Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS:

2.1 Rahuldati Q poolt esitatud tsiviilhagi ning mõisteti Altair Ibin Lahad Koorilt välja Q kasuks mittevaraline kahju 3000 eurot ning lahendati viivisega seonduv. 2.2 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv.

APELLATSIOON:

4.3 Maakohus on süüdistatava oskust sõita rulaga ja samaaegselt telefoniga filmida pidanud põhjendamatult asjaoluks, mis pidi suurendama kannatanu X hirmu ähvarduste teoks tegemise ees. Maakohtu sellekohane arutluskäik ei tugine tõenditel. Kannatanu X ei ole süüdistatava „osavust“ toonud esile, kui ähvarduse tõsiseltvõetavust suurendavat asjaolu. Sekundeerides maakohtu põhjendustele võiks rulaga sõitmine ja samaaegne telefoniga filmimine tähendada hoopis vastupidist e. ähvarduse esitaja veelgi väiksemat võimalust ja tahet ähvardust ka tegelikkuses realiseerida. Seda põhjusel, et nii ähvardaja käed kui ka jalad, samuti tähelepanu, on koondunud tõenäoliselt nii rulasõidule kui ka filmimisele, mistõttu muude lisategevuste (jalgratturi kuhugi lükkamine või tõukamine) ette võtmine ei oleks olnud objektiivselt teostatav. Seega saaks ähvarduse tõsiseltvõetavusest rääkida eelkõige näiteks juhul, kui süüdistatav oleks telefoni käest ära pannud ja asunud kannatanu liikumist füüsiliselt ja tema peatamise eesmärgil selgelt mõjutama, kuid sellised selged tegevused ei ole kriminaalasjas leidnud tõendamist. 4.4 Et kannatanu X ei pidanud reaalseks ähvarduse täideviimist, ilmestab lisaks eelöeldule seegi asjaolu, et kannatanu ei pidanud vajalikuks vahetult sündmuse järgselt ei telefoni teel ega kirjalikult politseisse pöördumist. Kannatanu esitatud kuriteoteade (tl 37) on esitatud 23.07.2020.a e. 2 päeva peale sündmuste tegelikku toimumisaega ning kuriteoteate sisust nähtub, et teate esitajat ei häirinud mitte niivõrd sillal toimunu, vaid süüdistatava poolt sillal toimunud hilisem sotsiaalmeediasse postitamine. Kui jaatada võimalust, et ka keskmiselt mõistlik isik pidi süüdistatava poolt esitatud ähvardusi mõistma sedavõrd reaalsetena, et tal oleks olnud põhjust karta nende täideviimist, siis võiks oodata, et ennast reaalses ohus tundev isik annab ähvardajast koheselt teada ka politseile, et tagada enda edasine julgeolek. Kuigi kannatanu X ütlustest tuleneb, et tema ja süüdistatava vahel oli ärplemisi jutuks ka politseile helistamine, ei pidanud kannatanu politsei teavitamist ei sündmuse ajal ega ka selle järgselt vajalikuks. Apellandi arvates võib kannatanu sellisest käitumisest samuti järeldada, et kannatanu jaoks ei olnud sillal tekkinud situatsioon siiski reaalselt ohtlik, vaid eelkõige lihtsalt ebameeldiv konfliktolukord. Kuigi kannatanu poolt 3.08.2020.a antud ütlused sisaldavad juba ka kannatanu selgitusi, et ta tundis hirmu, et süüdistatav viibki oma ähvardused täide, tuleb ähvarduste täideviimise tõsiseltvõetavust hinnata läbi nn keskmiselt mõistliku isiku vaatepunkti ning teiseks tuleks mõistlikult arvestada ka võimalusega, et kannatanul oli ütluste andmise ajaks võimalik juba kujundada „menetlusele sobiv“ retoorika või võivad kannatanu vastused olla kujundatud ülekuulamist läbi viinud menetleja esitatud küsimuste poolt. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et süüdistatava teos puudub KarS § 120 lg 1 kohase kuriteo koosseisuline element – alus karta ähvarduse täideviimist. Pigem oli tegemist n-ö praaliva ähvardusega, mille puhul ei ole tõendatud ähvarduse täideviimise võimalikkus, vajadus ega ka tõsiseltvõetav ajend ähvarduse reaalseks täideviimiseks. Apellant on seisukohal, et süüdistatav tuleb KarS § 120 lg 1 kohases kuriteos õigeks mõista. 4.5 Alternatiivselt, kui ringkonnakohus peaks asuma seisukohale, et süüdistatava tegu täidab siiski ka KarS § 120 lg 1 kohase kuriteokoosseisu, asub apellant seisukohale, et maakohus kohaldas põhjendamatult karistusena vangistust. KarS § 120 lg 1 kohase kuriteo eest mõistatava karistuse osas jagab apellant samu seisukohti, kui KarS § 263 lg 1 p 1 kohase kuriteo eest mõistetava karistuse osas (vt apellatsioonkaebuse p 5).

et süüdistatava süüd tuleb hinnata mõnevõrra alla keskmise nii KarS § 120 lg 1 kui ka KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisu mõttes. Apellant vaidlustab karistusena vangistuse mõistmise. 5.1 Süüdistatava süüdimõistmisel tuleks karistusena eelistada rahalist karistust vangistuslikule karistusele, kuivõrd süüdistatav on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning kuriteole järgneval ajal ei ole süüdistatav uusi õigusrikkumisi toime pannud, näidates selliselt üles võimekust ühiskonnaelus osalemiseks ilma õigusrikkumiste toime panemiseta. Apellant märgib, et juhul, kui apellatsioonikohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega KarS § 120 lg 1 kohase kuriteokoosseisu puudumise osas süüdistatava teos, on KarS § 263 lg 1 p 1 puhul tegemist ühe ja esmakordse kuriteoga ning sellisel juhul aktualiseerub igal juhul uuesti vajadus kaaluda karistusliigina rahalist karistust, kui leebemat karistusliiki. Samas ka juhul, kui apellatsioonikohus peaks leidma, et süüdistatava teos esinevad nii KarS § 120 lg 1 kui ka KarS § 263 lg 1 p 1 kohased kuriteokoosseisud, on apellandi hinnangul ka sellisel juhul põhjust kaaluda vangistuse mittekohaldamist. 5.2 KarS § 56 lg 2 kohaselt võib vangistuse mõista üksnes juhul, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Tegemist on ultima ratio põhimõtte rakendamisega. Erialakirjanduses on märgitud, et kui süü suurust määravad asjaolud annavad eelkõige karistuse piirid, siis preventiivsed kaalutlused mõjutavad enim karistuse liiki. Käesoleval juhul hindas maakohus süüdistatava süü mõlemas kuriteoepisoodis keskmisest väiksemaks. Seega ei peaks karistuse piiridest tulenevalt olema rahalise karistuse kohaldamine iseenesest välistatud, kuivõrd nii KarS § 120 lg 1 kui ka § 263 lg 1 p 1 näeb ette ka rahalise karistuse kohaldamise võimaluse. Apellant nõustub põhimõtteliselt kohtuga selles, et reeglina on rahalise karistuse kohaldamine võimalik ühe ja esmakordse kuriteo korral, kuid iseenesest ei ole välistatud rahalise karistuse kohaldamine ka juhtudel, kui arutluse all on kaks kuriteoepisoodi korraga e. süüdistatavat ei ole varem „proovitud“ karistusõiguslikult mõjutada. Karistusõigusliku mõjutamise kategooria seondubki peamiselt preventsioonidega. Apellandi arvates puudub süüdistatava puhul alus väiteks, et kuriteo toimepanemises süüdi tunnistamise fakt iseenesest ning sinna juurde mõistetav rahaline karistus, millega kaasneb ka süüdimõistetu staatus karistuse karistusregistrist kustutamise tähtaja jooksul (stigmatsiooniteooria), ei suudaks süüdistatavat mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Maakohtu arusaam, et uute kuritegude toimepanemisest hoidumise võimet näitab üksnes toimepandud kuriteo suhtes oma süü tunnistamine ja kahetsuse väljendamine, ei ole apellandi hinnangul korrektne, kuna kohtu seisukohast tulenevalt poleks isikutel, kes on valinud kaitsetaktika, mis ei ole süü täielik tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus, lootustki muule karistusliigile, kui vangistus. Selline karistuse determineeritus ei oleks aga kooskõlas karistuse individualiseerituse põhimõttega, samuti piiraks selline lähenemine isiku kaitseõiguse teostamise võimalusi. 5.3 Käesoleval juhul on süüdistatav nii KarS § 120 lg 1 puhul kui ka KarS § 263 lg 1 p 1 puhul realiseerinud leebeima teoalternatiivi, mistõttu kummagi kuriteokoosseisu puhul eraldivõetuna pole apellandi hinnangul põhjust rääkida ülekaalukalt suurest süüst.. Käesoleval juhul realiseeris süüdistatav punktis 1 sätestatud alternatiivi, mis oma põhiolemuselt ei erine märkimisväärselt KarS § 121 lg-s 1 kirjeldatud kuriteost. Kui aga KarS § 121 lg 1 kohase avalikus kohas toime pandud kuriteo puhul on põhjust rääkida vähesest süüst ja avaliku menetlushuvi puudumisest (nagu kriminaalasjas nr 1-21-8332 on kohus leidnud), siis ei saa apellandi hinnangul asjaolu, et kehalist vägivalda nägi pealt kõrvalseisja, muuta süüd sedavõrd suureks, et jätta karistushierarhias üks karistusliik sootuks vahele. Apellant ei soovi eelmärgituga öelda seda, et süüdistatava tegu ei peaks pälvima üldse hukkamõistu ja karistust,

vaid soovib viidata vajadusele sarnaste tegude osas rakendada proportsionaalselt sarnaseid üldpõhimõtteid. 5.4 Apellant leiab, et maakohus on apelleeritaval juhul teinud karistusliiki valides kaalutlusvea. Maakohtu otsuses on rahalise karistuse valimata jätmise põhjendusena esile toodud üksnes see, et kui on toime pandud korduvad kuriteod ja kui puuduvad kergendavad asjaolud, on süü iseloom selline, et selliste tegude eest rahalise karistuse mõistmine oleks põhjendamatu. Eelmärgitud tõdemus on käsitletav siiski üksnes üldistava seisukohana. Apellandi arvates ei saa välistada, et sõltuvalt kuriteoepisoodide arvust, samuti asjaolust, et isikut ei ole varem ühegi kuriteoepisoodi eest karistatud, on lubatav ka mitme kuriteoepisoodi üheaegsel arutamisel otsustada leebeima karistusliigi kasuks. Hinnates süüdistatava süü keskmisest väiksemaks, võib vangistusliku karistusliigi valik olla ebaproportsionaalne. Kuna süüdistatav on varasemalt karistamata isikuks, samuti ei ole ta 2020.a suvesündmustele järgnenult toime pannud ei väär- ega kuritegusid, siis on põhjust uskuda, et need kaks kuriteoepisoodi, olles sellistena küll hukkamõistetavad ja mitte ilusad, on süüdistatava elus olnud siiski üksnes episoodilised sündmused. 5.5 Kaalutlusveana on apellandi hinnangul käsitletav ka see, et maakohus ei ole arvestanud karistusliigi valikul kannatanu Q-le põhjustatud tervisekahjustuse küllalt leebe iseloomuga. Kohtutoimikus asuva patsiendikaardi (tl 19-20) kohaselt tuvastati Q-l pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon e. põrutus. Ka toimikusse kannatanu poolt esitatud fotolt ei paista, et tegemist oleks märkimisväärsete vigastustega. Näiteks peapiirkonda tabanud löögi tõttu tekkinud punetust (samuti kontusiooni e. põrutuse tundemärk) ei ole kriminaalasjas 1-21-5287 peetud suurt süüd kaasa toovaks (p 5.2.). Tõsi, viidatud kohtuasjas tuvastati vaid üks löök, kuid lõppkokkuvõttes kvalifitseeruvad vägivallateona üksnes need löögid, mis tekitavad tervisekahjustuse või valuaistingu. Apelleeritavas kriminaalasjas puuduvad andmed ja tõendid, et Q-l oleksid vigastused esinenud mujal, kui silmaümbruses (pea piirkond). Maakohus on esile toonud süüdistatava poolt tehtud löökide arvu, kuid KarS § 263 lg 1 p 1 tähenduses omavad apellandi hinnangul tähtsust mitte kannatanu suunas tehtud löökide arv, vaid löögid, mis põhjustavad kannatanule valu või tervisekahjustuse KarS § 121 tähenduses. Kuigi apellant mõistab, et avalikus kohas kõvahäälne ja ebatsensuurne väljendusviis koos füüsiliste kontaktidega ei ole ilus vaatepilt ning kujundab sellisena kindlasti ka süüdistatava suhtes negatiivse tausta, ei moodusta ebatsensuurne väljendusviis ega ka füüsiline kontakt iseenesest veel KarS § 263 lg 1 p 1 kohast kuriteokoosseisu, mistõttu ei saa nimetatud tegurid märkimisväärselt mõjutada süüdistatava süü suurust KarS § 263 lg 1 p 1 kohases kuriteos.

ajaperioodi jooksul. Ei enne nimetatud sündmusi ega ka peale kõnealuseid sündmusi ei ole süüdistatav muid süütegusid toime pannud. Uute süütegude puudumise fakt kõneleb ilmselgelt selle kasuks, et süüdistatav on võimeline ühiskonnelus reegleid järgiva liikmena osalema ka ilma kriminaalhooldaja järelevalveta. Maakohtu kasutatud sõnastus „vältimatult vajalik“ peegeldab arusaama, et ilma kriminaalhoolduseta ei ole süüdistatava õiguskuulekat käitumist tõenäoliselt võimalik saavutada. Samas on käesolevaks ajaks süüdistatavale ette heidetud tegudest möödunud ca 2,5 aastat ilma, et süüdistatav oleks midagi sarnast, aga ka muid süütegusid toime pannud. Arvestades asjaoluga, et kohtu mõistetud katseaeg - 1 aasta ja 6 kuud – on oluliselt lühem, kui süüdistatava poolt alates kriminaalasja esemeks olevate teoepisoodide toimepanemisest kuni tänaseni elatud süütegudevaba elu, puudub mõistlik põhjus arvata, et edaspidi võiks süüdistatavast lähtuv käitumisrisk märkimisväärselt suureneda. Apellandi arvates puuduvad asjas ka mistahes tõendid, mis lubaksid arvata, et kriminaalhooldaja järelevalvele allutamine ja kohtu poolt määratud kontrollnõuete järgimine omaksid preventiivses mõttes süüdistatava suhtes efektiivsemat mõju, kui kontrollnõueteta katseaeg. Süüdistatav ei viljele klassikalist kuritegelikku eluviisi, mis tingiks vajaduse kontrollida tema elamist kindlas elukohas või töötamist kindlas töökohas. Samuti ei aita apellandi arvates uute samalaadiliste süütegude vältimisele oluliselt rohkem kaasa tingimus saada kriminaalhooldaja luba väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. Ainsa asjakohase kohustusena võiks vaadelda kohustust läbida asjakohane sotsiaalprogramm, kuid nagu varasemalt märgitud, on teo toimepanemisele järgnenud süüdistatava rikkumistevaba elu näidanud, et süüdistatav on iseenesest võimeline ühiskonnaelus osalema ka ilma uute rikkumisteta. Seega ei saa käesoleval ajal ka sotsiaalprogrammi läbimise kohustuse panemist pidada hädavajalikuks.

tervisekahjustus tekitati kolmandate isikute silme all. Samuti on apellant seisukohal, et VÕS § 134 lg 5 tähenduses tuleb rikkumise raskuse all silmas pidada tervisekahjustuse raskust (füüsilise terviklikkuse rikkumine), mitte aga niivõrd tervisekahjustuse tekitanud teo raskust (tehiolusid). Seda põhjusel, et tervisekahjustusest tulenev negatiivne tagajärg seondub ikkagi üksnes tervisekahjustuse iseloomuga, mitte sellega, kuidas tervisekahjustus tekkis. Tervisekahjustuse tekkimise asjaolud võivad tähtust omada eelkõige selles vaates, kui pikalt pidi kannatanu tervisekahjustuse tekkimisel taluma valu vms negatiivseid aistinguid. 7.3 Maakohus on mittevaralise kahju summa leidmisel arvesse võtnud asjaolu, et kannatanu Ql oli juba varasemalt olnud peatrauma ja hageja muretses, et uued löögid võivad põhjustada vana trauma süvenemist. Apellant on seisukohal, et kohus arvestas põhjendamatult eelnimetatud asjaoluga, kui mittevaralise kahju hüvitist õigustava/suurendava asjaoluga. Esiteks ei esitanud kannatanu ühtegi objektiivset tõendit varasema peatrauma olemasolu kohta. Teiseks ei esitanud kannatanu ühtegi tõendit, et 2,5 aastat tagasi saadud löök või löögid on varasemat väidetavat peatraumat ka tegelikult suurendanud või võimendanud. Ning kolmandaks ei loo ainuüksi muretsemine alust mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks VÕS § 134 lg 2 tähenduses. 7.4 Maakohus arvestas mittevaralise kahju suuruse leidmisel hageja väitega, et hageja jaoks oli ebameeldiv, et teda lõi temast noorem inimene. Apellandi arvates on kehavigastus/tervisekahjustus ja sellest tulenev valuaisting ühesugune, sõltumata asjaolust, kas kehavigastuse/tervisekahjustuse põhjustas kannatanust noorem, vanem või temaga üheealine isik. 7.5 Maakohus on leidnud, et süüdistatava kaitsja poolt ei ole viidatud ühelegi Riigikohtu analüüsis kasutatud kriminaalasjale, mille tehiolud oleksid sarnased käesoleva kriminaalasja tehioludega. Maakohtu sellekohane etteheide on mõneti arusaamatu, kuivõrd Riigikohtu analüüsis käsitletigi mittevaralise kahju hüvitisi eelkõige tervisekahjustuse raskuse põhiselt, mitte aga sarnaste või kokkulangevate tehiolude põhiselt. Hüvitatakse tervisekahjustusest tulenev valu ja vaev ning heaolu langus. Hageja ei ole tõendanud, et silmaümbruse põrutusest tulenes selline valu ja vaev, mis tingiks senisest kohtupraktikast oluliselt kõrgema hüvitise maksmist. 7.6 Apellant nõustub maakohtuga selles, et VÕS § 134 lg 5 kohaselt tuleb mittevaralise kahju suuruse leidmisel arvesse võtta ka kahju tekitaja suhtumist ja käitumist kahjustatud isikusse peale kahju tekitamist ning sel alusel võib süüdistatava poolt kahju tekitamist taasesitava video postitamine sotsiaalmeediasse olla vaadeldav kahjuhüvitist suurendava asjaoluna, kuid apellant leiab, et rikkumisjärgne käitumine saab kahjuhüvitise suuruse suhtes omada eelkõige sekundaarset mõju, kuna primaarselt sõltub kahjuhüvitise suurus tervisekahjustuse iseloomust. VÕS § 134 lg 6 alusel ei ole hageja nõuet esitanud. Seetõttu ei saa video postitamise fakt iseenesest kuigi oluliselt suurendada tervisekahjustusest tuleneva mittevaralise kahju baassuurust. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et seoses video postitamisega hagejal üldse mingi täiendav kahju tekkis.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

8.1 Seoses 20.07.2020 Pärnu Kesklinna sillal aset leidnud X ähvardamisega Altair Ibin Lahad Koori poolt leiab prokurör, et Altair Ibin Lahad Koori ähvardus lükata X sillalt alla jõkke või sillal sõitvate autode ette oli sedavõrd tõsiseltvõetav, et lisaks X-le tunduks selline ähvardus reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele. Seda eriti koosmõjus Altair Ibin Lahad Koori käitumisega, kuivõrd tegemist oli X jaoks võõra agressiivselt käituva meesterahvaga, kes liikus X-ga silla kergliiklusteel kaasa ja samal ajal filmis teda; samuti arvestades sündmuskohaks oleva Pärnu Kesklinna silla kergliiklustee eripära, mis avaldub asjaolus, et tegemist on kitsa kergliiklusteega, millest ühele poole sillapiiret jääb tiheda liiklusega sõidutee ning teisele poole Pärnu jõgi. Tegemist ei saanud olla X-le üksnes negatiivseid emotsioone kaasa tuua võivate praalivate väljaütlemistega ja ebameeldiva konfliktiga, vaid Altair Ibin Lahad Koori poolse sihipärase hirmutava käitumisaktiga, mida Altair Ibin Lahad Koor pealegi filmis. X-l oli seega põhjendatud hirm Altair Ibin Lahad Koori poolse ähvarduse täideviimist karta. Seejuures ei saa X-le pahaks panna, et ta pöördus kuriteoteatega politsei poole kaks päeva pärast sündmuse toimumist, kuivõrd kannatanu on süüteoteates kirjeldanud, kuidas ta oli koju jõudes täielikult šokis ja õnnelik, et üleüldse pääses sellest intsidendist tervena koju. Seetõttu on mõistetav, et alles ennast kogununa, pöördus kõrges eas X süüteoteatega Politsei- ja Piirivalveameti poole kirjalikult paar päeva hiljem. 8.2 Seoses Pärnu Maakohtu poolt Altair Ibin Lahad Koorile mõistetud karistusega märgib prokurör Pärnu Maakohtuga nõustuvalt, et Altair Ibin Lahad Koori korduv kuritegude toimepanek tema jaoks võõraste ja temast oluliselt vanemate inimeste suhtes olukorras, kus puuduvad karistust kergendavad asjaolud, iseloomustab tema süüd sellisena, et selliste tegude eest rahalise karistuse mõistmine oleks põhjendamatu. Kuivõrd Altair Ibin Lahad Koor ise ei näi olevat oma käitumisest piisavaid järeldusi teinud ning kinnitas Pärnu Maakohtus kohtuistungil üksnes paljasõnaliselt, et ta ei ole mingi löömamees ning ei lase end sellistesse olukordadesse edaspidi sattuda, vajaks ta sarnaste tegude korduva jätkumise maksimaalseks võimalikuks minimaliseerimiseks ning õiguskorra kaitsmise ja turvalisuse tagamise huvidest lähtudes ka vajaliku sotsiaalprogrammi (vihajuhtimine, vägivallast hoidumine) läbimist, mida aga ei saa kohaldada karistusest tingimisi vabastamisel KarS § 73 alusel, kuid saab kohaldada karistusest tingimisi vabastamisel isiku allutamisega käitumiskontrollile KarS § 74 alusel. 8.3 Lisaks leiab prokurör, et Q tsiviilhagi on seaduslik ja põhjendatud ning õigustatud on kannatanu hagiavalduse rahuldamine.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele. 9.3 KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist. Ka kohtupraktikas on ähvardamisena käsitatud kahju tekitamise väljendamist sellisel viisil, mis on adressaadi silmis veenev (vt nt RKKKo nr 3-11-7-07 p 13, 3-1-1-57-11, p 9.1). 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 9.5 Maakohus võttis õigustatult Altair Ibin Lahad Koori teo kvalifitseerimisel aluseks ähvarduse, mida kannatanu ise tajus kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvaltvaatajas (lk 160-162). Kolleegium nõustub maakohtuga, et Altair Ibin Lahad Koori olek, mis oli äärmiselt ärritunud ja ähvardavalt lausutud sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis see, et Altair Ibin Lahad Koor sõitis rulaga kannatanule järgi, möödus temast ja ähvardas kannatanut kogu tee, mil ületati silda, mitte ei jäänud peale ähvardamist kannatanust maha. 9.6 Kaitsja viidatud asjaolu, et süüdistatav ei jäänud seisma, vaid sõitis rulal edasi ja filmis, annab alust asuda seisukohale, et süüdistataval puudus tahe ähvardusi ka tegelikkuses realiseerida, tuleb märkida järgmist. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtupraktika, mille kohaselt ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus või mitte. Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-707, 3-1-1-11-00, 1-19-1849 tooduga. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see halvaks kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Selline arusaam kannatanul ka antud juhul tekkis. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.1.).

9.7 Altair Ibin Lahad Koori ähvardust kannatanu auto ette lükkamist ja jõkke viskamist on võimalik ühemõtteliselt käsitleda kui võimaliku tervisekahjustuse tekitamist, kuna eluliselt võib sarnase ähvarduse täideviimise tagajärjeks olla tervisekahjustus. Kuna KarS § 120 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab just tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, siis on objektiivsed tunnused täidetud. Seejuures viibisid süüdistatav ja kannatanu kuriteosündmuse ajal sillal kitsal kergeliiklusteel, mille ühele poole jäi sõidutee ning teisele poole Pärnu jõgi. On üheselt selge, et süüdistatav oleks saanud öeldud ähvardust ka sellisel moel täide viia, nagu ta lubas. Seda seisukohta ei väära ka kaitsja poolt toodu, et mõlemad isikud liikusid oma sõiduvahenditega ega katkestanud sellekohast tegevust. Teist inimest on võimalik lükata ka sõiduvahendiga liikumise pealt. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et seda seisukohta ei väära kaitsja poolt viidatud piirde olemasolu, kuna sõiduteepiire ei ole sein. Sellises olustikus ja sel moel öeldud ähvardus on selline, mis saaks ja peaks tekitama keskmises inimeses tõsiselt võetavat kartust tervisekahjustuse saabumise ees. Seega ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et süüdistuses kirjeldatud tegevus ja süüdistatava poolt toimepandu ongi hinnatav üksnes praaliva ähvardusega või ebameeldiva konfliktolukorraga konkreetsel ajahetkel. Ka kannatanu poolne ebatsensuurne sõnakasutus süüdistatava aadressil ei välista hirmu tundmist. Kokkuvõtvalt tuleb asuda seisukoahle, et süüdistatava äärmiselt ärritunud oleks ja konkreetne sõnakasutus andis kannatanule X-le objektiivse aluse oma tervise pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Altair Ibin Lahad Koori süüditunnistamisel KarS § 120 järgi. 9.8 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu X ei helistanud koheselt politseisse ehk häirekeskusesse ning ei teavitanud samal päeval kirjalikult tema suhtes toimepandud teost ehk ähvardustest. Samas asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et süüdistatava käitumine ja lausutud sõnad tekitasid temas hirmutunnet. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud koheselt häirekeskuse poole või avaldusega politseisse ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad. Kannatanu soov kõigepealt maha rahuneda ja paar päeva hiljem mingi otsus vastu võtta, ei ole taunitav ning ei näita seda, et ta ei pidanud ähvardust reaalseks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Altair Ibin Lahad Koori käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1 järgi.

motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-5213, p 19). Maakohus on kõiki neid põhimõtteid järginud. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate asjaolude puudumist, karistust raskendavat asjaolu KarS § 120 lg 1 osas, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 10.2 KarS § 56 lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 120 lg 1, § 263 lg 1 p 1 sanktsioonid näevad ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on põhistanud, miks Altair Ibin Lahad Koori pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega (lk 168). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 10.3 Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Altair Ibin Lahad Koorile karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Seega Altair Ibin Lahad Koorile karistuseks vangistuse mõistmine vaatamata sissetuleku olemasolule ja varasema karistatuse puudumisele on põhjendatud. 10.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu otsuste põhistusi silmas pidades mõjutasidki karistuse raskust eeskätt vanemaealiste kannatanute suhtes toimepandud tegu iseloomustavad asjaolud, sh kannatanu Q suhtes rakendatud vägivald oli suhtelistelt intensiivne. Asjaolu, et kellelegi mõisteti karistuseks oluliselt väiksem karistus või lõpetati menetlus KrMS § 202 alusel, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatava Altair Ibin Lahad Koori karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Kolleegium märgib, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust süü suuruse tuvastamisel või karistusliigi- või määra mõistmisel teiste isikutega. 10.5 Kuigi apellant ei vaidlusta karistusmäära, leiab kolleegium, et maakohus on jälgitavalt põhjendatud ka karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest

karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega.

hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu. Seega on ainetu kaitsja seisukoht, et maakohtul tulnuks lähtuda vaid tekitatud kehavigastustest või tervisekahjustuste raskusest. Kohtupraktika kohaselt sai maakohus hüvitise määramisel võtta arvesse ka muid negatiivseid tagajärgi ning seda on maakohus ka teinud. 12.2 Riigikohtu tsiviilkolleegium on juhtinud tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 p 14). Väärib märkimist, et kaitsja ei tunne kohtupraktikat, mille kohaselt kannatanu kahjuhüvitusnõue võib kriminaalmenetluses tulla kõne alla tsiviilhagi lahendades ka siis, kui kohus on süüdistatava karistusõigusliku vastutuse eeldusena tuvastanud üksnes valu tekitamise. Antud juhul on tõendatud nii tervisekahjustused kui ka valu tekitamine. Süüdistatava tekitatud valu peab mõjutama kannatanut oluliselt. Seda võivad näidata lisaks teo toimepanemise asjaoludele ehk tehioludele näiteks teo tagajärjel kannatanu haiglasse pöördumine ja tema isikukahju fikseerimine, samuti tervisliku seisundi parandamiseks erinevate abinõude kasutamine (nt valuvaigistite tarvitamine jm). Kohtul tuleb arvestada kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnata neid kogumis (vt RKKKo nr 1-18-7833, p 26, 29). Ka seda on maakohus teinud. 12.3 Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-21-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 3000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (lk 169-175). 12.4 Kaitsja jätab tähelepanuta, et ka kannatanut tabanud löökide arv ei olnud väike ning tegemist ei olnud ühe löögiga. Maakohus on hüvitise suuruse määramisel põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud tervisekahjustusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on võtnud hüvitise suuruse määramisel arvesse ka süüdistatava käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist (otsuse lk 172-173), mis on kooskõlas VÕS § 134 lg 5 sätestatuga, kuna mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb arvestada peale rikkumise raskust ja ulatust ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-18-13, p 28). Kohtul on võimalik kannatanu tsiviilnõuet hinnates tuvastada kahju alusena põhimõtteliselt ka sellised kehavigastust või tervisekahjustust (VÕS § 1045 lg 1 p 2) puudutavad faktilised asjaolud, mida süüdistuses ära ei toodud ning mis karistusseadustiku eriosas kirjeldatud koosseisupärase teo hulka ei kuulu (vt RKKKo nr 1-18-7833, p 14). Seega sai maakohus võtta arvesse ka video postitamise fakti ning vägivallaga kaasnenud üleelatud ebameeldivusi. Seejuures sõltub kolleegiumi hinnangul kuriteo asjaoludest ka hüvitise suurus ning kaitsja

seisukoht, et kuriteo asjaolusid ei saa arvestada hüvitise määramisel on väär. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (vt RKKKo nr 1-18-7833, p 10). 12.5 VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Maakohus on õigustatult võtnud arvesse kannatanu tervise kahjustamist ja sellest tekkinud hingelist üleelamist. Kolleegium märgib, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-11-91-07 p 7; 3-1-1-79-10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on kaitsja etteheited kannatanu poolt tõendite (tõend varasema peatrauma kohta, tõend varasem peatrauma on löökide tõttu võimendunud) mitteesitamise osas asjakohatud, kuivõrd lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul on täiendavate tõendite esitamine välistatud. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kannatanu ütlus. Kaitsjal pole apellatsioonis ette heitnud kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsele tõendile tuginemist. Seega on võimalik kannatanu ütlustele tugineda ka hüvitise suuruse määramisel. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanu Q õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist ja rikkumise tagajärgi, sh teisi negatiivseid tagajärgi ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 3000 eurot ebamõistlikult suur. 12.6 Ebaõige ei ole maakohtu seisukoht, et kaitsja ei ole osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Selline maakohtu seisukoht tuleneb üheselt kohtupraktikast (vt RKKKo nr 3-1-1-116-12, p 19). Ka ei ole vähetähtis viidatud lahendis märgitud seisukoht, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad kokkuvõtvalt igasugused alused kannatanu Q kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.