Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

2(5)

Üksnes formaalsete aluste täidetus aga ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKo 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda (RKKKm 3-1-1-12-17, p 18). Küll aga on kinnipeetaval õigus seaduses sätestatud tähtaegade saabumisel tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemisele. KarS § 76 lg 4 kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Kokkuvõttes peab nimetatud erinevate asjaolude hindamine viima arusaamani, milline on süüdimõistetust tulenev uute kuritegude toimepanemise oht. Kui see oht on väike, tuleb inimene vabastada, kui aga oht on arvestatav, tuleb ta jätta vabastamata. Kohus, ära kuulanud süüdimõistetu ja tema kaitsja, tutvunud prokuröri kirjaliku arvamusega, uurinud süüdimõistetu isiklikus toimikus leiduvaid dokumente, leiab, et M. Paju tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata. KarS § 76 lg 4 kohaselt välistab M. Paju ennetähtaegse vabastamise süüdimõistetu isik ja tema varasem elukäik. Vangla iseloomustuse kohaselt kinnipeetaval distsiplinaarkaristused puuduvad ning ta osaleb vastavalt vangla vajadustele majandustöödes. Samuti on M. Paju läbinud struktureeritud vestlused sotsiaalprogrammi „Pere- ja paarisuhte vägivalla vähendamine“ teemadel. Samas on süüdimõistetu jäänud programmi kestel seisukohale, et temapoolne vägivald oli provotseeritud xxxxxxxxxxx käitumisest. Samuti ei tunnista M. Paju kõiki kuriteoepisoode ja xxxxxxxxxxx löömist, vaid väidab, et tegemist oli tõukamisega. Küll aga nõustub kinnipeetav sellega, et naine sai tõukamisel viga. Juhendaja hinnangul vajab isik täiendavad psühholoogi sekkumist – M. Paju on väljendanud programmi jooksul pettumust, lootusetust ja nn käega löömist enda elukäigu osas. Sotsiaalprogrammi „Jõud muutuda“ läbiviimine katkestati, sest M. Paju ei võtnud sellest aktiivselt osa – jäi kahtlus, et programmi ülesehitus ei olnud isikule sobiv. Vangla kinnitusel on M. Pajul vabanemisel võimalik elama asuda registrijärgsele aadressile xxxxxxxxxxxx-xxxxxxxxxxxx. M. Paju lähivõrgustikku kuuluvad kasuema, -isa, -vend, -õde ja vanem poeg ning suhted nendega on säilinud ja head. Vabaduses on kasuema nõus ka majanduslikult toetama. M. Pajul on omandatud põhiharidus ja töö käigus ehitustöölise ning lukksepa kutseoskused. Samuti on isik töötanud erinevatel erialadel (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx) ja teinud ka juhutöid. Vabanemisel kindel töökoht puudub. Õiguskuulekas käitumine vanglas, vangla tööhõives ja ühes sotsiaalprogrammis osalemine, elukoha olemasolu, lähedaste toetus ja erinevad kutseoskused iseloomustavad süüdimõistetut positiivselt ning räägivad tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise poolt. Sellegipoolest kaaluvad negatiivsed asjaolud käesoleval juhul üles M. Paju positiivselt iseloomustava teabe. Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel tuleb kogumina arvesse võtta nii isiku vangistuseelset käitumist, tema poolt toime pandud kuritegude olemust kui ka vangistusaegset käitumist. Kohus ei saa seega ennetähtaegse vabastamise otsustamisel lähtuda ainult kinnipeetava käitumisest vangistuse kandmise ajal.

3(5)

M. Paju isiklikus toimikust olevatest kohtulahenditest tuleneb, et M. Pajul on 2 kehtivat kriminaalkaristust. Käesoleval ajal kannab M. Paju liitkaristust raske tervisekahjustuse tekitamise ja korduva lähisuhtevägivalla toimepanemise eest xxxxxxxxxxx vastu. Tegemist ei ole tema esimese vangistusega. Tartu Maakohtu 27.02.2017 otsuse nr 1-16-8904 alusel viibis isik raske tervisekahjustuse tekitamise eest, mille tagajärjel kannatanu suri, vangistuses 1 aasta 10 kuud 3 päeva. Tartu Maakohtu 26.03.2019 määrusega M. Paju vabastati vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega katseajaga kuni 6.10.2020. Tartu Maakohtu 23.08.2019 määrusega pöörati karistuse ärakandmata osa täitmisele ning M. Paju saadeti vanglasse karistust kandma 1 aastaks 5 kuuks 25 päevaks, kuna ta rikkus katseajal korduvalt alkoholi tarvitamise keeldu. M. Paju pani uued vägivallakuriteod (lõi 2.11.2019 ja 5.11.2019 korduvalt xxxxxxxxxxx rusikaga vastu mõlema käe õlavart ja näo piirkonda, tekitades vigastusi) toime katseajal, kui ta oli vangistuselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Eelnev osutab sellele, et nii pikaajaline vanglakaristus kui ka kriminaalhooldus ei ole olnud mõjus isiku kuritegelikult teelt eemale hoidmisel. M. Paju on vabaduses jätkanud vägivallakuritegude toimepanemist, ta on kuriteod toime pannud katseajal ning teda ei ole uute kuritegude toimepanemiselt eemale hoidnud muuhulgas hirm karistuse täitmisele pööramise ees. Seetõttu ei ole kohtu arvates ka seni vanglas viibitud aeg ( veidi alla 2 aasta) süüdimõistetust lähtuvat uute kuritegude toimepanemise ohtu minimeerinud. Oma varasema käitumisega on M. Paju selgelt näidanud, et õiguskuulekas elu ei ole talle jõukohane ning seega ei saa kriminaalhooldust pidada karistuse eesmärkide saavutamiseks piisavalt efektiivseks. Kohtul puudub alus arvata, et süüdimõistetu suhtumine on senise vangistuse jooksul täielikult muutunud ja ta käituks edaspidi teisiti. M. Paju ei ole kriminaalhooldusametnikule antud selgituste kohaselt xxxxxxxxxxx korduvat löömist tunnistanud ning süüdistab kuriteo toimepanemises hoopis xxxxxxxxxxx poolset provotseerimist. Kohtuistungil süüdimõistetu kinnitas, et annab nüüd enda käitumise siiski negatiivse hinnangu ja soovib edaspidi käituda paremini. Varasema käitumise valguses jäävad süüdimõistetu poolt kohtuistungil antud lubadused elada edaspidi õiguskuulekalt paljasõnalisteks. M. Paju kinnitusel lubas ta lubas ta ka eelmisel korral tingimisi ennetähtaegsel vabanemisel elada õiguskuulekalt, kuid pani katseajal hoopiski toime uue vägivallakuriteo. Uue vägivallakuriteo toimepanemiselt ei hoidnud kinnipeetavat eemale ka varasema vangistuse jooksul läbitud vägivallavastane sotsiaalprogramm. Ka kohtupraktika kohaselt on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus vältimatult suurem nende isikute puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud (RKKKm 3-1-1-103-06, p 15). Jätkuvalt suur uute kuritegude toimepanemise oht välistab M. Paju tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise. Vangla iseloomustuse kohaselt on M. Paju käitumist ja toimetulekut tugevalt mõjutanud alkoholi liigtarvitamine. Ka kõik kuriteod on M. Paju toime pannud eelnevalt alkoholi tarvitanuna. Seega on alkoholi tarvitamine olnud kuritegude toimepanemise soodusteguriks. Samas süüdimõistetu ise seoseid kuritegude toimepanemise ja alkoholi liigtarvitamise vahel ei näe ning ei ole tunnistanud. Vangla kinnitusel peab süüdimõistetu peab ennast nn professionaalseks alkoholi tarvitajaks. M.Paju kohtuistungil kinnitas, et peab küll ennast alkohoolikuks, kuid mitte nn professionaalseks alkoholi tarvitajaks nagu vangla iseloomustuses on märgitud. Kuritegude toimepanemine joobnuna, katseajal alkoholi tarvitamise keelu rikkumine ja süüdimõistetu istungil avaldatu annavad alust järeldusele, et M. Paju on alkoholi liigtarvitaja. Süüdimõistetu istungil kinnitas, et on vabanemise korral nõus pöörduma programmi „Kainem ja tervem Eesti“ ja alluma alkoholivastasele ravile. Selline muutus süüdimõistetu hoiakutes iseloomustab teda kahtlemata positiivselt. Ent alkoholi kuritarvitamisest ei ole M.Pajut varem eemale hoidnud pikaajaline vanglakaristus ning vangistuse ja kriminaalhoolduse ajal toimunud eriliigilised sekkumised (sotsiaalprogrammis, raviprogrammis ja psühhiaatri vastuvõtul osalemine). Süüdimõistetu

4(5)

varasema käitumise valguses puudub kohtul veendumus, et vabanemisel süüdimõistetu hoiduks alkoholi tarvitamisest ning et senise vangistuse jooksul aset leidnud sekkumised oleksid olnud piisavad ja tulemuslikud. Seega ei ole suure tõenäosusega senine vangistuse pikkus avaldanud kinnipeetavale loodetud mõju ja kriminaalhooldus (mille kestel ei tohi muuhulgas ka alkoholi tarvitada) ei oleks tulemuslik. M. Paju varasema käitumise valguses esineb kohtu hinnangul jätkuvalt väga suur oht, et M. Paju jätkab vabaduses alkoholijoobes olles kuritegude toimepanemist. Suur uute kuritegude toimepanemise ja käitumiskontrolli nõuete rikkumise oht teeb aga kaheldavaks vabastamisel määratava katseaja edukuse. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et Margus Paju ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Tulenevalt vangistusseaduse §-st 6 lg 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma eesmärgi saavutanud ja süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine võimalik juhul, kui tema puhul on oht uute kuritegude toimepanemiseks väike. M. Paju puhul see aga nii ei ole ning temast lähtuvaid kuriteoriske tuleb pidada suureks. Kohtu arvates on ka vajalik, et karistuse edasise kandmise aja jooksul saaks M. Paju positiivseid nihkeid oma mõtlemises ja käitumises kinnistada. M. Paju peab mõistma, et temapoolsed vägivallakuriteod seavad (ja on juba seadnud) ohtu teiste inimeste kaalukad õigushüved (elu ja tervise). Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 mõistab kohus süüdimõistetult menetluskuluna välja riigi õigusabi tasu 108 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.