Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

eksisteeri tõendeid, mis tõsikindlalt või vähemalt väljaspool mõistlikku kahtlust kinnitaksid X-i osalemist korruptsioonivastastel koolitustel. Prokuratuur palub täpsustada maakohtu otsust ning viidata lisaks KVS § 7 lg 1 p-le 2 ka p-le 3.

8.1 Maakohus on KVS § 7 lg 1 p 1 tõlgendanud veatult ning eelkõige otsuse p-des 9 ja 10 põhjalikult ka analüüsinud, miks abikaasa laps on KVS § 7 lg 1 p 1 järgi seotud isikuks. Apellantide etteheide (p 22), mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta normi teksti grammatilise sisu, ei vasta tõele ning maakohus ei ole seetõttu kohaldanud vääralt materiaalõigust. KVS § 7 lg 1 p 1 teine lause annab kogu seaduse üleselt definitsiooni, et alanejaks sugulaseks loetakse ka lapsendatu ja abikaasa laps. Seega, kaitsja väide, et KVS § 7 lg 1 p 1 grammatiline tõlgendus ei võimalda lugeda abikaasa last ametiisikuga seotud isikuks, on selgelt otsitud ning väär. 8.2 Oluline on märkida, et KVS § 7 muutmise vajadus on tulenenud üksnes KVS § 7 lg 1 p-st 4, kuivõrd selle sätte kohaldamine on olnud tulenevalt selle laiast tõlgendamisvõimalusest senises kohtupraktikas problemaatiline. Apellandi poolt viidatud eelnõu seletuskirjas leitakse, et KVS § 7 lg 1 p-d 1–3 ei ole suuremaid tõlgendusraskusi tekitanud, sest need on võrdlemisi üheselt mõistetavad. Probleemseks on peetud KVS § 7 lg 1 p 4. See, kas kaitsjate arvates võiks seaduses midagi paremini kirjas olla, ei mängi antud juhul mingit rolli, kuivõrd ei saa rääkida X-i puhul KVS § 7 lg 1 p 1 valesti tõlgendamisest ja seeläbi justkui eksimuses olemisest ja seda tulenevalt X-i enda ütlustest. 8.3 Prokuröri hinnangul on maakohus mõlemat kaitsjate vastuväidet, et normiviitelise kinnituse andmine ei saa kujutada petmistegu (p 24-28) ning VV määruse nr 127 § 3 lg 1 tuleb jätta kohaldamata (p 29- 34), otsuses põhjalikult analüüsinud (p 19 ja p 20) ning need ammendavalt ümber lükanud. Ka on maakohus otsuses kahju tekkimist ammendavalt põhjendanud ning prokuratuur nõustub maakohtu seisukohtadega. Eluasemekulude hüvitamise kordade kohaselt võib esitada avalduse eluasemekulude hüvitamiseks. Korrad ei näe ette, et igal juhul makstakse riigikogu liikmele või ministrile eluasemekulude hüvitist, kui tema rahvastikuregistrijärgne elukoht on väljaspool Tallinna. See, kas eluasemekulud hüvitatakse, sõltub mh lisaks vorminõuete järgimisele sellest, kellega on üürileping sõlmitud. Menetluses on leidnud tõendamist, et X-il puudus õiguslik alus hüvitist enda abikaasa pojale kuuluva korteri üürimise eest taotleda ja saada (abikaasa pojale kuuluva ettevõttega sõlmitud üürileping ei olnud hüvitiskõlbulik), mistõttu on alusetute väljamaksetega tekitatud Eesti Vabariigile otsene varaline kahju. Seda seisukohta toetavad ka süüdistuskõnes toodud argumendid (lk 12-13). 8.4 Kaitsjad toovad p-s 47 välja, et isikute vahelise suhte lähedus mõjutab subjektiivset hinnangut seotud isikuks olemisele. Prokurör nõustub apellantide seisukohaga ning leiab, et kohtulikul uurimisel sai justnimelt tuvastatud, et X-il puudus igasugune mõistuspärane põhjus abikaasa last Y endaga seotud isikuks mitte pidada. Prokurör viitab ka enda süüdistuskõnes olevatele argumentidele (lk 4-5). 8.5 Apellatsiooni p-st 51 alates väljendavad kaitsjad seisukohta, et huvide deklaratsioonides toodud lähedaste isikute loetelu mõjutas X-i hinnangut sellele, kas Y on temaga seotud isik. Prokuratuur sellise apellandi seisukohaga ei nõustu ning maakohus on otsuses (p 12) sellele ammendavalt vastanud. Prokuratuur toetub siinkohal lisaks enda süüdistuskõnes olevatele argumentidele (lk 6-7), mis maakohtu seisukohti täiendavalt kinnitavad. 8.6 Apellandid väidavad p-s 58, et julgeolekukontrolli eesmärgid said X tekitada kindluse, et ta käitub seaduskuulekalt mh eluasemekulude hüvitamise taotlemisel. Prokuratuur nõustub täielikult maakohtu otsuse punktis 13 olevate põhjendusetega, mis sellised kaitseväited ümber lükkavad. Lisaks kinnitavad maakohtu järeldusi ka prokuratuuri süüdistuskõnes (lk 16) märgitud argumendid, mis ühtlasi kaitseversiooni välistavad.

8.7 Prokuratuur on seisukohal, et maakohtu seisukohad seoses X-i osalemisega KVS-i kujunemisprotsessis on igati õiged ja asjakohased. Prokuratuur rõhutab lisaks, et kaitsjate väide seonduvalt suure töökoormusega võiks pädeda olukorras kus me räägiksime mingisuguse spetsiifilise eriseaduse vastuvõtmisest, millega ta hiljem enam kokku ei puutugi (nt saadik ei mäleta täpselt vastu võetud Kalapüügiseaduse §-is 23 nimetatud harrastuskalapüügivahendeid). Vaidluse all on aga Korruptsioonivastane seadus, milles sätestatud seisukohtadest ja reeglitest peab Riigikogu liige ametnikuna oma igapäevases töös pidevalt lähtuma. Lisaks tuleb arvesse võtta, et X oli mh korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees. Korruptsioonivastase erikomisjoni ülesandeks on Riigikogu veebilehelt nähtuvalt mh jälgida, et Eesti seadustes sätestatud korruptsioonivastaseid meetmeid ka tegelikult rakendataks. Komisjon arutab ja hindab seaduses loetletud ametiisikute võimalikke korruptsioonijuhtumeid, jälgib Riigikogu liikmete tegevuspiirangutest kinnipidamist ja kontrollib huvide deklaratsioone. 8.8 Prokuröri süüdistukõnes (lk 9-10) olevad argumendid kummutavad kaitsjate väited ja järeldused, mis on kirjas p-des 79 ja 81. Lisaks ei mõjuta kordadega tutvumine või mitte tutvumine seda, et avaldustes oli nõutud sõnaselgelt KVS § 7 kohane kinnitus ning X seda korduvalt ka kinnitas. Niisamuti on apellandid ise märkinud (p 93), et X-i teadmine KVS § 7 normi kui sellise eksisteerimisest ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Oluline on ka fakt, et Xi kaitseministrina töötamise ajal võeti vastu uus Vabariigi Valitsuse liikme eluasemekulude hüvitamise kord. X väidab muidugi paljasõnaliselt, et ka sellega ta ei ole tutvunud, olgugi et ta kaitseministrina aruteludes osales ja selle vastuvõtmise kooskõlastas. Sellised X-i ütlused on täielikult ebausaldusväärsed. 8.9 Prokuratuuri hinnangul on KVS § 7 lg 1 p 1 grammatilisel tõlgendamisel kahtlusteta selge, et abikaasa last loetakse ametiisikuga seotud isikuks ning KVS § 7 lg 1 p 1 sisu või selle tõlgendamist on kajastatud ka mitmetes prokuratuuri poolt kohtule esitatud ja kohtus uuritud tõendites. Lisaks X-i poolt KVS-i seadusloome protsessis osalemisele- kinnitavad tema poolt subjektiivse koosseisu täitmist ka süüdistusaktis nimetatud tõendid, s.o 12.7, 13, 14, 15, 16 ja 28.2. 8.10 Prokuratuur nõustub kaitsjatega, et maakohus on tuginenud otsuse tegemisel osaliselt materjalidele, mis on avalikest allikatest kättesaadavad ja mida pooled kohtule ise ei esitanud. Prokuratuur on seisukohal, et maakohus ei ole selliselt toimides käesoleval juhul võistlevuse põhimõtet rikkunud ning juhib tähelepanu järgnevale. Kaitsjate poolt (p 99) esimesena märgitud direktiivi puhul tuginesid kaitsjad X-i õigustamiseks tema suhtes väidetavate julgeolekukontrollide läbiviimisele, esitamata nende asjaolude kinnitamiseks või nende kontrollide olemuse iseloomustamiseks mitte ühtegi tõendit. Maakohus on antud juhul üksnes kontrollinud avalikest allikatest X-i kaitseversioonina esitatud julgeolekukontrolli olemust ja andnud seeläbi kaitseversiooni paikapidavusele enda hinnangu. 8.11 Mis puudutab kaitsjate etteheidet, et kohus on otsinud omaalgatuslikult välja 30. mai 2012 Riigikogu täiskogu istungisse puutuva avaliku teabe, siis see kaitsjate väide paika ei pea. Prokuratuur märkis nimelt enda süüdistuskõnes (lk 6) juba seda. Kaitsjatel olid kõik võimalused eeltoodud prokuratuuri süüdistuskõnes olevatele argumentidele vastuväiteid esitada. Prokuratuur on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise seaduse menetluse eelnõude infosüsteemis (EIS) välja otsimist ei saa maakohtule samuti ette heita. Maakohus on tuginenud üksnes avalikult kättesaadavale menetlusteabele ning poolte poolt esitatud versioonide kontrollimiseks sellele tuginemist ei saa käsitada võistlevuse põhimõtte

rikkumisena. Prokuratuur on seisukohal, et isegi kui maakohus ei oleks tuginenud avalikest allikatest kättesaadavale teabele, siis on prokuratuur esitanud kohtule ka küllaldaselt muid tõendeid, mis kinnitavad X-i poolt talle etteheidetava kuriteo subjektiivse külje täitmist. Pelgalt see, et X Riigikogu liikme, Korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimehe ning endise mitmekordse ministrina lihtsalt absurdsete paljasõnaliste väidetega eitab korruptsioonivastase seaduse ning erinevate eluasemekulude hüvitamise kordade tundmist, ei saa olla teda süüst vabastavaks asjaoluks. KAITSJATE SEISUKOHT JA VASTUS PROKURÖRI APELLATSIOONILE:

9.3 Tahtluse puudumist kinnitab asjaolu, et X täitis huvide deklaratsioone ühetaoliselt nii enne Kentmanni tänava korteri üürimist kui ka pärast seda. Prokuratuur ei ole kohtu ette toonud mitte ühtegi tõendit selle kohta, justkui oleks Kentmanni tänava korteri üürimine X-i huvide deklaratsioonide täitmise praktikas midagi muutnud. Seega ei mõjutanud üürilepingu sõlmimise fakt isikute nimekirja, keda kajastas X enda huvide deklaratsioonides. Veelgi enam kinnitab seda asjaolu, et enne Ukraina sõja algust märkis X huvide deklaratsioonides Kentmanni tn üürikorteri lausa aadressi täpsusega. Kui X soovinuks huvide deklaratsioonide abil tõepoolest varjata enda kelmusliku teo toimepanemist – nagu seda näeb prokuratuur – ei oleks X kajastanud deklaratsioonis korteri aadressi, mille omaniku andmed on ühe kinnistusraamatu päringuga igaühele kättesaadavad. Seega on prokuratuuri argumendid oletuslikud, tõendamata ja ebaveenvad. 9.4 Prokuratuuri argumendid ei anna alust jõuda maakohtust erinevale lõppjäreldusele, kuna e-koolituse läbimine või selle materjalidega tutvumine ei ole käesolevas asjas tõendatud. 18. juuli 2024 vaatlusprotokollis on vaadeldud elektroonilisel veebileheküljel olevat koolitust vaatlusprotokolli koostamise, s.o 18. juuli 2024 seisuga. Kohtus ei ole uuritud tõendeid selle kohta, millise sisu ja juhistega koolitus oli samal veebileheküljel sellele eelnevatel aastatel, sh süüdistusega piirneval 2023. aastal. Pole välistatud, et 2023. aasta koolitus sisaldas viiteid Youtube’i videotele (mis iseenesest on Youtube’i keskkonda üles laetud juba varem), kuid 2023. aasta koolituse täpne sisu ja ülesehitus on teadmata, mistõttu pole välistatud ka vastupidine. Seda arvesse võttes ei ole kohtul isegi teoreetiliselt võimalik järeldada, et 2023. aastal koolituse läbimist kinnitades pidi X olema läbinud sama sisuga koolituse, nagu see oli 2024. aastal ja mille sisu on käesolevas kriminaalasjas uuritud. 9.5 E-koolituse kui kursuse lõpetas test, mida X ei ole mitte kunagi teinud. Uuritud tõenditest nähtub see, et kursus koosnes nii Moodle’i osast kui Youtube’i videotest; kursuse lõpetamine eeldas testi tegemist, mida sai teha ainult Moodle keskkonnas ning X ei ole Moodle keskkonnas testi teinud. Seda kõike arvesse võttes tuleb järeldada, et X-i poolt kursuse läbimine ja lõpetamine on tõendamata. X on andnud ütlusi, et ta ei ole nimetatud ekoolitusega mitte kunagi tutvunud ega seda läbinud. Prokuratuur on aga väänanud X-i ütluseid nende tegelikust sisust hälbivalt. Hinnates X-i ütlusi kogumis, on nende mõte üheseltmõistetavalt see, et ta ei läbinud kõnealust e-koolitust.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

11.1 KVS § 7 lg 1 p 1 ls-s 2 on märgitud üldine vanema definitsioon KVS-i tähenduses ning ühtlasi ka, keda loetakse alanejaks sugulaseks. Vanemaks loetakse käesoleva seaduse tähenduses ka lapsendaja, vanema abikaasa või registreeritud elukaaslane ja kasuvanem ning alanejaks sugulaseks ka lapsendatu ja abikaasa või registreeritud elukaaslase laps. Teise lause lõpus on eraldi ja selgelt öeldud, et alanejaks sugulaseks on ka abikaasa laps. Seetõttu ei ole maakohtu järeldus ses osas ekslik ning maakohus ei ole kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kuivõrd Y on X-i abikaasa laps, siis saab teda käsitada KVS § 7 lg 1 p 1 mõttes X-iga seotud isikuna. KVS § 7 lg 1 p 1 küll ütleb, et ametiisikuga seotud isik on „ametiisiku vanema alaneja sugulane“, kuid täpsustab seejärel kohe, et see tähendab ka ametiisiku last ja lapselast. See tähendab, et KVS § 7 lg 1 p 1 teise lause täpsustused kehtivad mitte ainult ametiisiku vanema esimese astme alaneja sugulase kohta, nagu püüavad väita kaitsjad, vaid ka ametiisiku lapse ja lapselapse kohta. Kuna KVS § 7 lg 1 p 1 ütleb üheselt, et ametiisiku vanema alanejaks sugulaseks loetakse ametiisiku enda laps, ja sama sätte teine lause täpsustab, et alanejaks sugulaseks loetakse ka abikaasa last, võrdsustab KVS § 7 lg 1 p 1 mh ametiisiku lapse ja ametiisiku abikaasa lapse. 11.2 See, et maakohus analüüsis seaduseelnõu (192SE) seletuskirja, ei ole maakohtule etteheidetav. Maakohus analüüsis seletuskirjas märgitut seoses kaitsjate tõstatud küsimusega, kas abikaasa last saab pidada seotud isikuks, sh viitasid kaitsjad ise seaduseelnõu (192SE) seletuskirjale, otsides sellest enda väidetele tuge. Maakohus analüüsis seda küsimust ammendavalt (vt II kd, tl 100-101) ning kolleegium nõustub maakohtu käsitlusega ega pea vajalikuks seda korrata. Ühtlasi märkis maakohus sedagi, et abikaasa last on Eesti õigusruumis käsitatud järjepidevalt seotud isikuna juba alates 1999 vastuvõetud korruptsioonivastasest seadusest, põhjendades selliselt ettenähtavuse kriteeriumi. Tegelikkuses ei ole keelatud ka normi sisustamisel otsida tuge seadusandja selgitustest normi kehtestamisel ja muutmisel (vt mõnevõrra teistel asjaoludel RKKKo nr 1-21-5633, p 72). See, et seotud isikute loetelu on pärast 2012. aastat muutunud, ei tähenda seda, et seotud isikute ring oleks kardinaalselt erinev. Pigem on ajas püütud muuta sätet õigusselguse huvides, kuid KVS § 7 lg 1 p 1 sõnastuse tõlgendus on läbi aja sama olnud. Kolleegium asub seisukohale, et KVS § 7 lg 1 p 1 sõnastus on piisavalt selge ja mõistetav. 11.3 Kaitsjate väitele, et korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse eelnõu (442 SE) kohaselt peab seadusandja vajalikuks sõnastada KVS § 7 lg 1 p 1 ümber, sest kehtiv sõnastus on raskesti loetav ning sisaldab mitmekihilist loetelu, kus mõned peresuhted on mainitud mitu korda või ebaselges seoses, tuleb vastuseks märkida järgmist. Viidatud seletuskirjast nähtub üheselt see, et muudatusettepaneku sõnastus säilitab kogu varasema sätte sisu, esitades selle normitehniliselt selges ja üheselt mõistetavas vormis, lisades juurde isiku, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Seda, et ametiisiku abikaasa laps loetakse seotud isikuks, kinnitab ka korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse 442 SE eelnõu, sest KVS § 7 lg 1 p 1 sõnastust küll muudetakse taas õigusselguse huvides, kuid säilitatakse kogu varasema sätte sisu ehk praegu kehtiv ning lisatakse juurde praegu kehtivale ainult isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine. Kolleegium jagab varasemat ringkonnakohtu seisukohta, et KVS § 7 lg 1 p-des 1-3 sätestatakse seotud isiku mõisted, mis ei vaja reegeljuhtumil tõlgendamist. Need on isikud, keda loetakse seotuks võrdlemisi selgelt määratletud formaalse kriteeriumi alusel (vt TlnRnKo nr 1-21-4033, p 235). 11.4 Kohtupraktika kohaselt on määratletuse nõue täidetud, kui isik saab vastava sätte sõnastusest ja vajadusel kohtute tõlgendamise abil aru, milliste tegude ja tegevusetuse

tulemusel võetakse ta vastutusele (vt RKKKo nr 3-1-1-40-14, p 86). Normi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata põhiseadusevastasust (vt RKKKo nr 1-1610888, p 48). Õigusselgusetu olukorraga on tegemist üksnes juhul, kui normide tõlgendamisel tekkinud küsimusi ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada ka normide eesmärki ja kujunemislugu, teisi õigusakte, õiguse üldpõhimõtteid jms arvesse võttes ning selline selgusetus takistab seadusest tulenevate kohustuste kindlakstegemist ja täitmist (vt RKKKo nr 1-22-3897, p 17). See, et X ei pidanud vajalikuks tutvuda KVS § 7 lg 1 p 1 sätte sisuga ning ta ei pidanud abikaasa last seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 1 mõttes, ei tähenda vastuolu määratluse nõudega. Kokkuvõtvalt ei nõustu kolleegium kaitsjatega, et tuvastatav oleks karistusseadustiku § 2 lg-s 1 ja põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte (nullum crimen nulla poena sine lege certa) rikkumine.

tõlgendustest.“ (II kd, tl 39 41-41p, 44). Kokkuvõtvalt ei oma kaitsjate seisukoht, et seadus pole ühtviisi mõistetav, tähtsust, sest süüdistatava ütlused sellist kaitseversiooni ei kinnita.

praktika). KVS § 7 ei ole aga kelmuse koosseisutunnuseks, mistõttu ei ole eelviidatud praktika praegusele olukorrale üle kantav. Seega tuleb kelmuse koosseisu mõttes hinnata tahtluse tuvastamisel seda, kas X teadis kindlalt, et üürileping on sõlmitud KVS §-s 7 loetletud isikuga või eksis ta selles. Oluline on seegi, et tahtluse hindamisel, erinevalt nt keelueksimusest KarS § 39 järgi, ei oma tähtsust see, kas eksimus oli välditav, st kas X pidanuks õigusnormi sisu kontrollima või oleks pidanud selle sisu hoolsal suhtumisel õiguskorda mõistma (RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 19). Määrav on vaid see, milline oli tema tegelik teadmine teo toimepanemise hetkel. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse seisukohad tahtluse osas ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. 15.2 Maakohus märkis, et X-ile esitatud süüdistus tugineb seotud isiku määratlemisel KVS § 7 lg 1 p-dele 1, 2, 3. Punktid 2 ja 3 käsitlevad juriidilisi isikuid ning on aktsessoorsed sätted, mida sisustatakse läbi KVS § 7 lg 1 p-de 1 ja 4. X-i arusaama kohaselt oli sõlmitud üürileping abikaasa poja firmaga õiguspärane ning seadusega kooskõlas, sest ta ei pidanud abikaasa last seotud isikuks ehk tal puudus teadmine, et abikaasa laps on seotud isikuks KVS § 7 mõttes. Seega ei oma tähtsust maakohtu seisukoht subjektiivse koosseisu kontekstis, et X teadis, et Y on tema abikaasa poeg. Selles küsimuses puudub vaidlus ja seda ei eita ka süüdistatav. Süüdistatav X ei ole kunagi väitnud, et ta ei teadnud, et Y on tema abikaasa poeg. Oluline on tuvastada, kas X teadis, et abikaasa laps on seotud isik KVS § 7 mõttes, kui seda avaldustes kinnitas. Kaitseväite kohaselt lähtus süüdistatav X avaldustes andmete kinnitamisel ja eluasemekulude taotlemisel teadmisest, et selliste taotluste esitamine ei ole keelatud, sest abikaasa laps ei ole temaga seotud isikuks KVS § 7 mõttes. X-i selgituste kohaselt „ei pidanud ta kunagi Y õiguslikus mõttes enda sugulaseks ja ei kajastanud kunagi ka Y huvide deklaratsioonis, mida täitis aastakümnete jooksul ning sellest oli kujunenud ka arusaamad, millest käitus.“(II kd, tl 39-40). 15.3 Kolleegium kontrollib, kas kogutud tõendite põhjal on alus väita, et X-il oli selge teadmine, et üürileping on sõlmitud seotud isikuga KVS § 7 mõttes ning ta teadis, et eluasemekulude taotluse esitamisel märgitud kinnitus ei ole õige. Kolleegium nõustub maakohtuga, et seotud isiku staatus tuleneb seadusest, mitte sellest, kuidas pooled oma suhteid igapäevaselt korraldavad, sh ei ole ka süüdistust esitatud selles, et Y oleks seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Seega ei oma tegelikkuses tähtsust, kas ajakirjandusväljaannetes avaldatud artiklites või muudes peresuhteid sisaldavatel veebilehtedel, nimetas süüdistatav X Y oma pojaks või mitte ja pidas ennast Y laste vanaisaks, sest see ei näita tema kindlat teadmist KVS § 7 sisust. Kellegi pidamine enda lähedaseks või n-ö enda lapseks, kuigi bioloogiliselt ja juriidiliselt ta seda ei ole, ei tähenda a priori seda, et ka seaduse säte just täpselt sama silmas peab. Nimetades Y avalikult oma pojaks, võinuks ja pidanuks X aru saama ja võimalikuks pidama, st hakkama kahtlema, kas äkki Y võib olla seotud isikuks KVS § 7 mõttes, kuid sellest tõdemusest, millest võiks piisata näiteks ettevaatamatusdelikti korral (hooletus), ei piisa süüdistatava kindla teadmise tuvastamiseks.

16.1 Nii kaitsjad kui ka prokuratuur taotlevad apellatsioonides ringkonnakohtul arvestada huvide deklaratsioonidega, sh palub prokuratuur nende tõendite pinnalt hinnata süüdistatava X-i ütluste usaldusväärsust, lükates seeläbi ümber süüdistatava peamise kaitseversiooni ning tõendada otseselt ka tema tahtlust kelmust toime panna. Lisaks paluvad kaitsjad arvestada ringkonnakohtul TuMS § 8 antud kinnitusega. Kolleegium nõustub kaitsjate ja prokuratuuriga, et märgitud tõendid on asjassepuutuvad just subjektiivse külje hindamisel. Seega maakohus, jättes nende tõendite pinnalt hindamata süüdistatava subjektiivse külje ja ütluste usaldusväärsuse, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine kõrvaldada ning ise tõendeid hinnata. 16.2 Maakohus kummutas kaitseversiooni, mille kohaselt juhindus X taotluses KVS § 7 kohase kinnituse andmisel hoopis KVS § 14 lg 6 p-st 3 (huvide deklaratsiooni täitmine), väitega, et spetsiifilises valdkonnas tegutsevalt isikult eeldatakse valdkonnaspetsiifiliste normide tundmist. Kolleegiumi arvates ei ole see kohane. See maakohtu seisukoht võiks kõneleda keelueksimuse vältimatusest. Keelueksimusele ei ole kaitsjad aga tuginenud, vaid leiavad, et tegemist on koosseisueksimusega. Keelueksimus võiks kõne alla tulla alles siis, kui tuvastada koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemine, ent leida, et X arvas, et varalise kasu saamise eesmärgil Riigikogu Kantselei finantsosakonnale teadvalt ebaõigete andmete esitamise teel riigile varalise kahju tekitamine ei ole karistatav. Sellisest eksimusest käsilolevas asjas kõnelda ei saa. 16.3 Kaitsjate versiooni kohaselt ei arvanud X, et täites iga-aastaselt huvide deklaratsiooni, mille juhendis ei võrdsustata abikaasa last ametiisiku enda lastega, tõlgendatakse KVS § 7 nimetatud seotud isikut teisiti. Selline asjaolu mõjutas X-i arusaama nn lähedaste isikute ringist, kellega ei tohi tehinguid teha. Tegemist on asjakohase kaitseväitega. Kogutud tõenditest nähtub, keda peetakse lähedasteks. Need on deklarandiga abielus või registreeritud kooselus olev isik, deklarandi vanemad ja alanejad sugulased, isik, keda seob deklarandiga ühine majapidamine (I kd, tl 162-174, 272-279). Seega kaitseväite kohaselt juhindus X avalduses kinnitust andes just nendest isikutest, kes on märgitud lähedastena huvide deklaratsioonis. Tõepoolest ei ole seal märgitud abikaasa last. Selline asjaolu annab kolleegiumile aluse asuda seisukohale, et süüdistatav X, andes avaldustele kinnituse, et üürileping ei ole sõlmitud seotud isikuga KVS § 7 mõttes, lähtus teadmisest, et abikaasa laps ei ole seotud isik. Seejuures saab X-i ütlustest järeldada, et huvide deklaratsioone oli ta täitnud järjepidevalt ja juba ammu enne avaldustele kinnituste andmist. 16.4 Järgnevalt tuleb analüüsida prokuratuuri apellatsioonis toodut, kas sellist kaitseväidet saab pidada usaldusväärseks, sest X-il puudus igasugune seaduslik alus enda abikaasa last huvide deklaratsioonides mitte kajastada. Prokuratuuriga tuleb nõustuda, et huvide deklaratsiooni p 4 ei kohusta märkima endaga seotud isikuid KVS § 7 mõttes, vaid seal märgitakse eraldi välja tooduna deklarandiga abielus või registreeritud kooselus olev isik, deklarandi vanemad ja alanejad sugulased ning isik, keda seob deklarandiga ühine majapidamine (KVS § 14 lg 6 p 3). Kuid ekslik on prokuratuuri järeldus, et kui X ei pidanud enda väitel abikaasa last endaga seotud isikuks KVS § 7 mõttes, puudus igasugune õiguslik alus Y enda huvide deklaratsioonis mitte kajastada. Kolleegium asub seisukohale, et huvide deklaratsioon ei kohustanud X-i märkima alaneja sugulasena Y, sest õiguslikult ta seda ei ole. Ses osas lähtub prokuratuur ekslikust tõlgendusest, et kuivõrd KVS § 7 lg 1 p 1 ls-st 2 tuleneb selgelt, et alaneja sugulane on ka abikaasa laps, siis tulnuks märkida Y alaneja sugulasena ka huvide deklaratsioonis.

16.5 Kolleegium ei nõustu prokuratuuri tõlgendusega, et KVS §-s 7 toodu, nii vanema kui alaneja sugulase kohta kehtib kogu KVS-le, sh §-le 14, kuivõrd sättes on kirjas „käesoleva seaduse tähenduses.“ KVS § 7 näeb ette, kes on seotud isik KVS-i tähenduses ning annab üldise vanema ja alaneja sugulase määratluse. KVS § 14 aga kitsendab oluliselt isikute ringi, keda deklarandil tuleb deklaratsioonis märkida, sh ei ole deklarantideks kõik ametiisikud, kes on märgitud KVS § 2 lg-s 1. Ka ei räägi KVS § 14 sõnagi seotud isikust, st puudub igasugune märge, et kirja tuleb panna deklarandiga seotud isikud, ainut sellise sõnastuse korral oleks võimalik asuda seisukohale, et huvide deklaratsioonis tulnuks juhinduda KVS § 7 märgitud isikutest. Kui tõlgendada seadust prokuratuuri näidatud viisil, siis piisanuks seadusandjal viidata üheselt KVS § 14 lg 6 p-s 3 KVS § 7 lg 1 p-le 1, mitte näha ette eraldi loetelu isikutest. Prokuratuuri tõlgendust ei toeta ka ametlik deklaratsiooni täitmise juhend, millest deklarandid lähtuvad (I kd, tl 273p). Sellest tuleneb üheselt, et alanejaks sugulaseks peetakse üksnes deklarandi lapsi ja nende järglasi. See annab aluse asuda seisukohale, et X-il oli õiguslik alus jätta Y deklaratsiooni märkimata, sest Y ei ole X-i laps. Ka ei ole prokuratuur esitanud tõendeid, et korruptsioonivastase erikomisjoni liikmed või korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimees X, kes kontrollivad mh teiste ametnike huvide deklaratsioone, juhindusid teistest arusaamadest deklaratsioone kontrollides, kui see on kirjas ametlikus deklaratsiooni täitmise juhendis. Selline asjaolu olnuks aga hõlpsasti tõendatav isikuliste tõendiallikatega. 16.6 Isegi juhul, kui nõustuda prokuratuuri tõlgendusega, et nii huvide deklaratsioonis kui ka KVS § 14 lg 6 p-s 3 on seadusandja mõelnud KVS § 7 lg 1 p-s 1 märgitud isikuid ning deklaratsiooni täitmise juhend on ebaõige, siis ei ole kummutatud X-i ütlused, et „ta ei teadnud KVS § 7 sisu, sest lähtus sellest, mida oli teinud aastakümneid kuluhüvitise taotlemisel ning keegi KVS § 7 sisu temale ei selgitanud ja lähtus ainult huvide deklaratsioonis märgitust.“ (II kd, tl 41, 44). Täites huvide deklaratsiooni, ei olnud X-il kuidagi võimalik teada KVS § 7 lg 1 p 1 sisu, sest tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige huvide deklaratsioonist endast, mis aga ei tee ühtegi viidet KVS §-le 7. (I kd, tl 164-174). Märkida tuleb sedagi, et KVS § 14 lg 6 p-le 3 on viidanud esmakordselt maakohus ning süüdistatav X ei ole kunagi väitnud, et ta oleks tutvunud KVS § 14 lg 6 p 3 sisuga, kuid mitte KVS § 7 lg 1 p-s 1 märgituga. Kuivõrd X ei ole Y bioloogiline isa ega ole teda ka lapsendanud, siis ei ole juriidiliselt ehk õiguslikus mõttes Y X-i alaneja sugulane ehk laps. Kui vaadata huvide deklaratsiooni, siis seal märgitust saab üheselt aru nii, nagu väidab süüdistatav Kaale X, et seal tuleb märkida deklarandi alanejad sugulased ning kuna deklaratsioon viidet KVS §-le 7 ei tee, siis on üheselt mõistetav, et alanejad sugulased on tõepoolest ainult deklarandi alanejad sugulased ehk lapsed ja lapselapsed. 16.7 Kuivõrd kolleegium prokuratuuri eeltoodud käsitlusega ei nõustunud, siis ei ole võimalik asuda kolleegiumil ka seisukohale, et huvide deklaratsioonid tõendavad X-i ütluste ebausaldusväärsust ning lükkavad ammendavalt ümber kaitseversiooni. Huvide deklaratsioonid kinnitavad X-i kaitseversiooni, mitte süüdistusversiooni. Ebaõige on ka prokuratuuri seisukoht, et süüdistatava X-i poolt Y enda huvide deklaratsioonis mitte märkimise eesmärk oli üksnes nendevahelise seose varjamine, et selline varjamine on n-ö ohutu, sest see karistatav ei ole. KVS § 20 on küll kehtetu alates jaanuarist 2015, kuid seletuskirjast nähtub üheselt, et KVS § 20 kattus uue KarS § 280 koosseisuga, mistõttu tunnistati KVS § 20 kehtetuks. Seega on selline valeandmete esitamine jätkuvalt karistatav, kuid KarS § 280 järgi. Ühtlasi on huvide deklaratsioonis X märkinud ka üürikorteri, seega rääkida mingist „seoste varjamise eesmärgist“ tundub sellises olukorras kummastav.

tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste lahendamiseks vajalik kohtule esitada. Kaitsjatega tuleb nõustuda, et täiendavatele tõenditele tuginemisest ei tohiks kohtumenetluse pooled saada teada alles kohtuotsusega tutvumisel. Seega on maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 18.3 Isegi kui asuda seisukohale, et maakohtul oli õigus tugineda omal initsiatiivil avalikest allikatest kättesaadavale Riigikogu 30. mai 2012 istungi stenogrammile, siis nähtub stenogrammi kohaloleku kontrollist, et kell 14.00 ja 14.05 X puudus täiskogu istungilt. KVS eelnõu teine lugemine toimus kell 19.26, kuid kohaloleku kontrolli vahetult ei toimunud. KVS eelnõu teisel menetlemisel toimus mitu hääletamist KVS eelnõu osas, kuid X ei hääletanud ühelgi korral, seega ei ole tegelikkuses võimalik hääletustulemuste põhjal järeldada, et X sel ajal täiskogu korralisel istungil osales. Ühtlasi nähtub stenogrammist seegi, et KVS eelnõu teisel lugemisel ei käsitletud seotud isikute küsimust ses mõttes, kas abikaasa laps on seotud isik. Pelgalt maakohtu üldise argumendiga, et mh käsitleti seotud isikute ja huvide deklaratsioonide küsimust, laskumata asja detailidesse mida käsitleti, ei ole võimalik lugeda väljaspool mõistlikku kahtlust tõendatuks X-i teadlikkust KVS § 7 lg 1 p 1 sisust. 18.4 Märkimist väärib seegi, et kui maakohus pidas vajalikuks tugineda omal initsiatiivil avalikest allikatest kättesaadavale infole, siis tulnuks maakohtul analüüsida kogu informatsiooni, mis puudutas KVS eelnõu menetlemist ja vastuvõtmist, mitte ainult seda, mis toetas X-i väidetavat teadlikkust KVS eelnõu sisust ja kinnitades sellega süüdistusversiooni. Nii jättis maakohus tähelepanuta ja käsitlemata faktid, kas tahtluse tuvastamisel omab tähtsust, et seaduseelnõu juhtivkomisjon oli Riigikogu põhiseaduskomisjon, kuid sinna X ei kuulunud, X kuulus õiguskomisjoni (II kd, tl 171, 182, 183p). Sedastades üheselt, et X osales eelnõu vastuvõtmisel, jättis maakohus aga kontrollimata, kas X tõepoolest ikka osales 6. juunil 2012 täiskogu korralisel istungil, kui toimus KVS eelnõu kolmas lugemine ja seaduse vastuvõtmine. Ka need andmed on sama hõlpsasti leitavad, kui 30. mai 2012 stenogramm, millele maakohus tugines. Jättes osad avalikud andmed kõrvale, siis ei olnud maakohtul võimalik teha järeldust, et X oli teadlik KVS § 7 lg 1 p 1 sisust, kuna ta osales eelnõu menetlemisel ja vastuvõtmisel.

19.1 Süüdistatava X-i teadlikkust KVS § 7 sisust ehk, et just abikaasa laps on seotud isikuks, ei kinnita ka tema enda ütlused, millele maakohus on viidanud (vt II kd , tl 105), sest need ütlused on maakohus kontekstist välja rebinud. Tõepoolest on X istungil kinnitanud, et „ta oli teadlik põhimõttest, et ta ei saa üürida või rentida korterit lähedaselt isikult; tema sõnul oli see „kõige olulisem printsiip.“ Ta selgitas, et „olles töötanud ligi 20 aastat õiguskaitseorganites ja seejärel poliitikas, oli tal kujunenud selge arusaam sellest, kellega tal on lubatud tehinguid teha ja kellega mitte.“ Kuid maakohus on jätnud tähelepanuta, et kogu eelnev arusaam põhines huvide deklaratsioonidel, mida süüdistatav oli aastakümnete jooksul täitnud (II kd, tl 40). Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et need ütlused kinnitavad ühemõtteliselt, et X mõistis juba enne eluasemekulude hüvitamise taotluste esitamist korruptsioonivastase regulatsiooni põhialuseid ning oli teadlik seotud isikute käsitlusest.

tähelepanu ei pööranud (II kd, tl 44). Ühtlasi paistab ütlustest välja seegi, et tal oli kindel oma arusaam asjadest, sh lähedastest isikutest, mis põhines huvide deklaratsioonis märgitul (vt II kd, tl 40, 42p, 44). See, et isik on pealiskaudne või suhtub ükskõikselt asjadesse ning ei pea vajalikuks sisuliselt asjadesse süüvida, kuigi võiks ja peaks, näitab isiku hooletust, kuid ei kinnita tema teadmist asjadest ning tahtlust petta. Kohtupraktikas on küll võetud selge seisukoht, et allkirjastamisel kinnitatakse dokumendi õigsust ning maakohtuga tuleb nõustuda, et ametipositsioonist tulenev hoolsuskohustus välistab välditava eksimuse, kuid maakohus jättis tähelepanuta, et küsimus ei ole keelueksimuses, vaid koosseisueksimuses. Üheks näiteks võib tuua sellegi, et ka kohtunik allkirjastab otsuse. Kui hiljem selgub, et kohtunik või kohtukoosseis on mõne ilmse vea otsusesse sisse jätnud või mõnda õigusnormi valesti mõistnud, ei ole põhjust rääkida teadvalt ebaõige otsuse tegemisest, mis nõuab samuti otsest tahtlust. Ka juhul, kui haldusorganile esitatud prokuratuuri allkirjastatud taotluses on kajastatud mingeid faktiväiteid, mis on ekslikult jäänud sinna nt eelmisest taotlusest, ei ole samuti põhjust rääkida teadvalt valeandmete esitamisest (KarS § 280 lg 2), sest ka see koosseis nõuab otsest tahtlust. Lisaks, kui kohtule esitatud prokuratuuri allkirjastatud süüdistusaktis on mingit õigusnormi valesti mõistetud, ei ole samuti põhjust rääkida ebaseaduslikust süüdistuse esitamisest, sest ka see koosseis nõuab taas otsest tahtlust. 20.3 Kaitsjad väidavad ka seda, et Kaitseministeeriumi praktika kujundas X-i harjumust seoses eluasemelaenu kulude hüvitamisega. Kolleegium nõustub kaitsjatega, et puudub vaidlus selles, et X taotles Kentmanni tn korteri kulude hüvitamist mh kaitseministrina. See, et eluasemekulude hüvitamise taotlemine oli süüdistatava jaoks harjumuspärane, tuleneb juba vastusest nõudekirjale (I kd, tl 1-2). Süüdistav X on selgitanud, et „tema mälu järgi ei pidanud ta kinnitama Kaitseministeeriumile, et üürileping ei ole sõlmitud seotud isikuga.“ Sellist kinnitust ei nõudnud ka sel ajal kehtiv Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 2000 määrus nr 321, millele on maakohus viidanud ja millega nähti ette Vabariigi Valitsuse liikmele tööandja eluruumi andmise tingimused ja kord, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2022. 20.4 Kolleegium nõustub maakohtuga, et X oli ajavahemikul 26. jaanuarist 2021 kuni 18. juulini 2022 kaitseminister ning sellest tulenevalt oli ta Vabariigi Valitsuse liige, kui menetleti Vabariigi Valitsuse seaduse § 33 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse liikmete eluasemekulude hüvitamise korra eelnõud (I kd, tl 188-200). Millistest tõenditest nähtub aga see, et X kaitseministrina tutvus või vähemalt pidi olema tutvunud eelnõuga, nagu maakohus märgib, otsusest ei nähtu (II kd, tl 108-109). Nõustuda tuleb kaitsjatega ka selles, et maakohtu viidetest eelnõude infosüsteemile (EIS), millele maakohus tugines enda initsiatiivil, ei tulene seda, kes ja millal eelnõuga infosüsteemis tutvus, vähemalt ei ole maakohus seda ära näidanud. Pelgalt üldsõnaline seisukoht, et sealt on Vabariigi Valitsuse liikmele kõik nähtav, ei tõenda seda, et X seda ka vaatas. X-i ütlustest saab teha ühese järelduse, et ta kaitseministrina selle dokumendiga ei tutvunud ning see kooskõlastati vaikimisi (II kd, tl 42). Maakohtu seisukoht, et X pidi olema vähemalt tutvunud, viitab taas ettevaatamatusele, mitte tema teadmisele. 20.5 Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on prokuröril kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi. Prokuröril oli seega maakohtus õigus taotleda näiteks täiendavate tunnistajate ristküsitlemist, kes võiksid anda ütlusi selle kohta, kuidas ja mil moel toimus kaitseministeeriumis Vabariigi Valitsuse seaduse § 33 lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse liikmete eluasemekulude hüvitamise korra eelnõu menetlemine, et kinnitada süüdistuses esitatud versiooni või lükata ümber esitatud kaitseversioon, et X eelnõuga ei tutvunud ja arutas ainult seda, et kas ja kui palju peaks hüvitise määra tõstma. Kolleegium asub seisukohale, et antud

juhul ei olnud võimatu tunnistajate (kaitseministeeriumi ametnike, kes eelnõuga tegelesid) ütluste põhjal välja selgitada süüdistusversiooni paikapidavust ning kummutada esitatud kaitseversioon. Prokuratuur, jättis selle tegemata, ja maakohus toetudes enda initsiatiivil eelnõude infosüsteemile (EIS), ei ole kummutanud süüdistatava ütlust, et „dokumentidega kui sellistega tema ei tutvunud.“ Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav X ei ole välistanud süüdistaja ja kohtu võimalust kontrollida tema poolt esitatud kaitseversiooni ning seega saab antud juhul rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav on loonud menetlejale reaalse võimaluse, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning tegi prokuratuurile kättesaadavaks andmed, mis võimaldasid sellist kaitsepositsiooni hinnata.

lihtsalt eiras seda fakti. Asjas ei ole võimalik jõuda veenva järelduseni, et X seda fakti, et abikaasa laps on seotud isikuks KVS § 7 mõttes, pärast koolituse läbimist- endale teadvustas. Kui tõenäosus, et X seda fakti enesele teadvustas, on sama suur või üksnes mõnevõrra suurem kui tõenäosus, et ta seda siiski ei teadvustanud, ei saa seda fakti tõendatuks lugeda. Tõendamisraskuste korral tuleb aga kõrvaldamata kahtlused in dubio pro reo-põhimõtte kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. 21.4 Kolleegium ei saa siinkohal tugineda ka oletustele ega elulisele usutavusele, et ei ole eluliselt usutav, et ta märgitud fakti enesele ei teadvustanud, sest eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Silmas tuleb pidada sedagi, et tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-114, p 10). Kokkuvõtvalt ei ole kolleegiumil võimalik lugeda eelmärgitud tõendiga tõendatuks X-i teadlikkust KVS § 7 sisust, kui ta andis avaldusele kinnituse 4. mail 2023.

üksnes süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest ja elulise usutavuse kriteeriumist lähtuvalt võimalik lugeda mingeid asjaolusid tõendatuks olukorras, kus menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita mingit fakti (vt RKKKo nr 3-1-1-72-13, p 14).

26.3 Kolleegiumi hinnangul on kaitsjate poolt märgitud õigusabiteenuse tunnihinnad arutatava kriminaalasja kontekstis mõistliku suurusega, s.o 210 ja 250 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaitsjate poolt osutatud õigusteenus on olnud vajalik, kuid teatud toimingud on ebavajalikud ning ka mõnele toimingule kulutatud aeg on ebamõistlik. 26.4 Kolleegium ei pea põhjendatuks taotluses märgitud toiminguid, mis puudutavad andmekaitse teemasid, kirja koostamist Eesti Meediaettevõtete Liidule, Riigikogu istungiga seonduvat. Ka ei pea kolleegium põhjendatuks arvel 202503116 märgitud ajakulu 5 tundi, mis kulus prokuratuuri tõendite markeerimiseks ja 6 tundi kaitsekõne koostamiseks. Arvestades tõendite ja kaitsekõne mahtu ning seda, et kaitsekõne põhineb juba osaliselt kaitseaktis märgitul, siis peab kolleegium põhjendatud ajakuluks kokku 7 tundi. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka arvel 202503151 märgitud ajakulu kokku 16 tundi, mis kulus taas kaitsekõne koostamiseks ja teeside koostamiseks. Tehtud toimingud on kindlasti vajalikud, kuid arvestades märgitud tegevusi, siis ei saanud kaitsjatel kuluda märgitud toiminguteks rohkem kui 10 tundi. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus kaitsjate poolt osutatud õigusteenuse vajalikuks ja põhjendatuks. Seega mõistliku suurusega kaitsjatasu maakohtu menetluses on 26 978.70 eurot (sh käibemaks), mis tuleb Eesti Vabariigilt X-i kasuks välja mõista. 26.5 Lisaks märkisid kaitsjad taotluses, et paluvad juurde arvestada 17. novembri 2025 kohtuistungitele kuluva aja vandeadvokaadi Oliver Nääsi tunnihinnaga 250 eurot ja advokaadi Elise Altroffi tunnihinnaga 210 eurot. Kohtupraktika kohaselt, kui taotlusele pole lisatud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, ei saa kohus võtta KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt seisukohta, kas süüdistataval on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega menetluskulu. Järelikult pole vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna (vt RKKKm nr 117-1205 p-d 33-34). Maakohtule on küll esitatud taotlus 17. novembri 2025 toimunud kohtuistungi eest, kuid kuna valitud kaitsjad ei ole lisaks taotlusele esitanud õigusabikulude tasumise kohustuse tekkimist või kandmist kajastavaid dokumente, jätab kolleegium selle esitatud taotluse rahuldamata.

kolleegium valitud kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks apellatsioonimenetluses kokku 9 569,70 eurot (sh käibemaks). Kokku tuleb hüvitada X-ile kantud kulud 36 548,40 (26978,70+9569,70) eurot (sh käibemaks).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.