1.Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2022 otsus jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
2.Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 388 eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 64,80 eurot 40 senti, vandeadvokaat Marko Paabumetsale süüdistatav X.X. le määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
3.Punktis 2 nimetatud menetluskulud jäävad süüdistatav X.X. kanda. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
1.X.X. süüdistatakse KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema 17.07.2020 kella 22 paiku Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul võttis noatupest noa ja hoidis seda R.P. rindkere suunas. Seda nägi pealt R.P. 13-aastane poeg O.O. , kes istus sündmuse ajal R.P. sõiduautos juhi kõrvalistmel. X.X. teo tagajärjel tundsid R.P. ja O.O. hirmu ja reaalset ohtu R.P. elule ja tervisele. R.P. ja O.O. l oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest X.X. l oli käes nuga, mis oli suunatud R.P. keha poole.
2.X.X. süüdistatakse KarS § 136 lg 1 järgi ka selles, et tema 17.07.2020 kella 22 paiku Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul, pärast seda, kui oli suunanud noa R.P. rindkere poole, ei lubanud viimasel lahkuda, kui ta selleks soovi avaldas. X.X. , hoides käes R.P. rindkere poole suunatud nuga, käskis noa ähvardusel R.P. l haljasalal asuv kivi ühest kohast teise tõsta. R.P. täitis hirmu tõttu X.X. käsu, manööverdades sõiduautoga kivi varasemalt asukohalt minema ja tõstes kivi X.X. näidatud kohta. X.X. teo tagajärjel tundis R.P. enda liikumisvabaduse piiramist ja hirmu X.X. ärritamise ees, mistõttu ei julgenud R.P. sündmuskohalt ilma X.X. käskluse täitmiseta lahkuda.
Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
3.Tartu Maakohtu 11.01.2022 otsusega karistati X.X. KarS § 120 lg 1 järgi 10 kuu vangistusega ja KarS § 136 lg 1 järgi 6 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja kuritegude kogumi eest mõisteti liitkaristus 10 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäetakse 10 kuud vangistust tingimisi kohaldamata ja täielikult täitmisele pööramata, kui X.X. ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3.1.Maakohus analüüsis kannatanute R.P. ja O.O. ütlusi, tunnistajate K.J. ja K.K. ütlusi, süüdistatava X.X. ütlusi, sündmuskohal tehtud fotosid, R.P. ja K.J. i joonistatud skeeme, R.P. Häirekeskusele tehtud kõne, süüteoteadet, sündmuse protokoll-arvestuskaarti, patrullitalituse teenistuslehte ning R.P. elektronsuhtluset nähtuvat.
3.2.Kriminaalasjas on tuvastatud, et 17.07.2020 kella 22 paiku kohtusid Tartumaal Elva linnas Xxx kinnistul X.X. , R.P. ja O.O. . Nimetatud kinnistu kuulub Elva linnale. Süüdistatava ja kannatanute vahelise vastuolu põhjustas R.P. le kuuluva sõiduauto reg nr ccc parkimine haljasalale. X.X. jaoks oli vastuvõetamatu, et tema elukoha XXX naaberkinnistule Xxx oli sõiduteega risti pargitud R.P. auto. Kui kannatanud olid kalal pani X.X. R.P. sõiduauto esiklaasile sildi: „ÄRA PARGI HALJASALALE! ccc “. Kalalt naastes leidsid R.P. ja O.O. sõiduauto esiklaasilt nimetatud sildi ja soovisid ära sõita, kuid tagurdamise ajal hõõrdus auto tagumise osa põhi vastu sõiduki all olevat suurt kivi. Hõõrdumisest põhjustatud lärmi kuulsid XXX eramu teise korruse magamistuppa elukaaslased X.X. ja K.J. , kes läksid aknale toimuvat vaatama. R.P. eemaldas ärasõitmist takistanud kivi ja viskas lähedale haljasalale maha. Seda nähes hõikas X.X. avatud aknast, et ära pargi haljasalale ja tõsta kivi tagasi. Kannatanud ei näinud probleemi kinnistul parkimises ega nõustunud kivi tagasi tõstma, mispeale X.X. kõndis enda kodust naaberkrundile O.O. , R.P. ja viimase sõiduauto juurde.
3.3.Sündmuste edasise käigu osas on tõendite vahel vastuolud. Maakohtu hinnangul polnud alust kahelda kannatanute R.P. ja O.O. ütluste tõesuses, sest need on veenvad ja kooskõlas kannatanute käitumisega peale juhtunut. Süüdistatava X.X. ja tunnistaja K.J. i ütlused on aga kohati ebausutavad, ebaloogilised ja muutlikud ning seetõttu tugines maakohus neile üksnes ulatuses, mil need ühtisid ülejäänud tõenditega.
3.4.Maakohus pidas väheusutavaks X.X. väidet, et ta võttis noatupe kannatanute juurde minnes kaasa enesekaitseks, kuna isikuid oli kaks ja ta kartis nende kallaletungi. Süüdistatav on mõlemast kannatanust füüsiliselt tugevama väljanägemisega. Samuti nähtub X.X. käitumisest intensiivsus ja soov kannatanutega suhtlemiseks, kuigi faktiline olukord seda ei eeldanud. Xxx kinnistu omanik on Elva linn ja kinnistu on avalikus kasutuses. X.X. l polnud eraisikuna ja naaberkinnistu omanikuna õigust sekkuda avalikus kasutuses oleva Xxx krundil viibivate kannatanute tegevusse, sh hakata reguleerima ja korraldama kannatanute kasutuses oleva sõiduauto parkimist ning hakata maakivide asukohti määrama. Isegi kui R.P. sõiduauto parkimine ei vastanud LS § 20 lg 2 ja 3 ning § 21 lg 1 p 12 ja lg 4 p 1 nõuetele, kuna asus parkides sõiduteega risti ning oli sõidutee äärest ja teepeenrast veidi eemal, tulnuks X.X. l kontakteeruda Xxx kinnistu omanikuga või politseiga, mitte minna ise parkimist korraldama. Asjaolu, et kannatanud soovisid XXX asuva elumaja teise korruse aknast X.X. karjumise lõppemist, milleks R.P. avaldas valmisolekut probleemist rääkida, kui X.X. tuleks nende juurde, ei saa pidada kannatanute poolseks ähvarduseks.
3.5.Maakohtu hinnangul oli sündmuskohal ainus agressiivselt meelestatud ja provotseerivalt käituv isik X.X. ise, kes oli õhtul eelnevalt tarbinud alkoholi (3-4 purgiõlut) ning Xxx kinnistule kannatanute juurde minnes võttis enda nõudmiste kehtestamiseks kaasa noatupega noa. Kui X.X. seisis R.P. st 1 meetri kaugusel, nuga R.P. rindkere poole suunatud, saavutas ta oma eesmärgi, sest hirmust ja kartusest oma elu ja tervise pärast täitis R.P. korraldused ning tõstis auto alt eemaldatud kivi X.X. nõutud asukohta. X.X. soov täitus ka pikemas perspektiivis, sest peale juhtunut pole kannatanud tahtnud enam samasse kohta parkida ja kalale minna. Lisaks tunnevad kannatanud muret, et X.X. ga juhuslikult kohtudes võib süüdistatav muutuda nendega vägivaldseks.
3.6.Veenvad ja usutavad ei olnud maakohtu jaoks X.X. ütlused, et ta kannatanute juurde minnes võttis kaasa ainult noatupe ilma noata ega K.J. i ütlused, et tema elukaaslasel ei olnud kaasas ühtegi asja. Viimasele ei saanud märkamata jääda vähemalt 20 cm pikkune noatupp noaga, arvestades, et X.X. l olid jalas vaid lühikesed püksid, tema ülakeha oli paljas ja süüdistatav oli pidevas liikumises, seistes naise poole nii selja, külje kui ka näoga. Eluliselt on usutav ja loogiline, et naaberkinnistul ebasoovivate isikute hirmutamiseks, ähvardamiseks ja eemale peletamiseks ning enese ülemvõimu kehtestamiseks võttis X.X. kaasa noatupe koos noaga.
3.7.Peale X.X. meelevalla alt pääsemist sõitsid kannatanud autoga mõnisada meetrit Xxx kinnistust eemale ja 17.07.2020 kella 22.15.02 ajal helistas R.P. toimunust teatamiseks Häirekeskusesse. Veel samal õhtul edastas R.P. politseile elektroonse süüteoteate. Maakohus märkis, et kannatanute ütlused on kooskõlas Häirekeskusele tehtud kõnes ja süüteoteates avaldatuga, sündmuse protokoll-arvestuskaardil ja patrullitalituse teenistuslehel kajastatuga ning R.P. elektronsuhtlusest nähtuvaga.
3.8.Maakohus tuvastas, et X.X. käitus kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Süüdistatava käitumises puudusid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. R.P. liikumisvabaduse piiramisel ei välista X.X. käitumise õigusvastasust asjaolu, et see ei kestnud pikalt. Selgelt on piiritletav, et X.X. takistas noa ähvardusel kannatanutel autoga ära sõita ja nõudis R.P. l maakivi tõstmist ühest kohast teise. Kuigi kannatanute soov oli autoga sündmuskohalt lahkuda, ei julgenud hirmu tundev R.P. autoga ära sõita, sest X.X. oli tema poole suunanud noa. Vältimaks X.X. ärritamist otsustas R.P. süüdistatava korralduse täita.
3.9.Maakohus selgitas, et ka O.O. oli kannatanu staatuses, sest tal oli alust karta enda isale noaga tehtud ähvarduse täideviimist ning tunda hirmu isa elu ja tervise pärast. O.O. oli alaealine ja tema seadusliku esindaja noaga ähvardamine oli reaalne oht 13-aastasele, kes
jäänuks ähvarduse täideviimisel omapead ilma isa toeta ja sattunuks ühtlasi vägivalda kasutava, alkoholi tarbinud ja ebaadekvaatselt käituva X.X. mõjuvõimu alla.
3.10.Põhjusel, et noaga ähvardamine algas enne ja kestis kogu aja, mil X.X. ja O.O. suhtlesid parkimisega seoses ning alles hiljem, suhtluse lõpuks lisandus liikumisvabaduse piiramine, kui X.X. takistas kannatanutel autoga ära sõitmist ja nõudis R.P. lt kivi ühest kohast teise tõstmist KarS § 63 lg 1 karistuse mõistmisel ei kohaldu ja mõlema kuriteo eest tuleb X.X. le KarS § 63 lg 2 alusel mõista eraldi karistus.
3.11.Maakohus võttis KarS § 56 lg 1 järgi karistamise aluseks X.X. süü ja leidis, et süüdistatava süü suurust mõjutab asjaolu, et ähvardamiseks ja vabaduse võtmiseks kasutati suurt pussnuga, mille tera pikkus oli 15-20 cm ning millega süüdistatav seisis R.P. le väga lähedal, umbes 1 m kaugusel. Süü suurust mõjutab ka fakt, et mõlemad kuriteod pani X.X. toime kavatsetult, sest ta võttis kannatanute juurde minnes kaasa noa, mida ta kasutas enda kehtestamiseks. Samuti sõltub süü suurus sellest, et X.X. asus kannatanutega suheldes tegutsema kui Xxx kinnistu omanik ja õiguskaitseorgan, kellel on õigus kinnistul parkimist reguleerida ja korraldada kinnistul asuvate maakivide paigutamist. Viimaks mõjutab süü suurust asjaolu, et kannatanud ei soovi juhtunu tõttu enam Xxx lähedale kalastama minna ja kardavad, et X.X. ga uuesti juhuslikult kohtudes võib süüdistatav nende vastu vägivalda kasutada. Maakohus tuvastas, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Seejuures ei ole karistust raskendav asjaolu kuriteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul, sest X.X. ei saanud aru, kes sõidukis istus.
3.12.Süü suurusest tulenevalt on välistatud rahalise karistuse kohaldamine. Kõige kauem kestis noaga ähvardamise saatel suhtlus parkimise üle, mil kannatanud tundsid pikalt hirmu ja ohtu R.P. elu ja tervise pärast. Seetõttu oli maakohus seisukohal, et õiguskorra kaitsmise huvides ja süüdistatava mõjutamiseks edaspidi sarnastest tegudest hoiduma on KarS § 120 lg 1 järgi põhjendatud prokuröri taotluse kohaselt X.X. karistamine sanktsiooni ülemmäära lähedal 10 kuu vangistusega. R.P. liikumisvabaduse piiramine ei kestnud pikalt ja seega on õiguskorra kaitsmise huvides ja süüdistava mõjutamiseks tulevikus analoogsetest tegudest hoiduma põhjendatud prokuröri taotluse järgi süüdistatava karistamine sanktsiooni alammäära lähedal 6 kuu vangistusega.
3.13.Ajaliselt kattusid mõlemad teod osaliselt, sest ähvardamise lõpus võttis X.X. lühikeseks ajaks R.P. lt vabaduse. Nõnda leidis maakohus, et kuritegude kogumi eest on põhjendatud lugeda kergem karistus kaetuks raskeimaga KarS § 64 lg 1 alusel ja mõista X.X. le liitkaristus 10 kuud vangistust. Põhjusel, et X.X. ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, kohaldas maakohus vangistust tingimisi miinimumilähedase 1 aasta ja 6 kuu katseajaga KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi. Erandlikud asjaolud karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära KarS § 61 mõttes puuduvad.
Apellatsioon ja vastus apellatsioonile
4.Tartu Maakohtu 11.01.2022 otsuse peale esitas apellatsiooni koos tasutaotlusega süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, kes palub täielikult tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista X.X. õigeks. Kaitsja leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, vääralt kohaldanud materiaalõigust ja valesti hinnanud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse.
4.1.Süüdistusaktis on kannatanuteks märgitud R.P. ja O.O. . Kaitsja on seisukohal, et tulenevalt süüdistuse sisust ei ole võimalik X.X. süüdi tunnistamine KarS § 120 lg 1 järgi O.O. suhtes, kuivõrd X.X. ei ähvardanud O.O. t noaga, vaid viimane nägi seda pealt. Süüdistuse episoodis KarS § 120 lg 1 järgi ei saa pealtnägija ja kõrvaltvaataja rollis olev O.O.
olla kriminaalmenetluses kannatanu. Süüdistuse episoodis KarS § 136 lg 1 järgi puudub O.O. osa üldse.
4.2.Kaitsja heidab maakohtule ette, et ta juhtis juba kohtumenetluse alguses tähelepanu süüdistuses olevatele vastuoludele ja puudustele seoses O.O. ga, kuid maakohus jättis kaitsja väited tähelepanuta. Kaitsja hinnangul oleks O.O. pidanud kriminaalmenetluses osalema tunnistajana.
4.3.Maakohus on kaitsja arvates X.X. ebaõigesti süüdi mõistnud KarS § 120 lg 1 järgi ka R.P. ga seoses. Kaitsja toob välja, et kriminaalasjas on vastuolud, kas Xxx kinnistule kannatanute juurde tulnud X.X. l oli midagi kaasa võetud või mitte, oli midagi käes või mitte või oli kaasavõetu tema pükste taskus. X.X. ütluste kohaselt võttis ta kaasa ainult 20 cm pikkuse noatupe, pani selle enda pükste taskusse, kust noatupp pooleldi välja ulatus. Noatuppe süüdistatav kordagi taskust välja ei võtnud. Noatupe sisse käivat üle 10 cm pikkust nuga X.X. kaasa ei võtnud, sest tema ütluste kohaselt oli see kadunud ja kuna nuga eeluurimise käigus tuvastatud ei ole, tuleb nimetatud asjaolu tõlgendada KrMS § 7 lg 3 alusel süüdistatava kasuks. Süüdistatava sõnul võttis ta noatupe kaasa enesekaitseks.
4.4.Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks on maakohtu hinnangul ebausutavad ja ebaloogilised X.X. ütlused, et ta võttis noatupe kaasa enesekaitseks, vältimaks rünnet võõraste poolt. Sündmused toimusid hilisel ajal kell 22.30. Usutav ja loogiline on võtta kaasa midagi heidutavat võimaliku ründe vastu, kui kaaslasega võõras mees kutsub üleolevalt välja arveid klaarima.
4.5.Kaitsja on kohtulikul uurimisele korduvalt tõstatanud küsimuse R.P. ütluste usaldusväärsusest, kuid maakohus on jätnud selle kohtuotsuses sootuks käsitlemata. R.P. on kirjeldanud noaga ähvardamist kõnes Häirekeskusele, et ründaja pani noa helistaja nina alla, oli valmis lööma ja oli „jumala purjus“. R.P. on kaitsja meelest liialdanud ja usaldusväärsuse näitamiseks ütlusi enda kasuks tõlgendanud. Kaitsja toob välja, et noa nina alla panemine võib olla selge ähvardus ja väga veenev, aga noa käes hoidmine ei ole iseenesest ähvardus. Noatupp ei ulatunud taskust välja ja seda ei hoidnud X.X. ka käes.
4.6.Maakohus on kaitsja seisukohalt valesti kohaldanud KarS § 16, kuivõrd X.X. l puudus tahtlus R.P. ja O.O. t ähvardada. Süüdistataval oli pükste taskus heidutamiseks noatupp, mitte nuga. X.X. nõudis kivi tagasipanemist kohta, kus see enne R.P. autoga otsasõitu asus, mitte midagi enamat. Kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et kannatanud keeldusid ühiselt X.X. le allumast, sest kui O.O. istus juhtunu ajal autos, ei saanud süüdistatav teda ähvardada ja O.O. süüdistatava nõudmistele allumisest keelduda. Kaitsja märgib, et mõlemad kannatanud on kinnitanud, et X.X. O.O. t ei ähvardanud.
4.7.Kaitsja väidab, et isegi kui nõustuda, et X.X. käes oli nuga, ei piisa üksnes sellest, et lugeda süüdistatava käitumist ähvardamiseks, vaja on tuvastada ka ähvarduse tõsiseltvõetavus ja veenvus. Pidevas liikumises olev isik, kes hoiab käes nuga, mis on suunatud teise isiku keha poole, ei täida ähvardamise koosseisu tunnust. Noa käes hoidmine võib kaitsja hinnangul olla ähvardav, kuid sellega peab kaasnema ka mingi tegu, näiteks noa kõrile asetamine.
4.8.Kaitsja juhib tähelepanu R.P. käitumisele. Enne konflikti X.X. ga parkis R.P. sõiduki valesti, ei talunud sellele tähelepanu juhtimist ja kutsus X.X. öisel ajal välja asju klaarima. Pärast sündmust asus R.P. sündmuskohale tagasi minnes aktiivselt tõendeid otsima või looma. Nimetatud käitumine näitab selgelt, et R.P. l puudus igasugune hirm X.X. ees ning R.P. soov oli ennast kehtestada, saavutada X.X. süüdimõistmine ja karistamine tulenevalt isiklikust vihavaenust või kättemaksuhimust.
4.9.X.X. käes ei olnud kaitsja hinnangul nuga, mistõttu ei saanud toimuda ähvardamine ega vabaduse piiramine. X.X. ei takistanud kannatanutel sündmuskohalt lahkuda. Arvestades, et
O.O. istus autos, ei saanud X.X. keelata tal lahkuda ega tema liikumisvabadust piirata. Kaitsja tsiteerib O.O. ütlusi ja tuletab neist, et R.P. manööverdas sõiduautoga ja tõstis kivi teise kohta vabatahtlikult. Kaitsja teeb sellest omakorda järelduse, et X.X. ei olnud enda nõudmiste esitamise ajal ärritunud ja R.P. ise otsustas jääda sündmuskohale ning täita X.X. nõudmised. Kaitsja hinnangul tuleneb maakohtu järeldustest, et X.X. käitumises puuduvad KarS § 120 lg-s 1 ja KarS § 136 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ja seega on maakohus alusetult teinud süüdimõistva kohtuotsuse.
5.Tartu Ringkonnakohtu 16.02.2022 määrusega võeti apellatsioon menetlusse ja määrati selle läbivaatamine kirjalikus menetluses. Kohtumenetluse pooltele anti aega esitada apellatsiooni kohta kirjalikke seisukohti, sealhulgas taandusi ja taotlusi kuni 04.03.2022.
6.Ringkonnaprokurör Tatjana Tamm leiab oma kirjalikus vastuväites, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
6.1.Ringkonnaprokurör on seisukohal, et maakohtu otsus X.X. süüdimõistmise ja karistamise kohta on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ning on piisavalt põhjendatud. Kohtuotsuses on jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine, andes tõenditele kogumis hinnangu. Maakohtu otsuses on kajastatud kohtu seisukohad tõendite hindamise kohta.
6.2.Ringkonnaprokurör juhib tähelepanu asjaolule, et kaitsja ei väitnud 03.09.2021 esitatud kaitseaktis, et süüdistusakt oleks seadusvastane ega taotlenud süüdistusakti tagastamist prokuratuurile. Samuti ei taotlenud kaitsja seda kohtu eelistungil. Kaitsja taotles süüdistusakti tagastamist alles 10.01.2022 kohtuliku uurimise alguses. Kuigi maakohus selgitas kohtuistungil kaitsjale, et süüdistusakti tagastamist oleks kaitsja saanud käsitleda eelistungil ja kaitsjal tuleb nimetada seadusesäte, mille alusel süüdistusakt vastavas menetlusstaadiumis tagasi saata, kaitsja sellist sätet ei nimetanud.
6.3.Apellatsioonis on kaitsja seisukohal, et tulenevalt süüdistuse sisust ei ole võimalik X.X. süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi O.O. suhtes. Ringkonnaprokurör sellega ei nõustu. Ringkonnaprokurör peab ühekülgseks ja mitte kohtulikul uurimisel kogutud tõenditel põhinevaks kaitsja seisukohta, et O.O. vastused kaitsja küsimustele kinnitasid, et X.X. teda ei ähvardanud ning sellest tulenevalt ei saa O.O. t käsitleda kannatanuna ähvardamise episoodis. O.O. vastustest ringkonnaprokuröri küsimustele nähtub, et O.O. nägi autoaknast nuga, millega X.X. R.P. t ähvardas ning kirjeldas üksikasjalikult noa suurust ja viisi, kuidas süüdistatav nuga kasutas. O.O. selgitas, et X.X. käes nuga nähes ta ehmus ja kartis oma isa elu pärast. Ringkonnaprokurör asus kohtuvaidluses seisukohale, et ähvardamine on võimalik ka siis, kui isik ähvardab teist isikut seeläbi, et lubab tema isa maha lüüa. Nii on käesoleval juhul ähvardamise tagajärjel kannatanu ka O.O. , kellele X.X. andis mõista, et ründab tema isa R.P. t noaga.
6.4.Ringkonnaprokurör leiab, et apellatsioonis ei ole arusaadavalt ja loogiliselt ümber lükatud maakohtu otsuses tuvastatud asjaolud, mille kohaselt X.X. tegudes esinesid KarS § 120 lg 1 ja KarS § 136 lg 1 kuriteokoosseisud. Samamoodi ei ole apellatsioonis põhistatud, miks kaitsja on seisukohal, et kohus rikkus olulisel määral kriminaalmenetlusõigust. Üksnes kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda menetlusõiguse olulist rikkumist.
Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohus uuris kriminaalasjas kogutud tõendeid, maakohtu istungi protokolli, otsust, esitatud apellatsiooni ja prokuröri vastuväiteid apellatsioonile ning leiab, et apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel.
Apellatsioonis
väidetakse
üldsõnaliselt,
et
maakohus
rikkus
olulisel
määral
kriminaalmenetlusõigust. Samas pole mingit konkreetset menetlusnormide rikkumist välja toodud. Siinkohal tuleb osundada kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kohtu järeldustega mittenõustumine ei tähenda veel menetlusõiguse olulist rikkumist.
9.Apellatsioonis korratakse samu kaitseväiteid, mis olid esitatud juba maakohtus ning millised maakohus on põhjalikult, veenvalt ja jälgitavalt kummutanud. Kaitsja hinnang, mille kohaselt tuleneb maakohtus uuritud tõenditest hoopis, et X.X. käitumises puuduvad KarS § 120 lg-s 1 ja KarS § 136 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud ja maakohus on alusetult teinud süüdimõistva kohtuotsuse, kinnitust ei leidnud.
10.Kohtukolleegium leiab, et maakohus on tõendite analüüsist tulenevalt veatult tuvastanud uuritava sündmuse käigu ja süüdistuse seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Maakohtule ei saa ette heita, et mingi tähtsust omav asjaolu oleks jäänud kindlaks tegemata. Kaitsja püüab seda apellatsioonimenetluses asjakohatult väita. Samuti on kaitsja apellatsioon koormatud asja lahendamise seisukohalt paljuski mitteoluliste väidete ja hüpoteesidega, millele vastamist ei pea ringkonnakohus asja õigeks lahendamiseks põhjendatuks.
11.Kaitsja väidab järjekindlalt, et kannatanud tajusid tähtsust omavaid asjaolusid valesti ja seda süüdistatava kahjuks. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta ja on veendunud, et kannatanutel R.P. l ja O.O. l puudub mingigi mõistlik põhjendus alusetult süüstada või üldse välja mõelda süüdistatava tegevus, mis uuritud tõendite põhjal on tõendamist leidnud.
12.Iseenesest pole tegemist keeruka kuriteosündmusega. Põhiline kaitseversioon on rajatud sellele, et süüdistataval polnud uuritava sündmuse puhul üldse mingit terariista käes ning see oli noa tupp, mida kannatanud tajusid noana. Süüdistataval oli pükste taskus heidutamiseks seega noatupp, mitte nuga. Selle kaitseväite on maakohus aga juba põhjalikult kummutanud, tuginedes seejuures põhjendatult kannatanute ütlustele ja analüüsides noa ja tupe olemasolu ning nägemis-tajumisvõimalusi. (Ko To tl 159-160) Kannatanute poolt tajutus ja kirjeldatus pole alust ka kohtukolleegiumil kahelda.
13.Kohtukolleegiumi jaoks ei leia kinnitust kaitseväide, et maakohus on käsitlenud osade isikute ütlusi meelevaldselt ja seetõttu on tehtud valed järeldused. Kannatanute R.P. ja tema poja O.O. ütluste tõele vastavust kinnitab asjas kogutud ja analüüsitud tõendite kogum ning detailide kokkulangevus olulisemas, mis omab süüdistuse seisukohast tähtsust.
14.Hämmastav on see, et süüdistatav ja kaitsja püüavad konflikti algatajana näidata kannatanut, samas puudub selleks mingigi usutav motiiv. Maakohtu põhjalik analüüs ei võimalda kuidagi väita, et R.P. isik uuritavas käitumissituatsioonis oli tülinorija või konflikti algataja. Kannatanutest isa ja poeg tulid rahumeelselt korraks veekogu äärde kalale, veetsid seal tunni jagu aega ja püüdsid sealt ka samamoodi lahkuda. Alkoholijoobes süüdistatav nägi aga olukorras võimalust, et tavakodanikega konflikti otsida.
15.Kaitsja püüab siinjuures mõneti vastuoluliselt esitada süüdistatavat kui rahumeelset leebet liikluskorraldajat, kes juhtis lihtsalt tähelepanu sellele, kuidas oleks vaja sõidukit looduses parkida. Tõendid aga taolise „viisaka“ käitumisega süüdistatava isikut kuidagi ei kinnita.
16.Asjaolude õiget tervikpilti hinnates ei saa jätta tähelepanuta, et Xxx on Elva vallale kuuluv üldkasutatav maa, mille kasutamist ei ole õigus naabril reguleerida. Nimetatud maaala on avalikus kasutuses ning kõigil on selle kasutamiseks ühesugused õigused. (Ko To tl 31) Teeäärset parkimist polnud X.X. l kui naabril õigus takistada. Ometigi nägi joobes süüdistatav X.X. R.P. sõiduki parkimises vallale kuuluvale maale võimalust teostada talle mittekuuluvat õigust ja avaldada kaaskodanikule sõjakalt survet oma äranägemise järgi, asetades äärmusliku käitumisena sõiduki alla kivi. Kuna ta oli teadlikult asetanud kivi R.P. sõiduki alla, siis ootas
sündmuste edasist arengut ja sõidukijuhi reageeringut.
17.Süüdistatava X.X. poolt R.P. sõiduki alla asetatud kivi olemasolust ei teadnud kannatanu midagi. Võõrkeha olemasolu sõiduki all on iga mõistuspärase sõidukijuhi jaoks ehmatav, sest kunagi ei tea, millised vigastused võivad sõidukil sellega kaasneda kui sõiduk liikuma hakkab. Avastades sõitu alustades, et selle all on võõrkeha, oli R.P. reaktsioon loomulik – kontrollida millega on tegemist ja võõrkeha (kivi) eemaldada.
18.Kannatanu R.P. on kinnitanud, et nägi aiaväravast süüdistatavat tulemas „paremas käes pussnuga, vasakus pussnoa tupp.“ Kannatanu on kirjeldanud, kuidas süüdistatav ligines talle ligi meetri kaugusele, nuga tema rinnaku poole suunatud. Küsimusele, mida ta tundis sel hetkel, vastas kannatanu: „Hirm oma elu ja tervise pärast. Mõttest käis läbi, et mul kaasas alaealine laps, et tema näeb kõike seda pealt või saab kahjustada... Tahtsin konflikti ära lõpetada, kuna sain aru, et alkoholijoobes inimene ja noaga minu poole viitamas, et lepin olukorraga ja ütlesin talle: hea küll, lähen ära.“ (Ko To tl 78-79) „Tema asendist, tema hoiakust, tema käitumisest oli aru saada, et ta võib mind rünnata. Pidin taluma hirmu, alandust ja olukorraga leppimist, kuidas sealt tulema saab.“ (Ko To tl 85)
19.Kannatanu R.P. pidi noa hirmus alluma süüdistatava tahtele, et ära hoida endale ja sõiduki esiistmel istuvale pojale edasist ähvardavat sündmuste arengut. Noa olemasolu tõttu tajus kannatanu süüdistatava ähvardust tõsiseltvõetavalt ja reaalsena ning tal oli ilmselgelt hirm karta ähvarduse täideviimist. On eluliselt usutav, et kannatanu vahetuses läheduses noaga vehkiv ja räuskav joobes isik paneb igas keskmises mõistlikus kõrvalvaatajas momentaalselt põlema kõrgendatud ohulambi. Vehkides noaga, jagas süüdistatav kannatanu R.P. le vihaselt korraldusi ja kannatanu oli tekkinud olukorras sunnitud enda ja poja kaitseks tõstma kivi ning selle eemale viima. Noaga ründamise vältimiseks otsustas R.P. olukorraga leppida.
20.Kaitsja arust ei saa sõidukijuhist kannatanu R.P. poeg, samas sõidukis viibinud O.O. olla asjas kannatanu. Maakohus pole selle väitega nõustunud ja ei nõustu ka ringkonnakohus. Olukorras, kus noaga vehkiv ja praaliv joobes süüdistatav ähvardab R.P. t, tajus mõne meetri kaugusel alaealine ilmselget ohtu oma isale. Selline ekstremaalne vaatepilt tekitab tavaolukorras päise päeva ajal igas alaealises hirmu. Sisuliselt tardus alaealine sõidukisse, sest oli hirmul edasiste sündmuste võimalikust eskaleerumisest. Süüdistatava poolt noaga vehkimise ajal oli kannatanu R.P. ründaja meelevallas. Süüdistatav sai väga hästi aru, et nuga kätte võttes ja sellega vehkides hirmutab ta sellega kõiki lähedalolijaid, käesoleval juhul R.P. t ja O.O. t. Kannatanu R.P. on maakohtus selgitanud, et sõidukisse istudes oli tema alaealine poeg nähtust hirmunud ja tema esimene reaktsioon oli, et „issi, kui suur nuga sellel mehel on.“
21.Edu ei saada seega kaitsja taotlust ka selles, et tõenditest tulenevalt ei saa O.O. t käsitleda kannatanuna ähvardamise episoodis. O.O. vastustest maakohtus prokuröri küsimustele nähtub, et O.O. nägi autoaknast nuga, millega X.X. R.P. t ähvardas ning kirjeldas üksikasjalikult noa suurust ja viisi, kuidas süüdistatav nuga kasutas. O.O. selgitas, et X.X. käes nuga nähes ta ehmus ja kartis oma isa elu pärast. Õigustatult tuleb jaatada seisukohta, et ähvardamine on võimalik ka siis, kui isik ähvardab teist isikut seeläbi, et lubab tema isa elu ja tervist kahjustada. Ähvarduse adressaadiks saab pidada sellele isikule lähedast inimest, kelle õigushüve lubab ähvardaja kahjustada.
22.Subjektiivse koosseisu jaatamiseks piisab sellest, et X.X. pidas võimalikuks ja möönis, et autos istuv isik on R.P. lähedane. X.X. ähvardas ühe teoga, s.o R.P. noaga ründamisega, kahte inimest R.P. ja O.O. t. Süüdistatav sai kindlasti aru, et vehkides suuremat sorti noaga, tajuvad ka lähedalolijad, et selline isik kujutab endast ohtu ja võib kohe noaga rünnata. Kaitsja pakub veel asjakohatult, et X.X. ei saanud ette arvata, et sõidukis istub alaealine laps,
kui sama hästi oleks võinud seal istuda lühikest kasvu kõhetu kurjategija.
23.Kaitsja püstitab ka versiooni, et kui X.X. st tulenev oht oleks olnud tõsiseltvõetav, poleks kannatanu R.P. peale sõiduautoga manööverdamist sellest enam väljunud ega hakanud maakivi ümber paigutama. R.P. l oli vabadus ära sõita, kuid ta ei kasutanud seda. Kannatanute soov ei olnud kaitsja arvates sündmuskohalt lahkuda, vaid luua konflikt X.X. ga. Eelnimetatud väide ei ole kohtukolleegiumi hinnangul kuidagi kooskõlas kannatanu ütlustega. Olukord, kus süüdistatav oli noaga hirmutades allutanud R.P. oma nõudmistele ja ei lasknud kannatanul lahkuda ning piiras tema liikumisvabadust, kirjeldavad ilmekalt ehmunud kannatanu ütlused, kes oli ootamatult sattunud äärmuslikku olukorda: „Tegi sammukese mulle lähemale, tõstis noa kõrgemale ja ütles, et kuhugi sa ei lähe. Aseta see kivi sinna, kus see oli. Olin leppinud selle olukorraga, et agressiivne inimene mind töötleb ja olin seisundis ja leppisin sellega, et tal on mõju minu üle ja teen mida ta soovib noa ähvardusel...ma olin nii tugeva mõju all, et otsustasin ikkagi välja astuda ja selle kivi tagasi panna sinna, kuhu ta käsutas.“ Ringkonnakohus leiab, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav lõi kannatanule liikumistakistuse ja R.P. õigus valida oma asukohta oli piiratud ja ning seda ei välista ka asjaolu, et liikumisvabadus polnud piiratud väga pikalt.
24.Maakohtu põhjaliku analüüsiga soostub kohtukolleegium ka osas, miks ei saa pidada tunnistaja K.J. i ja süüdistatava ütlusi asetleidnud sündmuse hindamisel usaldusväärseks. (Ko To tl 160)
25.Kaitsja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks 60 minutit, apellatsiooni koostamiseks kokku 300 minutit ehk 5 tundi, mille eest taotleb tasu 388,80 eurot, sh käibemaks 64,80 eurot. Kaitsja apellatsioon on kokku 9 lehekülge, millest põhjendused asuvad 8-l leheküljel. Ringkonnakohus peab põhjendatuks otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kulunud aega ja loeb tasutaotluse põhjendatuks.
26.Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 sätestatud lahendi, s.o jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jäävad menetluskulud summas 388,80 eurot süüdistatava X.X. kanda.
27.Tulenevalt eeltoodust ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2022 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
/allkirjastatud digitaalselt/
Maarika Kuusk
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.