1-21-1723
Kohus
Tallinna Ringkonnakohus
Otsuse tegemise aeg ja koht
2. oktoober 2023.a Tallinn
Kohtuasja number
1-21-1723
Kohtukoosseis
Orvi Koik, liikmed Janika Kallin ja Julia Katškovskaja
Kriminaalasi
Toomas Jõgi ja X (X) süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 3, 4, KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4, KarS § 3811 lg 2, KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Harju Maakohtu 9. juuni 2023.a otsus üldmenetluses
Apellatsioonide esitajad
Prokurörid Marek Soomaa ja Jürgen Hüva Kannatanu AS LHV Pank esindaja Marko Kairjak Süüdistatava Toomas Jõgi kaitsja Stella Veber
Prokurörid
Riigiprokurör Jürgen Hüva ja ringkonnaprokurör Marek Soomaa
Süüdistatavad
Toomas Jõgi, isikukood 36502050314, elukoht XXX; töökoht XXX, varem kriminaalkorras karistamata X, ik XXXXXXXXXXX; elukoht XXX, töökoht XXX, varem kriminaalkorras karistamata
Kaitsjad
Stella Veber (lepinguline kaitsja) ja Jaanus Tehver (lepinguline kaitsja)
Kannatanute esindajad
AS LHV Pank esindaja Marko Kairjak ja AS Luminor Liising esindaja MM
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
kannatanu LHV Pank esindajale makstud tasu
AS kasuks 2338 eurot
välja (ilma
Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
2(56)
2.1 KarS § 491 lg 1 alusel kohaldati Toomas Jõgile ettevõtluskeeldu 4 aastaks. 2.2 Toomas Jõgi mõisteti õigeks KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi.
3(56)
Tühistada Harju Maakohtu 09.06.2023 otsus osas, millega rahuldati LHV Pank AS poolt esitatud tsiviilhagi vaid Toomas Jõgi vastu ning mõista Toomas Jõgilt ja Xlt solidaarselt kannatanu LHV Pank AS kasuks välja varaline kahju 6 746 135,09 eurot. Mõista välja Xlt LHV Pank AS-l tekkinud menetluskulu summas 22 626,85 kuni maakohtu otsuse tegemiseni. Välja mõista Xlt apellatsiooni koostamisega tekkinud menetluskulud summas 2466 eurot. 5.3 Kaitsja Stella Veber taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus osaliselt, st osas, millega maakohus mõistis Toomas Jõgi süüdi ja määras talle karistused. Rahuldas tsiviilhagid ja mõistis Toomas Jõgilt välja kahjuhüvitised AS-i LHV Pank, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (varasem SA KredEx) ja Luminor Liising AS kasuks ning viivised AS LHV Pank kasuks. Jättis Toomas Jõgi menetluskulud osaliselt tema enda kanda ja mõistis Toomas Jõgilt välja menetluskulude hüvitise AS LHV Pank kasuks ja Luminor Liising AS kasuks ning mõistis Toomas Jõgilt välja sundraha. Teha nimetatud kriminaalasjas uus otsus ja mõista süüdistatav Toomas Jõgi õigeks talle esitatud süüdistustes. Tuvastades KrMS §-s 339 lg 1 p 7 ja 8 ning lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised tühistada maakohtu otsus apellatsioonis toodud ulatuses ja kõrvaldada need rikkumised apellatsioonimenetluses. Alternatiivselt taotleb apellant tühistada maakohtu otsuse apellatsioonis toodud ulatuses ja saata kriminaalasi tagasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule uues koosseisus. Uue otsuse tegemisel teha uus otsus ka menetluskulude jaotuse osas ning mõista riigilt Toomas Jõgi kasuks välja hüvitis lepingulise kaitsja tasu katteks vastavalt maakohtus esitatud sellekohasele taotlusele. Määrata, et apellatsioonimenetluse kulud jäävad riigi kanda, eraldi kaitsja poolt esitatava menetluskulude aruande ja selle lisade alusel. Juhul, kui ringkonnakohus mõistab Toomas Jõgi õigeks, palub apellant jätta tsiviilhagid läbi vaatamata täies ulatuses. Alternatiivselt kui ringkonnakohus teeb asjas otsuse, millega ei kaasne tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagisid puudutavas osas ja teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagid täies ulatuses rahuldamata, apellatsioonis nimetatud põhjustel 5.3.1 Võtta ringkonnakohtul vastu, apellatsiooni juurde lisatud tõendid (lisa 1-3) ja neid ringkonnakohtul uurida ning tugineda nendele otsuse tegemisel, tulenevalt KrMS § 321 lg 6.
4(56)
teine. Samas Riigikohtu lahendis suunab Riigikohus ringkonnakohtu KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 koosseise kontrollima. Ka kaasuses 1-18-158 nähtub, et etteheide seisnes saneerimisavalduse lisaks olnud võlanimekirjas nõude kajastamata jätmises. Apelleeritava asja maakohtu otsuse loogikat kasutades poleks pidanud Riigikohus selliselt toimima, sest saanuks öelda, et tegu on vähetähtsa dokumendiga, millega justkui ei saa iseseisvalt õiguseid omandada või kohustustest vabaneda. 6.2 Prokuratuuri arvates on maakohus tõlgendanud olukorda valesti. Kogu etteheite keskmeks on konkreetselt saneerimismenetluses vande all C bilansi ja kasumiaruande kinnitamine justkui need sisaldaksid õigeid andmeid. Nende konkreetsete dokumentide alusel sai hakata hindama C kohustuste ümberkujundamist. Samuti sai nende alusel hinnata, kas C on üldse saneerimiskõlbulik või oleks vajalik kohaldada pankrotimenetlust. Prokurörid viitavad Saneerimisseaduse § 8 lg 1, lg 3, § 9 lg 2, § 11. Saneerimismenetluse eesmärke on kirjeldatud saneerimisavalduses (tõend 95.1), kus on toodud sisse võrdlus pankrotimenetlusega. Saneerimismenetluse eesmärke on kajastatud saneerimiskavas, kus on otsesõnu öeldud, et selle käigus on võimalik lühiajalisi sissenõutavaks muutunud kohustusi vähendada ja ajatada ning jätkata Aktsiaselts C igapäevast majandustegevust (tõend 95.3.1). Saneerimisnõustajate kirjalik seisukoht kohtule (tõend 95.4) ja saneerimismenetluse lõpetamise määrus tsiviilasjas 2-17-11893 (tõend 95.10) ning pankrotimäärus tsiviilasjas 2-17-18069 (tõend 1.35) annavad kinnituse sellest, mis tagajärjed saabusid peale seda, kui ka teistel lisaks juhatuse liikmetele tekkis teadmine, et vande all kinnitatud majandusnäitajad ei ole õiged. Selliste asjaolude juures ei saa väita, et vandega kinnitatud bilanss ja kasumiaruanne ei ole dokumendid, mida KarS § 344 lg 1 mõttes võltsida saab. Ka saneerimisnõustaja on tunnistajana ütluseid andes kinnitanud, et saneerimiskava kinnitamine oleks võimaldanud kohustusi vähendada, tema sõnul 10-15 miljonit (15.02.22 istungiprotokoll lehekülg 31). Selleks, et üldse jõuda saneerimiskava kinnitamiseni oli vaja esmalt näidata, et C ei ole maksejõuetu. Prokuratuuri arvates ei ole antud juhul oluline, kas C saneerimismenetlus oleks lõpuks õnnestunud või mitte. 6.3 Prokuratuur märgib, et ei ole välistatud automaatselt muude kuriteokoosseisude olemasolu, kui juhtumisi konkreetse sätte kirjeldusele konkreetne olukord ei vasta. Sellele viitab ka Riigikohus lahendis 1-18-158. 6.4 Maakohus ei pea võimalikuks justkui koondandmete võltsimist. Prokuratuur sellise käsitlusega ei nõustu. Toomas Jõgi ja X viisid oma teo lõpule dokumentidele allkirja lisamisega, kui seni sai neid käsitleda n-ö tööversioonidena, siis kinnitades vande all andmete õigsust, ei saa rääkida enam mingist kõrvalisest koondvaatest. Käesoleval juhul on süüdistuses ja tõendites selgelt näha, milliseid dokumente võltsiti. Käesoleval juhul on tegu tõepoolest olukorraga, kus juba niigi ebaõigeid andmeid muudeti veelgi. Sel hetkel tuli võtta neid algandmeid tõesena, kuna polnud tuvastatud vastupidist. Oluline on asetada rõhk sellele, et need konkreetsed dokumendid sisaldasid ebaõigeid andmeid, mitte sellele, kas mõnes teises C andmeid sisaldavas andmekogus või dokumendis sisaldus veel valeandmeid. Materjalidest ei nähtu, et prinditi C andmebaasist juba olemasolevat teavet välja. Tõendid näitavad, et dokumentides olevaid andmeid korrigeeriti vahetult enne nende kohtus kinnitamist. On selgelt tõendatud, et mõlemad süüdistatavad teadsid, et kohtus kinnitatavad andmed ei ole tõesed. Asjaolu, et süüdistuses on võrreldud vandega kinnitatud andmeid R OÜ erikontrolli aruandega ei tähenda, et vandega kinnitatud andmed olnuks õiged. Süüdistuses on välja toodud ka G OÜ erikontrolli aruande tulemused, mille põhjal saab samuti näha erinevusi vandega kinnitatud andmetega. Seda osa ei ole kohus üldse otsuses avanud, miks nende andmete alusel ei saa väita, et vande all kinnitatud andmed ei ole õiged.
5(56)
6.5 Maakohtu seisukoht, et KarS § 345 lg 1 on välistatud, sest süüdistatavad ei teadnud andmete ebaõigsusest, kuna R OÜ erikontroll valmis alles 05.10.2018 ei ole asjakohane. Süüdistuses on selgelt nimetatud, mis ajahetkest teadsid X ja Toomas Jõgi seda, et C majandusnäitajad ei ole õiged. Selleks kuupäevaks oli 09.08.2017, kui neile saadeti G OÜ vandeaudiitori e-kiri, milles olid esialgsed andmed välja toodud. Viide R OÜ erikontrollile oli vajalik selleks, et näidata esitatud andmete ebaõigsust, mitte juhatuse liikmete teadlikkust sellest. Viimane on tuletatav ennekõike 09.08.2017 G OÜ e-kirjast juhatuse liikmetele. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et täidetud on ka KarS § 345 lg 1 kuriteokoosseis ja mõlemad süüdistatavad tuleks sellel alusel süüdi mõista. 6.6 Prokuratuuri hinnangul ei oleks kohus pidanud arvesse võtma X kaitsja esitatud tõendit juhatuse liikmete tööjaotuse kohta. Prokuratuur jääb samade seisukohtade juurde, mida esitati maakohtus, kuid rõhutab täiendavalt seda, et vähemalt vande andmise olukorras see tööjaotus mingil põhjusel ei kehtinud. Vande all kinnitatud andmed ei olnud justkui X vastutusalasse kuuluvad ja ta saanuks kerge vaevaga väita, et tema ei tea nende andmete sisust midagi ning seetõttu ei ole valmis neid kinnitama. Siinkohal ei saa kasutada argumenti, et ta usaldas oma kolleegi ja puudusid viited tema mitteusaldamiseks. Mitteusaldamise alus oli selgelt olemas, selleks oli 09.08.2017 e-kiri, millega öeldi otsesõnu, et C majandusnäitajad ei ole sellised nagu neid seni on esitletud. X teadis väga hästi läbiviidavast erikontrollist, sest ta oli osalenud nõukogu koosolekutel, millele ta esitas ka enda tagasiside (tõendid 52.1-52.4). Samuti osales ta aktiivselt kohtus kinnitatud andmete kujundamisel. Seda on kinnitanud tunnistajana ütlusi andnud SS ning tema kirjavahetus juhatuse liikmetega saneerimiseks vajalike dokumentide koostamisel (tõendid 52.9., 92.9.2., 141.2., 141.4., 141.6., 141.7., 141.10.). Kohtu etteheide, et prokuratuur oleks pidanud tunnistajate käest küsima konkreetse dokumendi kohta jääb arusaamatuks, sest tegemist ei olnud prokuratuuri valduses oleva tõendiga. Prokuratuurile esitas kaitsja selle tõendi alles 21.02.2022. Selleks hetkeks oli üle kuulatud näiteks AP (22.12.2021 istung), kes oli kolmas juhatuse liige. Tema käest on prokuratuur küsinud, kas neil oli mingi kirjalik dokument ülesannete jaotuse kohta, millele tunnistaja vastas, et ta ei mäleta (22.12.2021 istungiprotokoll lehekülg 43). See on prokuratuuri arvates selge viide sellest, et mingit kõigile teada olevat tööjaotust ei eksisteerinud, vaid kõik tegelesid vastavalt vajadusele kõigega. X kaitsja ei ole tunnistajale soovinud näidata nimetatud tööjaotuskava ega eraldi küsida selle kohta (22.12.22 istungiprotokoll lehekülg 47). Lisaks on vastuoluline kohtu hinnang allkirjastamata dokumentidele. Kohtuotsuse punktis 96 on kohus pidanud oluliseks asjaoluks faktooringulepingu allkirja puudumist (kuigi tegelikult on sama leping 592498 tõendis 93 allkirjastanuna olemas). Samas kaitsja tõend, millel ei nähtu isegi teoreetiline allkirjastaja või mingi kuupäev, mis ajast see dokument võiks pärineda, on kohus leidnud, et see on usaldusväärne tõend. Lisaks on märkimisväärne, et sellel dokumendil kajastub kolm juhatuse liiget, kuid AP lahkus 2016.aastal juhatuse liikme kohalt. Seda, kuidas peale APe lahkumist vastusvaldkonnad jaotusid see dokument ei kajasta. 6.7 Prokuratuur jääb KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 osas süüdistuskõnes taotletud karistuse juurde. Samuti jääb prokuratuur süüdistuskõnes esile toodud süü suurust kirjeldavate argumentide juurde. X puhul palub prokurör kohaldada lisakaristusena ettevõtluskeeldu. KarS § 344 lg 1 ja KarS § 345 lg 1 on avaliku usalduse vastased kuriteod kuuludes karistusseadustiku 19.peatüki 2.jakku. Kuna prokuratuur ei vaidlusta X osas ülejäänud süüdistuse osade õigeksmõistmist, siis saab asuda seisukohale, et ettevõtluskeelu pikkust võib vähendada. Samas ei saa ära unustada asjaolu, et teod on toime pandud kohtuistungil, mis prokuratuuri hinnangul näitab üles erilist lugupidamatust kohtuvõimu suhtes, kuid kindlasti ka võlausaldajate suhtes, kelle
6(56)
nõuete saatuse osas oldi valmis andmeid esitama võlgnikust juriidilise isiku jaoks soodsamas suunas. Selliselt käituvad juhatuse liikmed ei peaks tegutsema ettevõtluses positsioonidel, mis võimaldavad tegeleda äriühingute juhtimisega.
7(56)
töökorralduse osas), et ta pani kokku ja vajadusel esitas andmeid juhatuse korraldusel (vt TO ütlused 07.03.2022 istungil, lk 55). X osales enamikel kohtumisel kannatanuga (MT hinnangul 1-2 korda (vt MT ütlused 14.02.2022 istungil, lk 48). AK ütluste kohaselt oli X kohal, kui LHV esindajad käisid kohtumas EP tootmises (vt AK ütlused 15.02.2022 istungil, lk 9)). Kuivõrd X teadis oma sõnul väga hästi EP poolt kasutatavat tehnoloogiat, andis see Xle väga head eeldused rahastusega seonduvate probleemide lahendamiseks, sest tal oli võimalik aru saada, millistele klientidele oleks võimalik vastavat tehnoloogiat pakkuda (vt X ütlused 11.05.2022 istungil, lk 9). 15.05.2017 andis X EP nimel selgitusi laenuvajaduse osas (kd 9, tld 142-143). 7.4 Tegevusetus ka olukord, kui raamatupidamist on küll korraldatud, kui seda õigusaktidele mittevastavalt. Järelikult on võimalik, et raamatupidamise korraldamine seisnebki korraga nii tegevuses kui tegevusetuses ehk kõnealune koosseis hõlmabki endast ehtsa tegevusetusdelikti elementi. Seega leiab maakohus vääralt, et KarS § 3811 lg 2 koosseisu jaatamiseks esimese teoalternatiivi järgi on tarvis isiku aktiivne tegutsemine ning vastutuse jaatamiseks ei piisa passiivseks jäämisest. Kannatanu esindaja ei nõustu, et süüdistus on esitatud Toomas Jõgile ja Xle tegevusetuse vormis. Vastupidi, süüdistusaktis nähtub, et süüdistatavatele heidetakse eelkõige ette tegevusetust (vt eelkõige süüdistusakti lk 74-76). Kannatanu ei nõustu kohtu seisukohaga selles, et KarS § 3811 lg 2 teise teoalternatiivi kohaselt kaastäideviimise kontekstis eeldab mõlema süüdistatava aktiivset teopanust valeandmete esitamisel, mitte lihtsalt passiivseks jäämist. Konkreetsel juhul võib X passiivseks jäämist lugeda oluliseks teopanuseks, kuivõrd EP juhatuse liikmena oli Xl kohustus korraldada raamatupidamise nõuded ning esitada raamatupidamisdokumendis õigeid andmeid. X vastutust ei väära ka usalduspõhimõte, mille järgi tööjaotuse olemasolul saab üks juhatuse liige tööjaotuse olemasolul eeldada, et see nõue on täidetud. Usalduspõhimõttele ei saa tugineda siis, kui ülejäänud juhatuse liikmed said rikkumisest teada, kui ei teinud sellegi poolest midagi. Konkreetsel juhul ei ole X täitnud EP juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, sest on teadlikult otsustanud tegevusetuks jääda olukorras, kus on ilmne, et ka Toomas Jõgi ei ole EP raamatupidamist nõuetekohaselt korraldanud. (vt ka põhjendusi LHV kohtukõne teesidest p-d 110 – 113) 7.5 Maakohus rahuldas LHV Pank AS poolt esitatud tsiviilhagi ja mõistis Toomas Jõgilt kannatanu LHV Pank AS kasuks välja varalise kahju 6 746 135,09 eurot. Eeltoodud põhjendustel leiab kannatanu, et X vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine oli põhjendamatu ning Toomas Jõgi ja X vastutavad varalise kahju eest solidaarselt.
8(56)
vastamata kaitse argumentidele. Maakohtus on süüdistust sisustanud asjaoludega, mida süüdistus ei kajasta, väljudes süüdistuse piiridest ja seega mõistnud isikud süüdi etteheidetes, milles pole süüdistust esitatud. See tingib maakohtu otsuse tühistamise. 8.1 AS LHV Pank episoodis – KarS § 209 lg 2 p 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses ja KarS § 3811 lg 2 järgi esitatud süüdistuses. Erikontrolli aktid on lubamatud tõendid, tuvastamaks mitteõiguslikke eriteadmisi vajavaid asjaolusid. Nimelt reguleerib KrMS 7.jagu eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamise korda kriminaalmenetluses. Selleks on seadusandja ette näinud tõendi liigi – ekspertiisi akti ja eksperdi, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi, vastavalt KrMS §-le 95 lg 1-2. Samuti pole väheoluline, et seaduse kohaselt eelistatakse riiklikku ekspertiisiasutust või riiklikult tunnustatud eksperti, kelleks aga antud juhul erikontrolli läbiviijad polnud. Lisaks, vastavalt seadusele, hoiatatakse eksperti ekspertiisi läbiviimisele eelnevalt, kriminaalvastutuse eest, teadvalt vale ekspertarvamuse andmise eest. Kaitsja esitas põhjalikud vastuargumendid antud erikontrolli aktide lubamatuse kohta tõendina oma kaitsekõne lk 7 – 14 ja apellant palub neid argumente võtta arvesse ja jätta need tõendid kõrvale kui lubamatud. 8.2 Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et need olid siiski lubatavad tõendid, siis palub apellant need tõendikogumist välja, kui ebausaldusväärsed tõendid. Kaitsja on kaitsekõnes lk 52-65 eraldi analüüsinud seda, miks R OÜ aruanne (edaspidi R) erikontrolli aruanne ja ka (eelnev G OÜ aruanne /edaspidi G), millega kohus luges tuvastatuks 2013- 2015. aastal väidetava kelmuse toimepanemise (G aruanne hõlmas vaid ühte aastat, st 2015), ei ole usaldusväärsed tõendid. Kaitsja ei hakka apellatsioonis viidatud analüüsi kordama, kuid palub ringkonnakohtul antud kaitsekõne argumente arvesse võtta. 8.3 Maakohus on otsuses kohtupraktikaga vastuolus olevalt leidnud, et süüteo asjaolusid saab tõendada erikontrolli aktidega, mis ei ole aga KrMS § 63 lg 1 nimetatud tõendiliik, mitteõiguslikke eriteadmisi vajavate süüdistuse asjaolude tõendamiseks. Maakohus on leidnud, et prokuratuur võis tõendamiseseme asjaolu tõendamiseks esitada arvamused, mis polnud ekspertiisi aktid, milleks olidki asjatundjate, st audiitorite R ja ka G erikontrolli aktid. Maakohus luges need lubatavaks ja ka usaldusväärseks tõendiks, vaatamata enda poolt viidatud Riigikohtu lahenditele ja KrMS vastavate sätete nõuetele. Seega on selline rikkumine toonud kaasa ebaseadusliku otsuse KrMS §-s 339 lg 2 tähenduses. 8.4 Maakohus on jätnud asjatundja UV ütlused põhjendamatult kõrvale seetõttu, et kaitseaktis on märgitud, et asjatundja saab anda ütlusi selle kohta, et C raamatupidamises sellisel viisil valmidusastme meetodi rakendamine, ei olnud vale“. (otsuse p-des 61-63). Maakohus on lubamatult ignoreerinud asjatundja kohtus antud ütluste sisu. Maakohus ei saa olukorras, kus asjatundja on kohtus üle kuulatud, jätta need ütlused tõendikogumist kõrvale, kuna asjatundja ütluste sisu seda osa, mis puudutas erikontrolli aktide ebausaldusväärsust ja valmidusastme metoodika osas valede järeldusteni jõudmist erikontrolli aktides, pole kaitseaktis välja toodud. Kohus on antud kolmes otsuse punktis pikalt selgitanud kohtupraktikat selles osas, millises küsimuses tohib asjatundjat üle kuulata, ent antud juhul ei saa olukorras, kus ütlused on kohtus kõlanud, neid tõendikogumist, sel põhjusel välja jätta. 8.5 Maakohtus uuritud tõenditest on selgunud, et erikontrolli aktis bilansiväliste kontode kasutamine sellisel viisil, mis on kontrollimatu ja pole näha arvutuskäiku ja metoodikat – muutis oluliselt ja põhjendamatult äriühingu kulude suurust ja müügitulu arvestust ja seega aruannete järeldused ei ole kontrollitavad ja usaldusväärsed. Selle kohta andud ütlusi asjatundja UV istungil 20.05.22 lk 11-12. Ringkonnakohtul tuleb arvesse võtta ka kaitsekõnes
9(56)
väljatoodud analüüsi selle kohta, et erikontrolli aktides kajastatud andmed pole kontrollitavad, on vastuolulised ja ei sisalda kontrollitavaid andmeid, selle kohta, millised kulud on raamatupidamises jäetud kajastamata – kaitsekõne lk 53-65. 8.6 Maakohus on tsiteerinud erikontrolli akti, kuid just see tekst, millele kohus ise viitas antud erikontrolli aktis ja tsiteeris, viitab üheselt sellele, et pole jälgitav, milliseid „teatud kulusid“ vastavalt 17 % ja 5 % on lisatud tegelikele projekti kuludele ja miks on neid just määras 17 % ja 5 % jagatud projektidele. Samuti ei vasta need erikontrolli aruande selgitused küsimusele, milliseid sisemiste ressursside kulusid ja milliseid muid kulusid (sest seda ei täpsustata) – veel projektidele jagati. Selline sõnastus viitab selgelt ja üheselt sellele, et pole jälgitav tulemusteni jõudmise käik ja see on juba ainuüksi teksti lugemisel selge. Seega kinnitab viidatud tekst, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, mida saaks tõendikogumis arvesse võtta. Kuna kohus on erikontrolli aktile tuginedes lugenud tõendatuks raamatupidamise korraldamise rikkumise süüdistuse ja kelmuse süüdistuse, siis tingib see otsuse tühistamise ja Toomas Jõgi nendes süüdistustes, täielikult õigeks mõistmise. 8.7 Maakohus on lihtsustatult leidnud (otsuse p-s 63), et kuna UV ei tutvunud algdokumentidega, siis ei saa ta asjatundjana anda ka hinnangut erikontrolli tulemustele. Tegelikkuses ei andnud asjatundja UV mitte hinnangut selle kohta, kas number on erikontrolli aktis õige (mis eeldab raamatupidamisdokumentidega tutvumist), vaid selle kohta, kas tulemusteni jõudmine aktis on jälgitav ja kas on aru saada, kuidas on tulemusteni jõutud. Sellele küsimusele vastas asjatundja eitavalt. Need kaitsja argumendid on kohus jätnud analüüsimata, seega on maakohus jõudnud kohtus uuritud asjatundja ütlustest valele järeldusele, mis on oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 tähenduses. 8.8 UV ütlusi on kinnitanud ka finantsjuht TM. Maakohus on eraldi analüüsinud otsuse kolmes punktis 61 – 63 temaatikat, mis käsitles küsimust, kas oleks tohtinud erikontrollide läbiviimisel arvesse võtta bilansiväliste kontode andmeid sellisel viisil (mis ei võimalda tulemusteni jõudmist kontrollida) ja selle alusel tuvastada äriühingute kulusid või mitte. Samas on aga kohus otsuse antud punktides, pannud selle kahtluse veelkordse tõendamise kohustuse kaitsjale, kellel lasub kohtu arvates kohustus, sellises olukorras ise ekspertiisi määramist taotleda. Apellandi arusaama kohaselt, on vältimatu, et tõendi usaldusväärsuse kahtluse korral tuleb otsuse tegemisel, selline tõend, tõendikogumist välja jätta. Seega kohtu seisukohtade ja järeldustega pole võimalik nõustuda ning kaitsja hinnangul on toonud sellised järeldused kaasa olulise menetlusnormi rikkumise, millega on kaasnenud ebaseadusliku otsuse tegemine. 8.9 Süüdistuse tõendamise koormus lasub prokuratuuril ja kui prokuratuuri esitatud tõenditel lasub ebausaldusväärsuse kahtlus, mis on kinnitust leidnud vähemalt nelja tõendiga (erikontrolli akti sõnastusest ei selgu järeldusteni jõudmise käik ja andmed, tunnistajad TM, Toomas Jõgi ja UV kinnitavad, et erikontrolli aktides oli kasutatud bilansiväliseid andmeid ebaõigesti, kuna need ilmselgelt ei kattunud äriühingu tegeliku bilansi andmetega ja ületasid kogukulusid kordades) – ei pea kaitsja muid tõendeid kahtluste kinnitamiseks esitama. Viidatud tõenditega kinnitust leidnud kahtlused, annavad selge aluse nende tõendite kõrvale jätmiseks. 8.10 Maakohus jättis arvesse võtmata, et peale UV andis ütlusi ka äriühingu pikaaegne finantsjuht TM ja ka Toomas Jõgi, kes kinnitasid, et äriühingu kulude arvestamisel saab võtta aluseks vaid tegelikke kulusid, mis on raamatupidamises kajastatud ja mis on kinnitust leidnud vastastikuste saldoteatistega. Olukorras, kus raamatupidamisse kandmata kulusid pole
10(56)
välja toodud, ei saa öelda, et oleksid olnud mingid muud kulud, mida pole raamatupidamises kajastatud. Mõlema isiku ütlustest nähtub selgelt, et väär on äriühingu kuludena R erikontrolli aruandes, arusaamatul viisil ja mahus, arvesse võtta bilansiväliseid kulusid, olukorras, kus pole välja toodud, millised konkreetsed kulud on raamatupidamises kajastamata. Seega on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb lugeda süüdistatava kasuks ja ei ole võimalik isikut süüdi mõista, kui kõik viidatud tõendid üheselt näitavad, et esineb kahtlus erikontrolli aktide usaldusväärsuses. 8.11 Asjatundja UV ütlusi kinnitab ka käesoleva apellatsiooni juurde esitatud uus tõend (apellatsiooni lisa 1). 27.06.23 on valminud eksperthinnang tsiviilasjas nr 2-21-11318. Riiklikult tunnustatud ekspert MK koostas 27.06.2023 ekspertarvamuse, mis tõendab sarnaselt asjatundja UV ütlusi ja tunnistaja finantsjuht TM ütlusi. Kaitsja leiab, et mitteõiguslikke eriteadmisi nõudvas küsimuses, mida antud juhul valmidusastme meetodi osas erikontrolli arvamuses metoodika ja tulemusteni jõudmise kontrollitavus kindlasti on, tuleb lähtuda riiklikult tunnustatud finantseksperdi hinnangust. 8.12 Tunnistajana üle kuulatud äriühingu finantsjuhi TM ütlus on oluline isikuline tõend. Samas on maakohus otsuses täielikult ignoreerinud antud isikulist tõendit osas, milles tunnistaja selgitas valmidusastme meetodi rakendamist Cs. Maakohus on antud tunnistaja osadele ütlustele tuginenud vaid selles osas, mis puudutas pangale andmete edastamist C poolt ja C sisemist tööjaotust (p-s 21) ent maakohus on täielikult ignoreerinud TM ütluste seda osa, mis puudutas süüdistuste sisulisi asjaolusid, st osa, mis puudutas raamatupidamises ja finantsarvestuses andmete kajastamise õigsust. Seejuures pole maakohtu otsuses välja toodud ka seda, mis põhjusel on selle isikulise tõendi kõige olulisem osa, st finantsarvestuse õigsust puudutav osa, tõendikogumist täielikult välja jäetud. See on käsitletav olulise menetlusnormi rikkumisena, mis tõi kaasa ebaseadusliku otsuse. 8.13 Maakohtu otsuses on kajastamata ka raamatupidaja TO ütlused, jättes samas ka põhistamata, miks on süüdistuse asjaolusid oluliselt puudutav osa tunnistajate ütlustest, jäetud tõendikogumist välja. Selline rikkumine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis on toonud kaasa ebaseadusliku otsuse KrMS §-i 339 lg 1 p 7 tähenduses, kuna kohtu otsuses puuduvad põhistused selle kohta, miks antud tõend on tõendikogumis arvesse võtmata jäänud. Selle tõendi eiramine on toonud kaasa ebaseadusliku otsuse, mis annab aluse otsuse tühistamiseks. 8.14 Finantsekspert MK ütlustele tuginevalt pole erikontrolli akte võimalik usaldusväärseks tõendiks pidada, millise alusel isikud süüdi tunnistatakse, nagu on maakohus seda kergekäeliselt teinud. Seega R erikontrolli aruandes ei ole näidatud, et AS C raamatupidamisarvestuses ja käibeandmikus oleks üle 9 miljoni euro ulatuses, jäetud kulusid kajastamata. Seega ei ole need erikontrolli aktid usaldusväärsed tõendid. 8.15 Süüdistuses ja maakohtu otsuses on välja toomata, mida oleks tulnud valmidusastme meetodi rakendamisel teisiti finantsarvestuses kajastada ja kui kasutada tsiviilasjas valminud eksperthinnangu sõnastust, siis pole välja toodud ja tuvastatud, millised mõõtmistulemused olid valed ja miks ning kuidas leiti teistsugused andmed erikontrolli aktis. G aruandest selgub, et kulud oleks võinud olla isegi väiksemad ja selle võrra müügitulu suurem. R aruandes pole aga välja toodud, kus on C juhatus eksinud ja sellele puudusele erikontrolli aruandes, juhtisid korduvalt tähelepanu kohtus nii ütlusi andnud finantsjuht TM kui ka Toomas Jõgi ja lisaks ka asjatundjana finantsekspert UV ja nüüd veel ka tsiviilasjas ekspert MK, kes jõudis samale järeldusele kirjalikus eksperthinnangus. Seega kogumis Toomas Jõgi, TM, TO ning ka UV ütlustega ja valminud kohtuliku ekspertiisi aktiga, on tuvastamist leidnud, et erikontrollide
11(56)
järeldusi ei saa usaldusväärse tõendina arvesse võtta ja need tuleb jätta tõendikogumist kõrvale. 8.16 Maakohus on otsuses, punktis 52-53 samuti ekslikult jõudnud valele järeldusele uuritud tõendite pinnalt. Vastupidiselt kohtu järeldustele, nähtub aga raamatupidaja GT 14.02.22 ütlustest, et audiitor KL käis igal aastal koos audiitorbüroo töötajatega kontrollimas Cs ka raamatupidamise algdokumente. Seega hõlmas iga-aastane audiitorkontroll ka algdokumentidega tutvumist ja see on leidnud kinnitust nii TO kui ka finantsjuhi TM ütlustega ja lisaks ka järgnevalt välja toodud tunnistajate KM, AC ning ka raamatupidaja GT ütlustega. Finantsjuhi TM ütlusi pole kohus otsuses tõendikogumis arvesse võtnud, samas on antud ütlustest selgelt näha, et audiitorile oli edastatud juba alates 2013.aastast alates kaaskiri ja raamatupidamise sise-eeskirjad, millistest olid näha valemid ja selgitused valmidusastme meetodi ja selle arvutamise valemite kohta. Seega ei vasta maakohtu otsuse järeldused meetodi ja valemite puudumise kohta, kohtus tegelikult tuvastatud asjaoludele 8.17 Ka ei vasta maakohtu järeldused tuvastatud asjaoludele selles osas, justkui oleks Toomas Jõgi, juhatuse liikmena ise meelevaldselt ja raamatupidamise sise-eeskirjades näidatud valemeid järgimata ning ilma finantsosakonna ja finantsjuhi teadmata, koostanud valmidusastme arvestusi, mis irdusid tegelikest kuludest. Maakohus jätnud täielikult tõendikogumist välja ning põhjendamatult analüüsimata finantsjuhi TM ütlused, kes on kirjeldanud, kuidas, millal ja kelle poolt töötati välja valmidusastme meetodi rakendamisega seotud valemid, samuti asjaolu, et need sisaldusid raamatupidamise sise- eeskirjades ja et need olid edastatud ka audiitorile tutvumiseks, seega ei olnud tegu Toomas Jõgi suvaga, nagu kohus järeldas. Seega kohtu eelviidatud järeldused ei vasta uuritud tõenditega tuvastamist leidnud asjaoludele. 8.18 Maakohtu otsuses viidatud distsiplinaarmenetlus KL suhtes toimus peale seda, kui Toomas Jõgi oli juba ammu lahkunud C juhatusest ja ei esitanud mingit C finantsarvestust ei audiitorile, Äriregistrile ega ka mitte pangale. Seega ei saa antud audiitori suhtes toimunud distsiplinaarmenetlus, kuidagi olla tõendiks selle kohta, et Toomas Jõgi teadis, et C finantsarvestuses võib esineda viga. See ei saa olla antud asjaolu kohta tõendiks isegi olukorras, kui sellise vea olemasolu, oleks usaldusväärselt tõendatud, mis antud juhul aga pole ka tõendatud. Maakohus on KL ütlused jätnud tõendikogumist välja ebaseaduslikult ka seetõttu, et nende ebausaldusväärseks lugemine pole kuidagi põhistatud. KL poolt antud ütlused ühtivad lisaks ka tunnistajate: finantsjuhi TM, pearaamatupidaja TO, raamatupidaja GT, tunnistajate KM ja ka AC ütlustega ning lisaks ka juhatuse liikme Toomas Jõgi ja asjatundja UV ütlustega. Seega kohtu järeldustel selle kohta, et tunnistaja KL ütlused on ebausaldusväärsed, pole mingit alust, need ühtivad teiste tunnistajate ütlustega. Üle kuulatud tunnistajate sõnul audiitor kontrollis algdokumente ja sise-eeskirju, lepinguid, arvestuspõhimõtteid jmt. Tunnistajad TO, TM, KM ja AC kinnitasid kohtus ka seda, et audiitor käis ka füüsiliselt kohapeal kontrollimas dokumente ja ka kontrollimas inventuuride läbiviimist. Maakohus on tunnistajate KM ja AC ütlused jätnud põhjendamatult tõendikogumist välja, jättes omakorda põhistamata, miks ta nende tunnistajate ütlusi tõendikogumis arvesse ei võtnud, rikkudes sellega oluliselt KrMS §-s 339 lg 1 p 7, jättes täitmata põhistamiskohustuse. Seega on kohus jätnud viidatud tõendid põhjendamatult otsuses analüüsimata ja jõudnud otsuses ekslikule järeldusele, mis ei vasta tegelikkuses kohtus kõlanud ütlustele. 8.19 Asjas on alust kahtlusteks, et erikontrollide läbiviimiseks on edastatud C raamatupidamise kohta ebaõigeid algandmeid. Sellele viitas apellant ka oma kaitsekõnes.
12(56)
Nimelt on Toomas Jõgi oma ütlustes viidanud kahtlusele selle kohta, et kuna nii G audiitorbüroole kui ka R büroole, edastas andmeid uus finantsjuht SS ja seega võis ta neid andmeid edastada viisil, mis ei näidanud C finantsseisu õigesti. Nimelt oli seoses sellega, et äriühingusse kaasati uus aktsionär, kes oma investeerimiskohustust ei täitnud, tekkinud aktsionäride vaheline tüli, mille käigus TM hakkas otsima võimalusi äriühingut üle võtta, mida kohus ka otsuses jaatas. Samas kuigi kaitsja viitas kaitsekõnes raamatupidamise ebaõigete algandmete edastamise kahtlusele, jättis kohus selle otsuses analüüsimata. Kaitsja toob ära selle, mis viitab ebaõigete andmete edastamise kahtlusele viitab ning teeb järelduse, et on ilmselge kahtlus nende andmete vigases edastamises erikontrolli läbiviijatele, uue finantsjuhi poolt. Seda kahtlust kinnitavad muuhulgas ka erikontrolli läbiviija JG kohtus antud ütlused. Asjas on ilmselt erikontrollide läbiviimiseks edastatud andmeid, mis ei olnud kajastatud äriühingu raamatupidamises, st olid võetud andmed arusaamatutest allikatest ja kasutatud arusaamatut metoodikat ja järeldusteni jõudmise käik polnud jälgitav, mis tingis erikontrolli aktides ilmselgelt suuremahulised vead. JG oli saanud alusdokumendid põhiliselt uuelt finantsjuhilt SSlt, kes ilmselgelt edastas andmeid, mis viisid lõppkokkuvõttes valede erikontrolli tulemusteni. 8.20 Maakohtu otsuses punktis 68 ja 70 on kohus ise sisustanud süüdistust asjaoludega, mida süüdistus ei kajasta, väljudes süüdistuse piiridest ja seega mõistnud isiku süüdi etteheidetes, milles pole süüdistust esitatud. Selline oluline menetlusnormi rikkumine on toonud kaasa ebaseadusliku otsuse, mis tingib maakohtu otsuse tühistamise. Nimelt on apellant juba kaitsekõnes toonud välja, et süüdistus ei vasta elementaarsetele nõuetele selle kohta, millise tahtluse vormiga on väidetavalt süüdistatav teo toime pannud. Kohus on seda viga ise asunud parandama, väljudes süüdistuse piiridest. Samuti ei vasta süüdistus nõuetele, kuna süüdistus ei kajasta andmeid, milline oli väidetav vahendliku täideviimise vorm, millega süüdistatava poolt tegu väidetavalt toime pandi. Apellant on kaitsekõnes lk 37 – 46 selle kohta esitanud pika analüüsi ja ei hakka seda apellatsioonis kordama, kuid palun antud kaitsekõnes esitatud analüüsi arvesse võtta ja mõista Toomas Jõgi õigeks seoses sellega, et kohus on väljunud süüdistuse piiridest ja sisustanud ise puudulikku süüditust. Maakohus pole kaitsja argumente otsuses arvesse võtnud, mis on toonud kaasa ebaõige otsuse KrMS §-s 339 lg 2 tähenduses. 8.21 Süüdistus ei sisalda mingit viidet selle kohta, millise tahtluse vormiga pandi väidetav tegu toime. Maakohtu poolt p 70 viidatud asjaolud ei kajastu süüdistuses, nimelt pole muudetud süüdistuses ega ka esialgses süüdistuses mingeid viiteid isiku poolt teo toimepanemise subjektiivse külje osas. Seega on ka selles osas kohus asunud ise süüdistust täiendama ja mõistnud isiku süüdi, vaatamata selle, et süüdistus selliseid väiteid ei kajastanud, väljudes sellega süüdistuse piiridest. 8.22 Maakohus on otsuses lugenud Toomas Jõgi ütlused ebausaldusväärseks vaid ühes punktis, kuid seejuures on jätnud arvesse võtmata asjaolu, et vastavaid, kohtu hinnangul ebausaldusväärseid fakte, mis tulenevad Toomas Jõgi ütlustest, on kinnitanud ka teised tunnistajad (näiteks finantsjuht TM ja pearaamatupidaja TO ning teine juhatuse liige X. Seega tuleb asuda seisukohale, et kohtu järeldused ei vasta selles osas tuvastatud asjaoludele. Kohus on seejuures Toomas Jõgi tegevuses subjektiivse külje (kavatsetuse), tuvastanudki vaid selle asjaolu kaudu, et Toomas Jõgi on kohtu hinnangul tutvunud G (G) erikontrolli aktiga juba selle valmimise ajal. Kuna kohtu hinnangul, Toomas Jõgi kohtumenetluses ütlusi andes varjas asjaolu, et ta on G erikontrolli aktiga tutvunud, siis ongi leidnud tõendamist, et ta oli teadlik raamatupidamises ja finantsarvestuses valeandmete kajastamisest ja seega esitas ta pangale kavatsetult valeandmeid. Sellises kohtu järelduses on loogikaviga. Nimelt esiteks on kohus eiranud fakti, et mõlemad erikontrolli aktid valmisid peale seda, kui Toomas Jõgi, oli juba C
13(56)
finantsosakonna juhtimise eest vastutava juhatuse liikme kohalt taandunud. Seega isegi kui jaatada asjaolu, et Toomas Jõgi varjas G erikontrolli aktiga tutvumist 2017. aastal, ei saa see tagasiulatuvalt tõendada tema teadlikkust finantsarvestuse ebaõigsuse kohta, mis toimus enne erikontrolli akti koostamist 2013-2015 aastal, milles on esitatud süüdistus. 8.23 Maakohus jätnud täielikult arvesse võtmata ka kaitsekõnes lk 46- 52 esitatud tõendid ja analüüsi selle kohta, et Toomas Jõgil ei saanud olla mitte mingisugust arusaama ega teadlikkust, et raamatupidamise aruandluses on kajastatud valeandmeid, sh valeandmeid valmidusastme meetodi kohta. Kaitsekõnes on esitatud konkreetsed tõendid ja analüüs selle kohta, mis näitab, et Toomas Jõgil ei saanud esined tahtlust isegi juhul, kui erikontrolli aktidega tuvastatu oleks olnud õige. Maakohtu poolt antud kaitsja argumentidega mittearvestamine on oluline menetlusnormi rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 8.24 Maakohus on Toomas Jõgi poolt kohtus mitmel päeval antud ütlustest teinud ebaõiged järeldused, mis ei vasta tuvastatud asjaoludele ning see on toonud kaasa ebaõige otsuse. Kohus on jätnud arvesse võtmata, et Toomas Jõgi ütlusi kinnitavad uuritud tõendid. Kohus on jätnud kõrvale Toomas Jõgi selgitused kohtuistungil selle kohta, et ta sai küll antud JG e-kirja, st ta teadis erikontrolli akti valmimisest. Samas on kohus teinud eksliku järelduse antud kirjalikust dokumendist nagu oleks see võrdsustatav erikontrolli aktiga. Nimelt e-kirjast on selgelt näha, et G erikontrolli akti selle kirjaga pole edastatud. E-kirjas on vaid ühel lehel välja toodud, millised olid kontrolli tulemused. Mingeid lisasid e-kirjal polnud. Seega ei saa selle ekirja edastamine tõendada asjaolu, et Toomas Jõgile on saadetud erikontrolli akt ja ta varjas kohtus seda asjaolu. Maakohus pole otsuses viidanud sellele, millised tõendid kinnitavad, et Toomas Jõgi ütlused on ebausaldusväärsed olukorras, kus eelviidatud kirjalik tõend kinnitab Toomas Jõgi ütlusi. Seega on maakohus ekslikult teinud Toomas Jõgi ütlustest järelduse, et Toomas Jõgi varjas, et on lugenud erikontrolli akti läbi. Ka JG ütlused ühtivad Toomas Jõgi poolt kohtus antud ütlustega. 8.25 Maakohus on jätnud p.-s 54 tõendina arvesse võtmata uue finantsjuhi SS poolt koostatud sisekontrolli akti, kui ebausaldusväärse tõendi. Maakohus leidis otsuses p. 124 -127, et just R erikontrolli aruanne ja selle koostaja ütlused (MN), tõendavad ka seda, et süüdistuses kajastatud raamatupidamise kohustuse rikkumisega oli oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist KarS 3811 lg 2 tähenduses. Seega maakohtu poolt KarS § 3811 lg 2 süüdistuse faktiliste asjaolude tõendatuks lugemine lubamatu ja ka ebausaldusväärse tõendiga (R erikontrolli aruandega), tõi kaasa ebaseadusliku otsuse. Tegemist oli muu rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis tingib otsuse tühistamise kõrgema astme kohtu poolt.
14(56)
alles siis tunnistas Toomas Jõgi MRle, et võib olla mõnede arvetega probleeme. Tulenevalt sellest ei saa MR ütlus telefonivestluse kohta, tõendada seda, et Toomas Jõgi oli teadlik C poolt alusetute arvete esitamisest sel ajal, kui arveid esitati faktoorimiseks. Selle asjaolu kohta pole ühtegi tõendit esitatud ja seega on kohtu järeldused antud asjaolu kohta ekslikud. Eelviidatud tunnistaja ütlus on kooskõlas ka X ja Toomas Jõgi poolt ja samuti ka SS ütlustega kohtus. Ükski loetletud isikutest ei rääkinud sellest, et enne Nordeas toimunud kohtumist oleks olnud juhatusel olemas info selle kohta, et on esitatud faktoorimiseks vaieldavaid arveid, süüdistuses märgitud mahus. Toomas Jõgi on andnud ütlusi, et aegajalt tuli ette selliseid olukordi, kus arvel oli midagi valesti, siis parandati see ära, kuid sellisest mahust nagu süüdistuses (26 arvet), temal mingit aimu polnud. Vastupidise kohta pole esitatud ühtegi tõendit. Seega on kohus jõudnud uuritud tõendite pinnalt ebaõigele järeldusele. 9.2 Ka selles kuriteos esitatud süüdistus ei vasta nõuetele, st süüdistuses pole esitatud faktilisi asjaolusid, millise vahendliku täideviimise vormiga on antud juhul väidetav tegu toime pandud. Süüdistuse sõnastus „raamatupidaja vahendusel talle antud korralduste alusel“, ei selgu, kas raamatupidaja oli teadlik arvete väidetavast alusetusest või mitte või kui teadis, siis miks ta oli nõus väidetavalt alusetuid arveid edastama. Antud nõuetele mittevastava, st puuduliku süüdistuse alusel on kohus Toomas Jõgi süüdi mõistnud, sisustades ise puudulikku süüdistust faktidega, mida süüdistus ei sisalda ja jättes seejuures arvestamata ka vastavad kaitsja argumendid, mis olid toodud kaitsekõnes. 9.3 Maakohus otsuse p-s 93 asunud ise süüdistustust faktiliste asjaoludega täiendama. Viidatud otsuse lõigus on kohus toonud välja faktilise asjaolu, mida süüdistus ei kajastanud selle kohta, et raamatupidajat valitses Toomas Jõgi ülekaaluka teadmisega, st mitte tahte või võimuaparaadi abil, mida süüdistusest ei selgu. Ka otsuse p 93 on kohus toonud välja faktilise asjaolu, mida süüdistus ei kajastanud selle kohta, et ka teist juhatuse liiget X valitses Toomas Jõgi kui vahendit ja seda ülekaaluka teadmisega, milliseid faktilisi asjaolusid samuti ei selgu süüdistustest. Sellest tulenevalt on kohus mõistnud isiku süüdipuuduliku süüdistuse alusel, mis on oluline menetlusnormi rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
15(56)
ekslikud. Siinjuures väärib rõhutamist, et kuigi tunnistajale TOle ja ka Toomas Jõgile vastavaid küsimusi esitati, siis kumbagi isiku ütlustest ei nähtu mingilgi viisil, et Toomas Jõgi oleks andnud finantsosakonnale, sh pearaamatupidajale – korraldusi, klientidelt otse laekunud raha, mitte edasi kanda Nordeale. Seega puuduvad tõendid, et Toomas Jõgilt oleks selline korraldus finantsosakonnale antud. 10.2 Maakohus on ekslikult otsuses leidnud, justkui oleks Toomas Jõgi otsustanud, kuidas ja millal pangale otselaekumisi edasi kanda ja ise ka seda kohtus tunnistanud. Tegelikkuses kohtus selliseid asjaolusid ei tuvastatud ja selline analüüs esines vaid prokuröri süüdistuskõnes, millised järeldused tõendite pinnalt, on ebaõiged ja ei lähe kokku Toomas Jõgi ütlustega. Nimelt on nii kohus otsuses kui ka prokurör ajanud omavahel segamini arvete tasumise otsustamise C hankijatele ja otselaekumistega seotud korraldused. Toomas Jõgi ütlustest selgus, et kui oli otselaekumisi klientidelt, siis kohest raha edasi mittekandmist sai esineda vaid sel juhul, kui pank oli võtnud maha mingi kuumakse automaatselt ja raha rohkem arvel sel hetkel polnud. Seega sellisel juhul polnud arusaadavalt, võimalik ka teha edasikannet koheselt. Saab öelda, et C ei saanudki otsemaksena laekunud raha käsutada, kui see läks automaatse kuumakse katteks. Toomas Jõgi ütlustest nähtub, et tema otseselt andis finantsosakonnale korraldusi, millistele hankijatele arveid tasuda. Samuti nähtub ütlustest selgelt, et ta andis finantsosakonnale selge korralduse, et kui tuleb klientidelt otselaekumisi, siis see tuleb maksta pangale edasi koheselt. Neid ütlustega tuvastatud asjaolusid ja kaitsja argumente pole kohus otsuses kajastanud. 10.3 Kaitsja ei saa nõustuda ka selles, nagu oleks Toomas Jõgi tegevuses täidetud omastamise subjektiivne koosseis. Maakohus on jätnud analüüsimata vastavad isikulised tõendid, mis subjektiivse koosseisu Toomas Jõgi tegevuses välistavad. Nii on (klientidelt Cle) laekunud summade edasi kandmata jätmisega seoses andnud maakohtus ütlusi C pearaamatupidaja tunnistaja TO, kes kinnitab üheselt, et Toomas Jõgi poolt tuli korraldus, et kui raha laekub Cle, mitte pangale, tuleb see raha edasi kanda pangale koheselt. Selline ütlus, kogumis Toomas Jõgi ütlustega välistab Toomas Jõgi tegevuses subjektiivse koosseisu. Seega on maakohus jõudnud uuritud tõendite pinnalt ekslikule järeldusele, mis on oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 tähenduses, mis tõi kaasa ebaseadusliku otsuse.
16(56)
täies ulatuses. Kaitseaktis väljendatud seisukohad süüdistusaktis nimetatud kahju kohta ei piira mitte kuidagi kaitsja võimalusi esitada tsiviilhagidele kõiki vastuväiteid. 11.2 Tsiviilhagide menetlemise üldise loogika kohaselt (mis rakendub nii tsiviilkohtumenetluses kui kriminaalmenetluses läbi vaadatavate tsiviilhagide puhul) on asja lahendamise esimene etapp hagi menetlusse võtmine ning sellele järgneb tsiviilhagi sisuline menetlemine, kusjuures kostja vastamist hagile nõutakse pärast seda, kui tsiviilhagi on menetlusse võetud (vt TsMS § 393 lg 1 ja § 394, samuti KrMS § 2631 lg 1). Kaitseakt esitatakse kohtule kohtuliku eelmenetluse alguses ning ühelgi juhul ei ole kaitseakti esitamise ajal menetlus sellises faasis, kus tsiviilhagi oleks võetud kohtu menetlusse. Ka sellest asjaolust järeldub, et kaitseakt ei pea sisaldama kaitsja vastuväiteid tsiviilhagile. 11.3 Oma seisukoha põhjendamisel on maakohus viidanud ka TsMS § 329 lg 1. Kõnealune norm ei ole kriminaalmenetluses kohaldatav ning lisaks sellele eiras maakohus nimetatud normile tuginemisega KrMS § 381 lg 6 sätestatut. Kriminaalmenetluses on tsiviilhagile vastuväidete esitamine aja küsimus reguleeritud KrMS § 2631 lg 1 teises lauses. Viimati viidatud normist tuleneb, et tsiviilhagile kirjaliku vastuse esitamise kohustus rakendub süüdistatavale ja/või kaitsjale juhul, kui kohus on kohtulikus eelmenetluses neile selleks tähtaja määranud. Käesolevas kaasuses maakohus süüdistatavatele ja kaitsjatele tsiviilhagile kirjaliku vastuse esitamise kohustust ei pannud (vt 17.05.2021 määrus, 27.04.2021 eelistungi protokoll). Järelikult ei olnud apellandil ega süüdistataval maakohtus kohustust esitada kohtulikus eelmenetluses kõik oma vastuväited tsiviilhagidele. 11.4 TsMS § 329 lg 1 ei ole kriminaalmenetluses kohaldatav, sest erinevalt tsiviilkohtumenetlusest ei ole kriminaalasjades lubatav tõendite esitamine kohtuliku eelmenetluse käigus. Arvestades asjaolu, et kriminaalasjades on tsiviilhagile kirjaliku vastuse esitamine reguleeritud KrMS § 2631 lg 1, on antud küsimuses TsMS § 329 lg 1 kohaldamine välistatud ka KrMS § 381 lg 6 sätestatud reegliga. Antud küsimusega seoses on oluline rõhutada sedagi, et kohtuliku uurimise alguses avaldas süüdistatav Toomas Jõgi, et ta vaidleb kõikidele hagidele vastu ning apellant avaldas, et kõik hagid on põhjendamatud ning täpsemalt saab ta seisukohad tsiviilhagide kohta avaldada kaitsekõnes (vt 05.11.2021 kohtuistungi protokoll, lk 8). Sellised avaldused esitati kohtule KrMS § 285 lg 5 alusel. Niisiis oli juba kohtuliku uurimise alguses nii maakohtule kui kannatanutele teada, et kaitsja esitab kohtuvaidluses sisulised vastuväited tsiviilhagidele. 11.5 Apellant peab oluliseks toonitada, et KrMS ei näe ette kaitsjale kohustust (veelgi enam, isegi mitte võimalust) esitada kohtuliku uurimise käigus vastuväiteid tsiviilhagile. Kohtuliku uurimise käigus toimub üksnes tsiviilhagi põhjendatuse kohta arvamuse avaldamine KrMS § 285 lg 5 korras ning tsiviilhagi puudutavate tõendite esitamine KrMS § 2961 korras. Eeltoodust järeldub, et kaitsja sai käesolevas kaasuses kohtuvaidluses (KrMS § 299, § 300) esitada kõiki vastuväiteid tsiviilhagile ning vastuväidete esitamise õigus ei olnud piiratud sellega, kas kaitsja ja/või süüdistatav oli neid vastuväiteid menetluses varem esitanud või mitte. Järelikult toimis apellant oma kohtukõnes tsiviilhagidele vastuväiteid esitades menetlusõiguse norme järgides ning kohtul ei olnud alust jätta ühtegi kohtukõnes esitatud vastuväidet otsuse tegemisel tähelepanuta. Maakohus jättis otsuse tegemisel kaitsja vastuväited, mis olid rajatud VÕS § 139 lg 1 kohaldamisele (maakohtule esitatud kirjaliku kaitsekõne lk 72 – 79) alusetult tähelepanuta. Kaitse argumentide tähelepanuta jätmisega rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
17(56)
11.6 Maakohus jättis AS-i LHV Pank tsiviilhagi lahendamisel VÕS § 139 lg 1 kohaldamata, põhjendades seda asjaoluga, et vastav kaitseväide on esitatud hilinenult ja kohus jätab selle seetõttu tähelepanuta. Selline seisukoht kvalifitseerub apellandi hinnangul menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Apellant leiab, et maakohus on VÕS § 139 lg 1 kohaldamata jätmisega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning see tõi kaasa ebaõige kohtuotsuse tsiviilhagide rahuldamise kohta. 11.7 Riigikohtu praktika kohaselt ei nõua VÕS § 139 lg 1 kohaldamine kohustatud isiku sellekohast taotlust (vt Riigikohtu otsus kohtuasjas nr 3-2-1- 42-16 p 23). Apellant tõi kohtuvaidluses välja kohtus uuritud tõenditest nähtuvad asjaolud, mis osutasid VÕS § 139 lg 1 kohaldamise esinemisele ning olulisim neist oli tagatiste sissenõudmisest loobumine AS-i LHV Pank poolt (mille tagajärjel jäid pangale laekumata summad, mida tagatiste realiseerimise korral oleks olnud võimalik saada ja seeläbi panga ees tekkinud kohustusi täita). Kannatanu AS LHV Pank väitis menetluses, et talle on AS-i C laenusid „osaliselt tagastatud C pankrotimenetluses toimunud pankrotivara müügi arvelt ning osaliselt on võlgnevust tagastanud kolmandatest isikutest tagatiste andjad (käendajad). Kõik laenulepingute tagatised on realiseeritud /.../“ (vt AS LHV Pank tsiviilhagi täiendus 13.10.2020, p 5; AS LHV Pank kohtukõne teesid 26.08.2022, p 2 ja 90). Tõendeid nende väidete tõendamiseks kannatanu ei esitanud, sh puuduvad kriminaalasjas tõendid selle kohta, kui suure summa on AS LHV Pank saanud AS-i C pankrotivara müügist, millised käendused tagatistena eksisteerisid ning millised summad on käendajatelt tagatise realiseerimise korras kannatanule laekunud (v.a. SA Kredex käendused, mille summad ja nende alusel toimunud laekumised on dokumentaalselt tõendatud). 11.8 Asjaolu, et AS-ile LHV Pank tagatiste arvel hüvitatud summade osas kohtul ülevaade puudus, iseloomustab ilmekalt maakohtu otsuse p 152 fikseeritud konstateering, mille kohaselt „/.../ nähtub ka olemasolevatest tõenditest seda, et LHV on väljastatud laenude ja garantiide kogusummast saanud tagasi mingi osa nii Kredexilt kui ka muude tagatiste arvelt /.../ Seega ei olegi täpselt aru saada, millised tagatised on veel jäänud LHV süül sisse nõudmata, mis VÕS § 139 kontekstis tingiksid kahjusumma vähendamist“. Maakohus on tagatiste realiseerimisega seonduvat ebaselgust käsitlenud etteheitena kaitsjale, kuid selline hinnang on alusetu. Kaitsja tõi kohtukõnes välja need asjaolud, mis kohtus uuritud tõenditest nähtusid ning kõigi tagatiste realiseerimise väite tõendamise kohustus lasus menetlusosalisel, kes selle väite esitas, s.o kannatanul AS LHV Pank. 11.9 Kannatanu väite õigsuse et kõik tagatised on realiseeritud seab kahtluse alla tunnistaja RR ütlused koostoimes tõsiasjaga, et selle käenduse maksmapaneku kohta mistahes andmed puuduvad. Täiesti ilmselgelt on ainuüksi selle käenduse sisse nõudmata jätmisel väga suur osa kahju tekkimisel, sest kui kõnealuse tagatise arvel oleks laekunud ka vaid pool käenduse summast, oleks sellest koos SA Kredex käenduse alusel laekunud summadega piisanud kõigi AS-i LHV Pank nõuete täielikuks rahuldamiseks. Fakt, et seda käendust AS-i LHV Pank poolt maksma ei pandud, kvalifitseerub kahju tekkimiseks kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel VÕS § 139 lg 1 tähenduses. Apellant viitas kirjeldatud asjaolule ja sellest tulenevale järeldusele oma kohtukõnes (vt 26.08.2022 kohtukõne teesid, lk 72-73). Maakohus pidanuks nendele asjaoludele hinnangu andma, kuid jättis selle menetlusõigust rikkudes tegemata. 11.10 Konkreetse AS-i LHV Pank laenude tagatise – AS T käendus – realiseerimata jätmise asjaolude kohta on apellandi valduses järgmised täiendavad tõendid: i) 15.11.2022 tsiviilasjas nr 2-21-11318 AS-i LHV Pank poolt kohtule esitatud kirjalik seisukoht (vt apellatsiooni lisa
18(56)
2), mille p 7 sisaldub AS-i LHV Pank väide, mille kohaselt T [AS T] käendus oli 14,3 miljonit eurot millest T tasus 0,5 mln eurot ja ülejäänud osas hageja loobus käendusest; ii) 23.11.2022 tsiviilasjas nr 2-21-11318 peetud kohtuistungi protokoll (vt apellatsiooni lisa 3), milles on fikseeritud AS-i LHV Pank seadusliku esindaja IN kinnitus selle kohta, et AS T käendusest laekus 500 000 eurot ning AS LHV Pank loobus 13,8 miljoni ulatuses käendusest. Nimetatud dokumentaalsed tõendid pärinevad ajast, mil kohtulik arutamine käesolevas kriminaalasjas oli juba lõppenud (kohus oli lahkunud nõupidamistuppa), seega ei olnud apellandil võimalik neid esitada maakohtus. Kuivõrd tõendeid ei saanud maakohtus esitada apellandist mitteoleneval põhjusel, on täidetud KrMS § 321 lg 6 sätestatud tingimus nende tõendite vastuvõtmiseks ja uurimiseks ringkonnakohtus. 11.11 Eelviidatud täiendavad tõendid annavad aluse järeldada, et kannatanul AS-il LHV Pank oli võimalus AS-ile C poolt täitmata jäänud rahaliste kohustuste katteks realiseerida olemasolev tagatis AS T käenduse näol, kuid AS LHV Pank otsustas seda mitte teha ja loobus käendusest 13 800 000 euro ulatuses. Apellant leiab, et kannatanu selline käitumine on käsitletav kahju tekkimisena kannatanust endast olenevatel asjaoludel. 11.12 Käenduse maksmapanek ulatuses, milles AS LHV Pank sellest ise loobus, oleks kahju tekkimise välistanud täies ulatuses (s.t. käenduse alusel sisse nõutavad summad oleksid katnud kõik AS-i C täitmata kohustused AS LHV Pank ees). Järelikult tuleb kahjusummat VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada 100 % ulatuses. VÕS § 139 lg 1 ebaõige kohaldamine (alusetu kohaldamata jätmine) tõi kaasa ebaõige otsuse AS-i LHV Pank tsiviilhagi rahuldamise kohta. Materiaalõiguse õigel kohaldamisel tuleb asuda seisukohale, et AS LHV Pank poolt taotletud kahjuhüvitist tuleb vähendada 100 % ning esitatud hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. 11.13 SA Kredex poolt antud käenduste suhtes kehtib ETS, siis tuleb SA-l Kredex väidetavalt tekkinud kahju osas arvestada ETS nõuetega. Selliste nõuete hulka kuulub ETS § 8 lg 1 sätestatud reegel, mille kohaselt sihtasutus täidab tagatislepingust tulenevad kohustused üksnes juhul, kui tagatise saaja ei saa nõuet võlgniku ja võlgniku kohustusi tagavate kolmandate isikute vastu võlgniku põhikohustuse ulatuses rahuldada. Käesolevas kaasuses oli üks võlgniku (AS C) kohustusi taganud kolmas isik AS T, kelle antud käenduse ulatus oli 14 300 000 eurot. Maakohtus juba uuritud tõendid ning apellatsioonile lisatud täiendavad tõendid näitavad seda, et AS LHV Pank loobus valdavas osas (13 800 000 euro) ulatuses käenduse sissenõudmisest AS-ilt 33 T. Apellant leiab, et kui pank (suhtes Kredex-iga tagatise saaja) ise loobub käenduse maksmapanekust, siis ei ole täidetud ETS § 8 lg 1 sätestatud tingimus tagatislepingust tuleneva kohustuse täitmiseks SA Kredex poolt. Järelikult maksis SA Kredex AS-ile LHV Pank 4 693 735,80 eurot välja seadusliku aluseta. Maakohus jättis ETS § 8 lg 1 alusetult kohaldamata ja see kvalifitseerub apellandi hinnangul materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. 11.14 ETS § 8 lg 1 kohaldamisel, tuleb asuda seisukohale, et SA-l Kredex ei olnud viidatud normi tingimuste mittetäidetuse tõttu kohustust AS-i LHV Pank käendussummasid välja maksta. Järelikult maksis SA Kredex AS-ile LHV Pank käenduste summad välja seadust rikkudes, kusjuures seaduse rikkumine võis olla teadlik (kui SA Kredex teadis, et AS LHV Pank on loobunud 13 800 000 euro ulatuses käenduse nõudest AS T vastu) või tingitud eksimusest (kui AS LHV Pank ei avaldanud SAle Kredex AS T käendusest loobumise asjaolusid). Mõlemal juhul tuleb asuda seisukohale, et Toomas Jõgi tegevus ei olnud põhjuslikus seoses SA-l Kredex tekkinud kahjuga. SA Kredex sai kahju mitte selle tagajärjel, et Toomas Jõgi esitas AS-ile LHV Pank tegelikkusele mittevastavaid andmeid, vaid seetõttu,
19(56)
et SA Kredex tegi AS-ile LHV Pank väljamakseid olukorras, kus ETS § 8 lg 1 sätestatud tingimused polnud täidetud. Süüdistatava tegevusest sõltumata ei oleks SA Kredex kahju kannatanud, kui ta oleks käendussuhtes AS-iga LHV Pank järginud ETS § 8 lg 1 nõudeid. SA-l Kredex tekkinud kahju eest võivad vastutada isikud, kes otsustasid SA-s Kredex väljamaksete tegemise ilma seadusliku aluseta ja/või AS LHV Pank (kui viimane viis SA Kredex eksimusse ETS § 8 lg 1 nõuete täidetuse osas). Süüdistatava Toomas Jõgi tegevuse ja SA-l Kredex tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos, mistõttu pole täidetud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (varasem SA KredEx) tsiviilhagi tuleb sellel põhjusel jätta täies ulatuses rahuldamata. 11.15 Apellant palub Luminor Liising AS tsiviilhagis esitatud nõude suhtes kohaldada hagi aegumist. Kohtus uuritud dokumentaalsetest tõenditest nähtub, et Luminor Liising AS (endise ärinimega AS Nordea Finance Estonia) oli hiljemalt 04.10.2017 teadlik nii tekkinud kahjust kui selle eest vastutavast isikust – vt PL 04.10.2017 kell 10.08 e-kiri (süüdistusakti tõend nr 50.10, kohtutoimiku 4 kd, lk 57), aga samuti AS Nordea Finance Estonia 19.09.2017 kuriteokaebus (süüdistusakti tõend nr 34, kohtutoimiku 2 kd, lk 175-177. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Luminor Liising AS esitas tsiviilhagi 19.10.2020.a., s.o. enam kui 3 aastat pärast seda, mil ta oli kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada saanud. TsMS § 651 lg 2 sätestab, et poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist apellatsioonimenetluses ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus nõudnud ei ole. Apellant taotleb eeltoodust tulenevalt Luminor Liising AS-i tsiviilhagi suhtes aegumise kohaldamist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Apellatsiooni rahuldamine tingib ka menetluskulusid puudutavas osas maakohtu otsuse tühistamise ja uue otsuse tegemise. POOLTE SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:
20(56)
detailsemalt selgitanud 26.08.2022 kohtukõne teesides ning ei hakka käesolevaga seda kordavalt refereerima. 12.3.2 Kannatanu esindaja ei nõustunud apellatsioonis väidetuga, et süüdistuses ei ole märgitud, millise vahendliku täideviimise vormiga on antud juhul väidetav tegu toime pandud ning süüdi mõistmisel on rikutud oluliselt menetlusnormi. Kannatanu esindaja viitas vastavale kohtupraktikale ning asus kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdi mõistmisel ei ole menetlusnormi rikutud, veel enam oluliselt. 12.3.3 Kannatanu esindaja ei nõustu apellatsioonis tooduga, et maakohus on jõudnud ekslikult järeldusele, et I ja T AS poolt AS-le C tasutud summad olid AS-i C jaoks võõra varaga. Kannatanu esindaja tõi välja omapoolsed põhjendused ning tõendid ja asus seisukohale, et omastamise objektiivne koosseis on täidetud, kuivõrd on rikutud KarS §-st 201 tulenevat keeldu pöörata võõrast vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. 12.3.4 Kannatanu ei nõustu apellatsioonis väidetuga, et Toomas Jõgi tegevuses ei ole täidetud omastamise subjektiivne koosseis. Kannatanu esindaja tõi välja oma seiskohad, viidates tõenditele ning leidis, et antud juhul Toomas Jõgi tegevuses täidetud ka subjektiivne koosseis. 12.3.5 Ka ei nõustu kannatanu esindaja, et Luminor Liising AS tsiviilhagis esitatud nõue on aegunud. Kannatanu esindaja põhjendas, miks ta nii leiab ja asus kokkuvõtvalt seisukohale, et Luminor Liising AS tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud ning aegumise vastuväite esitamine ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt lubamatu. 12.4 Kannatanu LHV Pank AS esindaja Marko Kairjak toetab prokuratuuri poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotluseid ning väiteid, kuid vaidleb süüdistatava Toomas Jõgi kaitsja apellatsioonkaebusele täies ulatuses vastu. Vajadusel esitab LHV prokuratuuri ja Toomas Jõgi apellatsioonides esitatud väidetele ja põhistustele täiendavad kirjalikud vastuväited KrMS § 331 lg 11 korras määratavaks tähtajaks.
21(56)
kuritegudes ja mõistetud liitkaristuse osas on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Samuti leiab prokuratuur, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud Toomas Jõgilt tsiviilhagide väljamõistmises. Prokuratuur palub jätta selles osas maakohtu otsuse muutmata. Kokkuvõtvalt tuleb jätta rahuldamata Toomas Jõgi kaitsja Stella Veberi apellatsiooni tervikuna (kõik alternatiivid ja nendes sisalduvad taotlused). 13.2 Prokuratuur on seisukohal, et maakohus on põhjendatult jätnud kõrvale tõendid, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab. Neid ei tuleks ka apellatsioonimenetluses aluseks võtta. KM ja AC ütlused ei ole tõendamiseseme seisukohalt olulised ning seetõttu ei ole nendel mingit tõendiväärtust. 13.3 TM ütluste osas on kaitsja seisukoht prokuratuuri hinnangul eksitav, et maakohus on need tõendite hulgast kõrvale jätnud. Kohtuotsuses on TM ütlustele viidatud mitmes kohas, seal hulgas raamatupidamist ja finantsarvestust puudutavas osas (otsuse punkt 21, 23). Samuti on kohus viidanud, miks ta ei pea TM ütluseid teatud osas usaldusväärseks. Seda on maakohus teinud punktis 59. UV ütluste osas on samuti kohus põhjalikult käsitlenud, milles tema ütluste puhul probleem seisneb ja miks tema ütlustele tugineda ei saa. Seda kajastavad peamiselt otsuse punktid 62-65. 13.4 Kaitsja etteheide, et kohus on jätnud põhjendamatult tõendite hulgast välja KL kohtueelsed ütlused ei pea paika. Kohtuotsuse punktis 53 on kohus argumenteeritult käsitlenud, miks jäetakse kõrvale KL kohtueelse menetluse ütlused, mille kaitsja kohtule üle andis. Prokuratuur nõustub kohtu argumentidega täielikult. Kokkuvõtvalt jätta rahuldamata Toomas Jõgi kaitsja Stella Veberi taotlused võtta aluseks maakohtus uuritud tõendid, mille maakohus on tõendite hulgast välja jätnud (eelkõige UV, TM ja KL ütlused). 13.5 Kaitsja väide, et süüdistus ei sisalda viidet sellele, millise tahtluse vormiga on süüdistatav etteheidetava kuriteo toime pannud, ei vasta tõele. Süüdistuses on selgelt öeldud, et Toomas Jõgi tegutses teadlikult vale ettekujutuse loomise nimel (muudetud süüdistuse lehekülg 2, lehekülg 10, lehekülg 12). See viitab selgelt otsesele tahtlusele. Maakohus ei ole selle asjaolu käsitlemisega väljunud süüdistuse piiridest. Lisaks sellele ei ole maakohus seotud süüdistuses nimetatud tahtluse vormiga, kui kohus leiab, et tõendid viitavad mõnele muule tahtluse vormile. 13.6 Kaitsja väide, et süüdistuses ei sisaldu vahendliku täideviimise vorm ei vasta tõele. Muudetud süüdistuses on selgelt öeldud, et juhatusele alluva AS C finantsjuhi TM, raamatupidaja TO vahendusel. Süüdistuses ei ole vaja detailselt igat asjaolu välja tuua. 13.7 Prokuratuur leiab, et maakohus on korrektselt leidnud, et Toomas Jõgi on toime pannud omastamise kuriteo. Kohus on selgelt ja jälgitavalt oma seisukohta põhjendanud. Prokuratuur on seisukohal, et laekumised, mis tulid ostjatelt olid C jaoks võõras vara, mida tulnuks edasi kanda Luminorile, mitte kasutada seda C huvides. Tegemist oli nõudeõiguse omastamisega, mille omastamine on Riigikohtu praktika kohaselt selgelt võimalik. Seda kinnitab Riigikohtu lahend 3-1-1-85-11 punkt 41 toodu. Otselaekumised olid tulenevalt faktooringulepingust C jaoks võõras vara, mille saamise korral oli ette nähtud selge käitumisjuhis, millega oli usaldatud Cle võõras vara juhuks, kui ostjad toimivad valesti. Toomas Jõgi oli selgelt sellest käitumisjuhisest teadlik ning on tahtlikult otsustanud seda eirata pannes toime omastamise. Kaitsja viidatud Riigikohtu lahendid ei ole antud juhul asjakohased. Tegu ei pea olema teise isiku pangakontoga, isikule saab usaldada ka muud vara peale pangakonto.
22(56)
13.8 Prokuratuur leiab, et maakohus on Toomas Jõgilt tsiviilhagide väljamõistmisel tegutsenud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning selles osas puudub igasugune alus maakohtu otsuse muutmiseks. Kaitsja seisukoht, et KrMS ei anna võimalust kaitsjale tsiviilhagile vastuväidete esitamiseks ei ole tõene. KrMS § 381 lg 6 ütleb üheselt, et KrMS-s reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Lisaks sellele saab kaitsja toetuda samuti KrMS § 285 lg-le 5 ning esitada oma vastuväited tsiviilhagile. 13.9 Kaitsja etteheited seoses SA Kredex tsiviilhagi väljamõistmisega tunduvad olema samuti käsitletavad VÕS § 139 vastuväidetena. Kaitsja seisukohast saab välja lugeda, et SA Kredex on ise tekitanud endale kahju, kui on nõustunud käenduse kaudu nõuete maksmisega. Kui see on ka ringkonnakohtu arvates nii, et see on VÕS § 139 olukord, siis on kaitsja tulnud sellekohase etteheitega välja alles apellatsioonis, mitte isegi kaitsekõnes. Ka sellist olukorda tuleb käsitleda vastuväite hilinenult esitamiseks ning sellesisulised etteheited tuleks jätta tähelepanuta ja rahuldamata. 13.10 Kaitsja väide, et Luminor Liising AS tsiviilhagi nõue on aegunud ei ole õige. Saab nõustuda Luminor Liising AS lepingulise esindaja 17.07.2023 esitatud vastuväites toodud argumentidega.
23(56)
kohustuste kohta kohtule esitatud andmed on õiged, ei muutunud ettevõtja bilanss ja kasumiaruanne KarS § 344 lg 1 tunnustele vastavateks dokumentideks, s.o. dokumentideks, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Nimetatud toimingud – kohtule esitamine ja andmete õigsuse vandega kinnitamine – ei muutnud dokumendi olemust ega eesmärki. 15.4 Prokuratuur on oma apellatsioonis saanud „inspiratsiooni“ Riigikohtu 19.04.2022.a. lahendist kohtuasjas nr 1-18-158. Riigikohus ei võtnud viidatud lahendis seisukohta selles küsimuses, kas saneerimismenetluses kohtule esitatud andmetes tõele mitte vastava teabe sisaldumine ja selle teabe õigsuse vandega kinnitamine täidab või ei täida KarS § 344 lg 1 või § 345 lg 1 või nende ideaalkogumi tunnused. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus pidanuks nende kuriteokoosseisude täidetust kontrollima (vt viidatud otsuse p 85 ja 86). 15.5 Maakohtu otsuses (p 138) on kohus õigesti märkinud, et süüdistuses on jäänud nõuetekohaselt avamata see, milles seisnesid „tabelites numbrite korrigeerimised“, mida süüdistatavad väidetavalt SS kasutades teostasid. Apellatsioon on väidetavate võltsimistegude sisustamisel rajatud umbisikulistele ja konkretiseerimata väidetele. Sellised väited ei saa ilmselgelt olla apellatsiooni rahuldamise aluseks, sest apellatsioonist ei nähtu mitte ühtegi tõendit, millele apellatsiooni väited tuginevad, ning ühtlasi on vaieldamatu, et ei süüdistusest ega apellatsioonist pole võimalik välja lugeda väidetava võltsimise olulisi faktilisi asjaolusid (milles võltsimine seisnes; kes, millal ja kuidas dokumenti võltsis). 15.6 Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et minu kaitsealune oleks andnud SSle mistahes korraldust AS-i C saneerimismenetluses kohtule esitatavate dokumentide sisu muutmiseks (süüdistuse sõnastuses „korrigeerimiseks“). Tõsiasja, et minu kaitsealune pole selliseid korraldusi andnud, kinnitavad SS poolt kohtus tunnistajana antud ütlused (vt 03.02.2022.a. kohtuistungi protokoll). Esitatud süüdistus ja kohtus uuritud tõendid ei võimalda põhimõtteliselt teha järeldust, et saneerimismenetluses kohtule esitatud ettevõtja bilanss ja kasumiaruanne olid KarS § 344 lg 1 tähenduses võltsitud. 15.7 Saneerimismenetluses kohtule esitatud ettevõtja bilansi ja kasumiaruande võltsituks lugemiseks alus puudub ning ainuüksi sellest tõsiasjast järeldub, et KarS § 345 lg 1 tunnustele vastava teo inkrimineerimine minu kaitsealusele on välistatud. Lisaks puudub tõenduslik alus selle tuvastamiseks, et minu kaitsealune esitas kohtule teadvalt ebaõigeid andmeid sisaldava ettevõtja bilansi ja kasumiaruande. Täiesti ilmselgelt ei saa apellatsioonis viidatud asjaolust, et G OÜ vandeaudiitor oli 09.08.2017 saatnud teiste seas minu kaitsealuse aadressile e-kirja, põhjendatult järeldada, et minu kaitsealune teadis ettevõtja bilansi ja kasumiaruande kohtule esitamise ajal selles sisalduvate andmete ebaõigsusest. Tõendeid selle kohta, et minu kaitsealune viidatud e-kirja kätte sai ja selle sisust teadlik oli, kohtule esitatud ei ole. 15.8 Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et X ei ole toime pannud ei KarS § 344 lg 1 ega § 345 lg 1 tunnustele vastavaid tegusid ning maakohtus on ta nende järgi esitatud süüdistuses põhjendatult õigeks mõistnud. Prokuratuuri apellatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on prokuratuuri apellatsiooniga vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud.
24(56)
Pank apellatsiooniga vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja palub ringkonnakohtul jätta AS-i LHV Pank apellatsioon rahuldamata. 16.1 Küsimus ei ole mitte selles, kas põhimõtteliselt on raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumine toime pandav tegevuse või tegevusetuse vormis, vaid selles, kas esitatud süüdistus kajastab või ei kajasta nõuetekohaselt KarS § 3811 lg 2 alusel süüdistatavale karistusõigusliku etteheite tegemiseks nõutavaid asjaolusid. Nimelt sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt (maakohus tegi seda õigesti ja põhjendatult) ning järelikult puudub süüdistuse puudulikkusest tulenevalt alus omistada süüdistatavale KarS § 3811 lg 2 koosseisule vastavaid asjaolusid (vt Riigikohtu 07.12.2018 otsuse nr 1-17-1327 p 13). 16.2 Maakohtu otsuse p 129 on selgelt esile toodud, et selles käsitletakse süüdistust raamatupidamisdokumentides valeandmete esitamises, s.t. maakohtu seisukohad puudutavad KarS § 3811 lg 2 neljanda teoalternatiivi järgi kvalifitseeritavat etteheidet. Kui lugeda maakohtu otsuse seda osa, milles maakohus analüüsib KarS § 3811 lg 2 esimese teoalternatiivi järgi esitatud karistusõiguslikku etteheidet, s.o. maakohtu otsuse p 119 - 121, siis on vaieldamatu, et maakohus ei võtnud seal sellist seisukohta, mida apellant talle apellatsioonis ette heidab. Põhimõtteliselt on võimalik KarS § 3811 lg 2 esimesele teoalternatiivile vastavat kuritegu toime panna nii tegevuse kui tegevusetuse vormis (vt kaitsekõne teeside slaid nr 6). Sellest abstraktsest tõdemusest ei piisa aga süüdimõistva otsuse tegemiseks, sest kohtuliku arutamise piirid on määratud esitatud süüdistusega (KrMS § 268 lg 1 ja 5). Antud juhul ei olnud KarS § 3811 lg 2 järgi esitatud süüdistus nõuetekohane – sellest ei nähtunud piisava selguse ja täpsusega kõik süüdistatavale esitatud karistusõigusliku etteheite aluseks olevad faktilised asjaolud – mistõttu süüdimõistmise eelduseks olevate faktide tuvastamine ei ole võimalik. 16.3 Apellant väljendab esmalt mittenõustumist tõdemusega, et süüdistus mh minu kaitsealusele on esitatud tegevusetuse vormis, ning seejärel esitab väite, nagu nähtuks süüdistusaktist, et süüdistatavatele heidetakse „eelkõige ette tegevusetust“ (apellant viitab süüdistusakti lk 74-76). Need kaks apellandi väidet ei ole omavahel loogiliselt seostatavad ning sellest ei saa järeldada muud kui apellandi mittenõustumist (tema enda väitel) süüdistusaktist nähtuvaga. Apellandi väide nagu nähtuks esitatud muudetud süüdistusest, et karistusõiguslik etteheide seondub eelkõige tegevusetuse vormis toime pandud teoga, ei ole põhjendatud. Süüdistuse teksti lugemine sellist järeldust ei toeta. 16.4 Apellandi kolmas argument seisneb lühidalt kokkuvõetuna selles, et apellandi arusaama järgi andis minu kaitsealune just passiivseks jäämisega ehk tegevusetusega kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse KarS § 3811 lg 2 teise teoalternatiivi järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemisse (vt apellatsiooni p 2.18 ja 2.19). Selline apellandi väide on eksitav ja väär järgmistel põhjustel ning kaitsja toob välja, miks ta nii leiab. 16.5 Apellatsiooni p 2.20 esitatud argumentatsioon seoses usalduspõhimõttega pole nõustumisväärsed. Maakohus on antud küsimust õigesti ja põhjendatult käsitlenud otsuse p 129 ning apellatsioonist ei nähtu ühtegi asjaolu, mis annaks aluse järeldada, et maakohus on oma põhjendustes eksinud. Käesoleva kaasuse asjaoludel ei saa X tegevuse osas sellist asjaolu järeldada. Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et minu kaitsealune eitas kohtus antud ütlustes teadlikkust ebaõigete andmete sisaldumisest AS C raamatupidamisaruannetes (vt 11.05.2022 kohtuistungi protokoll, lk 13, 28, 32, 34, 35, 44- 45) ning tema ütluste usaldusväärsust pole menetluses kahtluse alla seatud.
25(56)
16.6 Maakohus mõistis X KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuses (nn LHV episood) õigeks. Maakohus on otsuse asjassepuutuvas osas (vt otsuse p 6-71, konkreetselt X puudutav osa p 68-69) õigeksmõistva otsuse tegemist nõuetekohaselt põhjendanud ja maakohtule ei saa selles osas ette heita ei materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse rikkumist. Apellandi etteheide, et kohus on jätnud käsitlemata X kaastäideviijana (apellatsiooni p 2.1 – 2.6), on minu arvates alusetu, kaitsja tood ära argumendid, miks ta nii leiab. 16.7 Maakohus on nõuetekohaselt käsitlenud kõiki asjaolusid, mille analüüsimine esitatud süüdistuse piires võimalik oli, ja on otsust nõuetekohaselt põhjendanud. Apellandi etteheited maakohtule seoses käsitlusega süüdistuse piiridest (apellatsiooni p 2.7 – 2.12) ei ole põhjendatud ning kaitsja toob ära argumendid, miks ta nii leiab. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi veenvat argumenti maakohtu järelduse kummutamiseks. Kaitsja väidab kokkuvõtvalt, et KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuses (LHV episood) X õigeks mõistmist puudutavas osas ei ole apellatsioonis toodud ühtegi põhjendatud argumenti, mis annaks aluse vastavas osas tehtud maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellandi seisukoht, mille kohaselt „võiks X vastutada KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 -- § 13 lg 1 järgi“, on alusetu ja ekslik. Kuivõrd X suhtes tehtud õigeksmõistva otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva otsuse tegemiseks alus puudub, siis puudub alus rahuldada ka apellandi taotlust tsiviilhagi lahendamise osas uue otsuse tegemiseks.
26(56)
17.5 Prokuratuur on apellatsioonis märkinud, et tugineb ka oma süüdistuskõnes esile toodud argumentidele ja palub neid ringkonnakohtul arvesse võtta. Nimelt on süüdistuskõnes välja toodud, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on öelnud (nr 1-18-158), et süüdistuses kirjeldatud tegu, on kvalifitseeritav võltsimisena ja võltsitud dokumendi kasutamisena, justkui oleks tegu Riigikohtu praktikaga kinnistunud seisukohaga, ent sellise kategoorilise ja pretsedenti loova lahendiga siiski tegu pole. 17.6 Kannatanu apellatsioonist ei nähtu maakohtu otsuse tühistamise alused KrMS § 338 p 2, seega leiab kaitsja, et kannatanu apellatsioon kuulub täies ulatuses rahuldamata jätmisele.
27(56)
Teatavasti ei ole ühegi tsiviilasjas dokumendid ega protokollid avalikud dokumendid, millele kaitsjal oleks ligipääs, kui kaitsja ei ole selles asjas menetluspoole esindajaks.
28(56)
mingil põhjusel peaks vastuväidet õigeaegseks pidama ringkonnakohus, peaks nüüd kohus sisuliselt esimese astme kohtuna hakkama pooltele seletama, milliseid tõendeid esitada tuleks. 19.6 Asjaolu, et LHV nõue on vähenenud seoses tagatiste realiseerimisega, on tsiviilhagis endas esitatud. Asjakohatud on apellatsioonkaebuse p 31 esitatud väited, justkui omaks § 139 lg 1 sisustamisel tähtsust see, kas LHV on esitanud tagatiste realiseerimise kohta mingeid väiteid. Selles, et LHV tsiviilhagi on vähenenud seoses C pankrotivara müügiga, on ilmne, selles osas on LHV ka vastavalt oma tsiviilhagi korrigeerinud (vt 21.09.2023.a tsiviilhagi lk 2, kus LHV on selgelt viidanud, et ta ongi tsiviilhagi summat jooksvalt korrigeerinud seoses pankrotivara müügiga ja tagatiste realiseerimisega; vt ka LHV kohtukõne teeside p 90 esitatud detailne ülevaade). Antud osas on LHV esitanud arvutused, kaitsja ei ole nimetatud arvutusi maakohtu menetluse raames sisuliselt vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse lk 31 esitatud viited RR ütlustele on asjakohatud: RR ütluste sisuks on tagatiste ülevaade anda, RR ei ole andnud ütlusi tagatiste realiseerimise kohta. Kui kaitsja oleks VÕS § 139 lg 1 vastuväite esitanud, oleks saanud tagatiste realiseerimise käigu osas kaitsja seda tunnistaja Reiskalt küsida, või siis pidanuks kaitsja taotlema RR ülekuulamist apellatsioonimenetluses. 19.7 Kui kaitsja võttis maakohtus aktiivse kaitsetaktika, kutsudes ütlusi andma oma asjatundja V, pidanuks kaitsja esitama samavõrdse kvaliteediga eriteadmisi eeldanud tõendi kui oli esitatud prokuratuuri poolt (RKKKo 3-1-1-70-11, p 18.1-20, RKKKo 3-1-1-36-12, p 19, RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.4,RKKKo 3-1-1-61-08, p 16.7). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust 09.06.2023.a otsuse tühistamiseks – isegi kui V arvamust pidada usaldusväärseks täies ulatuses, ei ole võimalik selle pinnalt teha maakohtu järeldustega vastupidist otsust. Ei ole võimalik olukord, kus tema lükkab teiste asjatundjate arvamuse ümber ja seega tõendit justkui ei eksisteeri. Sellise olukorra tekkeks peaks apellant esitama samavõrd detailse analüüsi kui on nt N või G analüüs, või siis oleks ta pidanud pärast V kaasamist (ja siis enda arvates veenvalt ebaselguse põhistamist) taotlema ekspertiisi korraldamist. Maakohtu sedastused 09.06.2023.a otsuse p 57, 61jj on õiged. Seda enam on kummastavam endiselt apellatsioonkaebuses kriitika asjatundjate osas, kus kaitsja ei küsinud maakohtus asjatundja N ja G ülekuulamisel mitte ühtegi sisulist küsimust (vt 09.06.2023.a otsuse p 64). 19.8 Apellatsioonkaebuses ei ole ümber lükatud väidet, mille kohaselt kogu valmidusastme meetodiga seonduv sisend tuli Toomas Jõgilt (vt 09.06.2023.a otsuse p 68). Apellant püüab apellatsioonkaebuses väita, et tegelikkuses olid need kontrollitud ja põhjendatud TO ja TM poolt (p 8, 10.5jj) ja on esmakordselt apellatsioonkaebuses asunud väitma, et kuna audiitor KL kontrollis kõik üle, saab eeldada andmete õigsust (apellatsioonkaebuse p 8.1.-8.5). Maakohtu järeldused lähtuvad asjas kogutud tõendeid kogumis analüüsides tekkivast arusaamast, et mis ulatuses ja kuidas valmidusastme meetodi kajastamine seisnes, ei oma asjas mingit tähtsust. Nimelt, ei ole võimalik selle meetodi sisu ega ka selle poolt tekitatud arvandmete sisu osas mingit sisulist kontrolli teha – see lähtus vaid Toomas Jõgile teada olevatest andmetest, mida mitte ükski teine C töötaja ei teadnud. TM on kinnitanud, et töötas selle meetodi välja koostöös Toomas Jõgiga. Sealjuures kinnitas ta, et tal puudus varasem kogemus sellise tootmistsükliga valmidusastme meetodit kajastada (ta oli varasemalt töötanud Viisnurk OÜ-s, kes ei teinud nii pikaajalisi ja eriotstarbelisi projekte (vt TM ütlused 11.04.2022 istungil, lk-d 2, 6, 8, 43). Nii TO kui ka TM on kinnitanud, et kuigi meetod võis olla välja töötatud TM poolt, tulid valmidusastme osas lõplikud arvutused ikkagi Toomas Jõgilt (vt TM ütlused 11.04.2022 istungil, lk-d 6, 8; TO ütlused 07.03.2022 istungil, lk-d 47, 50, 49). Sellise lahenduse võimaldas tekitada olukord, kus sisend valmidusaste hindamiseks tuli andmetest, mida lõppastmes kontrollis Toomas Jõgi – vt selles osas arvukaid ja ilmekaid näiteid LHV kohtukõne teeside p-st 80.
29(56)
30(56)
Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites toodule nt 3-1-1-46-07, 3-1-1-27-08 ja KrMS § 341 lg 2 sättele, pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik ringkonnakohtu poolt sisulise otsuse tegemine. Ringkonnakohus tuvastades KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise peab vastavalt KrMS § 341 lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on prokuröride ja kaitsja taotlus uue otsuse tegemiseks vastuolus apellatsioonkaebustega, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisele. 21.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 3-1-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et süüdistatav Toomas Jõgi tuleb süüdi mõista temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 209 lg 2 p 1, 3, KarS § 201 lg 2 p 1, 2, KarS § 3811 lg 2 järgi ning viidanud ka mõistetavatele karistustel ja õigeks mõista KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab. X mõisteti õigeks temale inkrimineeritud kuritegudes ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab. Kohtukolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellandid maakohtu järeldustega nõustuvad või mitte. Kokkuvõtvalt on prokuröride ja kaitsja Stella Veberi viide KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisele maakohtu poolt ainetu. 21.2 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja Stella Veberi ja kannatanu esindaja Marko Kairjaki apellatsioonides toodule, milles viidatud KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisele. Kaitsja ja kannatanu esindaja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). 21.3 Kaitsja Stella Veberi ja kannatanu esindaja apellatsioonides osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna mõne kuriteo või süüdistatava osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Apellantide seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
31(56)
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.
32(56)
vahendliku täideviimise kindlakstegemiseks piisavad (vt RKKKo nr 3-1-1-55-14, p-d 141– 142, nr 3-1-1-52-14, p 10, 3-1-1-94-14, p 172). Seega isegi süüdistuse puudulikkus vahendliku täideviimise osas ei välista automaatselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ning kohtul on võimalik sellisel juhul ebatäpsus kõrvaldada. Maakohus selgitas, et raamatupidaja ja finantsjuht esitasid valeandmeid süüdistatava Toomas Jõgi korraldusel ja teadmisel ning olid kindlad, et nende poolt esitatu ei sisalda valeandmeid. Süüdistatav valitses raamatupidajat ja finantsjuhti ülekaaluka teadmisega. Maakohus on ära näidanud, et täideviija kasutas vahendeid ära ülekaaluka teadmisega, sest vahenditel ei olnud tahtlust objektiivse koosseisu pärase teo toimepanekuks. Tulenevalt eeltoodust ei ole maakohus ise asunud süüdistust sisustama ning ei ole väljunud süüdistuse piiridest. Tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 22.4 Kolleegium leiab, et käesolevas asjas esitatud süüdistused KarS § 209, § 201 järgi ei ole sellised, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise valdavalt võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et kaitsja on esitanud omapoolseid argumente ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, kas on täidetud Toomas Jõgile inkrimineeritud kuritegude objektiivse või subjektiivse koosseisu tunnused. Sellises olukorras saab kolleegium üheselt asuda seisukohale, et esitatud süüdistused olid arusaadavad nii süüdistatavale kui ka kaitsjale, mistõttu kaitseõigust rikutud ei ole. 22.5 Väärib märkimist, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (vt viimati RKKKo nr 1-16-4665, p 10, 1-17-11182, p 20). Kolleegiumi hinnangul oli süüdistuste KarS § 209 lg 2 p 1, 3, § 201 lg 2 p 1, 2 formuleering käesoleval juhul piisav, tagamaks Toomas Jõgile ja tema kaitsjale tõhus võimalus esitada soovi korral väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid selle kohta, et Toomas Jõgi tegudes puudub kuriteo koosseis (vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19-20). See, millega ja kuidas või kas üldse on need asjaolud tõendatud, tuleb ära näidata kohtuotsuses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-66-12, p 9.4, 1-16-4665, p 11). Seda on antud juhul maakohus ka teinud.
33(56)
on vähetähtsa dokumendiga, millega justkui ei saa iseseisvalt õiguseid omandada või kohustustest vabaneda. Selline prokuratuuri argument jääb tagajärjetuks. 23.2 Prokuratuuriga saab nõustuda selles, et ei ole oluline, kas C saneerimismenetlus oleks lõpuks õnnestunud või mitte esitatud dokumentide alusel. Kohtupraktika kohaselt ei ole KarS § 344 koosseisu realiseerimiseks oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või vabaneti kohustustest (Vt nt RKKKo nr 1-16-10888, p 50-51). Seega selline maakohtu arutluskäik ei oma tähtsust koosseisu tuvastamisel. 23.3 KarS § 344 järgi on karistatav üksnes sellise dokumendi võltsimine, millega on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Ehkki õigus KarS § 344 mõttes peab olema tegelik, peetakse selle omandamise võimaluse all kõnealuses kuriteokoosseisus silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. Nimelt ei saa võltsitud dokumendiga enamasti õigust tegelikult omandada, vaid saab luua üksnes õigusnäivuse sellise õiguse olemasolu kohta. Osutatud olukorra vältimine ongi KarS § 344 eesmärk. KarS §-s 344 peetakse silmas dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda. Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 123). 23.4 Prokuratuur leidis muudetud süüdistuses kokkuvõtvalt, et Toomas Jõgi ja X võltsisid SS vahendusel kohtule esitatavaid bilansi ja kasumiaruandeid, mille abil oli võimalik saneerimismenetluses kujundada ümber kohustuste maksetähtaegu ning vähendada lühiajaliste kohustuste mahtu. Nähtuvalt saneerimisseadusest oli vandega kinnitatud bilansi ja kasumiaruande andmetega võimalik tagada saneerimismenetluse jätkumine ning saneerimiskava koostamise juurde liikumine, et saaks hakata võlausaldajatega nõuete osas läbi rääkima. Enne vande all andmete kinnitamist Toomas Jõgi ja X omades juhatuse liikmetena otsustusõigust ning ametikohast tulenevat võimu, andsid finantsjuhi ülesandeid täitvale SSle nõupidamistel korraldusi, kuidas peaks tabelites numbreid korrigeerima, et need oleksid juhatuse liikmete nägemusele sobivad. Seega panid nad toime dokumendi võltsimise, mille alusel on võimalik vabaneda kohustustest, s.o KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega panid Toomas Jõgi ja X teadvalt toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga vabaneda kohustustest, s.o KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 23.5 Maakohtu arvates oli küsitav, kas äriühingu majandusaasta jooksvatesse aruannetesse (bilanss ja kasumiaruanne) valeandmete kandmine on teoreetiliselt üldse käsitatav dokumendi võltsimisena, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Nimetatud dokumendid ei tekita äriühingule endale ega ka kolmandatele isikutele vahetult õigusi ega kohustusi, nende eesmärk on kirjeldada äriühingu majanduslikku seisu. Iseenesest võib sellise maakohtu seisukohaga nõustuda. See, kas nimetatud dokumendid olid kohased just saneerimismenetluses mingi tegeliku kohustuse näilikuks vabanemiseks või mitte maakohus põhjalikult ei analüüsinud. Seega tuleb kolleegiumil vastata küsimusele, kas süüdistuses märgitud bilanss ja kasumiaruanded olid kohased saneerimismenetluses mingi tegeliku kohustuse näilikuks vabanemiseks või mitte. 23.6 Kolleegiumil tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. KarS § 344 lg-le 1 vastava teoga on tegemist üksnes juhul, kui võltsitakse dokumenti, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Prokuratuur on asunud seisukohale, et etteheite keskmeks on vande all C bilansi ja kasumiaruande kinnitamine justkui need sisaldasid õigeid andmeid, kuid vande all mingi dokumentide kinnitamine ei ole KarS § 344 koosseisuline tunnus.
34(56)
Prokuratuur jätab tähelepanuta, et saneerimismenetluses on kohustuste maksetähtaegade ümberkujundamist ning lühiajaliste kohustuste mahu vähendamist võimalik vajadusel teha saneerimiskavaga, mitte bilansi ja kasumiaruandega. Seega esitatud dokumendid iseenesest ei võimaldanud AS Cl maksetähtaegade ümberkujundamist ega lühiajaliste kohustuste mahu vähendamist ehk mingi tegeliku kohustuse näilikku vabanemist saneerimismenetluses. 23.7 Kohtupraktika kohaselt ei ole vajalik KarS § 344 kontekstis see, et süüdistusaktis tuleks loetleda abstraktselt kõik võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik omandada, nagu ka kõik võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda (vt RKKKo nr 1-165757 p 14). Süüdistuses märgitud asjaolu, et saneerimismenetluses oli võimalik kujundada ümber kohustuste maksetähtaegu ning vähendada lühiajaliste kohustuste mahtu on nii üldine, et ei näita tegelikkuses seda, millistest kohutustest (nõuetest) oli võimalik märgitud dokumentide alusel näilikult vabaneda. Süüdistusest ei selgu, kuidas üldse lühiajaliste kohustuste maksetähtaegade ümberkujundamine mõjutas või võis mõjutada kohustustest vabanemist saneerimismenetluses. Ka süüdistuses märgitud asjaolu, et bilansi ja kasumiaruande andmetega oli võimalik tagada saneerimismenetluse jätkumine ning saneerimiskava koostamise juurde liikumine, et saaks hakata võlausaldajatega nõuete osas läbi rääkima ei näita samuti seda, millistest kohustustest (nõuetest) oli võimalik märgitud dokumentide alusel näilikult vabaneda. Seejuures nagu eelnevalt märgitud ei ole võimalik iseenesest saneerimismenetluses bilansi ja kasumiaruandega mingitest kohustustest näilikult vabaneda. Lisaks on süüdistuses märgitud, et korrigeeriti numbreid, et need oleksid juhatuse liikmete nägemusele sobivad. Seega võltsiti justkui bilanssi ja kasumiaruannet põhjusel, et need sobiksid juhatuse liikmetele, mitte kohustuste näilikuks vabanemiseks. Süüdistuses märgitud SanS §-dest 2, 9 lg-st 1, 2, 20 lg 2 p 2 tulenevaga ei ole võimalik sisustada KarS § 344 koosseisulist tunnust vabaneda kohustusest. Ka ei ole võimalik sellega sisustada KarS § 345 koosseisulist tunnust eesmärki vabaneda kohustusest. 23.8 Prokuratuur ei ole selgesõnaliselt viidanud süüdistuses SanS § 8 lg 1, 3, § 11 sätetele, kuid teeb seda esitatud apellatsioonis ja ühtlasi märgib, et nendest sätetest on selgelt näha positiivseid tagajärgi, mida ettevõtja saab enda kasuks ära kasutada ning võita aega võlgadega tegelemiseks ning suurendada võimalusi tegevuse jätkamiseks. Selleks, et üldse jõuda saneerimiskava kinnitamiseni oli vaja esmalt näidata, et C ei ole maksejõuetu. Sellised argumendid viitavad pigem KarS § 344 mõttes õiguse olemasolu kohta ehk omandada õigusi, mitte vabaneda kohustusest nagu süüdistuses sõnaselgelt märgitud. 23.9 Kolleegium leiab, et pigem võiks järeldada, et tegemist oli olukorraga, kus esitatud dokumendid, s.o bilanss ja kasumiaruanded võimaldasid tekitada õigusnäivuse, et äriühingul võiksid olla eeldused saneerimismenetluse algatamiseks (mitte jätkumine nagu süüdistuses märgitud), vältides sellega AS C pankrotimenetluse algatamist. Dokumentidega võis olla võimalik näiteks kinnitada (näilikku) maksevõimelisust, st et ettevõtja ei ole püsivalt maksejõuetu. Võib arutleda selle üle, et selline õigusnäivus võimaldas kohtul teha otsustus saneerimiskõlbulikkuse kohta. AS C huvides võltsitud dokumentide alusel oli pigem võimalik KarS § 344 mõttes omandada õigusi, mitte vabaneda kohustusest nagu süüdistuses leitud. Pigem võis olla võimalik tekitada õigusnäivus, et äriühingul võiksid olla eeldused saneerimismenetluse algatamiseks, ettevõtja ei ole püsivalt maksejõuetu, vaid saab majandustegevust jätkata. Sellise õigusnäivuse tekkimine on käsitatav tegeliku õiguse näiliku omandamisena. Seega maakohtu lõppjäreldus, et süüdistuses märgitud võltsitud dokumentidega ei ole võimalik vabaneda kohustusest, on õige.
35(56)
23.10 Kolleegiumil tuleb märkida, et prokuratuuri poolt faktilistele asjaoludele antud õiguslik hinnang ei ole kohtu jaoks siduv ning KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-16, p 10, 1-15-10119, p 22). Kolleegiumil ei ole võimalik muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatavate teole, sest käsiloleval juhul peaks kajastuma süüdistuse tekstis faktiline asjaolu (antud juhul, et AS C oli püsivalt maksejõuetu ning süüdistatavad varjasid AS C maksejõuetust muutes bilanssi ja kasumiaruannet ning dokumendid (bilanss ja kasumiaruanne) esitati kinnitamaks, et äriühing ei ole maksejõuetu ja oleks eeldused saneerimismenetluse algatamiseks ning äriühing saaks majandustegevust jätkata). Olemasolev süüdistuse sisu seda ei kajasta. Seega ei saa omistada süüdistatavatele teopanust ehk käitumisakti, mis väljub süüdistuse piirest. Antud juhul ei saa kõnealusele asjaolule KrMS § 268 lg 6 alusel anda õigusliku hinnangut, ilma et kohus ei väljuks kohtuliku arutamise piiridest. 23.11 KarS § 344 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt dokumendi võltsimine. Apellandid on apellatsioonis märkinud läbivalt, et kuna Toomas Jõgi ja X kinnitasid saneerimismenetluses bilansi ja kasumiaruande vande all justkui need sisaldaksid õigeid andmeid, siis on dokumendid võltsinud Toomas Jõgi ja X. Prokurörid jätavad tähelepanuta, et KarS § 344 objektiivset süüteokoosseisu ei moodusta võltsitud dokumendi esitamine kohtule tsiviilmenetluses või selle vande all kinnitamine, vaid nagu kolleegium eelnevalt viitas dokumendi võltsimine, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustusest. 23.12 Süüdistusest nähtuvalt saatis SS Toomas Jõgile ja Xle üle vaatamiseks andmestikke, mida ta korrigeeris vastavalt süüdistatavatelt saadud korraldustele. Süüdistatavad Toomas Jõgi ja X võltsisid SS vahendusel kohtule esitatavaid bilansi ja kasumiaruandeid. Lisaks on märgitud, et enne vande all andmete kinnitamist Toomas Jõgi ja X omades juhatuse liikmetena otsustusõigust ning ametikohast tulenevat võimu, andsid finantsjuhi ülesandeid täitvale SSle nõupidamistel korraldusi, kuidas peaks tabelites numbreid korrigeerima, et need oleksid juhatuse liikmete nägemusele sobivad. Sellega süüdistuse tekst piirdub. Maakohtuga tuleb nõustuda, et süüdistuses on jäänud arusaadavalt ja nõutavalt avamata see, milles täpselt seisnes korrigeerimine ning kas selle tulemusel muutusid juba algselt ebaõiged raamatupidamise koondandmed „veelgi võltsitumaks“ või olid need juba algselt võltsitud. Seda maakohtu järeldust, et AS C raamatupidamine oli põhimõtteliselt valesti korraldatud ja ei kajastanud õigeid andmeid prokuratuur ei vaidlusta. Ka ei selgu süüdistusest, kas korrigeeriti (võltsiti) just neid andmeid süüdistatavate poolt SS vahendusel, mida prokuratuur on võrrelnud R OÜ erikontrolli andmetega või G OÜ esitatud andmetega. Kohtuvaidlustes on prokuratuur asunud seisukohale, et kui kahele tabelile (tõendid 141.2 ja 141.4) panna kõrvale tõendis 51 oleva IFRS-le tuginev bilanss, mis on Toomas Jõgi ja X poolt vandega kinnitatud, siis kõigi nende kolme tabeli andmetes on sarnasusi, mis viitab sellele, et Toomase ja Martini visioon sai kinnitatud kohtus antud vandega. Millised need sarnasused on, ei selgu süüdistuse tekstist ega ka kohtuvaidlustes esitatud süüdistuskõnest. 23.13 Prokuratuur on seisukohal, et süüdistatavad viisid oma teo lõpule dokumentidele allkirja lisamisega, kui seni sai dokumente käsitleda n-ö tööversioonina, siis kinnitades vande all dokumentide õigsust, ei saa rääkida enam mingist kõrvalisest koondvaatest. Kolleegium viitas juba eelnevalt, et dokumentide vande all kinnitamine ei moodusta KarS § 344
36(56)
objektiivset süüteokoosseisu. Ka ei pea kohtupraktika kohaselt dokument olema allkirjastatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-16, p 21). Seega sellised prokuratuuri väited jäävad tagajärjetuks. 23.14 Prokuratuur on nõustunud, et tegemist on olukorraga, kus juba niigi ebaõigeid andmeid muudeti veelgi. Prokuratuur asub seisukohale, et materjalidest ei nähtu, et prinditi C andmebaasist juba olemasolevat teavet välja vaid leiab, et tõenditest nähtub üheselt, et dokumentides olevaid andmeid korrigeeriti vahetult enne nende kohtus kinnitamist. Millised need tõendid on ja milliseid andmeid vahetult korrigeeriti apellatsioonist ei selgu. Kolleegium ei saa võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistusversiooni kinnitavate tõendite leidmist, mis sobituksid just apellatsioonis esitatud seisukohaga. Ka ei ole apellatsioonis viidatud konkreetsetele süüdistuse teesidele ehk kohtukõnele, mida tuleks kolleegiumil omavahel seostada ning mis kinnitaks esitatud väidet. Viidatud ei ole kohtukõne konkreetsele tekstile ega leheküljele, kus väidetavad tõendid oleks leitavad, mistõttu ei ole apellatsioon selles osas jälgitav ja jääb ebamääraseks. 23.15 KarS § 345 lg-le 1 vastab võltsitud dokumendi kasutamine aga juhul, kui võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiks oli omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Seega tuleb tuvastada võltsitud dokumendi kasutamise eesmärk. Mis eesmärgil toimus võltsimine, ei oma selle kuriteokoosseisu puhul tähtsust. Kolleegium leiab, et saneerimismenetluses kohustuste maksetähtaegade ümber kujundamine ning lühiajaliste kohustuste mahu vähendamine ja saneerimismenetluse jätkumine ja saneerimiskava koostamise juurde liikumine ei saa iseenesest olla käsitatav kohustusest vabanemisena KarS § 345 lg 1 mõttes. Seda võib pidada üksnes kohustuse vähendamise eesmärgi saavutamise viisiks. Prokuratuur heidab sisuliselt süüdistatavatele ette KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses üksnes eesmärki „omandada“ Cle „õigus“ kujundada ümber kohustuste maksetähtaegu ning vähendada lühiajaliste kohustuste mahtu ning jätkata saneerimismenetlust. Võltsitud dokumendi kasutamine, kui sellega ei kaasne eesmärki omandada õigusi või vabaneda kohustustest, ei ole KarS § 345 lg 1 järgi karistatav. Esitatud süüdistuse sisust ei ole võimalik tuvastada, et süüdistatavatel oleks kohtule võltsitud bilansi ja kasumiaruande esitamisel olnud eesmärk vabaneda ise või vabastada keegi teine kohustusest, siis ei ole võimalik süüdistatavaid neile KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi mõista. 23.16 Kolleegium ei nõustunud prokuröride taotlusega süüdistatavad Toomas Jõgi ja X süüdi tunnistada KarS § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele ka prokuröride taotlus karistuste mõistmiseks.
37(56)
vahendusel. Seega ei ole võimalik ringkonnakohtul omistada süüdistatavale Xle mingit tegevust (teokirjeldust), mida süüdistus ei kajasta ja seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõenditest. Süüdistusest nähtub, et Toomas Jõgi tegi seda kõike kooskõlastatult Xga, kuid süüdistusest ei nähtu, milles selline kooskõlastus seisnes. Olukorras, kus süüdistus seda ei kajasta, ei ole ringkonnakohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Süüdistusest nähtub vaid X teadlikkus, et ettevõtte negatiivne omakapital ei vasta laenulepingute eritingimustele. Seega maakohtu lõppjäreldus, et X finantsandmeid aktiivse tegevusena LHV-le ei esitanud on õige (vt kd V, tl 93). 24.2 Kannatanu esindaja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt teovalitsemise kvaliteet tähendab seda, et isik on süüteo keskne figuur, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Need eeldused ei ole käsilolevas asjas täidetud ning pelgalt KarS § 21 lg-le 2 viitamine ei anna alust käsitleda X kaastäideviijana. 24.3 Kannatanu esindaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et süüdistuse piiridest väljumata ei olnud võimalik analüüsida, kas X võis panna temale inkrimineeritud teo toime tegevusetusega. Kannatanu esindaja leiab, et tulenevalt KrMS § 268 lg 6 järgi oli maakohtul õigus X tegu ümber kvalifitseerida. Kolleegium sellise kannatanu esindaja seisukohaga ei nõustu. Tõepoolest ei ole midagi kummastavat selles, kui süüdistuses on põimunud nii tegevus kui ka tegevusetus, kuid oluline on aru saada, mida on süüdistatavatele etteheidetud konkreetses asjas ning millel põhineb teo raskuspunkt. Pelgalt see, et kelmus võibki kohtupraktika pinnalt olla segunenud tegevuse ja tegevusetusega, ei anna alust isikut süüdi mõista tegevusetuses kui süüdistuses toodud teokirjeldus ei ole olulises osas tegevusetuse järelduse aluseks olevate asjaoludega hõlmatud. Esitatud süüdistuse teo raskuspunkt seisnes üheselt tegevuses, seega maakohtuga tuleb nõustuda, et prokuratuur ei ole süüdistuses Xle ette heitnud tegevusetust vaid üheselt tegevust. Süüdistusaktis puuduvad igasugused viited, millise nõutava teo jättis süüdistatav tegemata ja milles tulenes tema selline tegutsemiskohustus. 24.4 Kolleegium märgib, et kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud tegevuse või tegevusetusega. Seega ei saa süüdistatava tegevus ja tegevusetus, moodustada ühte tegu, kuna teod on teoebaõiguse poolest kvalitatiivselt erinevad. Tegu kui tegevusetus on passiivseks jäämine, mitteaktiivne vorm. Kohtupraktikas on tegevuse ja tegevusetuse piiritlemiseks kasutatud nn isikukausaalsuse kriteeriumi, mille rakendamiseks tuleb kaalutava teo ja sellele järgneva tagajärje saabumise ajaks isik mõtteliselt eemaldada. Kui tagajärg saabub ikkagi, ei ole isik ja tema kaalutav tegu tagajärjega seotud; järelikult on põhjust rääkida tegevusetusest. Kui aga tagajärg jääks saabumata, on see isikuga seotud ja järelikult on tagajärje põhjustanud tema tegevus (vt RKKKo nr 3-1-1-28-02, p 10 ja nr 3-1-133-14, p 8). Teisisõnu saab tegevusest kõneleda siis, kui isik teeb mingi tahtest kantud kehaliigutuse, mis toob kaasa muudatuse välismaailmas. Kui aga isik laseb asjadel minna oma rada ja seega tema ümber toimuvat ei mõjuta, on tegemist tegevusetusega. Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (vt RKKKo nr 3-1-1-7910, p-d 24-25). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt RKKKo nr 3-1-1-28-02, 3-1-1-79-10, 3-1-1-72-13). Seepärast tuleb nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus tegutseda, kui ta oli õiguslikult kohustatud (KarS § 13 lg 1). Selline etteheide peaks kajastuma ka süüdistuses.
38(56)
Esitatud süüdistusest ei nähtu, millisel õiguslikul alusel süüdistatav X pidi garandina tegutsema, siis ei saanud maakohus ega saa ka ringkonnakohus süüdistatavat X tegevusetusega toimepandud kelmuses süüdi mõista. 24.5 Väärib märkimist, et kannatanu esindaja apellatsioon on oma taotlusest vastuoluline, nii taotleb kannatanu esindaja X süüdi mõistmist KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi ehk kelmuse toimepanemises suures ulatuses ja grupis, kuid ei taotle maakohtu otsuse tühistamist osas, mis puudutav Toomas Jõgi süüdimõistmist üksiktäideviijana. Ka ei ole taotletud Toomas Jõgi süüdimõistmist isikute grupis nn LHV episoodis. 24.6 Kolleegium ei jaga kannatanu esindaja seisukohta, et süüdistusaktist nähtub, et süüdistatavatele heidetakse KarS § 3811 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteos ette eelkõige tegevusetust. Kolleegium nõustub maakohtuga, et raamatupidamisdokumentide valeandmete esitamine on toime pandud tegevusega. Süüdistusest nähtub üheselt, et nimelt oli aktsiaseltsi 2013-2016 raamatupidamise bilansis kajastatud mitteeksisteerivad nõuded ning bilansis ei olnud kajastatud kohustusi tellija ees saadus ettemaksete näol. Bilansis ja kasumiaruandes näidatud kasum oli oluliselt suurem kui tegelikult AS C seda genereeris. Valmidusastme meetodi rakendamisel kajastati saadud ettemaksed koheselt müügituluna/käibena ning eelarvelised kahjumid ei olnud kasumiaruandes kajastatud. Seega on etteheide bilansi koostamine ehk tegevus, mitte tegevusetus, mistõttu tuleb nõustuda maakohtuga ka selles, et selline tegevus eeldab mõlema süüdistatava aktiivset teopanust valeandmete esitamisel, mitte lihtsalt passiivseks jäämist. 24.7 Kannatanu esindaja arutlused X passiivseks jäämisele ja selle lugemist oluliseks teopanuseks ning viited juhatuse liikme hoolsuskohustusele jäävad tagajärjetuks, sest süüdistus on esitatud tegevuses mitte tegevusetuses. Kolleegium ei nõustunud kannatanu esindaja taotlusega süüdistatav X süüdi tunnistada KarS § 209 lg 2 p 3, 4 (LHV episood), § 3811 lg 2 järgi, siis ei kuulu rahuldamisele taotlus välja mõista süüdistatavatelt solidaarselt kannatanu LHV Pank AS kasuks varaline kahju 6746135,09 eurot ning mõista välja Xlt LHV Pank AS-l tekkinud menetluskulud summas 22626,85 eurot.
39(56)
järeldus, et puudub takistus selliste kriminaalmenetluse väliste tõendite kasutamiseks, sest tegemist on KrMS § 63 lg 1 mõttes „muu dokumendiga“. Kohtupraktikas on leitud, et äriühingu maksejõuetuse kohta hinnangut andes võib kohus tugineda ajutise pankrotihalduri aruandele kui dokumentaalsele tõendile (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-14, p 174). Seega võis maakohus äriühingu majandusliku olukorra ja finantsseisundile hinnangut andes tugineda erikontrolli aktidele kui dokumentaalsetele tõenditele. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et äriühingu majanduslikku olukorda ja finantsseisundit saaks tuvastada üksnes ekspertiisiga, nt finantsekspertiisiga. 25.3 Kohtupraktikas on tõepoolest jaatatud, et mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo nr 3-1-1-85-11, p 34) ning ekspertiis tuleb teha juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt nt RKKKo nr 3-1-135-06, p 7. 5, nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Märgitu tähendab, et ekspertiisi ei ole vaja teha juhul, kui tõendusteabe saamiseks ei ole vaja ületada menetleja üldteadmiste piire. Kas tõenduslikult olulise järelduse tegemine ületab menetleja üldteadmiste piire või mitte, sõltub konkreetse kriminaalasja asjaoludest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-55-14, p 173). Öeldu tähendab seda, et äriühingu majandusliku olukorra ja finantsseisundi tuvastamiseks ei ole alati vaja teha ekspertiisi. 25.4 Tuleb nõustada prokuratuuri vastuses tooduga, et kohtupraktikas on aktsepteeritud audiitori arvamust tõendina, millele tuginedes on võimalik süüdimõistvat kohtuotsust rajada (vt RKKKo nr 3-1-1-57-11). Väärib märkimist, et erikontrolli aktides on peale järelduste tegemist välja toodud tabelites arvud ja lisatud arvutused tabelite kujul AS-i C majandustegevust puudutavate andmete kohta, sh sisaldab see kalkulatsiooni projektide lõikes ning võrdlust juhtkonna arvestusega. Need andmed kajastavad objektiivselt äriühingu majanduslikku olukorda ja AS C finantsseisundit ja maakohus võis sellele tugineda. Tabelites on toodud ära, milliseid andmeid seal kajastatakse ning selliseid andmeid ei saa pidada ka kõige parema tahtmise juures kellegi järeldusteks, mistõttu on neile tuginemine võimalik. Erikontrolli aktidega on tõendatud eelkõige see, et AS C raamatupidamine ei kajastanud AS C majandustegvust puudutavaid andmeid adekvaatselt ning see erines AS LHV- le esitatud andmetest AS C majandusliku olukorra ja finantsseisundi kohta. Tegemist ei ole mitteõiguslike eriteadmistega, mis vajaks ekspertiisi. Seejuures selgitas vandeaudiitor MN käsiloleval juhul oma eriteadmistele tuginedes AS C majandusliku olukorraga seotud asjaolusid. 25.5 Kolleegiumil tuleb märkida, et ka kaitsekõnes toodud argumendid ei väära maakohtu seisukohta, sest erikontrolli aktid ei ole vabatõendid nagu on kaitsekõnes ekslikult leitud. Kohtupraktika kohaselt on tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks kasutatavad kõik KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliigid (nn ranged tõendid). KrMS § 63 lg 1 sätestab üheselt, et tõend on muu dokument. Tulenevalt KrMS § 63 lg-st 1 oli maakohtul õigus kasutada süüdistatava süü tõendamisel erikontrolli akte, sest nagu eelpool märgitud on tegemist muu tõendiga KrMS § 63 lg 1 mõttes, seega selline kaitsja seisukoht on ainetu. Kokkuvõtvalt nõustub kolleegium, et erikontrolli aktid on lubatavad tõendid. 25.6 Kaitsja leiab lisaks, et erikontrolli aktid on ebausaldusväärsed tõendid. Maakohus on oma hinnangu tõendite usaldusväärsusele andnud ja oma seisukohta ka põhistanud (kd V, tl 86-90). Ka sellele küsimusele on maakohus ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel
40(56)
pikemalt peatuma. Väärib märkimist, et kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste süüdistust kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei kajasta erikontrolli aktides mingit asjaolu õigesti, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid (vt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Asjaolu, et JG (G erikontrolli akti koostaja) on suhelnud MNga (R OÜ erikontrolli akti koostaja) ei kinnita kahtlust, et erikontrolli akt on ebausaldusväärne. Kaitsja ei ole seejuures täpsustanud, mida konkreetselt küsiti ja mis oli sellise jutuajamise eesmärk. Seega ei ole sellises suhtluses midagi kahtlustäratavat, nagu kaitsja püüab seda näidata. 25.7 Kaitseaktist ega maakohtu protokollidest ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite ekspertiiside tegemist. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu apellandi etteheide, et mingi ekspertiis on jäänud tegemata. Ekspertiisi taotlemisega oleks kaitsja saanud tõendada kaitseversiooni, et erikontrolli aktides on mingeid vigu tehtud ja seal kajastatud andmed ei ole õiged, kuid ilmselgelt on see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Jättes nimetatud õigused kasutamata, asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise, ei ole soovinud vastuseid saada, et kinnitada esitatud kaitseversiooni või lükata ümber esitatud süüdistusversioon. Kolleegiumil tuleb märkida, et KrMS § 284 lg 2, § 297 lg 1 sätestatud õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja esitatud argumente peab kolleegium otsituks. Käsilolevas asjas ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 2 mõttes. 25.8 Kaitsja asub seisukohale, et maakohus on ebaõigesti ja põhjendamatult jätnud asjatundja UV ütlused kõrvale tõendikogumist. Kolleegium sellise kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on üheselt viidanud kohtupraktikale (vt kd V, tl 91-92), millega kaitsja aga leppida ei taha. Kuigi KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks ka asjatundja ütlused, ei teki asjatundja ütlustest uut iseseisvat tõendit, vaid sellel tõendiliigil saab olla üksnes tõendamiseseme asjaolusid (või menetlustoimingu käiku) selgitav tähendus (vt RKKKo nr 1-21-6698, p 18). Juhul kui kaitsja leidis, et erikontrolli aktides on mingid andmed kajastatud valesti või jäetud kajastamata (tegemist on aktiivse kaitseväitega), siis nagu kolleegium juba eelnevalt viitas pidanuks kaitsja taotlema ekspertiisi määramist, mitte asjatundja või tunnistaja ülekuulamist. Tunnistaja ja asjatundja ütlustest võib küll tuleneda mingite andmete ebaõigsus või puudulikkus, kuid ütlustega pole võimalik tõendada mingi tõendi puudulikkust, sest seda saab teha üksnes ekspertiisiga. 25.9 Väär on ka kaitsja seisukoht, et asjatundja ja tunnistaja ütlustega saab tõendada seda, et prokuratuuri esitatud tõenditel (erikontrolli aktid) lasub ebausaldusväärsuse kahtlus ning tegemist on ebausaldusväärsete tõenditega. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, et asjatundja/eksperdi/tunnistaja pädevuses ei ole asuda nii-öelda kohtu asemele ja hakata hindama tõendite usaldusväärsust ja kvaliteeti, mis kinnitavad või lükkavad ümber tõendamiseseme asjaolu esinemist (vt RKKKo nr 1-21-6698, p 19, 1-20-5071, p 16). Tulenevalt eeltoodust on kaitsja omistanud asjatundja UV ja tunnistaja TM ütlustele sisu, mida neil ei ole. Seejuures on kaitsja laiendanud õigustamatult asjatundja pädevuse piire. Tuleb märkida, et üksnes kohus saab võtta seisukoha tõendite usaldusväärsuse kohta hinnates tõendeid nende kogumis. Kuivõrd kolleegium mingeid rikkumisi selles osas maakohtu poolt ei tuvastanud, siis jätab kolleegium kaitsja poolt viidatud asjatundja ütlused tähelepanuta. Seega nende ütlustele viitamisega apellatsioonis, ei ole võimalik kummutada maakohtu järeldusi tõendite usaldusväärsuses.
41(56)
25.10 Ka ei käsitle kolleegium kaitsja väiteid seoses tsiviilasjas nr 2-21-11318 eksperthinnanguga, mis valmis 27.06.2023, sest ringkonnakohus ei nõustunud tõendi vastuvõtmisega (põhistused on toodud kohtuasja menetlusse võtmise määruses ja otsuse p 20.2-20.3). 25.11 Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks mingite ekspertiiside tegemist vms, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Käsilolevas kriminaalasjas on prokuratuur üheselt leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud tunnistajate ütlustega ja erikontrolli aktides tooduga. Seega ei ole kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikutud KrMS § 339 lg 2 mõttes. 25.12 Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Maakohtus andis ütlusi ka audiitor MN ning kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kaitsja, jättes küsimata erikontrolli aruande koostamisel kasutatud andmete kohta küsimused, ei ole soovinud ise vastuseid saada. Tulenevalt sellest puudus ka maakohtul alus hakata kahtlema mingite andmete kasutamise õigsuses. Kolleegiumil tuleb märkida, et tegelikkuses oli kaitsjal võimalik saada vastused bilansiväliste andmete vms andmete kasutamise kohta erikontrolli andmete koostamise osas, kuid loobudes tunnistajale sellesisuliste küsimuste esitamisest saab kolleegium asuda seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada. Tunnistajale küsimuste esitamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid erikontrolli akti sisu selgitamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium taas otsituks. Käsiloleval juhul ei olnud võimatu tunnistaja ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust tunnistada erikontrolli akti ebausaldusväärseks tõendiks. Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et isegi kui oleks tuvastatud KrMS § 339 lg 2 rikkumised, et maakohus on tuginenud Toomas Jõgi süüditunnistamisel lubamatule tõendile, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlustega KrMS § 7 mõttes, sest seda rikkumist oleks võimalik asja uuel arutamisel maakohtus kõrvaldada. Seega on ebaõige kaitsja seisukoht, et selline asjaolu tooks kaasa isiku õigeksmõistmise.
42(56)
26.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 26.2 Kaitsja väited ei juhi tähelepanu mitte ühelegi maakohtu õiguslikule või faktilisele seisukohale, mille ümberhindamine apellatsioonimenetluses võiks vajalikuks osutuda. Maakohus on kõiki oma seisukohti põhjalikult põhjendanud, need põhjendused hõlmavad kõiki süüteo koosseisu seisukohast olulisi asjaolusid. Maakohtu põhjendused vastavad väljakujunenud kohtupraktikale, mida ringkonnakohus ei pea otstarbekaks revideerima asuda. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
43(56)
dokumente on audiitor küsinud ja milliseid konkreetseid dokumente on audiitorile esitatud (vt kd III, tl 58 pöördel). Selline tunnistaja vastus on nii üldine, mis ei võimalda järeldada, et audiitor viis läbi n-ö täisauditi nagu seda tehti erikontrolliga. Asjaolu, et audiitorile edastati juba alates 2013 kaaskiri ja raamatupidamise sise-eeskirjad, kust nähtusid valemid ja selgitused valmidusastme meetodi ja selle arvutamise valemite kohta, ei tõenda seda, et audiitor auditit tehes nendest ka lähtus. Seda enam, et selline selgitus oli koostatud Toomas Jõgi poolt ning maakohus on üheselt viidanud, et pole välistatud olukord, et audiitorit eksitati või sattus ta ise tahtlikult või tahtmatult eksitusse. Millised asjaolud sellisele järeldusele osutasid on maakohus otsuses ka viidanud (vt kd V, tl 89 pöördel). 27.2 Kaitsja tsiteeritud tunnistaja TM ütlused ei lükka ümber maakohtu järeldust selle kohta, et AS C raamatupidamine allus valmidusastme meetodi tulu arvestamisel täielikult Toomas Jõgi endale, Toomas Jõgi arvestas ainuisikuliselt just valmidusastme meetodi tulu kajastamist ja edastas vastava tulemuse ainult raamatupidamisele lihtsalt Navisioni sissekandmiseks. Kaitsja ei arvesta muid tõendeid (tunnistaja TO), mis maakohtu sellist järeldust kinnitavad, sh Toomas Jõgi enda e-kiri, millele maakohus viitab, kuid selle jätab kaitsja mugavalt tähelepanuta (vt kd V, tl 83 pöördel). 27.3 Maakohus ei ole KL distsiplinaarmenetlusele viidates tunnistanud tunnistaja kohtueelsed ütlused ebausaldusväärseks, vaid see asjaolu andis maakohtule aluse asuda seisukohale, et erikontrolle läbi viinud vandeaudiitorid on usaldusväärsemad kui AS-i C auditeerinud vandeaudiitor KL (vt kd V, tl 89 pöördel) ning see ei olnud ainus põhjus. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb tunnistaja KL kohtueelsel uurimisel antud ning kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud ütlused ebausaldusväärseks. Maakohus on seda üksikasjalikult põhjendanud (vt kd V, tl 89 pöördel90), seega sellised kaitsja väited on eksitavad. 27.4 Ühtlasi tuleb märkida, et pelgalt tõdemusega, et KL ütlused ühtivad lisaks tunnistajate TM, TO, GT, KM ja AC ning süüdistatava Toomas Jõgi ja asjatundja UV ütlustega ei ole võimalik kolleegiumil maakohtu järeldusi kummutada. Tuleb märkida, et riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Kaitsja selline tõdemus on nii üldine, ebamäärane ja omavahel seostamata, et sellisele väitele ei ole võimalik apellatsioonikohtul vastata. Pelgalt tunnistaja nimedele viitamine konkreetsete ütlustega seostamata konkreetse asjaolu suhtes, jääb tagajärjetuks. Selles osas ei ole apellatsioonis ka viidatud konkreetsele kohtukõnele, mida tuleks kolleegiumil omavahel seostada. Kolleegiumil ei ole võimalik ise arvata, milliseid konkreetsed ütlused, milliste asjaolude suhtes ühtivad, mistõttu on kaitsja apellatsioon osaliselt arusaamatu ja ei ole jälgitav. 27.5 Hinnates tunnistaja TO ütlusi, väärib märkimist, et tunnistaja selgitab, et audiitor saatis oma vajaminevate dokumentide loetelu ja need edastati. Millised need konkreetsed dokumendid olid, seda tunnistaja ei selgita (vt kd II, tl 237 pöördel). Lisaks kinnitas tunnistaja, et sise-eeskirjad olid audiitorile saadetud (kd II, tl 240) ning audiitor kontrollis aruandeid (kd II, tl 240 pöördel), milliseid aruandeid kontrolliti, seda ei ole täpsustatud. Seega TO ei kinnita, et audiitor KL oleks kontrollinud algdokumente, lepinguid, arvestuspõhimõtteid jmt nagu väidab kaitsja. 27.6 Maakohus ei saanudki arvestada tunnistaja AC ütlusi, sest sellist isikulist tõendiallikat ei olnud maakohtus ristküsitletud. Maakohtus andis ütlusi IC (kd III, tl 1). Seejuures ei tulene ka
44(56)
tunnistaja IC ütlustest, et audiitor KL oleks kontrollinud algdokumente, lepinguid, arvestuspõhimõtteid jmt. Ka ei tulene tunnistaja ütlustest, et audiitor käis kohapeal kontrollimas inventuuride läbiviimist. Tunnistaja kinnitas, et inventuuride juures olid laotöötajad, tõstukijuht, ostuspetsialist (vt kd III, tl 3). Lisaks võis klient, st kliendiesindaja, kellele tooteid valmistati kontrollida nende tööd koos laojuhiga (kd III, tl 4, 5-5 pöördel). Tunnistaja KM ütlustest ei tulene, et audiitor KL oleks kontrollinud algdokumente, lepinguid, arvestuspõhimõtteid jmt. Tunnistaja märkis vaid kliendipoolset auditeerimist (vt III, tl 10 pöördel). Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et maakohus ei pidanudki tunnistajate IC ja KM ütlusi hindama, sest need ei omanud tõendamiseseme seisukohalt tähtsust ega tõendanud tegelikkuses kaitsja esitatud väiteid. 27.7 Arusaamatuks jääb kaitsja etteheide, et erikontrolli teostaja MN ei küsinud eelmise juhatuse ja finantsjuhi käest infot. Audiitor ei saanudki küsida mingit infot, sest ajal mil viidi läbi teine erikontroll oli juhatuse asemel juba pankrotihaldur, kes ka audiitori juurde pöördus ja erikontrolli akti tellis (vt kd II, tl 200, 204). Meelevaldne on kaitsja järeldus, et kuna erikontrolli aktides jõuti samadele järeldustele, siis on ilmselgelt nende algandmete edastaja olnud üks isik, s.o SS, kes edastas andmed JGle. JG märkis üheselt, et erikontrolli aktiga seoses on suhelnud ka Toomas Jõgi ja Xga, SSga ning kolleegid suhtlesid ka raamatupidaja TOga (vt kd II, tl 140-140 pöördel, 141, 145 pöördel). On selge, et MN seda teha ei saanud, sest juhatuse asemel oli juba pankrotihaldur. MN on andnud ütlusi, et dokumendid esitas pankrotihaldur ning tema poolt määratud isikud ning suhtles ka KLga (kd II, tl 200, 202 pöördel). Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et refereeritud isikulised tõendiallikad ei kinnita kaitsja väidet, et JG sai alusdokumendid SSlt, kes edastas andmed, mis viisid valele erikontrolli tulemuseni. Seega on kaitsja tõstatatud kahtlused ainetud. Selliste väidete korduv esitamine ja võimalikult suures mahus, ei too tegelikkuses kaasa maakohtu järelduste ümberhindamist ega maakohtu otsuse tühistamist. 27.8 Ebaõige on kaitsja väide, et maakohus jättis tõendina arvesse võtmata SS poolt koostatud sisekontrolli akti, sest tegemist ei olnud erapooletu isikuga ning tõend oli ebausaldusväärne. Maakohus ei pidanud tõendit ebausaldusväärseks vaid lubamatuks. Maakohus ei pidanud tõendit lubatavaks, sest nii akti koostanud isikul kui ka aktil enesel puudusid kvaliteeti kinnitavad tunnused, mida sai tuletada vandeaudiitorite poolt koostatud aktide puhul (kd V, tl 90). Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks kaitsja väidab läbivalt midagi, mida tegelikkuses maakohtu otsusest ei nähtu ja milliseid järeldusi ei ole maakohus teinud.
45(56)
apellatsioonist ega kaitsekõnest ei selgu. Üks asi on mingite meetodite väljatöötamine, teine asi on, kes ja kuidas neid järgib ning kontrollib.
46(56)
Kaitsja viitab siinkohal kohtupraktikale. Maakohus on seda küsimust põhjalikult käsitlenud ning sellele ammendavalt vastanud (vt kd V, tl 99 pöördel-100 pöördel) ning kolleegium nõustub sellega. Käsiloleval juhul oli tegemist küll AS C kontol oleva rahaga, kuid see raha oli võõras vara. AS C sai Luminor Liisingult faktooringuavanssi, mille pidi 3 pangapäeva jooksul ostjatelt laekunud summast osa Luminor Liisingule kandma, kuid ei teinud seda. Kaitsja jätab tähelepanuta, et AS C ja AS Luninor Liisingu vahel oli sõlmitud faktooringuleping, mille sisuks oli nõude loovutamine. Maakohus on õigesti märkinud, et nõude loovutamise tagajärjel läksid faktooringu kliendi nõuded üle Luminor Liising AS-le ning viimane astus uue võlausaldajana faktooringu kliendi asemele. Kaitsja aga seda ei arvesta. Seega ei saanud kuidagi AS-le C kontole ekslikult kantud raha olla AS-i C vara (raha) vaid see oli võõras vara. Kolleegium ei pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda, sest kaitsja viited kohtupraktikale (RKKKo nr 1-18-117, 3-1-99-15) ei lükka ümber maakohtu järeldust, et tegemist oli AS C jaoks võõra varaga. Viidatud lahendid ole antud juhul asjakohased ning ei kummuta maakohtu põhjalikku järeldust. 33.1 Maakohus on ammendavalt vastanud ka sellele, miks vastutab raha edasi kandmata jätmise eest Toomas Jõgi (kd V, tl 100-100 pöördel) ning kolleegium nõustub maakohtuga ega pea vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda. 33.2 Ebaõige on kaitsja väide, et maakohus on võtnud aluseks pelgalt prokuratuuri süüdistuskõne, mis tegelikkuses ei kinnita seda, et Toomas Jõgi oleks tunnistanud, et tema otsustas, kuidas ja millal midagi edasi kanda, sh otselaekumiste puhul. Toomas Jõgi on maakohtus kinnitanud, et ta nõustub tunnistajatega GTga ja TOga, et tema otsus oli see, kellele milliseid arveid maksta (kd III, tl 221). Seda kinnitas ka raamatupidaja TO, sh kinnitas tunnistaja, et see kehtis ka otselaekumiste puhul ning Toomas Jõgi oli see, kes otsustas pangale edasikandmise üle (kd II, tl 230 pöördel, 232 pöördel). Taaskord eirab kaitsja selliseid sõnaselgeid tunnistaja ütlusi, mistõttu on taas ainetu kaitsja väide, et puuduvad tõendid, et Toomas Jõgi oleks mingeid korraldusi finantsosakonnale andnud. Maakohus on ka viidanud tunnistaja SS ütlustele, kes kinnitas, et Toomas andis TOle ülevaate või korralduse kellele mida maksta (kd II, tl 215 pöördel). Seega ei esine selline asjaolu pelgalt prokuröri süüdistuskõnes vaid tuleneb isikuliste tõendiallikate ütlustest. 33.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et pelgalt süüdistatava Toomas Jõgi ütlustele viitamine ei too kaasa maakohtu järelduste ümberhindamist, sest kaitsja jätab tähelepanuta muud tõendid, mis süüdistatava ütlused kummutavad. Seega ainuüksi süüdistatava ütlustele viitamine ning teiste tõendite tähelepanuta jätmine ei too kaasa maakohtu otsuse tühistamist ega süüdistatava õigeksmõistmist. Ainetu on ka väide, et maakohus on jätnud analüüsimata isikulised tõendiallikad, mis välistavad Toomas Jõe tegevuses subjektiivse koosseisu. Maakohus on seda üksikasjalikult käsitlenud (kd V, tl 100-100 pöördel). Maakohus on tuvastanud ka selle, et varasemalt olid ekslikult laekunud maksed faktoorile koheselt üle kantud, kuid I ja T AS poolt AS-le C tasutud summadega nii tehtud. Seega ei ole maakohus jätnud tähelepanuta TO ütlusi, kuid nendest ütlustest ei saa teha järeldust, et sellise korralduse andis Toomas Jõgi ka I ja T AS poolt AS-le C tasutud summadega toimimiseks.
47(56)
48(56)
kaitseaktis märgitakse tõendid, mida kaitsja soovib kohtule esitada, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. See säte puudutab ka esitatud tsiviilhagi kohta tõendite esitamist, mitte ainult süü küsimuse lahendamise osas tõendite esitamist. Seega oli kaitsjal võimalik märkida vastav seisukoht ja tõendid kaitseaktis, et piiritleda tsiviilhagidega seotud küsimused ja vastuväited. Kohtupraktika kohaselt kohaldab kohus VÕS § 139 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud (vt RKTKo nr 3-2-1-65-15, p 13). Kaitsja on oma seisukoha kaitseaktis esitatud tsiviilhagide osa märkinud (vt kd I, tl 86-87), kuid ei ole toonud välja ühtegi vähendamise asjaolu VÕS § 139 mõttes, mille pinnalt saaks kohus seda üldse kaaluda ning selgituskohustust täita. Seda ei teinud kaitsja ka eelistungil (vt kd I, tl 93-103). Kuivõrd kaitsja ei toonud kahjuhüvitise vähendamise asjaolusid välja ka kogu kohtuliku uurimise jooksul, vaid alles kohtuvaidlustes, siis on õige maakohtu seisukoht, et selline argument on esitatud hilinenult ning see jääb tähelepanuta. Seega ei ole maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 36.1 Kolleegium asub seisukohale ja oluline on see, et pelgalt kohtuvaidlustes välja toodud vähendamise asjaolud ei anna kohtule alust vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel, sest kahjuhüvitise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tuleb ka tõendada. Hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab kohus küll hüvitist kahju tekitaja taotluseta, kuid tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja ehk käsiloleval juhul süüdistatav. Kaitsja on jätnud tõendid aga maakohtule esitamata. 36.2 Kohtupraktika kohaselt selleks, et lugeda kannatanu tegevust kahjuhüvitist vähendavaks asjaoluks VÕS § 139 järgi, peab kannatanu tegevuse ja kahju vahel esinema põhjuslik seos (vt RKTKo nr 2-11-58942, p 34). Käsiloleval juhul tekkis kannatanule AS LHV Pank kahju, sest süüdistatav Toomas Jõgi lõi kannatanule teadvalt vale ettekujutuse tegelikest asjaoludest suures ulatuses varalise kasu saamis eesmärgil, mitte käenduse realiseerimata jätmises. Seega oli kahju tekkimise aluseks süüdistatava õigusvastane käitumine, mitte käenduse realiseerimata jätmine. VÕS § 139 peab silmas kahju suuruse tuvastamist, kuid selles puudub vaidlus, sest kahju suurus on üheselt tuvastatud. Kaitsja apellatsioonist tulenevalt on käsilolevas asjas küsimus selles, kellelt otsustas kannatanu nõuda kahjuhüvitise tasumist, kas käendajalt, kelleks oli T AS või süüdistatavalt. 36.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole oluline, kas kannatanu nõuab (kaitsja sõnade kohaselt realiseerib) kahjuhüvitist lepingu alusel põhivõlgnikult, kelleks on AS C või käendajalt T AS või teeb seda delikti alusel süüdistatavalt. See on kannatanu enda valida ning sellest ei muutu tegelikkuses kuriteoga tekitatud kahju suurus. Ekslik on kaitsja arusaam, et käenduse maksmapanek ulatuses, millest AS LHV Pank loobus kompromissiga, oleks kahju tekkimise välistanud täies ulatuses. Kaitsja samastab kuriteoga tekitatud kahju ja tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude suuruse. Kuriteoga tekitatud kahju ja haginõude rahuldamise ulatus võivad teatud juhtudel kattuda, aga ei pruugi. Juhul kui kannatanu AS LHV Pank oleks realiseerinud kogu tagatise ei oleks välistatud mitte kahju tekkimine täies ulatuses, vaid kannatanu poleks saanud esitada kahju hüvitamise nõuet. Väärib märkimist, et ka sellisel juhul ei oleks süüdistatav vabanenud kahju hüvitamisest, sest käendajal on õigus esitada omakorda nõue AS-i C või süüdistatava vastu. 36.4 VÕS § 145 lg 1 näeb üheselt ette, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. Tegemist on solidaarvõlgnikega ning VÕS § 65 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt
49(56)
ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seejuures võimaldab VÕS § 66 võlausaldajal osaliselt loobuda nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu. Seega oli kannatanul AS LHV Pank õigus nõuda kahjuhüvitise tasumist käendajalt teatud summas, sõlmides selleks kompromissi, kuid selline asjaolu ei anna alust kohaldada VÕS § 139. Isegi kui asuda seisukohale, et selline asjaolu annaks kohaldada VÕS § 139 sätteid, siis ei ole kaitsja esitanud tõendeid, et kannatanu AS LHV Pank oleks saanud AS Clt kätte kahjuhüvitise, sest puudub vaidlus selles, et AS C oli makseraskustes ning puuduvad ka tõendid, et T AS oleks olnud võimeline tasuma rohkem kui 500000 eurot.
50(56)
aegunud (TsÜS § 150 lg 1 järgi), eitava vastuse korral aga nõue aegunud ei ole (vt RKKKo nr 3-1-1-41-16, p 19). 38.1 Käsilolevas kriminaalasjas leidis kahju põhjustanud tegu ja sündmused aset 2017. Seega ei ole kannatanu nõue TsÜS § 150 lg 3 järgi aegunud ja maksimaalne 10-aastane aegumistähtaeg möödunud. Seega tuleb kontrollida, kas nõue võib olla aegunud TsÜS § 150 lg 1 järgi. Selleks tuleb kindlaks teha see aeg, mil kannatanu kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohtupraktika kohaselt võib üldjuhul eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Samas ei ole välistatud, et kannatanu teab kahju hüvitama kohustatud isikust juba enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb (vt RKKKo nr 3-1-1-48-14, p 84). 38.2 Kolleegium nõustub kaitsjaga selles osas, et 19. septembri 2017. a kuriteoteate sisu arvestades oli kannatanul kuriteoteate esitamise ajaks TsÜS § 150 lg 1 mõttes piisav teadmine väidetava kelmuse toimepanemise asjaoludest kui ka asjaolust, et selle eest võib vastutada AS C juhatuse liige Toomas Jõgi või juhatuse liikmed. Ühtlasi on märgitud ka see, et NFE (AS Nordea Finance Estonia) esindajatele ei ole teada täpne isikute ring, kes kelmuse toimepanemises osalesid (kd II, tl 175-208). Esitatud kuriteokaebust on täiendatud 9. jaanuaril 2018 (vt kd II, tl 209-210). Seejuures ei mõjuta Toomas Jõgi vastu suunatud kannatanu nõude aegumistähtaja kulgemise algust see, et kannatanule polnud teada, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isikute ring piirdub üksnes Toomas Jõgiga või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4116, p 24). Varasemalt on kohtupraktikas küll leitud, et hageja kuriteokaebust ei anna alust võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes. Kriminaalasja raames avalduse esitamine on võrdsustatav hagi esitamisega üksnes juhul, kui kriminaalmenetluses on esitatud tsiviilhagi, s.o nõue kindla isiku vastu (vt RKTKo nr 3-2-1-88-12, p 12). Avaldusena TsÜS § 160 lg 2 p 4 mõttes on käsitatav ka kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimisasutusele või prokuratuurile esitatud tsiviilhagi ning nõude aegumine peatub TsÜS § 160 alusel aga üksnes eeldusel, et aegumistähtaeg ei ole möödunud enne aegumise peatumise aluse saabumist (vt RKTKo nr 3-1-1-48-14, p 78, 81). Kui aegumise peatamiseks piisaks pelgalt avaldusest, milles isik küll kirjeldab enda nõuet ja taotleb selle rahuldamist, kuid millest ei selgu nõude adressaat, saaks õigustatud isik sellise avalduse esitamisega peatada nõude aegumise määratlemata isikute ringi suhtes. See tähendaks, et nõude aegumine peatuks iga isiku suhtes, kelle vastu avalduse esitaja kunagi tulevikus otsustaks nõude suunata. Sel põhjusel saab ka kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagil olla nõude aegumist peatav toime vaid juhul ja alles hetkest, kui see tsiviilhagi kas iseseisvalt või koostoimes süüdistusaktiga - võimaldab lisaks hagi alusele ja esemele ühemõtteliselt määratleda ka isiku(d), kelle vastu hagis toodud nõue on esitatud (vt RKEKo nr 3-1-1-106-12, p 43). 38.3 KrMS § 38 lg 1 p 2 alusel võib kannatanu esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi hiljemalt kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul. Seega oli kannatanul võimalik esitada tsiviilhagi kriminaalmenetluse alustamisest (või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega) kogu järgneva menetluse kestel, kuid mitte hiljem, kui kümnendal
51(56)
päeval pärast kriminaaltoimiku tutvustamist. Milliseid andmeid tsiviilhagi sisaldama peab, seda reguleerib KrMS § 1541. KrMS § 1541 lg 1 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses esitatavas tsiviilhagis muu hulgas märkida süüdistatava või tsiviilkostja nimi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud. Enne talle kriminaaltoimiku esitamist võib kannatanu jätta süüdistatava või tsiviilkostja nime tsiviilhagis märkimata. Sellisel juhul peab kannatanu tsiviilhagi täiendama KrMS § 224 lg 1 või § 240 p 4 sätestatud tähtaja jooksul (p 2), kannatanu selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese (p 3), nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ehk hagi alus (p 4) ja tõendid, mis kinnitavad nõude aluseks olevaid asjaolusid ja millele kannatanu soovib tugineda sõltumata prokuratuuri esitatavast tõendikogumist (p 5). Kuriteokaebusest nähtub, et Luminor Liising AS (endise nimega AS Nordea Finance Estonia) volitatud esindaja VV esitas 19. septembril 2017 kuriteoteate, millest ühtlasi nähtub, et C AS juhatuse liikme Toomas Jõgi, sh juhatuse liikme X poolt on kelmusega tekitatud varalist kahju Nordea Finance Estonia AS-le. Tekitatud kahju on vähemalt 2603227,77 eurot ning võib ilmneda, et tekitatud kahju on veel suurem kui täna teada. 9. jaanuaril 2018 on esitatud kuriteokaebuse täiendus, milles täpsustatud tekitatud kahju suurust ja märgitud, et saadetud on kiri juhatuse liikmele Xle, milles nõutud, et C AS hüvitaks tekitatud kahju viivitamatult (kd II, tl 209 pöördel). Kolleegiumil tuleb asuda seisukohale, et esitatud kuriteoteade ja kuriteokaebuse täiendus sisaldab kõiki KrMS § 1541 lg 1 p 1-5 märgitut, sh KrMS § 1541 lg 1 p-s 3 sätestatud hageja selgelt väljendatud nõuet, mistõttu saab kuriteoteadet käsiloleval juhul samastada hagi esitamisega kriminaalmenetluses. Kuivõrd kannatanu 19. septembril 2017 esitatud kuriteokaebus ja 9. jaanuaril 2018 esitatud kuriteokaebuse täiendus vastavad tsiviilhagi tunnustele, siis saab neid käsitada ka TsÜS § 160 lg 2 p-s 4 nimetatud avaldusena. 38.4 Selline kolleegiumi seisukoht ei ole vastuolus asjas nr 3-1-1-106-12 tehtud Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsuse punktist 28 seisukohaga, et tsiviilhagina ei ole vaadeldav kannatanu selline avaldus, millest ei nähtu avaldaja tahet esitada kriminaalmenetluses kellegi vastu konkreetne (tsiviilõiguslik) nõue, sest käsiloleval juhul nähtub selgelt Luminor Liising AS (endise nimega AS Nordea Finance Estonia) tahe esitada kriminaalmenetluses C juhatuse liikmete Toomas Jõgi ja X vastu nõue. 9. jaanuari 2018 kuriteokaebuse täiendusest nähtub, et on nõutud tekitatud kahju viivitamatut hüvitamist C AS poolt (kd II, tl 209 pöördel). 19. oktoobril 2020 on esitatud konkreetne tsiviilhagi nõue Toomas Jõgi ja X vastu (kd I, tl 77-80)
52(56)
otsuses on üheselt leitud, et X tuleb selles süüdistuses õigeks mõista ning ka Toomas Jõgi kellele oli esitatud süüdistus KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi on süüdi mõistetud KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi (kd V, tl 100 pöördel). Riigikohus on varasemalt käsitlenud otsuse sisulist külge mittepuudutava eksimuse olemust seoses ringkonnakohtu volituste küsimusega kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada. Seda volitust on Riigikohtu praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule (vt RKKKm nr 3-1-1-50-09, d-d 5, 5.3). Käsilolevas asjas ei muuda paragrahvi ühe punkti lisamine otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega too kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi, mistõttu tuleb ringkonnakohtul täpsustada maakohtu otsust resolutiivosas, asendades kohtuotsuse resolutiivosa õigeks mõista X „KarS § 201 lg 2 p 1, 2 järgi“ „KarS § 201 lg 2 p 1, 2, 4 järgi“.
53(56)
hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike esimese astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna, aga ka kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest (vt RKKKo nr 3-1-1-106-06, p 8.2). Tulenevalt eeltoodust jätab kolleegium selles osas kannatanu esindaja taotluse rahuldamata, kuivõrd esindajal tulnuks vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 taotlus (osalemine kohtuotsuse kuulutamisel) esitada valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks enne maakohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kohus peab otsuse või sellega samaaegselt tehtava määrusega lahendama kõik KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimused, sh kogu kriminaalmenetluse kuludega seonduva (vt RKKKo nr 3-1-1-72-10 p 18). 40.3 Arusaamatuks jääb ka tasu taotlemine seoses kommunikatsiooniga, st ajakirjaniku küsimustega, sest taotlusest ei nähtu, et tegemist oleks kuluga, mis oleks vajalik ja põhjendatud konkreetses kuriteoasjas. Seega selles osas jääb taotlus rahuldamata. Ülejäänud osas loeb ringkonnakohus kannatanu esindaja poolt osutatud õigusteenuse vajalikuks ja põhjendatuks, s.o summas 1660 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna kannatanu esindaja täiendavas menetluskulude taotluses taotleb hüvitada kannatanule LHV Pank AS menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta ning kuivõrd LHV Pank AS on käibemaksukohuslane, siis tuleb ka eeltoodud menetluskulu hüvitada ilma käibemaksuta. 40.4 Lisaks esitas kannatanu täiendavate menetluskulude taotluse hüvitada kannatanule LHV Pank AS summas 1534 eurot (ilma käibemaksuta). Tunnihinnaks on märgitud 130 ja 280 eurot. Kolleegium märkis juba eelnevalt p 40.1, et loeb mõistlikuks tunnihinnaks 200 eurot (ilma käibemaksuta), mitte märgitud 280 eurot (ilma käibemaksuta). 40.5 Kolleegium ei pea põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu kokku 5,80 tundi, mis kulus määrusega tutvumiseks, e-kirja ettevalmistamiseks, vastuse koostamine apellatsioonidele ja apellatsioonivastuse analüüsi. Arvestades esitatud vastuse mahtu ja muudeks toiminguteks kulunud aega peab kolleegium põhjendatud ajakuluks 3 tundi tunnihinnaga 200 eurot ehk 600 eurot (ilma käibemaksuta) ja ajakulu 0,60 tunnihinnaga 130 eurot (ilma käibemaksuta) ehk 78 eurot, seega kokku 678 eurot (ilma käibemaksuta). Kokkuvõtvalt arvestades eelmärgitut, loeb kolleegium kannatanu valitud esindaja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks apellatsioonimenetluses kokku 2338 (1660+ 678) eurot (ilma käibemaksuta), mis tuleb Eesti Vabariigilt LHV Pank AS kasuks välja mõista.
54(56)
dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Isikule tuleb hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (RKKKo nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). 41.2 Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Samuti tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaitsja argumendid põhjendatud ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on viidanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (vt RKTKo nr 3-2-1-43-10, p 14). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt RKHKm nr 3-3-1-28-09, p 11). 41.3 Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses on kaitsja menetluskulude hüvitamise taotluses välja toodud toimingud olnud vajalikud ja ka kaitsja tunnitasu on mõistlik, kuid märgitud toimingule kulunud aeg on ebamõistlikult pikk. Apellatsiooni koostamiseks kulutatud aeg on ebamõistlik (86 tundi 50 minutit). Ebamõistlik on ka prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonile vastuväidete koostamiseks kulutatud aeg (9 tundi). Väärib märkimist, et tegelikkuses on vastuväited esitatud ainult prokuratuuri apellatsioonile, sest ühelauseline kokkuvõte kannatanu apellatsiooni osas ei sisalda mingit õigusliku argumentatsiooni. Kolleegium osutab sellele, et kaitsja apellatsioon 35 lehel põhineb suures osas juba esimese astme kohtus vaidlustes esitatud teesidel ning lisatud on vastuväited maakohtu otsusele. Valitud kaitsjale apellatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb samuti võtta arvesse, millises ulatuses on argumendid põhjendatud ja millises mitte (Vt RKKKo nr 3-1-1-89-11, p 39.2). Antud asjas osutusid apellatsiooni väited põhjendamatuks ning maakohtu ostus tühistati apellatsiooni piiride väliselt, loeb kolleegium valitud kaitsja KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega tasuks apellatsioonimenetluses kokku 32 tundi, s.o 5760 koos käibemaksuga, mis tuleb Eesti Vabariigilt Toomas Jõgi kasuks välja mõista.
55(56)
Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata. Kannatanu esindaja apellatsioon jääb rahuldamata. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
56(56)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.