 21 ja 26; XXXI kd, tl 129 ja 131pöördel). Üle ei esitatud õigusteenuse eest Cle tasumise kohta ühtegi küsimust ka ristküsitlusel. Tähelepanuväärne on ka see, et süüdistades sama kriminaalmenetluse raames 60(101)
1-21-4033 F, Q ja C tsiviilkohtumenetlustes kelmuste katsete toimepanemises, on prokuratuuri keskne süüdistusväide see, et igasugused tasukokkulepped esindatavatega puudusid. Üle osutati aga prokuratuuri arvates eestkoste seadmise asjas tasulist õigusabi. Nende objektiivsete asjaolude valguses ei ole võimalik järeldada, et F pidas Cle eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi edastamisel silmas seda, et kõnesolevat dokumenti kasutataks just tasulise õigusabi andmiseks. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et F omakasu eesmärk eriliiki isikuandmete ebaseaduslikul avaldamisel on tõendamata.
258.Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et kui ringkonnakohtu arvates ei ole täidetud KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritava lõpuleviidud kuriteo tunnused, tuleks hinnata, kas F tegevus võis vastata kuriteokatsele. Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 1571 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu on lõpule viidud eriliiki isikuandmete avaldamisega, kui andmete avaldamise hetkel oli toimepanijal omakasu eesmärk. Süüteokatsega saaks tegemist olla üksnes siis, kui omakasu eesmärgist ajendatud toimepanija teoplaan näeb ette eriliiki isikuandmete avaldamist kolmandale isikule ning ta alustab vahetult eriliiki isikuandmete avaldamist, kuid see ei õnnestu mingil põhjusel. Näiteks ei jõua andmed adressaadini või ei sisaldagi dokument, vastupidiselt toimepanija arusaamale, eriliiki isikuandmeid (kõlbmatu katse). Millegi sellisega käsiloleval juhul tegemist ei ole.
259.Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei oleks kuritegu ka siis, kui see oleks leidnud tõendamist. Üldjuhul on eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine KarS § 1571 lg 1 järgi üksnes väärtegu. KarS § 1571 lg 2 koosseisu eesmärk on kaitsta isikute informatsioonilist enesemääramisõigust ja eraelu puutumatust raskemate rikkumiste eest. Selleks, et karistusõiguslik reaktsioon oleks proportsionaalne, tuleb KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud omakasu eesmärki tõlgendada kitsendavalt. Omakasu eesmärk peab seonduma vahetult ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. See tähendab, et eriliiki isikuandmete ebaseaduslik avaldamine ei saa olla omakasu taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu. Omakasu eesmärgist ei saa rääkida, kui täideviijat motiveerib andmete avaldamisel küll soov saada ainelist kasu, kuid taotletav kasu ei tulene vahetult avaldatud eriliiki isikuandmetest. Nii näiteks ei ole tegemist omakasu eesmärgiga, kui täideviija annab oma abikaasale üle eriliiki isikuandmeid sisaldava paberikuhja, et viimane saaks nende abil tasakaalustada oma puutöökojas olevat treipinki ja teenida puidutööga leibkonnale tulu või kui täideviija avaldab oma elukutselisest heliloojast abikaasale eriliiki isikuandmeid, et viimane saaks kurva instrumentaalpala kirjutamiseks inspiratsiooni.
260.Süüdistuse kohaselt edastas F eriliiki isikuandmeid sisaldava dokumendi Cle selleks, et viimane saaks seda kasutada abimaterjalina või näidisena tasulise õigusabi osutamisel. Seega ei olnud väidetava omakasu eesmärgi osas olulised mitte dokumendis sisalduvad eriliiki isikuandmed, vaid sealsed õiguslikud põhjendused. Kõnesolev dokument olnuks Cle täpselt sama väärtuslik siis, kui F oleks enne selle edastamist dokumendis olevad eriliiki isikuandmed kinni katnud või muutnud selle isiku nime, kelle kohta dokumendis esitatud andmed käisid. Isegi, kui Fl oli menetlusdokumendi Cle edastamise hetkel eesmärk, et viimane saaks seda kasutada abimaterjali või näidisena tasulise õigusabi osutamisel, ei seondunud see eesmärk vahetult ebaseaduslikult avaldatud eriliiki isikuandmetega. Eriliiki isikuandmete avaldamine oli väidetava omakasu eesmärgi taotlemise seisukohast kõrvaline asjaolu. Seega ei oleks tegemist olnud omakasu eesmärgiga KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud koosseisu mõttes.
261.Kuigi F tegevus ei vastanud KarS § 1571 lg-s 2 sätestatud kuriteokoosseisule, tuvastas maakohus, et ta avaldas ebaseaduslikult eriliiki isikuandmeid. Selline tegevus võib vastata 61(101)
1-21-4033 KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Üldjuhul ei tohi kohus sellisel juhul teha õigeksmõistvat otsust, vaid peab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 järgi lõpetama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2022. a otsus asjas nr 1-20-7409, p 20). Vaatamata väärteo tunnuste sedastamisele, ei rikkunud maakohus F õigeks mõistes menetlusõigust. Andmete avaldamine leidis aset 7. veebruaril 2019. KarS § 1571 lg-s 1 sätestatud väärtegu aegub kahe aastaga. KarS § 81 lg 7 p 2 järgi peatub süüteo aegumine väärteo tunnustega teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni. KarS § 81 lg 8 järgi ei uuene aegumine, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud 3 aastat. See tähtaeg saabus
7.veebruaril 2022. Maakohus tegi otsuse 16. oktoobril 2023. Seega oli maakohtu otsuse tegemise ajaks väärteo aegumise uuenemine välistatud ning arvatav väärtegu oli aegunud. Kui väärteomenetluse alustamine on aegumise tõttu võimatu, tuleb isik temale esitatud etteheites õigeks mõista (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-21-69, p 32 ja 08. mai 2020. a otsus asjas nr 1-18-7408, p 20).
262.F on apellatsioonivastuses leidnud, et ka kohus on avalikus kohtuotsuses avaldanud neid samu eriliiki isikuandmeid, mille avaldamist Fle ette heidetakse. Sama on F arvates teinud prokurör oma apellatsioonis, mis on pärast kohtuotsuse jõustumist samuti avalikkusele kättesaadav. Ringkonnakohus selgitab, et prokuratuuri ja kohtu tegevus on olnud seaduslik. Kriminaalasja lahendamisega seonduv jääb väljapoole isikuandmete kaitse üldmääruse kohaldamisala (vt art 2 lg 2 punkt d). Isikuandmete töötlemine on olnud vajalik süüasja lahendamiseks ning isikuandmete töötlemisel ei ole rikutud KrMS §-s 152 ja IKS 4. peatükis sätestatud põhimõtteid. Need andmed ei saa avalikuks ka kohtuotsuse jõustumisel, sest KrMS § 4081 lg 2 alusel asendatakse maakohtu otsuses kajastatud isiku nimi initsiaalide või tähemärgiga. Prokuratuuri apellatsioon on AvTS § 35 lg 1 p 1, 12 alusel tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, st prokuratuur ise apellatsiooni ei avalikusta. Kohus, otsustades kohtuotsuse jõustumise järel toimikule ligipääsu andmise üle, peab aga kaaluma ka IKS-st ja AvTS-st tulenevaid piiranguid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2020. a määrus asjas nr 1-19-8262, p 39 jj).
263.Kokkuvõttes jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse F õigeksmõistmises KarS § 1571 lg 2 järgi muutmata ja prokuröri apellatsiooni selles osas rahuldamata. (VI) F, C ja Q süüdistus kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises (1) Tsiviilasi nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes) (a) Sissejuhatus
264.Prokuratuur nõustub maakohtu otsusega selles, et Nle osutasid õigusabi kõik perekond XXX liikmed. Seega ei pea apellatsioonimenetluses hindama süüdistusakti väidet selle kohta, justkui olnuks D kajastamine õigusabi osutajana käsitatav menetluskulude nimekirja võltsimisena. Samuti ei ole sellise dokumendi hilisem esitamine käsitatav võltsitud dokumendi kasutamisena ega pettusliku teona kelmuse koosseisu mõttes. Prokuratuur jääb aga apellatsioonis selle juurde, et Nga puudus tasukokkulepe. Prokuratuuri seisukoht on, et dokumendi võltsimine seisnes nii selles, et seal kajastati lepingulise esindaja tasusid, milles ei olnud kokku lepitud kui ka selles, et dokumendis esitati väide, et N on need kulud tasunud. Kelmuse süüdistuses jääb prokuratuur selle juurde, et seesuguste väidete esitamisega viidi hageja eksimusse kostjal menetluskulu tekkimise osas ning loodi ettekujutus, et lepingulise esindaja kulud on tasutud, mis oleks hagi rahuldamata jätmisel 62(101)
1-21-4033 toonud endaga kaasa hageja alusetu varakäsutuse vastavas summas ning perekond XXX alusetu rikastumise.
265.Esmalt käsitleb ringkonnakohus süüdistust kelmuse katses (b) ning seejärel dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise osas (c). (b) Kelmuse katse 1) Süüdistusest
266.Maakohus leidis, et isegi kui kohus oleks tõendeid hinnates jõudnud teistsugusele järeldusele, siis poleks see endaga kaasa toonud süüdimõistvat otsust, sest süüdistusaktist ei nähtu konkreetset isikut, kes võinuks ebaõigete andmete esitamise tõttu eksitusse sattuda Prokuratuur vaidleb sellele vastu ja leiab, et see tuleneb üheselt süüdistusakti järgmisest lausest: ... soovisid F, C ja Q luua olukorra, kus hageja K oleks kostja N edu korral kohustatud kolmanda isiku – D – huvides tegema varakäsutuse – tasuma kostja N näilised menetluskulud, mille kaudu rikastuksid K arvel perekond XXX liikmed ning mille kaudu tekiks Kle alusetult varaline kahju.
267.Ringkonnakohtu arvates sellest lausest eksimusse sattuma pidanud isikut ei nähtu. Küll aga tuleneb see järgmisest süüdistusakti lausest: [...] F koos abikaasa C ja poeg Qga on [...] korduvalt esitanud tsiviilkohtumenetluses menetluskulude nimekirjades täpsete menetluskulude summa osas teadlikke valeväiteid eesmärgiga kohustada kõnealuste menetluste vastaspooli tegema nende esindatavate huvides varakäsutusi ning luua neis ettekujutus selles, et menetluses on vaja tasuda menetluskulusid ulatuses, mille osas tegelikke kulusid tekkinud ei ole (ringkonnakohtu allajoonimised). Samale lausele viitab ka maakohus, kui eeldab, et prokuratuur pidas silmas K (maakohtu otsuse lk 76). Kolleegium leiab seega, et süüdistusaktist nähtub piisava täpsusega, et prokuratuuri käsitluse järgi pidi eksimusse sattuma K.
268.Menetluse vastaspoole (K) võimalik eksimusse sattumine ei ole aga käsiloleval juhul oluline, sest süüdistuses kirjeldatud teoplaani korral ei teeks ebaõigete andmete esitamise tõttu varakäsutust tema, vaid kohus. Kuigi kohtule ebaõige menetluskulude hüvitamise taotluse korral võib eksimusse sattuda ka teine menetluspool, omab kelmuse koosseisu mõttes tähtsust üksnes varakäsutaja eksimus. Jõustunud kohtuotsuse järel väheneb isiku vara (TsÜS § 66) rahaliselt hinnatava ning hõlpsasti realiseeritava (vt TMS § 2 lg 1 p 2) kohustuse võrra. Kui nõue on rahuldatud ebaõigetele andmetele tuginedes, on tegemist varalise kahjuga, sest võlgniku vastu tekkinud nõue ei vasta temal faktiliselt lasuvale kohustusele. Kuna varaline kahju tekib juba jõustunud kohtuotsusega, ei ole jõustunud kohtuotsuse alusel nõude täitmine (nt võlgniku poolt võlausaldajale raha ülekandmine) reeglina enam KarS § 209 koosseisuga hõlmatud varakäsutuseks. Varakäsutaja on seega kohus. Teist menetluspoolt saaks (kaas)varakäsutajana käsitada siis, kui kohus oleks esindajakulude väljamõistmisel seotud poolte taotluste ja vastuväidetega. Sel juhul tehakse kaks varakäsutust, millest mõlemad on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Esimene varakäsutus seisneb eksimusse sattunud menetluspoole tegevusetuses (vastuväite esitamata jätmises). Teine varakäsutus seisneb kohtu poolt lahendi tegemises. Sel juhul on määrav see, kummal varakäsutusel lasus varalise kahju tekitamise raskuspunkt. Olukorras, kus kohus on seotud poolte taotlustega, lasub varakäsutuse raskuspunkt teise menetluspoole tegevusetusel (vastuväite esitamata jätmisel). Nii aga praegu ei ole. Tsiviilkohtumenetluses ei ole esindajakulude kindlaksmääramisel poolte vastuväited menetluskulude suurusele kohtule siduvad. Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud välja 63(101)
1-21-4033 vaid põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulud määratakse kindlaks hagita menetluse sätete järgi (TsMS § 174 lg 8), kus kehtib uurimisprintsiip (TsMS § 477 lg‐d 5 ja 7). Seda ei väära ka TsMS § 175 lg-s 11 sätestatud kontrollikohustuse piir, sest selles viidatud määrus on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08. mai 2017. a määrus asjas nr 3-2-1-29-17, p 13.3).
269.Nii on ka Riigikohus selgitanud, et teadvalt valeandmete esitamine, mille tulemusel teeb kohus ebaõige, teisele isikule kahju tekitava, lahendi, võib sõltuvalt asjaoludest olla hinnatav kolmnurkkelmusena (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02. juuni 2022. a määrus asjas nr 1-21-7774, p 29, vt ka pankrotimenetluses teadvalt alusetu nõude esitamise kohta
22.novembri 2021. a määrus asjas nr 1-19-7473, p 43). Kolmnurkkelmusena mõistetakse kelmuse liiki, kus eksimusse viidud varakäsutaja ja varalise kahju saaja ei lange kokku. Seega ei tee petetu varakäsutust mitte enda, vaid kolmanda isiku arvel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 37). Ebaõigete andmete esitamisel kohtule satub eespool viidatud kohtupraktika järgi eksimusse kohus, kes teeb kohtuotsuse näol varakäsutuse. Sama seisukohta on väljendatud ka õiguskirjanduses (vt M. Kairjak, J. Sootak. Varavastased süüteod. 4 täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn: Juura 2016, lk 155 vnr 72).
270.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kui tsiviilkohtumenetluses esitatakse kohtule menetluskulude hüvitamise taotlus, milles esitatakse tekkinud menetluskulude või nende hüvitamise eelduseks olevate faktiliste asjaolude kohta selliseid ebaõigeid andmeid, mis on taotluse rahuldamise seisukohast määravad, on tegemist kolmnurkkelmusega, kus eksimusse viiakse kohus. Kohtu lahend, millega mõistetakse kannatanult põhjendamatult välja menetluskulud, on käsitatav kannatanu vara käsutamisena, mis tekitab temale varalise kahju.
271.Kohtu eksimusse viimist süüdistusakt ei kirjelda. Siiski ei too iga puudus süüdistusaktis kaasa kuriteosündmuse tuvastamise võimatust. KrMS § 268 lg 5 järgi ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19.aprilli 2022. a otsuse asjas nr 1-18-158, p-des 45-47 kirjeldatud asjaolusid). Materiaalõiguslikult õige käsitluse korral ei tugineks kohus faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Etteheide, mille kohaselt soovisid süüdistatavad menetluskulude nimekirjas ebaõigete andmete esitamisega saavutada kohtumenetluses põhjendamatu nõude vastaspoole vastu, nähtub süüdistusest piisava selgusega. Kuigi ka XXX kaitsja O. Nääs viitas kohtuvaidlustes sellele, et süüdistusaktist ei nähtu, kes väidetava pettusliku teo tõttu eksimusse sattuma pidi (Kohtukõne kirjalikud teesid, p 341; XXXV kd, lk 29-29pöördel), ei kahjustanud võimalik ebatäpsus petetu ja varakäsutaja osas ringkonnakohtu arvates kaitseõiguse teostamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2024. a otsus asjas nr 1-20-3487, p 37). Kaitsja maakohtus ja ringkonnakohtus esitanud vastuväidetest järeldub, et kaitsja mõistab, et süüdistatavatele heidetakse ette kohtumenetluses ebaõigete andmete esitamist, mis oleks süüdistuse järgi võinud kaasa tuua teisele menetluspoolele kohustuse tasuda kulusid põhjendamatus ulatuses.
272.Maakohus on märkinud ka seda, et süüdistusaktist jääb selgusetuks, kelle vahel, millal ja kuidas lepiti kokku teoplaanis. Samas ei ole maakohus selgitanud, mis sellise puuduse õiguslik järelm on ning kas see välistaks ka eraldiseisvalt (vähemalt mõne) süüdistatava süüdimõistmise. Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et tegemist on tõendamiseseme asjaoludega, mis tulevad tõenditest ega pea sisalduma süüdistuses. Ringkonnakohus selle 64(101)
1-21-4033 seisukohaga ei nõustu. Süüdistusaktis tuleb kirjeldada ka neid faktilisi asjaolusid, mis annavad aluse lugeda isikuid kaastäideviijateks. See on eriti oluline seetõttu, et KarS § 21 lg 2 teine lause võimaldab pidada kaastäideviijaks isegi sellist isikut, kes omakäeliselt ühtegi koosseisutunnust ei täida. Siiski leiab ringkonnakohus, et süüdistuses kirjeldatakse piisaval määral kõikide süüdistatavate teopanuseid ning väidetavat rollijaotust. Ringkonnakohtu arvates on seega süüdistuse teksti põhjal võimalik raskusteta järeldada, et prokuratuur käsitab kõiki süüdistatavaid kaastäideviijatena, kes panid väidetava teo toime ühiselt ja kooskõlastatult, sealjuures õigusabi osutasid F ja C ning Q aitas dokumentide koostamisega (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 11 ja 28. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-08, p 12). See, kas ka faktiliselt saab igaüht pidada kuriteo kaastäideviijaks, on tõendamise küsimus.
273.Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistusakti õigusabi eest tasumise käsitlus on vastuoluline. Süüdistusakti ühes lõigus märgitakse, et: Kõnealuse õigusabiteenuse eest tasus N perekond XXXle erinevate teenustega – sh perekonnale kuuluva maja ehitustöödega. Järgmises lõigus aga: Tegelikkuses ei tasunud N Qle ning Dle menetluses osalemise eest sentigi ega olnud sõlminud ei Q ega Dga ka kõnealust menetluskulude kokkulepet (süüdistusakt lk 34, XXVIII kd, tl 18pöördel). Prokuratuuri apellatsioonis maakohtu tuvastatud vastuolu ei käsitleta.
274.Ringkonnakohus mõistab süüdistuse teksti nii, et XXX perekond ei osutanud Nle õigusabi üksnes heast tahtest ning tasuta, vaid vastutasuks ehitustööde ja muude teenuste eest. Sellistel teenustel on vaieldamatult rahaline väärtus. Ringkonnakohtu arvates ei saa teadvalt ebaõigete andmete esitamisena käsitada seda, kui kohtult taotletakse, et vastaspool hüvitaks menetlusosalisel tekkinud lepingulise esindaja kulud, mille ta ise on tasaarvestanud või kavatseb tasaarvestada mõne enda nõudega lepingulise esindaja vastu. TsMS § 162 lg 1 ja § 175 lg 1 järgi on menetluskulude hüvitamisel oluline on see, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus sõltumata sellest, kas ta on selle kohustuse täitnud või mitte (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. veebruari 2016. a määrus asjas nr 3-2-1-173-15, p 13 ja 15). See, kuidas ta nende kulude eest tasub või tasus – näiteks tasaarvestades menetluskulude tasumise kohustuse enda nõudega lepingulise esindaja vastu – ei oma tähtsust. Kirjeldatud tasaarvestuse näitel ei rikastu lepingulise esindaja kulude hüvitamist nõudev menetluspool õigustamatult teise menetluspoole arvelt. Esindajakulude hüvitamise eesmärk on panna pool, kelle kasuks lahend tehti, olukorda, kus ta oleks olnud, kui tal ei oleks olnud vaja lepingulist esindajat palgata. Sellisel juhul ei ole vahet, kas esindatav tasus või kohustus tasuma oma lepingulisele esindajale rahas või tasaarvestades oma nõude lepingulise esindaja vastu. Mõlemal juhul teeb esindatav lepingulise esindaja kasuks enda vara arvelt varakäsutuse ning selline kulu tuleb üldjuhul hüvitada. Selline tasaarvestuse kokkulepe võib olla vähemal või suuremal määral formaliseeritud. Omavaheliste lähi- või sõbrasuhete korral on usutav ka see, et taolist kokkulepet kirjalikult ei vormistata arvestades ka seda, et menetluskulusid tõendavad dokumendid tuleb TsMS § 176 lg 6 järgi esitada üksnes kohtu nõudmisel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
14.oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-2-1-98-13, p 13). Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et teoplaan, mille kohaselt soovitakse taotleda hagejalt selliste lepingulise esindaja kulude hüvitamist, mille eest oli N perekond XXXle teiste teenustega tasunud, ei näe seega ette valeandmete esitamist, mistõttu ei täidaks see ka kelmuse katse subjektiivset koosseisu. Olukorras, kus süüdistuse tekst sisaldab väidet, mis välistab teo koosseisupärasuse, ei ole süüdimõistva otsuse tegemine võimalik.
65(101)
1-21-4033
275.Väljaspool apellatsiooni piire juhib ringkonnakohus tähelepanu ka sellele, et süüdistusaktis on kaastäideviimise vormis toime pandud kelmuse katse kvalifitseerimisel viidatud üksnes KarS § 25 lg-le 4. Justiitsministri 23. augusti 2002. a määruse nr 54 „Süütegude „Karistusseadustiku“ järgi kvalifitseerimise juhend“ § 1 lg 2 p 2 kohaselt tuleb aga viidata ka KarS § 25 lg-le 2 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2022. a otsus asjas nr 1-20-6495, p 33). Seega tulnuks süüdistuses kirjeldatud tegu kvalifitseerida nii: KarS § 209 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, 4
276.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et süüdistusaktist nähtub, et teoplaani järgi pidi eksimusse sattuma K. Kuigi see käsitlus on materiaalõiguslikult vale, ei ole see sedavõrd oluline puudus, et muudaks kuriteosündmuse tuvastamise võimatuks. Samuti kirjeldab süüdistusakt piisava täpsusega kaastäideviimisega seonduvaid asjaolusid. Süüdistusakti väide, et õigusabi eest tasuti erinevat teenustega, tähendab aga, et süüdistusaktis kirjeldatud tegu ei vasta kelmuse katse koosseisule. 2) Sisuline hinnang
277.Vaatamata sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta süüteokoosseisule, leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole eksinud ka faktide tuvastamisel. Maakohus on õigesti tuvastanud, et mitmed süüdistuse väited ei ole tõendatud.
278.Süüdimõistva otsuse tegemine oleks välistatud juba ainuüksi seetõttu, et tõendatud ei ole süüdistuse väide, justkui sooviti kohtumenetluse kaudu tuua kaasa varakäsutus D kasuks. Prokuratuuri apellatsiooni järgi nähtub see asjaolu juba olemuslikult menetluskulude nimekirjas ja kohtule esitatud kostja vastuses 1300 euro ulatuses väidetava õigusteenuse tasu kajastamisest. Ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga ei nõustu. Menetluskulude kandmise kohustus on pooltel/menetlusosalistel, mitte nende lepingulistel esindajatel (TsMS §-d 162-172), ning menetluskulud, sh õigusabikulud hüvitatakse poolele/menetlusosalisele, mitte tema lepingulisele esindajale (TsMS § 175 lg 1, vt ka TsMS §
lg 9). Kelmuse süüdistuse keskseks tõendiks on
16.veebruaril 2018. a kohtule esitatud vastus K täiendavale hagile tsiviilasjas nr 2-17-9248 ning täpsemalt selle viimasel lehel olev menetluskulude nimekiri. Menetluskulude nimekirja lõpus taotletakse hagejalt kostja kasuks menetluskulude väljamõistmist (VI kd, tl 56). Hagejaks oli K ning kostjaks N. D oli menetluses kostja lepinguline esindaja, kelle kasuks ei ole menetluskulude väljamõistmist taotletud. Menetluskulude nimekirjast saaks järeldada üksnes seda, et väidetavat varalist kasu taotleti N, mitte D, kasuks. Süüdistusaktis ei kirjeldata ka seda, et Nl oleks olnud Dga kokkulepe (väidetavalt ebaõigesti saadud) menetluskulude hilisemaks omavaheliseks jagamiseks. Vastupidi, prokuratuur rõhub apellatsioonimenetluses sellele, et Nga puudusid igasugused tasukokkulepped. Seega on maakohus õigesti leidnud, et süüdistuse väide, mille kohaselt sooviti kaasa tuua varakäsutus D kasuks, ei ole tõendatud. See tähendab, et tõendamata on varalise kasu saamise eesmärk. Kolleegium ei võta seisukohta selles, kas varalise kasu saamise eesmärk võiks teatud juhtudel hõlmata ka kolmanda isiku (nt N) rikastamise eesmärki, sest sellise asjaolu tuvastamine väljuks süüdistuse piirest.
279.Maakohus tuvastas, et menetluskulude tasumise kokkuleppe osas on tõusetunud kaks versiooni: tulemustasu kokkulepe või õigusabiteenuse eest tasumine erinevate teenustega (tulenevalt süüdistusakti väitest). Prokuratuuri apellatsioonis vaidlustatakse üksnes maakohtu järeldust tulemustasu kokkuleppe osas, mistõttu jääks õigusabiteenuste eest muude teenetega tasumise võimaluse ümberlükkamine väljapoole apellatsiooni piire (vt 66(101)
1-21-4033 selles osas ka kolleegiumi seisukohta eespool). Kuigi ainuüksi sel põhjusel jääks prokuratuuri apellatsioon edutuks, nõustub ringkonnakohus ka maakohtu järeldusega tulemustasu kokkuleppe osas.
280.Maakohus järeldas N ütlustest, et ta ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, ning ütles, et võis olla. Samuti leidis maakohus, et ümber lükkamata on F väide, mille kohaselt D rääkis Nga võimalikust tulemustasust. Prokuratuur leiab, et maakohus refereeris N ütlusi valesti. Kuigi alguses N tõesti ütles, et ta ei mäleta menetluskulude tasumise asjaolusid, siis hiljem vastas ta selgelt, et Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Seega on maakohus prokuratuuri arvates käsitlenud tunnistaja ütlusi valikuliselt ja jõudnud ebaõigele seisukohale tunnistaja ütluste sisus ja tähenduses.
281.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole N poolt antud ütluste tõlgendamisel eksinud. N andis tunnistajana ütlusi 18. mai 2022. a kohtuistungil (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll lk 11-12; XXXI kd, tl 124-124pöördel). Prokuröri küsimustele menetluskulude kohta vastas N järgmiselt: Kas teil tekkis selle kohtuasjaga seoses ka õigusabi kulusid? - Mis see tähendab? Kas te pidite tasuma või maksma midagi enda nõustamise eest, endale osutatud abi eest? – Ei. Kas teil oli mingi kokkulepe selliste kulude maksmiseks, oli kokkulepe õigusnõustamise eest tasumiseks? – Minu teada ei olnud. Ma ei mäleta. Kas ma saan õigesti aru, et te ei ole midagi maksnud nii Qle, Fle, Dle ega Cle enda esindamise eest vaidluses Kga? – Jah.
282.Seejärel näitas prokurör KrMS § 288 lg 9 p 2 alusel Nle Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2019. a lahendit, mille resolutsiooni punkti 3 järgi jäid menetluskulud N kanda. Prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt: Kas oskate öelda, missugused kulud teie kanda jäid? – Ei. See küsimus oli see, kui see kohus lõplikult läbi sai, et mis maksed mul tulid? Jah. – Seda ma ei mäleta. Mingid asjad tulid mul maksta jah kohtusse või läksid sellele Kle või, ma ei mäleta.
283.Edasi näitas prokurör tunnistajale kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ning vastuseks prokuröri küsimustele vastas N järgmiselt: Olete te teadlik sellistest kuludest, sellisest menetluskulude nimekirjast? – Ju siis oli juttu, ei mäleta täpselt. Kas te olete teadlik sellistest menetluskuludest? – Ei mäleta. Ju siis oli juttu noh. Eelnevalt te vastasite küsimusele, kui ma küsisin kulude kohta, väga selgelt ja kindlalt, et mingisugust kokkulepet ei ole sõlmitud õigusnõustamise eest tasumiseks ja ma küsisin seda lausa mitmel korral, te vastasite mõlemal korral eitavalt. Kuidas te oskate seda selgitada, et nüüd te ütlete, et võis olla? – Kui te näitasite mulle seda. 67(101)
1-21-4033 [...] Üldiselt, ehk siis kes koostas dokumente? – Seda ma ütlesin, et C ja... me koos koostasime. Kas nendes dokumentides, mille koostamise juures te osalesite, oli juttu ka menetluskuludest? Kas teie osalesite mõne dokumendi koostamisel, mis käsitles ka menetluskulusid? – Võib-olla oli jah. Ma ei mäleta. Mis see vastus siis on?
284.Nende küsimuste peale esitas kaitsja O. Nääs vastuväite, et tunnistaja vastas küsimusele. Prokurör leidis, et tunnistaja andis kaks vastust, millest ei ole võimalik palju järeldada. Kaitsja O. Nääs leidis, et tunnistaja vastas võib-olla oli, ma ei mäleta. Prokuröri järgmistele küsimustele vastas N nii: Kuidas te siis selgitate eelnevalt kategooriliselt eitavaid vastuseid, et kokkuleppeid õigusabikulude maksmiseks ei olnud? – Ei olnudki kulutusi. Kas te saate korrata viimast vastust? – Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Maamees vastab siis niimoodi. Ei ole olnud mingeid rahalisi asju? – mhm.
285.Kohtuistungi protokollist näib, et ristküsitlusel küsiti läbisegi seda, kas N on menetluskulude eest midagi tasunud ning seda, kas menetluskulude osas oli mingisugune kokkulepe. Küsimustele selle kohta, kas N on õigusabiteenuse eest midagi reaalselt tasus, on N järjepidevalt eitavalt vastanud. Võimaliku tasukokkuleppe osas vastused sedavõrd kindlad ei ole. Prokuratuuri apellatsioonis viidatakse eeskätt just N viimastele seisukohtadele, nimelt lausele Ei ole mingeid rahalisi asju olnud. Vaadates, millises kontekstis see lause öeldi, nähtub ka sealt teatav ebakõla vastuse ja esitatud küsimuse vahel. Tsiteeritud vastuseni viisid prokuröri korduvad küsimused vastuoluliste ütluste kohta menetluskulude kokkuleppe osas. N oli just väitnud, et kokkulepe võis olla, kuid ta ei mäleta seda. Kui prokurör küsis seepeale viimast korda õigusabikulude kokkuleppe kohta, vastas N, et tal ei olnud kulutusi. Oma vastust korrates, ütles N, et ei olnud rahalisi asju. Ehk siis räägib N siin taas pigem õigusabiteenuse eest tasumisest ja mitte võimalikust tasukokkuleppest. Ristküsitluse ajaks oli menetluskulude nimekirja esitamisest möödunud neli aastat ja kolm kuud, mistõttu ei pruukinud N kõiki kokkuleppeid täpselt mäletada. Samas võinuks vastuolude kõrvaldamiseks eristada täpsemalt küsimusi tasu maksmise ja tasu kokkuleppe osas.
286.Kokkuvõtvalt tuleneb N ütlustest, et ta ei ole perekond XXXle (raha) õigusabiteenuse eest tasunud, kuid muude võimalike kokkulepete (sh tulemustasu) osas midagi kindlat järeldada ei saa. Leides, et N ise ei mäleta, kas menetluskuludest oli juttu, võis olla, ei võtnud maakohus ütluste sisu valesti kokku.
287.F vastas ristküsitlusel tasukokkuleppe osas järgmiselt: Mina ei ole Nga mingit tasu kokkulepet sõlminud. Küll aga on minu mäletamist mööda D rääkinud Nga tulemustasust kui sellisest võimalikust. Tõenäoliselt ka see puude teema, mis N meile puid tõi selles ajajärgus (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 49; XXXII kd, tl 121). Maakohus leidis, et F ütlused on tõenditega ümber lükkamata, prokuratuur aga heidab maakohtule ette, et tegemist on üksnes
68(101)
1-21-4033 F oletusega, maakohus ei ole F ütluste usaldusväärsust hinnanud ja F väidet ei toeta ükski tõend.
288.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et F ei esitanud D ja N vahelise tulemustasu kokkuleppe kohta kindlat väidet. Samas ei jaga kolleegium prokuratuuri arvamust, et kõnesoleva lause näol on tegemist oletusega. Oletusega oleks tegu siis, kui F oleks öelnud, et ta arvab või eeldab, et ehk oli D ja N vahel juttu tulemustasust. F selgitas kohtule, mida ta mäletab. Tegemist on seega faktiväitega, mitte oletusega.
289.Maakohtu seisukoht, et F väide on tõenditega ümber lükkamata, sisaldabki järeldust ütluste usaldusväärsuse kohta. Maakohus ei pidanud kahtlusi F ütluste usaldusväärsuse osas piisavaks, et lugeda neid ebausaldusväärseteks. Kuigi prokuratuur märgib õigesti, et F väidet ei kinnita ükski tõend, siis niisamuti ei lükka ükski tõend seda väidet ka ümber. Seda ei väära ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et väide tulemustasu kokkuleppe osas võib olla aktiivne kaitseversioon, mille tõendamise osas peavad ka süüdistatav ja kaitsja aktiivsed olema (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni 2023. a otsus asjas nr 1-21-5633, p 60). Eeldusel, et F väited võimaliku tulemustasu kokkuleppe kohta vastavad tõele, ei pruugigi tal nende väidete tõestuseks (või vähemasti nende kontrollimise võimaldamiseks) olla võimalik midagi enamat teha. D poolt ütluste andmisest keeldumist ei saa aga ette heita Fle.
290.Kirjalikus menetluses on ringkonnakohtu võimalused ütluste usaldusväärsuse ümber hindamiseks mõnevõrra piiratud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. mai 2023. a otsus asjas nr 1-20-2143/153, p 13-30). Kokkuvõtvalt on F ütluste usaldusväärsuse hindamisel küsimus selles, kuidas kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt hindas ning milline on kohtu jaoks kõrvaldamata kahtluse lävend KrMS § 7 lg 3 järgi. Süüdistusversiooniga nõustumiseks piisaks, kui kohus tuvastaks, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2021. a otsust asjas nr 1-20-1301, p 11-12). Maakohus süüdistuses esitatud etteheidet tõendatuks ei lugenud ning järeldas seega, et F ütlused tulemustasu kokkuleppe kohta on ümber lükkamata. Selle järelduse muutmiseks, eriti kirjalikus menetluses, peaks ringkonnakohus üksikasjalikult põhjendama ja näitama, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2022. a määrus asjas nr 1-20-2143/118, p 18). Ringkonnakohtu arvates maakohus selliseid vigu teinud ei ole.
291.Maakohtule esitatud tõendid võimaldavad ringkonnakohtu arvates teha järgmised järeldused. F, Q, C ja D tegelesid kõik 2018. a kohtuasjas nr 2-17-9248 N nõustamisega.
16.veebruaril 2018 esitati Q poolt kohtule tema enda ja D allkirjastatud taotlus mõista hagejalt (K) kostja (N) kasuks välja menetluskulud, mis koosnevad õigusabiteenustest 1300,00.-eur (käibemaksuta) (VI kd, tl 56). Seda, et taotluses nimetatud mahus õigusabiteenust osutati, keegi kahtluse alla ei sea. Samuti ei vaielda maakohtu järelduse üle, et õigusabile kulunud aeg ei ole ülepaisutatud. Kuigi on tõendatud, et N ei tasunud perekond XXXle õigusabiteenuse eest rahas, väidab F mäletavat tulemustasu kokkulepet. N ütlused seda väidet ei kinnita ega lükka ümber. Leides sellise tõendikogumi põhjal, et süüdistuses kirjeldatud teod ei ole tõendatud, sest 69(101)
1-21-4033 kõrvaldamata on kahtlus, et poolte vahel võis olla tulemustasu kokkulepe, ei ole maakohus tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid esitanud ega menetlusõigust rikkunud.
292.Ringkonnakohus leiab, et kelmuse koosseisu mõttes ei saa ebaõigeteks andmeteks pidada ka menetluskulude nimekirjas esitatud väidet, mille kohaselt on N kulud tasunud. Esiteks märgib ringkonnakohus, et tegelikult sellist väidet menetluskulude nimekirjas ei olegi. Menetluskulude nimekirjas on lause Hageja tasus õigusabi osutajale kokkulepitud hinna alusel, milleks on 100,00 eurot tund (käibemaksuta) (ringkonnakohtu allajoonimine) (VI kd, tl 56). Kõnesolevas tsiviilkohtumenetluses oli hagejaks aga K, mitte N. Ringkonnakohus leiab siiski, et tegemist on ilmse ebatäpsusega. Arvestades ülejäänud dokumendi konteksti mõistab keskmine mõistlik lugeja, et silmas on peetud kostjat. Ülejäänud dokumendis kirjeldatakse kostjal tekkinud kulusid ning summa 1300 eurot on saadud korrutades tundide arvu (13) väidetavalt hageja poolt tasutud tunnihinnaga (100 eurot). Arvestades menetluskulude nimekirja ülejäänud konteksti, on kõnesolev lause sega tajutav väitena, et õigusabiteenuse eest on tasunud kostja.
293.N ütlused rahas tasumise väidet ei kinnita. Samas tuleb ka siin arvestada prokuratuuri poolt süüdistusaktis esitatud väitega, et menetluskulude eest tasuti muude teenustega. Seetõttu ei ole tõsikindlalt võimalik tuvastada, et menetluskulude nimekirjas esitatud väide kulude tasumise kohta oleks sisult vale. Samuti tuleb arvestada selle väite konteksti. Maakohus on õigesti märkinud, et oluline on see, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus sõltumata sellest, kas ta on selle kohustuse täitnud või mitte (vt eespool viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-173-15, p 13 ja 15). Kelmusest (või selle katsest) ei saa aga rääkida mistahes ebaõigete andmete esitamise korral. Kelmuse koosseisu tagajärjeks olev varaline kahju peab olema põhjuslikus seoses ebaõigete andmete esitamisega. Seega peab pettusliku teo tulemusena tekkinud ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest kujundama või määrama varakäsutuse tegemise otsust (vrd mutatis mutandis seaduse varasema redaktsiooni kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-98-09, p 13). Menetluskulude hüvitamise taotlemisel on keskse tähtsusega see, milline oli tekkinud menetluskulude suurus ning sellisena seda väidet mõista tulebki. Kuna tasumise fakt on kõrvaline, on võimalik seegi, et tegemist on lihtsalt ebaõnnestunud sõnastusega. Sealjuures peab kulude hüvitamist taotlev pool TsMS § 176 lg 6 järgi kulusid tõendavad dokumendid esitama üksnes kohtu nõudmisel. Seega ei omista kolleegium ülemäära suurt tähtsust sellele, kuidas vaidlusalune lause sõnastatud oli. Kohtu võimalik eksimus selles, kas õigusabikulud on tasutud või mitte, ei oleks varakäsutusega põhjuslikult seotud.
294.Viimaks ei nõustu prokuratuur ka maakohtu kriitikaga, et tõendamata on see, et K oleks ka tegelikult eksimusse sattunud. Apellatsioonis leitakse, et kuna kuritegu jäi katsestaadiumisse, ei tekkinud hagejale kahju ning tema ülekuulamine ei olnud vajalik. Kuigi eelmises alajaotises selgitatud põhjustel on määrav kohtu, mitte K eksitus, nõustub ringkonnakohus siiski prokuratuuri seisukohaga. Kuivõrd süüdistatavatele heidetakse ette kelmuse katset, ei ole vaja tõendada, et keegi – sealhulgas kohus – ka tegelikult eksitusse sattus või varalist kahju kannatas. Need asjaolud peavad olema hõlmatud süüdistatavate teoplaaniga. Teoplaan on aga osa kelmuse subjektiivsetest, mitte objektiivsetest, koosseisutunnustest. See ei muuda aga kohtu lõppjäreldust, et mitmed keskse tähtsusega süüdistuse väited on tõendamata ning ka see tingiks süüdistatavate õigeksmõistmise.
295.Kokkuvõtvalt on süüdistatavate KarS § 209 lg 2 p 4 - § 25 lg 2, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises õigeksmõistmine põhjendatud ja seaduslik. Süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole kuritegu. Isegi, kui see nii oleks, ei oleks kuriteo toimepanemine tõendatud. 70(101)
1-21-4033 Tõendamata on süüdistusaktis esitatud väide, et eesmärgiks oli tuua kaasa varakäsutus D kasuks. Samuti on tõendamata, et menetluskulude nimekirjas oleks esitatud menetluskulude kohta valeandmeid, sest kummutamata on nii süüdistusaktis esitatud väide, et tasuda võidi muude teenustega kui ka kaitseväide võimaliku tulemustasu kokkuleppe kohta. (c) Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine
296.Maakohus leidis, et süüdistusest ei selgu, kes konkreetselt dokumendi võltsis ning kas tegu on etteheidetav vaid neile, kes dokumendile oma allkirja panid. Kindel on maakohtu arvates see, et dokumendi esitas Tartu Maakohtule Q. Kuna maakohus tuvastas, et menetluskulude nimekiri ei sisaldanud ebaõigeid andmeid, mõistis maakohus süüdistatavad õigeks nende käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
297.Ka ringkonnakohus leidis eelnevalt, et menetluskulude tasumise kohustuse kohta valeandmete esitamine ei ole tõendatud. Seega ei saa selles osas süüdistatavatele ette heita ka dokumendi võltsimist (KarS § 344 lg 1) ega võltsitud dokumendi kasutamist (KarS § 345 lg 1). Prokuratuur leiab apellatsioonis, et kuna menetluskulude nimekirjas kajastub väide, et N on kulud tasunud ning see väide on vale, sisaldab menetluskulude nimekiri siiski valeväiteid ehk on intellektuaalselt võltsitud.
298.Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluskulude tasumise väite esitamisega menetluskulude dokumendis ei pannud süüdistatavad toime KarS § 344 lg 1 koosseisule vastavat tegu. Kuna dokument ei ole võltsitud, ei vasta sellise dokumendi kohtule esitamine ka KarS § 345 lg 1 koosseisule. Esiteks, ei ole tõendatud, et tegemist oleks ebaõige väitega. Teiseks ei vastaks sellise väite esitamine KarS § 344 lg 1 koosseisule ka siis, kui see väide oleks ebaõige.
299.Ringkonnakohus leidis sarnaselt maakohtule, et süüdistusakti tekst sisaldab vastuolulisi väiteid selle kohta, kas N maksis õigusabiteenuse eest ehitustööde ja muude teenetega või mitte. Seda maakohtu järeldust pole prokuratuur vaidlustanud. See süüdistusakti puudus kandub üle ka dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi süüdistusele. Sellises olukorras lähtub ringkonnakohus kõrvaldamata kahtlusest, et õigusabiteenuse eest võidi tasuda ehitustööde või muude teenetega. See omakorda tähendab, et menetluskulude nimekirjas esitatud väide, et õigusabi eest on tasutud, võib olla õige. Sealjuures ei oma ringkonnakohtu arvates tähtsust, et kõnesoleva lause järgi tasuti kokkulepitud hinna alusel, milleks oli 100 eurot tund. Nagu eespool selgitatud, on võimalik ka muul moel osutatud teened arvestada ümber rahalisse väärtusse ning tasaarvestada need esindatava tasukohustusega lepingulise esindaja ees. Neil põhjustel esineb ringkonnakohtu arvates kõrvaldamata kahtlus, et menetluskulude nimekirjas esitatud lause ei ole ebaõige, mistõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemine tõendatud.
300.Isegi, kui leida, et tegemist oli ebaõige väitega, ei ole süüdistuses kirjeldatud tegu (menetluskulude tasumise väite osas) kuritegu. KarS § 344 lg 1 järgi on kuriteona karistatav üksnes sellise dokumendi võltsimine, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Ringkonnakohtu arvates ei tähenda see, et dokument, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest, oleks alati KarS § 344 lg 1 objektiivse koosseisu mõttes võltsitud, kui see sisaldab mistahes osas ebaõigeid andmeid. Kui pidada intellektuaalset võltsimist karistatavaks, on võltsimine koosseisupärane vaid siis, kui dokumendis kajastatud ebaõigetel andmetel on õiguste omandamise või kohustustest vabanemise seisukohast tähtsust. Näiteks ei saa võltsituks pidada 71(101)
1-21-4033 mobiiltelefoni müügilepingut, mille sissejuhatavas osas antakse ebaõige ülevaade ostja ja müüja riietusest tehingu sõlmimise hetkel. Kuigi müügilepinguga on võimalik omandada õigusi, ei ole tehingupoolte riietus (vähemasti reeglina) selliste õiguste omandamisega seotud. Ringkonnakohus selgitas eespool, et menetluskulude hüvitamisel ei oma menetluskulude tasumise fakt tähtsust. Lisaks ei ole välistatud, et tegemist on lihtsalt mõnevõrra ebaõnnestunud sõnastusega, sest dokumendi eesmärgiks oli tuua välja tekkinud menetluskulude suurus. Väide, et menetluskulud on hüvitatud, ei ole konkreetsel juhul õiguse omandamisega piisavalt seotud, et sellise väite esitamist menetluskulude nimekirjas võiks pidada dokumendi võltsimiseks ka siis, kui see väide on ebaõige.
301.Viimaks märgib ringkonnakohus, et kuigi Riigikohus on seni leidnud, et intellektuaalne võltsimine on kuritegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888/62, p 50-51; vt ka J. Sootak. Intellektuaalne võltsimine. Kirjaliku valetamise karistatavus Eesti karistusõiguses – Juridica 2023/4-5, lk 411-420), leidub kaalukaid argumente ka teistsuguse tõlgenduse kasuks (vt põhjalikult Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 2022. a otsuse nr 1-20-1041, p-d 279-295). Kuna ringkonnakohus leiab, et süüdimõistvat otsust ei saaks teha isegi siis, kui järgida Riigikohtu senist praktikat, ei käsitle kolleegium intellektuaalse võltsimise karistatavuse põhjendatuse küsimust pikemalt.
302.Kokkuvõtvalt on süüdistatavate KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises õigeks mõistmine põhjendatud ja seaduslik. Tõendamata on, et dokument oleks võltsitud ning süüdistuses kirjeldatud tegu - so väide, et õigusabikulude eest on tasutud - ei oleks konkreetseid asjaolusid arvestades kuritegu ka tõendatuse korral. (2) Tsiviilasi nr 2-19-113602 (Aktsiaselts A hagi O OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks)
303.O OÜ esindaja J poolt tsiviilasjas nr 2-19-113602 kohtule edastatud menetluskulude nimekirja osas ei vaidlusta prokuratuur F ja Q õigeksmõistmist kelmuse katse ja võltsitud dokumendi kasutamise eest, kuid leiab, et F ja Q panid toime KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Täpsemalt panid nad prokuratuuri apellatsiooni järgi toime menetluskulude nimekirja intellektuaalse võltsimise, sest nad kajastasid dokumendis menetluskuluna D poolt õigusteenuse osutamist, kuid tegelikkuses D O OÜ-le õigusteenust ei osutanud. Seetõttu sisaldab menetluskulude nimekiri prokuratuuri hinnangul teadlikke valeväiteid nii kostjal tekkinud õigusabiteenuse mahu, selle hinna kui õigusabiteenuse eest tasumise ja selle osutaja kohta.
304.Maakohus on õigeksmõistva otsuse tegemisel tuginenud nii sellele, et dokumendi võltsimine ei ole tõendatud, kui ka puudustele süüdistusaktis. Maakohus leidis, et süüdistusaktist ei nähtu, millisel alusel saab J poolt dokumendi esitamist omistada Fle või Qle, sest süüdistusaktist ei nähtu, et J oleks olnud üks kaastäideviijatest või oleks teda valitsetud vahendliku täideviimise mõttes. Prokuratuuri apellatsioonis käsitletakse üksnes dokumendi võltsimise tõendatusega seonduvat, kuid ei esitata vastuväiteid maakohtu seisukohale süüdistusakti puuduste ega teo toimepanemise vormi osas. Nii ei sisalda apellatsioon ühtegi argumenti kummutamaks maakohtu järeldust, et süüdistusakt ei võimaldakski J tegusid F või Qle omistada, ning et menetlusdokumendi projekti koostamine ei tähenda selle võltsimist. Kuivõrd ringkonnakohus lahendab asja apellatsiooni piires, ei oleks kolleegiumil võimalik seda maakohtu järeldust muuta, mistõttu jääks prokuratuuri apellatsioon igal juhul edutuks. 72(101)
1-21-4033
305.Eeltoodule vaatamata ei tingiks maakohtu otsuse tühistamist ka ülejäänud prokuratuuri apellatsiooni väited. Süüdistuses kirjeldatud tegu ei ole tõendatud.
306.See, et apellatsioonimenetlus toimub üksnes KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas, mõjutab ka lubatavate tõendite kogumit. Prokuratuur tugines kõnesoleva episoodi tõendamisel jälitustegevuse käigus pealt kuulatud kõnedele. Jälitustoimingu protokolli järgi on neid telefonikõnesid pealt kuulatud Harju Maakohtu 5. juuni 2019. a määruse nr KM7844/2019 alusel (XVI kd, tl 128). Selle määruse alusel anti luba jälitustoimingute läbiviimiseks seoses kahtlusega, et F on toime pannud KarS § 294 lg 1 koosseisule vastava teo (XIX kd, tl 68-79). Jälitustoimingutega kogutud tõendid, mida soovitakse kasutada teiste kuritegude tõendamiseks, on n-ö juhuleiud. Riigikohtu praktikas on aktsepteeritud jälitustoiminguga saadud juhuleiu kasutamist uue kuriteo tõendamiseks, kui tõendite kogumisel on järgitud seaduse nõudeid ning ka uue kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 15).
307.KarS § 344 lg-s 1 nimetatud kuritegu ei ole loetletud KrMS § 1262 lg-s 2 sätestatud kuritegude kataloogis (edaspidi jälituskataloogis), mistõttu ei ole dokumendi võltsimise kahtluse tõendamiseks võimalik jälitustoiminguid teha. Viidatud Riigikohtu praktika valguses tähendab see, et KarS § 344 lg-s 1 sätestatud kuriteo tõendamiseks ei saa kasutada ka muust jälitustoimingust võrsunud juhuleidu.
308.Maakohtu otsuses juhuleiu küsimust ei käsitletud. Samas heideti maakohtu menetluses süüdistatavatele ette ka kelmuse katset ning kelmus (KarS § 209) on loetletud jälituskataloogis. Seetõttu võinuks selle kuriteo tõendamiseks teiste eelduste täidetuse korral kasutada ka jälitustoiminguga avastatud juhuleidu. Kuna prokuratuur ei vaidlusta süüdistatavate õigeksmõistmist kelmuse katse eest, ei ole ringkonnakohtul võimalik jälitustoimingutega saadud juhuleide tõendina kasutada. Seega ei saa ringkonnakohus tugineda prokuratuuri poolt apellatsioonis viidatud 18. veebruaril 2020 koostatud jälitustoimingu protokollis kajastatud 15. juuli 2019. a kell 17.48 kõnele F ja D vahel (XVI kd, tl 194) ning 18. veebruari 2020 a. jälitustoimingu protokollis kajastatud 05. juuli 2019. a kell 10.51 kõnele Q ja F vahel (XVI kd, tl 161-162). Lisaks tuleb ringkonnakohtu menetluses lugeda lubamatuteks tõenditeks ka teised jälitustoiminguga kogutud tõendid, millele maakohus otsust tehes tugines. Nendeks on järgmised 18. veebruari 2020 a. jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonivestlused: 1) 5. juulil 2019. a kell 14:59 F ja J vahel (XVI kd, tl 164); 2) 5. juulil 2019. a kell 10:51 ja kell 16:56 F ja Q vahel (XVI kd, tl 161-162); 3) 9. juulil 2019 a. kell 16:40 ja kell 16:45 F ja Q vahel (XVI kd, tl 182-186); 4) 10. juulil 2019. a. a kell 16:30 F ja J vahel (XVI kd, tl 188-189).
309.Tõendite lubamatuks tunnistamise järel saab ringkonnakohus oma otsuses tugineda vaid järgmistele tõenditele, mida on käsitatud kas maakohtu otsuses või mida on maakohtus uuritud ning millele on tuginetud prokuratuuri apellatsioonis: 1) F süüdistatavana antud ütlused (17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 4950; XXXII kd, tl 121-121pöördel); 2) F elektronposti (FFF) vaatlusprotokollile lisatud 18. juulil 2019. a toimunud kirjavahetus F ja J vahel (XVIII kd, tl 19) ja 19. augustil 2019. a F poolt Jle edastatud kompromissettepanek tsiviilasjas nr 2-19-113602 (XVIII kd, tl 10-12); 3) Kohtute infosüsteemi vaatlusprotokoll (VI kd, tl 48 ja 51). 73(101)
1-21-4033
310.Nende tõendite põhjal on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistus menetluskulude nimekirjas valeandmete esitamise kohta ei ole tõendatud. Kostja menetluskulude nimekirjas on küll väidetud, et menetluskulud koosnevad osutatud õigusabiteenusest 385 eurot (koos käibemaksuga), kuid seal ei ole nimetatud õigusteenuse osutajat (VI kd, tl 51). Seega ei sisalda kostja menetluskulude nimekiri väidet, et õigusteenust oleks osutanud D. Võimalik, et prokuratuur peab menetluskulude nimekirja võltsituks koosmõjus kohtule väidetavalt esitatud varasema avaldusega, mille kohaselt on õigusteenust osutanud D. Nii näiteks on süüdistusaktis ja kohtuvaidlustes väidetud, et D haridust tõendava diplomi koopia esitati kohtule
11.septembril 2019 (süüdistusakti lk 35, XXVIII kd, tl 19 ja Prokuratuuri kohtukõne kirjalikud seisukohad, p 205, XXXIV kd, tl 103). Ka apellatsioonis väidetakse, et F ja Q, koostades [...] menetluskulude nimekirja, nimetades õigusteenuse osutajana D ning lisades ka tema haridust kinnitava diplomi koopia, panid toime menetluskulude nimekirja intellektuaalse võltsimise sellega (apellatsiooni p 120). Haridust tõendava dokumendi esitamist kohtule aga maakohus oma otsuses tuvastanud ei ole. Prokuratuuri apellatsioonis D haridust tõendava diplomi esitamise tuvastamata jätmist ei vaidlustata. Samuti ei vastustata kuidagi maakohtu järeldust, et menetluskulude dokument ei sisalda väidet, et õigusteenust on osutanud D. Kuigi prokuratuur on maakohtule esitanud tõendi selle kohta, et e-posti aadressilt CCC on 11. septembril 2019. a kell 22.44 J poolt kasutatavale e-posti aadressile FFF saadetud D haridust tõendav dokument (IV kd, tl 18-19), ei nähtu, kas ja kuidas see dokument kohtule edastati. Kokkuvõtvalt ei saa kostja menetluskulude nimekirja pidada võltsituks juba seetõttu, et see ei sisalda väidet, et õigusabi oleks osutanud D.
311.Isegi kui leiaks tõendamist, et menetluskulude nimekiri sisaldab valeandmeid, ei ole tõendatud, et selle dokumendi koostasid F ja Q. Prokuratuur on tõendina esitanud asitõendi vaatlusprotokolli, milles kirjeldatakse, et menetluskulude dokumendi on allkirjastanud J ning dokumendi metaandmetest on näha, et selle autor on Q. Jle süüdistust esitatud ei ole ning prokuratuur loobus ka tema tunnistajana üle kuulamisest. Nende tõendite põhjal ei oleks ringkonnakohtu arvates ka põhimõtteliselt võimalik tõendada, et F või Q on (mingis toimepanemise vormis) toime pannud dokumendi võltsimise.
312.Tõendamata on ka süüdistusversioon, et D ei osalenud õigusteenuse osutamisel. Seda eriti olukorras, kus prokuratuur loobus tunnistaja J ülekuulamisest, kuigi tõenäoliselt oskaks tema kõige täpsemini selgitada, kes temale õigusabi osutas. D ja Q keeldusid ütluste andmisest ning F ütluste kohaselt osales õigusabi andmises ka D, kes suhtles J kompanjoni S2ga. S2 aga ei kuulatud samuti üle. Kõrvaldamata kahtlust süvendab veelgi see, et erinevalt prokuröri algsest süüdistusversioonist, leidis tõendamist, et D osutas faktiliselt õigusteenust tsiviilasjas nr 2-17-9248 (K hagi N vastu ostuhinna tagasinõudes). KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kahtlus selles, kas D osutas tsiviilasjas nr 2-19-113602 õigusabi, tõlgendada süüdistatavate kasuks.
313.Kokkuvõtvalt ei ole apellatsioonis vaidlustatud maakohtu järeldust, et süüdistusakt ei võimaldaks dokumendi võltsimist F ega Qle omistada. Samuti ei ole tõendatud, et koostatud oleks dokument, mis sisaldab väidet, et D osutas tsiviilasjas nr 2-19-113602 õigusteenust. Isegi, kui leida, et selline dokument on koostatud, ei ole piisavalt tõendeid järeldamaks, et see väide on vale. Neil põhjustel jääb maakohtu otsus F ja Q õigeksmõistmises KarS § 344 lg 1 järgi muutmata ja prokuratuuri apellatsioon rahuldamata.
74(101)
1-21-4033 (VII) W süüdistus kelmuses
314.Apellatsioonimenetluses ei vaielda selle üle, et W käis puusaliigese operatsioonil, mille järel oli ajutist töövõimetust tõendava töövõimetuslehe välja kirjutamine õigustatud. Faktiliste asjaolude osas vaieldakse selle üle, kas W esitas 16. augustil 2019 ja
9.septembril 2019 töövõimetuslehele tööandja nimel kandeid tehes Eesti Haigekassale (praegu Tervisekassa) teadvalt valeandmeid. Prokuratuuri arvates täitis W töövõimetuslehel märgitud perioodidel igapäevaselt pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu.
315.Õiguslikult on käsilolevas asjas vaidlus RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 sätestatud ajutise töövõimetushüvitise saamise piirangute kohaldamise üle. RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu või ettevõtlustulu lihtsustatud maksustamise seaduse alusel maksustatavat tulu. RaKS § 60 lg 2 reguleerib olukorda, mil kindlustatud isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega. Sel juhul kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. Maakohtu menetluse vältel ei ole pooled nende sätete kohaldamisala osas üksmeelele jõudnud. (1) RaKS § 60 lg 1 p-s 5 ning RaKS § 60 lg 2 tõlgendamine
316.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud tasu saamine ajutise töövõimetuse aja eest ei tähenda seda, et töövõimetuse hüvitise saamine on välistatud siis, kui sotsiaalmaksuga maksustatav tulu laekub kindlustatud isikule tema töövõimetuse aja jooksul. Töövõimetuse hüvitise saamine on välistatud siis, kui kindlustatud isik saab töövõimetuse aja eest RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu mistahes hetkel. Sellist tõlgendust toetab grammatiline tõlgendusargument (vrd töövõimetuse aja eest ja töövõimetuse ajal) ning ka seaduse eesmärk. RaKS § 50 lg 1 järgi on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Kui isikul selline tulu saamata ei jää, pole põhjust ka kompensatsiooni maksmiseks. Sellise tõlgenduse ainuvõimalikkust ilmestab järgmine näide. Kindlustatud isikule A, kes on juriidilises isiku OÜ X täistööajaga töötaja, kirjutatakse välja töövõimetusleht algusajaga 1. märts 2024. Töövõimetusleht lõpetatakse
31.märtsil 2024. Vastavalt A ja OÜ X vahelisele lepingule makstakse A töötasu välja iga kuu kümnendal kuupäeval. Seega laekus A-le 10. märtsil (so töövõimetuse ajal) töötasu veebruaris tehtud töö eest. Mõistetavalt ei välista selline laekumine A õigust ajutise töövõimetuse hüvitisele, sest märtsis laekunud töötasu sai ta veebruari, mitte töövõimetuse aja, eest. Peaks aga A ja OÜ X vahel olema kokkulepe, et OÜ X maksab temale töötasu ka ajutise töövõimetuse aja eest (nt isegi siis, kui A päriselt tööd ei tee), laekuks A-le 10. aprillil töötasu märtsi eest. See oleks aga tasu töövõimetuse aja eest, mis välistaks RaKS § 60 lg 1 p 5 järgi A õiguse saada ajutist töövõimetushüvitist. RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang kohaldub aga üksnes juhul, mil kindlustatud isik saab töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu. Selliseks tasuks on töötajale rahas makstud töötasu ja muu tasu ning ametnikule makstud palk ja muud tasud.
75(101)
1-21-4033
317.Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri väitega, justkui oleks maakohus RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirangu tõlgendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuigi maakohus hindas ka seda, kas W on ajutise töövõimetuse ajal sotsiaalmaksuga maksustatud tasu saanud, selgitas maakohus, et kui süüdistuse versiooni kohaselt sai W sel perioodil täidetud tööülesannete eest tasu hiljem, tulnuks prokuratuuril korrektselt viidata, millal ja millise pankroti- või täiteasja raames laekus süüdistuses kirjeldatud perioodil tööülesannete täitmise eest raha, kuid seda tehtud ei ole (maakohtu otsuse lk 91). Eelnevast nähtub, et maakohus tugines õigele tõlgendusele, et RaKS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirang kohaldub siis, kui sotsiaalmaksuga maksustatavat tasu saadakse ajutise töövõimetuse aja eest sõltumata tasu väljamaksmise ajast.
318.RaKS § 60 lg 2 sätestab, et kui kindlustatud isik või hooldatav isik täidab ajutise töövõimetuse ajal töö- või teenistuskohustusi või tegeleb ettevõtlusega, kaotab isik õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist töö- või teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise päevast alates. RaKS § 60 lg 2 ei ole üksnes rakendusreegel, mis täpsustab RakS § 60 lg 1 p-s 5 sätestatud piirangu ajalist algushetke, vaid eraldiseisev ajutise töövõimetushüvitise saamise õiguse piirang. Esiteks viitab sellele süstemaatiline tõlgendusargument. Nii sätestavad ka järgnevad lõiked (RaKS § 60 lg-d 3 ja 4) selgelt RaKS § 60 lg-ga 1 võrreldes eraldiseisvad töövõimetushüvitise saamise õiguse piirangud. Teiseks ühtib see tõlgendus seaduse eesmärgiga. Nagu eespool selgitatud, kompenseerib ajutise töövõimetuse hüvitis tulu, mis jääb saamata seetõttu, et kindlustatud isik ei saa tööülesandeid täita. Kui kindlustatud isik on võimeline tööülesandeid täitma, ei ole põhjust talle kompensatsiooni maksta. Sel juhul lasub töötasu maksmise kohustus tööandjal. RaKS § 60 lg 2 välistab seega ajutise töövõimetuse hüvitise isegi siis, kui kindlustatud isik jätkab tasuta töö tegemist. Haigekassa (praegu Tervisekassa) ülesanne ei ole tööandja eest töötasu maksta, vaid kompenseerida haiguse tõttu saamata jäänud töötasu.
319.Kokkuvõtvalt välistab kindlustatud isiku õiguse ajutise töövõimetuse hüvitisele nii see, kui ta saab mistahes hetkel ja sõltumata tööülesannete tegelikust täitmisest töövõimetuse aja eest RaKS § 60 lg 1 p-s 5 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (1) kui ka see, kui kindlustatud isik täidab töövõimetuse ajal töö- või teenistusülesandeid või tegeleb ettevõtlusega sõltumata sellest, kas ta sellise tegevuse tulemusena sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saab või mitte (2).
320.Kuigi tegemist on kahe eraldiseisva alusega, võivad need sõltuvalt asjaoludest osaliselt või täielikult kokku langeda. Nii on ka käsiloleval juhul. Esmalt tõdeb ringkonnakohus, et sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamise etteheide on terve menetluse vältel jäänud häguseks. Süüdistuse tekstist ei ole selge ka see, kas tasu saamist seostatakse üksnes ettevõtlusega tegelemisega või arvatakse, et tasu saadi väidetavasti ka pankrotihalduri tööülesannete täitmise eest (süüdistuse tekst: Tegelikkuses täitis W [...]igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu). Igatahes ei nähtu, et prokuratuur leiaks, et W oleks ajutise töövõimetuse aja eest saanud sellist sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mida ei seostata mõne konkreetse toiminguga, mille tegemist ajutise töövõimetuse ajal Wle ette heidetakse. Peaks aga mõne sellise toimingu tegemine tõendamist leidma, esineks niikuinii RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirang, mis välistaks W õiguse ajutise töövõimetuse hüvitisele. Konkreetsetest toimingutest eraldiseisva tasu saamist ei ole tuvastanud ka maakohus, kes arvestas nii seda, millistel kuupäevadel on OÜ L Wle töötasu maksnud kui ka e-maksuameti andmeid (kohtuotsuse lk 91). Prokuratuuri apellatsioonis keskendutakse töötasu saamise osas väidetavale materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele, kuid ei esitata selgepiirilisi etteheiteid faktiliste asjaolude tuvastamisel. Arvestades, et väited töötasu saamise osas on vahetult seotud 76(101)
1-21-4033 etteheidetega RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldumise kohta, tulebki esmajoones vastata sellele, kas süüdistuse tekst ja tuvastatud faktilised asjaolud võimaldavad järeldada, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal töökohustusi või tegeles ettevõtlusega.
321.Pooled vaidlevad selle üle, milliste tööülesannete täitmisega kaotab kindlustatud isik RaKS § 60 lg 2 järgi õiguse saada ajutise töövõimetuse hüvitist. Ringkonnakohtu arvates esineb ilmselt sageli olukordi, kus kindlustatud isik teeb ajutise töövõimetuse ajal midagi, mida saaks põhimõtteliselt käsitada töö- või teenistusülesande täitmisena või ettevõtlusena RaKS § 60 lg 2 mõttes. Samas ei peaks näiteks käeluumurru tõttu ajutiselt töövõimetu töötaja kaotama õigust hüvitisele, kui ta mõne poolelijäänud teenistusülesande osas telefonitsi kolleegidele küsimustele vastaks. See näide aga ilmestab, et vaatamata RaKS § 60 lg 2 sõnastusele ei peaks igasugune tööülesande täitmisena käsitatav tegevus tingimata välistama õigust hüvitisele. Märkimist väärib seegi, et ka halduskohtu praktikas on leitud, et teatud juhtudel võib RaKS § 60 lg 2 liialt formaalne tõlgendamine viia vastuoluni õiguspärase ootuse ning proportsionaalsuse põhimõtetega (kogu hüvitisest ilma jäämine, kui tööülesandeid täideti vaid ajutise töövõimetuse esimesel kahel päeval - Tartu Halduskohtu 17. novembri 2006. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 2007. aasta otsus asjas nr 3-06-1499).
322.Maakohus leidis, et Wle saaks töövõimetuse ajal töötamist ette heita juhul, kui oleks tõendeid selle kohta, et tema aktiivne erialane tegutsemine tõi või oleks kaasa toonud tema menetluses olnud pankrotiasjades või täiteasjades õigusliku lahenduse, järelmi. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri seisukohaga, et selline käsitlus on liialt kitsas. Nii näiteks on mahukate menetlusdokumentide koostamine vaieldamatult sisuline tööülesande täitmine sõltumata sellest, kas selline dokument ka ajutise töövõimetuse ajal allkirjastatakse või kohtule esitatakse. Seevastu võib mõni äärmiselt vähest ressurssi nõudev toiming tuua kaasa õiguslikke tagajärgi (nt dokumendi kättesaamise kinnitamine). Seetõttu ei saa õigusliku järelmi kriteeriumist juhinduda. Abi ei ole ka töö- ja teenistuskohustuste täitmise või ettevõtlusega tegelemise õiguslikest määratlustest, sest need ei ole mõeldud kõnesoleva piiritlemisprobleemi lahendamiseks. Näiteks on tööülesandega seonduv telefonikõne kolleegi või ülemusega käsitatav töötamisena TLS § 1 lg 1 mõttes, olgugi et see ei peaks alati kaasa tooma RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud piirangu kohaldumist. Ringkonnakohus leiab, et ajutise töövõimetuse hüvitise saamist RaKS § 60 lg 2 järgi ei välista selliste väheoluliste töö või ettevõtlusega seotud toimingute tegemine, mis nii eraldivõetuna kui ka kogumis ei muuda keskmise objektiivse kõrvalseisja hinnangut, et kindlustatud isik on töövõimetu ja ei täida tööülesandeid ega tegele ettevõtlusega nende mõistete tavakeelses tähenduses. Olulisuse hindamisel tuleks eeskätt arvestada sellisele tegevusele kuluvat aega ja pingutust ning seda, kuivõrd eristub see igapäevaste tööülesannete täitmisest või tavapärasest ettevõtlusega tegelemisest. Ringkonnakohus asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel selles osas maakohtu põhjendused enda omadega. (2) Süüdistusest
323.Maakohus leidis, et süüdistus, mille kohaselt heidetakse Wle ette töövõimetuse ajal igapäevaste pankrotihalduri töökohustuste täitmist, ettevõtlusega tegelemist ja selle eest tasu saamist, on puudulik ja konkretiseerimata. Maakohtu edasine argumentatsioon on ringkonnakohtu arvates mõneti vastuoluline. Ühelt poolt selgitab maakohus, et kohtule ei ole teada, milliseid kohtutäituri ja pankrotihalduri ülesandeid W temale süüdistuses etteheidetud ajal teostas. Sellest hoolimata annab maakohus hinnangu mitmele (kuid mitte kõikidele) tegevusele, mida prokuratuur kohtuvaidlustes taoliste ülesannete täitmiseks pidas: telefonikõnede tegemine, teisetele juhiste andmine, e-kirjade lugemine ja nendele 77(101)
1-21-4033 vastamine, Riigikohtu lahendite lugemine, tööruumides viibimine, SMS-ide saatmine, pankrotivarast piltide tegemine. Maakohtu otsusest ei nähtu selgelt, miks anti hinnang just nendele tegevustele ja mitte teistele, millele prokuratuur kohtuvaidlustes viitas. Samuti ei ole selge, millise tähtsuse omistas maakohus konkretiseerimata süüdistusele, arvestades, et vaatamata ebatäpsele süüdistusele pidas maakohus siiski võimalikuks hinnata, kas kohtulikul uurimisel esitatud tõendid tõendavad, et W täitis kohtutäituri või pankrotihalduri ülesandeid.
324.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdistuses peavad piisava selgusega kajastama menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuseid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-18-158, p 100). Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-2429, p 23). Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust sisust, tagades nii tema kaitseõigust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2020. a otsus asjas nr 1-16-4665, p 10). Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuse alusel on loetud kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks eelkõige kaitseõiguse kahjustamise tõttu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. jaanuari 2024. a otsus asjas nr 1-20-3487, p 37 ja 25. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-122-03, p 11).
325.W poolt tööülesannete täitmist on süüdistuses kajastatud nii: Tegelikkuses täitis W hoolimata väidetavast töövõimetuses nii 2019. a juulis kui augustis igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi, tegeles ettevõtlusega ning sai selle eest tasu. W kaitsja M. Lemetti on süüdistuse puudulikkust ette heitnud järjepidevalt alates maakohtu eelmenetlusest. Nii viitab kaitsja süüdistusakti puudustele juba kaitseakti p-des 2.1-2.12 (pdes 2.6-2.8 spetsiifiliselt seoses tööülesannete täitmisega), kus ta taotles süüdistusakti tagastamist (XXIX kd, tl 7pöördel-8). Kaitsja põhjendas ja kordas seda taotlust 1. detsembri 2022. a eelistungil. Vastuseks kaitsja kriitikale selgitas prokurör eelistungil, et Wle heidetakse ette töövõimetuse ajal üksnes pankrotihalduri, mitte kohtutäiturina tegutsemist: Ühe aspektina kõlas äsja kaitsja Lemettilt, justkui oleks süüdistusaktis välja toodud, et heidetakse süüdistatav Wle ette tegutsemist pankrotihalduri ja kohtutäiturina. Kui ka lugupeetud kohus võtab ette süüdistusakti ja nimelt lk 36, siis W süüdistus antud etteheites kätkeb süüdistusakti punktis 18.4, kus kolmandas lõigus on väga selgelt öeldud, et tegelikkuses täitis W hoolimata väidetavast töövõimetusest nii 2019 juulis kui augustis igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi. Ma tõesti ei mõista, mis dokumente vaatab hr Lemetti. Mina loen süüdistuakti ja ma saan selgelt aru, et ette on heidetud pankrotihaldurina tegutsemist, mitte kohtutäiturina. Seepeale ütles kaitsja taaskord, et ei saa aru, mis tähtsust omavad süüdistuses kasutatud sõnad tegeles ettevõtlusega, sest W töötas pankrotihaldurina ning tema FE tegevus seisnes töös kohtutäiturina. Samas ei ole ettevõtluse mõiste all konkretiseeritud, mis ulatuses täideti pankrotihalduri ülesandeid ning mis ulatuses tegeleti kohtutäituri ettevõtlusega. Samuti märgib kaitsja, et sõnadest ning sai selle eest tasu ei ole aru saada, mille eest tasu saadi: kas pankrotihalduri tööülesandeid täites või ettevõtlusega tegelemise eest (1. detsembri 2021. a kohtuistungi protokoll, lk 2-5; XXX kd, tl 37pöördel-39). Prokuratuuri kirjalikes seisukohtades kaitseaktide kohta leiab prokurör, et süüdistus on piisavalt konkreetne ning konkreetsuse tagab ka see, kui kõrvutada süüdistust süüdistusakti tõendite loetelus olevate tõenditega p-des 64 ja 65. Nüüd leiab prokuratuur siiski juba seda, et süüdistuses on Wle tehtud etteheide nii kohtutäiturina kui ka pankrotihaldurina tegutsemise eest. Ettevõtlusega tegelemise all peetakse prokuratuuri arvates silmas FE-na kohtutäiturina tegutsemist ning pankrotihalduri ülesandeid on täidetud 78(101)
1-21-4033 OÜ L alt (Prokuröri 13. jaanuari 2022. a seisukohad kaitseaktide osas kriminaalasjas 1-214033, p-d 22.2-22.3; XXX kd, tl 53). 17. jaanuaril 2021 toimunud eelistungil toob kaitsja taas välja, et nii avalik-õiguslik nõudeavaldus kui ka süüdistus on ebaselged mh selles osas, milliseid tööülesandeid W väidetavalt täitis ning millal tehti seda pankrotihaldurina ja millal kohtutäiturina (17. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 3; XXX kd, tl 72) . Kaitsja
31.jaanuari 2022. seisukohas rõhutatakse taas, et prokuratuur ei ole süüdistuse ebakõlasid kõrvaldanud, mh selles osas, kas etteheide seisneb pankrotihalduri või kohtutäiturina töötamises (Seisukoht 17.01.2022 eelistungil prokuröri ja kannatanu esindaja avaldatu suhtes, XXX kd, tl 133-134).
326.Kohtu alla andmise määruses leidis kohus, et kaitsja kriitika Wle KarS § 209 järgi esitatud süüdistuse detailsuse osas on põhjendatud, kuid rikkumine ei ole nii tõsine, et välistaks isiku kohtu alla andmise. Maakohus rõhutas kohtu alla andmise määruses, et W kaitsja M. Lemetti on sisuliselt prokuratuurile ette öelnud, millised asjaolud tuleks süüdistuses kajastada, kuid võistlevas menetluses ei saa prokuratuuri süüdistust muutma sundida, kui vastav tahe puudub (8. märtsi 2022. a kohtu alla andmise määrus, lk 7-8; XXX kd, tl 151-151pöördel). Märkimisväärne on seegi, et kaks päeva pärast süüdistatavate kohtu alla andmist andis maakohus Eesti Haigekassale täiendava tähtaja avalik-õiguslikus nõudeavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks. Selles määruses kirjeldab kohus detailselt nõudevalduse puudujääke, mis esinevad selgelt ka süüdistuses – ennekõike see, et nõudeavaldusest ei ole aru saada, millal W täitis töökohustusi või tegeles ettevõtlusega ning kas ta täitis tööülesandeid pankrotihalduri, kohtutäiturina või mõlemana (10. märtsi 2022. a määrus, lk 6; XXX kd, tl 160-pöördel). Süüdistusakti puudustele, sh sellele, et see ei kirjelda, milles seisnesid väidetavad tööülesanded, juhtis kaitsja uuesti tähelepanu oma avakõnes (8. aprilli 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 21-22; XXXI kd, tl 11-12). Seisukohta, et süüdistusaktis ei ole konkretiseeritud W töökohustuste täitmise ja ettevõtlusega tegelemise etteheidet, kordab kaitsja ka kohtuvaidlustes (M. Lemetti kaitsekõne, p 4.4 ja 4.34; XXXV kd, tl 91 ja 93), samuti oma vastuses prokuratuuri apellatsioonile (M. Lemetti vastus apellatsioonkaebusele, p 3.4).
327.Süüdistuse konkretiseeritusele esitatavad nõuded sõltuvad asjaoludest. Näiteks, kui süüdistuse eesmärgiks on tõendada, et isik on ajutise töövõimetuse ajal täitnud kolm pankrotihalduri tööülesannet, tuleks need ülesanded kaitseõiguse tagamiseks ka süüdistusaktis loetleda. W täitis süüdistuse järgi ajutise töövõimetuse ajal igapäevaseid pankrotihalduri töökohustusi. See tähendab teisisõnu, et prokuratuuri arvates jätkas W pankrotihaldurina töötamist samal moel nagu enne ajutist töövõimetust. Sel juhul ei ole tarvis ega isegi mõeldav, et süüdistus saaks kirjeldada täpselt kõiki väidetavalt täidetud tööülesandeid. Ka Riigikohus on selgitanud, et süüdistus ei pea sisaldama kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2020. a otsus asjas nr 1-16-4665, p 10). Eelistungil viitas prokuratuur süüdistusakti tõenditele 64 ja 65, milleks olid W mobiiltelefoni vaatlus ning sideettevõtjalt saadud andmete protokoll koos lisadega. Süüdistusaktis on märgitud, et nendest tõenditest nähtub, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal tegelikkuses tööülesandeid. Ringkonnakohtu arvates oli süüdistus pankrotihalduri igapäevaste tööülesannete täitmise osas seega kaitseõiguse tagamiseks piisavalt konkreetne.
328.Sama ei saa öelda süüdistuse väite kohta ettevõtlusega tegelemise osas. Ettevõtlusega tegelemine on viide RaKS § 60 lg 2 sõnastusele. See, kas keegi tegeleb ettevõtlusega, on 79(101)
1-21-4033 aga normatiivne hinnang, mis tuleb kaitseõiguse tagamiseks sisustada faktiliste asjaoludega. Minimaalselt pidanuks süüdistuse tekst sisaldama põhjendust selle kohta, et ettevõtlusega tegelemisena on käsitatav kohtutäituri (igapäevaste) ülesannete täitmine. Sellist faktilist asjaolu kohus ise KrMS § 268 lg-s 5 sätestatud piirangu tõttu tuvastada ei saa. Ringkonnakohtu veendumust selles, et süüdistus ei võimalda selliste faktiliste asjaolude tuvastamist süvendab veelgi eespool kirjeldatud asjaolu, et isegi prokuratuur arvas esialgu eelistungil, et Wle heidetakse ette üksnes pankrotihalduri ülesannete täitmist. See, et prokuratuur hiljem oma meelt muutis ja süüdistuse tegelikku mõtet lahti seletas, ei ole oluline. Riigikohus on leidnud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu istungil. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses on tegelikult silmas peetud (Riigikohtu
3.novembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 67). Süüdistuse puudusi ei ravi ka Eesti Haigekassa poolt esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus, mis oli ettevõtlusega tegelemise osas süüdistusega võrreldes oluliselt detailsem. Ringkonnakohus nõustub kohtupraktikas väljendatud seisukohaga, et kannatanul ei ole võimalik asuda kõrvaldama süüdistuse puudusi. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on vaid prokuratuuri otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (Tartu Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2020. a otsus asjas nr 1-17-2359, p 82 viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2.detsembri 2014. a määrusele asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Kaitseõiguse kahjustamise seisukohast on oluline ka see, et W kaitsja M. Lemetti on süüdistuse puudustele rõhutanud järjepidevalt ning seda ka menetlusstaadiumites, mil prokuratuuril oli veel võimalik süüdistust muuta.
329.Kokkuvõtvalt ei võimaldaks süüdistuse tekst süüdimõistva otsuse tegemisel tugineda faktilisele asjaolule, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal kohtutäituri ülesandeid ning seeläbi tegeles ettevõtlusega isegi sellise väite tõendatuse korral. Süüdistuse piiresse jääb seega üksnes etteheide, et W täitis ajutise töövõimetuse ajal igapäevaseid pankrotihalduri ülesandeid. (3) Sisuline hinnang
330.Prokuratuuri apellatsioonis leitakse, et pankrotihalduri tööülesannete täitmise (ja kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemise) all peetakse lisaks tööalaste telefonikõnede ja meilivahetuse pidamisele silmas 8. augustil 2019. a kinnistu arestimise läbiviimise teate kohaleviimist; 8. juulil 2019 ja 15. juulil 2019 pankrotivara müügiks selle pildistamas käimist ja 26. juulil 2019 pankrotihalduri vastuvõtu läbiviimist.
331.Ringkonnakohus märgib, et kohtuvaidlustes tugines prokuratuur lisaks sideettevõtjalt saadud andmetele, samuti jälitustoimingu protokollidele, millelt nähtub mh W suhtlus Fga L2 OÜ pankrotimenetluse küsimuses (Prokuratuuri süüdistuskõne, p-d 236-238; XXXIV kd, tl 122-123). Sideettevõtjalt saadud andmed tunnistas maakohus lubamatuks tõendiks ning seda otsustust ringkonnakohtus vaidlustatud ei ole. Prokuröri poolt viidatud jälitustoimingu protokollidele maakohus oma otsuses hinnangut ei andnud, kuid apellatsioonis nendele tõenditele enam ei tugineta. Kuna ringkonnakohus arutab asja esitatud apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2), ei hinda neid tõendeid ka ringkonnakohus.
80(101)
1-21-4033
332.W mobiiltelefoni vaatlusest nähtub, et kahe kuu jooksul, so perioodil 1. juuli 2019 – 31. august 2019 saatis W 8 SMS sõnumit ning talle laekus 5 SMS sõnumit (I kd, tl 53-56). Need sõnumid viitavad ringkonnakohtu arvates küll W tööalasele suhtlusele, kuid mitte määras, mis võimaldaks ilma täiendavate tõenditeta rääkida pankrotihalduri tööülesannete täitmisest (või ettevõtlusega tegelemisest, kui see etteheide jääks süüdistuse piiridesse) RaKS § 60 lg 2 mõttes.
333.Väidet, et 26. juulil 2019 toimus pankrotihalduri vastuvõtt, tõendab prokuratuuri arvates samal kuupäeval P2le saadetud SMS sisuga Pärn jouab halduri vastuvorule, kui saad, helista (Prokuratuuri süüdistuskõne, p-d 235; XXXIV kd, tl 121). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Üksi selle sõnumi põhjal ei ole aru saada, kes on Pärn, mis menetlusega tegu on ning millise halduri vastuvõttu silmas peetakse, sest ka P2 on pankrotihaldur. Võimaliku vastuvõtu kohta ei küsitud Wlt ka tema ristküsitlusel ühtegi küsimust, samuti ei taotletud P2i või „A2“ tunnistajana ülekuulamist ega esitatud kõnesoleva eeldatava pankrotimenetluse kohta ühtegi dokumentaalset tõendit.
334.Pankrotivara pildistamisele viitavad prokuratuuri arvates W mobiiltelefoniga tehtud pildid (I kd, tl 56-64). Maakohus leidis, et ei ole tuvastatav, kas ja missuguste menetluste raames on need fotod teinud ja kes on need fotod teinud. Ringkonnakohtu arvates ei ole nende fotode tegemise asjaolud sedavõrd segased. Kõnesolevad fotode tegemise asjaolude kohta andsid ütlusi tunnistaja H ja süüdistatav W. Neist ütlustest nähtub kokkuvõtvalt, et pilte tehti W maa- ja linnakodu vahele jäävas kohas, Wl oli raske liikuda ning pilte tegi tema poeg. Hlt küsiti ka selle kohta, kas pilte tehti kahel päeval, kuid Wlt mitte, mistõttu jäi ringkonnakohtu arvates välja selgitamata, kas ja miks tehti pilte nii 8. juulil kui ka 15. juulil 2019 nagu paistab asitõendi vaatlusprotokollist. W sõnul oli vaja pilte teha seetõttu, et oli kahtlus, et midagi on ära varastatud ning H oli ärritunud. H sõnul seondus pildistamine vara oksjonipäevaga (W ütlused: 17. oktoobri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 8; XXXII kd, tl 43pöördel) (H ütlused: 3. augusti 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 8-10; XXXI kd, tl 160pöördel-161pöördel). Arvestades sellisele toimingule kuluvat aega, selle vähest tähtsust ning eriti asjaolu, et W ei teinud liikumisraskuste tõttu pilte ise, leiab ringkonnakohus siiski, et pankrotivara pildistamist ei saa pidada pankrotihaldurina töötamiseks RaKS § 60 lg 2 mõttes.
335.Prokuratuuri väide, et W viis 8. augustil 2019. a kinnistu arestimise läbiviimise teate kohale, tugineb samuti W telefonist leitud fotodel (I kd, tl 65-66, 68). Maakohtu otsuses nendele fotodele hinnangut ei antud. Fotodelt nähtub, et mingi maja ukse peal on teade, et Gle kuuluva kinnistu arestimine toimub 14. augustil 2019 a. ning kohtutäitur palub tagada ehitisse sel kuupäeval kell 10 sissepääs. Kuivõrd need pildid seonduvad kohtutäituri tööga, jääb selle faktilise asjaolu tuvastamine väljapoole süüdistuse piire. Sellegipoolest märgib ringkonnakohus, et nendest piltidest jääks ka põhimõtteliselt väheseks, et tõendada kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemist. Kinnistu arestimistoimingu läbiviimine võiks teatud juhtudel tõepoolest viidata kohtutäiturina ettevõtlusega tegelemisele, kuid W mobiiltelefonist leitud pildid viitavad taolise toimingu toimumisele (ja W osalemisele sellises toimingus) üksnes kaudselt. Sealjuures saanuks selles osas ilmselt koguda ja esitada oluliselt rohkem tõendeid, eeskätt näiteks täitemenetlusega seonduvaid dokumente, kuid samuti võinuks asjakohane olla G tunnistajana ülekuulamine. Võimaliku arestimistoimingu läbiviimise kohta ei küsitud ühtegi küsimust ka W ülekuulamisel.
336.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga selleski, et ka W kohtus antud ütlused ei kinnita igapäevaste pankrotihalduri ülesannete täitmist. Nimelt kirjeldab W üksnes 81(101)
1-21-4033 selliste väheoluliste ja eeskätt töökorralduslike toimingute tegemist, mida ei saa käsitada tööülesannete täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes.
337.Seega ei ole maakohtus uuritud tõendite põhjal võimalik tuvastada, et W oleks töövõimetuse ajal täitnud pankrotihalduri ülesandeid määral, mis oleks käsitatav töökohustuste täitmisena RaKS § 60 lg 2 mõttes. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi see ei jääks süüdistuse piiridesse, ei võimaldaks tõendid ka põhimõtteliselt järeldada, et W oleks sel perioodil täitnud kohtutäituri ülesandeid määral, mis oleks käsitatav ettevõtlusena tegelemisega RaKS § 60 lg 2 mõttes. Osad tõendeid viitavad episoodilistele väheolulistele toimingutele. Teised viitavad kaudselt, et aset võisid leida ka olulisemad toimingud, kuid need ei ole tõsikindlate järelduste tegemiseks piisavad. Oluline on rõhutada, et tegemist ei olnud olukorraga, kus täiendava tõendusteabe kogumine olnuks võimatu. Nii näiteks oleks W väidetava erialase tegevuse osas olnud võimalik üle kuulata kõnesolevate SMSide saatjaid ja adressaate, vaadelda tema saadetud e-kirju ning vajadusel kuulata üle e-kirjade saatjaid ja adressaate, samuti oleks W tööülesannete täitmise kohta osanud ilmselt selgitusi anda temaga koos töötanud T2.
338.Asjaolu, et töökohustuste täitmine ei leidnud tõendamist, tähendab ka seda, et ei ole võimalik tõendada, et W oleks selliste kohustuste täitmise eest saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu RaKS § 60 lg 1 p 5 mõttes. Kuna sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine ei ole tõendatud, ei võta ringkonnakohus seisukohta selles, kas selles osas oleks põhimõtteliselt võimalik Wle ebaõige ettekujutuse loomist ette heita, arvestades, et teo toimepanemise hetkel kehtinud sotsiaalministri 26. septembri 2002. a määruse nr 114 „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale edastamise tingimused ja kord“ § 10 lg 3 p 8 loetelu nimetab üksnes RaKS § 60 lg-s 2, mitte RaKS § 60 lg 1 p-s 5, sätestatud piirangu kohta andmete esitamise kohustuse.
339.Kuna ei ole tõendatud, et süüdistuses märgitud ajutise töövõimetuse ajal oleks esinenud RaKS § 60 lg 1 p-s 5 või RaKS § 60 lg-s 2 sätestatud hüvitise maksmise piirangud, ei ole tõendatud ka see, et W oleks 16. augustil 2019 ja 9. septembril 2019 töövõimetuslehtede Haigekassale esitamisega esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ning loonud seeläbi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse. Seega ei ole KarS § 209 lg 1 objektiivne koosseis täidetud. Kuna W ei ole temale etteheidetud kuritegu toime pannud, on tema õigeksmõistmine maakohtu poolt põhjendatud ja seaduslik. W õigeksmõistmise järel jättis maakohus KrMS § 310 lg 2 järgi õigesti läbi vaatamata ka Haigekassa (Tervisekassa) esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse. (VIII) Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused (1) C taotlus varalise kahju hüvitamiseks
340.Maakohus jättis C taotluse süüteomenetluses tekitatud varalise kahju hüvitamiseks seoses purunenud vaasi maksumuse hüvitamisega rahuldamata. Kaitsja O. Nääs vaidlustab selles osas maakohtu otsuse.
341.31. oktoobri 2019. a läbiotsimisprotokollis on märgitud Läbiotsimise käigus murdus ära elutoa tüüpi ruumis vasakul, televiisori kapist vasakul põranda peal oleva vaasi ülemine serv. Vaasi serv oli eelnevalt kergelt mõranenud. (kahjustused fotografeeritud) (II kd, tl 81). Protokolli lõpus on C kinnitanud, et protokoll on tema poolt läbi loetud ja õige ning märkusi ei ole (II kd, tl 22). Läbiotsimisprotokollile on lisatud fotod vaasist, mille ülemisest servast 82(101)
1-21-4033 on tükk ära murdunud (II kd, tl 34). Nende tõendite põhjal loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et enne läbiotsimist oli vaasi serv kergelt mõranenud, kuid läbiotsimise käigus murdus sealt tükk ära.
342.See, kuidas täpselt vaas kahjustada sai, ei ole läbiotsimisprotokollis lahti kirjutatud. Protokolli põhjal saab siiski järeldada, et vaasi kahjustamise tingis menetleja tegevus (mitte nt C enda tegevus). Käsiloleval juhul on kahju hüvitamise aluseks SKHS § 7 lg 1. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda täpset normi, mida läbiotsimisel võõrast asja kahjustanud menetleja rikub, kuid üldistatult on tegemist läbiotsimise korra rikkumisega: menetleja peab hoiduma võõra vara kahjustamisest. SKHSi seletuskirjas on läbiotsimisel eseme lõhkumine toodud suisa SKHS § 7 kohaldamise paraadnäitena, leides mh et Nt kui eluruumi läbiotsiv politseiametnik lõhub ära mõne ruumis oleva asja, peaks riik hüvitama isikule kahju peaaegu igal juhul (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 635 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk-d 12 ja 26).14
343.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et vaasi purunemise ja menetleja tegevuse vahel puudub põhjuslik seos, sest vaasi serv oli eelnevalt mõrane. Ka mõranenud vaasi saab kahjustada. Mõelgem nii: enne läbiotsimist oli vaasis mõra, pärast läbiotsimist oli vaasi ülemine serv murdunud. Mõeldes ära läbiotsimise, poleks vaasi serv murdunud. Järelikult oli läbiotsimise ja vaasi kahjustamise vahel põhjuslik seos.
344.Protokollist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et selline rikkumine ei olnud süüline. Nii võiks olla siis, kui vaasi purunemine ei saanud mõistlikult olla ettenähtav. Kuna protokollis kirjeldatakse, et vaasi serv oli eelnevalt mõranenud, oleks vajaliku hoole järgimisel olnud võimalik ette näha, et vaasi liigutamisel tuleb olla ettevaatlikum, sest vastasel juhul võib mõranenud kohast tükk ära murduda. Seega pandi rikkumine toime vähemalt hooletusest (ATS § 74 lg 3).
345.Sõltuvalt asjaoludest võib vaasi küljest tüki ära murdmine olla käsitatav vaasi hävimise või kahjustamisena. Mõlemal juhul kaasneb sellega otsene varaline kahju. Kuigi C viitab ka mälestusväärtusele (vaas oli kingitus 10. pulmaastapäevaks), on ta siiski taotlenud kahju hüvitamist vaasi soetamisväärtuse ulatuses, mis on vanemate poolt öeldu kohaselt 3790 krooni ehk 242 eurot (XXXIII kd, tl 194).
346.Nõude lahendamisel tuleb VÕS § 132 alusel arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid, s.o pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. novembri 2023. a määrus asjas nr 1-23-691, p 19). Ühtegi tõendit vaasi maksumuse ega selle parandamise kulude kohta C esitanud ei ole. Taotluses esitatud väidet vanemate poolt öeldu kohta ringkonnakohus tõendiks ei pea. Vaasi maksumust oleks olnud võimalik tõendada mõne dokumentaalse tõendi, vanemate ütlustega või tõenditega samaväärse vaasi maksumuse kohta. Kuna C ei ole esitanud tõendeid vaasi maksumuse või selle parandamiseks vajaminevate kulutuste kohta, jätab ringkonnakohus apellatsiooni selles osas rahuldamata, kuid asendab KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhjendused põhjusliku seose puudumise kohta enda omadega.
1-21-4033 (2) F taotlus mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks (a) Mittevaralise kahju hüvitamise taotlus
347.F kaitsja O. Nääs palub maakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti rahuldamata Fle süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus seoses tema alandava kohtlemisega. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on küll õigesti välja toonud, millisele kolmele juhtumile kahju hüvitamise taotluses tuginetakse (kaitsjata toimunud vestlus, sularaha tagastamisega viivitamine ja F seisukohtade ja õiguste pisendamine kohtueelses menetluses toimunud kaebemenetluses), kuid hinnanud neid ekslikult eraldi. Apellandi arvates võimaldavad kirjeldatud sündmused kogumis jaatada, et F kohtlemine kohtueelses menetluses on olnud alandav.
348.Selleks, et kõnesolev kahju hüvitamise taotlus SKHS § 7 lg 1 ja § 11 alusel rahuldada, tuleks tuvastada kõik järgmised eeldused: 1) F on alandavalt koheldud; 2) alandav kohtlemine on aset leidnud süülise menetlusõiguse rikkumise tõttu; 3) sellega on tekitatud mittevaraline kahju (mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse) ja 4) tekitatud kahju ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega.
349.Ringkonnakohus leiab, et taotluses (XXXII kd, tl 153-159) viidatud menetlusõiguste rikkumised ei võimalda kogumis järeldada, et F kohtlemine oleks olnud alandav SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 mõttes. Selleks, et menetleja käitumine oleks käsitatav alandava kohtlemisena, peab see ületama teatud tõsiduse lävendi. Mitte igasugune ebaseaduslik või vääritu käitumine ei ole käsitatav kahtlustatava alandamisena. Ka SKHS eelnõu seletuskirjas on leitud, et mittevaralise kahju hüvitamine on pigem erandlik ning väärikuse alandamisele viidates tuleb tuua välja mingi konkreetne („tavaolukorrast“ erinev) rikkumine, mis peaks olema vaadeldav väärikust alandavana (Riigikogu XII koosseisu seaduseelnõu 635 SE seletuskiri esimese lugemise juurde, lk 37).15 Riigikohtu praktikas on näiteks leitud, et inimväärikust alandab muuhulgas selline kohtlemine, mis tekitab tõsist hirmu ja alaväärsustunnet (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 1-20-2133, p 71). Reegeljuhtumil on alandava kohtlemisena käsitatav konkreetne menetlusõiguse rikkumine: näiteks kõrvakiil, vulgaarne solvang, põhjendamatu alasti läbiotsimine, kahtlustatava käeraudades avalikkuse ees presenteerimine vmt. Ringkonnakohus ei välista, et erandlikel juhtudel võib väärikuse alandamine seisneda ka selliste menetlusõiguse rikkumiste kogumis, millised eraldivõetuna kahtlustatava inimväärikust ei alanda. Seda ennekõike siis, kui menetleja käitumine kahtlustatava õiguste rikkumisel moodustab selge mustri, milles väljendub äratuntavalt see, et kahtlustatavat ei kohelda mitte õiguste subjektina, vaid riigivõimu objektina. Sellise käitumisega kaasnev hirmu-, ängi- või alaväärsustunne võib viia kahtlustatava moraali või vastupanuvõime murdmiseni ning see on vastuolus inimväärikuse põhimõttega (vt inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 sätestatud alandava kohtlemise mõiste sisustamist sarnasel moel koos viidetega varasemale kohtupraktikale nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. jaanuari 2024. a otsuses asjas nr 76680/17, D. v. Latvia, p 46).
350.Ringkonnakohus leiab neid kriteeriume arvestades, et prokuratuuri tegevus taotluses kirjeldatud kolmel juhtumil ei ületanud kogumis sellist tõsiduse astet, et see oleks käsitatav F alandava kohtlemisena. Prokuratuuri käitumine võis tekitada Fs mulje ebaõiglasest või
1-21-4033 üleolevast kohtlemisest, kuid see ei olnud käsitatav inimväärikuse alandamisena. Seega jättis maakohus õigesti kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
351.Kuigi ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, ei nõustu kolleegium maakohtuga selles, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela kaitsja osavõtuta kohtumiste läbiviimist kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus asendab selles osas KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhiosa põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
352.KrMS § 34 lg 1 p-de 3, 4 ja 5 järgi on kahtlustataval õigus kaitsja abile, kohtuda kaitsjaga teiste isikute juuresolekuta ning olla kaitsja juuresolekul üle kuulatud. Maakohus leidis, et menetlusseadustik ei reguleeri seda, kas ja mis tingimustel võib kahtlustatavaga viia läbi kohtumisi, milles kaitsja ei osale. Ringkonnakohus leiab siiski, et selliste kohtumiste korraldamine võib olla käsitatav süülise menetlusõiguse rikkumisena SKHS § 7 lg 1 mõttes, sest nii võib menetleja rikkuda KrMS § 8 lg 1 p-des 2-3 ning KrMS § 34 lg 1 p-des 3-5 sätestatud kahtlustatava õigust kaitsjale. Üldreegel on lihtne: kui kahtlustatav soovib kaitsjat, siis tuleb edasised vestlused pidada kaitsja juuresolekul.
353.Nii eespool viidatud kriminaalmenetluse seadustiku sätetest, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktist c ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2013/48/EL (vt nt artikkel 3),16 tuleneb kahtlustatava õigus kaitsjale. Selline õigus tuleb tagada esimesel võimalusel (vt nt viidatud direktiivi artikkel 3 lg 2) ning see peab olema tõhus. Ka EIK on leidnud, et vestlust kinni peetud kahtlustatava ja menetleja vahel ei saa iseloomustada mitteametlikuna. Selliste protokollimata ja talletamata vestluste läbiviimise praktika tõstatab küsimusi nii enese mittesüüstamise privileegi kui ka kaitseõiguse vaates (Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. septembri 2012. a otsus asjas nr 31720/02, Titarenko v. Ukraine, p 87; 30. mai 2013. a otsus asjas nr 35985/09, Martin v. Estonia, p 90 ja 6. oktoobri 2022. a otsus asjades nr 56540/14 ja 57252/14, Suslov and Batikyan v. Ukraine, p 183).
354.Kriminaalmenetluse algusfaasis ei piirdu kaitsja roll üksnes ülekuulamisel osalemisega. Menetluse edasist kulgu võivad oluliselt mõjutada ka kahtlustatava poolt kaitsja juuresolekuta menetlustoimingul või selle väliselt tehtud avaldused. Kahtlustatavana kinnipidamine mõjub üldjuhul ehmatavalt. Seetõttu ei pruugi kahtlustatav teha kõige kaalutletumaid otsuseid ning sellist seisundit on võimalik kuritarvitada. Nii näiteks logivad kahtlustatavad menetleja palvel sageli sisse enda e-postkastidesse või annavad menetlejale vabatahtlikult üle erinevate elektrooniliste andmekandjate paroole. Võimalik on ka see, et kahtlustatav annab üllatusmomendi tõttu selgitusi, mida küll ei protokollita ega kasutata tõendina, kuid mida on võimalik siiski kaudselt tema vastu kasutada, näiteks koguda selliste selgituste põhjal teda süüstavaid tõendeid. Kaitsja juuresolekuta toimuvaid vestlusi saab halvemal juhul kasutada ka selleks, et veenda kahtlustatavat kaitsjast loobuma, viidates näiteks ilmsele perspektiivitusele, kaasnevatele menetluskuludele vmt. Samuti on võimalik, et selliste menetlustoimingu väliste vestlustega mõjutatakse kahtlustatavat omaks võtma mingeid asjaolusid, milles tal on hiljem psühholoogiliselt keerulisem oma positsiooni muuta (vrd ka eespool viidatud Titarenko, p 87). Võimalik on seegi, et menetleja maalib kaitsja juuresolekuta menetluse perspektiivist süngema pildi, kui asi väärt. See võib aga kujundada kahtlustatava edasise menetlusliku positsiooni ning halvemal juhul viia isegi eneserõõnani. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/48/EL, 22. oktoober 2013, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega
85(101)
1-21-4033 Samad põhimõtted kohalduvad ka siis, kui peetakse kinni õigusteadmistega isik. Sedavõrd ootamatus menetlussituatsioonis ei saa eeldada, et ta suudaks enda õiguste eest ilma professionaalse esindajata seista.
355.Seega hõlmab kahtlustatava õigus kaitsjale ka õigust sellele, et menetlusega seotud suhtlus viiakse läbi kaitsja juuresolekul, seda iseäranis menetluse algusstaadiumis. Mõistagi ei ole see põhimõte eranditeta. Nii võib ette tulla olukordi, kus vähemasti mingites küsimustes ei ole kaitsja ootamine võimalik: näiteks on vaja lahendada küsimus sellest, kuidas kahtlustatava laps koolist koju saab. Samuti ei välista see igasuguse info vahetamist: näiteks võib prokurör anda kahtlustatavale kriminaalmenetluse kohta täiendavat infot teda küsitlemata. Võimalik on seegi, et algselt kaitsjat soovinud kahtlustatav muudab omal initsiatiivil meelt ning soovib ise menetlejaga suhelda (vt selles kontekstis kaitsjast loobumise kohta nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. aprilli 2010. a otsus asjas nr 42371/02, Pavlenko v. Russia, p 111).
356.Eespool toodud põhimõtteid silmas pidades leiab ringkonnakohus, et kaitsjata toimunud vestluse läbiviimine võib olla käsitatav süülise menetlusõiguse rikkumisena SKHS § 7 lg 1 mõttes isegi siis, kui selle vestluse sisu ei ole eraldivõetuna ähvardav, alandav või survestav. Ka praegusel juhul on tõendatud, et selline kohtumine toimus, see ei olnud hädavajalik ning vestlus ei piirdunud üksnes ühepoolse info edastamisega (vt Harju Maakohtu 22. oktoobri 2021. a määruse lk 11-13, XXIX kd, tl 219-220). See vestlus tulnuks pidada kaitsja juuresolekul.
357.See ei muuda siiski kolleegiumi lõppjäreldust, et alus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks puudub, mistõttu tuleb F kaitsja O. Nääsi apellatsioon jätta selles osas rahuldamata. (b) Varalise kahju hüvitamise taotlus
358.F kaitsja O. Nääs palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada F poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluses (XXXIII kd, tl 209-220) nimetatud varaline kahju, mis tekitati kohtunikuametist kõrvaldamisega ning õpetaja ametist vabastamisega.
359.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kohtuniku ametikohustuste peatamine KrMS § 381 lg-s 3 sätestatud alusel ei ole käsitatav ametist kõrvaldamisena SKHS § 5 lg 1 p 4 mõttes. SKHS § 5 lg 1 p 4 järgi on õigeksmõistmise järel õigus nõuda ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju hüvitamist. Ametist kõrvaldamisena tuleb ennekõike mõista KrMS §-s 141 sätestatud kriminaalmenetluse tagamise vahendit (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 17), mida F suhtes ei kohaldatud. Küll aga peatus F ametikohustuste täitmine KrMS § 381 lg 3 alusel alates sellest, kui Vabariigi President andis nõusoleku F kohta süüdistusakti koostamiseks. Ringkonnakohus ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks SKHS § 5 lg 1 p 4 tõlgendama sedavõrd kitsalt, et see hõlmab üksnes menetleja kaalutlusotsusena KrMS § 141 lg-s 1 sätestatud ametist kõrvaldamist, kuid mitte KrMS § 381 lg-s 3 sätestatud imperatiivset ametikohustuste täitmise peatamist. Mõlema toime on sisult sama. Kummalgi juhul ei vabastata kahtlustatavat või süüdistatavat jäädavalt oma töö- või ametikohalt, kuid ta ei saa ajutiselt oma töö- või ametikohustusi edasi täita ega ka seeläbi tasu teenida. Samuti on mõlemad vahetult kriminaalmenetlusega kaasnenud järelmid (erinevalt nt eraõiguslikust juriidilisest isikust tööandja otsustust lõpetada töösuhe mainekaalutlustel vmt). Selline tõlgendus ei irdu oluliselt ka SKHS § 5 lg 1 p 4 sõnastusest. 86(101)
1-21-4033 Nimelt võib ametist kõrvaldamise all mõista ka KrMS § 381 lg-s 3 sätestatud ametikohustuste täitmise peatamist. Tõlgendus, et SKHS § 5 lg 1 p 4 ei hõlma ametiisikuid, kelle ametikohustuste täitmine on peatatud KrMS § 381 lg 3 alusel, võiks viia põhiseadusvastase tulemuseni. Nimelt riivab regulatsiooni puudumine, mis näeks ette võimaluse hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses, ebaproportsionaalselt PS §-des 32 ning 14 ja 15 sätestatud põhiõigusi (Riigikohtu üldkogu 30. augusti 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-15-10, p 64). Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest tuleb seega järeldada, et SKHS § 5 lg 1 p 4 võimaldab kahju hüvitamist ka siis, kui ametiisiku ametikohustuste täitmine on KrMS § 381 lg 3 alusel peatatud.
360.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, justkui oleks menetluse praeguses staadiumis nõue ennatlik ning Fl on õigeksmõistva otsuse jõustumise korral õigus nõuda saamatajäänud tulu Eesti Vabariigilt. SKHS-i eesmärgiks oli allutada kõik süüteomenetlusega tekitatud kahju juhtumid süüteoasja lahendavale kohtule. SKHS §-st 1 ei ilmne, et seadusandja oleks soovinud jätta mõnd liiki süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise korra selle seaduse reguleerimisalast väljapoole (Riigikohtu halduskolleegiumi
8.oktoobri 2018. a määrus asjas nr 3-18-400, p 10-11). Ühtki muud tõhusat menetluskorda kahju hüvitamiseks ei ole. Ametist kõrvaldamine on presidendi nõusolekule järgnev automaatne järelm ning presidendi nõusolekut halduskohtumenetluses vaidlustada ei saa (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-231, p 10-12).
361.Maakohtu otsuses viidatakse ka prokuratuuri seisukohale, et kuna F esitas 1. novembril 2019 Riigikohtu esimehele avalduse palgata puhkusele jäämiseks, puudub põhjuslik seos kriminaalmenetluse ja saamata jäänud tulu vahel. Ringkonnakohus nõustub, et F enda soovil palgata puhkuse võtmine ei ole käsitatav ametist kõrvaldamisena. Isegi, kui F oleks esitanud puhkuseavalduse esiti menetleja survel ning vahetu kinnipidamise mõju tõttu, olnuks tal võimalik olnud puhkus peagi lõpetada. Seetõttu ei käsita ringkonnakohus varalise kahjuna seda osa saamatajäänud tulust, mis seondus omal soovil puhkusele mineku või haiguslehega (vt samamoodi eespool viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 18). Selles osas jääb apellatsioon rahuldamata.
362.F naasis tööle enne, kui tema ametikohustuste täitmine KrMS § 381 lg 3 alusel peatati (vt nt F ülekuulamisel antud ütlused – 17. novembri 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 56; XXXIII kd, tl 124pöördel). Seega ei välista tema varasem palgata puhkusele või haiguslehele jäämine ametikohustuste täitmise peatamise ning saamata jäänud tulu vahel esineda võivat põhjuslikku seost.
363.Vabariigi Presidendi 26. jaanuari 2021 otsusega nr 694 anti nõusolek F suhtes süüdistusakti koostamiseks. Sellest alates peatus F ametikohustuste täitmine KrMS § 381 lg 3 järgi. Juhindudes Riigikohtu üldkogu 14. aprilli 2019. a otsusest asjas nr 3-3-1-59-07, vähendati F töötasu alates 27. jaanuarist 2021 kuni kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni 50% võrra
(XXXIII
kd, tl 221-222). Seega on Fle tekitatud varaline kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus. Ringkonnakohus ei tuvasta asjaolusid, mille põhjalt kahju hüvitamise ulatust SKHS § 9 järgi vähendada. Ametikohustuste täitmise peatamisele vaatamata kohaldusid File jätkuvalt kohtuniku ametipiirangud (vt viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-59-07, p 28). Seega ei saanud F endale kindlustada ka muud sissetulekut. Järelikult tuleb Fle hüvitada ametist kõrvaldamise tõttu saamata jäänud töötasu. Selles osas tuleb kaitsja apellatsioon osaliselt rahuldada, maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel tühistada ning teha selles osas KrMS § 340 lg 2 p 6 alusel uus otsus. 87(101)
1-21-4033
364.F taotleb ka saamata jäänud II samba pensionisamba maksete hüvitamist. Kuna F on sündinud enne 1983. a 1. jaanuari, ei ole ta kohustatud kohustusliku kogumispensioni makset tasuma (KoPS § 66 lg 1). Võimaliku valikavalduse esitamise kohta aga tõendeid esitatud ei ole, mistõttu kogumispensioni maksetega seotud väidetav saamata jäänud tulu jääb hüvitamata. Sellega seonduvalt tuleb aga lahendada küsimus sellest, milliseks lugeda F igakuine netosissetulek. Kui kogumispensioni maksete tasumine oleks tõendatud, võiks varalise kahju hulka kuuluda nii brutopalgast arvestatav 2% kui ka riigi poolt tasutud täiendav 4% palgalt tasutud sotsiaalmaksust. Kahju hüvitamise taotluses toodud tabeli järgi on netopalk arvestatud nii, et sealt on maha arvatud ka väidetav pensionisamba makse 2%. Seega on taotluses taotletav saamata jäänud netopalga osa kogumispensioni makse võrra väiksem. Kui ringkonnakohus lähtuks sellest arvestusest, tõlgendaks ta kogumispensioniga liitumise tõendamata jätmist kaks korda F kahjuks, sest keelduks ühelt poolt väidetavalt tehtud sissemakseid hüvitamast, samas lähtuks taotluses märgitud väiksemast netosissetulekust ehk arusaamast, et F ise kogumispensioni makseid tasus. Seega arvestab ringkonnakohus ka F saamata jäänud töötasu nii, justkui ta ei oleks kogumispensioniga liitunud. See tähendab üksiti seda, et hüvitis on taotluses märgitud netosissetulekust kogumispensioni makse võrra suurem. Arvestades, et Fle tekitatud varaline kahju suureneb igakuiselt kuni otsuse jõustumiseni, määrab ringkonnakohus kindlaks varalise kahju suuruse, mis on tekkinud otsuse kuulutamise ajaks (so 31. mai 2024) ning edasiulatuvalt kuni otsuse jõustumiseni.
365.Varalise kahju ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka SKHS § 10 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise ülemmäära. Varaline kahju hüvitatakse maksimaalselt summas, mis saadakse, kui nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk korrutatakse 48-ga. Nõue esitati 23. märtsil 2023. Sellele eelnevalt avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk oli 2022. aasta IV kvartali keskmine brutokuupalk 1735 eurot.17 Seega on varalise kahju maksimummääraks 1735 × 48 = 83 280 eurot.
366.Fle hakati maksma 50% esimese astme kohtuniku ametipalgast alates
27.jaanuarist 2021 kuni käesolevas kriminaalasjas lõpplahendi jõustumiseni. Maakohtuniku brutokuupalk on asjassepuutuval perioodil olnud järgmine18: -
jaanuarist 2021 – 31. märtsini 2021: 4330,15 eurot
1.aprillist 2021 – 31. märtsini 2022: 4399,43 eurot
1.aprillist 2022 – 31. märtsini 2023: 4746,99 eurot
1.aprillist 2023 – 31. märtsini 2024: 5406,82 eurot
1.aprillist 2024 – 31. märtsini 2025: 5693,38 eurot
367.Maakohtule esitatud taotluses märgitud saamata jäänud töötasu on valesti kokku liidetud. Taotluse järgi on saamata jäänud tulu perioodil jaanuarist 2021 kuni märtsini 2023 summas 50 068,48 eurot (XXXIII kd, tl 212-213). Kui aga tabeli summad kokku liita, on tegelik tulemus 46 673,64 eurot (254 + 2 × 1697,42 + 12 × 1724,58 + 12 × 1860,82 = 46 673,64). Samuti on perioodil aprill 2021 – märts 2022 märgitud ettenähtud netosissetulekuks 3449,16 eurot, kuigi see oleks tegelikult 3449,15 eurot
Vt arvutivõrgus iga aasta kohta: https://www.fin.ee/riigihaldus-ja-avalik-teenistus-kinnisvara/avalikteenistus/personali-ja-palgastatistika#ametnike-palgaandmed
88(101)
1-21-4033 (eeldades II pensionisambaga liitumist, nii nagu taotluses tehti). Seega nendest arvutustest juhinduda ei saa.
368.Nagu eespool selgitatud, lähtub ringkonnakohus varalise kahju arvutamisel sellest, et F ei ole kogumispensioni II sambaga liitunud. Iga kuu tekkis Fle seega kahju, mille suurus võrdub maakohtuniku netosissetuleku jagamisel kahega. Netosissetuleku arvestamisel ei võta ringkonnakohus arvesse kogumispensioni II samba makseid, samuti ei arvestata brutopalgast maha töötaja kindlustusmakset 1,6% (vt TKindlS § 3 lg 2 p 4). Seega tuleb brutosissetulekut vähendada üksnes tulumaksu võrra.19 Taotluses on 2021. aasta jaanuari kohta märgitud, et ettenähtud netosissetulek oli 3394,84 eurot ning tegelik sissetulek 3140,22 eurot. Seega oli saamata jäänud tulu 254 eurot. F töötasu vähendati alates 27. jaanuarist 2021. Jaanuaris 2021 oli 20 tööpäeva. 26. jaanuari seisuga oli sissenõutavaks muutunud töötasu 17 tööpäeva eest. Seega mõjutas vähendatud töötasu kolme tööpäeva eest saadavat tasu ning see vastab taotluses märgitule, kui võtta aluseks netosissetulek koos II pensionisamba maksega. Ringkonnakohus lähtub aga eespool selgitatud põhjustel netosissetulekust ilma II pensionisamba makseta. Sel juhul olnuks netosissetulek 3464,12 ning saamata jäänud töötasu kolme tööpäeva eest 259,8 eurot.
370.Eelmises punktis toodud tabelist nähtub, et ringkonnakohtu otsuse kuulutamise ajaks (31. mai 2024) on Fle SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel hüvitava summa suurus 78 134,16 eurot. Koos 2024. a juuni saamata jäänud töötasuga (2277,35 eurot) oleks hüvitise suurus 80 411,51 eurot. Koos juuli eest saamata jäänud töötasuga (2277,35 eurot) 82 688,86 eurot. Hüvitise piirmäär 83 280 eurot saabub 8. augustil, sest augustis on 21 tööpäeva ning 8. augustil on sissenõutavaks muutunud töötasu kuue tööpäeva eest ehk saamata on jäänud 650,67 eurot (2277,35 ÷ 21 × 6 = 650,67). Liites selle juuliks tekkinud varalisele kahjule on tulemuseks 83 339,53 eurot (82 688,86 + 650,67 = 83 339,53), mis ületab hüvitise piirmäära.
371.Seega tuleb Eesti Vabariigilt SKHS § 5 lg 1 p 4 alusel mõista F kasuks välja alates 27. jaanuarist 2021 kuni kriminaalmenetluses lõpplahendi jõustumiseni või F kohtunikuametist vabastamiseni tema ametikohustuste täitmise peatamise tõttu saamata jäänud töötasu. 31. maiks 2024 on hüvitise suuruseks 78 134 eurot ja 16 senti. Seda summat tuleb alates 1. aprillist 2024 kuni kohtuotsuse jõustumiseni suurendada sissenõutavaks muutunud saamata jäänud töötasu võrra, kuid mitte rohkem kui 83 280 euroni. Sissenõutavaks muutunud saamata jäänud töötasu suurus on pool sissenõutavaks muutunud perioodi eest esimese astme kohtunikule makstavast töötasust, millest on maha arvestatud tulumaks.
372.Apellatsioon jääb rahuldamata osas, milles taotletakse õpetaja ametist vabastamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et F ei ole tõendanud põhjuslikku seost õpetaja ametist vabastamise ja kriminaalmenetluse vahel. Apellatsiooni seisukoht, et selline seos on ilmne, sellist tõendamiskohustust ei täida. F oleks saanud tõenditena esitada dokumendid, millest nähtub töösuhte lõpetamise alus või vajadusel taotleda töösuhte lõpetamisega seotud isikute tunnistajana ülekuulamist. Ringkonnakohus märgib siiski, et kahju hüvitamine poleks võimalik ka siis, kui F suudaks põhjuslikku seost tõendada. Taotluses kirjeldatud töösuhte lõpetamine ei ole hõlmatud 90(101)
1-21-4033 SKHS § 5 lg 1 p-s 4 sätestatud ametist kõrvaldamise mõistega. Seega saaks varalise kahju hüvitamist kaaluda üksnes SKHS § 7 lg 1 alusel. Võtmata seisukohta selles, kas taotluses kirjeldatud väidetava kahju tekitamine oleks ka põhimõtteliselt riigile omistatav, ei ole menetleja Fle kahtlustust esitades süüliselt menetlusõigust rikkunud. Seetõttu on ilmne, et kahju hüvitamine ei oleks võimalik ka SKHS § 7 lg-s 1 sätestatud alusel. Kokkuvõtvalt toimis maakohus õigesti, kui jättis selles osas F taotluse varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata. (3) Z ja OÜ X taotlused mittevaralise kahju hüvitamiseks (a) Sissejuhatus
373.Z ja OÜ X (edaspidi ka advokaadibüroo) esitasid apellatsiooni, millega taotlevad tühistada maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata nende taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtul palutakse teha uus otsus, millega rahuldada mainekahju, varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise taotlused.
374.Advokaadibüroo kaitsja S. Reinsaar ja Z esitasid maakohtule taotluse esmalt 23. jaanuaril 2023 (XXXIII kd, tl 11) ning seejärel uuesti 25. jaanuaril 2023 (ka see taotlus kandis ekslikult 23. jaanuari 2023 kuupäeva) (XXXIII kd, tl 45). Taotluse uue esitamise tingis see, et 24. jaanuari 2023. a kohtuistungil sisustati taotlust asjaoludega, mida kirjalikust taotlusest ei nähtunud. Seetõttu lepiti kokku uue taotluse esitamises, mis esitati järgmisel päeval (24. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, lk 8; XXXIII kd, tl 62pöördel ja 25. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, lk 2; XXXIII kd, tl 119pöördel). Olukorras, kus kaitsja ja süüdistatav nõustuvad uue taotluse esitamisega, tuleb lähtuda viimasest.
375.Uues kahju hüvitamise taotluses taotleti kahju hüvitamist seoses läbiotsimisega, ERR-ile läbiotsimise käigu kohta teabe avaldamisega ning Z kahtlustatavana kinnipidamisega.
376.Apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust läbiotsimise (b) ning kahtlustatavana kinnipidamisega (c) seotud kahju hüvitamata jätmise osas. Samuti sisaldab apellatsioon mõningaid uusi taotlusi (d), mida maakohtule ei esitatud. Apellatsioon ei sisalda ühtki selgepiirilist vastuväidet maakohtu otsusele jätta kahju hüvitamise taotlus rahuldamata seoses ERR-ile teabe avaldamisega. Seega jääb see väljaspoole apellatsiooni piire. (b) Advokaadibüroo läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus
377.Advokaadibüroo läbiotsimisel rikuti süüliselt menetlusõigust SKHS § 7 lg 1 mõttes. Süü vormiks oli hooletus – ATS § 74 lg 3. Menetlusõigust ei rikutud tahtlikult ning rikkumine oli osaliselt tingitud ka puudulikust seadusandlusest. Süülise menetlusõiguse rikkumise korral on õigus nõuda nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi apellatsioonis viidatakse ka võimalikule varalisele kahjule (käibe langus), ei taotletud maakohtult varalise kahju hüvitamist. Sellise kahju tekkimine ei ole ka tõendatud. Ringkonnakohus meenutab, et kahju tekkimise tõendamise kohustus on taotlejal (vt eespool viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 1-23-691, p 19). Kolleegium lahendab apellatsiooni esmalt advokaadibüroo osas ning seejärel Z osas.
378.Maakohus selgitas õigesti, et SKHS § 11 lg 2 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamist üksnes füüsilisele isikule. Seega eeldaks taotluse rahuldamine SKHS § 11 lg 2 kohaldamata
91(101)
1-21-4033 jätmist. Selleks võiks anda aluse eeskätt vastuolu põhiseadusega või ratifitseeritud välislepingu sätete kohaldamine SKHS § 11 lg 2 asemel.
379.Kriminaalkolleegiumil ei teki konkreetset asja lahendades kahtlust, et SKHS § 11 lg 2 tuleks jätta kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 25. SKHS § 7 lg 1 võimaldab juriidilisele isikule tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kolleegium ei tuvasta selliseid asjaolusid, mille taustal oleks juriidilisele isikule rikkumise tuvastamise kõrval mittevaralise kahju hüvitamata jätmine ilmselt mittemõõdukas. Isegi, kui SKHS § 11 lg 2 võimaldaks mittevaralise kahju hüvitamist juriidilisele isikule, piisaks antud juhul kahju heastamisest muude vahenditega, eeskätt rikkumise tunnistamisega (SKHS § 11 lg 3).
380.Apellatsioonis viidatakse EIK praktikale. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on Riigikogu poolt ratifitseeritud välisleping, mistõttu on sellel PS § 123 lg 2 järgi Eesti seaduste ees prioriteet (vt koos teiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31.jaanuari 2023. a määrus asjas nr 1-22-1949, p 47). Mõistagi eeldab see, et välislepingu säte on piisavalt konkreetne, et seda on võimalik vahetult kohaldada. Apellatsioonis osutatakse õigesti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 41 alusel on ka juriidilisel isikul õigus nõuda, et EIK määraks tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise (Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. aprilli 2000. a otsus asjas nr 35382/97, Comingersoll S.A. v. Portugal, p 27-37). Konventsiooni artiklist 41 ei tulene aga vahetult riigi kohustust isiku ees, vaid tegemist on EIK-i tegevust reguleeriva materiaalõigusliku kahju hüvitamise alusega juhuks, kui kohus leiab, et konventsiooni või selle protokolle on rikutud ja konventsiooniosalise õigus lubab ainult osalist hüvitust. Sel juhul võib EIK vajaduse korral määrata kahjustatud poolele õiglase hüvituse. Ringkonnakohus leiab, et asjassepuutuvaks normiks on hoopis konventsiooni artikkel 13, mis nõuab, et igaühel, kelle konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Advokaadibüroo ebaseadusliku läbiotsimisega rikutakse konventsiooni artiklit 8. Sel juhul on nõutav tõhusa õiguskaitsevahendi olemasolu. Printsiibis saab läbiotsimise vaidlustamist põhimenetluses, koos õigusega taotleda kahju hüvitamist, pidada sobivaks õiguskaitsevahendiks (Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. novembri 2022. a otsus (vastuvõetamatuse kohta) nr 18421/20, Z v. Estonia, p 21). Teatud konventsiooni kesksemate põhiõiguste – nt artiklid 2 (õigus elule) või 3 (piinamise keeld) – rikkumise korral nõuab artikkel 13, et (füüsilisel) isikul oleks õigus nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. aprilli 2001. a otsus asjas nr 27229/95, Keenan v. the United Kingdom, p 130). Ringkonnakohtule ei ole teada sellist EIK praktikat, mis võimaldaks järeldada, et käsiloleval juhul ei piisaks konventsiooni artikli 13 nõuete täitmiseks sellest, et kohus tunnistab süüdistatavate õiguste rikkumist ning loeb tõendid lubamatuks. Kaebuses, mille esemeks oli advokaadi ja kliendi telefonikõne lubamatu pealtkuulamine, pidas EIK füüsilise isiku puhul piisavaks, et kohus luges tõendi lubamatuks ja füüsilisel isikul oli õigus nõuda tsiviilkohtumenetluses hüvitist (Euroopa Inimõiguste Kohtu 1. märtsi 2022. a otsus (vastuvõetamatuse kohta) asjas nr 35959/15, Mateuț c. Roumanie, p 35-39). Sellest ei saa aga ringkonnakohtu arvates järeldada, et ka juriidiline isik peab tingimata saama nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Veelgi enam, ka EIK on ise advokaadi kutsesaladuse rikkumise tuvastamisel juriidilisest isikust kaebaja korral pidanud piisavaks üksnes rikkumise tuvastamist (Euroopa Inimõiguste Kohtu
2.aprilli 2015. a otsus asjades nr 63629/10 ja 60567/10, Vinci Construction et GTM Génie Civil et Services c. France, p 83-87 ning 16. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 74336/01, Wieser and Bicos Beteiligungen GmbH v. Austria, p 70-73). Käsilolevas kriminaalasjas on läbiotsimine tunnistatud kahes kohtuastmes ebaseaduslikuks. Lubamatuks on tunnistatud ka läbiotsimisega saadud tõendid. Ringkonnakohtu arvates ei esine ka ühtki sedavõrd erakorralist asjaolu, mille taustal oleks juriidilisele isikule mittevaralise kahju 92(101)
1-21-4033 väljamõistmine selgelt mittemõõdukas. Neil põhjustel on küsimus SKHS § 11 lg 2 kooskõlast inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklitega 8 ja 13 praegusel juhul teoreetiline. Isegi kui SKHS § 11 lg 2 võimaldaks hüvitada juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju, ei oleks selleks praegusel juhul põhjust, sest rikkumine on heastatav muude vahenditega (SKHS § 11 lg 3).
381.Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus maakohtu otsusega, et SKHS § 11 lg 2 ei võimalda hüvitada juriidilisele isikule tekitatud mittevaralist kahju.
382.Mittevaralise kahju hüvitamist on taotlenud ka Z. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et mittevaralise kahju hüvitamine on välistatud, sest SKHS § 11 lg 2 ei näe ette ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamist. Advokaadibüroo ebaseadusliku läbiotsimisega rikuti Z kodu ja eraelu puutumatust SKHS § 11 lg 2 mõttes. Nimelt kuulub ka töökoha läbiotsimine kodu ja eraelu puutumatuse kaitsealasse (Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. juuli 2008. a otsus asjas nr 18603/03, André and Another v. France, p 36 ja 27. septembri 2005. a otsus asjas nr 50882/99, Petri Sallinen and Others v. Fnland, p 70). Seega annab SKHS § 11 lg 2 aluse taotleda ka ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. SKHS § 11 lg 3 järgi tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Järelikult tekitas riik Z kodu ja eraelu puutumatuse rikkumisega talle mittevaralise kahju.
383.Kuigi Zle tekitati mittevaralist kahju, ei tule seda hüvitada rahas. See on heastatav rikkumise tuvastamisega ning läbiotsimisel saadud tõendite lubamatuks tunnistamisega (SKHS § 11 lg 2 teine lause). Ringkonnakohus arvestab seejuures seda, et läbiotsimise ebaseaduslikkus tulenes suuresti kutsesaladuse kaitse nõuete rikkumisest, mitte liialt suurest riivest Z kodu ja eraelu puutumatusele. Kutsesaladuse rikkumisega kahjustati aga ennekõike klientide huve. Kuigi töökoht kuulub kodu ja eraelu puutumatuse kaitsealasse, on töökoha läbiotsimisega kaasnev põhiõiguste riive üldjuhul kodu läbiotsimisega võrreldes väiksem. Rikkumise tuvastamise heastavat mõju suurendab ka see, et läbiotsimise seaduslikkus oli keskseks küsimuseks nii maa- kui ringkonnakohtu menetluses ning mõlemad kohtud leidsid üksmeelselt, et läbiotsimine oli ebaseaduslik ning läbiotsimisega saadud tõendid lubamatud. Seda mõju suurendab ka asjaolu, et käsilolev kriminaalasi on suure avaliku tähelepanu all, mistõttu jõuab kohtute järeldus ebaseadusliku läbiotsimise kohta ka laiema avalikkuseni. Viimaks märgib ringkonnakohus seda, et ka EIK praktikast leiab arvukalt näiteid, kus advokaadibüroo ebaseadusliku läbiotsimise tuvastamisel piirdutakse üksnes rikkumise tunnistamisega ja seda isegi siis, kui riigisisene kohus üldse rikkumist ei tuvastanud (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu 16. novembri 2021. a otsus asjas nr 698/19, Särgava v. Estonia, p 112-114; 21. jaanuari 2010. a otsus asjas nr 43757/05, Xavier Da Silveira v. France, p 55;
28.aprilli 2005. a otsus ajas nr 41604/98, Buck v. Germany, p 63; 16. detsembri 1992. a otsus asjas nr 13710/88, Niemietz v. Germany, p 43). Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et Z taotlus ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
384.Kuigi maakohus jõudis sama tulemuseni, tugines maakohus sellele, et SKHS § 11 lg 2 ei võimalda läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus asendab selles osas KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel maakohtu põhiosa põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. (c) Ebaseadusliku vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotlus
385.Apellant taotleb kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohtult taotleti kahju hüvitamist nii SKHS § 7 lg 1 ja § 11 lg 2 alusel kui ka SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1 alusel (XXXIII kd, tl 51). Ringkonnakohus nõustub 93(101)
1-21-4033 apellandiga, et maakohus jättis ekslikult sellele taotlusele hinnangu andmata. See on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning selles osas uue otsuse tegemise KrMS § 338 p 3 ja KrMS § 340 lg 2 p 6 järgi.
386.SKHS § 7 lg 1 järgi esitatud taotluses leiti, et Z kahtlustatavana kinnipidamine oli ebaseaduslik. See väide on aga põhistamata. Taotluses sedastatakse lihtsalt, et kriminaalasjas kogutud teave ei kinnita, et olnuks reaalne vajadus Z vabaduspõhiõiguse piiramiseks ning seetõttu oli tema kahtlustatavana kinnipidamine eesmärgipäratu ja ebaproportsionaalne. Apellatsioon sisaldab mõningaid täiendavaid sisulisi argumente, kuid neid ei nimetatud maakohtule esitatud taotluses. Maakohtule esitatud taotluse üldsõnalistel argumentidel ringkonnakohus Z kahtlustatavana kinnipidamisel süülist menetlusõiguse rikkumist ei tuvasta. Seda järeldust ei muuda ka apellatsioonis esitatud väited. Prokuratuur esitas kohtuvaidluses kahju hüvitamise taotlusele vastuväited ning leidis, et Z vabastati viivitamata peale seda, kui lõpetatud olid läbiotsimistoimingud ja üle kuulatud advokaadibüroo töötajad ja raamatupidaja A2 (Prokuratuuri süüdistuskõne, p 337; XXXIV kd, tl 148-148pöördel). Z apellatsioonis viidatud asjaolu, et tunnistajatel Ml ja A2l võis olla õigus ütluste andmisest keelduda, ei tähenda, et neid ei tohtinud ülekuulamisele allutada. Neile tuli lihtsalt tagada AdvS § 43 lg-st 2 ning KrMS § 72 lg-st 1 tulenevad õigused. Näiteks kuulati mõlemad tunnistajad üle ka kohtus (18. mai 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 14-20; XXXI kd, tl 125pöördel-128pöördel). Kokkuvõtvalt jätab ringkonnakohus selles osas kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
387.SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel esitatud taotlus tuleb rahuldada, sest Z mõisteti õigeks. SKHS § 11 lg 4 järgi tuleb Zle hüvitada mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Taotlus esitati
25.jaanuaril 2023. ning selleks hetkeks oli viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk (2022 IV kvartal) 1735 eurot. Päevamääraks on seega 57,833 eurot. Zlt võeti vabadus 31. oktoobril 2019 ja ta vabastati 1. novembril 2019 (XX kd, tl 104-105). Seega tuleb talle välja mõista hüvitis kahe päeva eest summas 115,67 eurot. (d) Ringkonnakohtule esitatud uued süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlused
388.Apellatsiooni punktid 10-12 ei seondu üheselt maakohtule esitatud kahju hüvitamise taotlusega. SKHS § 18 lg 1 järgi tuleb taotlus kahju hüvitamiseks esitada enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seda ei tehtud. Ringkonnakohtule võib taotluse esitada apellatsioonimenetluses üksnes siis, kui taotlus jäeti maakohtule esitamata mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Sellist mõjuvat põhjust ei ole.
389.Apellandi väide, et kahju hüvitamise alus võiks tulla maakohtu otsuse põhjendustest, ei ole õige. Ringkonnakohus selgitab, et mõjuva põhjusena SKHS § 21 lg 1 mõttes tuleb ennekõike käsitada seda, kui pärast maakohtu menetlust ilmneb mingi uus faktiline asjaolu või kui kahju hüvitamist taotletakse seoses maakohtu otsusega (nt võtab maakohus otsust tehes süüdistatava vahi alla). Maakohtu õiguslikud põhjendused, isegi kui süüdistatav või tema kaitsja nende peale ise ei tulnud, üldjuhul kahju hüvitamiseks alust ei anna.
390.Apellatsiooni punktis 10 on mõnevõrra ebaselge käsitlus põhjendamatu kriminaalmenetluse alustamise ja seeläbi kahju tekitamise kohta. Selliseid asjaolusid 94(101)
1-21-4033 maakohtule esitatud kahju hüvitamise taotlus ei sisalda. Apellandi vastus ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele ei toonud selles osas täiendavat selgust. Ringkonnakohus mõistab apellandi kirjalikku vastust nii, et väidetava ebaseadusliku kriminaalmenetluse läbi sisustatakse ebaseaduslikku läbiotsimist – seega ei ole tegemist eraldi kahju hüvitamise taotlusega. Viimast ei saakski ringkonnakohus läbi vaadata, sest see oleks esitatud hilinenult kuna taotlus tulnuks esitada maakohtule enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Ringkonnakohus ei tuvasta, et vaatamata õigeksmõistvale otsusele oleks kriminaalmenetlus tervikuna ebaseaduslik olnud. Samuti ei olnud kuriteokahtlused ilmselt põhjendamatud. Läbiotsimise ebaseaduslikkusele antavat hinnangut seega apellandi argument ei mõjuta.
391.Apellatsiooni punktis 11 taotleb apellant, et ringkonnakohus annaks maakohtu poolt viies episoodis määratud tasuta õigusabile erineva hinnangu, mitte määratleda neid tasuta õigusabina ning sellest lähtuvalt mõista nii Z kui ka advokaadibüroo kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitis. Sellist kahju hüvitamise taotlust maakohtu menetluses ei esitatud. Vastuses ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele seob apellant selle taotluse taas ebaseadusliku läbiotsimisega, sest prokuratuur tugines neile episoodidele kuriteokahtluse sisustamisel. Ringkonnakohus mõistab ka seda selgitust nii, et tegemist ei olnud siiski eraldi kahju hüvitamise taotlusega. Sellele, kas ja kuidas võib nimetatud episoode käsitada tasuta õigusabina, võttis ringkonnakohus seisukoha eespool.
392.Apellatsiooni punktis 12 taotletakse varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebaseadusliku jälitustegevusega. Vastuseks ringkonnakohtu kirjalikule küsimusele selgitas apellant, et tugines apellatsiooni punktis 12 toodud asjaoludele kohtuvaidlustes. Isegi kui see nii oli, tulnuks seda teha enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Seega on tegemist esmakordselt ringkonnakohtule esitatud taotlusega, mille kolleegium jätab SKHS § 13 lg 2 alusel läbi vaatamata, sest see pole tähtaegne. (f) Kokkuvõte
393.Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus apellatsioonid osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osaliselt, s.o Zle kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamata jätmise osas. Selles osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab rahuldamata Z taotluse hüvitada ebaseadusliku kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju, kuid mõistab Z kasuks välja õiguspärase kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju 115,67 eurot. Z ja OÜ X taotluse hüvitada ebaseadusliku jälitustegevusega tekitatud kahju jätab ringkonnakohus läbi vaatamata. Zle ebaseadusliku läbiotsimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise osas jääb maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendused enda omadega. (IX) Menetluskulud maakohtus (1) F ja C menetluskulude riigi kanda jätmine
394.Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti riigi kanda F (ja osaliselt C) poolt valitud kaitsjale makstud tasud, mis seondusid süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusega, kolleegidega nõupidamisega, süüdistatava Wle esitatavate küsimuste ettevalmistamisega ning SKHS taotluse täiendamisega ja muude toimingutega, mida maakohus välja ei toonud.
95(101)
1-21-4033
395.Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seoses ei pea prokuratuur põhjendatuks menetluskulude riigi kanda jätmist, sest maakohus jättis F esitatud taotlused täies ulatuses rahuldamata. C taotluse rahuldas kohus küll osaliselt, kuid C kandis oma taotluse kohtuistungil ise ette. Kaitsjad leidsid apellatsioonivastuses, et kuna taotlevad ringkonnakohtult endiselt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist, on põhjendatud hüvitada ka sellega seonduvad menetluskulud.
396.Maakohtule esitatud arvetest on süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusega selgelt seostatavad kulud järgmised: -
-
-
Arve nr 202209183 (XXXV kd, tl 132pöördel) o 13.09.2022: Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus 3 tundi hinnaga 100 eurot tund ehk 300 eurot; o 14.09.2022: Süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus 5 tundi hinnaga 100 eurot tund ehk 500 eurot; Arve nr 202211068 (XXXV kd, tl 134pöördel) o 22.11.2022: SKHS taotluse täiendamine 1 tund hinnaga 120 eurot tund ehk 120 eurot; o 23.11.2022: SKHS taotluse täiendamine, tõendite kogumine 5 tundi hinnaga 120 eurot tund ehk 600 eurot; Arve nr 202300161 (XXXV kd, tl 136pöördel) o Kohtukõne kirjalikud teesid (SKHS taotluse episood) 4 tundi hinnaga 120 eurot tund ehk 480 eurot.
397.Seega on süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seostatavalt kulunud valitud kaitsjal aega 18 tundi tasumääraga 100-120 eurot tund ning seeläbi on süüdistatavatele tekkinud kulud kokku summas 2000 eurot. Sellele lisandub käibemaks tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 400 eurot. Ehk siis on kulud kokku olnud vähemalt 2400 eurot.
398.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri apellatsiooniga, et F osas ei olnud maakohtul põhjust süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse koostamisega seonduvaid menetluskulusid täies mahus põhjendatuks pidada, sest maakohus jättis taotluse rahuldamata. Samas tühistab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni alusel selles osas osaliselt maakohtu otsuse ning rahuldab F taotluse kohtunikuametist kõrvaldamisega tekitatud varalise kahju osas. C taotluse rahuldas maakohus osaliselt, kuid C allkirjastas enda esitatud taotluse ise (XXXIII kd, tl 194). Seetõttu eeldab ringkonnakohus, et kõik süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seonduvad kulud tekkisid Fl. F taotlus rahuldatakse ametikohustuste täitmise peatamisega tekitatud varalise kahju osas. Muus osas jääb taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus otsustab seega hinnanguliselt, et kahju hüvitamise taotluste osas on mõistlikuks tasuks 1000, mitte 2400 eurot. Seega rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni osaliselt, tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt F kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles vähendab välja mõistetud menetluskulusid 1400 euro võrra (2400 – 1000 = 1400).
399.Prokuratuur leiab, et süüdistatavate kanda tuleb jätta menetluskulu, mis on seotud kaitsja poolt kolleegidega nõupidamisele, samuti kulu mitmele kaitsjale. Seda taotlust prokuratuur ei konkretiseeri, mistõttu jääb selles osas apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kohtumenetluses osalesid kaks kaitsjat (O. Nääs ja E. Altroff), kes kaitsesid kahepeale kokku kolme süüdistatavat (F, C ja Q). Arvetel on eristatud, milline 96(101)
1-21-4033 kaitsja millise toiminguga tegeles. Kolleegidega nõupidamine nähtub tõepoolest näiteks arvelt 202210183 kuupäevaga 13.10.2022 kande alt Kohtuistungil osalemine, nõupidamine kolleegidega, kohtuistungiks ettevalmistamine kokku 3,25 tunni ulatuses tasumääraga 320 eurot (XXXV kd, tl 133pöördel). Tegemist on sisuliselt kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulutatud ajaga, mille juures on täpsustatud, et peeti kolleegidega nõu. Kolleegide kulude hüvitamist kohtult ei taotleta. Selles osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust.
400.Prokuratuur leiab, et põhjendamatuks menetluskuluks tuleb lugeda süüdistatava ettevalmistamist Wle esitatavateks küsimusteks, sest küsitlemine on kaitsja ülesanne. Apellatsioonis leitakse, et tulenevalt KrMS § 2882 lg-st 2 saab süüdistatav üksnes erandkorras ristküsitluse lõpus tunnistajale küsimusi esitada. Ringkonnakohus jätab selles osas apellatsiooni rahuldamata. Prokuratuuri apellatsioonist ei nähtu selgelt, millist kulu apellant silmas peab. Arvest 202210183 nähtub kuupäevaga 10.10.2022 kulurida Küsimused Wle, millele kulus 1,5 tundi hinnaga 120 eurot tund. Kuupäevaga 12.10.2022 on kulurida Küsimused süüdistatavatele, millele kulus 4 tundi tunnihinnaga 120 eurot tund (XXXV kd, tl 133pöördel). Kummastki ei nähtu, et tegemist oleks olnud just F ettevalmistamisega tema poolt Wle esitatavateks küsimusteks. W ristküsitluseks tuli aga kaitsjatel mõistagi valmistuda.
401.Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni osaliselt F menetluskulude osas, mis seonduvad süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlemisega. Selles osas tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt F kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles vähendab välja mõistetud menetluskulusid (51 096,92 eurot) 1400 euro võrra. Seega tuleb Eesti Vabariigilt F kasuks välja mõista 49 696,92 eurot (51 096,92 – 1400 = 49 696,92). (2) Z menetluskulude riigi kanda jätmine
402.Prokuratuur vaidlustab Z menetluskulude riigi kanda jätmist põhjusel, et maakohus ei arvestanud KrMS § 175 lg-st 2 tulenevat piirangut, mille kohaselt tulnuks mitme kaitsja korral arvata menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Apellant leiab, et maakohus kahe kaitsja kulusid omavahel ei kõrvutanud ning mõistis põhjendamatult välja. Samuti on põhjendamatu kaitsja M. Mahlapuule kaitseakti koostamisega seotud kulude välja mõistmine, sest tulenevalt kohtu korraldustest oli M. Mahlapuu kohustatud kolmel korral uue kaitseakti esitama. Kaitsja J. Tehver leiab apellatsioonivastuses, et hüvitise kogusumma 80 968 eurot ja 4 senti ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Z leiab oma apellatsioonivastuses samuti, et kaks kaitsjat täiendasid üksteist ning võisid küll osaleda samadel istungitel, kuid mõlemal oli oma kindel roll. Lisaks täideti vajadusel advokaadibüroo asenduskaitsja rolli.
403.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et maakohtu otsusest ei nähtu, et Z kasuks menetluskulude väljamõistmisel oleks KrMS § 175 lg 2 nõudeid järgitud. Maakohus on KrMS § 42 lg-le 2 viidates leidnud üksnes seda, et süüdistatavale ei saa mitme kaitsja valimist ette heita. Võrdlus teiste süüdistatavatega viitab aga sellele, et Zle hüvitatav kulu ületab ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Kõige mahukam süüdistus esitati Fle. Lisaks Zga seonduvatele altkäemaksusüüdistustele pidi F end kaitsma ka Wga seotud altkäemaksu episoodis, lisaks eriliiki isikuandmete ebaseadusliku avaldamise, kelmuse katse, dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise 97(101)
1-21-4033 süüdistustes. Tema taotles 52 032,93 euro hüvitamist (XXXV kd, tl 126), millest maakohus hüvitas 51 096,92 eurot. W süüdistati sarnaselt Zga üksnes altkäemaksu andmises ja täiendavalt oli tema vastu esitatud ka avalik-õiguslik nõue. Tema taotles 48 300 euro hüvitamist (XXXV kd, tl 150), mille maakohus hüvitas täies ulatuses. Z taotles menetluskulude hüvitamist summas 29 985 eurot (kaitsja J. Tehveri tasud – XXXV kd, tl 108) ning 50 983,044 eurot (kaitsja M. Mahlapuu – XXXV kd, tl 175) ehk kokku 80 968,04 eurot, mille maakohus hüvitas täies ulatuses. Z poolt valitud kaitsjatele makstud tasu on seega enam kui poolteist korda suurem, kui see, mida hüvitati Wle ja Fle. Sellest, et kaitsjatel võis olla mõnevõrra erinev kaitsestrateegia, ei saa järeldada, et kahele kaitsjale makstud tasu oleks jäänud ühele kaitsjale tavapäraselt makstava mõistliku suurusega tasu piiresse. KrMS § 175 lg 2 mõttes ei olegi otseselt tähtis see, et kaitsjad üksteise tööd ei dubleeri. Nii näiteks on võimalik, et süüdistatav valib endale kolm kaitsjat, kel kõigil on erinev roll. Kolme kaitsja korral tekib sel juhul eelduslikult (kuid mitte alati) siiski suurem menetluskulu, kui ühe esindaja korral, sest kõik kaitsjad tutvuvad toimikumaterjalidega, osalevad istungitel jne. Ringkonnakohus leiab hinnanguliselt, et Z kasuks välja mõistetud menetluskulusid tuleb sel põhjusel 20% võrra vähendada. See tähendab, et KrMS § 175 lg 2 järgi on mõistliku suurusega tasu lähtepunktiks 64 774,43 eurot.
404.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga ka selles, et kaitsja M. Mahlapuu poolt kaitseakti koostamisele kulunud aega ei saa tervikuna põhjendatuks pidada. Kohtule esitatud taotlusele lisatud kulude nimekirjast nähtuvad kaitseakti koostamisega seonduvalt järgmised kanded (XXXV kd, tl 177): -
-
11-31.03.2021 – tutvumine süüdistusaktiga, kaitseakti koostamine ja ettevalmistus kohtulikuks üldmenetluseks kokku 88,483 tundi hinnaga 150 eurot tund ehk 13 272,45 eurot (XXXV kd, tl 182); 11, 12 ja 13.04.2021 – tutvumine süüdistusaktiga, kaitseakti koostamine ja ettevalmistus kohtulikuks üldmenetluseks kokku 23,226 h hinnaga 170 eurot tund ehk 4458,35 eurot (XXXV kd, tl 186).
405.M. Mahlapuu esitas kaitseakti 26. septembril 2021 (XXIX kd, tl 24-61). 25. novembril 2021 esitas kaitsja muudetud kaitseakti (XXX kd, tl 1-36) ja 27. jaanuaril 2022 uuesti parandatud kaitseakti (XXX kd, tl 95-131). Mõlemal korral oli uue kaitseakti esitamine tingitud kohtu seisukohast, et kaitseakt ei vasta nõuetele ning seda on vaja kohendada (22. oktoobri 2021. a kohtuistungi protokoll, lk 2, XXIX kd, tl 222pöördel ja 17. jaanuari 2022. a kohtuistungi protokoll, lk 16, XXX kd, tl 78pöördel). Prokuratuur leiab, et on ilmne, et 11, 12 ja 13.04.2021 toimingud hõlmasid uue kaitseakti koostamist varasema seaduse nõuetele mittevastava kaitseakti asemel. Kuigi menetluskulude nimekirjas toodud kuupäevad on varasemad kui süüdistusakti tagastamine, väljastati kaitseakti koostamisega seonduvad arved vastavalt 31. märtsil 2021 ning 15. oktoobril 2021. Seega nõustub ringkonnakohus, et hilisem arve kajastab ka kaitseakti parandamisega seotud kulusid ning seda möönab ka Z oma apellatsioonivastuses. Menetluskulude nimekirjast ei nähtu täpselt, milline osa seondus kaitseakti korrastamisega. Ringkonnakohus tuvastab selle hinnanguliselt, leides et see oli kokku 10 tundi tasumääraga 170 eurot ehk kokku 1700 eurot, millele lisandub käibemaks tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 340 eurot. Kokku on seega põhjendamatud kulud 2040 eurot, mille ringkonnakohus arvestab eespool leitud mõistliku suurusega tasust (64 774,43 eurot) maha. Seega on vahetulemus 62 734,43 eurot (64 774,43 – 2040 = 62 734,43).
406.Ringkonnakohus vähendab aga seda summat veelgi. KrMS § 191 lg 3 järgi ei ole ringkonnakohus apellatsiooni läbi vaadates seotud prokuratuuri apellatsiooni piiridega 98(101)
1-21-4033 (vt Riigikohtu 15. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-90-16, p 12). Maakohtule esitatud taotlustest nähtub, et kõik arved esitati OÜ-le X, kes tasus need Z eest. OÜ X on käibemaksukohustuslane. Käibemaksukohustuslane saab aga nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. Taotlustes pole viidatud, et käibemaksukohustuslastest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on menetluskulud hüvitatud põhjendamatult ka käibemaksu osas (vt samamoodi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7.novembri 2023. a määrus asjas nr 1-22-7792, p 18).
408.Seega rahuldab ringkonnakohus Z menetluskulude osas prokuratuuri apellatsiooni, tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt Z kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles vähendab välja mõistetud menetluskulusid (80 968,04 eurot) ning mõistab Eesti Vabariigilt Z kasuks välja 52 278,69 eurot. (3) OÜ X menetluskulude riigi kanda jätmine
409.Prokuratuur leiab, et maakohus pidanuks jätma OÜ X süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlusega seonduva menetluskulu tema enda kanda. Seda põhjusel, et taotluse kohaselt kaitsja S. Reinsaar üksnes osales taotluse koostamisel, millest järeldub, et sellesse panustasid ka teised isikud. Lisaks jäi taotlus rahuldamata.
410.Kohtule esitatud 4. mai 2023. a arvest nähtuvad süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas järgmised kanded (XXXV kd, tl 149A): -
20.01.2023 ja 22.01.2023: Süüteomenetluses põhjustatud kahju hüvitamise taotluse koostamisel osalemine 9 tundi hinnaga 150 eurot tund ehk 1350 eurot; 24.01.2023: Süüteomenetluses põhjustatud kahju hüvitamise taotluse koostamisel osalemine 2 tundi hinnaga 150 eurot ehk 300 eurot.
411.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et kuna OÜ X süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus jäi täielikult rahuldamata nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses, ei ole selles osas ka valitud esindajale makstud tasu hüvitamine põhjendatud. Kahju hüvitamise taotluse koostamise eest tasus advokaadibüroo 1650 eurot, millele lisandub käibemaks tolleaegse käibemaksumäära järgi (20%) 330 eurot. Kokku on seega põhjendamatud kulud 1980 eurot.
412.Sarnaselt Z menetluskuludega on ka OÜ X menetluskulude hüvitamisel jäänud tähelepanuta, et tegemist on käibemaksukohustuslasega. Taotluses pole viidatud, et käibemaksukohustuslastest arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on menetluskulud hüvitatud põhjendamatult ka käibemaksu osas.
413.Kokku taotles OÜ X 15 465 euro hüvitamist, millest ringkonnakohus luges eespool põhjendamatuks 1980 eurot, mis seondus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise
414.Seega rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni osaliselt, tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja teeb selles osas KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, milles mõistab Eesti Vabariigilt OÜ X kasuks välja mõista 11 237,5 eurot. (X) Menetluskulud apellatsioonimenetluses
415.Kaitsjad esitasid taotlused apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmiseks. Menetluskulud, mis seonduvad prokuratuuri apellatsiooniga, tuleb KrMS § 185 järgi jätta riigi kanda.
416.W kaitsja M. Lemetti palub Wle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas 3000 eurot. Taotlus sisaldab tasu 20 tunni õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 150 eurot tund ehk kokku 3000 eurot. Tasule ei lisandu käibemaksu, sest arve tasus W eest OÜ L. Taotluses on eraldi märgitud toimingutele kulunud aeg (mh otsusega tutvumine, kliendiga suhtlus jmt). Ringkonnakohtu arvates on taotluses märgitud toimingud olnud vajalikud, neile kulunud aeg ning tunnihind on mõistlikud.
417.Z kaitsja J. Tehver palub Zle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas 823,5 eurot. See kulu seondub üksnes prokuratuuri apellatsiooniga. Taotlus sisaldab tasu 4,5 tunni õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotluse kohaselt kulus aeg prokuratuuri apellatsiooni analüüsile ja sellele vastuse koostamisele). Ringkonnakohtu arvates on taotluses märgitud toimingud olnud vajalikud, neile kulunud aeg ning tunnihind on mõistlikud. Samas nähtub taotlusest, et arve esitati OÜ-le X, kes on käibemaksukohustuslane. Samadel põhjustel, mis toodud Z maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamise juures, loeb ringkonnakohus taotlust 22% käibemaksu summa hüvitamise osas alusetuks. Riigilt tuleb välja mõista üksnes 675 eurot (823,5 ÷ 1,22 = 675).
418.F, Q ja C kaitsjad paluvad süüdistatavatele hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu kogusummas 7218,98 eurot. Taotlus sisaldab tasu 49,31 tunni õigusabi osutamise eest tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks.
419.Prokuratuuri apellatsiooniga seonduvalt kulus taotluste järgi kokku 37 tundi ja 59 minutit (toimingud 12. detsembrist 2023 kuni 16. veebruarini 2023) tunnihinnaga 120 eurot ehk kokku 4557,6 eurot. Sellele lisandub käibemaks 1002,67 eurot, mis teeb kogusummaks 5560,27 eurot. Nendes seisukohtades vastati põhjalikult ja valdavalt asjakohaste argumentidega prokuratuuri mahukale apellatsioonile. Ringkonnakohus loeb selles osas ajakulu ning tunnihinda 120 eurot põhjendatuks ja mõistlikuks.
420.Prokuratuuri apellatsiooniga seonduva kulu osas ei ole kaitsjad ära näidanud selle jagunemist F, C ja Q vahel. Maakohtu menetluses lähtuti poolte nõusolekul hüvitiste väljamõistmisel proportsioonist 80% Fle, 10% Cle ja 10% Qle. Kuna sellest käsitlusest ei ole ringkonnakohtu menetluses lahti öeldud, lähtub ringkonnakohus samast loogikast. Seega tuleb prokuratuuri apellatsiooniga seonduvalt F kasuks mõista välja 4448,21 eurot, C kasuks 556,03 eurot ja Q kasuks 556,03 eurot.
100(101)
1-21-4033
421.Ringkonnakohus rahuldas F ja C apellatsioonid osaliselt ja tegi selles osas KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud lahendid. Seega kannab menetluskulud KrMS § 185 lg 1 järgi riik.
422.Apellatsioonkaebuste koostamiseks kulus taotluste järgi kokku 11 tundi ja 20 minutit (toimingud 23. novembrist 2023 kuni 4. detsembrini 2023) tunnihinnaga 120 eurot ehk kokku 1359,6 eurot. Sellele lisandub käibemaks 299,11 eurot, mis teeb kogusummaks 1658,71 eurot. Sealjuures on C apellatsiooni osas toodud eraldi välja kulu 1 tund. Seega järeldab ringkonnakohus, et F apellatsiooni koostamisele kulus 10 tundi ja 20 minutit. Ringkonnakohus seda aega tervikuna põhjendatuks ei pea. F apellatsioonis korrati maakohtu menetluses esitatud taotlusi, sealjuures oli uusi argumente pigem vähe. Lõppastmes kuulus rahuldamisele vaid osa taotlusest. Seega peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 5 tundi. Tasumäära 120 eurot tunnis peab ringkonnakohus mõistlikuks. C apellatsioon tõi kaasa küll maakohtu põhjenduste muutmise, kuid mitte apellatsiooniga taotletud eesmärki. Sel põhjusel peab kolleegium mõistlikuks hüvitada poole taotletud menetluskulust.
423.Seega tuleb F apellatsiooniga seonduvalt hüvitada talle valitud kaitsjale makstud tasu summas 732 eurot (5 tundi hinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks). C apellatsiooniga seonduvalt tuleb talle hüvitada valitud kaitsjale makstud tasust 146,4 eurot (1 tund hinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks) pool ehk 73,2 eurot.
424.Kokkuvõttes tuleb Eesti Vabariigilt F kasuks apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks välja mõista 5180,21 eurot (4448,21 + 732 = 5180,21), C kasuks 629,23 eurot (556,03 + 73,2 = 629,23) ning Q kasuks 556,03 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
101(101)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.