Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

1) Tunnistada Elmar Maas süüdi § 2172 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat. 2) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus täielikult täitmisele pööramata, kui Elmar Maas ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3) Tunnistada Lauri Latt süüdi § 2172 lg 1 järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat. 4) KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta karistus täielikult täitmisele pööramata, kui Lauri Latt ei pane 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 5) KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 29.septembrist 2023. 6) Rahuldada OÜ Y tsiviilhagi. ÄS § 187 lg 2, VÕS § 115 ja § 127 lg 4 alusel mõista Elmar Maasilt ja Lauri Latilt välja solidaarselt 41 624,57 (nelikümmend üks tuhat kuussada kakskümmend neli eurot ja 57 senti) eurot Y OÜ kasuks. 7) VÕS § 113 alusel mõista Elmar Maasilt ja Lauri Latilt Y OÜ kasuks solidaarselt välja 9114.64 (üheksa tuhat ükssada neliteist eurot ja 64 senti) eurot ajavahemiku eest 16.04.2021 kuni 29.09.2023 sissenõutavaks muutunud viivis ja alates 30.09.2023 kuni põhinõude 41624,57 euro tasumiseni tasumata summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 41624,57 eurot. 8) KrMS § 180 lg 1 alusel jätta Elmar Maasi ja Lauri Lati lepingulise kaitsja poolt maakohtu menetluses osutatud õigusabiteenuse kulud Elmar Maasi ja Lauri Lati enda kanda. 9) Kannatanu OÜ Y menetluskulud maakohtus summas 21280 (kakskümmend üks tuhast kakssada kaheksakümmend) eurot mõista KrMS § 180 lg 1 ja § 182 alusel välja OÜ Y kasuks süüdistatavatelt – Elmar Maasilt 10640 (kümme tuhat kuussada nelikümmend) eurot ja Lauri Latilt 10640 (kümme tuhat kuussada nelikümmend) eurot. 10) Mõista Elmar Maasilt Eesti Vabariigi kasuks välja: sundraha 1087,50 ( üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot. - finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot 11) Mõista Lauri Latilt Eesti Vabariigi kasuks välja - sundraha 1087,50 (üks tuhat kaheksakümmend seitse eurot ja viiskümmend senti) eurot - finantsekspertiisi kulu 3000 (kolm tuhat) eurot -

12) Mõista Eesti Vabariigilt välja Elmar Maasi kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud summas 7278 (seitse tuhast kakssada seitsekümmend kaheksa ) eurot. 13) Mõista Eesti Vabariigilt välja Lauri Lati kasuks apellatsioonimenetluses kantud kuud summas

(seitse tuhast kakssada seitsekümmend kaheksa ) eurot. 14) Mõista Eesti Vabariigilt välja (kannatanu)Y OÜ (Registrikood:

XXXXXXXX)

kasuks apellatsioonimenetluses kantud kulud 5470 (viis tuhat nelisada seitsekümmend) eurot. 15) Muus osas e asitõendite osas, jätta maakohtu otsus muutmata. 16) Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanu apellatsioon rahuldada. ) Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada

kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatavad võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohtu 23.märtsi 2023 otsusega mõisteti Elmar Maas ja Lauri Latt neile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks. KrMS § 310 lg 2 alusel jäeti Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Latti vastu läbi vaatamata. Eesti Vabariigilt mõisteti välja nii Elmeri Maasi kui ka Lauri Lati kasuks õigusabikulude katteks välja 37 557 eurot. Kannatanu Y OÜ valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot jätta tema enda kanda. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda finantsekspertiisikulu summas 6 000 eurot. Asitõendid- CD-plaadid ja mälupulgad jäeti kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde. Elmer Maasile ja Lauri Latile oli esitatud süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.o. seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumises, millega tekitati suur varaline kahju. Elmer Maasi ja Lauri Latti süüdistatakse selles, et nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid alates 2018.a algusest kuni 02.07.2018 toime usalduse murdmise Y OÜ (reg k XXXXXXXX, asukoht XXX) suhtes. Süüdistuse sisu on lühidalt järgmine. Y OÜ tegevusalaks oli ja on lao ja jaotuslogistika. Lauri Latt oli Y OÜ juhatuse liige ajavahemikul 10.03.2011 kuni 02.07.2018 ja Elmer Maas 20.01.2011 kuni 02.07.2018. Y OÜ asutati 2011 alguses, mille asutajaks juriidilise isikuna oli W AS, keda esindas E.Maas. Initsiatiiv äriühingu asutamiseks oli E.Maasil koos JR, L. Lati, AN ja MSga. 55% osanikuks sai ettevõte J ja 45% osanikuks sai Ameerikas registreeritud T LLC. T LLC olid osanikud võrdsetes osades 1/5 Maas, Latt, R, S ja N. Y asutamise järgselt valiti juhatuse liikmeteks Lauri Latt ja Elmer Maas. AN ja MS on Y OÜ juhatuse liikmed alates 23.02.2018. Kõikides õigustoimingutes esindasid osaühingut vähemalt kaks juhatuse liiget alates 10.03.2011 kuni 23.02.2018 ja alates 23.02.2018 kolm juhatuse liiget ühiselt. Osanikud on Y AS, OÜ T, OÜ J. Elmer

Maasile ja Lauri Latile tähendas AN ja MS teade, et nad tahavad ise hakata kaasa lööma ettevõtte tegevuses ja tulevad juhatusse eelkõige usaldamatuse avaldamist senisele juhatusele e otseses mõttes võeti ära esindusõigus L.Latilt ja E.Maasil, kehtestati kolme allkirja õigus nelja juhatuse liikmega ehk siis ilma AN-ta ja MS-ta ei saanud nad teha enam mitte midagi, mis puudutab juhatuse pädevust. Nendele sündmustele eelnes JR lahkumine ja tema osaluse väljaostmine. Erimeelsused on küsimuses, kelle poolt tuli initsiatiiv JR lahkumiseks. Kas initsiatiiv tuli E.Maasilt ja L.Latilt ning see idee oli ajendatud juba soovist rahastada konkureeriva ettevõtte äritegevuse alustamist ning seda JR-le osalustasuna väljamakstud rahadega või tuli see mõte MS-lt ja AN-lt, kes olid otsustanud juhatusse astuda ja olla seega nö igapäeva tööga enam kursis. Süüdistuses on initsiatiiv omistatud süüdistatavatele. Pärast seda, kui JR oli lahkudes saanud kätte nö enda väljaostu summad, on tema osa võõrandamisest saadud vahendid edasi kantud lõpptulemusena N OÜ-le e JR osade müügist saadud 254 000 eurot oli mõeldud N OÜ äritegevuse alustamiseks. Konkureeriva ettevõtte rahastamisest ja rahastamise korraldamisest jätsid Lauri Latt ja Elmer Maas Y OÜ teised juhatuse liikmed (AN ja MS) ja osanikud (T OÜ ja J OÜ) teavitamata. Nii E. Maas kui L. Latt olid kaasatud N OÜ-le äripinna otsimisse, mis päädis 19.02.2018 EV poolt üürilepingu sõlmimisega objektil XXX. E. Maas kandis kulutusi seoses N OÜ kontori sisustamisega ja N OÜ kontori sisustamisse oli kaasatud ka süüdistatav L. Latt. N OÜ-le telliti kontoritarbeid, mille eest tasuti Y OÜ rahaliste vahenditega. Kontoritarbeid palus tellida süüdistatav E. Maas Y OÜ töötajal KM-l. Lauri Latt ja Elmer Maas kavandasid töötajate ühise lahkumise Y OÜ-st. Nende poolt kavandatu kohaselt esitasid 2018.a mais Y OÜ 16 töötajat sisuliselt üheaegselt esitatud lahkumisavaldused. Lauri Latt ja Elmer jätsid Y OÜ teised juhatuse liikmed ja osanikud sellest teavitamata, mis oleks võimaldanud Y OÜ-l end selleks olukorraks ette valmistada. Töötajate lahkumisest said Y teised juhatuse liikmed (MS ja AN) ja osanikud (T OÜ ja J OÜ) teada 01.07.2018, kui töötajad olid juba lahkunud. Sellest tulenevalt seiskus ka Y OÜ tegevus 2018.a juulikuus. Y OÜ juhatuse liige Lauri Latt, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest sama-aegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1. juuliks 2018. a, on 04.06.2018 ja 05.06.2018 andnud Y OÜ raamatupidajale korralduse maksta 2018. a maikuu eest boonust ehk lisatasu lahkuvatele Y OÜ töötajatele. Elmer Maasi ja Lauri Lati teadmisel lahkusid Y OÜ töötajad 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos nende valduses olnud Y OÜ sülearvutitega ja alustasid tööd N OÜ-s. Y OÜ-le tagastati juuli alguses andmetest tühjendatud andmekandjad. Kuna Y töötajad läksid üle tööle konkureerivasse uude ettevõttesse OÜ N, siis tekitas antud olukord Y OÜ–le probleeme töövoo taastamisel, samuti võimaldas Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikutel kasutada Y OÜ arvutites olevaid andmeid kuni MarkusXsped kontode sulgemiseni N OÜ huvides ja olla N OÜ-l klientide jaoks võrreldes Y OÜ-ga võimekam. Y OÜ töötajad lahkusid 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos neile Y OÜ-st tööalaseks suhtlemiseks eraldatud telefoninumbritega ja alustasid tööd N OÜ-s. Töötajad jätsid Y

OÜ–st lahkudes telefoninumbrid samaks, mis võimaldas neil Y OÜ klientidega suhelda edasi asudes tööle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ. Sellega jäeti Y OÜ klientidele arusaam, et N OÜ jätkab Y OÜ tegevust, mitte ei ole tegemist turul uue ettevõttega. Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikud edastasid Y OÜ klientidele eksitavat informatsiooni eesmärgiga Y OÜ kliendibaas viia üle N OÜ-sse pidades enne lahkumist Y OÜ–st ja vahetult peale N OÜ-sse suundumist vastavasisulist kirjavahetus Y OÜ klientidega. Süüdistuse kohaselt tekitasid süüdistatavad oma ühise ja kooskõlastatud tegevusega, millisteks on eelnevalt loetletud käitumisaktid kogumis ja mis oma olemuselt kujutavad endast konkreetses olukorras süüdistatavate poolt lojaalsuskohustuse rikkumist, Q OÜ-le kahju, mis seisneb järgnevas. Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 eurot. Süüdistuses on ka blanketsele süüdistusele kohustusliku osana ära näidatud need seadusesätted, mis kohustasid Lauri Latti ja Elmer Maasi juhatuse liikmetena normipäraselt käituma. Nimelt, olles süüdistuses näidatud ajavahemikul äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindava ja juhtiva organi liikmed, pidid nad ÄS § 187 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 620 kohaselt tegutsema lojaalselt ja vajaliku hoolsusega käsundiandjale, so Y OÜ-le. Samuti tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) §-st 35 pidid nad juriidilise isiku juhtorgani liikmetena oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule, so Y OÜ-le, lojaalsed (hoolsus- ja lojaalsuskohustused). Samuti pidid Lauri Latt ja Elmer Maas tulenevalt VÕS § 624 lgst 1 teatama käsundiandjale, so Y OÜ-le, kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest, eelkõige nendest, mis võivad ajendada käsundiandjat juhist muutma (teavitamiskohus).

MAAKOHTU OTSUS

Maakohus mõistis süüdistatavad õigeks neile esitatud süüdistuses. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et kuivõrd antud (KarS § 217-2) kuriteokoosseis eeldab ühe objektiivse tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus täidetud. Kohtu hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes etteheidetes süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kinnitust, et Y OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot.

Kohtukolleegium käsitleb maakohtu konkreetseid seisukohti/järeldusi oma otsuse põhjendavas osas koos apellatsiooniväidetega ja nende vastu esitatud seisukohtadega. Et mitte kohtuotsuses mitu korda korrata maakohtu põhilisi seisukohti, ei pea kohtukolleegium vajalikuks siinkohal maakohtu otsust pikemalt käsitleda.

APELLATSIOONID

Maakohtu otsusele esitasid apellatsioonid riigiprokurör Maria Entsik ja kannatanu esindaja adv. H.Indela. Mõlemad apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavate õigeksmüistmise osas, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas, menetluskulude osas. Apellandid taotlevad, et ringkonnakohus tunnistaks uue otsusega süüdistatavad Elmer Maasi ja Lauri Lati neile esitatud süüdistuses süüdi ja karistaks neid. Prokurör taotleb süüdistatavate karistamist 3 aastase vangistusega tingimisi 3 aastase katseajaga ja kahju heastamise kohustuse määramisega, kanatanu esindaja taotleb õiglast karistust. Muus osas taotlused kattuvad: rahuldada kannatanu Y OÜ esitatud tsiviilhagi varalise kahju summas 41 624,57 eurot ja viiviste nõudes süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Lati vastu. KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 1, 3, 9 alusel jätta Elmer Maari ja Lauri Lati valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, kannatanu valitud esindajale makstud tasu, finantsekspertiisikulu ning sundraha tervikuna süüdistatavate Elmer Maasi ja Lauri Lati kanda. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks hakata refereerima mõlema apellandi apellatsiooni, sest sisuliselt on tegemist ühesuguste taotlustega ja ka kannatanu apellatsiooni sisu on kattuv prokuröri apellatsiooniga, kuid kuna kannatanu apellatsioon on kohtu jaoks ebamõistlikult ja kunstlikult venitatud, siis selle sellest asjakohaste seisukohtade välja otsimine ja nende refereerimine oleks sisult ka prokuröri apellatsiooni kordamine. Kohtukolleegium refereerib oma otsuses prokuröri apellatsiooni ja arvestab, et kannatanu seisukohad kattuvad prokuröri omadega. Prokuratuuri hinnangul on kohtuotsuse põhjendused ebapiisavad KrMS § 339 lg 2 tähenduses (viited Riigikohtu lahenditele 3-1-1-14-14, p 699; 1-20-3107/60, p 14). Kohus hindas tõendeid valikuliselt, eelistades süüdistatava ütlusi ja jättes tõendikogumist tõendeid välja. Selle tulemusena jättis kohus ekslikult kohaldamata KarS § 2172 lg 1 ja kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Lisaks kohaldas kohus materiaalõigust ebaõigesti, kui omistas kahju tekkimise põhjuslikke seoseid osategudele eraldi, mitte tervikteole ja süüdistatavate lojaalsus- ja hoolsuskohustust hinnates ainult kahe esimese osateo, mitte tervikteoga seoses. Prokuratuur palub ringkonnakohtul tutvuda maakohtus uuritud tõendite, istungiprotokollide ja süüdistuskõnega, arvestada ka tõenditega, mida maakohus tõendikogumist välja jättis; kõrvutada E. Maasi ütlusi ja süüdistatavate kaitseversiooni teiste kriminaalmenetluses uuritud tõenditega ja jõuda järeldusele, et E. Maasi ütlusi ei saa kui usaldusväärseid otsuse tegemisel aluseks võtta ning lõppastmes Kohus jättis alusetult kogumist välja järgmised tõendid: audiitorbüroo G OÜ hindamisraporti (tõend 72); UV e-kirjaga edastatud arvamused Y OÜ tekitatud kahju osas ning 10.10.2018 ja 30.10.2018 arvamused N OÜ omakapitali väärtuste kohta (tõendid 1257

127), ekspert AJ ja menetleja BB vaheline e-kirjavahetus 29.07.-25.08.2020 (tõend 139) ning 02.10.2018 Y OÜ e-kiri ja sellega edastatud N tellitud asjatundja arvamus N OÜ äritegevuse väärtuse kohta (tõend 34). Põhjuseks tõi kohus, et tegemist on lubamatute tõenditega, kuna tegemist ei ole ekspertiisiaktiga või asjatundja ütlusega ning tõendiks on asjatundja ütlus, mitte kirjalik arvamus/hinnang vms. Samuti kirjutas kohus, et eelnevast johtuvalt ei arvesta kohus ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi kohtus antud ütlusi, mis puudutavad G OÜ hindamisraportit. Prokurör selgitab, et paralleelselt käib tsiviilkohtumenetlus, kus vaieldakse kahju suuruse üle, ja mille puhul on Y esitanud GT hindamisraporti. Selle kohaselt on kahju suuruseks 6 503 000 eurot. Kostjad esitasid tõendina UV arvamused N OÜ omakapitali väärtuse kohta, mis jäävad vahemikku 2,5-5,3 miljonit eurot. Tsiviilkohtumenetluses on need lubatavad tõendid kahju tõendamiseks. Need on dokumentaalsed tõendid, lubatavad ka kriminaalmenetluses ja need näitavad, et hagi osas käib vaidlus mitme miljoni euro ulatuses on kahju tekkinud. Kohtupraktikas aktsepteeritakse auditeid, raporteid, inventuuriakte, maksuotsused jm dokumentaalseid tõendeid. Kohus jättis ekslikult arvestamata ka tunnistajate, asjatundja ja eksperdi kohtus antud ütlusi, mis puudutavad G OÜ hindamisraportit. Tunnistaja ütlus on iseseisev tõend ning kriminaalmenetluse seadustik lubab tunnistajat küsitleda ka selliste dokumentide kohta, mis iseseisvalt tõendina ei pruugi olla lubatavad. Kohus jättis välja ka UV 10. oktoobri 2018 e-kirja, milles ta on avaldanud kahju suuruseks vähemalt 3,8 miljonit eurot. Kohtupraktikas käsitletakse e-kirja dokumentaalse tõendina. Kirja tähtsus on selles, et kaitsja välja kutsutud asjatundja on kinnitanud, et peab esmase hinnangu põhjal kahjuks 3,8 miljonit eurot. Tegemist on asjakohase tõendiga, mis võimaldab kahju suurust tuvastada. Kohus jättis tõendite kogumist välja ka A käitise müügilepingu 13.05.2019 (tõend 128) ja tõendid, millest nähtuvad ST ja H OY esindaja kirjavahetus ning OH poolt edastatud arved ja e-kirjavahetuse (tõend 129) põhjusel, et kohtule jääb selgusetuks, mida nimetatud tõendiga soovitakse tõendada ning kuidas see on kuriteo koosseisu tõendamise kontekstis asjakohane. Samuti tegi kohus sellega seonduvalt etteheiteid süüdistusakti puudulikkusele. A OÜ majandusaasta aruanne ja käitise müügileping kinnitavad koos tunnistajate JJ, SR, AN ütlustega, et 13. mail 2019 müüs eelmärgitud äriühing tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜ-le 475 000 euroga. Käitis sisaldas toimivat ettevõtet seistme töötaja ja äriteabega, mille hulgas oli omakorda töötajate tööalane elektronpostkastide sisu. Kõrvutades Y mahte F OÜ mahtudega, võttes andmed Y 01.07.2017-30.06.2018 majandusaasta aruandest (täiendav tõend) ja A OÜ 01.01.2018-31.12.2018 majandusaasta aruandest (täiendav tõend), nähtub, et Y bilansimaht on 3 korda suurem, müügikäive 5 korda suurem ja kasum 6 korda suurem ja seda suudetakse saavutada kolm korda väiksema töötajate arvuga, siis isegi, kui korrutada ostetud käitise müügihind (475 000 eurot) neljaga, annaks see indikatiivseks väärtuseks Y kohta ligi 2 miljonit eurot. Samuti tasub osundada sellele, et tunnistajate ütluste kohaselt osteti käitis selleks, et taastada W-s logistikaäri. Seega on ka nimetatud kulu selges põhjuslikus seoses süüdistatavate teoga. Kokkuvõtvalt tõendab tõend 128 (A OÜ majandusaasta aruanne perioodi kohta 01.01.2018-31.12.2018 ja käitise müügilepingu A OÜ ja F OÜ vahel) kuriteoga W-le tekkinud kahju ja selle suurusjärku.

Teiseks tõend 129: H OY-le väljastatud arved ning nende arvete väljastamist puudutav e-kirjavahetus. Nimetatud tõendid kinnitavad tunnistaja ST poolt antud ütlusi ja tõendavad asjaolu, et H OY AB oli Y klient ning tellis W-lt 2018. aastal teenuseid suunal Läti, SIA C. Kuigi veokulud kandis W, esitas arved H OY-le kliendihaldur OH 31.05.2018 N OÜ nimelt. Oluline on fakt, et kuni 30.06.2018 oli OH Y töötaja ning N OÜ-l enne 01.07.2018 töötajaid ei olnud. Tõend on asjakohane, kuna kinnitab töötajate ebalojaalsust ja tegutsemist N OÜ nimel juba mais 2018. a ning asjaolu, et kliente suunati ümber juba pikalt enne ettevõtte üleviimist. Samuti on tõend asjakohane hindamaks, et Y töötajate üleminek N OÜ-sse ja nende ebalojaalsus Y suhtes ei olnud juhuslik ja üksik, vaid see tegevus oli koordineeritud, juhitud ja pikalt planeeritud. Enamus kohtus uuritud tõenditest, nii isikulised kui dokumentaalsed, tõendavad kogumis, et Y kollektiivi juhtisid just E. Maas ja L. Latt. Lisaks palub prokurör arvestada sideettevõtjalt saadud andmete protokolli tõendina. Riigikohus on jaatanud nende andmete tõendikõlbulikkust ka teise astme kuritegude puhul, mille sanktsioon näeb ette kuni 5-aastase vangistuse (1-16-6179). KarS § 2172 lg 1 näebki ette sellise karistuse. Lisaks tuleb sama Riigikohtu lahendi kohaselt arvestada kannatanute või avalikkuse huvi, mis on ka arutataval juhul olemas, arvestades ülisuures ulatuses hagi esitamist ja meediakajastusi. Samuti tuleb Riigikohtu praktika kohaselt arvestada, kas sama sisuga tõendit oleks võinud koguda muul viisil. Prokuratuuri antud lubades on küllaldaselt põhistatud, miks oli see vajalik ja vältimatu. Õige on lubades väljendatud arusaam, et käesolevas kriminaalmenetluses omab olulist tähtsust, milline oli L. Lati ja E. Maasi roll N OÜ-s võrreldes ametliku juhatuse liikme EV-ga ning selle kohta on võimalik informatsiooni saada nende tööaja asukoha tagantjärgi vaatlemises. Veel tuleb arvestada tõendusteabe tähtsust asjas. Prokuratuur on veendumusel, et kohtul tuleks tõend vastu võtta ka sellele aspektile hinnangut andes, kuna ühest küljest on prokuratuur esitanud palju erinevaid tõendeid, mis osutavad sellele, et E. Maas ja L. Latt asusid ettevõtte ülevõtmist N-sse kavandama ja koordineerima juba 2018. a algusest, mistõttu ei ole riive suur, kuid samas on nende pidev N kontori asukohas viibimine ja EV mitteviibimine selline tõend, mida ütlustega või teiste tõenditega antud kriminaalasjas tõendada ei saa. Riigikohus on ka välja toonud, et mida täpsemaid järeldusi isiku eraelu kohta nendest andmetest teha saab, seda ulatuslikumaks ja raskemaks tuleb sekkumist pidada. Antud asjas ei välista ka see kaalutluskoht tõendi vastuvõtmist, kuna tõend omab tähtsust eelkõige tööaja asukoha viibimise seisukohalt ning ulatuslikku eraelu riivet E. Maasi ja L. Lati suhtes toime pandud ei ole. Andmeid on kogutud ja esitatud üksnes selleks, et näidata nende viibimiskoht kontoris. Küll aga võimaldab see kohtul kõrvutada ja anda väga objektiivne hinnang E. Maasi ütluste tõepärasust kaaludes. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokolli tõenduslik tähtsus seisneb eelkõige just viimati nimetatus: E. Maasi ütlused seisnevad kokkuvõtvalt selles, et N OÜ oli EV ettevõte, E. Maas tuli üksnes paaril korral 2018. a alguses Väänale kui sõbrale vastu N OÜ-d puudutavates küsimusest, kuid otsuse W-st lahkuda tegi ta aprilli lõpus või mai alguses 2018. Sideettevõtjatelt saadud andmete protokoll näitab üheselt, et EV viibis ajavahemikul 01.01.2018-06.07.2018 valdavalt Tartus. N OÜ-le 2018. a veebruaris renditud pindu katvate mobiili tugijaamade alas ei ole ta kordagi viibinud enne 2018. a 5. juulit. Küll aga on sealses tugijaamade alas viibinud korduvalt E. Maas ja L. Latt. Kõrvutades seda tõendit N OÜ üüripindade leidmist

puudutavate tõenditega (tõendid 98 ja 99 ning tunnistaja AO-le ütlused), nähtub, et üüripindasid N OÜ-le otsisid faktiliselt 2018. a veebruaris Y juhatuse liikmetena E. Maas ja L. Latt ning EV-le saadeti üürileping L. Lati poolt sõnadega: „Ole hea, pane allkiri alla!“. Seega nähtub, et need tõendid langevad sideettevõtjatelt saadud andmete protokolliga kokku, tõendades süüdistusversiooni, et N OÜ kui konkureeriva ettevõtte käivitamisfaasis olid vedavaks jõuks E. Maas ja L. Latt, mitte EV. Järgnevalt selgitab apellant, et prokuratuur ei ole palunud jätta E. Maasi ütluseid ebausaldusväärsena kõrvale KrMS § 289 lg 1 alusel. Prokuratuur on palunud kõrvutada E. Maasi ütluseid muude tõenditega ja jõuda nii järeldusele, et E. Maas ei ole rääkinud tõtt. Kohus eiras tõendeid, mis kinnitavad, et E. Maas ja L. Latt, korraldades N OÜ tegevuse käivitamist, soovisid varjata oma seotust N OÜ-ga ning tegid ettevalmistusi, et püüda enda vastutust vähendada. Tegemist on tõenditega, mis otseselt tõendavad süüdistatavate kavatsust kuritegu toime panna. Sellisteks tõenditeks on mh E. Maasi 15.02.2018 e-kiri AO-le (tõend 99), milles E. Maas palus AO-l oma algselt kasutatud meiliaadress domeeniga @W.ee kustutada ja edaspidi suhelda aadressil domeeniga @maas.ee. Samuti kirjavahetus JR ja E. Maasi vahel 05.04.2018, kus E. Maas palus JR-l kontaktmeil ([email protected]) ära vahetada, muidu võib mõni kiri sattuda valedesse kätesse (tõend 58). Samuti N OÜ rahastamise fakt läbi N OÜ, millel prokuratuur peatub pikemalt edaspidi. L. Lati juhatuse liikme lepingu muutmine ilma MS ja AN allkirjadeta, millega vähendati L. Lati konkurentsikeeldu 18 kuult kolmele ja leping lõpetati (tõend 48). E. Maasi ütluste tõele vastavuse korral puudunuks sellisel toimingul igasugune mõte. Arusaadavat selgitust ei suutnud sellele pakkuda ka süüdistatav. Samuti on kohus jätnud hinnangu andmata tõenditele, millest nähtub, et OH esitas juba aprillis 2018 N OÜ nimelt arveid O kontsernile ja juunis 2018 H OY-le, so ajal, kui ta oli Y töötaja. Samuti ei ole kohus andnud hinnangut tõendile, millest nähtub, et Y raamatupidaja KK oli konkureeriva ettevõtte N OÜ arveldusarve juures volitatud kasutaja alates 31.05.2018 ning omas kontol ka allkirjaõigust alates 05.06.2018. Kohus ei ole hinnangut andnud ka tõendile, et E. Maasil oli meiliaadress domeenilõpuga @NNN.com olemas hiljemalt 09.03.2018, mil ta sellelt aadressilt saatis ekirja O OY töötajale PL-le. Samal ajal juhib prokuratuur tähelepanu, et nii KK kui OH olid kuni 30. juunini Y töötajad ja E. Maas selle ühingu juhatuse liige. N-l ei olnud kuni 01.07.2028 ühtegi töötajat. Need nimetatud tõendid kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega osundavad selgelt, et E. Maas ja L. Latt ei läinud teistega rääkimata eraldiseisvalt N OÜ-sse tööle, millist versiooni oma ütlustega pakkus E. Maas, vaid tegemist oli varakult kavandatud üleminekuga, milles olid vähemalt osa töötajaid kaasatud juba tunduvalt varasemas etapis, kui esitati ametlikud lahkumisavaldused. Kokkuvõttes kinnitavad ka need tõendid pikalt ette planeeritud varjatud tegevust ning E. Maasi ütluste ebausaldusväärsust. Järgnevalt selgitab apellant usalduse kuritarvitamise osategude kohta, täpsemalt N OÜ äritegevuse alguse rahastamist. Kohus ei ole E. Maasi ütlusi teiste tõenditega kõrvutanud ja analüüsinud, leppides E. Maasi selgitusega. Kohus on selle osateo puhul prokuratuuri arvates tõendeid hinnanud vastuoluliselt ja on analüüsinud tõendeid poolikult. Kohus on kirjeldanud tõendeid, mis seonduvad JR osaluse välja ostmisega. Prokuratuuri hinnangul nähtub otsuse lk-l 26 käsitletud AN ja JR e-kirjadest, samuti E. Maasi 12.12.2017 e-kirjast MS-le, et E. Maas ja L. Latt olid vähemalt alates 12.12.2017 teadlikud, et R plaanitakse Y juhtimisest/osalusest kõrvale lükata. Kohus kirjutab

otsuses, et ta ei ole tuvastanud, et süüdistatavad oleksid initsieerinud JR lahkumist. See seisukoht ei ole tõendikogumiga kooskõlas. Fakt, et E. Maas ja L. Latt olid kaasatud arutellu JR lahkumise kohta W-st 2017. a detsembris; fakt, et 23.01.2018 koheselt peale JR-le väljaostupakkumise tegemist edastati hinda puudutav kirjavahetus Maasile ja Latile (ja sellises sõnastuses ja toonis, mis annab selgelt aimu, et Maas ja Latt olid algusest peale väljaostupakkumise tegemisse kaasatud), näitavad, et E. Maasi ütlused selle kohta, et tema ja L. Latt said teada JR väljaostmisest JR käest peale 23.01.2018 toimunud kohtumist, mida R salvestas, on ilmsed valeütlused. E. Maas andis kohtus ütlusi, et JR lahkumine oli alguspunktiks, miks ta tahtis W-st lahkuda, kuna ei tundnud seal end enam väikeosanikuna turvaliselt. Ei ole eluliselt usutav, et kui E. Maas ja L. Latt oleksid tõepoolest JR lahkumisest teada saanud JR käest peale 23.01.2018 päeval toimunud kohtumist, mil süüdistatava sõnul mängis JR neile ette kohtumise salvestise, oleks MS, AN, L. Lati ja E. Maasi vaheline ekirjavahetus toimunud sellises toonis. Vastupidiselt oleks e-kirjavahetus sisaldanud pahameelt, vajadust selgituste järele, veenmist JR alles jätta või küsimusi iseenda positsiooni kohta. Kohus otsustas sisuliselt käsitleda ebausaldusväärsena MS ütlusi, kuna MS on kohtus andnud ütlusi, et süüdistatavatega 2018. aasta alguses toimunud kohtumisel anti teada, et J-ga ei soovita jätkata, kuid 12.12.2017 e-kiri viitab asjaolule, et JR edasise saatuse osas äriühingu tegevuses on olnud juttu juba enne 2018. a algust. Prokuratuur viitab apellatsioonis seejuures MS ütlustele kohtuistungi protokollis ja sellele, mida ta vastas prokuröri küsimusele, kelle initsiatiivil JR W-st lahkus. Samuti tsiteerib prokurör apellatsioonis tunnistaja S vastust samal istungipäeval kohtuistungi protokollist prokuröri küsimusele, kas neil oli Y väikeosanikega tüli. Kohtus üle kuulatud erinevate tunnistajate ja ka süüdistatava ütlustest tuli välja, et L. Lati poolt krediitkaardi võimalik kuritarvitamine tuli välja 2017. a detsembris. Seega on ilmne, et MS ei ole andnud teadvalt valeütlusi, vaid ta on sidunud ajaliselt L. Lati krediitkaardi sündmusi ja E. Maasi ja L. Lati poolset ettepanekut JR-st vabanemiseks ning pakkunud selleks ajaks 2018. a algust. Kuigi teised tõendid näitavad, et need sündmused toimusid 2017. a detsembris, ei saa öelda, et MS on andnud valeütlusi, vaid tegemist on inimese mälu ebatäpsusega. Seda enam, et ajavahemik, millest me räägime, on mõõdetav nädalates ning MS andis kohtus ütlusi ligi neli aastat peale toimunud sündmusi. Kohus on lisaks E. Maasi ütlustele võtnud usaldusväärseks tõendiks salvestise, millelt nähtub, et MS on kohtumisel öelnud lause: „Kõige lihtsam oleks, kui kõik osanikud oleks sealt eemal ja paneks sinna konkursiga ühe korraliku juhi.“ Samamoodi nähtub aga salvestiselt, et MS kinnitab, et nad tõmbavad igalt poolt kokku ning nad ei näe, et oleks kolme inimest S-s vaja, võiks kaks inimest juhtida. MS andis kohtus ütlusi, et S-l ja Nl ei olnud plaani Maasist ja Latist W-s vabaneda. Seda kinnitavad ka tõendid, mis näitavad, et faktiliselt Maasist ja Latist ei vabanetud, pandi paika hoopis uus juhtimisja tasustamisstruktuur, millele viidatakse juba 12.12.2017 e-kirjas. Prokuratuuri hinnangul on kõnealune salvestis vaadeldav hoopis süüstava tõendina, kuna kinnitab, S ja N ütlusi, et Maas ja Latt palusid Ri vabastamise kohta nende osalusest mitte rääkida ja selle palve täitmist kinnitavad lisaks salvestisele ka 23.01.2018 hilisõhtul S, N, Maasi ja Lati vahel vahetatud e-kirjad (apellatsiooni p 23). Samuti kõneleb salvestise olemasolule ja sisu prokuratuurile sellest, et salvestatud vestluse toon ning salvestise tegemise fakt näitavad, et JRle ei tulnud 23.01.2018 vestluse sisu S ja N-ga tegelikult üllatusena. Kuna S ja N andsid kohtus ütlusi, et nad ei informeerinud JR kohtumise teemast ette, siis on see seletatav ainult faktiga, et JR teadis sellest L. Lati ja E. Maasi

vahendusel ning oli kohtumiseks valmistunud. Prokuratuuri häirib, et kohus on antud osateo puhul võtnud usaldusväärse tõendina arvesse süüdistatava E. Maasi ütlused, olles otsuses kirjeldanud ka ütlusi, mis ilmselgelt on vastuolulised, eluliselt ebausutavad ja ka vastuolus objektiivsete tõenditega. Nii näiteks jättis kohus tõendite kogumist sisuliselt kõrvale MS ja AN ütlused, millest selgub hoopis teine sündmuste kulg kui E. Maasi ütlustest. Nii näiteks aktsepteeris kohus E. Maasi ebaveenvat, paljasõnalist selgitust, et 12.12.2017 e-kiri ei ole seotud Ri lahkumisega, aga ta ei oska kommenteerida, millega need kirjad on seotud ning mis skeemi silmas peeti. Nii näiteks aktsepteeris kohus süüdistatava selgitust, et ta ei tea midagi N OÜ rahastamisest, kuigi kohus ise kirjeldas tõendeid otsuses, mis on selle väitega teravas vastuolus. Samuti jättis kohus täielikult tähelepanu pööramata E. Maasi faktilistele valeütlustele N OÜ pangakonto kasutamise kohta ajal, mil E. Maas oli veel Y juhatuse liige. Järgnevalt tsiteerib prokurör E. Maasi vastuseid prokuröri küsimustele, mille kohaselt kokkuvõtlikult E. Maas ühtegi ülekannet eelnimetatud kontolt teinud ei ole ja pole seda kontot kunagi kasutanud. Kuigi süüdistatav korduvalt kinnitas, et ta pole kunagi talle antud pangakonto käsutamise õigust kasutanud, ilmneb täiendava tõendina uuritud panga vastusest, et ülekandeid enne 2018. a juulit tegid üksnes Maas ja Latt. EV esimene ülekanne pärineb alles 2018. a juulikuust. See fakt on omakorda kooskõlas sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, mis näitab samuti, et N OÜ kontoris enne 2018. a juulit viibisid Maas ja Latt, aga mitte EV. Seega palub prokuratuur ringkonnakohtul kaaluda uuritud tõendeid, võttes arvesse, et tegelikult olid Maas ja Latt üleni kaasatud R-st vabanemise plaani alates detsembrist 2017; et N OÜ alustava ettevõttena vajas algkapitali; et R-le makstud raha kasutati N OÜ stardikapitaliks; et R liitus samuti N OÜ-ga. Samuti võtta arvesse, et Ri W-st väljaostutasu kanti N OÜ-sse varjatult, läbi majandustegevuseta äriühingu (N OÜ), millise vajaduse kohta ei suutnud ka süüdistatav pakkuda ainsatki mõistlikku seletust. Lisaks võtta arvesse ka seda, et S ja N ütluste kohaselt palusid E. Maas ja L. Latt JR-le nende initsiatiivist ja kaasatusest mitte rääkida, mida nad järgisid, ning neil endil ei olnud tajutud vajadust JR-st vabaneda. Eelnev näitab selgelt, et E. Maas ja L. Latt olid need, kes panid käima sündmuste ahela ja korraldasid 254 000 euro jõudmise N OÜ kontole algkapitaliks. Kohtuotsus sisaldab ka etteheidet süüdistusele. Kohus leiab, et süüdistuses pole konkretiseeritud ega esitatud täielikke tõendeid, kes tegi ülekandeid 254 000 euro kandmisel L OÜ-lt N OÜ vahendusel N OÜ-le. Arvesse võttes, et tegemist on grupis toime pandud teo süüdistusega ning vaidlusalustel äriühingutel olid pangas allkirjaõigused erinevatel kuriteoga seotud isikutel, on prokuratuuri arvates süüdistuse etteheide õigustatult suunatud N OÜ algakapitali rahastamise organiseerimisele. Kes konkreetselt üksikuid ülekandeid teostas, on prokuratuuri hinnangul siinkohal teisejärguline. Sealjuures on kohus ka otsuses (lk 32) osundanud tõenditele, et mitmed süüdistuses toodud ülekanded on teostatud L. Lati ja E. Maasi poolt. Prokuratuur on arvamusel, et ei süüdistuse sõnastus ega uuritud tõendid ei ole taksituseks jõudmaks järeldusele, et E. Maas ja L. Latt on süüdi ühiselt toime pandud konkureeriva ettevõtte rahastamises. Järgnevalt selgitab prokurör N OÜ äripinna otsimisega seotud osateo kohta. Prokuratuur ei nõustu kohtu järeldusega, et selle osateo puhul on ebausaldusväärsed üksnes E. Maasi ütlused selle kohta, et L. Latt ei käinud kaasas üüripinda vaatamas ja et L. Latt ei olnud sellesse teemasse pühendatud. Kohus on jätnud andmata hinnangu,

millega seletada sellist valeütluste andmist ja miks sel juhul saab ülejäänuid ütlusi tõestena arvestada. Seda enam, et kohus on otsuse lk-l 34 refereerinud E. Maasi ütlusi, mida apellatsioonis on järgnevalt tsiteeritud. Need E. Maasi ütlused on prokuratuuri hinnangul paljasõnalised ja eluliselt ebausutavad, et on võimatu mõista, miks neid peaks tõendina arvestama. Just sel viisil süüdistatava ütlusi hakkides ja erinevate osategude juures eraldiseisvana arvestades, jõudis maakohus õigeksmõistva järelduseni. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal. N OÜ kontoritarvete tellimise osateo puhul nõustus kohus prokuröri hinnanguga tõenditele. Küll aga tegi kohus etteheiteid süüdistusele L. Latti osas. Apellant selgitab, et käsitles seda osategu ühe osana E. Maasile ja L. Latile etteheidetud usalduse kuritarvitamise süüdistusest. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et konkureeriva ettevõtte loomist plaanisid ja korraldasid ning viisid ellu L. Latt ja E. Maas ühiselt, seda kõikide osategude juures kirjeldatud tegudes. Kuna kontoritarbeid telliti kõikidele N OÜ-s ületulevatele töötajatele ning on tõendatud, et N üüripindu otsisid E. Maas ja L. Latt ühiselt ning ka ettevõtte käivitamise rahastust organiseerisid nad ühiselt, on prokuratuur seisukohal, et elulise usutavuse modus operandi printsiibi alusel on ka nimetatud osategu omistatav L. Latile kui kuriteo kaastäideviijale. Kohus, mõistes E. Maasi õigeks usalduse kuritarvitamises, kuid jõudes otsusele, et E. Maas rikkus Y OÜ juhatuse liikmena 2018 mais kontoritarvete organiseerimisel konkureerivale ettevõttele ja kontoritarvete tasumisel Y OÜ rahaliste vahenditega juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, oleks pidanud kaaluma tema süüdimõistmist antud episoodi puhul KarS § 201 lg 1 alusel omastamises. Y töötajate äriühingust lahkumise osateo puhul selgitab apellant, et kohtu veendumuse kujunemine on raskesti jälgitav. Kohus pole selles osas tõendeid sisuliselt hinnanud, vaid on tuginenud peamiselt süüdistatava ütlustele. Kohus on otsuse vastavas punktis (p 8) põhjalikult kirjeldanud kohtus uuritud tõendeid. Ka selle osateo puhul on ilmne, et aset leidnud sündmusi kirjeldavad ühelt poolt kannatanu Y suurosanikud S ja N ning teiselt poolt süüdistatav E. Maas oluliselt erinevalt. Prokuratuurile üllatuslikult on maakohus jõudnud järeldusele (p 8.18), et ebausaldusväärseks tuleb pidada S ja N ütlusi, usaldusväärseteks aga süüdistatava E. Maasi ütlusi. Prokuratuur palub ringkonnakohtul teha tõendi usaldusväärsuse küsimuses risti vastupidine otsus ja põhjendab seda järgnevalt. E. Maasi ütlustena esitatud kaitseversioon on vasturääkivusi täis, eluliselt ebausutav ja seda ei kinnita teised uuritud tõendid. Prokuratuuri silmis seisneb ehk kõige suurem eluline ebausutavus selles, mis puudutab E. Maasi ütlusi, et ta ei mäleta viimast tööpäeva Ws. Puudub vaidlus, et Y meeskond oli toimiv ja äärmiselt kokkuhoidev, ja, et E. Maas ja L. Latt olid head juhid W-le ja töötajate poolt armastatud. Eluliselt ei ole võimalik, et sellises emotsionaalses olukorras, nagu toimus ühine lahkumine päeva pealt kogu kollektiiviga, ei mäleta E. Maas, kuidas tema viimane päev välja nägi või oli ta üldse Eestis või hoopis välismaal. Samamoodi on eluliselt ebausutav, et E. Maas ei teadnud midagi töötajate poolt arvutite kaasavõtmisest, nende andmetest tühjendamisest ja tagastamisest W-le. Hinnates tõendeid kogumis, on selge, et kogu lahkumisprotseduur oli organiseeritud. Üle 20 töötaja lahkumise asjaolud olid ühesugused: kõik lahkusid arvutitega, kõigi arvutid tehti tühjaks, kõik lahkusid samal päeval, mitte ühegi töötaja töölepingu lõpetamise avaldus ei jõudnud MS-ni ega AN-ni, mitte ühegi töötaja asemel ei asutud otsima uut töötajat, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, hoopis E. Maas ja L.

Latt edastasid klientidele kirju, et alates 1. juulist ei ole Y suuteline neid teenindama ning kindlustust ei ole mõtet pikendada. E. Maas andis ütlusi, et mõistab juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust selliselt, et tuleb tegutseda nii, et ettevõtte parimad huvid oleksid tagatud. Samamoodi vastas ta prokuröri küsimusele, miks kirjutas ta 1. juulil kõigile N töötajatele kirja, kus andis korralduse „minna käsijuhtimisele, et elimineerida kahjusid. Edasine suhtlus ainult N pealt või telefonitsi. Anname teada kui midagi muutub“, et põhjus oli selles, et olukord oli katastroofiline. Need tööd, mis olid pooleli, nende tööde osas tekkis risk, et mingid tööd ja infovahetus jääb pooleli. Kui nad oleks jäänud pooleli, siis see oleks võinud tähendada sadu tuhandeid eurosid kahju. Ometigi ei võtnud E. Maas Y juhatuse liikmena ette mitte midagi, et vältida W-le tekkinud miljonitesse eurodesse ulatuvat kahju, kui ta oli enda sõnul mai lõpus saanud teadlikuks, et peaaegu kõik Y töötajad lahkuvad ettevõttest 2018. a juuni lõpus. Enda sõnul oli ainus, mida ta tegi, MS teavitamine. MS andis aga ütlusi, et sellist teavitamist ei olnud. Kaaludes, kumma isiku ütlused selle vastuolu puhul on usaldusväärsed, on ilmne, et selleks on MS, kelle ütlused langevad kokku teiste ülekuulatud tunnistajate ütluste ja kirjalike materjalidega ning on ka eluliselt usutavad. Samuti peab prokuratuur vastuoluliseks E. Maasi ütlusi, millal ja kuidas sai ta teada, et enamus Y töötajatest lahkuvad koos temaga ja alustavad järgmisel nädalal koos töötamist N-s. Nimelt püüdis E. Maas oma ütlustega jätta muljet, et tema väga ei teadnud üldse ja kontoris sellest palju ei räägitud, kes, miks ja millal lahkub ja kuhu läheb. Tema ja L. Latt võtsid W-st lahkumise ja N-sse minemise otsuse vastu eraldiseisvalt ja ta pigem ei olnud üllatunud, nähes kaks päeva hiljem peale W-st lahkumist endisi kolleege tööl N-s. Kohtuotsusest (lk 51, p 8.11) võib aru saada, et kohus on pidanud usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et ta pole mitte ühtegi Y töötajat palunud, suunanud, käskinud N-sse minema. Ometi on kohus eelnevalt kirjeldanud tunnistaja TT kohtus antud ütlusi, mille kohaselt 2018.a juuni viimasel nädalal helistas E. ja ütles, et hakkame töötama uuel aadressil ja ütles aadressiks XXX. Samuti on kohus otsuses kirjeldanud tunnistaja TT kohtuistungil usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud ütlusi: „mulle ootamatult teatas L. Latt, E. Maasi juuresolekul, et lüüakse Y lahku, kuna on omanikega tüli ja omanikud ei ole ettevõtte juhtimisstiiliga nõus. Initsiatiiv töökohavahetuseks tuli L. Lattilt”. Samuti on kohus otsuses kirjeldanud tunnistaja KM kohtuistungil antud ütlusi selle kohta, et isikuks, kes esmakordselt rääkis talle N-st, võis olla L. Latt. Lugedes tunnistajate TT ja KM ütlusi, tuleb neist selgelt välja soov kaitsta E. Maasi ja L. Latti. Nende ütlustes on hulgaliselt ebaveenvusi, elulist ebausutavust, vastates küsimustele, kelle poolt ja kuidas tuli ettepanek minna N OÜ-sse tööle, mis oli nende sisemine motivatsioon töökoha vahetamiseks ja kuidas ning kelle organiseerimisel toimus arvutite kaasavõtmine W-st töölt lahkumisel, andmetest tühjaks tegemine ja Wle tagastamine, samuti Y viimase tööpäeva kirjeldamisel. Prokuratuuri hinnangul on tunnistaja M ütluste hindamisel oluline arvestada, et ka tema vastu on samas sündmuses esitatud Y poolt 6 503 000 euro ulatuses tsiviilhagi, mis on tõendatud AN ütlustega. Äärmiselt kõnekas on asjaolu, et pärast TT ja KM kohtus ülekuulamist, loobus kaitsja kohtusse kutsumast pooli tunnistajaid, täpsemalt kõiki kaitseaktis loetletud tunnistajaid, kes olid lahkunud töötajad. See on arusaadav. Vaadates, kuidas KM ja TT proovisid teatud küsimustele vastates vastustest kõrvale hiilida või ei suutnud anda adekvaatseid ja eluliselt usutavaid selgitusi, on selge, et keegi ei soovi

vabatahtlikult kohtus valeütlusi anda, millele võib järgneda ka karistusõiguslik vastutus. Lisaks jõudis maakohus põhjendamatult järeldusele, et MS ja AN ütlused ei ole usaldusväärsed. Nimelt asus kohus otsuse p-s 8.18 seisukohale, et kohtu jaoks on usaldusväärne süüdistatava E. Maasi väide, et tema teavitas S enda lahkumisest, kuna seda tõendab E.Maasi e-kiri, milles süüdistatav enda väitel pakkus S-le võimalikke juhikandidaate Y jaoks. Vaadates asjassepuutuvaid tõendeid, nähtub, et E. Maas andis kohtus ütlusi, et tema ütles MS-le, et lahkub W-st mai lõpus, juuni alguses 2018 ning teiste töötajate lahkumisest teavitas ta MSt 14. juuni kohtumisel. Esmalt juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et maakohus luges kokkuvõttes tõendatuks, et E. Maas ja L. Latt jätsid oma teavitamiskohustuse suurosanike ees töötajate lahkumisest täitamata. Seega on ühene, et E. Maasi ütlused selle kohta, et ta 14. juunil S töötajate lahkumisest teavitas, on vale. Kohus luges E. Maasi ütlused usaldusväärseks põhjendusega, et seda kinnitab asjaolu, et AN ütluste kohaselt peale S ja Maasi 14.06 kohtumist lepiti JR-ga 15.06 kohtumine kokku, et pakkuda talle Y juhi kohta. Samuti andis S ütlusi, et peale 14.06.2018 kohtumist hakkasid tema häirekellad lööma ja 21.06.2018 pakkusid nad RT-le Y juhi kohta. Nii S kui N andsid kohtus ütlusi, et esimene ebakõla (kui krediitkaardi kulude asjaolud välja arvata) tekkis nende ja väikeosanike vahel juuni alguses. Järgnevalt on apellatsioonis tsiteeritud MS vastavaid ütlusi kohtuistungi protokollist. Kõrvutades E. Maasi ja MS ütlusi, on prokuratuuri jaoks usaldusväärsed ja eluliselt usutavad MS ja AN ütlused, kes kohe, peale E. Maasiga 14.06 kohtumist, mil MS-l enda sõnul „häirekellad lööma hakkasid“, asusid otsima Wle uusi juhi kandidaate. Lisaks sellele, et maakohus ise faktiliselt tuvastas E. Maasi ütluste valelikkuse töötajate lahkumisest teavitamise kohta, ei ole eluliselt usutav, et kui E. Maas oleks tegelikult MSt mai lõpus, juuni alguses oma lahkumisest teavitanud, oleksid MS ja AN uut juhti alles juuni keskel otsima hakanud. Kohus eksis, kui pidas asjakohatuks täiendava tõendina esitatud E. Maasi 27.06.2018 e-kirja KJ-le. Sellega soovis prokuratuur tõendada E. Maasi ütluste valelikkust, et ta on teavitanud suurosanikke oma lahkumisest 2018. a mai lõpus, juuni alguses. Kohus märkis, et kirjast nähtub, et teema puudutas Y AS, mitte Y OÜ-d. Järgnevalt on apellatsioonis toodud ära ka eelnimetatud kiri. Nimetatud kirjast nähtub prokuratuuri hinnangul üheselt, et E. Maas teeb KJ-le ettepaneku minna augusti teises nädalas ühiselt külastama ja kontakte üle andma kliendi I Oy juurde, kes oli senini olnud Y OÜ klient ja kellest pidi saama Y AS klient. Ei ole eluliselt usutav, et kontakte tuleks üle andma Y OÜ endine juht. Seega omab ka nimetatud tõend tähtsust hindamisel, et E. Maasi ütlusi ei saa arvestada kui usaldusväärset tõendit. On tõsi, et E. Maas on 09.06.2018 saatnud MS-le e-kirja, kus ta loetleb isikute nimesid, kes on töötanud erinevates ettevõtetes, mida kohus käsitles, kui E. Maasi ütluste usaldusväärsust kinnitavat tõendit. Kuid nimetatud e-kirjast ei nähtu kuskilt, et neid isikuid pakutakse Y juhi kandidaatideks. Silmas pidades, et pole teada, millega seoses E. Maas neid isikuid MS-le pakub ning et E. Maasi vaidlusalused ütlused on hulgaliste objektiivsete tõenditega vastuolus, ei ole võimalik prokuratuuri arvates jaatada, et viidatud 09.06.2018 e-kiri kinnitaks E. Maasi ütluste tõepärasust. Kohus märgib ka otsuse punktis 8.11 (lk 51), et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise kavandamine ja kohtul puudub omaalgatuslikult võimalus sellist väidet sisustada ning jõuab otsuse punktis 8.14 (lk 53) seisukohale, et ei ole tuvastatud, et töötajate lahkumise taga oleksid olnud süüdistatavad, mistõttu ei saa neile töötajate lahkumise kavandamist ette heita. Töötajate lahkumise kavandamist detailselt (kes

rääkis kellega, millal ja kuidas) kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et töötajate lahkumine oli juhitud, organiseeritud tegevus ja et arvesse võttes kogu 2018. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Süüdistuses on oluline rõhk pandud asjaolule, et töötajatelt saabunud lahkumisavaldused jätsid süüdistatavad suurosanikele edastamata. Sellise teo eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Viimast fakti tõendavad omakorda 01.09.2020 vaatlusprotokoll, mille eesmärgiks oli võrrelda Y ja N kliente 2018. aastal (tõend 84); finantsekspertiisi akt (tõend 85) ning täiendavate tõenditena esitatud Y kasumiaruanded 2017-2018 ja 2018-2019 omavahelises võrdluses. Viimati nimetatud tõenditest omakorda tuleneb must-valgelt, et kui kuni 30.06.2018 seisuga oli Y edukas, toimiv ettevõte, siis alates 01.07.2018 on märkimisväärne kasum asendunud märkimisväärse kahjumiga. Samuti nähtub, et isikutest, kes olid Y kliendid seisuga 30.06.2018, sai valdav enamus N klientideks alates 01.07.2018. 71. Nimetatud tõenditega on teravas vastuolus kohtu järeldus, et Y tegevuse seiskumine ei leidnud kinnitust. Võimalik, et kohus pidas „seiskumise“ all silmas, et tegevust kunagi enam ei taastatud, millist väidet ei ole süüdistuses esitatud. Kohtus uuritud tõenditega on aga kinnitust leidnud, et 2018. a juuli esimesel esmaspäeval ei olnud Y kontoris ühtegi töötajat ega tegevjuhti ega olnud ettevõttel suutlikkust oma kliente teenindada. Süüdistuse seisukohalt ei ole raskuspunkt mitte sellel, kui pikaks ajaks tegevus seisukus, vaid sellel, kui suur kahju W-le süüdistatava teo tulemusel tekkis. Kohus on otsust põhistades teinud loogikavea, hinnates selle üksiku osateo põhjuslikku seost kahjuga. Prokuratuur heidab süüdistuses Maasile ja Latile ette, et nad olid terve 2018. a esimese poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad osateod ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju tekitamiseni. Samamoodi on prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades süüdistatavate lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6, seostades seda üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata selliselt, et need suhestuvad tervikteoga. Osateo kohta, mis puudutab lahkuvatele töötajatele boonuste maksmist, selgitab apellant järgmist. Prokuratuur soovib kohtu sellekohaseid seisukohti täiendada sellega, et vaidlus seisneb eelkõige selles, kas süüdistatavad, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest samaaegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1. juuliks 2018. a, makstes Y arvelt töötajatele kahel korral boonuseid, rikkusid sellega Y OÜ ees hoolsusja lojaalsuskohustust. W-l tekkis boonuste maksmisest kulu summas 41 624,17 eurot, mis ei olnud kantud Y OÜ ärilistest huvidest, mida ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ning TsÜS § 35 tulenevalt kohustusid E. Maas ja L. Latt järgima. Kohus on taas põhjalikult kirjeldanud uuritud tõendeid. Tõendite osas selles küsimus vaidlus sisuliselt puudub. Prokuratuur möönab, et tõsikindlat järeldust, et töötajatele makstud boonuste puhul oli süüdistatavatel Swedbanki kontot kasutades peamine eesmärk teha seda varjatult MS ja AN ees, ei pruugi olla õige teha, kuid kohtus on uuritud piisavalt teisi tõendeid, mis süüdistust kinnitavad. Samamoodi ei oma prokuratuuri hinnangul tähtsust, kas boonuste näol oli tegemist töötajate müügilt saadavate boonustega või ettevõtte majandustulemuste

pealt makstavate preemiatega. Oluline on, et töölepingutes ei olnud kirja pandud töötajate õigust nõuda boonust (nt müügitulemuste pealt või ettevõtte teenitud ärikasumi pealt). See ei olnud Y kohustus, vaid õigus. Boonuse maksmine töölepingute kohaselt oli puhtalt ettevõtte juhi otsustada ning selles seisnebki prokuratuuri etteheide süüdistatavatele: neil ei olnud kohustust boonuseid maksta, kuid nad tegid seda sellegipoolest Y raha arvel, olles teadlikud, et nad ise koos töötajatega on leppinud kokku lahkuda ühekorraga ettevõttest ja jätta suuromanikud sellest õigeaegselt teavitamata. Iga mõistlik kõrvalseisja mõistab, et selline olukord paneb äriühingu majanduslikult äärmiselt keerulisse olukorda. Prokuratuur peab kummastavaks kohtuotsuses (lk 66) sisalduvat lauset: „Kohus ei välista ka seda, et nende kontodel nähtavad suuremad töötasud võivad olla seotud põhitöötasude suurendamisega, mida on tehtud suuliselt, mistõttu ei ole nende kohta lepingu muudatusi.“ Sellist väidet ei ole kohtuistungitel kordagi kõlanud, ka mitte süüdistatavalt. Prokuratuur soovib ringkonnakohtu jaoks üle rõhutada, et prokuratuur peab boonuste maksmise kultuuri ettevõttes normaalseks ja kohaseks juhtimistavaks. Samuti ei ole mingit vaidlust, et boonuste maksmine oli W-s tavapärane praktika. Maasile ja Latile heidetakse boonuste maksmist ette seetõttu, et nad olid alates 2018. a algusest järjepidevalt kujundanud olukorra, et luua Y kõrvale uus konkureeriv äriühing, kuhu nende teadmisel siirdusid üheaegselt kõik Y töötajad. Prokuratuuri hinnangul on antud osategu üks osa ebalojaalsusest, millega kaasnes W-le suur varaline kahju ning lisaks ka boonuste maksmisest tekkinud kulu. Järgnevalt selgitab apellant töötajate arvuti kaasavõtmist puudutavat osategu. Apellant ei nõustu kohtu sellekohaste järeldustega, et süüdistatavatele ei saa seda osategu ette heita. Kohus tuvastas (p 10.12), et töötajad võtsid Y OÜ-st lahkudes tööarvutid kaasa. Tõendatud on ka, et kokku tagastati Y OÜ-le ajavahemikul 05.07.-11.07.2018 17 arvutit, mis olid andmetest tühjendatud. Järgnevalt leidis kohus, et töötajad võtsid arvutid kaasa, et lõpetada pooleliolevaid töid ning loeb selle tõendatuks. Apellant tsiteerib sellekohast lõiku kohtuotsusest. Prokuratuurile jääb kohtuotsust lugedes arusaamatuks, miks oleks pidanud 100% kõik töötajad oma tööandja arvutid töösuhte lõppedes kaasa võtma, eriti kui nad käisid töid lõpetamas Y kontoris. Samuti ei seleta selline sündmuste tõlgendus, miks oli vaja arvutid peale töövoogude lõpetamist andmetest tühjendada. Prokuratuur osundab erinevate istungil tunnistajatena ülekuulatud isikute ütlustele, kes kõik kinnitasid, et logistiku väga oluline töövahend on e-postkast, sest omavahelises suhtluses lepitakse kokku teenuse tingimused, tähtajad, hinnad, kontaktid jm oluline. Samuti juhib prokuratuur ringkonnakohtu tähelepanu, et kui 13.05.2019 müüs A OÜ tervikliku veokorralduse majandusüksuse käitisena F OÜle hinna eest 475 000 eurot, siis käitis sisaldas kogu toimivat ettevõtet koos seitsme töötaja ja äriteabega, mille hulgas omakorda (NB!) oli töötajate tööalase elektronpostkastide sisu. Järgnevalt tsiteerib apellant AU poolt maakohtus antud ütlusi, täpsemalt tema vastuseid prokuröri küsimustele. Apellandi hinnangul aitavad need ütlused mõista kõige kokkuvõtvamalt, miks lahkudes konkureerivasse ettevõttesse, oli süüdistatavate huvides võtta kaasa töötajate arvutid kogu neis peituva teabega ja tagastada need andmetest tühjana, kuna W-s varundati postkastide sisu ainult väga lühikest aega. Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu, et arvutite kaasavõtmine töösuhte lõppedes ei olnud ei W-s (tunnistajate ütluste kohaselt) ega üheski tavapäraselt

toimivas ettevõttes normaalne tegutsemisviis. Asjaolu, et arvutitega lahkus kogu kollektiiv ning andmetest tühjendatult tagastati kõik ära viidud arvutid, viitab üheselt sellele, et see oli koordineeritud ja kooskõlastatud tegevus ning taaskord osundab prokuratuur tõendite kogumiga tuvastatud faktile, et N OÜ tegevuse käivitamist korraldasid just süüdistatavad. Seda, et Y olukorda raskendas arvutite algne puudumine ja kustutatud andmetega tagastamine, kinnitasid kohtus AU, SR, MS, ST, AN ning JJ. See tegi töövoogude tuvastamise veel keerukamaks – pooleli olevate töövoogude kohta ei olnud võimalik infot üles leida ega kontrollida klientide väidete õigsust. Prokuratuur juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et lahkunud töötajatel oli võimalik arvutitest kopeerida vajalik info, et kasutada seda N äritegevuse huvides. Ainuüksi elulise usutavuse aspektist jääks arvutite kaasavõtmine ja hilisem andmetest kustutamine mõistetamatuks, kuna sellega kaasneb nii kulu kui tülikus. Mõistetav on see aga juhul, kui seda tehti lahkuvate inimeste endi huvides. Eeltoodust tulenevalt palub prokuratuur ringkonnakohtul tuvastada E. Maasi ja L. Lati süü ka selles osateos. Järgnevalt selgitab apellant oma seisukohti osateo osas, mis puudutab lahkuvate töötajate mobiilinumbrite ümbervormistamist. Antud osateo puhul tuvastas kohus (otsuse p 11.6), et süüdistatavad andsid volitused süüdistuses nimetatud endiste Y OÜ töötajate Y OÜ nimel olevate telefoninumbrite ümbervormistamiseks nende töötajate isiklikeks numbriteks ning et ümbervomistamisest ei teavitatud teisi Y OÜ juhatuse liikmeid. Tõendatud on ka, et numbrid kuulusid varasemalt süüdistusaktis nimetatud isikutele või teistele äriühingutele, mis on/olid nendega seotud. 91. Kohus leidis aga (otsuse p 11.7), et ei nõustu süüdistuse etteheitega, mille kohaselt oli sellise teguviisi põhjenduseks soov töötada konkureerivas ettevõttes ja suhelda klientidega samalt numbrilt, jättes klientidele arusaam, et Y OÜ jätkab oma tegevust teise nime all. Lisaks märkis kohus, et ei ole mitte ühegi tõendiga tõendatud, et süüdistuses nimetatud töötajad oleks klientidele andnud informatsiooni, et N OÜ jätkab Q OÜ tegevust. Selle väitega ei saa prokuratuur nõustuda ja osundab järgnevatele tõenditele. Nii näiteks kirjutas L. Latt 29.06.2018 MS-le, kinnitades üle varasemat TL väidet, et muutuvad Y andmed ning need palutakse O kontsernil asendada uute andmetega, milleks oli N OÜ viimasele kuuluvate kontaktidega: „Jah, see on nii. Palun tee muudatused,“ (tõendid 73 ja 88). Selle sündmuse aset leidmist sellisel viisil kinnitas ka kohtus üle kuulatud tunnistaja MS. Näiteks kirjutas SN 26.06.2018 Y töötajana kliendile, et tehku klient arve N nimele, kuigi teenus osutati ajal, mil N-l puudusid töötajad (tõend 69). SN kirjutas 29.06.2018 Y töötajana kliendile K: „Informeerin, et uuest nädalast toimetame uue nime all. Palun saada järgmise nädala info juba siia,“ (tõend 24). TL kirjutas 27.06.2018 A’ile, et alates tulevast nädalast töötame uue firma nime all: N. Koopia e-kirjast oli saadetud ka aadressidele [email protected] ja [email protected] (tõend 24). SK kirjutas 28.06.2018 kliendi K OÜ esindajale, CR-le: „Meil nüüd nimi vahetub alates 01.07.2018. Teie jaoks jääb kõik samaks, ainult ettevõtte nimi ja e-kiri muutub,“ (tõend 22). Samast tõendist nähtub, et OH ja SK püüdsid veel juuli alguses Y poolt osutatud teenuse eest esitada arvet N nimelt, kuid K OÜ otsustavalt keeldus sellest, kuna teenuse osutajaks oli olnud W, mitte N. E. Maas kirjutas 28.06.2018 kliendile P, et kohtus samal päeval P töötajaga, et arutada mõningasi sisemisi ümberkorraldusi meie organisatsioonis (tõend 24). E. Maasi ja L. Lati kõnealuse osateo süü seisneb selles, et nemad Y juhatuse liikmetena olid seadusest tulenevalt 2018. a aprillis ja juunis kohustatud seisma Y ärihuvide eest. Kui nad oleksid seda teinud, siis ei oleks nad hõlbustanud W18

lt klientide ületulekut N-sse. Isegi kui need telefoninumbrid kunagi kuulusid kasutajateks olevatele füüsilistele isikutele, ei lasunud W-l töötaja lahkumisel mingit kohustust seda telefoninumbrit tagasi vormistada. Eriti olukorras, kus E. Maas ja L. Latt, teadsid – ja mitte üksnes ei teadnud vaid kavandasid – , et töötajad lahkuvad korraga ja plaanivad uude ettevõttesse kaasa kutsuda nii palju kliente, kui võimalik. Prokuratuur osundas kohtus uuritud tõenditele, millest nähtub üheselt, et E. Maas, L. Latt ja nendega ühiselt N OÜ-sse suundunud töötajad soovisid klientidele jätta muljet, et muutub ainult ühingu nimi ja aadress, kõik muu jätkub vanamoodi. Seega soovisid nad kaasa võtta W-st nii palju kui võimalik, sh telefoninumbrid. Samuti on kohus otsuse põhistamisel keskendunud valele momendile: küsimus polnud mitte selles, et kliendid ei oleks saanud Y (suurosanikele, sest töötajaid enam polnud) helistada, vaid nad said takistamatult jätkata suhtlemist N OÜ-sse üle läinud töötajatega ning nende klienditeenindus ei kannatanud selle all. Süüdistatavate pahatahtlikkust ja ebalojaalsust Y suhtes näitab ka see, et kuigi nad olid teadlikud kolmeliikmelise esindatuse nõudest, ei teavitanud nad telefoninumbrite ümbervormistamisest St ega Nt ja ei palunud nende allkirja. Viimati nimetatu on ka arusaadav, sest hinnates süüdistatavate suurt teopilti tervikuna, on ilmne, et kogu nende tegevus oli suunatud sellele, et lahkuda äkitselt ja korraga, et suurosanikud ei saaks asuda üleminekut takistama. Seega ei saa kuidagi hinnata usaldusväärseks E. Maasi ütlusi, et keeldumine abonentide ümbervormistamisest oleks läinud tema eetiliste vaadetega vastuollu (kohtuotsuse lk 76-77). Hinnates tõendite kogumis E. Maasi ja L. Lati käitumist, on ilmne, et nad tegutsesid mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ ärihuvides ja sealjuures sooviga Y huve kahjustada. Selline käitumine on aga selges vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Prokuratuur soovib ka rõhutada, et erinevad osateod on erineva kaaluga, eriti kui hinnata seda, mis põhjustas suure varalise kahju tekkimist. Prokuratuur ei arvagi, et üksnes telefoniabonentide ümbervormistamise lubamisega oleks W-le miljonitesse ulatuv kahju tekkinud, vaid peab veel kord vajalikuks rõhutada, et kõik osateod tervikuna kokku ehk süüdistatavate põhimõtteline, süstemaatiline ebalojaalsus ja poole aasta jooksul toimetatud tegevus ja tegevusetus kokku oli see, mis viis nende esindatud ühingu suure kahju tekkimiseni. Järgnevalt selgitab apellant seisukohti osateo osas, mis puudutab Y OÜ klientidele eksitava informatsiooni edastamist. Kohus on teinud prokuratuurile etteheite, et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes E. Maasi ja L. Lati kavandamisel ja teadmisel Y OÜ-st N OÜ-sse tööle suundunud töötajate poolt klientidele eksitava informatsiooni edastamine. Süüdistusaktis ei ole kajastatud, et süüdistatavad oleksid töötajatele andnud korraldusi või soovitusi töötajatele anda klientidele eksitavat informatsiooni. Töötajatele korralduste andmist detailselt kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et Y töötajate poolt klientidele info jagamine, mille kohaselt „kõik jätkub vana viisi, muutub ettevõtte nimi“, oli süsteemne, organiseeritud tegevus, ning arvesse võttes kogu 2018. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Seega võimaldavad tõendid kogumis prokuratuuri hinnangul tuvastada, et klientide eksitamine oli juhitud Maasi ja Lati poolt. Sellist järeldust toetavad ka vaatlusprotokollis (tõend 87) vaadeldud e-kirjad, millest nähtub, et juhi rollis N OÜ-s jätkasid peale töötajate üleminekut samuti Maas ja

Latt. Klientidele eksitava info saatmise eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Antud osateo puhul tuleb kohtuotsusest eriti ilmekalt välja, et kohus on tõendeid hinnanud väga ühekülgselt, võttes aluseks E. Maasi ütlused ning jätnud täielikult tähelepanuta tema ütlustes ilmnevad vastuolud nii seesmiselt kui teiste tõenditega kõrvutades. Kohus on jätnud tähelepanuta prokuratuuri poolt varem osundatud tõendid, millest kogumis järeldub, et E. Maas ja L. Latt alustasid 2018. a alguses äri üleviimist uude konkureerivasse ettevõttesse ning pidanud eluliselt usutavaks süüdistatava versiooni, et kõik erinevate töötajate poolt klientidele saadetud e-kirjad, mille sisu on sama („jätkame vanaviisi“) on kas nende enda initsiatiivil või kellegi teise juhtimisel koostatud, kuigi uurisime kohtus tõendeid, mis näitasid, et E. Maas ja L. Latt otsisid N OÜ-le üüripinnad, korraldasid ühingu algse rahastamise, sisustasid seda mööbliga, tellisid sinna kõigi töötajate jaoks kontoritarbeid, üritasid enda seoseid N OÜ-ga varjata, aktsepteerisid, et Y töötajad esitavad arveid klientidele N OÜ nimelt ajal, mil nad töötasid ja teenuseid osutati Y arvelt ning saatsid peale 01.07.2018 N OÜ töötajatele korraldusi andvaid ja motiveerivaid e-kirju, kuigi ametlikult neil sellist positsiooni uues ühingus polnud. Prokuratuur palub ringkonnakohtul uurida tõendeid kogumis, tuvastada E. Maasi ütluste ebausaldusväärsus ja rajada selle osateo otsustus süüdistusaktis ning prokuratuuri poolt täiendavas tõendite esitamise voorus esitatud tõenditele. Prokuratuur märgib veelkord, et ka prokuratuur jagab arvamust, et Eesti Vabariigis on nii töötajad kui kliendid vabad liikuma. Samas tuleb rõhutada keskset momenti selles kriminaalasjas: E. Maasi ja L. Lati karistusõiguslik süü tuleneb sellest, et kõiki süüdistuses kirjeldatud osategusid tegid nad ajal (ligi viie kuu vältel), mil nad olid Y OÜ juhatuse liikmed. Igal ettevõtte omanikul on õigus eeldada ja oodata, et tema ettevõtte juhatuse liige on ettevõttele lojaalne. Järgnevalt esitab apellant vastuväited kohtuotsuse p-le 6, milles kohus leidis, et süüdistusaktis pole piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Prokuratuur selle seisukohaga ei nõustu. Süüdistusaktis on piisavalt konkretiseeritud, milles seisnes süüdistatavate puhul hoolsus-, lojaalsus- ja teavitamiskohustuse rikkumine. Süüdistusaktis heidetakse E. Maasile ja L. Latile ette seadusest tuleneva teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumist. Seejuures on süüdistuses viited erinevatele asjakohastele sätetele ÄS-is, TsÜS-is ja VÕS-is, millistes on sätestatud hoolsus-, lojaalsus- ja teavitamiskohustuse sisu. Samuti on süüdistuse iga osateo juures märgitud, kas konkreetse osateoga rikuti Y OÜ ees hoolsus- ja/või lojaalsuskohustust ning viimasest tulenevat huvide konflikti keeldu. Seejärel asus kohus hindama, kas süüdistatavad rikkusid kohtuotsuse p-des 4 ja 5 märgitud tegevustega s.o N OÜ-le äripinna otsimisega ja viimase äritegevuse rahastamisega seonduvast Y OÜ juhatuse liikmetena ning sellest tegevusest Y OÜ teisi juhatuse liikmeid teavitamata jättes, lojaalsuskohustust ja huvide konflikti keeldu. Täpselt hindas kohus, kas süüdistatavad on rikkunud ÄS § 185 sätestatud konkurentsikeeldu, mis on vaadeldav lojaalsuskohustusena, või juhatuse liikme lepingust tulenevaid kohustusi. Kohus rikkumisi ei tuvastanud. Samuti hindas kohus, kas süüdistatavad on rikkunud VÕS § 624 sätestatud käsundisaaja teatamiskohustust ning jõudis järeldusele, et süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust. Siinjuures on kohus teinud vea mitmel tasandil. Esiteks, analüüsides hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisega seonduvat

üksnes kahe esimese osateo kontekstis. Prokuratuuri hinnangul tulnuks hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist hinnata kõikide osategude ehk tervikteo kontsekstis, mitte üksnes kahe esimese osateo osas. Seda põhjusel, et prokuratuur heidab süüdistuses E. Maasile ja L. Latile ette 2018. a esimese poolaasta jooksul toime pandud kõikide osategude toimepanemist tervikuna, kuna just erinevad osateod ühiselt viisid Y OÜ-le kahju tekkimiseni. Kuigi süüdistuses on osateod arusaadavuse mõttes kirjeldatud eraldi, tuleb rõhutada, et osategusid tuleb vaadata ja analüüsida tervikuna. Hinnates tõendeid kogumis ja vaadates E. Maasi ja L. Lati käitumist tervikuna, on selge, et E. Maas ja L. Latt ei tegutsenud mitte Y ärihuvides, vaid N OÜ huvides ning selline käitumine on vastuolus juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusega. Maakohus on tuvastanud kohtuotsuse lk 38, et E. Maas ja L. Latt olid teadlikud neile kohalduvast konkurentsikeelust logistikaäris, viidates T OÜ osanike lepingule ja e-kirjavahetusele E. Maasi, L. Lati, JR, MS ning AN vahel. Samas märgib prokuratuur, et kuigi kõnealused tõendid on olulised süüdistatavate subjektiivse koosseisu kontekstis, st tõendamaks, et nad olid hästi teadlikud neile kohalduvast konkurentsikeelust, siis on kohus väljunud süüdistuse piiridest, sest süüdistus heidab E. Maasile ja L. Latile usalduse murdmist ette üksnes seadusest, mitte tehingust tuleneva kohustuse alusel. Järgnevalt selgitab apellant ja vastuseks vastavale maakohtu seisukohale, et süüdistus ei kätkegi etteheidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid kuulunud süüdistuse perioodil konkureeriva ettevõtte juhtorganitesse. Süüdistus seisneb hoopis selles, et nemad Y juhatuse liikmetena varjatult valmistasid ette uue konkureeriva äriühingu tegevuse käivitamist. Viimast fakti ei ole aga kohus otsuses üldse hinnanud hoolsus- ja lojaalsuskohustuste rikkumise kontekstis. Samuti ei nõustu apellant kohtuga, et süüdistatavatel ei olnud teatamiskohustust ja nad ei tegutsenud huvide konfliktis. Prokuratuuri arvamuse kohaselt on selline kohtu järeldus materiaalõiguse jäme rikkumine. Maakohus ise on otsuses (lk 36) eelnevalt osundanud, et olemuslikult sarnaneb juhatuse liikme suhe äriühinguga käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes (Riigikohtu 8.10.2008 lahend nr 3-2-1-65-08, p 33). Prokuratuurile jääb arusaamatuks maakohtu mõttekäik, aga võib oletada, et kohus pidas silmas seda, et kuna E. Maas ja L. Latt ei rahastanud Y ega otsinud üüripinda Y jaoks, siis ei ole kohtu arvates tegemist käsundisuhte rikkumisega. Juhul kui see oli maakohtu otsuses väljendatud mõte, siis on see loogiliselt vildakas. Süüdistuse aluseks olevate ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ja TsÜS § 35 normide eesmärk on äriühingu osanikku ja käsundiandjat kaitsta just selliste juhatuse liikmete ebalojaalsete minetuste eest, nagu heidetakse ette antud juhul süüdistatavatele, so olukord, kui juhatuse liige murrab ühingu suhtes usaldust, tegutsedes sisuliselt hoopis võõra ühingu hüvanguks. Lihtsustatult öeldes heidab prokuratuur süüdistatavatele ette seda, et nad Y juhatuse liikmetena ajasid varjatult teise äriühingu äriasju ja jätsid sellest oma käsundiandja teavitamata. Samuti ei saa olla vaidlust sellest, et ettevõtte sisuliselt ülevõtmine käsunditäitja poolt on käsundiandja jaoks oluline asjaolu. Just neid küsimusi oleks maakohus otsuses pidanud analüüsima. Antud juhul on maakohus need küsimused otsuses jätnud käsitlemata, keskendudes ebaõigetele vaidluspunktidele ja analüüsides kohustuste rikkumist üksnes kahe osateo, mitte kuriteo kui terviku osas. Kahju osas selgitab apellant järgmist. Kohus leidis otsuse p-s 13.12, et kuna E. Maas ja L.Latt ei olnud W-le kahju tekkimise ajal, s.o ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018 Y juhatuse liikmed, ei olnud neil ka KarS § 217 2 sätestatud erisubjekti staatust ega

kohustust järgida Y varalisi huve. Prokuratuur sellega ei nõustu. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et E. Maas oli Y juhatuse liige 20.01.2011-02.07.2018 ning L. Latt 10.03.2011-02.07.2018. Samuti on tuvastatud, et E. Maas ja L.Latt panid 2018. a esimese poolaasta jooksul toime erinevad usalduse kuritarvitamisena käsitletavad osateod, mis on kirjeldatud süüdistuse punktides 1 kuni 8. Nagu rõhutatud, viisid need osateod ühiselt olukorrani, kus 01.07.2018 Y tegevus seiskus, ettevõttel ei olnud töötajaid, juhte, oskusteavet ning võimet kliente teenindada. Kõik see tõi omakorda kaasa W-le kahju tekkimise. Kuivõrd kahju tekkimiseks tehti kõik endast olenev ja loodi eeltingimused ajal, mil E. Maas ja L. Latt olid Y juhatuse liikmed, ei mängi erisubjektsuse hindamisel rolli asjaolu, et isikud ei olnud kahju reaalse tekkimise ajal enam Y juhatuse liikmed. Siinkohal tuleb osundada ka KarS §-le 10, mis sätestab: „Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata.“ Kohtuotsuse punktis 13.13 on kohus asunud hindama, kas süüdistatavad järgisid Y varalisi huve kuni nende juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseni. Täpsemalt hindas kohus nimetatud punktis seda, kas W-l tekkis suur varaline kahju töötajate korraga lahkumise tõttu. Apellant märgib maakohtu vastavatele seisukohtadele vastuseks, et lisaks juhatuse liikmete ja osanike teavitamata jätmisele, heitis prokuratuur süüdistatavatele ette ka töötajate ühise lahkumise kavandamist. Vaatama kohtu seisukohale (otsuse p 8.14), et süüdistatavatele ei saa töötajate lahkumise kavandamist ette heita, on prokuratuuri hinnangul selge, et töötajate lahkumise oli selgelt organiseeritud tegevus E. Maasi ja L. Lati poolt. E. Maasi ja L. Lati tegevus töötajate lahkumise kavandamisel, osanike ja juhatuse liikmete mitte teavitamine töötajate lahkumisest koosmõjus muude osategudega viis olukorrani, kus 02.07.2018 ei olnud W-l juhte, töötajaid, arvuteid, puudus suutlikkus kliente teeninda. Kõik see koosmõjus viiski W-le kahju tekkimiseni. Seega ei ole korrektne anda hinnangut üksnes sellele, kas töötajate lahkumisest teavitamata jätmine tekitas W-le kahju. Lisaks on oluline märkida, et süüdistusakti kohaselt tekkis W-le kahju mh sellest, et tasus 3084,46 eurot kauba eest, mille omandas N OÜ, ning maksis töötajatele lisatasusid summas 41 624,17 eurot. Nimetatud teod pandi toime ajal, mil süüdistatavad olid Y juhatuse liikmed. Kuna kohus ei leidnud lisatasude maksmises midagi ebaseaduslikku, ei tuvastanud kohus ka selle tegevusega kaasnenud kahju tekkimist. Kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot on kohus jaatanud otsuse punktis 13.15, kuid leidis, et tegemist ei ole suure kahjuga. Muude etteheidete osas, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kohtu hinnangul kinnitust, et Y OÜ-l oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. Eelnevast nähtub, et sarnaselt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise tuvastamisel ei andnud kohus ka kahju tuvastamisel hinnangut tervikteole, vaid hindas osategusid eraldi. Nagu korduvalt märgitud, ei pea prokuratuur seda õigeks, kuna kõik osateod tervikuna viisid W-le kahju tekkimiseni. Mõistetavalt ei ole iga osateo kaal kahju suuruse tuvastamisel võrdne, kuid iga üksikut osategu tuleb siiski hinnata kogumis. Sellisel juhul oleks kohus tuvastanud ka E. Maasi ja L. Lati poolt hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumise ning W-le suure varalise kahju tekkimise. Prokuratuur palub ringkonnakohtul lisaks finantsekspertiisiaktile võtta arvesse ka teisi dokumentaalseid tõendeid kahju kohta, sh neid, mida kohus tõenditena ei arvestanud.

Kohtuvaidlustes käsitles prokuratuur põhjalikult kahju tõendatust erinevate tõenditega ja jääb selle juurde ka apellatsioonis, paludes ringkonnakohtul prokuratuuri süüdistuskõnes toodud seisukohti arvestada. Lisaks mainitud tõenditele, mis jätavad ruumi kahju täpse summa määratlemisele, määras uurimisasutus koostöös prokuröriga kohtueelses uurimises finantsekspertiisi, et määratleda kindlaks ka üks konkreetne summa teise metoodikaga ja tõendada, et kahju vähemalt summas 40 000 eurot on W-le tekkinud. Kuna hagi ehk kahju täpse suuruse üle käib vaidlus seekord tsiviilkohtus, võeti menetluskulude kokkuhoidmise ja andmete usaldusväärsuse huvides aluseks äärmiselt konservatiivne lähenemine tõendada ära, et vähemalt summas 40 000 eurot on kahju tekkinud. Seega piirduti saamata jäänud kasumi leidmisel üksnes poole aasta andmetega. Prokuratuur on veendumusel, et tegelikkuses on ka selle metoodika järgi kahju palju suurem, sest tegelikult pole mingit põhjust piirduda üksnes esimese 6 kuu jooksul kaotatud kasumiga ja vaadelda oleks saanud oluliselt pikemat ajaperioodi. Kuigi kriminaalmenetluses ei ole tuvastatud W-le tekitatud kahju täpset suurust ning ka tsiviilkohtus käib selle üle vaidlus, on prokuratuuri hinnangul erinevaid tõendeid analüüsides ja meetodeid kasutades selgelt tuvastatud, et E. Maasi ja L. Lati poolt 2018. a esimesel poolaastal toimepandud tegudega tekitati W-le kahtlemata kahju üle 40 000 euro. Prokuratuur palub E. Maasile ja L.Latile tingimisi vangistust mõistes kohaldada KarS § 75 lg 2 punkti 1 ning kohustada kumbagi süüdistatavat katseaja jooksul hüvitama Wle tekitatud kahju vähemalt summas 125 469 (250 938/2) eurot. KarS § 75 lg 2 p 1 räägib kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest ja mitte tsiviilhagi hüvitamisest. Selle normi alusel saab kohustada E. Maasi ja L. Latti ka hüvitama nende poolt kannatule tekitatud kohtu poolt tuvastatud kahju. Kuna tsiviilkohtus jätkub poolte vahel vaidlus tekitatud kahju suuruse üle ja see vaidlus käib miljonites, siis loodab prokuratuur, et ka ringkonnakohus nõustub prokuratuuri käsitlusega ja loeb, et kriminaalkohtumenetluses on kahju tekkimine vähemalt summas 209 314 eurot kindlaks tehtud. Samuti on kindlaks tehtud töötajatele äriühingu huvide vastaselt välja makstud boonustega tekitatud kahju osas summas 41 624,17 eurot. Nende kahe summa on 250 938,17 eurot.

RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSED

5.mail 2023 jättis ringkonnakohus käiguta kannatanu apellatsiooni ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Uue apellatsiooni esitas kannatanu 18.mail 2023. 29.mail 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 30.juunini 2023. Määratud tähtajaks esitasid oma seisukohad süüdistatavate kaitsja adv. O.Nääs ja kannatanu esindaja adv. M.Kairjak.

KIRJALIKUD SEISUKOHAD.

Süüdistatavate kaitsja palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanu esindaja adv. M.Kairjak toetab kannatanu ja prokuröri apellatsiooni.

Kohtukolleegium ei pea vajalikuks siinkohal hakata eraldi välja tooma kirjalikes seisukohtades esitatud väiteid vaid oma otsuse põhjenduste ja järelduste paremaks jälgimiseks kasutab oluisemaid väiteid ja seisukohti põhjalikumalt otsuse motiveerivas osas.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonidega ja süüdistatava kaitsja ning kannatanu esindaja poolt esitatud kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja süüdistatavad süüdi mõista neile esitatud süüdistuses. Esmalt annab kohtukolleegium hinnangu nende tõendite osas, millised olid maakohtu poolt tõendikogumist välja jäetud. Prokurör ja kannatanu taotlevad esitatud apellatsioondes arvestada süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel ka nende tõenditega. Kohtukolleegiumi hinnangul puudutavad need tõendikogumist välja jäetud tõendid, millega soovitakse tõendada kahju suurust, tsiviilkohtumenetlust ja seal käimasolevat vaidlust kahju suuruse osas. Kriminaalmenetluses on piiriks süüdistuses näidatud ajavahemik ning süüdistuses nimetatud varalise kahju suurust väljendavad arvud. Asjaolu, et süüdistuses on ära märgitud, et kannatanule on tekitatud suur varaline kahju vähemalt 0000 eurot, ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul seda, et prokuratuur peaks hakkama tõendama kahju suurust, mis ületab 6 miljonit. Süüdistusest võib siiski üheselt aru saada, et kahju suurus vähemalt 40000 eurot käib nende numbrite kohta, mis on süüdistuses ka numbritena väljendatud. Üheselt on selge, et otsese varalise kahjuna nimetatakse süüdistuses kahju, mis on seotud kantseleitarvete soetamisega ja töötajatele boonuste maksmisega. Varaline kahju saamata jäänud tulu näol on kohtukolleegiumi arvate süüdistuse kohaselt 209314 eurot. Süüdistuse tekst: Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜl ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Tuleb tunnistada, et sellest sõnastusest ei ole võimalik täpselt aru saada, mida prokuratuur kahjuna silmas peab, kuid selle teksti lugejale on selge see, et varaline kahju vähemalt 40000 eurot on sisustatud just nende süüdistuses ära märgitud summadega. Äriühingu jaoks on oluliseim tellimuste kadu, sest rahavoo ja kasumi kokkukuivamine on selle tagajärg – tulu tuleb tellimuste täitmisest. Käibekao tõttu raha ei tule ja kasumit ei teenita. Kasumi teenimine on ettevõtlusega tegelemise eesmärk. Ehk siis kahju saamata jäänu tulu näol on süüdistuse kohaselt 209314 eurot. Need arvnäitajad, mis on süüdistuses ära märgitud on kirjas ka tõenditena esitatud raamatupidamise dokumentides ja ekspertiisiaktis.

Maakohus on vaidlustatud otsuses väga pikalt ja põhjalikult analüüsinud finantsekspertiisiakti tõendina lubatavust ja sellega seoses ka kahju küsimust. Maakohtus tekkis vaidlus kuivõrd oli üldse vajalik kasutada eriteadmisi ning kas selline ekspertiisiakt, mis kajastab nö arvutusi, millega saab hakkama ka isik, kellel ei ole eriteadmisi, on kohtukõlbulik. Maakohus selgitas oma otsuse p-s 13.8 viimases lõigus, et Kuigi N OÜ müügikäibe tuvastamine ei eelda eriteadmisi, on asjatundja oma ütlustes kinnitanud, et ainsad asjad, mille osas võiks finantseksperdi poole üldse pöörduda, oleks küsimus kui suur oli rahavoog ja puhaskasum, need on finantsalast arvutust nõudvad tehted. Ekspert selgitas ütlustes, selleks et tuvastata saamata jäänud tulu, selleks on vaja algandmeid, oskus neid algandmeid lugeda, see põhimõtteliselt käib finantsekspertiisi oskuse juurde. Kes ei ole finantsekspertiise teinud, ei pruugi hakkama saada. Antud juhul vastas ekspert saamata jäänud rahavoo ja kasumi kohta ning kohus ei vastusta, et tegemist on eriteadmist vajava küsimusega, mistõttu on kohus ka seisukohal, et antud juhul puudus mõistlik põhjendus, miks ekspert oleks pidanud tulenevalt KrMS § 107 lg-st 4 keelduma ekspertiisiaktis küsimusele vastamast või KrMS § 98 lg 1 p-st 4 keelduma ekspertiisi tegemast. Ka on maakohtu tõendatuks lugenud, et ajavahemikul 01.07.2018-31.12.2018 varasemalt Y OÜ-st teenust tellinud kliendid, on sellel ajavahemikul teenust tellinud N OÜ-st. Nimetatud asjaolu üle puudub vaidlus. See on leidnud kinnitust ekspertiisiakti ja selle aluseks olevate tõenditega, mis kriminaalasja materjalide juurde lisatud ning mida kohus on tsiteerinud otsuse p-s 13.8. Nimetatud asjaolu ei ole vastustanud ka süüdistatav ega ka tunnistaja TT ning ka teised kohtus ütlusi andnud tunnistajad. Ekspertiisiaktis märgitu kohaselt ajaperioodil 01.07.-31.12.2018 oli N OÜ müügikäive 5 798 530 eurot, mis moodustus 404 kliendist, kes olid enne nimetatud perioodi ostnud teenust Y OÜ-st. Märkimist väärib seegi, et 404-st kliendist ostis teenust nimetatud perioodil 101 klienti ka Y OÜ-st (kd 3, 72). Nimetatult summalt arvutas ekspert Y OÜ-l klientide tellimustelt saamata jäänud rahavooks 212 943 eurot ja kasumiks 209 314 eurot. Seega on süüdistuse järgi varaline kahju kokku – otsene varaline kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 euro – ja saamata jäänud tulu 209 314 eurot. Kas nimetatud kahju on omistatav süüdistatavatele, seda käsitleb kohtukolleegium edasiselt ja nimelt, kui põhjendab oma seisukohta, miks ei nõustu maakohtu õigeksmõistva otsusega ning millised on need maakohtu poolt tehtud vead, mis annavad ringkonnakohtule põhjendatud aluse teha maakohtu otsusest vastupidine otsus süüdistatavate süü osas. Küll aga peab kohtukolleegium vajalikuks ära märkida veel kahe kahju puudutava vaidlusküsimuse osas järgmist. Prokurör on maakohtu otsusest aru saanud, et maakohtu üheks motiiviks, miks ei saa tekkinud kahju omistada süüdistatavatele on see, et kahju tekkimise ajavahemikuks on ekspertiisi akti kohaselt 1.07.2018 kuni 31.12.2018 ja sel ajal ei olnud süüdistatavad enam erisubjektid. Kaitsja seevastu on prokurörile ette heitnud, et viimane on

maakohtu seisukohti vääriti mõistnud ja tegelikult ei ole maakohus oma otsuses seda väitnud. Maakohus on otsuses kirjutanud, et süüdistuses märgitud periood 01.07.2018-31.12.2018, mil Y OÜ-le väidetav kahju vastaval perioodil üle läinud klientide tellimustelt tekkis, märgib kohus, et nimetatud perioodil ei olnud süüdistatavad E. Maas ega L. Latt erisubjektiks, kellel oleks olnud kohustus järgida Y OÜ varalisi huve. E. Maas ja L. Latt on esitanud juhatuse liikme kohalt tagasiastumisavaldused 29.06.2018 ja 30.06.2018. Kohtule esitatud tõendite põhjal on kohus veendumusel, et süüdistatavad ei olnud Y OÜ juhatuse liikmed enam hiljemalt alates 02.07.2018, kuna 02.07.2018 Y OÜ osanike erakorralise koosoleku protokolli kohaselt otsustati koosolekul tagasi kutsuda ühingu juhatusest L. Latt ja E. Maas seoses nende poolt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega ning usalduse kaotusega (kd 1, lk 21-24). Tõsi on ka see, et edasiselt arutleb kohus selle üle, et tõendamist leidnud osategude ja väidetavalt tekkinud kahju vahel ei esine nõutavat põhjuslikkust. Ka asus maakohus kokkuvõtvalt seisukohale, et süüdistatav E. Maas on Y OÜ ees rikkunud hoolsus- ja lojaalsuskohustust seoses N OÜ-le kontoritarvete organiseerimisel ja nende eest Y OÜ rahaliste vahenditega tasudes. Lisaks on kohus kohtuotsuse p-s 12 asunud seisukohale, et E. Maas on rikkunud Y OÜ ees hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning huvide konflikti keeldu, mis puudutab O OY (09.03.201806.06.2018) lepingu sõlmimist. Samuti on nii süüdistatav E. Maas kui L. Latt rikkunud kohtu hinnangul juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, jättes Y OÜ teised juhatuse liikmed ja osanikud teavitamata töötajate lahkumisavalduste esitamisest (kohtuotsuse p 13.5). Kuivõrd KarS § 2172 kuriteokoosseis eeldab ühe objektiivse tunnusena suurt varalist kahju, ei ole kohtu hinnangul vastav eeldus täidetud. Kohtu hinnangul on tuvastatud E. Maasi poolt kontoritarvete tellimisega tekitatud kahju summas 3084,56 eurot, mis on tänaseks päevaks tasutud. Muudes etteheidetes süüdistatavatele, mille puhul kohus leidis, et süüdistatavate käitumine on küll hinnatav juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumisena, ei leidnud kinnitust, et Y OÜ- oleks tekkinud varaline kahju, mis ületaks 40 000 eurot. Ehk siis, maakohtu otsusest võib leida kahju omistamise osas põhjendusi igale maitsele. Konkreetsete süüdistuses loetletud käitumisaktide tõendatuse osas ning süüdistatavate tegevuse ja saabunud tagajärje vahel põhjuslikkuse osas esitab kohtukolleegium oma seisukohad edaspidi, kui analüüsib süüdistatavate süüküsimust ning maakohtu otsuse seisukohti selles osas. Küll aga ei saa kohtukolleegiumi arvates prokurörile ette heita, et ta on maakohtu otsusest ka nii aru saanud, et maakohtu üks põhjendus on just see, et kahju tekkimise ajavahemikul ei olnud süüdistatavad enam erisubjektid. Igal juhul maakohtu poolt kirjapandu selleks põhjust annab. Sellise maakohtu seisukohaga kohtukolleegium ei nõustu ja nagu võib kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud kirjalikest seisukohtades välja lugeda ei ole ka tema sellega nõus. Igal juhul on ringkonnakohus veendunud selles, et arutatavas kaasuses on oluline, et süüdistatavad olid teo toimepanemise ajal erisubjektid. Just oma tegudega lõid nad eeldused kahju tekkimiseks ja tagajärg, mis alati saabubki hiljem, võib saabuda ka ajal, mil erisubjektsus süüdlasel juba puudub. Oluline on põhjuslik seos süüdlase käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Teine küsimus, mis on kohtumenetluses tõusetunud ja mille kohta maakohus oma otsuses sedastas, et ei oska sellele vastust leida, on küsimus, miks on valitud tagajärje

e suure kahju tuvastamiseks ajavahemik pool aastat e 1.07.2028 kuni 31.12.2018. Kaitsja on välja pakkunud, e olukorras, kus oleks valitud kaks kuud või hoopis kaks päeva, ei oleks sellises rahalises vääringus kahju tuvastatud. Kohtukolleegium möönab, et loogiline on, et kui finantsekspertiis oleks määratud kahe päeva möödudes, ei oleks kindlasti numbrid samad, sest majandusnäitajad olnuks hoopis teised. Vastates sellele kaitseväitele, võib esmalt täheldada, et kindlasti pikem periood, oleks andnud ka teistsugused numbrid ja prokuratuuri jaoks oligi oluline näidata, et kahju saamata jäänud tulu näol ei olnud mitte olematu vaid ka siiski suures ulatuses e ületas 40000 eurot. Teiseks, on selge, et lühike periood e kaks päeva või kaks kuud, ei oleks kajastanud ka kogu kahju ulatust e tegelikult saabunud tagajärge ning seega on valitud esimene poolaasta, mis järgnes süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud tegevusele. Ka on see periood, mis kajastab adekvaatselt raamatupidamise seisukohalt vastavaid näitajaid. Karistusõiguslikult ei ole kohtukolleegiumi arvates valitud perioodi pikkuse osas midagi etteheidetavat ja pigem on ka seadusandja teatud kuriteokoosseisude puhul, kus karistusõiguslik hinnang sõltub tagajärjest lähtunud pikemast perioodist saabunud tagajärje tuvastamisel. Näiteks KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 118 lg 1 p 2. Mis puudutab teisi maakohtu poolt arvestama e lubamatuid tõendeid ja nimelt need, mis seonduvad H OY teenuse osutamisega, millest nähtuvad ST ja H esindaja ekirjavahetus ning OH poolt edastatud arved ja e-kirjavahetus (tõend 129) ning elektroonilise side ettevõtjalt saadud andmed, siis selles osas nõustub kohtukolleegium maakohtuga osas, mis puudutab sideandmeid. Samas eelmainitud arved ja kirjavahetus on kohtukolleegiumi hinnangul asjakohased tõendid. Oma seisukoha nende osas e nii sideandmete kui ka mainitud kirjavahetuse osas, esitab kohtukolleegium edaspidi kui vaeb süüdistatavate süüküsimust e seal, kus on see vaidlus konkreetselt tõusetunud. Süüdistuses süüdistatavatele etteheidetud käitumise tulemusel oli Y OÜ 1.07.2018 seisuga sisuliselt tühjaks pumbatud e tühi töötajatest ja kõigest sellest, mis töö tegemiseks ühe töötaja juurde nö kuulus – kliendiportfell, arvuti, telefon. Sisuliselt olid süüdistatavad poole aastaga suutnud varjatult teiste juhatuse liikmete eest tööle panna konkureeriva firma, mille tegevust ei tulnud alustada nullist – olemas olid kogenud töötajad, kliendid, andmebaas, toimivad ja klientidega suhtluseks valmis olevad telefoninumbrid - e kõik see, mis sellelt äriühingult, kus nad ise juhatuse liikmetena tegevad olid, eesmärgipäraselt, kuid samal ajal nö samm-sammult ning teadmisega, et AN ja MS igapäevasesse majandustegevusse ei süüvi, suudeti üle tuua. Kogu selle samm-sammult ja loogiliselt reastatud tegude/käitumisaktide jada ei muuda kriminaalseks mitte see, et Elmer Maas ja Lauri Latt otsustasid nö luua oma firma ja et seda tehti kokkuleppel JR-ga tema rahade eest, mis pärinesid Y-st väljaostmisest ning et töötajad, kelle jaoks võimalik, et olidki nad meeldivateks juhtideks, kellega sooviti ka edasi minna ning et osa klientegi võimalik, et just konkreetse töötajaga kaasa liiguvad. Selliseid näiteid elust võib tuua erinevatest valdkondadest alates advokaadibüroodest aga ka kindlustusfirmad, kinnisvaramaaklerid jne. Karistusõiguslikult etteheidetavaks muudab E.Maasi ja L.Lati tegevuse see fakt, et nad samal ajal, kui olid äriühingu juhatuses tekitasid kahju sellele äriühingule ning rikkudes seadusest tulenevat lojaalsuskohustust, panid selle äriühingu arvelt, kelle juhatusse nad kuulusid toimima

ja seda ilma „sünnitusvaludeta“ konkureeriva äriühingu. Ehk siis sisuliselt istusid kahel toolil. Järgnevalt peatub kohtukolleegium rohkesti vaidlust tekitanud karistusõiguslikel probleemidel, mis on tõusetunud seoses süüdistusega ja nendeks on kaitseargumendid : 1) kas tegemist on jätkuva kuriteoga, mis nö jaguneb osategudeks ja kus iga osategu peab vastama süüteokoosseisule, mis vajab eraldi tuvastamist. 2) küsimus, kas süüdistatavatele on kuritegu ette heidetud tegevusdeliktina või tegevusetusteliktina e et süüdistus on selles osas väidetavalt segane sisaldades nii ühte kui ka teist 3) kaastäideviimise karistusõiguslik omistamine. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kuritegu jätkuv kuritegu. Just jätkuva kuriteona on maakohus hinnanud enda laual olevat süüdistust ja ei saa jätta ka mainimata, et selleks on maakohut õhutanud oma argumentidega kaitsja. Kaitsja on oma kohtukõnes pühendanud sellele küsimusele e igale süüdistuses etteheidetud käitumisaktile eraldi hinnangut andes ja iga tegu eraldi süüteokoosseisu ja süü seisukohast hinnates pika jutu ja sama on maakohus ka oma otsuses ümber kirjutanud. Sellest on tekkinud apellatsioonimenetluses vaidlus ja siin juba kaitsja oma vastuväidetes apellatsioonile selgitab otsesõnu, milliseid juhiseid on antud kohtupraktikas jätkuva süüteo osategude tuvastamisel jne. Nii väidab kaitsja järgmist. Mõttekäik, nagu saaks kohus hinnata tegu ainult tervikuna, on ekslik. Osategudest koosneva teo puhul peab maakohus kontrollima (i) iga osateo tõendatust; (ii) osateo vastavust kvalifikatsioonile; (iii) osateo mõju tagajärjele. Erinevatest osategudest koosneva süüteo korral on kohtul kohustus kontrollida, kas iga osategu leiab tõendamist, kusjuures tagajärjedeliktide puhul peab tuvastamist leidma ka see, kas ja milline mõju oli mingitel osategudel koosseisulise tagajärje saabumisele. Kohus peab kontrollima iga tõendamist leidnud osateo vastavust tervikteo kvalifikatsioonile ning maakohus on seda teinud. Tõendamist leidnud ning kvalifikatsioonile vastavatel osategudel peab olema mõju tervikteole, sh tagajärjele. Enamik süüdistuses kirjeldatud osategudest ei ole eraldiseisvalt kuriteod ning nende puhul ei ole määratletud mingisugust (summaarset) mõju koosseisupärase tagajärje, s.o 40 000 euro suuruse kahju saabumisele. Analüüsides osategusid, mille puhul oli kohus tuvastanud E. Maasi ja L. Lati käitumise, mis vastas mh hoolsus- ja lojaalsuskohustuse või teavitamiskohustuse rikkumisele, pidi kohus hindama ka nende mõju koosseisulisele tagajärjele. Käesoleval juhul viis kogu eelkirjeldatud kontroll järelduseni, et järele jäänud ja tõendamist leidnud osateod ei olnud väidetava kahjuga põhjuslikus seoses. Kohtukolleegiumi poolt jäävad need kaitseväited tähelepanuta, sest nagu juba eelnevat rõhutatud, ei ole tegemist kaasusega, kus süüdistatavatele on heidetud ette jätkuva kuriteo toimepanemist e kus oleks oluline, et igas väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Võimalik, et kaitsjat ja kaitsja järgi ka maakohut on eksitanud fakt, et prokurör nimetab süüdistuses loetletud kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks süüdistatavate poolt planeeritud ja läbi tehtud etappe/toiminguid osategudeks, kuid kohtukolleegiumi hinnangul see konkreetse kuriteo tegelikku olemust ei muuda. Tegemist ei ole ka

vältava süüteoga, mis seisneb normipidevas ehk kestvas rikkumises ja kus süüteo koosseis on pidevas realiseerimises. Tegemist on ühe teoga, mis tulenevalt süüdistatavate poolt seatud eesmärgist käivitada nö oma ettevõte ja seda selle ettevõtte arvelt kelle juhatuses nad samaaegselt on ja kelle varalisi huvisid neil seetõttu järgida tuleb ja teha seda juba toimiva ning ilmselgelt uue ettevõttele konkurendiks oleva ettevõtte arvelt ja eesmärgiga tekitada toimivale ettevõttele sellist kahju, mis paneb löögi alla ettevõtluse peamise eesmärgi e kasumi teenimise võimaluse, koosneb hästi planeeritud erinevatest step by step toimingutest, mis on omavahel loogilises reastuses. Tegemist on sündmuste käiguga, mis on hästi planeeritud ja seda ka ajaliselt ja mis nö areneb välja lõppfaasiks, mis on ka kahju tekitamise momendiks ja kuriteo lõpuleviimise hetk e see, kui töötajad lahkuvad reaalselt koos arvutite, telefonide ja klientidega ja alles jääb küll möbleeritud, kuid sisuliselt tühi kontoriruum. Kohtukolleegiumi hinnangul võib ju vaielda selle üle, millisest momendist algab konkreetse etteheidetava kuriteo karistatav katsestaadium ja sellel küsimusel ka ringkonnakohus allpool peatub, kuid vaidlust ei ole selles, et just töötajate lahkumine ja sellega kaasnevad kaod on momendiks, millest on kuritegu lõpule viidud ja millest algab ka aegumistähtaja arvestamine. Kohtukolleegium osundab Riigikohtu lahendile, mis on asjassepuutuv kuna tegemist on sama kuriteo koosseisuga ja vaidluski taandus sellele, kas tegemist on jätkuva teoga ja millal on kuritegu lõpule viidud ning lõpuks ka kahju tekkimise aeg ja selle põhjuslikkus juba lõpuleviidud kuriteoga. Nimelt, oma määruses 1-21-7255 selgitab Riigikohus järgmist. Riigikohus jaatas seda, et usalduse kuritarvitamine on materiaalne kahjustusdelikt, mis on lõpule viidud hetkest, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju. Sellest tulenevalt hakkab usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg kulgema alles siis, kui on saabunud KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju. MT ja ME karistusõigusliku etteheite aluseks on 21. detsembril 2016 süüdistatavate ja AS-i E vahel sõlmitud kokkulepe, millega lõpetati AS-i E ja G OÜ vahel sõlmitud biogaasi ostu-müügileping. Väidetavalt kuritarvitasid süüdistatavad seda tehingut tehes G OÜ ja selle osaniku GE OÜ usaldust, sest G OÜ äriplaani kohaselt sooviti asuda biogaasist tulevikus biometaani tootma. Sellise tegevuse kasumiootuseks oli aastateks 20182031 tehtud tasuvusanalüüsi kohaselt 15 137 455 eurot. Prokuratuuri hüpoteesi kohaselt tegutsesid süüdistatavad nimetatud kasumiootusega äriplaani ja sellega seotud biometaani tootmise endaga seotud ettevõtetesse üleviimisel teadlikult G OÜ ja GE OÜ huvide vastaselt eesmärgiga tekitada neile äriühingutele suur varaline kahju. Seega heidetakse süüdistatavatele ette, et G OÜ-l jäi saamata tulu, mille ettevõte oleks saanud juhul, kui süüdistatavad ei oleks G OÜ ja AS-i E vahel sõlmitud biogaasi ostumüügilepingut lõpetanud. Kuna kõnealuse tulu saamise võimalus langes G OÜ jaoks ära 21. detsembril 2016 lepingu lõpetamisega, tuleb alates sellest hetkest lugeda usalduse kuritarvitamine lõpuleviiduks. Kuriteo etappidest räägib kohtuotsus allpool, kuid selge on see, et selline toimingute jada, mis tasa ja targu viib seatud eesmärgi poole saab toimuda vaid varjatult teiste juhatuse liikmete eest ning iga järgnev toiming on eelnevast loogilises seoses e ilma eelmise toimingute ei oleks ka järgmine mitte ainult võimalik vaid ka vajalik. Kui ei ole juriidilist keha ja asukohta, ei ole ka ruume, kui ei ole ruume ei ole vaja ka kontorimööblit ja kontoritarbeid või vastupidi laudade ja toolide jne jaoks on vaja kontoriruume. Ilma sisustatud ruumideta ja kontoritarveteta ei ole ka töötajatega midagi

teha. Ilma kogenud ja sama tööga tegelenud inimesteta ei läheks ka majandustegevus kohe tulemuslikult toimima, töötajad aga ei saa alustada töö tegemisega või pigem jätkata sama tööd, kui pole koheselt võtta arvutiprogramme, andmebaase, toimivaid telefoninumbreid ja kliendiportfelli. Kuriteo kulgemise pikkus ei ole seadusega reguleeritud. See pikkus võib olla vägagi erinev ja kuriteoplaani ning kuriteo lõpuleviimise vahele võib jääda ka pikem ajavahemik koos erinevate planeeritud tegevustega. Selline pikalt kulgev kuritegu on mõeldav nagu öeldud vaid olukorras, kus välja valitud kannatanu ei tea ega saa ka aru, et ta on tegelikult juba nö kannatanu rolli määratud. Tal ei ole veel valus, ta ei tunneta, et talle tekitatakse tegelikult kahju ja ta ei oska ka arvata, et inime(ne)sed, keda ta usaldab võib üldse tema suhtes midagi halba planeerida. Ühelt poolt see ja teiselt poolt e kuriteoplaani täideviijate poolt ka teatud maskeering, kus oskuslikult püütakse jätta muljet, et tegelikult kõik on hästi ja midagi ei ole muutunud ega muutumas. Selline kirjeldus sobib nii füüsilisest isikust kannatanu puhul kui ka juriidilisest nii isikuvastaste kuritegude kui ka varavastaste jm kuritegude puhul. Seega, arusaam, et kuritegu, mis ei ole ajaliselt kiiresti ja ühe liigutusega toime pandud, millel on eristatavad mitmed etapid, mis samm sammult viivad lõppeesmärgile lähemale, on alati jätkuvad kuriteod ja iga etapp on eraldiseisev osategu, kohtukolleegiumi hinnangul ei päde. Kuriteo toimepanemise puhul võib eristada mitmeid ajaliselt teo lõpuleviimisele eelnevaid staadiume. Üldistades saab tahtlik süütegu alguse toimepanija otsusest süütegu sooritada, seejärel järgnevad ettevalmistamine, süüteokatse ja teo lõpuleviimine. On kuritegusid, mille puhul ei saa rääkida ettevalmistamisest ja kus isikus tahtluse tekkimine toimepanemisega on niivõrd lähedas ajalis-ruumilises seoses, et ettevalmistamiseks ei olnud ei vajadust ega ka aega. Samas võib olla ühest tervikust, kuid mitmetest staadiumidest koosnev kuritegu ka ajaliselt pikem, kus on ajaliselt eristatavad esmalt mõtted kuriteost, seejärel ettevalmistamine, kuriteokatse ja lõpuleviimine. Sellest pajatab kohtukolleegium allpool, kui käsitleb kaitseväiteid, mis on üles ehitatud absoluutsele tõele selle kohta, et mõtted ja üldjuhul ei ole karistatavad ning annab ka omapoolse hinnangu arutatava kuriteo staadiumitele ja millisest momendist algab karistusõiguslikult etteheidetav kuriteo katse. Selge on see, et praegusel juhul ei aruta me sellist kuritegu, mille toimepanemiseks piisab loetud sekunditest. Näiteks nö„kotijooks“, milleks piisab loetud sekunditest, kus hooga mööda joostes haaratakse jõuga ohvrilt kott käest, millest ohver pikali kukub ja varas edasi jookseb e kuriteoplaan, katse ja lõpuleviimine on kõik loetud hetke sees. Vastupidiseks näiteks on aga hästi planeeritud kelmus, kus pettuslik tegu ja varakäsutus ei lange ajaliselt kokku ning kus võivad joonistuda välja päris mitmed etapid, mis ei ole eraldi vaadatuna süüteod ning mis annavad alles terviklikult hinnates välja kelmuse kuriteokoosseisu (näiteks Tallinna Ringkonnakohtu otsus 22.septembrist 2022 kriminaalasjas 1-21-7666). Seega leiab kohtukolleegium nõustuvalt nii prokuröri apellatsioonis kui ka kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud seisukohtades, et maakohtu peamine viga otsuse tegemisel on just see, et hindas süüdistatavatele etteheidetava tervikliku teo erinevaid etappe jätkuva kuriteo osategudena ning sel viisil hakkides igal üksikul süüdistatavate ütlusi hinnates ja igas teos süüteo tunnuseid otsides jõudis ka oma järeldustes ebaõigele järeldusele.

Eeltoodut arvesse võttes märgib kohtukolleegium, et põhjendatult rõhutab prokurör apellatsioonis, et Maasile ja Latile on ette heidetav, et nad olid terve 2018. a esimese poolaasta ebalojaalsed enda juhitava ühingu suhtes ning nende erinevad osateod ühiselt, s.o pikalt kestnud organiseerivad teod, viisid W-le suure varalise kahju tekitamiseni. Prokuratuuri arvates kohus teinud loogikavea, arutades süüdistatavate lojaalsuskohustuse olemasolu tõendatust kohtuotsuse punktis 6, seostades seda üksnes kahe esimese osateoga. Mõlemad küsimused tuleks hinnata selliselt, et need suhestuvad tervikteoga. Tegelikkuses tuleks antud kohtuasja puhul võrrelda süüdistuspoole nägemust teo tervikpildist kaitsepoole tervikpildiga ning uurida ja võrrelda tõendeid nende kahe erineva „loo“ taustal. Asjakohaselt on maakohtu otsust sellest seisukohast kritiseerinud kannatanu esindaja adv. M.Kairjak oma kohtule esitatud seisukohtades, millised toetavad rongkonnakohtu arusaama sellest, et kuritegu võib olla ka mitme etapiline, kuid ei ole seejuures jätkuv kuritegu. Kaitsja näeb mitmeid probleeme selles, et süüdistusakt sisaldab üheaegselt nii tegevus- kui tegevusetuse etteheidet. Selles küsimuses ei nõustu ta ka maakohtuga. Nimelt, maakohus on leidnud, et süüdistusakt ei ole selliste puudustega, mis tingiks süüdistusakti tagasisaatmise või süüdistatavate õigeks mõistmise selle ebakonkreetsuse tõttu. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-4-08 (p 25) leidis maakohus, et usalduse kuritarvitamise võib toime panna nii tegevuse kui tegevusetusega, mis on omavahel läbi põimunud ja mis viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni. Kokkuvõtlikult järeldas maakohus, et kuivõrd on kaitsja on saanud esitada vastuväiteid ja omapoolseid tõendeid, ei ole kaitseõiguse teostamine olnud süüdistusaktis nimetatud puuduste tõttu raskendatud ega võimatu. Olenemata sellest, et kaitsja ei ole esitanud maakohtu otsusele apellatsiooni ja on oma mittenõustumist maakohtuga avaldanud alles ringkonnakohtu menetluses apellatsiooni osas oma seisukohtade esitamisel, peab ringkonnakohus ka selles osas kaitsjale vastama. Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. 1-17-3371 p 96. Viidatud Riigikohtu seisukohad on olulised selgitamaks muuhulgas ka seda, et ringkonnakohus ei asu teistkordselt vaagima neid asjaolusid ja fakte, mis on tuvastatud maakohtu otsusega ning milliseid ei ole vaidlustatud ka kaitsjate apellatsioonivastustes. Kaitsja kordab oma seisukohtades juba maakohtus öeldut ja nimelt, et käesolevas kriminaalasjas koostatud süüdistusakt ei võimalda mõista, kas E. Maasile ja L. Latile heidetakse ette teo toimepanemist teo või tegevusetuse vormis. E. Maasile ja L. Latile esitatud süüdistusest nähtub üheaegselt viiteid nii teole kui tegevusetusele. Juhul, kui

ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, paluvad kaitsjad võtta arvesse mh järgmist: − Kaheksast erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad jätsid käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo toime tegevusetuse vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E. Maasile ja L. Latile lisaks teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo toimepanemist tegevusetuse vormis – ühel juhul osanike ja juhatuse liikmete teavitamata jätmist töötajate lahkumisest ning teisel juhul mingite (süüdistuses kirjeldamata) meetmete kasutusele võtmata jätmist. Seega on tegevusetusel on olnud süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll. − Osategude nr 1, 2, 3, 5, 7 ja 8 puhul kirjeldatakse (enne teavitamata jätmise väite esitamist) tegu aktiivse tegevuse vormis, kusjuures tegudena kirjeldatakse äritegevuse rahastamist (osategu 1), äripinna otsimist (osategu 2), kontoritarvete tellimist (osategu 3), boonuste maksmist (osategu 5), telefoninumbrite omanikuvahetuseks volituste andmist (osategu 7) ja klientidele eksitava informatsiooni esitamist (osategu 8). Erinevalt teistest, on kaheksanda osateo puhul kirjeldatud süüdistatavate ja kolmandate isikute tegevust ainult aktiivse tegevuse vormis ning sellele osateo puhul ei esitata süüdistusaktis väidet, et E. Maas ja L. Latt oleksid jätnud nendest asjaoludest osanikud või teised juhatuse liikmed teavitamata. Kaitsjad ei vaidle, et KarS § 217-2 koosseisu on põhimõtteliselt võimalik realiseerida nii tegevuse kui tegevusetusega. Küll aga on probleem selles, et prokuratuur ei ole konkretiseerinud (ning süüdistusaktist on selgusetu), kummal lasub käesoleva kriminaalasja karistusõiguslik raskuspunkt. Esiteks. Riigikohus on selgitanud, et koosseisu sisustamise mõttes ei saa tagajärge põhjustav tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Riigikohtu kohaselt võib tegevus ja tegevusetus küll põimuda või teineteisele järgneda, kuid koosseisu sisustamise mõttes tuleb arvestada, et konkreetne ja vahetult tagajärge põhjustav tegu ei saa olla üheaegselt nii tegevus kui tegevusetus. Juhul, kui tagajärjele eelnenud teos on tegevus ja tegevusetus läbi põimunud, tuleb teo raskuspunkti teooria järgi otsustada, kumb neist süüdlasele omistada. Teo raskuspunkti teooria kohaselt tuleb lähtuda siis sotsiaalselt määravast teost, kus asub toimepandu karistusõiguslik raskuspunkt. Seega oleks prokuratuur pidanud käesolevas asjas süüdistust koostades otsustama, kas karistusõiguslik raskuspunkt lasub koostatava süüdistuse seisukohalt E. Maasi ja L. Lati tegevusel või tegevusetusel. Olles selle enda jaoks ära otsustanud, oleks prokuratuur pidanud selle selgelt panema kirja ka süüdistusakti. Käesoleval juhul on prokuratuur jätnud selle tegemata. Süüdistusaktis on läbisegi kirjeldatud nii tegevusi kui tegevusetust ning seda viisil, mis ei võimalda üheselt aru saada, kus asub süüdistuse seisukohalt etteheite karistusõiguslik raskuspunkt. Selliselt on asjas koostatud süüdistusakt ebaselge ning vastuoluline. Eelnevalt viidatud probleemide näol on tegemist süüdistuse sisuliste ja oluliste puudusega, mis ei võimalda tuvastada ühest tegu ega selle objektiivse koosseisu tunnuseid. Kuna kohus on KrMS § 268 lg 1 kohaselt kohtuotsuse tegemisel seotud süüdistusaktis toodud faktidega ning selle piiridega, siis ei ole võimalik nimetatud viga ka kohtuotsuse tegemisel kõrvaldada. 2022. aasta aprillis Riigikohtu kolleegium selgitanud, et süüdistuses tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Lähtepunktiks süüdistuse ülesehitamisel peab olema menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused (RKKKo 118-158/266, p 100). Olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada

kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (3-1-1-55-16). Seega tuleb ainuüksi nimetatud süüdistusakti puuduse tõttu süüdistatavad käesolevas asjas õigeks mõista. Teiseks. Süüdistusakt ei sisalda tegevusetusdelikti nõutavaid elemente. Riigikohus on selgitanud, et tegevusetusdeliktil on kindel struktuur, mida tuleb järgida. Mitteehtsa tegevusetusdelikti jaatamiseks ei piisa lihtsalt üldisest tõdemusest, et isik vastutab tegevusetuse eest, vaid eeldab koosseisu kindlate elementide esinemise äranäitamist. Muu hulgas tuleb tegevusetusdelikti koosseisus tuvastada hüpoteetiline põhjuslikkus ehk kas nõutava tegutsemise korral oleks tagajärg – kahju – jäänud saabumata. Käesolevas asjas esitatud süüdistuses ei ole tegevusetuse kirjeldamisel ära näidatud ei E. Maasilt ja L. Latilt nõutud tegu ega selle eeldatavust. Samuti ei ole süüdistuses selgitatud, kuidas oleks nõutava tegutsemise korral jäänud saabumata tagajärg ehk konkreetsel juhul kahju. Tegelikult ei ole süüdistuses isegi väidetud, et mingisugune E. Maasi või L. Lati tegevus oleks ära hoidnud väidetava kahju. Sellise lauset või väidet süüdistusaktist ei leia. See tähendab, et esitatud süüdistuse kohaselt ei olekski E. Maasi või L. Lati mis tahes tegevus hoidnud ära väidetavalt W-ile tekkinud kahju. Kaitsjad on kursis Tallinna Ringkonnakohtu varasema seisukohaga, et kui maakohus ei ole süüdistusakti tagastanud ning süüdistatavad on jaatanud süüdistuse mõistmist ning saanud süüdistusele vastu vaielda, ei too süüdistusakti ebakonkreetsus automaatselt kaasa õigeksmõistvat kohtuotsust. Kaitsjad peavad kohaseks lähtuda seni Riigikohtu praktikas valitsenud seisukohast, et juhul, kui süüdistusakti pinnalt ei ole viimase ebakonkreetsuse tõttu võimalik tuvastada üheselt etteheidetavat kuritegu, siis tuleb süüdistatav õigeks mõista. Riigikohus ei ole seda õiguslikku järelmit enda praktikas seni sidunud kaitsja poolt kohtuliku eelmenetluse raames esitatavate taotlustega või nende esitamata jätmisega. Lugedes kaitsja seisukohti, mis puudutavad süüdistust ja eelkõige selle puudulikkust põhjusel, et tegevus ja tegevusetus läbipõimituna välistab kõrvaltvaataja jaoks selle mõistmist sidusa narratiivina, võib väita, et kaitsepool on selles osas enam kui üle pingutanud ning pigem põhjendab selline vägagi ühepoolne lähenemine ja Riigikohtu seisukohtadega teksti täispikkimine seda, et süüdistavate süü osas jääb kaitseväiteid napiks. Mõistetav on nende väidete nappus juba ainuüksi seetõttu, et ilmselgelt on arutatav kaasus usalduse kuritarvitamise õpikunäide. Kaitseväited, mis puudutavad etteheiteid süüdistusele selle ebakonkreetsuse osas ja just tegevuse ja tegevusetuse läbipõimimist, siis ka siin tuleb möönda, et kogu see kaitse seisukohtades esitatud tekst on üles ehitatud teadmisel, et süüdistuses kirjeldatud käitumisakte, mis moodustatavad vägagi loogilise etapilise käitumise/pürgimise eesmärgi poole ja milliseid kaitsja nimetab osategudeks, tuleb vaadelda eraldiseisvate tegudena ning anda hinnang muuhulgas kas etteheide on esitatud tegevuses või tegevusetuses. Kohtukolleegium leiab, et süüdistus ei ole puudulik ning ringkonnakohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik mõista süüdistatavad süüdi. Puuduseid, mis vältimatult tooks kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise, süüdistuses ei esine. Kaitsja viitab oma vastupidise seisukoha esitamisel Riigikohtu otsusele 3-1-1-55-16. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole selles lahendis esitatud seisukohad üksühele ülekantavad praegusesse vaidlusesse.

Nimelt selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-153-07, p 11). Selle seisukohaga tuleb tõesti nõustuda, kuid praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus süüdistuses kirjeldatud käitumine ei ole kuritegu. Sellise olukorraga oli tegemist näiteks kriminaalasjas 1-20-4985, mis päädis ringkonnakohtus õigeksmõistva otsusega. Praegu kohtu laual olevast süüdistusest loeb aga kohus selgelt välja prokuratuuri etteheite kuriteo toimepanemises ja süüdistuse tekstist on see ka üheselt väljaloetav. Veel selgitab Riigikohus viidatud lahendis, et analoogiliselt eeltooduga on kohtul õigus lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks ja tagastada see eelistungil prokuratuurile ka juhul, kui süüdistatava tegu on süüdistusaktis kvalifitseeritud kuriteona seadusesätte alusel, mis teo toimepanemise ajal ei kehtinud ja millele ei saa süüdistatava süüküsimuse lahendamisel ilmselgelt tugineda. Sellist olukorda arutataval juhul ei ole ja selles pole ka vaidlust. Järgnevalt selgitab Riigikohus, et nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Riigikohus ei eita ka seda, et süüdistusakti puuduseid on võimaik kõrvaldada ka kohtumenetluse käigus ja nimelt väidab kõrgeim kohus, et „ kuna praegusel juhul kõrvaldati süüdistusakti puudused maakohtu menetluse käigus KrMS § 268 lg 6 alusel, ei rikkunud maakohus kriminaalmenetlusõigust“. Seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et asjaolu, et ta ei saa aru, kas süüdistatavaid süüdistatakse tegevuses või tegevusetuses ja et kaitsja arvates sellest pole ka kohtul võimalik aru saada, peaks automaatselt kaasa tooma süüdistatavate õigeksmõistmise. Süüdistuse puudulikkus seisneb selles nagu seda väidab kaitsja, et kaheksast erinevast osateost seitsme puhul on prokuratuur seisukohal, et süüdistatavad jätsid käsundiandja mingitest asjaoludest teavitamata ehk panid teo toime tegevusetuse vormis. Neljanda ja kuuenda osateo kirjelduses heidetakse E. Maasile ja L. Latile lisaks teavitamiskohustuse rikkumisele ette ka sellele eelnenud teo toimepanemist tegevusetuse vormis, mis kokkuvõtvalt tähendab seda, et tegevusetusel on olnud süüdistusetteheite formuleerimise seisukohalt oluline roll, siis selle väidetava vea saab kõrvaldada ka apellatsioonimenetluses ja vastavate kohtu seisukohtade esitamisega otsuses. Piisab nö selgeks tegemisest ja ehk muutub ka süüdistus arusaadavamaks. Erinevalt kaitsjast ei näe kohtukolleegium tegevusetusena kirjeldatud käitumisaktidel süüdistuse sisus olulist rolli. Kindlasti ei mõõdeta tegevusetuse rolli või etteheidetavuse raskuspunkti kordade arvuga, mitu korda on korratud süüdistuses etteheitena süüdistatavatele tegevusetust. Kui nii, siis on olukord kõrvaldatav lihtsate meetmetega. Kohus nendib, et tõesti, prokuratuuril ei olnud mingit vajadust pärast igat etteheitena käsitletud süüdistatavate aktiivse käitumise akti rõhutada eraldi seda, et

oma tegevusest e lojaalsuskohusutuse rikkumisest ei teavitanud nad äripartnereid. Võimalik, et piisanuks sellest, et üks kord sedastada, et süüdistatavad tegutsesid varjatult teiste juhatuse liikmete eest ja eesmärgiga, et nende poolt lojaalsuskohustuse rikkumine äripartneritele teatavaks ei saaks. Samas ei muuda fakt, et tegevusetust on süüdistuses mainitud mitte üks kord vaid seitse korda süüdistust arusaamatuks või veel enam välistaks süüdistatavate süüdimõistmise. Kaitsja poolt mainitud nö neljanda ja kuuenda osateo osas, mis tegevusetusena etteheidetuna muudab süüdistuse arusaamatuks, märgib kohtukolleegium sama. Nimelt, esiteks moodustavad ka need etteheited teistega koos ühe tervikliku teo, mis igale keskmisele kõrvaltvaatajale assotsieerub tegevusena. Teiseks, töötajate lahkumine on etteheidetud kavandamisena ja mis puudutab arvutite kaasa võtmist, siis see omakorda on teoplaani osa ja planeeritud töötajate lahkumisega kaasas käivaks ning fakt, et süüdistatavate teoplaan ei näinud ette töövahendite ülevõtmist vastutava isiku poolt enne lahkumist, ei muuda kogu süüdistatavatele etteheidetud käitumist tegevusetuseks. Asjaolu, et karistusõiguslik raskuspunkt on süüdistuses siiski süüdistatavate aktiivsel käitumisel e tegevusel, kinnitab fakt, et a)süüdistuses on selgelt sõnastatud, et kahju tekkis tegevuse tulemusel. Nimelt väidab süüdistus, et 2018. aasta alguses asusid Elmer Maas ja Lauri Latt ühiselt ja kooskõlastatult tegutsema Y OÜ ärihuvide vastu ning viima Y OÜ äritegevust, sh töötajaid ja klientide tellimusi, üle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse (reg k XXXXXXXXX). Seda järgnevate tegevuste kaudu (süüdistuses kirjeldatakse tegevusi). Selle nö sissejuhatava lausega on antud ka enam kui selgelt mõista, et süüdistuses kirjeldatakse Lauri Latti ja Elmer Maasi tegevust süüdistatavatele. Seega ei saa kuidagi nõustuda kaitsjaga, kes muuhulgas kritiseerib süüdistust ka seetõttu, et see sisaldab ositi umbmäärast ja umbisikulist teokirjeldust, mistõttu ei ole võimalik aru saada, kelle tegevust süüdistusaktis kirjeldatakse. Rõhuasetust just tegevusele iseloomustavad süüdistuses veel järgmised lõigud. Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuste tõttu õnnestus N OÜ-l ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a. Y OÜ-st üle võtta klientide tellimusi summas 5 798 530 eurot. Ajaperioodil 01.07.2018 – 31.12.2018.a oli Y OÜ saamata jäänud rahavoog ja kasum N OÜ-le üle läinud Y OÜ klientide tellimustelt vastavalt 212 943 eurot ja 209 314 eurot. Seega põhjustas E.Maasi ja L.Lati kooskõlastatud tegevus Y OÜ-le varalise kahju vähemalt summas 40 000 eurot. Lisaks põhjustas Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevus Y OÜ-le varalise kahju summas 3 084,46 eurot (punktis 3 kirjeldatud arvete tasumine kauba eest, mille omandas N OÜ) ning summas 41 624,17 eurot (punktis 5 kirjeldatud Y OÜ huvide vastane lisatasude maksmine), seega kokku 44 708,63 eurot. b) süüdistuskõnes rõhutas prokurör korduvalt, et tagajärg saabus just süüdistatavate tegevuse tulemusel. Mõned viited prokuröri süüdistuskõnest. Nii märgib prokurör, et süüdistatavate tegevuse tulemusel leidis äriühing Y end 02.07.2018 olukorras, kus ootamatult olid korraga lahkunud nii töötajad kui tegevjuhid, läinud olid ettevõtte arvutid ning puudus igasugune ülevaade jooksvatest töövoogudest. Arvesse võttes, et antud kuriteo puhul on täpset kahju, mis Y OÜ-le Elmer Maasi ja Lauri Lati tegevuse tulemusel tekkis, äärmiselt keeruline määratleda, on prokuratuur valinud konservatiivse hoiaku ja kavatseb tõendada, et vähemalt summas 40 000 eurot Elmer

Maas ja Lauri Latt kannatanule tekitasid. Kokkuvõtvalt, rääkides olukorrast, kus Elmer Maasi ja Lauri Lati ette kavatsetud ja korraldatud tegevused viisid tagajärgedeni, mil 01.07.2018 Y kui ettevõte seiskus ja jäi ilma oma töötajatest, juhtidest, oskusteabest ning võimest kliente teenindada, on üheks võimaluseks tekitatud kahju suuruse hindamisel lähtuda ettevõtte väärtusest, mis jääb vahemikku 2,5 kuni 6,5 miljonit eurot. Poole aasta vältel oma tegude varjamine teiste äripartnerite eest on väga otsene viide eesmärgipärasele tegevusele ehk kavatsetusele. Kohtukolleegium on veendunud selles, et eesmärgini, milleni oli planeeritud jõuda teoplaani kohaselt e viia Y OÜ äritegevus, sh töötajaid ja klientide tellimused üle konkureerivasse ettevõttesse N OÜ-sse ja seda ilmselgelt just aktiivsete tegudega e tegevusega, ei oleks olnud võimalik jõuda ilma, et see teoplaani kohaselt pidi toimuma varjatult ja eelkõige tuli neid tegevusi varjata äripartnerite eest. Seda rõhutas kohtukolleegium juba eespool. Vägagi selgelt on eelnevate kohtu poolt süüdistusest ja süüdistusaktist väljakirjutatud lausetest selge see, et kahju oli tekitatud kannatanule just süüdistatavate tegevusega e nende poolt toime pandud aktiivsete tegudega. See on ka piisav, et anda sõnum, kuhu poole kaldu on süüdistuse karistusõiguslik raskuskese – kas tegevuse või tegevusetuse. Õigus on kaitsjal selles, et süüdistusakt ei sisalda tegevusetusdelikti nõutavaid elemente, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole see ka vajalik, sest just need elemendid oleks muutnud süüdistuse ebaloogiliseks ja raskesti arusaadavaks osas, mis puudutab kummale poole kaldu on kaitsja poolt nö registreeritud karistusõiguslik raskuskese. Praegusel juhul e ilma nende kohustuslike elementideta on pigem selge see, millised tegevused omavad enamat rolli e moodustavad karistusõigusliku etteheite just kahju tekitamise e eesmärgi saavutamise seisukohast. Kui süüdistus leiab, et tegemist on tegevusega, ei pea hakkama põhjendama tegevusetust. Tegelikult on tegevusetusena etteheidetud käitumine kohtukolleegiumi seisukohast süüdistatavatele etteheidetud kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavaks faktoriks – kuriteo toimepanemine äripartnerite eest varjatult e salaja või nagu kannatanu esindaja seda oma seisukohtades nimetab – võimalikult väikse jälje tekitamine. Varjamine on vägagi oluline tingimus sellise kuriteo toimepanemisel, millist konkreetselt süüdistatavatele ette heidetakse ning see on ka läbivaks elemendiks, mida on süüdistatavad kasutanud. Kui süüdistatavad oleks oma esimestest sammudest teatanud oma äripartneritele, poleks neil võimalik toime panna iga järgmist etteastet. Tõsikindlalt võib väita, et kui nad oleks öelnud, et kavatsevad JRle lahkumisel makstud summade eest hakata rahastama ettevõtet, mille tegelikeks kasusaajateks nad ka saavad ja ettevõttel saab olema sama tegevusala ning ka nimetuses on sarnaseid täheühendeid, siis nad oleks täitnud küll lojaalsuskohustust, kuid nad ei oleks kindlasti jätkanud enam Y juhatuses, millega seoses saanud anda korraldust kontoritarvete tellimiseks oma uuele äriühingule ja mis kõige olulisem, ei oleks saanud motiveerida töötajaid üle tulema makstud preemiatega ning kavandada töötajate ületulekut. See aga oleks tähendanud ilmajäämist klientidest koos arvutiprogrammi, koos telefoninumbritega. Kuritegu ei oleks siis toime panna saanud, sest kahjutekitamiseni ei oleks jõutud. Kui ühel äriühingu juhatuse liikmel on plaan tekitada äriühingule kahju ja teha seda nii, et tema äripartnerid selleks teada ei saa ja kasvõi osategudena, mis moodustaks iseseisva süüteo e siis et kahju oleks tekitatud jätkuva kuriteoga, siis on pigem vägagi absurdne heita temale reaalselt ette seda, et arvestades tema lojaalsuskohustust, oleks ta pidanud kohe pärast esimest osategu

oma kuritegeliku teoplaani avalikustama ja äripartneritele teatama, et ta pani toime esimese osateo. Sel juhul kaotaks igasuguse mõtte hästi planeeritud teootsus tekitada kahju näiteks kindlasti endal vajaminevas summas. Teavitamiskohutuse järgimise teema on kogu selle süüdistuse juures teisejärguline ja seda on ringkonnakohus juba eelnevalt oma otsuses selgitanud ning rõhutab veelkord, et kogu planeeritud tegevus ja sh ka töötajate lahkumine sai toimuda vaid olukorras, kui seda varjatakse ja varjatakse koos. Varjamine võib olla kahesugune. Esmalt on see vaikimine e et ei räägita, mis plaanis ja mis tegelikult toimub ja tehakse kõike salaja. Teiseks saab varjata ka selliselt, et justkui tehakse midagi, mis peaks välja paistma ühtemoodi aga tegelikult selle käitumise taga püüd oma tegelikke kavatsusi hoida saladuses. Piltlikult öeldes lavastatakse olukord nagu tegeletakse äriühingu juhtimise probleemidega ja sellega ka muuhulgas kindlustatakse endale mingi tagala, kui peaks tõusetuma süüdistused ebalojaalsuses, samas aga selle näideldud tegevuse taustal viiakse ellu oma kuritegelikke plaane. Just sellisena hindab kohtukolleegium seda kirjavahetust, mis maakohtus tekitas veendumuse selles, et süüdistatavad on oma lahkumisest teistele juhatuse liikmetele teada andnud. Kui süüdistatavate kaitseversioon on, et meilivahetus, mis toimus 2018 aasta juunikuu alguses E.Maasi ja MS vahel, kus E.Maas pakkus välja omalt poolt tegevjuhi kandidaate, tõendab seda, et MS oli teadlik E.Maasi ja L.Lati lahkumisest, siis kohtukolleegiumi hinnangul oli tegemist teemaga, mis sai alguse juba 2018 aasta jaanuaris. Nimelt on ka maakohus hinnanud tõendina salvestist 23.01.2018 kohtumisest MS, AN ja JR-ga, kus räägiti sellest, et ettevõtet võiks hakata juhtima juht, kes tuleks väljast, mitte ei oleks osanike seast. Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks seda, et MS-le ja AN ei arutanud seda teemat ka L.Lati ja E.Maasiga siis, kui hakati arutama JR lahkumist. Teatavasti oli just JR olnud kuni lahkumiseni tegevjuhi tegev. Ehk siis kohtukolleegium tahab kõige eeltooduga väita seda, et need tegevusetuse etteheited, mis on süüdistuses ja mida kaitsja vägagi pikalt oma seisukohtades käsitleb, ei oma sedavõrd suurt kaalu, et saaks rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest sellest aspektist. Järgnevalt põhjendab kohtukolleegium oma seisukohta, miks süüdistatavatele etteheidetav tegevus on vaadeldav kaastäideviimisena, mis omakorda tähendab seda, et ei pea iga etteheidetavat käitumisakti toime panema käest kinni hoides e koos. Kaitseväidete seisukohast tähendab see etteheidet süüdistusele, et see on umbmäärane ja et kontoritarvete tellimist ei saa ette heita mõlemale süüdistatavale, et pole piisavalt selge kes konkreetselt tegi ülekandeid 254 000 euro kandmisel L OÜ-lt N OÜ vahendusel N OÜ-le. Needsamad etteheited sisalduvad ka maakohtu otsuses. Eelkõige rõhutab kohtukolleegium, et süüdistuses on selgelt väljendatud kaastäideviimist järgmise etteheitega : Elmer Maasi ja Lauri Latti süüdistatakse selles, et nemad ühiselt ja kooskõlastatult panid..... Süüdistusaktis sisalduva teokirjelduse põhjal saab praegusel juhul jaatada kuriteo toimepanemise võimalikkust kaastäideviimise vormis, kuna selles kajastatud faktilised asjaolud on piisavad, andmaks hinnangut kummagi toimepanija rollile süüteos. Kohtukolleegium nõustub süüdistusega selleski, et usalduse murdmine süüdistusaktis kirjeldatud viisil on eeskätt mõeldav ning teostatav hoolikalt kavandatud ja mitme isiku kooskõlastatud tegevuse

raames. Kui oleks väidetud, et tegemist ei ole omavahel kooskõlastatud tegevusega, siis tuleks kohtule lahti seletada, kuidas said süüdistatavad, kes töötasid koos, olid koos enne nö lahkhelide tekkimist koos juhatuses, tegelesid ka koos äriühingu majandusliku tegevuse igapäevajuhtimisega ilma igasuguse omavahelise kooskõlastusega oma mõtteid kumbki ellu viia eraldi ja jõuda ühte kohta e mõlemad Nsse. Ka töötajate eest ei varjatud, et süüdistatavad nö eralduvad koos ja kaasa tullakse just nendega mitte minu või temaga. Ka ei saa pidada usutavaks või pigem on ebausutav seegi, et eraldi tegutsedes vahepeal satutakse juhuslikult koos e mõlemad üheaegselt kinnisvara maakleriga ühte kohta ruume üle vaatama, lahkumisavaldused antakse sisuliselt üheaegselt jne. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole praegusel juhul tegemist pelgalt konkludentse kokkuleppega, kus tahe koos tegutseda on tuvastatav koostegutsemist väljenduvate tegude pinnalt. Kohtukolleegiumi seisukohast on tegemist teoplaaniga, mis on omavahel kooskõlastatud ja seda juba kuriteo ettevalmistamise käigus ning kus on kokku lepitud ka konkreetsetes tegudes, mis järjekorras plaani ellu viia aga ka millal täpselt see realiseerida jne. Samamoodi on läbi arutatud need pealtnäha küll mitte olulised, kuid kuriteo olemust arvestades vägagi vajalikud nüansid, kuidas kogu seda tegevust varjata äripartnerite eest. Sellisteks tõenditeks on muuhulgas Elmer Maasi 15.02.2018 e-kiri AO-le (tõend 99), milles Elmer Maas palus AO-l oma algselt kasutatud meiliaadress domeeniga @W.ee kustutada ja edaspidi suhelda aadressil domeeniga @maas.ee. Samuti kirjavahetus JR ja Elmer Maasi vahel 05.04.2018, kus Elmer Maas palus JR-l JR kontaktmeil ([email protected]) ära vahetada, muidu võib mõni kiri sattuda valedesse kätesse (tõend 58). Eluliselt ei ole usutav, et ilma ühise teootsuseta e ühiselt plaani väljatöötamiseta oleks kõik nii ladusalt läinud. Kindlasti oleks kuskil mingi libastumine toimunud ja teoplaan oleks ilmsiks tulnud e äripartnerid oleks teada sellest saanund ja sellega oleks ka ettevõetud üritus lõppenud. Varjamistegevuse vajadus ja selle intensiivsus, mis väljendub muuhulgas selles, et iga järgnev samm tuleb läbi mõelda, et see plaan ilmsiks ei tuleks või et keegi töötajatest midagi välja räägiks jne on see faktor, mis kohtukolleegiumi hinnangul annab vältimatu vajaduse teoplaani läbitöötamiseks. Tõsi on see, et ainult kokkuleppe olemasolu ja teoplaan et ole piisav väitmaks, et tegemist on just kaastäideviimisega, sest teada on, et teoplaani kohaselt võibki kokku leppida selles, et kellelegi jääb hoopis kaasaitaja roll. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8). Teopanuse olulisus ei seisne automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 31-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate

grupi raames (3-1-1-43-06). Ehk siis, kaastäideviimisena on kvalifitseeritav ka selline süüteo toimepanemine mitme isiku poolt, mille puhul süüteo koosseisule vastava teo pani toime üks täideviija, kuid süüteo ettevalmistamisest võtsid osa veel teised isikud. Ettevalmistamise staadiumis peavad olema ka nende isikute teopanused keda lugeda kaastäideviijateks olulised. Ettevalmistamise staadiumis osutatud ebaolulised süüteopanused kaastäideviimist ei moodusta. Praegusel juhul hindab kohtukolleegium mõlema süüdistatava teopanust ettevalmistavas staadiumis oluliseks kuna just võrdsed rollid garanteerivad sellesisulise plaani läbiviimist, mida süüdistatavatele ette heidetakse. Teo toimepanemine on seotud kestvate läbirääkimistega, muul viisil see ei ole teostatav. Plaani elluviimiseks on vajalik salastatus ja seda saab nö laual hoida ainult võrdsete rollidega. Olukorras, kus üks hakkab teise rolli alahindama on salastatus ja teo varjamine ohus. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kahtlusi selles, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Kohtukolleegium peab oluliseks järgnevalt peatuda kuriteo lõpuleviimisele eelnevatel staadiumidel. Millist momenti lugeda kuriteo lõpuleviimiseks seda kohtukolleegium juba selgitas, kuid praegusel juhul on kohtukolleegiumi arvates ka astmestada süüdistuses kirjeldatud tegevused kuriteo staadiumite järgi. Nagu öeldud, kuriteo toimepanemise puhul võib eristada mitmeid ajaliselt teo lõpuleviimisele eelnevaid staadiume. Üldistades saab tahtlik süütegu alguse toimepanija otsusest süütegu sooritada, seejärel järgnevad ettevalmistamine, süüteokatse ja teo lõpuleviimine. Kui lugeda kohtu laual olevad dokumente – maakohtu otsus, apellatsioonid, vastuväited apellatsioonidele, siis võib kindlalt väita, et sellele küsimusele otsesõnu vastamata ei ole võimalik karistusõiguslikult õigeid järeldusi teha. Eelkõige hakkab see silma maakohtu otsusest, kus on kõiki käitumisakte, mis eelnevad nendele tegevustele, millega on juba süüdistatavatele etteheidetud ka varalise kahju tekitamine, pikalt analüüsitud ja seejärel tehtud järgmised järeldused (kohtuotsuse p 6). -

-

-

kinnitust, ei ole leidnud et JR lahkumine ja N OÜ rahastamise ettepanek T OÜ ja S OÜ saadud rahaliste vahendite arvelt oleks tulnud just süüdistatavatelt. Küll aga leidis kohtu veendumusel tõendamist, et JR osade müügist saadud raha kasutati N OÜ äritegevuse alustamiseks ning süüdistatavad olid teadlikud, et see raha N OÜ-sse kanti ning et seda kasutati N OÜ äritegevuse alustamise huvides (vt kohtuotsuse p 4.5). Samuti leidis otsuse punktis 4.7. kajastatud tõenditega kinnitust, et E. Maas on kandnud kulutusi seoses N OÜ kontori sisustamisega ja N OÜ kontori sisustamisse oli kaasatud ka süüdistatav L. Latt. Lisaks eelnevale leidis kinnitust ka asjaolu, et süüdistatavad tegelesid N OÜ-le äripinna otsimisega.

Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu seisukohtadega ja leiab, et need maakohtu poolt tuvastatud asjaolud ei vaja ümberhindamist ka süüdimõistva otsuse tegemisel. Kuna ringkonnakohus nõustub ka maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, millised on maakohus esitanud oma eelnimetatud järelduste tegemisel, siis kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid üle korrata. Maakohtu poolt esitatud tõendite analüüs on põhjalik ja maakohtu põhjendused selles osas jälgitavad ja veenvad. Omalt poolt aga selgitab kohtukolleegium järgmist.

Millal täpselt see kokkulepe e teoplaan küpses, selle üle võib muidugi vaielda ja peamine vaidlusmoment on selles, kas teoplaani kuulus ka JR juhatusest nö väljapuksimine ja selliselt konkureeriva äriühingu rahastamiseks vajaliku rahasumma saamine e kas see oli ka süüdistatavate initsiatiiv ja oma tegelike soovide varjamine. Selle kasuks, et süüdistatavatel olid JR-ga ühine plaan samas valdkonnas tegutseva firma käivitamiseks, seda kinnitab kohtukolleegiumi arvates asjaolu, et nii süüdistatavad kui ka JR-l olid OÜ N AS LHV Pank arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXX avamisest alates 11.04.2017 allkirjaõiguslikud isikud/volitatud kasutajad ja internetipanga kasutajad peale ettevõtte juhatuse ainuliikme ja ainuosaniku LP. See võib anda põhjendatud aluse väiteks, et kavandati nö lahkulöömist, kuid väita, et äriühingu netipangas allkirja õiguse omamine oleks juba lojaalsuskohustuse rikkumine, kohtukolleegiumi hinnangul ei saa. Kohtukolleegium jääb selles osas pooltega eriarvamusele ja nimelt ei pea vajalikuks hakata vaagima selle üle, kumba poole initsiatiiv oli JR nö välja osta – kas kannatanu poole või süüdistatavate poole. Tegemist on pelgalt oletustega ja kui see oli süüdistatavate idee, siis võimalik, et nende mõtetes midagi sel ajal juba mõlkus, kuid see ei ole kohtukolleegiumi hinnangul karistusõigusliku hinnangu andmise seisukohast oluline. Veendunud on aga kohtukolleegium selles, et momendist, kui JR oli W-st prii ja seda koos arvestatava rahasummaga, sai alguse ka ühine teoplaan. Ehk kuritegelikud mõtted kasvasid üles tegudeks ja algas intensiivne kuriteoplaani väljatöötamine ja elluviimine e kuriteo ettevalmistav staadium. Rahasid keerutati ja skeemitati aga selge on see, et 254000 eurot jõudsid lõpuks N pangakontole. Lõplikud ülekanded N kontolt N kontole olid tehtud 9-s jaos ja ajavahemikul 26.04.2018 kuni 7.05.2018. Kes konkreetselt internetipangas allkirjast ülekanded, ei ole välja selgitatud kuid ilma JR nõusolekuta see toimuda ei saanud. Olenemata, kes konkreetselt raha ülekandeid tegi, on see tehtud kokkuleppel ja kõigi teadmisel. Ka jääb kuriteo ettevalmistavasse staadiumi maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate tegevus – kontoriruumide otsimine, kontori sisustamine. Maakohus on oma otsusega tuvastanud, et need etteheidetud teod olid toime pandud süüdistatavate poolt ja kuna selles osas nõustub nagu juba eelnevalt rõhutatud kohtukolleegium maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, siis puudub vajadus ka nende üle kordamiseks. Tegelikult ei vaidlusta ka kaitsepool seda, et süüdistatavad otsisid kontoriruume, tegelesid rahade ülekandmisega e sisuliselt äriühingu rahastamisega ja kontoriruumide sisustamisega. Peamine vaidlus on selles, kas ja kuivõrd see tegevus on süüdistatavatele etteheidetav lojaalsuskohustuse rikkumisena ja karistusõiguslikult usalduse murdmisega. Ka sellele vaidlusküsimusel peatub kohtukolleegium, kuid enne siiski märgib veelkord, et see tegevus, mis kvalifitseerub kuriteo ettevalmistava tegevusena, on toime pandud kooskõlastatult ja mõlema süüdistatava roll oli seejuures oluline, mitte pelgalt kõrvaltvaataja roll ning selline oluline teopanus lubab tõsikindlalt väita vaid üht, et kaastäideviimine on tõendatud juba kuriteo ettevalmistavas staadiumis ning see lubab ka edaspidiste tegevuste puhul, isegi kui see oli kuidagi jagatud ja mingi konkreetne tegu oli kõrvaltvaadatuna vaid ühe süüdistatava poolt vahetult täide viidud, kindlalt väita, et juba panustatud võrdsed rollid teoplaani väljatöötamisel kuriteo ettevalmistavas staadiumis ei haihtu ja vastutada tuleb mõlemal süüdistataval e kuritegu on toime pandud grupis.

Kaastäideviimine ettevalmistavas staadiumis hõlmab ka alljärgnevaid tegevusi, mis on prokuröri apellatsioonis välja toodud ning, millistega kohtukolleegium ka nõustub. Sisuliselt sama on märkinud ka kannatanu oma apellatsioonis, kuid mitte see üle kordamine ei veena kohut vaid need kirjalikud tõendid, millega on need käitumisaktid tõendatud. Õigus on ka apellantidel selles, et neid fakte ei saa jätta tähelepanuta süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel. E. Maas oli juba hiljemalt 09.03.2018 saanud omale e-posti aadressi [email protected], mille pealt E. Maas suhtles O esindajaga. E. Maasil läks antud e-posti aadressi N OÜs tööülesannete täitmiseks vaja juba märtsis 2018 ning E. Maas ka antud postiaadressi alates 09.03.2018 kasutas. 02.03.2021 e-kirjade vaatlusprotokollist (süüdistusakti tõend nr 87) nähtuvalt on E. Maas oma e-posti aadressi [email protected] süstemaatiliselt kasutanud N OÜ tööülesannete täitmiseks ajal, mil ta oli samal ajal Y OÜ juhatuse liige. Kohtukolleegiumi hinnangul iseloomustab maakohtu poolt tuvastatud süüdistatavate tegevus kuriteo ettevalmistavas staadiumis üheselt nende kooskõlastatud teoplaani ja seda, et just nemad olid ka tegelikult N tegevuse käivitajad ja tegelikud kasusaajad. Nende äärmiselt tihe seotus N käimalükkamisel muudab kohtu jaoks paljasõnaliseks E.Maasi poolt maakohtus esitatud kaitseväide, et ta oli aprilli lõpuks teinud enda jaoks otsuse, et ta läheb E juurde tööle ja seetõttu ta mööblit ostiski. Temale teadaolevalt tegeles EV veebruarist kuni maini 2018 ettevõtte võtmeisikute leidmisega või komplekteerimisega. Tema ei ole teadlik, kas L. Latt seal kontoris käis, kuid võimalik et temaga käis. Seda, millal ta L. Latti esimest korda seal kontoris nägi, ei mäleta, kuid võis olla juuni-juuli. Kohtukolleegium nõustub selles osas E.Maasi ütlustele antud hinnanguga ning leiab, et need maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mis ei tugine E.Maasi ütlustele vaid dokumentaalselt tõendatud faktidele, ei vaja ümberhindamist ka süüdimõistva otsuse tegemisel. On ilmne, et ükski töötaja ei finantseeri reeglina tööandja majandustegevust, seda ei tee ka n-ö palgalised sisse ostetud juhatuse liikmed. Selliste investeeringute tegemine on iseloomulik variosanikule või faktilisele ühingujuhile. Tähelepanuta ei saa jätta ka maakohtu poolt E.Maasi ütlustele hinnangu andmisel arvestatud tõendiga, millele on ka kohtuotsuses viidatud ja mida on maakohus ka analüüsinud. See on LHV panga vastus päringule e selle lisa exel tabeli näol (03.08.2018 vastuskiri päringule kd 2, lk 43-48), millest nähtub, et L. Latt ja E. Maas olid N OÜ kontol alates 11.05.2018 allkirjaõiguslikud isikud/volitatud kasutajad ning LHV Pank AS 27.04.2022 vastuse lisast (5 kd, lk 245-273) nähtub, et mõlemad süüdistatavad on juba enne 01.07.2018 N OÜ kontole korduvalt sisse loginud ja kinnitanud maksekorraldusi. Nii on nt L. Latt allkirjastanud kõik ülekanded E. Maasi isiklikule arveldusarvele, mis puudutavad kuluaruandeid Ikea kohta. Siinkohal on just õige koht ka ära märkida, et eeltooduga on piisavalt tõendatud see, et kogu kuriteo ettevalmistava staadiumi kestel oli süüdistatavate isiklik huvi N tegevuse käivitamise vastu enam kui ilmne ja nagu öeldud ei saa selline tegevus toimuda ilma omavahel kõike läbi rääkimata ning ilma, et oleks tihedalt ja kooskõlastatult suheldud EV-ga, kes oli A OÜ ja alates 02.04.2018 ärinimega N OÜ esindaja äriregistri andmete järgi. Pärast seda, kui oli leitud sobiv asukoht e sobivad

ruumid Y OÜ konkureerivale äriühingule, mille käivitamise nimel süüdistavad intensiivselt tegutsesid, olles ise veel Y juhatuse liikmed, muutus äriregistris ka A OÜ põhikiri ning nimeks sai N OÜ ja aadressiks just seesama aadress, kus olid käinud ruumide otsingul ka süüdistatavad. Just seetõttu, et süüdistatavate ja EV tiheda läbikäimise kohta kuriteo ettevalmistavas staadiumis on piisavalt tõendeid ka ilma, et oleks vaja kasutada sideettevõtjalt saadud andmeid. Kohtukolleegiumi seisukohast ei oma selle tõendi (vastav protokoll) lubatavuse seisukohast tähtusust see, et nende lubatavuse osas ei olnud kuni selle ajani, kui Riigikohus tegi 18.06.2021 kohtuasjas nr 1-16-6179 otsuse sideettevõtjatelt saadud andmete protokollide tõendina kasutamine lubatavuse kohta alust kahelda. Riigikohus andis oma lahendis suunised, mida tuleb kontrollida enne 07.10.2020 nõutud lubade puhul, et nende tõendikõlbulikkust jaatada. Praegusel juhul on kohtukolleegiumi jaoks olulise tähtsusega see, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ei ole tõendina olulised, sest on piisvalt muid tõendeid, mis tegelikult tõendavad seda, mida soovitakse tõendada sideandmetega e süüdistatavate omavaheline suhtlus ja suhtlus EV-ga. Siinjuures aseta kohus rõhku asjaolule, kas ja kuivõrd oli sel momendil, kui prokurör on luba veenvalt ja arusaadavalt põhjendanud, sideandmete kogumine oluline. Fakt on see, et alates 18.06.2021 e Riigikohtu lahendist, on seisukoht muutunud ja ka enne 7.10.2020 antud põhjendatud load ei evi enam sama tõenduslikku väärtust kohtu jaoks, kui enne. Mis puudutab kannatanu intensiivset huvi käesolevas menetluses, siis ringkonnakohtu jaoks ei ole see tõsiseltvõetav argument. Kohtupraktika lubab väita, et samaliigilistest kuritegudes on ennegi nähtud, kus endiste äripartnerite omavahelised suhted on muutunud kriminaalmenetluse ajaks kardinaalselt ja juriidiliste isikutel on alati rohkem võimalusi kasutada esindajatena kõrgelt tasustatud advokaatide abi. Ei ole ka erakordne, kui esindajaid on kolm ja kriminaalmenetluse kulud, millistega opereeritakse ei ole mitte, et ebamõistlikud, vaid šokeerivad. Sestap ei oma kannatanu huvi taseme kindlaksmääramisel see, kui mitu esindajat teevad tööd, kui suured on tsiviilmenetluses hagetav kahjusumma ja kui palju tunde esindajad oma esindatavatega on kriminaalmenetluse kestel nõu pidanud. Seega ei pea kohtukolleegium oluliselt tähtsaks tõendiks olemasoleva tõendikogumi kõrval elektroonilistelt sideasutustelt saadud andmete protokolli ja ei kasuta seda süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel tõendina. Mis puudutab kaastäideviimist, siis kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada, et tegelikult ei ole kaitseväited üles ehitatud sellele, et tegemist ei ole kaastäideviimisega ja et tegelikult ei olnud süüdistatavatel mingeid ühiseid plaane e kokkulepet. Kaitsetaktika on üles ehitatud etteheitele süüdistusele selles osas. Nagu juba eelnevalt rõhutatud, siis süüdistus on selles osas piisavalt selge ja ka materiaalõiguslikult ei ole sellisele seisukohale midagi ette heita. Kaastäideviimise materiaalõiguslikust määratlusest rääkides on oluline viidata KarS § 21 lg-e 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu

objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. See on Riigikohtu kestev ja valitsev praktika. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest. Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega juba süüteo toimepanemise käigus. Ringkonnakohtu seisukohad, mis puudutavad süüdistatavate tegevust kuriteo ettevalmistavas staadiumis on asjakohased ka järgmise kaitseväite ümberlükkamise seisukohast. Nimelt, kaitsja on oma seisukohti sisustanud veel ka järgmise väitega. Erinevalt nõukogude kriminaalõigusest ja kriminaalkoodeksist ei ole KarS-i kohaselt üldosa alusel enam eraldiseisva süüteo toimepanemise staadiumina karistatav süüteo ettevalmistamine, s.o tingimuste loomine süüteo toimepanemiseks. Karistusseadustik loeb süüteo ettevalmistamise mittekaristatavaks. Süüteo ettevalmistamine on karistatav vaid siis, kui teo ettevalmistamisele iseloomulikud teod moodustavad karistusseaduse eriosas ettenähtud süüteokoosseisu. Koosseisu, mille alla võiks paigutuda konkureerimise või huvide konfliktis tegutsemise ettevalmistamine, karistusseadustik ei sisalda. Maakohus on nende tegude osas, millised kohtukolleegiumi hinnangul moodustavad kuriteo ettevalmistamise leidnud, et süüdistatavate tegevus N OÜ-le äripinna otsimisel ja kontori sisustamisel vaadeldav KarS § 2172 lg 1 kvalifitseeritava kuriteona, mille tagajärjel oleks tekkinud suur varaline kahju. Isegi kui jaatada, et süüdistatavad rikkusid süüdistusakti süüdistuse sisu p-des 1 ja 2 tegevuste tulemusel juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning sellest tulenevat huvide konflikti keeldu, eeldab usalduse kuritarvitamise objektiivne koosseis suurt varalist kahju, mida kohtu hinnangul ei too kaasa ei konkureeriva äriühingu rahastamine, rahastamisest teadmine, konkureerivale äriühingule äripinna otsimine ega ka selle sisustamine, kuna tegemist on äritegevuse alustamise ja kaasaaitavate tegevustega, mitte reaalse konkurentsiga, mille tulemusel võib üks äriühing teisele äriühingule kaotada kliente. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavate tegevus N OÜ-le äripinna otsimisel ja kontori sisustamisel vaadeldav KarS § 217 2 lg 1 kvalifitseeritava kuriteona, mille tagajärjel oleks tekkinud suur varaline kahju. Just seetõttu, et KarS § 2172 kuriteokoosseis eeldab suure varalise kahju tekitamist, ei saa rääkida selle kuriteo puhul katsestaadiumist enne, kui etteheidetavad tegudega ei ole alanud varalise kahju tekitamine. Ringkonnakohus on eelnevalt asunud seisukohale, et

tegemist on kuriteo ettevalmistava staadiumiga. Kuriteo ettevalmistamise staadiumis toimepandud teod ei pea kvalifitseeruma eraldi veel kuriteona, mistõttu ei saa asjaolu, et nad ei moodusta kuriteokoosseisu mõjutada ka süüküsimust. Kaitsjal on õigus, et kuriteo ettevalmistamine ei ole karistatav, kuid arvestada tuleb ikka ja jälle seda, et selline kuritegu, millel on välja joonistunud kõik staadiumid alates selle ettevalmistamisest, on ühtne tervik ja selleks, et anda süüdistatavate käitumisele karistusõiguslik hinnang, tuleb paraku lahata ka kuriteo ettevalmistavat staadiumi. See on staadium, mille alguseks saab pidada hetke, kui isik astub välismaailmas avalduva teo näol sammu selleks, et luua soodustavaid tingimusi süüteo toimepanemiseks. Praegusel juhul nagu juba eelnevalt märgitud on selleks momendiks ajaliselt esimene samm, milleks on kokkulepe JR-ga, et viimase rahad, mis ta sai Y lahkudes, rahastatakse uus äriühing ning seejärel oli juba mõtet otsida asukohta e ruume, rahad sellesse ettevõttesse kanda, ruume neid sisustada jne. Vastavalt KarS § 25 lg-le 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Sellest tulenevalt eelneb ettevalmistamisfaas süüteo toimepanemise vahetule alustamisele. Seda, kas isik on süüteokatset vahetult alustanud või mitte, tuleb hinnata konkreetse eriosa koosseisu pinnalt ning koosseis tuvastatakse seejuures läbi asjaolu, millele toimepanija tahtlus suunatud on. Seega tuleb esmalt tuvastada, milline oli toimepanija teoplaan. Katsestaadiumi jõudis kuritegu kohtukolleegiumi hinnangul momendist, kui algas W-le reaalselt kahju tekitamine e süüdistuse kohaselt algas see nimetatud äriühingu arvelt N-le kontoritarvete tellimiseks korralduse andmisega 2018 aasta mai lõpus. Nõustudes kaitsjaga selles, et kuriteo ettevalmistamise staadium ei ole karistatav, tuleb aga rõhutada seda, et see ei tähenda, et keelatud on süüdistuses nende faktiliste asjaolude kirjeldamine, mis jäävad kuriteo ettevalmistamise staadiumi. Karistamatuks jäänuks süüdistatavad selle eest siis, kui nende tegevus oleks lõppenud uue äriühingu kontori sisustamisega ja nad oleks sel momendil lahkunud veel hästi toimiva äriühingu juhatusest. Ettevalmistamine on koosseisupärane tegu, mis soodustab süüteo toimepanemise alustamist, ent ei kuulu veel süüteokatse alla. Oluline on, et vastav tegu oleks toime pandud eesmärgiga soodustada põhitegu ning peab olema suunatud süüteo täideviimise alustamisele, ent ei moodusta veel vastava eriosa süüteokoosseisu vahetu realiseerimise alustamist. Just sellisena on hinnatav süüdistatavate tegevus enne 2018 mai lõppu, kui algas reaalselt kahju tekitamine W-le. Eelnevat kokku võttes rõhutab kohtukolleegium, et eelkirjeldatud süüdistatavate käitumine, mis jääb kuriteo ettevalmistavasse staadiumi võib olla abistavaks faktoriks süüdlase tahtluse tuvastamisel. Nimelt viitab selles kuriteo toimepanemise staadiumis süüdistatavate käitumine seda, et lõppeesmärgiks oli toimiva äriühingu Y ülevõtmine ning selle arvelt konkureeriva äriühingu käivitamine, mis omakorda annab põhjendatud aluse järeldada, et eesmärgipärane oli ka suure varalise kahju tekitamine. Kõik ülalkirjeldatud materaalõiguslikud seisukohad on just need, milliseid on maakohus eiranud oma lõppjärelduse kujundamisel süüdistatavate süü osas ning kohtukolleegium rõhutab, et tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega süüküsimuse otsustamisel konkreetses süüdistuses. See aga tähendab omakorda seda, et ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse tühistamiseks esineb seaduslik alus. Nagu eelnevalt märgitud on maakohtu otsus selles osas vigane ja selline maakohtu viga, mis kvalifitseerub materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, on kõrvaldatav ka

ringkonnakohtu poolt ning need saavad päädida ka maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse tegemisega ringkonnakohtus. Etteruttavalt tuleb aga nentida, et need ei jää ainukestes rikkumisteks, mis teevad maakohtu otsuse vigaseks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma süüdistatavate käitumisele karisusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust asjaolu, kas kuriteo ettevalmistamistavasse staadiumi jäänud tegudega rikkusid süüdistatavad lojaalsus- ja teavitamiskohustust. Kannatanu esindaja adv. M.Kairjak on oma seisukohas ringkonnakohtule ümber lükanud maakohtu seisukoha, mis rajanes varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ei olnud käesolevas asjas tegemist lojaalsuskohustuse rikkumisega. Lähtuvalt RKTK selgitustest otsuses 2-20-17189 punktis 17.2 lojaalsuskohustuse rikkumise kohta on käesolevas asjas süüdistavad oma lojaalsuskohustust rikkunud, kasutades ära kannatanu ärivõimalust enese ja kolmanda isiku huvides ja kannatanu kahjuks. Oluline on märkida, et süüdistatavad oma tegudega kogumis ehk kannatanu juhatuse liikmetena varjatult uue konkureeriva äriühingu tegevuse käivitamise ette valmistamisega, rikkusid hoolsus- ja lojaalsuskohustust TsÜS § 32 ja 35 mõttes, sest süüdistatavad kasutasid ära kannatanu ärivõimalust enese või kolmanda isiku huvides ja kannatanu kahjuks (RKTKo 2-20-17189 p 17.2). Süüdistuse kohaselt on järgmiseks süüdistatavatele etteheidetavaks tegevuseks N OÜ-le kontoritarvete tellimine. Nimelt, Elmer Maasi ja Lauri Lati teadmisel ja juhendamisel tellis Y OÜ töötaja KM Y OÜ nimel ja rahaliste vahendite arvelt kontoritarbeid konkureerivale ettevõttele N OÜ. 25.05.2018 on E. Maas edastanud e-kirja kontori assistent KM-le, milles palus kontoritarvete müüjal teha statistika milliseid kontoritarbeid on neilt tellitud viimase 6 kuu jooksul. KM poolt on antud e-kirjale vastatud 28.05.2018 ning 29.05.2018 arve nr 1806680 EST alusel summas 2 652,26 ja 15.06.2018 arve 1807521 EST alusel summas 432,20 telliti R OÜ-lt kontoritarbeid. Arvel 1806680 EST kuupäevaga 29.05.2018 on kauba kättesaamise kohaks N OÜ aadress XXX ja kontaktiks KM telefoninumber XXXXXXXXX. Y OÜ AS SEB Pank arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXX nähtub, et ajavahemikul 08.01.2018-17.05.2018 on tehtud R OÜ-le maksed kokku summas 1 121,25 eurot ja ajavahemikul 11.06.2018-28.06.2018 summas 3 254, 24 eurot (sh arvete 1806680 EST ja 1807521 EST alusel). E. Maas ja L. Latt, teades, et kõik Y OÜ töötajad lahkuvad ettevõttest 2018 juuni lõpus, lasid töötajal KM-l tellida ettevõtte Y OÜ nimele ja maksta Y OÜ rahaliste vahenditega kontoritarvete eest juunis 2018 kokku summas 3 254,24 eurot ning antud kontoritarbeid 3 084,46 euro ulatuses kasutati konkureeriva ettevõtte N OÜ tegevuse alustamiseks. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et N OÜ-le telliti kontoritarbeid, mille eest tasututi Y OÜ rahaliste vahenditega. Samuti ole vaidlust selleski, et kontoritarbeid palus tellida süüdistatav E. Maas Y OÜ töötajal KM-l. Süüdistatava ütlused, millele oli üles ehitatud kaitseversioon, et tegemist on inimliku eksitusega, jättis maakohus kõrvale kui ebausaldusväärsed ning leidis, et viidatud „inimliku eksituse“ puhul ei ole tegu vabandatava asjaoluga. E. Maas oli Y OÜ juhatuse liige ning juhatuse liikmena

oleks ta pidanud järgima ennekõike Y OÜ varalisi huve, mistõttu ei oleks ta pidanud KM-l laskma konkureerivale äriühingule kontoritarbeid tellida, sh oleks süüdistatav E. Maas pidanud sellise ülesande andmisel arvestama asjaoluga, et KM võib eeldada, et kontoritarbeid tellitakse Y OÜ-le, mille töötaja ta ka sellel ajal oli. Seega kokkuvõtvalt ei esine antud juhul E. Maasi käitumises juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumises vabandatavaid asjaolusid. Erinevalt süüdistusest leidis maakohus, et kontoritarvete tellimine saab olla etteheidetav vaid E.Maasile ja L.Latti see süüdistus ei puuduta. Selles osas on ringkonnakohus maakohtust erineval seisukohal ja oma sellekohased põhjendused, miks ka selle episoodi puhul on tegemist kaastäideviimisega, on esitatud juba eelnevalt, kui ringkonnakohus käsitles küsimust kaastäideviimisest. Kuna kahju, mis kontoritarvete tellimisega tekitati Y OÜ-le ei ole suur varaline kahju, siis ei toonud maakohtu otsusest nähtuvalt see kaasa süüd KarS § 217 2 järgi. Kohtukolleegium nõustub apellantidega selles, et see tegu isegi sellisena nagu maakohus seda hindas, oleks pidanud päädima vähemalt E.Maasi süüdimõistmisega omastamises. Prokuratuur pidas apellatsioonis vajalikuks selgitada, et käsitles vaidlusalust osategu ühe osana Elmer Maasile ja Lauri Latile etteheidetud usalduse kuritarvitamise süüdistusest. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et konkureeriva ettevõtte loomist plaanisid ja korraldasid ning viisid ellu Lauri Latt ja Elmer Maas ühiselt, seda kõikide osategude juures kirjeldatud tegudes. Kuna kontoritarbeid telliti kõikidele N OÜ-s ületulevatele töötajatele ning on tõendatud, et N üüripindu otsisid Elmer Maas ja Lauri Latt ühiselt ning ka ettevõtte käivitamise rahastust organiseerisid nad ühiselt, on prokuratuur seisukohal, et elulise usutavuse modus operandi printsiibi alusel on ka nimetatud osategu omistatav Lauri Latile kui kuriteo kaastäideviijale. Kaitsjad on oma kirjalikes seisukohtades rõhunud esmalt taaskord sellele, et L.Latt ei olnud kaastäideviija ja teiseks, et E.Maasil puudus tahtlus. Samuti on kaitsjad jätkuvalt seisukohal, et tegemist oli ühe osateoga jätkuvast kuriteost. Need kaitseväited on ringkonnakohus eelnevalt juba ümber lükanud ja selgitanud oma seisukohta, et tegemist oli ühe tegevusega kogu teoplaanist ja see, et süüdistatavad tegutsesid omavahel kooskõlastamata ka neid tegevusi, milles on vahetult osalenud üks süüdistatav, ei ole eluliselt usutav. Kuritegu oma olemuselt juba eeldas, et iga samm vajas korralikku läbirääkimist, sest vastasel juhul ei oleks olnud võimalik jõuda sinna, kuhu lõpuks jõuti e tegeliku ja juba teoplaanis püstitatud eesmärgini. Mis puudutab tahtlust, siis ka siin ei tekita see mingeid kahtlusi. Sisuliselt on ka maakohus seda jaatanud, kui välistas õigustava asjaoluna nö inimliku eksituse. Kohtukolleegium peab ka eluliselt usutavamaks seda, et kui tõesti oleks E,Maasi soov kasutada tegelikult N rahalisi vahendeid kontoritarvete tellimiseks, siis miks pidi ta tellima neid tarbeid kolm korda rohkem, kui statistika kohaselt kulutati aasta esimese viie kuuga Y rahalisi vahendeid kontoritarvetele kolm korda vähem, kui telliti N-le. Sellise kontoritarvete varu tekitamine alustavale äriettevõttele, kellel veel sel ajal, kui kontoritarbeid telliti puudus majandustegevus, ei ole seletatav teisiti, kui et seda sooviti kindlasti teha selle äriühingu arvelt, kus süüdistatavad olid veel juhatuse liikmed ja neil oli võimalus ka korraldusi jagada töötajatele. Samas kinnitab see süüdistatavate eesmärki tekitada Y kahju ja ka seda tegutseti N huvides. Ka on tegemist kahe arvega

ja aadressiks on märgitud N asukoha aadress. Teisalt aga, et selline korraldus anti kontori assistendile maikuus ja assistent selle korralduse ka täitis, saatis arved edasi ka raamatupidajale, kirjutas oma telefoninumbri kulleri jaoks ja teda ei pannud mõtlema ka aadress, veenab kohut ka selles, et ka assistent teadis juba, et süüdistatavad lahkuvad N-sse ja et ka töötajad lahkuvad sinna ning ka tema on sinna oodatud. Veel enam, kohtukolleegiumi hinnangul võib käsitletavat käitumisakti hinnata juba ka süüdistatavate poolt töötajate lahkumise kavandamisega. Kohtukolleegium rõhutab, et hindamata ümber maakohtu poolt süüdistatava E.Maasi ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut, on käesolevas otsuses tehtud ringkonnakohtu järeldused maakohtu järeldustest erinevad. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest luges kontoritarvete tellimise a) jätkuva kuriteo osateoks b) omistas selle vaid E.Maasile e kohaldas ebaõigesti KarS § 21 lg 2 sätteid. Kui siinkohal oleks süüdistatavate teoplaan seiskunud e sellega oleks lõppenud usalduse murdmisega kahju tekitamine W-le, oleks kontoritarvete tellimine olnud hinnatav omastamisena. Praegusel juhul see eraldi kvalifitseerimist ei vaja kuna on vaadeldav osana teoplaanist ja terviklikust etteheidetud kuriteost. Vahemärkusena rõhutab kohtukolleegium, et lähtub oma edaspidiste seisukohtade kujundamisel süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel järgmistest kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, see tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Tallinn: Juura, 2012, § 61, komm 15; samuti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. detsembri 2017 otsus nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; 8. detsembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; 23. novembri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-64-16, p 9 ja 1-19-7945 p-s 26). Riigikohus asus muuhulgas seisukohale, et ka see asjaolu iseenesest on kohtupraktikas teatud juhtudel hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Järgnevalt on maakohus andnud omapoolse hinnangu süüdistuse osale, mis puudutab töötajate lahkumist W-st. Maakohus on nõustunud süüdistusega, et süüdistuses

loetletud töötajad olid Y töötajad, et nad andsid süüdistuses märgitud ajal lahkumisavaldused ning et nad asusid tööle N-sse. Samuti luges maakohus tõendatuks, et süüdistatavad ei teatanud teistele juhatuse liikmetele sellest, et töötajad on esitanud lahkumisavaldused. Küll aga võib otsusest välja lugeda, et maakohus ei nõustunud süüdistusega selles, et töötajate ühine lahkumine, millele eelnes ka lahkumisavalduste esitamine, oli kavandatud süüdistatavate poolt ja et üldse saaks süüdistatavatele ette heita töötajate ühist lahkumist kui usalduse murdmist ja sellega kahju tekitamist. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused on järgmised. a) Süüdistatavatele esitatud süüdistuse sisust tuleneb, et E. Maas ja L. Latt kavandasid töötajate ühist lahkumist. Kohus märgib, et süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise kavandamine ning kohtul puudub võimalus omal algatusel sellist väidet sisustada. Süüdistusakti ette heitest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid teinud ettepanekuid töötajatele teise äriühingusse minemiseks või oleksid andnud mingisuguseid lubadusi/hüvesid, kui töötajad lahkumisavaldused esitavad. Veel vähem on viiteid, et nad oleksid töötajaid eksitanud või sundinud neid lahkumisavaldusi esitama. b) PS §-st 29 on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Samuti ei tohi antud paragrahvist tulenevalt ka sundida tema tahtevastasel teda tööle. Võttes arvesse nende väheste endiste Y OÜ töötajate ütlusi (KM ja TT), mille usaldusväärsuses pole kohtul alust kahelda, nähtub, et töötajate lahkumine Y OÜ-st oli nende vaba tahe. Vaba tahte puudumist ei saa järeldada ka esitatud arvukatest lahkumisavaldustest. Kohtu hinnangul on usutav, et kui on meeldiv kollektiiv ning ees tuttavad inimesed, soovitakse ka võimalusel nendega koostööd jätkata, seda enam kui on ees inimesed, kes on nad kunagi tööle värvanud. Kohtule on ka usutav, et töötajad soovivad lahkuda, kui ettevõttest lahkuvad juhid, kes on nende igapäeva tööga kursis ja alles jäävad juhatuse liikmed, kes pole inimeste igapäevase juhtimisega Y OÜ-s tegelenud, nagu tulenes lisaks süüdistatava E. Maasi ütlustele ka AN ja MS ütlustest. c) Tunnistajate AN ja MS ütlustest ning ka prokuröri süüdistuskõnest ja kannatanu esindajate kohtukõnest ilmneb kohtule üllatav etteheide süüdistatavatele, et ka nemad on jätnud teised juhatuse liikmed ja osanikud enda lahkumisest teavitamata. Kuna süüdistusaktis sellist ette heidet süüdistatavatele ei ole esitatud, siis väljuks sellise küsimuse tuvastamine süüdistuse piiridest (KrMS § 268 lg 1, 5). Küll aga kohus sellest küsimusest päris mööda vaadata ei saa, kuna see hõlmab osaliselt ka väidet, kas teisi juhatuse liikmeid teavitati töötajate lahkumisest, mis on ka süüdistuse sisust tulenev etteheide süüdistatavatele. d) Kohtu hinnangul on E. Maasi ütlused sellest, et ta on teavitanud enda lahkumisest MS, usutavad, kuna tema poolt saadetud kiri tõendab, et ta on esitanud erinevate inimeste nimesid, kes võiksid sobida tema kohta ülevõtma. Tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist, ei ole kohtu ette toodud. Seetõttu on ka MS ja AN ütlused vähemalt E. Maasi lahkumise osas ebausaldusväärsed. Kiri, mis on kohtule avaldanud mõju E.Maasi vs MS/AN ütluste usaldusväärsuse hindamisel on juuni alguses E.Maasi poolt S-le saadetud 4-5 kandidaadi nimed meilile. Nimelt, 09.06.2018 e-kirjavahetus (kd 4, lk 59), millest nähtub, et E. Maas on 09.06.2018 edastanud MS-le kirja, milles kirjutab, et K oli pikalt O-s, R

teab ajast kui oli S logistikajuht, M oli pikalt K-s, nüüd S, T tead ise ka hästi ning palub S-l teada anda kui mõni neist tundub huvitav, siis viib kokku. MS vastab 09.06.2018 E. Maasile, et on maal ning pakub, et linna jõudes võiks tassikese juua ja juttu ajada. e) Süüdistatavatele ei saa ette heita, et töötajate lahkumisel seiskus Y OÜ tegevus 2018 juulis. Y OÜ tegevuse seiskumine ei ole leidnud kinnitust. Asjaolu, et Y OÜ käive võrreldes varasemaga alates 2018 III kvartalist vähenes, ei tähenda must-valgelt, et äriühingu tegevus seiskus. Isegi kui töötajate lahkumisest oleks teavitatud teisi juhatuse liikmeid ja osanikke õigeaegselt, ei oleks see ära hoidnud väidetavat „tööseisakut“ ega ka majanduskäibe langust, kuna töötajad lahkusid tuvastatu kohaselt Y OÜ-st vabatahtlikult ning kliendid soovisid koostööd jätkata enda tuttavate logistikutega. Seega ei saa jaatada, et töötajate lahkumisest teavitamata jätmine oleks tinginud suure varalise kahju, mis on KarS § 2172 lg 1 kuriteokoosseisu objektiivne tunnus. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu hinnanguid ja nende põhjal õigeksmõistva otsuseni jõudmist on taaskord oluliselt mõjutanud mitmed väärad seisukohad sellistes põhiküsimustes, mis on juba eelnevalt käesolevas otsuses põhjalikult käsitlemist leidnud ja millistes on ringkonnakohus maakohtust vastupidisel arvamusel. Esiteks, ei saa sellise süüdistuse puhul nagu praegu kohtu laual on, hakata selles süüdistatavatele etteheidetud käitumisakte „hekseldama“ sellisest nagu seda on teinud maakohus. See viib ainult tupikusse ja selles tupikust veel omakorda viib mitte ainult, et ebaõigete järeldusteni vaid need järeldused saavad selliselt elukauge, ebaloogilise ja null tõenäosusprotsendiga sisu. Taaskord on vaja mitte, et meelde tuletada, vaid lausa rasvaselt rõhutada seda, et süüdistatavatele etteheidetud käitumine saab karistusõiguslikult ainuõige järelduseni viia ainult sel juhul, kui otsustaja oskab näha selles ühtset tervikut, kus nagu juba eelnevalt öeldud, on iga ettevõetud samm järgnevaga loogiliselt seotud, on läbi mõeldud ja läbi arutatud. Teiseks, konkreetse tegevuse analüüsimisel e töötajate lahkumise kavandamine - on maakohus erinevalt mõne eelneva analüüsitud tegevusakti puhul, ületähtsustanud teavitamiskohustuse rikkumist ning hinnanudki etteheidetavat käitumist tegevusetusena ja seetõttu jõudnud ka põhjusliku seose tuvastamisel teo ja kahju vahel sellisele järeldusele nagu eelnevalt tsiteeritud järeldustes märgitud e eitatud on põhjuslikku seost. Maakohtu hinnangul on töötajate lahkumise puhul olulise tähtsusega just see, et tegelikult töötajad lahkusid vabatahtlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et süüdistatavad kavandasid töötajate ühist lahkumist ja organiseerisid lahkumise ning et töötajad ka lahkusid, olulisem süüdistatavate käitumisele hinnangu andmisel. See, et süüdistatavad ei teatanud sellest, et lahkumisavaldused on esitatud ja juuli alguseks on kontor töötajatest tühi, see on fakt. Kuidagi ei saa aga nõustuda maakohtuga selles, et sellise fakti tuvastamine tähendab süüdistuse piiridest väljumist. Kohtukolleegium on eelnevalt juba pikalt esitanud oma seisukoha, et varjatult tegutsemine ja oma igast lojaalsuskohustuse rikkumisest teistele juhatatusse liikmetele mitte teatamine, on konkreetse kuriteo toimepanemise viis ja ilma seda järgimata ei ole lihtsalt võimalik jõuda eesmärgini ja sellise suure varalise kahju tekitamiseni nagu praegusel juhul on tuvastatud. Oluline ei ole mitte see, kas töötajad lahkusid vabatahtlikult või mitte ja selge on ka see, et keegi neid ei tirinud kättpidi koos klientidega teise firmasse vaid see, kuidas töötajatele lahkumist

serveeriti. Peamised argumendid, mis töötajatele esitati olid, et töötaja jaoks ei muutu midagi ja kõik jääb samaks. Lüüakse lahku, sest suhted juhatuses käärivad. Seejuures räägiti omavahel töötajatega „meie“ vormis, mis süvendas töötajatest arusaama, et lahkutakse kõik koos ja mitte kaasa minemine tähendab üheselt ka töökoha kaotust, sest Y eksistents lõpeb. Kindlasti etendas olulist rolli ka töötajate suhtumine E.Maasi ja L.Latti. Neid peeti professionaalseteks ja armastatud juhtideks. Kohtukolleegium nõustub siinjuures prokuröri seisukohaga, et kõiki tõendeid kogumis hinnates, on selge, et kogu lahkumisprotseduur oli organiseeritud ja selgelt juhitud. Üle 20 töötaja lahkumise asjaolud olid ühesugused: kõik lahkusid arvutitega, kõigi arvutid tehti tühjaks, kõik lahkusid samal päeval, mitte ühegi töötaja töölepingu lõpetamise avaldus ei jõudnud MS-ni ega AN-ni, mitte ühegi töötaja asemel ei asutud otsima uut töötajat, et tagada ettevõtte jätkusuutlikkus, hoopis Elmer Maas ja Lauri Latt edastasid klientidele kirju, et alates 1. juulist ei ole Y suuteline neid teenindama ning kindlustust ei ole mõtet pikendada. Maakohtu seisukohaga, et süüdistatavatele ei saa ette heita töötajate lahkumise kavandamist kuna süüdistusaktis ei ole sisustatud, milles seisnes töötajate lahkumise kavandamine ja et kohtul puudub võimalus omal algatusel sellist väidet sisustada, ringkonnakohus ei nõustu. Kindlasti ei saa nõuda, et töötajate lahkumise kavandamine süüdistatavate poolt jätab maha mingeid tõendi väärtust omavaid selgeid ja konkreetseid tõendeid e näiteks meilivahetust, kus kutsutakse kõiki üle tulema ja räägitakse, et enne saavad makstud boonustasud ja et eeldatavalt ei jää neile, kes ei tule enam töökoht ka vanas kohas alles. Kohtukolleegium nõustub kannatanu esindaja adv. M.Kairjaki seisukohaga, et töötajate ületoomine oli vajalik kliendikontaktide säilitamiseks ja et selles osas ei saa olla ega olegi kunagi ühtegi konkreetset tõendit– oluline on vaid see, et väidetavalt ilma igasuguse kooskõlastuseta sisuliselt kõik kannatanu töötajad üle läksid. Nagu kohtukolleegium juba rõhutas selline kooskõlastamata üleminek ei ole eluliselt usutav. Eeldus, et selle kohta on suur kogus tõendeid, on ebareaalne – Maasi ja Lati tegevusaktide eesmärk eeldas seda, et kannatanu esindaja ei saa teada tegevusplaanist kas siis materiaalse tõendi või siis isikulise allika (ülemeelitatav töötaja) kaudu. Seega pidid töötajad vaikima. Vastates küsimusele, kas kohus saab ise sisustada oma seisukohta, miks jõuab järeldusele, et süüdistatavad kavandasid ka töötajate lahkumist, rõhutab kohtukolleegium, et süüdistus ei pea sisaldama õiguslikke hinnanguid ja karistuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistus ei pea vastama kohtuotsuse nõuetele, midagi peab jääma ka kohtu otsustada. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et olukorras, kus süüdistus oleks nagu kohtuotsuse projekt, hakatakse kohtule ette heitma seda, et kohtuotsus on sisuliselt süüdistuse copy-paste. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-66-12 selgitanud, et süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (KrMS § 312 p 1), mitte aga süüdistuses endas (vt RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19). Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa ka väita, et puuduvad üldse sellised tõendid, mille alusel saab teha süüdistusele vastavat järeldust süüdistatavate poolt töötajate üle

toomise kavandamise osas. Mööda ei saa minna teadmisest, et selleks, et mitte alustada majandustegevust nullist N-s, oli vaja Y kliendibaasi. Menetluses kõlas korduvalt, et just kliendid on logistika valdkonnas olulised eduka äritegevuse jaoks, kuid kliendid on selles valdkonnas tihedalt seotud töötajatega. Selline sujuv üleminek on aga võimalik justnimelt nende kontaktisikute e töötajate säilitamisega. Samade klientide teenindamiseks on vaja samu töötajaid uuel kontoripinnal. See saab tagada maksimaalse kasu e suurema osa klientide ülemineku. See asjaolu kinnitab kohtu veendumust selles, et Y töötajate ületoomine N-sse oli juba kuriteo ettevalmistavas staadiumis kavandatud ja oli kokku lepitud ja eesmärgipärane ning ilmselgelt kogu teoplaani üks olulisemaid tegureid, Samuti süvendavad kohtu veendumust veel järgmised kirjalikud tõendid. -

-

-

OH esitas juba aprillis 2018 N OÜ nimelt arveid O kontsernile ja juunis 2018 H OY-le, so ajal, kui ta oli Y töötaja. See fakt tõendab samuti töötajate lahkumise kavandamist süüdistatavate poolt ja seetõttu ei saa ka nõustuda maakohtuga, et tegemist on süüdistuse seisukohast asjakohatu tõendiga, mida ei saanud kohus tõendina arvestada. Põhjendatud on prokuröri seisukoht, et tõend kinnitab töötajate ebalojaalsust ja tegutsemist N OÜ nimel juba mais 2018. a ning asjaolu, et kliente suunati ümber juba pikalt enne ettevõtte üleviimist. Samuti on tõend asjakohane hindamaks, et Y töötajate üleminek N OÜ-sse ei olnud juhuslik ja üksik, vaid see tegevus oli koordineeritud, juhitud ja pikalt planeeritud. Enamus kohtus uuritud tõenditest, nii isikulised kui dokumentaalsed, tõendavad kogumis, et Y kollektiivi suunasid just Elmer Maas ja Lauri Latt W raamatupidaja KK oli konkureeriva ettevõtte N OÜ arveldusarve juures volitatud kasutaja alates 31.05.2018 ning omas kontol ka allkirjaõigust alates 05.06.2018. 3.06.2018 on tema poolt allkirjastatud sellel kontol ka ülekanne. Elmer Maasil oli meiliaadress domeenilõpuga @NNN.com olemas juba 9.03.2018, mil ta sellelt aadressilt saatis ekirja O OY töötajale PL-le.

Nii KK kui OH olid kuni 30. juunini Y töötajad ja Elmer Maas selle ühingu juhatuse liige. N-l ei olnud kuni 01.07.2028 ühtegi töötajat. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et need nimetatud tõendid kogumis teiste kohtus uuritud tõenditega osundavad selgelt, et Elmer Maas ja Lauri Latt ei läinud teistega rääkimata eraldiseisvalt N OÜ-sse tööle, millist versiooni oma ütlustega pakkus Elmer Maas, vaid tegemist oli varakult kavandatud üleminekuga, milles olid vähemalt osa töötajaid kaasatud juba tunduvalt varasemas etapis, kui esitati ametlikud lahkumisavaldused. Kokkuvõttes kinnitavad ka need tõendid pikalt ette planeeritud varjatud tegevust. Kohtukolleegium on veendunud selles, et töötajate ühine lahkumine oli kavandatud just süüdistatavate poolt, mitte ei kutsunud neid tööle neile sisuliselt tundmatu EV. Eluliselt ei ole usutav, et töötajad – OH, KK – kes ilmselgelt nagu ka kõik ülejäänud töötajad hindasid ja armastasid oma ülemusi (süüdistatavad), oleks nende teadmata hakanud konkureeriva firma huvides töötama ja seda neile sisuliselt tundmatu isiku ettepanekul. See, et nö korraldused tulid neile just süüdistatavatelt, seda peab kohtukolleegium ainuvõimalikuks järelduseks. Sarnaselt anti korraldus ka Y assistendile KM-le koostada arved kontoritarvete tellimiseks N OÜ-le, kuid seda Y OÜ vahenditest.

Ilmekaks näiteks sellest, et lahkunud töötajad ei tegutsenud mitte igaüks omaette lahkumisavaldust koostades ja ei sattunud mitte täiesti juhuslikult ühel ajal kokku uues ettevõttes, kaasas vanast kohast arvutid ja kliendibaas, vaid et neid juhiti just süüdistatavate poolt, on ka Y OÜ juhatuse liime Elmer Maasi 28.06.2018 e-kiri (saadetud e-posti aadressilt [email protected]) kõikidele sel hetkel veel Y OÜ töötajatele, kes kõik kasutasid sel ajal juba N OÜ e-posti aadressi @NNN.com, milles E. Maas kirjutab järgmist: Tere kõigile, Palun pange sellel pühapäeval oma vana töökoha meilidele automaatvastaja peale. Kindlasti pühapäeval, mitte varem ega ka hiljem. Kindlasti ärge lisage mingeid viiteid uuele ettevõttele (sh ka uut e-maili). Tähtsamatele kontaktidele kirjutage esmaspäeval juba uuelt meililt. Tekst siin allpool. Lisage siis oma numbrid ja nimed. Tere, Tänud e-kirja eest. Teavitan, et alates 01.07.2018 ei tööta ma enam W–is. Murede või küsimuste korral palun kontakteeruge mobiiltelefonil: +XXX XXXXXXXX Lugupidamisega, XXXXXXXXX. Eeltoodust tulenevalt on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult süüdistatavtel etteheidetud ka töötajate lahkumise kavandamist e organiseerimist. Y OÜ-st lahkuvatele töötajatele boonuste maksmise osas on maakohus tuvastanud, et kuna boonuseid maksti juba tehtud töö eest ning kuna see oli regulaarne praktika, ei toimunud see ka 2018. aasta majandusaasta lõppedes süüdistatavate isiklikes huvides ega kujutanud endast hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist. Selline on ka kaitsja seisukoht, mida ta oma vastuväidetes ka põhjendab. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Jällegi on esimene etteheide maakohtule sellise järelduse juures see, et boonuste maksmist lahkuvatele töötajatele ei saa vaadelda eraldi osateona. Vaid sellise ebaõige lähenemise kaudu on võimalik jaatada, et tõesti, töötajad olid välja teeninud ja see oli regulaarne tasu ja see tuli neile kohustuslikus korras ka välja maksta. Vaidlust ei ole selles, et boonuste maksmine oli tööandja õigus, mitte kohustus. Süüdistuse etteheidet selles osas saab jällegi vaadelda ainult kogu süüdistatavate eesmärgipärase tegevuse tervikliku loogilise jadana. Nagu kohtukolleegium on juba korduvalt rõhutanud, siis seatud eesmärgi saavutamiseks, mis seisnes sisuliselt selles, et käivitada konkureeriv äriühing juba samas valdkonnas tegutseva ja hästi hakkamasaava äriühingu arvelt ja kindlasti mitte alustada nö nullist, oli eelkõige vaja üle saada kliendid. Klienti on keeruline üle tuua ilma kontaktisikuta e selle töötajata, kelle nö portfellis klient on. Pea võimatu on aga klienti üle tuua jooksvalt e nii, et töö kliendiga jätkuks just selle koha pealt uues äriühingus, kus ta vanas seiskus, ilma sama töötajata, kellega klient seni ajani töötas. Kohtukolleegium eelnevalt leidiski, et see nö igati loogiline seisukoht on piisav argument, et väita töötajate üle tuleku kavandmist süüdistatavate poolt. Selge on see, et töötajaid on kerge üle tuua, kui sa oled nende poolt armastatud juht ja lubad, et töötaja jaoks ei toimu mingeid muutusi peale kontoriruumide asukoha ja seejuures lubad ka seda, et see ei toimu enne, kui on makstud nö välja teenitud boonustasud e töötaja ei jää kindlasti ilma ka boonustasudest. Töötajate materiaalne huvi on inimlikult arusaadav ja seda arvestasid ka süüdistatavad. Kuna süüdistatavatel olid kontoriruumid valmisolekus ka juba mai kuus, siis on kohtukolleegium veendunud, et nö lõplikult Y kontoriruumide maha jätmine oli süüdistatavate poolt kavandatud ajaliselt ka selliselt, et see toimuks kindlasti peale boonuste maksmist ja seda selleks, et motiveerida

töötajaid nii palju kui võimalik, et nad üle tuleks. Ei ole midagi ebaloogilist ka selles järelduses, et töötajatele anti muuhulgas just mõista, et kui jääd nö maha, siis oled kindlasti boonustest ilma, sest nö tühjaks tehtud äriühingule oleks see kahjulik. Vaidlust ei ole selles, et W-l tekkis boonuste maksmisest kulu summas 41 624,17 eurot. Lahkuvatele töötajatele boonuse maksmisest ei saanud Y OÜ boonuste maksmise järel majanduslikku kasu või tulu ning tegemist on seega kahjuga. Kellele ja kui palju ning kui palju kokku boonuseid maksti, see on maakohtu poolt tuvastatud ja selle üle kordamiseks vajadus puudub. Vaidlust ei ole ka selles, et E. Maas ja L. Latt juba 2018. a maikuus teadsid, et kõik Y OÜ töötajad on muutunud ebalojaalseteks ning lahkuvad korraga N OÜ-sse tööle. Olenemata sellest otsustasid E. Maas ja L. Latt maksta Y OÜ-le ebalojaalsete lahkuvatele töötajatele nii maikuu eest kui ka juunikuu eest boonuseid. Kohtukolleegium peab igati põhjendatuks prokuratuuri apellatsioonis väidetut ja nimelt, et vaidlus seisneb eelkõige selles, kas süüdistatavad, teades, et enamus töötajatest on teinud töölt lahkumise avaldused ja lahkuvad ettevõttest samaaegselt konkureerivasse ettevõttesse N OÜ 1. juuliks 2018. a, makstes Y arvelt töötajatele kahel korral boonuseid, rikkusid sellega Y OÜ ees hoolsus ja lojaalsuskohustust. Sellele küsimusele saab vastata vaid jaatavalt. Kindlasti ei olnud boonustasudeks välja makstud kulu kantud Y OÜ ärilistest huvidest, mida ÄS § 187 lg 1, VÕS § 620 ning TsÜS § 35 tulenevalt kohustusid Elmer Maas ja Lauri Latt järgima. Y OÜ-s kehtestatud juhatuse liikmete ühine esindusõigus ehk iga tehingu tegemiseks oli vajalik 3 juhatuse liikme allkiri. Need rahalised väljamaksed, mis tehti 2018. a juunis boonuste näol vajasid samuti kolme juhatuse liikme allkirja. E. Maas ja L. Latt ei informeerinud teisi juhatuse liikmeid AN ja MS sellest, et nad kavatsevad tasuda Y OÜst lahkuvatele töötajatele kümneid tuhandeid eurosid boonuseid. AN ja MS on selgitanud, et kuid nad oleksid saanud teada, et boonuseid soovitakse maksta töötajatele, kes olid juba teinud otsuse lahkuda Y OÜ-st, ei oleks AN ega MS boonuste maksmist heaks kiitnud ning nad oleksid sellele vastu olnud. Kohtukolleegiumi hinnangul olnuks selline otsus ka igati õigustatud ja seda just äriühingu äriliste huvide seisukohast. Ükskõik, milliste näitajate alusel makstakse ettevõttes boonustasu, on see mõeldud töötaja motiveerimiseks e et töötaja teeks tulevikus veel paremini ja püüdlikumalt tööd ja boonustasu suureneb. Kui aga lahkuvad kõik töötajad, siis ilmselgelt on tegemist minimaalselt mingi pahatahtliku eesmärgiga ja vajadus motiveerida materiaalselt selliseid töötajad tulevikus pingutama, puudub. See seisukoht on pädev just siis ja võimalik, et ka ainult siis, kui me räägime töötajate lahkumisest arutatava süüdistuse valguses ja lähtume sellest, et kogu süüdistus on siiski üks ja terviklik loogiline tegevuste jada. Kindlasti ei oleks sama seisukoht pädev olukorras, kus üks töötaja on otsustanud lahkuda ja talle otsustatakse maksta tehtud töö eest lisatasu. Lisaks on antud juhul boonused välja makstud teadmisega, et Y OÜ-s jääb väga suure tõenäosusega pärast kõikide töötajate lahkumist majandustegevus mõneks ajaks soiku või katkeb sootuks. Äriühingust, mille puhul on täie kindlusega prognoositav, et

käive kukub töötajate lahkumisest tingitud võimetuse tõttu olemasolevaid kliente teenindada ja uusi juurde värvata kohe lähemate nädalate jooksul märkimisväärselt või lausa nulli, kümnetes tuhandetes boonuste väljamaksmist ei saa kuidagi õigustada tavapärase praktikaga nagu seda tegi maakohus. Kirjeldatud olukorras peaks hoolas juhatuse liige käituma olemasolevaid ressursse säästvalt ning suunama neid uute töötajate värbamisel mitte premeerima lahkuvaid töötajaid. Kohtukolleegiumi järeldus on, et igati põhjendatult on süüdistatavatele etteheidetud ka lahkuvatele töötajatele boonustasude maksmist ja seda tegevust tuleb samuti vaadata kui kuritegelikku eesmärgipärast tegevust koostoimes kogu nö paketiga. Järgnevalt on süüdistatavatele ette heidetud, et nende teadmisel lahkusid Y OÜ töötajad 2018 juuni lõpus Y OÜ–st koos nende valduses olnud Y OÜ sülearvutitega ja alustasid tööd N OÜ-s. Y OÜ-le tagastati juuli alguses andmetest tühjendatud andmekandjad. Kuna Y töötajad läksid üle tööle konkureerivasse uude ettevõttesse OÜ N, siis tekitas antud olukord Y OÜ–le probleeme töövoo taastamisel, samuti võimaldas Y OÜ–st N OÜ-sse tööle asunud isikutel kasutada Y OÜ arvutites olevaid andmeid kuni MarkusXsped kontode sulgemiseni N OÜ huvides ja olla N OÜ-l klientide jaoks võrreldes Y OÜ-ga võimekam. Elmer Maas ja Lauri Latt olid teadlikud, et Y OÜ töötajad lahkuvad 2018 juuni lõpus ettevõttest, kuid ei võtnud tarvitusele meetmeid, et tagada andmekandjate puutumatus ja jäämine Y OÜ valdusesse. Sellise tegevusega andsid nad konkurentsieelise N OÜ-le ja kahjustasid Y OÜ ärihuve. Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust ka selles, et töötajate lahkumisel võeti kaasa Y OÜ-le kuulunud arvutid. Maakohus analüüsis kõiki tõendeid ja tuli põhjendatult järeldusele, et töötajad võtsid Y OÜ-st lahkudes tööarvutid kaasa. Tõendatud on ka, et kokku tagastati Y OÜ-le ajavahemikul 05.07.-11.07.2018 17 arvutit, mis olid andmetest tühjendatud. Maakohus märkis, et ühegi tõendiga ei ole tuvastatud, et süüdistatavad oleks andnud korraldused Y OÜ-le kuuluvad arvutid kaasa võtta. Kohtu hinnangul on usutav, et töötajad võtsid arvutid kaasa, et lõpetada pooleliolevaid töid. Seda seisukohta toetab ka kaitsja oma ringkonnakohtule esitatud seisukohtades. Kohtukolleegium jaatab, et nö käegakatsutavaid tõendeid ei ole ja nagu juba koorduvalt rõhutatud, siis sellise kuriteoskeemi puhul neid ei saagi olla. See oleks kogu selle kuriteoplaani väljatöötajate suur apsakas. Kohtukolleegium tunnistab ka käesolevas menetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks maakohtu poolt kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumise KrMS § 338 p 1 ja § 339 lg 2 alusel, mis seisneb selles, et maakohus on esitanud süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel tõendatusele ülemäära ranged nõuded ja jätnud tõendite hindamisel arvestamata konkreetse kuriteo olemuse ja nimelt, et süüdistatavad tegutsesid eesmärgipäraselt varjatult. Seetõttu on tõenditele antud hinnang osutunud ühekülgseks. Eriti puudutab see süüdistatavate poolt töötajate lahkumise ja arvutite kaasa võtmise kavandamist. Nimetatud rikkumise tulemusel ei ole maakohtu järeldusel ka veenvad ning mõjutavad ka kohtuotsuse põhjendatust. Lugedes maakohtu otsus süvenenult, domineerivad otsuses kunstlikult tuletatud järeldused, mis on vastuolus loogikareeglitega ning pole ka eluliselt usutavad.

See, et töötajad lahkuvad üheaegset ja kõik saavad ühtmoodi asjadest aru nii, et on normipärane minna uude töökohta oma endise töökoha vara e arvutid kaasa võttes, see ei ole eluliselt usutav. Väited, et seda tehti vanast harjumusest või eesmärgiga töö lõpetada, on absurdsed ja selliste väidetega kohtu ette tulla kinnitab ka pigem fakti, et midagi veenvat, usutavat, asjakohast lihtsalt öelda pole. Olgugi, et konkreetseid tõendeid ei ole selle kohta, et töötajate selline tegevus oli organiseeritud süüdistatavate poolt ja neile ei heideta seda ka ette, on siiski tegemist sellise organiseeritud tegevusega, mis konkreetselt süüdistatavate teoplaani ja eesmärki arvestades on ajalis-loogilises kontekstis ka neile kogumis etteheidetav ja ka süüküsimuse otsustamisel olulise tähtsusega. Nii arvutite kaasa võtmine kui ka telefoninumbrite ümbervormistamine ja seda süüdistatavate volituste alusel enda isiklikuks telefoninumbriiks, on olulise tähtsusega tegevused just selleks, et kindlustada sama teenuse jätkamiseks kliendiandmete üle toomine. Üks põhjus arvuti ja telefoninumbri nö kaasa võtmiseks on vajadus jätkata klientidega jooksvat suhtlemist ja seda nii e-posti kui telefoni teel. Asjaolu, et kõik töötajad käitusid ühtemoodi ja pidasid normaalseks, et minnes uude töökohta tööle, võtavad nad kaasa arvuti vanast töökohast, tõendab kohtukolleegiumi hinnangul pigem seda, et, kas see oli korraldus, mis tuli süüdistatavatelt või tegutsesid töötajad kindlas teadmises ja seda just süüdistatavatelt saadud toetava kinnituse alusel, et lahkumine Y OÜ-st ja suundumine N OÜ-sse ei ole enamat, kui tööandja nime ja kontori asukoha muutus e et kõik jätkub samamoodi ja mingeid muudatusi see töötajatele kaasa ei too. Eluliselt on usutav, et Y OÜ arvutid võeti kaasa N OÜ-sse süüdistatavate korraldusel selleks, et N OÜ saaks näiliselt ja seda just klientide jaoks aga võimalik, et ka osade töötajate arvates, jätkata Y OÜ äritegevust nagu süüdistatavate teoplaan seda ette nägi. Töötajad kasutasid esialgu Y OÜ arvuteid, kuni seal olnud andmetest tehti koopia ja seejärel tehti arvutid tühjaks. Arvutite tühjendamine tõendab kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatavate eesmärki seisata Y OÜ töö ja tekitada sellega võimalikult suurem kahju. Pole välistatud, et sellega sooviti panna kliendid sundseisu – kannatanu esindaja selgitas maakohtus, et neil ei olnud vajalike andmete puudumise tõttu võimalik teenindada isegi neid kliente, kes soovisid naasta. Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et asjaolu, et süüdistatavatele on heidetud arvutite kaasa võtmise osas ette seda, et nad ei korraldanud nende üleandmist-vastuvõtmist ja seda just Y juhatuse liikmetena ja olles teadlikud töötajate lahkumisest, ei muuda süüdistatavatele etteheidetud kuritegu tegevusetusena toimepanduks. Kohtukolleegium on juba eelnevalt selgitanud ja jääb oma seisukoha juurde, et kui tervikuna on tegemist tegevuse ja vägagi planeeritud tegevusega, siis käitumisakt, mis on üheks osaks lõppeesmärgi saavutamiseks ja mis võib sisuliselt jätta mulje tegevusetusest, et muuda kogu tervikliku delikti vormi. See tegevusetuse ilming neeldub süüdistatavate tegevuses, mis puudutab töötajate ühise lahkumise organiseerimist ja töötajatele väära mulje kujundamisest, mida tegelikult tähendab see, et nad uuest poolaastast alustavad tööd uues kontoris ja uue äriühingu nime all. Lõpuks tõendab süüdistatavate eesmärgipärast tegevust, mida kohtukolleegium on korduvalt rõhutanud ja nimelt, et sujuvalt üle võtta N OÜ-sse Y OÜ kõik olemasolevad kliendid, koos eelkäsitletud tegevustega ka fakt, et klientidele edastati eksitavat informatsiooni.

Maakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud kõiki kirju, milliseid nimetab süüdistus eksliku informatsiooni edastamiseks. Oma hinnangu andmisel nii süüdistuses etteheidetud tegevusele ja kirjade sisule on aga kohus taaskord eraldanud selle osa süüdistusest kogu süüdistuse kontekstist ning seejärel järeldanud, et tegemist on pigem töötajate endi initsiatiivil saadetud kirjadega, milliste saatmise korraldamise kohta süüdistatavate poolt puuduvad tõendid ning ka kirjade sisu ei ole eksitav. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium taaskord, et tõesti lugedes täiesti eraldi igat kirja ja rebides selle sisu kogu süüdistuse ja seal kirjeldatud süüdistatavate poolt mitmele kuudele jaotatud loogilise eesmärgipärase tegevuse kontekstist välja, ei saaks süüdistatavatele sellise kirja saatmist ühe töötaja poolt ette heita. Tegelikult on kirjad oma sisult suunatud klientide mõjutamisele jätkata tööd uue äriettevõttega. Klientidele püütakse jätta mulje, et justkui kahetsusega teatatakse, et Y OÜ ei ole seoses töötajate lahkumisega enam võimeline lepinguid täitma või et justkui kõik jääb samaks aga muutub nimi jne. Kokku võttes käsitletud maakohtu seisukohta klientidele eksitavate kirjade saatmise osas nõustub kohtukolleegium prokuröri poolt apellatsioonis märgituga. Nimelt, prokurör selgitab, et töötajatele korralduste andmist detailselt (kes rääkis kellega, millal ja kuidas) kogutud tõendid tuvastada ei võimalda. Samas on ilmne, et Y töötajate poolt klientidele info jagamine, mille kohaselt „kõik jätkub vana viisi, muutub ettevõtte nimi“, oli süsteemne, organiseeritud tegevus, ning arvesse võttes kogu 2018. a esimese poolaasta sündmusi, mil süüdistavad käisid otsimas uuele konkureerivale ettevõttele üüripinda, sisustasid seda mööbliga, rahastasid selle ettevõtte tegevust, mh kontoritarvete osas Y arvel, juhtisid ja koordineerisid kogu eelkirjeldatud tegevust Maas ja Latt. Seega võimaldavad tõendid kogumis prokuratuuri hinnangul tuvastada, et klientide eksitamine oli juhitud Maasi ja Lati poolt. Sellist järeldust toetavad ka vaatlusprotokollis (tõend 87) vaadeldud e-kirjad, millest nähtub, et juhi rollis N OÜ-s jätkasid peale töötajate üleminekut samuti Maas ja Latt. Klientidele eksitava info saatmise eesmärgiks oli ilmselgelt saavutada edumaa klientide ülevõtmisel, mis ka õnnestus. Antud osateo puhul tuleb kohtuotsusest eriti ilmekalt välja, et kohus on tõendeid hinnanud väga ühekülgselt, võttes aluseks Elmer Maasi ütlused ning jätnud täielikult tähelepanuta tema ütlustes ilmnevad vastuolud ja ebakõlad nii seesmiselt kui teiste tõenditega kõrvutades. Kohtukolleegium on oma eelnevalt oma otsuses põhjendanud ja seda ka korduvalt rõhutanud, et ei ole vähimatki kahtlust selles, et tegemist oli hästi planeeritud ja eesmärgipärase kuriteoga e subjektiivsest küljest kavatsetusega. KarS § 16 lg 2 sätestab, et isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. E. Maasi ja L. Lati teo õigusvastasust välistavad ja süüd välistavad asjaolud käesolevas asjas puuduvad. Kohtukolleegium on eelnevalt juba põhjendanud, mida peab varaliseks kahjuks, mis on kriminaalmenetluses tõendamist leidnud ja kordab, et see on kahju, mida Y OÜ kuriteo tulemusel kandis. Kahju koosneb klientide tellimustelt kaotatud kasumist summas 209 314 eurot, üle läinud töötajatele makstud boonustest (koos tööjõumaksudega summas 41 624,17 eurot – summa mille väljamaksmine 2018.a juunikuus ei olnud kuidagi Y OÜ huvides) ja Y OÜ arvel N OÜ kasuks tellitud kaubast

summas 3 084,46 eurot. Vaidlusi selles osas, et see kahju on tekkinud just süüdistatavatele süüdistuses etteheidetud kuriteoga, olla ei saa. Käesoleva otsusega on ringkonnakohus tuvastanud ka süüdistatavate süü neile esitatud süüdistuses ja rõhutab siinjuures, et kahju on tekitatud ühe tervikliku teoga, mida iseloomustab tegevus. Kahju ei oleks tekkinud, kui süüdistatavad ei oleks neile etteheidetavalt käitunud. Sestap ei saa ka nõustuda maakohtuga osas, mis puudutab põhjusliku seose tuvastamist 1) iga süüdistuses kirjeldatud tegevuse osas eraldi ja 2) tegevusetusdelikti korral põhjusliku seose tuvastamist asendusmeetodi kohaldamisega. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid peab kohtukolleegium tõendatuks, et E. Maas ja L. Latt asusid 2018. aasta alguses ühiselt ja kooskõlastatult tegutsema Y OÜ varaliste huvide ja ärihuvide vastu ning viima Y OÜ äritegevust, sh töötajaid ja klientide tellimusi, üle konkureerivasse ettevõttesse 5/94 N OÜ-sse. Oma tegevusega täitsid nad KarS § 2172 kõik koosseisulised tunnused, milliste esinemine on käesoleva otsusega tuvastamist leidnud. Prokurör on lühidalt ja lihtsustatult võtnud kokku nii apellatsioonis kui ka eelnevalt maakohtus süüdistuskõnes süüdistatavatele etteheidetud kuriteo sisu. Prokuratuur heidab süüdistatavatele ette seda, et nad Y juhatuse liikmetena ajasid varjatult teise äriühingu äriasju ja jätsid sellest oma käsundiandja teavitamata. Samuti ei saa olla vaidlust sellest, et ettevõtte sisuliselt ülevõtmine käsunditäitja poolt on käsundiandja jaoks oluline asjaolu. Elmer Maas ja Lauri Latt, kavandades N äritegevust ei olnud vabad mehed, nad olid samal ajal Y juhatuse liikmed, kellel on seadusega pandud kohustus olla oma esindatavale äriühingule lojaalne ning tegutseda oma esindatava parimates huvides. Elmer Maas ja Lauri Latt tegutsesid sellele põhimõttele risti vastupidi: nad tegid kõik võimaliku, et lülitada Y 1. juuliks 2018 konkurentsi mängust välja. Järgnevalt esitab kohtukolleegium oma seisukohad seoses kriminaalmenetluslike vaidlusküsimustega. Esmalt, mis puudutab kaitsja seisukohtades esitatud kriminaalmenetluslikke etteheiteid ristküsitluse läbiviimisel maakohtus ning juhiseid ringkonnakohtule küsimuses kuivõrd ringkonnakohus saab üldse teha süüdimõistvat otsust kirjalikus menetluses, siis nendele seisukohtadele vastab kohtukolleegium järgmiselt. Ringkonnakohus ei jaga kaitsja arvamust, et süüdimõistvale otsusele pidanuks obligatoorselt eelnema suuline apellatsioonikohtu istung. Oluline on kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu seisukoht, mis väljendatud kaitsja poolt käsitletud kohtupraktikat muutvas otsuse p-s 16 ja nimelt. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda nii tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (p 1), kui ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (p 2). Ühtlasi sätestab KrMS § 335 lg 2, et ringkonnakohus võib kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokolli. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus ja üldjuhul apellatsioonikohtus tõendite vahetut uurimist ei toimu.

Teatud juhtudel võib see aga õiglase õigusemõistmise huvides vajalikuks osutuda. Milline olukord tingib tõendite vahetu uurimise ja missuguseid tõendeid vahetult uurida, selle määrab menetletava kohtuasja eripära. (RKKK 28.05.2014, 3-1-1-131-13, p 10.1; 21.12.2015, 3-1-1-100-15, p 10.2; 23.11.2016, 3-1-1-76-16, p 8). Sellest seisukohast väärib eraldi rõhutamist sõnade menetletava kohtuasja eripära sisu, mida kohtukolleegium peab vajalikuks käsitleda. Järgmine väljatoomist vääriv seisukoht on p-s 17 ja nimelt : Käsitledes olukorda, kus apellatsioonikohus teeb kriminaalasjas esimest korda süüdimõistva otsuse, on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud, et see kohtukoosseis, kes otsustab süüdistatava süü või süütuse üle, peab üldjuhul kannatanud, süüdistatava ja tunnistajad isiklikult üle kuulama ja nende usaldusväärsust hindama. Sellest seisukohast tuleb eriti rõhutada väljendit peab üldjuhul. Vägagi asjassepuutuv on otsuse p 18 - Lisaks eelmises punktis toodud erandile ei ole apellatsioonimenetluses tingimata tarvis üle kuulata tunnistajaid, kelle ütlused pole süüdistatava süüditunnistamise seisukohalt otsustava tähtsusega (EIK 11.06.2020, Zirnīte vs. Läti, p-d 53-54). Sellise olukorraga on tegemist ka siis, kui õigeksmõistva otsuse asendamine süüdimõistvaga ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et kõrgema astme kohus käsitleb teistmoodi ütluste tähendust ja olulisust tõendikogumis võrreldes muud liiki (n-ö mitteisikuliste) tõenditega (EIK 09.11.2021, Ignat vs. Rumeenia, p-d 51 ja 53-57). Apellatsioonikohus võib teha süüdimõistva otsuse ilma õigeksmõistmise aluseks olnud isikulisi tõendiallikaid vahetult üle kuulamata ka siis, kui ta ei muuda madalama astme kohtu tuvastatud fakte, vaid üksnes nendele antavat õiguslikku hinnangut (EIK 16.07.2019, Júlíus Þór Sigurþórsson vs. Island, p-d 36-37; 08.07.2021, Maestri jt vs. Itaalia, p-d 40-41 ja viidatud otsus Ignat, p 46). Punktis 30 selgitab Riigikohus, et kui mõnes sellises kohtuasjas on isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimiseks tarvilik tema vahetu ülekuulamine ringkonnakohtus, peab kohus andma apellandile võimaluse taotleda suulist menetlust, isiku kohtuistungile kutsumist ja ülekuulamist, isegi kui apellatsioonis pole seda KrMS § 321 lg 2 p-de 5-51 kohaselt tehtud. Siit tuleb eraldi välja tuua sõnade ühend usaldusväärsuse kontrollimiseks tarvilik tema vahetu ülekuulamine. Vastus küsimusele, miks kohtukolleegium apellatsioonimenetlust, on järgmine.

ei

pidanud

vajalikuks

suulist

Kuigi tõendiallika usaldusväärsus tuleb teha kindlaks eranditult alati, on see nõue iseäranis kaalukas juhtudel, mida praktikas tavatsetakse kirjeldada sõna sõna vastu olukorrana. Nimelt ei ole praktika kohaselt välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile – sh kannatanu ütlustele – tuginedes. Järjepidevalt on aga rõhutatud sedagi, et neil juhtudel on iseäranis oluline see, et kohus vaeks igakülgselt ja erapooletult kõiki selle ainsa süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutaks ehk teisisõnu: sellisel juhul tuleb tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimisel olla iseäranis põhjalik (dr.iur P. Randma. Isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontroll. Juridica, 9, 2021). Kohtukolleegium leiab, et Riigikohtu lahend, millele tugineb kaitsja arusaam sellest, et ringkonnakohus ei saa käesoleva

otsusega teha tema kaitsealuste suhtes süüdimõistvat otsust ja seda seetõttu, et ei ole toimunud suulist menetlust, puudutab vähemalt käesoleval ajal, ainult suhteliselt kitsast ala – esiteks õigeksmõistev kohtuotsus ja teiseks vaid juhud, kui suuline tõendiallikas on kui mitte ainuke tõend, siis vähemalt peamine. Praeguses menetluses see nii ei ole ja süüdimõistev kohtuotsus tugineb peamiselt selliste faktilistel asjaoludel, mis vaidlust ei tekita e mis on tuvastatavad mitte, et ühe või teise poole ütluste alusel vaid kogu kuriteosündmuse analüüsil, mille peamiseks meetodiks on toimunu hindamine ühtse tervikuna ja nende faktide omavaheline seostamine , milles tegelikult ei saagi vaidlust olla. Loogikareeglid, eluline usutavus ja kirjalikud tõendid – need on need, mis võimaldavad kohtul luua ühtse pildi toimunust ning sealhulgas mõjutavad ka kohtu seisukohta tõendite eelistuse osas ja eelkõige E.Maasi ütluste hindamisel. Piltlikult väljendades oleks nendele sündmuste jadale, mis on kirjeldatud süüdistuses, õige karistusõigusliku hinnangu andmine teostatav ka olukorras, kus E.Maas üldse ütlusi ei annaks ning ka kannatanu poole peamised tunnistajad vaikiks. Tunnistajate S ja N ütluste peamine sisu on selles, et nemad ei olnud süüdistatavate käitumisaktidest teadlikud. See fakt, et nad tõesti ei teadnud süüdistatavate käitumisest ja peamiseks teadmatuse põhjuseks on just asjaolu, et süüdistatavatel oli kohustus ja seda vähemalt mingist momendist alates, teavitada neid oma ettevõtmisest konkureeriva äriühingu käivitamisel, on samuti tuvastatav juba ainuüksi süüdistatavate endi aktiivse tegevusega, sest sel momendil kui nad oleksid teavitanud sellest, et nad tegutsevad ühist ärihuvi kahjustavalt, oleks ka nende edasine tegutsemine peatunud. Isiskulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamise eesmärgil ringkonnakohtu istungil ristküsitlemise eesmärk on Riigikohtu seisukohast olnud jätkuvalt üks. Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist tuleb kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi. Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega (120-1301; 1-20-2143) Arutatavas kriminaalasjas sellisel eesmärgil süüdistatavate ja kannatanu nö võtmetunnistajate veelkordne ülekuulamine kuskile ei viiks, sest jällegi kriminaalasja eripärast lähtudes ongi tegemist viisakate, ennast valitsevate ja oma seisukohtade kindlalt esitatavate härrasmeestega, kes kohtusse tulles ka oma välimuse korrektsusele kindlasti tähelepanu pööravad ja suudavad esitada oma seisukohti selliselt, et igasuguse kohtu – ja kriminaalmenetlusliku kogemuseta isikule jääks mulje, et nad räägivad tõtt ja oleks raske otsustada, kummal poolel on õigus. Ehk siis tõendiallikale näkku vaatamine ütluste usaldusväärsuse hindamise eesmärgil on praegusel juhul kasutu. Karistus, mida süüdistatavatele nõuab prokurör ja millega on seatud vähemalt ülempiiri osas ka kohus, ei ole samuti selline, et kohtul peaks tekkima kahtlus, kas ta ikka on väärt nii ranget karistust. Riigikohus on selles osas selgitanud, et karistuse esmakordsel mõistmisel üksnes toimikumaterjalide põhjal, ilma süüdistatavat kordagi nägemata ja tema seisukohta ära kuulamata, võib olla

keeruline tuvastada karistust mõjutavaid asjaolusid ja hinnata nende tähendust konkreetsel juhul. See puudutab ennekõike just süüdistatava isikuga seotud asjaolusid (1-21-2243). Arvestades taotletavat karistust, ei ole ringkonnakohtul kindlasti keeruline otsustada selle vahel, kas karistada süüdistatavaid prokuröri pool taotletava tingimusliku vangistusmääraga (3 aastat vangistust 3 aastase katseajaga ja KarS § 74 tingimustega) või sellest leebemalt. Üle prokuröri poolt taotletavat apellatsioonikohus mõista ei saa. Küll võib selline vajadus tekkida, kui prokuröri või kannatanu poolt taotletakse apellatsioonimenetluses karistuse karmistamist ja seda oluliselt. Näiteks võib tuua kaasuse, kus just ringkonnakohtus karistuse mõistmine võib olla põhjuseks, miks on oluline süüdistatavale näkku vaadata. Nii oli kriminaalasjas 1-19-6226 maakohus karistanud süüdistatavat tingimisi vangistusega, kusjuures vangistuski oli suuremas osas eelvangistuses juba ära kantud ning prokurör taotles uue otsusega üle 10 aastase vangistuse mõistmist, mida ringkonnakohus ka tegi. Maakohtu poolt ütluste usaldusväärsuse hindamine õigeksmõistva otsuse tegemisel on juba eos väär, sest maakohus nagu juba eelnevalt rõhutatud on kogu terviksündmuse hekseldanud nö osategudeks ning esitanud omapoolse tõendamisprotsessi eraldi iga osateoks tituleeritud käitumisakti kohta hinnates ka E.Maasi ütluste usaldusväärsust iga etteheidetava käitumisepisoodi osas eraldi. Maakohus on oma seisukoha toetuseks tsiteerinud poolt Riigikohtu otsuses 3-1-1-10115 seisukohta osaliselt ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise osas ja nimelt, et : „...kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb aga kohtul KrMS § 61 lg 2 kohaselt hinnata kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on aga jätnud tähelepanuta, et see tsiteeritud seisukoht on tegelikult üks osa seisukohast. Vägagi oluline on just sellest aspektist, et maakohus on hinnanud iga käitumisakti eraldi süüteona aga ringkonnakohtu hinnangul on tegemist süütegudeks jagamatu tervikliku teoga, Riigikohtu seisukoht, mis on välja öeldud kohtuotsuses, kus Riigikohus muutis kohtupraktikat ja jaatas ütluste osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamist. Nimelt, oma otsuses 3-1-1-131-13 p-des 13 ja 14 selgitab Riigikohus, et kolleegium möönab, et isikulisest tõendiallikast pärineva teabe osaliselt ebausaldusväärseks tunnistamine võimaldab tõstatada tõsiseid kahtlusi samast tõendiallikast pärineva teabe tõelevastavuse kohta tervikuna. Kahtluste olemasolu iseenesest ei tähenda veel seda, et sellised ütlused tuleks tõendikogumist automaatselt kõrvale jätta ka osas, milles vastuolud puuduvad, vaagimata seejuures kriminaalasja eripära. Kujunenud olukorras tuleb kohtul aga veenvalt põhjendada, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Kolleegiumi arvates võib ütluste osaline arvestamine kõne alla tulla eeskätt siis, kui ütlused tervikuna puudutavad mitut kuritegu ja diametraalsed vastuolud ilmnevad pelgalt ühe või mõne teo osas või ka juhtudel, mil mitut toimepanijat hõlmava süüteo puhul esinevad diametraalsed vastuolud üksnes isikute teopanuse osas. Näiteks püüab isik ristküsitlusel antud ütlustes vähendada enda teopanuse kaalu või eitada mõne toimepanija osalemist süüteos, andes samal ajal muude kuriteo tehiolude kohta ühetaolisi ütlusi. Ütluste osalise arvestamise võimalikkust peab kaaluma ka siis, kui ütlused samal ajal süüstavad või võivad

süüstada isikut ennast ja isik on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Mõistetavalt tuleb ka nende juhtumite korral otsustada, kas isiku ütluste see osa, milles diametraalsed vastuolud puuduvad, on usaldusväärne tõend ja kas sellistele ütlustele saab otsuses tugineda või tuleb need sarnaselt ülejäänud ütluste osaga tõendikogumist välja jätta. Käesolevas kriminaalasjas nagu öeldud on tegemist ühe teoga ning vajadus hinnata E.Maasi ütluste usaldusväärsust iga ettevõetud sammu osas ei ole. Enamus etteheidetavatest tegevustest – et JR rahadega pandi alus N äritegevuse elustamisele, et L.Latt ja E.Maas olid nende rahade liigutamisel N arvelduskontole jõudmise eesmärgil kaasatud, et nad otsisid ruume, et nad rahastasid kontori sisustamist, et tellisid kontoritarbeid, et otsustasid boonuste maksmist lahkuvatele töötajatele, et töötajad kõik koos lahkusid just sellesse äriühingusse, mille käivitamise nimel süüdistatavad tegutsesid ja et töötajad lahkusid koos kliendiportfellide, arvutite ja telefonidega, et saadeti kliente eksitavaid kirju – selles osas vaidlust ei ole ja see sündmus tervikuna on tuvastatav nö tagantjärgi sellega, et nad toimusid. E.Maasi poolt süü eitamine ja võtmetunnistajate poolt oma teadmatuse jaatamine puudutab kohtukolleegiumi hinnangul eeskätt ja peamiselt subjektiivset teokoosseisu. Kohtukolleegium ei näinud mingit lisaväärtust selles osas süüdistatavaid ja kannatanu võtmetunnistajaid apellatsioonimenetluse suulisel istungi üle kuulata. Kirjeldamaks käesoleva apellatsioonimenetluse olemust, on õige öelda, et peamine põhjus, mis tingib maakohtu otsusest vastupidi otsuse tegemise ei ole tingitud mitte kohtute erinevast hinnangust isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele, vaid sellest, et ringkonnakohus käsitleb antud ütlusi teistmoodi ning väidab, et isikulised tõendiallikad ei oma käesolevas kriminaalasjas süüküsimuse otsustamisel olemasolevas tõendikogumis võrreldes muud liiki (mitteisikuliste) tõenditega peamist rolli e olulist tähendust. Isegi, kui süüdistatavad esitavad ringkonnakohtule ausa näoga ja veenvalt oma õigustavad ja E.Maasi poolt juba maakohtus väljendatud seisukohad, ei ole võimalik nendele rajada õigeksmõistvat otsust, sest nagu näitab käesolev otsus, räägivad faktid ja kirjalikud tõendid neile vastu. Kohtukolleegium ei võta seisukohta nö sõna-sõna vastu olukorras. Millisele isikulisele tõendiallikale anda eelistus, peab ringkonnakohus asjakohaseks uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-89-12, p 14), samuti on kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Sisuliselt annab ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud faktidele teistsuguse õigusliku hinnangu ning eelkõige on see tingitud sellest, et ringkonnakohus ei käsitle etteheidetavat kuritegu jätkuvana. Selgituseks viitab kohtukolleegium taaskord dr.iur P. Randma juba eelnevalt viidatud Juridica artiklile, kus on lahti seletatud ka mida üks või teine tõendite hindamise kriteerium sisuliselt tähendab. Kohtupraktikas on järjepidevalt ühe kaaluka kriteeriumina nimetatud ka seda, kas ja mil määral riimub konkreetne ütlus ülejäänud tõendikogumiga. Tegemist on ütluste homogeensuse põhimõttega – kas ütlustes sisalduv teave ning muud kriminaalasjas tuvastatud asjaolud saab siduda selliseks ühtseks tervikuks, mis lubab lõppjäreldusena asuda seisukohale, et ütlused nende põhisisus vastavad tõele.

Oluliseks kriteeriumiks on kohtupraktikas järjekindlalt peetud ka ütluste elulist usutavust ehk seda, milline on asjaolu esinemise üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu üldiste loogikareeglitega. Kohtuotsus ei saa rajaneda eluvõõrastel argumentidel ning peab olema kooskõlas üldise elukogemuse ning ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Selles kriteeriumis võib seega näha isegi KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise piirangut. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks pidamise kasuks. Mõnel juhul – näiteks kui ütluste sisu on vastuolus üldtuntud loodusseadustega või ilmselgelt absurdne – võib kohus ka ainuüksi elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes jõuda järelduseni, et ütlused ei ole tõendina usaldusväärsed. Sellisel juhul langetatakse otsus ütluste ebausaldusväärsuse kohta, tuginedes menetleja üldteadmistele, mis võivad olla menetleja enda empiirilise vaatluse ja üldistamistegevuse tulemus või on talle vahendatud, näiteks mõnest spetsiifilisest eluvaldkonnast. Siinjuures viitab kohtukolleegium prokuratuuri apellatsiooni p-le 4, milles on sisuliselt väljendatud seesama seisukoht ning mis haakub ka prokuratuuri ja kannatanu seisukohaga selles, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks ei ole vaja suulist istungit. Nimelt palub prokurör apellatsioonis ringkonnakohtul otsust tehes vaadata süüdistust eelkõige kui tervikut, hinnata tõendeid kogumis, pidades silmas sündmuste arengut 2018. a esimesel poolaastal, kaaluda kaitseversiooni elulist usutavust ning võtta arvesse Elmer Maasi ütluste selget vastuolu objektiivsete tõenditega. Lõppastmes palub prokuratuur kohtul teha süüdimõistev otsus. Kaitsja on tõstatanud ka võib öelda probleemi, mida ta nimetab ristküsitluse reeglite rikkumiseks ja mille sisu seisneb selles, kas ja kuivõrd on kannatanul õigus osaleda ristküsitluses ja (rist)küsitleda tunnistajaid ja süüdistatavaid. Kaitsja esitab omapoolse ja võib öelda põhjaliku analüüsi seda reguleerivatest seadusesätetest ning taotleb, et ringkonnakohus tunnistaks maakohtu poolt rikkumist ja palub jätta välja tõendite kogumist ütlused, mis on saadud küsitletavate vastustest kannatanu esindajate küsimustele. See vaidlus sai alguse maakohtus, kuid maakohus kaitsja vastavasisulisi väiteid ei arvestanud ning delegeeris vaidluse lahendamise sujuvalt ringkonnakohtule. Viimati öeldu ei ole ringkonnakohtu järeldus vaid on selgelt maakohtus kohtuniku poolt istungil välja öeldud. Kohtukolleegium nendib, et tõesti kohtupraktika on selles küsimuses erinev ning üldjuhul sellist olukorda ei teki nendes menetlustes, kus kannatanutel puudub lepinguline esindaja. Tavaliselt ei tõusetu ka vaidlust üldjuhul, kui kannatanuid esindavad advokaatidest lepingulised esindajad ja ilmselgelt seda põhjusel, et kõik saavad seadusest aru sarnaselt praeguses menetluses probleemi tõstatanud kaitsjaga. Samas siiski on ette tulnud kaasuseid ja seda just teatud liiki kriminaalasjades – esiteks seksuaalkuritegudes, kus näiteks lapseealisel kannatanul on ka lepinguline esindaja ja nendes kriminaalasjades, kus kannatanuks on juriidiline isik e sisuliselt käesoleva kriminaalasjaga sarnastes kriminaalasjades. Tõsi on ka see, et üldjuhul ei täienda kannatanute küsimused prokuröri küsimusi vaid kas dubleerivad või puudutavad teemasid, mis tõendamiseseme seisukohalt ei oma määravat tähtsust. Selliseid olukordi on kindlasti võimalik reguleerida menetluse käigus eesistuja poolt kui kaitsepool ilmutab ka omapoolset initsiatiivi e et kui asjassepuutumatud või juba küsitud küsimusi taotletakse maha võtta. Kohtukolleegium leiab ringkonnakohus ei ole see, kes peaks hakkama kohtupraktikat selles osas ühtlustama ning juhiseid jagama.

Kohtukolleegiumi seisukoht on see, et ühelt poolt e seadusesätteid tõlgendades võib jõuda kaitsjaga sarnasele järeldusele ja selles ei ole kahtlust. Teisalt, kui kannatanu ei võta üle nö teise prokuröri rolli e ei korda juba prokuröri poolt esitatud küsimusi ja kuulab ära ka nendele vastused, kui ta järgib küsimuste esitamisel seda, et küsimused peavad olema asjakohased ja kui kohtunik suudab küsitlejat hoida nendes piirides, siis ei ole ka võimalik leida põhjendust, miks kannatanul kohtumenetluses oma õiguste realiseerimisel selline võimalus puudub. Kohtukolleegium rõhutab, et praeguses kriminaalasjas on kannatanu esitanud ka tsiviilhagi ja kriminaalmenetluses on tsiviilhagi rahuldamine seotud süüdistatavate süüküsimusega. Sestap on kohtukolleegiumi hinnangul ka õigustatud ning isegi loomulik kannatanu poolt süüdistatavate küsitlemine. Mis aga puudutab konkreetselt käesolevas menetluses tõstatud väited ja sellele tuginevat taotlust, siis kohtukolleegiumi arvates oleks kaitsja pidanud selles olukorras, kus ta taotleb välja jätta kannatanu esindajatele antud vastustes sisalduvad ütlused, eelkõige esitama ringkonnakohtule konkreetselt, millised ütlused konkreetse isiku küsitlemisel kannatanu poolt on tõendamiseseme seisukohast tõendit loova sisuga e millises osas on need eraldivõetult prokuröri küsitlemisel saadud ütlustest kuidagi süüdistatavaid süüstavad ja seda just süüdistuse seisukohast e mida konkreetselt on nende ütlustega oma apellatsioonides tõendanud prokurör. Prokuröri apellatsioonis on tunnistaja M.S ütluste usaldusväärsuse osas viidatud kohtuistungil prokuröri küsimustele antud ütlustele (apellatsiooni p 35). P-s 39 on prokurör tsiteerinud E.Maasi ütlusi, mis on vastused prokuröri küsimustele. P-s 63 on pikalt prokurör tsiteerinud MS ja AN ütlusi, sh viidanud ka just tema enda poolt esitatud küsimuste vastustele. Kaitsja ei ole eraldi viidanud, milline osa nendest ütlustest tuleks jätta kõrvale põhjusel, et need on vastused kannatanu küsimustele. Kokkuvõtvalt soovib kohtukolleegium rõhutada, et süüdistatavate süüküsimuse otsustamise seisukohast ei ole kannatanu poolt esitatud küsimustele saadud vastustel sellist kaalu, et saaks rääkida sellest, et kannatanu on üle võtnud prokuröri rolli ja et just kannatanule antud vastuste põhjal saaks kohus otsustada süüdistatavate süüküsimust nö nende kahjuks. Kaitsja on esitanud seisukohad eraldi prokuröri apellatsioonile ja eraldi kannatanu apellatsioonile ning välja toonud neis esinevad. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks eraldi neid apellatsioone käsitleda. Isegi, kui ringkonnakohus jaataks neid vastuolusid, ei mõjutaks see kuidagi käesoleva otsuse liiki ega ka mitte sisu. Prokuröri apellatsioon, kannatanu teise esindaja ja kaitsja seisukohad on piisavad, et otsustada maakohtu otsuse seaduslikkuse üle. Ringkonnakohtu jaoks on apellatsioonide piirideks apellatsioonides esitatud lõpptaotlus ja need taotlused on ühesugused sisult ning need ühtivad ka ringkonnakohtu otsusega. Kuidas ringkonnakohus motiveerib oma otsust, kas kasutab apellantide poolt apellatsioonis kirjapandud vastuväiteid, millistega kummutatakse maakohtu otsuse seisukohti või sisustab otsuse omapoolsete motiividega, selles osas seadus ettekirjutusi ei tee. Oluline on see, et kohtuotsuse lugejale oleks jälgitav, kuidas kohus jõudis lõppjärelduseni süü osas. Kohtuotsuses peavad olema põhjendused. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole kannatanu apellatsioon ja seda ka nö parandatud kujul ühegi kohtuniku jaoks mugav töödokument, mida lugeda. Stiilis „kõik, mis nähtud ja kuuldud, tuleb kirja panna“ dokumenti võib selle autoril olla nauditav lugeda, kui aga teine isik seda lugema hakkab, on autori mõtteid võimatu jälgida. Kordused, allakriipsutused, rasvane trükk

jne, mis teevad dokumendi loetamatuks. Kannatanu apellatsioonimenetluse kulude küsimuse lahendamisel tuleb kohtukolleegium selle dokumendi juurde tagasi. Karistus Süüdistatavad on maakohtu poolt täielikult õigeks mõistetud ja ringkonnakohus mõistab neile käesoleva otsusega seega karistuse esmakordselt. Olenemata sellest, et maakohtus ei ole karistuse mõistmisel kohus seotud prokuröri poolt taotletava karistusega, on ringkonnakohus sarnases situatsioonis olles aga seotud prokuröri apellatsiooni piiridega ja ei saa mõista rangemat karistust kui seda on taotlenud prokurör. Piirid kehtivad nii karistuse, kui ka katseaja osas. Prokurör taotleb Elmer Maasi ja Lauri Lati karistamist KarS § 217 2 lg 1 vangistusega kolm aastat jättes mõistetud karistuse KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi nende suhtes kohaldamata, kui nad ei pane mõistetud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu ning täidavad neile kooskõlas KarS § 75 lõikega 1 pandud kontrollnõudeid ja § 75 lõikega 2 pandud kohustust. Katseajaks palub prokuratuur mõista mõlemale süüdistatavale kolm aastat. Prokurör on oma süüdistuskõnes maakohtus, millele ta viitab ka esitatud apellatsioonis põhjendanud, miks taotleb süüdistatavatele võrdseid karistusi ja sellega nõustub ka kohtukolleegium, et arvestades nende võrdset teopanust teopaani väljatöötamisel, tuleb neile mõista ka võrdsed karistused. Prokuröri karistusettepaneku kohaselt oleks süüdistatavatele mõistetud vangistus ja neile antud katseaeg võrdsed pikkuse poolest e kolm aastat. Kas Riigikohtu seiskohti arvestades saab see nii olla, selles on kohtupraktika erinev ja see tuleneb ka Riigikohtu erinevates lahendites erinevalt sõnastatud seisukohtadest. Viimati käsitles ringkonnakohus sama teemat nt oma otsuses 1-19-6226. Nimelt, Riigikohtu valitsev seisukoht on, et katseaeg ei tohi olla lühem, kui seda on mõistetud vangistusmäär. Selles vaidlust olla ei saa. Küsimus on aga selles, kas katseaeg saab olla ka võrdne mõistetud vangistusmääraga. Riigikohus on oma sellekohaste seisukohtade väljaütlemisel olnud küll vastuoluline ja raske on üheselt mõista, kas toetatakse seisukohta, et katseaeg peab olema pikem mõistetud vangistusest, mis tähendab, et ei saa ka võrdne olla või toetatakse seisukohta, et katseaeg ei saa olla lühem mõistetud vangistusmäärast, mis jaatab võimalust, et need määrad on võrdsed. Riigikohtu praktikas on otsuseid selliste seisukohtadega palju, kuid kohtukolleegium viitab ühele värskeimale neist e 12.02.2021 tehtud otsusele 1-20-1301, kus Riigikohus siis selgitab, et nimelt peab kohtupraktikas maksvusele pääsenud põhimõtte järgi olema tingimisi vabastatu katseaeg mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Kuidas mõista sellist juhist, kus üks lause selgitab, et peab olema vangistusest pikem e siis võrdne ei saa olla, teine lause aga kinnitab, et 5 aastat vangistust on sobiv, et vabastada isikut tingimisi 5 aastase katseajaga ja katseaeg ei ole sobiv neile, kelle vangistus ületab 5 aastat. Kuid samas tuleb tunnistada, et Riigikohus ise arvestab karistuse mõistmisel e siis, kui mõistab oma otsusega uue karistuse, seisukohta, et katseaeg peab olema pikem vangistuse määrast. Riigikohus on näiteks oma otsusega 1-20-6745 mõistnud süüdistatavale uue karistuse ja seda tingimisi maksimaalse katseajaga ning seetõttu

just mõistnud uue karistuse, mis jäi alla 5 aasta e mõistnud karistuseks 4 aastat ja 11 kuud. Kandmata karistuseks luges Riigikohus oma otsusega mõistetud karistusest 2 aastat 10 kuud 18 päeva vangistust. Teadmata, et selline üks kuu alla 5 aastase vangistuse mõistmine tuleneb just eelviidatud Riigikohtu seisukohtadest, võib otsuse lugejale tunduda selline e 1 kuu alla viie aasta karistus, muidu kummastav/kunstlik. Seetõttu mõistab kohtukolleegium Elmer süüdistatavatele KarS § 217 2 lg 1 järgi karistuse, mis jääb alla 3 aasta. KarS § 2172 lg 1 eest näeb seadus ette karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Prokuröri apellatsioon ei sisalda karistuse osas põhjendusi ja nagu öeldud viidatakse apellatsioonis süüdistuskõnele. Ka maakohtus ei ole kohtuvaidlustes prokurör esitanud selliseid põhjendusi, millega saaks süüdimõistvas otsuses põhjendada süüdistatavatele 1) sanktsioonis ettenähtud raskema karistusliigi mõistmist 2) vangistuse mõistmist üle sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Vaidlust ei ole selles, et KarS § 2172 lg 1 etteheidetava kuriteo tehiolud e teo asjaolud võivad olla vägagi erinevad. Seda, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud talle etteheidetava teo asjaoludega, on Riigikohus korduvalt rõhutanud. Riigikohus on näiteks otsuses 3-1-1-76-12 selgitanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Muuhulgas on seda rõhutanud ka Riigikohtu üldkogu väärteoasjas nr 3-1-1-116-09. Need asjaolud mis praegusel juhul ilmselgelt suurendavad süü suurust on järgmised: et tegemist oli pikaaegse varjatud tegevusega, mis oli suunatud hästi toimiva äriühingu tegevuse vastu, Oma kuritegelikesse plaanidesse kaasasid süüdistatavad terve töökollektiivi. Kuriteo tehiolusid arvestades nõustub ringkonnakohus prokuröriga selles, et süüdistatavatele tuleb mõista karistusena vangistus e sanktsioonis ettenähtud raskem karistusliik. Vangistusmäära valikul enam teistkordselt kuriteo tehiolusid arvestada ei saa ja kohtukolleegiumi hinnangul võib vangistusmäär jääda alla sanktsioonis ettenähtud vangistuse keskmäära. Samas tuleb raskendava asjaoluna arvestada seda, et kuritegu oli toime pandud grupis. Katseaja pikkus nagu eelnevalt märgitud, peab ületama vangistusmäära pikkust. Prokurör taotleb KarS § 74 kohaldamist katseaja määramisel e et katseaeg peab mööduma kriminaalhoolduse järelevalve all. See tähendab seda, et KarS § 75 lg 1 ettenähtud kontrollnõuded on kohustuslikud ja prokurör taotleb ka KarS § 75 lg 2 p 1 kohaldamist, mis sätestab, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut, võib kohus määrata, et süüdlane on käitumiskontrolli ajal kohustatud heastama kuriteoga tekitatud kahju kohtu määratud ajaks. Kuna seadus sõnaselgelt räägib kuriteoga tekitatud kahju hüvitamisest ja mitte tsiviilhagi hüvitamisest, siis leiab

prokuratuur, et nimetatud normi alusel saab kohustada Elmer Maasi ja Lauri Latti ka hüvitama nende poolt kannatule tekitatud kohtu poolt tuvastatud kahju. Eelnevast tulenevalt palub prokuratuur Elmer Maasile ja Lauri Latile tingimisi vangistust mõistes kohaldada KarS § 75 lg 2 punkti 1 ning kohustada kumbagi süüdistatavat katseaja jooksul hüvitama W-le tekitatud kahju vähemalt summas 125 469 (250 938:2) eurot. Erinevalt prokurörist leiab kohtukolleegium, et katseaja määramisel on võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Uute kuritegude toimepanemise risk on maandatud kohtukolleegiumi arvates ka sellega, et sarnaselt KarS § 74 alusel määratud katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemisega kaasneb ka KarS § 73 puhul uue karistuse ja käesoleva otsusega mõistetud ja täielikult ärakandmata karistuste täielik liitmine KarS § 65 lg 2 alusel ning see liidetav osa võrdub mõlema süüdistatava puhul mõistetud karistusega. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole tegemist isikutega, kelle käitumise üle on vaja teostada kontrolli eesmärgiga toetada neid uute kuritegude toimepanemisest hoidumisel. Kriminaalhoolduse põhisisuks on süüdimõistetuga tehtav sotsiaaltöö eesmärgiga tuvastada ja kõrvaldada faktorid, mille mõjul ta asus kuritegusid toime panema, ja seeläbi suunata süüdlane õiguskuulekale käitumisele. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga ka selles, et süüdistatavatele saab panna KarS § 75 lg 1 p 1 alusel kohustust tasuda sellist kahu, mille tasumise kohustust ei ole neile süüdimõistva kohtuotsusega pandud. Kohtukolleegium on veendunud, et see pole olnud ka seadusandja tahe, sest selliselt seadust kohaldades võib tekkida absurdseid olukordi. Tsiviilhagi Hageja taotleb mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 41 624,57 eurot. Samuti mõista kostjatelt solidaarselt alates 16.04.2021 kuni kohtuotsuse tegemiseni hageja kasuks välja viivis kindla summana arvestatuna ning VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 41 624,57 eurolt aastas ning mõista kostjatelt solidaarselt alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni kohtuotsuse täitmiseni hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras hageja põhinõudelt, s.o 41 624,57 eurolt aastas. Kohtukolleegium leiab, et tsiviilhagi on põhjendatud. Väljamõistetav summa on kahju, mis tekkis kannatanul seoses süüdistatavate poolt töötajatele boonuste maksmisega. Ringkonnakohus tuvastas, et boonuste maksmisega rikkusid süüdistatavad juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35). ÄS § 187 lg 1 alusel peab juhatuse liige käituma korraliku ettevõtja hoolsusega. VÕS § 620 lg 1 kohaselt peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käesoleva otsusega mõistetakse süüdistatavad süüdi kuriteos, mille üheks etteheidetavaks tegevuseks on ka töötajatele boonuste maksmisega kahju tekitamine. Ka on eelneva otsuses kohtukolleegium tuvastanud põhjusliku seose süüdistatavate käitumise ja kahju vahel. ÄS § 187 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Mõlemad kostjad on rikkunud hageja suhtes lojaalsus- ja 6/7 hoolsuskohustust, mistõttu vastutavad kostjad ÄS § 187 lg 2 alusel solidaarselt hagejale tekitatud kahju hüvitamise eest. Riigikohus on oma otsuses 2-17-13855 selgitanud, et hageja nõue kostja vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue.

Kolleegium on varem selgitanud, et sellise nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Analoogne regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Põhjendatud on ka viivisenõue. TSMS § 367 sätestab, et eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja arvestab viiviseid hagi esitamisest. Viivis alates 16.04.2021 kuni 29.09.2023 on 9114.64 eurot. Viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu, kus on võimalik jälgida viiviseraportist ka seda, kuidas see summa on kujunenud. Protsendina põhinõudest hakkab viivis jooksma alates 30.09.2023. Menetluskulud maakohtus. Süüdistatavatele kohustas maakohus riigi eelarve vahenditest hüvitada tema nende kriminaalmenetluses kantud õigusabi kulud valitud kaitsjale – kummalegi süüdistatavale 37 557 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab oma otsusega maakohtu õigeksmõistva otsuse ja teeb süüdimõistva kohtuotsuse, siis hüvitavad KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud süüdistatavad. Praegusel juhul tähendab see seda, et maakohtu otsustus nendele riigieelarve vahenditest kaitsjatasu hüvitamine kuulub tühistamisele ja kantud kulud jäävad süüdistatavate endi kanda. KrMS § 181 lg 1 alusel jäeti Eesti Vabariigi kanda finantsekspertiisikulu summas 6 000 eurot. Seoses süüdimõistmisega peavad süüdistatavad ka need menetluskuud hüvitama. Seoses süüdimõistva kohtuotsusega tuleb süüdistatavatelt välja mõista sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära e 1087,50 eurot. Ringkonnakohtule ei ole esitatud asjaolusid, millised oleks hinnatavad selliste mõjuvate põhjustena, mis peaks kohtule panema kohustuse vaagida, kas süüdistatav on oma varalise seisundi tõttu võimeline hüvitama talt väljamõistetavaid

menetluskulusid täies ulatuses. Süüdistatav on töövõimeline, terve meesterahvas, kellel on olnud võimalus vabaduses edasi elada ja töötada ka kogu menetluse kestel ja resotsialiseerumist ka seetõttu ei vaja. Kannatanu menetluskulud maakohtus Maakohus otsustas kannatanu menetluskulud jätta tema enda kanda. Põhjendus on otsuses järgmine. Kohtule esitatud arvetest nähtub, et tsiviilhagiga seotud õigusteenuse osutamine on hõlmanud 9 tundi, sh oleks võimalik tsiviilhagi menetlemisega seotud kulude hulka arvestada ka mõistlikus ulatuses kohtukõne kirjalike teeside ja kohtuvaidlusega seonduvaid kulusid. Küll aga ei oleks selliseks summas kannatanu esindaja poolt nõutud 73 248 eurot ega ka mitte sellele ligilähedane summa. Samas on kohus seisukohal, et arvestades asjaolu, et KrMS § 182 lg 1 tsiviilhagi rahuldamata jätmise korral kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kannatanu ning ka sama paragrahvi lõike 4 kohaselt sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatust võib kohus jätta süüdimõistetul, kannatanul või tsiviilkostjal seoses tsiviilhagi menetlemisega tekkinud kulud osaliselt või täielikult tema enda kanda, kui kulude väljamõistmine vastaspoolelt oleks viimase suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, on kohus seisukohal, et antud juhul oleks kannatanu esindaja tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulude riigi kanda jätmine samuti ebaõiglane, mistõttu jätab kohus kannatanu valitud esindaja tasud summas 73 248 eurot jätta tema enda kanda, johtuvalt kohtuotsuse p-s 14.2. toodud põhistusega. Maakohtu seisukohast teeb kohtukolleegium järelduse, et kohtu jaoks on kannatanu poolt taotletud summa ebamõistlikult suur ning selle väljamõistmine süüdistatavatelt on ebaõiglane, samamoodi on ebaõiglane jätta riigi kanda tsiviilhagiga seotud kulud. Seejuures arvestas kohus ka sellega, et maakohtu poolt ei leidnud tõendamist süüdistatavate süü töötajatele makstud boonuste osas. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb vastupidise e süüdimõistva kohtuotsuse, tuleb tühistada ka maakohtu otsustus kannatanu menetluskulude osas ning kannatanu menetluskulud, millised kohus tunnistab mõistlikuks, tuleb välja mõista süüdistatavatelt. Kui vaadata, kuidas maakohus on analüüsinud kaitsja poolt esitatud õigusabikulude taotlust ning kõrvutada seda kannatanu esindaja poolt esitatud taotluse lahendamisega, mis on sisuliselt jäetud lahendamata, on igale kõrvaltvaatajalegi selge, milles on tegelik põhjus. Süüdistatavate kaitsja on esitanud omalt poolt korralikult vormistatud ja kohtu jaoks selge ja jälgitava taotluse, kus on loetletud kõik kaitsetoimingud, nendele kulunud aeg ja tunnihind. Jälgitav on ka kogusumma kujunemine. Lisaks sellele on taotluse juurde esitatud spetsifikatsioonid koos tehtud töö kirjeldusega. Kohtule on esitatud ka elektroonilisel kujul taotlus ja selle lisad. Kannatanu esindaja taotlus on pigem olematu. Selles on viide seadusele, seejärel antakse teada, kes advokaatidest on esindanud kannatanut ja et adv. M.Kairjak on teinud tööd 574 euro eest ja ülejäänud 72674 euro eest on tööd teinud adv. Hindela ja S.Lass. Selgitused ka kahe arve kohta. Seejärel on pandud selline taotlus, koos paki arvete ja spetsifikatsioonidega, millistes on läbisegi kõike, nii tsiviilmenetluses kui ka

prokuratuuri määruse kaebemenetluses tekkinud kulud, maakohtus kohtu lauale, et kohus võib ise kõik arvutada sh tundide koguarv jne ning kontrollida jne. Elektroonilisel kujul midagi ei esitatud. Jääb mulje, et kannatanu esindajas kehtis arusaam, et kohtul on vaja, las kohus ka süstematiseerib, arvutab ja lappab. Kohus ei pea võimalikuks hakata sellise dokumentatsiooni alusel hindama menetluskulude mõistlikkust ja näeb ainuvõimalikuna määrata hüvitamisele kuuluv kannatanu menetluskulu e mõistlik esindaja tasu, hinnanguliselt. Taotletud 73248 eurot on ebamõistlikult suur ja see kajastab kohtu hinnangul ka prokuröri tööd. Kohtukolleegium arvestab seejuures järgmiseid asjaolusid. Süüdistatavate kaitsja töötundide kogumaht, mis oli maakohtu poolt loetud mõistlikuks, oli 455 tundi. See kogumaht on välja arvutatud kaitsja poolt maakohtule esitatud taotluses. Kannatanu esindaja ei ole kohtule esitanud ajakulu kogumahtu, kuid kohtukolleegium leiab, et kaitsja töö oli kogu menetluses kõige mahukam. Ta kaitses kahte süüdistatavat ning tema vastas olid prokurör ja mitu kannatanu esindajat. Kohtukolleegiumi hinnangul on vastaspoole töömaht e prokuröri ja kannatanu esindajate tehtud töö kokku võrdne kaitsja tööga ja sellest tegi suurema osa e 2/3 ära prokurör e kannatanu esindaja töömaht on kaitsja töömahust 1/3. Rahalises vääringus on see 152 tundi. Sinna hulka kuulub 22 kohtuistungit kokku 75 tundi. Kohtuistungiks ettevalmistamine 1 tund keskmiselt igaks istungiks s. 22 tundi ja muud toimingud sh tsiviilhagi, millele maakohtu hinnangul kuus 12 h, kokku veel 55 h. Ilmselgelt on istungiteks valmistamiseks kaitsja ajakulu mitu korda suurem, kui kannatanu esindaja ajakulu. Kannatanu esindaja roll kohtuistungitel oli enamasti kuulata ja üles märkida. Küsimused süüdistatavatele ja tunnistajatele said tekkida alles pärast seda, kui nad olid prokuröri ja kaitsja poolt ristküsitletud. Kannatanu esindaja adv. H.Indela esindab kannatanut samaaegselt ka tsiviilvaidluses, kus käib vaidlus mitmetesse miljonitesse ulatuva kahju tekitamise üle, mis tekitab paratamatult kohtus veendumuse, et ka kriminaalmenetluses on suur osa esindaja ajakulust sisuliselt pühendatud just tsiviilmenetluses hagi tõendamiseks. Mõistlikuks tunnihinnaks on 140 eurot. Seega loeb ringkonnakohus mõistlikuks menetluskuluks, mis maakohtus kannatanul tekkis 21280 eurot (140x152), mis tuleb süüdistatavatelt välja mõista e kummaltki süüdistatavalt 10640 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud. Apellatsioonimenetluse kuludeks on süüdistatavate kaitsekulud ja kannatanu lepinguliste esindajate kulud. Apellatsioonimenetluses on kannatu esindajad adv. H.Indela ja M.Kairjak esitanud taotluse nende poolt kannatanu esindamisega apellatsioonimenetluses tekkinud kulude hüvitamiseks kannatanule. Adv. H.Indela on esitanud taotluse Y OÜ apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamiseks summas 25 018 euro t. Selle summa palub ta välja mõista Eesti Vabariigilt Y OÜ kasuks. See summa on saadud kahe arve põhjal. Arve 1.05.2023, millel on kajastatud summa 21 238 eurotja 31.05.2023 arvel on summa 3780 eurot.

Adv. M.Kairjak palub mõista Y OÜ kasuks välja menetluskulud seoses apellatsioonimenetlusega kriminaalasjas nr 1-22-2859 kogusummas 5 330 eurot KrMS § 175 lg 1 punkti 1 ja 2, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1 alusel. Esitatud on samuti kaks arvet. Vahemärkusena selgitab kohtukolleegium, et adv. H.Indela on esitanud apellatsiooni kannatanu lepingulise kaitsjana ja adv. M.Kairjak on esitanud kirjalikus menetluses seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul oma seisukohad ja nagu märgitud taotlevad mülemad apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel on menetluskuluks esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 175 lg 2 sätestab, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Vaidlust ei ole selles kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jäävad riigi kanda. Peamine küsimus on nende kulude mõistlikkus. Seejuures arvestatakse nii tunnitasu mõistlikkust aga ka seda, kas see töö, millele on aeg kulunud, on olnud vajalik. Mõistlik on menetluskulu, mis on tavapäraselt makstav ühele esindajale. Kui võrrelda kahe esindaja poolt tehtud tööd, siis on näitajad järgmised. Adv. M.Kairjak on teinud tööd seoses seisukohtade esitamisega ringkonnakohtule 26 h ja tunnihind on 205 eurot. Tunnihind on mõistliku suurusega ja ka aeg on kulutatud vajalikele esindustoimingutele. Mis puudutab esitatud seisukohtade sisulist poolt, siis need on väga kokkuvõtlikud, sisukad ja asjakohased. Tegemist on argumentidega, mis on ilmselgelt ka lihtsustanud kohtu seisukoha kujunemist. Kokku on adv. M.Kairjak taotlenud menetluskulude hüvitamist summas 5330 (koos käibemaksuta).Seega tuleb kannatanule need kulud riigi poolt hüvitada. Vastupidine on aga olukord kannatanu esindaja adv. H.Indela poolt esitatud kulude hüvitamise taotlusega. Esmane apellatsioon oli esitatud 94 lehel ja kohus jättis selle 5..05.2023 määrusega käiguta ja andis aega puuduste kõrvaldamiseks. Põhjuseks oli eelkõige apellatsiooni ebanormaalne pikkus ja võib öelda, et selle loetavus selliselt, et oleks võimalik jälgida kirjutise autori mõtteid ja teha nende põhjal adekvaatseid järeldusi. Mida tegi apellant ? Apellant muutis kirja suuruse tunduvalt väiksemaks ja kustutas esialgsest apellatsioonist lõike, milliste ebavajalikkusele oli kohus oma määruses viidanud. Absoluutselt absurdsena näib kohtule aga arusaam, et ringkonnakohus tegi seda eesmärgiga suurendada veelgi kannatanu menetluskulusid. Just nii on aga apellatsiooni koostaja sellest aru saanud, sest lisab juba olemasolevatele e esmase 1.05.2023 arvele veel 31.05.2023 arve, mis kajastab kulusid veel ka apellatsiooni

redigeerimise ja täpsustamise eest. Kannatanu esindaja H.Indela tunnitasu 140 eurot peab kohtukolleegium mõistlikuks tunnitasuks. Mis aga puutub tehtud töö vajalikkust, siis on ilmselgelt adv. H.Indela pingutanud üle ja on apellatsiooni esitamiseks, mis on vaieldamatult kannatanu õigus, kulutanud ebamõistlikult palju aega ja teinud seda sihipäraselt kirjutades valmis võimalikult pikk apellatsioon. Kannatanu esindaja teadis väga hästi, et maakohtu otsuse sisu ja prokuröri süüdistuskõnet arvestades, esitab prokurör ka kindlasti apellatsioonis. Siinkohal peab kohtukolleegium asjakohaseks süüdistatavate kaitsja adv. O.Nääsi seisukohti kannatanu apellatsioonis osas, mis välja öeldud kirjalikes seisukohtades. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga täielikult ja toob siinkohal välja kaitsja seisukoha olulisemad lõigud. W-i apellatsiooni mahtu ja sisu silmas pidades näib kannatanu eesmärk olevat eelkõige menetluskulude suurendamine kõikide osapoolte jaoks. Kannatanu apellatsioon kordab märkimisväärses osas prokuratuuri seisukohtasid, kusjuures kannatanu enda panus näib seisnevat eelkõige tähtsust omavate lauselõikude allajoonimises, pakskirjastamises ja epiteetidega vürtsitamises. Menetluskulude kokku hoidmise eesmärgil võinuks prokuratuur keelduda lisamast asja materjalide juurde süüdistusakti seisukohalt tarbetuid (valdavas osas kannatanu poolt koostatud või edastatud) tõendeid, formuleerida ühe konkreetse käsitluse sellest, kuidas on käesolevas asjas kahju tekkinud, ning keelduda õhutamast kannatanu alternatiivseid kahjukäsitlusi ettevõtte üleminekust ja kaaperdamisest. Kannatanu apellatsioon on (jätkuvalt) tarbetult tekstitihe, selles esitatud mõtteavaldused sageli korduvad ning teemade käsitlus kohati hüplik. Kannatanu esindaja adv. H.Indela poolt ei ole küll näidatud töötundide koguarvu, kuid 17 võib öelda keskmiselt täispikka tööpäeva, on apellatsiooni sisu ja vormi arvestades ebavajalik töö ja – ajakulu. Selline dokument ei evi kohtu jaoks ei töödokumendi sisu ega veena ka kohut. Tegemist on kättemaksuaktsiooniga, kus soovitakse endistele juhatuse liikmetele, kes selge on, et panid toime kannatanu suhtes võib öelda alatu, kestvate pikaaegsete tagajärgedega ja omakasuliste ilmingutega kuriteo, rohkem materiaalseid kohustusi tekitada. Esmalt rõhutab kohtukolleegium veelkord, et vaieldamatult võib juriidilisest isikust kannatanu hoida oma palgal endale meeldival arvul advokaate, kes ajavad tema asju kriminaalmenetluses ja ka nende tasustamine ükskõik, kui kõrgelt, on vaieldamatult esindatava otsustus. See aga ei tähenda, et kohtuotsusega kogu makstud tasu ka mõistlikuks tasuks loetakse ja hüvitatakse. Kohtukolleegium loeb kannatanu apellatsioonist põhjendatuks ajakulu, mis on kulunud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ja menetluskulude otsustuse vaidlustamisele apellatsioonis ja seda on 1 lehekülg teksti, mis on sisuliselt seadusesätete ümber kirjutamine. Kõik muud küsimused on piisavalt käsitletud adv. M.Kairjaki seisukohtades, mis on esitatud ringkonnakohtule ja nende ajakulu on 26 h. Kokku loeb kohtukolleegium põhjendatud ajakuluks 27 tundi ja rahalises vääringus on see 5470 eurot (5330+ 140). Ehk siis kohtukolleegiumi hinnangul on põhjendatud ajakulu kannatanu esindamisel apellatsioonimenetluses adv. M.Kairjaki poolt taotluses näidatud ajakulu ning 1h, mis on põhjendatud ajakulu kannatanu apellatsioonis tsiviilhagi ja menetluskulude vaidlustamiseks.

Süüdistatavate kaitsjad adv. O.Nääs ja adv. E.Altroff on teinud kokku tööd 65 tundi, mille eest on arved kogusummas 14556 (koos käbemaksuga) eurot. Tehtud töö kohta on esitatud kaks arvet, kus on näidatud ka kaitsetoimingu sisu ja sellele kulunud aeg. Välja on toodud ka töötundide hinnad. Kohtukolleegium peab kaitsekulusid mõistlikeks ja arvestab seejuures asjaolu, et kaitsjad pidid pühendama oma tööaega muuhulgas sellise dokumendiga tutvumiseks nagu seda on kannatanu apellatsioon. Kohtukolleegium möönab, et sellise apellatsiooni läbilugemine on aeganõudev ja kui seda peab tegema selliselt, et ka mõte oleks jälgitav e et saaks ka vastuväiteid esitada, siis kulub aega veel enam. Apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsekulud tuleb süüdistatavatele riigi poolt hüvitada ning kummagi süüdistatava kasuks mõistab kohus oma otsusega välja 1⁄2 kogu kaitsekulust e 7278 eurot. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p 2,3; 339 lg 2; § 340 lg 4 p 2 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.03.2023 otsuse Elmer Maasi ja Lauri Lati osas osaliselt e nende õigeksmõistmises, tsiviilhagi osas ja menetluskulude osas ning teeb tühistatud osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.