Õigusemõistmisevastased süüteod › Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

Süüdistus Edgar Seljandit süüdistatakse selles, et 13. oktoobril 2020 ajavahemikul kell 11.23-11.34 Harjumaal Rae vallas Soodevahe külas Linnaaru tee 5 asuvas Tallinna Vangla OP-hoone esimese üksuse kabinetis nr OK3-15 kriminaalmenetluses nr 20922500044 tunnistajana ülekuulamisel, olles tutvunud tunnistaja õiguste ja kohustustega ning hoiatatud KrMS § 68 lg 2 kohaselt vastutusest ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest KarS § 318 järgi, keeldus tunnistajana kriminaalmenetluses seadusliku aluseta ütluste andmisest. E. Seljand keeldus sihilikult ütluste andmisest talle teadaolevatest asjaoludest A.V. poolt 2. oktoobril 2020 kell 13.59 Tallinna Vangla OP-hoone neljanda üksuse välispordiväljakul F-R.H. i kehalise väärkohtlemise kohta. E. Seljand jättis vastamata menetleja poolt talle esitatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo kohta esitatud küsimustele. E. Seljandi ütluste kohaselt ei näinud tema konflikti ja ei kommenteeri seda juhtumit ning keeldub ütluste andmisest. E. Seljandi 13. oktoobri 2020 ütluste kohaselt vastas E. Seljand menetleja küsimusele: „Ma keeldun ütluste andmisest. Ma ei kavatse seda põhjendada miks ma ütlusi ei anna. Ükski seadus ei saa käskida mul teha seda, mida ma ei pea õigeks. Ma ei lisa rohkem mitte midagi.“ Eelpool kirjeldatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise asjaolud olid E. Seljandile teada, sh vastutus nimetatud käitumise eest, ning ta eesmärgiks oli nende realiseerimine. Seega pani E. Seljand toime tunnistaja poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumise, s.o KarS § 318 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti süüdistatakse E. Seljandit selles, et olles Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2018 otsusega nr 1-18-5850 süüdi mõistetud KarS § 215 lg 3 järgi ning kandes nelja aasta pikkust vabadusekaotuslikku karistust Viru Vangla avavanglaosakonnas, lahkus 4. augustil 2020 kell 06.00 Viru Vangla avavanglaosakonnast. Lahkumise aluseks oli asjaolu, et vastavalt Viru Vangla 31. juuli 2020 käskkirjaga nr 6-2/389-1 oli ta lubatud tööle OÜ-sse Betonaator VX, aadressil Kohtla-Järve, Tööstuse 13. Töökohale jättis ta minemata ning läks Kohtla-Nõmme raudteejaamas Narva-Tallinn rongile eesmärgiga sõita Tallinnasse ja hoiduda kõrvale edasisest karistuse kandmisest. Kuna 4. augustil 2020 kell 08.37 peeti E. Seljand Narva-Tallinn rongiliini Rakvere peatuses kinni ning toimetati karistuse kandmise jätkamiseks Viru Vanglasse, jäi tema tegu katsestaadiumisse, kuivõrd tema vanglasse naasmise aeg oleks pidanud olema 4. augustil 2020 hiljemalt kell 18.00 ja tegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatult.

Seega E. Seljand, alustades vahetult vastavalt oma ettekujutusele teost kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest teadlikku kõrvalehoidmist, pani toime KarS § 329 – § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so kinnipidamiskohast lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise jätkamisest teadliku kõrvalehoidmise katse. Maakohtu otsus

transporti ta peab kasutama, kuhu suunduma ja millal tagasi pöörduma. Vangla oli tema plaaniga nõus. 2020 juulis võimaldas vangla talle lühiajalise väljasõidu, mille käigus ta käis poes ja ostis sigarette. Ta tuli vanglasse tagasi õigel ajal, aga tal oli kaasas lahtine sigaretipakk. See oli aga rikkumine. Ta ei saanud aru, et väljasõidu kestel võib ta suitsetada, kuid ei saa selle suitsupakiga vanglasse tagasi tulla. Selle rikkumise pärast tühistati tema kodukülastus. Kohus tuvastas, et E. Seljandi sellekohased ütlused vastavad tõele. E. Seljandi ütluste kohaselt kuulis ta vanglas, et juhul kui lubatakse väljaspool vanglat tööle, siis on võimalik tööle mitte minna, vaid minna kodukülastusele. Vajalik on lihtsalt õigel ajal vanglasse tagasi pöörduda. Sellise plaani alusel ta 4. augustil 2020 ka tegutses. E. Seljandi ütluste kohaselt oleks ta õhtuks vanglasse tagasi jõudnud ja ta jätkanuks vangistuse kandmisega. Kohus ei nõustunud prokuratuuri väidetega, et E. Seljandi soovi kuritegu toime panna kinnitavad tema objektiivsed käitumisaktid. Tunnistaja A.T. selgitas kohtuistungil, et tagasiteel vanglasse oli tal jutuajamine E. Seljandiga. Vestluse käigus avaldas E. Seljand talle, et ta soovis sõita Tallinna kohtuma sõbrannaga ning tal ei olnud „plaani vanglasse tagasi pöörduda“. Tagasi mittepöördumise väljendi kohta selgitas tunnistaja, et see väljend on tunnistaja enda sõnastus. Mida süüdistatav täpselt ütles, ta öelda ei oska. Kindlalt rääkis isik sellest, et oli plaan Tallinna minna ja sõbrannaga suhelda. Süüdistatav eitab, et ta oleks tunnistajale just sellise tähendusega sõnu öelnud, kuid kinnitas, et rääkis tunnistajale soovist sõita Tallinna sõbrannaga kohtuma. Vanglaametnikud V.L. ja A.A. , kes olid saatjaskonnas koos tunnistaja A.T. ega, viimase ütlusi, nagu öelnuks E. Seljand vestluse käigus, et ta ei soovinud vanglasse tagasi pöörduda, ei kinnitanud. Kohus, arvestades asjaoluga, et A.T. ei osanud esile tuua E. Seljandi täpset sõnastust viimase soovi kohta jätta vanglasse tagasipöördumata, E. Seljand ise eitab taolise soovi teatavakstegemist ning V.L. ja A.A. ei ole tunnistaja A.T. e ütlusi selles osas kinnitanud, leidis, et tõendamist ei ole leidnud nagu oleks süüdistatav väljendanud vanglaametnikuga vestluses piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt, et tema plaan oli jätta vanglasse tagasi pöördumata. Asjaolu, et E. Seljand oli üllatunud, et ta nii kiiresti kätte saadi, ei osuta kohtu arvates sellele, et isiku tegelik soov oli algusest peale vanglasse tagasi mitte pöörduda. Süüdistatavale võis nii kiire kinnipidamine tunduda üllatusena sama hästi ka siis, kui tema tegelik plaan ja soov oleks minna kodukülastusele ja õhtul tagasi vanglasse pöörduda. Kohus ei nõustunud prokuratuuriga selleski, et E. Seljandi kavatsusele vanglasse tagasi pöördumata jätta viitab üheselt asjaolu, et isikul oli läbi mõeldud ja ette valmistatud marsruut ja transpordi kasutamine. See viitab sellele, et isik soovis kasutada aega maksimaalselt optimeerituna, selleks et saavutada oma eesmärk - sanktsioneerimata kodukülastus. Kohtuistungil prokurör selgitas, et kasutades ühistransporti olnuks E. Seljandi kodus viibimise aeg, juhul kui soovinuks tõepoolest vanglasse tagasi pöörduda, jäänud väga lühikeseks ning see näitab, et isiku tegelik soov oli hoopis muu kui kodukülastus. Kohus leidis, et prokuröri selline seisukoht on vastuolus kriminaalasjas tuvastatuga.

Vangla käskkirjast nähtub, et vangla andis E. Seljandile loa ühepäevasele väljasõidule ajavahemikus 06.40 kuni 18.10 aadressile XXX. Käskkirja punkt 2 näeb üksikasjalikult ette, milline on isiku marsruut ja millist transpordi ta kasutab, isik pidi kasutama rongi ja bussi ning Tallinna-Kose-Anija valla teelõik ei ole transpordi osas rangelt reguleeritud. Nimetatud asjaolu kinnitab täielikult süüdistatava ütlusi, et teekond oli tal tõepoolest ette valmistatud aja ja transpordi osas. See ei olnud ettevalmistatud mitte aga kõrvalehoidumise eesmärgil, vaid seoses taotluse esitamisega kodukülastusele ning millise vangla ka rahuldas. Kohtu arvates on oluline, et sellise marsruudiga kodukülastuse oli vangla heaks kiitnud ning vastava taotluse esitas süüdistatav juba 1. juulil 2020. Kohtu arvates oleks vastuolus loogikaga arvata, et isik mõtles teekonna läbi, taotledes kodukülastust 1. juulil 2020 (mis oligi talle lubatud) aga tegelikult planeeris hakata karistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Kohus nõustus prokuröriga selles osas, et süüdistatava selgitused mobiiltelefoni leidmise kohta ei tekita usaldust. Samas leidis kohus, et isegi kui arvata, et ta ei leidnud mobiiltelefoni vaid sai selle muul viisil, puudub sellel asjaolul sisuline tähendus kõrvalehoidumise tahtluse tuvastamisel. Telefoni leidmise asjaolud ei lükka ümber süüdistatava ütlusi, et tema soov oli töö asemel minna kodukülastusele ja õhtuks vanglasse tagasi pöörduda. Ka ei nõustunud kohus prokuratuuri seisukohaga, et täiendavate riietusesemete kaasavõtmine vanglast lahkudes kinnitab E. Seljandi soovi asuda karistuse kandmisest kõrvalehoiduma. Riided, mis isikul kaasas olid (triiksärk ja dressipüksid) ei osuta kuidagi sellele, et ta ei plaaninudki õhtul vanglasse tagasi pöörduda. Ühe triiksärgi ja dressipükste varuks kaasavõtmine osutab pigem sellele, et kui isik otsustas tööle mitte minna, siis ei olnud tal plaanis pikemaajalist äraolekut, sest selle kestel vajaks ta suuremat hulka riideid (näiteks aluspesu, sokid, hulk T-särke). Kohus asus seisukohale, et prokuratuuri esitatud argumendid ei üksikult ega kogumis ei toeta süüdistuse versiooni, nagu soovinuks E. Seljand karistuse kandmise jätkamisest kõrvale hoiduda. Kohtulikul arutamisel ei saadud tõendeid selle kohta, et süüdistatava otsese tahtlusega oleks kaetud KarS § 329 järgi ettenähtud tegu. Kohus märkis, et asjas tuvastatud faktiliste asjaolude kogum annab aluse jõuda ka muule järeldusele kui soov mittepöörduda karistuse kandmise jätkamiseks vanglasse, s.o, et isik sama tõenäoliselt soovis rikkuda tööle lubamise käskkirja ja töö tegemise asemel korraldada endale hoopis kodukülastust. Kohus leidis, et süüdistatava käitumine annab pigem tunnistust sellest, et tema tegelik soov oli, kiuste tühistatud kodukülastusele ja riskile olla tabatud, minna just sanktsioneerimata kodukülastusele. Sellele järeldusele andis kohtu arvates aluse isiku käitumismotivatsiooni areng. 27. juuli 2020 sai E. Seljand teada, et talle on lubatud 26. augustil 2020 ühepäevane kodukülastus. 28. juuli 2020 sai ta teada, et vanglasse ekslikult toodud sigaretipaki pärast on oodatud kodukülastus tühistatud. 31. juulil 2020 tutvustas vangla talle käskkirja, millega tööandja taotlusel lubatakse ta järelevalveta tööle vanglast väljaspool alates 4. augustist 2020, tööaeg alates 08.00 kuni 16.30 või 18.00 pluss teekonna aeg. Kohtu arvates näitab sündmustiku kulg, et isikul võis tõepoolest tekkida riskantne soov minna kodukülastusele kasvõi rikkumise hinnaga.

Kokkuvõtvalt leidis kohus, et E. Seljandi käitumises puudub KarS § 329 ettenähtud teo subjektiivne külg ja seetõttu kuulub ta õigeksmõistmisele. Kohus pidas vajalikuks peatuda süüteokatse alguse õiguslikul küsimusel ja analüüsis, kas isik oli objektiivses mõttes alustanud süüteo toimepanemisega või süüteo katse ei alanudki. E. Seljandile esitati süüdistus kuriteos, mille koosseis on teostatav tegevusetusega ehk tema tegu seisneb kinnipidamiskohta tagasi pöördumata jätmises. Tegevusetusega toimepandava, s.o tagasi pöördumata jätmisega, võivad kaasneda aktiivsed teod enda varjamiseks ja tabamise vältimiseks, kuid need ei kuulu kuriteo objektiivsesse külge. Seega, süüdistuses kirjeldatud aktiivsed teoaktid, nagu seda on käskkirja alusel vanglast lahkumine ja minek rongipeatusesse eesmärgiga sõita Tallinna, ei moodusta KarS § 329 järgi ettenähtud kuriteokoosseise objektiivset külge. Kohus leidis, et KarS § 329 dispositsiooni sõnastusest on selgelt väljaloetav, et seaduseandja sooviski kriminaliseerida karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidmist, mis on teostatav tegevusetusega – isik jätab kinnipidamisasutusse määratud tähtajaks tagasi pöördumata ehk ei jätka vangistuse kandmist. Kohtu arvates on süüdistuse tekstist arusaadav, et E. Seljandi poolt toimepandud teo katse seisnes selles, et jättes 4. augustil 2020 hommikul töökohale ilmumata, jätnuks E. Seljand vanglasse määratud tähtajaks 4. augustiks 2020 kl 18.00 tagasi pöördumata, kuid temast mitteolenevatel põhjustel (kinnipidamine rongis) tema tegu katkestati 4. augustil 2020 kl 08.37. KarS § 25 lg 5 kohaselt, tegevusetuse korral algab katse hetkest, mil isik jätab tegemata teo, mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks. Kohtu arvates peab eeltoodud säte silmas tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikte. Samas ei ole määratletud, millal siis algab tegevusetusega toimepandava teodelikti katse. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on märgitud, et tegevusetusdelikti korral on katse alanud hetkest, mil isik hoidus sooritamast viimast mitmest ühesuguse eduvõimalusega „päästmistegevust“. Eeltoodud väitest tegi kohus järelduse, et tegevusetusega toimepandava teodelikti korral algab selle katse hetkel, kui isik jätab tegemata teoaktide järjekorras viimase teo, mille sooritamise korral jääks süüteokoosseisus kirjeldatud tegu realiseerimata. Kohus leidis, et käesoleval juhul tähendaks see, et süüdistatav alustaks KarS § 329 järgi ettenähtud teo katset, kui ta jätaks tegemata mingi teo (näiteks, isik seisab vangla väravate ees ja jätab vanglahoonesse sisenemata, pöörab tagasi, istub autosse ja sõidab minema), mille sooritamine (isik seisab vangla väravate ees ja siseneb vanglahoonesse) tegelikult mõjutaks sündmustikku selliselt, et süüdistatav ei saaks enam olukorda tagasi pöörata (ehk ta ei saaks enam korraldada karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidmist, kuna astudes vanglahoonesse on isik järelevalve all). Süüdistatav oli 4. augusti 2020 seisuga kinnipeetav vangistusseaduse § 2 mõttes. Talle kohaldusid vangistusseadus, vangla sisekorraeeskirjad ja muud õigusaktid, mis puudutavad kinnipeetavat vangistuse kandmisel. Seega oli ta vangistusseaduse mõttes kohustatud isik, kes peab alluma vangistust reguleerivatele normidele. KarS § 329 järgi ettenähtud koosseisu puhul ei ole tegemist klassikalise tagajärjedeliktiga. Kohtu arvates on tegemist mitteehtsa tegevusetusdeliktiga, kuna karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumine võib olla toimepandav nii tegevuse kui ka tegevusetusega ning

KarS 329 dispositsioon ei ole sõnaselgelt tegevusetuse kaudu kirjeldatud (nagu seda on nt § 124 abita jätmine, § 307 teatamata jätmine ). Samas, karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on märgitud, et vastutus mitteehtsa tegevusetusdelikti alusel ei sõltu sellest, kas tegemist on formaalse või materiaalse koosseisuga. Teisisõnu, õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on mööndud, et tegevusetusega toimepandud teokatse eest on võimalik vastutusele võtta ka siis, kui süüteokoosseis ei sisalda obligatoorset koosseisulist tagajärge (mille kohustuslikku esinemist saaks eeldada KarS § 25 lg 5 sõnastusest). Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-104-09 nähtub, et kohtupraktikas on võetud seisukoht, et selle vajaliku tagajärje all tuleb tegelikult mõista koosseisupärast sündmust kui sellist, selle negatiivset mõju, mis tekib juba teo toimepanemisel. Tõepoolest, karistuse kandmise jätkamisest kõrvalehoidumine on karistatav KarS § 329 järgi, kuigi tegu ei ole seostatud mingigi tagajärje saabumisega. Kuivõrd E. Seljand on jõustunud kohtuotsusega vangistust kandev isik, ta on KarS § 13 lg 1 mõttes kohustatud isik ja vastutab tegevusetusega toimepandud vangistuse jätkamisest kõrvalehoidmise eest ning isiku vastutuse puhul ei ole nõutav koosseisus kirjeldatud teo tagajärg, vaid piisab teost kui sellisest, siis tulebki kohtul vastata küsimusele, kas tegevusetusega toimepandav teokatse on antud juhtumil alanud ja millega. Vastavalt süüdistusele on selliseks nõutavaks teoks, mida isik jättis tegemata, töökohale minek. Nõutav tegu on formuleeritud selliselt: „Töökohale jättis ta minemata... eesmärgiga sõita Tallinnasse ja hoiduda kõrvale edasisest karistuse kandmisest.“ Kohus püstitas küsimuse, kas süüdistuses näidatud töökohale minemata jätmine tähendab katse algust KarS § 25 mõttes, kas töökohale minek (millest isik kõrvale hoidus) oli see viimane (või miks mitte ainuke) eduvõimalusega „päästmistegevus“ (kommenteeritud väljaanne, 2021, lk 139, kommentaar 6.3.7) Eelnevale küsimusele vastas kohus eitavalt ja põhjendas seda alljärgnevalt. KarS § 329 – § 25 lg 2 järgi ettenähtud tegevusetusega toimepandud teo negatiivseks tagajärjeks on kinnipeetava poolt karistuse kandmise mittejätkamine, vanglas mitteviibimine. Konkreetse sündmustiku kontekstis tähendaks see negatiivne tagajärg seda, et isik ei jätkaks karistuse kandmist vanglas alates 4. augustist 2020 kl 18.00, hoidudes sellest kõrvale. Kohus leidis, et ei ole ühtegi mõistlikku alust arvata, et juhul kui isik oleks rongile minemise asemel läinud käskkirjaga määratud töökohale (ehk süüdistuses kirjeldatud nõutav tegu oleks toimunud), oleks see tema viimane (või ainuke) eduvõimalusega „päästmistegevus“. Isegi saabudes töökohale, viibides seal territooriumil ja olles järelevalveta, ei peaks tal esinema ühtki takistust tööandja territooriumilt lahkumiseks, mille järel võib isik soovi korral suunduda rongipeatusesse, sõita rongiga mujale eesmärgiga jätta vanglasse määratud tähtajaks tagasi ilmumata. Sama vabalt võis ta viibida tööl kuni töö lõpuni ja siis suunduda rongile eesmärgiga mitte jätkata vangistuse kandmist. Ka eelkirjeldatud olukordades on isikul veelgi olemas samasuguse eduvõimalusega „päästmistegevuste“ variante – näiteks minnes tööle, viibides seal, seejärel lahkudes tööterritooriumilt, sõites transpordiga Tallinna või vahet pole kuhu suunas, on isikul reaalne võimalus pöörduda kas töökohale või miks mitte kohe kinnipidamisasutusse tagasi. Seega tegu, s.o minek hommikul määratud töökohale, ei saanud olla viimane või ainuke eduvõimalusega „päästmistegevus“, sest ka pärast seda on isikul säilinud kõik võimalused korraldada oma tegevusi selliselt, et jätta 4. augustil 2020 kl 18.00 vanglasse ilmumata või

vastupidi sooritada tegusid, kuid ikkagi 4. augustil 2020 kl 18.00 jätkata vangistuse kandmisega. Tööle minek hommikul ei saaks kuidagi olla viimane vajalik tegu KarS § 329 mõttes negatiivse tagajärje (karistuse kandmise mittejätkamise) ärahoidmiseks. Süüdistuses ei ole näidatud teisi E. Seljandi poolt toimepandud tegusid, mis isik jättis tegemata negatiivse tagajärje (karistuse kandmise mittejätkamise) ärahoidmiseks. Lähtudes ülaltoodust, leidis kohus, et süüdistatav ei ole KarS § 329 järgi ettenähtud teo katset alustanudki. Karistus Mõistes E. Seljandile KarS § 318 lg 1 järgi karistust, leidis maakohus, et isiku süü kuriteos on vähene. Tegemist on üheepisoodilise teise astme kuriteoga. Isiku poolt ütlustest andmisest keeldumise tulemusena ei loodud menetluses tähtsust omavaid takistusi eduka kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Kohtul ei ole andmeid, et sündmuses, milles E. Seljand oli tunnistajana kaasatud, oleks üldse mingigi süütegu tuvastatud. Samas arvestas kohus, et kuriteo toimepannud isikule karistuse mõistmisel, on oluline karistuse üldpreventiivne tähendus. Teisisõnu, ühiskonnale, eriti tunnistajatena menetlusse kaasatud isikutele, antakse selge signaal, et nende kohustus on teha koostööd menetlejaga ja anda ütlusi, mis vastavad tõele. Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohus süüdistatava sisulist kahetsust, mida isik, vaatamata algul süü mittetunnistamisele, väljendas siiralt oma viimases sõnas, avaldades, et oleks pidanud andma ütlusi ja ta tunnistab oma süüd. Kohus leidis, et kohtuliku uurimise kestel on süüdistatava suhtumine teosse järk-järgult muutunud, ta sai aru, et ütluste andmine tunnistajana on kohustus ja alusetult sellest keelduda ei saa, alusetu keeldumine on kuritegu. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Kohus leidis, et isiku karistamine rahalise karistusega, mis on KarS § 318 lg 1 järgi üks karistuste liigist, ei ole põhjendatud. Isikut ei mõjutanud korduvad vangistused ja väärtegude eest mõistetud rahatrahvid. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel. Isik on käesoleval ajal vahistatud teise kriminaalasja raames. Varasemalt määratud rahatrahvid on tasumata. Sissetulekut isikul jätkuvalt ei ole. Rahaliste kohustuste tekkimine võib niigi raskendada tema resotsialiseerimist vabaduses tulevikus. Kohus arvestas sedagi, et teo toimepanemisest on möödunud rohkem kui 2 aastat kuni riik jõudis isiku suhtes esimese kohtuastme karistusotsuseni. Tegemist on lihtsa kaasusega, milles puudus faktiline ja õiguslik vaidlus. Arvestades isiku süü suurust (vähene) ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, kergendava asjaolu esinemist ( isik lõpuks tunnistas tegu ja väljendas kahetsust), leidis kohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega 1 kuu.

E. Seljand viibib alates 10. augustist 2022 vahi all kriminaalasjas 1-22-5759. 21. novembril 2022 on isiku suhtes selles asjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus kokkuleppemenetluses, karistuseks on mõistetud 2 aastat vangistust alates 10. augustist 2022. Kuna 21. novembri 2022 kohtuotsus ei ole jõustunud, puudub õiguslik alus mõista liitkaristus käesoleva kohtuotsusega.

APELLATSIOON

Prokuratuur vaidlustab Viru Maakohtu otsuse osas millega kohus mõistis E. Seljandile KarS § 318 lg 1 alusel karistuseks 1 kuu vangistust ja osas millega kohus mõistis E. Seljandi KarS § 329 - § 25 lg 2 järgi õigeks. KarS § 318 lg 1 järgi mõistetud karistus Prokuratuur leiab, et karistus 1-kuulise vangistuse näol teo eest, mille toimepanemisel isik pole vähimatki kahetsust avaldanud vaid hoopis vastupidi, väljendab õiguskorra suhtes põlgust ja üleolekut, ei ole toimepandud teo ja süüdistatava sellesse suhtumise vääriline ehk ei vasta süü suurusele ning ei täida karistuse eesmärke. Kohtumenetluse alguses E. Seljand oma süüd teo toimepanemises ei tunnistanud. Samuti leiab prokuratuur jätkuvalt sarnaselt esitatud süüdistusele, et E. Seljandi tegu oli toime pandud kavatsetult, mitte otsese tahtlusega, nagu leidis maakohus. Prokurör osundab, et E. Seljand mitte ainult ei keeldunud 13.10.2020 ütluste andmisest vaid pidas õigeks ka avaldada, et „Ükski seadus ei saa käskida mul teha seda, mida ma ei pea õigeks.“ Ka kohtuistungil E. Seljand eitas, et nägi kaaskinnipeetavate kaklust pealt, seda olukorras kus prokurör oli just videosalvestise kaklusest kohtus ette mänginud ning E. Seljandi enda asetus ja tegevus olustikus oli ilmselgelt nähtav. KarS § 57 lg 1 p 3 kohaselt luges kohus E. Seljandi kergendavaks asjaoluks süüdistatava siira, sisulise kahetsuse. Prokuratuurile jääb kohtu mõttekäik ja veendumuse kujunemine selgusetuks. Juba eelmainitult E. Seljand ei istungi algul, ütluste andmise ajal kohtus ega muul viisil (välja arvatud oma viimases sõnas kui oli selge, et süüdistus on ülimalt tõenäoliselt kinnitust leidnud) ei avaldanud mingitki kahetsust selle üle, et ta takistas oma ütluste andmata jätmisega õigusemõistmist kriminaalmenetluses. Kui kohtuliku uurimise jooksul ei olnud E. Seljandi suhtumine teosse muutunud (järjekindel teo eitamine vastuolus videosalvestusega) siis kohtu leidmine, et „kohtuliku uurimise kestel on süüdistatava suhtumine teosse järk-järgult muutunud“ prokuröri hinnangul ei vasta tõele. Prokuröri hinnangul ei avaldanud E. Seljand kordagi kohtumenetluse jooksul kahetsust selle üle, et ta takistas õigusemõistmist. Ta teadlikult valis tunnistajana ülekuulamisel positsiooni, mis vastandus menetlejale kui tõe väljaselgitajale ning keeldus ütluste andmisest. Prokuratuuri hinnangul osundab see selgelt sellele, et E. Seljand pani teo toime kavatsetult. Tema eesmärk oli takistada õigusemõistmist kriminaalmenetluses niipalju kui temal seda tunnistaja rollis võimalik teha oli. Peale E. Seljandi enda käitumise ja antud ütluste, annab selle eesmärgi saavutamise soovist kinnitust ka tunnistaja H.T. i vastus kaitsjale, mille kohaselt ta teadis vangla menetlusüksuse töötajana, et sel ajal said antud menetluses kahtlustatav A.V. ja E. Seljand hästi läbi.

Kokkuvõtvalt hinnates süüdistatava tahtluse astet teo toimepanemisel ja süü suurust prokuratuur leiab, et miinimummääras mõistetud karistus ei vasta kehtivale kohtupraktikale. KarS § 329 järgi õigeksmõistmine Prokuratuuri arusaama kohaselt tingis E. Seljandi õigeksmõistmise KarS § 329 - § 25 lg 2 järgi asjaolu, et kohus küll luges tõendatuks E. Seljandi soovi avavanglast tööle minemise asemel minna oma koju, kuid samas pole ümber lükatud kaitseväidet, et tal oli soov sama kuupäeva õhtul, ajaks mil ta pidi vanglassejõudma, naasta ka tegelikult Viru Vanglasse karistuse kandmist jätkama. Seega kohtu hinnangul puudus süüdistataval tahtlus karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Kohus põhjendas E. Seljandil kavatsuse või otsese tahtluse puudumist eelkõige A.T. e, V.L. i ja A.A. i ütlustele antud hinnangu läbi. Prokuratuur leiab, et kohus on eksinud tunnistaja ja süüdistatava ütlustele antud hinnangus. Kohus pole otsuses kordagi analüüsinud tunnistaja A.T. e ja süüdistatava E. Seljandi ütluste usaldusväärsust. Tunnistaja A.T. on otseselt kinnitanud ristküsitlemise käigus, et E. Seljand kinnitas temale muuhulgas ka seda, et tagasi vanglasse pöördumise plaani tal ei olnud. Kohus on järeldanud, et tunnistaja A.T. on andnud „üldhinnangu“ süüdistatava vastusele ning süüdistatava sõnade tegelik tähendus (ehk mida süüdistatav ise soovis väljendada) võinuks olla ka miski muu kui see kuidas tunnistaja A.T. sellest aru sai. Prokuratuur on vastupidisel seisukohal. Ristküsitlemisel andis tunnistaja A.T. väga selge vastuse sellele, et E. Seljandiga vesteldes avaldas viimane, et ei plaaninud vanglasse tagasi pöörduda. Kuigi A.T. ei osanud vestlust E. Seljandiga 4. augustil 2020 kuupäevast sõna sõnalt kohtu jaoks reprodutseerida, on ka ilmne, et enam kui kaks aastat hiljem suudaks seda vaid fenomenaalse mäluga inimene. Tunnistaja poolt aus vastamine, et ta sõna-sõnalt öeldut ei mäleta suurendab prokuröri hinnangul antud ütluste usaldusväärsust. Prokuratuurile jääb arusaamatuks kohtu mõttekäik mille läbi kohus pidas tunnistaja A.T. e ütlusi ebausaldusväärseteks ja ebapiisavateks kummutamaks E. Seljandi väiteid. Prokuröri hinnangul pole alust kahelda tunnistaja A.T. e ütlustes ning on ka oluliselt tõenäolisem, et süüdistatav E. Seljand vahetult kinnipidamise järgselt ametnikega vesteldes enne kui tal olnuks aega välja mõelda mõni muu vabandus, andis tõesemalt infot oma tegevusplaanide kohta kui hilisemalt kriminaalmenetluses kui oli teada saanud, et teda ähvardab täiendav vangistus karistuse kandmisest kõrvalehoidumise katse eest. Katse staadium Samuti on kohus analüüsinud seda kas E. Seljandi tegevus üldse jõudis katse staadiumisse isegi kui tal olnuks tahtlus karistuse kandmisest kõrvale hoiduda ning jõudnud järeldusele, et tegu ei olnud veel katse staadiumisse jõudnud. Prokuratuur kohtu järeldustega ei nõustu. Kohtumenetluses kogutud ja uuritud tõendid kinnitavad, et E. Seljandil oli soov esimesel võimalusel ära kasutada võimalust koju minna ning ta tegi selleks ettevalmistusi. Seda on E. Seljand ka ise tunnistanud ütluste andmisel, et niipea kui tema kodukülastus vangla poolt tühistati tekkis tal kavatsus tööle lubamise korral kohe koju minna. Tunnistaja A.T. e tõesete ütluste kohaselt E. Seljand vahetult peale Rakveres kinnipidamist vanglasse transportimise ajal avaldas, et tagasi pöörduda tal plaanis ei olnud. Kui 4. augustil 2020 ta avavanglast tööle lubamisega seoses vangla territooriumilt lahkuda lubati, asus E. Seljand prokuröri hinnangul koheselt ettevalmistatud plaani täitma.

Prokuröri hinnangul katse algas juba E. Seljandi poolt vanglast väljumisel kui ta otsustas minna kaaskinnipeetavatest eraldi mobiiltelefoni hankima või hiljemalt siis kui E. Seljand jättis Kohtla-Järve linnas õiges peatuses koos kaaskinnipeetavatega väljumata ja sõitis edasi rongipeatusesse ehk alustas vahetult vastavalt oma ettekujutusele süüteo toimepanemist. Kohus on järeldanud, et KarS § 329 puhul on tegemist mitteehtsa tegevusetusdeliktiga ehk koosseisuga, mida on võimalik toime panna nii tegevuse kui tegevusetusega. Seejärel aga kohus asus analüüsima E. Seljandi käitumist tegevusetuse läbi selgitamata kordagi, miks teo raskuspunkt langeb just nimelt mitte E. Seljandi tegevusele vaid tegevusetusele. Prokuratuuri hinnangul tulnuks E. Seljandi käitumist analüüsida tegevusega, mitte tegevusetusega, toimepandud teona. Prokuratuuri süüstavad tõendid, süüteokirjeldus ja väited kohtuvaidluses kirjeldavad süüteokoosseisu läbi E. Seljandi tegude (lahkus avavanglast, võttis kaasa mittevajalikke riideesemeid, hankis mobiiltelefoni, jättis töökohta minemata ning läks rongile eesmärgiga sõita Tallinnasse ja hoiduda kõrvale edasisest karistuse kandmisest) mitte tema võimaluse jääda hiljem passiivseks ja mitte naasta karistuse kandmisele. Eeltoodu alusel on prokuröri arvates ekslik ka kohtu viide KarS § 25 lõikele 5 mis viis kohtu järelduseni, et tegu ei olnud katse staadiumisse jõudnudki. Tegevusetuse läbi sündmuse analüüs olnuks prokuröri hinnangul põhjendatud olukorras, kus nt E. Seljand viibinuks lubatud koduvisiidil ja jätaks tahtlikult õigeks ajaks Viru Vanglasse tagasi pöördumata. Võimalik kuritegu KarS § 328 järgi Prokurör oma süüdistuskõnes märkis, et juhul kui maakohus peaks leidma, et E. Seljandi tegu ei vasta KarS § 329 katse tunnustele võiks kaaluda kas tegemist võis olla § 328 järgi toime pandud teoga. Kohus seda kohtuotsuses kaalunud ei ole. Prokuratuur leiab, et juhul kui ka ringkonnakohus leiab, et E. Seljandil puudus tahtlus karistuse kandmisest kõrvale hoiduda või ei jõudnud tegu katse staadiumisse, võiks ringkonnakohus analüüsida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta KarS §-s 328 kirjeldusele. KarS § 328 loeb karistatavaks teoks kinnipeetava põgenemise. E. Seljand oli kinnipeetav, selles vaidlust ei ole. Samuti pidi ta karistust kandma Viru Vangla territooriumil ja tal oli lubatud lahkuda sealt 4. augusti 2020 käskkirjas viidatud Kohtla-Järve linnas asuvale töökohale. Kui kinnipeetav eirab käskkirjaga antud korraldust ning lahkub omavoliliselt ja viibib väljaspool lubatud asukohti, kas pole sel juhul tegu kinnipeetava põgenemisega? Liitkaristus Harju Maakohtu 21. novembri 2022 otsusega Samuti on prokurör sunnitud apellatsioonkaebuses viitama, et käesolevaks ajaks on jõustunud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 21. novembri 2022 otsus kriminaalasjas 1-22-5759, millega E. Seljand mõisteti kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 215 lg 1 p 1 ja § 424 lg 1 järgi. Otsus jõustus 7. detsembril 2022. Prokuratuur taotleb seetõttu ringkonnakohtul võtta jõustunud kohtuotsuse koopia tõendina kriminaalasja materjalide juurde ja mõista Viru Maakohtu otsuse muutmisel mh ka uus liitkaristus juba jõustunud Harju Maakohtu otsusega. Võttes aluseks, et tegemist on eriliigiliste süütegudega (õigusemõistmise vastased vs liiklus- ja varavastased süüteod), leiab prokurör, et liitkaristuse mõistmisel pole alust kohaldada absorbtsiooniprintsiipi.

RINGKONNKOHTU SEISUKOHT

Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsiooniga, leiab, et Viru Maakohtu otsus E. Seljandile KarS § 318 lg 1 järgi mõistetud karistuses ja tema õigeksmõistmises KarS § 329 - § 25 lg 2 järgi tuleb jätta muutmata. Küll aga rahuldab ringkonnakohus prokuratuuri taotluse moodustada KarS § 65 lg 1 alusel E. Seljandile liitkaristus. E. Seljandi õigeksmõistmine KarS § 329 - § 15 lg 2 järgi esitatud süüdistuses Ringkonnakohus leiab, et maakohus on veenvalt põhistanud, miks tuleb E. Seljand talle KarS § 329 - § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. Apellatsioonis heidab prokuratuur kohtule ette, et viimane ei ole E. Seljandit õigeks mõistes analüüsinud tunnistaja A.T. e ja E. Seljandi ütluste usaldusväärsust. Prokuratuuri arvates ei ole alust kahelda A.T. e ütluste usaldusväärsuses, sest need langevad kokku tunnistajate V.L. i ja A.A. i ütlustega. Küll aga on E. Seljandi ütlused olnud kriminaalasjas läbinisti ebausaldusväärsed. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 4. augustil 2020 ei läinud E. Seljand, kes oli käskkirja kohaselt lubatud tööle väljaspool vanglat OÜ-sse Betonaator VX, töökohale, vaid otsustas sõita oma elukohta XXX külla. Vaidlust ei ole selleski, et E. Seljand peeti samal päeval kell 8.37 Narva-Tallinna rongis kinni ning ta toimetati tagasi Viru Vanglasse. Kuivõrd E. Seljandit süüdistati karistuse kandmisest kõrvalehoidmise katses, siis on maakohus igati õigustatult alustanud E. Seljandi tegevuses süüteokoosseisu olemasolu tuvastamist subjektiivse külje analüüsist, s.o kas E. Seljandil oli soov pöörduda 4. augustil 2020 kella 18.00 tagasi Viru Vanglasse või mitte. E. Seljandi ütluste kohaselt soovis ta 4. augustil 2020, juhul kui tal õnnestunuks kodukülastus, pöörduda kella 18.00-ks tagasi Viru Vanglasse. Erinevalt apellatsioonis väidetule, leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuses analüüsinud E. Seljandi ütluste usaldusväärsust. E. Seljandi ütluste kohaselt anti talle 2020 juulis vangla käskkirjaga võimalus kodukülastuseks 2020 augustis. See käskkiri aga tühistati n.ö kodukorra rikkumise pärast. E. Seljandi väite kohaselt oli tal siiski soov kodukülastusele minna. Kaaskinnipeetavatelt oli ta kuulnud, et juhul kui saada tööle väljapoole vanglat, on võimalus tööle mitte minna, käia kodus ja tulla õigeks ajaks tagasi vanglasse. Ta otsustaski taolist võimalust kasutada. Ta esitas taotluse väljaspool vanglat tööle saamiseks, see rahuldati ja ta pidi 4. augustil 2020 tööle minema. Tegelikkuses ta töökohale ei läinud vaid otsustas kodu külastada. Rongis peeti ta aga kinni. Lähtudes E. Seljandi poolt esitatud kaitseversioonist kohus esitatud väiteid ka kontrollis. Nii tuvastas kohus, et Viru Vangla 27. juuli 2020 käskkirjaga anti E. Seljandile tõepoolest luba lühiajaliseks väljasõiduks 26. augustil 2020 Anija valda Voose külla.

Ka tuvastas kohus, et E. Seljandil oli reaalne võimalus pärast kodukülastust jõuda kella 18.00 tagasi Viru Vanglasse. Varasemalt vangla poolt lubatud (hiljem tühistatud) kodukülastuse ettevalmistamise käigus oli kodukülastuseks kasutatav tarnsport ja tagasi saabumise kellaaeg kindlaks määratud (kell 18.10) ning E. Seljandi ütluste kohaselt sooviski ta kasutada nimelt seda tarasporti ja marsruuti. Seega on maakohus kontrollinud E. Seljandi väidete tõelevastavust ning tuvastatud, et need on kinnitust leidnud kriminaalasjas kogutud teiste tõenditega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, arvestades E. Seljandi ülaltoodud ütluste tõelevastavust, tuli õigele järeldusele, et puudub alus kahelda ka E. Seljandi ütlustes, et ta soovis 4. augustil 2020 kella 18.00 tagasi pöörduda Viru Vanglasse ning tal puudus soov karistuse kandmisest kõrvale hoiduma hakata. Samuti on maakohus E. Seljandi nimetatud väite tõelevastavuse kontrollimisel andnud hinnangu prokuröri poolt esitatud otsestele ja kaudsetele tõenditele, mis prokuratuuri arvates justkui kummutaksid E. Seljandi tagasipöördumise soovi tõsiseltvõetavuse. Ringkonnakohtu arvates on maakohus igati õigustatult tulnud järeldusele, et prokuratuuri poolt esitatud tõendid ei üksikult ega ka kogumis, ei lükka ümber E. Seljandi väidet soovist pöörduda

Seega on eksitav ka apellatsioonis esitatud väide, mille kohaselt kinnitavad A.T. e ütluste usaldusväärsust V.L. i ja A.A. i ütlused, sest need on kokkulangevad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd V.L. ja A.A. ei kinnitanud A.T. e väidet, nagu oleks E. Seljand väljendanud soovimatust vanglasse tagasi pöörduda, siis ei ole sellise väite esitamine E. Seljandi poolt tõsikindlalt tuvastamist leidnud. Ringkonnakohtu jaoks on siinjuures tähelepanuvääriv ka asjaolu, et A.T. e ütluste kohaselt vahetasid nad sõidukis E. Seljandiga vaid mõned sõnad. Arvestades sõidukis toimunud jutuajamise lühidust, ei saa ringkonnakohtu arvates tõsikindlalt välistada, et sõidukis toimunud napi vestluse käigus võis A.T. el jääda midagi E. Seljandi vastusest kuulmata või ta tõlgendas seda teistmoodi kui seda mõtles E. Seljand. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd A.T. e väite osas, nagu puudunuks E. Seljandil soov vanglasse tagasipöördumiseks, on tõusetunud kahtlusi, milliseid ei olnud võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada, siis on maakohus õigustatult leidnud, et ainuüksi A.T. e ütlustele tuginedes ei ole võimalik teha E. Seljandi suhtes süüdimõistvat kohtuotsust. Süüteokatse Apellatsioonis ei nõustu prokuratuur maakohtu seisukohaga, mille kohaselt E. Seljandi tegu ei olnud veel katse staadiumisse jõudnud. Apellandi arvates, nõustudes seejuures kohtuga, et KarS § 329 puhul on tegemist mitteehtsa tegevusetusdeliktiga, ei ole maakohus selgitanud, miks ta analüüsib E. Seljandi käitumist tegevusetuse läbi. Prokuratuuri arvates tulnuks E. Seljandi käitumist analüüsida tegevusega, mitte tegevusetusega toimepandud teona nagu see on kirjeldatud ka E. Seljandile esitatud süüdistuses. Ringkonnakohus apellatsiooni taolise etteheitega ei nõustu ning leiab, et maakohtu arutluskäik, miks tuleb E. Seljandi käitumist analüüsida tegevusetusega toimepandud teona, on igati jälgitav. Nii on maakohus ringkonnakohtu arvates tulnud õigele järeldusele, et nimetatud kuritegu on toime pandav tegevusetusega ehk siis KarS § 329 ettenähtud teise alternatiivi kohaselt jätab kinnipeetav kinnipidamiskohta tagasi pöördumata. Teisisõnu, kuigi kinnipeetaval on kohustus pöörduda vanglasse karistuse kandmise jätkamiseks, ta seda ei tee s.o ta jääb tegevusetuks. Edasiselt on maakohus asunud seisukohale, et KarS § 329 näol on tegemist mitteehtsa tegevusetusdeliktiga, mis võib olla toimepandav nii tegevuse kui ka tegevusetusega. Kuivõrd kohus asus seisukohale, millega ringkonnakohus nõustub, et nimetatud kuritegu on toimepandav tegevusetusega, siis on maakohus igati õigustatult analüüsinud E. Seljandi käitumist nimelt tegevusetuse kaudu. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et apellatsiooni pole esitatud ühtki sisulist vastuväidet maakohtu ülaltoodud arutluskäigule ning on vaid üldsõnaliselt märgitud, et kohtul tulnuks E. Seljandi tegevust analüüsida tegevuse kaudu. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel küsimusel pikemalt peatuda. Seda enam, et subjektiivse külje tuvastamatuse tõttu tema käitumises, tuleb E. Seljand süüdistuses KarS § 329 - § 25 lg 2 järgi igal juhul õigeks mõista.

E. Seljandi tegevuse kvalifitseerimine KarS § 328 järgi Apellatsioonis palub prokuratuur ringkonnakohtul alternatiivselt kaaluda, kas E. Seljandi tegevuses ei esine KarS § 238 ettenähtud kuriteokoosseis. Ringkonnakohus leiab, et E. Seljandi tegevuses puudub KarS § 328 kuriteo objektiivne teokoosseis. Käesoleva kriminaalasja kontekstis on põgenemisena vaadeldav omavoliline lahkumine järelevalve all töötamiselt väljaspool vanglat. Ringkonnakohus leiab, et lahkudes 4. augustil 2020 Viru Vangla avavangla osakonnast, ei viibinud E. Seljand enam järelevalve alla. Ringkonnakohtu arvates viitavad asjaolule, et alates avavanglast lahkumisest ei viibinud E. Seljand järelevalve all ka Viru Vangla avavangla osakonna juhataja K.P. i ütlused. K.P. i ütluste kohaselt teostab vangla väljaspool vanglat tööle lubatud isikute üle vaid pistelist kontrolli veendumaks kas isik ikka läks tööle. Taolisi pistelisi kontrolle ei ole aga alust samastada vanglapoolse järelevalvega. Ringkonnakohtu arvates on loogiline järeldada, et põgeneda on võimalik vaid juhul, kui isiku üle on kohaldatud järelevalve. Juhul kui järelevalve puudub on isik oma otsustustes vaba ja puudub alus rääkida põgenemisest kui omavolilisest lahkumisest. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd E. Seljand ei viibinud 4. augustil 20202, hetkel kui ta otsustas mitte minna tööle, järelevalve all, siis ei esine tema käitumises KarS 328 ettenähtud kuriteo objektiivset teokoosseisu. KarS § 318 lg 1 järgi mõistetud karistus Taotledes E. Seljandile KarS § 318 lg 1 järgi mõistetud karistuse karmistamist, on prokuratuur toetunud sisuliselt vaid väitele, et maakohus on põhjendamatult arvestanud E. Seljandi suhtes karistust kergendava asjaoluna tema kahetsust. Oma seisukohta põhistab prokuratuur asjaoluga, et E. Seljand ei avaldanud kahetsust kohtuistungi algul ega ka kohtus ütluste andmise ajal, tehes seda alles oma viimases sõnas, kui tema süü teo toimepanemises oli ülimalt tõenäoliselt kinnitust leidnud. Ringkonnakohus taolise etteheitega ei nõustu. Ringkonnakohtu arvates ei ole süüdistatava poolt toimepandu suhtes kahetsuse avaldamise arvestamine kergendava asjaoluna KarS § 57 p 3 mõttes seotud sellega, millisel menetluse ajahetkel süüdistatav seda avaldab. Iseenesest ei ole välistatud puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine ka alles viimases sõnas (vt nt RKKo otsus asjas 3-1-1-93-12). Ringkonnakohus leiab, et otsustamaks ka isiku avaldatud kahetsust saab vaadelda tema karistust kergendava asjaoluna või mitte, tuleb kohtul hinnata eelkõige kahetsuse siirust. Arvestades asjaolu, et E. Seljand on tunnistanud oma tegu (ütluste andmisest keeldumine), pole seda menetluse kestel vaidlustanud ning on kohtuvaidluste käigus avaldanud, et saab oma käitumise keelatusest aru ning kahetseb toimepandut, leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda E. Seljandi kahetsuse siiruses.

Seega on maakohus õigustatult arvestanud E. Seljandi kahetsust tema karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 p 3 mõttes. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonis esitatu alusel puudub põhjus E. Seljandile KarS § 318 lg 1 alusel mõistetud karistuse karmistamiseks. E. Seljandile mõistetav liitkaristus Kohtuotsusest nähtuvalt jättis maakohus E. Seljandi suhtes käesolevat kohtuotsust tehes moodustamata liitkaristuse, sest 21. novembril 2022 E. Seljandi suhtes tehtud Harju Maakohtu otsus ei olnud kohtulahendi kuulutamise hetkeks veel jõustunud. Tartu Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on nimetatud maakohtu otsus jõustunud. See jõustus 7. detsembril 2022. Seega tuleb E. Seljandile moodustada liitkaristus. KarS § 65 lg 1 kohaselt, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdistatav on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS § 64 sätestatud korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha. KarS § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg (vt n RKKKo otsus asjas 3-1-1-66-10). E. Seljandit karistati Viru Maakohtu 5. detsembri 2022 otsusega KarS § 318 lg 1 järgi 1 kuulise vangistusega teo eest mille ta pani toime 13. oktoobril 2020. Harju Maakohtu 21. novembri 2022 otsusega karistati E. Seljandit kriminaalasjas nr 1-22-5759 KarS § 215 lg 2 p 1 ja § 424 lg 1 järgi, kohaldades KarS § 63 lg 1 sätteid, 2 aastase vangistusega tegude eest, mis olid toimepandud 7. augustil 2022, s.o kuritegude eest, mis olid toime pandud enne Viru Maakohtu 5. detsembri 2022 kohtuotsuse kuulutamist. Eeltoodust järeldub, et need kuriteod moodustavad hiljem tuvastatud kogumi KarS § 65 lg 1 mõttes. Ülaltoodut arvestades moodustab ringkonnakohus E. Seljandile KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse, mõistes talle KarS § 64 lg 1 kohaselt üksikkaristustest raskema suurendamise teel liitkaristuseks 2 aastat ja 1 kuu vangistust. Kuivõrd E. Seljand peeti kriminaalasjas nr 1-22-5759 kinni 10. augustil 2022, siis tuleb tema karistuse kandmise aja algust arvestada alates nimetatud kuupäevast.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.