Avaliku usalduse vastased süüteod › Dokumendi võltsimine ja kahjustamine

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Priit Käosele on esitatud süüdistus KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

KarS § 344 lg 1 järgi on P. Käosele esitatud süüdistus selles, et olles osaühingu Aliros Eesti esindaja, võltsis ta osaühingu Aliros Eesti arvet-saatelehte Pärnu Lahe Merepääste Seltsile, märkides sellesse tegelikult müüdud kauba asemel teised esemed. P. Käos koostas ja allkirjastas 01.08.2016 kuupäeva kandva arve-saatelehe nr 2958. NT kallutusel märkis ta arvele-saatelehele teadvalt ebaõiged andmed Pärnu Lahe Merepääste Seltsile müüdud kauba kohta. Ta märkis müüdavaks kaubaks kolm päästevesti CREWSAVER 180N HARNESS D-PANDLAGA. Tegelikult OÜ Aliros Eesti Pärnu Lahe Merepääste Seltsile päästeveste ei müünud, vaid müüs ja saatis teise kauba. Priit Käose ja NT e-kirjavahetuse kohaselt soovis NT soetada Lowrance Etherneti kaabli koos LSS-2 anduriga. Tegelikult müüdud kauba asemel märkis P. Käos arvele-saatelehele müüdava kaubana päästevestid, kuna NT avaldas 28.07.2016 e-kirjas soovi, et esitatavale arvele märgitaks müüdava kaubana paukvestid. Süüdistuse kohaselt oli tegemist võltsimisega KarS § 344 lg 1 tähenduses, kuna raamatupidamisdokumendina koostatud müügitehingut kinnitav arve-saateleht nr 2958 annab osaühingule Aliros Eesti õiguse nõuda peale kauba üleandmist ostjalt kauba eest tasumist. KarS § 345 lg-le 1 vastava kuriteo pani P. Käos süüdistuse kohaselt toime sellega, et ta edastas eespool nimetatud arve-saatelehe meiliaadressilt XXX tasumiseks Pärnu Lahe Merepääste Seltsile NT meiliaadressile YYY ning lisas arve-saatelehe osaühingu Aliros Eesti raamatupidamisdokumentide hulka ja kajastamiseks raamatupidamisandmetes. Arve-saatelehe nr 2958 alusel tekkis osaühingul Aliros Eesti õigus saada Pärnu Lahe Merepääste Seltsilt kauba eest 393.76 eurot, arve tasuti 08.08.2016.a.

Päästevestide müüki kinnitavad kirjalikud tõendid ja seda kajastavad OÜ Aliros Eesti raamatupidamisdokumendid. See-eest ei nähtu ühestki tõendist, et NT või Pärnu Lahe Merepääste Selts oleks ostnud P. Käoselt või OÜ-lt Aliros Eesti kajaloodi, anduri ja/või kaabli. Kohus on lähtunud P. Käose ja NT e-kirjavahetusest, mille kohaselt on NT avaldanud soovi soetada Ethernet-kaabel koos LSS-2 anduriga ning on soovinud kauba saatmist postisaadetisena. Kaitsja leiab, et kohus on jätnud tähelepanuta, et arvel-saatelehel nr 2958 märgitud summa ei vasta anduri ja kaabli kogumaksumusele (436,70 eurot). Kaitsja leiab, et seega ei saa nimetatud arve kuidagi seonduda nimetatud esemete müügiga. Samuti ei ühti arvelsaatelehel nr 2958 märgitud kolme päästevesti maksumus e-kirjavahetusest nähtuva anduri maksumusega. Kuivõrd nimetatud summad on erinevad, ei saa olla tegemist arve-saatelehel teise kauba ,,kirjutamisega paukvestideks''. Maakohus on otsuses lugenud intellektuaalse võltsimise tõendatuks seetõttu, et kohtu hinnangul ei ole arvel-saatelehel nr 2958 märgitud päästeveste NT-le üle antud. Kaitsja rõhutab, et asjaolu, et tegelikult anti üle muu kaup, peab tõendama prokuratuur. Tõendid, et NT-le pole kolme päästevesti üle antud, aga puuduvad. Maakohus on otsuses viidanud AS-i Eesti Post andmetele, millest nähtuvalt pandi 29.07.2016.a Kohila Coop Konsumi pakiautomaati pakk, mis võeti 01.08.2016.a välja Pärnu Kaubamajaka pakiautomaadist. Saatja telefoninumber on P. Käose number ning paki saaja on NT. Kaitsja märgib, et sellest tõendist ei nähtu mingisugust teavet paki sisu kohta ning pole võimalik kindlaks teha, mida P. Käos NT-le saatis. Kohus on jätnud täielikult arvestamata ja analüüsimata P. Käose selgitused. Käesolevas asjas on vaieldamatult tuvastatud arve-saatelehe nr 2958 koostamine 01.08.2016.a ja postipaki saatmine 29.07.2016.a, s.o enne arve koostamist ja väljastamist. Selliste tehingute puhul aga arve väljastamine (enamasti ka vähemalt osaliselt kauba eest tasumine) reeglina eelneb kauba saatmisele. P. Käos on selgitanud, et OÜ Aliros Eesti ei tellinud enne kliendile andurit, kui selle eest ei makstud, mis on eluliselt usutav. Kohus ei ole nimetatud asjaolu otsuses üldse käsitlenud ning prokuröri süüdistuskõne kohaselt maksti kõigepealt arve ostja poolt ära ning seejärel pani süüdistatav paki teele. Apellatsiooni kohaselt selgitas kohus kohtuotsuse kuulutamisel, et loeb P. Käose ütlused, et päästeveste ei ole võimalik pakiautomaati saata, ebausaldusväärseteks. Seejuures viitas kohus suuliselt Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevale teabele, mida aga motiveeritud otsuses ei ole kajastatud. Seega on kohus vaaginud ja hinnanud kohtuotsust tehes teavet, mida kohtuistungil ei käsitletud prokuröri ega kaitsja poolt ning mida ei ole ka kohus omal initsiatiivil kontrollinud. Nimetatud teave ei nähtu kohtuistungi protokollidest ega motiveeritud kohtuotsusest. Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevaid andmed ei ole ilmselt tõendi kvaliteediga ega hinnatavad ka üldteada asjaoludena. Samas nähtub kohtu selgitustest otsuse resolutiivosa väljakuulutamisel, et nimetatud teave on olnud kohtu jaoks oluline tema siseveendumuse kujunemisel. Kohtu poolt Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevale teabe lugemine üldteada asjaoluks on välistatud ka seetõttu, et teiste äriühingute kodulehelt samasisulisi andmeid ei leia.

Apellatsiooni kohaselt ei ole tuvastatud KarS §-s 345 sätestatud eesmärk. KarS § 345 näeb ette vastutuse võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kohus leidis, et Priit Käos esitas võltsitud arve-saatelehe nr 2958 eesmärgiga omandada OÜ-le Aliros Eesti õigus saada Pärnu Lahe Merepääste Seltsilt arve-saatelehe alusel 393,76 eurot. Kaitsja märgib, et vaidlust ei ole selles, et P. Käos müüs Pärnu Lahe Merepääste Seltsile mingi kauba, mille eest tekkis OÜ-l Aliros Eesti õigus saada 393,76 eurot. Õigus saada müüdud asjade eest kokkulepitud tasu on müüjal igal juhul olemas ka ilma arveta-saateleheta. Tsiviilõiguses on üldteada, et arve kui lepingu tuletis ei oma iseseisvalt mingisugust õiguslikku tähendust ja üksnes arve alusel ei ole võimalik omandada õigusi ega vabaneda kohustustest. Kaitsja leiab, et teoreetiliselt võis võimalus omandada õigusi tekkida NT-l, kui oleks tõendatud, et Pärnu Lahe Merepääste Selts sai võltsitud arvet kasutades toetust OÜ-lt Aliros Eesti soetatud päästevestide eest. Seda aga P. Käosele KarS § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses väidetud pole. Kaitsja leiab, et menetluses on rikutud P. Käose kaitseõigust. Prokuröri seisukohad ei ole olnud järjekindlad, NT-le saadetava kaubana on nimetatud nii andurit kui kajaloodi, mis on erinevad esemed, ning ebaselgeks on jäänud, kas väidetav saadetis sisaldas ka kaablit. Samuti on prokurör süüdistuskõnes muutnud oma seisukohti küsimuses, kas kauba eest tasumine toimus enne postipaki saatmist või pärast seda. Eriti oluliseks peab kaitsja seda, et P. Käosel ei ole olnud praktiliselt võimalik end talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta, kuivõrd rohkem kui 5 aastat tagasi asetleidnud sündmuste kohta tõendeid leida on äärmiselt keeruline. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et P. Käose süüd tõendavaid tõendeid ei ole ja tema süüditunnistamine põhineb üksnes oletustel. Kaitsja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt peab süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kaitsja hinnangul on praeguses menetluses P. Käose kaitseõigust rikutud. Nimelt ei ole prokuröri seisukohad olnud järjekindlad: NT-le saadetava kaubana on nimetatud nii andurit kui kajaloodi ning ebaselgeks on jäänud, kas väidetav saadetis sisaldas ka kaablit. Samuti on prokurör muutnud süüdistuskõnes oma seisukohti küsimuses, kas kauba eest tasumine toimus enne postipaki saatmist või pärast seda. Eriti rõhutab kaitsja aga, et P. Käosel ei ole praktiliselt olnud võimalik end talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest rohkem kui 5 aastat tagasi asetleidnud sündmuste kohta on äärmiselt keeruline tõendeid leida. Kaitsja näeb probleemi selles, et P. Käose ja NT e-kirjavahetus on kohtule esitatud üksnes paari päeva ulatuses. Andmed puuduvad selle kohta, milliseid e-kirju vahetati enne või pärast seda ajavahemikku ja milline võis olla osapoolte suhtlemine muude kanalite kaudu. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et arve-saatelehe tegelikule tehingule mittevastavuse kohta ei ole piisavalt tõendeid kogutud ega kohtule esitatud. Kõrvaldamata kahtlused tuleks aga vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasja menetlus ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul. Apellatsiooni esitamise ajaks on P. Käosele kahtlustuse kohaselt süüksarvatavast teost möödunud 5 aastat ja 9 kuud. Seejuures tuleks silmas pidada, et 5 aastat on KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtaeg. Käesolevas kriminaalasjas ei ole olnud alust

kuriteo aegumistähtaja peatumiseks KarS § 81 lg 7 alusel. Kuni P. Käose kohtu alla andmiseni

maakohus märkis, et P. Käose toimepandud kuriteo asjaoludest tulenevalt võib tema süüd hinnata väikeseks. Kaitsja leiab, et mõistliku menetlusaja rikkumist ei saa P. Käosele kompenseerida teisiti kui menetluse lõpetamisega, sest maakohus mõistis P. Käosele juba süüst lähtuvalt kerge karistuse ja jättis selle tingimisi kohaldamata.

arve-saatelehe nr 2958 alusel kolm päästevesti ning kohus jätab Priit Käose paljasõnalised ütlused päästevestide müümise kohta, mis on vastuolus objektiivselt tuvastatuga, ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja.“. Päästevestid ei ole pürotehnika. Lisaks ei seostu välja jäetud ütlused postisaadetisega. Prokurörile on jäänud ebaselgeks apellandi etteheited kohtuotsuse kuulutamisel esitatud kohtu selgitustele. Tõesti, kohtuotsus ei kajasta kohtuotsuse kuulutamisel Pro Marine Trade OÜsse puutuvat, seega nendele kohus kohtuotsuse tegemisel ka ei tuginenud. Iga inimene, sh kohtunik, saab olla kursis erinevates valdkondades üldtuntud asjaoludega. Asjaolu, et kohus rääkis sellest ka kohtuotsuse kulutamisel, ei muuda seda üldtuntud asjaolu kohtuotsuse osaks. On üldteada, et paukveste ja ka paukvestide täiteballoone saadetakse posti teel. Kohtuotsuses ei ole kohus seda asjaolu puudutanud, seega puudub vajadus sel teemal arutleda. Arutlusega kohtuotsuse kuulutamisel ei ole kohus mingilgi viisil rikkunud kohtuotsuse põhistamise reegleid. Kriminaalasjas raamidest läheb välja apellatsiooni arutlus NT poolt võltsitud dokumendi kasutamisest, mis tuleb seetõttu tuleb jätta tähelepanuta. Esmalt süüdistatav küll soovis NT tunnistajana ülekuulamist, kuid loobus sellest. Mingilgi viisil ei rikkunud süüdistatava kaitseõigust asjaolu, et prokurör kohtuistungil nimetas kajaloodi andurit mingil hetkel kajaloodiks. Kaitsjale üle antud kriminaalasja materjalidest, süüdistusest, kui ka kohtule esitatud tõenditest, sh e-kirjavahetusest on kajaloodi andurit nimetatud LSS-anduriks. Nimelt on kõnealune andur kajaloodi töötamiseks vajalik osa. Anduri illustreeriv pilt on ka toimikus. Süüdistatav sai täpselt aru, millest on jutt. Samuti jääb prokurörile ebaselgeks, kuidas on kohtuotsusega seotud apellandi arutlus, et kohtule on esitatud P. Käose ja NT e-kirjavahetust ainult paari päeva osas, kuid ei ole esitatud e-kirjavahetust ei enne ega pärast seda. Nagu kohtuistungi protokollist nähtub soovis süüdistatava kohtuistungil esitada omapoolselt tema ja NT vahelist e-kirjavahetust, mis kattus süüdistuse tõenditega. Just viimasel põhjusel maakohus seda vastu ka ei võtnud. Järelikult oli sellest ajast pärit e-kirjavahetus P. Käosel alles. Apellandi seisukohad ei ole kooskõlas menetlusõigusega selles, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tohi esitada tõendamisele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtuotsus ei saa küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saavad olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukohad, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (Riigikohtu 12.02.2021 kohtuotsus nr 1 20 1301/35, p 12). Apellandi esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega tuleb jätta samuti rahuldamata, kuna kriminaalasja mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Maakohus on seda asjakohaselt analüüsinud kohtuotsuse punktides 6-9. Kohus on õigesti arvestanud, et mõistliku menetlustähtaja kulgemine algab P. Käose suhtes 09.03.2021 esimesest menetlustoimingust (s.o kahtlustatava ülekuulamisest). Prokurör kordab, et süüdistusakt on koostatud 16.07.2021, Priit Käos anti kohtu alla 21.07.2021. Maakohtu

kohtuotsuse ajaks, 08.03.2022, oli menetlus kestnud üks aasta ja apellatsioonikohtu lahendit on oodata 19.10.2022 ehk siis varsti. Asjaolu, et 2016. aastal toimunud kuritegu avastati teise kriminaalmenetluse käigus alles nüüd ei ole seotud mõistliku menetlusaja kulgemisega. Äridokumentide võltsimine on olemuselt varjatud kuritegevus, millega ohustatakse dokumentidega seotud õiguskäibe usaldusväärsust. P. Käos on olnud pikka aega seotud osaühingu Aliros Eesti juhtimisega ning äridokumentide koostamise ja nende õiguse eest vastutamisega. Juhatuse liikmena oli ja on tal dokumentide väljaandmisel garandikohustus ning ta oli kohustatud tagama õigete äridokumentide koostamise ja kasutamise. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas apellandi taotlus, et mõistliku menetlusaja kulgemist saaks või peaks lugema ajast, mil kriminaalmenetlust veel ei ole alustatud või kahtlustust esitatud. Kuriteo aegumine ei ole sama mis mõistlik menetlusaeg.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

nähtu. Kui võtta P. Käose suhtes toimunud menetluse alguspunktiks tema kahtlustatavana ülekuulamine 9. märtsil 2021, on menetlus tema suhtes kestnud veidi üle poolteise aasta. Selle ajaga on menetlus jõudnud ringkonnakohtu otsuseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda menetluse kestust kuidagi mõistlikku menetlusaega ületavaks pidada.

2 anduriga). Kirjavahetusest saab teha järelduse, et P. Käos ja NT jõudsid kokkuleppele, et OÜ Aliros Eesti müüb NT-le Etherneti kaabli ja LSS-2-anduri. Meilivahetuse sisu on järgmine. NT tundis huvi miinimumpikkusega Lowrance Etherneti kaabli ja LSS-1 anduri vastu (toim.l. 32). P. Käos vastas, et kaablit laos ei ole ja see tuleb tellida, samuti on otsa saanud LSS-1 andurid. Ta märkis aga, et LSS-2-anduri pistikud on samad nagu LSS-1. Saanud teada, et kaabel tuleb tellida, palus NT P. Käosel seda teha, millele P. Käos vastas kinnitusega, et kaabel on tellitud. Ühtlasi andis P. Käos teada, et LSS-2-andur maksab 374,70 eurot ja on olemas. 28. juulil 2016 saadetud kirjas palub NT, et P. Käos saadaks LSS-2anduri koos Etherneti kaabliga „Pärnu cargosse“ või smartposti või Omniva pakiautomaati. Ta palus arve teha Pärnu Lahe Merepääste Seltsile, lisades „Kui saaksid selle paukvestideks kirjutada, oleks väga hea“ (toim.l. 33). Sellele kirjale vastas P. Käos 1. augustil 2016 saadetud e-kirjas „Tere Norman, Päästevestide arve klambris“. E-kirja väljatrükist on näha, et see on saadetud just vastusena NT eespool nimetatud e-kirjale (toim.l. 34). Kogu meilivahetuses ei ole kordagi mainitud soovi osta päästeveste. NTi 28. juuli 2016 kirjas olevast lausest tuleb selgelt välja tema soov, et kuigi ta soovis osta LSS-2-andurit ja kaablit, soovis ta, et arvel märgitaks müüdavaks kaubaks paukvestid. Päästevestide arve saatis P. Käos just selle kirjavahetuse raames vastuseks NT kirjale, milles too avaldas soovi müüdav kaup „paukvestideks kirjutada“. Kuna meilivahetuse hilisemates e-kirjades sisaldub ka eelnev kirjavahetus, on võimalik veenduda, et kohtule esitatud e-kirjade väljatrükid kajastavad terviklikku kirjavahetust. Erinevalt kaitsjast ei näe kriminaalkolleegium probleemi selles, et P. Käose ja NT meilivahetus on kohtule esitatud üksnes paari päeva ulatuses. KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sellest tulenevalt oligi põhjust esitada kohtule ainult e-kirjad, mille sisuks oli SSL-anduri ja Etherneti kaabli ost ning arvel nende märkimine päästevestidena. Mitte miski ei viita asjaolule, et esitatud meilivahetus ei hõlmaks kõiki sel teemal saadetud e-kirju. Meilivahetus algab sellega, et NT tunneb anduri ja kaabli ostmise vastu huvi ning lõppeb tema kinnitusega, et ta soovib neid osta, ja P. Käose saadetud arvega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu istungi protokollist välja, et juba maakohtus leidis tuvastamist, et kohtule on meilivahetus esitatud ammendaval kujul. Maakohtu istungi protokolli kohaselt soovis süüdistatav omalt poolt esitada meilivahetust NT-ga (mis, nagu prokurör õigesti märgib, näitab, et P. Käosel olid tolleaegsed meilid alles ja tal oli põhimõtteliselt võimalik enda kaitseks tõendeid esitada). Arutelu lõppes sellega, et süüdistatav võrdles meilivahetusi ja nõustus, et prokuröri esitatu ja see, mida tema soovis esitada, on samasisulised. Seejärel määras kohus, et ei võta meilivahetust, mida süüdistatav soovis esitada, vastu. Järgmisel päeval pärast seda, kui NT palus saata andur ja kaabel talle smartposti või Omniva pakiautomaati, ongi P. Käos Omniva andmetel saatnud NT-le paki, mille suhteliselt väike kaal (1,4 kg) ja mõõdud (0,254X0,077x0,33m) näitavad, et selles ei saanud kuidagi olla kolm päästevesti (toim.l. 57–62). Kuna see fakt ise näitab, et arvel-saatelehel märgitud kaubaartikkel ei vastanud tegelikult saadetud kaubale, ei oma tähtsust, kas pakis olid nii andur kui ka kaabel või ainult üks neist esemeist (kuna kaabli oli P. Käos kirjavahetusest nähtuvalt alles äsja tellinud

ja ka arvel-saatelehel kirjas olev hind (kaup saatmisega 397,59 eurot) on lähedane just anduri hinnale (394,7 eurot), võib eeldada, et saadetiseks oli LSS-2-andur). Seda, et arve-saateleht nr 2958 on koostatud just pakiautomaati saadetud kauba kohta, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et selles on ära toodud saatekulu, mis oleks põhjendamatu, kui NT pidanuks ise kaubale järele tulema. Saadetise seotust käsitletud kirjavahetusega ega arvega-saatelehega nr 2958 ei välista apellatsioonis osutatud asjaolu, et pakk on saadetud enne arvet. See, et reeglina saadetakse enne kauba saatmist arve, ei tähenda, et teistpidi toimimine oleks välistatud. Fakt on see, et P. Käos saatis NT-le pakiautomaati paki järgmisel päeval pärast seda, kui NT oli avaldanud soovi saada ostetav kaup kätte pakiautomaadist. Apellatsioonis ei ole vaieldud vastu maakohtu otsuse kohaselt tõendatuks loetud asjaolule, et ajavahemikul 1. juulist 2016 kuni 31. augustini 2016 on OÜ Aliros Eesti ja Pärnu Lahe Merepääste Seltsi vahel toimunud vaid üks ostu-müügi tehing. Seega on põhjendatud järeldus, et saadetiseks oli kaup (või vähemalt osa sellest), mille müügis P. Käos ja NT oma e-kirjavahetuses kokku leppisid. Niisiis näitavad NT ja P. Käose kirjavahetust kajastav asitõendi vaatlusprotokoll ja Omniva vastus menetleja järelepärimisele, et P. Käos märkis arvele-saatelehele nr 2958 tegelikkusele mitte vastavad müüdava kauba andmed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ses küsimuses kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, nagu on taotlenud kaitsja. Kaitsja on apellatsioonis sidunud väite, et tõendamiseseme asjaoludes on kõrvaldamata kahtlusi, argumendiga, et pole teada, kas peale kohtule esitatud kirjade võis olla veel muud suhtlust P. Käose ja NT vahel. Nagu eespool märgitud, pole alust arvata, et kohtule esitatud meilivahetus poleks täielik. Apellatsioonis märgitu, et lisaks meilivahetusele võisid NT ja P. Käos suhelda ka muude kanalite kaudu (ja selle suhtluse sisu pole teada), on asjassepuutumatu. Kohus ei saa lähtuda otsuse tegemisel hüpoteetilisest võimalusest, et kuskil võib olla mingeid kohtule esitamata teadmata sisuga tõendeid, sh selliseid, mis lükkavad kohtule esitatud tõendites oleva info ümber. Kohus saab lähtuda otsuse tegemisel neist tõenditest, mis kohtule on esitatud. Nende alusel otsustab kohus, kas tõendamiseseme asjaolud on tõendatud või mitte. Seega saab ka kõrvaldamata kahtlustest rääkida üksnes kohtule esitatud tõendite kontekstis: küsimus on selles, kas need tõendid veenavad kohut mingites asjaoludes või jäävad kohtul nende tõendite pinnalt endiselt üles mingid kahtlused. Praegusel juhul maa- ega ringkonnakohtu jaoks mingeid selliseid kahtlusi ei jäänud.

Tuleb tõdeda, et konkreetsetele vastuoludele ei ole maakohus tõesti osutanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga P. Käose ütluste ja e-kirjavahetuse vahel tõepoolest vastuolud. Kokkuvõtvalt seisneb vastuolu selles, et ütlustes eitas P. Käos kategooriliselt NT-le LSS-2 anduri müümist ja saatmist, kirjavahetusest nähtuvalt leppisid aga P. Käos ja NT anduri müügis ja pakiautomaati saatmises kokku. Maakohtus antud ütlustes väitis P. Käos, et andur oli „sellel hetkel“ olemas, „aga see ei olnud kindlasti ostetud NTi jaoks“. Kirjavahetuses ei ole P. Käos mingil moel andnud mõista, et ta peab NT-le LSS-2 anduri eraldi tellima. E-kirjas on P. Käos andnud NT-le teada, et kaabel on tellitud ning „LSS-2 maksab 394,7 eur ja on olemas“. Sest kirjast ei jää sugugi muljet, et ka LSS-2-andurit tuleks hakata eraldi tellima. Pole mõistlikku selgitust, miks oleks pidanud P. Käos andma NT-le teada, et tal on andur olemas ja maksab 394,7 eurot, kui andur oli tegelikult mõeldud kellelegi teisele. NTi vastusest P. Käosele on näha, et ka tema sai P. Käose kirjas öeldust, et andur on olemas, aru, et tal on võimalik see andur osta. Nimelt avaldas ta soovi, et P. Käos saadaks anduri koos kaabliga pakiautomaati. Mis puutub apellatsioonis märgitusse, et pakiautomaati võis olla pandud mõni kasutatud andur NT-le prooviks, siis maakohtu istungi protokollis olevatest P. Käose ütlustest ringkonnakohus sellist väidet ei leidnud, tõendina on aga kasutatavad just isiku ütlused ning selle tuvastamisel, mis ütlusi on isik maakohtus andnud, saab ringkonnakohus lähtuda just maakohtu istungi protokollist. Samas on aga tõsiasi, et ka see väide läheb kirjavahetusega vastuollu, sest kirjavahetuses ei ole sõnagi juttu kasutatud anduri prooviks saatmisest. Märkida tuleb, et lisaks vastuolule e-kirjavahetusega on vastuolud ka P. Käose kohtus antud ütlustes endis: kord on P. Käos väitnud, et andur tuleb iga kord tellida, kui keegi seda osta soovib (toim.l. 102), kord aga, et andurid on laokaup (samuti toim.l. 102) nagu vestidki (sellele, et tegemist oli laokaubaga, näitab ka kirjavahetus, kus P. Käos andis teada, et LSS-1-andurid on otsas, kuid see-eest on olemas samasuguse pistikuga LSS-2-andur). Apellatsiooni etteheidet, et maakohus on otsuse kuulutamisel tuginenud P. Käose ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendades asjaolule (ettevõtte Pro Marine Trade OÜ kodulehe kohaselt on võimalik saata CO2-ballooniga veste saata pakiautomaati), mis ei põhinenud kohtus uuritud tõenditel, peab ringkonnakohus asjassepuutumatuks. Nagu apellatsiooniski mööndud, ei ole maakohus otsuse kirjalikus põhistuses seda argumenti kasutatud. Apellatsioonimenetluse aluseks on kirjalikus kohtuotsuses esitatud argumendid. Seda näitab tõik, et kui kohus kuulutab esialgu vaid otsuse resolutiivosa ja põhjendab tehtud otsust suuliselt, peab kohus juhul, kui mõni kohtumenetluse pool teatab otsuse vaidlustamise soovist, koostama kirjalikult põhistatud kohtuotsuse. Kuigi juba eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et P. Käose ütlused tuleb kõrvale jätta, on kohtukolleegiumi hinnangul veel teinegi põhjus, miks P. Käose ütlustele tugineda ei saa: P. Käose enda selgituste kohaselt ei kajasta need tema mälestust süüdistuses kirjeldatud sündmusest, vaid pelgalt tagantjärele loodud konstruktsiooni, kuidas asjad võisid tema arvates olla. P. Käos on kohe ristküsitluse algul, kaitsja esimestele küsimusele vastates öelnud, et ta ei mäleta 2016 suve sündmusi peaaegu üldse ja tema väited põhinevad dokumentide analüüsil. Ütlusi saab aga isik anda selle kohta, mida ta teab. Kõige üldisemalt tuleneb see KrMS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Seda, et ka süüdistatav peab andma ütlusi selle kohta, mida ta tõendamiseseme asjaoludest teab, näitab KrMS § 293 lg 2, mis kohustab süüdistatavat rääkima

ütlusi andes tõtt. Kohustus rääkida tõtt tähendabki, et küsitletav peab vastama küsimustele seda, mida ta küsitava kohta teab. Küsimuses, kes mida tegi, tähendab see, et isik peab ütlustes kirjeldama seda, mida ta toimunust mäletab.

Allkirjastatud digitaalselt

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.03.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

mõista Priit Käos KarS § 345 lg 1 järgi õigeks;

2.2 mõista Priit Käoselt apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 489 eurot 60 senti, jättes selle menetluskulu ülejäänud osas riigi kanda; 2.3

jätta apellatsioonimenetluse kulu 291 eurot 60 senti riigi kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.