Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

F.A mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi ja on nende eest KarS § 218 lg 1 järgi väärteokorras karistatud (teod toime pandud 25., 26., 27. oktoobril 2020), pani taas toime poevargused 2., 20., ja 25. novembril 2020.

APELLATSIOONI SISU:

Süüdistatav on esitanud ringkonnakohtule kaks apellatsiooni, milliste sisu on järgmine. Enne otsuse tegemist pidanuks teda uurima psühhiaater. Põhjuseks toob F.A asjaolu, et ta on 100% invaliid seoses xxx ja lisaks on tal ka puue xxx seoses. Pärast iga xxx ei taju ta reaalselt maailma ja võimalik, et ta ei vastuta sel ajal oma tegude eest. Uurijale avaldas ka sama arvamust. Uurija ütles, et küll kohus need asjad üle vaatab. Seoses sellega oleks apellandi arvates vajalik uus istung pidada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Süüdistatav kahtlustab, et ta on mingi aeg peale xxx sellises seisundis, et ei suuda oma tegusid juhtida ja kohus pidanuks läbi viima kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Ise ta nimetab seda küll psühhiaatri poolt üle vaatamiseks, kuid kriminaalmenetluses saab psühhiaatri poolt üle vaatamine toimuda vaid menetleja määruse alusel ja ekspertiisi vormis. Sel põhjusel taotleb süüdistatav kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul süüdistatava kahtlustel, et ta on temale etteheidetavad poevarguste katsed pannud toime olukorras, kus temal reaalsuse taju puudub, alust ei ole ja seetõttu ka põhjus kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimiseks puudub. Esiteks, süüdistatav ei ole kogu menetluse vältel kordagi väitnud, et tema poolt toimepandud varguse katsed on pandud toime mingis ebaadekvaatses seisundis. Kõik kolm korda oli süüdistatav joobes, ta püüdis varastada kõik korrad poest enda tarbeks alkoholi ja ka toiduaineid. Kõik korrad tunnistas süüdistatav varguse tahet. Jutt sellest, et enne poevarguseid oli süüdistatav just läbi elanud xxx ja seejärel toibunud ning iga kord pärast seda poodi jalutanud ja alkoholi enda tarbeks varastada soovinud, on ilmselgelt väljamõeldis. Süüdistatava taotlusel arutas maakohus kriminaalasja lühimenetluse korras. Lühimenetluse olemus seisneb KrMS § 233 lg 1 kohaselt selles, et kriminaalasja arutatakse kriminaaltoimiku materjalide põhjal, s.o kohtueelses menetluses kogutud tõendite alusel. Seetõttu ei ole lühimenetluses enam kohtuliku arutamise raames võimalik uusi tõendeid koguda. See tähendab, et ei ole võimalik määrata ka ekspertiisi. Maakohtus nõustus süüdistatav lühimenetlusega ja ütlusi anda ei soovinud, tunnistas süüd. Prokuröri poolsele karistustaotlusele, mis langes kokku ka kohtuotsusega, vastas süüdistatav taotlusega mõista kergem karistus. Süüdistataval oli KrMS § 234 lg 5 kohaselt kuni kohtuliku uurimise lõpuni maakohtus võimalik lühimenetlusest loobuda. See oleks tähendanud kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja võimalust koguda täiendavaid tõendeid. Kuna aga süüdistatav maakohtus üldse ei väitnud, et oleks vaja koguda mingisuguseid täiendavaid tõendeid, ei tõusetunud maakohtus ka küsimust, kas ja mis korras see võimalik oleks. Haigest jalast kirjutas süüdistatav ka oma eelmises apellatsioonis, mis oli esitatud 10. veebruari 2020 otsusele. Tookord soovis ta vabaneda, et minna koheselt jalaoperatsioonile. F.A vabanes 23. aprillil 2020. Selle aja jooksul kuni kinnipidamiseni 25. novembrini 2020 pani süüdistatav toime 6 varavastast süütegu, millest esimesel kolmel korral oli karistatud

väärteokorras. Jalaoperatsioonile ta ei läinud, sest jutt haigest jalast jätkub juba vaidlustatud otsusele esitatud apellatsioonis. Süüdistatava kahtlused selles, et varguseid võis ta toime panna reaalsustaju puudumise tõttu, tekkisid pärast maakohtu otsust, millega süüdistatavat karistati reaalse vangistusega ja on pigem seotud sellega, et saaks kohtuotsuse jõustumise aja viia võimalikult lähedale karistuse lõpptähtajale. xxx vältimiseks tuleb tarvitada ravimeid, mitte alkoholi. Siis kaovad haigushood ja sellega ka kahtlused, et just haigushood panevad süüdistatava poe poole liikuma ning maksmata kaubaga poest välja sammuma. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetlust esitatud apellatsiooni alusel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.