Varavastased süüteod › Süüteod vara vastu tervikuna

pärast tema lahkumist toimub. Samas asus kohus seisukohale, et sel polegi tähtsust, sest G.I tegu oleks ebaseaduslik ka siis, kui ta sai C parooli väidetud viisil. FTP-serverisse sisenemises mõistis kohus G.I õigeks põhjusel, et sinna sisenes G.I grupi kasutajatunnuse ga ja parooliga, mis oli juba aastaid muutmata. Seejuures võisid X OÜ töötajad vastavalt W nõusolekule jagada FTP-serveri parooli ka väljapoole firmat, näiteks ekspordiklientidele. Kohus leidis, et KarS § 217 lg 1 koosseisu mõttes on oluline, et arvutisüsteemis olevate andmete õigustatud isik teeb jõupingutusi selleks, et oma arvutisüsteemide puutumatust kaitsta. X OÜ ei olnud aga näinud piisavalt vaeva, et oma FTP-serveris olevaid andmeid kaitsta. Kohtu arvates pidanuks X OÜ kas 19.12.2018 või vähemalt mõistliku aja jooksul pärast G.I töölt lahkumist FTP-serveri parooli ära vahetama ja vajadusel insaideritele uue kasutajatunnuse ja parooli edastama. Kohus leidis, et karistuse eesmärke on võimalik saavutada karistada rahalise karistusega ja G.I ei ole põhjust karistada vangistusega. Kohus pidas põhjendatuks 325 päevamäära suurust rahalist karistust. Nimelt pidas kohus G.I süüd keskmist määra pisut ületavaks. Kohus märkis, et G.I tegutses tahtluse raskeimas vormis ehk kavatsetult. Samuti pidas kohus oluliseks, et G.I pani kuriteo toime korduvalt. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Kohus märkis, et karistusregistri väljavõtte kohaselt ei ole G.I-l kehtivaid karistusi, mis tähendab, et tema karistust ei ole vaja eripreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt korrigeerida. G.I päevamäära suuruseks luges kohus 18,50 eurot, mistõttu 325 päevamäärale vastab 6012,50 eurot. Menetluskulude kohta märkis kohus järgnevat. Esitatud taotluste kohaselt on süüdistatava kulud kaitsja R. Kala osutatud õigusabile olnud 2880 eurot ning kaitsja J. Leppiku osutatud õigusabile 7699,50 eurot. Vandeadvokaat J. Leppiku osutatud õigusabi kulu kohta märkis kohus, et 15,25 tunni ulatuses pole osutatud õigusabi kohta kohtule arveid esitatud. Sama kehtib tõlkekulu kohta. Sellest tulenevalt jättis 2299,50 eurot menetluskulude arvestusest välja. Maakohus leidis, et mõlema kaitsja osutatud õigusteenus on olnud nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus vajalik ja kulud põhjendatud. Kuigi süüdistataval oli menetluses kaks kaitsjat, teostasid kaitsjad erinevaid toiminguid ja ülesandeid. Kohus pidas aktsepteeritavaks ajakuluks kokku 68 tundi. Sellest tulenevalt luges kohus kaitsja R. Kala mõistliku suurusega kaitsjatasuks 4260 eurot (35,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot ning kaitsja J. Leppiku mõistliku suurusega tasuks 4875 eurot (32,5 tundi tunnitasuga 150 eurot). Kohus märkis, et õigusabikuludest kuulub hüvitamisele osa, mis seondub FTP-serverisse sisenemise episoodiga. Kuivõrd selle episoodiga seonduv moodustas kriminaalmenetluses suure osa vaidlusest, pidas kohus põhjendatuks menetluskuludest 1/3 hüvitamist ning jättis 2/3 süüdistatava kanda. Ka kannatanu esindaja taotles kannatanule tema advokaadist esindaja kokku 5927,88 euro suuruse tasu hüvitamist. Taotluse kohaselt kulus kriminaalmenetlusega seoses kannatanule

õigusabi teenuse osutamiseks 28,25 tundi hinnaga 175,10 eurot tund (ilma käibemaksuta). Kohus leidis, et kuna tegemist ei ole keskmisest mahukama ega õiguslikult keerulisema kriminaalasjaga ning kriminaalasjas on kaitsja roll oluliselt suurem kui kannatanu esindajal, on kannatanu esindaja mõistlik tunnitasu 130 eurot. Kohus tõi veel välja selle, et kohtule pole kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagi. Kohus leidis, et kannatanu esindaja mõistlikust tasust tuleb süüdistatavalt välja mõista kannatanu kasuks 2/3 ning 1/3 (osa, milles G.I õigeks mõistetakse) tuleb jätta riigi kanda.

Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja G.I kaitsjad.

3.1 Prokurör taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist G.I õigeks mõistmise osas ning G.I süüdi tunnistamist ka X OÜ FTP serverile ebaseadusliku juurdepääsu hankimises. Veel taotleb prokurör, et ringkonnakohus jätaks taotluse hüvitada G.I-le menetluskulud läbi vaatamata osas, milles see kajastab 12.03 – 29.04.2020 osutatud õigusabi. Samas taotleb prokurör G.I õigusabikulude jätmist süüdistatava enda kanda. 3.1.1 Prokurör nõustub maakohtuga, et arvutisüsteemis olevad andmed on karistusõiguslikult kaitstud juhul, kui andmete eest vastutav isik on teinud jõupingutusi arvutisüsteemi puutumatuse kaitsmiseks. Prokuröri hinnangul on aga X OÜ seda teinud. Apellant peab ekslikuks maakohtu seisukohta, justkui oleks grupiparooli muutmata jätmine võrdsustatav parooli kui kaitsevahendi puudumisega KarS § 217 lg 1 mõttes. KarS § 217 lg 1 järgi on karistatav arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise teel. Infotehnoloogiliselt eristatakse füüsilisi ja tarkvaralisi kaitsevaheneid. Tarkvaraliseks kaitsevahendiks on teiste hulgas salasõna ehk märkide kombinatsioon. Kaitsevahendiks, mille G.I X OÜ FTP-serverile juurdepääsu hankimisel ebaseaduslikult kõrvaldas, oli kasutajagrupi YYY parool QQQ. Faktist, et FTP-serverile oli loodud eraldiseisev kasutajatunnus YYY ning parool QQQ, näitab, et kannatanu oli huvitatud arvutisüsteemi puutumatusest ja soovis hoida arvutisüsteemis olevad andmed kolmandate isikute eest saladuses. Kannatanu soovi kaitsta FTP-serveris sisalduvaid andmeid kolmandate isikute eest näitab ka parooli olemus – parool QQQ on kordumatu tähtede ja numbrite kombinatsiooniga, mis ei ole avalike internetiotsingutega leitav, iseeneslikult tuletatav ega lihtsakoeline. Kannatanu seatud parool on seega objektiivselt sobiv ning tegeliku kaitse andev kaitsevahend. Prokurör toob paralleeli, et iga töötaja lahkumisel ei vahetata kogu ettevõtte või asutuse ukselukke kartusest, et endine töötaja võib olla teinud endale kabineti võtmest varukoopia. Prokurör leiab, et FTP-serverile juurdepääsu hankimisele õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest, millest lähtus kohus X OÜ veebikeskkonna haldussüsteemile juurdepääsu hankimise ebaseaduslikkust käsitledes. Süüdistatavale ei olnud FTP-serveri kasutajatunnust ega parooli väljastatud, FTPserver oli tema jaoks võõras, sellele juurdepääs oli piiratud ning süüdistatav teadis, et tal puudub õigus serverile juurdepääsu hankimiseks.

3.1.2 Prokuratuur on seisukohal, et maakohtul tulnuks jätta läbi vaatamata kaitsjate esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus osas, milles see seondus kuriteoepisoodiga, mille osas kohtumenetlust ei toimu. Prokurör leiab, et vandeadvokaat J. Leppik ei olnud ajal, mil toimus kriminaalmenetlus ka KarS § 377 tunnustel, kaitsjaks KrMS § 42 lg 1 p 1 mõttes. Menetlusvälisel isikul tekkinud kulu ei saa aga lugeda menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. KarS § 377 lg 1 tunnustel lõpetati kriminaalmenetlus 29.07.2020 määrusega. Kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus edastati 30.07.2020 menetlejale teada olnud G.I kaitsjale R. Kalale. Tiviilhagi tagastati kannatanule Põhja Ringkonnaprokuratuuri 16.10.2020 määrusega. Vandeadvokaat J. Leppik andis sellest, et on G.I kaitsja, teada 19.04.2021 elektronkirjaga. Lisaks leiab prokurör, et Riigikohtu praktikast tulenevalt oleks tulnud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlus esitada uurimisasutusele või prokuratuurile enne kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tegemist. Kui menetlusosalisel ei olnud enne menetluse lõpetamist mõistlikku võimalust menetluskulude hüvitamist taotleda, võib menetluskulude hüvitamise taotluse esitada kohtueelsele menetlejale ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Siis tuleb menetlusosalisel analoogia korras juhinduda KrMS §-st 172 ja taotleda menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. KrMS § 172 lg 3 kohaselt võib isik ennistamist taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal menetluskulude hüvitamise taotlemist takistav asjaolu ära langes. KarS § 377 tunnustel kriminaalmenetluse lõpetamisest ning ühtlasi kannatanu tsiviilhagi tagastamisest pidi vandeadvokaat J. Leppik saama teadlikuks hiljemalt 21.05.2021, kui oli tutvunud kriminaaltoimiku materjaliga ning allkirjastas kaitseakti. Olles saanud teadlikuks kriminaalmenetluse lõpetamisest episoodi osas, millega seoses on kliendil väidetavalt tekkinud menetluskulu ning soovides selle hüvitamist, tulnuks menetluskulude hüvitamise taotlus osas, mis puudutab lõpetatud kriminaalmenetlust, koos menetluskulu hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega esitada prokuratuurile hiljemalt 05.07.2021. Seda G.I kaitsja ei teinud. Järelikult tulnuks menetluskulude hüvitamise taotlus tsiviilhagi ja KarS § 377 lg 1 tunnustel toimunud kriminaalmenetlusega seotud menetluskulude osas jätta kohtuotsuse tegemisel läbi vaatamata. Seda mitte tehes rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Veel leiab prokurör, et maakohus on rikkunud menetlusõigust sellega, et luges vandeadvokaat J. Leppiku 150 euro suuruse tunnitasu mõistlikuks, kuid vähendas kannatanu esindanud vandeadvokaadi tunnitasu 130 euroni, ilma seda erinevat kohtlemist põhjendamata. Ka on prokuröri hinnangul kaitseakti koostamise ajakulu põhjendamatult suur. Kohus luges põhjendatud ajakuluks 9 tundi, prokuröri hinnangul on see 4 tundi. Oma seisukohta põhjendab prokurör sellega, et kokku 7 -leheküljelisest kaitseaktist võtavad lehekülje enda alla kohtumenetluse poolte ankeetandmed, enam kui leheküljel on aga süüdistusaktist kopeeritud tekst. Samuti sisaldab kaitseakt õigusakti kommentaaride ümberkirjutusi, mille ümberkirjutamise ajakulu ei ole mahukas. Selles tulenevalt leiab prokurör, et unikaalset uut teksti ei leidu kaitseaktis just ülemäära palju. Kuivõrd prokuratuur taotleb G.I süüditunnistamist kogu talle esitatud süüdistuse mahus, palub prokurör jätta KrMS § 180 lg 1 alusel nii süüdistatava G.I valitud kaitsjatele makstud mõistliku suurusega tasu kui ka kannatanu lepingulise esindaja tasu tervikuna süüdistatava G.I kanda.

3.2 Kaitsjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist G.I süüdi tunnistamise osas ja taotlevad tema õigeks mõistmist. Ühtlasi taotletakse G.I-le kasuks kõigi tema kohtueelse ja maakohtu menetluse õigusabikulude hüvitamist. Kokku taotlevad kaitsjad Eesti Vabariigilt G.I kasuks õigusabikulude katteks 2160 euro välja mõistmist. 3.2.1 Apellantide hinnangul on maakohus eksinud küsimuses, kes oli andmete suhtes õigustatud isik. Parooli loomine oli C kui kasutaja kontrolli all, vaid tema otsustas, millist parooli ta kasutas ja kuidas seda haldas. Kaitsjate hinnangul on vaja tuvastada, kas G.I kõrvaldas kaitsevahendi, s.o parooli, et siseneda C kasutajatunnusega X OÜ veebikeskkonna haldussüsteemi, ning kas ta hankis C kasutajatunnuse ja parooli C tahte vastaselt. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et iga kasutajatunnusega kaasneb sellele kasutajatunnusele vastav õiguste kogum arvutisüsteemi osale. Õigustatud isiku kindlaks määramisel tuleb karistusõiguslikult eelistada tõlgendust, et selleks õigustatud isikuks on just nimelt konkreetne kasutaja. See tõlgendus on kõige vähem kaitseõigust riivavam, sest arvutisüsteemi või selle osasse siseneja määratleb end eelkõige antud kasutaja identiteediga. Tuvastatud ei ole, et X OÜ juhatuse liige W oleks andnud loa juurdepääsuks veebikeskkonna haldussüsteemile iga kord eraldi. Objektiivselt oleks sellisel juhul W pidanud iga kord otsustama, kas anda luba C kasutajatunnusega veebikeskkonna haldussüsteemi sisenemiseks sõltumata sellest, kes C kasutajatunnust ja parooli kasutab. Kohus on ebaõigesti lugenud tõendatuks, et enda kasutajatunnuse ja parooli jagamine ei olnud lubatud. C oli X OÜ töötajana vaieldamatult äriühingu esindaja TsÜS § 116 lg 2 alusel ja tal oli ainuõigus oma kasutajatunnust ja parooli kasutada. Õiguskirjanduses välistatakse konto kasutaja kui õigustatud isiku poolt kasutajatunnuse ja parooli üleandmise kriminaliseerimine, seda nii üleandmisteo kui ka reaalse arvutisüsteemi siseneja suhtes. Tõendamist leidis, et G.I teadis C kasutajatunnust ja parooli. Maakohus eksis leides, et salasõna hankimise viis ei ole oluline. Kaitsjad leiavad, et parooli hankimise või vältimise viis peab olema tahtevastane. Kui juurdepääsuks kasutati kaitsevahendi eemaldamist, so käesoleval juhul parooli sisestamist, on olulise, kui mitte määrava tähtsusega, kuidas see parool hangiti. Maakohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahendis 3-1-1-94-14 oli uurimisesemeks arvutisüsteemis muudatuste tegemine ja selleks õigustatud isiku nõusoleku andmine, praeguses asjas ei ole toimunud arvutiandmete muutmist. Seega ei ole antud lahendile tuginedes otseselt võimalik kohtu järeldusi üle kanda. Kuriteokoosseisu sisustamisel tuleb lähtuda arvutikuritegevusvastasest konventsioonist ja Euroopa Liidu direktiivist 2013/40 infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta (direktiiv asendab Nõukogu raamotsust 2005/222/JSK, 24.02.2005, infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta). Parooli hankimine näiteks nuhktarkvaraga, paroolirobotiga tuletamine või takistusest möödaminek peab toimuma ebaseaduslikult. Ebaseaduslikkuse sisustamine töölepingu või sisemiste kordade rikkumisega (mis käesoleval juhul on tuvastatud, et töölepingus puudus vastavasisuline keeld parooli edasi andmiseks; sisemist korda paroolide haldamiseks sätestatud ei olnud) oleks karistusõiguse mõistes ilmne ülekriminaliseerimine. Eeltoodu tuleneb 01.01.2015 kehtima hakanud

dekriminaliseerimise eelnõu seletuskirjast. Apellandid leiavad, et maakohtu tõlgenduse kohaselt oleks iga arvutisüsteemi sisenemine eelduslikult teokoosseisule vastav tegevus. Süüdistus ei väida, et G.I oleks saanud C kasutajatunnuse ja parooli tema tahte vastaselt, millest saaks tuletada teo võimalik ebaseaduslikkus. Maakohtu otsuses väidetu, et juurdepääsu andmetele sai anda ainult firma seaduslik esindaja, on vale ega tugine kogutud tõenditel. Puhkuse ajal anti ise üksteisele tööülesannete täitmiseks paroole. Kaitsjad küsivad, et kui see toimis 10 aastat, siis miks pidi G.I eeldama, et selline töök orraldus oli ebaseaduslik. 3.2.2 Kaitsjad leiavad, et maakohus rikkus menetlusõigust oluliselt sellega, et luges tõendatuks asjaolusid, millel ei ole kriminaalasjas tähtsust. Kohus on tuvastanud, et tunnistaja W sõnul oli kõige olulisem neist ha ldusprogramm, mis sisaldas andmeid klientide, tellimuste, tooteinfo, hinnainfo, sh ka omahinna info, arveldamise ja kaubalao kohta, so nende firma jaoks ärisaladust. Analoogilist seisukohta on kohus ebaõigesti sedastanud ka teistes punktides, märkides saladus, salajas hoidmine. See, millised andmed, olid arvutisüsteemis, ei oma tähtsust ning ärisaladuse olemasolu arvutisüsteemis ei ole leidnud tõendamist. Kaitsjad taotlevad tähtsust mitteomavate asjaolude kohtuotsusest välja jätmist. 3.2.3 Kohus on jätnud t uvastamata C paroolide vahetamisega seonduvad asjaolud. Kohus luges tõendatuks, et C vahetas oma parooli kahe võimaliku variandi vahel edasi-tagasi. Kaitsjad märgivad, et C ütlustest nähtuvalt kasutas ta vähemalt 3–4 parooli. Kaitsjad taotlevad, et ringkonnakohus tuvastaks, et G.I-l puudus võimalus X OÜ haldussüsteemi sisenemiseks ilma C abita. C legaliseeris uuesti G.I jaoks juurdepääsu arvutisüsteemile. Kaitsjad ei nõustu maakohtu seisukohaga, et G.I selgitus selle kohta, kuidas ta C parooli sai, on eluliselt ebausutav. Kaitsjad rõhutavad, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, ning märgivad, et G.I sisenes X OÜ haldussüsteemi just pärast seda, kui C oli talle helistanud. 3.2.4 Kohtuotsuses on asjaolusid tuvastatud ebaõigesti ja vastuoluliselt. Kohus on tuvastanud, et haldusprogrammi kasutajatunnuse ja parooli tekitas ja väljastas osaühingu seaduslik esindaja W, C ja G.I ütlustest nähtub aga üheselt, et parooli ei tekitanud W, vaid seda vahetas iga kasutaja iseseisvalt, kui süsteem seda nõudis või ta ise vajalikuks pidas. Seega on kohus alusetult asunud seisukohale, et G.I kasutas C-le väljastatud personaalset kasutajatunnust ja parooli. Väär on ka kohtu väide, et ettevõttes ei olnud oma kasutajatunnuse ja parooli jagamine lubatud. C tunnistas, et jagas G.I-ga oma parooli, kui G.I ettevõttes töötas (nt siis, kui G.I teda puhkuse ajal asendas). Nii W kui ka C kinnitasid, et paroolide käitlemise osas mingeid kirjalikke juhiseid ega nõudeid ei olnud eraldi sätestatud. Kaitsjad heidavad maakohtule ette, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks kohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga, et C oli konto kasutajana ainuke õigustatud isik, kes sai otsustada enda parooli avaldamise. Kohtuotsuses ei ole vastatud õiguslikule käsitlusele töötaja esindusõiguse kohta vastavalt nt TsÜS § 116 lg-le 2.

Kaitsjad märgivad, et nad ei vaidlustanud, et G.I kasutas süüdistusaktis toodud aegadel sideühendusel süüdistuses toodud IP-aadresse. Siiski heidavad kaitsjad kohtule ette, et kohus jättis esitamata põhjendused, miks ta leiab, et IP-aadresside kasutaja kindlakstegemine on toimunud seaduslikult, kuigi kaitsjad juhtisid tähelepanu, et päringut ei ole tehtud sideettevõtjale, vaid teisele menetlejale. Veel leiavad kaitsjad, et kohus jättis põhjendamatult tõendina vastu võtmata G.I suhtes kriminaalmenetluse osaliselt lõpetamise määruse KarS § 377 kahtlustuses. 3.2.5 Kuigi kaitsjad ei ole esitanud apellatsioonis karistust puudutavas osas konkreetset taotlust, on apellatsioonis märgitud, et maakohtu otsuse põhjendused karistuse mõistmise osas on vastuolulised. Kaitsjad leiavad, et kuna tegemist ei ole tüüpilise häkkimise teo kirjeldusega, vaid puhtalt piiripealse kriminaliseeritud olukorra teoreetilise tõlgendamisega, ei või mõista keskmist määra ületavat karistust. Kui kohus leiab, et käesolevas asjas esile toodud asjaolud annavad karistamise aluse, siis saab rääkida kõige madalamast karistuse määrast. Kohus ei ole esitanud põhjendust, millises erinevas süü vormis on võimalik salasõna sisestada ja seeläbi arvutisüsteemi siseneda. Kui kohus oleks näidanud ära, et KarS §-le 217 vastava teo toimepanemine on mõeldav ka kaudse tahtlusega, oleks see arusaadav. Kui süüdistusaktis kirjeldatud sündmused on võimalikud vaid kavatsetult, siis ei saa ainuvõimalik tegevus olla süüd raskendav asjaolu. Kohus jättis käsitlemata, et kannatanu ei soovinud G.I karistamist. Kaitsjad taotlevad apellatsiooni rahuldamise korral kõigi G.I maakohtu menetluse õigusabikulude hüvitamist. Samuti taotlevad kaitsjad G.I-le apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist.

saadetud, teavad seda parooli. Tähtsust ei oma, kui keerulist numbrite ja tähtede kombinatsiooni kasutatakse, vaid kui kättesaadavaks on parool isikutele tehtud. Prokuratuuri apellatsioonis toodud paralleelid Transpordiametiga ei ole asjakohased. Kaitsjad leiavad, et rahuldamata tuleb jätta ka prokuröri taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks menetluskulude hüvitamist puudutavas osas. Kaitsjad märgivad, menetluskuludele.

et

maakohtu

menetluses

ei

esitanud

prokurör

vastuväiteid

Prokuratuur ei lõpetanud kriminaalmenetlust tervikuna, vaid osaliselt. Süüdistusaktist nähtub, et tõendina on nimetatud kuriteokaebus koos lisadega ning CD-plaadiga. Prokuratuur kirjeldas sündmusi süüdistusakti p-s 2. Kirjelduse kohaselt sisenes G.I 15. märtsil 2019 kell 01.52.08 kuni 02.03.31 ebaseaduslikult ka X OÜ FTP-serverisse, kus asuvad X OÜ toodete pildid, joonised ja muu firma saladusi puudutav materjal. Seega ei muutunud kriminaalasja arutamise ja tõendusliku baasi osakaal seonduvalt osalise kriminaalmenetluse lõpetamisega, mille prokuratuur on lahendanud. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.05.2020 kohtuotsus nr 4-19-1809 ei käsitle juhtumit, mis oleks võrreldav praeguse kriminaalasjaga. Riigikohtu otsus räägib kriminaalmenetluse lõppemisest ja asja edasisest menetlemist väärteomenetluses. Prokuröri apellatsioonis esitatud käsitlus nõuaks igas kohtumenetlusse jõudnud kriminaalasjas, et eelnevalt on esitatud KrMS § 225 korras ka taotlus menetluskulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks.

Kaitsjad kordavad oma eelnevalt esitatud taotlusi.

Nad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega tunnistati G.I KarS § 217 lg 1 järgi süüdi, ning G.I täies ulatuses õigeks mõistmist. Veel taotlevad kaitsjad Eesti Vabariigilt G.I kasuks kõigi kohtueelse menetluse ja maakohtu õigusabikulude välja mõistmist. Samuti taotlevad nad Eesti Vabariigilt G.I kasuks kokku 2160 euro suuruste apellatsioonimenetluse kulude välja mõistmist. Prokuratuuri apellatsiooni paluvad kaitsjad jätta rahuldamata. Sellega seoses taotlevad nad Eesti Vabariigilt G.I kasuks prokuratuuri apellatsiooniga seonduvate menetluskulude (259,20 eurot) välja mõistmist. 5.2 Prokuratuur leiab, et kaitsjate apellatsioonis esitatud väited ei anna Harju Maakohtu 1. oktoobri 2021 kohtuotsuse tühistamiseks alust. Prokuratuur on seisukohal, et apellantide käsitlus nn andmete suhtes õigustatud isikust on ekslik. Õigustatud isikuks on X OÜ. Osaühingu tavatöötaja, kellele on antud juurdepääs andmeomaniku arvutisüsteemidele, ei muutu arvutisüsteemile tööalaseks kasutamiseks

ligipääsu saamisel nn andmete suhtes õigustatud isikuks KarS § 217 mõttes. Andmeomaniku staatus ning sellest tulenevad õigused ja kohustused jäävad kehtima tööandjaks olevale juriidilisele isikule. Iga töötaja roll ei ole omatahtsi vahetada perioodiliselt enda kasutajatunnusega seotud parooli (loomulikult võib töötaja seda teha sagedamini kui andmeomaniku rakendatud protseduur nõuab), vaid eelkõige andmeomaniku ehk osaühingu kohustus on tagada, et töötajad vahetaksid parooli perioodiliselt (tehes seda näiteks arvutisüsteemi vastavate seadistuste abil). Samuti on andmeomaniku ülesanne määrata näiteks nõuded parooli pikkusele ja selles kasutatavate tähemärkide ning sümbolite kriteeriumitele. Kuivõrd X OÜ töötaja C ei olnud ega ole andmeomanik KarS § 217 mõttes, ei ole võimalik tema õigusvastast tegevust enda kasutajatunnuse ja parooli lubamatul avaldamisel omistada X OÜ-le kui juriidilisele isikule. Prokuratuur ei jaga kaitsjate arusaama, justkui peaks KarS § 217 koosseisu realiseerimiseks olema ebaseaduslik juba ainuüksi kaitsevahendi (nt salasõna) hankimine. Seesugune nõue ei tulene KarS § 217 koosseisust ega kohtupraktikast. KarS § 217 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimise eest kaitsevahendi kõrvaldamise või vältimise teel, mitte aga ebaseaduslikult katsevahendi hankimise eest. Karistatav ei ole mitte ebaseaduslikult kaitsevahendi hankimine, vaid arvutisüsteemile ebaseaduslikult juurdepääsu hankimine. Seejuures ei ole KarS § 217 koosseisu seisukohast tähtsust, kas kaitsevahend (nt salasõna) on hangitud seaduslikult (nt üle õla piilumine, kaameraga filmimine) või ebaseaduslikult (nt väljapressimine, nuhkvara kasutamine). Alusetu on väide, et maakohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Harju Maakohtu otsustuse kujunemine on lugejale järgitav ning asjakohaselt põhistatud. Menetlusosalise mittenõustumine kohtu põhistustega ei ole võrdsustatav põhistuste puudumisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ka selle üle otsustamisel, kuivõrd on kohtule ette heidetav, et ta ei ole käsitlenud mõnda kohtumenetluse poole argumenti, tuleb arvestada, et kohtuotsuse põhistus on eeskätt just kohtu otsustuse selgitus. Seega on esmatähtis, et kohus esitab oma järeldusi selgitavad argumendid; reeglina on neist argumentidest võimalik ka mõista, kas ja miks kohus kohtumenetluse poole mingi seisukohaga nõustus või mitte. Praegusel juhul on maakohus otsuse põhistuses kaitsjate seisukohti käsitlenud. Otsusest on näha, et kohus ei nõustunud kaitsjate käsitusega. Kuna kohus asus juba põhiküsimuses kaitsjatest teistsugusele seisukohale, langes ära ka vajadus vastata otsuses igale kaitsjate osaargumendile. See, et kaitsjad ei nõustu kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga või kohtu tõlgendusega, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud põhistamiskohustust. Küsimus, kumb tõlgendus on põhjendatud, on materiaalõiguslik ning ringkonnakohus võtabki ses osas seisukoha, kui käsitleb argumente, millele tuginedes on kaitsjad taotlenud G.I õigeks mõistmist. II

kasutajatunnus, on tema isik, kelle võimu all arvutisüsteem on. Kaitsjad on jätnud tähelepanuta, et artikli lõigus, millele nad tuginevad, on juttu olukorrast, kus arvutisüsteem on mõeldud kasutamiseks iseseisvatele kasutajatele, kellest igaüks valitseb oma osa arvutisüsteemist (näitena on artiklis nimetatud sotsiaalvõrgustikku). Ringkonnakohus juhib kaitsjate tähelepanu sellele, et artiklis on kaitsjate viidatud lõigust eespool selgitatud, et õigustatud isik (arvutisüsteemi valitseja1) on see, kes arvutisüsteemi opereerib, kusjuures opereerimise all on mõeldud süsteemi sellist haldamist, mis võimaldab süsteemi käimas hoida, välja lülitada ja olulisel määral muuta (võib rääkida ka administreerimisest). See kriteerium kehtib ka isiku puhul, kelle võimu all osa arvutisüsteemi osa. St isikut ei tee arvutisüsteemi valitsejaks pelgalt fakt, et tal on arvutisüsteemis oma konto, vaid oluline on see, millised õigused isikul selle konto kasutamisel on (kui vaba ta on otsustama tema kasutada olevas arvutisüsteemi osas olevate andmete üle ja selle üle, kas üldse arvutisüsteemis kontot omada või mitte). C-l oli juurdepääs X OÜ haldussüsteemile tänu sellele, et ta oli X OÜ töötaja. See, et C ei vajanud haldussüsteemi sisenemiseks iga kord X OÜ juhatuse liikme luba ning tal oli endal võimalik oma parooli muuta, ei tee teda veel oma arvutikonto valitsejaks. Mõlema õiguse puhul on tegemist täiesti tavaliste töötajale arvuti kasutamisel antavate õigustega, mis ei anna mingit eristaatust. Asjaolu, et C-l oli juurdepääs veebikeskkonna haldussüsteemi tänu sellele, et ta oli osaühingu töötaja, tähendab, et ta ei olnud vaba otsustama selle üle, kas omada veebikeskkonna haldussüsteemile juurdepääsu võimaldavat kontot. Tema konto olemasolu sõltus osaühingus töötamisest ja sellest, kas ta vajas tööga seoses juurdepääsu veebikeskkonna haldussüsteemile. X OÜ juhatuse liikme W ütluste kohaselt otsustas tema konto loomise. Kaitsjate väide, justkui oleks maakohus lugenud valesti tõendatuks, et töötajatel oli õigus haldusprogrammi siseneda W-lt saadud isikliku kasutajatunnuse ja parooliga, on põhjendamatu. Selle tuvastamisel, kes on arvutisüsteemi valitseja, on oluline just see, kellel on õigus luua ja sulgeda konto. Oluline on seega parooli algne tekitamine; asjaolu, et töötajatel oli endal võimalik konto parooli muuta, ei oma tähtsust. W ütluste kohaselt lõi töötajate jaoks konto ja seega ka esialgse parooli tema (kd I2; toim. l. 24 pöördel). C ja G.I ütlused ei lükka seda väidet ümber. C ütluste kohaselt oli tema kodulehe haldaja ja tema pädevuses oli kodulehele sisselogimiseks paroolide loomine (toim. l. 33, 33 pöördel). Nii W (toim. l. 24) kui ka C (toim. l. 33 pöördel) ütlustest selgub aga, et koduleht ja haldusprogramm olid eraldiseisvad süsteemid. Niisiis oli C juurdepääs arvutisüsteemile (haldussüsteemile) tema töövahend, mis tähendab, et selle, kuidas ta oma juurdepääsu arvutisüsteemile kasutab, määravad tema tööülesanded. Järelikult ei saa rääkida sellest, et C-l oleks olnud vaba voli oma haldusprogrammi konto üle otsustada, mis tähendab, et tema ei olnud arvutisüsteemi valitseja. Kohtukolleegium osutab, et ka artiklis, millele tuginedes on kaitsjad esitanud väite, et C oli arvutisüsteemi valitseja, on sõnaselgelt väljendatud seisukohta, et tööandja opereeritav arvutisüsteem ei ole töötaja võimu all. Artiklis on öeldud: „Operaator on õigustatud isik ka juhul, kui ta laseb oma opereeritavas süsteemis luua tema jaoks olulist sisu kellelgi teisel: näiteks kui tööandja võimaldab tema

Ringkonnakohus eelistab senises menetluses kasutatud termini andmete suhtes õigustatud isik või andmete üle õigustatud isik asemel kasutada terminit arvutisüsteemi valitseja. Andmete suhtes õigustatud isik on keeleliselt konarlik ja tähenduselt ebaselge, kuna sest ei selgu, milleks isik õigustatud on. Arvutisüsteemi valitseja tähendab isikut, kelle võimu, st tahte ja otsustusõiguse all arvutisüsteem on.

Kuna kõigi tõendite uurimist kajastav maakohtu istungi protokoll asub I köites, on edaspidi viidatud a inult toimiku lehele.

opereeritud süsteemis töötajatel töötada, on süsteemi suhtes õigustatud isik tööandja, mitte töötaja.“

Arvutisüsteemi valitseja oli C tööandja X OÜ ja arvutisüsteemi sisenemise õiguspärasus sõltus osaühingu esindaja nõusolekust. Sellist nõusolekut G.I-l ei olnud. Niisiis sisenes G.I haldusprogrammi õigustatud isiku tahte vastaselt ehk ebaseaduslikult sõltumata sellest, millal ja mis asjaoludel andis C G.I-le oma parooli. W ütlustest nähtub, et kui C jagas oma parooli teda asendava G.I-ga , toimus see ilma tööandja esindaja teadmata. W hinnangul ei olnud G.I-l C asendamiseks tegelikult tema kasutajaõigusi vaja (toim. l. 27). Nagu eespool märgitud, möönis ka C, et parooli ei oleks tohtinud jagada, ta tegi seda aga põhjusel, et usaldas G.I (toim. l. 34). Ühtlasi tuleb C ütlustest välja, et parooli jagas ta toona vaid tööküsimuste lahendamiseks. Seega ei andnud saadud parool G.I-le õigust kasutada parooli pärast töölt lahkumist. Selliselt saadud parooli kasutamise tegi maakohtu otsuse kohaselt võimalikuks C enda ütlustest välja tulnud tõsiasi, et kui tuli parooli vahetada, kasutas ta kordamööda kahte parooli. Seda järeldust ei lükka ümber kaitsjate väide, et C enda ütlustest tulenevalt pidi ta siiski olema kasutanud 3–4 parooli. C ütluste kohaselt oli ta neid paroole, mida kaitsjad on nimetanud, kasutanud „kunagi ammu“, „väga ammu“ (toim. l. 35). St C ütlustest tulenevalt oli ta viimastel aastatel kasutanud kordamööda kahte parooli. Kui aga C andis – nagu väidab G.I – oma parooli tõesti selleks, et töölt lahkunud G.I saaks vaadata, mis ettevõttes toimub, on ilmne, et C-l ei olnud mingit tööandja volitust G.I-le ettevõtte arvutisüsteemile juurdepääsu andmiseks ja parooli saamine ei tekitanud G.I-le õigust ettevõtte arvutisüsteemi siseneda.

õiguspäraselt juurdepääsu saanud isikult vajadusel juurdepääsu taas ära võtta. Sisuliselt on sellest põhimõttest lähtunud ka maakohus, kes leidis, et X OÜ pidanuks G.I-ga töösuhte lõpetamisel või mõistliku aja jooksul pärast seda vahetama FTP serveri parooli ära ja vajadusel edastama insaideritele uue kasutajatunnuse ja parooli. Tegelikult nõuab ka maakohus seda, et X OÜ oleks võtnud töösuhte lõppemisel G.I-lt juurdepääsuvõimaluse FTP-serverile. Probleem seisneb selles, et G.I ei olnud ainus, kes FTP-serverisse sisenemiseks seda kasutajatunnust ja parooli kasutas, mistõttu oleks temalt süsteemile juurdepääsu ära võtmine tähendanud ka teistelt juurdepääsu ära võtmist ja isikutele, kel oli endiselt õigus FTP-serverit kasutada, tuli luua uus parool. Niisiis põhineb maakohtu seisukoht üldtunnustatud seisukohal, et isiku tegu saab KarS §-le 217 vastata vaid juhul, kui õigustatud isik on võtnud kasutusele piisavad meetmed arvutisüsteemi kaitsmiseks. Sellest tulenevalt prokurör eksib leides, et maakohtu seisukoht ei tulene ei karistusnormist ega selle kaitse-eesmärgist. Ringkonnakohus ei jaga prokuröri seisukohta, et maakohtu otsusest tulenev nõue on ebaproportsionaalselt koormav. Apellatsioonis toodud näited, kui koormav oleks see suure hulga töötajate lahkumise korral, pole kohtukolleegiumi hinnangul asjakohased. Apellatsiooni kohaselt võib grupiparooli muutmise nõuet võrrelda kohustusega vahetada iga töötaja lahkumisel kogu ettevõtte või asutuse ukselukud, kuna endine töötaja võib olla teinud endale kabineti võtmest varukoopia. Viimases osas on võrdlus lausa eksitav. Ettevõtte arvutisüsteemis grupiparooli kasutamine ja selle muutmata jätmine pärast mõne ühist kasutajatunnust ja parooli kasutanu töölt lahkumist ei ole võrreldav olukorraga, kus lahkuja on teinud varuvõtme, vaid olukorraga, kus lahkujalt võtit tagasi ei küsitagi – säilitades sama kasutajatunnuse ja samasõna, mille ta on ise lahkujale andnud, peab ettevõte arvestama sellega, et kasutajatunnust ja salasõna teadval lahkujal säilib vaba juurdepääs arvutisüsteemile. Mis puutub väitesse, et vajadus muuta iga töötaja lahkumisel grupiparooli on võrreldav kohustusega vahetada iga töötaja lahkumisel kõik ukselukud, siis parooli muutmine ja puudutatud isikute teavitamine sellest ei ole töömahult ega kulukuselt kuidagi võrreldav suure hulga ukselukkude vahetamisega. Seetõttu ei pea ringkonnakohus erinevalt prokurörist probleemiks sedagi, kui grupiparooli tuleks vahetada tihti. Ühtlasi tuleb märkida, et selle olukorra on loonud ettevõte ise, kes on – lähtudes prokuröri toodud võrdlusest – jätnud töötaja lahkudes võtme tema kätte, kasutades seejuures lukusüsteemi, mille puhul tuleb ühe võtme valedesse kätesse sattumisel vahetada välja kogu lukusüsteem. Sisuliselt on prokuröri seisukoht see, et kui keegi on otsustanud kasutada oma arvutisüsteemi juurdepääsu takistamiseks nn grupiparooli, siis ei olegi tal kohustust luua juurdepääsutakistust isikute jaoks, kellele ta on selle parooli andnud, kuid kelle õigus arvutisüsteemi siseneda peaks olema ära langenud – sellise takistuse loomise on prokuröri hinnangul liiga koormav. Ringkonnakohus selle käsitusega ei nõustu. Arvestada tuleb, et eraldi kasutajakontode (või mõne muu meetme) asemel nn grupiparooli kasutamine on isiku enda valik. St kannatanu ise on valinud meetme, mille puhul on ebamugavam neilt isikuilt arvutisüsteemile juurdepääsu ära võtmine, kellele kunagi juurdepääs antud on. Lisaks sellele ei nõustu ringkonnakohus prokuröri

seisukohaga, nagu oleks parooli muutmine ja sellest puudutatud isikute teavitamine ülearu koormav.

Eelnevast tulenevalt ei ole maakohtu otsuses tuvastatud mingit asjaolu, mis tuleks sealt välja jätta. V

KrMS § 189 lg-st 1 tuleneb üheselt, et kui menetlus tervikuna lõpetatakse kohtueelses menetluses, otsustab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise uurimisasutus või prokuratuur oma määrusega. Küsimus on, kas ka juhul, kui osaliselt menetlus jätkub, tuleb menetluse lõpetatud osaga seotud menetluskulude hüvitamist taotleda kohtueelses menetluses. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus kahtlustus, milles menetlus lõpetati, on hilisemast süüdistusest eraldiseisev, tuleb sellele vastata jaatavalt. Kriminaalmenetluse seadustik lähtub põhimõttest, et menetluskulude hüvitamise otsustab see menetleja, kes teeb lahendi, millest kohtumenetluse kulude hüvitamise alused tekivad. See tuleneb nii KrMS § 189 lg -test 1 ja 2, mis määravad otsustuse tegemiseks pädeva menetleja, kui ka KrMS § 206 lg 1 p 5 ja § 306 lg 1 p 14, mille kohaselt tulebki reeglina otsustada menetluskulu hüvitamine selle menetleja tehtavas lõpplahendis endas. Seega asjas, milles kohus ei tee ise sisulist otsustust, ei peaks maakohus lahendama ka menetluskulude hüvitamise küsimust, vaid see oleks tulnud lahendada kohtueelses menetluses. Selliseks järelduseks annab põhjust ka tõsiasi, et KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub hüvitamisele valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Selle õigusabikulu puhul, mis on seotud kohtueelses menetluses lõpetatud menetluse osaga, ei ole kohtul sisuliselt võimalik õigusabikulu mõistlikkust hinnata, sest tõendid, mis puudutavad tegu, milles menetlus kohtueelses menetluses lõpetataks, kohtusse ei jõua. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast oleks tulnud menetluskulude hüvitamise taotlus koos tähtaja ennistamise taotlusega esitada menetlejale 14 päeva jooksul päevast, mil isik, kel oli õigus taotleda menetluskulude hüvitamist ehk G.I sai kriminaalmenetluse lõpetamisest teada või pidi sellest teada saama (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2020 otsus väärteoasjas nr 4-19-1809, p 32). Seega tuleb maakohtu otsus tühistada Eesti Vabariigilt G.I kasuks 1625 euro Jüri kaitsja Leppiku tasu välja mõistmise osas. See tähendab, et J. Leppiku osutatud õigusabi mahust tuleb jätta arvestamata ajavahemikul 17. juunist 2020 kuni 29. aprillini 2020 tehtud toimingud, mille maht on kokku 19,75 tundi ja mille maksumus ilma käibemaksuta oli 2962,5 eurot (toim. l. 197). Arvestades seda, et maakohus luges menetluskulude arvestusse minevaks vandeadvokaat J. Lepiku osutatud õigusabi mahuks 32,5 tundi, siis jääb 19,75 tunni maha arvamisel menetluskulude arvestusse minevaks õigusabiks 12,75 tundi.

kohaselt on 150 eurot tavapärane advokaadi tunnitasu ja ei ole mingit põhjust väita, et kohasem tunnitasu oleks olnud 130 eurot. Pigem oleks kannatanu esindajal, kelle puhul pidas kohus mõistlikuks väiksemat tunnitasu, olnud alust küsida, kas vahetegemine on õigustatud, kuid kannatanu esindaja maakohtu otsust vaidlustanud ei ole. Igatahes ei pea paika prokuröri väide, et maakohus ei ole põhjendanud, miks ta pidas kaitsja puhul mõistlikuks suuremat tunnitasu kui kannatanu esindaja puhul. Maakohus on märkinud, et kaitsja roll on kriminaalmenetluses oluliselt suurem kui kannatanu esindajal; kohus pidas kannatanu esindaja rolli vähendavaks asjaolu, et kohtule polnud esitatud tsiviilhagi.

selle menetlemisega seotud apellatsioonimenetluse kulud isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Arve nr 1902694 kohaselt on prokuröri apellatsiooniga seotud G.I õigusabikulud 217,8 eurot, millele lisandub käibemaks 43,56 eurot. Ringkonnakohus peab nii arvel märgitud ajakulu kui ka tunnitasu suurust põhjendatuks. Otsuse punktis 19 märgitust lähtuvalt tuleb apellatsioonimenetluse kulud hüvitada ilma käibemaksuta, st 217,8 euro ulatuses.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.