Määruse tegemise aeg ja koht 27.01.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-21-317
Kohtuasi
Swedbank P&C Insurance AS-i avaldus Tallinn, Supluse pst 1 korteriühistu vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.04.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Tallinn, Supluse määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja Swedbank P&C Insurance AS (registrikood 11269248), lepinguline esindaja Birgit Juhanson
pst
korteriühistu
02.05.2023
Puudutatud isik Tallinn, Supluse pst 1 korteriühistu (registrikood 80195555), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Kalaus Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.04.2023 määrus osas, millega rahuldati Swedbank P&C Insurance AS-i avaldus osaliselt, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.
Jätta Tallinn, Supluse pst 1 korteriühistu avalduse läbivaatamata jätmise taotlus 25.06.2018 toimunud kindlustusjuhtumi osas rahuldamata.
3.2.Jätta Swedbank P&C Insurance AS-i avaldus Tallinn, Supluse pst 1 korteriühistu vastu kahju hüvitise ja viivise saamiseks rahuldamata.
3.3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Swedbank P&C Insurance ASi kanda.
2-21-317 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank P&C Insurance AS (avaldaja) esitas 08.01.2021 Harju Maakohtule avalduse Tallinn, Supluse pst 1 korteriühistu (puudutatud isik) vastu, milles palus välja mõista puudutatud isikult avaldaja kasuks põhinõude 10 085 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt 970,37 eurot ja viivise põhinõudelt 10 085 eurot alates avalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Avalduse kohaselt toimus 11.01.2018 Tallinnas Supluse pst 1 korteris nr A-205 (edaspidi vara) kahjujuhtum, mille põhjuseks oli läbi hoone konstruktsiooni valgunud sadevesi. Kahjujuhtumi tagajärjel sai kahjustada vara siseviimistlus. Vara oli kahjujuhtumi hetkel kindlustatud kodukindlustuse koguriskikindlustuse lepingu alusel ja lepingu kinnituseks oli väljastatud kodukindlustuse poliis O1011011509. Kahjujuhtumi kohta avas avaldaja toimiku nr O 18 10218. Avaldaja maksis kahjujuhtumi tagajärgede kõrvaldamiseks kindlustushüvitisena välja 10 085 eurot. Kahjujuhtumi järgsel ülevaatusel 16.01.2018 fikseeriti varal järgmised kahjustused: värvitud laeplaatidel pruunid laigud ning rõdumööblil tumedad laigud. 02.03.2018 edastas Enlekon OÜ hinnapakkumise kahjustatud rõdumööbli taastamiseks ja 07.03.2018 edastas avaldaja Enlekon OÜ-le garantiikirja nr 229753976. 24.02.2018 esitas Enlekon OÜ arve nr 22 suuruses 936 eurot. 23.01.2018 esitas LKB OÜ vara taastamiseks remondi eelkalkulatsiooni 1793,54 eurot. 02.05.2018 teavitas vara omanik avaldajat järjekordsest veelekkest. 20.12.2018 edastas Montreco OÜ uue hinnapakkumise vara taastustöödeks 9239 eurot. Välja tuli vahetada laekarkass, mis oli veelekke tõttu roostetanud. Selliseid parandustöid 23.01.2018 LKB OÜ eelkalkulatsioonis ette ei nähtud. 10.06.2019 edastas avaldaja Montreco OÜ-le garantiikirja nr 242066622 suuruses 9149 eurot, millest arvestas avaldaja maha kindlustusvõtja omavastutuse 90 eurot. 12.06.2019 esitas Montreco OÜ avaldajale arve nr 190086 suuruses 9149 eurot. 02.10.2020 edastas avaldaja puudutatud isikule tagasinõude nr A.01.10-275-02/560, milles palus tasuda vara taastamiseks tehtud kulutused 10 085 eurot hiljemalt 16.10.2020. Puudutatud isik avaldaja nõuet tähtaegselt ei tasunud, mistõttu saatis avaldaja puudutatud isikule 19.10.2020 kohtuhoiatuse. Hoiatuses andis avaldaja puudutatud isikule nõude tasumiseks täiendava tähtaja kuni 26.10.2019. Avaldaja märkis hoiatuses, et nõude tähtaegselt tasumata jätmisel on avaldaja sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole ja kohtu kaudu nõude rahuldamisel lisandub nõudesummale viivis. Puudutatud isik avaldajale nõuet ei tasunud.
2-21-317
3.Vastustes puudutatud isikule tõi avaldaja esile, et 25.06.2018 toimunud kahjujuhtumi ajal oli vara samuti avaldaja juures kindlustatud ning puudub alus nõude läbi vaatamata jätmiseks. Puudutatud isik teostas 2017. a augustis katusetasandi kattematerjali põhjaliku ülevaatuse ja paikamistööd W ning E tiibadel. Katuse ülevaatustööde tellimine ei tähenda, et puudutatud isik täitis oma hoolsuskohustust, kuna kahjustatud korteri rõdu laes olevad metallkonstruktsioonid on tugevalt roostetanud, mistõttu voolas vesi läbi konstruktsioonide rõdule ja tekitas varale kahju. Kui puudutatud isik oleks tellinud ülevaatustööde teostamise ka A-korpusesse, oleks tõenäolisemalt tuvastatud roostetatud konstruktsioonid. Asjaolu, et hoone A-korpusel puudus kasutusluba, ei olnud avaldaja arvates asjakohane. Kahjustada saanud rõdu oli peaaegu täielikult klaasitud. Klaasimata osal ei asunud kahjustada saanud mööbel. Samuti ei nähtu klaasimata rõdu osa laes kahjustusi, nagu on klaasitud rõdu osa laes. Klaasimata osast ei jõua vihmavesi ega talvel sadav lumi kahjustada saanud rõdumööblini, mistõttu ei saa väita, et kahju on tekkinud osaliselt või täielikult vara omaniku tegevuse tõttu. Avalduses esitatud viivisenõue alates 27.10.2019 on ekslik, avaldaja nõuab viivist alates 27.10.2020. Avaldaja oli seisukohal, et tegemist oli kindlustusjuhtumiga, mis vastas kindlustuslepingu tingimustele. Juhtumit käsitleti katuse läbijooksuna ning hüvitati esmakordne vee läbijooks katuse- või seina konstruktsiooni kaudu erandi alusel. 02.05.2018 juhtumist käsitleti 11.02.2018 juhtumi osana, sest vahepealsel ajal ei olnud korteriühistu rikkumist kõrvaldanud (konstruktsiooni parandanud) ega ka kindlustusandja hüvitist välja makstud ega parandustöid tehtud. Kahjud maikuus kattusid jaanuaris fikseeritud kahjudega, lekkeallikas oli sama. Puudutatud isiku seisukohad
4.Puudutatud isik leidis, et avaldaja nõue on alusetu ja põhjendamatu ning tuli jätta osaliselt läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata. Avaldaja luges nii 11.01.2018 kui ka 25.06.2018 läbijooksu kindlustusjuhtumiks, mis oli hõlmatud kindlustuslepinguga nr O1011011509. Pärast 25.06.2018 läbijooksu hüvitas kindlustusandja kahju 9149 eurot. Kindlustuslepingu nr O1011011509 kindlustusperiood oli 27.01.2017 kuni 26.01.2018, mistõttu ei olnud 25.06.2018 juhtum hõlmatud kindlustuslepinguga ning selle alusel ei saanud avaldajal tekkida kohustust kahju hüvitamiseks. Selle tõttu on välistatud ka regressinõude tekkimine puudutatud isiku vastu ja avaldaja nõue seoses 25.06.2018 läbijooksuga tuli jätta läbi vaatamata.
5.Puudutatud isik vaidles vastu sellele, et korteriühistu ei ole omapoolseid kohustusi täitnud. Avaldaja ei toonud välja ega tõendanud rikutud kohustusi. Puudutatud isik tellis augustis 2017 hoone katuse ülevaatuse ja paikamistööd, mis näitab, et puudutatud isik oli oma kohustuste täitmisel hoolas ja järjepidev ning enne talve valmistunud sügis-talviseks sademete perioodiks. Puudutatud isik on täitnud oma korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) §-st 35 tulenevad kohustused ega vastuta kahjude eest. Hoone A-korpusel, kus asub kahjustunud korter, puudub kasutusluba, mistõttu ei olnud võimalik veenduda, et ehitist saab kasutada nõuete ja kasutusotstarbe kohaselt ning ehitis on ehitatud vastavalt ehitusloale. Kui kohus leiab, et puudutatud isik oli vastutav 11.01.2018 läbijooksust tingitud kahju eest, vaidleb ta vastu kahju suurusele. 11.01.2018 vee läbijooksu järgselt hüvitas avaldaja aiamööbli nahkkatete taastamise kulu. Seost läbijooksu ja mööbli kahjustuse vahel ei ole võimalik üheselt järeldada. Rotangist õuemööbel on ette nähtud suviseks kasutamiseks, talveks tuleb see koos patjadega hoiustada kuivas ruumis. Fotodelt nähtub, et mööbel ei olnud talviseks perioodiks nõuetekohaselt hoiustatud ega kaetud. Hoone rõdud on lahtised ja avatud ilmastikumõjudele, nagu tugev vihm ja lumi. Mööbli seisukorda kirjeldati 02.03.2018 seisuga, mis annab alust arvata, et ka pärast 11.01.2018 läbijooksu jäi mööbel samas seisukorras õue. Kahjuhüvitis kuulub vähendamisele nullini VÕS § 139 lg 1 alusel, kuna korteriomanik on ise
2-21-317 olnud osaline mööblile kahju tekkimisel, sest ei hoiustanud mööblit talvisel ajal nii, et see kahjustusi ei saaks. Viivisenõue alates 27.10.2019 on pahatahtlik, kuna puudutatud isiku poole pöörduti esmakordselt 02.10.2020 ehk ligi aasta pärast seda, kui asuti arvestama viivist. Esmakordselt viitas avaldaja viivisele oma 20.10.2020 kohtuhoiatuses.
6.Täiendavates vastuväidetes oli puudutatud isik seisukohal, et 11.01.2018 ja 02.05.2018 kahjujuhtum ei olnud äkiliselt toimunud ettenägematu sündmus, st kindlustustingimuste kohaselt ei olnud tegemist kindlustusjuhtumiga, mida avaldaja koguriskikindlustus kataks. Kahju põhjuseks olid asjaolud, mille puhul kahju ei hüvitata ja avaldaja kirjeldatud erandid ei kohaldu. 11.01.2018 toimunud juhtum ei olnud esmakordne. Sarnased juhtumid leidsid aset juba mitme aasta jooksul korduvalt ning 02.05.2018 juhtum ei saanud olla esmakordne, kuna sarnane juhtum leidis aset 11.01.2018. Avaldaja hüvitas mõlema juhtumi puhul kahju olukorras, kus tal vastav kohustus kindlustuslepingutest puudus. Seetõttu ei olnud avaldaja nõudel puudutatud isiku vastu õiguslikku alust. Maakohtu määrus ja põhjendused
7.Harju Maakohus jättis 14.04.2023 määrusega puudutatud isiku taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks 25.06.2018 toimunud kindlustusjuhtumi osas rahuldamata ning rahuldas avaldaja avalduse puudutatud isiku vastu kahju hüvitamise ja viivise nõudes osaliselt. Maakohus mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja kahjuhüvitise 9149 eurot, 14.04.2023 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1869,54 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 9149 eurot alates 15.04.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 06.02.2023 kohtuistungi edasilükkamisega seotud menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses avaldaja kanda ning muud menetluskulud 10% ulatuses avaldaja ja 90% ulatuses puudutatud isiku kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks pärast kohtumääruse jõustumist.
8.Maakohus tuvastas, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et Supluse pst 1 korteri A-205 rõdul toimusid 11.01.2018 ja 25.06.2018 läbijooksud, et pärast 11.01.2018 läbijooksu hüvitas avaldaja korteriomanikule rõdumööbli nahkpatjade taastamise kulu 936 eurot, et pärast 25.06.2018 läbijooksu hüvitas avaldaja korteriomanikule rõdu remondikulu 9149 eurot, et 02.10.2020 pöördus avaldaja puudutatud isiku poole regressinõudega 10 085 eurot. Maakohus tuvastas, et menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas tegemist on kindlustusjuhtumiga ja kas avaldajal on tagasinõue puudutatud isiku vastu.
9.Maakohus leidis, et puudutatud isiku taotlus asja läbi vaatamata jätmiseks tuli jätta rahuldamata. Kohtule esitatud kodukindlustuse poliisidega nr O1011011509 väljastamise kuupäevaga 01.01.2017 ja nr O1011011509 väljastamise kuupäevaga 27.12.2017 oli tõendatud, et vara oli 11.01.2018 ja 25.06.2018 kindlustatud.
10.Maakohus oli seisukohal, et tõendatud olid avalduse asjaolud, et Supluse pst 1 hoone konstruktsioonidest vee lekkimise tagajärjel sai kahju korteri rõdu nr A-205, et korteriühistu ei täitnud oma korrashoiukohustust nõuetekohaselt ja, et puudutatud isiku 2017. a augustis Meistri Katus OÜ-lt tellitud tööd osutusid A-korpuses ebapiisavaks. KrtS § 34 lg 2 ja § 35 lg 2 p 1 järgi oli hoone konstruktsioonide korrashoiu kohustus puudutatud isikul, kes pidi neid hooldama ja hoidma sellises korras, et korteriomanikele ei tekiks kahju. Puudutatud isiku käitumise st mittekorras ja roostes katuse konstruktsioonide kaudu vee lekkimine ja kindlustatud korteriomanikul tekkinud veekahju vahel on VÕS § 127 lg-s 4 sätestatud põhjuslik seos. Veekahju ja avatud lae kohta tehtud fotodest nähtuvalt ei saanud laes olevate metallkonstruktsioonide roostekahjustused ja veelekke kahjustused rõdu nr A-205
2-21-317 siseviimistlusele tekkida muul viisil. Puudutatud isik ei ole tõendanud, et ta ei ole oma kohustusi rikkunud või et tema rikkumine oli vabandatav.
11.Maakohus asus esitatud tõenditele tuginedes seisukohale, et kuigi läbijooksud kindlustusvõtja rõdule toimusid amortiseerunud ja korrodeerunud katusekonstruktsioonide kaudu, mis oli pikaajaline protsess ja mitte äkiline sündmus, siis kindlustushüvitise väljamaksmine oli kooskõlas tingimustes toodud erandiga, mis lubas hüvitada kahju varale vee katuse kaudu esmakordse läbijooksu tõttu. Puudutatud isik ei lükanud ümber avaldaja väidet, et kindlustusvõtja ei olnud kahjujuhtumiga pöördunud kindlustusandja poole enne 11.01.2018. Kindlustusandja sai 11.01.2018 ja 25.06.2018 juhtumeid käsitleda jätkuvatena, kuna esitatud tõenditest nähtuvalt kattusid jaanuaris ja mais toimunud läbijooksu asjaolud ja kahjud, lekete vahepealsel ajal ei olnud korteriühistu katuse konstruktsioone parandanud ning esmase vee läbijooksuga tekitatud kahju oli korduva vee läbijooksu toimumise ajaks hüvitamata ja remont teostamata. Kuivõrd kindlustuslepingute tingimustes ei ole nõutud, et kindlustusobjektil peab olema kasutusluba, vaid vastupidi ehitise kindlustusega on kindlustatud ka ehitusjärgus olev hoone, siis ei oma puudutatud isiku vastuväited selle kohta, et hoone A-korpusel puudus kasutusluba, õiguslikku tähendust.
12.Maakohus leidis, et VÕS § 139 lg 1 alusel tuli vähendada kahjuhüvitist 936 euro võrra, mis seisneb Enlekon OÜ 24.02.2018 arve nr 22 alusel 936 euro tasumises. Osaliselt klaasitud, kuid osaliselt vihmale ja lumele avatud rõdu ei saa pidada mingil moel kuivaks ruumiks, mistõttu oleks tulnud mööbel suve lõppedes katta. Kuna kindlustusvõtja seda ei teinud, siis oli see kahju põhjustatud otseselt kindlustusvõtja käitumisest ehk mööbli veekindlalt katmata jätmisest ning mööblile tekitatud kahjuhüvitis 936 eurot tuli vähendada nullini.
13.Maakohus rahuldas avaldaja VÕS § 492 lg 1 alusel esitatud avalduse VÕS § 108 lg 1 alusel osaliselt 9149 euro ulatuses. Lisaks põhinõudele tuli puudutatud isikult avaldaja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt 9149 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.10.2020 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohtumääruse avaldamise ajaks 14.04.2023 oli sissenõutavaks muutunud viivis 1869,54 eurot. Kohus mõistis välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 15.04.2023 kuni põhinõude täitmiseni.
14.Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 169 lg 1 esimese lause järgi 06.02.2023 istungi edasilükkamisega seotud kulud täies ulatuses avaldaja kanda. Avaldaja taotles 06.02.2023 istungi edasilükkamist põhjusel, et esitada puudutatud isiku 04.11.2022 vastusele täiendavalt kirjalik seisukoht ja kahjukäsitlejast eksperdi kirjalik seisukoht selle kohta, et tegemist on kindlustusjuhtumiga. Arvestades, et puudutatud isiku seisukoha ja kohtuistungi toimumise aja vahele jäi kolm kuud, siis oli avaldajal piisavalt aega, et esitada taotletud kirjalikud seisukohad kohtule mõistliku aja jooksul enne kohtuistungit. Muude menetluskulude jaotamise osas võttis kohus arvesse nii seda, et puudutatud isik põhjustas avaldaja kohtusse pöördumise kui ka seda, et avaldaja nõue oli põhjendatud osaliselt ca 90% ulatuses, siis tuli muud menetluskulud jätta 10% ulatuses avaldaja kanda ja 90% ulatuses puudutatud isiku kanda. Määruskaebus
15.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse osas, milles avaldaja avaldus rahuldati ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse, millega jätta avaldaja avaldus puudutatud isiku vastu täies ulatuses rahuldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uue määruse tegemist, siis tühistada maakohtu määrus ning saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises
2-21-317 kohtukoosseisus. Samuti palub puudutatud isik jätta menetluskulud tervikuna avaldaja kanda ning määrata, et väljamõistetud menetluskuludelt tuleb avaldajal tasuda seaduses sätestatud viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.
16.Puudutatud isik leiab esiteks, et 11.01.2018 ja 02.05.2018 aset leidnud kahjujuhtumite näol ei olnud tegemist kindlustusjuhtumitega ei VÕS § 423 ega avaldaja kindlustustingimuste tähenduses. Kummagi juhtumi puhul ei olnud tegemist äkiliselt toimunud ettenägematu sündmusega, vaid pikaajalistest konstruktsioonilistest muutustest tekkinud olukorraga. Lisaks nähtus see, et tegemist ei olnud kindlustusjuhtumitega, avaldaja kindlustustingimustes esitatud välistustest. Avaldaja 16.01.2018 koostatud ja avalduse lisana 2 esitatud ülevaatusaktist nähtub, et 11.01.2018 läbijooks ei olnud mingil juhul esmakordne, mistõttu ei saanud avaldaja kohaldada kindlustustingimuste lk 9–10 välja toodud erandit, mis lubas hüvitada kahju varale vee katuse kaudu esmakordse läbijooksu tõttu. Kohus andis pooltega võrreldes asjaoludele üllatusliku ja erineva hinnangu olenemata sellest, et avaldaja kinnitas selgelt ja korduvalt, et kahjujuhtum algas 11.01.2018, siis tugines kohus määruses väitele, et kahjujuhtum algas tegelikult kaks aastat varem. Väide, et kindlustusvõtja objektil oli olnud katkematu kindlustuskaitse alates 27.01.2009, on täielikult tõendamata. Avaldaja esitas 11.01.2018 ja 02.05.2018 toimunud läbijooksude ajal kehtinud kindlustuspoliisid, kuid varasema aja kohta mitte. Selle tõttu on rikkunud maakohus TsMS § 436 lg-test 1, 2 ja 4 tulenevaid kohustusi. Seega ei puudutanud need juhtumid kindlustuslepingut ning avaldaja ei käitunud hüvitist välja makstes kindlustusandjana VÕS § 422 ja kindlustustegevuse seaduse (KindlTS) § 2 lg 1 tähenduses. Nimetatud juhtumite puhul ei ole täidetud ka VÕS §-s 492 sätestatud nõude ülemineku eeldused ning avaldajal puudub nõue puudutatud isiku vastu. Isegi, kui asuda seisukohale, et avaldajal oli õigus kindlustuslepingu alusel kindlustusvõtjale vastav hüvitis välja maksta ning sellele nõudele kohaldub VÕS § 492 (mida puudutatud isik ei mööna), siis tuleks vähendada vastav kahjuhüvitis nullini, kuna avaldajal tekkis kahju temast endast tulenevatel asjaoludel. Kohus vastavat puudutatud isiku taotlust määruses ei käsitlenud.
17.Puudutatud isik leiab teiseks, et maakohus ei ole arvestanud puudutatud isiku vastuväitega, et kindlustusvõtja jättis kohaselt puudutatud isiku varasematest läbijooksudest teavitamata, mistõttu ei olnud puudutatud isikul võimalik võtta tarvitusele kahju vältimiseks täiendavaid abinõusid ning seetõttu tuleks kahjuhüvitist vähendada nullini. See on viinud ebaõige lahendini. Avaldaja enda esitatud dokumentidega (ülevaatusaktiga) on tõendatud, et kindlustusvõtja objektil toimusid läbijooksud nii kaks aastat enne 11.01.2018 kui ka sellele eelneva aasta jooksul.
18.Puudutatud isik leiab kolmandaks, et maakohus ei ole arvestanud puudutatud isiku vastuväitega, et avaldaja ei ole tõendanud kõigi avaldaja poolt kindlustusvõtjale hüvitatud kulude põhjendatust ja seost kahjujuhtumiga. Seetõttu on võimalik, et avaldaja maksis kindlustusvõtjale hüvitise vähemalt osaliselt välja alusetult, mis omakorda tähendaks, et kahjuhüvitist tuleks vastavalt vähendada. See on viinud ebaõige lahendini. Avaldaja esitatud piltidelt ei ole võimalik tuvastada, millistest kohtadest ja millal need on tehtud. Näiteks ei ole võimalik tuvastada, kus asuvad need aknad, mille kahjustusi piltidel näha on, sh kas need aknad asuvad rõdu avatud alal või klaasidega kaetud alal, mistõttu ei tõenda need pildid kindlustusvõtja objektil ja avalduses viidatud kahjujuhtumite tulemusena tekkinud kahju. Montreco OÜ hinnapakkumises on mitmed tööd oluliselt kallimad kui LKB OÜ poolt koostatud eelkalkulatsioonis. Samas ei ole esiteks tõendatud, et vastavad kahjustused on üldse tekkinud 11.01.2018 või 02.05.2018 kahjujuhtumite tagajärjel (mitte mingite hilisemate tuvastamata juhtumite tagajärjel – aega oli möödunud ligi aasta). Teiseks ei ole tõendatud, et nimetatud täiendavad tööd olid põhjendatud, st vajalikud just sellises mahus. Ei ole eluliselt
2-21-317 usutav, et algse hinnangu andnud ekspert eksis kahju suurusega ligi kümme korda. Isegi, kui see nii oli, oleks avaldaja pidanud uue hinnapakkumise saamisel kontrollima selle põhjendatust ja seost kahjujuhtumiga. Avaldaja kinnitas 14.03.2023 kohtuistungil, et seda avaldaja ei teinud. Menetlusosaliste seisukohad
19.Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ning menetluskulud puudutatud isiku kanda.
20.Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist oli avaldaja kindlustustingimustele vastava juhtumiga ning avaldaja tagasinõue on põhjendatud. Maakohus on jõudnud õigele järeldusele (dokumente ning pilte hinnates), et avaldaja nõue ja kahjuhüvitise väljamaksmine oli põhjendatud. Väär on puudutatud isiku väide, et kohus on tema vastuväited jätnud tähelepanuta. Menetluse edasine käik
21.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja TsMS § 659 alusel tühistada osas, milles avaldus osaliselt rahuldati ning jaotati menetluskulud. Ringkonnakohus saab teha uue määruse, millega jätab avalduse rahuldamata ja jaotab menetluskulud teisiti. Määruskaebus rahuldatakse ja kõik menetluskulud jäävad avaldaja kanda.
23.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik ei vaidlustanud maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1, mistõttu on maakohtu määrus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 659 alusel edasi kaebamata jõustunud.
24.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud asjaolude hindamisel järeldades, et 11.01.2018 ja 25.06.2018 läbijooksude puhul oli tegemist kindlustusjuhtumitega, millele kohaldus alates 01.04.2013 kehtinud Swedbank P&C Insurance AS-i kodukindlustuse tingimustes 13 (dtl 381–392, edaspidi tingimused 13) ja alates 17.08.2018 kehtinud Swedbank P&C Insurance AS-i kodukindlustuse tingimustes 14 (dtl 352–370, edaspidi tingimused 14) sätestatud erand, mis lubas hüvitada kahju varale vee katuse kaudu esmakordse läbijooksu tõttu. Maakohus leidis, et kuigi läbijooksud kindlustusvõtja rõdule toimusid amortiseerunud ja korrodeerunud katusekonstruktsioonide kaudu, mis oli pikaajaline protsess ja mitte äkiline sündmus, siis kindlustushüvitise väljamaksmine oli kooskõlas tingimustes toodud erandiga. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt.
25.VÕS § 423 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse. Maakohus tuvastas, et vara oli 11.01.2018 ja 25.06.2018 kindlustatud (dtl 14–15 ja dtl 262– 263) ning kindlustuslepingutele kohaldusid vastavalt tingimused 13 ja tingimused 14. Tingimustes 13 lk 9–11 ja tingimustes 14 lk 9–11 on toodud välja kindlustusjuhtumid ning kindlustuskaitse välistused. Kindlustusjuhtum on tingimuste 13 järgi kindlustatud esemele
2-21-317 vahetult mõjunud igasugune äkiliselt toimunud ettenägematu sündmus, mille tagajärjel saab kindlustatud ese kahjustada või hävib. Kindlustusjuhtumiks ei loeta välistustes nimetatud juhtumeid või nende tagajärgi (dtl 385). Tingimuste 13 järgi on välistatud kindlustushüvitise maksmine juhul, kui vesi tungib ehitisse katkise konstruktsiooni kaudu, kuid erandite järgi hüvitatakse kahjud, kui konstruktsiooni vigastus oli põhjustatud kindlustusjuhtumist või kui tegemist on esmakordse vee läbijooksuga katuse- või seinakonstruktsioonide kaudu (dtl 386). Tingimuste 14 järgi on välistatud kindlustushüvitise maksmine juhul, kui vesi tungib ehitisse katkise konstruktsiooni kaudu ning eeldatakse, et konstruktsioon on katki, kui ehitise välispiirded, mille eesmärk on takistada vee pääsemist ehitisse, vee sissepääsu ei takista. Eranditena on toodud, et hüvitatakse kahju, mille on põhjustanud vee pääsemine ehitisse konstruktsiooni vigastuse tõttu, kui vigastuse on põhjustanud äkiline ja ettenägematu väline sündmus ning vigastus on tuvastatud või kui tegemist on vee esmakordse läbijooksuga katuse kaudu, mis kahjustab siseviimistlust või kodust vara (dtl 361). Toimiku materjalidest nähtub, et avaldaja on hüvitanud praegusel juhul tekkinud kahju erandi alusel, mis puudutas esmakordset vee läbijooksu katuse- või seina konstruktsiooni kaudu (dtl 442). Vaidlus puudub selles, et vesi on lekkinud mittekorras ja roostes katuse konstruktsioonide kaudu.
26.Ringkonnakohus leiab, et tingimuste 13 erand käesoleval juhul 11.01.2018 läbijooksule ei kohaldu, kuivõrd tegemist ei olnud esmakordse vee läbijooksuga katuse- või seina konstruktsioonide kaudu. Avaldaja esitatud ehitise ülevaatusakti kohaselt märgati juba umbes kaks aastat tagasi põrandal laest tilkunud veejälgi ja sellest teatati haldusettevõttele. Ka eelmine aasta märgati rõdu lael väiksemaid kahjustusi (dtl 18). Sellest tulenevalt ei saanud kolleegiumi hinnangul olla tegemist esmakordse läbijooksuga ega selle tõttu ka kindlustusjuhtumiga, kuivõrd vee tungimist ehitisse katkise konstruktsiooni kaudu ei hüvitata (dtl 386). Maakohus on küll õigesti leidnud, et läbijooksud toimusid amortiseerunud ja korrodeerunud katusekonstruktsioonide kaudu, mis oli pikaajaline protsess, kuid on jätnud tähelepanuta, et läbijooksud on ilmnenud juba varasemalt ning umbes aasta enne märgati ka rõdu lael juba väiksemaid kahjustusi. Kolleegium on seisukohal, et kindlustusandja poole esmakordne pöördumine ei muuda esmakordseks vee läbijooksu kindlustusvõtja rõdule. Tingimustes 13 ei ole märgitud, et hüvitatakse vee läbijooks esmakordsel pöördumisel kindlustusandja poole, vaid tegemist peab olema esmakordse sündmusega, s.o esmakordse läbijooksuga. Seega ei kohaldu käesoleval juhul tingimustes 13 toodud erand. Kuivõrd juba 11.01.2018 läbijooksu näol ei olnud tegemist kindlustusjuhtumiga, siis ei saanud ka 25.06.2018 läbijooks olla kindlustusjuhtum tingimuste 14 tähenduses. Seega ei saanud VÕS § 492 lg 1 alusel minna kindlustusandjale üle ka kahju hüvitamise nõue puudutatud isiku vastu.
27.Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud VÕS § 492 lg 1 järgi nõude ülemineku eeldused, mistõttu tuleb jätta avaldaja kahju hüvitamise ja viivise nõuded rahuldamata. Kuna ringkonnakohus leidis, et avaldaja avaldus tuleb jätta rahuldamata, siis ei ole vaja käsitleda teisi puudutatud isiku määruskaebuse väiteid seoses kahjuhüvitise suuruse ja selle vähendamisega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.Maakohtu määruse osalise tühistamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 esimese lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
29.Määruskaebuse rahuldamise tõttu jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi avaldaja kanda. Menetlusulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (TsMS § 177 lg 2).
2-21-317
30.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles TsMS § 173 lg 1 teise lause järgi kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.