Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.2 Harju Maakohtu 30. augusti 2023 otsusega üldmenetluses tunnistati Violla Ivanova süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistuse kandmise alguseks 21.04.2022. Tõkend - vahistamine jäeti muutmata ning tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. 1.3 Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv.

ütlused haakuvad ka tema ütlustega. On kindel, et Violla Ivanovat on ähvardatud uurija poolt, sest uurija ütles temale, et seekorda paneb ta teda kinni. Ruslan Polištšuk süüstab teda, sest arvab, et tema andis Ruslan Polištšuki üles. Lisaks on ta arvamusel, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova muutsid ütlusi peale ekspertiisi vastuse saamist ning uurija külastamist. 4.1 Apellant leiab, et tema ütlusi ei ole keegi arvestanud. Tema nägi kuidas Ruslan Polištšuk lasi kannatanule tulekustuti pulbriga näkku ning tema koos Violla Ivanovaga said ka pulbriga kokku. Edasi lahkusid tema ja Violla Ivanova koos majja ja rohkem midagi ei tea. Apellant esitab enda arvamuse toimunust, mis tundub igati loogiline. Tema on tunnistanud üles mida tema ja Violla Ivanova tegid ja selle eest ta vastutab, kuid tema kannatanut ei ole tapnud.

5.5 Maakohtu hinnangul on Alik Bolšakovi ütlused osaliselt usaldusväärsed. Kohtu jaoks on usutav see osa ütlustest, mis kattub teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning asjaoludega mida Alik Bolšakov rääkis oma kambrikaaslasele. Alik Bolšakovi ütlused on käesolevas asjas vaieldamatult üheks kaalukamaks tõendiks ning nende usaldusväärsust ei saa kahtluse alla seada. Süüdistatava selgitused ja põhjendused on eluliselt usutavad. Alik Bolšakovi ütlusi tuleb lugeda objektiivseteks ja usaldusväärseks ka seetõttu, et neist ei nähtu soovi mõelda välja asjaolusid kannatanu käitumisega seoses. Lisaks ei ole Alik Bolšakov asunud süüstama teist süüdistatavat vaatamata sellele, et talle ilmselt arusaadavalt käesoleval juhul võis tekkida olukord, kus tapmine arvatakse süüks ainult ühele süüdistatavatest. Alik Bolšakov ei väitnud, et tema nähes Ruslan või Violla lõi kannatanut, vaid üksnes pidas seda tõenäoliseks, arvestades asjaolusid, mida ta mäletas. Alik Bolšakov ei ole kohtuistungil püüdnud anda endale kasulikke ütlusi, välja mõelda asjaolusid, mida ta täpselt ei mäleta ega sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada. 5.6 Kohus asus seisukohale, et kannatanu tapmist süüdistatavate poolt kinnitas C kohtueelses menetluses kahel ülekuulamisel tunnistajana antud ütlustes, mis avaldati KrMS § 291 lg 1 p 1 alusel. Vastavalt kohtule esitatud rahvastikuregistri väljavõttele on C surnud. Tuleb nõustuda, et Riigikohtu praktikas on peetud lubatuks surnud tunnistaja ütluste avaldamist (RKKKo nr 31-1-80-08; 1-17-11682/102). Tunnistaja ütluste avaldamine peab vastama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud nõuetele. Apellant leiab, et käesolevas asjas ei saa tugineda valdavas ulatuses süüdistuse asjaolude tõendamisel neile ütlustele. Ei saa mingil juhul nõustuda, et C puhul ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja isikuandmete ning ütluste sisu põhjal oli ilmselge, et tegemist on rohkesti alkoholi tarvitanud isikuga, kellel on raske mõistlikke ja arusaadavaid vastuseid anda. Eeltoodu annab alust kahelda, kas C puhul on tegemist usaldusväärse tõendiallikaga. Kui tõendiallikas on ebausaldusväärne, ei saa eeldada, et sellel pärineval teabel oleks usutav väärtus. C ütlusi ei saa võtta ilma igasuguse kriitikata ja ristküsitlemisel kontrollimiseta aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel määrava ja otsustava tõendina. 5.7 Riigikohtu seisukohtade kohaselt ka olukorras, kus KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 tingimused on täidetud, võib avaldatud ütluste kasutamise otsuse tegemisel välistada KrMS § 15 lg-s 3 sisalduv reegel. Selle kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega (vt RKKKo nr 1-17-11682 , p 23; RKKKo nr 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20 ning RKKKo nr 3-1-141-13, p 10). Leian, et Alik Bolšakovi süüdimõistmine tunnistaja ütluste alusel, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda, on Riigikohtu eeltoodud seisukohtade kontekstis lubamatu. 5.8 Maakohtu põhjendustest nähtub, et Ct on käsitatud n-ö ,,võtmetunnistajana'' ja on tuginetud üksnes tema kohtueelses menetluses antud ütlustele, kuivõrd kohus on arvestanud süüdistatavate ütlusi väheses osas. Kui C ütlused kõrvale jätta, ei võimaldanud muud usaldusväärseks loetud tõendid järeldada, millistel asjaoludel kannatanu vigastused tekkisid, seega on tegemist otsustava tõendiga. Sellest järeldub, et prokuröri käsitluse kohaselt Alik Bolšakovi süüdimõistmine tugineb valdavas ulatuses sellise tunnistaja ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalik küsitleda. Olemasolev tõendibaas ei ole süüdimõistva otsuse tegemiseks piisav.

5.9 Arusaamatu on kohtu järeldus, et kaudselt tõendab seegi, et Alk Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga, kuivõrd surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktist nähtuvalt on kannatanu pea piirkonnas mitmed raiehaavad ning ka luumurrud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanut on kirvega pähe löönud täie jõuga just Alik Bolšakov. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas Alik Bolšakovi poolt kannatanu jõulist kirvega pea piirkonda löömist kinnitab jälitustoimingu protokollist nähtuv suhtlus, mille kohaselt ütles Alik Bolšakov 02.09.2022.a vestluses oma kambrikaaslasele, et kui Ruslan poleks helistanud, siis oleks saanud Alik Bolšakov siiani jalutada tänavatel. Mõistetavalt võis Alik Bolšakov süüdistada Ruslan Polištšuki selles, et nad vanglas on ning neil ei õnnestunud karistusest pääseda, kuna ka tema kasutas ju kannatanu suhtes vägivalda, mida ta algusest peale tunnistas. Kohtu poolt avatud ja analüüsitud tõendid ei kinnita kuidagi Alik Bolšakovi poolt X löömist kirveteraga vastu jäsemeid ja pead. 5.10 Apellant on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tõendatud süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus, mille puhul iga osavõtja tegevus täiendab teise tegevust selliselt, et tulemuseks on ühtne tervik. Ei saa lugeda tõendatuks, et süüdistatavate vahel oli kannatanult elu võttes vastastikune usaldus, teineteist täiendav rollijaotus ja nad olid võrdväärsed partnerid. Tõenditest ei nähtu, et Alik Bolšakov on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. Tõendid on sedavõrd vastuolulised, et nendest ei saa järeldada, milles konkreetselt iga süüdistatava teopanus seisnes ning seetõttu ei ole ka võimalik hinnata, kas see teopanus võiks olla kaastäideviimise kvaliteediga ja oluline. Seda, mis täpselt haagises toimus - kes, kui palju kordi ja kuhu täpsemalt kannatanut lõi - ei ole olemasolevate tõendite põhjal võimalik täpsustada. Olukorras, kus süüdistatavate konkreetsete tegude osas ei ole piisavalt tõenduslikku teavet, ei saa asuda seisukohale, et tegemist on kaastäideviimisega. Tuleb nõustuda, et teatav roll oli kannatanule vigastuste tekitamises kõigil, kuid sellest ei piisa süüdistatavate teo hindamiseks kaastäideviimisena teovalitsemise teooria kontekstis. 5.11 Apellant leiab, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud ka muud versioonid, mida ükski tõend ei kummuta. Olukorras, kus tegelikult toimunu kohta ei ole piisavalt tõendeid, eluliselt usutavaks saab pidada erinevaid versioone ja eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga 3. Kui tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina ei ole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-07 jt). Ükski uuritud tõend eraldivõetuna ega tõendid kogumis ei lükka käesoleval juhul ümber süüdistatava väiteid, et ta ei olnud kaubikus asuvatest sigarettidest teadlik ning ei ole seega temale inkrimineeritavat kuritegu toime pannud. Nimetatud asjaolu kinnitab in dubio pro reo põhimõtte rakendumist käesolevas kriminaalasjas. 5.12 Apellant leiab, et käesolevas asjas karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mida süüdistatav kohtuistungil avaldas. Samuti ei saa jätta tähelepanuta Alik Bolšakov koostööd ja kaasabi asjaolude väljaselgitamisel (näitas ütluste olustikuga seostamise käigus ette kõik kuriteoga seonduva) . 5.13 Käesolevas asjas ei saa arvestamata jätta kannatanu käitumist tema suhtes kuriteo toimepanemist soodustava tegurina. Kuigi käesoleval juhul ei ole tegemist provotseeritud tapmisega ega KarS §-s 57 lg 1 p-s 6 ettenähtud karistust kergendava asjaoluga, on ilmselge, et süüdistatavaid ajendas kuritegu toime panema kannatanu eelnev tegevus, omavoliline asjade võtmine ja konfliktide provotseerimine, alkoholi kuritarvitamine, teistega

mittearvestamine. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kannatanu käitumist, kuivõrd kõigist isikulistest tõenditest nähtuvalt kannatanu eluviis ning pidev alkoholi tarvitamine asotsiaalses seltskonnas soodustas konfliktide tekkimist ning erimeelsuste lahendamist vägivalla tarvitamisega.

tegevust kirjeldavad. Sellisena tuleks ehk teovalitsemise teooria kõne alla. Paraku ei ole Ruslan Polištsuki poolt teo valitsemise kohta, mis puudutab tegusid kannatanu suhtes kirvega, mitte ühtegi tõendit, ka ilmselgelt rõõnavat mitte ja teovalitsemise teooriat ei saa paljalt oletustele rajada, see peab tõenditel põhinema. Kui aju-kolju raiehaavadest on surm põhjustatud, siis ei saa eksperdi arvamust välistavalt mingit kombineeritud surma põhjust hakata tuletama. 7.2 Maakohus on viidanud otsuse p-s 76 eksperdi arvamuse järgmisele aspektile – „Tõenäoliselt on eluohtlik rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav tekitatud kannatanule enne raiehaavu, kuna seal on väga tugevalt välja kujunenud õhkrind, mille tekitamiseks kulub teatud aeg“. Eksperdi järeldus paneb kahtluse alla kõik rõõnavad ütlused, mille kohaselt käis Polištšuk tapeedinoaga kannatanut lõikamas pärast kirvega surmavate vigastuste tekitamist. Eksperdi arvamuse kohaselt on rinnaõõnde tungiv eluohtlik vigastus tekitatud enne kirvevigastusi, järelikult ei saa olla õiged rõõnavad ütlused selles, et need on tekitatud pärast, täiesti olenemata, kes need tekitas. Seejuures eksperdi ütluste kohaselt ei saa pehmete kudede puudumise tõttu öelda, kas kannatanu kõri oli läbi lõigatud. Selles osas on ainult vastuolulised ja mitteusaldusväärsed ütlused. Seega on ainetud kaassüüdistatavate ütlused, et Polištsuk käis veel kaks korda kannatanu kõri läbi lõikamas. See on ilmselge rõõn. 7.3 Väga suur on tõenäosus, et kannatanule õhkrinna põhjustanud noalöök ei ole tekitatud tapeedinoaga, mis sisuliselt on kõlbmatu torke-lõikehaava tekitamiseks. Sellega ei lähe keegi torke-lõikehaava tekitama ja ei ole selge, millise noaga üldse see eluohtlik vigastus tekitati. Selge on siiski see, et see tekitati enne kirvelööke, mitte aga mingi finaaltegevusega ja tapeedinoaga. 7.4 Kohus luges p-s 165 ebausutavaks selle, et Polištšuk kaklejate lahutamiseks vahtkustuti osaliste peale lahti lasi. Paraku Ruskan Polištšuk kinnitab seda algusest peale, Alik Bolšakov kinnitab oma hilisemates ütlustes seda ja kahel korras on jälitustoimingu protokollis sellest jutt. Ka sündmuskoha vaatlusel on haagises massiliselt valget puru, mis ei saagi muu olla. Jälitustoimiku protokollis kinnitas Polištšuk kahel korral (nii OŠle kui RVle), et vahtkustuti avamine toimus asjaosaliste maha rahustamiseks. „Jah raisk! Ma lihtsalt vaatasin, et tal sõitis katus ära. Aga mul pole vaja, et ta tolle maha lööks, ...“. Jälitustoimingu protokollist väärib kindlasti järgmine lõik : „Kirveseljaga. Nad peksid teda nii julmalt, see on täitsa lõpp. ...Mul ei tõuse isegi eide vastu käsi, et inimest peksta. Seda enam, et ma ei tunne teda.“ 7.5 Ruslan Polištšukil puudus igasugune arvestatav motiiv kannatanu tapmiseks. Tapmise motiivina ei tule ometi kõne alla suvaline motiiv. Ta oli kuriteo toimepanemise kohas esmakordselt ja esmakordselt nägi ka kannatanut. 7.6 Üsna arusaamatu on minu jaoks Ruslan Polištšukile mõistetud karistus. Taparelva käes ei hoidnud, tapmiseks midagi ei teinud, ometi mõisteti 10 aastat vangistust.

tulles ei näinud ta Polištšukil kirvest. Bolšakov läks koos kirvega treilerisse, mina läksin talle järele, kuna kartsin, jääda majja koos Polištšukiga. Ma nägin, et Bolšakov tõstab kirvest löögiks ja hakkasin temalt kirvest ära võtma. Niikaua kui toimus rüselus, jah mina sain kaks korda pihta Punapea vasakule põlvele (aga protokollis kirjutatakse, et mina juskui lõin 10 korda). Me läksime tagasi majja. Polištšuk käis tihti treileris, ning mida ta seal tegi, mina ei tea, kuid Punapea karjus. Polištšuk lahkus üksinda vahepeal ning tagasi tulles oli kirves verega koos. Ta survestas Alik Bolšakovi, et too kirve ära põletaks. Bolšakov soovitas kirve pesemist. Lühikese aja pärast läks Polištšuk uuesti treilerisse, võttes kaasa ehitusnoa ning tagasi tulles ütles, et „Punapea“ enam ei ütle midagi, sest ta lõikas kõri läbi ning viskas noa ahju. Polištšuk valetas selle kohta, et nad kolmekesi kaklesid treileris. See ei olnud võimalik, sest Alik Bolšakov oli kogu aeg nähtav. Samuti valutasid Bolšakovil jalad, mistõttu ta ei saanud treilerisse siseneda ja sealt väljuda. Polištšuk väidab, et aitasin tal pesta end pärast tulekustutit, ka see on kõik vale. Hommikul mina, Bolšakov ja Polištšuk sõitsime ära linna. Goša jäi koju, ta tuli linna hiljem. Bolšakov alati röökis, et oma vaenlasi peab hoidma lühikese rihma otsus ning ta oskas ja oskab inimesi juhtida, see on tema jaoks nagu malemäng ning see talle meeldib, kui kõik on tema kontrolli all. Aga, kui midagi oli valesti, ajas see teda tõsiselt vihaseks. Jah, mina aitasin Polištšukil tuua keha välja treilerist, aga edasi ma keeldusin, sellepärast, et mul on probleem selgrooga. Kasvuhoonesse viisid keha Polištšuk ja Goša. Pärast Goša kattis laiba kaltsudega. Asjas on hoopis teine kirves, sest kuriteo vahendiks oli kollase käepidemega kirves (vana tüüpi). Ma väga kahetsen, et kuulasin Bolšakovi ja olin hirmul, ei helistanud politseisse. 8.2 Kinnipidamisel operatiivtöötaja A, kelle perekonnanime ei tea, hirmutas teda karistusega alates kümnest aastast ja rohkem. Operatiivtöötaja A ja Bolšakovi vahel olid mingid probleemid ning ta otsustas panna Bolšakovi kinni, sh ka teda. Ta ei ole kedagi tapnud ning operatiivtöötaja A kirjutas ütlused nii nagu oli kasulik ainult temale ja Kadi Sitskale. Kui lugupeetud prokurör luges ette ütlused, siis selgus, et osa tema ütlustest on täitsa võõrad. Esimesi ütlusi ei olnud kohtus üldse etteloetud. Ütlused avaldati osas, mis olid kasulikud Kadi Mägile ja Ale. Ta arvas, et Kadi Sitska aitab apellatsiooni kirjutamisel, kuid tuli välja, et ta üldse ei olegi advokaat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

10.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova ja nende kaitsjad Leelo Viil ja Ahto Sirendi maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist neile inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et maakohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatavad ja kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 10.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 10.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (kohtu I kd, tl 167 pöördel-187 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova õigeksmõistmiseks neile inkrimineeritud kuriteos. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

tunnistajate ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad süüdistatavate ja tunnistajate antud ütlusi. 11.1 Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et tunnistaja C ei ole usaldusväärne tõendiallikas ja tema ütluste sisu põhjal on ilmselge, et tegemist on rohkesti alkoholi tarvitanud isikuga, kellel on raske mõistlikke ja arusaadavaid vastuseid anda. Kolleegium sellise apellandi seisukohaga ei nõustu ja asub seisukohale, et C sõltuvus alkoholist, ei sea kahtluse alla tema ütluste õigsust aset leidnud sündmuste osas ning see ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Apellandi enda poolt viidatud tunnistaja C ütlustest ei tulene sellist fakti, et ta ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, st kuriteo toimepanemise aega, kohta ja viisi ning muid kuriteo tehiolusid adekvaatselt. Puuduvad tõendid, et C ei mäletaks toimunud sündmust terviklikult ning ei oleks olnud adekvaatne ja kontaktne. Märkimist väärib seegi, et 20.03.2023 kohtuistungil C kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisele keegi kaitsjatest vastu ei vaielnud (vt kohtu I kd tl 19 pöördel). Ütluste avaldamise ajal ei märkinud üksi kaitsja, et tegemist oleks lubamatu või ebausaldusväärse tõendiga. 11.2 Ekslik on apellandi Leelo Viili arusaam, nagu tuleks tunnistaja C ütlused alkoholi tarvitamise tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on tarvitanud alkoholi või kellel on sõltusprobleemid alkoholist ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Seejuures muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Kummastav on seegi, et kuigi süüdistataval Alik Bolšakovil on samuti sõltusprobleemid alkoholist ja ta oli kuriteo sündmuse ajal tarvitanud alkoholi, on apellant veendunud, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi saab tõendina arvestada. Seega sellised kaitsja põhjendused tunnistaja C ütluste ebausaldusväärsusest jäävad tagajärjetuks. 11.3 Kolleegium märgib sedagi, et nõustub maakohtuga C kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusväärsusega, kuigi esinevad erinevused esimese ja teise ülekuulamise vahel (kohtu I kd tl 174-174 pöördel). Esmakordsel kahtlustatavana ülekuulamisel andis C esitatud kahtlustuste kohta sisulisi ütlusi ning hiljem ülekuulamise käigus otsustas kahtlustatav rääkida tõtt, mis täpselt toimus. Seejuures põhjendas kahtlustatav C usutavalt, miks ta algselt tõtt ei rääkinud (prokuratuuri tõendid II kd, tl 113-114). Teisel ülekuulamisel on kahtlustatav C soovinud eelnevaid ütlusi veel täiendada (prokuratuuri tõendid II kd, tl 125-127). Seega ei saa asuda seisukohale, et C oleks järjepidevalt valetanud või oma ütlusi muutnud. See, et ülekuulatav ei avalda koheselt esmakordsel ülekuulamisel kõiki temale teadaolevaid asjaolusid, vaid teeb seda ülekuulamise käigus ega tunnista end süüdi või täiendab hiljem ütlusi, ei tee tema ütlusi ebausaldusväärseks. 11.4 Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et Alik Bolšakovi süüdimõistmine valdavas ulatuses ainult tunnistaja C ütluste alusel, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda, on lubamatu. Kolleegium asub seisukohale, et arvestades tunnistaja C kohtueelsel uurimisel avaldatud ütluste (sh on maakohus arvestanud ütlusi osaliselt, vt kohtu I kd tl 174 pöördel) kinnitavate tõendite kaalu ja paljusust, puudub alus väita, nagu rajaneks süüdistatavate süüditunnistamine KrMS § 15 lg 3 mõttes "üksnes" või "valdavas ulatuses" tunnistaja C kohtueelses menetluses antud ütlustel. Kolleegiumil tuleb küll tõdeda, et mitmed C ütlusi kinnitavad tõendid on

kaudsed, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt ( vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-910, RKKKm 3-1-1-15-12, p 14) märkinud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Samas ei kinnita C ütlusi vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitab kaudsete tõendite paljusus. 11.5 Antud juhul on maakohus süüdistatavate süü tõendamiseks tuginenud peale tunnistaja C ütluste ka teiste tunnistajate ütlustele, mis kinnitavad tunnistaja C ütlusi, sh on maakohus arvestanud osaliselt süüdistatavate endi ütlusi. Seejuures kinnitavad tunnistaja C ütlusi jälitustoimingu protokollis fikseeritud kõned, ekspertiisiaktid ning muud kriminaalasjas kogutud tõendid. Vähetähtis ei ole seegi, et kui C ütlused kõrvale jätta võimaldavad ka muud tõendid (nt süüdistatavate osalised ütlused, ekspertiisi aktid, jälitustoimingu protokollid jms) järeldada, millistel asjaoludel kannatanu tapmine toime pandi. Seega ka olemasolevad tõendid oleks olnud süüdimõistva otsuse tegemiseks piisavad ning maakohus ei rikkunud tunnistaja C kohtueelsel uurimisel antud ütlustele tuginedes KrMS § 15 lg 3 nõudeid.

12.3 Ka apellandi Leelo Viili poolt viidatud lahendis nr 3-1-1-89-12, p 14 on märgitud, et kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Apellant Leelo Viil jätab tähelepanuta selle, et maakohus ongi üksikasjalikult viidanud kaudsetele tõenditele, millega Alik Bolšakovi ütlused n-ö riimuvad, seega nende kordamine apellatsioonis ei olnud vajalik, sest selles osas ongi maakohus lugenud süüdistatava ütlused usaldusväärseks ja kasutanud neid tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. 12.4 Midagi arusaamatut ei ole selles, miks luges kohus tõendatuks, et süüdistatav Alik Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga. Kaitsja Leelo Viil jätab tähelepanuta, et maakohus ei lugenud süüdistatava ütluseid kirve kasutamise viisi kohta usaldusväärseks, sest süüdistatav püüdis oma teopanust vähendada ning ennast õigustada. Seejuures olid selles osas süüdistatava ütlused vastuolulised ning maakohus on need vastuolud ka välja toonud (kohtu I kd tl 176-176 pöördel). Kaitsja viitab vaid osaliselt maakohtu põhistustele, kuid jätab viitamata nendele tõenditele, mis maakohtu järeldusi kinnitavad. Seega ei ole võimalik jaatada kaitsja seisukohta, et maakohtu põhistustest ei nähtu, miks luges kohus tõendatuks, et süüdistatav Alik Bolšakov lõi kirvega kannatanut pähe täie jõuga.

(arvamus) kuidas võisid tekkida kannatanule vigastused ei ole samuti kriminaalmenetluses tõendiks, kuna mitteõiguslike (sh meditsiinialaste) eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis ning käsiloleval juhul on nii toimitud. 13.2 Apellandi Alik Bolšakovi seisukoht, et Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova muutsid ütlusi peale ekspertiisi vastuse saamist ning uurija külastamist 21.06.2022, on meelevaldne. Apellant Alik Bolšakov jätab tähelepanuta, et nokamütsi ja jalatseid on vaadeldud alles 28.06.2022 ja 15.08.2022 (prokuratuuri tõendid I kd, tl 222-237, 238-258) ning DNA ekspertiisiaktid valmisid 12.07.2022, 30.08.2022 ja 5.09.2022 (prokuratuuri tõendid II kd, tl 8-34, 35-41, 42-53), kuid Violla Ivanova on üle kuulatud juba 21.04.2022, seega selline apellandi seisukoht jääb tagajärjetuks. Ka ei ole apellant Alik Bolšakov esitanud mingeid tõendeid, et menetleja oleks külastanud kahtlustatavaid kinnipidamiskohas. Isegi kui jaatada, et menetleja on käinud kaaskahtlustatavate juures kinnipidamiskohas, ei anna see alust jaatada, et tõendeid on kogutud ebaseaduslikult või oleks rikutud ausa kohtupidamise põhimõtteid. Puuduvad tõendid, et väidetava külastuse käigus on isikuid ülekuulatud kahtlustatavatena.

14.3 Süüdistatava Violla Ivanova apellatsioonis esitatud väide, et asjas on hoopis teine kirves, sest kuriteo vahendiks oli kollase käepidemega kirves (vana tüüpi), ei lükka ümber maakohtu järeldusi kuriteo toimepanemise viisi ja vahendi osas. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtus konkreetse kirve osas vaidlust ei tõusetunud. 21.04.2022 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et sündmuskohalt leiti kaks kirvest. Kirvelt (pakend 15), mis on suurem, puidust käsivarrega on võetud puuteproovid ning testimisel indikaatorlahusega andis proov positiivse reaktsiooni verele. Teiselt kirvelt, mis on väiksem kollast värvi varrega ja musta värvi käepidemega (pakend 16) on võetud puuteproovid ning testimisel indikaatorlahusega ei andnud proov verele omast positiivset reaktsiooni (prokuratuuri tõendid I kd, tl 18). Ekspertiisiaktis nr 22E-GE0456 märgitud eksperdiarvamusest tuleneb üheselt, et sündmuskohal olnud kirvelt (pakend 15), mis andis ka positiivse reaktsiooni verele, leiti tapetud X ja süüdistatavate Violla Ivanova ja Alik Bolšakovi DNA-d (prokuratuuri tõendid II kd, tl 21-22). Ka teiselt leitud kirvelt (pakend 16), mis ei andnud positiivset reaktsiooni verele ei saa välistada süüdistatavate Violla Ivanova ja Alik Bolšakovi DNA-d, kuid ei leitud tapetud X DNA-d. Ekspertiisiaktis nr 22E-TR0009 märgitud eksperdiarvamusest tuleneb, et ekspertiisiks esitatud põranda tükil tuvastatud vigastused võivad olla jäetud (D) pakendis 15 esitatud kirvega (vt lisa 1 foto 6) ning ekspertiisiks esitatud põranda tükil tuvastatud vigastused ei ole jäetud (F) pakendis 16 ekspertiisiks esitatud kirvega (vt lisa 1 foto 7) (vt prokuratuuri tõendid II kd, tl 58, 61). Seejuures ka süüdistatav Alik Bolšakov on andnud ristküsitlusel ütlusi, et puid lõhuti puuvarrega kirvega, mitte kollase varrega kirvega, sest selle tõi ta sündmuskohale kaks nädalat hiljem pärast toimunud sündmust. Kollase varrega kirves kuulus küll Xle ja oli vanasti selles majas, kuid päeval, mil Xga midagi juhtus, kollase varrega kirvest ei olnud (kohtu I kd tl 38 pöördel). Sisuliselt kinnitab seda ka süüdistatav Ruslan Polištšuk ütluste ja olustiku seostamise protokollis (prokuratuuri tõendid IV, tl 241). Selles osas haakuvad süüdistatavate Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki ütlused ka ekspertiisiaktides toodud eksperdiarvamustega. Violla Ivanova kirjeldus kirveste osas ütluste ja olustiku seostamise protokollis, ei ühti sellega, millised kirved sündmuskohalt leiti. Nii kirjeldab Violla Ivanova, et mõlemad kirved olid kollased, kuid sündmuskohalt leitud kirvestest oli ainult üks kollase varrega (prokuratuuri tõendid IV, tl 134, kd I, tl 18). Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukohale, et selline Violla Ivanova väide on otsitud ja jääb tagajärjetuks.

tõendikogumiga, ei lükka ümber maakohtu põhistatud järeldust, et süüdistatavad panid toime tapmise just süüdistuses kirjeldatud viisil.

19.3 Kohtupraktika kohaselt saab välise teopildi alusel kaudse tahtluse olemasolu jaatada ennekõike juhul, kus süüteokoosseisu kirjeldatud tagajärg (kannatanu surm) on ajalises ja ruumilises lähiseoses eluohtlikuks hinnatava teo toimepanemisega. See ajalis-ruumiline lähiseos kinnitab, et kannatanu peksmine oli sedavõrd intensiivne ja ulatuslik, et selles võib näha üheaegselt nii surma saabumise võimalikuks pidamist kui ka möönmist KarS § 16 lg 4 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-46-15, p 9, 3-1-1-102-16, p 17). Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad vähemalt kaudse tahtlusega ning seda saab tõsikindlalt väita välise teopildi alusel. 19.4 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Arvestades süüdistatavate teo objektiivset avaldumist (kannatanut rünnati lisaks kätele ka noaga ja kirvega), saab käsiloleval juhul juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Tegemist ei olnud mõne üksiku käe- või jalalöögiga pea- ja kehapiirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 19.5 Kolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Arvestades süüdistatavate käitumist on tavalise elukogemusega isikule ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv intensiivne ja ulatuslik peksmine, sh kirve ja noa kasutamine vigastuste tekitamiseks toob kaasa isiku surma. Süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova lüües kannatanut kordamööda intensiivselt ja ulatuslikult ning jõuliselt elutähtsate organite piirkonda, mille tagajärjel tekkisid kannatanule erinevad hulgivigastused, verejooks ning kuuldav korin, ei kontrollinud süüdistatavad mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönsid süüdistatavad peksmise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. 19.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et lootus tagajärje mittesaabumisele peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06, p 10). Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatavate käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatavad lootsid tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud süüdistatavad tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi. Seega tuleb taas kolleegiumil märkida, et kannatanu surma saabumise osas tegutsesid süüdistatavad kaudse tahtlusega ning nende käitumises on tuvastatud kaudse tahtluse voluntatiivne element.

Kolleegium nõustub, et antud juhul on süütegu süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Füüsilise vägivalla kasvades intensiivseks, sh kasutades vägivalla toimepanemiseks kirvest ja nuga toimus teovalitsemine kõigi sündmuskohal viibinud süüdistatavate ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega. See, et algselt puudus kokkulepe kasutada vägivalla tarvitamisel kirvest ja nuga, ei välista tapmise toimepanemist grupis, sest selline kokkulepe sündis peksmise käigus spontaanselt süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova konkludentsete tegudega. Seega nõustusid kõik süüdistatavad süüteo teatud viisil toime panemisega. 20.1 Seda, et teovalitsemine toimus kõigi sündmuskohal viibinud süüdistatavate ühise ja vaikides kooskõlastatud käitumisega ning konkludentsete tegudega, ei väära ka kaitsja Ahto Sirendi apellatsioonis toodu, et Ruslan Polištšuk kirvest ei kasutanud, kuid eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanu X surma põhjus aju-kolju trauma peaajupõrutuse, parempoolse kõvakelmealuse verevalumi, ämblikuvõrkkestaaluste verevalumite ning aju ja näokolju murdudega ja raiehaavadega (vähemalt 7) ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis peaajuturse. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et eksperdiarvamuse kohaselt on surma põhjuseks olnud mitmed eluohtlikud tervisekahjustused, sh rinnaõõnde ulatuv torkelõikehaav vasakul rangluu piirkonnas koos vasakpoolse õhkrinnaga. 20.2 Kaitsja Ahto Sirendi jätab tähelepanuta ka selle, et ekspert ei kinnita, et kannatanu kõri ei olnud läbilõigatud, sest pehmete kudede ulatuslik puudumine ei võimalda täpselt öelda, kas tegemist oli lõike vigastusega. Tegemist on pelgalt kaitsja oletusega, et kannatanu kõri ei olnud läbilõigatud ning kuna sellise kaitseversiooni osas ei ole mingeid muid tõendeid esitatud, ei saa ka apellant ise tõsikindlalt sellele väitele toetuda. 20.3 Asjaolu, et süüdistatav Violla Ivanova ei peksnud kannatanut ja ei kasutanud kirvest nii intensiivselt nagu seda tegi süüdistatav Alik Bolšakov ja nuga üldse ei kasutanud nagu seda tegi Ruslan Polištšuk, ei tähenda seda, et Violla Ivanova käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Apellandid jätavad tähelepanuta asjaolu, et see, kas isikud ehk süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova lõid grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral pea- või kehapiirkonda, sh noa või kirvega, ei oma kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik vägivalla tarvitajad. Seega ei oma tähtsust kaitsja Ahto Sirendi poolt märgitu, et eluohtlik tervisekahjustus rinnaõõnde ulatuv torke-lõikehaav on tõenäoliselt tekitatud kannatanule enne raiehaavu, sest kõik süüdistatavad tekitasid kannatanule erinevaid eluohtlikke tervisekahjustusi. See, et surma otsene põhjus on aju-kolju trauma ei välista Ruslan Polištšuki süüd, sest nagu märgitud kaastäideviijatena vastutavad kõik vägivalla tarvitajad. Kohtupraktik kohaselt on iga vägivalla tarvitaja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-43-06, p 9). Süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova olid võrdväärsed partnerid otsustamaks, kas ja kuidas ning millal süütegu toime panna. 20.4 Kolleegium saab kogutud tõendite pinnalt väita, et süüdistatavad Alik Bolšakov, Ruslan Polištšuk ja Violla Ivanova olid süüks arvatud teo, s.o kannatanu peksmise, sh kirvega ja noaga löömise ajal niisuguses kontaktis, mis ei saanud olla juhuslik. Siinkohal ei ole kaastäideviimise korral nõutav, et isikute panus või roll oleks võrdne. Süüdistatavate kontakt oli selline, mis viitab nende poolsele konkludentselt kooskõlastatud tegevusele. Puuduvad tõendid, et kannatanu suhtes vägivalla tarvitamine süüdistatavate poolt oleks ajendatud erinevatest põhjustest ja nad oleksid tegutsenud üksteisest sõltumatult ehk eraldi.

Süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova seotus teo toimepanemisega ei olnud abstraktne. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et süüdistatavad nähes kaassüüdistatavate poolt vägivalla tarvitamist erinevate vahenditega (rusikad, kirves, nuga) erinevatesse kehapiirkondadesse, oleks püüdnud või proovinud tagajärje saabumist suuremal või vähemal määral ära hoida, teisi manitseda, sekkuda jne. 20.5 Maakohtuga saab nõustuda, et kõigil süüdistatavatel oli võimalus sekkuda teise tegevusse ning takistada vägivalla tarvitamist kannatanu suhtes, sh keelduda tapmises osalemast ning abi kutsuda. Seega kiitsid kõik süüdistatavad sellise vägivalla tarvitamise kannatanu suhtes, millega põhjustati kannatanu surm vaikides heaks. Tähelepanuväärne on ka see, et puuduvad tõendid, et enne kellegi liitumist sündmusesse oleks põhjustatud juba kannatanu elule ohtlik tervisekahjustus või oleks juba surm saabunud. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate Alik Bolšakovi, Ruslan Polištšuki ja Violla Ivanova käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi ning kuna kolleegium nõustus maakohtuga ja tuvastas nii teo kui tagajärje suhtes tahtluse, siis ei ole võimalik süüdistatava Alik Bolšakovi teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi ja Ruslan Polištšuki teo kvalifitseerimine KarS § 306 lg 1 järgi.

puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatavate kaitseversioonid ei ole tõendamist leidnud ning käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isikute süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

korduvalt lugeda karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Kaitsja on märkinud ka apellatsioonis, et süüdistatav Alik Bolšakov on aidanud kaasa menetlusele (ütluste seostamised olustikuga). Väärib märkimist, et kaitsja ei täpsusta apellatsioonis, milline konkreetne süüdistatava tegevus aitas kohtueelset uurimist edasi viia. Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd politseiga, uurijaga või prokuröriga ning nimetatud tegevus peab olema aktiivne, st ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi või annab asja kohta ütlusi, mis teiste tõenditega kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. Süüdistatava Alik Bolšakovi ütlused (ütluste seostamine olustikuga) ei olnud sedavõrd määrava tähtsusega ehk kaalukad asja lahendamisel, mida lugeda karistust kergendavaks asjaoluks KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes. Kolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et antud juhul ei ole süüdistatav Alik Bolšakov aidanud süüteo avastamisele aktiivselt kaasa, mistõttu ei esine karistust kergendavat asjaolu KrMS § 57 lg 1 p 3 alt 3 mõttes. Seega maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 22.5 Kaitsja Aho Sirendi märgib karistuse osas vaid seda, et on üsna arusaamatu Ruslan Polištšukile mõistetud karistus, sest taparelva käes ei hoidnud, tapmiseks midagi ei teinud, kuid omati mõisteti 10 aastat vangistust. Kolleegium asub üheselt seisukohale, et arvestades esitatud argumentide asjakohasust, on apellatsioon selles osas ilmselt põhjendamatu ja kolleegiumil ei ole võimalik sisulist vastust anda. 22.6 Kaitsjad Leelo Viil ja Ahto Sirendi ei ole apellatsioonides viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikutega või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavatele Alik Bolšakovile ja Ruslan Polištšukile KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Alik Bolšakovi ja Ruslan Polištšuki süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune seaduslik alus.

KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Alik Bolšakovi suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.