Avaliku usalduse vastased süüteod › Dokumendi võltsimine ja kahjustamine

kokkuleppemenetluse nõusolekuvormi, millele ta oli ekslikult märkinud, et kannatanu ei nõustu kokkuleppemenetlusega. 1.1 Ringkonnaprokurör Eve Soostar koostas oma töökohas tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 17.10.2024 uue kokkuleppemenetluse vormi, märkides sellele, et OÜ X on kokkuleppemenetlusega nõus, ning lisas sellele OÜ X esindaja Y 27.12.2023 kell 11.06 antud digiallkirja kinnituslehe. 1.2 Võltsitud kokkuleppemenetluse nõusolekuvormi edastas Eve Soostar 17.10.2024 koos kriminaaltoimikuga Harju Maakohtule. Prokurör võltsis dokumenti selleks, et omandada õigus kohaldada kriminaalasjas nr 22231702444 kokkuleppemenetlust. Maakohtu otsus (vaidlustatud osas)

   



tunnistati süüdistatav KarS §-de 299 lg 1 ja 345 lg 1 järgi süüdi osas, mis puudutab kannatanu OÜ X esindaja poolt täidetud ja menetlejale edastatud kokkuleppemenetluse blanketi võltsimist ja võltsitud blanketi kasutamist; mõisteti Eve Soostarile KarS § 299 lg 1 järgi karistuseks 3 kuud vangistust; mõisteti Eve Soostarile KarS § 345 lg 1 järgi karistuseks 4 kuud vangistust; suurendati KarS § 64 lg 1 alusel Eve Soostarile mõistetud üksikkaristustest raskemat ja mõisteti liitkaristuseks 6 kuud vangistust; jäeti mõistetud liitkaristus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata, kui Eve Soostar ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu; määrati kindlaks menetluskulud ja nende hüvitamise kord ning asitõendite suhtes kohaldatavad meetmed.

2.1 Maakohtu otsusega mõisteti süüdistatav Eve Soostar KarS §-de 299 lg 1 ja 345 lg 1 järgi õigeks osas, mis puudutab kannatanu OÜ X esitatud tsiviilhagi võltsimist ja selle kasutamist, kuid selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu. 2.2 Vaidlustatud osas olid maakohtu põhjendused kokkuvõtlikult järgmised. 2.3 Eve Soostarile KarS §-de 299 lg 1 ja 345 lg 1 järgi esitatud süüdistus, mis puudutab kokkuleppemenetluse vormil olnud kannatanu nõusoleku võltsimist ja võltsitud nõusolekuvormi kasutamist, on põhjendatud. 2.4 Tuvastatud faktid: 



Eve Soostar nimetati Riigi peaprokuröri 31.07.2015 käskkirjaga nr RP-3-1-/15/39 Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri ametikohale. Prokurör Eve Soostar esindas kriminaalasjas nr 22231702444 riiklikku süüdistust; OÜ X esindaja Y digiallkirjastas 27.12.2023 kell 11.06 kriminaalasjas nr 22231702444 kokkuleppemenetluse blanketi, kuhu ta oli eelnevalt ekslikult märkinud, et kannatanu OÜ X ei nõustu kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Pärast allkirjastamist saatis Y nõusolekuvormi koos hagiavaldusega menetlejale. Oma eksimust OÜ X esindaja Y ei korrigeerinud ja muid kokkuleppemenetluse kohaldamist puudutavaid tahteavaldusi









peale 27.12.2023 kell 11.06 allkirjastatu ta selles kriminaalasjas ei teinud. Ka ei olnud Yl selle kriminaalasja pinnalt mitte mingisugust suhtlust prokurör Eve Soostariga. OÜ X dokumendiprogrammides ja/või kirjakaustades ei olnud andmeid selle kohta, et Y oleks OÜ X esindajana allkirjastanud pärast 27.12.2023 uue nõusolekuvormi. Y töösuhe OÜ-ga X lõppes 2024. a alguses ja alates sellest ajast ei olnudki tal enam õigust kannatanut esindada; prokuratuur edastas 17.10.2024 Harju Maakohtule kriminaalasja nr 22231702444 menetlemiseks kokkuleppemenetluses. Paberkandjal olevas kriminaaltoimikus oli kokkuleppemenetluse blankett, mis sisaldas kannatanu OÜ X nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks ja sellele oli lisatud esindaja Y poolt 27.12.2023 kell 11.06 antud digiallkirja õigsust kinnitav sertifikaat. Paberkandjal oleva kriminaaltoimiku komplekteeris ja edastas kohtule prokurör Eve Soostar. Elektrooniliselt kohtule edastatud digitoimik sisaldas OÜ X esindaja Y poolt 27.12.2023 kell 11.06 allkirjastatud nõusolekuvormi, millele oli märgitud, et kannatanu ei ole kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus; Harju Maakohus tagastas 28.10.2024 kriminaalasja prokuratuurile põhjendusega, et kannatanu tahteavaldus kokkuleppemenetluse kohaldamise küsimuses pole selge, sest paberkandjal ja elektroonilisel kujul esitatud toimikus on selle kohta erinevad andmed, kuigi blankettidele lisatud digitaalallkirja kinnitusleht on identne. Maakohus palus kriminaalasja tagastamisel mh prokuröril esitada uue nõusoleku digitaalallkirja kinnitusleht. Eve Soostar vastas kohtule, et teeb uue kokkuleppe ja võtab uue nõusoleku; Eve Soostar saatis 30.10.2024 OÜ X esindaja Y e-posti aadressile kirja, milles palus esindajal uuesti allkirjastada kokkuleppemenetluse nõusolek ja tsiviilhagi. Kuna Y alates 2024. a algusest enam OÜ-s X ei töötanud, allkirjastas tema asemel nõusoleku OÜ X uus esindaja W, kelle e-posti aadressile olid suunatud OÜ-st X 2024. a alguses koondatud Yle saadetud e-kirjad; Wlt kui kannatanu esindajalt küsis prokuratuur kriminaalasjas nr 22231702444 kokkuleppemenetluseks nõusolekut vaid ühe korra – 30.10.2024. OÜ X dokumendiprogrammides ja/või kirjakaustades ei olnud andmeid selle kohta, et OÜ X oleks andnud kriminaalasjas nr 22231702444 kokkuleppemenetluse kohaldamiseks nõusoleku pärast 27.12.2023 ja enne 30.10.2024.

2.5 Tuvastatud faktide põhjal tehtud järeldus: 



Prokurör Eve Soostar märkis maakohtule 17.10.2023 edastatud kriminaalasjas, paberkandjal saadetud kriminaaltoimikus olnud kokkuleppemenetluse blanketile, et OÜ X esindaja on kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus ja lisas sellele Y 27.12.2023 kell 11.03 antud digiallkirja kinnitussertifikaadi. süüdistatava ütlused, mis kinnitavad vastupidist, ei ole usaldusväärsed.

2.6 Õiguslik põhjendus. 2.7 KarS § 299 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud. Süüdistatav oli talle etteheidetava teo toimepanemise ajal ametiisik KarS § 299 lg 1 mõttes, sest süütegusid menetlev prokurör täidab avalikke ülesandeid. Kokkuleppemenetluse blankett, mis kajastab kannatanu

tahteavaldust kokkuleppemenetluse kohaldamise kohta, on dokument KarS § 299 lg 1 objektiivse teokoosseisu mõttes, sest see tõendab õiguskäibes olulist asjaolu ehk kokkuleppemenetluse alust KrMS § 239 lg 2 p 4 mõttes. Seega täidab kannatanu nõusoleku vorm nii dokumendi tagatis-, kestmis- kui ka tõendusfunktsiooni. Süüdistatav pani kokkuleppemenetluse blanketil kannatanu tahteavaldust muutes ja sellele kannatanu esindaja poolt antud varasema (27.12.2023) digiallkirja kinnituslehte lisades toime dokumendi võltsimise. Esiteks muutis prokurör diametraalselt kannatanu tahteavaldust ja teiseks pole prokuröril õigust kannatanu nimel kokkuleppemenetluseks nõusolekut anda. See, et OÜ X esindanud Y 27.12.2023 tahteavaldust andes eksis, väites, et kannatanu pole kokkuleppemenetlusega nõus, Eve Soostarile etteheidetava teo õiguslikku hinnangut ei muuda, kuna prokurör ei või teha kannatanu nimel tahteavaldusi. 2.8 KarS § 299 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud. Kooskõlas KrMS § 240 lg-ga 3 peab prokurör küsima või vähemalt üle kontrollima, kas kokkuleppemenetluseks on olemas kannatanu nõusolek. Antud juhul sai prokurör teada, et OÜ X pole nõusoleku märget sisaldavat blanketti allkirjastanud, ning pani toimikusse dokumendivormi, millele on märgitud nõusolek ja lisatud kannatanu esindaja digiallkirja kinnitusleht, mis oli lisatud nõusolekust keeldumise vormile. Nõnda toimides pidi Eve Soostar üheselt aru saama, et kannatanu tahteavaldus pole autentne, kuid siiski möönma selle õiguskäibesse laskmise valmidust. 2.9 KarS § 345 lg 1 objektiivne koosseis on täidetud. Antud juhul esitas prokurör kohtule võltsitud kannatanu nõusoleku ehtsa pähe selleks, et lahendada kriminaalasi aeganõudva üldmenetluse asemel lihtmenetluses. Kriminaaltoimiku ja võltsitud nõusoleku saanud kohtul pidi tekkima ekslik arusaam, et kriminaalasjas esineb kokkuleppemenetluse kohaldamise alus. 2.10 KarS § 345 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud. Süüdistatav pidi teadma, et kannatanu nõusolekut kokkuleppemenetluseks pole, kuid otsustas sellele vaatamata moonutada OÜ X tahteavaldust ja kasutada seda selleks, et omandada õigus saada kriminaalasi lahendatud lihtsustatud korras. Otsustusest – võltsida dokument ja seda kasutada – saab järeldada üksnes seda, et subjektiivsest küljest pidi süüdistatav teadma, et ta kasutab võltsitud dokumenti (otsene tahtlus KarS § 16 lg 3) ning teeb seda eesmärgiga omandada õigus lahendada süüasi lihtsustatud korras ehk täita oma tööülesandeid väiksemas mahus. Järelikult pani Eve Soostar kuriteo toime kavatsetult KarS § 16 lg 3 mõttes. Kaitsja apellatsioon

süüdistatav tunnistati süüdi KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kokkuleppemenetluse nõusoleku võltsimist ja selle kasutamist; süüdistatavale mõisteti KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi üksikkaristused ning KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata; süüdistatavalt mõisteti välja sundraha ning jäeti valitud kaitsjale makstud tasu osaliselt tema enda kanda.

3.1 Kaitsja taotleb ringkonnakohtult uue kohtuotsuse tegemist, millega:

  

mõista süüdistatav talle KarS § 299 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks; mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks täielikult välja nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses kantud menetluskulu; hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluse kulu.

Apellandi argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 3.2 Eve Soostarile esitatud süüdistus KarS § 299 lg 1 järgi. 3.3 Esiteks omistas maakohus Eve Soostari versiooni analüüsides süüdistatavale ütlusi, mida too ei ole andnud. Maakohtu arvates rääkis Eve Soostar kindlas kõneviisis, et ta saatis 2024 oktoobri alguses Y e-posti aadressile uue nõusolekuvormi. Tegelikult kasutas süüdistatav väljendit „oma mälu järgi“ mööndes, et 100% kindel ta adressaadis ei ole ning võib selles osas eksida. Lisaks ei teadnud Eve Soostar sedagi, milliselt e-posti aadressilt talle nõusolekuvorm tagasi saadeti ning seega pidanuks maakohus kaaluma, kas süüdistatav võis saata nõusolekuvormi mõnele muule e-postiaadressile ja saada selle sealt ka tagasi. Järgnevalt asus kohus seisukohale, et pärast Y lahkumist X OÜ-st pidi kokkuleppemenetluseks nõusoleku andma äriühingu ainuke esindaja W, kes tegi seda ainult ühe korra- 31.10.2024. Samas pole tunnistaja W seda, nagu ta oleks nõusolekuvormi allkirjastanud ühel korral, kordagi öelnud, sest tema käest sellist asja ei küsitudki. Seega tugines maakohus lahendi tegemisel kas kohtus uurimata tõendile, rikkudes nõnda KrMS § 15 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, või tuletas selle asjaolu ise. Eeltoodu on kindlasti kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid võib üksiti olla käsitatav ka ausa ja õiglase kohtupidamise rikkumisena. 3.4 Teiseks tugines maakohus Eve Soostari ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel asjaolule, et süüdistatav võttis kannatanuga 30.10.2024 ühendust ja palus kannatanu esindajal allkirjastada uus nõusolekuvorm. Maakohus asus seisukohale, et selline vajadus puudunuks juhul, kui prokurör sai enne kriminaalasja kohtusse saatmist kannatanult uue nõusoleku. Siin aga jättis maakohus millegipärast tähelepanuta süüdistatava ütlused selle kohta, miks ta pidas vajalikuks kannatanuga uuesti ühendust võtta. Eve Soostari sõnul oli uue kokkuleppemenetluse nõusolekuvormi vajadus tingitud maakohtuniku etteheitest, mis puudutas nõusolekuvormi pealkirjastamist ning kuna kriminaalasi oleks jagatud uuesti asja kord juba tagasi saatnud kohtuniku menetlusse, tuli lähtuda kohtu juhistest ning viga kõrvaldada. 3.5 Kolmandaks tähtsustas maakohus üle asjaolu, et Eve Soostar saatis 30.10.2024 palve allkirjastada nõusolekuvorm uuesti, Y, mitte W e-posti aadressile. Maakohus osutas, et juhul, kui süüdistatav oleks kannatanu esindajaga suhelnud enne kriminaalasja kohtusse saatmist (s.o 2024 oktoobri alguses), oleks ta teadnud, et Y ei ole enam kannatanu esindaja. Selline mõttekäik on kummastav, sest samas kriminaalasjas allkirjastas Eve Soostar 19.09.2024 vastuskirja X OÜ päringule ning vastuskiri oli adresseeritud Wle, mitte Yle. Lisaks toetab see fakt võimalust, et Eve Soostar saatis uue nõusolekuvormi 2024 oktoobris Wle, kuid jättis ekslikult enda poolt koostatud nõusolekuvormile Y nime. 3.6 Viimaks tõi maakohus Eve Soostari ütluste usaldusväärsuse kontekstis välja selle, et süüdistatava poolt uue nõusolekuvormi saatmist ei saa tõendada kaitsepoole esitatud

printerilogi, kuna süüdistatava sõnul saatis ta selle 2024 oktoobri alguses Y e-postiaadressile ning seega oli vorm elektroonne, mitte paberkandjal. Siin tuleb arvestada, et süüdistatav ei olnud kindel, kas ta saatis uue nõusolekuvormi just Y meiliaadressile või kusagile mujale. Arusaamatu on seegi, kuidas välistab uue vormi edastamine elektroonselt võimaluse, et üks printerilogist nähtuv dokument (mille Eve Soostar printis välja 16.10.2024) ei võiks olla vaidlusalune n-ö kadunud kokkuleppemenetluse põhimõtete vorm koos selle juurde käiva digitaalallkirja kinnituslehega. Dokumendi saatmine ja selle toimikusse printimine on kaks eraldi tegevust. Järelikult on maakohtu põhistus ebaveenev ja -loogiline ega vasta KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevatele nõuetele. 3.7 Kokkuvõtlikult on Eve Soostari ütlused usaldusväärsed ning seega tuleks asja lahendamisel lähtuda süüdistatava väitest, mille kohaselt võttis ta enne kriminaalasja kohtusse saatmist kellegagi X OÜ-st ühendust ning talle saadeti uus nõusolekuvorm, millele ta ekslikult lisas või unustas välja vahetada eelmise nõusolekuvormi digitaalsertifikaadi. 3.8 Maakohus ei analüüsinud otsuses kohtuvaidlustes esitatud argumenti, et Eve Soostar võis saata uue nõusolekuvormi X OÜ, kus töötas Y (kes pole kunagi X OÜ-s töötanud), või X OÜ üldmeilile. Vastab tõele, et kohus osutas küll asjaolule, et eluliselt pole usutav see, kui samaaegselt kaovad koos paberkandjal nõusolekuvormi originaaldokumendiga digidokumendid nii prokuratuuri serverist kui ka X OÜ dokumendiprogrammidest ja kirjakaustadest. Samas ei vasta maakohus selle väitega ammendavalt kaitsja teesides toodud argumentidele ning nõnda toimides rikkus maakohus KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud põhistamiskohustust. Tegelikult ei kummuta uuritud tõendid võimalust, et uue nõusolekuvormiga seonduvad e-kirjad on mõnes muus kannatanu postkastis või kas need üldse eksisteerisid. 3.9 Ilmselgelt ei põhine uuritud tõenditel maakohtu väide, justkui poleks tuvastatav millegi ära kadumine X OÜ dokumendiprogrammidest ja kirjakaustadest, kuna ükski tõend seda võimalust ei kinnita. X OÜ töötajad Y ja W esindasid küll X OÜ-d, kuid nad rääkisid X OÜ tarkvaralahendustest. Kuigi W kirjeldas oma ütlustes, kuidas ta kontrollis seda, kas Y võis saata kriminaalasjas rohkem kui ühe nõusolekuvormi, sai kohtuvaidlustes selgitatud, miks ei pruukinud kontroll olla piisavalt tõhus. Maakohus neid argumente ei analüüsinud, piirdudes vaid üldsõnalise tõdemusega, et nende ära kadumine on eluliselt ebausutav. Maakohtu poolt käsitamata väidetele tuleks vastata ringkonnakohtul selle arvestusega, et W keskendus ütlusi andes Y allkirjastatud nõusolekuvormile, mõtlemata sellele, kas tema ise võis saata Eve Soostarile uue nõusolekuvormi. Arvestades W ütlusi oma töömahu kohta (s.o tema jälgida oli üle 100 kriminaalasja ja neil oli menetluses enam kui 5000 nõuet) ning sedagi, et ta väitis, et on Eve Soostariga väga paljudes kriminaalmenetlustes kokku puutunud, pole välistatud võimalus, et W saatis süüdistatavale uue nõusolekuvormi, kuid ei mäleta seda enam. 3.10 Maakohus asus seisukohale, et kaitseversioonid ei tekita kõrvaldamata kahtlust KrMS § 7 lg 3 mõttes sellepärast, et aktiivsed kaitseväited jäid tõendamata. Maakohus sisustas tõendamiskoormise ebaõigesti. Pealegi pöördus Eve Soostar selleks, et oma väidetele kinnitust leida, IT-abi poole ning võttis ühendust kannatanuga. Paraku tulutult. X OÜ tarkvaralahendustele aga süüdistatav ega tema kaitsja ligi ei pääse. See võimalus oli menetlejal, kuid tarkvaralahenduste kontrollimise asemel eelistati ja usaldati W ütlusi. Seega

oligi kaitsjal võimalik esitada üksnes kaudseid tõendeid ning tuua esile W ütluste põhjal tekkinud kahtlused. Arusaamatuks jääb see, mida pidanuks kaitsja veel tegema selleks, et kohtul oleks võimalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. 3.11 Maakohus ei analüüsinud KarS § 299 lg 1 subjektiivse koosseisu täidetust. 3.12 Olenemata sellest, kas Eve Soostar küsis kannatanult enne kriminaalasja esimest korda kohtusse saatmist uut nõusolekuvormi ja sai selle või mäletab ta valesti ning kohtusse edastatud pabertoimikusse sai Eve Soostari koostatud uus nõusolekuvorm, mida kannatanu esindaja ei allkirjastanud, oleks pidanud maakohus analüüsima, kas KarS § 299 lg 1 subjektiivne koosseis on täidetud. Maakohus käsitles tahtlust põgusalt, analüüsimata kaitsja asjakohaseid argumente, mis kinnitavad võltsimistahtluse puudumist. Nii toimides rikkus maakohus kohtuotsuse põhistamiskohustust ning rikkus ka oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Maakohus ütles üksnes seda, et süüdistatavale oli kannatanu allkirjastatud nõusolekuvormi puudumine teada ja lisades toimikusse enda koostatud vormi koos kannatanu varasema digitaalallkirja sertifikaadiga, pidi süüdistatav aru saama, et selline tahteavaldus pole autentne, kuid möönma selle õiguskäibesse laskmise valmidust. See, mille pinnalt Eve Soostari sellist teadmist järeldada saab, maakohtu põhistustest ei selgu ning järelikult on tegu deklaratiivse väitega. 3.13 Vastab tõele, et maakohus on Eve Soostari süüdistust KarS § 345 lg 1 järgi analüüsides sedastanud, et kriminaalmenetlust juhtinud ja toimikut komplekteerinud prokurörina pidi süüdistatav teadma, et kannatanu nõusolekut pole ning tema otsustas nõusolekuvormi asendamise üle. Küll aga ei vasta see põhistus küsimusele, mille põhjal pidas Eve Soostar vähemalt võimalikuks, et ta pole kannatanult uut nõusolekuvormi küsinud ja seda saanud ega lähtunud ekslikust teadmisest, et ta on uue nõusolekuvormi saanud ja lisas just selle kriminaaltoimikusse koos sellise nõusolekuvormi kannatanu poolt allkirjastamist kinnitava digitaalallkirja kinnituslehega. 3.14 Lisaks jääb arusaamatuks see, kuidas puutub Eve Soostarile KarS § 299 lg 1 järgi etteheidetud subjektiivse külje juures asjasse tõdemus, et süüdistatav pidi möönma mitteautentse tahteavalduse õiguskäibesse laskmise valmidust. KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis eeldab dokumendi võltsimise korral voluntatiivsest küljest vähemalt möönmist, et valmistatud dokument ei pruugi olla autentne. Dokumendi õiguskäibesse laskmine on KarS § 299 lg 1 teine koosseisualternatiiv, mida süüdistatavale ette ei heideta. 3.15 Kokkuvõtlikult olnuks teadliku võltsimise korral loogiline asendada algne nõusolekuvorm ka kohtule esitatud digitoimikus selleks, et maandada vahelejäämise riski. Ka ei ole loogiline see, et teadliku võltsimise korral hakkab süüdistatav otsima uut nõusolekuvormi IT-abi kaudu ning pöördub abipalvega vanemprokuröri poole. 3.16 Kui süüdistatav lähtus ekslikult teadmisest, et kannatanu esindaja allkirjastas uue nõusolekuvormi, ja pani selle enda teadmise kohaselt koos uue digiallkirja lehega ka toimiku vahele, pidamata isegi võimalikuks, et see tegelikult nii ei ole, saab rääkida koosseisueksimusest KarS § 17 lg 1 mõttes.

3.17 Eve Soostarile esitatud süüdistus KarS § 345 lg 1 järgi. 3.18 Siin ei järginud maakohus otsuses KarS § 2 lg-st 2 tulenevat 3-astmelist deliktistruktuuri, sest Eve Soostarile etteheidetava teokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tahke on käsitatud vaheldumisi. Veel on maakohus eksinud, pidades võltsitud dokumendi kasutamise eesmärki objektiivse koosseisu tunnuseks. 3.19 Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 345 lg 1, et Eve Soostar oleks teadnud kokkuleppemenetluse nõusolekuvormi võltsitusest (otsene tahtlus) ja ta oleks kasutanud seda dokumenti kui võltsitut õiguse omandamise eesmärgil (kavatsetus). Eve Soostari teadlikkust vormi võltsitusest sisustas maakohus otsuse p-s 78, kuid sedavõrd napp põhistus KrMS § 305 1 lg 1 nõuetele ei vasta. See oleks vastuvõetav vaid juhul, kui kohus oleks KarS § 299 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo subjektiivset külge nõuetekohaselt lahanud, kuid seda maakohus ei teinud. Lisaks kasutab maakohus KarS § 299 lg 1 subjektiivset koosseisu analüüsides väljendit pidi aru saama, mis viitav pigem võltsimise kaudsele tahtlusele ning mille puhul ei saa öelda, et Eve Soostar oli dokumendi võltsitusest teadlik, nagu nõuab KarS § 345 lg 1. Järelikult on maakohtu seisukohad vastuolulised ja üks seisukohtadest on ka KarS § 345 lg 1 järgset kuritegu välistav. 3.20 Dokumendi kasutamise eesmärgile on maakohus küll mõnevõrra enam keskendunud, kuid kaitsja kohtuvaidlustes esitatud asjakohaseid argumente analüüsitud pole. Seda peaks tegema ringkonnakohus. Üldistatult -isegi kui kokkuleppemenetluse vormi saab pidada võltsituks ja järeldada Eve Soostari teadmist sellest, ei kasutanud süüdistatav seda õiguse omandamise eesmärgil. Võltsitud dokumendi kasutamine õiguse omandamise eesmärgil ja seega nii süüteoetteheitega kui muude võimalike negatiivsete tagajärgedega riskimine ei ole vähimalgi määral loogiline, kui uue nõusolekuvormi toimikusse lisamisest oleks sõltunud kokkuleppemenetluse kohaldamise perspektiiv. Eve Soostari nägemuses see nii ei olnud – kannatanu nõusolek tagasi võetav ei ole ning kannatanu nõusolekus saanuks kohus veenduda hagiavalduse ja kannatanu esindaja e-kirja kaudu. 3.21 Maakohtu väitel otsustas Eve Soostar võltsitud nõusolekuvormi kasutada sellepärast, et süüasja oleks võimalik lahendada lihtsustatud korras. Kohus ei arvestanud, et süüdistataval ei olnud mitte mingisugust põhjust arvata, et kannatanu pole kokkuleppemenetlusega nõus. Eve Soostar kinnitas oma ütlustes, et sarnased krediidiasutused olid alati kokkuleppemenetlusega päri. Kusjuures seda kinnitasid arutatavas asjas ka tunnistajad. Kriminaalasjas oli kannatanu esindaja väljendanud nõusolekut kokkuleppemenetlusega nii hagiavalduses kui ka e-kirjas ning seega on loogiline ja ka mitte ülemäärast ressurssinõudev kannatanu nõusolekuküsimuse üle täpsustamine. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks nõusolek ise vormistada ja riskida märksa kaalukamate tagajärgedega kui see, et kriminaalasjas jääb kokkuleppemenetlus kohaldamata. Kui kannatanu kokkuleppemenetluseks nõusolekut ei anna, on praktikas tavapärane, et temaga võetakse ühendust, see küsimus räägitakse eraldi läbi ning seejärel võib kannatanu oma esialgset seisukohta muuta. 3.22 Õige pole väide, et kriminaalasjas kokkuleppemenetluse mittekohaldamise automaatne tagajärg olnuks asja lahendamine üldmenetluses. Võimalik oleks olnud ka üldmenetlusest märksa säästlikum lühimenetlus, mis tõsi – eeldab süüdistatava taotlust. Siin on aga

vähetõenäoline, et kokkuleppemenetlusega nõustunud süüdistatav oleks lühimenetluse tagasi lükanud. Seda enam, et tema jaoks kaasneb lühimenetlusega karistuse vähendamine 1/3 võrra. Lisaks pole ressursi kokkuhoiu soovile põhjust tugineda olukorras, kus Eve Soostari hinnangul kulunuks asja lahendamiseks üldmenetluses ca 2 istungipäeva. Asi ei olnud ka sisu poolest keerukas, kuna süüdistatav oli oma süüd täielikult tunnistanud. Süüdistusakti koostamist süüdistatav ülemäära aeganõudvaks ei pidanud. Ringkonnakohtu seisukoht

Vt W ütlused kd I tlk 62-67pö.

asudes midagi valesti teinud. Kohtu õigus ja ka kohustus on hinnata tõendeid kogumis (KrMS § 61 lg 2). Nii vaadates ei olegi maakohtu seisukoht vale. Lihtsustatult – kui võtta tunnistaja W ütlused ja kõrvutada neid kirjalike tõenditega on ilmne, et tunnistaja sõnul toimus kogu suhtlus menetlejaga (sh nii uurija kui ka prokurör Eve Soostar), mis puudutas kriminaalasja 22231702444 menetlust, kirjalikult. Sel moel aga edastati OÜ-le X nõusolekuvorm vaid kahel korral. Esimese allkirjastas Y ja teise ehk viimase allkirjastas tema prokurör Eve Soostari palvel oktoobris 2024. Tunnistaja ütlusi kirjalike tõenditega võrrelnud maakohus tuvastas, et OÜ X esindanud W viitas 31.10.2024 e-kirjavahetuse käigus allkirjastatud nõusolekuvormile 2. Seda, et W ei andnud rohkem nõusolekuid ega teinud seda ka varem kui 31.10.2024, kinnitab lisaks fakt, et kontrollimaks, kas Eve Soostar võis enne kriminaalasja nr 22231702444 kohtusse saatmist võtta OÜ X esindajatega ühendust selleks, et võtta kannatanult kokkuleppemenetluseks nõusolek, tõendeid ka otsiti, kuid paraku mitte ühtegi ei leitud3. 4.5 Apellant peab meelevaldseks maakohtu seisukohta, mille kohaselt puudunuks kannatanult uue nõusoleku saamise korral vajadus kannatanu esindajaga 30.10.2024 ühendust võtta, kuna siin selgitas Eve Soostar usutavalt ja ka kokkuleppemenetlust arutama pidanud maakohtuniku tehtud etteheidetega4 haakuvalt, et asja tagastanud kohtunik nägi mh probleemi ka nõusolekuvormi sõnastuses. Kolleegium viga ei näe. Olukorras, kus süüdistatava ütlused on kohtu jaoks ebausaldusväärsed, ei ole alust eeldada, et nendest peaks asja lahendamisel lähtuma. Maakohtu järeldus kontakteerumise vajaduse puudumise kohta on õige ja süüdistatava ütlused ennastõigustavad. Kokkuleppemenetluse aluse puudumine on seaduse järgi siiski kannatanu nõusoleku puudumine (KrMS § 239 lg 2 p 4) ja nii nägi seda ka asja prokuratuurile tagastanud kohtunik, kuna nõusolekuvormi sõnastust maakohus oma määruses üksnes taunis5. Eeltoodut kinnitab ka fakt, et kriminaalasja nr 22231702444 läbi vaadanud ja maakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud kohtunik F nägi oma sõnul probleemi üksnes kannatanu selgesõnalise nõusoleku puudumises ning oleks aktsepteerinud pabertoimikus olemasolevat vormi juhul, kui prokurör oleks sellele lihtsalt lisanud kannatanu digiallkirja kinnitussertifikaadi. Seega oli kannatanult uue nõusoleku võtmine süüdistatava enda valik, mitte kohtuniku ettekirjutus6. Kuna kokkuleppemenetluse vormi sõnastuses kokkuleppe tagastanud maakohtunik ületamatut probleemi ei näinud, siis ei pidanudki maakohus käsitama kaitsja viidatud asjaolu süüdistatava ütluste usaldusväärsust kinnitavana. Vastupidi – Eve Soostari ütlusi tunnistaja F koostatud määruse ja ütlustega kõrvutades on ilmne, et Eve Soostaril ei olnud 30.10.2024 kannatanu poole pöördumiseks muud põhjust kui puuduv nõusolek ning see asjaolu toetab kannatanu esindajate ütlusi selle kohta, et OÜ X esindajatelt küsiti ja nad vastuseks ka allkirjastasid kokkuleppemenetluse nõusolekuvormi vaid kahel kuupäeval – 27.12.2023 ja 31.10.2024. 4.6 Erinevalt apellandist peab kolleegium loogiliseks maakohtu viidet asjaolule, et süüdistatava versiooni (s.o ta võttis OÜ-lt X enne kriminaalasja kohtusse saatmist oktoobris 2024 uue nõusoleku) ebausaldusväärsust kinnitab seegi, et Eve Soostar ei teadnud 30.10.2024 OÜ X esindajale uut nõusolekuvormi saates seda, et Yl pole töösuhte lõppemise tõttu enam

Vt maakohtu otsuse p 62. Kd II tlk 11-12, 13-15, 46-47.

Vt Harju Maakohtu 28.10.2024 määruse p 6 kd II tlk 27pö.

Vt uuesti kd II tlk 27 pö, kuid nüüd p 6 ja lisaks tunnistaja F ütlused kd I tlk 37.

Vt tunnistaja F ütlused kd II tlk 37pö-38. d

õigust kannatanut esindada. See, et Eve Soostar saatis 30.10.2024 e-kirja palvega allkirjastada kokkuleppemenetluse nõusolekuvorm, on fakt, mida apellant ei vaidlusta. Kolleegium on varem osutanud juba tõendipõhisele asjaolule, et OÜ-d X esindas kriminaalasjas nr 22231702444 raames ajavahemikul 27.12.2023 – 30.10.2024 vaid kaks inimest: Y ja W ning sellelegi, et töösuhe Yga lõppes koondamise tõttu kohe 2024. a alguses. Nende faktide valguses tuleb pidada tõenäoliseks seda, et kui Eve Soostar tõesti oleks võtnud OÜ-ga X uue nõusolekuvormi küsimuses ühendust siis, kui ta seda väidab – enne kriminaalasja nr 22231702444 kohtusse saatmist – oleks talle ka teatavaks saanud asjaolu, et Yl ei esinda alates 2024. a alguses enam OÜ-d X. Siin ei tasu taaskord unustada seda, et tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava ütluste õigsust, küll otsiti, kuid ei leitud 7, ning asjaolu, et paralleelselt peaks kaitseversioon kohtuid veenma selles, et Eve Soostar tahtis pärast seda, kui maakohus asja 28.10.2024 määrusega tagastas, olla eriliselt hoolikas ja tegi pigem rohkem kui vähem, vältimaks asja uuesti tagastamist. Erilise hoolikusega ei käi paraku kokku see, et prokurör oleks pidanud kõikide eelduste kohaselt teadma varem kannatanut esindanud töötaja töölt lahkumisest, kellega ta arvukate kriminaalmenetluste pinnalt kokku puutus, kuid ei korrigeerinud nõusolekuvormi ega saatnud seda uuele esindajale. See, et süüdistatav saatis samas kriminaalasjas 19.09.2024 W e-posti aadressile vastuskirja, ringkonnakohut kaitseversiooni tõelevastavuses vähimalgi määral ei veena, kuna e-kirjale vastamise korral saadetaksegi vastus sellele, kes kirja saatis. Ka ei saa 19.09.2024 e-kirjade vahetamine Wga toetada võimalust, et Eve Soostar saatis 2024 oktoobris (kuu alguses) uue nõusolekuvormi Wle. Kolleegium on juba varem viidanud, et tõendeid, mis süüdistatava vastavasisulist väidet kinnitaks, küll otsiti, kuid neid ei leitud kohast (arvutisüsteemidest), kus nende leidmine saatmise korral olnuks tõenäoline ja loogiline. Apellant osutab, et W keskendus ütlusi andes Y allkirjastatud nõusolekuvormile, mõtlemata sellele, kas tema ise võis saata Eve Soostarile uue nõusolekuvormi. Tunnistaja, keda ristküsitletakse, ei pea ise mitte millegi peale mõtlema ega tulema, sest tema kohustus on vastata talle esitatavatele küsimustele. Võistlevas menetluses on see poole enda risk, kui ta ei proovi ristküsitluse käigus välja selgitada midagi, mida ta hilisemas menetluses oluliseks peab või millele tugineda tahab. 4.7 Printerilogi, millele apellant rõhub ja mis peaks tema hinnangul tõendama, et süüdistatav küsis enne kriminaalasja esmakordset kohtusse saatmist siiski kannatanult uut nõusolekut, tõendab paraku üksnes seda, et Eve Soostar kasutas 16.10.2024 printerit, mitte asjaolu, et prinditavaks dokumendiks võis olla n-ö kadunud, kuid väidetavalt oktoobri alguses 2024 kannatanule saadetud nõusolekuvorm. Olukorras, kus pole tõendatud, et dokument, mille süüdistatav väidetavalt välja printis, üldse eksisteeris, ei ole kahtlus, et see dokument prinditi 16.10.2024 välja, vähimalgi määral tõsiseltvõetav. 4.8 Kokkuvõtlikult on maakohus õigesti leidnud, et asja lahendamisel ei või lähtuda süüdistatava väitest, mille kohaselt võttis ta enne kriminaalasja kohtusse saatmist kellegagi X OÜ-st ühendust ning talle saadeti uus nõusolekuvorm, millele ta ekslikult lisas või unustas välja vahetada eelmise nõusolekuvormi digitaalsertifikaadi. Maakohtul on õigus, et süüdistatava kaitseversiooni ei toeta ükski asjas uuritud ja esitatud tõend, sest need kinnitavad süüdistusversiooni paikapidavust.

Vt kd II päringud ja uuesti tunnistaja W ütlused.

4.9 Ainetu on maakohtu pihta tehtud etteheide, miks kohus ei analüüsinud otsuses kohtuvaidlustes esitatud argumenti, et Eve Soostar võis saata uue nõusolekuvormi X OÜ, kus töötas Y (kes pole kunagi X OÜ-s töötanud), või X OÜ üldmeilile. Kolleegiumi hinnangul tuleb vaagida vaid neid kaitseversioone, millel on mingisugunegi tõenduslik toetus. Paljasõnaliste spekulatsioonidega kohus, kes peab faktilised asjaolud tuvastama tõendite abil, tegelema ei pea. Süüdistatava ütlused selle kohta, et ta küsis OÜ-lt X uue nõusoleku enne seda, kui saatis Z kriminaalasja esimest korda kohtusse, tunnistas maakohus ebausaldusväärseks lihtsal põhjusel – väite tõelevastavuse korral pidanuks sellest jääma mingisugune jälg, mida otsiti, aga ei leitud. OÜ X esindajad, tunnistajad Y ja/või W eitasid suulisi kontakte Eve Soostariga. Kirjaliku suhtluse korral pidanuks sellest jääma digijäljed, kuid neid ei olnud kusagil. Üldistatult on maakohus õigesti märkinud, et tõendeid kogudes jõuti ühel hetkel tõdemuseni, et samaaegselt koos (süüdistatava väitel) paberkandjale prinditud nõusolekuvormiga kadus igalt poolt see, mille ta väidetavalt välja printis ning sealjuures kõikidest kohtadest, kus digidokument loogiliselt võttes pidanuks olema (s.o nii Eve Soostari e-postkastist kui ka X OÜ dokumendiprogrammidest ja kirjakaustadest). Kaitsja argument, et uuritud tõendid ei kummuta võimalust, et uue nõusolekuvormiga seonduv on siiski kusagil mujal, kuhu ei vaadatud või ei tehtud seda piisava hoolikusega või aeti midagi sassi, jääb tagajärjetuks. Kõik võib olla, kuid esiteks ei ole mitte mingisugust loogilist põhjust, miks pidanuks Eve Soostar saatma ühtäkki e-kirja kusagile üldmeilile. Tavapärane on, et menetlusega seotud teated, teavitused ja dokumendid saadetakse sellele aadressile, mille pool on avaldanud. Seda, et see oli ka käsiloleval juhul nii, kinnitabki tegelikult asjaolu, miks saatis Eve Soostar palve (sealjuures veel kiireloomulise) allkirjastada (uus) kokkuleppemenetluse nõusolek 30.10.2024 OÜ X esindaja Y e-posti aadressile. Ta tegi seda sellepärast, et sellel hetkel talle teadaolevate (s.t tõenäoliselt kriminaalasja materjalide hulgas ja/või andmebaasides) olemasolevate andmete järgi esindas OÜ-d X Y ning fakt, et süüdistatav ei teadnud tema lahkumisest 2024. aastal kinnitab ka vahepealse, mõlemapoolse suhtluse puudumist. Teiseks oli süüdistatava jaoks suhtlus OÜ X esindajaga puhtalt tööalane ja paraku on see, et kannatanule väidetavalt enne 17.10.2024 (s.o enne Z kriminaalasja kohtusse saatmist) edastatud korrespondentsi ei leitud, on fakt. Vastab tõele, et inimeste käitumisharjumused on erinevad ja vähemalt osadel on kombeks oma e-kirju regulaarselt kustutada, kuid siin tekib paratamatult küsimus, miks pidanuks süüdistatav (keda iseloomustati kui täpset ja korralikku prokuröri) kustutama kannatanu esindajalt väidetavalt saadud e-kirja(d) enne kriminaalasja lõpilikku lahendamist. Tegelikult pole Eve Soostari postkastist n-ö kadunud e-kirja(de) kadumisele olemasolevat tõendikogumit vaadates ühtegi mõistlikku põhjendust peale selle, et seda e-kirja (või e-kirju) mitte kunagi ei saadetudki. 4.10 Apellant palus ringkonnakohtu istungil arvestada, et Y ja W suhtlesid omavahel enne ütluste andmist. Vastab tõele, et tunnistajate omavahelise tiheda suhtlusega võib kaasneda teatav oht, et algne tõendiallikas saab kahjustatud. Seda, milles käsiloleval juhul oht seisnes, kaitsja aga ei täpsustanud. Klassikalisi isikuliste tõendiallikate omavahelise suhtlusega kaasnevaid riske (nt erinevate mälestuste segunemine suhtluse käigus; oht, et üks mäletab valesti, kuid suudab teist veenda, et tegelikult oli nii vms) tuleb arutatavas asjas selgelt eitada. Y lahkus töölt koondamise tõttu kohe 2024 aasta alguses ja seega vahetult pärast seda, kui oli 23.12.2023 allkirjastanud esimese ja tema vaates ka ainukeseks jäänud kokkuleppemenetluse

vormi. Seda, et tema suhtlus Yga oleks puudutanud mingisuguseid ühiseid mälestusi, mis oleksid tõendamiseseme konteksti silmas pidades olulised ja said paraku omavahelise suhtluse tagajärjel kahjustatud, ei nähtu ka tunnistaja W ütlustest, kellelt otsesõnu suhtluse kohta Yga küsiti. W ütlustest nähtub, et teemaks oli Y eksimus ning suhtlus Yga ajendas teda arvutisüsteemidest otsima kinnitust selle kohta, kas see viga sai kõrvaldatud. Selliseid andmeid W aga ei leidnud8. Veel ei ole kolleegiumi jaoks erinevalt apellandist olulist vahet, kas X OÜ töötajad Y ja W rääkisid X OÜ tarkvaralahendustest või millestki muust. Fakt on, et W ütlusi vaadates otsis ta dokumente, mille süüdistatav oma sõnul võis kusagile saata, kohtadest, kus need oleks kõikide eelduste kohaselt pidanud olema 9. Kaitsja viitab W ütlustele, mis puudutavad töömahtu (s.o tunnistaja jälgida oli üle 100 kriminaalasja ja neil oli menetluses enam kui 5000 nõuet), kuid just see asjaolu kahandab tugevalt puudujääkide võimalust OÜ X või OÜ X dokumendihalduses. Tegelikult on W ütlustega tõendatud vastupidine -kõik erinevate kriminaalmenetlustega seotud dokumendid olid korrastatud ja süstematiseeritud10 ja see on ka tunnistaja kirjeldatud nõuetemassi puhul kõigiti loogiline, kuna vastasel korral on keeruline seda hallata. Apellandi väide, et Eve Soostariga paljudes kriminaalasjades kokku puutunud W võis saata süüdistatavale uue nõusolekuvormi ja ta lihtsalt ei mäleta seda enam, jääb tagajärjetuks. Tegu on apellandi oletusega, mis ei põhine tunnistaja ütlustel11. 4.11 Kaitsja väited tõendamiskoormise lubamatu ümberpööramise kohta on ainetud. Süüdistatava väide, et ta võis vastupidiselt süüdistuses väidetule võtta OÜ-lt X uue nõusoleku kokkuleppemenetluse kohaldamiseks enne kriminaalasja nr 22231702444 kohtusse saatmist on aktiivne kaitseväide, mille tõendamise kohustust prokuratuuril ei ole. Käsiloleval juhul nähtub ringkonnakohtu käsutuses olevast tõendusteabest12, et prokuratuur kontrollis süüdistatava väiteid ning digijälgi otsiti kohtadest, kus need pidanuks kõikide eelduste kohaselt ka olema. Kolleegium kordab, et katsed tõendeid leida jäid tagajärjetuks. Kaitsja väitel võisid õigustavad tõendid olla kohtades, kuhu ei vaadatud ja kuhu tema ega süüdistatav ligi ei pääsenud. Samas ei ole menetlejale ette heidetav tõendite otsimata jätmine olukorras, kus on olemas tõend (antud juhul W ütlused) selle kohta, et otsitavat sealt, kus see olema peaks, ei leitud. Siis on igati loogiline järeldada, et tõendite leidmine kusagilt mujalt on vähetõenäoline. Peaks aga kaitsjal olema tõsikindlad andmed selle kohta, et otsitav siiski asub seal, kuhu tema või süüdistatav ligi ei pääse, tuleks esitada menetlejale (sh keeldumise korral asja arutavale kohtule) põhistatud taotlus tõendi kogumiseks. Seda käsilolevas asjas kriminaaltoimikus olevate andmete kohaselt ei tehtud. 4.12 Apellandile jäi arusaamatuks, mida ta pidanuks veel tegema selleks, et kohtul oleks võimalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt peab KrMS § 7 lg 3 kohaldamiseks ehk põhjendatud kahtluse jaatamiseks esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus (nt RKKKo 3-1-1-64-16) ning normi rakendamisest saab hakata rääkima alles tõendamisprotsessi lõppetapil, kui (kaudsete) tõendite kogumi

Vt W ütlused kd I tlk64pö-67. Kd II tlk 62-67pö.

Kd II tlk 64.

Vt kd II tlk 62-67pö.

Eeskätt kirjalikud tõendid kd II.

tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs (vt RKKKo 3-1-1-12-07). Põhjus, miks maakohus ei kohaldanud ja ringkonnakohus ei kohalda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut, on lihtne – kaitsja ei ole näidatud loogilist, jälgitavat ja (kaudsete) tõendite põhist veenvat tervikversiooni, mis võiks noil põhjustel edukalt konkureerida tõenditel rajaneva süüdistusversiooniga. 4.13 Apellandi etteheide, et maakohus ei analüüsinud KarS § 299 lg 1 subjektiivse koosseisu täidetust, pole põhjendatud. Maakohus on seda teinud vaidlustatud lahendi p-s 67. Maakohus on oma mõtte tõepoolest keeruliselt sõnastanud, kuid lihtsustatult ütles kohus seda, et tegu oli tahtlik, kuna Eve Soostar teadis, et kannatanu nõusolekut kokkuleppemenetluseks pole, vormistas puuduva nõusoleku ise ja lisas sellele kannatanu varasema digitaalallkirja sertifikaadi, jätmaks mulje, et tegu on kannatanu tahteavaldusega. Kuigi maakohus seda otse välja ei ütle, on selge, et kohtu seisukoht, mis puudutab tahtlust, põhineb ka varem tuvastatud faktidel. Olukorras, kus süüdistatava ütlusi nende ebausaldusväärsuse tõttu kasutada ei või, ei olegi muud võimalust, kui lähtuda üksnes teo välisest avaldumisest (viimati RKKKo 1-214494 p 134). 4.14 Maakohus ei pidanudki otsima vastuseid küsimustele, mille põhjal pidas Eve Soostar vähemalt võimalikuks, et ta pole kannatanult uut nõusolekuvormi küsinud ja seda saanud ega lähtunud ekslikust teadmisest, et ta on uue nõusolekuvormi saanud ja lisas just selle kriminaaltoimikusse koos sellise nõusolekuvormi kannatanu poolt allkirjastamist kinnitava digitaalallkirja kinnituslehega. Maakohus asus pärast tõendite analüüsimist seisukohale, et sellisteks järeldusteks, nagu võinuks süüdistatav kannatanult siiski küsida ja ka saada uue nõusolekuvormi, tõendid alust ei anna, sest süüdistatav oli see isik, kes muutis diametraalselt kannatanu esindaja teadmata kannatanu esialgset tahteavaldust. Pärast sellise järelduse tegemist ei pea kohus hakkama analüüsima, milline tähendus võiks olla tõendikogumist eemaldatud tõenditel (milleks antud juhul on Eve Soostari ütlused) subjektiivse külje kontekstis. Kuna kaitsja taotlus, mis puudutab maakohtu tuvastatud faktide muutmist, jääb tagajärjetuks, ei pea seda vajalikuks ka ringkonnakohus. 4.15 Apellandil on õigus, et dokumendi õiguskäibesse laskmine on KarS § 299 lg 1 teine koosseisualternatiiv, mida süüdistatavale ette ei heideta. Samas ei too kohtu eksimus kaasa apellatsiooni rahuldamist ja maakohtu tühistamist osas, mis puudutab süüdistatavale etteheidetava teo subjektiivset külge. 4.16 Veel olnuks kaitsja arvetes loogiline tahtliku võltsimise korral asendada algne nõusolekuvorm ka kohtule esitatud digitoimikus selleks, et maandada vahelejäämise riski. Siin räägib apellant paraku sellest, mis tema arvates oleks pidanud juhtuma, aga mida tõendite kohaselt siiski ei juhtunud. 4.17 Apellant ei pidanud loogiliseks sedagi, et teadliku võltsimise korral poleks süüdistatav hakanud otsima IT-abi kaudu uut nõusolekuvormi ning pöörduma abipalvega vanemprokuröri poole. See on aga süüdistatava juriidilist kõrgharidust ning töökogemust vaadates loogiline käik selleks, et üles ehitada (ebausaldusväärseks osutunud) kaitseversioon. 4.18 Apellandi osutus võimalikule koosseisueksimusele KarS § 17 lg 1 mõttes jääb tuvastatud faktide valguses tagajärjetuks. Mitte ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et süüdistataval

oli ekslik teadmine selle kohta, et kannatanu allkirjastas uue nõusolekuvormi, kriminaalasjas ei ole. Vastupidi – tõendid räägivad sellest, et süüdistatav ei küsinud kannatanult uut nõusolekuvormi, sest ta otsustas ise kannatanu 27.12.2023 väljendatud tahteavaldust muuta. Asjasse ei puutu kaitsja väide, et tsiviilhagis oli kannatanu nõusolek olemas ja vastav failgi juures, mis oli pealkirjastatud nõusolekuna. Paraku eksisteeris paralleelselt kannatanu pädeva esindaja allkirjastatud nõusolekuvorm, millele esindaja oli kirjutanud, et kannatanu ei ole kokkuleppemenetlusega nõus. Kaks üksteist välistavat tahteavaldust ei tähenda võimalust nende vahel valida, vaid seda, et kannatanu tegelik tahe pole selge ja vajab sel põhjusel üle täpsustamist. Viimast süüdistatav ei teinud. 4.19 Eve Soostarile esitatud süüdistuses KarS § 345 lg 1 järgi heitis apellant maakohtule ette seda, et kohus ei järginud otsust kirjutades KarS § 2 lg 2 tulenevat 3-astmelist deliktistruktuuri, kuna Eve Soostarile etteheidetava teokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid on käsitatud vaheldumisi. Veel on maakohus kaitsja hinnangul eksinud, sest kohus pidas võltsitud dokumendi kasutamise eesmärki objektiivse koosseisu tunnuseks. Samas seda, et need vead toovad kaasa otsuse tühistamise, apellant ei ütle ja seda võimalust ei näe ka kolleegium. Otsuses deliktistruktuuri mittejärgimine ei tähenda ka kaitsja arvates seda, et mõni argument oleks puudu. Lihtsalt lugejal on mõnevõrra keerulisem kohtu mõttekäiku jälgida. Seda, et üks ebaõnnestunud argument nulliks ülejäänud objektiivse koosseisu sisustamisel kasutatud argumendid, apellant samuti ei väida. 4.20 KarS § 345 lg 1 subjektiivset külge on maakohus käsitlenud otsuse p-s 78. Neid põhistusi kolleegium erinevalt apellandist napiks ei pea. Olles eelnevalt tuvastanud selle, et Eve Soostar muutis ühepoolselt kannatanu tahteavaldust ja lisas sellele kannatanu digiallkirja sertifikaadi selleks, et jätta mulje, et tegu on kannatanu tahteavaldusega, ei ole põhjust hakata pikemalt analüüsima, kas Eve Soostar teadis nõusolekuvormi võltsitusest või mitte. 4.21 Kaitsja väide, et KarS § 299 lg 1 subjektiivse koosseisu analüüsimisel maakohtu poolt kasutatud väljend pidi aru saama viitab kaudsele tahtlusele, ei ole õige. Vastab tõele, et kasutatud väljend on karistusseadustiku mõisteaparaadi valguses ebaõnnestunud ja tekitab vääritimõistmist. Samas kui vaadata seda, et maakohus kasutas väljendit „pidi üheselt aru saama“, on selge, et rõhutust „üheselt“ tuleb nii p 67 tervikuna kui ka kõike sellele eelnevat vaadates, mida kohus tuvastas, mõista siiski nõnda, et muid võimalusi peale selle, et Eve Soostar sai aru, maakohus ei näe. Eeltoodut toetab ka see, et üldkeeleliselt tähistab väljend "pidi" tehtavat järeldust ning seega ei tähista maakohtu kasutatud väljend ses kontekstis mitte seda, mida süüdistatav pidanuks tegema, vaid seda, mida ta hinnangu andja arvates tegi. 4.22 Dokumendi kasutamise eesmärgi osas peaks ringkonnakohus kaitsja arvates vastama kohtuvaidluses esitatud argumentidele, mida maakohus ei analüüsinud. Erinevalt apellandist ei näe kolleegium, et kohtud peaksid tegelema arvamuste ja oletustega, millel tõenduslikku katet pole. 4.23 Vastab tõele, et Eve Soostaril ei olnud mitte mingisugust alust arvata, et kannatanu kokkuleppemenetluseks nõusolekut ei anna. Asjaolu, et Y keeldumine kokkuleppemenetlusest oli esindajapoolne eksitus, tuvastas ka maakohus otsuse p-s 64. Kaitsjal on õigus, et nõusolekuküsimuse üle täpsustamine ülemäärast ressurssinõudev poleks olnud. Fakt on aga,

et kõigele eelosutatule vaatamata otsustas Eve Soostar uue nõusoleku küsimise asemel selle kannatanu asemel ise vormistada. Pole välistatud, et just teadmine kannatanu eelduslikust nõusolekust oligi see, mis andis süüdistatavale kindluse, et tahteavalduse muutmine välja ei tule. 4.24 Kaitsjal on õigus, et kannatanu nõusolekut võltsides ja võltsitud nõusolekut kriminaalasja toimikusse pannes riskis staažikas prokurör enamaga kui see, et asjas kokkuleppemenetlust ei kohaldata. Võetud risk pole tõesti mõistuspärane, kuid ometi räägivad tõendid sellest, et Eve Soostar sellise riski – ilmselt kartmata selle realiseerumist - võttis. 4.25 Kaitsja väitel ei ole negatiivsete tagajärgedega riskimine vähimalgi määral loogiline, kui uue nõusolekuvormi toimikusse lisamisest oleks sõltunud kokkuleppemenetluse kohaldamise perspektiiv. See väide on õiguslikult asjakohatu, kuna 27.11.2023 kannatanu esindaja poolt allkirjastatud nõusolekuvorm, mille kohaselt OÜ X kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus ei olnud välistas kokkuleppemenetluse aluse puudumise tõttu selle kohaldamise (vt KrMS § 239 lg 2 p 4). Süüdistatava kogemuspagasi valguses ei ole tõsiseltvõetav ka argument, et Eve Soostari nägemuses ei sõltunud uue nõusolekuvormi lisamisest mitte midagi, kuna kannatanu nõusolek tagasi võetav ei ole ning kannatanu nõusolekus saanuks kohus veenduda hagiavalduse ja kannatanu esindaja e-kirja kaudu. Vastupidi – nõusoleku võltsimine ja selle lisamine näitab seda, et Eve Soostari nägemuse järgi oli kannatanu nõusolek vältimatuks eelduseks, et maakohus asja kokkuleppemenetluses lahendada võtab. 4.26 Apellandil on õigus, et kokkuleppemenetluse kohaldamise võimatuse korral võidakse asi lisaks üldmenetlusele lahendada ka lühimenetluses. Siin peab kaitsja vähetõenäoliseks, et kokkuleppemenetlusega nõustunud süüdistatav oleks lühimenetluse tagasi lükanud. Tegu on paraku oletusega. Kaitsja väidet, et asja lahendamine üld- või lühimenetluses võtnuks maksimaalselt 2 tööpäeva, kolleegium nii täpselt hinnata ei oska, kuna asja tegelik maht ei ole ringkonnakohtule teada. Küll aga eeldab lühimenetlus – nagu ennist öeldud sai – süüdistatava nõusolekut, mida too ei pruugi anda ja süüdistusakti koostaminegi võtab siiski oma aja. Lühimenetluses lisandub prokuröri jaoks veel suhtlus kannatanuga, istungile kuluv aeg jpm. Üldmenetluses aga tuleb lisaks süüdistusakti koostamisele tegeleda ka isikuliste tõendiallikatega (nende ettevalmistamine, kohtusse kutsumine jpm). Kokkuvõtlikult võib kaitsjal isegi olla õigus, et lühi- ja üldmenetlusele eelduslikult kulunud aeg ei oleks kujunenud ülemääraseks, kuid täie kindlusega võib siiski väita seda, et asja lahendamisele eelduslikult kuluv aeg poleks mõlema menetlusliigi puhul kaugeltki võrreldav kokkuleppemenetluse eeldusliku ajakuluga. 4.27 Kokkuvõtlikult võib tuua väga palju argumente selle poolt, miks ei ole eluliselt usutav ega loogiline, miks pidanuks Eve Soostar kannatanu nõusoleku võltsima ja seda kasutama, kuid tõendeid vaadates on fakt, et ta seda teha otsustas ja tegigi. 4.28 Kõike eeltoodut silmas pidades jääb Harju Maakohtu 14. juuli 2026 otsus KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata ja Eve Soostari kaitsja apellatsioon rahuldamata. 4.29 Apellatsioonimenetluse kuluks on Eve Soostari valitud kaitsjale Marko Kairjakile makstud õigusabitasu. See kulu jääb KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.