1-21-5080/21 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

KarS § 73 lg 1, 3 alusel ei pöörata 10 kuud vangistust K. R. suhtes täielikult täitmisele, kui K. R. ei pane 1 (ühe) aasta 6 (kuue) kuu katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg 1 aasta 6 kuud kulgema kohtuotsuse kuulutamisest – 11.01.2022.a. KrMS § 180 lg 1 alusel jätta süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud K. R. kanda. KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista K. R. riigituludesse menetluskuluna kokku 4237.80€, milline summa koosneb järgmistest kuludest:  2268€ kannatanu valitud esindajale makstud tasu kohtueelses menetluses (lk 58-67; KrMS § 175 lg 1 p 1),  64.80€ riigi õigusabi kulu kohtueelses menetluses (lk 56-57; KrMS § 175 lg 1 p 4),  924 € riigi õigusabi kulu kohtumenetluses (lk 69-70; KrMS § 175 lg 1 p 4),  981€ sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9, KrMS § 179 lg 1 p 2). Menetluskulu 4237.80€ tuleb tasuda Maksu- ja Tolliametile (makse saaja) viitenumbriga 99922700001388 ühele järgmistest kontonumbritest:  SEB PANK EE351010052031000004  SWEDBANK EE502200221014193355  LUMINOR BANK EE401700017002872300 Selgituseks märkida: „süüdistatava nimi, 1-21-5080, menetluskulu 11.01.2022.a Tartu Maakohtu Tartu kohtumaja kohtuotsuse alusel“. KrMS § 180 lg 3 alusel, tagamaks K. R. tulevikuks paremaid resotsialiseerumisväljavaateid, võimaldada K. R. menetluskulu 4237.80€ tasuda ositi – kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates tasuda 12 kuu jooksul iga kuu viimaseks kuupäevaks vähemalt 353 eurot 15 senti kuni menetluskulu täieliku tasumiseni. Menetluskulu riigituludesse sissenõudmisel kohaldatakse KrMS § 423, KrMS § 417 lg 2, KrMS § 412 lg 3 koostoimes KrMS § 180 lg 3, KarS § 66 lõigetes 1 ja 3 sätestatuga – menetluskulu kohtuotsuse jõustumisest ositi 12 kuu jooksul tasumata jätmisel edastatakse kohtuotsus võlgnevuste sissenõudmiseks kohtutäiturile ja võlgnikul tuleb kanda ka täitemenetlusega kaasnevad kulud. Süüdistatava K. R. kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumetsa 11.01.2022.a taotluse (lk 69-70) alusel välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Advokaadibüroo In Jure (asukoht Tartus Riia tn 15b) kasuks 924 eurot (sellest käibemaks on 154€) vandeadvokaat Marko Paabumetsa süüdistatava K. R. kaitsjana riigi õigusabi korras kohtumenetluses kriminaalasja üldmenetluses osutatud õigusabi eest. KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kohtuotsuse jõustumise järgselt kriminaalasja juurde toimikusse Häirekeskusele 17.07.2020.a tehtud kõne salvestis CD-plaadil (lk 48). Kohtuotsus edastada prokurörile, kannatanutele R. P. (XXX) ja R. P. (XXX) ning süüdistatava kaitsjale Marko Paabumetsale. Süüdistatavale edastada kohtuotsus koos makseinfoga. Jõustunud kohtuotsus edastada täitmiseks Maksu- ja Tolliametile menetluskulu käsitlevas osas.

K. R. süü süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi on tõendatud selles, et tema 17.07.2020.a kella 22 paiku Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul võttis noatupest välja noa ja hoidis seda R. P. rindkere suunas. K. R. käes nuga nähes tunnetas R. P. reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Seda kõike nägi samal ajal pealt kannatanu R. P. XXX R. P., kes istus sündmuse ajal R. P. sõiduautos juhi kõrvalistmel. K. R. teo tagajärjel tundsid R. P. ja R. P. hirmu ja reaalset ohtu R. P. elule ja tervisele. R. P. ja R. P. oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna K. R. oli käes nuga, mis oli suunatud R. P. keha suunas. K. R. süü süüdistuses KarS § 136 lg 1 järgi on tõendatud selles, et tema 17.07.2020.a peale kella 22 Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul, pärast seda, kui oli suunanud noa R. P. rindkere poole, ei lubanud kannatanul lahkuda, kui kannatanu lahkumiseks soovi avaldas. K. R., hoides käes kannatanu R. P. rindkere poole suunatud nuga, käskis noa ähvardusel kannatanul R. P. haljasalal asuva kivi ühest kohast teise tõsta, millise korralduse kannatanu R. P. hirmu tõttu ka täitis, manööverdas enda auto kivi varasemalt asukohalt minema, väljus autost ja tõstis K. R. osundatud kivi K. R. näidatud kohta. Sellise K. R. tegevuse tagajärjel tundis R. P. liikumisvabaduse piiramist ja hirmu, mistõttu kartes K. R. ärritada, ei julgenud ta sündmuskohalt ilma K. R. käsklustele allumata lahkuda. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 17.07.2020.a õhtusel ajal kella 22 paiku kohtusid Tartumaal Elva linnas XXX kõrval asuval kinnistul K. R. ning R. P. ja viimasega kaasas olnud XXX R. P.. Kohtumine toimus Elva linnale kuuluval kinnistul Elvas XXX (lk 31) kannatanute kasutuses olnud sõiduauto reg nr XXX juures, mis oli pargitud sõiduteega risti haljasalale esiotsaga suure puu poole ja tagumise otsaga sõidutee suunas (fotod: lk 32, 35; asukoha skeemid: lk 43, 50 pöördel). Selles osas on tõenditest nähtuvad asjaolud kooskõlas ja vastuolud puuduvad. Kriminaalasjas ei ole vaidlust ka selles, et süüdistatava ja kannatanute vahelise vastuolu põhjuseks oli parkimisega seonduv. K. R. ja XXX K. J. ei olnud vastuvõetav, et R. P. oli tema kasutuses olnud sõiduauto reg märgiga XXX parkinud nende Elvas XXX asuva naaberkinnistu XXX haljasalale risti sõiduteega. Selleks, et kannatanud naaberkrundile enam oma sõidukit edaspidi ei pargiks, viis K. R. kannatanute kasutuses olnud sõiduauto

esiklaasi klaasipuhastaja vahele sildi, millele oli kirjutatud suurelt trükitähtedega: „ÄRA PARGI HALJASALALE! XXX“ (lk 30: trükitähtedega silt). Selle sildi pani K. R. sõiduauto reg märgiga XXX klaasipuhastaja vahele ajal, kui kannatanud olid lähedal asuva järve ääres kalal ja ei olnud kalalt veel auto juurde tagasi jõudnud. Kalalt järve juurest tagasi jõudnud kannatanud R. P. ja R. P. leidsid auto juurde jõudes, kui nad hakkasid ära sõitma, aknaklaasilt klaasipuhastaja taha pandud eelnimetatud sildi ja soovisid ära sõita, kuid ära sõitmiseks tagurdamise ajal sõitsid auto tagumise osa põhjaga vastu auto all olevat kivi, mis tegi suurt lärmi, mida kuulsid enda XXX asuva eramu II korruse magamistuppa XXX K. R. ja K. J. ning läksid akna peale toimuvat vaatama. Siis R. P. võttis auto ära sõitmist takistanud suure kivi auto alt välja ja viskas lähedale haljasalale maha. Seda oma magamistoa aknast pealt näinud K. R. hõikas II korruse avatud aknast välja, et ära pargi haljasalale ja tõsta kivi tagasi. Kannatanud R. P. ja R. P. ei olnud sellega nõus, ei näinud probleemi antud kohas parkimisega ja ei olnud nõus ka kivi tagasi tõstma, mispeale K. R. läks enda Elvas XXX asuvast kodust välja naaberkrundile Elvas XXX kannatanute ja nende kasutuses olnud sõiduauto juurde. Eeltoodud asjaolude osas on kannatanute R. P. ja R. P. ütlused ning tunnistaja K. J. ja süüdistatava K. R. ütlused kooskõlas. Sündmuste edasise käigu osas on aga kriminaalasjas tõendite vahel teravad vastuolud. Peamised vastuolud on selles osas, kas Elvas XXX kinnistul kannatanute kasutuses olnud sõiduauto reg märgiga XXX parkimiskoha juurde tulnud K. R. oli kannatanutega suhtlemiseks midagi kaasa võetud või mitte, kas tal oli midagi käes või ei olnud või oli kaasavõetu tal pükste taskus. Mõlema kannatanu, nii R. P. kui ka R. P., ütluste kohaselt oli naaberkinnistult Elvas XXX asuva eramu juurest nende kasutuses olnud auto juurde tulnud K. R. kaasas noatupp ja nuga ca 20-sentimeetrise teraga, neist noatuppe hoidis K. R. vasakus käes ja nuga hoidis K. R. paremas käes ning seda ka siis, kui K. R. seisis nende kasutuses olnud sõiduauto juures ja asus R. P. ca 1 meetri kaugusel, hoides nuga käes selle teraga R. P. rindkere suunas. Süüdistatava XXX K. J. ütluste kohaselt ei olnud K. R. õue kannatanute juurde minnes midagi kaasas, alles samal päeval hiljem, kui tuli politsei, siis sai XXX K. R. käest teada, et XXX oli kannatanutega suhtlema minnes kaasa võtnud noatupe. Tunnistaja K. J. ütluste kohaselt ei näinud ta XXX K. R. midagi kaasas olevat, s.h ei näinud ka seda, et XXX oleks olnud noatupp kaasa võetud. Süüdistatava K. R. ütluste kohaselt võttis ta kodust köögist kapi pealt kaasa 20sentimeetrise kalamehe noatupe ja pani selle enda lühikeste pükste taskusse, kuid see ulatus pooleldi taskust välja. K.R. ütluste kohaselt käis sinna noatupe sisse üle 10sentimeetrise teraga nuga, aga nuga oli kadunud ja kaasa võttis ta ainult noatupe, milles nuga sees polnud. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis ta noatupe kaasa enesekaitseks. Kohus, hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis, on seisukohal, et kohtul pole alust kannatanute R. P. ja R. P. ütluste tõele vastavuses kahelda, mistõttu on põhjendatud otsus rajada kannatanute ütlustele ja nendega kooskõlas olevale tõendite kogumile. Süüdistatava K. R. ja tema XXX K. J. tunnistajana antud ütlustele on põhjendatud otsus rajada üksnes osas, millises need on kooskõlas ülejäänud omavahel kooskõlas oleva tõendikogumiga. Esmalt on oluline täheldada, et süüdistatava K. R. ütlused selle kohta, et ta võttis noatupe kannatanute juurde minnes kaasa enesekaitseks, kuna väljas olevaid isikuid oli kaks ja kartis nende endale kallale tulemist, on ebausutavad ja ebaloogilised. Maakohtus käisid kohtuistungil mõlemad kannatanud. Täiskasvanud kannatanu R. P. on kõhetu ja süüdistatavast oluliselt väiksema väljanägemisega ning seda nii pikkuselt kui ka laiuselt. Teine kannatanu R. P. oli sündmuste toimumise ajal XXX. Kohtus ütluste andmise ajal oli R. P. XXX. Isegi kohtus oli R. P. silmanähtavalt alaealine, lühikest kasvu ja oluliselt lühem nii XXX R. P. kui ka süüdistatavast K. R. Süüdistatav K. R. on ilmselgelt mõlemast

kannatanust pikem ja ka turskem ning kehatüübilt tugevama ja toekama väljanägemisega, kui seda on mõlemad kannatanud. Sellele, et kannatanu R. P. XXX R. P. oli väikest kasvu, viitavad kaudselt ka tunnistaja K. K. ütlused selle kohta, et pidas hooga sündmuskohalt lahkuvas autos juhi kõrvalistujat naisterahvaks, kuigi täpselt seda ei näinud ja silmsidet ära sõitvas sõidukites olnutega enam polnud. Mõlema kannatanu ja ka süüdistatava ütlustega on tõendatud, et kannatanutest R. P. istus juhikohal ja tema XXX R. P. istus juhi kõrvalistmel. Kohtu hinnangul ei anna eeltoodu aga põhjendatud alust kahelda tunnistaja K. K. ütluste usaldusväärsuses, kuna ta on selgitanud, millest talle selline mulje jäi, selgitades, et täpselt ta enam ei näinud, kuna silmsidet hooga ära sõitvas autos olnud isikutega tal enam polnud. Lisaks sellele, et süüdistatav K. R. oli mõlemast kannatanust füüsiliselt tugevama väljanägemisega, nähtub K. R. enda käitumisest intensiivsus ja soov kannatanutega suhtlemiseks. Faktiline olukord ei eeldanud üldse, et K. R. asuks naaberkinnistul asuvate kannatanutega suhtlusesse. K. R. enda käitumisest lähtus soov ja initsiatiiv kannatanutega suhtlemiseks, kuigi ühtegi objektiivset põhjust tal kannatanutega suhtlemiseks ja parkimise koha pealt tüli üles kiskumiseks polnud. Siinkohal on oluline täheldada, et Elvas XXX kinnistu omanik on Elva linn (lk 31). Elva Vallavalitsuse kinnitusel on neile kuuluv Elvas XXX asuv kinnistu üldkasutatav maa-ala, mille kasutamist pole kinnistu naabril õigust reguleerida, s.t kinnistu on avalikus kasutuses ja kõigil on selle kasutamiseks ühesugused õigused ning kinnistu naabril pole õigust seal parkimist takistada (lk 31: Elva Vallavalituse vastuskiri). Nii süüdistatava K. R. kui ka tunnistaja K. J. ütluste kohaselt olid nad paigaldanud Elvas XXX asuvale naaberkinnistule maakivid parkimise korraldamiseks (fotod sündmuskoha ja maakivide kohta: lk 34, 35-39), kuigi teadsid seda, et nad pole selle kinnistu omanikud ning neil puudub seal parkimise korraldamiseks õigus. Käesoleval juhtumil nähtub nii kannatanute kui ka süüdistatava K. R. ja tunnistaja K. J. ütlustest ning nende ütlustega kooskõlas olevatelt skeemidelt (lk 33, 43) ja fotodelt (lk 32, 35, 39), et kannatanute kasutuses olnud sõiduauto ei takistanud XXX kinnistule pargituna kellelgi seal liikumist ja liiklemist. XXX elanike K. R. ja K. J. õigusi naaberkinnistule XXX pargitud ja kannatanute kasutuses olnud sõiduk millegagi ei piiranud. K. R. polnud eraisikuna ja naaberkinnistu omanikuna õigust sekkuda avalikus kasutuses oleval XXX krundil viibivate kannatanute tegevusse, s.h hakata reguleerima ja korraldama kannatanute kasutuses oleva sõiduauto parkimist ning hakata seal maakivide asukohti määrama. Liiklusseaduse (LS) § 21 lg 2 p 12 ja LS § 21 lg 4 p 1 kohaselt ei tohi sõidukit peatada ja parkida haljasalal ilma selle omaniku või valdaja loata. LS § 20 lg 2,3 kohaselt võib asulas sõidukeid parkida sõiduteel ühes reas sõiduki pikiteljega rööpselt sõiduteeäärega, sõidutee parempoolse ääre lähedal või parempoolsel teepeenral nii, et jalakäijale jääks teepeenral vabaks vähemalt 0,7 meetri laiune käiguriba. Skeemilt (lk 43) ja fotolt (lk 32) nähtub, et kannatanute kasutuses olnud sõiduauto parkimine ei pruukinud neile nõuetele vastata, kuna asus parkides sõiduteega risti ja oli sõidutee äärest ning teepeenrast veidi maad eemal. Kui K. R. oli seisukohal, et kannatanute kasutuses olnud sõiduk oli valesti naaberkinnistule pargitud, siis tulnuks tal selleks kontakteeruda kas kinnistu omanikuga või politseiga, mitte aga minna ise parkimist ja sellega seonduvat korraldama. Eeltoodust nähtuvalt pole kahtlust selles, et mõlemad kannatanud ei kujutanud K. R. ja tema perele mingit ohtu, kannatanutele ei tulnud mõttessegi minna XXX asuvale naaberkinnistule K. R. ja tema pere elukohta suhteid klaarima. Kannatanute R. P. ja R. P. ning tunnistajate K. J. ja K. K. ütlustest ning süüdistatava ütlustest ei nähtu kuskilt, et kannatanud oleksid käitunud XXX kinnistu elanike suhtes agressiivselt, neid millegagi ähvardanud või avaldanud soovi minna K. R. koju parkimise teemalisi suhteid klaarima. Asjaolu, et kannatanud soovisid nende peale XXX asuva elumaja II korruse aknast karjuva K. R. poolt karjumise lõpetamist, milleks R. P. avaldas valmisolekut probleemist rääkida, kui aknast

karjuv isik tuleks nende juurde alla, ei saa pidada kannatanute poolseks ähvarduseks olukorras, kus K. R. jättis kannatanute kasutuses oleva sõiduki tuuleklaasile parkimist keelava kirjakese ja karjus neile aknast parkimist keelavaid lauseid ning andis korraldusi, tõsta auto all olnud kivi teise kohta tagasi. Oluline on siinkohal täheldada, et kannatanud soovisid Elvas XXX asuvalt kinnistult lahkuda ja tegid selleks ettevalmistusi, milleks kannatanutel tuli ka nende auto all asuv suur kivi eemaldada, kuna see kivi takistas neil välja tagurdamist ja lahkumist. Kannatanute ütlustest nähtub, et seda kivi neil auto parkimise ajal ja sõiduki juurest lahkudes auto tagumise osa all olla ei saanud, sest auto parkimise ajal seda kivi parkimiskohas polnud ja autot sai probleemideta parkida, s.t ükski kivi seda ei takistanud. Kannatanute ütlustest nähtub, et kivi oli nende kasutuses olnud auto alla tekkinud ajaks, kui nad olid jõudnud järve äärest kalalt auto juurde tagasi, kuid see auto alla tekkinud suur kivi jäi neile esialgu märkamata, kuna asus auto all ja seda polnud näha, kivist said teada siis, kui sellele auto põhja all oleva sumbutajaga otsa tagurdasid ja see vastu auto põhja puutudes valjult häält tegi. Eelkajastatud asjaoludel on süüdistatava K. R. väited selle kohta, et ta kartis naaberkinnistul asuva kahe isiku endale kallale tulemist, milleks ta võttiski enesekaitseks kaasa noatupe, ebausutavad, kuna kannatanutest agressiivsust XXX elanike suhtes ei lähtunud ning ainukeseks isikuks, kes kannatanutega kamandavalt ja provotseerivalt käitus, oli K. R. ise. Kohtule on veenvad ja usutavad kannatanute R. P. ja R. P. ütlustest nähtuv selle kohta, et enda nõudmiste naaberkinnistul parkijate suhtes kehtestamiseks võttis K. R. kodust õue kannatanute juurde minnes kaasa nii noatupe kui ka selle sisse käiva noa ning nuga 1 meetri kaugusel asuva kannatanu R. P. rindkere suunas hoides saavutaski oma eesmärgi, kuna hirmust ja kartusest oma elu ja tervise pärast täitiski R. P. talle K. R. poolt antud korralduse ning tõstis auto alt eemaldatud kivi K. R. nõutud kohta. Kannatanute ütlustest nähtub, et K. R. saavutas kannatanuid noaga ähvardades ka pikemas plaanis enda eesmärgi, kuna pärast sellist oktlikku intsidenti pole kannatanud enam tahtnud samasse kohta järve äärde kalale minna. Mõlema kannatanu ütlustest nähtub, et nad käiksid samas kohas järve juures kala püüdmas edasi, kui poleks olnud seda noaga seonduvat intsidenti, mille tulemusena nad hoiavad sellest kohast eemale. Kannatanute ütlustest nähtub ka see, et nüüd nad kardavad ka seda, et K. R. juhuslikult kohtudes võib ta hakata nende suhtes vägivaldselt käituma, kuna andsid asjale ametliku käigu. Kohtul ei ole alust kannatanute R. P. ja R. P. ütluste tõele vastavuses kahtlemiseks. Kannatanute ütlustega on kooskõlas ka nende faktiline käitumine pärast neile niivõrd ohtlikku sündmust. Esimesel võimalusel, pärast seda, kui kannatanud olid nuga käes hoidva K. R. meelevalla alt pääsenud ja mõnisada meetrit XXX kinnistust eemale sõitnud, helistas R. P. 17.07.2020.a kella 22:15:02 ajal Häirekeskuse lühinumbrile ja andis toimunust teada (lk 46-48) ning sama päeva õhtul, s.o 17.07.2020.a edastas R. P. politseile ka elektroonse süüteoteate (lk 45), mille tulemusena sündmus Häirekeskuses ja politseis ka registreeriti (lk 49, 50). Kannatanute ütlused on kooskõlas Häirekeskusele tehtud kõnes avaldatuga (asitõendi vaatlusprotokoll: lk 46-48) ja süüteoteates avaldatuga (lk 45) ning ka sündmuse protokoll-arvestuskaardil (lk 49) ja patrullitalituse teenistuslehel kajastatuga (lk 50), aga ka R. P. elektronsuhtlusest nähtuvaga (lk 40). Mõlemad kannatanud on kogu kriminaalmenetluse kestel andnud ühetaolisi ütlusi ja need on loogilises kooskõlas ka ülejäänud tõendite kogumiga, kui välja jätta süüdistatava ja tema XXX ütlused osas, milliste usaldusväärsuses ja tõele vastavuses on kohtul alust kahelda. Süüdistatava K. R. ütluste usaldusväärsuses on kohtul alust kahelda nende muutlikkuse tõttu. Esmalt väitis süüdistatav, et kannatanutega suhtluse ajal ta noatuppe taskust välja ei võtnud, kuid ütluste andmise ajal mõne aja möödudes muutis enda ütlusi ja ütles, et võibolla võttis korraks noatupest kinni, kuna kartis selle taskust välja kukkumist. Veidi aja pärast aga tunnistas süüdistatav, et noatuppe nähes tõstis kannatanu kivi tagasi ja siis kannatanu rahunes maha. Süüdistatava muutlikele ütlustele kohus otsust ei raja.

Mis puutub tunnistaja K J ütlustesse ja noatupe pikkusesse, siis on oluline täheldada, et noatupp pidi olema vähemalt 20 sentimeetri pikkune. Nähtub see kogumis nii kannatanute kui ka süüdistatava ütlustest. Kannatanute ütluste kohaselt oli süüdistataval käes hoitud noa tera 15-20 cm pikkune. Süüdistatava ütluste kohaselt oli kalanoa noatupp 20 cm pikk, sinna sisse käinud üle 10 cm teraga nuga oli tal ära kadunud. Süüdistatava K. R. ütluste kohaselt ei mahtunud see vähemalt 20 cm pikkune noatupp ära tema lühikeste pükste taskusse ja oli süüdistatava ütlustest nähtuvalt pooleldi pükstest väljas. Siinkohal on oluline täheldada, et riietuse osas on kõigi isikute ütlused kooskõlas ja pole vaidlust selles, et süüdistataval olid jalas lühikesed sinised püksid ja ülakeha oli paljas. Taolise riietuse juures on välistatud võimalus, et pükstest pooleldi välja ulatuv noatupp saanuks jääda süüdistatava XXX K. J. märkamatuks. K. J. andis kohtus ütlusi tunnistajana. Kohus selgitas küll talle võimalust ütluste andmisest keelduda, kuna süüdistatav on tema XXX, XXX, kuid K. J. soovis ütlusi anda. Kohus selgitas K. J., et kui ta otsustab ütlusi anda, siis on tal tõe rääkimise kohustus ning hoiatas tunnistajat K. J., et teadvalt valeütluste andmise eest karistatakse teda kriminaalkorras, millest teadlikuks olemise kohta võeti tunnistajalt K. J. ka allkiri (lk 42: allkirjaleht). Kuna K. R. ülakeha oli kodust väljudes ja kannatanute juurde minnes ja kannatanutega suhtlemise ajal kogu aeg paljas, siis on välistatud võimalus, et talle saanuks märkamatuks jääda K. R. pükste taskust pooleldi väljas olev noatupp ja sellega K. R. poolt hiljem kannatanute sõiduki juures kannatanute ähvardamine, kui K. R. võttis noatupe enda taskust välja ja seda käes hoidis, mille tulemusena R. P. täitis K. R. korralduse kivi tagasi tõstmiseks ning tõstis kivi K. R. nõutud kohta. Eelkirjeldatud asjaoludel ei ole tunnistaja K. J. ütlused veenvad ja usutavad selles osas, et tema ei näinud, et XXX K. R. oleks üldse kannatanute juurde suundudes ja kannatanutega suheldes midagi kaasas olnud. Kuna K. J. ütluste kohaselt ei seisnud auto juures kannatanu ja XXX paigal, vaid nad olid liikumises, vahepeal olid tema poole küljega, vahepeal seljaga, vahepeal näoga, siis ei saanud K. J. jääda märkamatuks ka tema XXX pükstest välja tilpnev ese ja XXX poolt hiljem kannatanute juures käes hoitav ese. Süüdistatava K. R. XXX K. J. ütlustele kohus otsust ei raja. Osas, millises süüdistatava K. R. ütlused ja XXX K. J. tunnistajana antud ütlused satuvad vastuollu ülejäänud omavahel kooskõlas oleva tõendikogumiga, lähtub kohus omavahel kooskõlas olevast tõendikogumist ja otsust süüdistatava K. R. ja tunnistaja K. J. ütlustele ei raja. Kohtule ei ole veenvad ja usutavad süüdistatava ütlused selle kohta, et tema noatuppe käivat nuga kaasa ei võtnud ja võttis kaasa üksnes noatupe. Kohtule ei ole veenvad ja usutavad ka süüdistatava XXX K. J. ütlused selle kohta, et XXX ei olnud kannatanute juurde minnes kaasas ühtegi eset. On eluliselt usutav ja loogiline, et naaberkinnistul asunud ebasoovitavate isikute hirmutamiseks, nende ähvardamiseks ning eemale peletamiseks ning enese ülemvõimu kehtestamiseks võttis K. R. kaasa noa ja kuna sellel noal oli olemas ka tupp, siis ta võttis koos noaga kaasa ka noatupe. Neil eelkajastatud asjaoludel pole kohtul alust kahelda kannatanute R. P. ja R. P. ütluste tõele vastavuses. Mõlemad kannatanud on kogu kriminaalmenetluse kestel andnud ühetaolisi ütlusi ja need on loogilises kooskõlas ka ülejäänud tõendite kogumiga, kui välja jätta süüdistatava ja XXX ütlused osas, milliste usaldusväärsuses ja tõele vastavuses on kohtul alust kahelda. Kohtu hinnangul käitus K. R. kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, kui ta enne naaberkinnistul asuvate kannatanute juurde minemist võttis kaasa noa ja noatupe, milliste esemete enda käes hoidmisega ning neist nuga teraga 1 meetri kaugusel asuva kannatanu R. P. poole suunates nõudis, et sellel kinnistu haljasalal ei pargitaks ning nuga teraga R. P. rindkere poole ähvardavalt käes hoides ei lubanud kannatanutel enne ära sõita, kui R. P. on ühe maakivi tõstnud ümber K. R. soovitud kohta. Nii kannatanute kui ka süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanud polnud nendega XXX elumaja II korruse akna kaudu suhtlust alustanud K. R. nõudmistega nõus, kannatanute hinnangul võisid nad XXX kinnistule parkida ning nad polnud nõus täitma ka K. R. nõudmist, tõsta kivi K. R. soovitud kohta. Kannatanud olid K.

R. täielikult teistsugustel seisukohtadel ja keeldusid K. R. nõudmistele allumast. Enese kehtestamiseks ning väljas asuvate kannatanute enda tahtele allutamiseks võttiski K. R. kodust kaasa noa koos noatupega, neist noatuppe hoidis K. R. kannatanute ütlustest nähtuvalt vasakus käes ja nuga paremas käes. R. P. 1 meetri kaugusel nuga käes hoidva K. R. eesmärgiks oligi XXX kinnistule parkinud isikute noaga ähvardamine, millise käitumise tulemusena tundsidki nii R. P. kui ka XXX R. P. reaalset hirmu R. P. elu ja tervise pärast. Sellega aga K. R. poolt kannatanute noaga ähvardamine ei piirdunud. Kuigi kannatanutel oli soov parkimiskohast lahkuda, takistas nuga teraga R. P. rindkere poole käes hoidev K. R. kannatanutel lahkumist, asudes noa ähvardusel nõudma, et R. P. tõstaks auto alt ära võetud kivi tema poolt näidatud kohta tagasi. Eelnevalt oli R. P. keeldunud seda tegemast. Nüüd, mil K. R. nõudis noa ähvardusel kivi ühest kohas teise tõstmist, täitis R. P. selle K. R. poolt talle antud korralduse, kartes sündmuskohalt lahkuda, millise käitumisega K. R. piiras R. P. liikumisvabadust. Kuna nii kannatanute kui ka tunnistajate K. J. ja K. K. ning ka süüdistatava K. R. ütlustest nähtub kogumis, et K. R. oli 17.07.2020.a õhtul eelnevalt tarbinud alkoholi, 3-4 purgiõlut A. Le Coq Premiumi, ja K. R. oli kannatanute suhtes agressiivselt meelestatud, esitades neile kohatuid nõudmisi nii parkimise kui ka kivide tõstmisega seoses, siis oli kannatanutel alust ebaadekvaatselt käituvat K. R. karta ning pidada tema noaga ähvardusi reaalseteks. Neil asjaoludel pole kohtul kahtlust selles, et mõlemad kannatanud tundsid noaga ähvardavast K. R. reaalset hirmu R. P. elu ja tervise pärast. K. R. käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. K. R. käitumise õigusvastasust kannatanu R. P. liikumisvabaduse piiramisel ei välista asjaolu, et see ei kestnud pikalt. Kuna selgelt on piiritletav, et K. R. takistas noa ähvardusel kannatanutel autoga ära sõitmist ning nõudis R. P. ühe maakivi ühest kohast teise tõstmist, siis on kahtlusteta selge, et kannatanu R. P. liikumisvabadus oli sellest piiratud. Hirmust nuga käes hoidva K. R. ees ei julgenud R. P. autoga ära sõita, kuigi mõlema kannatanu soov ja eesmärk oli autoga sündmuskohalt lahkuda. Et nuga käes hoidvat K. R. mitte ärritada, otsustas R. P. jääda sündmuskohale ja täita K. R. esitatud nõudmise, et enne ei lahku siit, kui kivi on ümber tõstetud. K. R. takistas noa ähvardusel kannatanutel autoga sündmuskohalt lahkumist senikaua kuni lõpuks R. P. allus K. R. nõudmisele ja tõstis maakivi K. R. soovitud kohta. Mis puutub R. P. staatusesse kannatanuna, siis kohtu hinnangul oli tal XXX alust karta XXX suhtes noaga tehtud ähvarduste täideviimist ning tunda hirmu oma XXX ja tervise pärast. Kuna tegemist oli alaealisega, siis tema seadusliku esindaja XXX noaga ähvardamine on reaalne oht ka XXX, kes jääks ähvarduste täideviimisel omapead ja ilma täiskasvanud XXX toeta ning satuks sellega ühtlasi vägivallatseja ja alkoholi tarbinud ning ebaadekvaatselt käituva K. R. meelevalla alla. K. R. kuritegelik käitumine on kvalifitseeritav KarS § 120 lg 1 järgi, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamisena, kuna oli alust karta ähvarduse täideviimist. K. R. käitumine liikumisvabaduse piiramisel on kvalifitseeritav KarS § 136 lg 1 järgi, s.o teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisena.

KarS § 120 lg 1 kohaselt karistatakse ähvardamise eest rahalise karistusega või kuni üheaastase vangistusega. KarS § 136 lg 1 kohaselt karistatakse seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest rahalise karistusega või kuni viieaastase vangistusega. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. K. R. süü suurust mõjutab asjaolu, et ähvardamiseks ja vabaduse võtmiseks kasutati suurt pussnuga, tera pikkusega 15-20 cm, mida K. R. hoidis enda käes teraga kannatanu R. P. rindkere poole suunatuna kannatanule väga lähedal, umbes 1 meetri kaugusel kannatanust. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et mõlemad kuriteod pani K. R. toime kavatsetult, võttes enne kodust lahkumist sealt kannatanute juurde minemiseks kaasa suure noa, millist ta kasutas enda kehtestamiseks kannatanutega suhtlemisel. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et K. R. asus kannatanutega suheldes tegutsema, nagu oleks ta XXX asuva kinnistu omanik ning nagu ta oleks õiguskaitseorgan, kellel on õigus sellel kinnistul parkimist korraldada ning käsutada seal asuvate maakivide ühest asukohast teise teisaldamist. Tegelikkuses aga K. R. Elvas XXX asuva kinnistu omanik pole, ka ei tööta ta õiguskaitseorganis ning Elvas XXX asuva kinnistu elanikuna puudus tal õigus avalikuks kasutamiseks mõeldud naaberkinnistul parkimise korraldamiseks ja selle käigus maakivide ühest kohast teise teisaldamiseks. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et kannatanud ei soovi toimunu tõttu enam sama järve juurde kalastama minna ning nad kardavad, et tänaval juhuslikult kohtudes võib K. R. hakata neile asjale ametliku käigu andmise eest kätte maksma. K. R. käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna K. R. väitel ei saanud ta aru, kes sõidukis tumedas riietuses istus, siis ei loe kohus karistust raskendavaks kuriteo toimepanemist täisealise poolt alaealise juuresolekul. Eelkajastatud asjaoludel on süü suurusest tulenevalt välistatud rahalise karistuse kohaldamine. Kuna kõige pikemalt kestis suhtlus parkimise teemal ja sellega samal ajal noaga ähvardamine, mille tõttu oli kannatanutel pikalt hirmutunne ja kartus R. P. elu ja tervise pärast, siis õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat edaspidi analoogsetest tegudest hoiduma, on KarS § 120 lg 1 järgi põhjendatud teda karistada vangistusega prokuröri taotletud määras, s.o sanktsiooni ülemmäära lähedal 10 kuu vangistusega. Kuna kannatanu R. P. liikumisvabaduse piiramine ei kestnud pikalt, siis õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdistatavat edaspidi analoogsetest tegudest hoiduma, on KarS § 136 lg 1 järgi põhjendatud teda karistada vangistusega prokuröri taotletud määras, s.o sanktsiooni alammäära lähedal 6 kuu vangistusega. Kuna ajaliselt mõlemad teod osaliselt kattusid, ähvardamine päädis lõpuks lühikeseks ajaks R. P. vabaduse võtmisega, mille kestel tal oli lubatud üksnes üks maakivi tõsta ümber K. R. nõutud kohta, siis on kuritegude kogumi eest põhjendatud lugeda kergem karistus KarS § 64 lg 1 alusel kaetuks raskemaga ja mõista liitkaristuseks K. R. 10 kuud vangistust. Kuna varasemalt ei ole K. R. kriminaalkorras karistatud, siis on põhjendatud vangistust kohaldada tingimisi miinimumilähedase 1 aasta 6 kuu katseajaga KarS § 73 lg 1,3 sätete kohaldamisega. KarS § 61 mõttes erandlikud asjaolud karistuse mõistmiseks alla seaduses sätestatud alammäära käesolevas kriminaalasjas puuduvad.